Radar 24

Page 1

Nr 24 sügis 2016

Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri

Turvalisus algab meist endist Ülle Madise: Jäik norm tekitab ebaõiglust

Kogukonnapolitsei on uus politsei Allar Raja – mugavustsoonist väljas


Mälestuskontsert teenistuskohustuste täitmisel hukkunud politseinikele ja piirivalvuritele Paide kirikus

15. detsembril kell 18.00

Cyrillus Kreek Reekviem Esitavad Politsei- ja Piirivalveameti segakoor Akord Kirderanniku koor Maksu- ja Tolliameti laulukoor Peale Viit Politsei- ja Piirivalveorkester Dirigent Hando Põldmäe

Kontsert on tasuta ja kuulama on oodatud kõik huvilised


JUHTKIRI RUBRIIK

Kas sa tegelikult ka tahad inimesi aidata?

36

Kui veel kümmekond aastat tagasi olime harjunud, et turvalisuse osas vaatasid kõik politsei otsa, siis järjest enam levib arusaam, et igaühel on selles oma roll. Sellest mõttest lähtub ka kogukonnakeskne politseitöö, mille mõtestamisele on pühendatud seekordne Radar. Inimesed on harjunud, et politseiga puutuvad nad kokku ainult siis, kui juba on midagi kehvasti läinud ning seadust on rikutud. Kas see peab ikka nii olema? Bostoni politseijuht William Evans kõneleb lk 28 algavas usutluses, et nende politseinikud mängivad noortega jalgpalli ja pakuvad jäätist, rääkides seejuures kõigest: haridusest, karjäärist, tulevikust, kuid ka kuritegevustest. Paljudes teisteski lugudes jääb kõlama mõte, et hoiakute ja väärtushinnangute kujundamine algab palju varem – kodus, lasteaias, koolis. „Kui mul oleks valida, kuhu panustada, et Eesti oleks tulevikus turvalisem, siis ütleksin, et haridusse,“ nendib paari lehepöörde pärast peadirektori asetäitja Joosep Kaasik. Põlva piirkonnavanema Katrin Satsi hinnangul saab iga politseiniku suhtumist mõõta ühe võtmeküsimusega: kas sa tegelikult ka tahad inimesi aidata? Politsei võimuses ei ole muuta kogu sotsiaal- ja haridussüsteemi, ometi saame juba praegu märgata ning luua turvalist Eestit lapsevanemana, politseinikuna, ametnikuna, kogukonna liikmena ja inimesena. Head lugemist!

22 4

Parimad Kes on tänavu aasta parimad?

6

Fookus Turvalisus algab meist endist

12

Väärtused Meie ühisosa

16

Vestlusring Politsei, poliitika ja joobes mees Tallinnas

22

Meeskond Kõik algab suhtumisest

28

Välispilk Kogukonnapolitsei on uus politsei

32

Persoon Allar Raja – mugavustsoonist väljas

36

Õiglus Ülle Madise: Jäik norm tekitab ebaõiglust

40 Sotsiaalmeedia Õiged inimesed õigel ajal õiges kohas 45

Vabatahtlikud Kogukonna turvalisus algab tugevatest sotsiaalsetest suhetest

48 Reportaaž Kogukonna kindel abistaja 52

Küberturvalisus Oskar Gross: Iga samm jätab jälje

56

Galerii Politsei pidas sünnipäeva

58

Raamatud

59

Mälumäng

Annika Tuulemäe Radari peatoimetaja

60 Ristsõna

32

52

Radar on kaks korda aastas ilmuv Politsei- ja Piirivalveameti ajakiri. Peatoimetaja: Annika Tuulemäe Keeletoimetaja: Ene Sepp Küljendus ja makett: Profimeedia Trükk: Kroonpress Tiraaž: 3000 Kaanefoto: Põhja prefektuuri noorsoopolitseinik Margarita Ingel annab helkuri väikesele Olgale. Foto: Raigo Pajula

Kontakt Ajakiri Radar | Politsei- ja Piirivalveamet | Pärnu mnt 139, 15060 Tallinn Telefon: 612 30 56, 51 42 448 | E-post: radar@politsei.ee Veebis: issuu.com/ajakiri_radar

FOTO: JOANNA JÕHVIKAS

Toimetus

3


PARIMAD

Kes on tänavu

FOTO: REELIKA RIIMAND

aasta parimad? Politsei ja piirivalve aastapäeva eel tutvustab Radar PPA aasta parimate kandidaate. Need inimesed on aasta jooksul kolleegidele silma paistnud oma töö, headuse, rõõmu ja tegutsemistahtega. AASTA KOLLEEGI KANDIDAADID Meelis Juhandi, Kuressaare politseijaoskonna piirkonnavanem Meelis on asendamatu eeskuju kõigile. Vahetu ja vaba suhtlejana on ta aidanud parandada inimeste koostööd politseiga. Tema suurimaks teeneks võib pidada ennetusprojekti „Turvaline küla“ algatamist 2013. aastal Saaremaal. Praeguseks on projekt laienenud paljudesse teistesse maakondadesse. Valdo Lust, peakaplan Valdo on võitnud kolleegide usalduse oma abi- ja koostöövalmiduse ning hoolivusega. Ta leiab ise tee kolleegide juurde, et küsida, kuidas neil läheb, mis on nende mured ja rõõmud. Ta leiab ka kõige kiiremate toimetuste juures võimaluse kaaslane ära kuulata.

4

Tõnis Kark, Põhja prefektuuri kaplan Juba esimestel PPAs töötatud nädalatel läbis Tõnis tuhandeid kilomeetreid Eestis, et pidada kümneid tunde tõsiseid jutuajamisi. See aga ei vähendanud tema initsiatiivi ja energiat. Praeguseks oleme heas mõttes harjunud, et Tõnis on igal ajal valmis kolleegile appi tõttama. Ta on avanud palju uksi, mis seni kinni on olnud.

AASTA TÖÖTEGIJA KANDIDAADID Andrus Sojone, Narva piiripunkti juhtivdokumendiekspert Andrus on hea näide tõsisest töötegijast. Ta leiab probleemidele oskuslikult lahendusi ning aitab kaaslastel pingelistes olukordades pingeid eemal-

dada. Tänavu on ta kaasa aidanud üle 300 juhtumi lahendamisele nii võltsingute avastamisel, sõidukite identimisel kui ka ebaseadusliku sisserände katsete tuvastamisel. Meelis Eelmaa, Saatse kordoni juhtivpiirivalvur Meelis on väsimatu vedur, kes paneb meeskonna oma eeskujuga tegutsema. Teenistuses jätkub teda nii Saatsesse kui ka Värskasse. Ta mõtleb pidevalt uusi lahendusi, et tõkestada rikkumisi ja tabada rikkujaid. Ta on töökas, aus ja usaldusväärne ning ei karda vajaduse korral abi küsida. Tema initsiatiiv viib alati sihile. Priit Saar, valmisoleku ja reageerimise büroo juhtivkorrakaitseametnik Priidu teine nimi võiks olla Priit „teeme asjad ära“ Saar. Kriisireguleerimise valdkonna spetsialistina vaatab ta asjadele laiemalt, kõrgemalt ja detailsemalt kui tavaelu korraldamiseks vaja. Ta on pühendunud ning 24/7 kolleegide jaoks olemas. Talle saab alati kindel olla ning tema osalus erinevates meeskondades on hinnatud ja oodatud.


PARIMAD

AASTA LIIDRI KANDIDAADID Kalle Kuusik, Jõhvi politseijaoskonna juht Kalle on tõeline meeskonnahing, eestvedaja ja liider. Ta suudab oma otsatu energiaga nakatada kõiki inimesi ning toetada ja innustada oma meeskonda. Kalle otsib ja leiab edasiviivaid lahendusi, näeb kaugemale olemasolevast ning hoomab ka laiemat tervikpilti. Eeskätt oma positiivse ellusuhtumise ja heatahtlikkusega ning turvatunde tekitajana on ta pälvinud kolleegide vaieldamatu autoriteedi ja lugupidamise. Liidrina kaasab Kalle otsuste tegemisse kogu oma meeskonna ning suudab oma energiaga panna kolleegid liikuma temaga ühes suunas. Aleksandr Naidis, Tartu arestimaja juht Aleksandr on Tartu politsei elav legend, kelle järgi seatakse isegi ideaalse politseiniku mõõdulatti. Üldjuhul on arestimajas vähe helget poolt ja positiivset tagasisidet, kuid just seal tuleb mängu tõelise liidri roll. Aleksandr on oma meeskonna pannud uskuma arestimaja erilisusse ning näidanud, et arestimaja inimesed on väärtuslikud. Ta oskab õpetada, arendada ja nõu anda halvustamata ning tema suurust inimesena näitab kolleegide võimete ja eripära arvestamine. Aleksandril on kuues meel ära tunda meeskonnaliikmete varjus olevad tugevused ning ta on süvendanud kõigi usku iseendasse. Urmet Tambre, Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juht Urmetil on oskus kaasata juhtimisse kõiki oma büroo inimesi. Ta on avatud ja temaga saab otse rääkida. Ta on enda vedada võtnud mitu suurt projekti ning leidnud iga ülesande lahendajaks parima inimese. Tal on julgust ja tahet arendada ning tänapäevastada Põhja prefektuuri kriminaalbürood isegi siis, kui sellega kaasnevad ebapopulaarsed otsused. Samas saab tema meeskond alati aru, miks selliseid otsuseid vaja on olnud. Urmet on inimlik ja avatud liider, kes mõjutab nii oma prefektuuri inimeste kui ka avalikkuse hoiakuid positiivses suunas.

Janne Pikma, personalibüroo juhataja Janne on suutnud oma meeskonna panna toimima nii, et töö sujub ka siis, kui ta ise selles osaleda ei saa. Janne annab meeskonnale ette sihid, jättes samal ajal neile vabaduse otsustada, kuidas täpselt eesmärgini jõuda. Kõigil Janne meeskonnaliikmeil on selge, mida neilt oodatakse, ning midagi ei jää tegemata ainult seetõttu, et üks või teine töötaja on parasjagu eemal. Rasketel hetkedel kannab Janne vastutust ning suudab kiiresti ja otsustavalt tegutseda.

AASTA MEESKONNA KANDIDAADID Ida prefektuuri kriminaalbüroo Möödunud aasta oli kriminaalbüroo jaoks keeruline ning tegelda tuli ühiskonda rõhuvate ja väga raskete uurimistega. Lõpule on viidud Varvara tapmisjuhtumi uurimine ning kohtu ette on jõudnud Darja tapja. Kriminaalbüroo on tohutult pingutanud seatud eesmärkide tulemusliku lahendamise nimel ning ainult koostöö, üksteise mõistmine ja toetamine on viinud meeskonna sihile. Operatiivbüroo I talituse tehniliste jälitustoimingute teenistus Operatiivbüroo lähtub põhimõttest, et töö tuleb ära teha, olenemata kellaajast, nädalapäevast, ämma juubelist või ilmast. Meeskonna edu võti on ennastsalgav suhtumine, pühendumus, tulemustele orienteeritus ja üksteise täielik usaldamine. 2016. aastal saadeti tänu operatiivbüroo kogutud tõenditele prokuratuuri mitu olulist kriminaalmenetlust. Ka Assar Pauluse ja Haron Dikajevi kuritegelikud ühendused said tugevad tõendid muu hulgas operatiivbüroo ennastsalgava töö tõttu. Operatsiooni „Maarika“ uurimismeeskond Sisekontrollibüroo tuvastas eelmise aasta kevadel kuritegeliku grupeeringu, kes aitas isikutel altkäemaksu võtvate ametnike abiga ebaseaduslikult saada Eesti kodakondsust ja elamislubasid. Sisekontrollibüroo uurimismeeskond suutis tõendada ning edukalt lahendada büroo seni

mahukaima ja keerulisima juhtumi. Meeskonnaliikmete pühendumuse, nn kastist välja mõtlemise, vaba aja ohverdamise ning pideva üksteise toetusega suudeti kõrvaldada oluline oht Eesti julgeolekule. Tänu operatsioonile „Maarika“ vaadati üle PPA kodakondsuse ja elamislubadega seonduvad tööprotseduurid ning vähendati riski sarnaste skeemide kuritarvituseks edaspidi.

AASTA VABATAHTLIKU KANDIDAADID Andrus Kütt, vabatahtlik merepäästja Andrus on Purtse Vabatahtliku Merepääste juhatuse liige ning asutajaliige. Ta on tubli ja hakkaja mees, kes jõuab kõikjale. Andrusel on motivatsioon ja kindlad väärtused, et aidata kogukonnas turvalisust luua. Ta mõistab vabatahtlikkuse rolli ühiskonnas ning teab täpselt, milline peab olema vabatahtlike tulevik Ida-Virumaal. Andruse pühendumine avaldab muljet ning tema suhtumine kogukonna turvalisuse suurendamisse on hindamatu. Timo Reinthal, abipolitseinik Timo on aktiivne, ülimalt korrektne ja viisakas. Ta julgeb ja tahab võtta vastutust, et hoida kogukonna turvalisust. Timo on kogukonnas hinnatud ja lugupeetud ning tema poole võib alati nõu saamiseks pöörduda. Oma igapäevatöö kõrvalt leiab ta alati aega, et panustada vabatahtliku töösse. Ta on positiivse ellusuhtumisega, suurepärane suhtleja ning suudab enda ümber koondada nutikaid ja teotahtelisi inimesi, et tagada üheskoos turvalisem kogukond. Illimar Reinbusch, abipolitseinik Illimar on usaldusväärne ja hinnatud abipolitseinik, kes täidab talle antud ülesandeid tõelise entusiasmiga. Oma koostöövalmiduse ja kohusetundlikkusega on ta kõigile eeskujuks. Illimar osaleb aktiivselt ennetustöös ning käib koolides loenguid pidamas. Illimari abiga on loodud mitu infotehnoloogilist lahendust kriminaalpolitsei igapäevase tegevuse lihtsustamiseks inimkaubanduse ja prostitutsioonikuritegude valdkonnas ning tema loodud on ka Euroopa pealinnade politseivõrgustiku veebileht.

5


FOOKUS

Tur v

6


FOOKUS

FOTO: RAIGO PAJULA

r valisus algab meist Politsei on kui majakas, mis on kõigile näha, seisab kindlalt ja näitab õiget suunda.

J

ust sellisena näeb politsei rolli Põhja prefekt Kristian Jaani. „Majakas on kaugele igasse kaarde näha, need kaared on meie huvirühmad. Kõik teavad, et oleme olemas ning vajaduse korral saab meie juurde tulla. Viime oma teadmised inimesteni ja korjame kogukonnast teadmisi tagasi, aga ei tohi tekkida see, et politsei ise kõike juhib. Oleme eeskätt nõustajad, nii nagu majakas näitab suunda, et laev läheks ise õigesse kohta. On ka olukordi, kus peame juhtima ning oleme lootsiks, aga üha rohkem tahaks, et inimesed ise teevad õigeid asju.“ Majaka roll paneb Jaani väitel politseile väga suured ootused ja vastutuse. „Majakas peab alati olema õige koha peal ja ta ei tohi eksida. Kui majakas näitab valet suunda, siis on tagajärjed karmid.“ Kogukonnapolitsei edu võti seisneb selles, kui hästi meeskond koos töötab ning kui hästi on turvalisuse loomisesse kaasatud kõik teised partnerid. Kaks aastat tagasi astus politsei- ja piirivalveamet selge sammu kogukonnakeskse politsei suunas. Politseijaoskondades muudeti töökorraldust nii, et piirkonnapolitseinikul oleks enam aega süveneda ja päriselt pühenduda kogukonna probleemide lahendamisele. Politsei on kogukonna kõrval ja aitab inimestel nende igapäevaseid probleeme lahendada ning

endist

kogukonna turvalisuses osalevad ka inimesed, kelle turvalisus on kõne all. Peadirektori asetäitja Joosep Kaasiku sõnul tuleks alati mõelda end selle inimese rolli, kes meiega kokku puutub, ning küsida endalt, mida mina tema olukorras politseilt kõige enam ootaksin. „Samas on inimestel ilmselgelt väga erinevaid ootusi. See on üks kogukonnakeskse politsei suuremaid probleeme, kuidas orienteeruda erinevate ootuste maailmas, mõista, mida on inimestel kõige rohkem vaja ning mida me saame neile pakkuda. Kui suudame neid ootusi kõigepealt mõista ja siis enam-vähem ka täita ning ei tee seda üksi, vaid kaasame teisi osalisi, siis saamegi öelda, et liigume kogukonnakeskse politsei poole.“ Kaasiku väitel tuleb ettevaatlik olla selles, et kogukonnakeskne vaade ei jääks ainult sõnadesse. „Mitme riigi kogemusest on näha, kuidas hoolimata retoorikast ja strateegiatest tegelikult kogukonnakeskset seisukohta ei rakendata, sest politseinikud mõistavad selle tähendust erinevalt ja ei ole omavahel läbi räägitud, mida me päriselt tahame sellega saavutada.“ Seetõttu on vaja üheskoos mõtestada, millisest kogukonnast me räägime ning mida tähendab kogukonnapolitsei meie riigis ja meie organisatsioonis. Kas see on lihtsalt kontaktide loomine ning teatava regulaarsusega kogukon-

nas käimine või on see midagi enamat – oma kogukonnaliikmete tundmine ja nendega koos kasvamine, õppimine ning olemine.

Kogukond kui inimeste ühendaja Kogukonnast kõneldakse üha enam, mõistes selle all peagu kõiki inimeste ühendusi, kel on sarnane eesmärk. Sotsiaalteadustes mõistetakse kogukonna all enamasti territoriaalselt määratletud inimeste kooslust, keda ühendavad näiteks ajalugu, sugulussidemed, ühistegevus, ühesugused väärtused ja eluviis. Sotsiaalmeedia areng on kogukonna mõiste kasutust oluliselt avardanud. Inimeste füüsilisel koospaiknemisel pole enam mingit tähtsust ning virtuaalühiskonnas võib kohata nii aiapidajate, kaalulangetajate kui ka üldisi turvalisusküsimusi lahkavaid kogukondi. Ennetuse ja süüteomenetluse büroo juhi Kätlin Alvela arvates on tänapäeval mõeldamatu, et füüsilises maailmas toimetav piirkonnapolitseinik ei tegutseks ka virtuaalmaailmas. „Sotsiaalmeedia konto on piirkonnapolitseiniku puhul muutumas sama elementaarseks töövahendiks kui sinine vorm või värviline auto. Peame kogukonnaga suhtlema seal, kus inimesed on, ning üha loomulikum on, et

7


FOTO: REELIKA RIIMAND

FOOKUS

„Peame kogukonnaga suhtlema seal, kus on inimesed.“ Kätlin Alvela

FOTO: REELIKA RIIMAND

ning suur õigusrikkumiste arv näitab eeskätt kogukonna nõrkust.“

inimestel on Facebookis oma piirkonnapolitseinik sõbralistis, ja kui on vaja midagi politseilt küsida, saavad nad tema poole pöörduda.“ Sõltuvalt kogukonnast võib kes tahes võtta turvalisuse teemades initsiatiivi. „Näiteks Lasnamäel, kus kogukonnana võib vaadata üht kortermaja või isegi trepikoda, võib see olla ühistu esimees. Igal juhul teab kogukonna muresid kõige paremini selle kogukonna liige ning meie saame nõuga abiks olla, vajaduse korral mui-

8

dugi ka jõuga,“ rääkis Põhja prefekt. Kui mitte keegi kogukonnas initsiatiivi ei võta, siis peab seda Jaani meelest tegema politsei. „Võtame algul selle rolli, lükkame asjad käima ning taandume, kui kõik juba õiges suunas liigub. Vahel tuleb veidi tagant tõugata, aga ideaalne on, kui kogukond ise lahendab oma mured ilma välise sekkumiseta. Muidugi ei saa üle ega ümber sellest, et vahel on vaja riiklikku sundi ja politseivormi, aga pikas perspektiivis on kõige mõjusam sotsiaalne kontroll

Igaüks vastutab oma elu eest Kogukonna enese initsiatiivist oma probleemide lahendamisel lähtub siseturvalisuse arengukava, mis põhineb ideel, et turvalisus on terviklik ning lähtub paljude inimeste ja asutuste ühisest panusest. Üksnes riigiinstitutsioonid ei saa panna kedagi end turvaliselt tundma, vaid turvatunne kujuneb paljude asjade koosmõjus, võttes arvesse inimese sotsiaalse, majandusliku ja füüsilise turvalisuse. Siseministeeriumi asekantsleri Raivo Küüdi sõnul otsib siseturvalisuse arengukava tasakaalu reageeriva jõu ja ohtusid ärahoidva keskkonna vahel. „Kui varem keskendusime sisejulgeolekus jõuametkondade arendamisele, siis nüüd oleme suunanud pilgud turvalisele elukeskkonnale ning lähtume


FOTO: SCANPIX

FOOKUS

igas piirkonnas just selle kogukonna vajadustest,“ rääkis Küüt. „Soovime, et inimesed tunneksid, et nad elavad turvalises ja vabas ühiskonnas ning et neil on võimalik kaasa rääkida oma kogukonna turvalisuse küsimustes.“ Selle nimel on kaks aastat tööd tehtud, kuid Küüdi väitel on veel pikk maa minna. Siseministeeriumi korraldatud elanikkonna uuringu kohaselt pidas 2013. aastal 2/3 inimestest turvalisuse tagamist riigiasutuste ülesandeks. Tänavu tehtud kordusuuringu järgi oli niiviisi arvavate inimeste osakaal langenud 54%ni ning igaühe panust toetava vaate pooldajate osakaal oli kerkinud 1/3-lt 44%ni. Kuigi uuringutulemused näitavad inimeste suhtumises mõningast muutust, ei saa olla kindel, et see on just siseturvalisuse arengukava töö tulemus. Siin taga võivad olla näiteks nii üleüldine arusaamade muutumine, et igaüks vastutab oma elu eest, kui ka meediakajastused sisejulgeolekuasutuste ressursipuudusest, mistõttu inimesed enam riigi abile ei looda. Raivo Küüdi meelest on kogukondliku vaate eelduseks avatud, siiras ja aus suhtlus. „Inimesed peavad teadma, kui kaua tuleb neil ühes või teises piirkonnas abi oodata. See peab olema selge ja aus jutt. Näiteks ei saa politsei

rääkida, milline on reageerimiskiirus keskmiselt, vaid tuleb öelda, kui kiiresti jõutakse ühte või teise piirkonda. Nii teavad inimesed, mida nad peavad arvestama enne abi saabumist.“ Kuigi arengukava eesmärk on muuta inimeste hoiakuid ning suurendada arusaama, et igaüks vastutab oma elu eest, võtab mõtteviisi muutumine ning kinnistumine aega. Seda ei saa teha kampaania korras, vaid arvestama peab paljusid erinevaid nüansse, mis saavad alguse juba koolis ja mis sõltuvad inimestest ning nende kogemustest. Näiteks algab Väätsa vallavanema Lauri Läänemetsa hinnangul kõik sellest, kas ja kui palju inimesed omavahel suhtlevad. „Kas sa tead, kes elab naabermajas, ja kui peaks midagi juhtuma, siis kellele sa helistada saad?“ küsib Läänemets „Riigiasutused tegelevad kiirete asjadega ja sinuni jõudmine võtab aega. Naaber või sõber saab teatud juhtudel palju kiiremini aidata.“

Parimad lahendused sünnivad koostöös Turvalisema elukeskkonna tagamisel ning kuritegude ärahoidmisel on võtmeroll kohalikel omavalitsustel ja ko-

haliku tasandi organisatsioonidel, sest just neil on parim ülevaade kogukonna probleemidest. See võimaldab neil kohalikke olusid arvesse võttes kõige adekvaatsemalt hinnata, mis sihtrühmadega ja kuidas oleks vaja tegelda. Valitseb üldine arusaam, et mõistlik on õnnetusi ennetada ja igasugune

„Kui tuntakse elanikke, siis nähakse ka lahendusi.“ Lauri Läänemets

ennetustöö on efektiivsem kohalikul tasandil. Erinevate institutsioonide koostöö olulisusest räägivad kõik riigiasutused. Praegu panustavad nii siseministeerium kui ka politsei maakondlike turvanõukogude loomisesse, mis on üks võimalikke väljundeid turvalisusküsimuste arutamisel maakonna tasandil riigi- ja haldusreformi vaates. Lauri Läänemetsa hinnangul on kohaliku omavalitsuse roll tuua kokku erinevad osalised alates päästest ja politseist ning lõpetades kohalike aktivistide ja elanikega, kuid lahendused peavad sündima koostöös. „Kohalik omavalitsus ei saa ise kõike ära teha

9


FOTO: SCANPIX

FOOKUS

ning igaüks peaks nägema oma rolli kogukonnas. Riigi institutsioonid saavad luua areene, kus kohtuda ka mitteformaalses õhkkonnas. Näiteks tegime möödunud talvel oma valla elanikega koos lumememmi. Kohale tulid noored ja vanad, mehed ja naised, kokku veerand vallast. Koos tehes tekkis eduelamus, ja kui see toimib toredates asjades, siis töötab see ka keerulisematel juhtudel.“ Päästeameti ennetustöö osakonna juhataja Indrek Intsu sõnul annab nende töös kõige paremaid tulemusi kodunõustamine, mille eeldus on samuti hea koostöö kohalike institutsioonidega. „Me läheme inimeste kodudesse, aitame neil märgata ohte ning anname nõu, kuidas neid kõrvaldada. Soovime jõuda oma käikudega esmalt nende rühmadeni, kes on kõige haavatavamad, näiteks eakad, paljulapselised ja toimetulekuraskustega pered. Nende inimeste ülesleidmiseks teemegi tihedat koostööd kohalike omavalitsustega.“

Politsei on kogukonna hea ingel Piirkonnatöö teenuse planeerija Kalvi Almosen näeb kogukonna politseitöö võtit nn kolmel sambal: ennetamisel, probleemide lahendamisel ja kogukonnaga suhte loomisel. „Praegu on meil kohti, kus kõik need kolm sammast töötavad suurepäraselt, aga on neidki, kus suhe kogukonnaga tuleb alles luua. Oleme mõnikord hästi enesekindlad. Eeldame ja arvame, et me teame, mida kogukond meilt ootab, ilma et oleksime kogukonnaga rääkinud. Aeg-ajalt ootavad politseinikud, et planeerimise vaates öeldakse väga täpselt ette, mida ja kuidas tegema

10

„Tõenäoliselt läheb veel mitu põlvkonda, enne kui pärilik vägivaldsus kaob.“ Kristian Jaani

peab. Säärane käsu-keelu mudel kogukonnapolitsei puhul ei tööta. Kogukonnad on erinevad ning sobivaimad lahendused saavad sündida igas konkreetses kogukonnas. See, mis töötab hästi ühes kohas, ei pruugi töötada teises,“ rääkis Almosen. Kätlin Alvela arvates on kõige tähtsam, et inimesed näeksid politseis partnerit, kelle peale saab kindel olla. „Politsei ei pea kogukonnas jõudma iga üksiku inimeseni, aga igaüks peab teadma, et vajaduse korral oleme tema jaoks olemas. Inimene näeb külapoes silti või Facebookis postitust, et tulemas on vestlusring piirkonnapolitseinikuga, või loeb lapsevanemana e-koolist, et saab kohtuda noorsoopolitseinikuga. Võib-olla ta ei osale neil kohtumistel kunagi, aga tal on võimalus mure korral pöörduda oma piirkonnapolitseiniku poole, kes oskab aidata. Inimesel pole mingit põhjust politseid mitte usaldada. Kõik turvalisust puudutav on kindlustunde küsimus, turvalisust ei saa kuidagi ämbriga juurde valada. Piirkonnapolitseinik on oma kogukonna raudvara ja hea ingel – keegi, kes loob seda nähtamatut asja, mida me nimetame turvalisuseks.“

