Ristiretk

Proloog

Õnnelik juhus oli toonud nad mahajäetud talu juurde Bridge­ wateri serval, kuhu nad jõudsid hilisel õhtutunnil, kannusta­ tuna pigem meeleheitest kui lootusest. Max Waltoni jälge oli aetud rohkem kui aasta ning inspektorid Louise Blackwell ja Finch mängisid uurimismeeskonnas võtmerolli.

Lehk, mida Louise seal tundis, sööbis igaveseks mällu. Talu koosnes reast metallseintega tallidest, ning kui nad äärmisse küüni sisse astusid, tabas teda kirjeldamatu hais, aastakümnete­ pikkuse lõpnemise ja läga lehk. Põrand näis liikuvat, kui Louise heitis taskulambivalgust mitmesugustele küüni­põrandat katva­ tele kihisevatele kuhilatele, mispeale tuli tal kõrvale pöörduda ja öökida. „Louise,“ ütles Finch vaiksel häirimatul häälel.

Louise sai iiveldusest võitu ja asus asja kallale. Finch oli ühes küüninurgas, taskulambivihk kadunud ema ja tütre surnukehadel.

Louise helistas jaoskonda.

Määrusepärane käik olnuks paigale jääda ja abivägesid oodata, aga Finch ei kavatsenud võimalust käest lasta. „Mine sina tagant,“ sosistas mees.

Ka Louise ei tahtnud passima jääda. Nad olid seda haiget sitapead üle aasta jahtinud, ja kui ta ikka veel siin redutab, siis olgu ta neetud, kui laseb tal oma tegevusetuse tulemusena põgeneda.

7

Ta ruttas tallist välja. Jahedast ööõhust oli vähe abi mäda­ leha vastu, mis nüüd ta nahale ja riietele kleepus. See oleks just­ kui Louise’i ninasõõrmetest ja suust sisse roomanud ja ta kehas idanema hakanud. Ta suunas taskulambivihu enda ette ja läks mööda ebaühtlast jalgrada talli taha. Siis märkas ta talumaja varemetes vilkuvat valgust. See kustus, kui ta läks ümber nurga ja valgustas pragunenud akende tagust ala. „Keegi on siin,“ ütles ta Finchile läbi raadiosaatja ja tõmbas relva välja. Pärast Waltoni eelmist tapatööd – jõhkrat tulista­ mist Bristoli sadamas – väljastati neile tulirelvad. Louise oli küll väljaõppe läbinud, aga püstol polnud talle veel loomulikuks käepikenduseks saanud. „Tulen kohe talli tagauksest välja,“ vastas Finch.

Louise’i pulss tõusis lakke, kui uksed avanesid ja pimedust lõhestas Finchi taskulambivalgus, alles seejärel ilmus ta vari. „Kus?“ sosistas mees, relv paremas käes.

Louise nookas talumaja poole. „Eest või tagant?“ küsis ta.

Tagasi vaadates oli see ta suurim viga. Nad poleks pida­ nud sel hetkel lahku minema, kui tahes suur ka tapja pakku­ pääsemise risk ei olnud. „Mine tagant,“ käskis Finch. „Me peaksime teada andma, et leidsime ta üles.“ Finch hakkas maja poole liikuma. „Aega pole,“ kohmas ta vaikselt. Louise kõhkles. „Tule juba.“ Louise raputas pead ning teavitas jaoskonda oma asu­ kohast ja olukorrast, enne kui maja taha läks. Ta libises, kui nurga taha pööras, maapind oli märg ja ligane. Valgusvihu suunas ta maha. Majatagune künnimaa oli põllutöömasinate surnuaed, selle keskel kõrgus roostes kombain, mille karkas­ sist turritasid välja väädid ja umbrohi, justkui tahtes seda pai­ gal hoida või maapõue tirida. Põllu taga algas mets ja Louise 8

väristas end mõtte peale, kui palju laipu nad sealselt tühermaalt veel võivad leida.

Talumaja tagauks kriiksatas ja Louise pöördus kannal ringi, relv ette sirutatud nagu kord ja kohus, aga kedagi polnud. Ta ei tahtnud raadio teel Finchi kutsuda, juhuks kui see ta asukoha reedab, seega hakkas ta vastumeelselt ise ukse poole nihkuma.

Majast hoovav lehk meenutas talli roiskunud läppa. Ta magu oli sellega juba harjuma hakanud. Võimalus, et Finch on hädaohus, sundis Louise’i hiilima mööda seinaääri, kõrv val­ mis tabama vähimatki heli. Ta vaatas alumise korruse läbi nii hästi, kui suutis, tema taskulamp valgustas veelgi tuvastamatu olluse kuhje. „Finch,“ pomises ta, kui ülemiselt korruselt kostis klaasi­ klirinat. Ta ei raisanud enam aega, vaid tormas mööda puidust treppi üles ja oleks peaaegu pahkluu murdnud, kui parem jalg trepiauku kiilus, enne kui ta suutis selle välja vingerdada. „Toas sinust paremal,“ kostis Finchi hääl. „Tal on vist relv,“ lisas mees.

Nüüd põlvili, roomas Louise mööda trepimadet vastu Finchile, kes andis Waltonile käskluse välja tulla. Mees ei vastanud. „Ma lähen sisse,“ ütles Finch Louise’ile. „Tal pole siit kuhugi pääsu, Tim. Ootame ära. Abiväed on varsti kohal,“ vaidles Louise, aga ta oli juba mõistnud, et nüüd on hilja. Finch ei kavatse politsei abivägesid ära oodata.

