Maailma kauneim sõna

26

Emmi Pesonen

H

üppasin ratta selga ja hakkasin isa juurest Helsingi ning oma kodu poole väntama. Mul on meeste maastiku­ratas, olin ostnud selle politseioksjonilt, ja oranž kiiver, see nägi välja nagu poolik korvpall. Ratas oli vana, kvaliteetne ja turvaline ning sellega sai kiiresti edasi. Hämaruses sõites muutus meel pikapeale rahulikuks ja viimaks mõjus väntamine nagu meditatsioon.

Jalgade ühtlane liikumine, selja taha jäävad tuttavad maastikud, kerge tuulevine näol.

Kui lähenesin Helsingile, olin higist läbimärg ja väsinud. Oleks olnud mõistlik sõita kohe koju Haagasse, aga mingil endalegi ­arusaamatul põhjusel pöörasin Metsala juures teisele poole. Justkui oleks mu jalad otsustanud, et isaga tülitsemisest väsinud pea ei jõua niikuinii vastu punnima hakata.

Märkasin tuttavat maja, aknast kumas kutsuvat, sooja valgust.

Sõitsin mõnisada meetrit majast mööda, siis märkasin endalegi üllatuseks, et olin peatunud. Seisin seal totakana, kuni justkui midagi salajast plaanides jätsin ratta kõnniteele aia vastu toetuma ja lipsasin väravast aeda. Muruvaiba peale oli kogunenud märgi lehti. Reha toetus majaseina vastu. Jäi mulje, et vähemalt sel sügisel ei ole keegi seda kordagi kasutanud. See lihtsalt tervitas seal saabujaid ja tuletas meelde tegemata töid. Aken oli nii madalal, et sellest sai lihtsalt sisse piiluda. Hiilisin aeglaselt veel mõne sammu edasi. Süda peksis ja paarimeetrine teekond tundus pikana. Küünitasin end sentimeeter haaval aknaklaasile lähemale, kuni ulatusin sisse vaatama. Esiteks tabas mu pilk voodit. Onni lebas külili ja padjale valgunud lokid varjasid tema nägu. Minu meelest olid tal jalas samad teksad, mis kuu aega tagasi, ja seljas hall dressipluus.

Jäi mulje, nagu oleks ta keset mõtet või lauset tukkuma jäänud.

Onni kõrval, täitsa tema kaisus magas täpselt samas asendis väike

Maailma kauneim sõna

tüdruk, pikad heledad juuksed karvases patsis. Tüdrukul olid jalas lillelised retuusid ja nende peal lühike täpiline seelik. Tema ülakeha oli paljas. Nad magasid teineteise kaisus teki peal nagu kaks looma. Väike kutsikas isa turvalises pesas.

Tuba ei olnud kuigivõrd paremas korras kui eelmisel korral.

Põrandal vedelesid kokku kägardatud kartulikrõpsukott ja rõivad.

Lasin pilgul liikuda üle koristamata toa ja märkasin diivaninurgas lebavat sinise särgiga last. Segamini juuksed varjasid poolt nägu, ma ei olnud kindel, kas see oli poiss või tüdruk. Lapse kõrval istus nii umbes viieteistkümneaastane poiss ja vaatas keskendunult telerit, liigutuste järgi otsustades pidi tegu olema jäähoki või jalgpalliga. Poisi heledad juuksed olid hobusesabas, seljas ei olnud tal muud kui roheline flanellsärk ja jalas aluspüksid. Mul oleks olnud targem lahkuda, kindlasti ei tahtnud ma, et mind keset ööd võõrasse aknasse piilumiselt tabataks. Aga miskipärast olid mu jalad nagu halvatud. Selles vaatepildis oli midagi lummavat.

Viivuks kujutlesin end teisele poole klaasi sooja kätte: sissepoole, tuppa, hingama teistega sama õhku. Kindlad seinad ümberringi muutsid elamise pesataoliseks ja üksnes õhuke aknaklaas eraldas neid sellest ääretust vabadusest, kus mina viibisin. Väike tüdruk keeras end unes ja poiss diivanil pööras üllatunult pead. Meie ­pilgud kohtusid.

