Teine peatükk
Kui Horst juhatas nad mööda paralleelsetest kaevekraavidest ja malelauana veetud valgest nöörist, mis töötsoone tähistas, avaldas Bunole taas muljet meeskonna hoolas pühendumus. Arheoloogid pühkisid parajasti peente pintslitega võimalikelt muististelt mulda ja ajasid iga peotäit pinnast läbi sõela ning tõstsid nende möödudes vaevalt pilku. Mõni oli nii sügaval kaevandis, et Bruno pidi end ta nägemiseks lähemale küünitama ja provotseeris teda üles vaatama, kui kehaga niigi vähest päikesevalgust varjas. Ta kuulis kedagi „Bruno!“ hõikamas ja nägi ilusat heledapäist ja saledat tütarlast üle kaeveaukude lähemale kalpsamas. „Dominique!“ hüüdis ta vastu, kui embas noorikut, keda oli maast madalast tundnud. Tüdruku isa Stéphane oli üks Bruno alalisi jahisemusid. Ta pidas mägedes väikest piimafarmi ja valmistas tomme d’Audrix’d – Bruno lemmikjuustu. Alates Bruno saabumisest St Denis’sse oli teda igal talvel kutsutud sinna siga tapma ning tema ja Dominique’i ülesandeks jäi alati soolikate loputamine lähima oja jääkülmas vees. Nüüd Grenoble’i üliõpilasena oli ta sõjakas, aga väga veenev roheliste partei liige. „Ma pidingi sind farmi vaatama tulema. Su paps kutsus mind pühapäeval lõunat sööma.“ „Kas oled siin laiba pärast?“ küsis ta ja võttis Brunol käe alt kinni. „Just. Vaatan ta parem üle, aga sinuga kohtume pühapäeval.“ „Ei, me kohtume juba täna õhtul muuseumis. Sa pead professori loengule tulema. Tal on suur teadaanne, aga me ei 21