10. aprillil 1996 anti president Lennart Merile reisilaeval „Mare Balticum“ kätte esimene eksemplar „Mereleksikoni“, mille valmimiskäigu vastu oli ta aastate vältel korduvalt huvi tundnud. Uustrükki pole sellest merenduse teatmeteosest tehtud, järjepidevust jätkab kergemini parandatav ja uuendatav Mereviki ehk mereentsüklopeedia veebis. Madli Vitismann
Praeguseni olu lise eesti keelse merenduse teatmeteose kava tekkis esimehe Uno Lauri eestvõttel merekeele nõukoja kümnendal tegevusaastal, 1983. aastal, ning viimased täiendused ja täpsustused tehti 1994. aastal. Sel ajal sai koostöös Eesti Entsük lopeedia kir jastusega valminud käsikiri ka praeguseni merendusvaldkonnas tuttava hellitusnime MerLe. Tollaste merekeele nõukoja liikmete hulgas olid tuntud kaptenid Uno Laur ja Karl Leemet, meremehest polüglott Edmund Russow, tuletorniehitaja Armas Luige, purjetaja Heino Kuivjõgi, merendusajaloolased Ants Pärna, Vello Mäss, Urmas Dresen, Bruno Pao ja Reet Naber, loots Hugo Palk, sadamakaptenid Eduard Hunt ja Rein Raudsalu. Oma teadmistega toetas keeleteadlane Rein Kull. 1. novembril 1983 esitas Bruno Pao arutamiseks „Mereleksikoni“ kava. Veebruaris 1986 liitus toimetajana kirjastusest
Valgus Olev Luhaveer. Raamatu ilmumine venis esmalt rahareformi ja seejärel rahapuuduse tõttu, seepärast panid lõppjärgus õla alla aktsiaseltsid CMM, Eesti Merelaevandus, Muuga Sadam ja Tallinna Sadam. Kirjastusest oli vahepeal saanud Eesti Entsüklopeediakirjastus. Ent merendusringkonnas oli ootus suur, nii et kui ajalehes Meremees ilmus aastail 1990-1993 MerLe märksõnaartikleid – viimane oli „klaasikell“ –, lõikasid huvilised neid välja ja köitsid kokku. Kui raamat lõpuks ilmus, sõnas president Lennart Meri, et meie rahvuslikus „Mereleksikonis“ on paljude inimeste minevik, olevik ja tulevik, aga ka Eesti Vabariigi tulevik, sest „ei saa väike olla see riik, mille laevad sõidavad maailma meredel,“ nagu kirjutas Reet Naber Meremehes nr 8/1996. MerLes on 590 lk kolmeveerulist tihedas kirjas teksti, sh eesti-, vene- ja ingliskeelsed märksõnaloendid. LeiIgale merendushuvilisele on tuttav MerLe valge merelainetega kaas. Foto: Tauri Roosipuu.
MEREMEES NR 2 2021 (312)
dub ka sõnu, mis on ajapikku muutunud, ja asutusi, mis enam ei tegutse, aga põhiosas on MerLe toonud eesti keelde tagasi või täpsustanud paljusid selliseidki termineid, mida aastakümneid oli kasutatud peamiselt vene või ka inglise keeles. Kokku on MerLe märksõnaartiklitel 131 autorit, kelle hulgas on palju tuntud nimesid: paarkümmend kaptenit, lootse, sadamakapteneid, ajaloolasi, kalanduse ja purjetamise asjatundjaid, ka väliseestlasi, näiteks Einar Sanden Inglismaalt ning kalandustegelane Elmar Pettai ja merendusajaloolane David Papp Rootsist. Lisaks merekeele nõukoja liikmeile, kellele langes töö põhiraskus, on igaüks neist kandnud oma teadmised ter vikteosesse kokku. Ka 40 fotograafi ja illustraatori osa on tähtis leksikoni paljude artiklite juures. Ju ba „Merelek si koni“ il mu mise ajaks oli merekeele nõukoja esimehel Uno Lauril uus kava koostada „Inglise-eesti meresõnaraamat“, see ilmus raa matuna 2008. aastal ja on 2010. aastast kättesaadav veebis. Merekeele nõukoda ajakohastab tasapisi veebiversiooni seoses uute mõistete tuleku ja olema solevate täpsustamisega. 2016. aastal määrati kapten Uno Laurile keelemeheliku pühendumise eest merekeele kaitsmisel ja arendamisel Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhind. Merekeele nõukoda tähistab kahe aasta pärast 50. aastapäeva. Järjepideva töö on taganud keelehuviliste merendusspetsialistide sujuv põlvkonnavahetus. Nõukoda osaleb merendusterminite korrastamises niihästi sõnaraamatuis – viimati kor rastati merendussõnade seletusi „Õigekeelsussõnaraamatu 2018“ ja „Võõrsõnade leksikoni“ veebiversiooni ilmumise eel – kui ka terminibaasides ning annab nõu paljudele tõlkijatele ja toimetajatele, aga ka ajakirjanikele. Parasjagu on nõukojal lõpukorral mahukas ja keerukas töö, SOLASe tõlke toimetamine.
Merekeel
MerLe sai 25-aastaseks