Lapsepõli

1

Ehk just valgus muudab mälu ajatuks

Davi silmitseb uksealust valgusviirgu. See on nagu püünispael, mille tagant on kuulda hääli. Isa ütleb: Meil ei ole enam Sanna pidamiseks raha, nüüd kus sa oled tööta. Ema ütleb: Võin proovida mujalt midagi leida. Siis jääb kõik vaikseks. Davi kuuleb nende häält, aga nad räägivad tasa, et tema ei kuuleks.

Täna on laupäev, täna Sanna ei tule. Põrand tundub jalge all külm.

Terve jalg on vastu põrandat. Kollane voltis paberkardin ei ulatu aknalauani. Väljast paistab pisut laohoone kivivundamenti. Ilm on pilves ja pimedus koguneb magamistoa nurkadesse. Lõikusarm valutab ja köögist tuleb kohvilõhna. Kui Davi ringi vaatab, on kõik nagu enne: voodi, öökapp, ema voodi, raamaturiiul, uksenagi, kus tavaliselt ripub ema hommikumantel.

Mingi suur asi paneb toa tasakesi pöörlema ning Davi peab kuskilt kinni hoidma. Ta tajub, ilma et näeks, kuidas akna taga laiub tagahoov tühja ja vaiksena. Tubades liiguvad inimesed, kellel on silmad ja suu ja käed, mis muudkui toimetavad. See tundub imelik. Kui ta oleks

7

surnud, kui arst teda opereeris, kes siis tema voodil istuks? Ta kratsib küüntega vasakut käsivart, sinna jäävad punased triibud. Ta tõuseb püsti ja läheb akna juurde, tõmbab kardinanöörist, kus on sõlmed sees, ja vinnab üles asfaltkattega hoovi, taeva, katused ja proua Björki, kes pumpab rattakumme täis. Naine näeb valges öösärgis poissi ja lehvitab talle. Proua Björk on suur ja punetav.

Davi ronib aknalauale. Käes on juuni. Järgmisel aastal algab kool.

Nii vara hommikul päike hoovi ei paista. Praegu küünib see sisse magamistoa aknast, seal rohelise kardina taga alkoovis magab isa.

Davi suudab kujutleda ennast seal. Ta oskab oma peas kõndida, joosta ja ronida, teda võib panna isegi katusele pesupulkadega pesunöörile pesu vahele rippuma. See lehvib valgena ja ehkki midagi ei ole kuulda, kuuleb ta, kuidas palakad tuule käes laperdavad. Kui saaks pilved kinni püüda ja nöörile lehvima panna, nii et need levitaks vihma lõhna? Kui ta võtab konksus põlvede ümbert kinni ja toetab lõua põlvedele, küünib ta pilk kaugele, naabermaja ukseni, kus midagi ei juhtu.

On läinud valgemaks ja laigud, kust krohv on maha pudenenud, on riigid tema enda suurel kaardil. Seal on suured saared Austraalia, Gröönimaa ja Inglismaa ning riigid, millest on saanud saared: Hispaania, Norra ja Rootsi. Nende vahel saab seilata. Ta hingab aknaklaasi peale ja tõmbab sõrmega vägeva rännujoone ning pühib siis kõik ära.

Hoovis kõnnib kivikarust mööda pidevalt koogutav vares. Kindlasti on tal küljes vana heina lõhn. Kui lind oleks Davi pihus, heidaks ta selle taevasse ning too lendaks kraaksudes minema. Kui ta peaks magamise ajal tagasi tulema, lööks ta varese isa kepiga surnuks. Ta vaatab läbi sõrmede, siis on maailm väiksem ja arusaadavam. Väikese tagahoovi prügitünnide hais kaob tumeda varjuna nurga taha. Kui ta katab käega silmad päris kinni, on ta nähtamatu. See on saladus.

Ainult tema suudab seda näha, nagu näeks pilvevarju.

