Maa Elu, 13. september 2018

RAPLAMAAL KEHTNAS 14.–15.09

EE

STI K Ü N NI

JA T E H NIK

13. SEPTEMBER 2018 • NR 37 (170) • HIND 1 €

AJALEHT ETTEVÕTLIKULE MAAINIMESELE

JUBA HOMME

A

II T 2 0 1 8

9

M

V

EV

URMAS PALLON: KUI OLEKS ETTE TEADNUD, ET EESTIS, MEIE E-RIIGIS, ON NII KEERULINE TEHA ÜHTE INVESTEERIMISPROJEKTI, POLEKS MA SEDA ALUSTANUD.

TE

772504

586014

ISSN 2504­5865

2 || kÜnnIvÕIStluS || maa elu

13. september 2018

Kehtnas näeb kündmise arengut

hobustest nutiadrani RiiNa MaRtiNSON Maa Elu

H

omme ja ülehomme toi muv ad Raplamaal Kehtnas Eesti künnimeistrivõistlused ja Tehnika Teeviit, kus katsutakse rammu hobuste ja traktoritega kündmisel, samuti saavad huvilised proovida töötamist kõige uuema tehnikaga.

Mullu Tartus toimunud künnivõistlus on tänavu tagasi Kehtnas, kus on ürituse ühe korraldaja, Margus Ameerikase jutu järgi kohalikel suur huvi kündmisega seotud üritust toetada. „Kehtnas on ju isegi valla vapil künnivares,” lisab ta.

Nii ongi ettevõtmisele õla alla pannud MTÜ Eesti Künniselts, MTÜ Kaspar Järvala Künniklubi, Kehtna Kutsehariduskeskus ja Kehtna vald.

Kahepäevase ürituse nael on traditsiooniline künnivõistlus, aga põnevuse lisamiseks ja pealtvaatajate meelitamiseks on taas tulemas hobukünnivõistlus. Korraldajad loodavad, et ka vanatehnikat tuleb nii palju kohale, et nendegi kündmisvõistluse korraldada saab.

BRÜSSELIST TRAKTORIROOLI Suurt tähelepanu on alati pälvinud VIPide künd, kus vagusid ajama kutsutakse tuntud inimesi. Tänavu on teiste seas lubanud traktori rooli istuda Euroopa Parlamendi liige Indrek Tarand. „Oleme ikka tuntud nägusid kündma kutsunud, näitamaks, et tänapäeva traktorid on sellised, et autoroolis sõitnud inimene saab ka traktoriga hakkama,” seletab Ameerikas. „Need on midagi muud kui nõukogude ajal, nüüd saab vaikses kabiinis puhta riidega tööd teha.”

Kindlasti pakub pealtvaatajaile suurt põnevust tractor pulling ehk traktorite jõukatsumine raskuste vedamises. „See on üle maailma levinud atraktiivne ala, kus mehed on traktorid nii timminud, et need suudaksid vedada rohkem raskusi, kui tehasest välja tulevad masinad,” selgitab Ameerikas.

Tehnika Teeviidale tulevad oma masinaid esitlema põllumajandus-, maaparandus- ja ehitustehnikaettevõtted. Vabariigi sünnipäevaaastale kohaselt soovivad korraldajad, et kohale jõuaks vähemalt sada eksponaati. Eesmärk on mitte pelgalt näidata seisvaid masinaid, vaid et need demonstreeriksid töötamist. „Tahame, et kõik firmad, kes oma masinatega kohale tulevad, annaksid võimaluse neid töös proovida,” ütleb Ameerikas. Et soovijad tõepoolest saaksid uute masinatega töötegemist katsetada, annab OÜ Kehtna Mõis kasutada oma põllumaa.

Kahe päeva jooksul leiavad tegevust põllumehed ja kõik

Künnivõistlusel on korraga põllul nii kündjad kui ka kohtunikud. foto: peeteR Raidla

teised maaelust huvitujad. Üritus algab Kehtna Mõisa uue loomakasvatuskompleksi avamise ja traktorite paraadiga läbi Kehtna. Ümbruskonna ettevõtted ja kutsehariduskeskus avavad huvilistele uksed, toimub kohalike käsitöömeistrite toodete laat ja vanatehnika näitus.

VÕITJAD SÕIDAVAD MMile Kehtnas toimuva Eesti künnivõistluse võitjad sõidavad kündmise maailmameistrivõistlustele.

Sarnaseid kündmisvõistlusi korraldatakse üle maailma ja igal aastal toimuvad maailmameistrivõistlused – tänavu Saksamaal, tuleval aastal USAs. Eesti korraldab need 2026. aastal.

Eesti mullused künnimeistrid Jüri Lai ja Indrek Zilensk saabusid läinud nädalal Saksamaalt MMilt, kus osales 55 kündjat 30st riigist. Lai võistles pöördatrade klassis oma Kubota traktoriga, Zilensk tavaatrade klassis Belarusiga, nad saavutasid vastavalt 14. ja 20. koha. „Selline keskmine tulemus,” mainib Lai, kellele see oli 11. kord osaleda kündmise MMil.

Esikoht mõlemas kategoorias läks tänavu iirlastele.

Kui Zilensk polnud MMilt koju sõites veel kindel, kas ta Kehtnasse võistlema jõuab, siis Lai lubas taas kohal olla. Ta kahetseb, et Eesti võistlusel näeb igal aastal suuresti samu nägusid võistlemas. „Kahjuks on noori vähe peale tulemas. Koolinoored teevad võistluse ära, aga kui kool läbi, siis enam ei tule,” räägib ta.

Viiendat korda

„OLEME IKKA TUNTUD NÄGUSID KÜNDMA KUTSUNUD, NÄITAMAKS, ET TÄNAPÄEVA TRAKTORID ON SELLISED, ET AUTOROOLIS SÕITNUD INIMENE SAAB KA TRAKTORIGA HAKKAMA,” TÕDEB MARGUS AMEERIKAS.

MMil võistelnud Zilensk nendib, et nii Eesti kui ka maailma kündmisvõistlustel osalemine on väga kulukas hobi ja igapäevatöö kõrvalt lihtsalt ei jää aega harjutada. Teisalt näeb, mis maailmas toimub ja kuhu võiks areneda.

Kui eestlastele on künnivõistlustel osalemine pigem hobi, siis mõnes riigis võetakse seda väga tõsiselt ja MMile saabutakse meeskonnaga mitu nädalat varem. „Suured mehed tulevad kohale paar nädalat varem, ostavad seal maad, kus harjutada kohalikes oludes. Kõik, kes etteotsa jõudsid, tulid juba varakult suure meeskonnaga võistluskohta harjutama. Meil paraku seda aega pole ja vahendeid kah,” avab Lai maailmameistrivõistlusteks valmistumise tagamaid.

Moodsad masinad on küll targad, kuid künnivõistlustel näeb nii uusi kui ka vanu, näiteks Zilensk võistles isegi MMil oma vana Belarusiga, mille „hingeelu” mees peensusteni teab. „Masin üksi ei künna, masinaga peab sina peal olema ja võistelda on oma masinaga kõige parem,” tõdeb ka Lai.

maa elu || loomaSÖÖt || 3

13. september 2018

JUHtkiRi

peeteR RaidLa

peatoimetaja

KAS SEAKATK ON TAANDUNUD?

K Viljandimaal asuva Pajumäe talu maheveis­ te suupoolis jäi põua tõttu su­ vel kasinamaks ja nii on nad saanud juba nosida talvist toiduvaru. foto: MaRko saaRM / sakala

Piimalehmad nosivad juba talvist silo SiGRid kOORep Sakala

K

ui varem pole mitme tiitliga pärjatud Pajumäe talu peremehel Viljar Veidenbergil olnud vaja mõelda, mis maksab heina- või silopall, sest kogu aeg on veisekarjale talitoit omast käest võtta, siis tänavu tasub hindadele pilk peale heita.

Suvise põua kahjud annavad juba märku, et loomade talvine ninaesine saab olema kehvem.

Pajumäe mahetalu põhikarjas on 90 piimalehma ja umbes samapalju järelkasvu. „Kokku on 200 veist,” ütleb peremees.

Talu omapära on see, et nad karjatavadki lehmi tõesti karjamaal ja loomad saavad soojal ajal värske toidupoolise sealt kätte.

Juba suve alguses oli aga näha, et rohtu ei kasva nii hästi peale. Kari sõi kevadise ringi paar korda ära ja siis muu-

tus olukord üha nutusemaks.

Samuti ei saanud enam lehmadelt nii palju piima, kui oleks tahtnud. „Siis oligi nii, et kui esimene silo sai tehtud, hakkasime augustis neile talvist toitu andma,” lausub peremees.

TALVINE SÖÖT JUBA EES Pajumäel karja talvise toiduvaru peale vaadates tundub, et enam-vähem saadi minimaalne kogus kätte. „Aga kuna seda söödame praegu varem, siis ei tea, kas veab kevadeni välja,” tõdeb Viljar Veidenberg. Tavaliselt hakkavad nad alles sügisel oktoobris sellist sööta loomadele ette andma. Maikuus saavad veised uuesti karjamaale värskele rohule ligi ning uus silotegu tuleb juunis.

MAIS JA HEINAÄRI Riigi Ilmateenistuse andmetel oli sel aastal juulikuu keskmine temperatuur 19,9 kraadi, mis oli 2,5 võrra kõrgem kui mitmeaastane keskmine. Keskmine sademete hulk oli 26 millimeetrit, mis moodustab mitmeaastasest keskmisest vaid 36 protsenti.

Küll aga on taoline ilmastik olnud soodne maisi kasvatamiseks. On isegi kuulda olnud, et

hea maisisaak päästab tänavu lehmade söögilaua nii mõnelgi pool. Ajaleht Sakala kirjutas kuu algul, et Kõos asuval osaühingul Mangeni PM on maisi all 450 hektarit ja sellega katab peaaegu neljandiku lehmade koresöödavajadusest. Lüpsilehmi on seal 1750. Samasugune soodne seis oli Mustla lähistel tegutseval osaühingul Karpo, kelle piimakarjas on 500 ammujat.