Turvaline Eesti algab haridusest Kogukonna turvalisuse aruteludes võivad kõigile nähtavate küsimuste juu-

res varju jääda palju tõsisemad asjad. Lähisuhtevägivald ja laste turvalisus on väga rasked ja keerulised teemad, millele parima lahenduse leidmine saab sündida ainult institutsioonide koostöös. Näiteks on kodukülastused Indrek Intsu sõnul suurepärane viis märgata muidki probleeme. „Meil on kokku lepitud vastastikune infoliikumine politseiga. Kui meie näeme suitsuandurit kontrollides väärkoheldud last, siis anname sellest kohe politseile teada; ja vastupidi, kui politsei näeb väljakutsel ohtlikku küttekollet või suitsuanduri puudumist, annavad nad meile märku,“ tõi Ints näiteks. „Mõne lapse jaoks on kool või lasteaed ainus turvaline koht, sest kodus valitseb terror. Siis on küsimus, kumb pääseb rohkem mõjule ja milliseks kujunevad tema väärtushinnangud täiskasvanueas. Äärmuslikul juhul tuleb laps perekonnast ära võtta, aga kui me ei suuda lapse kodust keskkonda muuta, siis peame tegema kõik selleks, et kool ja lasteaed oleksid turvalised, et seal töötavad inimesed oskaksid seda last suunata. Siis on lootust, et laps jääb ellu ja oskab ise tulevikus elada teistsugust elu. Neid näiteid on perevägivalla uuringutes küll ja küll, kus lapse peksmist põhjendades öeldakse: „Kasvatan oma last samamoodi, nagu mind kasvatati.“ Tõenäoliselt läheb veel mitu põlvkonda, enne kui seda laadi pärilik vägivaldsus kaob,“ ütles Kristian Jaani. Joosep Kaasik nentis, et kogukonnakeskne politseitöö eeldab tihedat koostööd sotsiaalsüsteemiga, aga kõik omavalitsused ei ole ühtemoodi võimekad. „Vahel polegi meil partnereid, keda saaksime kaasata. Kui räägime püüetest mõjutada riskirühma kuuluvaid inimesi, siis saab politsei siin otse-


FOTO: SCANPIX

FOOKUS

selt vähe teha – saame fikseerida ning öelda, kes nad on, aga mõjutada saab neid ikkagi sotsiaal- ja haridussüsteemi kaudu. Kui mul oleks valida, kuhu panustada, et Eesti oleks tulevikus turvalisem, siis ütleksin, et haridusse. See ei annaks meile mõju kohe, aga pikas perspektiivis oleks mõju palju suurem kui näiteks sellel, et paneme praegu tänavatele 20 patrulli juurde. Sellega suudaksime tulekahju ära kustutada, aga tulevikku väga palju ei muudaks.“

Kogukonnakeskne politsei oleme me kõik Üldine turvalisus ja turvatunne sõltub palju mitmekesisematest teemadest, kui seda suudab tagada politsei oma tööga. Kui küsida inimestelt, kui turva-

liselt nad end tunnevad, mõtlevad nad enamjaolt isikliku sotsiaalse turvalisuse peale – kui kindlalt tunnevad nad end majanduslikult, kas neil on hirm töökohta kaotada, milline on nende sotsiaalne suhete võrgustik, kas neil on keegi, kellega rääkida oma probleemidest või ka lihtsalt maailmaasjadest jne. Laiemas vaates mõistetaks turvalisuse all üleüldist ühiskonna muutust ja julgeolekuolukorda, kuidas mõjutavad meid maailma poliitilised sündmused, olgu need siis Ameerika Ühendiriikide presidendivalimised või Brexit. Joosep Kaasiku sõnul on praegu selge, et monostrateegilist seisukohta ei ole mõistlik rakendada ja et me peame oma töös kombineerima väga erinevaid strateegiaid. „Me ei saa lahendada kõiki probleeme kogukonnakeskse politseitöö kaudu, kus fookus on ennetamisel ja koostööl kogukonnaga. PPA-l on ülesandeid, kus peame rakendama hoopis teisi lähenemisi, näiteks militaarse politseitöö meetodeid. Lihtsaid lahendusi ei ole, on kombinatsioonid erinevatest strateegiatest. Peame olema targad, et leida õiged meetodid õigete tegevuste jaoks,“ ütles Kaasik. Kogukondliku politseitöö puhul on aga märgiline olla kogukonna osa. Nagu ütleb Väätsa vallavanem Lauri Läänemets, on ka politsei kogukonna osa ja peab tundma sealseid inimesi. „Kui politseinik elab meie vallas, me

näeme teda oma pidudel ja talgutöödel ning lastevanemate koosolekul ja ta on n-ö meie inimene, siis saavad ka kogukonnas kerkinud probleemid kiire ning mõistliku lahenduse. Kui aga politseinik sõidab külast kord kuus läbi või tuleb mitmekümne kilomeetri kauguselt, siis ei saa ta kunagi seda kogukonda tundma. Kui tuntakse elanikke, siis nähakse ka lahendusi.“ Töö kogukonnaga ei pea olema ametijuhendis kirjas. Tavainimese jaoks ei ole vahet, mis tööd täpselt keegi teeb – politsei on politsei. Politsei- ja piirivalveametis töötab 5000 inimest, kes kõik on ühe või teise kogukonna liikmed, olgu selleks siis naabruskond, külakeskus või hoopis sarnastel huvidel põhinev sõpruskond. Kui nüüd teha väikene arvutus ja mõelda, et kõik need 5000 inimest teevad oma kogukondades ühel või teisel moel politseitööd, siis jõuame tegelikkuses väga-väga paljude inimesteni. Need politseitöö asjad ei pea olema üldse suured. Piisab, kui tuletada kaaslastele meelde helkuri kandmise olulisust pimedal ajal või küsida lapse klassikaaslaselt, miks tal on alalõpmata õppimata. Selleks pole vaja muud, kui tahtmist märgata ning kaasa mõelda. Kogukonnakeskne politsei algab igaühest meist. Annika Tuulemäe Martin Luige kommunikatsioonibüroo

Kas karistaja või inimeste kaitsja? Ida prefekti Vallo Koppeli arvates algab kõik hoiakutest ning oma töö mõtestamisest – kas politsei on karistaja või inimeste kaitsja. Koppel tõi näite Iirimaalt, kus ta nelja aasta eest CEPOLi õppeprogrammi järgi kuu aega viibis. „Iirimaal olles ja nende ajalooga tutvudes hämmastasid mind sarnasused Eestiga. Nad lahkusid Briti impeeriumist 20. sajandi algul umbes samal ajal, mil Eestist sai iseseisev riik. Vaadates Iiri politsei kujunemislugu, on üks mõtlemapanev erinevus. Oma politseid luues otsustasid iirlased mitte kasutada nimetust police ning võtsid selle asemel kasutusele nimetuse Garda Síochána, mis otsetõlkes tähendab

rahu kaitsjaid. See oli teadlik valik, mis pani aluse kõigele edasisele – nende kahe sõna taga peituvad hoiakud ja sügav sisu. Rahvale öeldi algusest peale, et nad on rahva jaoks, nad ei ole mitte karistajad, vaid kaitsjad. Mulle selgitati seda lihtsa näitega. Kui klient muutub baaris tülikaks, baarmeni sõnast enam ei piisa ja kohale kutsutakse Garda, siis ei väänata seda meest mitte maha, vaid pannakse talle sõbralikult käsi õlale ja öeldakse: „Kuule, John, aeg on hakata kodu poole astuma.“ Kui vaja, siis sõidutatakse John turvaliselt koju.“ Vallo Koppeli väitel olid Iiri politseipatrullid kuni viimaste aastateni relvastamata.

„Muutunud maailm on toonud kaasa selle, et ka Iiri politseil on vaja relvi. Maale on saabunud üha rohkem immigrante, kes on pärit hoopis teistsugusest kogukonnast, ning Garda on olnud sunnitud muutuma. Relvad võeti kasutusele, kuid need on eraldi patrullidel ja see on kohe auto peal kirjas, et inimesed teaksid, kellega tegu.“ „Mulle tundub, et me peaksime laiemalt mõtlema sellele hoiakule, kuidas olla sarnases võtmes oma inimeste jaoks olemas. Ma ei räägi relvadest loobumisest, mis meie praegustes oludes ei ole kindlasti teema, vaid hoiakutest ja oma töö mõtestamisest, et igaüks võtaks südameasjaks olla inimeste ja rahu kaitsja. Meie oleme selleks, et luua turvalist keskkonda, kus kõigil on võrdsed võimalused ja kuritegelik käitumine ei anna kellelegi kasu või ebaausat eelist,“ ütles Koppel.

11


ILLUSTRATSIOON: KATI ORAV

Meie ühisosa Tänavu võtsid PPA meeskonnad üle pika aja aega mõtisklusteks, miks, kuidas ja kelle heaks me töötame. Nendest kohtumistest sündisid PPA põhiväärtused. Kõige rohkem aitab meil koostöös turvalisust luua inimlik, tark ja avatud käitumine.

T

egelikult on paljud väärtustena nimetatud hoiakud ka ilma aruteludeta kõigile PPA inimestele omased. Selgeimalt sõnastas selle mõtte keskkriminaalpolitsei organiseeritud ja raskete kuritegude büroo juht Rene Kanniste: „Ma ei ole aus selle pärast, et ma olen politseinik. Olen aus inimesena ja teisiti ei saakski ma siin töötada.“ PPA personalibüroo juhataja Janne

12

Pikma väitel räägitakse väärtustest nii organisatsiooni- kui ka juhtimisteooriates üha enam: „Inimesed valivad oma töökeskkonda väga teadlikult ning õnnelikult ja tulemuslikult tegutseb töötaja seal, kus organisatsioon ja selle liikmed jagavad temaga samu väärtusi ning kus ta tunneb, et tema tööl on mõte ja tema panus on tähtis. Küsimus ei ole täiskasvanud inimeste

ümberkasvatamises, vaid selles, mida minu organisatsioonis oluliseks peetakse. Ma ei pea sellega silmas väärtuste sõnastamist, vaid eelkõige just tajutud väärtusi.“ Nõunik Vilve Raik kõneleb väärtuste tähtsusest politsei rolli ja inimeste ootuste kaudu: „Praeguses maailmas on hea ja halb suhtelised mõisted, aga inimene vajab endiselt kindlustunnet.


Politsei on eeskuju ja kaitsja, kuid meil on ka õigus pidada kinni, otsida läbi, minna võõrasse korterisse ning rakendada oma jõudu ja võimu inimese tahte vastu. Just seepärast peab inimestel olema väga selge arusaam sellest, mille eest politsei seisab ja millist käitumist võib selle organisatsiooni liikmelt oodata. Kas politsei tahab mõjutada ja ennetada või vormistada ja rünnata, kas puhast majanduskeskkonda tagada ning Eesti konkurentsivõimet suurendada või võidelda ja menetleda, need on meie valikud. Väärtused annavad nii PPA töötajatele kui ka kõigile Eesti inimestele arusaamise, ent ka kindluse, kes me tegelikult oleme.“

Miks me asju teeme? Peadirektor Elmar Vaheri sõnul peab see, kes kontrollib teisi, olema ise vaba ja väärikas ning julgema otsustada.

See eeldab sisemist kindlust – ma tean, mis on tähtis. „Pelgalt reeglitest piisaks siis, kui lahendaksime ühetaolisi olukordi, aga iga situatsioon meie töös on seotud inimestega ja inimesed ei ole kunagi ühesugused,“ ütles Vaher. „Tarkus, avatus ja inimlikkus tähendavad minu jaoks ennekõike seda, et üritame aru saada, millist abi inimene tegelikult vajab. Kui väljas on kakskümmend kraadi külma ja teenindussaali tuleb külmast värisev inimene, kel pole korralikke riideid seljas, siis küsime temalt, kas tal on kõik korras. Riigi jaoks ei maksa midagi, kui lisaks passitaotluse vastuvõtmisele talle ka tass teed teha ning lasta end veidi aega soojendada. Äkki leiame talle kuskilt isegi mõne sooja riide selga.“ PPA väärtuste läbikaalumiseks ja sõnastamiseks arutasid kõik üksused omavahel, millised on need käitumised, mis aitaksid meie organisatsioonil

ja igal selle liikmel vastata ühiskonna ootustele ning väliskeskkonna mõjudele. Kui 2004. aastal keskenduti väärtuste arutelude ajal organisatsiooni sisemisele pildile, siis lähtusid aruteluküsimused seekord just organisatsioonivälistest inimestest ja olukordadest. Arutati, millised väärtused aitavad meil üha kiiremini muutuvas keskkonnas kõige paremini turvalisust luua. „Paljudes meeskondades oli näha, et oma töö mõtestamine selle kaudu, mis muutused meie keskkonnas toimuvad, olgu selleks majanduse olukord või demograafia, vajas algul veidi harjumist. Oli ka käed ristis istuvaid kolleege, kes küsisid kas pilguga või otsesõnu, et mis tal sellest keskkonnast ja millal tagasi tööle saab. Kui juba arutellu sisse elati, oli näha, et sedaviisi mõtlemine oli meie meeskondade jaoks väga huvitav ja andis uusi vaatenurki,“ lausus Raik.

13


VÄÄRTUSED

Vaheri arvates saame parimal moel turvalisust luua siis, kui iga patrullpolitseinik, piirivalvur ja menetleja oskab öelda, miks ta oma tööd teeb ning mis sellest paremaks muutub. „Kui majanduskuritegude uurija ütleb, et menetleb selle pärast, et on kuriteo tunnused, siis on see õige, aga ainult pool vastust. See väärtus, mida oma tööga loome, on aus ettevõtluskeskkond – et inimesed tahaks Eestis ettevõtlusega tegelda. Kui ettevõtlusel ja majandusel läheb hästi, on riigil ka vahendeid teede, koolide, kirikute ning kunstimuuseumide jaoks. Iga menetlus annab pisikese killu selleks, et keskkond oleks turvalisem. Täpselt samamoodi ei ole patrulli eesmärk mitte avalikku korda tagada, vaid et inimesed jääksid ellu, tahaksid ja julgeksid tänaval käia,“ sõnas ta.

Väärtustest rääkimine on omaette väärtus Terves Eestis kohtusid prefektuuride ja kesküksuste 91 meeskonda, kes isekeskis, kuid kõik samadele küsimustele tuginedes oma lahendused ja väärtused pakkusid. Ligi sajast arutelust ehk enam kui 1800 inimese mõtetest koorus omakorda välja kõige enam rõhutatud väärtuste valik. Et nende sõnade tähendust paremini mõista, kirjeldati nii käitumisi kui ka vastandväärtusi. Aruteludes pakutud enam kui sadat sõna sünteesides jõuti järeldusele, et PPA väärtustab kõige enam käitumist, mis on avatud, inimlik ja tark, mille vastandid on liigne ettevaatlikkus, bürokraatlikkus ja käsule orienteeritus. Oktoobri lõpus räägiti ligi 300 juhi osalusel väärtuste aruteludes välja tulnud järeldused ühisel konverentsil veel kord läbi. Aruteludest ülevaate andnud Lõuna prefekt Tarmo Kohv ütles, et kuigi kohtumiste alguses olid paljud inimesed skeptilised või nõutud, siis läksid pärast esimesi mõttevahetusi enamikus üksustes arutelud käima ning paljudes kohtades jäi aega puudugi. „Kohtumiste kokkuvõtteid ja märkusi lugedes oli selge, et kolleegid valutavad südant sarnaste asjade pärast ning väliskeskkonna mõjud – väljaränne ja rahvastiku vananemine, julgeolekupildi muutus ning majanduslik seisak – on juba praegu vägagi tuntavad,“ ütles Kohv. „Näiteks pani inimesi muretsema see, kas jätkub mehi ja naisi, kes ka aastate pärast tahaksid politseis töötada, kas

14

Uudishimulik, innovaatiline, mitmekülgne ja loov. Oleme targad ja loovad ning julgeme mõelda teisiti, leida probleemidele lahendusi, olla pidevas arengus ja teha teistmoodi. Samuti julgeme tunnistada oma eksimusi ning tegevuste eest vastutada. Toome inimestele reaalset kasu, olles uuendusmeelsed ja ausad. Me ei ole mõttelaisad ega põikpäised, sest PPA paremaks toimimiseks on vaja uusi ideid, et vältida meie paigalseisu. Läheme uute ideedega kaasa ja põhjendame, miks on vaja midagi muuta.

juhid oskavad oma meeskondi hoida, innustada ja päriselt edasi viia. Kurdeti, et me ei tunne üksteist hästi ning seepärast on lihtne teise üksuse inimest halvustada, mis ei vii aga edasi.“ Kohvi väitel tuli ikka ja jälle teemaks see, kas inimene on PPA ja juhtide jaoks päriselt väärtuslik või suhtutakse töötajasse kui vahendisse. „Usun, et sõnastatud väärtuste kõrval tuli aruteludest väga hästi välja ka see, miks üldse on vaja väärtustest rääkida, neid sõnastada ja meeles pidada. Väärtused on iga meie tegevuse mõõt, sh juhtimise hindamise alus, ning need peavad olema kokku lepitud. Kui oleme selgelt välja öelnud, et tahame inimlikku, tarka ja avatud käitumist, siis käib see kõigi inimeste ja otsuste kohta ning selle alusel ei hinda ainult juht alluvat, vaid ka vastupidi,“ arvas Kohv.

Inimliku vastand pole elajalik Vastandväärtuste sõnastamisel lähtuti mitte otsesest keelelisest vastest, vaid vastanditest, mille vahel PPA töötajad

reaalselt valima peavad. „On ilmselge, et mitte keegi ei taha olla ebainimlik, suletud ja rumal, ent valik inimlikkuse ja bürokraatliku normist lähtumise vahel ei pruugi olla sugugi lihtne. Kuidas käituda, kui piiripunkti jõuab eakas inimene, kelle Eesti viisa hakkab kehtima alles kümne tunni pärast? Või olukorras, kus kinni peetud autojuhil, kes on parajasti teel lennujaama, on ta enda teadmata juhiluba mõne päeva eest aegunud? Kui lähtume ainult seadusest, on vastused justkui lihtsad, aga kas selline on ka seaduse tegelik mõte. Mida saaksime säärastes olukordades teha, et olla targad ja inimlikud seadust rikkumata? Põhiväärtused ongi tööriist, millele keerulistes olukordades toetuda,“ ütles Raik.

Empaatiline, pühendunud, arvestav ja usaldusväärne. Hoolime nii endast kui ka teistest ja väärtustame nii kolleege kui ka inimesi, kellega kokku puutume. Paneme inimese esikohale ning arvestame üksteise olukordi. Me ei naeruväärista erisusi. Kaotame mõtteviisi, et karistus ennekõike, ning üleoleva suhtumise. Sallime erinevusi ja oleme koostöövalmid, sest igaüks on tähtis.

„Mäletan 2004. aasta aruteludest Põhja prefektuuri viiendal korrusel, kuidas minu jaoks muutusid põhiväärtused millekski konkreetseks ja mõistetavaks siis, kui hakkasime rääkima kriitilistest situatsioonidest. Olime just uurinud kaasust, kus Lasnamäel tapeti noahoopidega üks partnerasutuse töötaja. 31. detsembri õhtul, umbes tund enne aastavahetust, olime valmis tapjat kinni pidama. Kõik oli kontrol-


VÄÄRTUSED

li all, kahtlustatav oli ühes korteris; meil oli hea allikas, teadsime, et kogu seltskond on piisavalt purjus, noad juba ära peidetud ja vastupanu ei tule. Plaanisime minna ja võtta ta viisakalt kaasa ning teha läbiotsimise. Aga siis läks teine meeskond, kelle väärtused olid toona teistsugused, jooksis ukse maha ning tegi kõike jõuga, nii nagu nad olid harjunud. Paremaks selline lahendus toona midagi ei muutnud – inimesed said vigastada ja olukord muutus tunduvalt ohtlikumaks,“ lausus Vaher. Paljud kolleegid küsisid nii seekordsetel aruteludel kui ka hiljem, mis saab n-ö vanadest väärtustest ja kas nendest enam lähtuda ei tule. Senised sõnastatud põhiväärtused võeti kaasa 2010. aastal asutusi liites. Paljud neist kattusid, kuid mitte kõik ning nelja valdkonna peale kokku sai kaheksa põhiväärtust: usaldusväärsus, avatus, inimesekesksus, turvalisus, professionaalsus, ausameelsus, inimlikkus ja koostöö.

Senised põhiväärtused ei kao „Senised põhiväärtused jäävad alati meiega. Pigem on küsimus selles, mida me esile tõstame ja milline käitumine meil nüüdses maailmas turvalisust luua aitab,“ sedastas Raik. „Selge näide arusaamade muutumise kohta ajas on see, kui 12 aasta eest politseis väärtuste arutelusid tehes pakkusid väga paljud kolleegid põhiväärtuseks seaduslikkust. Selle aasta aruteludes kõlas see sõna vist ainult paaris meeskonnas – meie inimeste jaoks on ilmselge, et täidame seadust ning see ei vaja enam eraldi rõhutamist. Sarnane lugu on turvalisusega, mis vastab küsimusele miks ja mille nimel me oma tööd teeme. Põhiväärtused peaks vastama küsimusele kuidas, s.o millised on meie hoiakud ja käitumine, et inimesi parimal moel teeninda, et hoolivat riiki luua.“ Raik meenutab sõbra räägitud lugu, kes kiiruseületamise pärast kinni peeti. „Politseinik kutsus ta autost välja ning noomis teda auto taga, et kõrvalistmel olnud teismelise poja ees isa autoriteeti hoida. Rikkumine oli selge ja mu sõber oli muidugi trahviga nõus, aga ta oli niivõrd õnnelik selle üle, kui väärikalt ja inimlikult politseinik

aus, professionaalne ja koostööaldis. Kõik minu kolleegid on ausad, professionaalsed ja inimlikud hoolimata sellest, kas meie põhiväärtused seda kirjeldavad või ei kirjelda. Meil puudub praegu põhiväärtusena uuendus. Kas see tähendab, et me ei otsi lihtsaid ja uusi lahendusi? Ei tähenda!“

Sõnadega kaasnegu teod

Tõhus, paindlik, mõistlik, asjatundlik ja professionaalne. Tegutseme parema tuleviku ning turvalisuse nimel juba praegu. Suudame selgitada PPA eesmärke ja teame, mida meilt oodatakse. Oskame näha oma rolli ja vastutust ning leida uusi ja nutikaid lahendusi. Me ei raiska ja pole jäigad ega kitsarinnalised. Väldime läbimõtlematust ja mõtteviisi, et inimene on kui käibevara. Oleme loogilised, praktilised ning analüütilised.

temaga käitus. Inimesed tahavad ju oma riigi üle uhked olla – näha tarka ja sõbralikku politseiametnikku ning tunda, kui vinge riik meil on, kes hoolib meist ja kaitseb meie perekondi. Üleolevat ja justkui mingit oma asja ajavat ametnikku ei taha me ju ka ise igapäevaseid olmeprobleeme lahendades näha,“ arutles Raik. Ida prefektuuri kriminaalbüroo juht Tarvo Kruup tõi konverentsil samalaadse näite aususe tähtsuse kohta. „Väärtusi, millest kõik me iga päev lähtume, on ju palju rohkem kui kolm või kaheksa, aga need on nii iseenesestmõistetavad, et me ei mõtle nendele. 2004. aastal väärtusi sõnastades rõhutasime ausust, kuna altkäemaksu võtmine oli meie organisatsioonis tõsine probleem. Nüüd me ei räägi enam aususest valju häälega mitte selle pärast, et see oleks vähetähtis, vaid seetõttu, et aus olemine on nii iseenesestmõistetav,“ ütles ta. Kristjan Toom arendusosakonnast lausus samuti, et väärtuste sõnastamine või sõnastamata jätmine ei muuda seda, kes me oleme: „Politseinik, kes töötab äraelamiseks kahel kohal, ei mõtle väärtustest, kuid on endiselt

Üks kriitilisemaid küsimusi kogu väärtuste teema juures on see, kuidas valitud sõnad ellu rakenduvad ega jää ainult loosungiks. Keskkriminaalpolitsei juhi Krista Aasa meelest ei maksa sõnad ise midagi: „Ainuüksi see, et me räägime, ei tee midagi paremaks. Sõnadega peavad kaasnema teod. Kõige olulisem on juhtide eeskuju ja seda mitte sõnades, vaid tegudes. Ainult nii saame päriselt väärtusi kujundada.“ Ka personalijuht Janne Pikma räägib sellest, et kuigi valida võib igasuguseid väärtusi, on väärtused ikkagi need, mida inimesed reaalsuses tajuvad: „Ei ole vist ühtki otsust, mis poleks väärtuspõhine. Küll on niisuguseid juhtumeid, kus me ei teadvusta, et üks või teine otsus kõneleb meie kohta rohkemgi, kui tahaksime. Just need otsused jäävad inimestele silma.“ Personalibüroo kogemus on selline, et kõige enam riivab töötajaid väljaöeldud põhiväärtustega vastuollu minek inimestega seotud otsuseid tehes. „Neid asju, mis inimestega seotud töös võivad n-ö valesti minna, on väga palju. Alates sellest, kuidas inimene organisatsiooni siseneb, kas ja kes on ta mentor, kuni selleni välja, kuidas ta organisatsioonist lahkub kas omal või organisatsiooni soovil,“ rääkis personalijuht. Tema sõnul peab paika põhimõte, et inimesi värvatakse oskuste ja teadmise põhjal, kuid vallandatakse enamasti just väärtuste pärast. Sama kehtib ka organisatsiooni kohta. „Töökoha võib valida palga või maine pärast, kuid seal püsimise määrab see, kas inimene tunneb ennast hästi, saab aru ja sobib teistega. Et ägedad töötajad PPAsse tuleks, peame ka ise olema säärased inimesed, keda oma kolleegidena näha soovime,“ selgitas Pikma. Tuuli Härson kommunikatsioonibüroo

15


VESTLUSRING

Politsei, pol i FOTOD: RAIGO PAJULA

joobes m e

Ühel lumisel talvehommikul kutsus Radar endise välisministri Marina Kaljuranna, ERRi nõukogu esimehe Agu Uudelepa ning ennetuse ja süüteomenetluse büroo juhi Kätlin Alvela mõtisklema kogukonna turvalisuse ja politsei rolli üle. Kätlin Alvela: Mis teie arvates mõjutab inimeste turvatunnet kõige enam? Kas politseinike nähtaval olemine mõjutab turvalisust ehk kas turvaline on siis, kui politseinikke on näha, või hoopiski siis, kui neid näha pole? Ja kas inimesed peaksid teadma oma piirkonna politseinikku? Marina Kaljurand: Mina ei tea, kes

mu piirkonnapolitseinik on, ja ma tunnen ennast igati turvaliselt. Elan talvel Nõmmel ja suvel Hiiumaal, mis mõlemad on Eesti mõistes suhteliselt turvalised piirkonnad. Ega sellele ühest vastust olegi, kõik sõltub olu-

16

korrast. Vahel mulle meeldib, kui ma ei näe politseinikke, kuid ma tean, et nad on olemas. Samas võib tee ääres kiirusemõõtmine tekitada ka ohtlikuma olukorra, sest inimesed reageerivad politseinike nägemisele erinevalt. Üldine suhtumine politseisse on minu arust oluliselt muutunud: on austus ja lugupidamine politsei vastu. Agu Uudelepp: Arvan, et see staadium, kui inimene näeb politseinikku kiirust mõõtmas ja tal käib jõnks läbi, on Eestis suuresti möödas. Politseisse suhtumine sõltub ka sellest, kuidas inimene ise käitub. Elanike enda käitumine on läinud paremaks. Elades

Meriväljal ja suviti Viitna lähedal suvekodus, pole mul õrna aimugi, kus konstaablipunkt asub. Kui ma teaksin, siis tähendaks see, et mul on olnud mingi suurem jama ning ma pole telefoni ja e-kirjaga saanud seda lahendada. Üldist turvalisuse ja turvatunde taset näitab õigupoolest see, et sa isegi ei tea, et sul on oma politseinik. Politsei ja kogukonna suhte kohta saab tuua näite Ameerika Ühendriikidest, kus vahepeal kõik arvasid, et tänapäeva ühiskond on e-ühiskond, st kõik peavad olema ka sotsiaalmeedias. New York Police Department otsustas hakata arendama suhteid kogukonnaga kampaania korras. Nad kutsusid inimesi pildistama end koos politseinikega ning lisama #myNYPD. Nad ei arvestanud aga seda, et sotsiaalmeedia töötab teise mehaanikaga. Mis juhtus, oli see, et inimesed hakkasid üles panema kõiki natukene naljakaid, natukene mõnitavaid ja natukene muidu veidraid pilte. Näiteks tehti postitus sellest, kuidas politseinik tõmbab mee-


l iitika &

m ees Tallinnas leavaldajat juustest, ning pildiallkirjaks lisati „Politsei aitab sul juukseid sirgendada #myNYPD“. Bostoni politsei lähenes aga sotsiaalmeediale ja sealsele kogukonnale nii, nagu reeglid ette näevad. Nad panid oma Facebooki lehele info, millest on inimestele kasu. Inimesed harjusid seal käima ning said aru, et politsei tegelikult aitab neid. Kui tekkis jama ja politseil oli abi vaja, siis hakkasid inimesed ise täiesti spontaanselt politsei Facebooki lehel kommenteerima, suunama ja juhatama ehk sellel FB leheküljel tekkis kogukond, kus politsei oli üks osaline. Vaja on tekitada tunne, et oleme kõik ühe asja eest väljas. Alvela: Kuidas aga suurendada kogukonna aktiivsust? Sageli ootavad inimesed, et politsei tuleb ja ütleb, kuidas turvalisust juurde luua. Samas kohtame ka seisukohti, kus meile heidetakse ette liigset sekkumist. Kus on teie arvates see piir või kui palju on palju?

