Sisukord Sissejuhatus 7 1. sisserännepeatükk ajaloos 18 Perspektiivid ja vaatenurgad 18 Eelajalugu ja varajased kõrgkultuurid 22 Kreeklased, roomlased ja germaanlased 33 Orient ja islamimaailm 60 Sakslaste idasuunaline kolonisatsioon 82 Euroopa kolonialism 88 Kesk-Aasia ja Kaug-Ida 104 Rändeliikumised olevikus 119 Järeldused ajaloost 120 2. etnogeneespeatükk ja identiteet saksamaa ja euroopa näitel 129 Sakslaste algupära 129 Sakslaste päritolu 131 Geograafiline ja ajalooline foon 134 Saksa vaim 136 Saksamaa ja Euroopa 143 3. sisserännepeatükk kui euroopa väljakutse 146 Varajased hoiatused 147 2015. aasta vapustus 153
Tagajärjed 155 Perspektiivid 163 Narratiivide võistlus ÜRO ränderaamistiku näitel 168 4. sisserändepoliitikapeatükk eetilised küsimused 178 Poliitiliste põhihoiakute eelratsionaalne iseloom 181 Migratsioon evolutsiooni taustal 185 Poliitiline pilk 187 Etniline päritolu, kultuur ja identiteet 193 Demograafiline ja majandusteaduslik pilk 199 Sisseränne ja moraalne kord 202 Veendumus- contra vastutuseetika 208 5. rändesurvepeatükk põhjused ja vahendid sellega võitlemiseks 212 Rahvastikuplahvatus ja rändesurve 212 Globaliseerumise tasandid 230 Väljarändemaade arengutase ja perspektiivid 235 Majandusliku ja sotsiaalse arengu edutegurid 246 Arengutakistused kultuurilise probleemina 258 Keda süüdistada? 260 Milline peaks olema arengupoliitika tulevik 265 Kas paguluse põhjuseid saaks kahandada „Marshalli plaaniga Aafrikale“? 266 6. kuidaspeatükksisserännet hallata 271 1.−5. peatüki põhijäreldused 272 Vaimsete põhihoiakute rollist 275 Piiride julgestamise ja sisserändepoliitika praktikast maailmas 278 Haldamise tasandid ja meetodid 293 Demograafia, sisseränne ja rahvastikuvahetus 313 lõppvaatlus: kuidas sündimuse piiramine ja sisserände kitsendamine teenivad inimkonna hüvangut 316 Tänuavaldused 319 Märkused 320 Register 371
Edukal toimetulekul pandeemiaga polnud otsustav rahvusvaheline materiaalne abi, vaid viiruse omaduste ja tagajärgede kohta käiva teabe kiire levitamine ning see, kui energiliselt riigiasutused ja
7riikjõudnudpiiridenithilosarrazin
Sissejuhatus Selle raamatu käsikiri oli valmimas, kui 2020. aasta märtsi keskpaigas jõudis viirusest Covid-19 (pärgviirus SARS-CoV-2) tingitud pandee mia avalikkuse teadvusse ning valitsused hakkasid üle kogu maailma riigipiire sulgema, koole kinni panema ning tõkestama nakkusohtu nii kontaktide ja liikumisvõimaluste ulatusliku piiramisega kui ka hoiatustega reisimise eest. Ühtlasi algas ülemaailmne võistlus viiruse tundmaõppimiseks, testimisvõimaluste laiendamiseks ning vaktsiini loomiseks.Kuiinimesed, mitte üksnes turistid ja migrandid, vaid ka teadlased ja poliitikud, loobusid peaaegu kõigist reisidest, kulges kaubavedu globaliseerunud maailmas pärast lühikest šokifaasi üsna endistviisi. Ilmselt ei kahjustanud reisivõimaluste puudumine ka teadlaste elavat suhtlust viiruse omaduste ja tagajärgede ning vastumeetmete teemadel. Riigid, rahvad ja ühiskonnad tulid pandeemiaga toime erineval määral. Hästiorganiseeritud, distsiplineeritud ja töövõimelise tervis hoiusüsteemiga ühiskondades läks nakkushaiguse ohjeldamine hõlp samini ning surnuid oli vähem kui riikides, mille tervishoid oli kehvas seisus. Kui mitte arvestada maskide ja hingamisaparaatidega varusta mist, siis põhiliselt pidid riigid ja ühiskonnad pandeemia tõrjumisel ning tagajärgede minimeerimisel hakkama saama omaenda meditsiiniliste ja organisatoorsete vahenditega. Väljastpoolt polekski saanud palju ära teha, kuna samade probleemidega maadlesid kõik maad.
