Kui ma mahajäetud masinaruumi astusin, kostis sinna selgelt Strömmeni veemüha. Kott õlal, kõndisin valgete ja hallide torudeni. Nende taga oli varjul pika ja kitsa tunneli suue. Liikusin mööda tunnelit kuni hargnemiskohani. Tunneleid oli enamgi, peidupaiku rohkem, kuid see, kuhu mina teel olin, oli kõige parem. Kätt ümber koti kohendades pöörasin paremale ja astusin üha kiiremas tempos otse edasi. Rinnus õhin, kui enda ees ukseava aimasin. Ronisin kiirelt metalltrepist alla ning süütasin akutoitel lambid, mille olin kõleda betoonruumi põrandale jätnud. Sinakashall valgus oli nõrk, kuid piisav, et näha suures veepaagis hulpivat naisterahvast. Paagi esikülg oli klaasist, lagi ja ülejäänud seinad terasest. Naiselt pilku pööramata panin koti ettevaatlikult maha, läksin üle niiske põranda ning surusin käed vastu klaasi. Seisin seal hetke, imetledes teda, ta kahvatut nägu, väljasirutatud käsi ja pea ümber hõljuvaid juukseid. Tema vaatas vastu, pilgus teatud üllatus, nagu oleks ta alles nüüd aru saanud, kes ma tegelikult olen. Ta oli andnud alla varem, kui ma arvasin, paagi laes oli endiselt tilluke õhutasku ja vett tuli tema kohalt torust ikka veel juurde. Ma astusin roostes raudkangi juurde ja pidin kõvasti vaeva nägema, et vesi seisma keerata. Ruumi täitis vaikus. Punane nupp asetses trepi all seinal. Vajutasin seda ning samal hetkel, kui vesi paagist välja voolama hakkas, tundsin põranda värisemist. Ei läinud kuigi palju aega, kui sain veekindla ukse lukust lahti ja astusin naise juurde. Teda polnud võimalik tõsta, keha oli liiga raske. Selle asemel pidin ta tirima toa teise otsa, kus seisis laud. Suure jõupingutusega õnnestus mul surnukeha koredale määrdunud lauale vedada. Riietasin ta lahti, sättisin paika ja lükkasin siis märjad juuksed ettevaatlikult ta näolt ära. Mööda mu kaela voolas higi, kui ma ta jalad laiali ajasin ja suguelundeid uurisin. Seda hetke olin kõige rohkem oodanud ning tundsin, kuidas pulss kiireneb, kui ma žileti kotist välja võtsin. Tõhusate ja täpsete liigutustega hakkasin tumedat karvatutti maha ajama. A LT E R E G O
5