Pojengid taeva all

POJENGID TAEVA ÄÄREL

1

Valged kohevad pojengiõied võitlevad vapralt vihmasajus.

Suured piisad tabavad neid nii ootamatult, et panevad õietutid võbisema. Kuni nad üksteise järel justkui allaandmise märgiks päid langetavad. Tuul rebib halastamatult õielehti, mis kukuvad kui suured pisarad mustale mullale. See on nagu lumi.

Ma vihkan pojenge. See on ainukene asi, mida ma mäletan.

Miks?

Miks ma neid suuri, kohevaid ja hästi lõhnavaid lilli vihkan, seda ma ei mäleta. Tegelikult ei mäleta ma üldse midagi. Mitte midagi, kui siis ainult seda, mis Andres minust ja meie kooselust rääkinud on. Ma vaatan uuesti enda käes olevat fotot.

Seal on heledate juuste ja suurte siniste silmadega naine, kellel on naeratades lohukesed põskedes. Ta kükitab ja vaatab heldinult väikest tüdrukut. See naine olen mina. Ma olen sirutanud oma käed väikese inglilokkidega tüdruku poole, kes arvatavasti teeb esimesi samme murul. Tüdruk on meie väike Anita.

[7\

PILLE SIMON

Ei mäleta!

Ma vaatan tähelepanelikult fotol olevat eakat, viimse detailini viimistletud soengu ja lillelise kleidiga naist. Tema kõrval murul istub hallis ülikonnas prille kandev mees, kellel on hõredad hallid juuksed ja sissevajunud põsed. Need peavad olema minu vanemad. Ma ei mäleta neist kedagi. Nad tunduvad nagu pilt ajakirjast. Lasen käe fotoga uuesti sülle kukkuda.

Pea valutab. Panen silmad kinni ja püüan kiiktooli mitte liigutada. Mulle tundub, et ma ei armasta kiiktooliga kiikumist. See ajab mul südame pahaks, aga Andres ütles, et see oli mu lemmiktegevus – istuda verandal ja kiikuda koos Anitaga.

Rääkida talle loodusest, lindudest ja taimedest kõike, mida ma tean.

Kaua ma olen niimoodi vegeteerinud?

Kaks aastat?!

Jah, kaks, nii Andres ütles. „Ma räägin, see ei toimi... jaa... me peame. Oota. Ta on ärganud, helistan hiljem...okei. Jaa, jaa, ma tervitan teda. Sina ka!” „Kallis, sa oled juba ärganud.”

Ma avan silmad ja vaatan talle otsa. Ta libistab telefoni taskusse ja tõmbab käega läbi juuste. Kes sa oled? Ma ei mäleta sind. „Töölt helistati. Kas sa ei tunne mind jälle ära? Me eile rääkisime, sul tuli ju meelde.”

Ta kükitab ja võtab mu käe.

See tunne on võõras, tema lõhn on võõras. „Olgu. Alustame siis jälle uuesti. Mina olen Andres, sinu abikaasa. Mäletad? Me oleme sinuga seitse aastat abielus

[8\

POJENGID TAEVA ÄÄREL

olnud. Sul oli autoavarii. Sa jäid elama, aga olid koomas, sellepärast need mälulüngad. Anneli kallis, ma armastan sind.”

Ma vaatan tema rohekaid silmi ja punakaspruune kergelt lokkis juukseid, tema päevitunud jumet, tunnen, kuidas ta mu kätt pigistab.

Ei, ei mäleta.

Ma raputan tema jutu peale pead. Kui ta mind nii väga armastab, siis miks ma ei tunne tema puudutusi ära. Miks tema lähedus ei tekita minus turvalisust. Me oleme ju ometi seitse aastat koos elanud, meie omavahelist keemiat peaks õhus tunda olema. Tema käed peaksid mul ometi meeles olema. Tema pikkade sõrmedega tugevad käed, mis libisesid üle mu näo ja keha, pannes mind erutusest üleni vabisema just nagu küünlaleegi tuules. Kuid nüüd ei tekita tema puudutused minus mingeid tundeid. Ta laseb mu käe lahti, ohkab ja tõuseb. Ma jälgin ta liigutusi, neis on midagi tuttavat, aga ma ei mäleta. Lasen pea uuesti vaikselt kiiktooli seljatoele ja sulen silmad. „Ma teen meile mõnusa hommikusöögi. Mine pane ennast riidesse.” „Jah,” ütlen peaaegu hääletult.