Kaljurand: Hästi oluline on tasakaa-

lu leidmine. See, kuidas te hoiatate inimesi näiteks enne 1. septembrit, praegu pimedas helkurit kandma või ka jaanipäeval, on hea näide paigas tasakaalu kohta ja mul on hea meel, et te tuletate meelde. Mul on hea teada, et lisaks kuritegude ennetamisele, uurimisele ja avastamisele on politseil ka sellised hästi inimlikud aspektid. Te räägite õigel ajal ning teie ametnikud on muutunud palju avatumaks. Uudelepp: Sellel, kas ja kui palju peaks politsei seletama, on üks oluline kriteerium: kas need, kellele räägitakse, saavad aru, miks politsei sellest praegu räägib. Näiteks kõik me saame aru, et 1. september on turvalisuse seisukohalt päevakohane. Igaüks, kes on vähegi pimedas liikunud ja näinud tumedat kuju, saab aru, et helkurite jutt on tõsine jutt. Probleem võib tekkida sellest, kui juhendamine, suunamine ja õpetamine muutub tunnetuslikult pigem näägutamiseks või tänitamiseks ning inimesed ei saa aru, miks ja kust

see teema järsku tuleb. Kui kontekst on selline, et kõik saavad aru, miks seda räägitakse, siis ma ei usu, et mingit probleemi tekib. Kui aga konteksti ei ole, mis paneks sõnumi täpselt õigesse aega ja kohta, siis võib tekkida probleeme. Alvela: Marina, teie sõitsite presidendikampaania ajal palju mööda riiki ringi ja kohtusite inimestega. Mida inimesed nendes kogukondades kõige enam ootavad ja mille pärast südant valutavad? Kaljurand: Jah, tõesti, me rääkisime

turvalisusest ja kindlustundest hästi palju, kuid mitte sellisest vahetust turvalisest, vaid palju laiemalt. Ma ei mäleta ühtegi kohtumist, kus oleks kõneldud sellest, et me oleme mures oma kogukonna turvalisuse pärast. Küll tuli korduvalt jutuks, kuidas mõjutab meid migratsioon, kuidas üldine julgeolekuolukord, kas meie riik on ohus ja mis meid ähvardab laiemalt. Ma arvan, et mida väiksemasse koh-

17


VESTLUSRING

Üldine suhtumine politseisse on oluliselt muutunud: on austus ja lugupidamine politsei vastu. Kui inimene on hädas, siis tuleb ta teie juurde, ta ei lähe poliitiku juurde. Marina Kaljurand

ta lähed, seda rohkem tunnevad kõik kõiki ning seda turvalisemalt inimesed ka end sealses kogukonnas tunnevad. Alvela: Me liigume selles suunas, et meid rohkem tuntaks, et oleksime ka rohkem sotsiaalmeedias, et inimestel oleks võimalik Facebookis oma piirkonnapolitseinikuga sõbraks saada ning seal turvalisuse teemadel kõnelda. Kaljurand: See on minu jaoks selline

asi, et ma ei hakka inimest tülitama. Endise ministrina tean, kuidas teie koosseise on vähendatud ja et politseinike tööpäev on niigi tihe. Ma ei hakka segama asjaga, mis ei ole üldse oluline. Küll on mul hea teada, et see võimalus on olemas, ja kui on mingi jama, siis ma tean, kuhu pöörduda. Alvela: Ressursipuudusest rääkides võib viimasel ajal meediast palju lugeda, et meditsiinivaldkonnas raha ei ole ning hirmutatakse inimesi arstiabita jäämisega. Kuidas teie arvates pidevalt ressursipuudusest rääkimine turvatundele ja inimeste käitumisele mõjub? Kaljurand: Endise ministrina olen

kuulnud ka nende jutuajamiste teist poolt, kus siseminister on põhjendanud vähendamisi ning kinnitanud, et see ei mõjuta kuidagi turvalisust. Uudelepp: Arvan, et politseile teatamine sõltub sellest, kust läheb inimese valulävi – kas tema meelest on lihtsam loota politsei abiga asja tagasi saada või soetada uus. Ma küll ei usu, et inimesed teatavad, kui neil magalarajoonis on järjekordselt ilukilbid pihta pandud. Pigem läheb ilukilpide teatava regulaarsusega kadumine auto ülalpidamiskulude alla. Turvatunde koha pealt muretsetakse praegu pigem üldi-

18

Marina Kaljurand

se turvalisuse pärast: mis meist saab, mitte mis minu muruniidukist saab. Kaljurand: Kui võrrelda Eestit Ameerika Ühendriikidega, siis seal käib ikka võpatus läbi, kui politseinikke nähakse. Ameerika politseinikega seostuvad mulle hästi karmid reeglid: ärge liigutage, ärge väljuge autost, valgusvihk näkku. Mõistan, et olukord on seal veidi teine – politseinikke on rohkem rünnatud. Ma ise parkisin kord vales kohas ja mulle kirjutati trahv. Püüdsin hakata midagi ütlema, mille peale trahv korrutati kahega. Iga kord, kui ma midagi ütlesin, läks trahv suuremaks. Lõpuks mõtlesin, et ma ei hakkagi põhjendama, miks ma jäin seisma ja et mu lapsel oli halb olla. Sellist asja ei ole ma Eestis kunagi kogenud. Suhtumine on siin hoopis teistsugune ning ilmselt on ka turvareeglid teised. Uudelepp: Kaalutlusõigust on siin rohkem ja seda võib kasutada. Politseile on antud õigus ka mõelda. Näi-

teks viimane kord, kui sattusin reidi „Kõik puhuvad“, pidin ma selle ühte pidi läbima, koti maha panema ning kolme minuti pärast tagasi sõitma. Kui mind tagasisõidul peatati, küsisin, kas ma kokkuhoiu mõttes võiksin kasutada sedasama huulikut, mille olin tema kolleegi käest mõne minuti eest saanud. Politseinik vaatas kõrvaloleva politseiniku poole, see noogutas ja naeratas ning mulle viibati, et võin minema sõita. Alvela: Meil töötab 5000 inimest, kellelt oodatakse väga palju – et nad oleksid suurepärased suhtlejad, väga heas füüsilises vormis, targad, osavad, veatud, aktiivsed, kogukonnas olemas jne. Kuivõrd realistlikud need ootused teie arvates on ja kuidas neid ootusi võiks juhtida? Uudelepp: Politsei usaldus on üle

80% ja see on väga kõrge tulemus. On


VESTLUSRING

Agu Uudelepp

Kätlin Alvela

Praegu muretsetakse üldise turvalisuse pärast: mis meist saab, mitte mis minu muruniidukist saab. Agu Uudelepp

ebarealistlik oodata, et kõik 5000 inimest on sellised, kellega on rõõm kohtuda ja rõõm suhelda. Kas inimene, kes oskab suurepäraselt teha detektiivi tööd, suurepäraselt asitõendeid analüüsida või suurepäraselt mõelda mingi skeemi või formulari sees, mis on tema töös tähtis, peab seejuures olema ka inimeste inimene? Inimesed ootavad politseinikelt kompetentsust ja asjatundlikkust. On ametikohti, kus suhtlemisoskus on kompetentsuse hulgas, ja on ametikohti, kus seda pole. Kaljurand: Välisministeerium on pal-

ju väiksem organisatsioon, meil on 600 inimest ja ma tean väga hästi, et 600, nagu ka 5000, ühesugust inimest pole olemas. See on võimatu, seda ei pea olema ja keegi ei nõuagi seda. Võrreldes välisministeeriumiga, kus me tõstame inimesi iga kolme aasta tagant ringi, on teil see eelis, et te saate vaadata, kes kuhu sobib, ning panna inimese sellele ametikohale, kuhu ta tõesti sobib. Inimesed ongi erinevad ja seda, et kõik te oleksite ühtviisi head suhtlejad, koerajuhid ja uurijad, ei nõuagi keegi. Küll ootan ma, et kui ma puutun kokku näiteks avalike suhete osakonnaga, siis on seal inimene, kellele meeldib suhelda, kes tahab suhelda ja kes on kompetentne, ning kui ma lähen mõnda teise osakonda, siis ma eeldan, et sealne inimene valdab oma teemat ning oskab vastata küsimustele. Teie populaarsus on uskumatult kõrge ja kujutan ette, et seda saab kõrgemaks ajada ainult autoritaarses

Liigume selles suunas, et meid rohkem tuntaks, et oleksime ka rohkem sotsiaalmeedias. Kätlin Alvela

riigis. Teete oma tööd hästi ning teid hinnatakse selle järgi. Ma näen, et siin ei ole õhku ega näitlikkust, et püüame kõigile meeldida. Te oletegi professionaalid ning Eesti rahvas on andnud teile hinnangu. Alvela: Viimastel aastatel oleme korraldanud Facebookis väljakutsete maratoni, kus postitame ühe ööpäeva jooksul kõik politseile tehtud väljakutsed. Viimatisest Facebooki maratonist joonistus hästi välja profiil, kuhu läheb 50% reageeriva

19


VESTLUSRING

politsei ressursist: joobes mees Tallinnas. Praegu on see paljuski pelgalt politsei probleem, kuid me näeme, et selle algpõhjused on hoopis mujal. Kuidas peaksime teie arvates selle teadmisega edasi toimetama ja mis on meie võimalused olukorda muuta? Kaljurand: Kui see on probleem ja väl-

jakutsed on sellised, siis tuleb teil sellega tegelda, teie ei saa hakata valima. Kindlasti aitab siin ministeeriumite omavaheline koostöö ja mingil määral te seda ka teete. Kui väljakutsete osakaal peaks muutuma ja pooled väljakutsed ei ole enam valge joobes mees, siis ma usun, et te suudate kiiresti ümber orienteeruda. Ilmselt saab see olla kübervaldkond või lähisuhtevägivald. Mitte sellepärast, et nende juhtumite arv drastiliselt suureneks, vaid et inimesed muutuvad järjest teadlikumaks. Oleme jõudnud olukorda, kus ohvrid julgevad tunnistada ja abi paluda. Te peate olema valmis reageerima sellele, kuidas ühiskond muutub ja probleemid muutuvad. Te peate kogu aeg end täiendama ning olema tasemel, sest seda me teilt ootame. Uudelepp: Joobes mees Tallinnas on ühest küljest politsei probleem ja teisest küljest ei ole ka. Politsei peab nende ta-

20

Te peate olema valmis reageerima sellele, kuidas ühiskond muutub ja probleemid muutuvad. Marina Kaljurand

gajärgedega tegelema, ja nagu Marina ütles, ega valida pole. Küll ei näe ma, et politsei saaks seda probleemi ära hoida. See on sotsiaalne ja demograafiline probleem, mis sõltub hästi paljudest asjadest, millest politsei pädevuses pole mitte ükski. Ennetus sõltub haridusest ja tööhõivest, sellest, kuidas see mees tunneb end ühiskonnas hakkama saavat ja kas ta vastab mingilgi moel oma minapildile. Kui tal on probleemid, kas ta saab neid lahendada või ainult lahjendada mingiks ajaks? Kahjuks on see valdkond, kus politsei saab tegelda ainult tagajärgedega ja hoolitseda oma valdkonna eest. Kui see mees on purjus, siis on ta purjus Tallinnas, mitte auto roolis Tallinnas. Alvela: Kuidas leida nendele meestele toetus- või rehabilitatsioonisüsteemid? Tavaliselt on sellesama

joobes mehega Tallinnas seotud paljud teisedki probleemid, näiteks lähisuhtevägivald. Praegu on meil olemas küll varjupaigad lastele ja naistele, kuid miks peavad naine ja laps oma kodust ära minema? Miks me ei võiks paigutada seda meest kuhugi sinna, mida meil praegu olemas pole? Me saame küll viia mehe kainenemiseni kainestusmajja, aga kui ta sealt välja tuleb, kordub kõik. Kuidas me saaksime mõjutada näiteks poliitilist tasandit või teadvustada, et see on ühiskonnas suur probleem? Kuidas suunata ühiskonna hoiakute muutmist? Uudelepp: Minu meelest ei ole see

selline valdkond, kus politsei peaks olema eestvedaja või tagantlükkaja. Kui ka oleksid rehabilitatsioonikohad nendele meestele, siis oleks tegu ikkagi tagajärgedega ning see on asi, mida arstid ja politseinikud teevad suurepäraselt. Alkohoolikud on alkohoolikud surmani. See hakkab palju kaugemalt pihta. Kuidas saavutada, et joomine ei oleks normaalne kultuuri osa? Et ei kasvaks peale kogu aeg uut alkoholilembelist, räuskavat ja natuke vägivaldset põlvkonda? See on niisugune ühiskondlik surve, mida üks ametkond ei saa eest vedada.


VESTLUSRING

Politsei on väga ilusasti vedanud asju, mis politseist sõltuvad. Näiteks kui veel kümme aastat tagasi vaadati veidi imestunult, kui keegi kinnitas tagaistmel turvavöö, sest oli levinud arusaam, et füüsikaseadused kehivad ainult eesistujaile. Tagaistuja istub taga ja seal inertsi ei ole. Praeguseks on arusaamine läinud loodusseaduste-

Kuidas saavutada, et joomine ei oleks normaalne kultuuri osa? Agu Uudelepp

ga kooskõlla. Arusaamise muutmine hakkab peale sellest, et tunnistatakse probleemi olemasolu. Siin saab politsei aidata ja panustada, sest politsei on üks väheseid Eestis, kellel on olemas faktid ja statistika, mis näitavad, et probleem on päriselt olemas, et see ei ole väljamõeldis ega pseudoprobleem. Tegelikult on see ka valgekraeliste korralike keskklassi perekondade probleem, kus muidu lugupeetud ja tore inimene võib kodus olla paras koletis. Niikaua kui üldist arusaamist pole tekkinud, et see, mis on koduseinte

vahel, ei pea jääma koduseinte vahele, ei tee poliitikud midagi. Paratamatult hakkab mängima häälte matemaatika: parem on toimetada nende valdkondadega, mis annavad hääli juurde, ja pigem end mitte siduda nende valdkondadega, mis võivad hääli ära viia. Tekib küsimus, kas sellest tõepoolest ebameeldiva teemaga tegelemisest annab midagi võita. Näiteks kui palju meil kantakse hoolt puuetega inimeste problemaatika eest või mõeldakse, mida teha kümnete tuhandete üksikuks jäänud eakate naistega, kellel oleks võimalust ja tahet panustada küll. Kaljurand: Mina olen ise näinud, kuidas Eestisse tuli inimkaubandus ja naistevastane vägivald, mida alguses eitati. Esimesed varjupaigad loodi ju valdavalt Põhjamaade rahaga ning alles hiljem võttis Eesti riik need üle.

Kaljurand: Mingi kartus või hirm peab ka jääma, näiteks kui ma ei lähe ravile, siis tõstetakse mind kodust välja. Praegu need mehed ei teagi, et nendel üldse võiks selline võimalus olla. Nüüd on mindud lihtsama vastupanu teed, kus nõrgem pool on viidud ära ja märatseja on jäetud koju. Midagi peaks siin muutuma. Uudelepp: Mulle meeldib väga see mõte, et miks ohver peab ära minema. Muidugi, ohvrit on lihtsam viia, kuid politseil on ju kogemust, kuidas viia ära inimene, kes ei taha minna. Politsei peab saama lihtsalt poliitikutelt selleks loa.

On olemas varjupaigad lastele ja naistele, kuid miks peavad naine ja laps kodust ära minema?

rohkem panustada oma tegevuse arusaadavusse. Näiteks annaks oma kiirusemõõtmistest Waze’i kaudu teada ning sealjuures on üks pisikene tekstikast, kus on kirjas, miks peavad politseinikud just selle koha peal kiirust mõõtma. Muidugi peab olema ka n-ö ootamatuid ilmumisi, sest muidu ei võetaks päris rikkujaid vahele, kuid aeg-ajalt on täiesti arusaamatu, miks politseinikud mingi koha peal on ja seda tööd teevad. Kui sellest aru ei saada, siis tekivad inimeste peas küünilised või vandenõuteoreetilised mõtted: nad on seal selle pärast, et just sealt saab kõige enam raha riigi eelarvesse koguda, tegelik liiklusturvalisus neid ei huvitagi. Kui inimesed saavad aru, mida ja miks politsei teeb, siis püsibki inimeste usaldus kõrgel. Kaljurand: Soovin teile valmisolekut vaadata, kuidas ühiskond muutub, et te õigel ajal oskaksite reageerida. Minu jaoks oli üllatav, et 50% väljakutsetest on valge joobes mees. Oleksin arvanud, et narkomaania ja narkokuritegevus on Eestis suurenev tendents, samuti küberteemad. Soovin, et teil oleks pealehakkamist, tahtmist ja jõudu reageerida nendele ühiskonna valupunktidele isegi siis, kui poliitikud jäävad maha. Et te inimestena oleksite valmis õppima uusi valdkondi, sest teie olete esimene rinne. Kui inimene on hädas, siis tuleb ta teie juurde, ta ei lähe poliitiku juurde.

Kätlin Alvela

Tõsi, see võtab aega, kuid poliitikud ei saa tegelda ainult sellega, mis toob hääli, vaid nad peavad tegelema ka sellega, kus on probleemid. Me pole veel jõudnud selleni, et meil oleksid süsteemid, nt viharavi meestele, või miks peab minema varjupaika ema lapsega. Tegelikult on maailmas seda tehtud ja me ei pea hakkama jalgratast leiutama, aga sellest tuleb rohkem rääkida. Usun, et kui rääkida ja tuua näiteid, siis on see tehtav. Küll ei tohi muuta teemat naeruväärseks, seda tuleb teha tasakaalukalt ja läbimõeldult. Uudelepp: Olen täiesti nõus, et poliitikas on teemad, millega peab tegelema, ja teemad, millega tahetakse tegelda. Kui teema, millega peab tegelema, õnnestub viia teemaks, millega tahetakse tegelda, siis sellest hetkest algab muutus ning see hakkab tõepoolest tööle. See ei juhtu kiiresti. Kui tekib kriitiline hulk mehi, kes saab aru, et ta peab minema viharavile ja see ei aja teda vihale, vaid ta võtab seda kui võimalust teha asjad oma elus ja oma perega korda, siis hakkavad asjad ühiskonnas muutuma.

Alvela: Meie jutuajamise lõpetuseks palun teil anda väikese soovituse, kuidas politsei veel paremaks võiks saada? Uudelepp: Politsei võiks teinekord

Kirja pani Annika Tuulemäe

21


MEESKOND

Kõik algab suhtumise s

22


e st

FOTOD: LAURI KULPSOO

MEESKOND

Viimaste aastatega on poolesaja töötajaga Põlva korrakaitsjate pere kirjutanud end Eesti kaardile kui üks kogukonnakesksemaid politseijaoskondi. Nende tööd hinnatakse kõrgelt, neist räägitakse väsimatult hea sõnaga ja tuuakse riigis teistelegi eeskujuks. Asjaosalised ise annavad heakskiitvale fenomenile lühida selgituse: kõik algab suhtumisest.

P

õlva piirkonnapolitseiniku telefon heliseb nõudlikult. „Tahan kohe avaldust esitada,“ kostab toru teisest otsast ühe proua murelik hääl. Viimane on juba Põlva politseimajas kohal, pastakaski peaaegu pihus. Niisuguste ootamatute avalduste täheldamiseks ja lahendamiseks on jaoskonnas eraldi valveuurija, ent piirkonnapolitseinik eirab teadaolevaid mängureegleid ning juhatab mureliku proua otsejoones oma kabinetti hoolimata sellest, et iga säärase käiguga lükkuvad tema teised plaanitud päevaülesanded tahes-tahtmata edasi. Kiire ja samas kõikehõlmav jutuajamine päädib selgusega, et proua mure lahendamiseks pole ühtki paberit tarvis täita, ning kergendustundega lahkuvad mõlemad tagasi oma argitoimetuste juurde. „Aga kui ta nõnda just minu numbri valis ja minult abi ootas, siis olnuks kentsakas saata inimest edasi kellegi kolmanda jutule, olgugi et nii näeb ette tavapärane töökorraldus. Miski minu sees ütles, et nii ei ole päris õige,“ resümeerib piirkonnapolitseinik Maarika Morel toimunut tagantjärele. „Kui otsejoones mulle helistatakse, siis võtangi kuuldud mure esmajärjekorras enda asjaks. Uurin, kas ja kuidas saaksin aidata, ning kui juhtub, et ühe käed jäävad lühikeseks, siis kaasan ülejäänud meeskonna. Inimestele on selline kiire kontakt politseinikega ja saadud lahendus väga väärtuslik ning samas säästab see kokkuvõttes nii abivajaja kui ka politseinike aega vastupidi sellele, kui inimest ühe politseiniku juurest teise ja kolmandani suunata,“ räägib ta.

Politseitöö fookuses on alati abivajaja Erandiks ei ole see juhtum ega teised Põlva piirkonnapolitseinikud, sest igaühe telefon on abivajajate kõnedest

sama tulipunane kui mõni infotelefoni liin. Nendest pöördumistest käivad läbi tülikad naabrid, hulkuvad kassid, müra, kaklused ja muu madin ehk kõik elus ja elutu, mis ühel argipäeval kellelegi parasjagu muret teeb. Nõu küsitakse ka teemadel, mis vahetult korrakaitsjate kompetentsi ei kuulu, ent seegi pole abiandjatele takistuseks. Piirkonnavanem Katrin Satsi ütleb, et iga politseiniku suhtumist töösse saab mõõta ühe võtmeküsimusega: kas sa tegelikult ka tahad inimesi aidata? „Politsei poole pöördunud abivajaja peab alati olema fookuses, sest kui see nii ei ole, peegeldub suhtumine vahetult politseiniku olekus ja tegemistes. Isegi kui aega ja politseitöötajaid napib, on niisugune suhtumine politseitöö õnnestumise alus,“ rõhutab ta. „Me oleme nii sõnades kui ka tegudes läbini omaks võtnud selle, et piirkonnapolitseinik ongi sõna otseses mõttes suursaadik rahva seas. Tema teadmised ja kogemused võimaldavad koos ülejäänud meeskonnaga eos lahendada paljude inimeste probleeme, ilma et peaks soovitama siia-sinna pöörduda.“ Ühe politseiniku inimvõimeid seejuures siiski viimset piiri ületama ei panda, sest iga ülesande lahendamise taga seisab enamjaolt ikkagi kogu meeskond nagu üks rusikas. „Üksi ei tee mitte midagi. See on otsast lõpuni meeskonnatöö, kus ülesandeid jagatakse nii, nagu on parasjagu mõeldav ja mõistlik,“ selgitab Satsi. Ta toob ühe näite teise järel, kuidas kohalik koostöövõrgustik teeb suuri panuseid ka nendele juhtumitele, kus menetluslikult pole ühtki rikkumist toime pandud, eriti möödapääsmatult nendel juhtudel, kus hooletuse või halva kohtlemise all kannatavad lapsed. „Meie siht pole lõputult menetleda ja karistada, küll aga igal juhul abistada. Politseil on palju kogemusi, teadmi-

23


MEESKOND

si ja ideesid, kuidas omalt poolt olla toeks probleemse perega tegelevale sotsiaaltöötajale, ohvriabitöötajale või näiteks psühholoogile. Olgu talle parasjagu vajalik piirkonnapolitseiniku, uurija, jälitaja või kõigi nende tugi üheskoos,“ kirjeldab piirkonnavanem Satsi, kelle kinnitusel ennetab varajane põhjalik sekkumine halvimat, kuid annab samas hiljem ka leevendust politseinike töökoormusele. „Me pöörame aina enam tähelepanu lastega peredele, kus hakkab olukord kergelt kreeni kiskuma ning on esmaseid märke sellest, et pikemas plaanis isekeskis toime ei tulda. Niimoodi kohe sekkudes on suurem tõenäosus päriselt aidata neid, kes hakkavad õigelt teelt kõrvale kalduma. Aegsalt abistatud, jäävad ära ka kümned võimalikud süüteoepisoodid korrarikkumistest, perevägivallast ja muust, mida hiljem virnade viisi järjepanu menetleda. Sarnaselt lahendati juhtumit, mille eesmärk ei olnud kedagi vastutusele võtta, vaid parandada ühes peres sirguva kahe poisslapse heaolu. Nimelt oli pereema otsustanud kokku elada uue mehega, kellest paraku poistele väärilist kasuisa ei saanud. Aina kasvavad pinged viisid emotsionaalse vägivallani ning kohati kaasnesid sellega ka kergemad kähmlused. Põlva ohvriabitöötaja Anne Klaar täheldas, et laste kasvukeskkond polnud kiita ning pigemini võinuks poisid oma pärisisa juures elada, kuigi tolle majanduslik järg oli jällegi kehvem. Perega hakkas tegelema kogu komando: ohvriabi- ja sotsiaaltöötaja, psühholoog, uurijad ning teised. Kõik nad olid kui üks mees veendunud, et peamine on lapsi aidata. Vestlus vestluse järel jõuti kõige tipuks oodatud kompromissini, et poisid pakivad asjad ja hakkavad elama oma pärisisa katuse all. Kusjuures kogu meeskonna koostöös läbisurutud lahendust ei kiitnud heaks ainult lapsed ise, vaid mõistis ka ema, kel tuli oma poegade hea käekäigu tagamiseks leppida nende kodust lahkumisega. Kohalik ohvriabitöötaja Anne Klaar kiidab politseinike õiget suhtumist nii abivajajaisse kui ka laiemalt politsei võimalustesse oma partnereid igal sammul aidata. „Näeme selgelt ühtmoodi, miks ja kelle heaks me töötame. Seepärast ei muretse ma ka oma puhkepäevadel, et ohvriabitöö tegemata jääks. Kohalikud politseinikud

24

Talituse juhti Andres Kirsingut peetakse üheks meeskonna tugevaimaks lüliks.

katavad omavahel needki vajadused,“ tõdeb Klaar.