Tema siht oli seatud kõrgemale, kui seda on lihtsalt tapja kinni­ pidamine. Tema püüdles aupaistet ja sel hetkel teadis Louise, et seda soovib Finch tervenisti enesele. „Kata mind,“ palus Finch ja astus üle läve.

Kõik juhtus nii kiiresti: Finch komistas, kui üle läve astus, Louise tõmbus kössi, kui üks kuju nurgast midagi tema poole heitis, ja lõpuks Finchi sõnad: „Tal on relv!“ 9

KAHEKSATEIST KUUD HILJEM

Esimene peatükk

Geoff Simmons sidus paadi kinni ja koperdas mäest üles, komis­ tades kiiruga omaenda jalge otsa. Ta oli mõõna peaaegu maha maganud, aga nüüd oli ta siin. Künkaharjal ta peatus, et hinge tõmmata, olles kindel, et on seal üksi. Õrn tuikamine, mida ta ennist tundnud oli, püsis ja ja sundis teda nuputama, kaua see kesta võib. Oma teisi valusid ta mõistis – verevalumeid õlal, raskust jalgades –, ent kiuslikku pitsitust kõhu keskosas polnud nii lihtne põhjendada.

Teda tõmbas ta ajutise eluaseme poole, aga see pidi ootama. Kojumineku asemel rühkis ta väikesaare paljast pla­ tood pidi üles, kuni varahommiku sogases valguses joonistusid ta ees välja mandri piirjooned. Võtnud seljakotist võimsa tera­ vusega binokli, tegi ta peatuse ja potsatas niiskele maapinnale.

Peopesad kihelesid ja nende sügamiseks võttis ta nahkkindad käest. Kõrvu täitis kaljusid nüpeldavate lainete müra.

Sealt, kus ta istus, ei paistnud mandrist enamat kui vari, mille hämarusest kumas siin-seal tänavalampide valgust. Kogu elu oli ta elanud Weston-super-Mare’is. Ometi tundis ta suu­ remat kokkukuuluvust kaljurüngaga, millele ta nüüd pikali heitis; rahu, mida ta saarel tundis, mandril ei olnud. Sellel aasta­ ajal ei käinud siin praktiliselt keegi, saar oli inimtühi – erine­ valt Westonist, kus rahvast sibas ringi nagu sipelgaid. Ka läbi udu suutis ta näha üht kalurit, kes astus rannajoonelt mõõ­ nava mere poole. Geoff reguleeris binokli teravust, et mehe piirjooned paremini esile tuleksid. Kalale minemiseks imelik 13

aeg. Peatselt on mõõnavesi nii madal, et kalur ei saa õnge isegi sööda leotamiseks piisavalt kaugele heita, aga Geoffi see eriti ei üllatanud. Merel kalastamine oli enamat kui kala kättesaamine ja ta eeldas, et kalur otsib samasugust rahu, mida tema tundis saarel.

Igatahes pidi mees üsna pea marjaks ära kuluma.

Geoff pigistas binoklit, kui kalamees paigale tardus ja varustus tal käest pudenes. Hetkeks kujutles Geoff, et kalur pöörab selja ja jookseb minema, enne kui jõuab märgata endast vaid mõne meetri kaugusel olevat vaatepilti, ning kuulis end meest edasi utsitamas.

Aeg peatus, kui mees enda ümber ringi vaatas ja siis aeg­ laselt edasi liikus. Geoff keskendus täielikult ta kujule, nagu võiks see haihtuda, kui ta pilgu ära pöörab. Ta taipas, et oli hinge kinni hoidnud, kui mees põlvili vajus, ja siis väljus õhk ta kopsudest puhinaga, mida Geoff kartis mandrile kostvat. Alles seejärel liigutas ta binoklit, et koondada sekundi murdosaks fookusse see, mille kalur oli leidnud.

Oli see kergendus, mida ta tundis? Kui üldse midagi, siis tundis ta kõhuvalu tugevnemas, kui ta korallpojengi­ põõsaste – Steep Holm ja selle sõsarsaar Flat Holm on ainsad Suurbritannia saared, kus seda taime leidub – vahelt paekivi­ kaljusse uuristatud peiduurgu puges. Isa oli seda talle näidanud, kui Geoff oli alles kuueaastane. See oli nende saladus, selline, mida ta polnud kuni paari viimase päevani kellegagi jaganud.

Aastate vältel olid nad veetnud mõnegi öö pelgupaiga lähedal, ilma et kumbki oleks päriselt tahtnud kaljukoobast kasutada.

Selles asjas polnud midagi muutunud. Ta ei kavatsenud ööbida koopas, vaid kasutas matkal käies ühemehetelki. Küll aga elas seal nüüd keegi teine.

Taskulambikiir leidis kinni seotud kuju valguses hämmel­ dunult silmi pilgutamas, justkui oleks ta tabatud mõnelt 14

ennekuulmatult teolt. Geoff sikutas tal tropi suust ja valas vett nagu armulauaveini ammuli suhu. „Sa ei pea seda tegema,“ ütles kuju.