JUBA SUVE ALGUSES OLI AGA NÄHA, ET ROHTU EI KASVA NII HÄSTI PEALE. KARI SÕI KEVADISE RINGI PAAR KORDA ÄRA JA SIIS MUUTUS OLUKORD ÜHA NUTUSEMAKS. Tänavu valmisid maisitõlviku jõudsalt. Seda, et mais sooja armastab, märgib ka Pajumäe peremees, kuid lisab, et neil maisiga kogemust pole ja mahetootjatena pole nad uurinud, kas neile see üldse on lubatud.

Maisisaagi aluseks on ju Eestis piisav väetamine ja see, et poleks kahjureid.

Ent ühtviisi viljandimaalastega ei saa hea maisisaagi üle

rõõmustada kõik talunikud. Nii on heinapallide ja silo hind lakke kerkinud.

Viljar Veidenberg loodab, et nad ei pea sööta juurde ostma. Kallist hinnast on ta kuulnud küll: kui tavaliselt maksab heinapall kümmekond eurot, siis sel aastal vähemalt 30. „Silo kohta ma ei tea. Ei ole seda kunagi müünud ega ostnud.”

Ta on märganud, et üha enam annab tooni heina müük välismaale. „Füüsiliselt on juba näha, kui pallikoormad pannakse auto peale, viiakse Saaremaale või välismaale Rootsi ja Norra. Sellevõrra on siin jälle vähem seda sööta.”

Veidenberg nõustub, et välismaale saab hea kvaliteediga heina kallimalt müüa küll, kuid heina omahind võib väga madalaks minna, arvestades suure koguse transpordikulu.

Siiski ei valitse Eesti turulgi heinaäri osas vaikus. Internetiportaalidesse on riputatud heina- ja silomüügi kuulutusi. Enamasti on hind kokkuleppel, aga näiteks Lääne-Eestis on heinapalle müüki pandud 25 euroga, kuid veidikese otsimise järel leidub ka kuulutusi, kus rullihind on 10 või 18 eurot.

ui jahihooajal 2013/2014 kütiti Eestis 20 885 metssiga, 2014/2015 oli see arv 24 909 ja 2015/2016 juba 32 850, siis jahiaastal 2016/2017 kütiti metssigu 17 415 (küttimiskohustus oli 18 727) ja 2017/2018 vaid 7584 (kohustus oli 7557).

Tänavuseks, 2018/2019. jahiaastaks on keskkonnaamet kinnitanud küttimismahuks 5770 metssiga. Et päris värsket teavet mul leida ei õnnestunud, toon ära andmed juuli lõpu seisuga, kui kütitud oli 810 metssiga.

Kas küttimise järsk kahanemine on märk Eestit laastanud seakatku taandumisest? Paraku mitte, ehkki taandumismärgid on ilmsed. Vaid mõned kuud tagasi, juuli lõpus tuletas veterinaar- ja toiduamet meelde, et käes on Aafrika seakatku kõrghooaeg ning katku leviku vältimiseks on tarvis järgida bioohutusreegleid. Teates lisati, et käesoleva aasta esimese kuue ja poole kuu jooksul uuritud 3296 metsseast oli 228 looma viirusega nakatunud.

Samas on heameel tõdeda, et katkuleiud on jäänud järjest harvemaks. Näiteks juuli viimasel nädalal kütiti vaid Harjumaal üks ja leiti surnuna teinegi katkusiga. Augusti esimesel nädalal langes jahimeeste saagiks üks katkusiga Harjumaal, Raplamaal ja Saaremaal, augusti teisel nädalal aga üks katkusiga taas Harjumaal. Hilisemaid leiuteateid selle nädala teisipäeva hommikuks veel polnud.

Ehkki Eestis on tänavu siiani suudetud vältida seakatku levikut kodusigadele, on mujal jagunud neid teateid küllaga.

Juuli seisuga oli kodusigadel tänavu tuvastatud näiteks Poolas 66, Leedus 36, Lätis 7 ja Rumeenias koguni 438 seakatku puhangut. Nädal tagasi tulid ärevad teated seakatku levikust Hiinas.

Et käes on sügisene seeneaeg, tasub meilgi eriti ettevaatlik olla, et seenelkäik ei lõpeks mõnes farmis sigade hukkamisega.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Ain Kivilaan Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna­Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2018

4 || maItSed || maa elu

13. september 2018

Tootmisjäägist valmis võidutoode RiiNa MaRtiNSON Maa Elu

P

ärnumaa maitsete aasta lõikuspeol kuulutati parimaks toidumeeneks mustasõstramaius, mis valmib mahlapressimise ülejääkidest.

Vändra kandis tegutseva Kaatarusaare talu perenaine Kadri Kontkar on maiust valmistanud juba kuus-seitse aastat. Ta kasvatab oma tunnustatud mahetalus musti sõstraid, millest pressib välja mahla. Tavaliselt visatakse mahlateost ülejäävad seemned ja kestad minema, aga kuna need on täis tervisele väga kasulikke aineid, hakkas Kontkar massile rakendust otsima ja nii mõttetöö tulemusel maius sündiski.

TÄNAVU ESIMEST KORDA TOIMUNUD KONKURSILE LAEKUS 76 TOODET, VÕITJAD VALITI NELJAS KATEGOORIAS. Marjakestad ja -seemned tehakse püreeks, pressitakse kokku ja kuivatatakse. Kuivanud massist lõigatakse väikesed tükid, rullitakse kokku, lõigatakse seibideks ja veeretatakse mustasõstrajahus.

Kontkar ütleb, et võit tuli talle suure üllatusena, aga kuna tänavu oli suurepärane mustasõstra-aasta, siis nõudluse kasvades saab maiust tavapärasest rohkem valmistada. Seni müüb ta maiust valdavalt talupoodides.

Pärnus elav toidublogija Ragne Värk, kes kuulus toidumeene valimise komisjoni, kiidab võiduka mustasõstramaiuse maitset. Tootele annab palju juurde kangajääkidest valmistatud huvitav pakend.

Parimate toidumeenete konkurss otsis Pärnumaale iseloomulikke tooteid, mida oleks külastajal tore kingitusena kaasa võtta. Kui seni peab inimene poes ise nuputama ja otsima, mida meenena kaasa osta, siis tulevikus peaks söödavate suveniiride valik esinduslikum olema.

Pärnumaa maitsete aasta projektijuht Kadi Elmeste räägib, et plaanis on hakata kokku panema Pärnumaa toodete komplekte, mida näiteks turismiinfopunktist, taluturult ja mujalt osta saab.

Tänavu esimest korda toimunud konkursile laekus 76 toodet, võitjad valiti neljas kategoorias. Pärnumaa parimaks leivaks kuulutati MTÜ Roheliselt Värske Elu puuviljaleib. Uudistoodete kategoorias oli žürii lemmik Kristi Lehtla pärnaõietee komplekt. Eripreemia parima loo eest anti Otto talu kartulivorstidele, parimaks lennureisile sobivaks meeneks hinna-

Vaata ka:

Kihnu Virve lapselaste Raina ja Reena pakutavat uurivad metropoliit Stefanus, EAÕK Pärnu ja Saare piiskop Aleksander ja diakon Indrek Rand. foto: silVia palUoJa

Lõikuspidu tõestas, et Pärnumaal osa­ takse põllul, aias ja metsas kasvavast maksimum välja pigistada.

Pärnumaa parim toidumeene 2018 on MTÜ Rohe­ liselt Värske Elu mustasõstramaius, mille mõtlesid välja Kadri Kontkar ja Merle Einola.

Lõikuspeol hoidis silma peal Korstna talu Jõulumemm.

ti Kapteni talu ahvenakrõpse ja parim Pärnumaa joogimeene on Jaanihanso jääsiider.

Värk räägib, et tooteid tuli

fotod: Mailiis olliNo / päRNU postiMees

Vahel piisab elamuse saamiseks õige lihtsast maitsest.

konkursile üle ootuste palju – ligi pooled toodi kohale viimasel päeval. „Üllatavalt hea mulje jäi toodetest. Kui pakendeid

oli nii- ja naasuguseid, siis maitsed olid enamikul viimase peal paika timmitud. Palju ääretult maitsvaid asju,” rõõmustab ta.

maa elu || uuS teHaS || 5

13. september 2018

Selline nägi uus rapsitehas välja sel suvel juuli alguses. foto: faRM iN

Rapsitehas on valmis hoiustama SiLVi LUkJaNOV Maa Elu

P

oolteist kuud on kestnud viivitus, kuid peagi hakkavad täislastis veoautod vurama rapsi- ja odraseemnega Imavere õlikultuuride töötlemise tehasesse, et hoiustada sealsetes mahutites vilja. Õlikultuuride töötlemise tehasele nurgakivi panekul rõõmustas tulundusühistu Farm In ja Farm In Productions OÜ juhatuse liige Urmas Pallon, et Eesti piimatootjate ühisprojekt saab teoks. Nüüd, seitse kuud hiljem, on ta laubal mitu murekortsu, sest 1. augustiks pidi valmima tehase esimene etapp. „Kui oleks ette teadnud, et Eestis, meie e-riigis, on nii keeruline teha ühte investeerimisprojekti, poleks ma seda alustanud. Poleks isegi mõelnud selle peale,” tunnistab ta puhtast südamest.

Kuid nüüd pole enam tagasiteed. „Pooleli jätmisele ei saa mõeldagi, sest seljataga on ju üle 300 põllumajandustootja,

lisaks hulga toetajad. Minu läbielamised ei kaalu üles seda, mida inimesed on ammu oodanud,” kinnitab ta.

Pallonil on ehitamiskogemusi teistes riikides ja nii keerulist olukorda pole tal ette tulnud. Parimat lootma harjunud mehena nimetab ta diplomaatiliselt väikesteks tagasilöökideks takistusi, mille pärast on lükkunud edasi esimese etapi valmimine ehk toodangu vastuvõtt kuivatisse ja säilitusmahutitesse. „Meil on probleem mahasõiduga Viljandi maanteelt tehase juurde. Täna (7. septembril – S. L.) just oli istumine Maanteeametis ja loodame nüüd kõige paremat. Viimati saame septembri lõpuks või oktoobri alguseks mahasõidumure lahendatud,” loodab Pallon. Kogu ehitusaja on nad kasutanud objektile sõiduks vana Viljandi maanteed, lootuses, et saavad projektis kokkulepitud mahasõidu. Selleks on ehitatud tee, millest on puudu veel kuni viiemeetrine osa maanteeni, mis ootab Maanteeameti kooskõlastuse taga. Mööda vana Viljandi maanteed on tehasele läheneda ebamugav, kuid Farm In Productions OÜ püüab lepingulised kohustused hoiustajate ees täita. „Töötame selle nimel, et

Maanteeametiga kokku leppida ja alustada 17. septembrist Imaveres vastuvõttu. Tähtaega pole enam kuhugi lükata,” teatab Pallon.