Õige eesmärgi nimel ei tohi jonni jätta Ometi ei lahene iga olukord võluväel ning sellisel juhul soovitavad Põlva politseinikud kolleegidele igal juhul jonni mitte jätta. „Mõne meie partneri jaoks tähendab koostöö paraku üksnes ametlike kirjade vahetamist, mitte aga sisusse süüvimist ja tegelike lahenduste leidmist. Nii saab koostöö olla vaid sõnakõlks ja ei midagi enamat,“ nendib piirkonnavanem Satsi. Ta toob näite, kus ühe piirkonna sotsiaaltöötaja raius väsimatult, et tema tööpiirkonnas ei ole olemas säärast asja nagu lähisuhtevägi-

Põlva meeskonnas ongi kõik kõigi asi ja kõik teevad kõike heameelega. vald. Lihtsalt ei ole olemas hoolimata sellest, mida politsei väita püüab. Terava probleemi ees silmad kinni pigistanud sotsiaaltöötaja keeldus politseinikega asja arutamast, mistõttu kutsuti jaoskonnajuhiga kohtuma vallavanem. Laua taga lepiti ühiselt kokku tegevused ning tundus, et ratastele anti hoog sisse, ent ikkagi ei midagi. Sotsiaaltöötaja istus käed rüpes ning järjepanu leiti vabandusi, miks probleemse pere „eraasjadesse“ mitte sekkuda.

Kangekaelselt jätkasid politseinikud kohalike ametnike survestamist koos töötama. Viimased lootused pandi sotsiaalkindlustusametile, kes oma jõupositsioonilt vallaametnikud tööle käsutas. „Partnerite suhtumist on raske jooksult muuta või murda, kui puudub ühine arusaam sellest, kelle heaks ja mida on meie võimuses koos ära teha. Mõneti tähendab see tänapäeval, et politseitöötajate ülesanne on muu hulgas jonni jätmata tugevasti jalgu trampida, et oma partnereid korrakaitsjate ja teistega koos töötama saada.“ Leidub ka sotsiaaltöötajaid, kelle kogemused on liiga hõredad, et igapidi abivajajaid aidata. Näiteks oli politseinike laual mõni aasta tagasi juhtum, kus ühe perekonna halb olukord andis häirekella sellest, et tõenäoliselt tuleb lapsed nende heaolu tagamiseks vanematest eraldada. Peres sirgus 3aastaste kaksikute paar ning 5- ja 6aastane laps. Kõigi tervislik seisund oli halb nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Santi olukorda aga kohemaid lahendada ei saanud, sest sotsiaaltöötaja täheldused varem toimunust olid puudulikud ja kindlate tõenditeta kohtukulli külastada on juba eos tühikäik. Piirkonnapolitseinik võttis selle juhtumi enda hoole alla ning koos sotsiaaltöötajaga hakati pere olukorrast taustinfot koondama. Tehti hulk kodukülastusi ja vanematele esitati järjepanu tingimusi, mida olukorra parendamiseks täita. Ühele järelkontrollile järgnes teine ning perekonna lävepakku ületasid hoogsalt nii piirkonnapolitseinik, sotsiaaltöötaja, ohv-


MEESKOND

riabitöötaja, noorsoopolitseinik kui ka teised. Paraku jäid ametnike ponnistused ja perele esitatud tingimused hüüdja hääleks kõrbes. Samas võimaldas meeskonnatöös kogutud info astuda välja peres sirguvate laste eest. Kohtuotsus oli karm, kuid vajalik: vanematelt tuleb laste hooldusõigus ära võtta ning pakkuda lastele võimalust uute vanemate hoole all täisväärtuslikku elu elada. „Sellised juhtumid on väga rasked, isegi kui tead, et teed õigesti. Võtsime toona endaga kaasa paar meeskolleegi, sest laste perest äravõtmisega kaasneb

teinekord füüsiline kontakt. Emotsioone oli palju ja kahjuks oli tarvis ka jõudu kasutada. Niisugune karm sekkumine ongi perele väga valus löök, aga seda on vaja laste pärast. Vanemate alkoholism, vägivaldsus, ka hooletusse ja nälga jätmine on need, mille vastu laps ise võidelda ei saa ning mida ükski laps oma elus läbi elada ei tohiks,“ toonitas piirkonnavanem. Hiljemgi hoidsid politseinikud nii laste kui ka vanematega kontakti, et nende edasise toimetulekuga kursis olla. Vanematele määrati erinevaid tugiteenuseid toimetuleku

parandamiseks ning lapsed leidsid endale uue kodu ja pere, kus hoolt jagus igaühele neljast. Samamoodi ei jäänud Põlva politseinikud ootele, kui vald viivitas liiga pikalt ühele abivajajale tugiisiku leidmisega. „Inimestega võivad juhtuda erinevad traumaatilised sündmused, millest taastumiseks vajavad nad teinekord tugiisikut. Kuna vald ei olnud tugiisiku leidmisele kuigi pühendunud, istusime autosse ja asusime väärilist tugiisikut ise otsima linnatänavatelt. Politsei koostöövõrgustik on piisavalt suur

25


MEESKOND

Katrin Satsi sõnul saab meeskond hästi toimida ainult siis, kui teiste inimeste aitamise ja toetamise kõrval toetatakse üksteist ka meeskonnas.

teadmaks, kelle kaudu vajaminevad inimesed üles leida. Ja selle tugiisiku me ka leidsime,“ rõõmustab piirkonnavanem.

Ühine eesmärk ja üksteise toetamine Praegu Põlva politseimajas tegutsev meeskond sai nüüdsel kujul kokku mõni aasta tagasi, kui jaoskonna juhtimisel võttis ohjad staažikas politseijuht Helmer Hallik. Valinud enese kõrvale usaldusväärsed ja tegusad üksuste juhid, andis ta neile võimaluse ja vastutuse moodustada endile meelepärased meeskonnad. Põhikriteeriumiks sai meeskonnatöö oskus, samuti üksteise arvestamine ning mõistmine, miks ja mis eesmärgi nimel koos töötatakse. Tagantjärele võib öelda, et kollektiivis olev hea õhkkond ja lakkamatu õhinapõhine tegutsemine kiidab toona tehtud valikuid. Ise kirjeldavad nad end kui üksteist toetavat ja ühise eesmärgi nimel tegutsevat tiimi. Oma meeskonnast rääkides ei kõnele nad ainuüksi Põlvas paiknevast poolesajast politseitöötajast, vaid täisväärtuslikeks pereliikmeteks on ka ohvriabitöötaja ning teised piirkonna spetsialistid, kellega koos igal sammul tegutsetakse. „Üks tugevamaid lülisid meie meeskonnas on talituse juht Andres Kirsing. Mõtlesime siin isekeskis, kuidas tema

26

Üllatuste neljapäeva traditsioon toob meeskonna kokku, et nautida kolleegide kokakunsti.

elujaatav olek nakatab teisigi, kuidas ta ise „käed mustaks teeb“ ja politseioperatsioonidel osaleb, patrullis käib, liiklust reguleerib või sõidukijuhte alkomeetrit puhuma paneb. Ta tuleks oma töötaja metsa kadunud telefonigi otsima,“ on Satsi veendunud, et nende meeskonnas ongi kõik kõigi asi ja kõik teevad kõike heameelega. Omavahelist suhtlust erinevate tööliinide vahel hõlbustab asjaolu, et Põlva majas on töötajad läbisegi kabinettidesse paigutatud. Uurija kõrval istub piirkonnapolitseinik, jälitaja naabriks on väärteomenetleja. „Mõtlesime selle läbi, kuidas töötajad majas hajusalt paigutada nii, et erinevate tööliinide esindajad tihedalt kokku puutuks ning tekiks harjumus ja vajadus üksteisega enam lävida,“ selgitab jaoskonnajuht.

Kabinettide uksed on kõik avatud ning koridori pidi liikudes on tegusad töötajad ühe hüüde kaugusel. Omaette väärtust meeleoluka töötempo saavutamiseks pakub maja ise, mille esimene korrus läbis hiljuti remondikuuri. Kui teenindussaalid on tagasihoidlikult hallid, siis politseinike kabinettidesse jõudes ehmatab kirev värvigamma, kus pilku püüavad kärtskollased, lillad ja rohelised seinad. „Töökeskkond peab töötamist soodustama, see peab olema rõõmus. Saime värvipaleti kätte ning otsustasime naisperega teha tööruumid selliseks, et seinad ja meie silmad nendest värvidest säraks,“ räägib piirkonnavanem Satsi. Silmasära hoiab Põlva majas ka niinimetatud üllatuste neljapäev – traditsioon, millega politseinikud majasi-


MEESKOND

seselt mõni aeg tagasi algust tegid. Ikka selleks, et omavahel mõnusalt auru välja lasta ning päevasel puhketunnil üksteise seltskonda ja kolleegide kokakunsti nautida. Üllatus ongi ühe või teise kolleegi poolt selleks päevaks tehtud lauakate. Mõne mehe jaoks pakub päev eriti palju pinevust, sest kunagi ei tea, mille maitsvaga seekord keegi välja tuleb. Täna on laual pannkoogid, kuid varasem menüü on puhkeruumi lauale toonud näiteks ka pitsa, täidetud munad ning hulga erinevaid kooke. Lisaks majasisestele traditsioonidele püüavad siinsed politseinikud aastast korra-paar ka ühiselt loodusesse jõuda. Küll on käidud jõhvikal ja muul marjul, parasjagu plaanitakse koos rappa minna.

Keegi ei ole sündinud kangelaseks Meeskonnalt oodatakse, et suuremate murede korral tullakse eesmärgi saavutamise nimel oma ideedega välja, need arutatakse läbi ning parim tulemus saavutatakse mõttevahetuse käigus. Nõnda on juhtimistasandil dikteerimisest distantseerutud teisteski politseijaoskondades, sest see lihtsalt ei sobiks kokku arusaamaga meeskonnatööst. Edasi jagatakse juba lähemad ülesanded meeskonnas sees ning pannakse paika peensusteni lihvitud tegevuskava. Suhtumist „see on sinu bisnis“ siin majas ei tunta ega tunnistata. „Üks Põlva politseinike suurim tugevus on see, et nad oskavad pead kokku panna, ja kui probleem kutsub, panevad nagu tulejutt üheskoos majast minema,“ kirjeldab piirkonnavanem Satsi. Samamoodi nagu meeskond jagab ideid, jagatakse ka üksteise muresid, olenemata auastmest, kuupäevast või kellaajast. Näiteks kui päev toob kaasa mõne emotsionaalselt raskema kaasuse, astutakse kord ja enamgi ametivenna kabinetist läbi või helistatakse talle pärast tööd uurimaks, kuidas too end tunneb. „Üksteise tugi on lahutamatu osa meeskonnavaimu hoidmisest ka ajal, mil munder juba nagis ripub. Mõistagi ei teki huvi kolleegi käekäigu vastu üleöö, aga see on samamoodi suhtumise küsimus. Meeskond saab hästi toimida ainult siis, kui teiste inimeste aitamise ja toetamise kõrval toetatakse üksteist ka meeskonnas,“ markeerib piirkonnavanem. „Kui ongi raskem päev, siis ei püüa

keegi kangelast mängida. Muidugi on juhtumeid, mis meid väga lähedalt mõjutavad. Siis tulebki kasvõi nutta,“ peegeldab ohvriabitöötaja Anne Klaar. „Vägagi nõus, sest me ei ole üliinimesed, kel nõrkushetki ei oleks, eriti politseitöös, mis on teinekord vaimselt üsna kurnav,“ täiendab Katrin Satsi.

Suur on see, kes annab suurt eeskuju Mõistagi ei tööta ükski meeskond iseenesest ja ilma juhita, nagu juhilgi pole meeskonnata kuigi palju tarka üksinda ette võtta. Põlva kollektiivi säravatest silmadest võib lugeda, et neil on õnne olnud. Jaoskonnajuht Helmer Hallik on lugupeetud mees, kel on võrdlemisi lühikese aja vältel õnnestunud liita tegusaks tervikuks mitte ainult oma meeskond, vaid siduda see meeskond omakorda kogukonnaga. Politseinikud tõdevad, et neile on antud võimalus ja

„Iga politseiniku suhtumist töösse saab mõõta ühe võtmeküsimusega: kas sa tegelikult ka tahad inimesi aidata?“ piirkonnavanem Katrin Satsi vabadus paljut ise otsustada. Kõrgelt hinnatakse sedagi, et jaoskonnajuht seisab kui sammas oma töötajate eest, kui nende seljatagust on tarvis toetada. Sorav selgitustöö ei väljendu jaoskonnajuhi puhul ainult sõnades ja Põlva jaoskonna sotsiaalmeediakontole tehtud postitustes, vaid ka tema tegudes. Jagub näiteid, et oma meeskonda juhib ta eeskujuks olles, nagu ühel korral paljudest, mida edasine kirjeldab. Põlva linna vaikelu raputab kultuurikeskuse juurde suunduvate sireenide paraad. Maja piiratakse politseilindiga ning hoonesse sisenemiseks teevad ettevalmistusi kiirreageerijad. Vaatepilt on ärev, kuid elukardetavat õnneks ei midagi, sest toimub iga-aastane õppus oskuste lihvimiseks. Operatiivteenistuste toimetamisi saabuvad jälgima vahetundi lubatud koolipoisid ja -tüdrukud. Taipamata täpselt, mis teoksil, võtavad

noored murulappidel või bussiootepingil platsi ning jälgivad taamal toimetavaid politseinikke ja päästjaid. Samas on õppuse kulgemist tulnud jälgima jaoskonnajuht Helmer Hallik, kellele ei jää kiirete toimetuste kõrval märkamata kogunenud publik. Pikalt mõtlemata sätib jaoskonnajuht end istuma ühele bussiootepingile, otsejoones kahe nooruki kõrvale. Muhedalt võtab ta noortega jutu üles, selgitades, et politsei harjutab ohtliku kurjategija kinnipidamist ning miks sääraseid harjutusi linnaruumis üleüldse läbi mängitakse. „Selleks, et teid kõiki kaitsta,“ teeb ta vahekokkuvõtte. „Kuidas muidu Põlvas meeldib? Käite koolis ja mis klassis?“ uurib politseijuht edasi. Noored on nähtavalt puudutatud, et asise politseiteema kõrval ka igapäevastest ilmaasjadest juttu tehakse. Tõik, et noored politseinikuga vabalt juttu ajavad ja vajaduse korral politseinike poole ka oma murega pöörduvad, on samuti Põlva-kandi politseinike aastatepikkuse töö tulemus. Noortesse suhtutakse kui võrdsetesse ja nendega suheldakse võrdsel tasandil. Neile korraldatakse üritusi ning neid on kaasatud ennetusprojektidesse eesmärgil, et noored ei kardaks politseinikke, vaid pöörduks julgelt mundrimeeste kui abistajate ja nõuandjate poole. Sarnaselt selle vahejuhtumiga sätivad Põlva-kandi politseinikud end juba mitmendat aastat igal võimalusel kohalike noorukite kõrvale juttu vestma, sest politseitöös on alati, mida jagada, selgitada ja arutada. Sammu sammu ja tegu teo järel on Põlva politseiperest sirgunud Eesti vaates üks kogukonnakesksemaid politseijaoskondi. Oma rolli sellise saavutuse juures mängib kindlasti ka statistiline moment. Võrreldes Põlvamaa elanike, väljakutsete ja seal toime pandud süütegude hulka on Eesti vaates tegu ühe rahulikuma piirkonnaga. See võimaldab üksikjuhtumitega enam süvitsi minna ning lahendada muresid nii, et selle keskmes olev inimene ka ise politseiniku hoolitsevat kätt tunneb. Olgu sul ka lõputult aega, politseinikke terve armee ning inimeste muresid pelgalt kerge käputäis, ikkagi algab kõik õigest suhtumisest oma meeskonnasse, töösse ja – mis olulisim – abivajajaisse. Kerly Virk kommunikatsioonibüroo

27


VÄLISPILK

Kogukonnapolitsei

FOTOD: BOSTON POLICE

on uus politsei

Bostoni politseijaoskonda kutsutakse Ameerika Ühendriikides üheks kõige kogukonnakesksemaks politseiüksuseks. Uurisime Bostoni politseijuhilt William Evansilt, mida nad selleks on teinud. Kogukonnapolitsei idee hakkas arenema 1960ndail, mil järjest enam riike hakkas mõistma kogukonna ja politseinike suhtluse olulisust. Millest Bostoni politseijaoskonnas kõik algas?

Bostoni politseijaoskonnas hakkasid esimesed muutused toimuma alles 1990. aastate alguses, kui mõistsime, et uuendused saavad sündida üksnes juhul, kui me muudame oma suhtumist. Muutsime oma töö plaanimist ning hakkasime oma kogukonnaga järjest enam suhtlema. Soovisime teada saada kogukonna probleeme ja ootusi – kas see on vägivallakuritegude lahendamine, getodes patrullimine või suhtlemine

28

noortega. Praegu ei tea ma ühtegi teist jaoskonda, kus kogukonnapolitseile nii palju tähelepanu pöörataks. Paljud on mulle öelnud, et kogukonnapolitsei on lihtsalt üks sõna, mida kasutame, kui tahame näidata, et vormikandja on hea. Mina olen aga veendunud, et kogukonnapolitsei pole mitte lihtsalt sõna, vaid meie käitumine ja teod. Kogukonnapolitsei ei tähenda ainult seda, et paned ühe politseiniku jalgrattaga mööda linna sõitma. Igas meie politseiosakonnas töötavad piirkonnapolitseinikud, kelle põhiülesanne ongi kogukonnaga suhelda. See suhtlus ei ole pelgalt kahe inimese kanda, vaid kõik meie 2025

ametnikku peavad seda tegema. Kogukonnapolitsei saab toimida ainult siis, kui inimesed usaldavad meid. Just usalduse võitmine on kõige alus ning meie jõudsime selleni oma avatuse tõttu. Me korraldame kohviõhtuid politseinikega, isade- ja emadepäeva marssi, jalgratturite turvalisusele suunatud rongkäike jne. Mina ja mu kolleegid käime vähemalt korra nädalas keerulisemates piirkondades jalgsipatrullis. Tänupühade ajal kutsume vaesemate piirkondade perekonnad külla, et koos tähistada ja tänulikud olla. Lastega parema kontakti saamiseks ning suhtlemiseks ostsime jaoskonnale kaks jäätisebussi, millega ametnikud sõidavad


VÄLISPILK

Iganädalased korv- ja pesapalli trennid piirkonnapolitseinikega on lastele mõnus võimalus korrakaitsjatega suhelda.

Kogukonnapolitsei ei ole strateegia või aastaplaan, vaid mõtteviis.

mööda linna ning jagavad noortele jäätist. Kõik need väikesed asjad koos aitavadki tekitada usaldust korrakaitsjate ja elanike vahel. Kuidas ühiskond niisuguse muutuse politseitöös vastu võttis?

Ka enne 1990ndaid tehti kogukonnatööd, kuid tollal tähendas see terve regiooni peale üksnes paari ametnikku, kes suhtlesid erinevate ühenduste ja organisatsioonidega. Toona otsustasid politseinikud ise, mis on piirkonnas probleemiks ja mis on need olulised valdkonnad, millele tähelepanu pöörata. 1990ndate alguses üritasime aga järjest enam saada sisendit kohalikelt elanikelt. Inimesed hakkasid mõistma, et ka nemad saavad öelda oma arvamuse turvalisuse teemadel ning neilgi on oma roll lahenduste väljamõtlemises. Pidevad kohtumised kogukonnaliidritega võimaldasid

meil selgitada oma arusaama ning see võeti hästi vastu. Me otsime pidevalt võimalusi, kuidas sisustada noorte aega ning mis tegevustega jõuaksime neile lähemale. Näiteks käisime noorsoopolitseinikega oktoobrikuu lõpus probleemsete noortega korvpalli mängimas. Kogukonnapolitsei ei ole programm, vaid pigem mõttelaad või filosoofia. Kuidas suhtusid ametnikud oma tööülesannete muutumisse?

Aastaid tagasi oleks mind naerma ajanud mõte, et me töötame käsikäes sotsiaaltöötajatega, mängime noortega korvpalli või käime õigusrikkujatest noortega kunstiringis. Kunagi õpetati politseinikele, kuidas mõõta kiirust, lahendada kuritegusid ning pidada kinni kurjategijaid. Neid ei õpetatud suhtlema. Kogukonnapolitsei on uus politsei. Politsei ei ole enam militaarorgan, kes käib relvaga patrullis ja hirmutab inimesi. Praegu me õpetame välja ka sotsiaaltöötajaid, kellel on korrakaitsja õigused. Kogukonnakeskne suhtumine peab algama juba värbamisel. Politseiakadeemias pööratakse väga palju tähelepanu kogukonnakesksele vaatele. Meil on kuuekuused kursused, kus õpitakse, kuidas pingeolukorras rahulikult käituda, kuidas vältida inimeste-

ga suheldes alateadlikke eelarvamusi, ning – mis kõige tähtsam – me toome väga paljude sihtrühmade inimesi politseinikega rääkima. Meie jaoks on oluline, et saaksime rääkida näiteks seksuaalvähemuste ja vähemusrühmade esindajatega ning emadega, kes on kaotanud oma lapsed vägivalla või narkootikumide tarvitamise pärast. Ainult nii saame mõista, mida need inimesed on pidanud läbi elama, ning suudame neid toetada ja kaitsta. Kui ametnikud lõpetavad kooli, ei ole nad mitte võitlejad, vaid kaitsjad. Nad saavad aru, kui tähtis on koostöö inimestega, ning tööle asudes on nad osa sellest kogukonnast. Sotsiaalmeedia on aastatega muutunud politsei oluliseks tööriistaks, et jõuda inimesteni. Kui palju kasutab Bostoni politseijaoskond sotsiaalmeediat?

Ma olen täiesti sotsiaalmeedia usku. Meil on oma kodulehekülg, Facebooki konto ja Twitter. Facebookis näitame väga tihti oma töövõite, räägime kinnipidamistest või kuritegevuse statistikast. Paneme sinna ka üleskutseid kuritegude lahendamiseks, näiteks röövimiste või varguste puhul. Enim kajastame aga neid üritusi, mis oleme sihtrühmadele välja mõelnud. Näitame oma Facebooki leheküljel pidevalt toredaid asju, mida kogukonnaga

29


VÄLISPILK

koos teeme. Näiteks edastasime mõni nädal tagasi ühist jalgpallivõistlust. Kõige enam tähelepanu tõmbavad just need postitused, kus räägime inimlikest ja meeldivatest asjadest. Me ei karda kriitikat, millega sotsiaalmeedias tuleb tihtipeale rinda pista. Kui alguses oli rohkem küsimusi stiilis „Kas politseinikel pole muud teha kui ainult lastega korvpalli mängida?“, siis nüüd on enamik kommentaare pigem positiivsed ja toetavad. Bostoni linnapea kõrval olen mina tõenäoliselt kõige tuntum avaliku elu tegelane Bostonis. Kui me koos kuhugi läheme, siis tunnevad inimesed suurema tõenäosusega ennem minu ära (naerab). Olen pidevalt avalikkuse ees, et kõigest avatud kaartidega rääkida. Mõni ajakirjanik on küll meie tegevuse suhtes kriitiline ning ei mõista, miks teevad politseinikud selliseid asju, nagu meie teeme, kuid positiivset suhtumist on rohkem. Me räägime meedias mitte ainult toredatest asjadest, vaid ka siis, kui on kriis. Me räägime ise asjadest, mis läksid valesti, ega oota, et keegi teine sellele tähelepanu pööraks. Kui ajakirjanikud soovivad minuga kohtuda, siis leian ma nende jaoks alati aega. Nemadki on meie kogukonna liikmed ning partnerid, kellega koos tegutseda. Kuidas saab kogukonnapolitsei edukust mõõta?

Kui varem oli lihtne mõõta politseiniku tööd tema väljakirjutatud protokollide arvu järgi, siis nüüd ei ole sellel enam mingit tähtsust. Turvalisuse tagamine ei tähenda protokolle, vaid suhtlust inimestega. Viimase kahe aasta jooksul on kuritegevus Bostonis langenud 16%. Raskete vägivallakuritegude hulk on viimase kahekümne aasta madalaimal tasemel. Ja mis kõige tähtsam – kinnipidamiste hulk on vähenenud veerandi võrra. See tähendab, et me saavutame turvalisema linna kogukonnakeskse tegutsemise tõttu, mitte inimeste kinnipidamisasutusse saatmise pärast. Jaoskonnas töötavad sotsiaaltöötajad ja koos kriminaalhooldajatega on meil erinevad programmid varem karistatud inimeste jaoks. Näiteks aitame leida neile töökohti, õpetame, kuidas kogukonnas hakkama saada, kuidas suhelda inimestega ning kuidas olla täisväärtuslik kogukonnalii-

30

William Evans jagab jäätis ning räägib ka poisi igapäevast.

ge. Meie jaoks on parim tulemus see, kui vähenevad nii kuritegevuse kui ka kinnipidamiste arvud, muu statistika mind enam ei huvita. Kui panna inimesed vanglasse istuma selleks, et väheneks kuritegevus, siis toimib see õigupoolest vastupidi. Sealt väljudes

Turvalisuse tagamine ei tähenda protokolle, vaid suhtlust inimestega. on inimene märksa rohkem trotsi täis ja temaga on keeruline tegelda. Pigem suuname jõud sellele, et leida noortele tegevused ning töö, sest just seda me ju tahame. Bostoni politseijaoskonnas töötab 35 noorsoopolitseinikku, kelle igapäevatöö on käia koolides, pidada loenguid, suhelda õpetajate ning lastega. See aitab luua sidet politseinike ja laste vahel ning olukorras, kus noor on hä-

das, pöördub ta temale tuttava politseiniku poole, mitte mõne kuritegeliku seltskonna poole. Rääkisite enne, et usalduse loomine politseiniku ja kogukonna vahel vajab aega ning pidevat suhtlemist. Piiratud arvu inimestega on aga keeruline igale poole jõuda. Kuidas luua side kaugemate piirkondadega, kuhu politseinikud jõuavad väga harva?