Katsun rahulikult tõusta, kiired liigutused tekitavad peavalu ja kohinat kõrvus. Vean ennast vannituppa, alles nüüd märkan, et foto on mul ikka veel käes. Surun selle ettevaatlikult hommikumantli taskusse. Keeran vannitoa ukse seestpoolt lukku ja lasen hommikumantlil põrandale kukkuda. Enne dušikabiini astumist pean natukene jõudu koguma, pea käib ringi, toetan oma värisevad käed kraanikausi äärele. Külm higi katab korraga kogu mu keha, silmi tõstes näen peeglist nägu. Kas see olen tõesti mina? Sama naine fotolt. Üritan naeratada, et näha, kas

[9\

PILLE SIMON

mul on naerulohud, see ei tule eriti hästi välja, põsed hakkavad värisema. Ma ei ole vist ammu oma näolihaseid liigutanud.

Peeglist vaatab mulle vastu halliseguste juuste, kahvatu jume, tumedate silmaümbrustega ja sissevajunud põskedega irvitav grimass. Avastan, et mul ei olegi põski, on ainult põsesarnad ja nahk, mis toetub justkui vastu hambaid. Sellistes olematutes põskedes ei saagi olla naerulohukesi.

Kui vana ma olen?

Pean Andrese käest küsima, arutlen endamisi ja astun dušikabiini. Keeran kraani lahti, soe vesi voolab läbi juuste õlgadele, sealt mööda selga alla. Panen silmad kinni ja püüan ennast lõdvaks lasta. Kaugelt kostab mingi heli, lapse nutt, hoian hinge kinni ja kuulan.

Nutab! Üritan ennast kiirelt pesta, hambapastat harjale pannes kuulatan uuesti, ikka nutab. Miks Andres ometi lapse juurde ei lähe? Kohe, tibu, emme kohe tuleb, keeran vee kinni ja tõmban särgi märja ihu peale. Rahulikult, mõtlen ise, muidu hakkab pea ringi käima ja siis ei jõua ma kuhugi. Tõmban dressipüksid üles, seon paelad tugevasti kinni ja astun paljajalu vannitoast välja. Pusserdan tilkuvad juuksed kuidagimoodi patsi ja kiirustan lapse juurde.

Lükkan toa ukse hooga lahti ja mind tabab ehmatus, tuba on tühi. Ainult puidust häll on seina ääres, kiirustan sinna.

Tühi!

Ei, ei, mis toimub! Anita, kus sa oled! Vaikus. Ma ei kuule enam ta nuttu, kuulen ainult põranda kriginat selja taga ja tunnen tema käsi oma õlgadel. „Anneli.”

[ 10 \

POJENGID TAEVA ÄÄREL

Ta surub mind enda vastu, mu silmad hakkavad tulitama ja kuumad pisarad veerevad mööda põski alla.

Jah, mulle tuli meelde, et Anitat ei ole enam, päriselt ei ole.

Ta oli koos minuga autos, kui ma avarii tegin, ma tean, Andres rääkis, ma tean, aga ei mäleta avariist midagi. „Tule, lähme sööma.”

Ma noogutan ja pühin näo kuivaks. Astun Andrese ees toast välja. Ta tõmbab ukse kinni ja keerab lukku. Tahan talle karjuda, et ära pane kinni, me ei kuule, kui ta jälle nutma hakkab, aga ma ei tee seda, ma ei julge. Ma kardan, et juhtub midagi halba, ma tunnen seda, ma ei tea, mis see olla võib, aga ma tajun, et seda on ennegi juhtunud. See olukord on kuidagi tuttav. Võtme keeramise hääl, viha, karjumine ja seejärel valge kittel, mööda lage jooksvad päevavalguslambid. Kuulen oma peas, et keegi karjub „sa oled halb, väga halb ema, kui niimoodi käitud”, sellele järgneb pimedus, ei, mitte nagu uni, see on rohkem nagu eemalolek. Ma kuulen, mis minu ümber toimub, näen neid valgetes kitlites inimesi, seda, kuidas nad liigutavad suud, sätivad tekki, aga ma ei saa neile midagi vastata, ma olen küll siin, kuid samas nagu väljaspool iseennast. Minu soov neile vastata taandub füüsilise võimetuse taha. „Anneli, su tee jahtub.”

