Radar kevad 2025

Nr 40 kevad 2025

Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri

Egert Belitšev: vastasel on raskem, kui oleme ühtsed Piirivalvur on ka psühholoog, uurija ja jurist Sõjas Ukraina hoiab Eestiga piirideta sõprust Kriisiüksus sai teoks

Astume kriisile vastu

Uurija jälgedes: tühine tüli päädis võika tapmisega Politseivormis meedik päästab elusid

TELLI DOKUMENT SELVERISSE SEST SELVERIST SAAD SOODSAMALT!

ETAOTLUS.POLITSEI.EE

JUHTKIRI RUBRIIK

Me peame rääkima kriisist

6

22

4 UUDISED 6​ FOOKUS Sõjast ja rahast 12 ​KOOSTÖÖ Piirideta sõprus 16​ VÄLISPILK Eesti kriisivalmidusest 18 VALMISOLEK Kriisiüksus sai teoks 21​ TEHNIKA Kahurid ja staabibussid 22 ​EESLIIN Piir peab pidama 28​ MEDITSIIN Politseivormis meedikud 32​ SÕNA JÕUD Sõna loob kõik 38​ PERSOON Kriisis kaameraga 40​ VÕTI Võigas veretöö Lasnamäel 46​ HARIDUS Meie politseinik FBI akadeemias

Kriis ei anna endast alati märku paugu, paanika ja punaste vilkuritega. Mõnikord hiilib ta ligi vaikselt, silmale märkamatute muutuste ja kuhjuvate pingete kaudu. Me ei saa valida, millal mõni kriis meid tabab. Küll saame valida, kuidas me kriisiks valmistume ja selle läbime.

Tänane maailm, kus geopoliitilised pinged üha kasvavad ning sõjad ja konfliktid on taas Euroopas reaalsuseks saanud, tuletab meile valusalt meelde, kui habras on rahu. Just seetõttu peame taas valmis olema – nii vaimselt kui ka praktiliselt – kõigeks, mida ebastabiilne rahvusvaheline julgeolekuolukord kaasa võib tuua. Rahu algab aga sellest, et teame, mida teha, kui kõik muutub.

Kõige ohtlikum on alahindamine lootuses, et vahest ei juhtu midagi. Peame arvestama, et Venemaa provotseerib meie piiril vahejuhtumeid, toetab riigisiseste rahutuste teket, püüab lõhestada ühiskonda ning tekitada vastandusi.

Ohuks on küberrünnakud riigiasutuste ja elutähtsa taristu vastu, väärinfokampaaniad ning katsed mõjutada valimisi ja poliitilisi otsuseid.

57​ UUDISKIRJANDUS

Nii toomegi seekordses Radaris teieni päevakajalised lood sellest, kuidas ehitab PPA muutunud julgeolekuolukorras juba mõnda aega üles aina paremat valmisolekut selleks, et hoida meie kodud ja kallid inimesed kaitstuna ka siis, kui kriis käes on.

58​

Rahulikku lugemist.

50​ SUURÜRITUS Keset laulu ja tantsu 54​ ESSEE Iseoma 56​ ÕPPUS KILP

LASTELE

Kerly Virk Radari peatoimetaja

60​ RISTSÕNA

50

32

Radar on kaks korda aastas ilmuv Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri. Ajakirjas avaldatud artikleid ja fotosid võib meedias avaldada viitega ajakirjale Radar vaid juhul, kui eelnevalt on kokku lepitud ajakirja peatoimetajaga.

Toimetus Peatoimetaja: Kerly Virk Keeletoimetaja: Ene Sepp Küljendus ja makett: Profimeedia Trükk: Trükikoda Paar Tiraaž: 1500 Kaanefoto: Reelika Riimand, PPA

Kontakt Ajakiri Radar | Politsei- ja Piirivalveamet | Pärnu mnt 139, 15060 Tallinn E-post radar@politsei.ee Veebis issuu.com/ajakiri_radar

3

FOTO: NOT PERFECT TALLINN

Perevägivalla laul tõi Kuldmuna PPA ja loovagentuur Not Perfect Tallinn pälvisid Eesti kõige mainekama turundusauhinna Kuldmuna.

Tunnustuse tõi „Oh kuusepuu“ viisile kirjutatud laul pühade­ aegsest perevägivallast.

Projekt sai tuule tiibadesse tõsiasjast, et pühad ei ole paraku igas peres oodatud, sest ühes alkoholi tarvitamisega kasvab ka perevägivald, milles teiste seas

kannatavad lapsed. Jõulupühade aegu korraldatud kampaania, mida saatsid politseinike lähisuhtevägivallast kõnelevad intervjuud ja artiklid, pälvis terves riigis palju tähelepanu ning võrreldes varasemaga vähenes jõulupühadeaegne perevägivald 18% jagu.

Eesti suurimal loovusfestivalil Kuldmuna hinnati kampaania Kuldmuna vääriliseks sotsiaalse kommunikatsiooni kategoorias. Hõbemuna sai kampaania raadioreklaami kategoorias.

Auhinnad võttis vastu politseimajor Kaie Konga

„Oh kuusepuu“ viisile kirjutas uued sõnad muusik ja kirjanik Mihkel Raud. Laulu esitasid Laulupesa laulustuudio lapsed Airi Liiva juhendamisel.

FOTOD: PPA JA USA ARMEE

Kaks uut kutsikat

Leiti kadunud USA sõdur PPA koerajuhid ja koerad kutsuti appi Leetu otsima neljandat sohu uppunud USA sõdurit.

Hukkunu asukoht tuvastati teenistuskoera abil.

Märtsi lõpus sai Eesti abipalve aidata otsida Leedus kadunud USA sõdureid. Oma abikäed ja -käpad ulatasid Risto Kotkas ja Maik ning Alar Siniorg ja Tiit. Koostöös rahvusvaheliste partneritega õnnestus teenistuskoeral Maikil tuvastada hukkunu võimalik asukoht ning mõni aeg hiljem

4

Kevadel saabus politseisse Soomest kaks uut karvast kolleegi, kelle nimed on Loki ja Kaos.

leitigi sealt kadunud sõduri surnukeha. „Tõeliselt hämmastav ja aukartustäratav oli jälgida, kuidas päästemeeskonnad eri väeosadest, riikidest ja kontinentidelt ühendasid jõud ning andsid kõik, et meie sõdurid tagasi tuua. Aitäh, Leedu, Poola, Eesti, USA merevägi ja inseneriväe korpus.

Oleme igavesti tänulikud,” ütles V korpuse ülemjuhataja kindralleitnant Charles Costanza.

Veidi üle kahekuune Belgia lambakoer Kaos alustab tööd Põhja prefektuuris ning tema ametivend Loki asub tööle idapiiril.

Kaose koerajuht on Karl Erik Randlaine, kes varem töötas Lääne-Harju jaoskonna patrullsalgas. Kaos on tema esimene koer. „Patrullis olles otsisin endale uut väljakutset, ja kui käisin koerajuhi tööga tutvumas, siis teadsin, et tahan just sellega tegeleda,“ ütleb Karl Erik.

Praegu on kutsikatel veel aeg sotsialiseeruda ja maailma tundma õppida, ent juba varsti alustavad nad kooliteed teenistuskoerte põhikursusel.

FOTO: REELIKA RIIMAND

PPA koerajuhid ja teenistuskoerad jõudsid Leetu öösel ning alustasid kohe varavalges otsinguid. Pärast mõningast otsimist võttis Maik lõhna üles ja markeeris surnukeha asukoha.

UUDISED

Selgusid aasta vabatahtlikud

Steven Rehelem

Scoutsrännakult saadi kaks esikohta Tänavu kogunes kaitseväe keskpolügooni Läsna linnakusse peagu 1400 kaitseväelast, kaitseliitlast, liitlassõdurit, jõustruktuuride esindajat ja tsiviilisikut, et läbida 22. Scoutsrännak.

Agneta Uusküla

Ligi 30 kilomeetri pikkuse rännaku läbimiseks oli võistlejatel aega kaheksa tundi. Spordihuvilised said demonstreerida enda füüsilist võimekust, osaledes võistlusklassides vorm nr 1 (teenistusrelv ja

10 kg seljakott, kohustus kanda saapaid) või vorm nr 2 (seljakott 15 kg). Need, kes soovisid raja läbida seljakotita, osalesid võistlusel vorm nr 3 kategoorias.

Vorm nr 1 kategooria meestest saavutas esikoha politseimajor Steven Rehelem, kes läbis rännaku ajaga 2.41.49 ning kelle nimel on ka kaks aastat tagasi püstitatud rajarekord. Vorm nr 3 kategooria kiireim võistleja oli politseiinspektor Agneta Uusküla, kes osales rännakul esimest korda ja läbis raja ajaga 2.36.48.

rendileping ning see võimaldab vahetada praeguse süsteemi välja uutele nõuetele ja vajadustele vastavate väravate vastu.

Nimelt lubavad tänapäevased seadmed iseteeninduslikku piiriületust vaid teatud riikide kodanikele, kel on bio-

meetriline reisidokument. Uue generatsiooni väravad on oluliselt laiema funktsionaalsusega, võimaldades iseteeninduslikku piiriületust peagu kõigile, kes on vanemad kui 12 eluaastat ja kellel on biomeetriline pass. Valiku riikide puhul sobib kontrolliks ka ID-kaart.

Uuendatakse automaatse piirikontrolli süsteemi Euroopa Liidu regulatsioonide ja Schengeni viisaruumi nõuete muutumise tõttu tuleb lähiaastatel kõigil ABC-väravaid kasutavatel viisaruumi liikmetel, sealhulgas Eestil, praegused süsteemid välja vahetada selliste vastu, mis vastaks uutele nõuetele ja vajadustele.

Aastal 2021 piirile hangitud ABC-väravad on reisijad hästi vastu võtnud, need on suurendanud piiriületajate läbilaskevõimet ning lühenenud on ka piiriületuse ooteaeg. PPA hakkab aga peagi hankima uut lahendust, sest 2026. aasta lõpus saab läbi praegune ABC-väravate

FOTOD: ERAKOGU

Sel aastal tunnustas siseministeerium nii vabatahtlike rühmi kui ka nende toetajaid kokku kuues kategoorias. Teiste seas nimetati aasta abipolitseinike rühmaks Haapsalu politseijaoskonna rühm. Aasta vabatahtliku merepäästeühingu aunimetuse sai aga Watergratt Pirita MTÜ.

Eestis on peagu 800 vabatahtlikku merepäästjat, ligi 1250 abipolitseinikku ning umbes 3000 vabatahtlikku päästjat.

FOTO: REELIKA RIIMAND

FOTO: PPA

Viieteistkümnendat aastat järjest tunnustas siseminister siseturvalisuse vabatahtlike rühmi tehtu eest ning tänas teisi vabatahtlikke partnereid ja toetajaid, kes on panustanud Eesti turvalisusse.

5

SÕJAST & RAHAST

FOTOD: REELIKA RIIMAND

ehk jutud peadire E

gert, sinu teisel ametiaastal on põhiteemad jäänud samaks – sõda ja palk, aga aastaga on toonid ka nendes teemades tumedamaks läinud. Mis aeg sinu enda meelest meil praegu on?

Praegu on aeg oma inimesi hoida. On aeg lähtuda musketäride motost „üks kõigi ja kõik ühe eest“. Kui PPA-l on ootus, et piirivalvur Martin või uurija Maris tuleb oma vabast ajast merekaabli eest seisma, laulupeo turvalisust tagama või sõja ajal kontrollpunkti ja Toompead kaitsma, siis peab PPA kuulama, mõistma ja lahendama asju ka siis, kui Martinil või Marisel on midagi vaja. Kui PPA ei arvesta inimesi, siis ei arvesta inimesed ka PPAd. Meil on hästi palju tööd, mida me ei saa kuidagi valida. Ei saa valida vastast, väljakutseid, seadusi ega ilma. Seda tähtsam on, et need asjad, mida saame valida, mis on meie teha, oleks tehtud inimesi ar-

6

vestades. Ootan kõigilt meeskondadelt ja nende juhtidelt, et nad mõtleksid, kuidas saame vähendada oma inimeste ülekoormust ja kurnatust.

Me peaksime olema üksteisele raskel ajal toeks. Patrull on tänaval, riskib elu või tervisega; piirkonna inimene näeb lähisuhtevägivalla lõksus peresid nii lähedalt, et paber ei mahu vahele; piiripatrullis kallab vihma – mõni päev on lihtsalt nii rõve, et kõik on tuksis. Säärasel päeval, kus töö on tõelise tundega, aga see tunne ei ole see, mida plakatile panna, on eriti tähtis, et keegi märkab, teeb nalja või annab võimaluse kiruda ning koos tugevamana edasi minna.

Rahaga on meil vist nii, et mõnes mõttes on hästi ja mõnes mõttes on null edasiminekut. Kumb on praegu tähtsam, kas 80 miljoni euro eest kriisiarendusi või sama summa palkadesse?

Kui minu käest ükskõik mis taseme

poliitik või muu koostööpartner praegu küsiks, mida PPA-l on kõige rohkem vaja, siis minu vastus on palgaraha. Meil on vaja inimesi, kes kõiki neid uusi moodsaid asju Eesti turvalisuse jaoks kasutaks. Tuleb aga aru saada, et investeeringute üle on poliitilisel tasemel lihtsam otsustada, sest see ei too riigile püsikohustust. Jah, ka vahendite puhul jääb elukaare küsimus, sest kui võime on loodud, siis tuleb seda ka üleval hoida.

Sellises mahus rahasüsti, nagu kriisiarendusteks eraldati, pole PPA saanud juba aastaid. See on tohutu võit. Suurusjärgu mõttes on planeeritud summa 80 miljonit kogu idapiiri väljaehitamiseks aastail 2018–2026. Või siis selline võrdlus, et laiapindse riigikaitse lisaraha projektide maht on kolmandik PPA aastaeelarvest. Kui teeme ära kõik need asjad, mis on töös, siis oleme kindlasti paremini kriisiks valmis. Lisaks on väärtus seegi kogemus, mida me neid

PERSOON

ktoriga arendusi tehes saame. Õpime oma vajadusi täpselt hindama, kiirelt hankima ja targalt raha kulutama – ka need on väga vajalikud oskused.

Kas see oli soliidne viis öelda, et palgatõusu lootust ei ole?

Lootust on alati. Uus siseminister Igor Taro on kinnitanud, et tema jätkab tööd, et PPA saaks palgafondi raha juurde. Mida meie ise saame teha, on väsimatult selgitada, miks politsei palgad on just praegu kriitiliselt tähtsad kogu riigi siseturvalisuse ja laiapindse riigikaitse jaoks. Kõikvõimalik tehnoloogia, varustus ja relvastus ning hästi planeeritud ülesanded muutuvad täiesti mõttetuks, kui pole inimesi, kes neid kasutavad või plaane ellu viivad. Teine pool sellest võrrandist on näidata, et me oleme usaldusväärne ja julge organisatsioon, kellele on mõtet raha anda, sest me teeme asju targalt ja Eesti inimesi teenides.

Kas ministrite vahetus toob meile ka mingeid põhimõttelisi muudatusi?

Valitsuse koosseisu muutusega ei muutunud kuidagi riigi suur eesmärk panna peamine aur riigikaitsesse ja leida selleks ka vahendid. Suures pildis pingutab valitsus, sealhulgas siseminister, samas suunas. Palkade ja kriisivalmiduse kõrval on meie jaoks tähtis saada liikuma need seadusemuudatused, mis jätavad meile rohkem tööaega, olgu näiteks KOVide õiguste suurendamine, automaatse liiklusjärelevalve laiendamine, asitõendite ja konfiskeeritud vara kiiremad müügivõimalused või näiteks ränderegulatsioonide muutmine. Samuti oleme teinud ettepanekuid, kuidas saavutada riigis kokkuhoidu, kui konsolideerida osa töid just PPAsse, näiteks tõlketeenus, tollikontrolliülesanded piiripunktides või teenistuskoerte koolitused. Kõige suuremat perspektiivi ja võitu näen, kui kriminaalmenetlused, näiteks keskkonnakuritegude ja nar-

Egert Belitšev

kokuritegude uurimine, tuuakse kokku PPAsse.

Kuidas sina mõtestad politseitöö tähtsust paljuräägitud laiapindses riigikaitses?

Vastasel on raskem, kui oleme riigina sisemiselt tugevad ja ühtsed. Venemaal on palju lihtsam, kui ta saab halvata meie ühiskonna ilma tankide ja rakettideta. PPA-l on selles riigi sisemises tugevuses väga selge roll. Sõjategevuse alustamine nõuab ettevalmistust ning pinnase loomist. Kui meie suudame hoida organiseeritud kuritegevuse kontrolli all, hoiame ära korruptsiooni ja teeme nii, et inimene ei pea muretsema tänaval peksa saamise või kodusse sissetungimise pärast, siis oleme teinud vastase elu keerulisemaks. Kui Eesti inimene tunneb, et tema riik on äge ja siin on hea elada, siis on raskem siin igasugust jama korraldada ning on ka valmisolek riiki kaitsta.

7

FOOKUS

PPA eelis enamikus kriisides on lühike otsustus­ahel, st esimene patrull sündmuskohal võib olukorra lõpuni lahendada

Tegelikult oleme palju sellest tööst, mida sõnaga teeme, ära optimeerinud. Ei ole aega, et pidada vestlusi, käia piirkonnas, niisama suhelda.

Päris mitmel puhul on ausam öelda, et me oleme ära ratsionaliseerinud, miks seda osa tööst mitte teha. On justkui mingid nn päris ülesanded ja kõik muu on tilulilu või pole tõenduspõhine. Mina väidan, et meie usaldus tuleb väga palju ka nendest juhtudest, kus me parasjagu ei sekku, ei menetle, ei valva järele, vaid kus me saame lihtsalt inimestega suhelda, näidata oma tööd, selgitada, olla täiesti normaalsed Eesti inimesed teiste täiesti normaalsete Eesti inimeste seas, näiteks laulupeol, Rally Estonial, külapäeval. See tugi, mis me nende kohtumiste kaudu inimestelt saame, on päris asi, mida on igal eesliini inimesel hädasti vaja. Kui üheksa inimest kümnest usaldab politseid, siis saame ka meie üheksat inimest kümnest usaldada.

Meile meeldib PPAs mõelda, et meil on põhjalik kriisikogemus. Kui koroonaviirus kõrvale jätta, siis kas need kriisid ja suuroperatsioonid on olnud piisava sügavusega, et neile tõeliselt suures jamas tugi-

8

neda? Meil pole kogemust kuid või aastaid kestvate olukordadega, mis nõuavad inimjõudu, vahendeid, juhtimist, tuge ja kõiki muid tulesid-vilesid.

PPA eelis enamikus kriisides on see, et me usaldame oma inimesi otsuseid langetama ning otsustusahel on lühike, st esimene patrull sündmuskohal võib olukorra lõpuni lahendada. See põhimõte annab meile kiiruse ja paindlikkuse. Kui meil hakkab olema nii, et on ainult üks suure paguniga kotkas, kes näeb ja teab, mis on õige, siis me väga kaugele ei purjeta. Kui võitlus on Taa-

PPA-l on palju tööd, mida ei saa kuidagi valida. Ei saa valida vastast, väljakutseid, seadusi ega ilma

Politseinike palgast Kõige tähtsam tänases julgeolekuolukorras on elanikkonna kaitse ja kriisivalmidus. Loomulikult on politseinike, päästjate ja päästekorraldajate motivatsioon selles väga olulisel kohal, mida kõike on nüüdseks ka teadvustatud. Eelarveläbirääkimised aga alles algavad. Nii et praegune kevadine seis on selline, et sektori vajadus on mulle detailselt teada, kuid ees on keerulised eelarveläbirääkimised.

Rõhutan alati ja igal pool, et praeguses julgeolekuolukorras ei tohi väheneda siseturvalisuse valdkonna töötajate ehk päästjate, politseinike ja päästekorraldajate arv. On aga tõsine probleem, kuidas hoida olemasolevaid inimesi ja olla atraktiivne tööandja uutele sisenejatele.

Nõudmised meie töötajatele on suured, mistõttu peab neil olema piisavalt motivatsiooni, et püsida.

Siseminister Igor Taro

FOTO: SISEMINISTEERIUM

Politsei usaldus 85% ei tule ainult selle pinnalt, kui kiiresti me patrulle väljakutsele saadame, vaid sellest, mida me seal teeme, kuidas me suhtleme, kontakti saame, kellele tähelepanu pöörame. Me peame olema resoluutsed seal, kus on vaja olla resoluutne, ja inimesed seal, kus on ennekõike vaja olla inimene. Meie sõna peab maksma ja ka pidama.

veti ja Koljati mõõtkavas, siis on tähtis olla kiire, reageerida ja üllatada.

Peame kasutama seda eelist, et meil on saapad maas, nutikad inimesed sündmuskohal ja et me suudame kohe seal otsustada. Meil võib minna ka valesti, aga me ei karda. Kui me kardame, siis kaotame nagunii mis tahes kriisis.

Kas meil on piisavalt kriisikogemust? Ma ütleks, et meil on seda igal juhul rohkem kui teistel. Kas selle kogemusega lahendame ideaalselt järgmise kriisi? Ei lahenda. Aga need kogemused ja plaanid, mis meil on, aitavad meid sellele lähemale. Kui ülesanne on teha elus esimest korda pasta carbonara’t, siis on paremad eeldused õnnestuda, kui oleme kunagi teinud makarone hakklihaga. Ükskõik, mis ringkondades liikuda, kuuleb sõjajuttu viimasel ajal rohkem kui midagi muud.

Eesti inimesed on sõjast ärevil ja see on täiesti arusaadav. Olgem ausad, ei

ole tulnud Ukrainast, Venemaalt ega ookeani tagant sõnumeid, mis aitaks kuidagi paremini magada. Oluline on siiski tähele panna, et kui eksperdid hindavad, kui kaua kulub Venemaal oma sõjalise jõu taastamiseks, siis see ei tähenda, et kohe esimesel päeval oleks Venemaal kavas rünnata Eestit või muud NATO riiki. Kõige ausam on öelda, et me praegu ei tea. Ohtu tuleb võtta tõsiselt, aga pole mõtet end elusalt mure alla matta. See ongi vastase hübriidtegevuse eesmärk – halvata meie ühiskond, ilma et tankid peaks ilmtingimata üle Eesti piiri veerema.

Kui palju oled pidanud vastama küsimusele, kuidas Eesti liitlasteta plaanib hakkama saada?

Seda on ette tulnud, aga mul on nendele küsimustele vastus olemas. Meie ühine huvi liitlastega ei ole kuhugi kadunud. Venemaa pole kunagi

varjanud, et soovib oma mõjusfääri laiendada, nagu ta on seda teinud Tšetšeenias, Gruusias ning Moldovas.

Kui Eestit rünnatakse, siis on liitlastel valik, kas sõdida meiega koos Euroopa Liidu ja NATO praegusel välispiiril või sõdida järgmisel välispiiril, mis on Pariisile ja Brüsselile juba palju lähemal. Kui praegu on Kremli argument see, et NATO on neile kuidagi liiga lähedale tulnud, siis jääb Venemaa piir alati NATOga. Kui allianss teeb Saatsest sammu tagasi, siis teeb Kreml sammu edasi.

