1
„Kuidas Island sulle meeldib?“ See oli üks neist küsimustest, mida ta Islandil viibides vältida püüdis. Päev algas ilusa juunihommiku koites kenasti. Sel aastaajal polnud küll hommiku ja õhtu vahel mingit suurt erinevust märgata, päike paistis ööpäev läbi ja heitis silmipimestavat valgust kõikjale, kuhu pilk langes. Evan Fein oli inimese jaoks asustuskõlbliku maailma äärel paikneva saare külastamist kaua oodanud. Ja siin see Ohio kunstiajalootudeng nüüd oli, esimest korda Islandil. Loodus oli oma energia täisvõimsusel käiku lasknud, otsekui soovist finantskrahhi põhjustatud hädadele omalt poolt lisa pakkuda, kostitades islandlasi kahe järjestikuse vulkaanipurskega. Hetkel tundus, et vulkaaniline tegevus oli taandunud ja Evanil looduskatastroofid napilt nägemata jäänud. Ta oli jõudnud Islandil veeta paar päeva, alustades Reykjavíki vaatamisväärsustest ja turistidele huvi pakkuvatest kohtadest linna ümbruses. Seejärel rentis ta auto ja asus põhja poole teele. Pärast Blönduóse laagripaigas veedetud ööd alustas ta varakult teekonda Skagafjörðurisse. Noormees oli endale soetanud CD vanamoeliste Islandi ballaadidega ja torkas selle automakki, nautides ainsatki laulusõna mõistmata muusikat ja tundes uhkust selle üle, et on tõeline reisinohik, kes endale külastatavates paikades täieliku kultuurikümbluse korraldab. Ta juhtis auto looklevale Thverárfjalli maanteele ja pööras enne poolsaare kaugemas küljes asuvasse Sauðárkrókuri linna jõudmist sellelt maha. Evan tahtis minna vaatama Gréttiri 17
Ragnar Jónasson
vanni, kividega ümbritsetud kuumaveeallikat, mis tema teada pidi asuma kuskil lähedal, sama hästi kui rannikul. Mööda rööpasse sõidetud teed allikani sõitmine võttis aega ja noormees küsis endalt mõttes, kas katsed seda leida pole ajaraisk. Aga mõte võimalusest auravas vees istudes lõõgastuda ning nautida ümbruse ilu ja hommiku raugust oli igati ahvatlev. Ta nihkus edasi teosammul, teeääri palistavaid lambakarju peletades, kuid allikas keeldus end näole andmast. Evan hakkas juba mõtlema, et on õige pööramiskoha maha maganud, ja aeglustas liikumist iga taluvärava juures, üritades välja mõelda, kas allika juurde viivale teele pääseb ehk mõnest varjatud kohast: üle mõne taluniku maa, kõrvalteelt, lehmarajalt. Kas ta oli liiga kaugele sõitnud? Siis nägi ta korraga uhket maja, mis täpsemalt vaadates osutus ehitusjärgus olevaks. See asus üsna tee lähedal ja selle ees seisis väike hall kaubik. Evan juhtis auto teeserva ja peatus. Ja siis võpatas ta üllatusest. Kaubiku juht või ehk koguni maja omanik lamas maja läheduses maas. Liikumatult. Teadvusetult? Evan tegi turvavöö lahti ja avas mootorit seiskamata ukse. Auto plekistest kõlaritest kostsid endiselt iidsed ballaadid ja muutsid toimuva peaaegu sürreaalseks. Evan pistis jooksu, kuid aeglustas avanevat pilti nähes sammu. Lamaja oli surnud. Selles polnud mingit kahtlust. Kehaehitust ja soengut arvestades pidi see olema mees. Näo kohta polnud võimalik midagi öelda, sellest oli järel vaid verine sodi. Seal, kus oli kunagi olnud silm, haigutas nüüd tühi silmakoobas. Noormees ahmis õhku ja jõllitas tuimalt surnukeha enda ees, käsi telefoni järele kobamas, taustalt kostmas Islandi ballaadide sobimatut üürgamist. Ta vaatas kiiresti selja taha, soovides veenduda, et seal ei seisa mehe ründaja. 18
Pimedusse mattunud
Ei midagi. Kui surnud mees välja arvata, oli Evan üksi. Surnukeha kõrval vedeles verega määrdunud kaigas. Relv? Evan hakkas öökima ja püüdis pähe tungivat mõtetetulva tagasi hoida. Mõtle. Jää rahulikuks. Ta võttis majaesisel rohumaal istet ja valis telefonis hädaabinumbri, samal ajal kogu hingest soovides, et oleks puhkusereisi sihtkohaks valinud mõne muu koha. „Island on üks kõige turvalisemaid paiku maailmas“, oli reisijuht väitnud. Evani pilk liikus ringiratast, ta pani tähele rohelisi aasu paitava sooja suvepäikese kuma, kauguses kõrguvaid hunnituid mägesid, sillerdust taamal paistva fjordi erksinisel veel ja imelisi saari. Enam mitte, mõtles ta, kui operaator vastas. Enam mitte.