tervishoiusüsteem neid teadmisi rakendasid. Peale teadmussiirde ei suutnud rahvusriikidele erilist abi osutada ei rahvusvahelised organisatsioonid ega Euroopa Liit. Selles eksistentsiaalses kriisis ei etendanud nad rahvusriikide toetamisel olulist rolli. Ka pärast pandeemia seljatamist jääb see inimkonna kollektiivsesse mällu.
8riikjõudnudpiiridenithilosarrazin
Helmut Schmidt käsitles oma raamatutes korduvalt Saksa sisserän depoliitikat. 2008. aastal hoiatas ta selle eest, et „meie sündimuse puudujääki tahetakse korvata sisserändega Aafrikast ja Aasiast. […] Nimelt juba praegu […] oleme kultuurilise kodustamisega mittera huldavalt hakkama saanud. See, kes tahab suurendada moslemite arvu Saksamaal, lepib meie siserahu kasvava ohtusattumisega.“1
Koroonakriis on näidanud, et globaliseerunud maailmas funktsioneerib tööjaotus nii teadmiste hankimise kui ka kaubatootmise val las isegi siis, kui piirid on inimeste liikumisele sama hästi kui suletud. Teadmiste ja kaupade segamatu liikumine ning ülemaailmne tööjao tus tootmise otstarbel on võimalikud, ilma et inimesed peaksid hulga kaupa rändama. Minu silmis on see koroonakriisi põhiline õppetund. Teine õppetund on see, et kui on olemas poliitiline tahe, on võimalik inimeste piiriülest liikumist moodsas maailmas tõhusalt kontrollida. 2002. aasta suvel kirjutas suur Saksa rahvapartei Liidupäeva vali miste eel oma programmi: „Saksamaa peab sisserännet varasemast tugevamini haldama ja kitsendama. Sisseränne ei saa kujutada väljapääsu Saksamaal toimuvatest demograafilistest muutustest. Väljendame selget eitust kolmandatest riikidest toimuva sisserände hoogustamisele, kuna see koormab meie ühiskonna lõimimisvõimet üle. Hoogsam sisseränne ohustaks siserahu ning elavdaks radikaalseid jõude.“
Tegemist oli CDU/CSU valimisprogrammiga. CDU esimees oli Angela Merkel ning CDU/CSU kantslerikandidaat Edmund Stoiber. SPD ridades olid paljud sarnasel arvamusel. Endine liidukantsler
Alates Helmut Schmidti hoiatusest on välismaalaste keskregistri järgi välismaalaste arv Saksamaal kasvanud nelja ja poole miljoni inimese võrra.2 Kuivõrd see toimus sisserändena väljastpoolt Euroopa Liitu, oli tegemist peamiselt moslemitega. Alates 2010. aastast oli sisseränne aasta lõikes peaaegu neli korda kõrgem, kui ma olin eeldanud demograafilistes arvutustes oma raamatus „Saksamaa käib maha“. Arvutustes gruppide osakaalu muutumise kohta olin oletanud, et igal aastal saabub nii Lähis- ja Kesk-Idast kui ka Aafrikast 100 000
* Raamat ilmus originaalis 2020. aastal. – Toim
9riikjõudnudpiiridenithilosarrazin
