ja disainerrõivaid, mida ta iga kord kandis, polnud ta vaene. Ja ta mainis midagi restoranis külaliste rahulolu kontrollimiRahvusvaheline bestseller, sest. Teine loogiline teooria millest sündis menufi lm oli, et ta oli selle koha juht, kus me viibisime. Aga mida ta seal hotellis tegi? Raputasin pead, nagu tahaksin oma mõtted temast maha visata, ja sirutasin käe oma klaasi järele. Miks ma üldse hoolima peaks, mõtlesin ma lonksu võttes. See pidi ju ikkagi kokkusattumus olema. Kui pudeli lõpetasime, saabusid meie mehed, kes näisid õnnelikud. „Kuidas oleks lõunasöögiga?“ küsis Martin rahuloleva muigega. Šampanja, mida ma eelmisel õhtul ja äsja joonud olin, muutis mind võitluslikuks. Olin tema muretu suhtumise pärast maruvihane. „Mida kuradit, Martin?“ nähvasin. „Mul on sünnipäev ja sa kaod tundideks ega hooli isegi sellest, mida ma teen või kuidas ma end tunnen, ja nüüd sa lihtsalt tuled kohale ja küsid lõunasöögi kohta? Aitab sellest! Kõik keerleb alati sinu ümber. Ma teen alati seda, mida sina tahad, ja sina ütled mulle alati, mida teha. Ma pole kunagi sinu elus kõige tähtsam. Ja lõunaaeg oli tund aega tagasi!“ Mässisin oma tuunika tugevamalt enda ümber, haarasin koti ja tormasin fuajeesse. Läksin üle saali ja leidsin end tänavalt. Mu silmad hakkasid vett jooksma. Panin prillid ette ja hakkasin kõndima. Giardini tänavad nägid maalilised välja. Kõnnitee ääres kasvasid õitsvad puud, hooned olid ilusad ja hoolitsetud. Kahjuks ei osanud ma sellises meeleseisundis nautida koha ilu, kus ma viibisin. Tundsin end üksikuna. Ühel hetkel taipasin, et pisarad jooksid mööda mu põski
365 PÄEVA
BLANKA LIPIŃSKA
35