Agatha kortsutab kulmu.
„Lugege see meil mulle ette,“ palub ta.
Alex võtab telefoni ja loeb kirja ette, kogu pikkuses.
„Te mainisite, et ta pidas seda meiliaadressi ainult selleks, et teid närvi ajada,“ ütleb Agatha. „Aga see meil ... ta rääkis tõsiselt.“
„Jah, aga ta ei läinud sellega lõpuni,“ lausub Alex. „Ta hakkas mulle midagi rääkima ja kaotas siis julguse. Ma ei tea, mida ta mõtleb sellega, kas ma tean midagi metallidest ...“
Alex jääb vait. Agatha näol on politseiniku ametlik ilme.
„Mida ta metallide all silmas pidas?“ küsib ta mehelt.
„Ma ei tea. Võib-olla ta mõtles seda ülekantud tähenduses. Nagu elu alustalad või nii. Mitte metalle nagu raud ja need teised.“
„Kas ta kasutas mingit muud sõna?“
„Ei. Kirjas oligi „metall“. M, e, t, a, l, l. Mida mina tean metallidest? Tegelikult rohkem kui enamik inimestest. Ma kasvasin üles piirkonnas, mis on selle kuradi terase tootmise poolest kuulus.“
Agatha muutub veel tõsisemaks. Siis ajab ta huuled torusse.
„Oleks tore, kui te poleks tema meile ilma minuta vaadanud,“ lausub Agatha.
„Mulle lihtsalt äkitselt koitis, mis see salasõna võiks olla,“ valetab Alex. „Ja ma vaatasin seda alles eile õhtul ...“
Vähemalt see oli tõsi.
„Mida ta teie arvates kartis?“
„Selle me peamegi välja uurima.“
Alex tunnetab, et Agathal on veel midagi öelda, kuid naine ei lausu rohkem sõnagi.
„Hirmu tundmine ei olnud üldse Vicky moodi,“ lausub Alex. „Aga Niamhi jutu järgi võis mu õel olla mingi rahaallikas. Mis
sobib kokku tema ettepanekuga, et me vanemate kingituse peale nii palju raha kulutaksime. Ma arvan, et ta ilmselt tegi raha eest midagi lolli. Ja ilmselt olid sellel halvad tagajärjed.“
„Väljapressimine?“ sõnab Agatha mõtlikult.
Alex noogutab.
Seda ta kardabki.
Agatha jääb vait.
Alex näeb, et naine on mõtteisse süvenenud.
„Aitäh teile,“ ütleb ta naisele. „Ma tean, et te annate endast parima. Ja ... teil on niigi palju muresid.“
Agatha tõmbab hinge. Alex vaatab naist ja näeb, et see püüab kõigest väest näole rahulikku ilmet manada.
„Mida Patric teile rääkis?“ küsib Agatha. „Ma pakun, et te vestlesite, kui ta teid tagasi puhkekeskusesse sõidutas.“
„Ta ei rääkinud mulle midagi. Ta on teile väga lojaalne.“
„Keegi on teile midagi rääkinud,“ lausub Agatha.
„Mina tean ainult seda, et teil on probleeme oma õega ...“
Alex jääb vait.
„See ei ole üldse minu asi,“ lisab Alex. „Ma lihtsalt tahan, et te teaksite, et ma saan aru, et ka teil on probleeme.“
„Tänan teid,“ ütleb Agatha.
Alex ei ootagi, et naine lähemalt selgitaks. Ta mõtleb, kuidas nad sisustavad ülejäänud tunniajase sõidu, kui naine rääkima hakkab.
„Me oleme kaksikud, kas teate,“ alustab naine ootamatult juttu. „Luca ja mina. Ja tema oli alati see lõbus tüdruk. Seikluslik. Natuke nagu teie ja Vicky.“
„Mõnele on see looduse poolt kaasa antud,“ lausub Alex.
„Jah, ja mõnikord tuleb olla see vastutustundlikum pool, et asjad oleks tasakaalus.“
Alex noogutab nõusoleku märgiks.
„Kas teie pidite olema see vastutustundlikum õde?“ küsib Alex.
