Eesti tunnustatud arhitektuuri- ja loodusfotograaf Kaido Haagen viib raamatus „Eesti tuuleveskite lugu“ visuaalsele rännakule Eestimaa 390 tuuleveski juurde. Jäädvustatud toonases hetkes, võib pilt olla juba hoopis teine: endine räämas veski on saanud uue kuue või vastupidi, uhke ehitis on kokku kukkunud või maamunalt sootuks kadunud. Ainulaadne raamat ühendab arhitektuuri, fotograafia ja pärandkultuuri. Folklorist Marju Kõivupuu tutvustab saatesõnas veskil käimisega seotud rahvapärimust ja veskitüüpe. Veski oli omal ajal kokkusaamiskoht, kus vahetati uudiseid, jutustati tõsi- ja naljalugusid ning mõnigi kord noored omavahel tuttavaks said. Näiteks papa Jannsen, kelle isa oli Vana-Vändra mölder, nimetas veskituba oma „suurkooliks“, kus omandas jahvatamisjärge ootavate inimeste käest rahvaliku keelepruugi, kõnekäänud ja kujundlikud ütlused, mida hiljem ajakirjanikuametis ära kasutas.
