Pärast voodis veedetud nädalavahetust ärkas Michael esmaspäeva hommikul üles, klaasikillud kurgus. Ta jõudis just tõmmata teki üle palavikuraske pea ja otsustada haigena koju jääda, kui naine voodijalutsisse astus, käed rinnal risti, ja saatis talle selle pilgu. Michael tõusis üles. Naisel oli ju õigus. Kraanajuhitöö jäätmepõletustehases oli ikka veel uus, ja halva mulje jätmist ei saanud ta endale lubada. Kõhus paratsetamooli ja musta kohvi segu, sõitis ta Refshaleøeni poole, autoraadio mängis mahedaid hitte ja reipaid reklaame ning vähehaaval hakkas tal parem. Ta parkis, noogutas sissepääsu juures valvuritele ja sõitis liftiga personaliruumi riideid vahetama. Rangelt võttes ei olnuks seda vaja, sest alarõhk kapseldatud jäätmehoidlas muutis ehitise enam-vähem lõhnavabaks, aga Michael tõmbas ikkagi alati türbi selga. Ta nööris turvasaapad kinni, pani kiivri pähe ja läks gripist hellade liikmetega läbi hoone. Koridorid jäätmehoidla ümber oli maailm täis terast ja ventiile, juhtpaneele, katlaid ja silte. Ei ühtegi akent, jäätmepõletustehas kujutas endast suletud süsteemi, ilma õhu ja päevarütmita. Michael sukeldus vilunult soojade veetorude vahele, tervitas kaht kolleegi auruturbiinide juures ja keeras kraanajuhiruumi lukust lahti. Pani toidupaki külma ja kohvi hakkama, enne kui prantsatas sügava ohkega töötooli. Tema ees avanes rabav vaatepilt, millega ta ikka veel harjunud ei olnud. Aken – jäätmelao ainus – avanes põletustehase südamesse: see oli Lääne tsivilisatsiooni pahupool, hiiglaslik kuhi räpaseid, 7
Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.