Lisaks teemurele oli vilja vastuvõtt ka Itaaliast saabunud trafode taga. Trafoseadmed said paigalduse käigus sedavõrd viga, et tuli saata garantiiremonti. „Trafode remont toimub aga Itaalia firma tehases Bulgaarias, seegi asjaajamine võtab aega. Midagi teha ka pole, sest alternatiivseid trafosid Eestis pole,” selgitab ta.

„KUI OLEKS ETTE TEADNUD, ET EESTIS, MEIE E-RIIGIS, ON NII KEERULINE TEHA ÜHTE INVESTEERIMISPROJEKTI, POLEKS MA SEDA TEINUD. POLEKS ISEGI MÕELNUD SELLE PEALE.” Paigaldamisel tehtud vea süüdlase otsimise peale pole Palloni meelest tark aega kulutada, olulisem on keskenduda olukorra lahendamisele. „Hea, et partnerid ootavad tehase valmimist mõistvalt. Need, kellel on vaja olnud kuivatamist, neile oleme selle organiseerinud. Ükski asi pole jäänud tegemata, meie ühis-

tu liikmetest põllumehed pole rapsitehase valmimise viivituse pärast kannatanud,” kinnitab Pallon.

Kõiki Eesti piimatootjate ühisprojektiga liitujaid, et rajada Imaverre õlikultuuride töötlemise tehas, võtab Pallon kui omanikke, kellele tuleb ehitusega seonduvat selgitada nii detailselt kui vaja. Siiani on tal see õnnestunud. „Kõigile küsimustele oleme leidnud osapooltele rahuldust pakkuva vastuse või kompromissi,” lausub ta. Kuigi see võtab Palloni tööst suure osa, teab ta, et elu koosnebki suurest osast suhtlemisest. Teisiti ei saa edukalt tegutseda.

Ta usub, et lähinädalatel hakkavad autod Imaverre vurama. Mahutid on juba ammu kokku lepitud. „Meil on kuus mahutit, mahutavad 15 000 tonni, lisaks kuus operatiivmahutit mahutavusega 250 tonni. Kõik punkrid saavad täis nii rapsiseemet kui ka otra,” ütleb ta.

Hoiustamisse saabub seemet üle Eesti, enamik LõunaEestist. Põllumehel on Palloni teada Imaverre märksa odavam transport kui praegu näiteks sadamatesse Paldiskis, Tallinnas või Kundas.

Lisaks kahele värvatud laborandile, kes on läbinud koo-

lituse ja põhjaliku ettevalmistuse, on tööle võetud operaator.

11 töökohast on täidetud kolm, ülejäänud võetakse tööle järkjärgult, enamik järgmisel aastal valmivasse tehasesse.

Suurem osa 7,8miljonilisest tehasest valmib just esimeses järgus, see hõlmab kogu maa-alust osa. Nii võtab teises järgus tehase püstitamine juba vähem aega. Tehase seadmete lepingudki on Pallonil juba laual, kuid kuupäevalise täpsusega ta neile veel ei mõtle. „Saame esimese etapi normaalselt töösse ja siis hakkame detailsemalt keskenduma teisele,” lausub ta. „Loomulikult ei taha me tehast ehitada talvel. Vundamendi peame saama tehtud veel sooja ajaga, muidu ei jõua järgmiseks hooajaks tehasega valmis.”

Eesmärk on 2019. aasta sügisel töötada täisvõimsusega, see tähendab kolme töötavat rapsitöötlemise liini. „Esimese liini kavatseme käivitada järgmise aasta teises kvartalis. Katsetada sellel kõike, mis vaja, õppida peensusteni tundma, samal ajal paigaldada teist kahte,” räägib ta.

Projekteeritud on tehasesse rohkem rapsitöötlemisliine kui kolm, kuid nende käivitamine sõltub tehase töö tulususest.

650/85R38 Hind alates 4600 €/paar + km 650/65R42 Hind alates 3950 €/paar + km 600/70R30 Hind alates 2890 €/paar + km 540/65R30 Hind alates 2200 €/paar + km KÜSI KA TEISI MÕÕTE! 1 paar = 2 komplektset ratast koos monteeritud rehvide ja kiirkinnitustega.

Velgede värvus kokkuleppel.

Hinnad ei sisalda rattakomplekti saatekulu!

Pakkumine kehtib ostudele/tellimustele kuni 27.09.2018

www.optitrans.ee

Telli kohe: Silver Lang silver@optitrans.ee tel 515 3763

6 || Õunad || maa elu

ÕUNAST MULKSUB MAITSEV VEIN tOiVO NiiBeRG

Räpina Aianduskooli õpetaja

Õ

untest saab teha kolme sorti veini: naturaalset või poolmagusat lauaveini ja dessertveini. Vähese happesisalduse tõttu on õunaveinil kalduvus kergesti äädikaks muutuda, seepärast peab virde valmistamisel ja veini kääritamisel ettevaatlik olema. Erilist tähelepanu tuleb pöörata mahla puhtusele ja vältida veini kokkupuutumist õhuga. Õunamahl on hea põhimahl puuvilja-marja seguveinidele ja ravimveinidele, millele saab lisada teisi puuvilja- ja marjamahlu, maitse- ja ravimtaimede tõmmiseid. Õunaveini tegemisel tuleb naturaalveinile lisada suhkrut arvestusega, et käärimisel tekiks 12–14% alkoholi. Magustamiseks vajaliku suhkru võib lisada virdele alles pärast laagerdumist, maitse järgi 0,5–8%.

Kääritamiseks ettenähtud suhkur lisada hapumatele kuivematele lauaveinidele ühekorraga käärimise algul, naturaalveinidele aga kahes jaos, 2/3 käärimise algul ja kolmandik käärimise lõpul.

Veinivirde tiitritav üldhappesus õunhappe ülekaalu korral peab olema vähemalt 0,8%, seega väiksema happesisaldusega õunamahlale tuleb kindlasti virdele viinhapet juurde lisada. Kuna õunamahl ei sisalda ekstraktiivaineid just palju, pole soovitatav happeprotsendi alandamiseks vett lisada. Happesust saab hästi suurendada ebaküdoonia-, kukerpuu- või jõhvikamahlaga, vähendada aga magedama õuna- või pirnimahlaga.

Tugevamaks lahjenduseks võiks 10 liitri virde kohta lisada 2–3 g ammooniumfosfaati või ammooniumkloriidi, turgutamaks pärmseente elutegevust.

Mahla paremaks väljutamiseks võiks õunaveskis jahvatatud massi asetada 12 tunniks suuremasse puust, emailist või plastmassist nõusse, lasta 12 tundi seista ja siis mahl välja pressida. Taliõuntest saab parema maitsega ja suurema suhkrusisaldusega mahla siis, kui õunu on 2–3 kuud säilitatud.

Veinivirdeks vajaliku mahla valmistamisel tuleb hoiduda igasugustest rauda sisaldavatest elementidest ja mehhanismidest, v.a roostevaba teras, muidu omandab veinivirre käärimisel inetu värvuse. Õunaveini tuleb kääritada suuremas klaaspudelis või vaadis. Kääritamise alguses peaks ruumi temperatuur olema 15–17 kraadi, suuremate kääritusnõude korral tõuseb kääritamistemperatuur virdes kuni 8–10 kraadi võrra. 3–4 nädala möödudes võib temperatuuri veidi tõsta: 20–25 kraadi.

Mahla peakäärimine toimub puhta õunamahla korral üsna kiiresti, 30–40 päeva, järelkäärimine 30 päeva.

Laagerdamiseks valada vein ettevaatlikult ümber puhtasse pudelisse või vaati, põhjasete ärgu sattugu laagerdusnõusse. Nõu sulgeda õhukindlalt ja viia neljakraadisesse ruumi. Puhast õunaveini võib laagerdada ühe aasta, metspihlaka-õunaveini isegi paar aastat. Kui veinivirdele on lisatud värvilisi marjamahlu, piisab pooleaastasest laagerdamisajast.

Laagerdamise ajaks võib 50 liitri veinivirde kohta lisada kuni 10 g maitseaineid, asetades need lõtva tugevalt kinniseotud marlikotti. Raskuseks võib kasutada hõberaha või mõnda muud neutraalset virdega mitte reageerivat raskust.

13. september 2018

VEINIVIRDE SEGUD Lauaveinid • 10 l magusamat õunamahla, 1–1,5 kg suhkrut • 7 l hapumat õunamahla, 3 l koristusküpse pirni mahla, 0,75–1,25 kg suhkrut • 5,5 l magusamat õunamahla, 1,5 l koristusküpse pirni mahla, 3 l hapukirsimahla, 1 kg suhkrut • 8,5 l magusamat õunamahla, 1,5 l punasesõstramahla, 1,6–1,8 kg suhkrut • 8,5 l magusamat õunamahla, 1,5 liitrit mustasõstramahla, 1,5–1,75 kg suhkrut • 5 l õunamahla, 5 l mustasõstramahla, 8–9 liitrit keedetud jahutatud vett, 3,5–3,7 kg suhkrut • 6 l õunamahla, 4 l pohlamahla, 5–6 liitrit keedetud jahutatud vett, 2,8–3,1 kg suhkrut, 3–5 g ammooniumfosfaati Dessertveinid • 10 l hapumat õunamahla, 2,25–2,75 kg suhkrut • 8 l õunamahla, 2 l pirnimahla, 2,25–2,75 kg suhkrut, 200 g peenestatud rosinaid. Vein vajab aastast laagerdamist • 5 l suviste õunasortide mahla (‘Valge klaarõun’), 5 l valgesõstramahla, 5–6 l keedetud jahutatud vett, 4,8–5,2 kg suhkrut • 7 l suviste õunasortide mahla, 2 l valgesõstramahla, 1 l toorest (rohelist) karusmarjamahla, 2,7–3 kg suhkrut • 8 l suviste õunasortide mahla, 2 liitrit punasesõstramahla, 4,9–5,3 kg suhkrut • 8,5 l suviste õunasortide mahla, 1,5 l mustasõstramahla, 2,5–2,7 kg suhkrut • 5 l suviste õunasortide mahla, 5 l mustasõstramahla, 7–8 l keedetud jahutatud vett, 5,2–5,5 kg suhkrut • 5 l õunamahla, 3 l mustasõstramahla, 2 l mustikamahla, 4–5 liitrit keedetud jahutatud vett, 3,75–4 kg suhkrut • 8 l suviste õunasortide mahla, 2 l vaarikamahla, 2,2–2,5 kg suhkrut • 8,5 l suviste õunasortide mahla, 1,5 l pohlamahla, 2,8–3,2 kg suhkrut • 5 l õunamahla, 5 liitrit mustikamahla, 1–1,5 l keedetud jahutatud vett, 3,2–3,5 kg suhkrut

Kuna õuna­ mahl ei sisalda ekstraktiiv­ aineid just palju, pole soo­ vitatav hap­ peprotsendi alandamiseks vett lisada. foto: MaRko saaRM / sakala

Õunu võib tOiVO NiiBeRG

Räpina Aianduskooli õpetaja

K

el aias õunauputus ja puualune ubinaid täis, võib teha õunaäädikat, mida hea toiduvalmistamisel kasutada. Äädikat saab teha ka marjadest, ploomidest, alõtšast ja teistest viljadest.