Tõmbasin ruttu pea alla seina varju ja jooksin aiast välja. Maa oli märg ja enda häbiks komistasin libedatel lehtedel. Enne kui jõudsin tõusta, ilmus uksele poiss, seljas meestemantel. Tema hääl oli jäme nagu täiskasvanul, kuigi nägu oli veel lapselikult ümar.

Alles siis märkasin, et ma ei olnud isegi rattakiivrit peast võtnud. „Kes sa oled? Mida sa siin teed?“ Tundsin, kuidas puna mu näole kerkib. Olin põrnitsenud neid nagu ahviperet Korkeasaari loomaaias. Kuidas selgitada midagi säärast teismelisele poisile? Et ma tahtsin veel kord näha tema isa ja olin nüüd näinud isegi natuke liiga palju, midagi intiimset, mis ei olnud mõeldud võõrale pilgule. Et see oli olnud viga. „Palun vabandust. Ma tulin ainult selleks, et ... Su isa on mu tuttav. Mul oli talle üks ... üks jutt. Ei midagi erilist.“ Poiss vaatas mind kahtlustavalt.

27

28

Emmi Pesonen

„Ma räägin seda talle mõni teine kord,“ ütlesin ja hakkasin värava poole minema. „Ma äratan papsi üles.“ „Ei, pole mõtet. Ära parem ärata. Ma helistan talle hiljem.

Kuuled või? Kuule, ma just praegu taipasin, et see on vist üldse vale maja. Palun ära teda ärata.“ Poiss oli juba uksest sisse lipsanud ja ma jäin tobedana õuele seisma, käed külgedel rippumas. Häbi levis kõikjale üle mu keha nagu tint vees ja mul oli tunne, nagu oleks mind kuriteolt tabatud. Vaatasin ringi, otsides midagi, mille taha p ­ õgeneda. „Üks, kaks, kolm, neli, äkki ta ei tulegi, viis, kuus, seitse,“ mõtlesin paaniliselt selgitust oma rumalale käitumisele. Läksin väravast välja, üks samm, teine, ja samal hetkel ilmus Onni tänavale, hommikumantel ümber mähitud, jalas karvased toasussid. Onni pilk oli sume, nagu oleks ta alles pooleldi maganud. Ta kissitas viivuks silmi, siis kerkis tema näole naeratus. Ma ei tea, kas ta oli sarkastiline või üksnes hämmeldunud, aga mul oli tunne, nagu oleks mu keha kokku tõmbunud, justkui liiga ­kuumas vees pestud villane džemper, aga ma sundisin end talle vastu naeratama. „Sina?“ muheles Onni. „Mida sa siin keset ööd teed?“ „Ma ise ka ei tea. Ma lihtsalt sõitsin siit rattaga juhuslikult mööda ja mõtlesin, et ...“ Onni vaatas mind küsivalt. „Et ... Mul on kohutav janu,“ ütlesin ja pühkisin kaelalt higi. „Kas ma saaksin klaasi vett?“ Onni muheles ja mul oli tunne, et selgitus ajas teda naerma. „Tegelikult, unusta ära. Anna andeks, et ma su äratasin,“ jätkasin.

Hakkasin ratta poole minema, tundes kuklas Onni pilku. Istusin ratta selga. „Kas sa tahaksid sisse tulla?“ Ma pöördusin. „Ma ei ole ikka veel koristada jõudnud, aga sees on soojem kui siin.“ Vaatasin Onni nägu, see paistis siiras. Mu põsed õhetasid, aga

Maailma kauneim sõna

siiski märkasin, et noogutan, ise parajas segaduses. Jätsin ratta tänavale ja järgnesin talle majja.

Esiku põrandal oli veel rohkem jalanõusid kui eelmisel ­korral, aga nüüd olid need korralikult rivis, kõige väiksematest kõige ­suuremateni. Võtsin tennised jalast. Kuigi panin tähele, et need olid suuruselt kolmandad, ei tihanud hakata järjekorda segi ajama. Panin oma jalanõud rivist ettepoole.

