Proloog Veebruar, 1983
K
ui talle oleks seda räägitud aasta tagasi, poleks ta kindlasti uskunud. Et ta seisab tühjas poes, lapsuke vankris, kaaludes tõsimeeli oma pakkumise tegemist. Vanker oli olnud õnnelik juhus. Ta oli näinud teadet aiamüügi kohta Põhja-Oxfordi peenemas linnajaos, ning ta läks soodusmüügist elevile. Sellel abielupaaril olid väga väikesed lapsed, aga pere kolis Pariisi. Vanker oli tutikas, sedasorti, mida kuninganna võiks enda ees lükata – või pigem tema lapsehoidja. Naine oli küsinud selle eest kõigest viis naela. Julius oli kindel, et kaup on kaugelt palju enam väärt, ja proua oli tema vastu lahke. Aga kui hiljutised sündmused olid talle midagi õpetanud, siis seda, et lahke pakkumine tuleb vastu võtta. Varmalt, enne kui inimesed ümber mõtlevad. Niisiis ostis ta vankri ära ja küüris steriliseeriva Miltoniga hoolikalt üle, mis siis, et ost paistis olevat juba niigi väga puhas, ning soetas uue madratsi ja tekid ning seal see oligi: täiuslik pesa tema kallihinnalisele kandamile, kuni too käima hakkab. Millal lapsed käima hakkavad? Polnud mõtet küsida Debralt – Juliuse hämarolekus, aina haldjate seltsis viibivalt emalt, kes oli turvaliselt varjul oma patšulist läbi imbunud keldrikorteris Westbourne Grove’il ja kelle mälestused tema poisipõlvest olid ähmased. Debra jutu järgi luges Julius juba kaheaastaselt, legend, mida ta sugugi ei uskunud. Ehkki see võis olla tõsi, sest ta ei suutnud meenutada aega, mil ta lugeda ei mõistnud. See oli tema jaoks nagu hingamine. Siiski ei võinud ega saanud ta oma lapse