Mehe häälitsusi oli kergem ignoreerida, kui ta oli arva­ nud. Sõnad hajusid kajakate naeru ja mere vaiksesse üminasse.

Geoff andis mehele veel paar sõõmu vett, siis toppis ta tropi tagasi ning mehe silmad suurenesid hämmingust ja hirmust.

Enne kui Geoff oma vangi tagasi koopasuhu veeretas, näitas ta tollele eset, mille siis mehe mudaste pükste taskusse toppis.

Jämedat roostes naela, mis oli verest ligane.

Teine peatükk

Kui Louise Blackwell kükitas, et vennatütrega hüvasti jätta, olid tolle silmad juba pisarais. „Järgmisel nädalavahetusel näeme,“ lubas Louise, aga Emily oli lohutamatu. „Kas sa siia ei saaks jääda?“ anus tüdruk, kes oli kõigest kolme nädala eest viieaastaseks saanud.

Louise hammustas huulde, et tundeid alla suruda. Venna pool oli vaba tuba olemas, aga sinnajäämine teeks kõik ainult hullemaks. „Täna oli väga tore päev, aga ma pean tööle tagasi minema.“ „Pahasid püüdma?“ Louise tegi vennatütrele põsemusi ja tõmbas ta enda vastu. „Pahasid püüdma.“ Enne lahkumist pistis ta pea elutoa ukse vahelt sisse. „Hakkan nüüd minema, Paul,“ sõnas ta vennale. „Jep.“ Paul ei vaadanud tema poole, ta pilk oli kinni jalgpalli­ matšil telekas. Mees veeretas peos veiniklaasi, tühi pudel seisis puhvetkapil. „Kas sa tahad, et jääksin siia?“ küsis Louise, kuigi kahetses küsimust otsekohe, kui see ta huultelt oli pääsenud.

Paul võttis enne vastamist järgmise sõõmu, ta huuled olid joogist punased. „Arvad, et ma ei saa oma tütrega ise hakkama?“ küsis vend vastu. Seda refrääni oli Louise pidanud viimase kahe aasta jooksul kuulma rohkem kui küll. Ta teadis juba, et on mõttetu vennaga vaielda.

16

„Noh, sa tead, kust mind leida.“ Paul mühatas ja keskendus uuesti jalgpallile.

Emily hoidis tal mantlisabast, kui Louise välisukse avas.

Vennatütre haare oli nii tugev, et Louise oleks tahtnud ta sülle haarata ja koju kaasa võtta. „Sul läheb kõik hästi,“ lohutas tädi ja kangutas lapse sõrmed õrnalt lahti. „Mine pane öösärk selga ja paps loeb sulle kindlasti unejuttu, kui jalka läbi saab.“ Emily prunditas huuli ja ohkas nii südantlõhestavalt ja täis­ kasvanulikult, et Louise needis venda sellise olukorra teki­ta­ mise eest, hoolimata kõigest, mis talle oli osaks saanud. Kaks aastat tagasi oli ta naine Dianne surnud vaid kaks nädalat pärast seda, kui oli saanud nahavähi diagnoosi. Surmahaiguse keerises polnud Louise kaotanud mitte ainult Dianne’i, vaid ka Pauli.

Ta suudles vennatütart veel kord ning sulges siis enda järel ukse.

Autos istus ta esmalt paigal ja ootas, et küte leevendaks oktoobrikuist rõskust ta kontides, ning võitles tungiga venna korterisse tagasi minna. Selle asemel saatis ta vaid mõne­ minutilise tee kaugusel elavale emale sõnumi, milles soovitas tal õhtul Pauli poolt läbi astuda.

Teekond mööda M5-magistraali Louise’i uude koju Weston-super-Mare’is oli alati raske, ja mitte ainult seetõttu, et Emily temast maha jäi. Iga kord, kui ta sõitis mööda seda maan­ teed lõuna poole, eemale armastatud linnast, tundis ta piinavat igatsust vana töökoha järele mõrvarühmas. Kuigi ametlikult oli ta Avoni ja Somerseti peakontorist Portisheadi lähetatud, oli ta suurema osa tööst teinud ikkagi Bristolis.

Avonmouthi sild tähistas hüvastijättu linnaga ja kuulutas uut maailma. Betoonist ületuskoha all istus veekanalis võimas tanker ja Louise kujutles, kui sügav pidi olema vesi, et alust pinnal hoida. See masendas teda veelgi enam. Ta oleks võinud 17

Bristolisse jääda ja iga päev edasi-tagasi sõita, aga lihtsam oli Westonis ööbida kui iga päev roolis istuda.

Nelikümmend minutit hiljem pööras ta maanteelt maha ja sõitis lühikese maa oma uue eluasemeni Worle’is Westoni külje all. Ta oli üürinud seal kolmetoalise kahepere-elamuboksi hetkeimpulsi ajel, kui kuulis enda üleviimisest mõrvarühmast Westonisse. Maja oli kuulunud vanadaamile, kes hiljuti suri, ja sugulased tahtsid selle madala üüri eest kiiresti kaela pealt ära saada. See polnud just koht, kus ta oleks end 38-aastasena ette kujutanud. Seni kohatud elanike põhjal jäi talle mulje, et oli ülejäänud külarahvast oma kolmkümmend aastat noorem.

