Ivar Saar
Mitte nii hall
FOTOD: REELIKA RIIMAND
ARGIPÄEV Salajane saarelkäik, patiseis striptiisiklubi omani kuga, drooniteavitus maalilises Taevaskojas ... 67 päeva kestnud eriolukorraga kaasnesid tavapära tud ja ootamatud tööülesanded. Neli sündmuste keskele sattunud politseinikku kinnitasid aga justkui ühest suust, et lõpp hea, kõik hea.
P
olitseivärvides Škoda veereb aeglaselt mööda munakividega sillutatud Harju tänavat. Vasakut kätt jäävad Niguliste kirik ja Nõelasilma värav, paremale aga Tallinna Kirjanike Maja, mille allkorrusel on aastakümneid tegutsenud legendaarne kohvik-restoran Pegasus. On 25. märts, valitsuse kehtestatud eriolukorra 14. päev. Mahe mehehääl teatab läbi valjuhääldi: „Head inimesed! Mina olen teie piirkonnapolitseinik Ivar Saar.
58
Seoses koroonaviirusega on praegu lubatud avalikes kohtades liikuda ainult üksi või kahekesi. Teiste inimestega tuleb hoida vähemalt kaks meetrit vahet. Nii hoiate iseenda ja kõigi teiste tervist. Igaühe panus selles on väga oluline. Täname teid!“ Tallinna kesklinna piirkonnapolitseinik Saar ei ole ainus, kes pidi eriolukorra ajal oma tavapärasest töörütmist kõrvale kalduma. Eriolukord ei hoolinud, kas inimene on politseis töötanud 30 aastat või alustas äsja.
Eriolukord tuli ja nõudis kõigi tähelepanu. Aga mida teeb politseinik eriolukorras esimese asjana? Tühistab muidugi kõik varasemad plaanid. „Raskel ajal oleks imelik, et lähen puhkusele,“ märkis Jõhvi jaoskonna välijuht Pavel Reškin. Sääraseid olukordi ta muidugi ei sooviks, kuid politsei jaoks on töö huvitav isegi siis, kui mingid otsused tuleb teha raske südamega. „Oma lapse viisime – minu abikaasa on ka politseinik – lihtsalt minu ema juurde. Poolteist kuud nägime last ainult kahe meetri kauguselt, suhtlesime üle aia. Ta sai nüüd kuueaastaseks.“
Pesto ja piirid, loodus ja baarid Poolteist kuud ... „Kriise on ikka, aga sellist pikka ja suletud kriisiolukorda