Hääl toob mu reaalsusesse tagasi, ma istun nüüd köögis laua taga. Vaatan, kuidas ta tõstab taldrikule Prantsuse röstsaia, raputab sinna peale tuhksuhkrut ning lükkab taldriku minu ette. Neid saiu ma armastan, seda ei pea ma mäletama, seda ma tean. Need saiu armastan ma juba lapsepõlvest. Ema tegi neid igal laupäeva hommikul. Kloppis lahti paar muna, kastis saiaviilud sinna sisse ja praadis või sees. Imeline hommikusöök!

[ 11 \

PILLE SIMON

Jälgin Andrese iga liigutust, püüdes leida neis midagi tuttavat, midagi, mis meenutaks meid koos, meie igapäevaseid toimetusi, mida me koos tegime, ja tundeid enne õnnetust.

See maneer, kuidas ta tuhksuhkrut saiale raputab, selles on midagi tuttavat, arvan ma, köhatan ja võtan julguse kokku, et küsida jälle enda ja õnnetuse kohta. Arvatavasti juba mitmendat korda. „Andres, kui vana ma olen? Ma ei suuda seda meenutada.”

Ta vaatab mulle üllatunult otsa, mälub rahulikult saia, loputab selle siis kohviga alla ja justkui minu välimust hinnates vaikib pikalt. Minu jaoks liiga pikalt, hakkan juba arvama, et ta ei tea, ja mul on õigus. See mees pole minu abikaasa. „Kallis, sa oled kolmekümne kahe aastane, aga ikka veel sama ilus kui meie esimesel kohtumisel.”

Ta valetab!

Ma ei hakka seda ütlema, aga ma ju nägin ennast peeglist.

Mu juustes on hallid traatjad karvad ja see kole arm, mis jookseb otsaeest kõrva taha ning sealt lõua alla. Jah, kui juuksed lahti on, katavad nad enamiku armist ära ja seda polegi eriti näha, aga see on kole.

Ma ei vasta talle, vaid hakkan oma saia sööma ning otsustan, et küsin peale sööki õnnetuse kohta. Niikaua, kui ma avariid ise meenutada ei suuda, proovin ma selle tema jutu järgi meelde jätta, ehk aitab see mu mälu uuesti käivitada.

Andres paneb hommikusööginõud masinasse. Ma tõusen lauast ja suundun uuesti verandale, siin on ikka veel see kiiktool, seisan ja pean enesega aru, kas ma tõesti armastasin kiiktoolis kiikuda. See on vastik, peaks Andrest paluma, et ta tooks siia mõne tugitooli.

[ 12 \

POJENGID TAEVA ÄÄREL

„Anneli, sinu rohud.”

Jälle, ma ei taha neid, need teevad uimaseks.

Midagi ütlemata sirutan käe ette ja vaatan neid nelja tabletti, mis ta mulle peo peale paneb. „Neela ilusti alla, usu, need on sinu tervenemiseks vajalikud, ega siis arst neid niisama välja ei kirjutanud.”

Noogutan ja pistan kõik korraga suhu. Mõned neist on kibedad ja ma kallan kogu klaasitäie vett kiirelt sinna otsa.

Katsun nüüd ettevaatlikult kiiktooli istuda. Andres paneb mulle teki jalgadele ning istub mu kõrvale väikesele tumbale, võtab mu käe ja hakkab seda mudima. „Andres, räägi mulle uuesti sellest avariist. Ma olin siis kolmkümmend, kui see juhus. Kuhu ma sõitsin?”