Majanaaber – elatanud härra Thornton, kelle eesnime ta ei teadnud – täitis parajasti prügikonteinerit, kui Louise maja poole sammus. Mees piidles teda kahtlustavalt ja pakkus naise tervitusele vastuseks vaid napi peanoogutuse.

Kui Louise välisukse avas, tabas teda kopituslehk ja midagi veel, midagi tummist ja hapukat. Bristolis oli ta elanud Cliftoni linnajao stiilses kööktoas, millele mõtlemine pani ta nägu krimpsutama, kui ta möödus luitunud lillemustriga tapeedist väikeses magamistuppa viivas koridoris.

Selle nuhtluse oli ta endale ise määranud. Ta oleks endi­ selt saanud endale lubada Cliftoni kööktuba, aga veenis end, et peab elama töökoha lähedal ja Bristol kuulub minevikku.

Telefon piiksatas ning tal oli hea meel näha, et vanemad kavat­ sesid õhtupoolikul Pauli poolt läbi astuda. Nüüd sai ta enne homset tööpäeva hinge tõmmata. Õhtusöögiks oli sügavkülmast võetud kanakarri, mida ta sõi teleri ees. Kui ta klõpsis läbi etteaimatavaid pühapäeva­ õhtuseid saateid, üritas ta mitte liiga pingsalt oma olukorda vaagida. Ta kaalus, kas helistada seersant Thomas Irelandile, kolleegile Westoni politseis, kes oli ühtlasi ainuke inimene, kel­ lega ta oli viimase pooleteise aasta jooksul tõeliselt suhelnud.

18

Kuid see oli mitmel põhjusel võimatu – mitte just tähtsusetuim neist oli tõsiasi, et mees oli abielus ja praegu ilmselt perega kodus. Seega läks ta hoopis duši alla ja oli raamatuga voodis, kui saabus järgmine sõnum.

Ta oli seda oodanud, aga sõnad „tundmatu number“ mobiili­ekraanil panid alati südame põksuma. Sõnumis polnud midagi originaalset. Midagi sarnast oli talle saadetud igal õhtul alates sellest, kui ta kaheksateist kuud tagasi Bristolist ära kolis.

Magusaid unenägusid, Louise x Needes kätesse ilmunud värinat, tegi inspektor Louise Blackwell seda, mida alati. Ta võttis välja märkmiku ning mär­ kis sõnumi kuupäeva ja kellaaja üles. Seejärel pani ta märkmiku ära ja lülitas telefoni hääletule režiimile.

Kolmas peatükk

Louise ehmus kell kuus hommikul ärkvele ja sirutas käe tele­ foni järele, juhuks kui mees on talle veel sõnumeid saatnud.

Tühja ekraani nähes tundis ta end peaaegu pettununa.

Pool tundi hiljem läks ta tööle. Ta sõitis kodu juurest mööda tasulist vana rannikuteed Kewstoke’i ning sisenes Westoni kaldapealsele linna põhjaküljest. Lapsepõlves olid nemad Pauliga istunud auto tagaistmel ja vanemad ees, kui nad mööda sama teejuppi sõitsid. Louise’ile meenus ootus­ ärevus, mida ta oli tundnud, kui isa läbi kitsaste kurvide tüü­ ris, hirmusegune elevus, kui Louise oli püstloodis kaljuservast alla kiiganud. Vanemad olid tema Bristolist lahkumise pärast kurvastanud. Isa polnud ikka veel juhtunu ebaõiglusest üle saa­ nud, ja iga kord, kui nad nüüd kohtusid, soovitas isa politsei­ üksuse kohtusse kaevata. Louise jagas tema pahameelt, kuid ootas õiget aega. Ta polnud unustanud, mis temaga juhtus, ega olnud ka süüdlastele andestanud. Küllap jõuab kätte nendegi kord, aga praegu pidi ta eluga edasi minema, jätkama sellega, mis tema karjäärist alles oli jäänud.

Silmapiiri suunas veerevate mustade pilvede tagant tõusis päike. Kui ta möödus iganenud hotellifassaadidest ja lagunenud minigolfirajast kaldapealsel, tabas ta pilk ranna määrdunud­ pruuni karva. Need korrad, kui ta oli merd näinud tõusu tipphetkel, võis ta ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Meri näis alati kaugena – teisel pool liiva- ja porikihte, kaugemal räigelt maitsetust kaldapealsel laiutavast paadisillast.

20

Ta sõitis mõnda aega mööda ühesuunalist teed sisemaale, eemale mängusaalidest, kohvikutest ja baaridest, mis olid pimedad ja inimtühjad, justkui ammuilma hüljatud, enne kui tee tagasi rannale käänas. Auto parkis ta teisele poole teed Kalimerast, Kreeka restoranist, mida ta peaaegu iga päev külas­ tas, kuna see oli ainsana nii vara lahti. Iga kord teenindas teda üks ja sama naine, restorani omanik. See rabava välimusega neljakümnendates aastates naine, kelle tumedad juuksed olid näo eest pingul patsi tõmmatud, ei laskunud Louise’iga kunagi vestlusse. Nagu ikka, võttis ta tellimuse – Louise jõi alati vaid musta kohvi – ja asetas tassi sõnatult letile.