„Meie vanemad surid, kui me olime teismelised. Isal oli infarkt, emal vähk. See oli karm, aga me ei olnud vanematega eriti lähedased. Nad olid meie sündides juba üsna vanad. Neil ei olnud lastega hakkamasaamiseks tegelikult jaksu. Pealegi oli isa pidevalt tööl ja ema oli üpris ... hm, ta oli nartsissist. Luca on mingil määral selle temalt pärinud. Meil ei olnud kunagi sellist tunnet, et me saaksime oma isa leinata. Ema täitis kohe tühja koha. Ja siis keerles kõik tema haiguse ümber. Ma ei väida, et me neist puudust ei tundnud, kui nad mõlemad läinud olid, aga meie ümber olid meie tädid ja naabrid ja meiega oli kõik korras. Me olime teineteise jaoks olemas. Õigemini, minuga oli kõik korras. Lucaga mitte nii väga. Ta on alati olnud natuke metsik. Ja ilma vanemateta ...“
Agatha pöörab pead, et Alexile otsa vaadata.
„Ma ei tea, miks ma teile kõike seda räägin.“
„Ma mõtlesin sama,“ lausub Alex. Seejärel, pärast naise ilme nägemist, lisab mees kiiresti: „See tähendab, ma mõtlesin, miks mul on lihtsam teiega rääkida. Ma arvan, et sellepärast, et me oleme võõrad, kes on üheskoos sattunud veidrate sündmuste keerisesse. Teie pidite mulle teatavaks tegema uudise, mis muutis meid hetkega lähedasteks tuttavateks. Pealegi te teate, et ma lahkun peagi ja me ei pea enam kunagi kohtuma. Rääkimata sellest, et me peaaegu et surime koos seal mootorsaani peal.“
Agatha hakkab naerma.
„Me ei olnud surmasuus,“ ütleb ta. „Aga teil on õigus. Mõnikord on lihtsam olla võõraste seltskonnas. Ma ei räägi tavaliselt nendest asjadest. Sest ma ei pea. Kui siin üles kasvad, siis teavad kõik, mis toimub. Kogu lugu, algusest peale. Kogu aeg. See on ... see võib olla üpris rõhuv.“
„Mõistan. Minu kodukülas oli samamoodi. See ei ole küll niisama väike, aga ... nojah. Kui mingisse jamasse satud, siis õnn kaasa, võid ainult loota, et inimesed selle ära unustavad.“
Nüüd on Alexi kord poole sõna pealt vait jääda. Ta pole kindel, kui palju ta sellest loost naisele tahab rääkida, ja kas naine ei hakka temast halvasti mõtlema, kui teatud asjad talle teatavaks saavad.
Agatha ei käi peale.
„Luca oli vist paras põrguline,“ sõnab Alex, kui on otsustanud Agatha loole keskenduda. „Ja teie olite mõistlik õde.“
Agatha ilme muutub süngeks. Alex hakkab kohe tema naeratust taga igatsema. Kui Agatha naerab, südamest naerab, muudab see tervet ta olemust. Tema nägu on meeldiv ka siis, kui ta end niisama vabalt tunneb, kuid ta otsaesisel ja suu ümber on väikesed murekortsud ja ta suu on probleemide pärast tihti peeneks kriipsuks tõmmatud. Aga kui ta on rõõmus, on ta vastupandamatu. Hoolimata sellest, et tema juuksed on seotud kahusesse hobusesabasse, et tal on seljas suur villane kampsun ja jalas teksad ning ta näol pole kübetki meiki.
Alex on märganud, et mida rohkem aega ta selle naise seltskonnas veedab, seda rohkem hakkab naine talle meeldima. Ja seda rohkem ta naist austab. Ta on teadlik ka sellest, et ei plaani siin olles ennast selle kohaga tihedamalt siduda. Just sel põhjusel ta lükkaski eelmisel õhtul leebelt, kuid kindlalt tagasi Niamhi lähenemiskatse. Ta ei meeldi Niamhile. See naine otsib kedagi, kes aitaks tal Vicky kaotamise valu leevendada, ja arvas ilmselt ära, et Alex on temaga samas paadis.