Kogukonnatööd teevad meil kõik ametnikud. Kui juhtub nii, et kohalik piirkonnapolitseinik ei jõua piisava tihedusega mingisse piirkonda, siis saadame sinna hoopiski patrulli. Kõik meie jaoskonnas töötavad ametnikud panustavad iga päev sellesse, et piirkonnas oleksid kõik kohal. Tegelikult loeb ainult see, kuidas oma tööst mõelda: kas sa oled kogukonna kaitsja või sõdur? Kui varem olid politseinikud sõjaväelise väljaõppega, kes ütlesid inimestele, kuidas käituda, siis nüüdseks on see muutunud.


VÄLISPILK

Bostoni politseil on kaks jäätisebussi, millega mööda linna sõidetakse ning noortele jäätist jagatakse.

käinud otsimas nendega ühist keelt mošees. Kuigi alguses oli see keeruline ning raske, siis aja jooksul oleme üksteisega harjunud. Noorsoopolitseinikud veedavad väga palju tunde noortega, kellega räägitakse kõigest – haridusest, karjäärist, tulevikust, kuid ka kuritegevusest. Nüüdseks on somaallaste kogukond aru saanud, et Kuidas peaksid politseinikud käituma vähemusrahvuste esindajatega?

Meediast on väga palju läbi käinud, et Ameerikas on tõsine lõhe politseinike ning mustanahaliste vahel. Ennekõike kajastatakse neid juhtumeid, kus politseiametnikud tulistavad mustanahalisi. Chicago, Baltimore, New York ja paljud teised linnad on selle probleemiga püsti hädas. Bostonis meil sellist probleemi pole. Küll on meile oluline, et vormikandja suudaks suhelda kõigiga, olenemata nahavärvist, autost, millega sõidetakse, või piirkonnast, kus elatakse. On vaja anda politseinikele aega, et nad saaksid oma inimestega suhelda ja koos aega veeta. Näiteks on Ameerikas üsna noor somaallaste kogukond ning Bostonis elab neid ligikaudu paarkümmend tuhat. Meie ametnikud suhtlevad nendega iga päev. Varem oleksid vormikandjad ilmselt pigem kartnud nende elupiirkonda minna, kuid praegu käiakse seal julgelt. Mina ise olen

Väga oluline on, et keegi ei tunneks end tõrjutuna ning kõigiga arvestataks. Bostoni politseinikud on osake neist, ning me mõistame üksteist. Väga oluline on, et keegi ei tunneks end tõrjutuna ning kõigiga arvestataks. Kas see on raske? Muidugi on! Kuid tulemus on seda väärt. Oleme niisuguse mõtteviisiga paljudele eeskujuks ning väga paljude linnade politseijaoskonnad tahavad, et me läheksime nende juurde ja räägiksime kogukonnapolitsei filosoofiast. Louisville, Kentucky, Missouri – kõik nad tahavad, et me selgitaksime neile, kuidas oleme suutnud Bostonis sellise olukorra saavutada. Mis on kogukonnapolitsei peamised probleemid?

Võin julgelt öelda, et põhiliseks probleemiks on keerulised suhted afro-

ameeriklastega. Kõik see, mis toimub mujal riigis, mõjutab ilmselgelt ka meid. Teiste piirkondade rasked juhtumid peegelduvad meie inimeste seas ning relvakonfliktide arv võib kasvada meiegi piirkonnas. Seega on konfliktide ärahoidmine, suhtlus ja usalduse säilitamine põhilised asjad, millega tuleb iga päev tegelda. Konfliktid ja kriisikommunikatsioon on olulisemaid teemasid meie töös. Kõik mäletavad, mis toimus Bostoni maratoni ajal 2014. aasta aprillis: kuidas telefonilevi ei olnud ning me saime infot jagada sotsiaalmeedia kaudu, kuidas kurjategijate tabamiseks täitsid elanikud Twitteri kassiteemaliste säutsudega jne. See oli kriisi ajal tähtis kokkuhoidmine, mis aitas meid väga palju. Tuleme lõpetuseks tagasi jäätiseautode juurde, mis on politseitöös ikkagi väga erakordne. Kust selline idee pärineb?

Mulle meeldib panna ennast ja enda kolleege proovile ning ma luban neil tihtipeale mõelda kastist välja. Kui keegi oleks mulle kolm aastat tagasi öelnud, et Bostoni politseijaoskond ostab endale kaks jäätiseautot, et noortega lihtsamini kontakti saada, oleksin ma ta välja naernud. Aga praegu ma näen, et see oli hea mõte, mis on iga penni väärt. Olja Kivistik kommunikatsioonibüroo

31


PERSOON

Allar Raja FOTOD: MEELI KÜTTIM

mugavustsoonist väljas Allar Raja elus juhtus kõik korraga. Ta sai isaks, võitis Rio olümpiamängudel pronksmedali, alustas uue tööga ning läks veel tagatipuks tagasi ülikooli viimast aastat lõpetama. „Minu jaoks on praegu kõik uus, nii et käin igal pool kikivarvul,“ tunnistab mees kerge huumoriga.

P

isut tuulise ja hallika puhkepäeva hommik algab Rajade juures hilise hommikusöögiga. Kahekuune tütar Ronja lubas vanematel magada kuni 9ni, mis on kahtlemata tubli tulemus, kuid hommikusi toimetusi koguneb omajagu ning hommikusöögilauda jõuab pere alles paari tunni pärast. Allar võtab masinast piimavahuga kohvi ning abikaasa Kerstin tõstab lauale võileivad ja praemunad, mis on pärit nende oma koduaia kanadelt. Pere pisim liige magab juba kärus päeva esimest iluund. Perekond Rajad elavad Pärnu külje all Tahkurannas oma majas. Nende

32

kodust ei asu just väga kaugel Lottemaa ja Jõulumäe tervisespordikeskus, kus on toimunud politsei meistrivõistlused suusatamises ning teisedki üritused. Linnakärast eemal kaunite metsade vahel on hea kasvatada last ja teha sporti. Kui Allar ei tee parasjagu sõudetrenni, sõidab ta rattaga ning talvel suusatab. See on spordiala, mida armastavad abikaasad koos teha.

Elul olid teised plaanid Sport on nende peres mõistagi tähtis, kuid hetkest, mil saabus ilma pisike Ronja, läks esikoht temale. Kerstin

saatis Allari juuli lõpus rahuliku südamega Rio olümpiamängudele, sest tütre sünnini pidi olema paar nädalat. „Arvasime, et kui Allar tuleb Riost tagasi, jõuame veel võtta mõne perekooli loengu, sest aega ju on,“ meenutab Kerstin. Aga elul olid teised plaanid. Neli päeva pärast seda, kui Allar võitis neljapaadiga pronksmedali, sünnitas Kerstin Pärnu haiglas pisitütre. Perel oli nüüd lisaks pronksile ette näidata ka kuldmedal. Allar jõudis Eestisse kaks päeva hiljem, ning kuna Ronja pidi veel haiglas kosuma, õnnestus noorel isalgi kaks ööd haiglas veeta ja uue elukorraldusega algust teha.


PERSOON

Allar koos pisitütre Ronja ja abikaasa Kerstiniga.

Allar ja Pärnu sõudekeskus Kalev on lahutamatud kaaslased. Siin õppis Allar sõudma ja siin toimus tema ja Kerstini pulmapidu.

Kuigi pruunisilmse Ronja sünd tuli ootamatult, oli aeg lapse saamiseks küps. Just praegu on Allari ja Kerstini sõpruskonnas see aeg, kui saadakse lapsi ja ollakse rohkem kodused. Allar ei salga, et varem oli ta laste suhtes üsna eluvõõras. Isegi kui laste teemadel juttu oli, voolas see tal mööda külgi maha, kuid isaks saamine on teda palju muutnud. Nüüd tuleb ehk talle eneselegi üllatuseks kasvõi jõusaalides rassides teiste isadega jututeemaks mähkmed või magamata ööd. „Ma olen väga õnnelik, et saan kuuluda sellesse klubisse, kuhu kuuluvad kõik maailma isad. See on väga kihvt tunne!“ tunnistab Allar.

Ööpäevas vaid 24 tundi Kõige rohkem on ta seoses isaks saamisega pidanud õppima oma aega paremini planeerima. Kuna Kerstin on

selles valdkonnas alati mehest tugevam tegija olnud, peab ta vahel Allarile meelde tuletama, et ööpäevas on ainult 24 tundi. „Ta kipub vahepeal võtma liiga palju kohustusi ja on siis õnnetu, kui midagi jääb tegemata,“ räägib Kerstin. Allar on oma naisele väga tänulik, et ta suhtub tema sporditegemisse ja töösse mõistvalt. Tipptasemel sportimine tähendab paratamatult kodust eemal treeninglaagrites ja võistlustel viibimist. Ja kui on käes puhkepäevad, võib Allar end mõnikord tundideks unustada sulgpalli või golfi mängima. Need kaks on praegu tema vaieldamatud lemmikhobid. Noored kohtusid veel üsna hiljuti üksnes nädalavahetustel, sest Kerstin elas ja töötas Tallinnas. Allari juurde Pärnusse kolis ta jaanipäeva paiku. „Tegelikult on meil olukord koosolemise mõttes palju parem kui varem. Ja ega me ei peagi kogu aeg ninapidi koos olema. Mul on lapse kõrvalt omad projektid ja Allaril omad tegemised,“ ütleb Kerstin.

Uued tuuled tööelus Sarnaselt koduga puhuvad Allarile uued tuuled ka tööelus. Ta töötas Põhja prefektuuri konvoiteenistuses, kuid tundis, et sooviks panustada rohkem politseispordi edendamisse. Samal

ajal kutsuti teda Päästeametisse samuti sporti arendama, kuid ta jäi PPAle truuks ning alustas sügisel tööd turvataktika- ja alarmsõiduteenistuses eriettevalmistuse instruktorina. Ühel hetkel tuli peadirektor Elmar Vaheriga jutuks, et politsei spordiliit on juba tükk aega juhita. Spordiliidu juhatus tegigi Allarile ettepaneku asuda liitu juhtima ning oktoobri alguses täpselt samal päeval, kui Eesti sai endale uue riigipea, valiti Allar politsei spordiliidu uueks presidendiks. Allar ei hakka varjama, et ta on uues ametis alles õpipoiss. Ta on arvestanud, et omajagu aega läheb tutvumiseks sellega, mis on juba tehtud ja mida on vaja veel teha. Allarile meeldiks, kui iga PPA töötaja leiaks aega teha tervisesporti ja paljud tuleksid hea meelega spordivõistlustele end proovile panema. Ühtlasi soovib ta, et oleks rohkem spordiga seotud üritusi, kuhu saaks tulla terve perega, ning et politsei tublid sportlased oleksid rohkem tuttavad ka laiemale üldsusele. Tõsisem ajurünnak, kuidas kõike seda teha võiks, korraldatakse novembri teises pooles. Suuremas plaanis loodab Allar aidata kaasa inimeste hoiakute muutmisele. „Kui ma küsisin üks päev kolleegilt, kas läheme teeme sporti ka, siis sain vastuseks, et pole vaja – ta pole ju politseiametnik.“ Läbi ja lõhki spordiinimesele pole selline avaldus vastuvõetav.

33


PERSOON

Sport kui päästerõngas Allar usub, et politseinik peab olema füüsiliselt paremas vormis kui keskmine inimene ning trenni tegemisse ei tohiks jääda suuremat pausi. Ta tundis seda omal nahal, kui ei teinud ligi kuu aega pärast olümpiat ja lapse sündi trenni. „Ma olin ainult paar tundi päevas aktiivne. Ülejäänud aja olin niisama ja magasin. Kohe, kui hakkasin vaikselt trenni tegema, tundsin, kuidas produktiivsus kerkis. Pea läks klaariks ja enesetunne oli palju parem. Mootor oleks nagu tööle läinud. Selle pärast ma usungi, et trenn ja üldine võimekus on tugevalt seotud. Organism töötab lihtsalt nii. Selle eest olen valmis seisma ja leidma inimesi, kes mind toetavad,“ mõtiskleb Allar. Ta pole aga sugugi alati uskunud spordi distsiplineerivasse jõusse. Allar tegi varakult koolisporti. Ta oskas ujuda, rattaga sõita ja suusatada, kuid pättusi tegi ka. „Ikka ärandasin vahel Sindis vanemate auto või pruukisin koduõlut,“ muigab tänane olümpiavõitja. Muutus sai alguse siis, kui Allar hakkas käima Pärnus sõudetrennis. „Trennis õpetati, et teisi tuleb arvestada, koolis peab tubli olema, enda järel tuleb koristada, lubadusi peab täitma jne. Eks ma selle kaudu kasvasin. Ma olen täiesti kindel, et sport päästis mind.“ Allari õiglustunne on kindlasti kõrgem kui n-ö tavalisel inimesel. Amet on selline ja olemus samuti. Kui ta näeb tänaval noori, kes hoiavad käes lahtist džinnipudelit või viskavad hõõguvad suitsud suure kaarega maha, ei saa ta jätta reageerimata, ka erariietes. Tal on kombeks astuda noortele lähemale ja küsida, kuidas nad oma tegevust kommenteerivad. Üldiselt polegi vaja pikemalt rääkida. Alkohol valatakse seepeale maha ja sigaretid murtakse pooleks. „Paraku pigistavad paljud inimesed sellistes olukordades silma kinni ja jalutavad lihtsalt mööda, kuigi võiks ju sekkuda,“ leiab Allar.

Panustab kohalikku kogukonda Järjest rohkem tunneb Allar, et teda on hakanud huvitama kohalikku kogukonda panustamine ning teda kutsutakse üha tihedamini nii kohalikest kui ka kaugematest projektidest osa võtma. Ta aitab näiteks korraldada spor-

34

Olümpiamedalit saab kasutada ka mänguasjana, teab noor isa.

„Ma olen väga õnnelik, et saan kuuluda sellesse klubisse, kuhu kuuluvad kõik maailma isad. See on väga kihvt tunne!“ dikuulsuste jõuluturniiri, mis toimus mullu Pärnus ja tänavu Narvas. Heategevusliku projekti eesmärk on kutsuda kokku spordimaailma tähed, kes võistlevad omavahel spordialadel, mis pole kellegi firmamärk. Nõnda tekivad head suhted ja tutvused, mis tulevad hiljemgi kasuks. Narvas kannab üritus mõistagi omakorda lõimumise eesmärki. Allar loodab, et rahvale tasuta üritusel saab näha näiteks Nikolai Novosjolovit, Erika Kirput, Konstantin Vassiljevit ja Gerd Kanterit. Selles, et sport aitab luua turvalisust, on olümpiavõitja enam kui veendunud. Ühe näitena toob ta oma teise kodu ehk Pärnu sõudekeskuse Kalev, mis ei olnud aastaid tagasi sugugi koht, mida oleks võinud pidada kogukonna mõistes eeskujuks. Allargi pidi politseinikuna käima klubi juures napsitajaid ja suitsetajaid laiali saatmas. Nüüd on

aga olukord totaalselt muutunud. Sõudeklubi hoiab hooneid ja selle ümbrust korras, panustatud on valgustusele ning kõik see meelitab ümbrusesse inimesi. Noored, kes satuvad klubi juurde niisama tšillima ja hängima, värvatakse kibekiirelt trenni, nii et rumalusteks ei jäägi aega. Allaril on hea meel, et spordi toel saab luua turvatunnet ja häid inimsuhteid. Ühtlasi usub ta, et sport on kõrgemal poliitikast, sõdadest ja konfliktidest. „Sport on vahend, mida ei tasu alahinnata,“ arvab ta.

Tagasi koolipingis Trenni, töö ja kodu kõrvalt peab Allar leidma aega ka ülikooli jaoks. Ta astus paar aastat tagasi Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonda ning oli esimestel aastatel eeskujulik üliõpilane, aga lõpuks röövis olümpiaks treenimine kogu aja ning kool jäi pooleli. „Ma peangi nüüd tulema pilvedelt alla ja tegelema reaalsusega,“ tõdeb Allar. „Hobid tuleb mõneks ajaks ära unustada.“ Paus ülikoolitees on õnneks ainuke ohverdus, mida mees on pidanud tippspordi kõrvalt tegema. „Kui nüüd ausalt öelda, siis rohkem kuskilt ei kipita.“ Tal on vedanud, et on saanud teha politseitööd osalise koormusega, sest


PERSOON

tippsporti ei saa teistmoodi teha. Ka spordiliidu tööd juhib ta poole kohaga, kuid lubab, et on alati telefonikõne kaugusel. Allari kõrvale otsitakse veel üht inimest, kes tegeleks politseispordiga täiskohaga. Uued olukorrad kodus, tööl ja koolis on rebinud Allari temale tuttavast mugavustsoonist välja. Varem teadis ta täpselt, kuidas eri olukordades käituda või mida öelda. „Nüüd käin igal pool kikivarvul,“ ütleb ta kerge huumoriga. „Ükspäev istusin ergomeetri peal ja suu läks naerule, sest see oli minu ainuke turvaline ja tuttav koht.“ Uudne aspekt Allari elus on ka rohked tänuüritused, kuhu olümpiavõitjat tänaseni on kutsutud. Tänuüritustel käimine on nagu täiskohaga töö, millega Allar on alles hakanud harjuma. See ei tähenda, et ta inimeste tänu alahindaks. Vastupidi – siiras tänutunne on talle ääretult tähtis ja annab energiat juurde. „Väga vahva on kohtuda inimestega kuskil külapoes või lasteaias. Nii tore on kuulata, kuidas nad räägivad, kus keegi medalisõidu ajal oli ja kas seda vaadati nutitelefonist või seinasuuruselt ekraanilt. See

näitab, et olümpiamedal on oluline väga paljudele. Medal seob inimesi.“ Olümpiamedaliga seoses tuleb lisada, et eriti soojaks tegi Allari südame PPA videotervitus, millega saadeti kolleegile finaaliks toetust ja jõudu. „See on parim tunne, kui omad toetavad,“ kinnitab sportlane.

Võtab aasta korraga Allar on olnud alati valmis tegema spordi nimel meeletult tööd, kuid ometi pole ta kunagi päriselt uskunud, et ta võiks võita olümpiamängudelt medali. Ta tunnistab, et medalivõit on tema jaoks siiani veidike ebareaalne. Ent mis saab nelja aasta pärast Tokyo olümpiamängudest? „Praegu jätkab kogu meeskond ja mina ka. Suuresti oleneb, kas tervis peab vastu, nii et võtame aasta korraga,“ ütleb Allar. „Kui Eestil oleks rohkem selliseid mehi nagu Tõnu Endrekson, siis oleksime kõik õnnelikumad. Sõudmine on paraku selline spordiala, kus ainult füüsisest ja tahtest ei piisa. Midagi peab veel klappima.“ Nelli Pello kommunikatsioonibüroo

Kommentaar Mida ootad Allarilt kui uuelt politseispordi edendajalt ja EPSi juhilt? Ootan temalt aktiivset ja sihipärast tegevust, et politseisport kõnetaks eelkõige kõiki PPA töötajaid ja osavõtt sellistest tegevustest suureneks. Teine oluline suund on ka mainekujundus, mis kujundaks arvamust PPAst kui kehaliselt võimekast ja sellealaseid tegevusi toetavast organisatsioonist. Mis võiks sinu arvates politseispordis lähiajal ning pikas plaanis muutuda? Praegu osalevad sporditegevustes need PPA inimesed, kellel on keskmiselt paremad võimed või harjumus sporti teha, ning minimaalsel tasemel need, kes peavad seda tegema (politseiametnikud sooritavad teste). Tahaksime jõuda aga selleni, et enda kehalise võimekuse arendamine oleks enamuse huvi ja see oleks kõigile kättesaadav ning vastaks kõigi võimetele. Miks on just Allar õige inimene sellel kohal?

"Olümpiamedal on oluline väga paljudele. Medal seob inimesi," ütleb Allar.

Allar on noor, energiline, võimekas ja spordimaailmas tuntud persoon, kes suudab ilmselt oma energiat ning teadmisi jagada, kuidas saavutada tulemusi just kehalise võimekuse arendamisel.

Toomas Malva turvataktika- ja alarmsõiduteenistuse juht

35


ÕIGLUS

Selgitamisoskust saab ja tasub arendada, ütleb õiguskantsler.

36


ÕIGLUS

Ülle Madise: FOTOD: RAUL MEE

Jäik norm tekitab ebaõiglust Eesti Vabariigi õiguskantsler Ülle Madise julgustab politseinikke oma peaga mõtlema; ütleb, et pole vaja normi, mida ei täideta, ning hoiatab ametnike salakeele eest. Millised on need kaebused, mille tõttu politseiga seoses õiguskantsleri poole pöördutakse, ja kui tihti neid ette tuleb?

Inimeste pöördumised saab laias plaanis jagada kaheks. Ühed on niisugused, kus kaevatakse konkreetse politseiniku käitumise peale. Näiteks palub lastekaitsetöötaja politsei abi, et siseneda korterisse, kus on abivajav laps. Ja siis pereliikmed väidavad, et politseinik oli ülbe ja karm ning tegelikult ei olnudki politseid vaja. Isegi osalistelt selgituste saamise järel ei saa öelda, kes käitus õigesti. Politseinik võis kõik õigesti teha, ent kaevatakse ikkagi. Siin pole muud soovitada, kui püüda arusaadavalt selgitada, miks lastekaitsetöötaja ning politseiametnik koos tulid. Mõistan, et aega on napilt, aga päris sageli on paarist lihtsast inimlikust lausest abi. Teine osa kaebusi on sellised, kus politseinik on täitnud seadust, ent inimesele tundub ebaõiglane just seadus ise. Siis tuleb meil selgitada, et meie teada tegi politseinik oma tööd õigesti ja seaduse järgi. Vaatame alati normi üle: kui see on põhiseadusevastane, siis alustame põhiseaduslikkuse järelevalvet. Kergel käel ei taha ka ebamõistliku normi täitmist nõuda. Vahel palume Riigikogul hinnata, kas peaks ehk normi muutma. Näiteks on muutmisel korrakaitseseaduse säte, mis kohustas reidi „Kõik puhuvad“ käigus purjus juhi õigusi ette lugema enne puhumist, ja need õigused tuli ette lugeda kõigile. Põhiseadusvastane see polnud, ent mõistlik ka mitte.

Argo Ideon on teie kohta öelnud, et universum on teile andnud võime kirjeldada keerulisi õigusprobleeme lihtsate sõnadega. Vähene või keeruline asjade selgitamine põhjustab päris sageli probleeme ka politseitöös. Kust see keeruliselt rääkimise komme tuleb?

Sellele olen päris palju mõelnud. Lugesin just värskest Loomingust Mihkel Muti uue romaani „Eesti ümberlõikaja“ katkendit. Seal räägitakse diplomaatide salakeelest ehk sellest, kuidas peenelt vihjete ja ümberütlemistega rääkida nii, et täpselt ei saa aru, mida tahetakse öelda. Umbes samasugust salakeelt on aastaid viljelenud juristid ja igat masti juuraametnikud. Nad räägivad asjadest nii abstraktselt ja tavatute terminitega, et kõrvalseisja ei saa suurt midagi aru. Mulle tundub, et need, kes sääraseid salakeeli pruugivad, arvavad, et see on aristokraatlik ja näitab tarkust. Tänapäeval peenutsevalt segane jutt autoriteeti ei loo. Pigem tekib kahtlus, et inimene ei tea, mida tahab öelda, või ei võta vastutust. Ausam on rääkida selgelt ja otse.

ametnike koolides on õpetatud inimesi väljenduma keeruliselt, kuna see justkui annab autoriteedi. Praeguseks on ajad muutunud. See, et keegi räägib arusaamatul viisil, ei pane inimesi alandlikult kuulama ja uskuma. Vastupidi, see tekitab protesti ja viha ning õigusega. Igaüks on võimeline ütlema asju selgelt ja lihtsalt. Võta peast oma ameti aristokraatlik müts, olgu see politseiniku, arsti või kohtuniku oma, ja kujuta ette, et sinu vastas on su hea sõber või laps ning sa tahad, et ta saaks sinust aru. Nii saab seletada ka siis, kui on vaja korteriuks lahti lüüa ja väikeste laste ees pidutsejaid korrale kutsuda. Olete öelnud, et Eestis üritatakse väga paljut lahendada ülitäpse normi ja detailse reguleerimisega ning hoopis rohkem võiks olla kaalutlusõigust. Milline on ametnike valmisolek teha oma peaga julgeid ja inimlikult mõistetavaid otsuseid?

Kas võib olla, et politsei pikaaegne organisatsioonikultuur käsu ja hierarhiaga pole selgitamise mõtteviisi toetanud ja politseinik ei oska selgitada, sest talle ei selgitata? Kuidas seda oskust arendada?

Päris palju on näiteid, kus liialt jäik norm tekitab ebaõiglust. Näiteks keelduti pikendamast ajutiselt välismaal elanud Eesti elaniku juhiluba ainuüksi formaalse rahvastikuregistri kande alusel, teades seejuures, et tegu ei ole nn juhiloaturistiga. Inimesel on elukohariigis eksamid ausalt tehtud, rikkumisi pole ja sõita oskab, sisulist probleemi pole, kuid normivea tõttu jäetakse loast ilma. Seda on kurb vaadata. Samas oleme kuulnud ka ametnikke – mitte küll politseist – ütlemas, et tehke, mis te teete, aga ärge kaalutlusõigust küll andke, sest siis peab oma peaga mõtlema ja on ka risk, et tuleb minna halduskohtusse.

Selgitamisoskust saab ja tasub arendada. Lugesin hiljuti ühte huvitavat artiklit Saksa ajalehest Die Welt. Seal oli öeldud, et ka Saksa ülikoolides ja

Oktoobrikuine „Pealtnägija“ tegi loo samasoolisest paarist. Välismaalasest neiu taotles Eestis

37


ÕIGLUS

Ülle Madise sõnul on päris palju näiteid, kus liialt jäik norm tekitab ebaõiglust.

elamisluba abikaasa juurde. Meie ametnikud lähtusid perekonnaseaduses toodud normist ja elamisluba ei antud. Kas teie hinnangul tulnuks teha julge otsus ja elamisluba anda?

Riskimata ei oleks ametnikul võimalik seda otsust teha. Seadus tuleks muuta selliseks, et asi oleks selge. Välismaalaste seadus ei ole ainuke, mis seda selgust ootab. Samamoodi on suur vaidlus samasooliste paaride lapsendatud lapse vanemate andmete rahvastikuregistrisse kandmisel. Ometi peab riik teadma, kas laps kasvab üksikvanemaga peres või on tal mitu kasvatajat. See, et on olemas perekondi, kus vanemad on samast soost, on lihtsalt nii ja ühegi seaduse olemasolu või selle puudumine neid asjaolusid ei muuda. „Pealtnägijas“ nähtud paar oleks saanud PPA toimingu või otsuse vaidlustada halduskohtus, taotleda asjakohaste seadusesätete põhiseadusevas-

38

taseks tunnistamist ja kohaldamata jätmist. Loomulikult oleks parem, kui kooseluseaduse rakendamine ei peaks põhinema ametnike peamurdmisel. Me peaks võtma eesmärgi, et ükski inimene Eestis ei jää hammasrataste vahele. Kui turvaliselt võib ametnik ennast kaalutlusotsust tehes tunda? Kas ametkonnad, ministeeriumid ja ka avalikkus ning meedia toetavad ametnikku, kes oma peaga otsustab?