Louise viis selle aknaalusesse lauda ja vaatas üle tee ranna poole, nagu tal esimesest Westonisse kolimise päevast kom­ beks oli. Vahetuse alguseni oli veel tunnike aega ja see pidi jääma ka ainukeseks ajaks, kui ta päeva jooksul omaette saab olla. See väike restoran oli tema rahusadam. Tavaliselt oli ta siin ainuke külastaja ja sai üksi rahus päeva planeerida, samas kui kontoris oli ootamas lugematu arv eksitajaid. Westonisse saabumisest peale oli Louise juhtinud peamiselt narkorühma juurdlusi. Somerseti maakonna põhjaosa oli üks riigi peamisi narkopesasid ja suur osa ajast kulus sellele, et jahtida väikeste narkokaubitsejate bandesid, mis olid mereäärsesse linna­ kesse imbunud. Viimasel ajal oli ta keskendunud uue käsitöö­ narkootikumi sissevoolule. Uus droog oli viimase kahe kuu jooksul tapnud juba kolm linnaelanikku. Weston-super-Mare’i oli paigutatud rohkem kui kümnendik kogu riigi narko­maanide taastusravikeskustest, ja selle üle imestas Louise ikka veel.

Taastuvate narkomaanidega käisid kaasas nii nõudlus- kui ka pakkumisahelad. „Aitäh,“ ütles Louise ja asetas õige summa letile. Vastust ei tulnud ja ta väljus restoranist. Viis minutit hiljem oli ta juba tööl.

21

Jaoskonnahoone oli valkjashall ehitis raekoja kõrval, kõi­ gest lühikese jalutuskäigu kaugusel rannast. Järgmisel aastal kavatseti hoone sulgeda ja enamik töötajatest viia üle otstarbe­ kohaselt rajatud „politseikeskusesse“ Louise’i majakese lähedal Worle’is. Louise parkis auto jaoskonna ette ja tervitas noogu­ tusega paari töötajat, kui kriminaaljuurdluse osakonna poole kõndis. Kuigi ta oli ametis juba poolteist aastat, suhtus ena­ mik töötajaid temasse ja ta minevikku endiselt ettevaatusega.

Suhtumine peitus pisiasjades – vestlustes, kuhu teda ei kaasa­ tud –, aga Louise pani neid tähele. Ta ei lasknud end sellest häi­ rida, tal ei olnud omaksvõtuga kiire, küll aga igatses ta endise töökoha tempot. Louise oli harjunud töötama toimekas kon­ toris, kus rohked uurijad tegelesid paljude juhtumitega, kuid siin liikusid asjad veidi aeglasemalt, mõnikord suisa niivõrd, et kui õhkkond muutus, oli see lausa käegakatsutav, nagu selgi hommikul, kui ta jaoskonda astus. Siin oli tavalisest rohkem tegevust, uurijad ja abilised olid valvsad ja keskendunud.

Kontorijuhataja Simone peatas Louise’i veel enne, kui ta jõudis töölauani minna. „Ma olen sulle helistanud. Peainspektor Robertson tahab sind viivitamatult näha,“ teatas naine, kelle näole oli tahutud püsivalt halvakspanev ilme.

Louise vaatas telefoni – ekraanil kuvati viit vastamata kõnet viimase kahekümne minuti jooksul – ja needis end, et polnud heli sisse lülitanud. Ta kukutas koti lauale ja võttis jalge alla häbistatu teekonna peainspektor Robertsoni kabi­ netti, sellal kui mitu kolleegi oma tegevuse katki jätsid ja teda vaatama jäid. „Söör,“ tervitas Louise, pidades ametlikku tooni asjaolude valguses parimaks valikuks.

Peainspektor Robertson tõstis pilgu arvutiekraanilt ja piid­ les teda. Glasgows sündinud ja kasvanud mees oli Westonis elanud kakskümmend aastat. „Õhtu venis pikale, mis?“ küsis 22

mees, kelle paks Šoti aktsent oli Edela-Inglismaal elamisest täielikult puutumata jäänud. „Telefon oli hääletu peal.“ Robertson kergitas kulmu. „Istu,“ käsutas ta. „Mis toimub, Iain?“ küsis Louise kergendustundega, et pol­ nud telefonile vastamata jätmise eest noomitust saanud. „Rannalt leiti laip. Esimene patrull jõudis sinna pool kuus hommikul, mitte palju enne seda, kui me sulle helistama hakkasime.“ Louise heitis pilgu seinakellale: veerand kaheksa. „Laip?“ kordas ta, eirates mehe varjamatut torget. „Naine, vanus kuuskümmend kaheksa, kalur avastas. Pais­ tab, et said endale lõpuks mõrvajuhtumi.“ *** Tegelikult polnud see Louise’i esimene mõrvajuhtum pärast Westonisse saabumist. Ta oli olnud juhtivuurija koduvägivalla kaasuses, kui mees oli väidetava petmise üle peetud tüli käi­ gus tapnud oma abikaasa. Mees tunnistas teo kohapeal üles ja juurdlus oli läbi enne, kui jõudis alatagi. See siin oli aga midagi muud, tõenäoliselt lähedasem tema ametikohustustele Bristolis, ning kui ta ranna poole astus, valdas teda tuttav elevussööst.