Rohkem kui pool sajandit asendas meil õiget mikrobioloogilist looduslikku äädikat sünteetiline toode, nn puuäädikas. Äädika tootmise mikrobioloogiline tehnoloogia juurutati juba sajandeid tagasi.

Viimasel ajal on paljudes toiduretseptides hakatud mainima veiniäädikat, millega soovitatakse asendada senist lauaäädikat. Viinamarjaveinist valmistatud äädikat ehk veiniäädikat armastatakse Vahemere maades. Veiniäädika sünonüümiks ongi vinegaar, mis tuleneb prantsuskeelsest nimetusest vin aigre, tõlkes hapu vein.

Teadusuuringud viitavad, et nn puuäädikas on maksa peaaegu sama kuri hävitaja kui puupiiritus ehk metanool. Seega sobiks sünteetiline äädikas eelkõige klaasesemete pesuks ja majapidamises puhastusvahendiks, nagu puupiiritus piirituslambi kütteks.

Looduslik äädikhape on inimese organismis suhkrute ja tärklise lagunemise loomulik vaheprodukt. Piisab aga ühest teelusikatäiest lauaäädikast, et peatada suhkrute lagundamine maos. Ammustest aegadest tuntakse veiniäädikat seedekulgla talitluse ja pH reguleerijana, ainevahetuse aktiveerijana, organismi väsimuse ja kurnatuse kaotajana ning immuunsüsteemi ergutajana.

Ajaloost on teada, et Rooma riigi õitseajal olevat leegionärid vallutusretkedel pruukinud igapäevaseks joogiks veega lahjendatud veiniäädikat. Arvata, et äädikas tõstis maomahla happesust ega lasknud levida soolenakkustel, mis sõjaolukorras ja halva toidu tõttu olid üsna sagedased taudid, osutudes vahel kõige tugevamaks salavaenlaseks.

maa elu || Õunad || 7

13. september 2018 äädikat ohtrasti Vahemere maade köögis, kus see koos aromaatsete õlidega kuulub vinegretikastmete koostisesse.

Maailma kalleim äädikas Aceto Balsamico Tradizionale on pruulitud Itaalias Modena ja Reggio Emilia provintsis, kus seda valmistatakse käärimata viinamarjamahlast ja laagerdatakse 12 aastat tammevaadis.

KODUSED ÄÄDIKAD Õunaäädikat võib valmistada mahavarisenud õuntest, õunakoortest ja südamikest. Õunad tuleb pesta, eemaldada suuremad mädaplekid, ussiaugud.

Puuviljamädanikust nakatatud õunad äädikaks ei kõlba.

700–800 g purustatud õunamassi kohta lisada liiter keedetud jahutatud vett, 100 g mett või suhkrut, 10 g presspärmi. Mass asetada klaas- või emailnõusse, segada hästi läbi, katta riidega ja esimesed kümme päeva kääritada 20–25kraadises pimedas ruumis. Äädika maitsestamiseks võib lisada roosiõielehti, kannikese-, peiulille- ja varjulilleõisi. Käärivat massi segada 2–3 korda päevas. Seejärel kurnata käärinud pulp läbi mitmekordse marli või kurnariide laiema kaelaga klaasnõusse, täites selle vedelikuga kõige laiema kohani (äädikhappeline käärimine vajab küllaldast hapniku juurdepääsu).

Soovi korral võib 1 liitri vedeliku kohta lisada täiendavalt 50–100 g mett või suhkrut, nii saab kangema ja maitsvama äädika. Äädikhappe käärib paremini, kui 10 liitrile virdele lisada liiter veiniäädikat või 100–150 g 30protsendilist lauaäädikat. Pudeli suu sulgeda mitmekordse marliga ja jätta 60 päevaks toasooja käärima.

Peagi tekkib vedeliku pinnale õhuke äädikhappebakteritest moodustunud kile, mida ei tohi lõhkuda. Sellepärast ei soovitata kääriva nõu asendit muuta ega nõud loksutada, enne kui äädikas on valmis.

vaarikatest või külmavõetud lodjapuumarjadest. Pressimisjäägid ja puruks tambitud marjad asetada suuremasse klaasvõi emailnõusse (veelgi parem puhtasse puidust tünni), valada peale vesi, nii et see kataks marjamassi paari sõrme paksuselt. Kilo marjamassi kohta lisada 150 g suhkrut.

Segu jätta toasooja pimedasse kohta kaheks nädalaks, segada paar-kolm korda päevas puulusikaga. Käärinud pulp pressida, vedelik kurnata ja asetada 5–10liitrisesse käärimispudelisse, täites pudeli laiema kohani. Pudel sulgeda kerge vatist või marlist korgiga. Kolme nädala pärast saame laagerdamata äädika.

Tooräädikas kurnata läbi tiheda riide, käärimisnõu pesta ja äädikas valada tagasi käärimisnõusse, nõu sulgeda õhukindlalt ja viia mõneks kuuks jahedasse pimedasse ruumi laagerduma. Laagerdunud äädikas villida väiksematesse pudelitesse ja sulgeda õhukindlalt.

Kirsi- või ploomiäädika (sobivad ka kreegid ning alõtša) valmistamiseks kasutada tekkinud pressimisjääke, varisenud ja plekilisi vilju. Mädanenud või hallitanud ei sobi. Viljamassiga toimitakse samamoodi nagu marjaäädika valmistamisel, aga ei lisata suhkrut. Segu hoida 4–5 päeva soojas kohas, pressida ja kurnata. 10 liitri virde kohta lisada pudel viina või head viljapuskarit. Virre valada 5–10liitristesse käärimispudelitesse. Edasi toimida nagu marjaäädika valmistamisel.

Sõstraäädikaks sobivad paremini valged sõstrad. Värskelt pressitud mahla säilitada üks ööpäev lahtiselt laias klaas- või emailnõus, mahl kurnata ja valada liitristesse laiema kaelaga pudelitesse, jättes pudelisuu ja vedeliku nivoo vahele käelaiuse ruumi. Pudelisuule siduda õhuke riie, takistamaks tolmu ja puuviljakärbeste (äädikakärbeste) juurdepääsu.

Pudeleid hoida kuni kääri-

b äädikaks kääritada Mõned rahvameditsiini propageerijad soovitavad ainevahetuse ergutamiseks iga päev juua üks kuni kaks korda jooki, milles on 2 tl mett ja 2 tl õuna-, marja- või veiniäädikat.

Katsed on näidanud, et lauaäädikas mõjub maksale kaks korda kahjulikumalt kui alkohol, soodustades maksatsirroosi teket. Veel väljutab äädikas organismist fosforhappe soolasid ja ülestimuleerib kilpnääret.

Liigne marineeritud toidu tarvitamine soodustab veresoonte lupjumist ja higistamist, tõstab pulssi, põhjustab peavalu. Samas on veiniäädika mõju seedekulglale ja inimese ainevahetusele vähem ohtlik, olles biokeemiliselt omastatav ja teatud haiguste korral isegi ravim.

Olgu märgitud, et venekeelsetes kokaraamatutes mõeldakse sageli lauaäädika all 9protsendilist veiniäädikat. Äädikat toodavad äädikhappebakterid, kes arenevad ja paljunevad edukalt vähese alkoholisisaldusega vedelikes. Äädikhappebakterid on loodu-

ses laialt levinud, neid leidub enamiku puuviljade ja marjade pinnal ja õhus. Seetõttu algabki äädikhappeline käärimine iseenesest ja kiiresti. Äädikhappebakteri avastas Louis Pasteur aastal 1862. Selleks ajaks oli äädikapruulimine prantslaste ammune tava, Orleansi linn kuuluti 1394. aastal äädikaäri pealinnaks, seal tegutses vastav tsunft. Prantsusmaalt levis äädikavalmistamise kunst üle lahe Inglismaale ja küllap sealt Ameerikasse.

Tänapäeval kasutatakse veini- ja õuna­

MÕNED RAHVAMEDITSIINI PROPAGEERIJAD SOOVITAVAD AINEVAHETUSE ERGUTAMISEKS IGA PÄEV JUUA ÜKS KUNI KAKS KORDA JOOKI, MILLES ON 2 TL METT JA 2 TL ÕUNA-, MARJA- VÕI VEINIÄÄDIKAT.

Valmis äädikas kurnata läbi kurnariide, valada väiksematesse pudelitesse ja säilitada 6–8 kraadi juures. Suurema koguse võib pärast kurnamist suuremasse pudelisse valada, õhukindlalt sulgeda ja 3 kuuks hästi jahedasse keldrisse laagerduma viia. Ka laagerdumise ajaks võib äädikale lisada looduslikke värvi- ja maitseaineid. Äädikat sobib värvida aroonia- või mustikamahlaga, kurgirohu-, põdrakanepi-, rukkivõi saialilleõitega, hibiskuse (toakask) või kassinaeri (malva) õitega.