Mis aitab sinul sõjaärevusega toime tulla?

Mul ei ole mingit saladust või imetrikki. Minu jaoks on kõige tähtsam, et oleme perega läbi rääkinud, kuidas lähedasi hoiame ja mida teeme. PPAs oleme igasuguste jamade lahendamisest õppinud, kui tähtis on plaan. Inimeste hirm tuleb ju väga palju sellest, et olu-

9

Politseinike usaldus tuleb väga palju ka nendest juhtudest, kus lihtsalt suheldakse

kord tundub väljapääsmatu ja on null ideed, mida teha.

Teine mõte, mis mind ennast väga aitab, on et „kes siis veel?“. Kui mina tõstan käed üles ja ei jää, siis miks keegi teine peaks jääma. Kui ma südames tahan, et Eestil läheks hästi, siis pean ise tegema midagi, et oleks hästi.

Eestis on hulk inimesi, kelle esimene ja ainuke tegelik plaan on ükskõik mis transpordivahendiga Eestist lahkuda.

Arvan, et kui praegu helistaks EMORi küsitleja kõik PPA inimesed läbi, et kas nad kavatsevad Eestisse jääda ja vabaduse eest võidelda, siis on tugev sotsiaalne surve vastata, et nad loomulikult jäävad. Reaalsuses peame meiegi arvestama, et on hulk inimesi, kes ütlevad, et on võitlejad, aga tegelikult ei ole. Ukrainast näeme, et on väga palju neidki, kes alguses ise arvavad, et nad ei ole võitlejad, aga tegelikult on. Praegu küsime PPAs inimestelt, mis toetust nad vajavad, et saaksid sõja ajal oma ülesandeid täita. Julgustan siin olema aus mõlemalt poolt.

Meil on nutikaid inimesi, sõjamehi ja ellujäämishuvilisi. Meil on neid, kes oskavad anda nõu. Üks võimalus hirme vähendada on saada kindlust, et tehtud plaan on hea plaan. Igaühe kriisiplaan on küll isiklik, aga ei peaks olema nagu hea seenekoht, mida eestlane hauani varjab. Neid asju võiks arutada koos ja samaaegu üksteise käest õppida.

10

Kui palju me saame oma tegevuste plaanimisel üldse võtta Ukrainat eeskujuks? Meie riigid on ju nii erinevad ja mastaabid samamoodi.

Eestlaslik oleks mõelda, et näe, Ukrainal pole midagi ja meil pole sedagi. Tegelikult on Ukrainal väga palju seda, milles nad on tänapäeval maailma parimad. Kui me mõtleme droonidele, siis praeguseks on nende oskused, teadmised ja võimed meiega võrreldes nagu öö ja päev. Teine koht, kus me saame selgelt võtta eeskuju ja oma plaane teha, on siseturvalisuse tööliinide sõjaaegsed tegevused. Mida teeb politsei ja piirivalve, kuidas käituda, millega arvestada. Kolmas asi, mida me lausa peame võtma eeskujuks, on sitkus, sest ka sõja kolmandal aastal ei ole Ukrainas näha murdumist või lootusetust.

Kust see usk tulla saab?

See saab tulla ainult meie enda seest.

Ma ei mõtle naiivset optimismi või YOLO (ingl you only live once). Vastupidi, ma mõtlen seda veendumust rahvana, et kuigi see on kuratlikult raske, on edu siiski võimalik.

Me saame seda sisemise kindluse musklit ka rahuajal oma kõige igapäevasemas töös treenida kas või nii, et lähen sinna Rally Estonia ennetustelki ja suhtlen nii, et iga viimane kui leti juurde astuja tahab pärast olla tiba normaalsem autojuht või inimene. Või et ma ei saa päästa kõiki, aga vaat selle vägivallajuhtumi teen lõpuni nii, et on tehtud, mis sest, et varem pole õnnestunud.

Kellelgi ei jätku ju lõputult sellist tuhinat.

Aga ukrainlastel ometi jätkub! Loomulikult mõistan ohtu, et sisemisest põlemisest võib kiirelt saada läbipõlemine. Õnneks on PPAs nii, et kuigi igaühest sõltub, siis ei sõltu kõik ainult ühest. Meil on inimesi rohkem kui üks ja on tiimid, kes üksteist toetavad, erinevad fookused ning see tuhin võib vabalt käia vahetustega. Üks oluline nüanss on siin minu jaoks veel. Kui kellelgi see sisemine põlemine, ideed ja tahtmine on, siis me seda ära ei tapaks, vaid laseksime teha neil, kes teha tahavad.

Energia teatavasti ei teki ega kao, vaid muundub ühest teise ja reaalselt on meil igal hetkel täpselt see ressurss, mis meil on. Kuhu me sinu hinnangul peaksime oma energia panema, et olla valmis ka kõige mustemaks stsenaariumiks?

Need, kelle ülesanne on praegu kriisivalmiduse asjad ellu viia, peaksid kogu oma energia panema sellele. Kõik ülejäänud inimesed saavad teha sõjaks paremini valmis olemiseks täpselt sama olulist asja – teha nii, et vastasel on keeruline siia oma kombitsaid ajada, ja Eesti inimene tunneb ennast oma riigis kindlalt, sest saab oma politseid usaldada.

Tuuli Härson PPA pressiesindaja

Eesti annetas Ukraina politseile 35 sõidukit

Autod läksid Eesti politsei pikaaegsete partnerite Žõtomõri ja Tšernihivi politsei kasutusse. Paljuski on tegu rindel tegutsevate politseiüksustega, kelle autopark on kandnud suuri kahjusid ning iga lisasõiduk aitab suurendada kaitsevõimet.

Annetuse viis kohale PPA töötajatest koosnev meeskond oma vabast ajast

Kõik 35 autot, millest üks osa on Volkswagen Tiguanid ja teine osa Škoda Octaviad, olid varem piirkonnapolitseinike kasutuses ning on tänaseks välja vahetatud. „Käisime Ukrainas sealsetel kolleegidel külas, kus tuli juttu, et nende sõidukipark on osaliselt sõjas hävinud ja väga vana. Peale igapäevase turvalisuse tagamise uurib Ukraina politsei sõjakuritegusid ning sõidukite puuduse tõttu ei tohi töö tegemata jääda. Otsustasime oma vanad autod Ukrainale annetada, sest just sel ajal olime nagunii uuendamas oma sõidukiparki,“ selgitas Egert Belitšev.

Lisaks autodele saadeti Ukrainasse 175 kuulivesti, mida Eesti politsei enam ei kasuta. Ukrainas lähevad need politseikadettide varustusse.

FOTO: UKRAINA POLITSEI

PPA koolitas Ukraina politseijuhte Tänavu kevadel sai eduka lõpu aasta tagasi alanud Ukraina politseijuhtide koolitusprogramm, kus Žõtomõri, Tšernihivi ja Kirovvogradi regiooni politseijuhtidele anti ülevaate Eesti politsei tööst ja organisatsioonikultuurist, menetluspraktikast, vabatahtlike kaasamise süsteemist ning paljust muust.

Ukraina kolleegidega

Egert Belitševi sõnul on imetlusväärne, et sõjast hoolimata suudavad Ukraina kolleegid pingutada ka nüüdisaegse politseiorganisatsiooni ülesehitamise nimel. „Kui iga päev toob teateid rünnakutest ja hukkunutest, ei pruugi elanike usaldus politsei vastu tunduda esmatähtis. Ometi on sõjaski vaja, et siseturvalisus oleks tagatud ja inimesed saaksid politseile kindlad olla,“ põhjendas ta koolituse olulisust.

Lisaks tõi koolitusprogramm Eesti politseinikele hulga uusi kontakte, kellega edaspidi infot vahetada ja koostööd teha. „Meil on ukrainlaste kogemustest palju õppida. Olen veendunud, et kui õnnestumistest saame teada näiteks ka meedia kaudu, siis jagatakse väärtuslikke ebaõnnestumisi ainult tõeliselt lähedaste liitlastega,“ lisas PPA peadirektor.

11

FOTOD: REELIKA RIIMAND

Möödunud aastal annetas PPA ühes oma koostööpartneritega Ukraina politseile 35 politseisõidukit.

K

Tšernihivi politsei peavalitsuse juht Ivan Ištšenko annab Tarmole üle teenetemärgi

12

ui Tarmo 2017. aastal teekonda eriesindajana alustas, ei osanud ta ilmselt aimata, kui sügavale see töö teda viib nii isiklikul kui ka professionaalsel tasandil. „Olen saanud juurde tohutult uusi sõpru ja kolleege, kuid veelgi rohkem olen õppinud ukrainlaste motivatsioonidest, väärtustest ja tabudest. Tuleb aru saada, et sealse riigikorralduse ja inimeste mõtlemise muutumine võtab aega põlvkondi, kuid samas ollakse suurte

FOTOD: REELIKA RIIMAND/PPA JA ERAKOGU

Piirideta SÕPRUS

Viimased kaheksa aastat on politsei­ kindralinspektor Tarmo Kohv tegutsenud siseministeeriumi eriesindajana, et olla kahe riigi vaheline sild ajal, mil Ukrai­ nas käib sõda ning ühiskond otsib teed euroopalike väärtuste ja stabiilsuse poole.

KOOSTÖÖ

sõnul peaks olukord Ukrainas olema äratuskell kogu regioonile ning tegema meid ettevaatlikuks. „Kui me täna ei õpi nende kogemustest, võime homme ise raskustesse sattuda. Neid teadmisi on tark ära kasutada.“

Politseijuhtimine kui eeskuju Sõjast hoolimata proovitakse Ukraina riigi toimimist muuta euroopalikumaks ning võtta üle meie toimimismehhanisme, ent paraku alati see ei realiseeru. „Hea näide on, et ukrainlased, sealhulgas politseinikud, sõidavad tänaseni lahtise turvavööga. Kuigi olen ka ise nendega võimalikest ohtudest rääkinud, siis kuskile edasi nad selle mõttega liikunud ei ole,“ kirjeldab Tarmo. Ühe valdkonnana, kus Eesti on suutnud Ukrainat siiski mõjutada, nimetab Tarmo politsei juhtimiskultuuri. „Ukrainas on juhtimine olnud pikka aega väga tsentraliseeritud. Tänapäeval püütakse isegi sõja tingimusUkraina siseministri Ihor Klõmenkoga

sammudega astumas edasi parema ja ausama elu poole,“ ütleb ta.

Võrreldes Eesti ja Ukraina politseisüsteeme toob Tarmo esile erinevusi, kuid ka väärtuslikke ühiseid jooni. „Meie suurim võit on see, et oleme mõistnud, et ukrainlastelt on palju õppida, kuid peame neile midagi ka vastu andma,“ ütleb ta. „Tarkust ja vanarauda voolab Ukrainasse igalt poolt, aga abi, mida tõesti vajatakse, on sügavam ja sihipärasem.“ Tema

tes tuua juhtimisotsuseid eesliinile lähemale. Kindlasti ei ole see lihtne, sest sõjaajal on omad reeglid ning sõjas demokraatial tihti esikohta pole.“ Eestis visiidil käinud Ukraina politseinikud imestasid, kui hästi suhtuvad siinsed inimesed politseisse ning kui vabalt politseinikud inimestega suhtlevad. Tarmo sõnul on see tänases ühiskonnas omal kohal ja toimib, kuid peaksime hoidma kuklas mõtet, et politsei ei saa olla lõpuni läbinisti

familiaarne. „Kui tuleb kriis, ei tööta enam üksnes sõna või patsutamine õlale, sest siis maksab vaid käsk ja selle täitmine. Arvan, et siin ongi meile väike õpikoht, mida paljud ilmselt ei jaga, et kriisis me enda juhtimismudeliga kaugele ei purjeta.“ Näiteks osutusid koroonapandeemia meeleavaldused Toompeal tugevamaks kui hea sõna, mistõttu tuli senine tegevus ümber mõtestada. „Eks see olegi niisugune nokk kinni, saba lahti olukord ning jõuan tagasi selleni, et praegu peame eelkõige ise vaatama, mis hoiakuid võtta üle Ukrainast ja mis eksimusi ise mitte korrata.“

Valmisoleku olulisus Sel aastal on PPA inimesed käinud Ukrainas kahel ametlikul visiidil, mis meie eriesindaja hinnangul on avardanud juhtide silmaringi märkimisväärselt. „Saime aru, et oleme enda tegevustega õigel teel, kuid üksjagu on veel minna. Tugiteenustele pöörame juba praegu suuremat tähelepanu ning pärast visiiti veel enam.“ Teiselt poolt, kui valitseb rahu, on kergem sõlmida kokkuleppeid ja teha etteulatuvaid plaane, kuid kriisi ajal ei pruugi need lepped enam pidada ja tavaliselt ei toimigi. See tähendab, et peame Tarmo sõnul olema valmis nii materiaalselt kui ka moraalselt kõige hullemaks. „Nagu Ukrainas öeldakse, peame minema tagasi kiviaega. Kui me selleks praegu ei valmistu, jääme rongist maha.“ Ehk siis nüüd on meil energiataristu ja digisüsteemid, mis halbade koosmõjude kokkulangemisel võivad lakata ühel hetkel toimimast. Aga kui see kriisis kas või mõneks ajaks katkeb? „Sellele peamegi mõtlema juba praegu,“ ütleb ta.

Millest palju ei räägita, kuid mis on täpselt niisama oluline, on inimeste valmisolek kriisiks. Keeruline olukord nõuab senisest sootuks teistsugust käitumist, ükskõik kas töötatakse piiril, patrullis või kontoris. „Töötingimused on teised, peab täitma hoopis teisi ülesandeid, kuid samas olema valmis kaitsma lähedasi, kogukonda ja kõiki inimesi, kes parasjagu Eestis sel ajal on.“

Sõpruse sillad Kaheksa aastat kahe riigi vahel enda elu ja tegemisi jagada on pikk aeg,

13

Minu teravik on ennekõike suu­ natud sellele, et me organisatsioonina koguksime tarkust ja oleksime valmis kõige halvemaks, ammutades Ukraina kogemust maksimaalselt. nõu, ja mis seal salata, ennast natuke ka kodusemalt tunda. Sealgi peetakse koosolekuid ja tehakse suuri strateegilisi kokkuleppeid, kuid see on vaid eeltöö – tõelised lepped ja sõprused sünnivad lõuna- ning õhtusöökidel ja vahetul suhtlemisel. Ühine söögiaeg ei tähenda meeletut pitsi taga vennastumist, sest too aeg on Tarmo sõnul suures pildis Ukrainas möödas, vaid pigem võimalust rääkida asjadest vahetult. Sõjaaeg tõi uued reeglid ja nii on näiteks politseimajas koosolekute pidamiseks või külaliste vastuvõtmiseks ainult üks kindel ruum, mis on peagu alati broneeritud.

Ukrainlased on ka ise ettevaatlikumad ning ei soovi kõiki asju ametiruumides arutada. „Kõiksugused lõuna- ja õh-

kuid Tarmo sõnul vajadus säärase silla järele kuskile ei kao. Ta mainib taas, et peab olulisemaks töövõiduks juba loodud suhteid ja koostöövõrgustikku, sest kuigi Ukraina on muutuste tuules, oleneb seal jätkuvalt üsnagi palju just omavahelistest suhetest. „Aga seda saabki tekitada üksnes ajaga ja sellega, et oleme kohapeal reaalselt olemas,“ tõdeb Tarmo. „Peab mõistma seda kultuuri, neid inimesi, kuidas nad mõtlevad ja käituvad, miks on neil niisugused reeglid ja miks nende järgi peab käituma. Tuleb aktsepteerida keskkonda, kuhu satume ja kus toimetame, ning peab tulemuse saamiseks suutma end asetada võrdsesse seisu.“ Keskmine tööpäev koosnebki Tarmol valdavalt kohtumistest, mis algavad kell üheksa-kümme ning lõppevad õhtul, vahepeal tuleb olla saatkonnas, kus oma tegemistest rääkida, küsida

14

Tarmo Kohv ja politseikolonelleitnant Indrek Koemets külas Ukraina politseinikel

KOOSTÖÖ

tusöögid majast väljas on lihtsaim ja efektiivseim viis inimestega suhelda.“

Hoiame suhteid Ukraina sõprussidemed ja kogemused motiveerivadki Tarmot enim ametis jätkama. Kuigi mantlipärijat, esialgu küll partnerit on otsitud juba mõned aastad, ei ole sobivat järglast veel leitud ja lihtsalt „juhet seinast välja tõmmata“ Tarmo ka ei soovi, sest tehtud tööst hakkab kahju. „Keegi meist pole igavene ja eks varem või hiljem peaks seda tööd keegi teine jätkama, sest olgem ausad, ega see pidev reisimine eriti veel praegu Ukraina suunal kergete killast pole. Usun, et vajame neid inimesi PPAs, kes Ukraina sõprust endaga veel kaua kannaks, kuid neid saab säilitada ainult nii, et vähemalt alguses tuleb seda teha kahekesi koos.“ „Kui keegi peaks kunagi minu ameti üle võtma, läheks nullist alustamiseks ikkagi mitu aastat. Praegu on paljud asjad telefonikõne kaugusel, kuid selleni jõudmine ei ole kerge töö.

Kui me pole kohapeal, siis ei ole meid paraku ka olemas,“ räägib Tarmo ja ütleb, et valmis tuleb olla sellekski, et kui soovime midagi saada, peame olema valmis ka ise vastu andma.

Meie erisaadik soovib enim, et sõda Ukrainas lõppeks, kuid tõdeb, et ilmselt soovivad seda paljud ning püüavad teha kõik, et see juhtuks. „Ootan ja loodan ka seda, et partneritega kokku lepitud tegevused viidaks ellu ning vastastikune toetus püsiks. Minu teravik on ennekõike suunatud sellele, et me organisatsioonina koguksime tarkust ja oleksime valmis kõige halvemaks, ammutades Ukraina kogemust maksimaalselt.“ Ta tõdeb, et kogeb sageli Ukraina suunal meie inimeste väsimust ja küsimusi, miks peame siin kaugel Eestis nii palju pingutama, kuid eurooplastena peame mõistma Ukrainat ja olukorda, kus nad on täna või kuhu satuvad homme – kui sõda lõpeb, ei lõpe kõik probleemid. „Ühed kaovad ja teised tulevad juurde. Tööpõld on hirmus lai ning juba seetõttu peavad inimesed aru saama, et kõik, mida teeme, on kasulik nii inimestele Ukrainas kui ka Eestis.

Peame hoidma kokku, peame õppima, et olla valmis ja seista õlg õla kõrval.“ Marge Sillaots PPA pressiesindaja

Tarmo kolleegide Andres Sinimeri ja Janne Alaverega Tšernihivi politseis

Tšernihivi politseinikud jagasid kogemust Märtsi lõpus külastasid Tšernihivi oblasti riiklikku politseid lisaks Tarmo Kohvile veel PPA peadirektori asetäitja varade alal Janne Alavere ja logistikabüroo juht Andres Sinimeri. Eesti kolleegidega kohtusid Tšernihivi politseijuht Ivan Ištšenko, tema asetäitja Vitali Sandul ning mitmete struktuuriüksuste juhid.

Arvestades Tšernihivi asukohta agressorriigiga piirneval alal, tundsid PPA inimesed erilist huvi oma Ukraina kolleegide kogemuste vastu politseitöö korraldamisel piirkonnas. Eesti delegatsioon sai ülevaate Ukraina politseinike töö eripärast sõjaseisukorra tingimustes, näiteks elektroonilise dokumendihalduse rakendamisest ja kasutamisest, info registreerimisest ja töötlemisest. Tšernihivi politsei peavalitsuse juhi asetäitja Vitaly Sandul rääkis Eesti kolleegidele politseiüksuste taktikaliste õppuste ja praktiliste treeningute korraldamisest, sealhulgas esmaabi ja kannatanute evakuatsiooni harjutamisest, samuti juhtide ettevalmistamisest kiirete ja õigete otsuste tegemiseks keerulistes olukordades. „Aastatepikkuse koostöö jooksul on Tšernihivi ja Eesti politseinikke ühendanud mitte ainult professionaalne solidaarsus, vaid ka tõeline tugev sõprus.

Alates esimesest vaenlase sissetungi

päevast oleme tundnud Eesti kolleegide pidevat toetust. Meie ühised kogemused ja partnerlus on meile äärmiselt väärtuslikud. Olen veendunud, et meie tihe ja tulemuslik koostöö jätkub ka edaspidi, aidates tõsta turvalisuse taset nii Ukraina kui ka Eesti kodanike jaoks,“ märkis Tšernihivi oblasti riikliku politsei peavalitsuse juht Ivan Ištšenko.

Pärast Tšernihivi politsei sõjaaegse töö kogemustega põhjalikku tutvumist käis Eesti delegatsioon koos Ukraina kolleegidega mitmes asukohas oblastikeskuses, mis olid saanud suurimaid kahjustusi Vene pommitamiste ja rünnakute tagajärjel. Igas kohas rääkisid Tšernihivi politseinikud üksikasjalikult, kuidas oli organiseeritud sõjakuritegude dokumenteerimine ja vaenlase rünnakute tagajärgede ületamine.

15

VÄLISPILK

Arvestades, kui palju on ka väikeses Eestis erinevaid koostööosalisi, siis kuidas koordineerib riik seda, et me kriisis tegutseks ühtse kriisimeeskonnana? Kui suur väljakutse see sinu töös õigupoolest on?

Erkki Tori

FOTO: JÜRGEN RANDMA

Kriisikindlus KASVAB Riigikantselei julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonibüroo juht Erkki Tori ütleb, et kuigi riik valmistub praegu kõige tõsisemateks kriisistsenaariumideks, magab ta rahulikult, sest võtmetähtsusega asutustes, nagu on ka politsei- ja piirivalveamet, töötavad pühendunud inimesed, kellele saab loota.

M

illine on sinu hinnangul kõige tõenäolisem kriisistsenaarium, milleks Eesti riik valmistub? Kas räägime otsesõnu sõjast?

Kriisideks valmistumisel lähtume laia riigikaitse põhimõtetest. See tähendab, et korraga valmistume väga erinevateks stsenaariumideks, olgu see siis sõda, sabotaaž, küberrünnakud, pandeemia, ulatuslik elektrikatkestus või midagi muud. Kui valmistume kõige tõsisemateks arengukäikudeks,

16

sealhulgas sõjaks, oleme valmis lahendama ka väiksema mõjuga kriise. Sõjaline kaitse on üks keskseid stsenaariume, milleks valmistume, kuid see ei ole ainus. Peame olema valmis ka olukordadeks, kus tekib korraga mitu kriisi.

Samas on Eesti kaitstud ja turvaline riik. Me teeme, mida vaja, et nii ka püsiks, ja teame hästi, mis meid ohustab. Praegu puudub Eestile otsene sõjaline oht, kuid peame olema valvsad ja ohtudest teadlikud.