Köögileti mustad potid ja pesemata taldrikute virnad seisid oma tuttaval kohal. Põrandal vedelev puru kõditas läbi sokkide jalgu. Köögilaual oli lahti ajalooraamat, mõned read olid vildikaga alla joonitud. Onni läks külmkapi juurde ja võttis taldriku. „Lapsed tegid pitsat.“ Onni pani taldriku mikrolaineahju ja samal hetkel kostis kõrvaltoast lapse hele hääl. „Millal see algab? See mäng?“ Tundsin ära vanema poja hääle. „See lõppes juba, 5 : 1 Barcelona kasuks.“ „Sa lubasid mu üles äratada!“ „Sul on hommikul kool.“ „Sinul ka, kuradi pekk.“ Onni vaatas vabandavalt minu poole, kadus teise tuppa ja sulges enda järel ukse. Hääled toas muutusid valjemaks ja nõudlikumaks. „Te ju lubasite!“ Onni rääkis rahustaval toonil: „Eelis, anna mulle andeks. Ma jäin tukkuma.“ „Aga ma olin seda nii kaua oodanud. See oli mulle väga tähtis mäng.“ „Oleksid võinud kella helisema panna,“ ütles madalam hääl. „Ma tapan su ära, kuradi idikas!“ Kostis karjumist ja kriiskamist. Kujutlesin kaht kaslast teineteise karvus kinni. Mikroahi andis märku, juust mulises pitsalõikude peal. Taldrik oli tulikuum ja põletas sõrmi. Samal hetkel kostis vali raksatus. „Ei, pagan võtaks! Nüüd vajus see kuradi asi ka veel kokku!“ karjus Onni.

Kostis ähkimist, ulgumist ja ebamääraseid mütsatusi.

29

30

Emmi Pesonen

„Ei, pagana poisid, nüüd aitab!“ karjus Onni poiste kisast üle. „See on Pekka süü.“ „Eelis alustas.“ Kostis kähe hääl, mida ma ei olnud varem kuulnud. „Mida te teete? Ma püüan magada.“ „Vaat nüüd rahunete maha! Meil on külaline!“ „Kas see naine tuli siia?“ küsis mulle hoovi pealt tuttav hääl. „Mis naine?“ küsis noorem poiss.

Kostis hingeldamist ja sosistamist. Ma istusin laua äärde ja keskendusin ajalooraamatu lausetele, mõistmata nende sisust sõnagi.

Viivu pärast läks köögiuks lahti. Sisenes diivaninurgas maganud poiss, kellel olid sassis juuksed ja seljas sinine jalgpallisärk. Tema silmad põlesid nagu söed. „Tere,“ ütlesin tobedalt, sest mulle ei tulnud midagi muud pähe.

Poiss ei vastanud. „Mina olen Amanda.“ Poiss vaatas mind kahtlustavalt ja möödus minust sõnagi ­lausumata. „Nii palju viha nii väikeses inimeses,“ mõtlesin. Väiksele poisile järgnes vanem poiss. Tema noogutas mulle nagu ­kaugele tuttavale ja ma noogutasin viisakalt vastu. Vennad kadusid trepi hämarusse, ülevalt kuuldus ainult ukse vali paugatus. Onni ilmus ukse vahelt, kaasas nii umbes kuueaastane tüdruk, kellel oli käte vahel roosa jänku. Lapse unised silmad vaatasid mind uudishimulikult. „Poisid lõhkusid meie teleka ära,“ ütles ta tõsiselt. „Nüüd ei mängi järelikult keegi plesaga* päris tükk aega,“ ­naeris Onni. „Siin on Lili ja tema on Amanda.“ Tüdruk naeratas, justkui olnuks tema jaoks täiesti loomulik, et tundmatu naine istub keset ööd köögilaua ääres. „Kas sa jääd ööseks?“ küsis tüdruk.

Ma ehmusin nii otsese küsimuse peale. „Ei jää. Mul on oma kodu.“ „Tore,“ vastas tüdruk silmanähtava rahuloluga. „Siis ma võin magada isa kaisus.“ *

Plesa – PlayStationi mängukonsool kõnekeeles.