Ta noogutab ja tõmbab tumba mulle lähemale. „Sa olid just kolmekümneseks saanud, see juhtus päev peale sinu sünnipäeva. Sa tahtsid ise oma vanemad linna viia ja siis Anitaga mängutuppa minna.” „Nii et mu ema ja isa olid ka seal autos.” „Jah, ema ja Anita said...”

Ma ei kuule teda enam, näen, kuidas ta suu liigub, aga hääl ei jõua minuni. Pea kohiseb ja silmad muutuvad jälle raskeks.

Jälle, kurat, see on tablettidest. Ma ei võta neid enam kunagi – see on viimane asi, millele mõtlen, kui kõik kuhugi kaob.

[ 13 \

PILLE SIMON

2

Avan silmad, voodi. Kuidas ma siia sain? Kas jälle on hommik? Ajan ennast istukile, tõmban hommikumantli selga ja lähen toast välja. Päikeselaigud on põranda kohati soojaks kütnud, tunnen seda oma paljaste jalgadega. Kõnnin verandale ja istun kiiktooli. Olen nagu vati sees, pea on raske.

Kaks punarinda askeldavad pojengipõõsa all. Ma tean neid, nad on väga julged linnud, meenub mulle. Kusagilt ajusopist kerkib mälukild sellest, kuidas ma lillepeenart kobestan ja punarind askeldab üsna minu lähedal. Kui ma oleksin vaid tahtnud, oleksin võinud teda lausa puudutada. Neid linnukesi on võimalik käe pealt sööma õpetada. Lasen pea tooli seljatoele vajuda ja olen enda üle uhke, et selline asi mulle meenus.

Mis eile oli?

Katsun meenutada, hommik, ma istusin siinsamas, vaatasin aknast välja, siis tuli tema, me sõime koos hommikusööki ja siis...

Kas täna on ka nii, kas kogu aeg, kõik need kaks aastat on nii olnud? Satun paanikasse.

[ 14 \

POJENGID TAEVA ÄÄREL

Ootan ta samme, tunnen, kuidas süda aina kõvemini taguma hakkab, hoian korraks hinge kinni ja kuulatan tähelepanelikult.

Vaikus.

Kui iga päev on sama, siis ta tuleb kohe, võtab mu käe ja hakkab midagi rääkima.

Ma karjun, auto krigiseb, keegi karjub veel, keegi ropendab.

Tunnen survet vastu pead ja rinda, hakkan õhku ahmima.

Avan silmad.

Veranda, vihmapiisad krabisevad vastu akent, õues müristab. See oli uni, üritan rahuneda, hingan sügavalt ja pikalt. See oli ainult uni.

Suu on kuiv ja ma tahan juua, ajan ennast kiiktoolist üles ja kõnnin vaikselt kööki. Lasen klaasi vett täis ja joon ühe sõõmuga tühjaks. See on hea külm vesi, mis mööda keha laiali valgub, nüüd tunnen, et kõht on jube tühi.

Laual taldriku peal on võileivad ja nende kõrval kiri.

ANNELI! TULEN KELL 12.

ANDRES Otsin silmadega köögist kella. Seinakell ukse kohal näitab 10.10, ma tunnen kella, järelikult ma mäletan igasuguseid asju, aga need ei tule mul praegu kohe lihtsalt meelde, teen enda arust suure avastuse. Istun laua äärde ja hakkan võileiba sööma.

Justkui automaatselt tõusen ja lähen kapi juurde, et võtta oma lemmiktass, suur kollane lähker. Jah, lähker, ma mäletan, Andres ütleb selle tassi kohta alati lähker. Valan endale termosest teed, mulle meeldib tee. Ma pole kunagi kohvisõltlane olnud. Kui ma kohvi peale mõtlen, läheb mul nüüdki süda pahaks. Esimest korda tundsin seda siis, kui ma rasedaks jäin.

[ 15 \

PILLE SIMON

Mäletan, et siis ei suutnud ma kohvi lõhna üldse taluda, teine kohutav lõhn oli keedetud kartulitel. Üllatun, et selline mälukild just nüüd esile kerkis.

Võtan sõõmu kuuma musta teed. Istun uuesti laua äärde ja olen enda üle väga uhke. Tervenev mina, kellele tulevad pisikesed asjad jälle meelde.