Eesti kriisideks valmisoleku süsteem põhineb ülesannete jäävusel, s.o tavaolukorras täidetav roll jääb samaks mistahes kriisi ajal. Iga ministeerium, amet, kohalik omavalitsus (KOV) ja elutähtsa teenuse osutaja vastutab ise selle eest, et kriisi ajal ollakse valmis oma ülesannet täitma. See eeldab ohustsenaariumide mõistmist, kriisiplaanide tegemist ja nende läbiharjutamist. Iga asutuse juht peab teadma, kuidas tema asutus kriisi ajal tegutseb.

Keskne koordinatsioon on aga hädavajalik, et tagada paljude osaliste ja tasandite ühtne tegutsemine. Riigikantselei roll on justkui erinevate osaliste tegevused kokku õmmelda.

Seejuures ei anna riigikantselei käske, vaid pigem toetab valitsuse ja ministrite, sh peaministri tegevust ning vajaduse korral suunab asutusi või nügib koostööle. Oluline osa on n-ö tõlkeülesandel aidata erinevate valdkondade osalistel üksteise rollist ja vajadustest paremini aru saada. Kõike ikka selleks, et päris kriisis ei kukuks miski n-ö toolide vahele ning valitsus saaks kiireks otsustamiseks vajaliku info.

Mida pead Eesti suurimaks kriisivalmiduse nõrkuseks ja mida on vaja teha, et see parandada?

Praegu on Eesti suurim kriisivalmiduse arengukoht õigusruumi killustatus ja teatud osaliste vähene rolliselgus, mis kellegi ülesanne kriisis on. Kriisideks valmistumine, nende lahendamine ja

seadust (hädaolukorra seadus, erakorralise seisukorra seadus, riigikaitseseadus). Uue seadusega väheneb senine killustatus ja sellest tekkinud probleemid ning paraneb oluliselt Eesti riigi ja ühiskonna suutlikkus lahendada mistahes kriise. Loodetavasti kiidab valitsus eelnõu heaks lähiajal. Kusjuures PPA teeb oma suurte kriiside plaane juba uue seaduse terviklikust kriiside vaatest lähtudes.

PPA teeb oma suurte kriiside plaane juba uue seaduse terviklikust vaatest lähtudes

juhtimine käib tänapäeval tsiviilkriisides, erakorralises seisukorras ja sõjalises kaitses erinevalt. Erinevate kriiside jaoks kehtivad erinevad reeglid, juhtimismudelid ja isegi mõisted. Säärane killustatus on tekitanud probleeme koostöös ning ressursside kasutamisel, eriti kui kriis puudutab mitut valdkonda korraga, mis on pigem reegel kui erand.

Nii mitmegi asutuse ja KOVi jaoks on ebaselge, mis on tema täpne ülesanne just suuremate kriiside korral. Sa-

muti ei ole kehtiv õigusruum piisavalt paindlik, et sõjalise ohu korral kiiresti tegutseda, ega võimalda riigiasutustel või KOVidel kriisi lahendamiseks oma tavapärast töökorraldust küllalt paindlikult muuta.

Peamine lahendus sellele on pikalt ja põhjalikult ette valmistatud tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus. See seadus loob ühtse ja selge õigusliku raamistiku ning kriisikäsituse kõikideks kriisideks, ühendades varasemad kolm

Mis tunne on töötada ametikohal, kus päevast päeva käib jutt elu kõige mustemate stsenaariumide ümber? Kas saad rahulikult magada?

Magan rahulikult, kuna me valmistume nendeks süsteemselt ja põhjalikult.

Võtmetähtsusega asutustes, nende seas kindlasti ka politsei- ja piirivalvemetis, töötavad pühendunud ning arukad inimesed, kellele saab loota. Peame olema pidevalt valvsad ja ohtudest teadlikud, aga säilitagem ka külm närv. Meie senine kogemus on näidanud, et saame kriisidega hakkama.

Kerly Virk PPA pressiesindaja

KRIISIKINDLUSE VÕTMETEGURIT Eesti on viimase kümnendi jooksul oma kriisikindlust märgatavalt tugevdanud. Uhkust võiks tunda mitme asja üle.

Laia riigikaitse süsteemne arendamine. Oleme loonud tervikliku käsitluse, mis ühendab tsiviil- ja sõjalised jõupingutused ning kaasab kogu ühiskonna. Meil on ühtsed stsenaariumid ja ohuhinnangud, plaanid ja õppused (nii valdkondlikud, üleriigilised kui ka rahvusvahelised), peagi ka uue tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusega ühtne kriiside õigusruum. Tekkinud on teadlikkus, et kriis võib tulla ja parem on selleks valmistuda kui jätta valmistumata.

Märkimisväärsed investeeringud.

Viimaste aastate valitsused on teinud hädavajalikke investeeringuid laia riigikaitsesse ja elanikkonnakaitsesse. Näiteks luuakse lisaraha toel PPA-le 1000-liikmeline kriisireserv, suureneb haiglate traumavaru, luuakse idapiirile ja nelja suurlinna drooniseire ja -tõrje võime. Alates 2022. aasta algusest on erinevad valitsused teinud otsuseid investeerida laia riigikaitsesse lisaks umbes 400 miljonit eurot.

Elanikkonnakaitse põhimõtete juuru­tamine. Siseministeeriumi ja sotsiaalministeeriumi valitsemisalad, eelkõige päästeamet, koolitavad, nõustavad ning aitavad KOVidel, korteriühistutel ja iga inimesel valmistuda kriisideks.

Toimiv elutähtsate teenuste süsteem. Meil on 22 elutähtsat teenust, mida pakub üle 400 ettevõtte. Kõik nad peavad kindlustama oma teenuste kättesaadavuse ka kriisides.

KOVide suurenev roll ja valmisolek.

Kohalikud omavalitsused on kriisideks valmistumisel võtmetähtsusega ja kõik meie 79 kohalikku omavalitsust hindavad sellest aastast regulaarselt riske ning loovad kriisiplaane.

Reservide ja varude arendamine. Lisaks kaitseväele arendavad oma reserve ja kaasavad vabatahtlikke ka politsei- ja piirivalveamet, päästeamet, riigi infosüsteemi amet ja teised. Ka kohalikel omavalitsustel on oma kriisireserve. Hoogsalt tegutseb Eesti varude keskus, kes haldab elanikkonna jaoks toidu- ja meditsiinivarusid.

Head inimesed ja asutused. Eesti on väike, nii et iga inimese ja asutuse panus kriisivalmiduse parandamisesse on oluline.

Viimaste aasta kriisidega oleme hakkama saanud ja see on karastanud meie kriisivalmidust. Tänu siinkohal politsei- ja piirivalveametile, kes on kõigi viimase aja kriiside lahendamisel tähtsat rolli mänginud.

Teiste seas arendab oma reserve ja kaasab vabatahtlikke ka PPA

17

FOTOD: REELIKA RIIMAND/PPA

VÄLISPILK

FOTOD: REELIKA RIIMAND/PPA

PPA kriisivõimekus kasvab Valitsuse otsusel saab PPA järgmiseks kolmeks aastaks juurde 80 miljonit eurot kriisivalmiduse suurendamiseks.

J

ulgeolekuolukord on muutunud ja seetõttu on vältimatu, et parandame PPA valmisolekut ning loome kriisiks reserve. Peame suutma keerukaid kriise lahendada nende algusfaasis ilma kaitseväe sekkumiseta,“ põhjendab piirivalvejuht Veiko Kommusaar.

Nii tugevdatakse piiriturvalisust, mille hulka kuulub piirivalve varustuse ja sõidukipargi uuendamine, peale selle droonimüüri loomine. „Teeme esimesi samme suunas, et

18

droonimüüri arendus saaks hoo sisse ja kasvaks võimekus näha, mis piiril või ka suuremates linnades linnulennul tegelikult toimub. Lähiriikides on kasutusel küll droone tuvastavaid ja tõrjuvaid seadmeid, mis on kaasaskantavad. Droonimüür on aga midagi täiesti uudset, mille vastu ka meie välispartnerid juba suurt huvi tunnevad. Ühelt poolt annab droonimüür olukorrateadlikkuse, mis meie taevalaotuses seoses droonidega toimub; teiselt poolt saame seeläbi arendada nende allatoomise võimekust,“ räägib Veiko.

Lisaks arendab PPA olemasolevat relvastust ja võtab kasutusse uut tüüpi relvi. „Meil peab olema võimekus vajaduse korral peatada suuremaid soomustatud sõidukeid ja vastanduda igal moel palju suuremate ohtudega kui varem. Nii uuendame relvastust, sealhulgas K-komando oma, selle kõr-

val hangime tankitõrjevahendeid ning kergekuulipildujaid. Miks? Sest kui piirivalvurid tuvastavad piiril kriitilise ohu, tuleb tagada, et otsustamisele, reageerimisele, logistikale ja muule kuluv aeg oleks võimalikult lühike. Mida kiiremalt saame algsele ohule reageerida, seda suurem on tõenäosus, et see ei eskaleeru,“ selgitab Veiko.

Kriisivõimekuse kasvatamise plaani üks osa on juba käivitatud kriisiüksus, mida saab valitsuse otsusel mobiliseerida ning appi saata kriisi lahendama politseinikele, kui nende ressurss selleks piisav ei ole. „Seda lisajõudu ja paindlikkust töö korraldamisel on politseis väga vaja seda enam, et pikale veniva kriisi korral tuleb tagada politseinike töö mitmes vahetuses ning mitte ainult kriisi lahendamisel, vaid ka kõigi teiste igapäevaste hädaabinumbril laekuvate väljakutsete teenindamisel,“ põhjen-

VALMISOLEK

Veiko Kommusaar

Suurendatakse ka kiirreageerijate võimekust osalemaks erineva keerukusega maastikuoperatsioonidel

dab ta. Kõige selle kõrval on vaja arendada kriisivalmisolekut toetavaid IT-süsteeme, muuhulgas selliseid, mis aitaks prognoosida ohuolukordi nii, et politsei saaks neid ennetada, mitte ainult neile reageerida.

Vähem tähtis ei ole väljaõpe, sest muutunud olud eeldavad, et kogu meeskond suudab koos sama takti hoida nagu professionaalne orkester. „Selleks on vaja väljaõpet ning kohti, kus harjutada uusi taktikaid, uut relvastust ja kokkutöötamist kogu meeskonnaga. Tulevane sisekaitse­ akadeemia Kase tänava taktikalinnak, Väike-Maarja autodroom ning Võru treeningkeskus annavad selleks võimaluse olukorras, kus varem kasutatud kaitseväe treeningkohad on juba praegu kõik broneeritud. Kogu uus varustus ja väljakutsed eeldavad, et me saame nendeks treenida. Niisama seina äärde asju soetada ja paberil mees-

konda komplekteerida ei ole mõtet,“ ütleb Veiko.

Samuti luuakse juurde laopindu politseivarustuse hoiustamiseks, arendatakse staabikeskkondi ja soetatakse sõidukite remondikomplektid juhuks, kui PPA autod saavad kriisis kergemaid kahjustusi, mida oleks kohapeal vajamineva varustuse olemasolu korral kohe võimalik korda teha. „Kokkuvõtteks on järgmisteks aastateks plaanitud hulk arendusi, mille toel jõuab PPA kriisivõimekus uuele tasemele. Nüüd jääb vaid loota, et plaan püsib ja aeg on piisav, et kõik arendused ellu viia.

Kerly Virk PPA pressiesindaja

PPA olulisemad arendused kriisi­võimekuse tõstmiseks • Eriettevalmistuse instruktorite võimekuse kasvatamine • Taktikalise meditsiini võimekus • Professionaalne kaugmaaseire • ESTERi raadioside laiendused tugijaamadesse • Staabi- ja kriisijuhtimise sõidukid • Ballistilise kaitsega sõidukite ostmine • Massiohje varustuse hankimine • Massiohje koolituste korraldamine • Veekahurite soetamine • Kiirreageerijate maastiku­võimekuse suurendamine

Muuhulgas kasvab politseinike taktikalise meditsiiniabi osutamise võimekus

19

MEESKOND

ja abipolitseinikud ei kuulu PPA koosseisu ning seetõttu on neil mõlemal ühiskonnas toimuvast vahetu tunnetus, mis on koos töötades nende tugevus. Abipolitseinikud täiendavad kriisiüksust politseilise organisatsiooni ja kasutatava tehnika teadmistega, reservväelased on tugevad militaarjuhtimises ning vastupidavuses erinevates keskkondades.

Kriisiüksuse kaasab PPA vaid vabariigi valitsuse otsuse põhjal, kui aegkriitiliste põhiülesannete täitmiseks on vaja kiirelt lisajõudu

KRIISIÜKSUS SAI TEOKS Juba sel aastal läbib hulk reservväelasi ja abipolitseinikke põhjaliku koolituse, mille järel arvatakse nad PPA kriisiüksusesse. Piirivalvejuht Veiko Kommusaar avab, mida kriisiüksus tegema hakkab.

Kuidas sündis plaan kriisiüksusest?

Plaan, et reserve vajame, ei ole õigupoolest uus. Kriisiüksuse moodustamist on juba aastaid ette valmistatud. Peamine põhjus, miks see just nüüd teoks sai, on meie julgeolekukeskkond. Tänapäeval ei ole enamasti n-ö klassikalist sõjaolukorda. On hübriid, mille tingimustes tulebki riigil juba rakendada erimeetmeid selleks, et julgeolek tagada ning eskalatsiooni ennetada. Nagu näiteks on ränderünne, mille kontekstis on meil vaja juurde inimesi, kes oleks vastava väljaõppega ning suudaks eesseisvad ülesanded ära lahendada.

Kes kriisiüksusesse kuuluvad?

Kriisiüksus on reservväelastest ja abi­ politseinikest koosnev unikaalne vastava väljaõppe ja varustusega meeskond. Kaasame selle üksuse kriisi lahendamisse üksnes vabariigi valitsuse otsuse põhjal, kui PPA vajab aegkriitiliste põhiülesannete täitmiseks kiirelt lisajõudu, sest politsei enda ressursist enam ei piisa.

Kui palju on politseil ressursse enne, kui kriisiüksus kaasatakse?

Julgeolekukaalutlustel ei saa lähemalt avaldada, mis stsenaariumi korral mis jõududega politsei reageerib. See sõltub mõistagi ka kriisi olemusest ja ulatusest.

Fakt on, et PPA on disainitud rahuaja ülesannete täitmiseks. Sedalaadi suured krii-

20

sid, nagu näiteks ränderünne, nõuavad aga jõudsasti abijõude. Üks viis selleks on luua lisareserve. Arvame, et seda on kõige mõistlikum teha just reservväelaste ja abipolitseinike mobiliseerimise kaudu.

Mida kriisiüksus üldse tegema hakkab?

Kriisiüksus tagab avalikku korda, kaitseb piiri, ohjab masse, valvab objekte ja isikuid ning toetab kriisiüksuse põhitegevusi logistika, kommunikatsiooni ja muude tugitegevustega.

Kes õppekogunemisele kutse saavad? Kes on kriisiüksuse sihtrühm?

Praegu on meil kriisiüksuse meeskonnas 162 abipolitseinikku, kes on varem läbinud vastava väljaõppe. Nende kõrval on 50 väljaõpetatud reservväelast. Sel aastal plaanime välja õpetada veel paarsada liiget. Hindasime, et kõige lähemal politsei väljaõppele ja igapäevastele ülesannetele on need reservväelased, kes on läbinud sõjaväepolitsei õppe. Just nende baasil otsustasime PPA kriisiüksuse mehitada.

Lisaks on abipolitseinikud, kel on kriisiroll, st nad on läbinud eriväljaõppe kriisiolukordade lahendamiseks.

Miks moodustavad meeskonna just abipolitseinikud ja reservväelased?

Ainult vabatahtlikkusele tuginedes ei saa kriisiüksust üles ehitada. Reservväelased

Miks just tuhat liiget?

Meie riskianalüüsid on näidanud, et see on minimaalne hulk inimesi, mis võimaldab kas ulatuslikuma kriisi korral suuremaid jõude korraga välja saata või siis planeerida politseilisi tegevusi pikema perioodi vältel vahetustega nii, et kriisi tõttu ei kannataks aegkriitiliste väljakutsete lahendamine ega muu politseitöö. Peame kriisiüksuse puhul arvestama, et vajame meeskondi nii, et nad suudaks töötada mitmes vahetuses.

Samas arvestame sellegagi, et liikmeid oleks piisavalt palju, et kriisiüksuse põhitegevusi saaks korraldada mistahes Eesti otsas.

Mis seaduse alusel saab PPA reservväelasi oma tegevustesse kaasata?

Praegu on veel nii, et reservväelast, kes ei ole kaitseväe tegevteenistuja või kaitseliitlane, saab kehtiva õiguse järgi mobilisatsiooni välja kuulutamata kaasata üksnes väljaõppe andmiseks ning lahingvalmiduse kontrolliks. Töötame selle nimel, et õiguskeskkond vastaks tulevikus meie vajadustele. Lisaks on muutmisel seadus nii, et reservväelasi saaks kaasata ka mittesõjalise iseloomuga PPA ülesande täitmisele.

Tavaolukorras üksust ei aktiveerita.

Praeguse plaani järgi käivitatakse kriisiüksus vabariigi valitsuse otsuse põhjal, kui kuulutatakse välja hädaolukorra oht, hädaolukord, eriolukord, erakorraline seisukord, kõrgendatud kaitsevalmidus või sõjaseisukord. Kui lahingud ka käivad, piirdub kriisiüksuse liikmete töö siseturvalisusega, sest väljaspool lahinguidki on endiselt vaja jõudu, et valvata piiri, tegelda massiohje, objektikaitse ja muu säärasega.

Arvestades tänaseid julgeolekuohtusid, peaks kriisiüksuse kaasamine olema võimalik ka suuremahuliste politseiliste sündmuste puhul, kasvõi näiteks massilise ränderünde korral. Sellises olukorras ei ole riik veel sõjas, kuid korraga toimub nii palju, et vaja on reageerivat abijõudu. Töötame selle nimel, et kriisiüksust saaks seda laadi stsenaariumide korral Eesti turvalisuse tagamiseks appi kaasata.

Kerly Virk PPA pressiesindaja

TEHNIKA

STAABIBUSS ehk kontor ratastel

PPA sai neli staabibussi, mis on mõeldud kasutamiseks sündmuskohtadel, kus on vaja välist kontoripinda pikemalt vältavate keerukamate sündmuste lahendamiseks.

„Kui mõni sündmus eeldab, et meil on vaja pikemalt väljas mõnel sündmuskohal olla, arvutivõrku kasutada, politseitööd planeerida, partneritele skeeme ja muid materjale koostada, siis saame seda kõike staabibussis teha. Vähe sellest, et see kontor ratastel on mugav ja

Kaks uut VEEKAHURIT

mobiilne, on seal olemas ka kõik politseitööks vajalikud tehnilised erilahendused,“ ütles PPA politseikolonelleitnant Kristjan Toom.

Niisugused sündmused on näiteks maastikuotsingud, merepäästesündmused, rahvarohked meeleavaldused või ka pantvangikriisid, kus tuleb teinekord pidada pikaajalisi läbirääkimisi ning plaanida muid tegevusi. Samuti saab staabibussiga korraldada mistahes muid suuremaid politseioperatsioone.

Veekahurite võimekus • Löögi- ja tulekindel kere, kuulikindlad klaasid • Laskekaugus vähemalt 50 meetrit • Enesekustutamise ja ülerõhku tekitava süsteemiga • Ratastel Runflat süsteem • 6 x 6 vedu

PPA sõidukiparki lisandus kaks veekahurit, et suurendada valmisolekut kriisideks. „Võrreldes vana veekahuriga on tegemist väga võimekate masinatega ning nendest on suur abi kriisides, näiteks massilise sisserände või korratuse olukorras,“ kirjeldas PPA politseikapten Tago Trei.

Sõidukil on katusel kaks veekahurit ja ümberringi umbes 40 pihustit. Lisaks veele saab nendes kasutada vahuainet, värvi ja pisargaasi. Auto on väljast kaitstud ja osaliselt kuulikindel. „Kevadel läbivad veekahurid erinevaid teste selleks, et vajaduse korral koos tootjaga veel väiksemaid täiendusi teha. Pärast seda koolitatakse politseinikud veekahurit kasutama ning suve hakuks on tehnika kasutusvalmis,“ lisas politseikapten.

Veekahuritele anti nimed Enn ja Rain meeste järgi, kes kahurite arendamisse kõige rohkem panustasid

21

FOTOD: REELIKA RIIMAND/PPA

Uued staabibussid on mobiilsed, mugavad ja mitmekülgsed

EESLIIN

FOTOD: REELIKA RIIMAND/PPA

PIIR peab pi Piiripunkti töö on pidevas muutumises, üks kriis ajab teist taga, rääkimata ühtsoodu muutuvatest riskidest, rollidest ja regulatsioonidest. Aga olgu, mis on, piir peab pidama.

22

N

ii ongi, et kui maailmas midagi toimub, mõjutab see vahetult meie tööd piiripunktis. Veel enne koroonat elasime aastakümneid harjumuspärases rutiinis, kus teadsime kuupäeva täpsusega, millal on Venemaal mõni püha, mil turistide arv suureneb ja piirile pikemad järjekorrad tekivad. Nüüdseks on see harjumuspärane elurütm asendunud erinevate kriisidega, kus ühel päeval töölt koju minnes ei tea, mis järgmine tööpäev

tuua võib,“ räägib Andrus Sojone, kes on töötanud Narva piiripunktis Eesti vabariigi taasloomisest peale.

Kui sõda Ukrainas 2022. aastal alguse sai, oli see siinsetele piiripunkti piirivalvuritele iseäranis raske aeg. Ühelt poolt vaimselt, mõeldes Ukrainas toimuvale; teiselt poolt põhjusel, et Venemaal toimus osaline mobilisatsioon ja need, kel oli Eesti-Vene topeltkodakondsus, püüdsid igal moel üle piiri siia saada. Töökoormus oli Narva pii-

PERSOON EESLIIN

saabunud sõjapõgenikud rääkisid pikki lugusid, kui rõvedalt ja vägivaldselt Vene okupandid nendega käitusid ning kuidas neil tuli oma kodust ära põgeneda,“ lausub Andrus.

Piiripunkt kui Eesti maamärk Ka Eesti kagunurgas ei ole olukord sest peale olnud kuidagi kergem. Kagu piiripunkti juht Peter Maran möönab, et piirivalvurina peabki arvestama, et tööpõld on muutlikel ja keerulistel aegadel väga lai. „Ma pole küll piirivalvurina spetsialist igal alal, aga kuna töötan ääremaal, olen kõiksugustes küsimustes nii kohalike kui ka külaliste jaoks ainus maamärk Eesti riigist. Peabki oskama vastata kõigile küsimustele: olema koroonaajal tervishoiuspetsialist, sõjapõgenike ja nende laste saabudes nii sotsiaaltöötaja kui ka lastekaitsespetsialist ja nõnda edasi,“ ütleb ta.

Kuigi ametinimetus ütleb, et piiripunktis toimetavad piirivalvurid, on

dama ripunktis meeletu. Tol ajal oli üks terminalihoone täis Venemaalt saabunud mehi, teine terminal oli pilgeni täis Ukraina sõjapõgenikke. Menetlus võttis kohati kuni viis tundi aega. Kõik saabunud ootasid pingeliselt oma saatust.