8

Uksealune valgusviirg haihtub, kui ema tuleb Davi juurde. Ta võtab Davil ümbert kinni, nagu ikka on tal odekolonni lõhn juures.

Ema juuksed on nõnda tumedad, et Davi peab silmad sulgema. Kõik kaob pimedusse, tiibu saputavad käratsevad varesed, pilvevarjud, silmapilguks on Davi endastki tillem. Ema sosistab: Täna oleme terve päeva koos. Kas pole tore? Ema põsk on täiesti märg. Kas Sanna ei tulegi enam, küsib Davi ja neelatab. Ta tuleb õige pea, ütleb ema, aga vaid ajutiselt. Mina jään nüüd koju. Me võime minna parki. Või mere äärde. Turule.

Poiss peaaegu ei kuulegi, mida ema räägib. Ema on kuskil ära ja ometi lähedal. Kas nad näevad sama pilvevarju, mis liigub üle tagahoovi ja on märgiks, et hakkab kergelt sadama ja asfalt muutub põhjatuks mustaks veeks? Eile jooksis ta üle vee, aga ei kukkunud.

Davi, ütle midagi, palub ema. Kas sul on hea meel, et ma koju jään? Poiss noogutab, näeb silme ees Sanna rahulikku laia nägu. Seal on palju helgust, mäletab ta. Kõik majad on sünged, isegi kui need on rõõmsat värvi: treppidel valitseb hämar vaikus. Kuid katuste kohal on taevas hommikul valge ja õhtu poole valgus aegamisi kustub.

9

2

Liivast said vihmapiisad, millest said sõnad

Eelkoolis paistis väikeseid käsivarsi ja jalgu, tädi suur nägu ja valgus, mis tungis Hakaniemi turult mänguasjade vahele ja heitis varje sinna, kus Davi jooksis või istus, nägu õieli nagu peegel. Oli juuksetukki ja ruudulisi kleite, lontis sukki, mis tekitasid kihelust. Oli tunda märgade riiete lõhna. Emad tirisid lastele sukki jalga, need olid nõnda pikad, et väljas hakkas juba hämarduma. Oli neid, kes vehkisid jalgadega, ja neid, kes istusid täiesti rahulikult. Suured veripunase morsi kannud ja prisked võileivad panid lastel suu kinni.

Davi mõtles, et tema asemel on võib-olla hoopis üks teine poiss, kes seal istub ja ootab. Kui ta nägi üle lusika serva teiste laste nägusid, oli tal raske süüa. Ükskord tuli isa talle järele ja istus madalale taburetile. Ta istus nagu laps.

Kui Davi suureks saab, siis keegi ei tunne teda ära: selle mõtte peale ta kangestus. Ema pani teda riidesse, nii et turu lumetuisk vaevalt paistis. Paar müügiletti oli käänanud tuulele selja, väikesed kalad helkisid. Need olid merelained, sealt olid nad tulnud. Neid praadides sai terve trepikoda kala täis. Tumedad kogud liikusid ihuüksi 11

platsil, kus inimesed olid käinud ja jätnud jälgi, mille lumi jälle kinni kattis. Ehk olid nad juba surnud.

Mere ääres pargis olid liivakastid lund täis tuisanud. Kevade poole sulas lumi ära ja kui ta liivaämbrit patsutas, läks liiv lendu ja liivakoogid vajusid laiali. See oli alati nii.

Liiv jõudis Davi unenägudesse. Ta kujutles, et ümberringi lendleb justkui sõnu, hakaniemisid ja sörkkisid, vahele vihmapiisku, kõike, mis kogu aeg tuules lendles. Ta püüdis neid kirja panna, tähti ja ümaraid tulpi. Värvikriidid kiljusid. Alati leidus teid, kust minna, ja siis kodune vaikus. Seal ei pruukinud Davi midagi öelda, lihtsalt istus ja veeris raamatust, millel oli paberi lõhn.

