Esimene
Mitmes kord see tal juba kolida oli? Aureliale ei meenunud. Õieti polnud ta neid kordi kunagi kokku arvanud. Pärast kooli lõpetamist, siis tudengina, edasi noore perena sobiliku töökoha ja eluruumi otsinguil, hiljem tütre seltsis, viimaks üksipäini. Vaid lapsepõlvekodu püsis Aurelial meeles kui „üks kindel linn ja varjupaik“. Ta vanemad leidsid tolles vaikses alevis töö ja korteri. Lapsena oli seal kena kasvada, kuid hil jem muutus alevi sumbunud õhustik neiule ahtaks. Ta ihkas sealt pääseda, niipea kui kool seljataga. Pääseski, lausa mitme kümneks aastaks. Nüüd tuli jälle minna. Sinna, vaiksesse alevisse. Koju. Ring oli täis saanud. „Täna on esimene aprill. Parim päev uuteks algusteks, saab ise tünga ja võib teisi tögada,“ ühmas Aurelia köögikapi uksenupu küljes rippuvat kalendrit eemaldades kerge enese irooniaga. Temal polnud täna seda hirmu ega rõõmu, et keegi võinuks aprillinaljadega lagedale tulla. Naine oli üksi. Akendele nõrgus linna kohal pidama jäänud tinahallist pilve palakast langevaid raskeid piisku. Paokil õhuaknast sisse voogav õhk oli kleepjalt niiske, samas paljutõotavalt kevade hõnguline. Vihmasagar lõi tänavatolmu kinni ning andis mullapõues tärkamisvalmis seemnetele hoogu juurde. See mulla ja tolmu lõhn võinuks isegi erutavalt mõjuda, kui pea kevademõtteid täis ja keha ootusest rambe. Paraku ei kuulunud Aurelia nende õnnelike sekka, kellele kevad tähen das ikka ja alati uut algust, ihu- ja hingepungade puhkemist, tervise paranemist ja kõike muud, mida positiivsel eluskaalal 5