Olen rahul, isegi pea ei valuta, korraga märkan laual enda nimega karpi, kuhu on tabletid päevade kaupa komplekteeritud. Esmaspäev on tühi, teisipäev ka, siis täna on järelikult kolmapäev ja need on minu tänased tabletid.

Ma ei taha, ma isegi ei tea, mis tabletid need on, võibolla pole neid mulle vaja, võibolla need ei lasegi mul mäletada.

Kallan kolmapäevased tabletid peo peale, jään neid üksisilmi vahtima, surun peopesa kokku ja kuulen, kuidas mu süda aina kõvemini taguma hakkab.

Ei, ma ei võta neid täna, surun tabletid hommikumantli taskusse. Lõpetan söömise ja otsustan taldriku kraanikausis ära pesta. Ma jõuan seda teha, mul on täna piisavalt energiat, ütlen endale julgustuseks, panen taldriku kraanikausi kõrvale kuivama ja valan kogu termoses oleva tee kollasesse lähkrisse.

Tabletid, ma ei tohi neid ometi taskusse jätta, otsustan, et lasen WC-potist alla, aga kui nad jäävad hulpima … Kraanikauss, õigus, kraanikausist on kindlam. Jõllitan pikalt kraanikausi auku, see on teistsugune kui vannitoas. Teen valamukapi ukse lahti ja kummardun vaatama. Selge, ma tean, tuli meelde, see on purustaja, aga kuidas seda veel nimetati, ei meenu. Pole mõtet selle üle praegu pead vaevata, võtan taskust tabletid ja lasen neil kukkuda valamu äravooluauku, vajutan nuppu ja läinud nad ongi. Peaksin ennast kohutavalt tundma, aga ma ei

[ 16 \

POJENGID TAEVA ÄÄREL

tunne mingeid süümepiinu. Haaran laualt oma kollase kruusi ja lähen tuppa. Kõnnin mööda tuba ringi ja teen uuesti tutvust oma koduga.

Raamaturiiulid, meil on palju raamatuid. Suur söögilaud, toolid, kamin, mille juures on väike laud ja kaks suurt pehmet tugitooli. Mööbel toas on hele, tuba ise on ka heledates toonides ning tundub hiiglama suur ja valge, teisel pool kaminat on diivan ja jälle riiulite viisi raamatuid. Minu lemmikkoht on klaasseintega veranda, kuhu paistab vist terve päev päike.

Veranda kõrval on uks, lükkan selle lahti. Kabinet, huvitav, kas Andres töötab kodus. Astun sisse, seal on diivan, riiulid ja vanaaegne kirjutuslaud, lähen otse laua juurde. Selle peal on kirjutusmasin. Sirutan käe ja katsun tähti masinal. See, see on minu masin, panen kruusi käest ja istun laua taha. Mina kirjutasin sellega, mind valdab tuttav tunne, masina kõrval on paberid, nende peal virnas ühesugused raamatud. „Aialindude käitumine suvel ja talvel”. Anneli Leemkard.

Raamatu tagaküljel on sellesama naise pilt. Otsin hommikumantli taskust välja foto ja võrdlen. See olen mina, ma kirjutasin raamatu. Loen raamatu tagaküljel oleva pildi alt: Anneli Leemkard.

Sündinud Põlvas. Õppinud Tartu Ülikoolis.

Eesti Ornitoloogiaseltsi liige, Briti Ornitoloogiaühingu liige.

Minu teine raamat, mis on pühendatud väikesele Anitale.

Tunnen, kuidas pisarad hakkavad mööda põski alla veerema.

Pühin käeseljaga silmad kuivaks ja lähen kabinetist välja, läbi suure toa kõndides jõuan koridori, seal on kolm ust, üks viib

[ 17 \

PILLE SIMON

meie magamistuppa. Seda tuba ma tunnen, olen siin voodil lamanud ja püüdnud meenutada, kuidas ma istun peegli ees, teen endale soengut või meiki. Olen püüdnud ette kujutada, kuidas ma otsin kapist hommikuti sobivaid riideid.

Ei suuda!