migranti. Koos nooruslikuma vanusestruktuuri ja suurema laste arvuga tähendas see minu arvutatud rahvastikugruppide osakaalu põhjalikku muutumist juba väheste aastakümnetega.3 Suuremate sisserändajate arvude tõttu kulgeb see protsess tegelikkuses märksa kiiremini, kui ma toona kujutasin. Märkimisväärne on, et ma sain arvutuslike prognooside eest rohkesti kriitikat, aga minu toonastest prognoosidest pole keegi tänini leidnud ühtegi loogika- ega arvutusviga või seda tõsiselt satub Saksamaal üha sagedamini ohtu, nagu Helmut Schmidt õigesti hoiatas.4 Ent inimene, kes 2020. aastal seostab* sõna sisseränne kas „piiride“ või hoopis „piiramisega“, peab arvestama nör dimusega ning teda hakatakse kiiresti kahtlustama „parempoolses“ meelsuses. Ma pole põhimõtteliselt sisserände vastu ning pealegi olen kindlalt veendunud, et kõigil inimestel on sünnist saati ühesugune väärikus ja neil on põhimõtteliselt individuaalne õigus püüelda õnne poole enda valitud moel. Aga ma ei arva, et üksikisikutel, usukogudustel, parteidel, ühiskondlikel rühmitustel, valitsustel või rahvusvahelistel organisatsioonidel või kõigil inimkonna isehakanud päästjatel oleks õigus upitada end kõigi inimeste hüvangu eestkõnelejaks ja vastutajaks. Niisuguse ulatusega mandaat pole kontseptuaalselt kujuteldav, moraalselt õigustatav ega praktiliselt teostatav.
üritanud.Siserahu
Maailm funktsioneerib vaid siis, kui vastutusvaldkondi kitsenda takse ning pädevustest peetakse kinni. Intensiivne rahvusvaheline koostöö on hädavajalik näiteks rahutagamisel, haiguste tõrjel või võitlemisel selliste ühiste ohtudega nagu soovimatu inimtekkeline kliimamuutus. Koostöö peab siiski toimuma asjakohaselt, arvestades proportsionaalsust ja teostatavust. Seejuures on vaja vasturääkivustest hoiduda. Riigid ja nende valitsused tohivad (ja peavad) esmajoones arvestama omaenda elanikkonna ja kodanike hüvanguga. Seda, mis läheb viltu Lõuna-Aafrika Vabariigis või Somaalias, ei saa parandada Saksamaal või PõhimõtteliseltEuroopas.võibiga
riik, mille haldus töötab nii korruptsioonivabalt nagu Rootsis, mille kodanikud saavad ligikaudu sama hea hariduse nagu rootslased ning mille elanikkond on innovatiivsuse ja töökuse poolest sarnane, jõuda paari põlvkonnaga võrreldavale elujärjele. Lause kehtib sõltumatult kliimast, maavaradest või geograafilisest
10riikjõudnudpiiridenithilosarrazin
asendist. Et iga maa saavutaks selle eesmärgi, pole inimeste rohkearvulised liikumised ei hädavajalikud ega vältimatud. Piisab teadmiste siirdest ning kultuurihoiakute ja mentaliteetide muutumisest, et kodanikud saaksid luua oma riigis ise sarnase heaoluühiskonna. Ühe rahva heaolu määravad kokkuvõttes vaid kaks elementi: – omaenda territooriumi tõhus kaitse vallutamise, vägivaldse sekkumise ning soovimatu sisserände eest väljastpoolt; – omaenda kultuuri olemus, iseäranis usinus, õppimistahe ja inno vatsioonivõime, õpitulemused ning suutlikkus rajada ja alal hoida stabiilseid institutsioone.