2
Ísrúni äratajaks sai magamistoa aknast sisse lennanud kärbse sumin; ta heitis pilgu kellale ja vandus, taibates, kui varase hommikuga on tegemist. Naine haigutas ja sirutas end. Ta oleks hea meelega veel veidi aega maganud, tema vahetus uudistetoimetuses algas alles pool kümme. Ta upitas end küünarnukkidele ja suunas pilgu aknast välja, kõrgetele puudele maja ümbritsevas ühises aias ning kortermajale teisel pool tänavat. Ees paistis ootavat sündmustevaene päev. Vulkaanipurse tundus olevat hetkeks taandunud ja nüüd, mil suvi oli saabunud, valitses linnas vaikus. Tööl oli olukord samasugune. Ísrún oli eelmisel päeval koos kaameramehega suvepidustustel viibinud ja nüüd oli ta ülesandeks vaid lihtsama täitematerjali monteerimine, et õhtune uudistesaade kergema noodiga lõpetada. Samas ei saanud välistada, et meelelahutuslikku laadi materjal siiski ei jõuagi eetrisse, kuna tihtipeale saabus sedalaadi saatelõiku välja tõrjuma mõni kaalukam teema. Ta oli nüüdseks väikeste pausidega sama uudistetiimi koosseisu kuulunud kümme aastat, liitudes sellega kolledži lõpetamise järel kõigepealt vabakutselisena ning jätkates töötamist ka psühholoogia bakalaureuseõpingute ajal. Ísrún oli küll teinud ausa katse tervishoiusektoris töötamiseks, kuid tundis, et tunneb seal puudust uudistetoimetuse saginast, ning aastaid vahelduva eduga uuesti üritanud ja siis loobunud. Ta tegi Taanis magistrikraadi ja hiljem töötas isegi mõnda aega Akureyri haiglas. Aga poolteist aastat tagasi oli Ísrún töökohast haiglas lõplikult loobunud ja naasnud Reykjavíkki, hakates taas töötama uudistetoimetuses. Paljud ta töökaaslased olid edasi liikunud ja nende asemele tulnud uued näod, kuid leidus ka vanu olijaid. Aastate eest 20
Pimedusse mattunud
esimest korda televisiooni tööle kandideerides ei olnud ta tegelikult päriselt seda kohta saada lootnud. Ta oli eeldanud, et arm näol välistab ekraanil viibimise, kuid läbis valikuprotsessi vaevata ja selgus, et see ei takista ta tööd kuidagi. Ta puudutas põske; arm, lapsepõlves aset leidnud õnnetuse tagajärg – eakas sugulane oli mõnekuusele imikule kohvi peale loksutanud –, oli talle sama omaseks saanud nagu ülejäänud näojooned. Üks põsk oli alatiseks moonutatud ja ehkki ta oli õppinud seda meigi abil mingil määral varjama, ei andnud seda täiesti silmatorkamatuks muuta. Aga ehk oli just arm põhjuseks, mis oli naist ajendanud telesse tööle kandideerima: see oli tema võimalus maailmale või vähemalt Islandi telepublikule näidata, et ta ei kavatse end sellest takistada lasta. Ísrún ajas end voodis istukile ja vaatas õhurikkas tagasihoidliku kujundusega toas rahulolevalt ringi. Üksi elamine sobis talle. Naine oli viimased kaks aastat vallaline olnud – nii pikalt polnud ta varem ilma tõsisema suhteta püsinud. Viimase kavaleri puhul oli asjale punkti pannud mõneks aastaks Taani õppima