Ta istus aknalaual ja kuulis, kuidas ema köögis toimetab. Kui vihma sadas, jälgis ta vihmapiiskade liikumist aknaklaasil, nagu oleksid need läbipaistvad kõhetud vesiussid, mis ekslesid allapoole, kõheldes ja jätkates. Davi saatis neid sõrmega, ümises laulu, mille ema oli talle õpetanud. Sära, sära, väike täht, ja aina vaata, aina vaata! Nii möödus too päev eelkoolis.

Kui ta kuulatas, lähenes linnast nõrk kõmin ja ronis trepist üles.

Päev kustus pikkamisi, pimenes ja võis äkitselt tuua valjusid hääli, mis liikusid ja sulgesid uksi. Kui saabus kevad, läks palju rõõmsamaks.

Vesi voolas ja tikud tantsisid rentslis. Eelkool ei olnud enam nii oluline ja muutus tüütuks.

Davi! hüüdis ema köögist, ja nii peaaegu iga päev. Ega ta õieti kuulnud, oli nii süvenenud oma raamatusse, mis muutus raskemaks, kui sõnu juurde tuli. Seal oli maastikke ja inimesi, terve suur maailm kohe. Justkui oleksid peas pildiraamatut lehitsenud, see kiirgas temast läbi. Kõik oli nii imeline! Algul olid üksnes sõnad, mida tuli veerida, kuid siis sai neist hoopis midagi muud: preeriad, džunglid, noaga inimesed, koprad, kes ujudes jätsid sügavasse järve sädeleva jälje, kõik see tekitas temas hõljuva tunde, tiris kaasa vahvale reisile.

12

Üksnes tema läks kaasa. Kui ta pilku tõstis, nägi ta magamistoa triibulist roosat tapeeti, see oli väga võõras. Ta jälgis seinal võbeleva õhtupäikese varjude mängu, lina, mis rõdul kuivas, oli kui arust ära lipp. Kevad oli külm ja torkivate silmadega. Ema astus tuppa ja jäi tema kõrvale aknaorva seisma. Davi surus lauba vastu ema karedat põlle, millel oli kapsa lõhn. Hoovis ei paistnud kedagi. Vaid merelt tulnud kalakajakas karjus kriiskavalt, kui ta mööda tuhises ja otse üles taevasse sööstis.

13

3

Elma loeb Anderseni

Alt prügitünnide juurest vaadates torkab taevas silma kaks kahvatut tähte. Üksildasena ripuvad nad seal ja pöörduvad ära. Päev on päikseline, kuid seal all valitseb visalt pimedus. Davi heidab sealt pilke Elma paokil akna suunas. Müüri mustades uuretes peegeldub sinine avarus.

See paneb pea kergelt pööritama. Ahast hoovi täidab prügitünnide lehk. Nagu elaks kahes maailmas: taevas ja maa peal. Need, kes elavad seal, näevad põhiliselt pimedust. Neil on taevaslagi, mille võib majast välja lõigata ja nagu klaasitahvli kaenlas minema kanda. Davi kujutab ette, kuidas ta püüab seda kanda, kuid see on liiga suur ja puruneb tuhandeks killuks. Ta suleb silmad.

Tänavamüra paisub ja tuleb lähemale. Prügivedaja lükkab metallratastega käru kolinal õue, vaatab korraks Davi otsa ja möödub temast ning keerutab üles õhku, higi ja pimedust. Ta surub käru sarved prügitünnide alla, kallutab käru, tirib selle ähkides tagahoovist läbi värava tänavale. Seal ootab teda abiline, koos vinnavad nad tünni autokasti.

Auto on oma koonuga nagu must buldog. Kohkunud tuviparv tõuseb lendu ja õhk otsekui rebeneks.

15

Davi neelatab, kurgus pitsitab. Äkki Elmat ei olegi kodus? Aga siis ilmub tema roidunud ümar nägu nähtavale. Nüüd kus ema käib pool päeva tööl, mille ta on paariks kuuks leidnud, loeb tema sõber Elma Davidile ette. Elma pea on nagu kapsapea. Kui see peaks ära kukkuma, püüaks Davi selle kätega kinni. Aga ei ta kuku, sest seda hoiab paigal Elma kähe hääl, mis on vanem kui kõik maja krohvitud seinad. Häälest on kuulda.