Maailma kauneim sõna

Tüdruk kadus elutuppa. Ma mõtlesin, kui sageli juhtus, et tüdruk pidi mõne naise pärast oma voodisse kolima. Onni istus naeratades minu vastu ja lõikas endale pool taldrikul olevast pitsalõigust. Ta hammustas sellest isukalt suure ampsu. Mina tegin samuti. „Nad ei ole kogu aeg sellised. Hullud.“ Minu meelest olid lapsed alati olnud naljakad ja armsad – kaugelt vaadatuna. Ma ei osanud nendega loomulikult suhelda ja tundsin end siis abitu ning kohmakana. Mind heidutas laste ettearvamatu käitumine: nad ei pidanud kinni üldistest kokkulepetest, vaid tundusid elavat justkui oma planeedil, kus valitsevad teistsugused seadused. Olin oma otsuse teinud ja senini olin olnud rahul. Alati, kui olin naasnud kurnatuna mõne lastega pere juurest oma vaiksesse ühetoalisse, kogesin sügavat kergendust ja rõõmu selle üle, et sain teha oma elu otsuseid kellegi teisega arvestamata.

Silmitsesin tuba ja mõtlesin, kuidas oli Onni võimeline selle segaduse keskelt midagi üles leidma. Kas asjadel oli üldse oma koht? Kas kaoses valitses tegelikult salajane kord, mida mina lihtsalt mõista ei suutnud? Väljas kumasid tähed ja sügisesed puud olid hakanud juba kergelt värvi võtma. Onni silmad särasid. Neis sädeles elujõud – nagu oleks ta olnud siin maailmas enda arvates täpselt õiges kohas, oma elu keskpunktis.

Meie vestlus kulges kergelt ja mõnusalt. Ma ei usu, et Onni seekord kuigi palju rääkis, aga ta kuulas tähelepanelikult minu ­lauseid, otsekui oleks igal mu sõnal olnud eriline tähendus. ­Rääkisin kirjandusõpingutest ülikoolis ja sellest, kuidas ma igatsesin juba tööle hakata. Mainisin talle oma töökohta taimetoidurestoranis ja sattusin hoogu, rääkides praktikast suure päevalehe ­juures, tärkavast toimetajakarjäärist ning tulevikuunistustest.

Pärast ülikooli lõppu kavatsesin reisida ja kirjutada põnevaid artikleid huvitavatest inimestest, kellega reisidel tutvun. Onni pilk oli leebe, kui rääkisin talle lapsepõlvest isaga ja aastatest, mis ma olin välismaal elanud. Maailm oli minu jaoks otsekui lõputu uuringukoht või muljete allikas, olin alati olnud elevil, sest ei teadnud, millega päev lõppeb ja kust ma end hommikul leida

31

32

Emmi Pesonen

võin. Kirjeldasin talle üksikasjalikult, kuidas olin reisinud, seljakott seljas, ühelt mandrilt teisele, üle ookeani, jälginud purjekal elades torme, laineid, mis olid olnud sama kõrged kui mitmekorruselised majad. Onni oskas esitada täpselt õigeid küsimusi, märkasin, et räägin talle endast palju rohkem ja palju isiklikumaid asju, kui tavaliselt uutele tuttavatele. Tundsin, nagu oleksin ise samuti huvitav inimene ja rääkides tajusin, kuidas leian isegi oma lugudest ja mälestustest uusi vaatenurki ning tähendusi.

Mingil hetkel pani Onni küünla põlema, tõi elutoast kitarri ja hakkas tinistama vana tuntud lugu. Olin kuulnud seda mitu korda, aga sõnu ei mäletanud. Ma ei mäleta kunagi sõnu. Onni laulis võbelevas küünlavalguses tundelise ja vaikse häälega. Mind ajas tema innukus ja ebamusikaalsus naerma ning mul oli kuidagi kerge olla.

Sirutasin käe ja nimetissõrmega korjasin Onni põselt ripsmekarva ning pistsin selle ettevaatlikult tema särgikaelusest sisse. „Nüüd sa võid midagi soovida,“ ütlesin.

Onni vaikis viivu ja mõtles: „Ma soovin, et ...“ „Ega soovi saa siis valjult välja öelda.“ Kummardusin Onnile lähemale ja puhusin ripsme lendu.

Onni jäi mind vaatama. Ta ei öelnud midagi, lihtsalt vaatas ja tema nägu oli tõsine. „Mida? Mis on?“ „Sa oled ilus.“ See sõna tundus korraga väga raskena. „Ilus“. Argise sõna kulunud tähtede taga tundus korraga olevat midagi suuremat ja olulisemat. „Sa oled väga ilus.“ Alles siis, kui märkasin, et mikrolaineahjul helendavad numbrid näitavad peaaegu kuut hommikul, taipasin, et aeg on l­ ahkuda.