Teatud mõttes – hällist hauani – oleme meie, inimesed, kõik selles maa ilmas rändurid. Alates algusest, mida me ei suuda meenutada, kõnnime teadmatusse, loodetavasti helgesse tulevikku ning läheneme pärast lühikest maapealset inimelu lõpule, mille asjaolud on sama küsitavad, kui kindel on tema saabumine. Oma maapealsel teekonnal kohtame olukordi, mida me pole tekitanud, millega peame leppima, kui me ei oska neid muuta, ning inimesi, keda me armastame või vihkame, kes meid ohustavad või kaitsevad, kelle seas me leiame oma koha või mitte. Võitleme tunnustuse, armastuse, võimu ja rikkuse eest. Püüdleme enese teostuse, naudingute ja rõõmu poole. Nõuame tähendust ja pidepunkte, tunnet, et oleme osa millestki suuremast, ning otsime kinnitust valikuli selt kas perekonnast, teadmistest, poliitikast, religioonist, ideoloogiast, kõikvõimalikust ebausust või läbisegi neist kõigist. Me ei pääse valikuist mööda, kuna elu on lühike ning meil napib vaimu- ja hingejõudu. Meie kaasasündinud anded ja kalduvused on väga erinevad. Ulatuses, mis pole meile üldse ilmne ning mida saab hädavaevu ratsionaalselt uurida, oleme määratud oma päritoluga, ühiskonnaga, milles üles kasvame, ning muutliku ajavaimuga. Meie unistused, soovid ja tahtmised on seepärast suures osas sotsiaalset laadi. Oleme indiviidid, ent meie eksistents, meie edasielamine ja hea käekäik pole sugugi lahutatavad sidemeist konkreetse inimühiskonnaga. Ühiskonna olukord ja kujunemine, tulevik ja ohtusattumine ei jäta meid enamasti osavõtmatuks. Sellest on tingitud meie huvitatus ühiskonnaasjadest kuni suure poliitikani välja. Sakslaste kui rahvuse ning kogu õhtumaa ees seisab küsimus, kuidas me oma identiteeti säi litame ja edasi arendame, unustamata seejuures moraalistandardeid, ning vastaval alusel näeme ja tunnetame oma rolli maailmas.
Ent sama suhtumine viis õhtumaal ka vabama seksuaalmoraali, hili sema abiellumise, vallaliste suurema arvukuse ja laste väiksema arvuni. Seejuures kujunes püsivaks seaduspärasuseks, et laste arv on üldiselt seda väiksem, mida haritumad on vanemad.5 Nii vaibus elanikkonna loomu lik iive järk-järgult kõigis lääne ühiskondades alates eelmise sajandi kesk paigast ning pöördus pikaajaliseks kahanemiseks. Protsessiga kattus ela nikkonna oodatava eluea kasv. Ühiskondade vananemisele aitasid kaasa nii oodatava eluea kasv kui ka iibelangus. Kui arenenud industriaalühiskondades katsetati sündimuse kahanemistendentsile vastu töötada, jäid katsed kõhklevaks ning suuresti tagajärjetuks.6 Need olid niikuinii üpris perspektiivitud, arvestades individualiseerumise mentaalse tugevusega. Üks individualiseerumise ilminguid oligi, et juba demograafiliste tagajärgede üle arutlemist ei peetud õiguspäraseks.
Inimintellekt lubab meil siiski asju abstraktsemalt vaadata ning allutada oma grupikuuluvust teadlikule valikule kuni äärmuseni, et võrdlusrühmaks ei valita mitte perekonda, hõimu, rahvast või riiki, vaid usukogudus või muud ühised veendumused ning äärmisel juhul terve inimkond. Viimane hoiak, mida võib nimetada universalistlikuks, on iseäranis levinud õhtumaal. Mina tõlgendan seda kasvava individualiseerumise väljendusena: inimesed seavad ratsionaalselt arutledes kahtluse alla traditsiooniliste sidemete ja neil rajanevate käitumismustrite tähenduse ja väärtuse ning valivad seejärel indiviidi asemel loomulikuks arutlemisbaasiks „inimkonna“. Kokkuvõttes on see hoiak loomulik järeldus õhtumaisest valgustusest, niisiis viimase 500 aasta õhtumaisest vaimuloost.
11riikjõudnudpiiridenithilosarrazin
Evolutsioon on meile sisendanud grupisolidaarsuse väärtust ellujäämise mõttes. Tunneme end vägagi ebamugavalt, kui meil puudub emotsionaalne seos sotsiaalsete struktuuridega, millega end seotuks peame. Arengulooliselt olid need suurpere, suguharu, hõim, küla, linn, rahvas, riik. Siin sulavad kokku bioloogiline sugulus, etnilised juured ja kultuurilised mõjud. Samad elemendid võivad tunnetatud võõrapärasuse korral mõjuda hoopis eemaletõukavalt. Võõraste sisse ränne ja konflikt nendega võivad kujutada objektiivset ohtu ning see on ikka ja jälle kultuure ja ühiskondi purustanud. Sügav ambivalents ja skepsis rohkearvuliste võõraste sisserände suhtes on spontaanse emot sionaalse reaktsioonina evolutsioonibioloogiliselt hästi põhjendatud.