Loodan, et ametnikud on piisavalt kaitstud, ja usun, et on kõik eeldused, et ametnikud saaksid teha tarku, õiglasi ning õiguspäraseid otsuseid. Valitsus ja Riigikogu saavad muuta seadusi loogilisemaks ning selgemaks, anda rohkem kaalutlusruumi. Organisatsioonid saavad ametnikele vajalikku kindlust juurde anda, kui pakuvad head ja süsteemset koolitust. Kuigi see

Me peaks võtma eesmärgi, et ükski inimene Eestis ei jää hammasrataste vahele. on pideva ajanappuse tõttu keeruline, on igaühe ülesanne püüda olla kursis õiguskorra muudatuste ja kohtupraktikaga. Politseiametnik näeb ülitäpset reguleeritust kõige vahetumalt väärteomenetluses, kuigi näiteks Suurbritannias on liiklusrikkumiste vormistamine palju lihtsam. Miks see nii on ja kas pooldate seda, et väärteomenetlus võiks olla lihtsam?

Siin mängib rolli õigussüsteemi omapära. Angloameerika süsteem, mis on Ameerikas ja Suurbritannias, põhineb täiesti teistel alustel kui Kontinentaal-


ÕIGLUS

Karistuste karmistamisega ühiskonda oluliselt ei paranda. Mõnikord näib, et ühe rikkumise vormistamiseks vajalik toimingute ja paberite hulk ei jäta eriti võimalust selleks, et normitehnika vastu eksimise tõttu otsust vaidlustada; eriti kui arvestada, et materjalid vormistatakse välitingimustes ja võimalikult kiiresti.

Paberitööd saab kindlasti paremini korralda. Näiteks kiirusemõõtja andmeid käsitsi protokolli kanda pole ehk vaja. Seadmed salvestagu ise, kus ja kelle käes ning mis tüüpi seade oli. Politseiametnik ei pea raiskama aega kiirusemõõtja numbri protokolli kandmiseks. Meil on e-riik ja kogu see info võiks salvestuda automaatselt. Politseiniku roll oleks selgitada inimesele reeglit, mida ta rikkus, ning määrata karistus. Tundub, et Eestis on levinud kaks arvamust. Ühed leiavad, et seadused on liiga leebed ja neidki ei rakendata, teiste meelest on iga tegu karistatav ja politseil on ülearu palju võimu. Kus on selles küsimuses tasakaalupunkt?

Euroopa süsteem, mis on Eestis, Saksamaal ja Soomes. Tuleb alati silmas pidada, et inimloomus on paraku selline, et kui kellegi kätte koondub liiga palju võimu, kiputakse seda kuritarvitama. Seepärast peavad ametniku otsustused põhinema seadusel, olema põhjendatud ja olukorrast peaks maha jääma usaldusväärne jälg. USAs on seadusi vähem ning otsustusvabadust rohkem, aga üha enam politseinikke ja vanglaametnikke on varustatud kaameraga, et vältida hilisemaid süüdistusi nende käitumise kohta. Kas see on Eesti jaoks tark tee? On poolt- ja vastuargumente. Ise oleksin poolt. Sedalaadi muudatused – näiteks kui palju anda politseinikule konkreetses olukorras otsustamisvabadust ja kuidas teda valesüüdistuste eest kaitsta – tuleks aga kindlasti rääkida esmalt läbi kogenud politseinike endiga. Minu kogemus on näidanud, et parimate muudatuste esilekutsujad on inimesed süsteemi seest.

See on maailmavaateline küsimus. Mina mõtlen nii, et karistuste karmistamisega ühiskonda oluliselt ei paranda. Seda on näidanud ka ajalugu. Pigem tuleks igaüht kohelda individuaalselt, ja eriti kui tegemist on noorega, on targem anda teine võimalus. Näiteks kui 16-aastane võtab salaja vanemate auto ja põhjustab kahetsusväärselt kellegi surma või raske vigastuse, peab karistus järgnema, kuid ühiskonna seisukohalt on tark, kui noort ei suleta pikkadeks aastateks vanglasse, vaid aidatakse tal oma viga mõista, süüd lunastada, omandada haridus ja saada teine võimalus. Loomulikult tuleb ühiskonda kuritegevuse eest kaitsta, aga unistus, et üksnes karm karistus ühiskonda kaitseb, on ekslik. Tundub, et ühiskonda raputanud sündmuste korral on range karistusnormiga reageerimine hetkeks populaarne, aga olnut see olematuks ei muuda, võib-olla ei hoia ka midagi ära. Uut normi kaalu-

des tasub teha katse: kujutleda, et see norm olnuks olemas, ja küsida, kas miski oleks olnud teisiti. Kui vastus on ei, tasub mõelda, kas uut normi on ikka vaja. Olete öelnud, et pole vaja ühtki seadust, mida ei täideta. Mis see on, mis paneb inimesed mõnda seadust täitma, aga teist mitte? Näiteks enamik inimesi poest ei varasta, küll aga ületab piirkiirust. On see seotud vahelejäämise hirmu või millegi muuga?

Võtame näiteks ajutised liiklusmärgid, mille põhjendatusest väga tihti aru ei saada ja mida kõik teised liiklejad tunduvad rikkuvat. Kui liikluses, mis on nii igapäevane asi, antakse inimesele sageli käsk, mis ei tundu põhjendatud ja mida justkui ei peagi täitma, kui politseinikku ei paista, siis on ühiskondlik kahju suur. Ei tohiks kehtestada norme, mida ei saa täita ja ei täideta, mille täitmist ei saa kontrollida ning mida ei kontrollita. See õõnestab kogu ühiskonna normijärgimise valmidust. Pigem olgu norme vähe, aga olgu need põhjendatud. Ühtlasi jõuame jälle sinna, et politseinike nähtavus on oluline. Kas teie süda valutab politsei pärast või on meel Politsei- ja Piirivalveametile mõeldes rahul?

Siin on kaks asja. Minu arvates on politseinikke vähe. Töötasu peaks politseis olema selline, et palk võimaldab seda ametit pidada ka neil, kes ei tee seda üksnes missioonitundest. Palk peaks olema kooskõlas ameti raskuse ja väärikusega. Teine pool on politsei tegevuse õiguspärasus ja ühiskonna suhtumine sellesse. Siin on minu arvates asjad üsna hästi, kuigi alati saab paremini. Minu meelest saab paremaks teha korrakaitseseadust, mis on politsei töö alus. Ka meieni jõuab aeg-ajalt juhtumeid, kus politseinik on eksinud, aga samas on üldine maine ja väljaõpe hea. Eriti tähtis on see, et korruptsioon on meie politseist peagu täielikult kadunud. Korrakaitsestruktuurid on usaldatavad ja moraalsed ning enamik ühiskonnaliikmeist ei tule selle pealegi, et üritada politseinikule altkäemaksu pakkuda. Tuuli Härson kommunikatsioonibüroo

39


SOTSIAALMEEDIA

Pärnu politseijaoskonna meeskond võitis politsei kutsemeisterlikkuse võistlused. See sõnum levis augustikuus neljapäeva hilisõhtul Facebookis ülikiiresti koguses mõne tunniga enam kui poolsada laiki.

Õiged inimesed

õigel ajal õiges kohas

40


FOTOD: PPA

SOTSIAALMEEDIA

Kogukond, sotsiaalmeedia ja politsei – kuidas need kokku saavad ja millised on võimalused? Toome näiteid Lääne prefektuuri kohta, kus politseitöö ühe vahendina nähakse ja kasutatakse sotsiaalmeediat.

I

ntensiivsem ja läbimõeldum sotsiaalmeediatöö Lääne prefektuuris sai alguse 2014. aastal. Tõe huvides tuleb mainida, et toonaste kohalike kommunikatsioonitöötajate seas olid arutelud Facebooki lehe loomisest alanud siiski märksa varem. Üks põhjus, miks selleni varem ei jõutud, oli kartus, et selle taha jäävad üksnes kommunikatsioonibüroo inimesed. See on ka üks peamisi etteheiteid korporatiivsetele sotsiaalmeedia lehekülgedele – avalike suhete eksperdid levitavad selle kaudu ühesuunaliselt informatsiooni (Olsson, Eriksson 2016, lk 191). Juba esimestes aruteludes jõuti üksmeelele selles, et kui sotsiaalmeediasse mineku tingib ainult kohapealsete kommunikatsioonitöötajate soov ja tahe, kujuneb sellest pelk „mainekujunduslik“ tööriist, mitte politseitöötajate vahend kogukonnaga suhtlemiseks ning oma lugude vahendamiseks. 2014. aasta kevadel saabuski päev, mil prefektuuri liiklusjärelevalve tööd koordineerinud Sander Peremees tahtis avalikkusega jagada videot hääletajast, kes kandis Supermani kostüümi. Ta arvas, et see passiks kõige paremini meie Facebooki lehele. See saigi signaaliks, et aeg on küps ja organisatsioonis on tekkinud sisemine tahe end sotsiaalmeedias avada. Aasta 2014 oli sotsiaalmeedia praktikasuundade juurutamiseks ülimalt hea aasta. Sama aasta oktoobris politsei- ja piirivalveametis toimunud muudatuste sõnastatud eesmärk oli kogukonnakesksuse suurendamine politseitöös. Lääne prefektuuris on kogukonnakesksel vaatel ja selle väärtustamisel pikk ajalugu, mille põhjuseid saab otsida nii politseiametnikest

Meedia jaoks on fakt õnnetusest alati tähtsam, kuigi politseitöötajail on teised ootused – anda ennetussõnumeid. endist kui ka piirkonna geograafiast, demograafiast ja muudest mõjuritest. Kogukonnakeskses politseitöös nähakse klassikaliselt vahendit politsei ja inimeste lähendamiseks, mis suurendab omakorda avalikkuse usaldust politsei vastu (Lee, Hyeyoung, Hoon 2015, lk 148). Kommunikatsioonitöö efektiivsust on peetud üheks kogukonnakeskse politseitöö fundamentaalseks aspektiks (Liebermann, Koetzle, Sakiyama 2013, lk 439). Sotsiaalmeedia tööd suunates ja ka selle iseeneslikku arengut jälgides võiks proovida sõnastada mõne juba omandatud õppetunni Lääne prefektuuri näiteil.

Inimestele ei meeldigi ainult see, mis neile (justkui) meeldib Mitu rahvusvahelist uuringut on jõudnud järeldusele, et inimeste arusaamist kuritegevusest ja õiguskaitseorganitest kujundavad meediakajastused märksa rohkem kui nende isiklikud kogemu-

sed (Donovan, Klahm 2015, lk 1261). Politseid puudutavad meediakajastused Lääne prefektuuris on peamiselt seotud maakonna silmapaistvalt aktiivsete ajakirjandusväljaannetega. Paljud neist peavad paratamatult võistlema üleriigiliste väljaannete ja ka sotsiaalmeediaga (selle sõnastas sel aastal ühe maakonnaajalehe peatoimetaja). Õnnetused ning süütegevus on maakonna väljaannetele asendamatu kergelt ja kiirelt ligipääsetav allikas. Toimetuste töötajate sõnul on need veebis kõige loetavamad uudised. Töö tellija materjalist, nagu ütleks rätsep säärases kontekstis. Kohalikud politseijaoskonnad on aastaid seisnud silmitsi probleemiga, et nende jaoks positiivsed ja olulised uudised ei tundu kohalikule meediale piisavalt atraktiivsed. Ikka tuleb ette olukordi, kus politsei pressiteadetest kaob toimetamisel see osa, kus politseinikud annavad inimestele soovitusi, et õnnetused ei korduks. Meedia jaoks on fakt õnnetusest alati tähtsam, kuigi politseitöötajail on teised ootused – anda ennetussõnumeid. Peale selle ei kajasta maakonna väljaanded kunagi teisi maakondi käsitlevaid juhtumeid. Kui kelmid tegutsevad näiteks Läänemaal, siis pole ennetavat teavitust teistes maakondades võimalik avaldada, sest ohvreid selles maakonnas pole; hoolimata sellest, et tegemist on telefonikelmidega, kes võiksid lihtsalt valida järgmise maakonna telefoniraamatu

41


SOTSIAALMEEDIA

Sander Peremehe postitus grupis "Patrullivad" osutus väga populaarseks.

numbrite leidmiseks. Ennetuslike ja kogukonda informeerivate teadete levitamisel on sotsiaalmeedia kujunenud asendamatuks. Lisaks sellele on Facebooki ja Instagrami kontode kaudu saadud pidevalt kinnitust sellele, mida kirjeldavad Rootsi politseinikud. Ka nemad proovisid enne sotsiaalmeedia kasutamist saata meediale teateid positiivsetest sündmustest, kuid nende kirjutatut ei üllitatud. Markantseima näitena ei avaldanud politsei teateid kurjategijate tabamisest. Sotsiaalmeedia kasutamisega on olukord muutunud vastupidiseks. Soovist olla esimene, kes uudise avaldab, ja hirmust jääda maha nopitakse sotsiaalmeediast üles kõik teemad, mis enne uudisekünnist ei ületanud. (Olsson, Eriksson 2016, lk 195) Ka Lääne prefektuuri kogemused kinnitavad sama. Politseitööd, tunnistajate leidmist, arvatavate kurjategijate väljaselgitamist ja elanikkonna hoiatamist käsitlevad postitused on kõige suurema ulatusega. Olulisemate teemadega (jagamiste, kommentaaridega jne) on Lääne prefektuur jõudnud 300 000 inimeseni, mis kinnitab seda, et õnnetuste ja süütegude faktide kõrval huvitab inimesi politsei ning turvalisuse juures ka miski muu.

Avatuse proovikivi: korporatiivsusest isiklikuks Ei möödunud palju aega Lääne prefektuuri Facebooki lehekülje käivita-

42

misest, kui oli selgelt näha, et korporatiivne lehekülg ei kata kõiki vajadusi, mis kogukonnal politseiga suhtlemisel on. Aktiivsele tööle vaatamata oli selge, et turvalisust ja politseitööd käsitlevad arutelud ei käi üldsegi mitte Lääne prefektuuri lehel, vaid paljudes väiksemates gruppides, seintel ja lehekülgedel. Olukord ei paistnud ka kuidagi muutuvat. Avatuse ja inimlikkuse kuvamise kõrval oli oluline diskussioonidesse sekkumise võimekuse suurendamine. Kui inimesed saavad vastuseid abstraktselt suuruselt, mille nimetus on Lääne prefektuur, puudub selles vastuses täisväärtusliku dialoogi element – isik, kes inimesega räägib. Olukorra parandamiseks tundus toona parim meetod see, et kohaliku politseiüksuse esindajad on oma nime ja näoga sotsiaalmeedias olemas ning valmis vastama küsimustele.

Selle seisukoha juurutamine osutus märksa keerulisemaks, kui esmapilgul tundus. Teatavasti põrkuvad sotsiaalmeedia kasutamises niikuinii küsimused privaatsest ja avalikust. Riigiesindajatega ühenduses on selle piiri hägusus joonistunud välja skandaalides, mille kontekstis on korduvalt küsitud, kas riigiametnik saab sotsiaalmeedia seisukohtades või tegevuses olla sõltumatu oma positsioonist. Peale selle ilmnes veel üks politseiorganisatsioonidele igiomane probleem – politseinikud ei soovi, et avalikkus teaks, et nad on politseinikud. Politseiorganisatsioonide sisemise kultuuri uurimisel on ilmnenud, et solidaarsus, mis raskete ühiskonnaprobleemidega iga päev rinda pistes tekib, lahutab politseinikke nende kogukonnast. Politseinikke ja nen-


SOTSIAALMEEDIA

Tema selgitus kogus peale avaldamist palju positiivseid seisukohti ning inimesed märkisid selle endale meeldivaks. de tööd mõjutab see, millisena nad tajuvad avalikkuse hinnanguid oma ametkonna ja töö kohta. Selle kõrval ei lase sundi rakendava paramilitaarse organisatsiooni sisemine psühholoogia pehmeid väärtusi kõrgelt hinnata. Kui politseinikud tajuvad, et nad pole kogukonnas populaarsed, soovivad nad end organisatsioonist distantseerida. (Brough, Chataway, Biggs 2016, lk 28–31) Niisiis pidasid politseinikud seda ühelt poolt viimaseks privaatsuse kantsiks – seal ei pea olema politseinik või seostama end politseitööga. Teiselt poolt seostus sotsiaalmeedia pehme ja noortepärasega, kus aktiivne esinemine ei pruugi olla tõsiselt võetav ei organisatsioonis sees ega ka avalikkuse silmis. Kolmanda aspektina oli ilmselt mõju ka riigiametnike sotsiaalmeediasse kirjutatu põhjal tekkinud skandaalidel, kuigi seda viimast omavahelistes vestlustes nii selgelt ei sõnastatud. Märgilise tähtsusega oli, kui toonane Lääne prefekt esimesena Facebookis politseinikuna end kontol defineeris (pilt politseivormis, nimi

ning ametikohana politsei- ja piirivalveamet). Sellele järgnesid maakondade politseijuhid ja piirkonnapolitseinikud. Tekkis ühine arusaam, et politseitöö sotsiaalmeedias on tähtis ning tulevikus tuleb seda aina rohkem teha.

Kellega me tegelikult rääkima peaksime? Üks peamisi probleeme politseiorganisatsioonide sotsiaalmeediatöös on see, kuidas jõuda õige auditooriumini. Politsei sotsiaalmeediakanalites levitatavail sõnumeil ei pruugi olla mõju nende hulgas, kelleni sõnumid tegelikult jõudma peaksid – need, kes politsei sõnumitest ja turvalisuse küsimustest huvitatud pole. (Olsson, Eriksson 2016, lk 193) Lääne regioonis on hulk aktiivseid lehekülgi ja gruppe, kus on arutluse all nii turvalisusprobleemid kui ka kitsamalt politseitöö (erinevad piirkondlikud leheküljed „Märgatud“, „Patrullivad“, „Märgatud politseid Saaremaal“ jne). Nendel lehtedel on levitatud nii infot süütegude kohta, otsitud omaalgatuslikult tunnistajaid kui ka kritiseeritud politseitööd. Läänemaad käsitlevate lehtede „Patrullivad“ ja „Märgatud politseid Saaremaal“ puhul on mõnikord tajuda ka negatiivset hinnangut kohaliku politsei kohta. Lääne regiooni kõige aktiivsem lehekülg on „Märgatud Pärnus“, kuhu postitatakse iga päev kümneid erineva sisuga kirjutisi. Muu seas antakse seal

teada õigusrikkumistest. Kuna politseiga puutumuses olev teadete hulk on väga suur, muutus politsei kohalolek sellel lehel möödapääsmatuks. Hetkest, kui politseinikud hakkasid leheküljel aruteludes osalema ja küsimustele vastama, hakati nende kommentaare ja vastuseid ka ise küsima. 2016. aasta jaanuaris avaldati lehel „Märgatud Pärnus“ postitus intsidendist maanteel, kus politseinike ja rikkuja vahel tekkis verbaalne konflikt. Kriitiline postitus levis jagamistega väga kiiresti ning kogus rohkesti kommentaare. Märkimisväärne on see, et mitmes postituses kutsuti politseinikke juhtunut selgitama. Pärnu politseijaoskonna juht Andres Sinimeri kirjutas õhtul kommentaari, kus avaldas kahetsust, et palju sellest kriitikast ongi põhjendatud, ja selgitas toimunut. Tema selgitus kogus peale avaldamist palju positiivseid seisukohti ning inimesed märkisid selle endale meeldivaks. Ausus ja avatus oma eksimusest rääkida andis kogukonnale selge sõnumi, mis aitas inimestel olukorda mõista. Kõige rohkem Läänemaal politseitööd kajastav grupp „Patrullivad“ on oma olemuselt midagi Waze’i taolist ja dubleerib seal avaldatud politseipatrullide paiknemise infot. Inimesed märkavad kuskil maakonnas politseinikke ning annavad sellest grupis teada. Kohalikele politseinikele oli see lehekülg teada, aga sealses tegevuses ei osaletud. Kui tervet Lääne prefektuuri haldusala kattev liiklusüksus

43


SOTSIAALMEEDIA

suvel Läänemaal tööd tegi, märkasid nad inimesi kaugelt pildistamas oma tööd. Samal ajal oli näha, kuidas tavalisest suuremate jõududega tehtav liiklusjärelevalve selle grupi uudisvoo kihama pani. Liiklusjärelevalve üksuse juht Sander Peremees postitas esimese politseinikuna sinna info, et täna tehakse maakonnas tööd, ja kui keegi soovib pildistada, võib julgelt politseinike juurde tulla. Politseiniku postitus sellel leheküljel oli üllatus, mis teenis palju toetust nagu ka hiljem päeva töötulemusi kokkuvõttev postitus. Positiivne oli see, et inimesed hakkasid ise jagama soovitusi, kus nad veel sooviksid näha politseipatrulle, sest ühes või teises kohas näiteks kihutatakse arutult. Ka grupis „Märgatud politseid Saaremaal“ on näha, et liikmete sõnastuses on pigem negatiivseid hinnanguid kohaliku politsei tööle. Lehekülje sisu on sarnane Waze’iga ja „Patrullivad“ grupiga – inimesed pildistavad või annavad teada, kus politsei tööd teeb. Eksperimendi korras hakkasid kohalikud politseinikud sinna omalt poolt postitama teadaandeid sellest, kus nad tööd teevad. Peale selle tegi Kuressaare politseijaoskonna juht Rainer Antsaar sinna postitusi nii turvalisuse teemadel kui ka näiteks sõidukijuhtide joobekontrollide tulemustest. Politseinike tegevust grupis märkas kohalik mee-

Tähtis on, et politsei ei lase negatiivsel suhtumisel oma töösse mõjutada kohalolu või valmisolekut diskussiooniks. dia, kajastades seda selle aasta septembris. Maakonna politseijuhi meelest on tervitatav, et politseinike töö inimestele korda läheb, kuid ta märkis ära ka sellise tegevuse teise tahu: „Tahan siiralt loota, et ükski saarlane ei soovi nende postitustega kaasa aidata sellele, et kurjategijad pääseksid varastatud esemetega või et meie liikluses oleks joobes ja ohtlikult kihutavaid juhte rohkem ning hukkunud ja vigastatud liiklejate arv kasvaks“ (Vinni 2016). Artikli ilmumisele järgnenud päeval teatas üks grupi omanikest avalikult, et lahkub, sest ei soovi oma tegevusega mingil moel aidata kaasa sellele, mida politseijuht kirjeldas. Postitus on nüüdseks kustutatud.

Kokkuvõtte asemel Kõik need kolm aktiivset kanalit toimetavad jätkuvalt edasi ja nende kõrval on tekkimas ka uusi. Oma rada jätkab Lääne prefektuur nii korporatiivsetes kui ka isikustatud kanalites. Seepärast pole võimalik seda teemakäsitlust klassikalises mõttes kokku

võtta. Muutuvad infokanalid ja uued probleemid nõuavad, et politsei peab aktiivselt otsima ning leidma üles õiged kohad, kus turvalisus või politseitöö arutelu all on, mitte keskenduma ainult korporatiivsetele väljunditele. Tähtis on, et politsei ei lase negatiivsel suhtumisel oma töösse mõjutada kohalolu või valmisolekut diskussiooniks. Töö kogukonnaga eeldab kõigi osaliste kaasamist ja politseiametnikud ei tohiks väiksemates gruppides kujuneval turvalisuse käsitlusel lasta minna isevoolu. Arusaadavalt on mugavam rääkida nendega, kes juba kuulavad, aga suurim katsumus on panna kuulama neid, kes veel kuulata ei soovi. Kõige selle eelduseks on, et organisatsioonis on kommunikatsiooni roll selgelt lahti mõtestatud ja arusaadav. „Politsei usaldusväärsus sõltub paljuski sellest, kuidas politseis mõistetakse kohustust oma tegevust rahvale selgitada ja põhjendada“ (Suve 2011, lk 153). Heiko Leesment kommunikatsioonibüroo

Kasutatud kirjandus Brough, P., Chataway, S., Biggs, A. „You don’t want people knowing you’re a copper!“ A contemporary assessment for police organisational culture. International Journal of Police Science & Management, 2016, vol. 18(1) • Donovan, K. M., Klahm IV, C. F. The role of entertainment media in perceptions of police use of force. Criminal Justice and Behaviour, 2015, vol. 42, No 12 • Lee, J., Hyeyoung, L., Hoon, L. Differential social distance and confidence in the police. International Journal of Police Science & Management, 2015, vol. 17(3) • Liebermann, J. D., Koetzle, D., Sakiyama, M. Police departments’ use of Facebook: Patterns and policy issues. Police Quarterly, 2013, No 16(4) • Olsson, E.-K., Eriksson, M. The logic of public organizations’ social media use: Toward a theory of „social mediatization“. Public Relations Inquiry, 2016, vol. 5 • Suve, P. Politsei areng läbi aegade. Riigikogu Toimetised, 19. detsember 2011, nr 23 • Vinni, R. Politseijuht selgitab väsimatult sotsiaalmeedias. Saarte Hääl, 7. september 2016

44


Tänavu kümne kuuga tegid abipolitseinikud ligi 109 000 vabatahtlikku töötundi.

Kogukonna turvalisus algab tugevatest sotsiaalsetest suhetest Kui me räägime vabatahtlikust tegevusest, siis millest me tegelikult räägime?

Tavaliselt mõistame vabatahtliku tegevuse all oma aja ja energia panustamist mingi tegevuse või ettevõtmise heaks. Heategevusest rääkides tuleb olla täpne, mida selle all silmas peetakse. Tihtipeale aetakse vabatahtliku tegevusega segamini asjade ja raha annetamine, doonorlus või ka näiteks lähedaste või omaste hooldus.

Mille jaoks on inimesed valmis oma aega ja energiat andma?

Väga erinevate asjade ja tegevuste heaks. Praxise viimase vabatahtlikku tegevust käsitleva uuringu järgi on Eestis viimaseil aastail kõige levinumad keskkonna, loodushoiu ja säästliku eluviisi propageerimisega seotud ettevõtmised. Suur roll on olnud sellistel algatustel nagu „Teeme ära“, mis on suutnud hästi suuri masse oma infovälja haarata ning tegevustesse kaa-

FOTO: PRAXIS

FOTO: RAUL MEE

VABATAHTLIKUD

Jane Matt

Radar vestles poliitikauuringute Praxis analüütiku Jane Matiga vabatahtlikust tegevusest ning uuris, milline seos on vabatahtlikul tegevusel inimeste turvatundega. sata. Korraldajad on hästi läbi mõelnud, kuidas panna inimesi mõtlema, et nemad suudavad selle aktsiooniga maailma muuta. Samamoodi on populaarsed kogukondlikud tegevused, nagu oma külaelu ja seltsielu edendamine. Nende valdkondade kõrval tegeldakse veel noorte ja lastega, hariduse, kultuuri ning spordi teemadega. Ka korrakaitse, sisejulgeolek ja päästetegevus on täiesti pildil.