Mikrobioloogiliselt valmistatud lauaäädikas sisaldab kuni 10 protsenti äädikhapet. Õuna­ äädikas sisaldab 6–8 protsenti äädikhapet. Poest ostetud veini­äädikas võib äädikhapet sisaldada 8–12 protsenti. Pastöriseeritud marja-, puuvilja- ja köögiviljamarinaad peab sisaldama ühe protsendi äädikhapet, mis tagab hoidise säilimise.

PRESSIMISJÄÄGID KÄIKU Marjaäädikat võib valmistada pressimisjääkidest või hoidisteks sobimatutest sõstardest, karusmarjadest, põldmarjadest,

mise lõpuni päikesepaistelises soojas kohas, neid võimalikult vähe loksutades ja tõstes, vältimaks pinnakile vigastamist.

Kuu möödudes, kui käärimine on lõppenud, tõsta pudelid veevanni ja kuumutada tasasel tulel, kuni pudelisisu on kuumenenud 75–80 kraadini. Pudelid sulgeda õhukindlalt. Säilitada pimedas jahedas ruumis. Sõstraäädikas sobib hästi toorsalatite maitsestamiseks.

Veiniäädikast saab väga hea maitseäädika, kui 5 liitrit valmis veiniäädikat valada läbipaistvasse klaasnõusse, lisada 2 purustatud muskaatpähklit, 70 g lauasoola, 5 g ingverit, 5 g musta terapipart, 10–15 g sinepiseemneid, ühe mandariini õhukeselt kooritud koored ja 5–10 väikest koorimata, kuid puhast tippsibulat. Purk sulgeda kaanega, asetada 3–4 nädalaks päikese kätte, kurnata ja valada pudelitesse. Tarvitamisel lahjendada keedetud jahutatud veega 2–3protsendiliseks. Täiendava suhkru lisamisel võib maitseäädikat kasutada seente ja kalade marineerimiseks, grillkastmetes ja šašlõkimarinaadis koos veiniga.

UKSED IGALE HOONELE! KVALITEETSED UKSED INGLISMAALT Valikus palju materjale ja värve.

Latter on paigaldanud 2004. aastast üle 1000 ukse.

Sobilikud vilja- ja söödahoidlatele, masinakuuridele, lautadele, viljakuivatitele, pesulatele, sigalatele, vaheseinteks jne.

Uksed avadele kõrgusega kuni 10 m ja laiusega kuni 70 m.

AGRIDOOR

AGRIDOOR PLUS

MAXIDOOR

MULTIBAY

Tutvu toodetega lähemalt

www.latter.ee

Euroopa Liiduga ühinemine on piirid avanud mitte ainult meile, aga ka vastupidi. Nii nagu eestlased käivad Norras kalal ja Põhja-Soomes linnujahil, nii käivad ka teiste Euroopa riikide inimesed meil jahil. See on asjade loomulik käik ja midagi imelikku selles ei ole.

Loodus ja loomad-linnud riigipiire ei tunne, elame kõik samal maamunal ja hingame sama õhku. Püütaval kalal, kütitaval linnul või muul ulukil ei ole vahet, mis rahvusest inimene õnge või püssi teises otsas on.

Küll aga on vahe selles, kuidas üks või teine kalamees või kütt käitub. Eestisse saabuvad jahikülalised väga erinevatest riikidest ja kultuuridest. Meie põhjamaa loodus on tundlik ja meie põhjamaalastena samuti. Tihti toriseme Tõnissoni kombel, et mis nad tulevad siia meie õuele. Hullem veel, kui hakkame nende parve põhja laskma. Aga paraku on nii, et ühises peres elamine ei tähenda ainult võtmist, vaid ka jagamist.

Jagatakse seda, mida on.

Et see kõik toimuks kontrollitult ja jätkusuutlikult, on Eestis sellest sügisest muudetud veelinnujahi korda välismaalastele. Kui eelmistel aastatel piisas välismaalase jahitunnistuse soetamisest ja jahipidamisõiguse tasu riigile maksmisest, siis sellel aastal on veelindude küttimiseks vajalik enne väikeuluki jahiloa saamist läbida koolitus.

Muutuse jahiseaduses tingis Eesti Ornitoloogiaühingu avalik petitsioon, milles oli toodud rida süüdistusi ja ettepanekuid. Petitsiooni üle arutati nii keskkonnaministeeriumis kui korduvalt ka riigikogus ning arutelude tulemusena otsustasid saadikud toetada ministeeriumi pakutud täiendava koolituse varianti. Ornitoloogide ettepanekud ega jahimeeste lahendusevariandid ei leidnud toetust. Nii saigi riigikogu poolt vastu võetud jahiseaduse muudatus otsekui saalomonlikuks lahenduseks osapoolte vahel. Otsus on tehtud ja nagu vanasõna ütleb, pärast kaklust rusikatega ei vehita. Nii ongi jahimehed asunud seadust täitma.

Mida siis seaduses muudeti?

Viidi sisse täiendus, mille järgi välisriigis antud kehtiva jahitunnistuse alusel antakse jahitunnistuse saanud isikule veelinnujahiks väikeuluki jahiluba pärast jahinduskoolituse läbimist.

Koolituse läbiviimise korraldamine pandi keskkonnaameti või jahiseaduse alusel keskkonnaministeeriumiga halduslepingu sõlminud isikule ehk Eesti Jahimeeste Seltsile, kes on lepinguga võtnud enda kanda osa riigile olulistest jahinduslikest ülesannetest.

Samas sätestati seaduses, et keskkonnaminister (edaspidi minister) kehtestab määrusega välisriigis antud kehtiva jahitunnistuse alusel jahitunnistuse saanud isikule veelinnujahiks väikeuluki jahiloa andmisel läbitavale jahinduskoolitusele ja koolitajale esitatavad nõuded ning koolituse mahu ja läbiviimise korra.

Minister andis välja määruse, mis hakkas kehtima 1. augustil k.a ja mille järgi on koolituse eesmärk seatud selliselt, et jahikülaline: 1) tunneks ja rakendaks Eestis kehtivate veelinnujahti reguleerivate õigusaktide nõudeid, sh tunneks kütitavaid veelinnuliike; 2) teaks ja arvestaks jahiohutusnõudeid; 3) oleks teadlik Eesti jahinduse heast tavast; 4) omaks Eestis väljaantud kehtivat jahitunnistust.

Veelinnujahi koolitamine põhjalikku ettevalmistust

nõuab

Määrusega kehtestati nõuded ka isikule, kes koolitust läbi viib. Koolituse korraldaja peab omama vähemalt viieaastast jahipidamisõigust ja praktilise jahipidamise kogemust. See aga tähendab, et ta on läbinud juba jahitunnistuse taotlemisel 56tunnise koolituse ja sooritanud neli vajalikku eksamit ning lisaks omab piisavat praktilist kogemust.

Kui kellelgi on huvi, milline näeb välja jahimehe eksam ja millised on need küsimused, millele tuleb vastata, siis sellega saab tutvuda EJS-i

kodulehel www.ejs.ee. Miks mitte proovida omi teadmisi ning proovieksamit sooritada. Seal on palju põnevaid küsimusi ka veelindude kohta.

Samuti peab koolitaja tundma jahindusalaseid õigusakte, ulukibioloogiat, jahiohutusnõudeid ja Eesti jahinduse head tava. Koolitajal peavad olema koolituse läbiviimiseks vajalikud õppevahendid. Selleks on EJS koostanud nii juhendi kui ka soovitatava kirjanduse. Muuhulgas soovitame jahikorraldajatele kindlasti Kaarel Rohti „Veelinnumäärajat jahimeestele“, mille saab soetada jahimeeste seltsist.

Koolitaja nõuetele vastavust hindab keskkonnaamet või jahiseaduse alusel keskkonnaministeeriumiga halduslepingu sõlminud isik ehk EJS. Lisaks jahiseaduse ja määruse nõuetele on EJS rakendanud ka koolitajate koolituse programmi.

Seda õigusaktid ei nõua, aga seda rakendab jahimeeste katusorganisatsioon eesmärgiga tõsta koolitajate kvaliteeti ja kindlustada koolitusteenuse ühtlaselt kõrge tase kogu riigis.

Pärast koolituse läbimist kontrollib EJS koolitaja vastavust määruse nõuetele ning selle sobivusel väljastab koolitaja tõendi, mis kehtib kolm aastat. EJS peab ka koolitajate registrit.

Koolitusel kindel sisu ja maht Koolituse sisu jahikülalistele koosneb järgmistest teemadest: Eestis veelinnujahti reguleerivad õigusaktidega sätestatud nõuded, veelinnujahi ohutusnõuded, Eesti jahikultuur, jahieetika ja jahinduse hea tava. Olgu siinkohal mainitud, et EJS on tõlkinud jahinduse hea tava juba viide võõrkeelde, sh soome ja itaalia keelde.

Tõlkimisel on ka seadusandlikud materjalid, mis on kättesaadavad EJS-i kodulehel.

Minister on lisaks kehtestanud ka koolituse ajalise mahu. Selle määrab koolitaja arvestades külalisjahimehe varasemaid teadmisi, kogemust ja piirkonna jahipidamise eripärasid.

See punkt on äärmiselt oluline, et olla koolitamisel professionaalne. Samas lisab koolitajale ka piisavalt suure vastutuse.

Jahikülalistest linnuküttide koolitus viiakse läbi vahetult enne veelinnujahiks väikeulukiloa väljastamist. Koolituse läbimist tõendab

külalisjahimees väikeuluki jahiloa saaja lahtrisse allkirja andmisega. Siin on vastutus nii loa väljastajal kui ka jahikülalisel endal.

100 veelinnujahi koolitajat

Tänaseks on EJS ette valmistanud kokku umbes sada koolitajat. Ligi nelikümmend neist on läbinud mitmepäevase koolituse juba eelnevalt ning on noorjahimeeste atesteeritud koolitajad, kes vastavad igati määruse nõuetele. Lisaks on EJS ette valmistanud veel koolitajad, kellel on õigus läbi viia väliskülalistele linnujahiks vajalikke koolitusi. Need koolitused on olnud avalikud ja kõigil soovijatel on olnud võimalus osaleda ning seda on ka aktiivselt kasutatud. Infot sellest leiab EJS-i kodulehelt. Meie koolitajad on vajadusel ka maakondades koolitajaid koolitamas käinud, kui soovijaid on olnud rohkem.