kolimine. Nad olid koos olnud viis aastat, kuid see polnud mehe jaoks piisavalt pikaks ajaks osutunud, et ta oleks tahtnud Ísrúniga kaasa minna – või siis tema tagasitulekut ootama jääda. Mis siis ikka, oli ta mõelnud. Tema kaotus. Naise üllatuseks oli televisioon pakkunud suuremat rahuldust kui psühholoogia, kuid õpingute käigus omandatust oli kindlasti ajakirjanikutöös abi. Tema amet andis talle võimaluse iga päev midagi erinevat kogeda: suhelda huvitavate tüüpidega, ise lootes, et komistab millegi suure otsa. Need olid parimad päevad. Kerge pinge tekitas lausa sõltuvust, kuid tähtaegadest kinnipidamisega kaasnev pidev stress talle ei meeldinud. Vahetustes nappis sageli inimesi ja töö tehtud saamine osutus sageli suureks pingutuseks. Luksust mingile loole pikemalt keskenduda ei tulnud just sageli ette ja samuti ei olnud tihti aega teemadesse põhjalikult süveneda. Ísrún sulges taas silmad, sundides end uuesti tukkuma jääma. 21
Ragnar Jónasson
Kärbes sumises kuskil toas edasi ja ta lõi ärritatult silmad lahti. Mõni minut hiljem oli ta voodist väljas ja seisis tänaval, jooksuriided seljas, olles otsustanud sellest ootamatult varakult alanud päevast viimast võtta. Ísrún hingas hommikust õhku sügavalt sisse, tundes seejuures puudust selle tavapärasest värskusest. Selle asemel tundis ta ninas läpatanud tuha lõhna, mille oli õhku paisanud Islandi lõunaosas, Eyjafjallajökulli liustikul kevadel purskama hakates pooles maailmas lennuliikluse katkestanud vulkaan. Ime siis, et kärbes oli eelistanud tuppa pageda. Vulkaanipurske ajal ja järel oli tuhapilv tihti linna kohal hõljunud, ehkki vulkaan ise asus võrdlemisi kaugel. See mõjutas kõiki, ärritas silmi ja tekitas hingamisraskusi. Kõige hullematel päevadel soovitati astma ja sarnaste tervisehäirete all kannatavatel inimestel toas püsida. Nüüdseks oli vulkaan purskamise lõpetanud ja õhus hõljusid üksnes tuhajäägid, kuid kardeti, et seismiline tegevus võib vallandada teise hirmuäratava vulkaani, Katla pursked, ja seekord juba oluliselt tõsisemate tagajärgedega. Ísrún elas Islandi ülikooli läheduses asuvas kvartalis väikeses kahetoalises korteris ja tal oli kombeks võimaluse avanedes käia jooksmas mererannas, eelistatavalt hommikul, enne tööriietesse rõivastumist ja telestuudiosse suundumist. Ta oli otsustanud end vulkaani tekitatud saastest mitte segada lasta. Jooksmise ajal avanes tal võimalus mõelda ees ootavale, suure tõenäosusega täiesti tavalisele rutiinsele päevale. Tema vana punane pann, aastaid perele kuulunud auto, mille isa Ísrúni kahekümneseks saades tütrele andis, toimetas ta endiselt õigeaegselt tööle. Otse välja öeldes võis autot sama hästi kui antiigiks lugeda, kuid see ajas veel asja ära. Liiklus oli täna rahulik – uudistetoimetuses töötamise üheks eeliseks oli tööpäeva alustamine kell pool kümme, selleks ajaks oli hommikune tipptund ammu läbi. Hilisõhtused vahetused, mis kestsid õhtuse uudistesaate lõppemiseni ja päädisid sellele 22