Pingetunne saatis ka piirivalvureid, kelle teha olid kõik need tähtsad otsused. „Ühelt poolt pidime olema selgesõnalised, et tagasi saata kõik need, kel Eestisse asja ei olnud. Teiselt poolt tõmbas hinge ikka väga hellaks, kui siia

Andrus Sojone

23

EESLIIN

Tänapäeval peab piirivalvur olema lisaks ka pagana hea psühholoog, uurija ja jurist ning tundma end koduselt pidevalt muu­ tuvas olukorra ja regu­ latsioonide keskel. selle ametinimetuse taga peidus sellest veelgi enamat: pagana head psühholoogid, uurijad, iga päev ka juristid, kes peavad end koduselt tundma kõigi pidevalt muutuvate regulatsioonidega. „Nii on. Ukrainas käiv sõda on nende aastatega toonud piiripunkti kirju seltskonna, keda intervjueerides oleme saanud hindamatu kogemuse nii psühholoogide, uurijate kui ka juristidena,“ kinnitab Andrus. „Ma ei kahtle hetkekski, et meie piirivalvurid näevad enamasti läbi, kui keegi neile udu ajab. Meil on tööl parimatest parimad inimeste tundjad.

Koolis saame küll teoreetilised teadmised, aga piiripunktis sõltub tulemus ainult kogemusest: mida rohkem valetajatega kokku puutume, seda rohkem neid vahele võtame. Et valetajaid vahele võtta, tuleb kahtlustada. Meie moto on, et kui me midagi ei kahtlusta, siis me järelikult ka ei avasta. Eks meid on mõnikord ära ka tinistatud, aga hiljem tulevad need lood ikka välja ja me kasutame neid juhtumeid õppematerjalina,“ muigab Narva piiripunktis tegutsev Andrus.

Peter Maran

Otsejoones piirilt tagasi

Piirivalvurid teavad, et valetajaid vahele võtta, tuleb kahtlustada. Kui midagi ei kahtlusta, siis järelikult ka ei avasta

24

Olukorrad, kus piiripunkti saabub keegi, kes on ohuks Eesti julgeolekule, pole aga sugugi harvad. „Neid, kelle puhul midagi kahtlustame, tuleb piiripunkti iga päev. Mõne kohta on eelinfo, et ta on juba kuskil varem mõne käki kokku keeranud. Teise hoiakud ja plaanid selguvad intervjuu käigus. Kolmanda pagas reedab tema motiive ja nõnda edasi.

Kõik sellised saadame otsejoones piirilt tagasi Venemaale,“ kinnitab Andrus.

Peter lisab, et Kagu piiripunkti läbivaid inimesi hinnates on tema suurim mure igapäevased piiriületajad, kel on nii Venemaa kui ka Eesti kodakondsus. „Väga vähesed neist on eestikeel-

EESLIIN

sed, ja kui me nendega suhtleme, tekib tahes-tahtmata õigustatud küsimus, kui lihtsasti on nad Vene eriteenistuste poolt värvatavad.“ Peter selgitab, et paljuski käivad topeltkodakondsed Venemaalt Eestis tööl, sest piiri taga on pisut kõrgemad palgad. „Praegu on meil umbes 26 000 Eesti-Vene kodakondsusega inimest. Fakt on, et kõik nad peavad teisel pool piiri, kus on nende kodud, läbi saama ka kohalike ametivõimudega. Selge see, et enamik neist ei tee midagi keelatut. Aga kui ka kümme või sada neist on manipuleeritavad, siis on see Eestile oluline oht.

Siin tulebki mängu piiripunkti piirivalvurite töö olulisus eesliinil: oma tööd iga päev hästi teha, kahtlased isikud tagasi saata, igasugune Eestit ohustada võiv info kokku korjata ja seda teiste ametkondadega omavahel jagada,“ sedastab Peter.

Avalikkuse tähelepanu Lisaks kõigele on piirivalvurite töö pidevalt avalikkuse tähelepanu all. „Seda tuleb tihti ette, et Venemaa levitab väärinfot Eesti piirikontrolli kohta. Küll öeldakse, et Eesti pool takistab sujuvat piirkontrolli, mistõttu tekitavad pikad ootejärjekorrad. Tegelikkuses hoiab Venemaa ise kunstlikult oma järjekordi pikana ja vormistab enda

puudujäägid Eesti riigi arvele. Teinekord kuuleme, kuidas me tõkestame piiriületuse mõnel inimesel, kes pidanuks tingimata üle piiri pääsema.

Meedias räägitakse aga sootuks teist juttu kui need tõendid, mis me piiril nende inimeste tegeliku tausta ja Eestit ohustavate motiivide kohta oleme kogunud,“ räägib ta sellest, kuidas piirivalvuritel tuleb rinda pista alusetute süüdistuste ja lausvaledega.

Praegu on piiriolukord piiripunktis stabiilne. See tähendab, et järjekord pole ülemäära pikk, aga kindlasti mitte ka olematu. Täielik tollikontroll tekitab seisakuid, kuid selleks, et sanktsioonikaup Venemaale ei jõuaks, on need tunnid õigupoolest isegi liigväike ohverdus, mida Venemaale minejad kannavad. „Juhtume ikka kokku nendega, kes teadlikult ja täiesti salaja sanktsioonikaupu üle püüavad vedada. Näiteks asendatakse hinnaliste veinide etikett mõne odavama veini omaga lootuses, et piirivalvur ei saa pettusest aru.

Meie piirivalvuritel on aga hea silm kõiksuguste võltsingute tuvastamiseks, alustades sellest, et võrdleme tooteid originaaliga, kontrollime arveid ning ristküsitleme, kuni paljud end ise sisse räägivad. Alles hiljaaegu püüti Kagu piiripunkti kaudu Venemaale viia veine, 2000 eurot pudel. Hiljuti tabasime

Läti kaubiku, mis viis Moskvasse Ecuadori sigareid, 250 eurot tükk. Näha on, et Venemaal on palju inimesi, kes tahavad säärast luksust tarbida ja on õigupoolest nõus selle eest mitu korda enamgi maksma,“ sõnab igipõline piirivalvur Ivar Strumpe, kes on nüüd juba aastaid Koidula piiripunktis piiriturvalisust tagamas.

Võltsitakse ja vassitakse Ivar lisab, et neil päevil on kõige enam tööd just võltsitud dokumentidega. „Võltsitakse saatelehti näitamaks, et kaup pärineb mõnest muust riigist, mitte Venemaalt. Alles mõni päev tagasi pidasime piiril kinni haagise, mis püüdis Venemaale puitu vedada,“ lausub ta. Kuigi Georgi lindid ja muu keelatud sümboolika pole piiripunktis täielikult silmapiirilt kadunud, siis on seesugust kraami oluliselt vähem. „Nädalas mõni juhtum. Näiteks tuli hiljuti piiripunkti Rootsi elamisloaga Vene kodanik, kelle pagasist hüppasid välja Putini pildid ja büst, ordenid ja muu pudi-padi. Kuuldes, et Eestis on selline tavaar keelatud, Veebruaris 2024 alustas Venemaa Ivangorodi piiripunktis ümberehitus­ töid, misjärel ei saanud enam NarvaIvangorodi piiripunkti kaudu sõidukitega piiri ületada. Ümberehitustööd peaks lõppema 2025. aasta lõpus

25

EESLIIN

loobus ta kõigest vabatahtlikult. Valdavalt näemegi Georgi linte, meenemedaleid, CCCP kirjaga riideesemeid ja muud taolist. Igapäevased piiriületajad on piirangutega ammu kursis, ja kes toobki piirile midagi keelatut, see vastu ei vaidle – loobub esemest ise ja see läheb hävitamisele,“ võtab Ivar kokku. „Igapäevane on ka see, et Eestisse püüavad tulla need, kel pole selleks viisa sanktsioonide tõttu õigust. Hästi levinud on see moldovlaste, serblaste, grusiinide ja teiste seas, kes elavad Venemaal. Et seadustada oma sealset elamisõigust, peavad nad iga kolme kuu tagant riigist väljas käima. Nii nad siis tulevadki, räägivad meile kõik ulmejutud kokku, kuhu ja kelle juurde neil Eestis on vaja minna. Aga tegelikkuses on neil vaja lihtsalt üht templit passi juurde,“ nendib Ivar.

Andrus on kindlameelne: „Kui vassib, on järelikult seda, mida varjata.

Näiteks tuli ükspäev Narva piiripunkti grusiin, kes väitis, et tuli sugulasele külla. Lihtne lugu, Narva linn ju siinsamas. Ütlesin, et kahtlane see kõik paistab, aga kui oled õige mees, kutsu sugulane endale piiripunkti vastu. Mees tegi seepeale mitu kõnet, nagu helistakski kellelegi. Palus siis vabandust, et ei saa sugulast kätte. Lõpuks väsis vist isegi sellest teatrietendusest ja tunnistas, et ei

ole kedagi vastu kutsuda, mõtles välja selle loo. Saatsime ta piirilt tagasi. Küllap oli tema motiiv pääseda Eestisse, et siit edasi liikudes Euroopas paremat elu leida.“

Venemaale ei pea saama kiirkorras Palju on meedias räägitud sellest, kuidas piiril on pikad järjekorrad ja miks riik midagi ette ei võta, et inimesed „ebainimlikult mitu tundi“ sabas seisma ei peaks. Andrus selgitab, et praegu on Narvas järjekorrad ainult põhjusel, et piirikontroll on julgeolekukaalutlustel väga põhjalik. „Ja nii peabki olema.

Pärast sõja algust Ukrainas ei saa miski olla enam endine. Venemaale ei pea saama kiirkorras, aga kui on väga vaja, saabki järjekorras. Juba esimese astme piirikontroll on nii põhjalik, et teeb piiriületajatele igakülgse ristküsitluse ja taustakontrolli. Kusjuures üks asi on inimeste detailne kontroll, teine sama põhjalik kontroll käib kaasas pagasi ja muu kaubaga. Kui tahetakse, et Eestisse jõuab ainult see, mis peab ja mis pole ohuks, siis võtabki uurimine tahes-tahtmata aega,“ tõdeb ta.

Kagu piiripunkti saavad läbida ka sõidukid, ning et sealkandis pole ühel või teisel pool tiherahvastusega piirilinna, ei ole ka järjekorrad nii pikad.

„Meil jäävad järjekordade hiilgeajad aastate taha. Mis puutub sõidukeisse, siis käib kõik pärast elektroonilise järjekorrasüsteemi kasutuselevõttu kui kellavärk,“ tähendab Ivar Strumpe ning märgib, et mitmed naaberriigidki on tunnustanud, et Eestis on sõidukitele loodud nii tõhus ooteala ja piiriületuse süsteem. „Piltlikult öeldes broneeritakse endale piiriületuseks kindel kellaaeg, ollakse enne seda, kus tahetakse, ja tehakse, mis tahetakse.

Ei pea piiripunkti lähistel kuskil sabas seisma. Kui õige aeg on käes, saadame lühisõnumi, et ootaja kord on peagi piirile sõita. Ta tuleb kohale ja sõidab sujuvalt otsejoones piirikontrolli,“ kirjeldab ta.

Tõsi, seda süsteemi on püütud üle kavaldada, kui Läti vedajad eelbroneerisid fantoomsõidukitega kõik kohad kinni ja müüsid veebis neid oma hinnakirja alusel edasi. Asjale jälile jõudnud, tehti aga süsteemis mitu muudatust ning säärast võimalust järjekorrasüsteemi infoga manipuleerida ammu enam ei ole.

Paneks piiripunkti kinni?

Kuigi mõni lähiriik on langetanud otsuse panna piiripunktid sootuks kinni, ei pea siinsed piirivalvurid seda tänases olukorras siiski vajalikuks. „Eesti vaa-

Aprilli lõpus tegi Koidula piiripunktis piirivalvurite pingelise tööga tutvust sise­ minister Igor Taro

26

EESLIIN

Kõige enam tööd on võltsitud dokumentidega. Peaasjalikult võltsitakse saatelehti näitamaks, et kaup pärineb mõnest muust riigist, mitte Venemaalt

tes peaks piiripunkti sulgemiseks ohutase olema oluliselt kõrgem. Õnneks ei ole. Suurem osa piiriületajatest on kohalikud igapäevased käijad, kelle piiriületuse siht pole muud kui külastada oma piiri taha jäänud sugulasi või käia tööl, et leib lauale saada. Ja kes ei ole need igapäevaselt tuttavad näod, nende puhul on sõel eriti tihe, et terad sõkaldest välja sõeluda,“ räägib Andrus.

Ka Kagu piiripunkti juht Peter leiab, et tark ei torma: „Igal otsusel on tagajärg ja seepärast peab iga selline otsus tuginema selgel vajadusel, olema kalkuleeritud ja väga hästi põhjendatud. Halb on siis, kui teeme midagi pelgalt seepärast, et teised kuskil tegid ka.

Kohalikke olusid arvestamata teenime nii piiriäärsete kui ka teiste elanike pahameele, sest see mõjutab oluliselt nende igapäevast toimetulekut. Kui ohtu pole, mida piiripunktide sulgemisega tõrjuda, peame mõtlema nii, et vajame mistahes kriisis kõige enam seda, et piiriäärsed elanikud ei oleks riigi vastu, vaid riigiga koos.“ Andrus on sama meelt ja räägib, et kui piirivalvurid näevad läbi kõik need, kellest Eestile ohtu võiks olla, saame kõik öösiti rahulikumalt magada. „Meil on piiripunktis väga korralik filter ja me tajume üheselt, kui tähtis on meie töö selleks, et riigis oleks rahulik elu. Oma tööd tehes mõtlen tihti, et samamoodi, nagu ei luba ma oma tuppa võõrast, kes võib seal kurja teha, saadan ka piiril tagasi kõik need, kes ei austa Eesti riiki ja siinseid reegleid,“ mõtiskleb ta.

Tollitöö pole pelk pagasikontroll Kuigi piirivalvurite tööpõld on tihe, võis mõni aeg tagasi meediast lugeda arutelu sellest, kuidas tolli töödki võiks piiripunkti piirivalvurid üle võt-

ta. Kas käibki nii lihtsasti, et mõeldud ja tehtud? „Paraku ei ole see sugugi nii lihtne, sest tolli töö ei ole pelk pagasikontroll. Ses töös on niivõrd palju nüansse, mida õpitakse aastatega tundma. Samamoodi nagu piirivalveski,“ räägib Ivar ning lisab, et ainuüksi piiripunktis oleva röntgeniaparaadiga töötamine on inseneriteadus, mida tollitöötajad pikalt õpivad. „Teine suurem eneseületus on sanktsioonikaupade maailmas orienteerumine, sest nende nimistu muutub pidevalt ja tollitöötajatel tuleb iga hetk kursis olla, mida ja mis mahus tohib või ei tohi üle piiri viia,“ nendib ta.

Ajad on muutnud Staažikad piirivalvurid teavad rääkida, et ajad pole enam need nagu vanasti.

„Võrreldes tänasega on ikka uskumatu, kuidas me 1991. aastal piiri valvamisega alustasime. Siis pigem mängisime piiri valvamist. Väljaõpet ei olnud, varustust ka mitte. Vaatasime piiriületajate dokumente ega teadnud seejuures õigupoolest, mida kontrollidagi,“ sõnab Andrus.

Ivar märgib, et neil oli 90ndate alguses piiripunktis vähemasti üks niinimetatud punane raamat, mis oli ainuke materjal, kus esitatud piltide põhjal sai tuvastada eri riikide dokumente. „Ei olnud internetti, ei mingeid andmekogusid või partnereid, kellega infot vahetada. Ajad on selles mõttes tõesti muutunud, teeme oma tööd täiesti teisel tasemel,“ kinnitab ta.

Kuigi tööd ei paista vähemaks jäävat, räägivad kõike näinud piirivalvurid lootusest ja usust, et ehk saab ikka kõik korda. „Ma loodan tõesti, et maailmas olukord rahuneks ja ka piiripunktis taastuks tavapärane liiklus. Kahjuks on vähe lootust, et see lähiaastatel juhtuks. Ülemääraseks mureks siiski ka põhjust ei peaks olema, sest see ongi ju Venemaa eesmärk vastases muret, ärevust ja paanikat tekitada. Tuleb lihtsalt täiesti tuimalt, talupojamõistusega asju võtta,“ soovitab Andrus.

Kerly Virk PPA pressiesindaja

Uuendused Narvas Narvas valmis uuendatud kordonihoone, paika said seirepositsioonid Narva jõel, valmis uus seiresüsteemiga maismaapiirilõik ning 21 kilomeetrit viivitusaeda.

Kordonihoones on nüüdisaegsed töötingimused, uus juhtimiskeskus ning ruumid varustuse ja relvastuse hoidmiseks ja hooldamiseks. Kuna piirivalvuri töövahetus kestab nädala, ajakohastati ka ööbimistingimusi ja olmeruume.

Seirepositsioonid Narva jõel on nüüd osaliselt tehnikaga varustatud. Seiretehnikat ja -positsioone lisatakse pidevalt.

Piirilõikudel 1–3 uuendati seiretehnikat ning piirilõikudel 9–10 tehti maastikuparendustöid ja paigaldati viivitusaed.

Aasta lõpuks valmib maismaa piiritaristu, mis tähendab, et viivitusaiaga on kaetud 109 kilomeetrit meie maismaapiirist. Aed katkeb vaid kohtades, kus maastik on jalgsi läbimatu, näiteks veekogudel

ning väga soistel aladel. Neis kohtades valvatakse piiri tehniliste vahenditega.

Jätkub ka seiretehnika paigaldamine jõeja maismaapiirile, et piirivalvurid teaks olla seal, kus neid enim vaja on.

Narva kordoni rekonstrueerimist ning viivitusaia ja seirepositsioonide rajamist Narva jõele rahastati riigieelarvest. Seiretehnika paigaldamist maismaapiirile ja Narva jõele kaasrahastas Euroopa Liit.

27

28

MEDITSIIN

Politseivormis FOTOD: REELIKA RIIMAND/PPA

MEEDIKUD

Igas patrullsalgas peaks olema vähemalt üks erakorralise meditsiini tehniku kutsega politseinik, kes annab elupäästvat abi sündmuskohtadel, kuhu kiirabi ei saa ohu tõttu ligineda.

Paraku puudub aga rahastus nende välja­ õppe ja vajamineva meditsiinivarustuse hankimiseks.

I

gal aastal tuleb ette kümneid aegkriitilisi juhtumeid, kus just esimesena sündmuskohale saabunud politseinike kiire ja oskuslik esmaabi osutamine päästab inimelu.

Sääraste argipäevaste olukordade kõrval kinnitab ka habras ja pidevalt muutuv julgeolekuolukord, et politseinike esmaabi väljaõpe peab olema veelgi põhjalikum ning varustatus meditsiinivahenditega mitu korda parem.

Selles vaates on tehtud edusamme: juba kolmandat aastat on esmaabitreeningud osa politseinike tavatreeningust ning sellest aastast on esmaabiõpe ka politseinike turvataktika treeningute üks osa. Paraku ei tee eluohtlikus olukorras ainult teadmiste ja kahe palja käega palju ära. Nii varustasime politseinikud isiklike esmaabivahenditega, milleks on peaasjalikult verejooksu peatamise vahendid.

Tänapäeval on politseiridades

Sadakond on puudu

Heiko Porval

kümneid erakorralise meditsiini tehnikuid, kelle varustuse ja väljaõppe tase on võrreldes teiste vormikandjatega mitu korda kõrgem. Vajadus selliste meditsiiniliste erioskustega politseinike järele tulenes asjaolust, et suurema ohu korral ei saanud kiirabi ohutult sündmuskohale siseneda ning nii tuli politseinikel ohualas täita ka kiirabitöötajate rolli ja anda esma­ abi. Algul olid sellised politseivormis meedikud osa vaid eri- ja kiirreageerimisüksustest. Kui aga nende esmaabi eriväljaõpe kriitilistes olukordades vilja kandma hakkas ja aina enam elusid päästa aitas, laiendati taktikalise meditsiini koolitusi ka suurema ringi politseinikeni.

2024. aastal omandas Tallinna tervishoiu kõrgkoolis erakorralise meditsiini tehniku kutse 24 politseinikku. Praegu on samal erialal õppimas teist samapalju. Paraku on seda liiga vähe.

PPA eesmärk on jõuda tasemeni, kus igas patrullis oleks vähemalt üks erakorralise meditsiini tehniku väljaõppega politseiametnik. Patrullsalku, kus tänapäeval ei ole ühtki meditsiinilise eriväljaõppega ametnikku, on üle poolesaja. Kui jätame kõrvale ka parameediku kursuse läbinud, on erakorralise meditsiini tehnik puudu ligemale sajast patrullist. Teisisõnu, kriisikindluse annab, kui riigis oleks lisaks sadakond politseinikku, kes on läbinud erakorralise meditsiini tehniku kursuse ning kes saaks kriisis vajaduse korral meditsiinitöötajaile appi tulla.

Praegu arvame politseimeedikuteks neidki ametnikke, kes on läbinud 400tunnise kiirabitehniku kursuse või kaitseväe parameediku kursuse.

Noahaav kaelas Ühes korteris löödi mehele noaga kaela. Esimesena sündmuskohale jõudnud patrulli koosseisus oli erakorralise meditsiini tehniku haridusega ametnik. Ta haaras autost oma esmaabikoti ning sidus mehe haava kinni, et suur verejooks meedikute saabumiseni kontrolli alla saada. Kiirabi viis mehe otsejoones operatsioonilauale ning tema elu päästeti.

Südamerike spordirajal Spordirajalt leiti teadvuseta mees. Politseinik, kes oli tööst vabal ajal sealsamas, sai aru, et mees ei hinga ja pulssi ei ole. Ta alustas mehe elustamist, vabastas ta hingamisteed ning jätkas südamemassaažiga. Mees hakkas korisedes, kuid katkendlikult hingama. Toodi elustamisaparaat, kuid pärast elektrišoki andmist tuli südamemassaažiga jätkata, kuni saabus kiirabi. Hiljem selgus, et meest tabas südamerike, kuid tänu kiirele esmaabile jäi ta ellu.

29

MEDITSIIN

Pussitamise ohver

Ravimite üledoos

Patrull leidis sündmuskohalt kannatanu, kel olid torkehaavad rindkeres ja randmel. Patrull pani kannatanu rinnale traumaplaastri ning sidus kinni tema vasaku käelaba, et verejooks peatada. Kiirabi viis kannatanu haiglasse ning märkis, et patrulli tegevuse tõttu pääses ohver eluga.

Patrull leidis sündmuskohalt teadvuseta mehe, kelle kõrval oli hulk ravimipurke. Mees hingas korisedes. Patrull keeras ta külili, kontrollis suuõõnt, kuid hingamine ei paranenud. Patrull paigaldas mehele kõrimaski ning hakkas teda ventileerima, mille peale muutus hingamine regulaarsemaks.

Mees viidi haiglasse, ta jäi ellu.