Ehkki koolitusnõude sisseviimine on suurendanud bürokraatiat kodanikele teenuse osutamisel, oleme kindlad, et see tõstab väliskülaliste teadmiste kvaliteeti ja vähendab rikkumiste riske. EJS on alati kindlal seisukohal, et jahieetilisi küsimusi on tänapäeval efektiivne lahendada teadmiste ja teadlikkuse tõstmisega. Ülereguleerimine viib meid sammu tagasi, sinna, kust oleme tulnud ja kuhu tagasi ei taha.

Kui esineb rikkumisi, tuleb neile reageerida ja vastavalt seadusele karistada. EJS mõistab igasuguse jahiseaduse rikkumise karmilt hukka.

Tõnis Korts EJS-i tegevjuht

maa elu || metS ja maa || 9

13. september 2018

hedal või kaugemal ja kes võiks olla potentsiaalne ostja.

Maaportaalil on kuu, aasta ja päeva pilet. Kui kaks esimest on mõeldud professionaalsetele ostjatele-müüjatele, siis päevapilet, mille eest tuleb välja käia vaid viis eurot, sobib hästi ühekordse tehingu tegijale või lihtsalt turuolukorraga tutvujale.

Aastapilet maksab 499 ja kuupilet 59 eurot, lisandub käibemaks.

Uue teenuse eesmärk on eelkõige turu korrastamine välistamaks hämaraid tehinguid ja petupakkumisi.

MetsaoksJoN.ee kUVatÕMMis

Metsa- ja maatehingud muutuvad lihtsamaks SiRJe NiitRa Maa Elu

ue s me tsaoksjon.ee keskkonnas asuva kaardirakenduse maaportaal.ee abil saavad kõik maa- ja metsatehingutest huvitatud näha, mis neid huvitavas piirkonnas kinnisvaraga toimub ja muu hulgas ära tunda võimalikke petupakkumisi.

Portaali metsaoksjon.ee juht Lehar Lindre ei hoia uut kaardirakendust kiites sõnu kokku. See tundub tõepoolest turvaline ja kiire viis teha maatehinguid või lihtsalt nende vastu huvi tunda.

Seni on metsaoksjon.ee osutanud metsaomanikele põhiliselt maakleriteenust, mis tähendab, et metsaoksjon.ee kliendihaldurid on korraldanud vastavalt kliendi soovile alg- või piirhinnaga enampakkumisi.

Kõigepealt on müügist huvitatud isik kalkuleerinud metsaoksjoni lehel kinnistu või raie turuväärtust, seejärel on portaali maaklerid hakanud oksjonit ette valmistama. Kui oksjon on lõppenud edukalt, on nad aidanud tehingu notari juures lõpuni vormistada, misjärel on klient teenustasu maksnud.

Lindre sõnul on metsatehingute turg täna hästi tundlik ja seal tegutsejad on pidanud ennast päris palju harima.

Lisaks uuele kaardirakendusele on uue teenusena avatud kuulutuste ja oksjonite lisamise võimalus – nõndanimetatud otse omanikult oksjonid ja kuulutused. Nii saavad alates septembrist kinnistute omanikud ise lisada metsaoksjon.ee keskkonda kinnistu rendi, müügi või kasvava metsa raieõiguse kuulutuse või oksjoni.

Füüsilistele isikutele on teenus tasuta. Uue teenuse eesmärk on eelkõige turu korrastamine välistamaks hämaraid tehinguid ja petupakkumisi. On ju teada, et sageli püüavad kelmid teha telefoni teel pakkumisi, mis ei kannata mingit kriitikat, kuid mille õnge asjatundmatu inimene minna võib.

VALI KUULUTUS VÕI OKSJON „Ei pea tegema mingeid kulutusi, lihtsalt tule meie portaali, lisa kuulutus või oksjon ja vaata, kuidas minema hakkab,” kutsub Lindre kõiki teenusega tutvuma. Uudse lahendusena on võimalus alustada kinnistu müüki kuulutuse abil ja juhul, kui tekib suur ostuhuvi, saab kuulutuse mõnekümne sekundiga oksjoniks muuta.

Küsimusele, kas samasugust võimalust ei võiks kasutada majade, elamumaade ja korterite müügil, vastab metsaoksjoni pidaja – miks mitte. Ta toob näite: kui inimesel on korterit müües korraga kolm huvilist, kes võistlema hakkavad, siis oleks kuulutuse muutmine oksjoniks väga hea lahendus, aga praegu seda võimalust ei pakuta.

Kui vara, mida müüa tahetakse, pole väga atraktiivne või on millegi poolest nii eriline, et võistupakkumist ei pruugi tekkida, eeldab see pikemat müügiaega. Sel juhul on mõistlik kindlasti kuulutus üles panna.

Omanik saab enda koostatud kirjelduse juurde lisada dokumente, pilte ja muud, määrata oksjoni alguse ja lõpu, alg- ja piirhinna, samuti „osta kohe” võimaluse. Kui uue teenuse kasutajal tekib küsimusi, saab abi metsaoksjon.ee kahelt kliendihaldurit. „Otse omanikult” kuulutuse ja oksjoni teenusega, mis on tehtud võimalikult lihtsaks, tahetakse panna inimesi senisest enam ise oma vara müümisel ohjad enda kätte võtma. Müügiotsust toetav hinnakalkulaator aitab seejuures kindlaks teha hetke turuväärtust ja seesugune päring on omanikule tasuta. Kõik see aitab vähendada sektoris toimuvaid tõmblusi ja pettusi, et inimesed ei oleks kerge saak telefonipetturitele, kinnitab Lindre.

MAAKLERITEENUS JÄÄB ALLES Samas jääb klassikaline maakleriteenus alles. Lindre nimetab seda mugavusteenuseks, mille pealt omanik maksab tehingu õnnestumisel lõpphinnast viis protsenti teenustasu ega pea ise millegi pärast muretsema, sest kõik dokumendid valmistatakse tema eest ette. Maakler lisab objekti kuulutuse ka portaalidesse kv.ee ja City24, ilma et selle eest peaks juurde maksma.

Kui omanik ise oma metsa või maa turuväärtust ei tea, saab piirhinnaga oksjoni korraldada, mille käigus arvestatakse välja nii alghind, mis on tavaliselt atraktiivne, kui ka piirhind, mis võib olla turuhinda ületav, kuid mida müüja sooviks kätte saada. Kui pakkumine jääb alla piirhinna, on omaniku otsustada, kas ta müüb või mitte.

Kõik „otse omanikult” kuulutused ja oksjonid kuvatakse

kaardirakenduses maaportaal. ee, kus on olemas kogu info kõigi metsa- ja maakinnistute kohta. Seal saab näha andmeid oma kinnistu kohta ja selle lähinaabritest suurmaaomanike kinnistuid. On võimalik vaadata, kas keegi ümbruskonnast soovib midagi osta, ja vastupidi, kas ehk on midagi huvipakkuvat parasjagu müügis, sest kaardil kuvatakse ka kv.ee ja City24 portaalides avaldatud maade kuulutused.

Lisaks on kaardirakenduses kuvatud PRIA põllumassiivid. Lindre sõnul on maaportaali kaudu saadav info tarvilik kõigile kinnisvaramaakleritele, kes tegutsevad selle nimel, et nende klient saaks oma varale ostja ja hea hinna.

LISAKS UUELE KAARDIRAKENDUSELE ON UUE TEENUSENA AVATUD KUULUTUSTE JA OKSJONITE LISAMISE VÕIMALUS – NÕNDANIMETATUD OTSE OMANIKULT OKSJONID JA KUULUTUSED. Kõige kasulikumaks peab Lindre just suurmaaomanike maaomandi paiknemise infot, sest üldjuhul maksab piirinaaber konkurentsi tingimustes teistest rohkem. Selgitusi, kuidas uut keskkonda kasutada, saab kasutusvideo kaudu.

Eestis on praegu üle 700 juriidilisest isikust suurmaaomaniku ja nende maaomand on kõnealuses rakenduses näha – seega on pagas üsna korralik. Lüües sisse oma kinnistu numbri, saab näha, kas huvipakkuv kinnistu on selle lä-

METSA- JA PÕLLUMAA HIND TÕUSUTEEL Küsimusele, mida kinnistute hinnad praegu teevad, vastab portaalijuht, et metsa ja põllumaa hind on stabiilselt tõusnud. Suurem hüpe oli siis, kui kuulutati välja tselluloositehase ehitus. Kui varem olid hinnategijad põhiliselt Skandinaavia pensionifondid, siis teretulnud sõnumina on nüüd hakanud ka kohalikul kapitalil põhinevad ettevõtted ja isegi eraisikud oksjonitel osalema.

Meie oma pensionifondid investeerivad siiski veel minimaalselt. Samas on maa väärtus meil umbes kolm korda väiksem kui näiteks Rootsis ja varguserisk on vähenenud. Nii et hinna tõusuks on veel ruumi küll. Seda enam, et puidu hind, kaasa arvatud küttepuude oma, on tõusuteel. Palju sõltub väärtus muidugi sellest, kui hästi on maa ja mets hooldatud. Tähtis, et see poleks käest lastud.

Piirkonnana on endiselt eelistatud Lõuna-Eesti. Saare- ja Hiiumaal on tehinguid küll palju, aga hinnad odavamad. Nii on Lindre sõnul olnud juba aastaid. Ta soovitab kõigil metsaomanikel värskendada oma metsaandmeid ja kui nende metsas on raiet tehtud, tuleks mõelda uue metsakava tellimisele. Kui on müügiplaan, tuleks kaaluda, kas müüa kasvavat metsa või raiet ja kas minna turule kuulutuse või enampakkumise kaudu.

TELEFONIPAKKUMISI EI MAKSA USALDADA Lindre rõhutab, et metsaoksjon. ee kaudu pakkumise teinud isikud on kõik tuvastatavad, pakkumised ausad ja läbipaistvad.

Küsimusele, kas metsamüügiturg on varasemaga võrreldes puhtam, vastab Lindre, et kahjuks ei saa seda öelda.