Alex on täiesti teadlik sellest, et kui Agatha nägi hommikul tema majakese uksel T-särgis Niamhi, oletas ta, et mees veetis temaga öö. Agatha ei tea ja tal pole plaanis talle ka öelda, et tegelikult langes Alex hilisel öötunnil tugitooli ja leidis ärgates
ühel oma voodipoolel lamamas samasuguses koomas oleva Niamhi. Teine pudel veini ja tundidepikkune vestlus oli nad mõlemad rajalt maha võtnud.
„See on ainult pool tõde,“ ütleb Agatha mehe oletusele vastates. „Lapsed, teate ... need on Luca lapsed.“
Alexil ei lähe korda üllatust teeselda.
„Keegi on teile juba ka seda rääkinud,“ lausub naine. „Kas teile jutustati ka sellest, kuidas nad sattusid elama koos minuga?“
„Ei,“ vastab mees siiralt.
Agatha tõmbab põsed lohku.
„Luca sai nad eri meestega,“ räägib Agatha. „See algas, kui me olime hilisteismelised. Ta jõi, tarvitas narkootikume. Mina käisin politseikoolis, tema suitsetas hommikust õhtuni kanepit ja võttis tablette. Kui me enne olime lihtsalt eri tüüpi iseloomudega, siis nüüd said meist absoluutsed vastandid. Linnarahvas hakkas ka sellest aru saama. Luca oli vaheldumisi kas tohutult ülevas meeleolus või kohutavas madalseisus.
Tavaliselt olin neid madalseise näinud ainult mina. Aga need läksid aastatega järjest hullemaks. Ta hakkas inimestega tüli norima. Varastas baarist, kus töötas. Ründas ka Patricut ja teisi politseinikke. Siis tabati ta teolt, kui ta sõitis ärandatud mootorsaaniga järve peal. Ta oleks äärepealt kellegi surnuks ajanud. Ja mis tema kallimatesse puutub, siis neid valis ta põhimõtte järgi mida halvem, seda parem.“
„Kui ohtlikud olukorrad on su leivanumber, siis on ju lihtne valesid kutte ligi meelitada,“ ütleb Alex.
„Leivanumber?“
„See on lihtsalt üks väljend. See, mis toob leiva lauale. Sinu modus operandi. Teatud moel käitumine toob sinu juurde teatud inimesi. Tulevad nagu koiliblikad tule peale.“
„Ma ei olekski osanud seda paremini sõnastada. Luca oligi see tuli ja mehed lausa heitsid end talle kaela. Mina muidugi ei saanud aru, mis temaga lahti on, aga Patric taipas. Minu silmis oli ta ikka Luca, ehk lihtsalt iseenda pisut äärmuslikum versioon. Aga Patric tabas ära, et tal on abi vaja. Et ta on ... ebastabiilne. Siis oli ta järsku rase, kandis Emiliat. Ma arvan, et tean, kes isa on. Üks hedonistlik peoloom, elab Rovaniemis, rikkast perest. Ma olin tol ajal seal koolis, nii et ma teadsin teda. Nojah, ta ei tahtnud lapsega midagi tegemist teha. Aga Luca tahtis Emiliat ja proovis korralikuks hakata. Mõneks ajaks see tal ka õnnestus. Siis muutus ta jälle endiseks, hakkas jooma, algatas kaklusi, magas iga ettejuhtuva mehega. Ausõna, see on lausa ime, et ta ei ole veel rohkem kordi rasedaks jäänud. Sel ajal, kui sündis Olavi, elas Emilia minu juures. Siis ta proovis jälle oma elu korda seada ja võttis mõlemad lapsed enda juurde, aga nad elasid lähedal, nii et ma sain neil silma peal hoida.“
Agatha jääb vait. Ta jutustab lugu asjalikul toonil, kuid Alex kujutab ette, kui palju valu ta neil aastatel pidi üle elama, jälgides oma õe pendeldamist kõrg- ja madalseisude vahel. Kuna asjasse olid segatud ka lapsed, pidi see olema täielik piin.
„Emilia ja Olavi sattusid viimaks enne Onni sündi ikkagi minu juurde elama ja siis oli mul neid juba kolm. Onni oli kolmepäevane, kui ma ta haiglast koju tõin. Mingi sitapea teeskles külalist ja viis Luca klubisse, Onni jäeti võrevoodisse. Siis ta ähvardas, et laseb mu oma lapse varastamise eest vahistada. Ta ründas haiglas üht medõde, et see oli mu lapse juurde lasknud – hoidis süstalt ta kõri juures.