Suitsiid politseimaja õuel Politseimaja õuele sõitis auto, mille roolis oli kaelavigastusega mees. Kaelalt tuli tugev pulseeriv verejooks. Politseinik surus verejooksu kinni. Kannatanu kaelale pandi rõhkside, kontrolliti pulssi, vaadati hingamisteed üle, pandi hapniku ja pulsi andur. Mees asetati stabiilsesse asendisse, kuni saabus kiirabi. Kiirabiautos kannatanule vererõhumansetti paigaldades avastas politseinik, et mehe rindkerel on veel torkehaavu. Ta stabiliseeris õhkrinna ning aitas brigaadi, kuni jõuti haiglasse.

Mees pääses eluga.

Käevigastus tööl Tööõnnetuse tagajärjel sai üks mees raske käevigastuse, millega kaasnes arteriaalne verejooks. Patrull oli mõne minutiga sündmuskohal ning asus kohe esmaabi andma. Kannatanule paigaldati õlaliigese juurde žgutt ning haavale asetati rõhkside. Verejooks peatus. Viis minutit hiljem saabus kiirabi, kes viis kannatanu haiglasse.

Patrulli kiire ja oskuslik abi päästis mehe elu.

Nende puhul peame aga vajalikuks tõsta taset erakorralise meditsiini tehnikuks.

Miks? Kui parameediku kursus kestab 400 tundi ja selle läbijatele väljastatakse tunnistus, siis erakorralise meditsiini tehniku õpe kestab ühe aasta ning selle lõpetajad saavad riikliku kutsetunnistuse. Suurem õppemaht tagab, et erakorralise meditsiini tehnikul on parameedikust suuremaid teadmisi erinevate eluohtlike seisundite käsitlemiseks.

Et tagada väljaõpe ja varustus sajale politseinikule, on vaja 350 000 eurot. Paraku pole meil raha sellise väljaõppe ja vajamineva meditsiinivarustuse hankimiseks.

Pidev õpe Meediku väljaõpe ei lõpe kooli läbimisega, vaid jätkub politsei meditsiiniinst-

FOTO: ERAKOGU

SEADU „Nad ei ole lihtsalt politseinikud, vaid täisväärtuslikud kiirabitöötajad. Kuulivestis ja relvaga,“ ütleb Roman Paluste, Tallinna tervishoiu kõrgkooli erakorralise meditsiini õppekava juht, kui kirjeldab erakorralise meditsiini tehniku (EMT) väljaõppe saanud politsei­ ametnikke.

Roman Paluste

30

Politsei- ja piirivalveameti ning Tallinna tervishoiu kõrgkooli koostöö sai alguse PPA initsiatiivil. „See ei olnud meie idee, aga kui niisuguse mõttega meie juurde tuldi, toetasime seda kohe. Tegu oli suurepärase kavatsusega, mis tuli meie tervishoiusüsteemi jaoks kriitilisel hetkel,“ räägib Paluste. „Koostöövõimalus avanes just õigel ajal, kuna Eesti kiirabisüsteem töötab juba praegu oma võimekuse piiril ning iga täiendav kätepaar sündmuskohal võib aidata päästa kellegi elu või vältida raskeid ja püsivaid tervisekahjusid.”

Paluste kinnitusel on politseinikud õppijatena tublid ja distsiplineeritud. „Politseinikke tuleb kiita. Neil on oma varasemast hariduskäigust ja töökogemusest tulenevalt väga hea õppedistsipliin, mis väljendub korralikus kohalkäimises, heas kontrolltööde tasemes ning üldises suhtumises õppesse. Kasuks tuleb seegi, et nad ei alusta päris nullist. Enamik neist

MEDITSIIN

Heiko Porval: „Saja politseimeediku väl­ jaõpe ja varustus nõuab 350 000 eurot, mida meil paraku pole.“ ruktorite juhendamisel, kus koolis saadud teadmised ühildatakse politseitöö taktikaga. Neil keerukatel treeningutel tuleb politseinikel suures stressiolukorras aidata patsienti, kel on näiteks vaja hoida hingamisteid lahti, peatada ohtlik verejooks või kel on muu eluohtlik seisund. Samal ajal peab esmaabi osutav politseinik suutma töötada väga pingelises ja mürarikkas olukorras, samuti märkama, mis ümberringi toimub, ning vajaduse korral sekkuma ka sellesse.

Treeningul ei oota meedikuid kunagi ees ühed ja samad harjutused ega

situatsioonid, et vältida mugavustsooni sattumist. Ülesannete loomisel lähtuvad instruktorid alati päriselt toimunud sündmustest. Tõsi, koolitajad jätavad endale vabaduse ülesandeid muuta nõnda, et osalejad seisaksid alati silmitsi mõne n-ö toreda üllatusega. Täpselt nii pakub päriselugi kõiksuguseid ootamatusi.

Seadusi on vaja muuta Lisaks muule on lahendamisel probleem seadusandluses. Nimelt on politseimeedikul õigus teha keerukamaid elupäästvaid toiminguid üksnes tervishoiutöötaja juuresolekul. Teatud olukordades on aga äärmiselt vajalik, et politseinik saaks kannatanule manustada vajalikke ravimeid, nt valu- ja vedelikravi korral. Kõiki neid protseduure

ja ravimidooside arvutuskäike on politseimeedikud täienduskoolituste käigus juba aastaid õppinud.

Praegu pole ka üheselt reguleeritud norm, mis ütleks, et politseimeedik võib teha nahapinda läbistavaid protseduure, nt panna veeni kanüüli või lahendada ventiilpingelist õhkrinda. Kui kiirabi ei pääse ohu tõttu kannatanu juurde või võtab saabumine aega, on just politseimeedik see, kes saaks esmased aegkriitilised protseduurid ise ära teha ning aitaks seeläbi päästa elu.

Möödunud aastal andsid politseinikud enne kiirabi saabumist elupäästvat abi rohkem kui 50 korral. Sel aastal on see arv juba esimese kvartali järel üle 30 juhtumi.

Heiko Porval PPA arendusekspert

SI ON VAJA MUUTA on juba läbinud taktikalise meditsiini koolitused ning neil on esmane kogemus olemas,“ selgitab ta. Õpe kestab aasta ja keskendub suuresti kahele patsienditüübile: elustamist vajavatele ning traumapatsientidele. „Elustamise puhul tuleb arvestada vanuserühma. Vastsündinu elustamise võtted erinevad sellest, kuidas tuleb elustada täiskasvanut või eakat inimest. Mitmes mõttes on elustamine isegi õppe lihtsam osa. Kui põhitõed on selged, saab hapniku andmise ja südamemassaažiga igaüks hakkama. Traumadele reageerimine on aga keerulisem. Seal on rohkem aspekte, mida arvestada, ja ka rohkem riskikohti, kus võib midagi valesti minna,“ kirjeldab Paluste. Õppe osad on patsiendi seisundi hindamine, ravimite manustamine, kommunikatsioon, kutse-eetika ja seadused. „Rõhk on väga selgelt praktilistel oskustel. Käeline osavus ja harjutamine määravad, kuidas suudetakse kriisiolukorras tegutseda. Ilma seadusi teadmata ei saa samuti, politseinik peab teadma, mida ta tohib ja mida mitte.“ EMT-väljaõpe on selles mõttes eriline, et annab valmisoleku tegutseda neil ärevatel hetkedel, kui kaalul on inimese elu ja surm. „Esimese kursuse lõpetanud said kutsetunnistuse kätte jaanuaris ning juba samal kuul olid nad sündmuskohal reageerimas pussitamistele, torkehaavadele

ja laskevigastustele. Elu ei oota,“ lausub Paluste. „Kuuldavasti said nad väga hästi hakkama. Politseinike EMT-võimekus on seega juba kriitilistes olukordades proovile pandud ja tehtud investeeringud ennast korduvalt õigustanud. „Tagasiside PPA-lt ja praktikabaasidest on olnud väga hea. Ütleme nii, et kui politsei ei näeks koolitusel väärtust, poleks nad jätkanud.

Praegu on mõlemal poolel selge soov jätkata.“ Kui teadmised on olemas, jääb kriitiliseks küsimuseks varustus. „Kaks kätt taskus ei tee suurt midagi. Politseinikul võivad olla kõik vajalikud teadmised, aga kui puuduvad ravimid, instrumendid ja õigused, ei saa head tulemust oodata,“ ütleb Paluste. „PPA on siin olnud väga tubli. Nad on oma EMT-pädevusega politseinikud varustanud parima võimaliku tehnikaga. See on äärmiselt oluline.“ Aga isegi parim varustus ei aita, kui seadus seda kasutada ei luba. Tänapäeval tohib politseimeedik teha keerulisemaid protseduure ainult tervishoiutöötaja juuresolekul. See tähendab, et olukorras, kus kiirabi sündmuskohale ei pääse või viibib, ei saa politseinik teha valu- ega vedelikuravi, samuti ei või ta kasutada verejooksu peatavaid ravimeid, kuigi teadmised ja oskused ning eelkõige vajadus on olemas. „Tugev miinus on see, et patsiendile ei saa teha valuravi. Arstid ütlevad, et mitte keegi ei

pea kannatama valu. Praegu vaatavad politseimeedikud lihtsalt pealt. Sama kehtib verejooksu puhul. Mehaanilised vahendid verejooksu peatamiseks on olemas, aga medikamentidega nad aidata ei saa. See on probleem.“ Roman Paluste rõhutab, et EMT-väljaõppe saanud politseinik ei ole ainult politseinik, ta on täisväärtuslik kiirabitöötaja. „Kui politseinikud jõuavad sündmuskohale enne kiirabi või kui kiirabi ei lubata ohutaseme tõttu üldse ligi, siis ongi see sinises vormis kiirabitöötaja kannatanu ainus lootus. Ta teab, mida teha, ja ta peab saama seda teha.“ Olgu tegemist liiklusõnnetuse, perevägivalla, pussitamise või tulevahetusega, suure tõenäosusega on just politseimeedik esimene, kes kannatanu juurde jõuab.

Väljaõppinud spetsialistide kiire tegutsemine sündmuspaigal vähendab oluliselt võimalust, et säärased olukorrad lõppevad püsiva tervisekahjustuse või koguni surmaga. „Politseimeediku roll on kriitiline. Meil on vaja, et ka poliitikud ja ametnikud sellest aru saaksid. Seadustes tuleb teha vajalikud muudatused, mis lubaksid neil kasutada oma oskusi täiel määral. Kiiresti,“ rõhutab Paluste. „Meil on inimesed.

Meil on oskused. Meil on varustus. Meil on motivatsioon. Ainuke, mida vaja, on roheline tuli.“

Robert Reisman

31

SÕNA JÕUD

Sõn FOTO: ERAKOGU

Maarja Punak

Maria Murumaa-Mengel

loob K

Tartu Ülikooli ajakirjandusõppe lipukiri on „Verbum Creat Omnia” ehk sõna loob kõik. Ka tänapäevases infoküllases maailmas loovad sõnad tähendust ja neil on suur jõud. See, kuidas kellegi kohta öeldakse, kuidas midagi kirjeldatakse, võib olla väga erinev sõltuvalt sellest, mis sõnu kasutatakse eneseväljenduseks. Sõna jõust ning sellest, kuidas sõnad ning teave võivad inimeste käitumist ja arvamust mõjutada, räägivad lähemalt Tartu ülikooli meediauuringute kaasprofessor Maria Murumaa-Mengel ning politseikapten Maarja Punak.

32

PERSOON

a

FOTOD: REELIKA RIIMAND/PPA

ÕIK is on sõna jõud?

Üks sõna võib muuta kõik. Sõnadega saab teha väga palju head, kui neid kasutada õigetel eesmärkidel, ent ka väga palju halba, sest kui seda soovitakse, võib sõna ise teha kellelegi haiget. Minu arust tähendabki sõna jõud seda, et sõnas endas on peidus jõud.

Kui mina mõtlesin mingit lauset ühte moodi, siis see, kuidas seda vastu võeMaarja:

Tanki eemaldamist Narvas sai jälgida veebikaamerast, mistõttu oli toimuva kohta keerulisem valesid välja mõelda, kuigi mitte võimatu

33

SÕNA JÕUD

Iva on selles, et sõna on kommu­ nikatsioonitöös terav tööriist, nagu on arsti jaoks skalpell. Sellega saab inimese terveks teha, aga sellega on võimalik inimest sandistada või sootuks tappa. takse, ei pruugi üldse olla sama, mida mina mõtlesin. Igal sõnal võib olla mitu tähendust.

Maria: Mul on tänini meeles mõte, mille andis mulle üks hea kolleeg. Iva on selles, et sõna on kommunikatsioonitöös terav tööriist, nagu on arsti jaoks skalpell. Sellega saab inimese terveks teha, aga sellega on võimalik inimest sandistada või sootuks tappa. Nii on ka sõnadega. Me ei näe sõnade mõju füüsiliselt, aga sõnad jäävad inimeste pähe ja võivad mõjutada neid erinevatel viisidel.

Tooge näiteid, mis sõnad või väljendid on inimesi mõjutanud arvamust muutma või saanud aja jooksul teise tähenduse.

Maria: Endiselt aktuaalne on minu arvates Ukrainas toimuv. Kas see on sõda, rünnak, erioperatsioon või vabadussõda? Minu kõrva kriibib kohutavalt, kui kasutatakse väljendit „Ukraina sõda“, sest selles lauseehituses on tegija, algataja Ukraina. Tegelikult alustas sõda Venemaa ja Ukrainat rünnatakse. See ei ole Ukraina sõda, vaid see on Venemaa sõda Ukraina vastu.

Kui tuua mõni leebem näide, siis võib sõnade tähendus tõepoolest ajas justkui muutuda olenevalt sellest, milline on vastuvõtja taust. Näiteks kui ma räägin esimese kursuse üliõpilastega, siis tuleb väga hästi välja see, et kõik me elame mingisugustes kultuurikihtides, milles sõnade tähendus võib muutuda. Kui ma räägin neile, et nad tegid nüüd küll mulle karuteene, siis on ilmnenud, et peagu pooled noored, kellega mina olen kokku puutunud, arvavad, et karuteene on millegi hea tegemine.

Sõnade tähendus ja nende jõud sõltubki hästi palju vastuvõtjast.

34

Infosõjas on väga oluline näidata poolehoidu ja hoida üleval olulisi diskussioone

Maarja: Arvan, et iga sõna, mida pii-

savalt korrata, võib muutuda tegelikkuseks. Sama on iga valega. Kui kellelegi, kes ei tea oma väärtust, öeldakse pidevalt „loll“, siis hakkab ta ühel hetkel seda sisimas uskuma ja annab alla.

Kui korrata desinformatsiooni mantraid „riigijuhid on vargad“ või midagi muud säärast, siis ei pruugi mõne aja pärast keegi enam küsida, kes seda ütles ja kas selles on ka terake tõtt. Järelikult võivad inimeste poliitilised seisukohad selle tõttu muutuda.

Liigumegi siit edasi infosõja juurde.

Mis see on?

Maria: Pikaajaline, raske märgata ja tuleb tuhandest erinevast suunast inimeste poole. Põhiline võitlusväli on meie peades. Infosõda on aastaküm-

neid kestnud mäng meie väärtusmaailmade üle – mis on normaalne, kes on hea ja kes on halb.

Maarja: Minu arust näitlikustab hästi infosõja aastakümnetepikkust tööd see, kui NATO StratComi keskus avaldas aastaid tagasi uuringu, milline on Venemaa propaganda tase nii Lätis kui ka Rootsis ja kas see muutub valimiste ajal. Leiti, et mõjutustegevuses pole suurt kasvu näha. See näitab hästi, et pidevalt on käigus olud mingid mõjutused. Kui me üritame valimiste ajal olla tähelepanelikumad või proovime midagi ära hoida, siis ei mõjuta see enam midagi, sest töö on mitu aastat enne stabiilselt ära tehtud.

Infosõja pidamiseks ei pea tänapäeval isegi oma toast väljuma. Kui varem oli üks osa infosõjast näiteks lennuki-

SÕNA JÕUD

Eesti on läbikukkunud riik. Selle tegevuse eesmärk on kasvatada usaldamatust institutsioonide ja teiste inimeste vastu. Et eestlased ei tunneks ennast üksteisega kokkukuuluvate eestlastena.

Maarja: Ukrainlastelt on meil palju õppida. Üks nende õppetund on, et me ei suuda kõiki vastase saadetud valesid mitte kunagi ümber lükata, järelikult peame keskenduma iseenda inforuumi täitmisele kontrollitud ja kvaliteetse infoga.

Kuidas meist igaüks saab ennast kaitsta propaganda ja väärinfo eest? Tervet ühiskonda ei ole ju võimalik meediapädevaks harida.

telt lendlehtede allaviskamine sõjapiirkondades, siis nüüd istuvad infosõdurid kodus arvuti taga ja levitavad kellegi antud käsu järgi väärinfot.

Mis on peamised strateegiad ja taktikad, mida kasutatakse infosõjas? Üks on seesama infosõdur, kes inimest töötleb, aga mis veel?

Maarja: Kasvõi see, et meie seas on pal-

ju inimesi, kes ei tee vahet, mis on päris meedia ja mis on n-ö arvamusmeedia.

Nende inimeste mõjutamine on selle võrra kohe kergem. Meil on ju Eestiski kanaleid, mille puhul teatakse, et need jagavad ainult ühte maailmavaadet või narratiivi. Lisaks on meil näiteks poliitikas inimesi, kes edastavad kindlaid sõnumeid sel eesmärgil, et ühiskonda lõhestada.

Infosõja pida­ miseks ei pea tänapäeval isegi oma toast väljuma.

Maria: Efektiivse propaganda alusreegel ongi see, et seda ei saa täiesti valele üles ehitada. Tuleb otsida midagi, millel on päriselt kandepinda, mis tekitab ühiskonnas vastanduvaid arvamusi, ning hakata selle ümber valesid punuma ja oma sõnumeid levitama.

Teine infosõduri või propaganda mõte ongi inimesi tülli ajada. Suured kokkuhoidvad rühmad tuleb murendada, et ei oleks üksmeelt. Eestis me ju näeme, et levib väga selgelt Venemaa suur, paljudes lugudes vastu kõlav narratiiv, et

Maarja: Kriitiline mõtlemine ja meediapädevused on tõesti olulisimad asjad selle eest kaitsmisel, aga mõte on ikkagi see, et me saame juba praegu alustada pisikestest sammudest, et olla teadlikud infosõjast, mis meid ohustab. Näiteks saaksid koolid ju kedagi ülikoolist esinema kutsuda, kes räägiksid sellest, mis on need teemad sotsiaalmeedias, millele tasub tähelepanu pöörata, mis sõnumitega meid püütakse mõjutada. Tuleb mõelda viisidele, kuidas suurendada teadlikkust näiteks eakatel, vene keelt kõnelevatel inimestel ja neil, kes on ennast infovoolust välja lülitanud, sest kõike on juba liiga palju. Tuleb oma sõnumitega minna sinna, kus inimesed tavaliselt on.

Maria: Arvan, et vait ei tohi olla. Pean selle all silmas seda, et kõik me võiksime enda teadmiste piirides sõna võtta kommentaariumites või gruppides, kus me näeme, et info, mis seal levib, ei vasta päris tõele. Asi ei olegi selles, et me peaksime suutma need teisitimõtlejad ümber veenda. Eesmärk on näidata nendele inimestele, kes pole veel mingis seisukohas enda otsust teinud, et on mitut sorti arvamusi, mitut sorti tõendeid ja argumente või siis just nende puudus. Mõte on näidata vaikivatele pealtnägijatele seda, et on olemas tõendid, faktid ja argumenteeritud arvamused.

Maarja: Veebipolitseinikel on siin oluline roll. Kuna usaldus PPA vastu on suur, on nende sõnadel ka rohkem kaalu, olgu siis selgitusi jagades või infot edastades. Nad on juba praegu suuremates kogukonnarühmades olemas.

Me ei peaks ära ootama kõige hullemaid valesid ja peaksime juba praegu nende väikeste asjade peale võtma roh-

35

SÕNA JÕUD

Kui mõni teema on plahvatusohtlik ja tekib provokatsioonide oht, aitab olukordi rahulikult lahti seletada dialoogipolitsei

kem sõna, selgitama, jagama statistikat, andma inimestele võimaluse ise kontrollida üle mingeid väiteid või juhtumeid.

Miks on näiteks kommentaariumites üsna vähe näha nende inimeste arvamusi, kes üritavad midagi tõenduspõhist öelda ja n-ö vastu hakata nendele, kes levitavad valet?

Maria: Arvan, et eksperdid ei lähe veel

sotsiaalmeediasse arvamust avaldama, sest esiteks ei ole aega ega energiat, see ei ole praegu arvestatud n-ö tööaja sisse. Rääkides erinevate elualade inimestega, on selgunud, et hirm trollide ees on suur. Trollid võivad muudkui aga jaurata ja jaurata ning vahet isegi pole, mitu allikat on ekspert oma väite tõestuseks toonud. Sellest lihtsalt ei piisa inimesele, kes ei tahagi luua diskussiooni ega vaadata neid allikaid, vaid ta jaurab muudkui edasi, läheb isiklikuks ning võib ärgitada eksperdi vastu digitaalse või füüsilise vägivalla.

Kuidas sellest hirmust üle saada?

Maria: Üks asi on, et kui niiviisi meie enda kanalites trollitakse, miks me peaksime seda lubama. Me ei võlgne

36

jaburate väidete esitajatele ärakuulamist ja võimendamist, see ei ole kunagi nii olnud. Miks peaks sotsiaalmeedias teisiti olema? Me ei pea iseenda kanalites laskma jamal võimenduda. Teine asi ongi endale mantrana korrata, et ma võtan sõna vaikivate pealtnägijate pärast, et neile näidata, et ka teine tõendatud arvamus eksisteerib. Igasuguste roppuste loopimine meediaruumis on üle käte läinud. Teinekord tasubki üksnes teha üleskutse, et kuulge, ärge ropendage, oleme nüüd inimesed.

Maarja: Nii nagu me avalikus kohas eeldame teistega arvestavat käitumist, võiksime seda eeldada ka avalikus veebiruumis. Olen erinevates veebiaruteludes korduvalt inimestele kirjutanud, et ma hea meelega vastan küsimustele või kommenteerin, kuid kui küsimus ise sisaldab ainult roppusi või solvanguid minu või minu ameti suhtes, siis ma jätan vastamata. See on ju midagi sarnast joobes inimesega kambris: kui mul on aega, võin temaga ju jutustada, aga kui see vestlus on ebaviisakas, siis ma lasen inimesel enne kaineks saada.

Kuidas saavad organisatsioonid tõhusamalt väärinfo vastu võidelda?

Maarja: Läbipaistvust peab igal tasan-

Mulle meeldib väga, et politsei on hakanud tegema inimnäolisemat kommu­ nikatsiooni ehk rääkija on näha ja inimesed räägivad inimestena. dil suurendama. Et murda vandenõuteooriaid ja valeinfot, tuleb teha parim, et iga inimene saaks ise kontrollida info tõele vastavust. Tanki eemaldamine Narvast on väga hea näide. Kui veebikaamerast saab toimuvat vaadata, siis on selle kohta juba keerulisem valesid välja mõelda, kuigi mitte võimatu.

