29. LUGU „Десять билетов.”1 Ruti vaatas ajaleheputka müügiavast sisse ning poetas kopikad läikivale metallalusele. Kioski sügavuses istuv ümara näoga müüja tõstis silmad, heitis põgusa üleprillipilgu Rutile ning süvenes uuesti värske Tiesa lugemisse. Olukord oli nii veider, et ei pannud isegi vihastama. Ümmarguste prillidega ümmargune tädi tundus viibivat oma putkaga kusagil mujal ja reaalne maailm oli tema jaoks väljaspool reaalsust. Ruti kehitas õlgu, korjas kopikad pihku tagasi ning vaatas trollipeatuse poole. Aira vestles seal Vytautega ning väiksekasvuline ja pehmete vormidega Jolita vaikis ning naeratas oma mõistatuslikku naeratust. Punakate juustega pikakoivaline Vytaute oli sootuks teisest puust – tema muudkui rääkis ja naeris ning juba esimesel õhtul kinnitas, et kui temast Kaunase ülikooli tudeng saab, hakkab ta kindla peale Ruti ja Aira kombel pöidlaküüdiga ringi rändama. Kas just mööda lõputut Nõukogude Liitu, kuid Baltikumis päris kindlasti. „Ja teie juurde Tartusse tuleme ka,” lubas ta. Ning Jolita noogutas oma kaaslase kiiluvees. Kui Ruti mõni aeg hiljem leedu tüdrukute peale tagasi mõtles, ei mäletanud ta Jolitast peale mõistatusliku naeratuse midagi. Naeratava tüdruku nõusolekust hoolimata ei uskunud Ruti, et kummastki neist maantee ääres käe tõstjat või võõra auto kabiini ronijat saab. Võimalik et Vytautegi unustab oma lubaduse kohe, kui Ruti ning Aira juba täna – võib-olla poole tunni pärast – silmapiiri taha kaovad. Sest Leedu on teistsugune maa. Leedus ei sõida poisid ja tüdrukud häälega ühest linnast teise. Et Leedu inimestel on teise kangusega usk ja teine arusaamine, sai selgeks juba saabumispäeval. Vaevalt olid nad Kaunase kesklinnas hallist Ţigulist välja roninud, auto tagaukse kinni klõksatanud, seljakotid turjale upitanud ning naeratades Danasele ja Rimasele lehvitanud, kui märkasid võõraid pilke: segaduses ja häirituid. Et nad juba enne Iklat Leedu numbrimärgiga auto kerge käeviipega kinni olid pidanud, ei osanud siin Kaunases ükski aimata. Nimetu vastuolu hakkas kerkima nagu pärmitainas. Keegi lõi vilunud liigutusega kiire, minimalistliku risti ette. Keskealiste naiste lühidad laused ning mööduvate meeste ühemõttelised pilgud, mõõtmas eesti neidude paljaid jalasääri, ei jätnud neile lõpuks enam mingit muud võimalust: lühikesed püksid – Eesti tollesuvine suurmood – tulid võimalikult kiiresti pikkade pükste vastu vahetada. „Kui just ei soovi homme hommikul turuplatsil häbipostis kõlkuda.” Selgelt katoliiklik maa tundus peaaegu keskaegsena. Kui juba napi riietuse kandmine halvustava suhtumise ära teenis, võis vaid arvata, mida tähendaks võõraste meestega mööda maailma ringikihutamine. Järgmisel hommikul Vytautet ja Jolitat ühikatuppa sisseastumiseksamiks tuupima jättes läksid Ruti ja Aira linna peale. Inimesi vaatama ja linnaga tutvust sobitama. Et kuidas siin asjad käivad. „Tead, teeme seekord nii, et ei hakka otsima mingeid vaatamisväärsusi,” seletas Ruti õhinal, „lihtsalt käime ja uudistame niisama – et näha, mis ümberringi toimub.” Diagonaalis üle tee lähenes noorepoolne dokumendimapiga mees ja sisenes joonelt kõrgesse saleda torniga kirikusse. Tallinnas ja Tartus sellised mehed kirikusse ei sattunud. Või kui sattusidki, siis kindlasti mitte mapiga ja mitte hommikuti, sest kirikud ei puutunud neisse. Kirikud asusid teisel pool mappide, tööpäevade ja läikivate nahkkingade piiri. „Ladna,” ütles Aira, „uudistame ja vaatame siis pealegi.” Paokil uks avanes. Nad sisenesid; ning algav argipäev oma leitsaku, kellavaatamiste ja veel toimumata telefonikõnedega jooksis justkui pöörangult välja. Kiriku baroksetelt võlvidelt kajas vastu vaikus. Õhus hõljus põleva viiruki järele lõhnav usk ainsasse jumalasse, credo in unum deum2. Läbi vitraaţide pihustuv päikesevalgus joonistas õhku triipe, mille kalle muutus märkamatult, nagu Maa pööre. Kellegi kiire ristimärk. Laskumine põlvele. Sõrme kastmine pühitsetud vette. Inimesi oli siin palju, aga nad ei puutunud üksteisesse. Nad kõik olid kahekesi enda jumalaga. Täpselt sama 1 2
Vene k „Kümme piletit”. Lad k „usun ainsasse jumalasse”.