Nii pöördub peaaegu iga päev metsaoksjoni kliendihaldurite poole mõni inimene sooviga täpsustada oma kinnistu hinda, sest talle on eelnevalt telefoni teel midagi pakutud.

Täpsema kalkulatsiooni tegemise järel selgub, et pakutud on mitu korda väiksemat hinda.

Näiteks hiljaaegu pakuti ühele inimesele väikese, alla ühe hektari suuruse metsatüki ostuhinnaks 1500 eurot, aga oksjoni kaudu teenis omanik 7300. Summa polnud küll teab mis suur, aga vahe siiski mitmekordne.

Mullu suvel aga rääkis üks omanik, et talle pakuti 25 000 eurot ja kohe notarisse minnes lubati maksta 40 000. Seejuures rõhutati, et hind on kõvasti üle turuhinna ja ostetakse vaid sellepärast, et see metsatükk meeldib. Metsaoksjoni abiga tõusis hind aga 75 100 euro peale.

Lindre hinnangul tasub praegu metsa- ja põllumaasse investeerida just neil, kellel vaba raha seisab, seejuures tuleb silmas pidada, et kaasneb rida kohustusi ja ostetud vara tuleb õigesti majandada, et selle väärtus tõuseks ja tulu kasvaks.

10 || Seened || maa elu

13. september 2018

Otepää meelitas kukeseenefestivalile MaaRiUS SUViSte Lõuna­Eesti Postimees

E

elmisel laupäeval esimest korda peetud kukeseenefestival meelitas Otepääle huvilisi lähedalt ja kaugelt.

Kes tuli niisama uudistama, kes seenekorjamisvõistlusele, kes metsaande müüma-ostma.

Festivalil peetud sügisandide laadal kauples kukeseentega vaid üks müüjapaar, Värska kandist tulnud Kaja ja Meelis. Kaup osteti päeva algul kiirelt ära. „Ei olegi sel aastal varem müümas käinud. Vahepeal polnud absoluutselt seenepoega ka mitte – metsas oli tühjus,” tõdeb Kaja, kes varem on kukeseentega kaubelnud Tartu turul.

FESTIVALIL PEETUD SÜGISANDIDE LAADAL KAUPLES KUKESEENTEGA VAID ÜKS MÜÜJAPAAR, VÄRSKA KANDIST TULNUD KAJA JA MEELIS. Meelis ütleb, et tänavust seenesaaki ei anna mullusega võrreldagi. „Eelmisel aastal korjasime üle 500 kilo. Sel aastal kindlasti nii palju ei saa.”

Hetk kukeseenevõistluselt – märgistatud seeni otsiti Otepää linnamäe orust.

Üles tuli leida nummerdatud seened.

„Praegu hakkab jälle seeni tekkima,” teab Kaja. „Aga kui vihma peale ei tule, ei tule jälle mitte midagi. Sotsiaalmeedias räägitakse suurest puraviku- ja riisikasaagist. Aga meil Värska kandis pole midagi. Vaid mõni üksik riisikas.”

haselt rahulikus tempos. Veerand tunni jooksul tuli nummerdatud seentest võimalikult paljud 5000ruutmeetriselt alalt üles leida.

Läks tükk aega, enne kui esimene märgistatud kukeseen leiti. „Seened olid osavalt ära peidetud, aja teisi tikutulega taga,” kommenteeris seeneline, kes tõi finišisse kolm seent. „See oli täitsa päris võistlus – nagu sport,” lisas teine. „Aitas sportlik hasart ja hea vaist.”

SEENELE SAATSE SAAPASSE Seenemüüja Kaja sõnul on nende kandis hea seenekorjamiskoht, mis on niivõrd kuulus, et meelitab ligi ka kaugelt tulijaid. „Meile käib sinna nii massiliselt seenelisi. See koht Saatse saapa ääres on tuntud – auto on autos kinni ja kohalikke väga ei näegi, kaugelt tulijaid on rohkem. Sealkandis võib vabalt Vene poolele sattuda – isegi olen jooksnud algaastatel, kui ei teadnud veel õigeid koh-

ti. Eksimisvõimalusi on tõesti väga palju,” räägib Kaja, tundes samas ka muret: „Meie kandis on sel aastal rohkesti raiet tehtud, palju head metsa on maha võetud. Aga kui ei ole metsa, pole ka seeni.”

Festivalil oli kuulda, et praegu on kukeseentest puudus, vähemalt Lõuna-Eestis. Valiti ju ka Eesti kauneim kukeseen Otepääl välja kuue kandidaadi seast.

Festivalil peeti maha kukeseene korjamise võistlus Otepää linnamäe orus. Selleks oli orgu peidetud sada märgitud kukeseent, muru sisse, mätta taha või kaselehtede alla.

Stardipaugu kõlades astusid korjajad, käes korv, kilekott või torbik, võistlustulle – mitte aga joostes, vaid seenelisele ko-

N SHAR K , YOU CA ...

TO ST TR U

VÕITJA LEIDIS TOSIN SEENT Orgu peideti sada seent, seenelised noppisid neist 82. Võitja leidis 12 kikkaseent. Korraldajate teatel viis vähemalt ühe kukeseene minema vares.

Festivalil sai maitsta kukeseenetoite, näha seenenäitust ja

fotod: MaaRiUs sUViste

osaleda õpitubades. Seal räägiti kukeseeneroogadest ja -hoidistest, kuidas neid külmutada ja kuivatada ning miks kukeseen ei ussita.

Festivalist osavõtja sai lunastada viis eurot maksva käepaela, mis andis õiguse viies Otepää toidukohas degusteerida kukeseeneroogasid ning valida parim toit ja jook. Käepaela ostnute vahel loositi välja auhindu.

Bussitäie rahvast tõi Tallinnast festivalile Looduse Omnibuss, sõites koos ajaloolase Ain Mäesaluga, kes rääkis Otepääst.

Festivali korraldas mittetulundusühing OLAS koostöös kohalike ettevõtjate, vallavalitsuse ning Otepää turismiinfokeskusega ja keskkonnaameti Otepää looduskeskusega.

maa elu || ettevÕtja || 11

13. september 2018

Järvakandis tegutseva Club Cinema pub­ likurekord on 473 pidulist. foto: eRakoGU

Kuidas pidada ööklubi

1200 elanikuga Järvakandis? tOOMaS ŠaLda Maa Elu

saühing Tulihein peab Raplamaal Järvakandis juba 11 aastat ööklubi Club Cinema. Klubiga samas hoones tegutsevad kohvik ja köök, mis pakub catering’i ja toitlustab mitut kohalikku tehast. Maja teisele korrusele on sisse seatud väike hostel.

Ettevõtte omanik Mait Järvik (39) kinnitab, et kuigi riigi alkoholipoliitika on baari käivet enam kui kolmandiku võrra kärpinud, jätkab piirkonna üks väheseid ööklubisid vähemalt lähitulevikus samas vaimus, sest lisaks tööle ja leivale vajab inimene meelelahutust ka väljaspool suuri linnu.

KINO ASEMEL Mait Järvik alustas ettevõtlusega 1999. aastal pärast Kehtna Kõrgema Põllumajanduskooli lõpetamist, mil tema asutatud osaühing Tulihein hakkas Järvakandis tanklat pidama. 2003. aastal tulid majandusraskused, aga kaks aastat enne oli tegus mees jõudnud ära osta vana Järvakandi kinohoone. „Ostuga kaasnes kohustus näidata siin vähemalt kolm aastat filme. Kohustuse täitsin, aga kuna seansil käis keskmiselt neli inimest, lõpetasin selle esimesel võimalusel. Majas töötas kohvik, aga mõtlesin, kuidas tühjalt seisvaid ruume tulusamalt ära kasutada. Inspi-

ratsiooni sain Saaremaal sõpradega pidu pidades ja kinosaalist sai ööklubi. Piirkonnas sellist meelelahutuskohta polnud ja riskida polnud millegagi – tuleb mis tuleb. Oleme vastu pidanud kümme ja pool aastat,” võib Järvik rahul olla. „Tohutut sissetulekut klubija kohvikupidamine toonud ei ole, enamasti olen nende pidamisele lisaks teinud palgatööd.

Kõrvalt vaadates võib mu elutempo hullumeelne näida, aga kes teeb, see jõuab.”

Club Cinema tõmbab inimesi kokku üsna laiast piirkonnast. Järviku sõnul jõuab põhiline publik siia 40 kilomeetri raadiusest – Rapla, Märjamaa, Vändra, Pärnu-Jaagupi, Kehtna, Käru. Kõik oleneb peost ja esinejast, sageli sõidetakse kohale Pärnust või kaugemaltki. „Meile kõige lähem ööklubi on Raplas. Nii ei olegi tulist turujagamist ja võitlust iga kliendi pärast. Ajame oma asja – kui teeme seda hästi, käib rahvast, kui mitte, siis ei käi,” on tema sõnul asi lihtne.

Kollaste dressipükstega agressiivseid külakunne, kes ilmtingimata kellelegi peksa tahavad anda, tänapäeval Järviku kinnitusel enam keegi pelgama ei pea. Kohalikud ja külalised saavad kenasti ja rahulikult läbi. „Eks igasugust jama tuleb ette, aga meil on turvamees, ja politsei kohalolu on Järvakandis täiesti tuntav.”

VANUS EI LOE Järvakandis käib ööklubi pidamine Järviku sõnul täpselt vastupidises rütmis Pärnuga. „Pärnu dikteerib suurt osa Eesti ööelust. Kui suvi algab, läheb suurem osa rahvast nagunii Pärnusse pidutsema. Mujal Eestis on siis rahulikum. Teist suve tegime sel põhjusel enda klubis paarikuulise pausi. Kui korral-

dad ürituse, kuhu tuleb vähe rahvast, ei ole kellelgi tore olla.”

Club Cinema rekord on 473 pidulist, populaarsuse haripunktis olid tollal Hellad Velled. „Oleme sihiks seadnud, et tavapeod peavad tooma sisse nii palju, et saab kord või kaks kuus kutsuda esinema tuntumaid artiste. Igal nädalavahetusel pole see meie oludes mõistlik ja on majanduslikult liiga riskantne.