Riigil on täiskasvanuteni raske jõuda, kuid kui puidutsehhis on infotahvel, siis tasub mõelda, mis on see info, mida iga tööline peaks teadma. Ma arvan, et ka see, kuidas paljud organisatsioonid näitasid oma poolehoidu Ukrainale sellega, et annetasid raha ja esemeid ning paigutasid maja ette Ukraina lipu, tekitas olulisi diskussioone. Tean, et see ei olnud nii mitmeski kohas kerge, aga niisugust dialoogi, arutelu ja üksteise ärakuulamist on meile vaja.

SÕNA JÕUD

Maria: Olen nõus, kuid see võib olla keeruline. Üks konkreetne soovitus, mida ma oskan organisatsioonidele anda, on see, et riik peab nähtav olema kõikidel platvormidel, mitte ainult Facebookis. Saan aru, et need on ebamugavad teemad, ent kas me tõesti läheme Hiina platvormile TikTok, mis luurab meie järele. Meil on lihtsam ise minna sinna, kus on inimesed, kui veenda neid tulema sinna, kus oleme meie. Eriti oluline on kõigil platvormidel olla kriisiolukorras, et adekvaatne info oleks kiiresti kättesaadav võimalikult paljudele. Muidu hakkavad inimesed infoauke täitma väljamõeldistega.

tõstatavad – pettustest rääkimine, inimeste hoiatamine levivate väärinfolainete eest –, kasutatakse väga ligipääsetavat ja kergesti mõistetavat keelt, mis on tervitatav.

Maarja: Mulle tundub, et meie enda kommunikatsioonibüroo aastatepikkune kantseliidi väljarookimine on andnud tulemusi. Lisaks suhtleme väga palju ka sotsiaalmeedias, kus ei saa kasutada keerulisi väljendeid ja loopida paragrahve, millest lugejad aru ei saa. Meie eesmärk ongi suhelda keeles, mida inimesed hästi mõistavad.

Räägime viimaks politseist ka.

Kuidas politsei enda keelekasutuse ja sõnadega hakkama saab?

Maria: Loomulikult on ja eks see on kommunikatsioonis paratamatu, et sõnumid niikuinii kõigini ei jõua ka siis, kui oleme kõigil platvormidel. Olen vaimustuses dialoogipolitsei kontseptsioonist. Minu arust on see väga ilus mõte. Kui mõni teema on plahvatusohtlik ja tekib provokatsioonide oht, siis saavadki inimesed minna otse küsima ja rääkima politseinikega, kes olukordi rahulikult lahti seletavad.

Maarja: Jaa, see on väga hea näide.

Teine hea näide, mis mulle endale meeldis, oli rahunemispeatus. See sõna ise

Maria: Mulle meeldib väga, et politsei on hakanud tegema inimnäolisemat kommunikatsiooni ehk rääkija on näha ja inimesed räägivad inimestena. Mulle meeldib, et minu kui kodanikuga üritatakse rääkida lihtsalt. See ei tähenda, et ma ei saaks keerulistest juttudest aru, aga mulle meeldib, kui riik räägib enda kodanikega ilma keerutamata. Viimasel ajal näib mulle, et kõigi nende teemade puhul, mida veebipolitseinikud

Kas politsei sõnumites on peidus ka jõud?

Eriti oluline on kõigil platvormidel olla kriisiolukorras, et adekvaatne info oleks kiiresti kättesaadav. on juba ilus ja inimlik. Mis tahes põhjusel inimene kiirust ületaski, saab ta aja maha võtta. See ei ole mingisugune karistuspink. Samamoodi on hästi inimlik ja selge sõnumiga olnud trahviteadete muudatus, mis PPA tegi. Tulime jälle sammukese inimesele lähemale ja muutusime enda ametlikes tekstides inimlikumaks, nentides, et me ju teame, et kiiruse ületajad tahaksid käituda teistmoodi.

Maria: Mina olen lootusetu optimist ja eeldan inimestest alati head, aga see, kuidas riik räägib enda inimestega ka automaatteadetes, on tõesti ülioluline.

Maarja: Meil on organisatsioonis olemas inimesed, kes mõtlevad sõna jõule iga päev. See ei ole ainult mõjusa suhtluse küsimus, vaid ka väärtuste kandmise ja usalduse teenimise koht.

Andra Jundas PPA pressiesindaja

Sõnade tähendus võib muutuda olenevalt sellest, milline on vastuvõtja taust

37

FOTOD: REELIKA RIIMAND/PPA

PERSOON

Kriisis KAAMERAGA Kui kedagi saab nimetada raudvaraks, on see PPA fotograaf Reelika Riimand, kelle terav silm ja kiire kaamera on aastate jooksul jäädvustanud tuhandeid kui mitte rohkemaid hetki politseitööst.

P

olitseisse 22 aastat tagasi tööle tulnud, toimetas Reelika esialgu fotolaboris, kuhu jõuavad näiteks kaadrid sündmuskohast või asitõenditest. Teise käega aitas ta juba toona kommunikatsioonibürood, kui kümmekonna aasta eest lõplikult sammu ainult pildistamise poole astus.

Sellest hetkest tänaseni ei ole Reelika puudunud peagu üheltki õppuselt, ürituselt, matkalt või kriisist.

2017. aasta tõi kaasa ID-kaardi kriisi. „Mäletan, et kuigi väljas ei olnud palju liikumist, olid püsti staabid, mida tuli pildistada. Nende tööd käis vaatamas ka toonane peaminister Jüri Ratas,“ räägib Reelika, mõtleb korraks ja ütleb edasivaatavalt: „Olemuslikult minu töö ju ajas muutunud ei ole.“

Kõik pildile Tõsi ta on, sest staapide tööd tuli pildistada juba järgmises kriisis, kui saabus koroonapandeemia. Olukord oli uus kõigile ning teadmatust päris palju. Kui kaadri taga lendasid paberid ja e-kirjad, peeti pikki koosolekuid ja kõnesid, siis pidi Reelika kaadri ette püüdma kogu askeldamise võimalikult ehtsa emotsiooniga. Kui inimeste näod olid peitunud maski taha, tuli meelitada kõik emotsioonid silmadesse. „Võimlemist oli hommikust õhtuni ja ootamatult palju. Pildistada tuli tööd staapides, kuid käia ka väljas enda inimesi toetamas ning meeleavaldusi ja partnerasutuste inimesi üles võtmas. Tegin pilte kõigist, kes aitasid kriisi lahendada,“ sõnab Reelika.

38

Mõne aasta pärast algas Ukrainas sõda, mis tõi Eestissegi sootuks teistsuguse hingamise. Töö viis Reelika piirile, kuhu saabus pidevalt kõrgeid külalisi meilt ja mujalt. Kuigi tõsist tööd jätkus piirile ning argiellu, on Reelikale endale enim meelde jäänud südamlik aktsioon piiril, kui Ukrainast siia saabunud peredele jagati mängukarusid. „Kui pered üle Ikla piiri tulid, auto uks lahti tehti, laps pea välja pistis ja talle mängukaru anti – see soojendas südant! Ja see laste reaktsioon, kui nad küsisid, kas nad ikka päriselt võivad selle endale võtta.“

Oleme olemas Kriisides inimesi pildile püüda ei ole enamasti keeruline, kuigi oleneb ka olukorrast. Näiteks Toompea meeleavaldustel ei soovinud politseinikud jääda näo ning nimega pildile, sest netitrollid võtsid igast võimalusest kinni neile solvavaid kirju kirjutada. Reelika sõnul on toonased hirmud edasi kandunud ja enda näoga soovitakse pildile jääda aina vähem. „Eks esimene väljakutse on alati see, kuidas inimesele läheneda nii, et saaks ta pildile naeratava näoga. Aga suurem probleem on viimastel aastatel see, kuidas teha nii, et üldse tahetaks pildile tulla. Õnneks ikkagi leidub neid, kes enda töö ja tegemiste üle uhkust tunnevad.“

Kuigi foto võib tunduda pisiasjana, on suuremate kriiside puhul vaja näha, et politsei on väljas ja aitab inimesi. „Politseinik pildil mõjub rahustavalt. Kui näitame end olukorras, kus avalikkus on rahutu, kuid meie toimetame, annab see kindlustunde, et me oleme olemas.“

Alati oodatud Üks asi on kriisid ise, kuid samas tuleb kohal olla ka õppustel, kus kriisideks valmistutakse, või siis muudel õppustel, kus enda võimekusi arendatakse.

Kui Reelika võrdleb päris elu ja õppust, jääb lihtsuse poolest võitjaks õppus. „Seal ma aiman, mis sünnib, ja saan infot küsida. Päris elus, kui sündmus toimub, ei tea kunagi, kuhupoole see võib pöörduda või kuidas kulmineeruda. Ei oska ka ette aimata, kas olen selles kohas, kus asi on, või peaksin mujale jooksma,“ ütleb Reelika ning lisab: „Mingil moel pean olema kui selgeltnägija, et saada aru, kuhu mass liikuma hakkab ja kuhu mina minema pean.“ Kuigi õppustel, isegi kui neid on aastate jooksul olnud kümneid, avastame iga kord midagi uut, siis esitavad päris elu kriisid väljakutseid rohkem.

Millest on Reelika ise enim õppinud? Ta mõtleb hetke ja kostab elutargalt, et igast hetkest on midagi õppida. Küll on ta aga kindel, et ükskõik, kas on kriis või õppus, kutsutakse ja oodatakse Reelikat alati pildistama. Siis pakib ta kaamera, võtab kaasa enda koera Blacky ning asub pildile püüdma tõelise tundega tööd politseis.

Politseiautod Ukrainasse

Mullu suvel viis PPA Ukraina politseile 31 autot. Annetuse toimetas kohale 39-liikmeline PPA töötajatest koosnev meeskond, kuhu kuulus ka Reelika.

Tuhandeid kilomeetreid pikal teel oli meeskonna tuju ülev ning ühtsustunne suur. Reelika ise tunnistab, et kuna ta on varem osalenud korduvalt väliskülaliste eskordis, ei olnud vähemalt algus liiga tundeline. „Emotsionaalseks muutusin autode üleandmise ajal. Sealsete inimeste tänulikkus ja nende siiras rõõm sellise aitamise üle tõi mulle pisara silma.“

Marge Sillaots PPA pressiesindaja Veel enne sõituminekut püüdis Reelika pildile kolleegid, kellega koos annetatud autod kohale viidi

39

VÕTI

VÕIGAS VERETÖÖ LASNAMÄEL 2024. aasta veebruar.

Kell 7.58 laekub teade, et Punasel tänaval kortermaja akendest on näha suitsu. Päästjad murravad ukse maha ning avastavad kustutustööde järel toast söestunud surnukeha.

FOTOD: REELIKA RIIMAND/PPA

Maarja-Liis Põder

T

Leo Väät

raagiline, kuid siiski tavaline tuleõnnetus muutub oluliselt, kui kohale jõuavad kriminalistid ja kohtuarst. Neist viimane tuvastab hukkunul vägivallatunnused – alalõualuu murd, marrastused silma all – ning surmaaeg jääb vähemalt neli-viis päeva varasemasse aega. Ühe hetkega muutub traagiline põleng võimalikuks tapmise sündmuskohaks.

Asja asusid uurima Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse

40

uurijad Maarja-Liis Põder ja Leo Väät – tandem, kelle nutikus ja kannatlikkus viis juhtumi lahenduseni, mis väärib kriminaalromaani lehekülgi.

Süütegeel HOT Leo tähelepanelik pilk märkas kohe, et päästjate poolt maha murtud uks oli eriline, sest lukustus reetis, et see oli kindlasti väljastpoolt võtmega lukustatud. Samuti polnud korteris elektrit, rakendunud polnud ka elektrikilbi kaitselülitid, seega ei saanud tuli alata juhuslikust lühisest ega elektriseadmest.

Ka klassikaline suitsetamisest tekkinud põleng oli välistatud, sest kohtuarsti hinnangul oli hukkunu olnud surnud vähemalt paar päeva.

Sündmuskohal töötanud uurijatel

käis peas mõtete virvarr, otsiti seoseid või viiteid kuriteole, tekkinud oli hulk küsimusi, millele polnud vastuseid. „Kuidas tekkis tulekahju? Kas see võib olla süütamine? Kes on kõige selle taga?“ olid Maarja-Liisi esimesed sündmuskohal tekkinud mõtted. Isegi kogenud uurija Leo tõdes, et selles korteris oli väga keeruline töötada: „Meil oli küll aimdus, kes võib olla kannatanu, aga visuaalse vaatlusega teda tuvastada ei olnud võimalik. Korter ja sellega koos ka ilmselt paljud asitõendid olid põlenud. Säärane sündmuskoht nõuab kannatlikkust ning tähelepanelikkust.“ Sündmuskohal jätkus usin töö ning uurijad avastasid põlenud korteris maast pooleldi sulanud plastpudeli. Lähemal vaatlusel võis eeldada, et pudeli peal olid tähed O ja T. Aimates, mis

Sündmuskohalt leitud süütegeeli pudel

41

FOTOD: PPA

PERSOON VÕTI

VÕTI

sõna need moodustada võisid, haaras Maarja-Liis telefoni ning guugeldas „süütegeel HOT“. Ei kulunud sekunditki, kui otsingumootor andis pildivaste, mis sarnanes märkimisväärselt põlenud pudeliga. Aina kindlamalt sai selgeks, et tulekahju seda surma ilmselt ei põhjustanud.

Nähtamatud tõendid Õige pea koputasid uurijad naabrite ustele, ehk on keegi midagi kuulnud või näinud. Neilt saadi kinnitus, kes seal korteris elas ja kes temaga läbi käisid.

Mitmest vestlusest jäi kõlama viide tatarlasele, kelle nimi oli Jevgeni Nurtdinov, kuid teda poldud juba mitu päeva sealkandis nähtud.

Ei ole saladus, et uurijate suurimaks abimeheks kuritegude lahendamisel on tänapäeval erinevad kaamerasalvestused. Ka Maarja-Liisi ja Leo esimene mõte oli kontrollida kortermaja valvekaameraid, ehk jäi midagi sinna peale.

Kuid võta näpust, kortermajal ega ka selle lähiümbruses ei tuvastatud ühtegi salvestavat kaamerat. „Kuid see, et me kohe füüsiliselt tõendit ei näe, ei tähenda, et seda ei eksisteeriks,“ muigas

Ka liinibussi pardakaamera salvestuselt tuvastati sündmuskohalt eemalduv hägune kogu, kel käes valged kotid

42

Turvakaamera salvestuselt tuvastati kahtlane mees, kel käes kaks valget kilekotti

Kiirabiauto kaamerasse jäi Jevgeni, kel olid jalas samasugused jalatsid nagu kuriteopaiga juures liikunud mehel

Leo. Nutikate uurijatena ringi vaadates märkasid nad, et kortermaja kõrval on linnaliini bussipeatus ja ühissõidukeil on ju tavaliselt pardakaamerad.

Sündmuskohale kaasati EKEI tulekahjuekspert, kes andis indikatsiooni, millal täpselt võis tulekahju alguse saada. „Meid huvitas ennekõike, kunas pätt sealt korterist lahkuda võis. Tulekahju areneb alguses aeglaselt ning meil ei ole mõtet otsida kurjategijat ära minemas ajal, mil päästeauto kohale jõuab. Tõenäoliselt on ta sealt juba varem lahkunud,“ selgitas Leo.

Hägune kogu, kaks kilekotti ja tossud Uurijatel oli õnne – tuvastati tõepoolest üks liin, mis põlengu tekkimise ajal oli sealt mööda sõitnud. Kuid tegu oli pimeda ajaga ning pardakaamera salvestus ei olnud just kõige kvaliteetsem.

Korduval vaatamisel tuvastasid teravsilmad kortermaja ees häguse kogu, kellel oli käes kaks suurt valget kilekotti. „See oli ülioluline tõend. Nüüd oli meil vähemasti mingisugunegi kaamerapilt kellestki, kes vahetult enne väljus sellest trepikojast,“ rõõmustas Maarja-Liis. Sarnast kogu otsiti teisteltki läheduses olevatelt kaamerasalvestustelt.

Samal ajal püsis uurijate kuklas mõte naabrite mainitud Jevgenist, kes juhuslikult samal päeval endale kiirabi kutsus. Väidetavalt oli ta kukkunud nõnda kehvasti, et tema nina vajas

VÕTI

meedikute hoolt. Kiirabi pardakaamera salvestusi vaadates jäid aga uurijatele silma Jevgeni tossud – need olid täpselt samasugused nagu hägusel kogul sündmuskoha lähedalt saadud kaamerasalvestustel. „Eraldi ei andnud need salvestused meile suurt midagi, aga kogumis aitasid väita, et just Jevgeni Nurtdinov oli see, kes varahommikul põlenud korteriga trepikojast lahkus,“ sõnas Leo. Kogenud uurijad teavad, et kõige raskemini avastatavad on kuriteod, kus kannatanul ja kahtlustataval ei ole ühtegi varasemat seost. Kuid selliseid tapmisi toimub harva, tavaliselt on osalised ikkagi omavahel tuttavad. Seega kaardistasid uurijad kannatanu kõneeristused, kust paistis seos Jevgeniga, kuigi too oli oma telefone ja kõnekaarte väga sageli vahetanud. Samuti võeti Jevgeni kõneeristused ja asukohaandmed, et analüüsida tema liikumisi. Need said hiljem kohtus oluliseks tõendiks, sest näitasid selgelt kahe omavahelist seost.

Seni kogutud tõenditest ja uurijate siseveendumusest, et kuriteo taga on just Jevgeni, piisas, et mees juba järgmisel päeval kinni pidada. Ülekuulamisel ei rääkinud ta politseile midagi.

Prokuratuur taotles mehe vahistamist, mille kohus ka rahuldas. Jevgeni võeti esialgu kaheks kuuks vahi alla. Uurijate töö sellega ei lõppenud, endiselt polnud

Kogenud uurijad teavad, et kõige raskemini avastatavad on kuriteod, kus kannatanul ja kahtlus­ tataval ei ole ühtegi varasemat seost. koos piisavalt tõendeid, et mees tapmises või süütamises süüdi mõista.

Kaklus korteris Kuigi Jevgeni ütluste andmisest loobus, otsustasid uurijad veel kord küsitleda kannatanu naabreid. Ülemise korruse naabriga vesteldes selgus, et 28. veebruaril olid kannatanu Aleksei (nimi muudetud) ja Jevgeni koos oma elukaaslase Jaanaga (nimi muudetud) olnud tema korteris. Mingil hetkel tekkis Aleksei ja Jevgeni vahel nõnda suur konflikt, et Jevgeni teist meest lõi, too põrandale kukkus ja tema ninast verd jooksma hakkas. Selle peale viskas ülemine naaber külalised oma korterist välja ja nad suundusid korrus allapoole Aleksei juurde. „See oli meie jaoks ülioluline teadmine,“ rääkis Maarja-Liis. „Kuigi varem ei taibanud tunnistaja seda lugu

meile rääkida, sest põleng toimus ju kaklusest mitu päeva hiljem, oli nüüdseks meil teadmine ja veendumus, et tegelik surm oli aset leidnud paar päeva varem, st 28. jaanuar sobis ajaraami.“ Uurijate peas hakkas arenema teooria, et tapmise hetkel oli ruumis kolm inimest: kannatanu Aleksei, Jevgeni ja Jaana. Viimane otsustas oma lähedase vastu ütluste andmisest loobuda – tal oli selleks täielik õigus. Süütamises teda kahtlustada ei saanud, sest sel ajal viibis Jaana raviasutuses. Jevgeni politseiga koostööd teha ei soovinud.

Sündmuskoht ise oli põlenud. „Seega tuli meil kõik võimalikud kahtlused, mis muidu tuleb kahtlustatava kasuks tõlgendada, muude tõenditega kõrvaldada,“ rääkis Leo. Kriminalistid tegid ülemise korruse naabri juures sündmuskohavaatluse ning tänu heale tehnikale märkasid kardinatel ja kohas, kus konflikt oli arenenud, verepiisku. Hilisem DNA-ekspertiis kinnitas, et verepiisad kuulusid tõepoolest kannatanule. Seega tuli uurijatel asuda tõendama süütamist. „Kui suudame tõendada, et Jevgeni pani korteri ja surnukeha põlema, aitab see toetada ka versiooni, et tema oligi tapja. Niisiis hakkasime tööd tegema süütegeeli pudeliga, mille sündmuskohalt leidsime,“ rääkis Maarja-Liis.

Kriminalistid tuvastasid kardinatel, mille lähedal konflikt oli arenenud, mitmeid verepiisku

43

VÕTI

Heinakuhjast süütepudeli otsimine „Senistest kaamerapiltidest teadsime, et trepikoja ukse juurest tuleb Jevgeni, aga me ei saanud väita, et ta tuleb just sellest konkreetsest korterist. Kuid kuriteo tõendamiseks on vaja ta mõtteliselt panna konkreetsesse korterisse.

Süütegeeli pudel andis meile selle jaoks idee,“ rääkis Leo. Nimelt oli pooleldi põlenud pudelil näha tootmiskuupäev 16.01.2024 ja partiinumber. Maarja-Liis tegi päringu süütegeeli tootnud firmasse, kust selgus, et konkreetse partiinumbriga toodeti 980 pudelit süü-

44

tegeeli. „Meil tuli hakata kõigi nende pudelite asukohti välja selgitama!“ selgitas naine. „Võisime ju teha kõikidesse poodidesse 980 pudeli kohta päringud, aga Jevgenil olid taustal ka vargused. Meil oli igati põhjust arvata, et seda süütegeeli ta ei ostnud. Otsi nagu nõela heinakuhjast. Kust ta selle võttis?“ mõtiskles Leo. Kasutusele võeti vana hea välistamismeetod. Tootjalt saadi info, et osa pudelitest oli veel nende juures, osa müüdud edasi kahele partnerile.

Neist üks sõnas, et kõik nendele saadetud 480 pudelit seisavad veel vahelaos.

Teisele partnerile saadeti 60 pudelit, kes oli need omakorda müünud tanklaketile Circle K. „Saime tabeli, kus oli näha, mitu pudelit igasse tanklasse läks. Sealt hakkasime välistama tanklaid, mis said oma pudelid pärast põlengut. Samuti saime välistada tanklad, mis jäid Tallinnast kaugemale. Lõpuks jõudsime nõnda 980 pudelist umbes kümne pudelini, mille seas võis olla ka see, millega süüdati korter,“ rääkis Maarja-Liis.

Uurijatel oli tõendamiseks vaja videopilti sellest, kes konkreetse pudeli ostis või võttis. Teada oli, et esimesed

Lõpuks jõudsime nõnda 980 pude­ list umbes kümne pudelini, mille seas võis olla ka see, millega süüdati korter.

Tankla turvakaamera salvestuselt oli näha, kuidas Jevgeni ja Jaana varastasid süütegeeli, millega hiljem surnukeha süüdati

pudelid partiist liikusid Tallinna tanklatesse 19. jaanuaril. „Kui vaadata 19. jaanuarist 2. veebruarini tanklate videopilte, siis jäämegi neid vaatama. See on ebareaalne töömaht!“ ohkas Leo. Et saada kaamerasalvestuste mahtu natukenegi väiksemaks, käisid uurijad kõik tanklad ükshaaval läbi ja palusid teenindajatel vaadata üle, kas konkreetse partii süütegeeli pudelid on alles.