Viimaks jõudis talle kohale, et ta peab valima. Vangla või psühholoogiline hindamine. Nii et ta läks arsti juurde. Ja siis elasime viiekesi koos, pingutasime kõvasti ja Luca käis psühhoteraapias. Aga siis ma avastasin, et ta lõpetas seal käimise ega võtnud
enam ka rohtusid. Tablette sõi ta ikka, aga mitte neid, mida vaja. Ma pidin ta võõrutusravisse viima. Vastu tema tahtmist. Alguses saatis ta mulle kohutavalt mürgiseid kirju. Ütles, et saab sealt välja. Tapab mu ära. Tapab lapsed ära. Aga siis läks tal paremaks. Või vähemalt paistis niimoodi.“
Alex hoiab hinge kinni. Lugu on juba niigi jube, aga ta teab, et see läheb veel halvemaks, sest Agatha hääl oli muutunud väga vaikseks. Alex vaevu kuuleb teda auto küttesüsteemi taustal.
„Vanemate laste elu oli juba niigi piisavalt palju kordi segi löödud. Iga kord, kui nad olid minu juures, muutus nende elu stabiilseks, aga siis läksid nad Luca juurde tagasi ja kuigi mõnda aega oli kõik korras, lõppes see tavaliselt ikka katastroofiga. Ma ei suuda üksikasju praegu korratagi. Vähemalt sellest Onni pääses, aga ka tema nägi Luca hullust pealt. Luca ilmus ükskord välja teda vaatama, kui poiss oli kaheaastane, kaasas varastatud Xbox sünnipäevakingiks, sünnipäev ise oli olnud juba mitu kuud tagasi. Kahele teisele lapsele ei toonud ta midagi. Lõpuks oli ta nõus laskma mul nad lapsendada. Ta ütles neile suu sisse, et ta ei olnud neid kunagi tahtnud. Mis oli küll vale, aga ikkagi. Sel ajal kutsusid nad mind juba emaks. Ma arvasin, et ei andesta seda Lucale iialgi, aga vähemalt olin mina neil olemas. Ja ma selgitasin neile, et minu õega on selline asi, et ta ei ole halb. Ta lihtsalt teeb halbu asju. Ma ei otsi talle vabandusi, aga ta ei ole kunagi olnud vaimselt terve inimene. Mina taipasin seda liiga hilja.“
„Ta ajab teile hirmu peale,“ ütleb Alex ettevaatlikult. „Ma nägin seda, kui te tol õhtul ukse avasite, relv käes. Te olite valmis seda kasutama. Kas te kardate, et ta tuleb tagasi ja teeb midagi lastele?“
„Kui ta viimane kord käis ...“ alustab Agatha. Ta jääb vait ja hingab sügavalt. „Kas te olete kindel, et tahate seda kuulda? See on nii kuradi depressiivne.“
Alex rehmab käega.
Kui noor Londoni lobist Alex saab teada, et tema õe surnukeha tõmmati välja jäisest Lapimaa järvest, arvab ta esimese hooga, et tema vastutustundetu õde on lihtsalt uppunud. Ta reisib Lapimaale, kus tema õde Vicky töötas luksuslikus puhkekeskuses giidina, ja tutvub seal uurija Agatha Koskineniga. Ootamatu liidu koostööna tuleb päevavalgele nii mõnigi pealtnäha unise põhjamaise väikelinna saladus.
Talvise võlumaa karguses peab Alex silmitsi seisma nii iseenda kui ka Agatha elu deemonitega.
„Kes viimasena kaob“ pakub põnevust, jutustab eraelulisi lugusid, kirjeldab lumiseid vaateid ja jõuluvana kodukandi hooajalist saginat – ning räägib ontliku pealispinna all kobrutavast teesklusest ja reetmisest.
Jo Spain töötab teleseriaalide stsenaristina. Ta on lõpetanud Dublini Trinity College’i ning elab koos abikaasa ja nelja lapsega Dublinis Iirimaal.
www.ajakirjad.ee
www.facebook.com/vestaraamatud