len alati mõelnud, et kunagi kirjutan raamatu. Oma elust. Nii palju on saanud nalja, nii palju on olnud uskumatuid seiklusi, kokkusattumusi, kurbust ja õnne. Kirjutada mulle meeldib. Ja pensionäripõlveks on mälestused settinud kullaks ja mullaks. Liigne emotsioon ja ebaolulised seigad on minema hõljunud, jäänud on vaid ehtne ja hea. Nii ma arvasin. Mida ma arvata ei osanud, on see, et kirjutan raamatu juba nüüd, neljakümne seitsmesena, kiiruga, vetsupotil istudes, telefonis ühe sõrmega tippides. Ja mõeldes mitte oma elust, vaid suremisest. Mis selles viimases lauses kõige rohkem küsimusi tekitas? Miks ma kirjutan? Sest ma saan! Mu parem käsi suudab veel suht käbedalt liikuda ning pahem suudab telefoni hoida. Miks kiiruga? „... Ja kellad tiksuvad ...“ L . S A AT PA L U
Mis surmajutt see on, jälle üks Balzaci eas mammi on segi läinud? Ei, mitte rohkem kui alati. Mul on ALS. #ÜKSKILIHASEILIIGU
7