Davi tirib ust ja äkki on ta puutrepil, millel on raudrelsid. Kitsastest akendest, mis on nagu oma trepikojas, näeb vilksamisi taevast. Davi seisatab viivuks ja näeb, kuidas kaks prisket rotti jookseb tünnide vahele prügivedaja eest pakku. Kui too peaks mõne neist kätte saama, virutaks ta selle vastu naabermaja tulemüüri. Valgus välgatab aknalt, mida suletakse, kogu aeg juhtub midagi. Kellegi uks avaneb ja trepist voogab alla tugevat räimelõhna, temast möödub kontsade klõbinal tädi, peas ümara põhjaga kübar, jääb seisma ja vaatab Davit: Missugune kompu! Kust selline väike ingel tuleb?

Davi taganeb trepikäsipuu vastu, tädi naerab ja jätkab kontsaklõbinal teed. Davi on vaid silmapaar ja kampsunisse pugenud kere, seljakott, kus on tühi piimapudel ja kulunud raamatud, mis isa on antikvariaadist ostnud, sest nii on odavam. Davi suu pomiseb sõnu, millel puudub tähendus, seitse-kaheksa tuhat ja tulist iga hingeldava sammuga. Käsi tirib keret järele, kere sirutab kätt, pimedus lisab kitsikuses hoogu.

Elma uks on lahti, seest kostab tema hääl: Ooks sä siellä? Ja siis läheb üle rootsi keelele: Tule aga sisse! Nii nad pendeldavad ägedalt kahe keele vahet, see on nii põnev, ja Davi ütleb: Täällä olen. Siin ma olen. Kuidas tädil täna läheb?

Ta tõmbab kihelust tekitava kampsuni üle pea, sellel on küljes niiske villa lõhn, nagu alati. Piimapudel, raamatud, higi ja naha hais.

16

Kampsun on ema kootud, see kestis terve igaviku, arvas isa, ja Elma kutsub seda Vaevaks! Ta ütleb: Istu, istu! Ja siis tõuseb ta ähkides toolilt ja kolistab kohvinõudega.

Davi on asja selgeks saanud. Ta hoiab alustassi tasakaalus ja puhub peale, suhkrutükk keele peal. Ohoo, oled nagu vanamemm, ütleb Elma naerdes, ja Davi puhub, vaatab üle alustassi serva Elma nägu, mis on kui kaart, väga tumedate silmadega vana õun. Tema ees raamatus on muinasjutud. Me elame kakskeelsel maal, kus mina ja minä, sina ja sinä, taevas ja taivas käivad käsikäes ja toetavad teineteist, nagu oleksime vanapaar, ütleb Elma.

Nad istuvad hoovipoolse akna all, see on ühetoalise korteri ainuke aken. Kitsukesest taevaaugust paistab sinnagi valgust. Justkui klaasruut, ütleb Davi ja Elma vastab: Hea, et see seal üleval on. Nii on meil koht, kuhu pilku tõsta. Seal on tunne, nagu olekski kõik alati nii olnud, nagu oleks Elma alati lugenud ja Davi kuulanud, ja nende hääled vaikselt kõlanud laua ääres, vana hääl ja noor hääl, ja taevas oleks alati olnud seesama, nagu ka tänavad, turg, majad ja surnute juured maa sees. Noh, ütleb Elma, aloitetaan ettei aika huku! Hakkame peale, et mitte aega raisata! Me alustame: Elas kord naine, kes väga soovis ” endale väikest last.“ Elma jääb vait, just nüüd, kui ta on alustanud. Ta suleb silmad, vaatab siis Davit. Davi on toetanud käed põlvedele, ta kuuleb naise kurbust, teab seda. Kas kun tuli niin vaikea alku. Kas kui algus oli nõnda raske, ütleb Elma, ja Davi teab, et muinasjutu algus on raske.