Muuli lõunaküljele olid kuritööpaiga uurijad püstitanud valge telgi, mis nüüd ranna külgtuules laperdas. Telk oli püsti löödud ligi kahesaja meetri kaugusele rannapromenaadist, meri omakorda jäi vähemalt kakssada meetrit eemale. Õhku vürtsitas väävli ja kõdunevate vetikate hais. Tuul kandis liivateri, mis nõelasid Louise’i nägu, kui ta läks üle pul­ berja liiva niiskele poritaolisele pinnasele, kus seisis telk. Kaugel telgi taga turritas merest kuhilake maad nimega Steep Holmi 23

saar – jupp inimtühja kaljut, mida ta kunagi polnud külastanud, kuigi oli kogu elu veetnud Edela-Inglismaal.

Ta tervitas telgi ees valvet pidavat patrullpolitseinikku ja märkas telki pugedes selle kaugemas otsas ohvrit. Kui ta val­ get kaitseülikonda selga tõmbas, tabas teda äratundmislaine.

Sündmuskoha haisud ja helid, ootusärev tukse ihuliikmetes ja adrenaliin, mis teda tegudele kannustas, püüdsid kaitsta teda taipamise eest, et peab hakkama tegelema surnukehaga.

Louise oli valmis tunnistama, et sellise väljavaatega polnud ta kunagi ära harjunud.

Ta liikus laiba suunas, kui korraga hakkas tal pea ringi käima. Umbne kaitseülikond ja kitsa telgi imal õhk üllatasid teda, niisiis tardus ta paigale, et võidelda kurgupõhjast tõusva iiveldusega, kui talle meenus eelmine mõrvajuhtum.

Louise oli end kaks aastat Max Waltoni juhtumiga vaeva­ nud, ja see sai ka põhjuseks, miks ta Westonisse lähetati. Ta võis siinsamas telgis tunda hüljatud seafarmi lehka, mis oli ta nahale kleepunud ja ninna tunginud ning ähvardas teda telgist välja tõrjuda.

Kolleegid jäid teda jõllitama ja Louise aimas nende mõt­ teid: see on ta esimene tõeline mõrvapaik pärast seda ööd, mil ta oli tegutsenud enda meelest vajalikul moel. Ta tunnetas teiste usaldamatust, kui sundis end ohvri suunas astuma, tun­ des taas jalge all pidet.

Mõnda kohalviibijat ta teadis, aga tutvustas end siiski. „Inspektor Louise Blackwell, juhtivuurija. Mis meil siin siis on?“ küsis ta ning oli oma tugeva ja kindla häälega rahul.

Esimesena võttis sõna maakonna kohtuarst Stephen Dempsey. „Aa, inspektor Blackwell, sina juhid uurimist?“ Louise noogutas asjalikult naeratades. Dempsey jättis kol­ leegide ees ennast valitseva ja teistest kõrgemal seisva mulje, aga Louise nägi sellest läbi. Mehe bravuurikus oli näitemäng.

24

Tegelikult oli Stephen Dempsey ebakindel ja kohmetu tege­ lane, kes ei suutnud kuigi kaua maski ees hoida. Louise tundis põski hõõguvat, kui talle meenus, kuidas see talle kunagi tea­ tavaks sai.

Ohver Veronica Lloyd lebas selili, nahk sama valge kui telk ta ümber, kui välja arvata mustjaslillad plekid erinevatel keha­ osadel. Kohtuarst osutas sellele, mis oli alles naise vasakust käest. „Paras puder,“ ütles ta, kuigi seda polnud tarviski. „Vaene naine on üleni vigastatud, kõik haavad on hiljuti tekitatud. Jalad mit­ mest kohast murtud, õlgadel ulatuslikud marrastused. Paistab, et ta oli kinni seotud,“ lisas mees ja osutas sügavatele vagudele naise pahkluude ja randmete ümber, kus oli pealtnäha pingu­ tatud köit või traati, nii et see rebestas nahka ja soonis lihasse.

Lõikehaavade kiuste polnud sündmuspaigal eriti verd, ning kuigi see võis olla imbunud niiskesse liiva laiba all, turga­ tas Louise’ile pähe üks mõte: „Kas teda on liigutatud?“ „Tubli, inspektor Blackwell. Surnulaigud keha eesosal viita­ vad laiba surkimisele pärast surma.“ Dempsey asetas käe surnu parema randme kohale. „Tapja lõikas siit radiaalarteri läbi.

Verd pidi lahmama. Kui ta ära viiakse, võtame liiva­proovid.

Peopesa kallal tegutseti ka,“ lisas mees ja kergitas ohvri kätt, mille alaosa oli sakiline songermaa. „Arvan, et ta torkas siit noa sisse ja vedas sellega alla randmeni välja. Hiljem saame mui­ dugi täpsema pildi.“ Iiveldus naasis, kui Louise liikus telginurka ja teeskles, et vaatab telefoni. Silme eest vilksatas läbi Max Walton hetk enne seda, kui Louise ta maha laskis, ja ta pidi kogu jõu kokku võtma, et suuta veel mõneks minutiks telki jääda. Ta maadles telgi klaustrofoobse õhkkonnaga, segaduses reaktsioonist, mida seal viibimine talle tekitas, ning jälgis, kuidas kuritööpaiga uurijad seda pildistavad ja filmivad. Pilku hoidis ta surnukehal, sundi­ des end üle vaatama viimse kui millimeetri vaese naise rikutud 25

ihust, kuni enam ei suutnud. Louise hakkas väljapääsu poole nihkuma, otsis ühe kriminalisti pilku, et lahkumisest märku anda, ja trügis telgiust katva raske palaka alt läbi. Välja pääse­ des nautis ta külma tuulepahvakat.