Mälus pole midagi, mis turgataks, tunduks tuttav. Magamistoa vastas on vannituba ja selle kõrval lukku keeratud uks, vaatan võtit ukse ees. Andres pani selle lukku, ma ei hakka võtit keerama, see on mulle emotsionaalselt liiga raske. Korraga tunnen, et olen väsinud, jalad värisevad, ei saagi aru, kas pingutusest või liigsest erutusest. Vean ennast tagasi verandale ja proovin rahulikult kiiktooli istuda, ma ei taha, et see liikuma hakkaks, see kuramuse õõtsumine haarab mu aju kaasa ja ma ei suuda enam selgelt mõelda. Tee on nüüdseks jahtunud, võtan isutult paar lonksu, panen tassi põrandale ja silmitsen hoovi.

Kuulen karjumist, üritan üle vasaku õla vaadata.

Anita! Ema! Ema, kas Anitaga on kõik korras, vasta! Püüan ennast kogu kehaga keerata, ma olen kinni, proovin uuesti, kuid valusööst läbib mu kaela. Ma karjun, aga ma ei kuule oma häält, keegi raputab mind õlast.

Teen silmad lahti, Andres. Ta räägib. Näen, kuidas ta mind uuesti raputab ja siis jõuab minuni hääl: „Anneli ärka, sa näed und, see on halb uni, ärka üles!”

Kuulen enda hingeldamist läbisegi tema jutuga, ta kummardub ja haarab mind oma embusesse. Peaaegu tuttav tunne. „See oli ainult uni, rahu, rahu, ma olen sinuga.”

[ 18 \

POJENGID TAEVA ÄÄREL

Haaran tal ümbert kinni, temas on midagi nii omast ja midagi nii võõrast. Ta suudleb mind juustesse, see on Andrese moodi. Ta peab olema minu Andres. „Ma nägin, et sa oled söönud,” ütleb ta viimaks. „Kas sa oma tabletid võtsid?”

Ta ajab ennast püsti.

Noogutan kiirelt, sest öelda ma seda ei julge. „Tubli. Tahaksid sa veel teed? Ma plaanin endale ühe kohvi teha.”

Noogutan uuesti ja vaatan oma käsi, sest mul on tablettide pärast piinlik ja ma kardan, et kui ma talle otsa vaatan, saab ta kohe aru, et ma valetan. Ta võtab mu kruusi põrandalt ja läheb kööki. Ma näen aknast neid vaeseid longus peadega pojenge, kellel oleks nagu minuga koos häbi. Nad on kõik oma kroonlehed maha visanud, muld nende ümber ei ole enam valge.

Maas vedelevad valged õielehed on muutunud pruuniks ja enamik neist on kuivanud poole väiksemaks, aga alles eile oli vihm rapsinud neilt maha esimesed valged õielehekesed. Nukralt vaatavad norgu vajunud õietupsud oma kuivanud kroonlehti, mida põldvarblased ükshaaval üles tõstavad, et nende alt midagi söödavat leida. Kas tõesti kuivavad nad ühe ööga nii ära?

Kuulen köögist tulevaid samme. Ta asetab kandiku kahe tassi ja küpsistega akna all olevale lauale ja ulatab mulle teekruusi. „Anneli, mul on sulle üks tõsine jutt.”

Ta sai ikkagi aru, et ma tablette ei võtnud. Kerin ennast kiiktoolis nii väikeseks kui saan ja näen, kuidas mu sõrmenukid kruusisanga hoides valgeks tõmbuvad.

[ 19 \

PILLE SIMON

„Tead kallis, mul on vaja tööasjus paariks päevaks ära sõita.”

Julgen haaret kruusisangal lõdvendada ja panen kruusi kiirelt endale sülle, enesele märkamatult pääseb minu seest välja kerge ohe. „Ei, ära pabista, sa ei jää üksinda. Sõbranna Liina lubas korra päevas siit läbi astuda, täpselt nii, nagu me varemgi oleme teinud. Ma olen juba nelja päeva pärast tagasi. Sa mäletad ju Liinat.” „Ei.” Raputan pead. „Noh, siis saate jälle tuttavaks,” ütleb ta. ,,Pealegi oled sa tubli ja saad iseseisvalt kindlasti hakkama.” „Kas ma jään ööseks üksinda?” „Kui sa ei taha, võib Liina mõneks ööks siia jääda. Ma arvan, et tal pole selle vastu midagi. Saategi omavahel rääkida ja ehk aitab see sul asju paremini meelde tuletada.”