Samal ajal, kui ma tenniseid jalga panin, hakkas magamistoast nuukseid kostma. Onni avas ukse ja ma hiilisin vaikselt tema ­kõrvale. Tüdruk oli teki pealt heitnud, tema parem jalg tõmbles ja ta hüüdis kõva häälega sõnu, millest ma sotti ei saanud. „Kullakene, kõik on korras, kõik on hästi. Isa on siin. Kõik on hästi.“

Maailma kauneim sõna

Onni pani lapsele teki peale. „Lili näeb tihti halba und mesilastest, kes talle kallale tulevad,“ sosistas Onni, kui laps oli rahunenud.

Kui olin soojast esikust värske õhu kätte väljumas, pani Onni käed mu põskedele, justkui luba küsides.

Me suudlesime. Minu huuled sobisid hästi tema huulte vastu ja mu keha piirjooned mahenesid, üürikese hetke jooksul oli kõik just nii nagu olema pidi.

33

34

Emmi Pesonen

E

rkki, Petteri, Santeri, Anders, Alan, Nick, Antti, Sam, teine Sam, Jere, Andy ja Väike-Ari. Ja siis veel muidugi kõik need, kelle nime ma ei mäleta, kelle ma ehk tänaval ära tunneksin ja mõtleksin, et too seal, too mees, temas on justkui midagi tuttavat: tema hoiakus, juuksetutis, kaela kaares, ja mul tekib tunne, et olen nõjatunud selle õla vastu, liibunud selle rinna vastu, ning siis keeran pilgu ära, sest ma ei tahagi kõike mäletada.

Minu suhted meestega olid harva kestnud kauem kui aasta.

Andersiga olime olnud koos peaaegu kolm aastat, seega peaaegu igaviku. Tollal olin mõelnud, et ehk oleme temaga koos kaua, mitte igavesti – sellist sõna mu sõnaraamatus ei leidunud –, aga kauem, kui teistega, ja seda me ka olime. Anders oli pärit korra­likust soome-rootsi perest. Tema vanemate ­juures pesti enne lauda istumist käed, lisati ehk kiiruga isegi pisut huule­läiget, pakuti enne alati teistele, vaadati üksteisele otsa ja naeratati. Kas ­soovid kartuleid või kapsast? Soolakurki?

Kas sa oleksid nii lahke ja ­ulataksid mulle näkileiba? Kuidas su päev möödus? Kas te lugesite lehest arvustust Munro uue raamatu kohta või artiklit Ungari uuest peaministrist? Alati pidi olema rääkida midagi huvitavat, veel parem, kui see miski oli lõbus, mille peale sai siis ühiselt naerda, et kõik saaksid pärast rahulolevatena nentida, et küll meil oli jälle meeldiv koosviibimine, nii lõbus õhtusöök. Andersi ­juures joodi teed vanadest portselantassidest, sügiseti korraldati vähipidusid ja kevaditi koguneti lihavõttelõunale. Saarestikus asuvas suve­ kodus käidi enne hommikusööki ujumas ja tehti piknikuga retki naabersaartele. Õhtuti loeti raamatuid kõva häälega ette või mängiti kaarte. Ma armastasin seda elu, loomulikult armastasin, kes ei oleks seda armastanud.

Maailma kauneim sõna

Kui Andersi ema otsis meie teisel kooseluaastal kapist välja Andersi ristimiskleidi ja ütles, et nad võiksid meid teatud aja majanduslikult toetada, juhul kui me tahaksime võtta oma ühise korteri jaoks laenu, tuli mul oksetunne peale. Anders oli kohkunud ja tundis piinlikkust nagu minagi, siiski näis mulle, et teda oli sünnist saadik harjutatud traditsioonilise meherolliga, hea elu šablooniga. Kuidas ta ka ei püüdnud, ei suutnud ta end sellest vabaks raputada. Kui Anders mind pärast üht restoraniõhtut endale naiseks palus, vastasin eitavalt, hommikul pakkisin tema juures kõik oma asjad kokku ega naasnud enam kunagi.

Nii palju kordi olin lasknud võõrastel kätel end magama ­suigutada. Peaaegu kunagi ei jätnud ma oma telefoninumbrit ega t­einud ettepanekut uuesti kokku saada. Kodus pesin kehalt kõik jäljed ja kui mõni nädal oli möödas ning tekkis vajadus teise ­inimese läheduse järele, kordasin seda kõike uuesti.

