Proloog Nad on ikka veel seal. Olen oma majas lõksus just nagu Julia Roberts tolles „Notting Hilli“* stseenis. Nad tiirutavad kui raisakotkad, kaamerad valmis tabama vähimatki pildiväärset hetke. Hallipäine tüüp kulunud nahkjakis näeb kurnatud välja. Ilmselt ootab ta sensatsiooni, mis võiks päästa tema tuhmuva karjääri. Kui kõmupiltnikuks olemist üldse karjääriks saab pidada. „Tule akna juurest ära, Sam,“ ohkab Pippa. Mu parim sõber lükkab minu poole taldriku kohalikust delikatessipoest pärit rulliga, mis on täidetud Itaalia lihatoodete ja juustudega, ent mul pole isu. Ma pole suutäitki söönud sellest ajast saadik, kui kogu lugu paar päeva tagasi avalikuks tuli. „Ma tean, et sa ei hooli söögist,“ ütleb ta osavõtlikult, „ent sa pead jõudu koguma, või su tervis ütleb üles.“ Jõudu koguma milleks, huvitav? Jalutuskäiguks tööbüroosse? Sest praegu igatahes on mu karjäär karidel. Ja ma ei kujuta ette, kuidas asjad lähiajal muutuda võiksid. Vajun Pippa kõrvale magamistoa põrandale istuma. Sel hetkel heliseb mu telefon ja ekraan lööb särama. Tunnen ära oma õe Fiona numbri. Ta helistab oma vanast talumajast Kreekas.
*
Romantiline komöödia aastast 1999. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)