Noogutan talle vastuseks, ise üritan meenutada, milline Liina välja näeb. „Ostsin sulle erinevaid puuvilju ja valmistoitu, saad soendada ja kui millegi isu tekib, lase Liinal tuua. Sa saad hakkama.

Ma usun küll, ah jah, tabletid on iga päeva jaoks ilusti valmis pandud. Võta kohe hommikul ära ja pane laual olevale paberile kirja, et oled võtnud, siis ei lähe sul sassi,” ütleb ta ja vaatab mulle otse silma.

Vaatan ta nägu, habe on värskelt aetud. Tema pruunikaspunased juuksed on liiga lühikesed. Miks ta juuksed nii lühikeseks on lõiganud? Ma otsin kasvõi pisimatki sünnimärki või armi, mis annaks kinnitust, et see mees on minu abikaasa.

Olen Andrese nägu tuhat korda vaadanud ja katsunud, miks

[ 20 \

POJENGID TAEVA ÄÄREL

ma ei suuda seda nüüd meenutada? Ta kaelal olev puna kerkib põskedele. See on tuttav. Kui Andres erutub või millegipärast ärritub, tekib tal selline reaktsioon. Seda ma tean, see on mulle tuttav, aga ta lõhn on võõras. „Me peame vaikselt tavalisse elurütmi tagasi pöörduma.

Anneli, sellest on kaks aastat juba, igapäeva rutiin võib aidata sul asju paremini meelde tuletada, võibolla saad varsti jälle oma raamatu kirjutamist jätkata ja mina saaksin uuesti täiskohaga tööd teha. Ausalt öeldes ei tule me varsti enam rahaliselt toime, sest säästud hakkavad otsa lõppema.” „Mis kuupäev meil täna on?” julgen ma tema jutu lõpuks küsida ning näen tema silmis pettumust. Tülpinud häälega teatab ta mulle, et täna on 15. juuni. Püüan seda endale meelde jätta: 15. juuni ja kolmapäev.

Kolmapäev ja 15. juuni.

Ta räägib mulle veel pikalt igasuguseid asju ja rõhutab korduvalt, et võin julgelt Liinalt abi paluda.

Liinalt!

Ma isegi ei mäleta, milline ta on. Ta julgeb mind üksi jätta ja ütleb, et on seda ennegi teinud. Ma ei mäleta. Kas mu mälu kaob vahepeal ära ja tuleb siis uuesti tagasi niimoodi, et ma ise ei mäleta seda. „Küll ma hakkama saan,” kuulen ennast tema jutule vahele segavat.

Ta vaatab mulle üllatunult otsa ja naeratab. „See on juba minu Anneli jutt.”

Andres tõuseb, suudleb mind põsele ja läheb magamistuppa. Tagasi tulles on tal ühes käes suur spordikott ja teise käega ulatab ta mulle telefoni.

[ 21 \

PILLE SIMON

„Sinu telefon, hoia seda enda lähedal. Sa võid mulle iga kell helistada, ma ise katsun ka helistada esimesel võimalusel.

Laadija on magamistoas öökapil, ära unusta laadida. Ma pean nüüd minema hakkama.”

Ta kükitab ja võtab mul ümbert kinni, see peaks mind julgustama ja turvatunnet tekitama, aga ma ei tunne midagi. „Kallis, me saame sellest koos üle, tuleme välja. Katsume koos eluga edasi minna.” Vaatan teda, midagi võõrast ja samas midagi tuttavat on temas. „Ma lähen nüüd, helistan kohe kui saan.”

Ta suudleb mind veel korra põsele ja siis laubale, tõuseb ning läheb toast välja. Kuulen, kuidas välisuks kinni klõpsatab. Üksi.

Ma olen täiesti üksi, tee tassis on jahtunud ja ma panen selle lauale küpsiste juurde.

[ 22 \