–1–
Vastu hommikut äratas üks hirmus raksatus ennegi halvasti maganud Ilse üles ja ta ajas end ohkides istukile. Kui oled paar aastat üle seitsmekümne ja eluaeg rasket tööd teinud, siis pole miski enam endine. Ka uni mitte. Juba teist ööd järjest vähkres ta asemel, sest mingid ei tea kust välja ilmunud huligaanid kärutasid oma tsiklitega mööda alevit ringi. Need teevad kaasajal ikka säherdust põrgulärmi, et ajavad ihukarvad püsti. Takkaotsa kukkus naabrite koer lõugama, siis kuulis Ilse ka inimeste hääli. Keegi kirus, keegi hirnus rämedalt naerda. Vastasmaja välisuks paugatas. Seejärel mootorid möiratasid ja rahurikkujad kihutasid edasi. Alles nüüd usaldas Ilse akna juurde minna. Hommikuhämarus oli veel küllaltki tihe, ent silm seletas, et keegi seisab keset tänavat. Esimese hooga ehmus perenaine uuesti ära. Lõpuks taipas, et tema aia taga seisis naabrimees. Ilse avas akna ja hüüdis: „Jaan, mis seal on?“ „Eks tule ja vaata.“ Ilse valgustas aknatagust termomeetrit. Seitse kraadi. Ta võttis nagist kerge mantli abudele ja kiirustas trepile. Niipea kui Ilse maja õuetule põlema pani, oli kõik selge – üks juhmakas oli tema aeda ramminud! „Tule taevas appi, terve postivahe on maas,“ ahhetas ta. 5