45


VABATAHTLIKUD

Mida on selleks vaja, et kaasata inimesi vabatahtlikku tegevusse? Paljudel juhtudel annetavad inimesed raha või jagavad sotsiaalmeedias abipalveid. Hoiak justkui on, aga mida teha selleks, et inimene päriselt oleks valmis oma aega ja energiat kulutama?

Vaja on väga head strateegiat, hästi sõnastatud eesmärki ning seda toetavat tegevusplaani ja liitlasi. Kommunikatsiooni poole pealt on oluline leida õiged kõneisikud ning partnerorganisatsioonid, kes sama teemat ühiskonnas toetavad. Ühekordne kampaania ei anna enamasti püsivaid tulemusi. Ka vabatahtliku tööga seotud ühiskon-

Üks vähem teadvustatud valdkondi Eestis on oma professionaalsete teadmiste panustamine. naprobleemile suunatud tegevus peab olema ühenduses väärtustega, millega tehakse pidevalt tööd. Vabaühendusel, kes kaasab oma tegevusse vabatahtlikke, peab olema väga selge arusaam, kuidas oma tegevust pikemas perspektiivis rahastada. See on aspekt, mis Eesti vabaühendustel ei ole sageli nii hästi läbi mõeldud. Kes on need inimesed, kes teevad vabatahtlikku tööd ja keda võiks senisest enam kaasata?

Eestis on vabatahtliku tegevusega hõlmatud umbes 30% ühiskonnast ja sellega oleme võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega keskmiste seas. Kõige tüüpilisem vabatahtlik on Eestis pigem naine, pigem eestlane, pigem 35–50aastane, pigem keskmise või veidi kõrgema sissetulekuga ja spetsialist, ametnik või juhtival kohal töötav inimene. Nii vabaühendused kui ka riik võiksid senisest enam haarata vabatahtlik-

46

ku tegevusse ühiskonna liikmeid, kes seni on olnud passiivsemad, näiteks vanemaealised. Eestis on vanemaealiste vabatahtlik tegevus võrreldes muu Euroopaga alakasutatud ning näitajate poolest jääme ELi viimaste hulka. Eakatel on samas aega, elukogemust ja oskusi ning neid saaks kaasata senisest palju teadlikumalt. Kokkuvõttes toob see topeltkasu ka riigile. Mitu uuringut kinnitab, et eakad, kes jäävad peale pensioniiga aktiivseks, on iseseisvamad ja õnnelikumad ning tulevad paremini toime, seetõttu säästame ka sotsiaalkuludelt. Mitu Euroopa riiki ja Euroopa Komisjon on seetõttu asunud nn hõbemajandust strateegiliselt arendama, mõistes, et see on üks viis, mis aitab vananeva ühiskonnaga riigil paremini toime tulla. Mida saab riik teha, et inimesed tahaksid rohkem vabatahtlikus tegevus osaleda?

Üks tahk on kindlasti vabatahtliku tegevuse väärtustamine ja tunnustamine. Vabatahtlik tegevus on ikkagi töö, mis nõuab aega, pühendumist, energiat ja tihti ka isiklikku raha. Ühe korra võib saada inimesed üritusele, kuid kui soovida neid pikemaajaliselt oma tegevusse kaasata, eeldab see terve süsteemi kujundamist ning läbimõtlemist, et vabatahtlikud püsiksid motiveeritud ja ei põleks läbi, nagu mõnel juhul on juhtunud. Üks hästi lihtne motivatsioonivahend on siiras avalik tänu, mis läheb inimesele alati korda. Kui me räägime politseiorganisatsiooni vabatahtlikest, abipolitseinikest ja vabatahtlikust merepäästest, kas nende osalemine politseitöös mõjutab inimeste turvatunnet? Kas tavakodanik tajub nende osalust?

Inimeste turvatunnet ühiskonnas mõjutab suuresti nende isikliku turvavõrgu olemasolu, näiteks kui kindel on nende töökoht pensionivaadeteni välja ning kui tugevad on perekondlikud suhted. Turvatunde suurendamisele aitab kaasa, kui inimesed teavad, kuidas erinevate probleemide puhul käituda, mida teha ja kelle poole pöörduda. Erinevates kogukondades on kodanikuaktiivsus erinev. Kohtades, kus vabaühendused on teinud head tööd, teatakse üldjuhul, kelle poole pöörduda juhul, kui midagi juhtub. Kui aga

FOTO: MARIA GONJAK

Populaarsemad vabatahtliku tegevusega seotud valdkonnad on teistes ELi riikides mõnevõrra erinevad. Vabatahtlikku tegevust Euroopa Liidus käsitleva uuringu kohaselt on levinuimad valdkonnad administreerivad ja assisteerivad ülesanded, inimeste abistamine, vabatahtliku tegevuse ettevalmistamine ja elluviimine.

Põlva abipolitseinik Marianne Leotootsi sära paistab välja isegi Toomemäe sügiseste värvide seast.

vabaühenduste töö ei ole nii silmapaistev, siis arvatakse enam, et politseitöö ja turvalisus on riigi ülesanded. Mis asjus on see õigustatud, et riik annab oma ülesandeid ära? Kus on n-ö piir vabatahtlikul tööl ehk kus ja millal peaksid teised institutsioonid juurde tulema?

See on kokkuleppe koht. Riik ei saa end lõpuni taandada. Kõige halvem praktika, mida ikkagi veel kohtab, on, kui öeldakse, et see jupp on sinu vastutada ja vaata ise, kuidas hakkama saad. Avalikku huvi ja avalikku korda käsitlevate teemade puhul jääb riigi vastutus ja riigi nägu alati sinna kõrvale. Head lahendused ei sünni ühe organisatsiooni eestvedamisel ega tegemisel. Head lahendused ei sünni tihti ka ühe sektori sees. Toimivad lahendused ja viimasel ajal palju räägitud sotsiaalne


VABATAHTLIKUD

innovatsioon saavad sündida koostöös, kuhu panustavad erinevate teadmiste, oskuste ja kogemustega osalised. Riik võiks teadlikumalt tajuda oma rolli muutumist, et tema roll seisneb üha rohkem õigete osaliste – olgu need üksikeksperdid, vabaühendused, võrgustike esindajad või äriettevõtted – kokkutoomises ning võimestamises. Mida saavad inimesed oma kodukoha turvalisuse nimel ära teha?

Ennekõike tuleb leida endas valmisolek midagi teha. Osalusvõimalusi on rohkesti. Üks vähem teadvustatud valdkondi Eestis on oma professionaalsete teadmiste panustamine, kus inimene pakub oma aega ja teadmisi mingi organisatsiooni heaks, näiteks aitab plaanida kommunikatsiooni, sõnastada strateegiat vms. Kodukoha turvalisus algab enamasti tugevatest sotsiaalsetest suhetest. Näiteks on tore

ja huvitav ettevõtmine seltsidaamide tegevus, kus eakamad vabatahtlikud käivad teiste üksikute vanemaealiste juures seltsiks ning räägivad nendega. See on üks osa sotsiaalsest turvalisusest, et inimesel säilivad ka üksikuna vanas eas kontaktid ühiskonnaga. Riik ja kohalik omavalitsus võiksid mõelda, kuidas niisuguseid initsiatiive rohkem toetada, soodustada ning arendada. Kuidas suurendada inimeste vastutustunnet oma tegude ja elu ees?

Väärtushinnangud ja normid muutuvad ühiskonnas võrdlemisi aeglaselt. Palju hakkab pihta sellest, kuidas meid on kasvatatud, sh milline on meie koolisüsteem ja milline on meie peremudel. Kui vaatame tänast kooli, siis on juba häid näiteid ja projekte, kuid valdavalt on levinud õppevorm, kus individuaalsusel ja õpilase aktiiv-

susel eriti suurt rolli ei ole. Nii ei teki ka osalemise kogemust seal, kus see võiks juba varakult tekkida. Harjumus kaasa rääkida küsimustes, mis mind ja minu tegevust puudutavad, võiks tekkida teatud määral juba lasteaias. Samuti on kohalik omavalistus koht, kus inimesel tekib vahetu kogemus ja arusaam, mida ja kuidas tema saab mõjutada. Aktiivsete inimeste ring on kohalikul tasandil sageli väga piiratud. Et aktiivsus ei jääks pelgalt selle väikese kildkonna kätte, tuleks mõelda, kuidas kõnetada ja motiveerida neid inimesi, kes on praegu vähem aktiivsed. Selleks on olemas terve hulk järeleproovitud, toimivaid osalusdemokraatia tööriistu. Mis aitaks politseid kogukonnale lähemale viia?

Politsei usaldus on väga kõrge ning sellega tuleb edasi tegelda, et see nii jääks. Tuleb mõelda, kuidas inimesi kõnetada ja kes oleks piisavalt autoriteetne seda tegema. Samuti on mõistlik läbi mõelda erinevate teemade haakuvus. Näiteks kaasnevad kriminaalse käitumise või avaliku korra rikkumisega väga paljud haruteemad: alkoholi tarbimine, peresuhted, sotsiaalne turvalisus jne. Kuidas läheneda nendele teemadele tervikult? Pole mingit kasu kinnitada ühte sõnumit, näiteks ära löö aknaid katki. Tegelda tuleb kogu teemade ringiga ja siin on vaja partnereid. Üksinda ei tee midagi ära. Annika Tuulemäe kommunikatsioonibüroo

47


REPORTAAŽ

Kogukonna FOTOD: RAIGO PAJULA

kindel abistaja

„Kui kohalike inimestega ei suhtle, siis seda tööd teha ei saa,“ kinnitab Vasknarva kordoni pere. Just pidev suhtlemine on usaldusliku suhte alus. Kui Eesti riigi iseseisvuse taastamise järel tajus nii mõnigi kohalik piirivalvet kui kahe riigi eraldajat, siis praegu peetakse kordoni rahvast pigem kogukonna abistajaks, kelle peale võib kindel olla.

K

ui paar aastat tagasi tutvusin praeguse Vasknarva kordoni ülema Illar Jõgiga Alajõe kordonis käies, jäi mulle kui üsna värskele PPA töötajale meelde tema külalislahkus ja isalik hoolitsemine – kordonisse saabujad juhatati otsemaid sööma. Vahepeal pole ma Vasknarva-AlajõePunamäe kanti sattunud, kuid mitte midagi pole muutunud. Vasknarva kordonisse saabujad juhatatakse sööma, kokk Anna Andrejeva hoolitsevate käte all valminud kodune kanapraad juba ootamas.

48

Kordoni söökla kodune atmosfäär teeb peamaja töötaja natuke kadedaks, eriti kui väljas on rõske ja külm. Küll on hea tulla sooja tuppa, kus on ootamas söögid, millesse on peidetud tubli ports hoolimist, nagu oodataks mind perelõunale. „Meil ongi siin üks suur pere,“ ütleb Anna. „Teeme kõike koos! Kui on kellelgi sünnipäev, küpsetame ise torti.“ Anna elab kordonist kümneminutilise autosõidu kaugusel asuvas Jaama külas, ka tema vanaisa on Vasknarva elanik. Seega ei pea siinse kogukonna esindajaga tutvumiseks

isegi kordonist välja minema. „Nii hea, et meil on siin piirivalvurid. Vanasti varastati ja narkomaanid lõikasid moone, kuid nüüd küla peal 90ga enam ei kihutata,“ muljetab Anna. „Meil on siin palju rahulikum. Kui on abi vaja, siis saab alati kordonisse helistada.“ Vasknarva kordon koos Alajõe ja Punamäe teenistuskohtadega on töölõiguna Ida prefektuuris üks keerulisemaid. Alajõe kordoni teenindataval alal on kuus valda, kus elab kokku umbes 5000 inimest. Sealsete piiri-


REPORTAAŽ

Külapoe omanik Natalja tunneb rõõmu, et kordon on siinsamas lähedal.

Anna Andrejeva

Illar Jõgi on Peipsi kandis tuntud mees.

valvurite hoole ja terava pilgu all on üle 50 km riigipiiri ning üle 80 km kaldajoont, millest poole ehk 40 km moodustavad kaunid Peipsi-äärsed liivarannad. Sellest tulenebki üks kõigile kuurordipiirkondadele omane eripära – muidu rahulik ja tõmbekeskustest päris kaugel asuv ala muutub (sooja) suve saabudes peaaegu tundmatuseni. „Ise võid ette kujutada, mis siin leitsaku ajal toimub. Ranna lähedal pole ühtegi vaba kohta, kuhu autot parkida. Tulevad nii Eesti inimesed kui ka turistid ELi riikide ja Venemaa numbritega autodega,“ räägib Illar Jõgi. „Viis tuhat sõidukit on suvisel nädalavahetusel tavapärane vaatepilt.“

Külapood kui külakeskus Praegu on parkimiskohti rohkem kui küll, tänavad on üsna tühjad, ainult kalmistul askeldab üksik inimene.

Suundume kohalikku poodi, sest külapoes on ju alati mingi elu. Alajõe külapoe valik on nagu väikepoes ikka, kuid pilku püüab kuivatatud Peipsi särg – kaks kilesse mähitud tükki kõigest ühe euro eest. Poe juhataja ja müüja Natalja kinnitab, et tegemist on kohaliku tootega. Selle peale ei jäta me fotograafiga kasutamata võimalust mõni kala koju kaasa n-ö suveniiriks osta. Hiljem tuleb poodi sisseoste tegema veel paar kohalikku meest, tunked seljas. Suvel on pilt muidugi teistsugune. „Turiste on palju ja turistid on erinevad,“ räägib Natalja väikese iroonilise muigega. „Seepärast on väga

hea, et kordon on siinsamas, saame helistada, kui juhtub midagi. Number on olemas.“ Vahejuhtumeid avaliku korra rikkumisega, kus piirivalvurid peavad appi ruttama, tuleb Illar Jõgi sõnul igal hooajal ette, kuid suvel on need värvikamad. Põhjus on vana hea: Facebooki maratonist tuntud „joobes mees“, kes on ehk tulnud isegi Tallinnast. Näiteks tekitasid ühel suvepäeval sellessamas poes kolm suvitajat paraja segaduse. Nende mehepoegade parim otsus olnuks tol päeval peatäie väljamagamine, kuid selle asemel tulid nad poodi veel jooke nõudma ja seda ilma rahata. Eitava vastuse peale hakkasid nad kaheliitriseid õllepudeleid mööda poodi loopima ning nendega jalgpalli mängima. Natalja pöördus seepeale piirivalvurite poole, et abi saada, ning lõpuks läks vaja käeraudu ja mõnda tundi arestikambrit, et noormehed maha jahtuks. Natalja sõnul jäi neil noortel mõistus linna, aga keha tuli puhkama. „Muide, kogu kamp tuli hiljem paluma, et me kontrolliks nende kainust, et rooli istuda,“ lisab Jõgi. „Olid kained. Kõige suurem kangelane ütles hüvastijätul, et ei soovi meiega mitte kunagi rohkem kohtuda.“ Punamäe teenistuse vanempiirivalvur Ergo Soosaar meenutab veel üht juhtumit turistidega, kui piirivalvuriteni jõudis 112 kaudu väljakutse, et autos on kinni laps koos autovõtmega. Mõne hetkega jõudis Soosaar koos kolleeg Kalmer Juusega Punamäe

49


REPORTAAŽ

Piirivalvurid Jaanus Nurm ja Veiko Pulst aitasid esimesel lumisel päeval kohaliku elaniku auto lumevangist välja lükata.

kordonist kohale. Mehed painutasid ukse lahti nii, et laps sai võtmed läbi prao välja ulatada. „Ust ei pidanudki lõhkuma ning mure oli murtud,“ räägib Soosaar.

Oma piirkonda tuleb tunda Autoabi pidid piirivalvurid osutama ka päeval, mil meie kordonis käisime. Nimelt rõõmustas (või kurvastas) Eesti elanikke esimene lumi, mis tuleb nagu ikka enamikule autojuhtidest üllatusena. Ehkki too päev möödus piirkonnas suuremate liiklusõnnetusteta, läks nii mõnigi auto kraavi. Kohalikust elanikust hädasolijale ulatasid oma abikäed Jaanus Nurm ja Veiko Pulst, aidates auto lumevangist välja lükata. Meestel oli patrullis kaasas kolmaski kolleeg – neljajalgne Saksa lambakoer Ixo, kes tegi oma esimese teledebüüdi kahe kuu vanuselt „Aktuaalse kaamera“ uudistes. Toona nuusutas väike pehme karvapall uudishimulikult mikrofoni ja piilus kaamerasilma ning värske peremehe Veiko nägu kaunistas õnnelik naeratus. Sellest on nüüd peagu kaks ja pool aastat möödas ning nunnumeetri lakke ajanud kutsikast on saanud täieõiguslik teenistuskoer, kellega on parem tüli mit-

50

te norida. Veiko õpetuse järgi on Ixo omandanud kõik vajalikud tarkused ja oskused ning koos on nad nii mõnegi päti tabanud. „Meil on siin inimesi Pärnust, Haapsalust, Viljandist, Jõgevalt, Tartust ja Tallinnast,“ kirjeldab Illar Jõgi. „Vähe on neid, kes on rahvast teeninud vähem kui 15 aastat.“ Samas ei tähenda see, et istutakse ühes kohas ja vaadatakse ainult ühes suunas. „Vanasti oli tõesti nii. Kui teenisid näiteks Punamäe kordonis kümme aastat, siis

Muidu rahulik ja tõmbekeskustest päris kaugel asuv ala muutub suve saabudes tundmatuseni. tundsidki ainult oma lõiku. Praegu panen inimesed koos tööle erinevates situatsioonides, nad käivad erinevates kohtades, töö on vaheldusrikkam ja ka kogemust on rohkem,“ sõnab Jõgi. Jõgi ise on eluaegne korrakaitsja, kel on läbitud kõik etapid, piirivalvurist politseikolonelleitnandi ja kordoni juhini. „Esimene töökoht oli Peipsi piirivalvepiirkonna teenistusjaoskon-

nas vanemallohvitserina,“ meenutab Jõgi, kes on teeninud erinevates Peipsi-äärsetes kohtades, põhjast lõunani. „Tuttav kallas! Alajõe, Ninasi, Varnja, Mehikoorma,“ loetleb ta. Aastail 2007–2010 töötas Jõgi aga Tallinnas Pärnu maantee majas. „Olen nõus ka n-ö sisetööd tegema, aga pean välja saama! Vaade Peipsi järvele meeldib mulle palju rohkem kui vaade PPA majast. Piltlikult öeldes tunneb mind siinkandis iga koer,“ naljatab Jõgi. Muidugi tunneb, saab ju kordoni juhil jaanuaris 23 aastat teenistust ning 20 aastat neist on veedetud Peipsi kandis.

Järvega naljatleda ei saa Peipsi eripära on mõistagi siinsete inimeste kalastusharrastus. Kohalike kutseliste kalurite esindaja, Vasknarvas asuva OÜ Peipus üks omanikke Vadim Ivanov rõhutab, et kutseliste ja harrastuskalurite vahel peab kindlasti suurt vahet tegema. Vahe peab Ivanovi meelest väljenduma selles, et kutselistele kaluritele peaksid kehtima leebemad reeglid jääle mineku korral. Kordoniga soovitakse teha koostööd jääluures. Tundub, et ta ise ei kipuks kunagi jääle mineku keeldu rikkuma, sest teab, et järvega nalja ei tehta. Aastate eest elas


REPORTAAŽ

Punamäe teenistuse vanempiirivalvur Ergo Soosaar

mees kord ise oma ettevõtte meestega, sealhulgas vennaga, üle olukorra, kus jää jalgade all murdus ning mitu inimest leidis end ootamatult jääkülmas Peipsi vees. „Kui jääle läksime, olid kerged miinuskraadid ja jää kandis. Siis hakkas päike kütma, jää sulas ning muutus hapraks,“ jutustab ta. Õnneks pääsesid kõik eluga. Jääle minekut ootavad kõik: kohalikud, kalurid, harrastuskalastajad ja isegi siinsed poodnikud. „Poes küsitakse, millal jää lahti teeme,“ räägib Illar. Mina, võhik, ei saa aru, mis pood siia puutub. „Turistid tulevad ju kalastama! Poele on see tähtis, sest käive kasvab, ja kui nad teavad, millal jää lahti tehakse, teavad nad rohkem kaupa ette tellida,“ seletab Jõgi. „Kohalikud naised ikka küsivad. Algul kiirustavad meid tagant, et teeksime jää rutem lahti, las mehed lähevad tööle. Kui on tööd ja kala, siis on ka sissetulekut. Siis jällegi pahandavad, et tegime jää lahti – meest pole kunagi kodus!“ muheleb Jõgi. Luba jääle minekuks on vahest mugav ettekääne naisele, et hoopis mingit muud asja ajada. Jõele meenub mitme aasta tagune juhtum, kui tuli murelik teade ühelt Kauksi naiselt, et mees on kalal ja pole koju tulnud. „Meie mehed reageerisid kohe ja suure ressursiga – kordonite toimkonnad maismaal, ujuvvahendid Peipsil,“ meenutab Jõgi. „Pärast viietunniseid intensiivseid otsinguid selgus, et mees oli hea kalaõnne tähistamiseks sauna korraldanud ning naise informeerimata jätnud.“ Nali naljaks, aga lähenev talvehooaeg toob piirivalvuritele kindlasti tööd juurde. „Kui ilmaolud lubavad ja järvejää paksus on umbes 15 cm, teeme järve ametlikult lahti. Järvel võib

Järvel võib ilmastik muutuda tunniga, võib tekkida udu, hakata lund sadama, ka pime aeg saabub kiiresti. aga ilmastik muutuda tunniga, võib tekkida udu või hakata lund sadama, ka pime aeg saabub kiiresti. Säärastes tingimustes kaob harrastuskalastajatel tihtipeale suunataju ning nad vajavad abi,“ räägib Jõgi. Siis ruttavad hädalisi päästma piirivalvurid, abiks tehnika, mida tuleb tunda. „Auto, mootorpaat, kaater, ATV, UTV, mootorsaan, hõljuk,“ loetleb Alajõe teenistuse vanem Anton Golubjov. „80% meie inimestest oskab vist kõike kasutada, kui hõljuk välja arvata, mis vajab spetsiifilisemaid oskusi.“ Viimase paarikümne aastaga on hõljukitega järvelt päästetud tuhat inimest. Hõljukipere noorima esindaja Rannapuura skooriks on juba kolmekohaline number. „Meil on jõepiir ja meil on järvepiir – kõik see nõuab piirivalvuritelt põhjalikku ettevalmistust ning tehnilist taipu,“ ütleb Jõgi, kes ei väsi meie jutuajamise jooksul korduvalt oma kordoni mehi ja naisi kiitmast: „Olen uhke, et teenin koos nendega.“

Vene keele oskus aitab kohalikega jutule saada Üks vajalikke tööriistu on piirivalvuritel selles piirkonnas keeleoskus. Turistidega suhtlemiseks läheb vaja võõrkeeli, aga nii mõnigi kolleeg oskab vabalt kolmes keeles suhelda. Eesti keele kõrval on teine vajalik keel

Koerajuht Veiko Pulst koos teenistuskoer Ixoga

mõistagi vene keel – 90% siinsest elanikkonnast on venekeelne. Samas on piirivalvurid tähele pannud, et kohalikud mitte-eestlased suhtlevad aina rohkem ka eesti keeles. „Mida parem vene keele oskus on, seda lihtsam on kohalikega suhelda,“ räägib Punamäe teenistuse vanempiirivalvur Ergo Soosaar. „Viimasel ajal on midagi muutumas – suvel sain päris paljudega ka eesti keeles jutule. Kohalike elanikega peabki suhtlema, muidu ei saaks seda tööd teha.“ Soosaar oli meie kohtumise päeval Narva jõel oma kaatriga, et koos idanaabri piirivalveesindajatega vaadata üle poide asetused, et kalastajad ei teeks n-ö olmelisi piiriületusi. Jõgi on mõnes kohas nii kitsas, et teisel kaldal seisva inimesega saaks rääkida ilma, et peaks isegi häält tõstma. Pole siis imestada, et siin-seal tuleb aeg-ajalt ette juhtumeid, kus keegi satub oma paadiga teisele poole piiri. Praegu ei ole jõe peal kedagi, ilm vist ei soosi. Eesti kaldal otsib esimese lume alt söögipoolist lambakari. Küsin Ergo Soosaare käest külaskäigu lõpetuseks, milline on tema jaoks hea tööpäev. „Ära saa valesti aru, me ei taha, et kellegagi juhtub midagi,“ ütleb Soosaar, „aga hea päev on see, kui saame inimest aidata!“ Viktoria Korpan kommunikatsioonibüroo

51


KÜBERTURVALISUS

FOTOD: RAIGO PAJULA

Oskar Gross: Iga samm jätab Küberkuritegudega võitlemine nõuab andmete ülekülluse ajal loovust, aga pakub ka piiramatuid võimalusi.

J

aanuaris esimese tööaasta täitumist tähistava keskkriminaalpolitsei küberkuritegude büroo juht Oskar Gross ei pelga filosoofilisi küsimusi. Kui päevast päeva tegelda nii uue valdkonnaga, mida veel mõni aastakümme tagasi ei osatud uneski näha, on lausa vaja vahel paar sammu eemale astuda ja küsida, mida üldse tehakse. Mida arvutivõrgud endast päriselt kujutavad ja kuidas need „maapealse maailmaga”, nagu Gross ütleb, klapivad? Kas küberkuritegu võib olla isikuvastane?

52

Milliseks meie arvutitega ühendatud elu kujuneb? Filosoofiliste küsimuste vahel teeb aga 11 inimesega büroo igapäevast tööd, mida Gross kirjeldab kolme sõnaga: „Põnev, väga põnev.” Sellesse igapäevatöösse kuuluvad niisugused terminid nagu krüptolunavara, veebilehe näotustamine ja DDoS. Ingliskeelne väljend distributed denial of service ehk teenustõkestusrünnak tähendab seda, kui kurjategijad suunavad oma ohvriks oleva veebilehe või arvutisüsteemi poole nii palju päringuid kui võimalik, seejuures võtavad nad tihti appi kuritegelikul moel oma kontrolli alla saadud teiste, süütute kasutajate arvutid. Tulemus on, et ohvriks olev veebileht koormatakse üle ja teistele inimestele, kes seda veebilehte lugeda tahavad, paistab see lihtsalt „maas” olevat. See võib tunduda tüütu ebameeldivusena, kui keegi su veebilehe

kättesaamatuks teeb, kuid Grossi sõnul on küberkuritegevuse taga tihti raha.