Ta võttis kaitseülikonna kannatlikult seljast, kuigi oleks tahtnud selle lausa maha rebida. Kui ta selle lõpuks seljast sai, hakkas iiveldustunne taanduma ning hajus ka mädaneva liha ja sea­sõnniku lehk. „Peame eraldusriba laiendama,“ andis ta vormi kandvatele politseinikele korralduse. Praegu ulatus politsei eralduslint telgist vaid viiekümne meetri kaugusele. „Kui palju?“ küsis üks naise kohal kõrguv politseinik, Hughes, kelle eesnime Louise ei teadnud. Küsimuses oli kanna­ tamatust ja Louise põrnitses teda rangelt, et too ta pahameelt näeks.

Silmapiiril oli meri peaaegu kadunud, jättes endast maha vaid pealtnäha lõputu mudalina. Hoolimata ärevast saginast rannal, oli ümbrus inimtühi. Louise kiikas üle tohutu liiva­ laotuse ja imestas, miks tapja otsustas laiba just siia jätta. „Terve rand tuleb tühjaks teha,“ teatas ta. „Terve rand?“ kordas Hughes, näol peaaegu koomiline üllatus. „Jah, terve rand. Ja ma mõtlen tõesti kogu randa. On see su jaoks liiga tülikas, konstaabel Hughes?“ Hughes kibrutas laupa ja vaatas kolleegi poole, kes telgi ees valvel seisis. „Ei, proua,“ ütles ta, pilk üle liiva ekslemas. „Tore, tee ära.“ Louise keeras end kohapeal kolmsada kuuskümmend kraadi ja loendas liivaribal kokku neli inimest, kes polnud polit­ seinikud. Ta teadis, et võis ranna tühjendamise käsuga üle pin­ gutada, aga üleolev pilk Hughesi silmis oli teda ärritanud. Kui ta end alles linnas sisse seadis, Bristoli minevik taagana turjal, suhtus ta ebakompetentsusesse tõenäoliselt tolerantsemalt 26

kui suurlinna politseis. Toona tuikus ta ikka veel sündmuste­ pöörisest, mis oli ta pärast Waltoni juhtumit Westonisse pagen­ danud, ning oli alles hiljuti hakanud endale tunnistama, kui palju Bristolist lahkumine teda tegelikult haavas. Nüüd pidi see muutuma, ja ühe vaenuliku karjääripolitseiniku koorma­ mine lisakohustustega oli vaid esimene arglik samm. Pealegi – praegu polnud rannahooaeg.

Sellal kui Hughes korralduse oma kolleegidele edasi ütles, tegi Louise telgi juurest kiiresti vehkat, rõõmus, et seal näh­ tud hävitustöö juurest eemale pääses. Ta jalutas üle liivavälja rannaalale, kuhu oli lubatud autosid parkida. See oli alati olnud Westoni eripära, nagu ta juba lapsepõlvest mäletas, ja teda üllatas avastus, et autosid lubati endiselt rannale. Kui ta laps oli, naljatas isa, et sõidab otse merre. Hiljem olid Louise ja Paul kordamööda juhiistmel isa süles istunud ja tohtinud rooli hoida, kui auto mööda liiva liikus, samal ajal kui ema kõrval­ istmel närvitses.

Tema mälestustes paistis Westonis alati päike, justkui oleks ta lapsepõlve ujumiskoht mõni Kariibi mere paradiisisaar.

Ilmselt valisid vanemad randatulekuks ainult päikeselisi päevi, eeldas Louise, aga see rõske, hall, tuule tallatud keskkond, millega ta nüüd pidi rammu katsuma, oli tema lapsepõlve­ mälestustest niivõrd erinev, et tal oli raske neid kaht kokku viia.

Ta peatus liivaluidete jalamil. Nad olid Pauliga nende järs­ kudest külgedest üles ukerdanud, päike lagipähe lõõskamas, kui nad luite otsa ja teiselt poolt alla ronisid. Nüüd olid luited oma võimsa kontuuri kaotanud ega paistnud millegi enamana kui muhkudena maapinnas. Louise võis vaid järeldada, et tõusu­vesi oli neid aja jooksul kulutanud. Sellest, mis teda tege­ likult häiris, ta aga mõelda ei tahtnud.

Oma teenistuskäigu jooksul oli ta näinud hullematki kui Veronica Lloydi laip. Ta oli näinud asju, mis kunagi ei unune, 27

ja kuigi sellele vaesele naisele oli tekitatud jõletuid vigastusi, oli Louise säärase vaatepildiga juba harjunud. Või nii ta arvas.

Mõrvarühmast lahkumisest oli möödas ikkagi kaheksateist kuud ja ta võis olla ajapikku pehmemaks muutunud. Osa temast tervitas seda mõtet. Päev, mil mõrvaohvri nägemine teda enam ei häiri, oleks õige päev töölt lahkuda. Aga ikkagi oli ta oma reaktsioonis pettunud. Eriti hästi näitas see, et ta polnud veel täielikult toibunud Max Waltoni intsidendist ega ka suhtest, mis tal oli olnud kolleegiga, kellega tol sündmuspaigal viibis.