Tanklad, kus olid kõik pudelid olemas, tõmmati videosalvestuste küsimise nimekirjast maha.

Lõpuks jäi uurijatel sõelale kolm tanklat, kust mingil põhjusel oli pudel või isegi mitu kadunud. Õige pea tuli ka ühest neist tanklatest teade. Nad tuvastasid kaamerasalvestuselt, kuidas kaks meest toimetasid midagi väljas müügikapi juures. Pärast seda oli neil sealt kolm pudelit kaduma läinud. „Nad saatsid meile video, ning kuigi mõlemal olid kapuutsid peas ja maskid silmini, tundsime sealt ära Jevgeni ja Jaana. Aga kui tanklast öeldi, et videos on kaks meest, kuidas siis meie väidame, et üks neist on naine,“ muretses Maarja-Liis.

Jaana kandis süütegeeli varastades seljas sama jopet, mis rippus kuriteopaigal nagis

VÕTI

Pusletükid loksuvad paika Tähelepanelikud uurijad märkasid, et seljakott, mis Jaanal tankla salvestusel seljas oli, klappis sellega, mis oli Jevgenil kinnipidamise hetkel kaasas. Samuti oli uurijatele tuttav jope, mis naisel seljas oli. Tundus, nagu oleks nad seda kusagil näinud. Alles hiljem uuesti sündmuskoha esimesi fotosid vaadates tabas neid heureka. Samasugune jope rippus põlenud korteri esikus!

Maarja-Liis ja Leo läksid tagasi sündmuskohale, võtsid kaasa esikus rippunud jope ja tegid sellele DNA-ekspertiisi. „Eeldasime, et jope on ilmselt kannatanu oma ja tema DNA-d täis.

Aga meil oli vaja tõestada, et just Jaana on seda jopet kandnud. Seega võtsime

„Uurijana on kahju, et Jaana lõpuni välja ütlusi ei andnud. Oleks ikkagi tahtnud kõrvaltvaataja pilgu läbi teada, mis täpselt säärase kuriteoni viis.

Võime seda küll tõendite pinnalt järeldada, aga päris tõde ei saa me ilmselt kunagi teada,“ ohkas noor uurija.

Modus operandi

Mõlemad uurijad tõdesid, et tegu oli kindlasti keskmisest keerukama, aga ka põnevama juhtumi uurimisega.

Jevgenile polnud see sugugi mitte esimene süütamine. „Tal oli varemgi olnud konflikt ühe Maxima turvatöötajaga, kes vist viitas talle kui vargale.

Jevgeni solvus selle peale tohutult, läks sinna hiljem tagasi ja pani poe bensiiniga põlema,“ kirjeldas Maarja-Liis. „Meie jaoks oli see oluline infokild, sest näitas tema modus operandi’t ehk tegutsemisviisi.“

ta palju hullemaid tegusid korda saatnud, aga kui keegi teda varguses süüdistab, läheb ta eriti põlema,“ muigas Maarja-Liis.

Mõlemad uurijad tõdesid, et tegu oli kindlasti keskmisest keerukama, aga ka põnevama juhtumi uurimisega, kuhu panustas kogu isikuvastaste kuritegude talitus. „Meil oli õnne ka, mis seal salata. Et see pudel jäi täpselt õige

Jevgeni juurest leiti omapärane kirves, mida võidi kuriteo toimepanemisel kasutada, kuna ohvril oli hulganisti tömbi esemega tekitatud vigastusi

proove näiteks varruka äärest, kaenla alt, kaela juurest, st kohtadest, kuhu lihtsalt möödaminnes DNA ei pudene.

Saime positiivse tulemuse ning seeläbi ka veendumuse, et tankla videopildis on just Jaana,“ rääkis Leo. Nüüd hakkasid kõik pusletükid sobituma. Näiteks leiti kinnipidamisel Jevgeni juurest ka omapärane kirves.

Kohtuarstlikus ekspertiisiaktis oli viidatud, et kannatanul oli palju hulgivigastusi, mis võisid olla tekitatud sellesama kirve tömbi otsaga.

Surmaga lõppenud konflikt sai alguse pealtnäha tühisest tülist. Jevgeni olevat ülemise naabri korteris süüdistanud Alekseid ühiselt sõbrannalt laenatud raha kulutamises. „Miks see nii räigelt eskaleerus seal all edasi, teab ilmselt vaid Jevgeni. Küllap tegi ka alkohol oma töö,“ oletab Maarja-Liis.

Mõni päev enne tapmist oli Jevgenil konflikt Tallinna kesklinnas, kus oli mängus ka nuga. Päev pärast süütamist oli järgmine vägivallaga päädinud konflikt, kus ta võttis muuhulgas välja sellesama kirve, millest eespool juttu oli. Kinnipidamisel leiti tema asjade hulgast tulirelv. Kõik see ilmestas nii uurijatele, prokurörile kui ka kohtule Jevgeni ohtlikkust ja seda, et tema riskantne käitumine aina eskaleerus.

Kohtuistungitel mainis Jevgeni küll moka otsast süütamist, kuid tapmist ei võtnud ta lõpuni omaks. Möönis vaid, et võimalik, et tema tegevuse tagajärjel see juhtus, aga ta ei tahtnud seda teha.

Samas nentisid mõlemad uurijad, et kannatanu vigastused räägivad täiesti teist keelt. Süütepudelite vargust eitas Jevgeni samuti. „Ei tea jah, mis tal selle vargustega seostamisega on. Ometi on

koha pealt põlemata ja et buss täpselt õigel hetkel sündmuskohast mööda sõitis. Aga õnn tuleb ikka selle õuele, kes vaeva näeb. Lahendused ise sülle ei kuku ega lahendajat üles ei otsi,“ sõnas Leo. 2025. aasta jaanuaris mõistis Harju maakohus 40aastase Jevgeni Nurtdinovi süüdi ja määras talle tapmise eest 11 aastat vangistust. Süütamise eest määras kohus talle kaks ja pool aastat vangistust, avaliku korra raske rikkumise eest kaks aastat ning varguste eest kaheksa kuud. Liitkaristusena määras kohus Nurtdinovile 13 aastat vangistust.

Jevgeni Nurtdinov sellega nõus ei olnud ning kaebas otsuse edasi ringkonnakohtusse.

Annika Maksimov PPA pressiesindaja

45

Eesti polit Rain Vosman

FBI AKADE

46

Üüratu õppekompleks.

Taevatäis Black Hawke.

Lakkamatud relvapaugud. Tuhanded tulevased eriagendid, luureanalüütikud ja teised õiguskaitseametnikud.

Tere tulemast FBI akadeemiasse!

A

asta alguses sai Lõuna prefektuuri kriminaalbüroo juht Rain Vosman harukordse võimaluse õppida kümne nädala vältel USAs Virginias FBI akadeemias.

Kuidas kõigi seast just Eesti politseinik FBI akadeemiasse õppima pääses?

seinik

EMIAS

FBI pakub kord aastas ühele politseijuhile Balti riikidest rotatsioonikorras võimalust õppida FBI akadeemias. Selleks teeb FBI kohalik atašee liikmesriigile ettepaneku valida välja sobilik kandidaat, kellele tehakse põhjalik taustaanalüüs ning kes läbib ammendava inglise keele testi ja füüsilised katsed. Lisaks tuleb arstidel kinnitada, et kandidaat on terve ja võimeline läbima FBI sportlikke väljakutseid. Kui katsed tehtud ja dokumendid korras, väljastab USA viisa ning FBI akadeemia arvab inimese oma nimekirja. Ühel kursusel õpib 225 Ameerika politseijuhti ning nende kõrval mõnikümmend välisriikide politseijuhti mujalt maailmast. Näiteks õppisid minu kursusel lisaks mõnedele Euroopa riikide politseijuhtidele Austraalia, Lõuna-Korea, Saalomoni Saarte, Türgi, Iraagi, Katari, Pakistani, Kambodža ja Tai politseijuhid.

Mis sind kohale jõudes ees ootas?

See vaatepilt oli hoomamatu. Akadeemia asub merejalaväelaste sõjaväebaasi üüratu ja tugevalt turvatud territooriumi südames. Sel ligemale 156 hektari suurusel alal on peale massiivse väljaõppekeskuse suured hotellitüüpi ühiselamud, lahmakas kriminalistikalabor, kolmekorruseline raamatukogu, mitu spordisaali ja lasketiiru, ujula, välistaadion ja palju muud.

47

FOTOD: ERAKOGU

HARIDUS

FBI akadeemiast saadud teadmiste ja kogemuste kõrval peab Rain sama tähtsaks kõiki uusi kontakte ja partnereid, kellelt vajaduse korral Eesti politseitöö heaks nõu küsida

Kas kogu kompleks on mõeldud akadeemia õppurite treenimiseks?

Peamiselt on kompleks mõeldud akadeemias õppivatele FBI eriagentidele, luureanalüütikutele, USA politseijuhtidele ja õiguskaitseametnikele, DEA agentidele ning välispartneritele. Samas tegutsevad selle akadeemia juures iga päev ka FBI pantvangide vabastamise eriüksus, kriminalistika meeskond ja FBI taktikaline eriüksus SWAT. Seega lakkamatud relvapaugud ja öises taevas harjutuslende sooritavad Black Hawkid on kõik see aeg seal täiesti tavaline nähtus.

Kuidas õpe välja nägi?

Õppimine FBI akadeemias meenutab kohati kaitseväeteenistuse sõduri baaskursust. Kehtivad ranged reeglid ning valitseb tugev kontroll. Õpe algab hommikul vara ja lõpeb õhtu hakul.

Päeva- ja nädalakavad on üsna tihedalt planeeritud nii õppe kui ka muude väljasõitude või ühisüritustega. Kusjuures õppe, sealhulgas füüsilist vastupidavust nõudvate tundide ajal tuleb kogu aeg kanda FBI akadeemia vormi.

Kogu õppeaeg oli sedavõrd in-

Teisi FBI-s õppinud PPA ametnikke: Rainet Juuse • Rait Pikaro Ats Kübarsepp • Priit Põdra Steven Berg • Margo Kivila Ago Leis 48

tensiivne, et lähedastega sain sel ajal suhelda minimaalselt, peamiselt vaid nädalavahetustel. Need olid ka ainukesed korrad, kus eesti keeles rääkida sain. Õpe toimus inglise keeles ning peamiselt loengu-seminari formaadis.

Kokku läbisin kuus õppeainet. Paljuski analüüsisime erinevate juhtumite lahenduskäike ning pidasime pikki arutelusid. Sekka tuli teha üksjagu koduseid kirjatöid ja esitlusi.

Aga kõige tähtsam kirjatööde kõrval oli kehaline eriettevalmistus.

Jah, FBIs pannakse väga suurt rõhku füüsilisele eriettevalmistusele, sest piltlikult öeldes on eesmärk, et iga agent suudaks ka käsivõitluses vastast alistada. Nii on vähemalt neljal korral nädalas kõigile ette nähtud kohustuslikud sporditunnid. Sellele lisaks toimub kord nädalas poole päeva pikkune füüsiline proovilepanek: tempojooksud, mitmetahulised suure intensiivsusega treeningud või näiteks ka kuulsa kuue miili takistuskrossi läbimine. Põhirõhk on füüsilistel katsumustel, mille läbimine eeldab tugevat meeskonna toetust. Mulle, kel on spordihing, sellised väljakutsed sobivad. Oma füüsilise ettevalmistuse poolest olin rühmas tugevaimate seas, mispärast kutsusid sõbrad mind tihti hulluks eestlaseks (crazy estonian).

Kas leidus kursusel mõni aine, mis sind samamoodi nagu sport sütitas?

Üheks minu lemmikuks sai kursus,

kus õppisime läbirääkimisi kriisiolukorras. Õppejõud oli FBI staažikas läbirääkija Vincent Dalfonzo, kelle pagasis on lugematu arv raskeid pantvangikriiside läbirääkimisi. Näiteks pidas just tema läbirääkimisi terroristidega, kes Bostoni maratonil plahvatuse korraldasid. Samuti oli tema see, kes rääkis läbi Somaalia piraatidega, kes kaaperdasid tankeri ja võtsid meeskonna pantvangi. Elust enesest näidete varal analüüsisime pantvangikriise ühelt ja teiselt poolt ning õppisime neid olukordi lahendama, lähtudes FBI töömeetoditest ja taktikatest. Võimas kogemus.

Võtsid valikaineks ka terrorismivastase võitluse loengu.

Selles õppeaines avasid FBI erinevate äärmusrühmituste analüütikud detailideni niisuguseid tänapäeva terrorija äärmusorganisatsioone nagu ISIS ja Al-Qaeda. Analüüsisime terrorismi olemust ning arengut nii radikaliseerunud islamistliku terrorismi kui ka parem­ äärmusliku ekstremismi (sh terrorismi) vaates.

Põnevalt kõlab valikaine vägivallakuritegude uurimise strateegiatest.

Selles aines vaatlesime, kuidas uuritakse raskeid vägivallakuritegusid, mis USA

Füüsilise ettevalmistuse poolest olin rühmas tugevai­ mate seas, mispärast kutsusid sõbrad mind tihti hulluks eestlaseks. näitel tähendavad paljuski jõhkraid kartellisõdu. See loeng oli hea raputus, et mõista, kui turvaline ikkagi Eestis elada on. Teiselt poolt nägin suurt kontrasti uurimisvõimekuses. Pole ka imestada, FBI ongi kahtlusteta maailma üks võimsamaid uurimisasutusi. Saanud lähemalt aimu nende kriminaaluurimise süsteemist, kübervõimekusest, nüüdisaegsetest tehnoloogilistest lahendustest ja üüratust üleilmsest agentide võrgustikust, on hea teada, et meil on väga raskete juhtumite uurimise korral olemas niivõrd võimekas partner.

meediakanalid on teinud palju tööd, et võimalikult paljud oleksid seisukohal, nagu peaks Euroopa ise Ukraina abistamiseks rohkem panustama.

Rääkisime neil teemadel palju, tõin Eestist värskeid näiteid agressorriigi vaenuliku tegevuse kohta, mille initsieerisid Vene eriteenistused. Sama tegid meie seltskonnas olnud soomlased ja rootslased ning näis, et meil ehk õnnestus mõnegi mõttemaailma avardada, sest uudishimu oli suur ja küsimusi küsiti hästi palju.

Millise tundega tagasi koju tulid?

Kui FBI peadirektor Kash Patel audi-

tooriumi ees mu kätt surus ja lõputunnistuse ulatas, oli ikka väga uhke tunne. Olen küll varem mitu korda turistina USAs käinud, aga kümme nädalat oli piisavalt pikk aeg, et päriselt ameeriklaste hingeelu ja mõttemaailma näha. Tunnen, et leidsin hulga usaldusväärseid ja arvestatavaid partnereid, kellelt vajaduse korral nõu küsida, rääkimata akadeemiast saadud teadmistest ja kogemustest, mida saab Eestis meie politseitöö heaks nüüd käiku lasta.

Kerly Virk PPA pressiesindaja

Lisaks läbisid kursuse kriisiolukordade juhtimisest.

Selles õppeaines arutlesime erinevate kriisiolukordade põhjal, mis lahenduskäike lubavad kehtivad õigusnormid ning millised on seejuures sotsiaalsed normid. USA näitel on muidugi suureks riigisiseseks murekohaks tulirelvad. Nende omamine ja kandmine on justkui põhiõigus, mida riik ei reguleeri. Nii on seal ka üsna tihti väga kriitilisi vahejuhtumeid tulirelvadega.

Kui palju tuli teil jutuks ärev julgeolekuolukord Euroopas?

Tuleb tõdeda, et paraku suurem osa USA politseiametnikest seda ärevust ei tunneta. Trumpi valitsust toetavad

Lõputunnistuse andis Rainile üle FBI peadirektor Kash Patel

49

SUURÜRITUS

FOTOD: REELIKA RIIMAND

POLITSEIoperatsioon keset laulu ja tantsu Et tänavuse rahvarohke laulu- ja tantsupeo turvalisust parimal moel tagada, võtab politsei appi nutika tehnoloogia ja paneb tööle jalgsi­ patrullid, kelle põhitöö on pidulistega suhelda.

L

FOTO: MARTIN DREMLJUGA

aulu- ja tantsupeo planeerimine on suur ühine pingutus, mis põhineb usaldusel. Enne pidu asuvad tööle kümned toimkonnad alates helist ja toitlustusest kuni transpordi ja majutuseni. Turvalisuse tagamisel on politsei alati üks olulisemaid partnereid. Laulu- ja tantsupeo sihtasutus annab korraldajana politseile vajaliku sisendi ning saab vastu tugeva koostöö ja usaldustunde, mis aitavad nii suurt sündmust kindlalt ette valmistada. „Täna siin kontoris istudes ei tea ma pooltki sellest, kuidas politsei töötab, ega pea selle pärast muretsema,“ ütleb laulu- ja tantsupeo sihtasutuse juht Margus Toomla. „Just see, et nad

Margus Toomla

50

Kristel-Liis Kaunismaa

on meiega ühise laua taga ja mõtlevad kaasa oma vaatenurgast, loob korraldajana mulle turvatunde.“ Margus on siiralt tänulik kõigile, kes politsei- ja piirivalveametis selle sündmuse kordamineku nimel panustavad. „Neid politseitöötajaid on palju – nii neid, kes plaanivad, kui ka neid, kes on kohal.

Niisugune ühine osalus on suur osa sellest, miks pidu õnnestub.“ „Laulu- ja tantsupeo jaoks peavad politseinikud olema keskmisest rohkem avatud ning kiire mõtlemisega, sest nende juurde tullakse kõikide maailma küsimustega. Näiteks võib ju mõelda, et kas politseinikuna peab oskama vastata, mis buss Tondilt väljub. Aga just neil hetkedel peame olema hästi avatud,

valmis suhtlema,” sõnab politseikapten Kristel-Liis Kaunismaa, rääkides politseinike tööst laulu- ja tantsupeonädalal Tallinnas.

Suvisel XXVIII laulu- ja XXI tantsupeol on liikvel ligikaudu nelisada politseinikku, kes kõik tagavad peoliste turvalisust. „Kaasatud on kiirreageerijad, eriüksus, drooniseire, koerad, liikluspatrullid, kriminaalpolitseinikud – kõik liinid on esindatud,” avab lauluja tantsupeo politseioperatsiooni juht Vaiko Vaher.

Kui tavapäraselt lasub Eestis avaliku ürituse turvalisuse eest vastutus korraldajal, siis on laulu- ja tantsupidu oma mastaabilt erandlik. Nii suure rahvahulga ja linnaruumis kulgeva sündmuse

PERSOON

puhul võtab tavalisest suurema vastutuse enda peale politsei- ja piirivalveamet. „Tõesti, kuna nii palju Eesti inimesi on kohal, tunnetab politsei ühiskondlikku vastutust avaliku korra tagamise eest,“ sõnab politseimajor Roger Kumm, kes korraldas möödunud aastal laulupeo politseioperatsiooni. „Seda enam, et rongkäik toimub tänavatel – siin on politseil palju kogemusi ja teadmisi, kuidas turvalisust tagada.“

Teistsugune tänavapilt

Vaiko Vaher

Roger Kumm

Laulu- ja tantsupeo ajal muutub linnapilt mitte ainult rahvahulkade ja rongkäikude, vaid ka inimeste käitumise poolest. „Laulu- ja tantsupeol on hästi

51

SUURÜRITUS

tunda inimeste ühtehoidmist,“ kirjeldab Kristel-Liis. „Kui tavaelus võib juhtuda, et keegi kukub ja temast minnakse kambakesi mööda, siis peo ajal sellist asja ei kohta. Iga rätik või sall, mis on maha kukkunud, tuuakse politseitelki. Öeldakse, et näete, leidsime. Kui keegi nutab, astutakse kohe ligi: „Mis juhtus?

Kas sa vajad abi?” Nuttev laps juhatatakse politseitelki, otsitakse abi, leitakse lahendus.“ Sama avatus ja hoolivus peegeldub ka noorte seas. Nad julgevad tänaval läheneda, küsida juhatust, rääkida ning näidata oma asju.

Kristel-Liisile on eriliselt meelde jäänud need põgusad hetked, mil politseinikke tänatakse. „Väga tihti tullakse ja öeldakse aitäh, ja siis juba joostakse edasi. Me ei teagi täpselt, mille eest see tänu tuli, aga see puudutab. Eks me kõik vajame mõnikord lihtsalt seda väikest märkamist.“ Suursündmus on politseinikele isiklikult liigutav. „Mõlemad minu lapsed on laulukaare all laulnud ja mul on olnud võimalus teha tööd sel ajal, kui noorem laps laulis. See tunne oli kuidagi eriti võimas,“ räägib Kristel-Liis. Paljud politseinikud on saanud sama kogeda, kui nende lapsed on tantsinud või laulnud. „Kui seisan tööpostil ja tean, et kuskil seal laululaval on ka minu oma laps, siis on meie töö kuidagi eriti tähenduslik.“

melust ja liikumisest. Eelmise peo politseijuht Roger meenutab, et politseinikud olid hingega asja juures, suhtlesid noorte ja lastega ning lõid patsu. „Kes tegi tantsuliigutusi kaasa, oldi rahvaga koos. See on teistmoodi üritus, kus igaüks tajub väga vahetult, et politseinik on osa kogukonnast.”

Sama kinnitab Kristel-Liis: „Politseinikud on rongkäigu ajal hästi nähtavad; jälgime ümbrust, aitame, kui vaja.