Renessansist ja õhtumaisest valgustusest võrsusid alates hiliskesk ajast kuus pikaajalist trendi, mis üksteist mõjutasid ja tugevdasid:
Öeldu käib ka rändeliikumiste ajaloo kohta. Rändeprotsessid on sündmuste ahelatena, nagu kõik keerukad ajaloolised protsessid, väga mitmetahulised.
1. peatükk Sisseränne ajaloos
2. Inimeste perspektiivist, kes päriskoduselt elavad nendel maa-aladel või maadel, mis on sisserände sihiks. Pärusvaade on loomulikult olemas üksnes siis, kui sisserände sihtalad on juba asustatud, nii et sisserändajad satuvad pärisrahvaga kokku.
1. Sisserändajate perspektiivist, kes lahkuvad vabatahtlikult või sunnituna harjunud keskkonnast ning siirduvad võõrsile.
18riikjõudnudpiiridenithilosarrazin
See kehtib kõigepealt ajaloolise tagasivaate kohta: vastavalt omaenda seisukohale, käsitletavate sündmuste ulatusele ning omaenda teadmiste tasemele võib ühte ja sama rändeliikumist põhjendatult hinnata täiesti isemoodi. Ajalooliste tegutsejate seisukohast saab rändeliikumisi hinnata kahest täiesti erinevast perspektiivist:
Ajalooliste tähelepanekute kohta kehtivad Helmuth Plessneri sõnad „kõige möödunu ilmsest mitmetähenduslikkusest, mis […] on tingitud säilinud ainese katkendlikust olemusest ning ajaloo lase seisukohast tema olevikus. […] Ajalugu on vaja ikka ja jälle ümber kirjutada, kuna iga päevaga, mis juurde tuleb, võib ta mitte üksnes paista uues valguses, vaid muutub faktiliselt teistsuguseks. Nimelt muutub möödanik seepärast, mis tuleb.“1
Kui nad lahkuvad vabatahtlikult, käib reeglina kaasas lootus, et võõrsile asumisega parandatakse oma elusaatust.
Perspektiivid ja vaatenurgad
Selles peatükis asetan rõhu 2. perspektiivile, niisiis mõjule, mida ajaloolised sisserändeprotsessid avaldasid sihtaladel elanud rahvastikule. Selle küsimusepüstituse puhul loevad minu silmis mitu aspekti, mida järgnevalt loetlen. Sisserände ajend ja vorm – sisserändajad kutsutud külalistena riikliku asustusprogrammi –raamessisseränne sõjalise konflikti tulemusena – sisseränne pikema imbumisprotsessina – massiline sisseränne, mille eesmärk või tagajärg on etniliste struk tuuride põhjalik muutumine Kultuurilised ja tsivilisatsioonilised vahed – sisseränne kõrgemal arengutasemel regioonist pigem madalamini arenenud ühiskondadesse või regioonidesse – sisseränne vähem arenenud ühiskondadest ja regioonidest kõrgema kultuuri ja tsivilisatsiooniga riikidesse ja regioonidesse Rikkad ja vaesed – sisseränne vaestest regioonidest ja ühiskondadest rikkamatesse regioonidesse ja ühiskondadesse – sisseränne rikastest regioonidest ja ühiskondadest vaestesse regioonidesse ja ühiskondadesse Sotsiaalriik või mitte – ränne nõrga või puuduliku sotsiaalriikliku toetusega riikidest tugeva sotsiaalriikliku toetusega riikidesse – ränne kõrge kindlustatuse tasemega riikidest madala või puuduliku kindlustatuse tasemega riikidesse
Kultuuriline lähedus või kaugus – selliste gruppide või rahvuste sisseränne, mille kultuur asub siht ala omast kaugel – selliste gruppide või rahvuste sisseränne, mille kultuur asub siht ala omale lähedal
19riikjõudnudpiiridenithilosarrazin