Pimedusse mattunud
möödapääsmatult järgneva koosolekuga, nii populaarsed polnud. Järgmise saate ette valmistamine oli sageli paremgi variant: õhtu läks küll kaduma, kuid andis selle asemele vaba hommiku ja see aeg võis teinekord väga väärtuslikuks osutuda. Kurat küll! Ta oli unustanud, et tänase ja homse vahetuse vanem oli Ívar. Nende vahel valitses pinge, mida võis teinekord lausa vaenulikkuseks lugeda. Mees oli ametisse määratud kahe aasta eest, ajal, mil Ísrún veel psühholoogia vallas karjäärile hoogu sisse püüdis saada. Mees pidas end tähtsaks ninaks, kuna oli üle löödud konkureerivast jaamast, ja pidas naist hoolimata tõsiasjast, et too oli end viimase kaheksateistkümne kuu jooksul korduvalt tõestanud, endiselt algajaks. Paistis, et ta ei suuda Ísrúnile ühtki tõsisemat asja usaldada, ja naine teadis, et tal puudub rusikaga lauale virutamiseks ja enda kaitsmiseks vajalik tarmukus. Mõne aasta eest oleks ta ehk sellega toimegi tulnud, kuid need ajad olid nüüdseks möödas.
Ísrún võttis koosolekuruumis istet. Ívar istus märkmikuga, mis tal alati käepärast oli, ruumi teises otsas, kõrval kuhi pabereid – pressiteateid, mis leiavad peagi tee mõne ajakirjanikuni või lõpetavad paberikorvis. „Ísrún, kas said suvepidustustelt mingit materjali?“ Kas ta tajus mehe hääles üleolekut? Kas ta pidigi kergemakaalulise materjali peale jääma? Või kahtlustas ta juba liiga palju? „Veel mitte. Täna saab see purki ja on õhtuks valmis. Kaks minutit?“ „Kõige rohkem üheksakümmend sekundit.“ Ta kolleegid olid tasapisi laua ümber kogunenud ja hommikune uudistetoimetuse koosolek ametlikult alanud. „Kas keegi tänahommikust õhusaastet märkas?“ küsis Kormákur toolikorjule naaldudes ja pastakat järades. Teda kutsuti 23
Ragnar Jónasson
Kommuks, peamiselt seetõttu, et kõik teadsid, kui närvidele see hüüdnimi talle käis. „Jah. See on tuhapilvest, mida tuul siiapoole kandis. Vulkaanipurske tagajärjel õhku jäänud tolm, nagu ma kuulnud olen,“ ütles Ívar. „Mina arvasin, et purse on möödas,“ tähendas Kormákur ja muigas seejärel. „Ilmselt annab sellest veel ühe loo välja pigistada.“ „Ísrún, äkki uurid asja? Teed sellest mingi ähvardava alatooniga lõigu? Vulkaanipurse naaseb Reykjavíkki – umbes selles stiilis?“ Ívar naeratas. Üleolev tola, mõtles naine oma märkmikku põrnitsedes. „Aga keskendume nüüd tõsisematele asjadele,“ jätkas mees. Just nimelt, mõtles Ísrún ärritatult kulme kergitades. „Ma kuulsin, et keegi leidis põhja poolt, Sauðárkrókuri lähedalt, ehitusplatsi kõrvalt surnukeha. Mingeid kindlaid andmeid veel pole. Kuni järgmise vulkaanipurskeni saab sellest kindlasti meie põhilugu.“ Kormákur noogutas. „Asun sellega kohe tegelema.“ Paistis, et päev siiski ei kujune uimaseks ja aeglaseks … vähemalt mõne inimese jaoks.