Samas läheme selle meluga ise kaasa – lehvitatakse, naeratatakse, tehakse pilte. Selline suhtlus politseinike ja piduliste vahel ei ole juhus, vaid suurpeo loomulik osa.“ Vaiko lisab: „Just seetõttu paneb politsei tänavu tööle eraldi jalgsipatrullid, kelle ainus ülesanne ongi piduliste ja peokülalistega suhelda. See annab omakorda aega ja ruumi teistele politseipatrullidele, kes hakkavad lahendama suuri turvalisuse tagamisega seotud väljakutseid.“

Seitse ametit

Nutikad turvalahendused

Laulu- ja tantsupeo ajal muutub politseitöö olemus. Peale turvalisuse tagamise ollakse kohal ka inimestena, osana

Tänavusel laulu- ja tantsupeol katsetab politsei mitut uut tehnoloogilist lahendust, mida ei ole varem selle suursünd-

Laulu- ja tantsupidu on teistmoodi üritus, kus igaüks tajub väga vahetult, et politseinik on osa kogukonnast

Isegi siis, kui politseinik ei laula ega tantsi, saab ta peost osa selle turvalisust tagades

52

muse juures kasutatud. Kaasatakse kolm kaitsetööstusettevõtet, kelle pakutav tehnoloogia aitab tuvastada ja kiirelt reageerida mistahes ohule. „Peamiselt paneme selle tehnoloogia tööle drooniseireks ja -tõrjeks. Lisaks proovime üht uut lahendust, mis võiks tulevikus lihtsustada kriminaalpolitseinikel raskeid kuritegusid lahendada,“ selgitab Vaiko. „Rakendatakse ka interaktiivset lahendust, mis võimaldab politseitöö käigus kogutud teavet kaardil visualiseerida. See aitab olukordi paremini mõtestada ja otsuseid kiiremini langetada. Meie eesmärk on testida sellel suurüritusel uudseid lahendusi, mis aitaksid edaspidi politseitööd tõhusamalt teha.“

Turvameetmeid tingib päevapilt Igal laulu- ja tantsupeol otsitakse uuesti vastust küsimusele, kuidas tagada turvalisus nii, et see ei pisendaks pidulikkust ega tekitaks inimestes hirmu. Näiteks oli möödunud peol just rongkäik see, kus tasakaalu leidmine turvameetmete tagamiseks oli parasja-

SUURÜRITUS

gu keeruline ülesanne. „Kas kasutada jalakäijate turvalisuse hoidmiseks betoonplokke? Kui palju tänavaotsi blokeerida? Peame hoolitsema kõigi turvalisuse eest, aga iga säärane füüsiline tõke muudab nii tänavad kui ka peokoha justkui sõjatandriks,“ kirjeldab Roger. „Inimesed ei pruugi mõista, et need tõkked on nende kaitseks. Nähes selliseid massiivseid betoonist barjääre, tekib paljudes ohutunne, et midagi on valesti.“ Seega otsustas politsei kasutada lisatõkete kõrval nii palju kui võimalik juba olemasolevat keskkonda. „Olgu selleks näiteks tsiviilsõidukid, politseinike ja päästjate autod, ka lapsi transportinud koolibussid. Teisisõnu, me ei toonud tänavatele midagi, mis oleks mõjunud kunstlikult või ka hirmutavalt,“ selgitab Roger.

Mis turvameetmeid politsei parasjagu rakendab, sõltub paljuski kohalikust päevapildist ning sellestki, mis mujal maailmas on sündinud. Näiteks toimus ühel aastal Saksamaal suurüritusel vahetult enne pidu äkkrünnak, mis nõudis, et kogu lähenemine ümber mõtestataks. „Mõni otsus tundus esialgu isegi endale harjumatu. Näiteks soovitasime tungivalt, et rongkäigus ei kasutataks õhupalle, sest nende katkiminek võib tekitada paanikat. Võiks ju küsida, kes siis keelaks õhupalle, aga kui osalejatele otsuse tagamaid avasime, olid kõik väga mõistvad,“ meenutab Kristel-Liis. „Maakonna kollektiivid olid juba ette tellinud hulga õhupalle, aga kui ütlesime, et turvalisuse kaalutlustel sel aastal pole pallid lubatud, noogutati mõistvalt.“

Harjutades ootamatusteks Et paremini valmistuda võimalike ohuolukordade lahendamiseks, on politsei mitu aastat korraldanud enne pidu koos partneritega lauaõppusi. „Juba mõningad aastad oleme mänginud osalistega selliste suurürituste puhul lauaõppuses läbi erinevaid situatsioone,“ selgitab Roger. Harjutatud on nii väiksemaid juhtumeid – näiteks liiklusõnnetusi või valesti pargitud sõiduki kiiret teisaldamist – kui ka tõsisemaid stsenaariume, sealhulgas võimalikke ründeid. Õppusi on tehtud nii sisemiselt kui ka koostöös selliste partneritega nagu päästeamet, munitsipaalpolitsei ja teised.

Niisugune eeltöö aitab reageerida ootamatutes olukordades, nagu juhtus

Politsei segakoor aKord

viimasel laulupeol. „Toona oli tugev vihm koos äikesega ja äike oli tõesti väga-väga tugev. Müristamine oli vali ning see tekitas inimestes hirmu ja paanikat,“ meenutab Roger. „Inimesed olid tohutult ehmunud ja lagedal olles tekkis neil hirm. Siis hakkasid nad suruma läbi väikese värava, kus turvafirma kontrollis käepaelu. Tavaliselt tekivad sellise masside liikumisega kõige suuremad ohud.

Inimesed vigastavad end, trambitakse üksteisest üle. Aiad võivad vajuda kokku, sest need toetuvad maa peale ega ole püsivalt kinnitatud.“ Tema sõnul oli sel hetkel selge, et olukord võib kontrolli alt väljuda. „See surve oli nii suur, et oli näha – see läheb käest ära. Tuli hästi kiiresti ise masse suunata nii, et kord käest ei läheks. Just säärasteks ootamatusteks politsei harjutabki.“

Väärt kogemus Laulu- ja tantsupeonädal on politseinike jaoks intensiivne ja nõuab energiat.

Siiski kinnitavad kõik, kel on olnud võimalus selles kaasa lüüa, et kogemus on seda väärt. „See on üdini positiivse auraga ettevõtmine, mis süstib meisse nii palju energiat. Pean küll tunnistama, et olin pärast seda väga väsinud, aga samal ajal hoiab niisugune üritus meid laetuna veel päris pikalt. See on just kui pikamaajooks, kus väsimus ja rahulolu käivad käsikäes,“ räägib Roger.

Sarnast mõtet kordab ka Vaiko: „Naeratav suu ja samal ajal terav pilk – ma arvan, et see on üks politseitöö kõige positiivsem osa. Tihti on igapäevatöös negatiivsust, aga see on pidu, kus on ainult positiivsus.“ Laulu- ja

Politseikoorid pääsesid laulupeole XXVIII laulupeo „Iseoma“ kunstilise toimkonna otsusel läbisid politsei segakoorid aKord ja Chorus Menticum edukalt ettelaulmise ning pääsesid laulupeole.

Kui tantsupeolised annavad oma kolm etendust 3. ja 4. juulil Kalevi staadionil, siis laulupeo rongkäik ja avakontsert toimuvad 5. juulil ning suur kontsert 6. juulil.

tantsupeo ajal on tunne, et ollakse osa millestki suuremast. „Isegi kui keegi on kõige külmem, kõige tuimem inimene, siis pole võimalik, et ta ei taju selle rahvapeo tähtsust nii piduliste, külaliste kui ka kogu Eesti jaoks,“ ütleb Kristel-Liis. „Isegi siis, kui politseinik ise ei laula ega tantsi, saab ta laulu- ja tantsupeost nii suurelt osa teadmises, et kõik möödus turvaliselt. Laulu- ja tantsupeo eduka korraldamise taga on palju partnereid ja inimesi, kes kõik annavad oma panuse peo õnnestumisse. Ma usaldan neid igati, eriti politseid, kelle headesse kätesse oma turvalisuse usaldame.“ Tänavune XXVIII laulu- ja XXI tantsupidu toimub 3.–6. juulil Tallinnas. Laulupeo kunstiline juht on Heli Jürgenson, tantsupeo pealavastaja Helena-Mariana Reimann ning rahvamuusikapeo loominguline juht Helin Pihlap. Laulu- ja tantsupidu korraldab Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus.

Marita Ausmaa Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus

53

ISEOMA FOTO: ERAKOGU

patrullpolitseiniku pilgu läbi Politseivormis inimeses ei nähta sageli isiksust, vaid justkui seaduse pikendust või süsteemi osa. Tegelikkuses on iga patrullpolitseiniku taga inimene oma väärtuste, tunnete, kahtluste ja valikutega. Just selles rollis kujunebki välja midagi väga isiklikku ja samas üliolulist – iseoma.

54

Kirsika Kõiv

ESSEE

S

ee ei ole pelgalt identiteet, vaid sügavalt juurdunud tunnetus iseendast, mis mõjutab meie valikuid, empaatiat ja reageeringuid ning mis ei allu ainult käsule, vaid kõnetab meid sisemiselt, kui olukord muutub keeruliseks, emotsionaalseks või inimlikult raskeks.

Iseoma politseitöös ei ole luksus ega poeetiline mõiste, mida meenutada ainult rahulikel aegadel. Iseoma on sisehääl, mis ütleb, kuidas käituda siis, kui olukord ei ole must-valge. See hääl ei tule juhenditest ega politseivormi taskust, vaid inimesest endast.

Selle hoidmine on pidev ja vaikne töö, mida ei märgata ega mõõdeta, aga mille mõju on määrav. See töö seisneb tasakaalu otsimises: kuidas jääda ausaks iseenda väärtustele, kui peab tegutsema kiires, tihti pingelises olukorras, kus valed otsused võivad kätte maksta. Iseoma on meie sisemine peegel, mis aitab pärast sündmust vaadata endale otsa ja öelda: „Ma sain hakkama, tegin õigesti, nii inimlikult kui ka ametialaselt.”

Patrullpolitseiniku töö on täis vastuolusid. Oleme nähtaval tänavatel, väljakutsetel, inimeste keskel. Meie nägu ja nimi ei ole saladus, vaid osa meie igapäevast. Me töötame Eesti riigi heaks ja teenime Eesti rahvast. Kuigi meid märgatakse, ei nähta meid alati inimestena, kes oskavad kuulata, tunda kaasa, kaaluda ja mõista. Ent inimest saab usaldada just tema iseoma, autentsuse ning sisemise eetilise aluse tõttu.

Kohtume inimestega nende elu kõige keerulisematel hetkedel, kui keegi on eksinud, sattunud hätta, langenud vägivalla ohvriks või kaotanud kontrolli oma tegude üle. Meie töö on sekkuda, aidata ning juhtida olukorda, jäädes samal ajal professionaalseks.

Kes jääb aga alles politseinikust kõige selle keskel? Kus on see osa, mis ei kao politseivormi ega magamata ööde taha? See ongi iseoma – kes ma olen inimesena, mitte ainult politseinikuna.

Iseoma on minu empaatiline pool, mis ei ole nõrkus, vaid hoopis tugevus. See aitab mul näha inimest ka kõige keerulisema käitumise taga, näha mitte ainult teo halvemat poolt, vaid ka selle põhjuseid, ning mõista, et vahel on karje lihtsalt hirm, kuri sõna on kait-

sekilp ja vägivald võib olla meeleheide.

See ei õigusta, vaid selgitab, ning just mõistmine annab jõu reageerida mitte ainult käsu, vaid ka südame järgi.

Meie töö ei ole kunagi ühesugune. Ühel päeval lahendame liiklusõnnetust, järgmisel lähisuhtevägivalla juhtumit, siis selgitame noorele, miks nuga taskus ei ole süütu asi, ning järgmisel hetkel seisame silmitsi vahetu ohuga. Alati ei piisa koolis õpitust.

Rääkima peab kogemus ja sisetunne ning kõige sügavamal tasandil iseoma.

See määrab, kuidas ja mida öelda ning millal lihtsalt vaikida ja kohal olla, sest just vaikus võib anda inimesele rohkem kui tuhat sõna. Iseoma annab mulle julguse olla haavatav ning tunnistada, kui olen eksinud, sellest õppida ja kasvada. See sisemine mõõdupuu aitab mul olla aus mitte ainult teiste, vaid ennekõike enda vastu.

Vaikiminegi on osa meie tööst. Me kanname endaga kaasas hulga saladusi, mida keegi ei näe ega kuule. Mitte ainult uurimistega seotud andmeid, vaid inimeste katkiseid, keerulisi ja valusaid elusid. Me ei räägi neist. Mitte seepärast, et ei taha, vaid ei tohi. Iga lugu jääb meisse nagu vaikne jälg.

Konfidentsiaalsus ei ole ainult reegel, see on austus. See on iseoma, mis ütleb: „See lugu ei kuulu mulle. Minu ülesanne on aidata, mitte seda edasi kanda.” Meil peab olema sisemine tasakaal, mida kannabki iseoma – teadmine, et me ei kaota ennast teiste valudesse, aga ei muutu ka ükskõikseks.

Meie sees toimub pidev liikumine empaatia ja professionaalsuse vahel. Ilma iseomata see tasakaal puruneb, sest inimene ei ole masin.

Vorm annab meile usalduse, volituse ja autoriteedi. Vorm võib ka varjata, jätta mulje, et kõik on kontrolli all, et see inimene seal autos politseivormis erivahendite ja relvaga on kaitsja, kellel ei ole kahtlusi ega väsimust. Ometi vajab ka politseinik tuge ja vaikust, vajab kohta, kus saab olla lihtsalt inimene. Olgu see kodu, metsatee või hetk autos enne järgmist väljakutset, just seal tuleb iseoma esile.

Tööpäeva lõpus võtan vormi seljast ja küsin endalt: „Kuidas mul tegelikult läheb?” See on vaimne ja emotsionaalne hooldus, ilma milleta me murdume.

Iseoma hoiab meid inimesena ka ametis, mis nõuab väga palju emotsionaalset jõudu. See aitab mitte kibestuda ega muutuda külmaks, vaid jääda tundlikuks ja samas tugevaks. Iseoma ei ole midagi, mida saab korra leida ja siis unustada. Seda tuleb hoida, vahel otsida uuesti, mõnikord üles ehitada, kui töö meid kulutab või mõni olukord jätab sisemusse haava. Iseoma ei tähenda täiuslikkust, vaid ausust enda vastu. See tähendab vastust küsimusele, miks ma teen seda tööd. Kui see vastus on siiras soov aidata, kaitsta ja hoida väärikust, siis kannab see mind ka kõige raskemal päeval. Kui vastus kaob, tuleb seda otsida mitte käsiraamatutest, vaid sügavalt endast. Iseoma on nagu sisemine tuli: kui see on alles, ei kao ka tee, ükskõik kui pime parajasti on.

Patrullpolitseiniku iseoma ei ole lihtsalt isiklik identiteet. See on eetiline kompass. See on vaikus, mida me hoiame; usaldus, mida me ei reeda; julgus kuulata ja näha ning jääda inimeseks isegi siis, kui olukord nõuab kivinägu. Just see muudab politseiniku kellekski enamaks kui korrakaitsja, teeb temast inimese, kellele võib usaldada mitte ainult oma turvalisuse, vaid ka oma kõige hapramad hetked.

Iseoma on meie sisemine garantii, et me ei reageeri mitte ainult käsule, vaid ka südametunnistusele. See on vundament, millele ehitub usaldus, väärikus ja inimlikkus. Tähtsaim on, et jääme inimesteks inimeste keskel.

Kirsika Kõiv Sisekaitseakadeemia kadett

Politsei esseekonkurss Igal aastal korraldab PPA esseekonkursi, et innustada oma inimesi arutlema erinevatel teemadel. Inspireerituna tänavusest üldlaulupeost „Iseoma”, kus igast noodist, sammust ja häälest saab kokku üks, oli ka PPA esseekonkursi teema „Iseoma”.

Konkursile esitati 24 esseed, mille seast valis komisjon võitjaks essee, kus arutletakse politseinikuks olemise väärtuste ning selle ameti võlude ja valude üle.

55

REPORTAAŽ

FOTOD: REELIKA RIIMAND

Narva linnatänavatel liikus neil päevil palju sõjaväevormis mehi, kuid enamik kohalikest ütles, et õppuse toimumisest teatati juba varem ja nii teadsid nad sellega arvestada

Õppuseks suleti Narva piiripunkt ja kohalikud teenindused, et võimalikult elulistes oludes harjutada seda, kui massilise sisserände tõttu tulebki töö ümber korraldada

Suurõppus KILP

Maa-ala sulgemispunktides kontrolliti kõiki liiklejaid

28. aprillist kuni 2. maini harjutas politsei koos kaitseväe, kaitseliidu ja liitlasvägedega Virumaal massilise sisserände lahendamist, objektikaitset, evakuatsiooni ning teisi kriiside lahendamiseks vajalikke oskusi.

Peale tavaliiklejate sõitsid sulgemispunktidesse õppuse vastumängijad, kel oli kahtlane taust või sõidukis kahtlane kaup

Lisaks harjutati sõjakuritegude uurimise metoodikaid

56

Õppuse juht Indrek Püvi ütles, et ränderünde oht on kasvanud, mistõttu tuleb Eestis niisuguseks kriitiliseks stsenaariumiks harjutada

Viie päeva vältel sai õppusest osa ligi pooltuhat politseitöötajat, lisaks pea tuhat kaitseliitlast, kaitseväelast ja liitlasvägede sõdurit

UUDISKIRJANDUS

Valik raamatuid Kriminalistika alused Annika Lall, Raivo Öpik, Oleg Pevtsov, Artjom Kruglov Tallinn: OÜ Cellarius, 2024

See on Eesti iseseisvuse taastamise ajast peale esimene eestikeelne kriminalistika aluseid käsitlev õppevahend. Raamatu peamine ülesanne on tutvustada kriminalistika üldosa põhimõisteid ja selgitada nende sisu. Autorid on käsitlenud kriminalistikateaduse klassikalist süsteemi, mis jaguneb traditsiooniliselt neljaks osaks: kriminalistika üldosa, kriminalistikatehnika, kriminalistikataktika ja kriminalistikametoodika teoreetilisest aspektist. Põhjalikumalt on vaadeldud odoroloogia ja fonoskoopia teemasid, mida ei ole eestikeelses erialakirjanduses varem kajastatud.

Finants- ja maksuarvestus: raamatupidajale, ettevõtjale, ettevõtte juhile Janek Keskküla; saateks Margus Tammeraja Tallinn: Janek Keskküla, 2025

Finants- ja maksuarvestus on üks olulisem osa ettevõtte majandusarvestusest, mis tähendab ettevõtte igapäevase raamatupidamise korraldust. Eestikeelseid raamatuid on selles valdkonnas väga vähe, need on ülesehituselt enamasti teoreetilist laadi ning ülesannete vastused nendes on antud lahenduskäiku esitamata. Maksuarvestuse raamatuid ja ülesannete kogumikke ei ole Eestis üldse välja antud. Seetõttu on kõnealune väljaanne unikaalne, kus teooriat on käsitletud kokkuvõtlikult, tuues esile kõige olulisema lihtsas ja arusaadavas keeles. Samuti on kõikide ülesannete vastused esitatud lahenduskäikudega.

Valimisõigus ja kodakondsus Eestis: julgeolekupoliitiline taust, probleemid ja valikud.

Jüri Saar, Erkki Koort, Ruth Annus Tallinn: Sisekaitseakadeemia, 2025

Raportis on keskendutud küsimusele, kas Eesti Vabariigi kohalike omavalitsuste volikogude valimistel peaksid olema hääleõiguslikud Eesti kodanike ja Euroopa Lii-

du kodanike kõrval ka teiste riikide kodanikud ning määratlemata kodakondsusega või kodakondsuseta isikud, kes vastavad seaduses ettenähtud tingimustele. Esile on toodud tegelikud ohud Eesti (sise)julgeolekule, mis on seotud nende Vene ja Valgevene kodanikega ning määratlemata kodakondsusega või kodakondsuseta isikutega, kelle elukoht on Eestis. Lisaks on analüüsitud võimalikke tulevasi julgeolekuohte, mis on seotud kehtiva õigusliku regulatsiooni muutmata jätmisega praeguses julgeolekukeskkonnas.

Korrakaitseseadus. Kommenteeritud väljaanne. 2. ümbertöötatud ja täiendatud trükk Chris Eljas, Kaisa Kajo, Oliver Kask, Silva Kirsimägi, Jaak Kiviste, Marili Kohava, Helen Kranich, Mait Laaring, Siiri Pars, Irina Punko, Sander Põllumäe, Triin Roosve, Virgo Saarmets, Henry Timberg, Ülle Vanaisak Tallinn: Sisekaitseakadeemia, 2025

See teavik täidab tühimiku Eesti õigusmaastikul: tõlgendab ja selgitab 2014. aastal jõustunud seaduse sisu. Viidatud on teadusuuringutele, kohtulahenditele, õiguskantsleri soovitustele, õigusalasele eesti- ja välismaisele teaduskirjandusele; paragrahvide sisu paremaks mõistmiseks on toodud elulisi näiteid. Teavik on mõeldud abivahendiks riikliku järelevalve pädevusega korrakaitseorgani ametnikele (nt KOVi, Keskkonnainspektsiooni, Maksu- ja Tolliameti, PPA jpt töötajaile) ning kõrgkoolide üliõpilastele ja õppejõududele. Teose autorid on spetsialistid, kel on kogemusi korrakaitseseaduse looja, tõlgendaja, rakendaja või õpetajana.

Välisriikide kogemused mehitamata õhusõidukite süsteemide (MÕS) kasutamisest siseturvalisuse valdkonnas Tõnu Pärn, Karl Raba Tallinn: Sisekaitseakadeemia, 2025

Analüüs on osa siseministeeriumi haldusala kaugseire kontseptsiooni loomise alusuuringutest. Varem on valminud kos-

Sisekaitseakadeemia raamatukogu • kodulehekülg sisekaitse.ee/raamatukogu • raamatud digiriiul.sisekaitse.ee • müügil olevad trükised sisekaitse.ee/kirjastus

Vaata uudis­ kirjandust

mosetehnoloogiate uuring, kus on analüüsitud peale seire ka side- ja navigatsioonivõimekust (Pärn, Kosmosetehnoloogiate rakendamise võimalused siseministeeriumi haldusalas, 2023). Tulenevalt kaugseire laialdastest kasutusvaldkondadest ning spetsialiseeritud tootjatest on analüüsis keskendutud valdavalt siseministeeriumi tegevusvaldkondadega sarnastele kasutusaladele (eri riikide politsei, päästeteenistused jms) ja mehitamata lendavatelt platvormidelt tehtavale seirele ning proaktiivsetele, reaktiivsetele ja menetluslikele tegevustele. Peamine eesmärk on analüüsida teiste riikide näidete põhjal parimaid ja halvimaid praktikaid ning mõista hetkeseisu ja üldtrende.

Organized crime in the 21st century: Motivations, opportunities, and constraints Toimetanud Hans Nelen, Dina Siegel Cham Switzerland: Springer, 2023

Teavikusse on koondatud värsked uurimused organiseeritud kuritegevuse erinevate aspektide kohta ja lahendused, mis on maailmas välja kujunenud raskete kuritegude piiramiseks. Eriti on keskendutud sellele, kuidas kuritegelikud võrgustikud ja ebaseaduslikud turud on 21. sajandi kahe esimese kümnendi jooksul arenenud. On uuritud, kuidas need arengud on mõjutanud organiseeritud kuritegevuse toimepanemise motiive ja võimalusi. Käsitletud on ka illegaalseid tegevusi illegaalsetel turgudel (nt narko- ja inimkaubandus) ning organiseeritud kuritegevust ja hälbeid erinevates seaduslikes tööstusharudes.

57

Aita Lõvi Leol leida kõ ik vajalikud asjad, et olla valmis, kui tulemas on torm või kaob elekter.

58

VÄRVI ISE!

Värvi pilt ja saad teada, millise politseiüksusega Lõvi Leo liitus.

59

Eelmises Radaris olnud ristsõna vastus on „läheb küll mahakandmisele“. Aitäh kõigile, kes saatsid enda vastuse! Õigesti vastanute seast võitsid Radari logoga saunalina Jana Õim, Raul Jürimaa ja Martin Kalda.

Radar soovib võitjatele palju õnne ning võtab nendega auhinna kättetoimetamiseks ühendust.

Selle Radari vastuseid ootame aadressile radar@politsei.ee märgusõnaga „ristsõna“.