Elma pühib kleidivarrukaga silmi. Davi näeb lauaplaadil klaasi jälgi, laual on silmad. Elma ütleb käheda häälega: Pöial-Liisi, PöialLiisi, kuhu sa kadusid? Ja lehitseb siis sõnatult raamatut ja jääb peatuma Printsessil herneteral“, mis tõstab tal natuke tuju. See on nii ” valus, see hernetera, ütleb Elma, küllap sinagi seda tead, iga tõeline prints ja printsess teab, eks ju?

17

Ta vaatab Davit, endal silmad läigivad. Davi niheleb kohapeal, tal on tunne, nagu jookseks suure mure eest pakku. Elma on raamatu raamatukogust laenanud, sellel on pruun selg ja ta lamab elavana laual. Davil on kodus pikas rohelises kuldtähtedega reas raamatud, mis on Topeliuse kirjutatud. Neist loeb ema talle Walteri seiklusi, Kaske ja Tähte, Sampo Laplast ja muinasjuttu vanaisast, kes pidi istuma laua all, see oli nii kurb. Kõik muutub teistsuguseks, kui Elma ja ema loevad.

Tuli se herne sitten sinne museoon, Kas see hernes jõudis muuseumi, kas lähme vaatama, kas hernes on seal muuseumis? Elma ei oota, et Davi peaks midagi vastama, ta vaatab temast mööda kitsukesse hoovi.

Elma juures olemise aeg saab täis, Davi tõuseb püsti ja Elma hoiab tema käsi oma pihus. Davi ütleb: Kiitos! Saaks mä tulla uudelleen, ja Elma vastab: Selge see, et saad tulla! Kuin korvispaati! Selge nagu seebivesi!

Davi on jälle trepikojas ja Elma ukse taga valitseb täielik vaikus. Ei tea, kas ta vaatab ukse poole? Ta on täiesti üksi. Tema mees sai õnnetult surma, ütleb ema, ole tema vastu kena. Ja siis laseb ema tasast vilet, nagu ikka, kui ta on mures. Ta on tihti mures. Väljas hakkab õhtu kätte jõudma.

Kui Davi üle õue läheb, näeb ta, kuidas pimedus asfaldilt üles kerkib. Tuul keerutab kuivi lehti. Need on pärit nähtamatutelt puudelt.

Elma tähed helgivad läikima löödult. Uksel läigib vaskselt Ekros.

Välisukselt ei alga Davi kodu, see lihtsalt kaitseb. Siseuks ütleb tere tulemast. Uste vahekäiku koguneb posti. Alati ühtviisi napilt, ütleb ema. Arved, ütleb isa.

Ema istub köögitoolil ja vaatab väsinud pilgul aknast välja. Hoov püsib oma pesu ja taevasiiluga liikumatu. Laualambi valgus moodustab ema ümber valgussõõri. Kui Davi käe ette sirutab, on see kahvatu ja hele. Ema silmade all on sügavad varjud. Ma jään päriselt koju, ütleb 18

ema, ma ei leia uut tööd. See ilmselt rõõmustab sind, Davi? Me võime minna turule, parki, sisseoste tegema. Mida iganes. Või kuidas, Davi?

Ekros, mida tähendab Ekros, küsib Davi. Kas see on lill puu otsas?

Jah, vastab ema. See on tammeroos, mõni on seda näinud, see on kas ime või vahest unenägu, mida keegi on kunagi ammu näinud. Kas sina ei näe? See on tohutu tamme ladvas peidus. Ja isegi kui sa lille ei näe, kas sa tema lõhna ei tunne? Tammeroosi rasket lõhna?

Nad tõmbavad mõlemad ninaga. Davi ütleb: Vorsti lõhn. Ema naerab. Aknalaual kõnnib tuvi ja koogutab peaga. Tundub, nagu tahaks ta lennata, aga ei oska.

19