Vaatasin oma ruudulist märkmikku ja leidsin, et olen sinna kirja pannud: „Elu on nii tahtnud ja sättinud, et elan siin vaikses metsapaigas, infoks linnulul ja metsakohin, teleka asemel tähine taevalaotus. Paar raamatut laual, seltsilisteks koerad ja lambakari. Ei saa salata, et kui ma vahel siit pealinna satun ja kunstinäitustel käin, paneb mind paljugi õlgu kehitama. Raske on tabada ja tark olla selles kommertshäppeningide virvarris – kus on tegemist sõkaldega, kus tõelise tera ja tuumaga. Eks aeg näita.” Ja veel: „Kindlaim julgeolekutagatis on kartul-kapsas keldris, vili salves, loomad-linnud laudas, puuriidad kuuris.” ja „Ainult paremal jalal keksides kaugele ei jõua. Kõndi miseks on mõlemat jalga vaja – vasakut ja paremat.” Need lood, mida mu raamatust nüüd järgnevalt loete, on eelöeldule kinnituseks. Need on tõesti sündinud.
5