Maksta lunaraha või ei? „Raha – see on põhiline ajend ja jääb selleks,” ütleb Gross. Raha on otseselt seotud ka teise küberkuritegevuse valdkonnaga, mis lainetena üle Eesti käib. Krüptolunavara on sisuliselt arvutiviirus, mis ühel või teisel moel end ohvri arvutisse kavaldab. Aktiveerumisel võtab viirus hulga faile – mõnikord teadliku osa, mõnikord valimatult – ja krüpteerib need ehk muudab loetamatuks. Failid, milleks võivad olla isiklik fotoalbum või ettevõtte olulised dokumendid, saab tagasi ainult võtmega, mille kurjategijad loovutavad (kui loovutavad) pärast lunamakse tegemist. „Me ei saa mitte kuidagi soovitada inimestele, et nad võiks kurjategijatele


KÜBERTURVALISUS

b jälje

lunaraha maksta,” ütleb Gross, kuigi kiusatus oma väärtuslikud andmed tagasi saada võib olla suur. „Kunagi ei saa lõplikult kindel olla, kas nad pärast maksmist oma sõna peavad ja annavad võtme nende failide avamiseks või ei. Teine asi on, et neile makstes toetame kuritegevust,” loetleb Gross põhjuseid. „Mis takistab neid siis kuritegu kordamast? Mis takistab neid andmeid, mida nad säärasel moel on kätte saanud ja võib-olla ka oma arvutisse kopeerinud, mingi muul pahal eesmärgil jälle kasutamast? On selge, et kurjategijail on motivatsioon rünnata neid, kes on haavatavad, s.o neid, kes maksavad. Nii käitudes tehakse end ise paremaks sihtmärgiks.” Nõnda on krüptolunavara vastu, mis on praegu üks suurimaid nuhtlusi, vähe abi pakkuda. „See on viimase aja suur küsimus: kuidas me inimesi aitame? Ükski riik pole hea vastuseni jõudnud,” möönab Gross. Ühte ta siiski soovitab: ärge kurjategijatega suhelge, ent hoidke krüpteeritud ehk lukku pandud failid ikkagi alles. „On selliseid initsiatiive nagu nomoreransom. org. See on veebileht, kus avaldatakse küberkurjategijailt kätte saadud võtmed. Aeg-ajalt konfiskeeritakse servereid, kus kurjategijad oma võtmeid hoiavad. Sellisel moel võib niimoodi avalikustatud võtmega kunagi kas või

10 aasta pärast oma failid avada.” Nagu igas politseitöö valdkonnas, on ka arvutite puhul kõige kasulikum ennetamine. „See on ka kõige odavam,” ütleb Gross. Nii krüptolunavara kui ka muude hädade puhul kehtivad tüüpilised nõuanded: teha varukoopiaid, kasutada viirusetõrjet, harida end küberhügieeni mõttes jne.

Miks inimesed arvutis ebaturvaliselt käituvad? „Huvitav on see, et kas või neid ennetuse soovitusi inimesed juba teavad. Nad teavad, et arvutis peab olema uuendatud viirusetõrje, et lihtsat parooli ei tohi mitu korda kasutada. Sellest hoolimata satutakse hätta. Nii et küsimus on, mis paneb inimesi käituma nii, nagu nad käituvad.” See võib kõlada filosoofilise küsimusena, kuid tegelikult tahab Gross sellele küsimusele praktilist vastust ning seepärast plaanib ta oma bürooga osaleda ühes teadusprojektis, mis eduka käivitumise korral just seda käitumist uurima peakski. „Teooriaid on erinevaid. Võib-olla on arvuti turvaline kasutamine liiga keeruline? Võib-olla on viis eurot viirusetõrje eest maksta liiga palju? Me ei tea.” Põhjuseks võib olla ka suhtumine, et „minu arvutiga ei juhtu midagi”, ja kui lõpuks juhtub, saabub šokk.

Oskar Grossi sõnul on loomingulisus politseitöös väga tähtis.

53


KÜBERTURVALISUS

Teadusliku meetodiga targemaks saamine ja kokkupuude teadusega pole Oskar Grossile võõras, sest enne keskkriminaalpolitsei küberkuritegude büroosse tulekut kaitses ta doktoriväitekirja Helsingi ülikoolis. Nüüdki tuleb väga palju teha rahvusvahelist tööd, tema büroos ilmselt palju rohkem kui keskmisel Eesti politseiametnikul. „Väga vähe on niisuguseid küberkuritegusid, kus rahvusvahelist koostööd ei ole. Üldiselt on ikka asjaga seotud mõni IP-aadress või isik, kes on välismaal,” selgitab Gross. Samas ei ütle ta, et see teeks tööd kuidagi lihtsamaks või kergemaks, see on lihtsalt eripära. „Rahvusvahelise koostöö jaoks on loodud Europol, et kiiresti omavahel infot vahetada ja kiirpäringuid teha. Hea on ka see, et Euroopa õigusruumis saab teha ühiseid uurimisi eri riikide vahel, kus mõlemad pooled avavad kriminaalasja, mis lihtsustab infovahetust oluliselt.” Eesti on küll Euroopa partneritega võrreldes väike – sama asjaga, mida Grossi büroos teeb 11 inimest, on Suurbritannias ametis 200. „Julgen arvata, et oskusteabe poolest me teistest riikidest küll maha ei jää,“ kiidab Gross kolleege.

Küberkuritegevuse loominguline pool Küberkuritegevusega võitlemine hõlmab ainult neid kuritegusid, mida ei ole võimalik või praktiline teha ilma arvutita, ning sellisena võib see tunduda kogu politseitöös väga uudne valdkond. Politseitöö põhimõtetest see võib-olla välja ei paistagi. Kui tuleb koguda digitaalseid tõendeid, siis käib see sama korra järgi nagu füüsiliste tõenditega. „Arvutist koopiat tehes tuleb seda teha nii, et andmed selle käigus ei muutuks. Kui serverisse häkitakse, siis tekivad selle kohta andmed – logid, mis tuleb koguda. Nii ei erine digitaalsete tõendite kogumine absoluutselt päris maailmast ja me kohtleme neid samamoodi, nagu leitaks mõrvapaigalt nuga, mille peal on veri. Tõenditega tuleb ka nn digimaailmas ringi käia nii, et need ei kahjustuks,” räägib Gross. Tõsi, küberkuritegude puhul võib andmeid olla harjumuspärasest palju rohkem. Peagu iga samm digimaailmas jätab mingi jälje, millega tekivad suured andmekogumid ehk big data. Põnevaks teeb küberkuritegevusega

54

võitlemise tema sõnul just see, kui palju loovust selles andmete ülekülluses ja võimaluste paljuses vaja läheb. „Loomingulisus on politsei töös väga tähtis, eriti kui mõelda arvutite peale. Arvutitega võib teatavasti teha põhimõtteliselt kõike – arvutiga saab programmeerida ükskõik mida. Ja see pole ka nii kallis, sest piisabki ühest arvutist,” räägib Gross. Kui võibolla kriminalistid mõrvapaigas vajavad kasutamiseks mõnda eriseadet, mis võib olla ülikallis, siis kübervaldkonnas saab vajalikud vahendid oma teadmistega luua. Oskusi ja teadmisi on vaja eri tüüpi vastastega võitlemiseks alates digitaalsetest akna sisseviskajatest ning lõpetades organiseeritud kuritegevusega. Küberhuligaansused võivad olla näiteks näotustamised, kus küberpätt avastab mõne veebilehe serverist vananenud tarkvara, kasutab selle turvaauke ja riputab veebi omaenda sõnumi. Nii juhtub Eestis sagedamini, kui võiks arvata, aga see ei tähenda, et Eesti on täis küberpätte – internetis pole lihtsalt riigipiire. Näiteks tuvastas küberkuritegude büroo, et suvel riputasid Rakvere lasteaia kodulehele poliitilisi sõnumeid Tuneesia häkkerid. Sõnad „pättus” ja „huligaansus” võivad jätta mulje, et tegu on tühiste asjadega, aga seda tuleks Grossi väitel vältida. „See võib tunduda akna sisseviskamisena või tänaval kellegi tõukamisena. Kui tänaval tõugeldakse, siis ei saada sellega ligipääsu teise inimese andmetele, võib-olla kogu elule. Seepärast me peame internetis tõuklemisse väga resoluutselt suhtuma.” Sellega seostub ka ohvrimentaliteet. Inimene tunneb piinlikkust, et just tema või tema asutuse kodulehekülg ära rikuti. „See on väga naljakas. Kui mu välisuksele tehakse grafiti, siis pole ju ometi mõtet ennast selle pärast süüdi tunda,” rõhutab Gross. Isegi kui ohvrid ei taha avalikult juhtunust kõnelda, siis politseile kutsub ta neist ikka rääkima, lubades, et sealt jutt välja ei lähe. See on sama tähtis noorte puhul, kes satuvad näiteks paljastavate videote


KÜBERTURVALISUS

või piltidega väljapressimise või kiusamise ohvriks. „Noorele võib paista, et elu on otsas, aga tulgu ta ikka politseisse. Me oleme näinud hullemaidki asju, me oskame aidata.”

Organiseeritud kuritegevus internetis: hajus, ent toimiv Teist tüüpi vastased tegutsevad organiseeritud küberkuritegevuse vallas. Konkreetselt Eestis toimuvast Gross ajakirjaveergudel ei räägi, aga nähtusena peab ta seda väga põnevaks. „See on omaette nähtus, kuidas internet pakub nii anonüümsust kui ka koostööd. Tänu sellele on võimalik luua süsteem, mis on ühekorraga organiseeritud, ent ka hajus. See töötab ühtses grupis, aga samas seisab iga lüli eraldi,” kirjeldab ta selle olemust. Organiseeritud kuritegevus tegeleb tihti krediitkaardipettuste ja -vargustega, kusjuures lülid on terves maailmas laiali pillutatud ja üksteist otse ei pruugitagi tunda. „Keegi selles süsteemis varastab krediitkaardiandmeid, keegi võtab kuskil sularahaautomaadist raha välja, keegi peseb raha, keegi arendab krüptolahendusi. See on suur ärimudel, kus üksteist ei teata,”

Kohanemine on ilmselt lõputu, sest muutused tehnoloogias on olnud kiired.

Küberkuritegevuse taga on tihti raha, ütleb Oskar Gross.

räägib Gross. Ta peab vähe tõenäoliseks vandenõuteooriaid, et sääraseid mudeleid juhitakse keskselt, et kellegi kätte jooksevad kõik niidiotsad. „See on suur küsimus, kuidas luua niisugune autoriteedil põhinev süsteem, kus üksikud inimesed üksteist ei tea, aga samal ajal on neid võimalik juhtida ja motiveerida.“ Euroopas on aeg-ajalt kosta hääli, et terrori ja organiseeritud kuritegevusega võitlemises on justkui suurimaks mureks krüpteeritud sidepidamine. Põhimõtteliselt oli see veel ligi poole sajandi eest väga piiratud leviga militaartehnoloogia, tänapäeval on aga igal nutitelefoni omanikul võimalik tasuta tõmmata suhtlusrakendus, mis laseb segamatult ja pealtkuulamist välistades teise osalisega sidet pidada. „Ent ilma

krüpteerimiseta oleks interneti toimimine kindlasti keerukas,“ ütleb Gross. „Enamikku asju saab kasutada nii heaks kui ka halvaks. Ilma võimaluseta andmeid krüpteerida oleks muidugi sellises mahus internetiteenuste pakkumine keeruline. Põhjus, miks meil on tänapäeval niivõrd mugav ja turvaline e-riik, peitub ju turvalise ühenduse võimalikkuses. Isegi kui teoreetiliselt oleks võimalik reguleerida krüpteeritud suhtluse pidamist riiklikult, siis praktikas on keeruline tõmmata piiri. Kas sõbraga suheldes a-d e-dega ja i-d o-dega vahetamine on sõnumi krüpteerimine? Tehnoloogia takistamine meid edasi ei vii,” möönab Gross. „Pigem kohaneb politsei ühelt poolt lihtsalt sellega ning kasutab teiselt poolt seda ka võimalusena,” ütleb ta moodsate tehnoloogiasuundade kohta.

Tulevik: jätame otsad lahti Kohanemine on ilmselt lõputu, sest muutused tehnoloogias on olnud kiired. Mis saab küberkuritegudega võitlemisest näiteks kümne aasta pärast, seda Gross ennustada ei taha. „Muidugi saame mõttes edasi arendada tehnoloogiasuundi ja vahendeid, mis praegu levivad, näiteks isesõitvad või lendavad autod, poest enam toitu ostma ei pea, sest süsteem teab su toitumisharjumusi ja kuller toob ise õigel ajal külmkappi vajaliku toidu. Eksisteerivatele asjadele funktsioone juurde mõelda on lihtne, aga tõelist innovatsiooni, millega ka meie töös tuleb tulevikus silmitsi seista, ei ole võimalik ennustada, kuna sel juhul ma oleksin ju hoopis leiutaja,” ütleb Gross eesseisvate muutuste kohta. Kohanemisvõimet näitab kas või see, et ta ei välista lausa teistsugust stsenaariumi. „Võib-olla tuleb hoopis teises suunas tagasilöök? Ühiskonnal tekib liigse tehnoloogia suhtes ärevus ja vastureaktsioon. Vahel tundub juba praegu, et pidev telefoni vibreerimine tekitab minus teatavat ärevust. On ju isegi defineeritud tasku vibratsiooni sündroomi fantoom, mis esines 2013. aastal üheksal Purdue ülikooli üliõpilasel 10st. Ma ei välistaks, et hüpersotsiaalsus lendab mingil hetkel vastu taevast,” jätab Gross kõik võimalused lahti. Hans Lõugas tehnoloogiaajakirjanik

55


FOTOD: PPA

GALERII

Politsei pidas sünnipäeva

Pärnus Kaubamajakas avas sünnipäevapeo hoogsal noodil Kuressaare piirkonnavanem Meelis Juhandi, kes laulis politseiorkestri puhkpillikvarteti saatel. Laulvat politseinikku ei kohta just iga päev ja paljud huvilised, kes olid kogunenud seda vaatama, jäid politseitööga tutvust tegema terveks päevaks.

Ü

hel lumisel novembrikuu laupäeval pidas politsei Eesti suuremates linnades oma sünnipäeva ning tutvustas kaubanduskeskustes oma tööd ja varustust. Põhja prefekti Kristian Jaani sõnul on politsei ja piirivalve aastapäev pühendatud kõigile neile, kes oma igapäevase tööga Eestis turvalisust loovad. „Seni on aastapäev olnud pigem organisatsioonisisene tähtpäev, kuid kuna politsei töötab Eesti inimeste heaks, siis otsustasime tänavust sünnipäeva tähistada koos nendega.. Kolme tunni jooksul sai tutvuda selle osaga politseitööst, mis ehk iga päev välja ei paista, kuid on väärtuslik osa turvalisuse tagamisest,“ rääkis Jaani.

56

Tallinnas Ülemistes küsisid politseinikud inimestelt, mida nad sellisest päevast arvavad. Kõik küsitletud ütlesid, et see on väga tore üritus ning et nad said teada palju põnevat. Politseinikud tutvustasid ka peaauhinda ning juba

hommikul lootis väike tüdruk, et tal õnnestub pisikene Lõvi Leo koju kaasa võtta. Pärastlõunal saigi Põhja prefekt Kristian Jaani teda õnnitleda ja anda üle pehme mänguasja, mis jääb meenutama toredat politsei sünnipäeva.


GALERII

Pärnu Kaubamajakas rullus lahti tõeline pantvangidraama, kui Lääne prefektuuri regionaalse tugiüksuse liikmed lavastasid relvastatud kurjategija kinninabimise. Politseinikud tegutsesid kiirelt ja otsustavalt ning kähku olid pahalase käed raudus ja pantvangi võetud kaubakeskuse külastaja taas vabaduses.

Pere pisimad leidsid endale mõnusa koha noorsoopolitseiniku ja Lõvi Leo kõrval. Rakvere Põhjakeskuses lahendasid lapsed koos Lõvi Leoga viktoriini, vestlesid tähtsatest asjadest ning sõid koos kommi. Ida-Virumaal peeti politsei sünnipäeva Astri kaubanduskeskuses Narvas. Vanemkriminalist Maksim Alteberg näitas huvilistele, kuidas võetakse sõrmejälge ning mis on kriminalisti põhilised töövahendid. Keskuses olnud Raivo arvas, et suurem osa narvakaid käis tol päeval Astrist läbi, sest ümberringi polnud üldse vabu parkimiskohti. „See on väga hea idee pidada politsei sünnipäeva koos inimestega. See oli superüritus,“ ütles Raivo.

Tartus Lõunakeskuses kujunesid päeva naelaks politseikoerad, kes näitasid oma trikke ning keda lapsed ohtrate kallistuste ja paidega üle kuhjasid. Laste rõõm oli piiritu, sest politseikoerad olid parajalt mängulusti ja rõõmu täis ning näitasid külastajatele oma oskusi ja selgeks õpitud trikke.

57


RAAMATUD

Uudiskirjandus raamatukogudes Financing of Organised Crime Sofia: Center for the Study of Democracy, 2015 Asukoht: SKA raamatukogu

Aruanne aitab paremini mõista organiseeritud kuritegevuse rahalisi aspekte. Analüüsitud on erinevaid teemasid (nt organiseeritud kuritegevuse rahastamise allikad ja mehhanismid), millele tuginedes on soovitatud ka võimalikke uusi viise võitluses organiseeritud kuritegevusega.

Contemporary Security Studies Oxford: Oxford University Press, 2016 Asukoht: SKA raamatukogu

Valdkonna juhtivad teadlased on käsitlenud teoreetilisi vaatekohti küsimustes, mis domineerivad 21. sajandi julgeoleku tegevuskavas. Raamatus on juttu globaliseerumisega seotud julgeolekuprobleemidest, küberturvalisusest, keskkonnajulgeolekust, relvakonfliktidest, relvakaubandusest ja massihävitusrelvadest ning teistest olulistest julgeolekuteemadest.

Üksik hunt: Anders Breiviki ja teiste massimõrvarite mõistatus Unni Turrettini Tallinn: Tänapäev, 2016 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu

Seda raamatut võib pidada sotsiaalpsühholoogiliseks uurimuseks ühe ühiskonda mittesobituva indiviidi kujunemisest massimõrvariks. Unni Turrettini on kirjeldanud, kuidas ja miks sai Anders Behring Breivikist nn üksik hunt, ning võrrelnud teda teiste sama tüüpi mõrvaritega. Autor on püüdnud raamatus selgitada, kuidas eristada ja tuvastada võimalikku kurjategijat, kellel puudub kriminaalne ja vägivaldne minevik.

58

ISIS: terrori riik Jessica Stern, J. M. Berger Tallinn: Äripäev, 2016 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu

Raamatus on käsitletud ISISe tekkelugu ja ideoloogiat ning kirjeldatud ISISe leidlikku propagandat, osavat sotsiaalmeedia kasutamist ja võitlejate värbamise viise. Analüüsitud on ISISe võitlusmeetodeid, nendepoolse psühholoogilise sõja ning vägivaldse režiimi pikaajalist mõju Süürias ja Iraagis.

Presidendi salateenistuses Ronald Kessler Tallinn: Ersen, 2016 Asukoht: SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu

Raamatu autor on ilmselt üks väheseid ajakirjanikke, kellel on õnnestunud põhjalikumalt uurida Ameerika salateenistust. Tema vahendusel on jõudnud lugejani lood tulejoonel viibivate agentide igapäevatööst ja presidentidest, keda nad on kaitsnud, samuti turvaaukudest, mis võinuks lõppeda või lõppesid atentaadiga.

Eurojihad: Patterns of Islamist Radicalization and Terrorism in Europe Angel Rabasa, Cheryl Benard. Cambridge University Press, 2014 Asukoht: SKA raamatukogu

Raamatus on keskendutud radikaliseerumisele Euroopas ning püütud mõista islami ekstremismi ja terrorismi dünaamikat. Kirjeldatud on džihaadi ajalugu ja arengut ning islamiäärmuslaste võrgustikku Euroopas. Kõike seda arvesse võttes on autorid analüüsinud ja prognoosinud islamiterroriohtu Euroopas, eriti Suurbritannias, Prantsusmaal, Saksamaal, Hispaanias, Hollandis ja Skandinaavias.

Ohtlikud inimtüübid Joe Navarro, Toni Sciarra Poynter Tallinn: Varrak, 2016 Asukoht: SKA raamatukogu

Endine FBI kurjategijate profiilianalüüsi spetsialist on kirjeldanud, kuidas ära tunda nelja levinumat ohtlikku isiksusetüüpi – nartsissisti, kiskjatüüpi, paranoilist isiksusetüüpi ja emotsionaalselt ebastabiilset isiksusetüüpi. Raamatust leiab ka nõuandeid, kuidas ennast nende eest kaitsta.

Kahe võimu vahel: ajaloolasena parteis ja politseis 1971–2011 Mai Krikk Tammerraamat, 2016 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu

Raamatus ei ole mitte niivõrd Eesti politsei ajalugu, vaid raamatu autori mälestused nähtust ja kogetust, tema subjektiivne arvamus politsei valdkonnast selle arenguaastail 1993–2011, sh politseiajaloo õppejõuna Tallinna Politseikoolis.

Saksamaa vilkurivalgel: politseiniku appihüüd Tania Kambouri Hea Lugu, 2016 Asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK Paikuse raamatukogu

Lugupidamatuse ja agressiivsuse suurenemine Saksa ühiskonnas on silmatorkav. Esiplaanile on kerkinud migratsioonitaustaga kuritegelikud isikud. Kreeka juurtega Saksa patrullpolitseinikust autori hinnangul on Saksamaal välja kujunemas vastandühiskond ning migratsioonitaustaga kuritegelike isikute teema on nagu püssirohutünn ühiskonnas. Raamatus on kirjeldatud patrullpolitseiniku igapäevatöös ette tulnud kokkupõrkeid sisserändajatega ja nendega seonduvaid politsei väljakutseid.

Sisekaitseakadeemia raamatukogu • kodulehekülg – sisekaitse.ee/raamatukogu • e-raamatud – digiriiul.sisekaitse.ee • müügil olevad trükised – sisekaitse.ee/kirjastus


MÄLUMÄNG

Mälumäng

1

Eelmises Radaris küsisime, mis oli 2004. aastal sõudjatest kaksikvendade Winklevosside virutatud idee tulemiks. Õige vastus on Facebook ja kokkuleppega said kaksikud valurahaks 65 miljonit dollarit. Õigesti vastanute hulgast võitsid Radari saunalinad Hans-Cristoph Järvela Politsei- ja Piirivalvekolledžist, Hedi Vipp Kuressaare politseijaoskonnast ning Ketlyn Päll Kärdla politseijaoskonnast. Ristsõna vastuseid ootame samuti aadressile radar@politsei.ee märgusõnaga „Ristsõna“ (vastuseid saab saata kuni 1. märtsini 2017). Õigesti vastanute vahel loosime välja kolm Radari logoga kruusi. Kui soovid saata mälumängu ja ristsõna vastused koos, kirjuta märgusõnaks „Vastused“. Eelmise Radari ristsõna õige vastus oli „Kas on rasked küsimused“. Õigesti vastanute hulgast võitsid Radari logoga kruusid Kaido Atspol Kesklinna politseijaoskonnast, Arno Tarto Narva kordonist ja Karin Tahvonen Siseministeeriumist. Radar soovib võitjatele palju õnne ning võtab nendega auhindade kättesaamiseks ühendust!

2

Arvutite pealetung on alles paarkümmend aastat tagasi kontorites asendamatu abilisena kasutusel olnud trükimasina ajalukku vajutanud. Mis aastal suleti Business Insideri andmeil viimane tehas maailmas (Mumbais), mis neid veel tootis?

3

Oma reisikirjades kiidab XI sajandi rännumees Adam von Bremen eestlaste häid ... . Läti Henriku kroonika järgi korraldasid lätlased siia sõjaretki just nende kaasaviimiseks. Novgorodi kaupmehed ostsid neid siit nii palju, et Liivimaa Ordu oli sunnitud 1414. aastal väljaveo keelama. Hansa Liidu õitseajal müüdi neid laevatäis koguni Hispaaniasse. 1739. aastal andis keisrinna Anna korralduse osta neid lisaks õuedaamidele ka temale endale. Mis või kes oli see väärtuslik kaup?

4

See kenade erinevat päikesetooni õitega Eestiski kultuurtaimena levinud ravimtaim on ennekõike tuntud oma põletikuvastaste ja valu vaigistavate omaduste poolest. Sellest keedetakse teed, valmistatakse tinktuure ja tehakse salve. Eestlaste rahvasuu nimetab seda hundihambaks, kringlililleks, küütselilleks, rõngasroosiks. Looduslik leviala ongi Euroopa. Mis taim see on?

5

Eestis on tõeline käsitööõllede buum ja järjest rohkemate pruulijate toodangut ilmub ka suuremate poekettide riiuli-

tele. Millise tootja rüübete nimistust leiab järgmisi näiteid: Saak, Pesakond, Öö, Rukkirääk, Topeltnelson, Must Kuld jpt. Pruulikoda asub Tallinnas Nõmmel.

6

Kokku on neid nimekirjas 80, kõik täiskasvanud. Nimekirja alguses on Georg Abels, Aleksander Aben ja Oskar Abori; nimekirja lõpetavad Valentin Volkov ja Jaan Änilane. Üksmeelselt võtsid nad vastu Eesti saatust oluliselt mõjutanud otsuse. Mis nimekirjaga on tegemist?

7

Pildil on näha betoonist valatud umbes 20 meetri pikkune kollane nool, mille taolisi ehitati USAs 1920ndatel üsna palju. Miks neid tehti?

8

Selle haigusega kaasnevad valud nimmes, tuharas, erinevates kohtades reies-sääres ning labajalas ja varvastes. Lisaks valule võivad jalas tekkida tuimus, surinad ja lihasenõrkus ning jalaasendit võib olla raske kontrollida. Tavaliselt on vaevused ühel kehapoolel. Aeg-ajalt võivad selle haigusega kaasneda ka vägivallapuhangud. Vähemalt täheldati seda nimetatud haiguse Eestis kõige tuntuma juhtumi korral seoses härra Ivanoviga Lõuna-Venemaalt. Mis haigusega on tegemist?

9

Moskva loomaaed kinkis Sudaani loomaaiale kaameli, kes tekitas sealsetes külastajates suurt elevust. Miks? Kaameleid on Sudaanis piisavalt.

10

Thor Heyerdahl võttis oma Ra II meeskonda venelasest arsti. Arstioskuste kõrval esitas Heyerdahl veel ühe tingimuse, millele tulevane meeskonnaliige pidi vastama. Mis see oli?

1. Ahingupüük (öösel tulevalgel). 2. 2011. 3. Hobused. 4. Saialill. 5. Põhjala. 6. Riigivolikogu liikmed, kes hääletasid 1940. aastal Eesti NSV Liidu koosseisu astumise poolt. 7. Need võimaldasid lenduritel navigeerida ajal, mil muid võimalusi ei olnud; paljud on säilinud tänaseni. 8. Ishias (viide härra Ivanovile on võetud Oskar Lutsu „Suvest“). 9. Sudaanis on üheküürulised, kingitus oli kahe küüruga kaamel.

Kui tead vastust mälumängu viimasele küsimusele, saada see aadressile radar@politsei.ee märgusõnaga „Mälumäng“ (vastuseid saab saata kuni 1. märtsini 2017). Õigesti vastanute vahel loosime välja kolm Radari logoga saunalina.

Tänapäeval on tulusel käimine keelatud, kuid meie esivanemate seas oli see üks levinumaid meetodeid teatud tegevuse jaoks, mille mitmesugused muud moodused ka praegu lahkesti lubatud ja üsna populaarsed on. Mis on tulus? Kaudselt on see seotud sõnaga tuli.

59