Minu kodu asus Haagas 1960. aastatel ehitatud kolmekordse maja kõige ülemisel korrusel. Aknast paistis väljak, kus lapsed õhtuti jalgpalli mängisid. Maja ees oli kiikede ja ronimispuudega, vanade kaskede ja roosipõõsastega hoov.

Esikus ei olnud liigseid jalanõusid ja kõik väliriided olid s­ üsteemi järgi korralikult esikukapis. Toas hõljus pesuvahendi ja lõhna­õli hõng. Keset põrandat oli futon*, selle k­ õrval ema vana k­ irjutuslaud.

Toa parema seina ääres riiulis s­eisid raamatud korra­likes ridades nagu sõdurid. Vastasseinas oli kuldraamiga p ­ eegel ja maal, millel lendav tüdruk – olin saanud selle Essilt kahekümne viiendaks sünni­ päevaks. Akna ees kõrgusid toataimed. Rääkisin nendega sageli.

Mõned võtavad endale kodulooma, kassi või koera – minul olid oma toataimed. Nemad mõistsid kõike, nad teadsid mu elust palju rohkem kui keegi teine. Kodu oli minu kuningriik ja minu rahu häiris üksnes alumise korruse krimpsus mutike, kes korrapäraste vaheaegade järel käis liigse müra üle kaebamas. Tema sõnul kostis alla niisugune lärm, justkui liiguks üleval elevandikari. Ükskord vihastasin ta peale ja saatsin talle pahase kirja. Kirjutasin, et ta püüab meelega *

Futon – Jaapani traditsiooniline puuvillaga täidetud magamismatt.

35

36

Emmi Pesonen

mu elu mürgitada ja soovitan tal kolida vanadekodusse või otseteed taevasse.

Olin õppinud talitsema ja kontrollima nii paljusid asju. Vahemaad teiste inimestega. Oskasin valitseda oma tundeid seni, kuni ei lasknud kedagi liiga lähedale.

Kõndisime Essiga tennistes läbi terve linna, peatusime vaatama poodide vaateaknaid. Meie kujud peegeldusid akendelt tagasi: Essil oli seljas punane pontšo, minul igivana Itaalia-reisilt ostetud nahktagi ja enda meelest nägime ikka veel välja nagu teismelised.

Essi tahtis mind tingimata viia linna parimasse kohvikusse. Kui teenindaja tõi meile pudeli vahuveini, eri värvi makroone ja maasikaid, olin oma vaba päevaga täiesti rahul. „Äkki sa suudad hakata lapsi armastama,“ ütles Essi mulle ­naeratades, kui olin rääkinud talle oma öisest kohtumisest Onniga.

Kõrvallauas lalises ema süles imik. Oma tumepruunis ­kombinesoonis nägi laps välja nagu ahvike, ta uudistas üle ema õla ­vaatama ja tegi hüplevaid liigutusi, tundus, et need ei lõpe kunagi.

Olin alati imestanud, miks täiskasvanud loobuvad vabatahtlikult oma elust. Mul oli väikeste laste vanematest lausa kahju. Seda oli näha, kui kangelaslikult nad võitlesid ega tahtnud kunagi kurta, kuigi olid ise valmis tegema mida tahes, et saada kas või mõni päev puhkust ja oma aega, lastest natukene rahu. „Inimene võib ju muutuda,“ jätkas Essi ja tema hammaste vahel krõpsus besee. „Inimese ajus on sada miljardit närvirakku, mis elu jooksul muutuvad.“ „Sorry, aga mina ei muutu,“ ütlesin talle veendunult.

Essi vaatas mind muiates. „Mida?“ küsisin. „Miks sa mind niiviisi vaatad?“ „Ma vaatan seda, et ma ei ole kindel, kas inimesel ikka on hea üksi olla.“ „Sa tead ju isegi, milline ma olen,“ vastasin.

Essi naeris. „Ma lugesin just eile, et truudus teise inimese vastu võib olla määratud ainult ühe geeniga. Äkki ei ole meil kummalgi seda geeni?“ ütles Essi, tõstis klaasi suule ja nautis kihisevat jooki.