Ta ronis luite otsa, pannes pahaks, et väike pingutus ta hingeldama ajas, ning jäi rannapanoraami silmitsema. Louise’i silme ees olid pildid Veronica Lloydi haavadest, karmidest sisse­ lõigetest randmetel, verevalumeist õlgadel, jalgade väändunud luudest. Kui ta endale teisel pool luiteid väätide ja muraka­ põõsaste vahelt teed rajas, vaatas ta rannast kaugemal asuva rohelise golfiraja poole. Üksik mängija sättis palli tiile ning tegi mitu prooviviibet, enne kui palli lõi, nii et see kõvasti griini tabas ja bunkerisse veeres.

Louise pööras pilgu ära, vaagides mõtet, mida ta üritas väl­ tida. Mõtet peainspektor Finchist.

Kuidas ta ka vastu ei punninud või teeselnud, et sellel pole tähtsust, oli just Finchile mõtlemine see, mis ennist telgis ta reaktsiooni oli põhjustanud. Timothy Finch – milline ilmetu nimi. Nad olid asunud Bristolis tööle ligikaudu samal ajal ja tegutsenud viimased viis aastat ühiselt mõrvarühmas kui kol­ leegid, inspektorid, puhutised armukesed. Kõik viis tagasi Finchini. Nüüd nägi ta seda nii selgelt, tegelikult oli ta seda näinud juba hetk pärast Waltoni juhtumi lahendamist. Kuidas Finch oli temaga manipuleerinud, suunanud teda valikuteni, mida ta üksi poleks ealeski langetanud.

Louise ei saa kunagi teada, kas Finch uskus tõemeeli, et Walton hoidis tookord relva, või oli ta lausa nii kaval, et plaanis 28

naise lõksuvedamist ette. Louise polnud kahelnud. Ta oli küü­ nis laipu näinud, Walton oli varemgi tulistanud ja Finch oli öel­ nud, et mees kannab relva. Louise oli ähmast kuju püstoliga sihtinud ja teinud kolm lasku, mispeale kuju kohe põrandale vajus.

Tapmise uurimise ajaks saadeti ta palgalisele sund­puhku­ sele. Waltoni DNA-d leiti igalt poolt. Ta oli ühemõtteliselt kokku puutunud kõigi ohvritega ja lisaks veel nelja laibaga, mis leiti majatagusest metsast. Mõnede silmis oli Louise kan­ gelane. Ta oli hukanud külmaverelise mõrvari. Teiste silmis oli ta aga tapnud relvastamata isiku. Ta oli keelitanud Finchi tõtt rääkima. Mees oli osav näitleja, muud midagi. Ka omavahele jäädes püsis ta rollis. „Kahju küll, Louise, aga ma ei öelnud ühelgi hetkel, et ta oleks relva kandnud,“ oli mees nii veenvalt vaielnud, et Louise jäi seda peaaegu ise ka uskuma.

Ning siis, Louise’i sundpuhkuse ajal, edutati Finch pea­ inspektoriks ja asi tundus loogilisem. Polnud võimalik, et ta seda kõike planeerida oleks suutnud, ning kui ta poleks komis­ tanud, võinuks see olla tema, kes relvastamata mehe maha laskis. Aga Finch nägi võimalust ja kasutas selle ära. Nad olid omavahel naljatanud, et konkureerisid samale ametikohale, ent Louise polnud kunagi arvanud, et Finch nii armutult käituks.

Tribunali otsusel tegutses Louise ettevaatamatult, aga asja­ olusid arvestades ja hoolimata Finchi vastukäivatest ütlustest, oli tulistamine õiguspärane. Kahjuks polnud ülemkonstaabel ja eriti tema asetäitja Morley sama meelt. Neid tüütas negatiivne meediakajastus, mis juhtumit saatis, ja nad esitasid Louise’ile ultimaatumi: tagasi astuda või Westonisse kolida.

Louise oleks selle kõik alla neelanud, möönnud oma rolli sündmustes, mis päädisid Waltoni surmaga talumajas, kui vaid Finch oleks ta rahule jätnud. Paraku oli mees veel kaheksa 29

kuud hiljem tal kraes. Pärast edutamist katkestas mees igasugu­ sed nendevahelised suhted ja sai otsustavaks teguriks Louise’i Westonisse ümber paigutamisel. Sellest aga ei piisanud. Finch oligi see, kes talle igal õhtul sõnumeid saatis. Louise ei saanud seda tõestada, selleks oli mees liiga ettevaatlik, aga see ei saa­ nud olla ka keegi teine.

Ja nüüd see. Louise polnud Finchi juba poolteist aastat näinud, aga ometi suutis mees teda mõjutada. Nii ta toimis, oma väikeste manipulatsioonide ja jõudemonstratsioonidega.

Louise oleks pidanud seda kohe taipama, sõbrad olid ju hoiata­ nud, aga ta oli eelistanud iseendas kahelda.

Ta polnud telgis nõnda reageerinud sellepärast, mida ta talus näinud oli, mitte isegi seal juhtunu pärast. Ta reageeris nii Finchi pärast, tegude pärast, mida Finch oli sundinud teda tegema, ja mõju pärast, mida mees talle endiselt avaldas.

Persse käigu, mõtles ta, kui jälgis golfimängija järgmist lööki golfikepi kannaga. Louise’il oli aeg minna eluga edasi ja Finchil saada teenitud tasu.