Esinejad meile hinnaalandust tee, nende hinnakiri on sama nii Tallinnas kui ka Järvakandis. Nii-öelda soodustust on meile teinud vaid mõned välismaised DJ-d, neist tuntuim Marc Van Linden. Kõige nõutumad kohalikud esinejad on olnud tavapärased Meie Mees, Patune Pool, Hellad Velled jne, aga nüüd on sama popiks tõusnud hoopis Nublu. Püüame siia tuua ikka neid, kes publikut kohale tõmbavad.

PÕHILINE PUBLIK JÕUAB SIIA 40 KILOMEETRI RAADIUSEST – RAPLA, MÄRJAMAA, VÄNDRA, PÄRNU-JAAGUPI, KEHTNA, KÄRU. Sel reedel hooaja avapeol astub üles räppar Bad Art, kel Youtube’is üle kolme miljoni vaatamise. Minu enda maitse esinejate valikus ei kajastu.

Meil ei käi ainult noored, keskealised ja vanemadki inimesed lõbutsevad nüüdisaegsete artistide ja rütmide saatel hea meelega. Teistpidi lähevad jälle noortele tänaseni hästi peale näiteks Kuldse Trio vanad hitid. Seega meie klubis pole vanus kuigi oluline,” arvab Järvik.

Reedeti ja laupäeviti avatud Järvakandi ööklubi omanik ise käib üritustel kohal

vaid iga peo alguses ja lõpus. „Enda uneaega püüan võimalikult vähe raisata. Kuna ma alkoholi ei tarbi, oli alguses mõndagi pidutsejat raske taluda, aga inimene harjub kõige ja kõigiga.”

KODUS JUUAKSE HULGI Ööklubi teenib sissetuleku peamiselt baarist ja vähemal määral piletite müügist. Seda ei saa muuta, nii on see kõikjal maailmas. Jutt, et Eesti alkoholipoliitika kahjustab kohalikku ettevõtlust, tüütab juba paljusid, aga nii see paraku on. „Aktsiis on nii krõbe, et paljudel pole raha baarist jooke osta, aga ega siis joomata jää. Nii toovadki inimesed ise Lätist alkoholi või lasevad kellelgi teisel tuua ja tarbivad enne klubisse tulekut kodus ära. Kui tuju pii-

savalt üleval, tullakse ehk välja lõbutsema. Ja kogus, mis enne pittu tulekut sisse kallatakse, on kindlasti suurem kui see, mida jõukohasema hinna korral klubist ostetaks. Nii et väide, et hoiame aktsiisi tõstmise kaudu inimesi alkoholist eemal, ei kehti üldse. Lihtsalt Eesti ettevõtja teenib vähem, aga rahvas tarbib rohkem.

Kõik tunnistavad, et kui Lätist juba tuua, siis võimalikult palju. Kui on suur varu, on lihtne liiale minna. Juhtub, et klubisse jõutakse umbjoobes, ja meie peame hoolikalt valima, keda üldse sisse lasta. Alkoralli algusega kasvas tõeliselt purjus inimeste hulk hüppeliselt, aga meie baari käive on 40 protsenti väiksem. Võime teha mis iganes nippe, aga need ei toimi.

Me ei tohi enam ühtegi alkoholi sooduspakkumist teha, seda kontrollitakse rangelt,” kirjeldab Järvik reaalsust.

Aktsiisipoliitika ei kahjusta tema sõnul mitte ainult ööklubide majandustulemusi. „Meil on oma köök, kus valmistame toidu oma kohviku jaoks ja pakume catering’i. Alkoralli on muutnud sedagi – kui varem telliti meilt peolauad täisteenusena, siis nüüd ei telli alkoholi meie kaudu enam keegi.”

Eelnevast hoolimata leiab Järvik, et kurta pole tal põhjust, sest paljud kolleegid-konkurendid on keerulisemas seisus. Kogu ööklubiäri läheb Eestis allamäge. „Hoone kuulub mulle, ma ei maksa renti nagu enamik teisi ööklubipidajaid. Mul ei ole mingeid igakuiseid kulutusi, mis tekitaksid raske koorma.

Kui hoonet uuendan, investeerin tehnikasse vms, ei ole mul nii suurt riski. Ööklubist loobuda ma esialgu ei kavatse. Kui situatsioon muutub, tuleb ka ise muutuda, sest kahjumit toota ei saa. Minu firmal on mitu tegevust, vajadusel toetab üks asi teist. Võtan oma tegemisi nagu tervikut. Olen seotud mitme teisegi projekti ja ettevõtmisega ning pean Järvakandit paigaks, kus on täiesti võimalik edendada ettevõtlust ja elada täisväärtuslikku elu.”

MÜÜ

oma vana ning

OSTA

uuem ja parem!

Maailma suurim RASKETEHNIKA portaal!

12 || vaRIa || maa elu

13. september 2018

Veidi närtsinud õunad kuiva­ vad paremini kui ülevalmi­ nud õunad, sellepärast võib suurema õunasaagi kor­ ral õunu kuiva­ tada ka talvel ja kevadel. foto: aRVo Meeks / lÕUNa-eesti postiMees

Lükime õunad nöörile tOiVO NiiBeRG

Räpina Aianduskooli õpetaja

Õ

unte kuivatamisel tuleb pöörata tähelepanu nende suurusele, valmidusele, värskusele ja nakkusest puutumatusele, aga ka sordile, sest mitte kõikidest sortidest ei saa head kuiva õuna.

Hea kuivatatud toote annavad enamasti õunasordid, millel on valge ja tihe sisu, hapu või hapumagus maitse: ‘Val-

ge klaarõun’, ‘Põltsamaa taliõun’, ‘Sidrunkollane taliõun’, ‘Sügisjoonik’, ‘Krügeri tuviõun’, ‘Krameri tuviõun’, ‘Borovinka’, ‘Aport’, ‘Safran pepin’, ‘Aia ilu’ jt.

Veidi närtsinud õunad kuivavad paremini kui ülevalminud õunad. Sellepärast võib suurema õunasaagi korral õunu kuivatada ka talvel ja kevadel. Kuivatatud magusad ja magushapud õunad ei kee kompotis, jäävad nätskeks ja maitsetuks. Varajased õunasordid (suviõunad) kalduvad ruttu kaotama lõhna ja värvust.

Väikesed, moondunud või vigastatud õunad vähendavad valmissaaduse väärtust, sellepärast tuleks need sorteerida, tükeldada ja kuivatada eraldi.

Sääraste õunte juurde võib li-

sada suurte õunte koored. Koori võiks üldse eraldi kuivatada ja kasutada teeks või valmistada kalja või koos melissi või piparmündiga maitsvat õunakooreteed.

Vajadusel tuleb tolmused õunad pesta ja lasta veidi aega taheneda. Õunad koorida õhukeselt ja puhastada plekkidest terava roostevaba noaga, püüdes võimalikult vähe kõrvaldada sisu. Õunad lõikuda 0,5 cm paksusteks viiludeks. Väiksemad õunad võib lõikuda neljaks ja suuremad kaheksaks sektoriks nagu mandariin. Väga õhukesed lõigud kuivavad paberjaks ja kaotavad maitse. Õunalõikude tumenemist saab vältida, kui kooritud õunalõike hoida mõni minut ka-

heprotsendilises sidrunhappelahuses (20 g sidrunhapet ühe liitri vee kohta) või 0,5–1protsendilises keedusoolalahuses (5–10 g keedusoola ühe liitri vee kohta). Seejärel lasta taheneda ja kuivatada. Õunalõikude tumenemist aitab ära hoida ka üheprotsendine askorbiinhappelahus (C-vitamiin).

Väiksema koguse korral võib kuivatatavad õunalõigud-viilud kasta lahusesse, mille valmistamiseks on võetud klaas vett, klaas mett ja ühe sidruni mahl. Samuti võib kooritud õunalõike väikeste kogustena sõelal minuti jagu blanšeerida (aurutada), lasta õhukese kihina paberil taheneda ja kuivatada.

Kuivatamiseks ettevalmis-

VALGESELG-KIRJURÄHN VAJAB JÄÄTMETSI OLaV ReNNO linnuteadja

S

uvi kaldub sügisesse.

Linnud, kel oli õnne pojad üles kasvatada, on suvisest sunnismaisusest priid. Mõned kaugemale talvitama siirdujad on meilt juba lahkunud, paljud on koondunud salkadesse või parvedesse ning kasutavad veel siinseid toiduressursse, et pikaks teekonnaks „kütust” – rasvavarusid talletada. Ka niinimetatud paigalinnud, kes ei lähe kodupaigast kuigi kaugele, uitavad oma pesitsusreviirist veidi laiemalt ringi – nende hulgas ka rähnid.

Kui meie kõige tavalisemat metsasanitari, suur-kirjurähni võib looduses liikudes kohata enam-vähem iga päev ja kõiksugu puistutes, siis tema suuremat kasvu sugulane – valgeselg-kirjurähn satub linnusõbra silma ette üsna harva. Ta elutseb peaaegu erandita leht- või segametsades ning suuremates parkides ja kalmistutel. Eesti läänesaartel ei pesitse see rähniliik üldsegi ja Põhja-Eestis leidub teda suhteliselt harvem kui lõunapoolsetes metsades.

Valgeselg-kirjurähn on pisut suurem kui hallrästas, muidugi lühema ja teravatipulise sabaga.

Musta-valgevöödiliste tiibade vahelt paistab kohe silma laialt valge tagaselg. Valkjas rind on peente mustade triipudega, kõhu- ja sabaalune on roosa. Isaslinnu pealagi on punane, emasel must.

See liik on levinud Euraasia segametsade vööndis Skandinaaviast Kaug-Idani ning Euroopa mägismetsades, Jaapanis

Isane valge­ selg­kirjurähn. foto: elMo RiiG / sakala

ja Kamtšatkal. Kõikjal häirib teda metsade intensiivne majandamine, mis kahandab pesitsemisvõimalusi ja halvendab toiduolusid. Nimelt vajab ta üleseisnud metsi, kus leidub vanemaid, poolkuivanud puid ja kõdupuitu. Põhiosa valgeselgkirjurähni toidusedelist moodustavad puukoore all või kõdupuidus elavad mardikad ja teised putukad, eriti nende vastsed-tõugud-nukud. Nokkamööda on ka öölaste ja teiste liblikate ning puiduvaablaste vaglad.

Ta on rähnide hulgas kõige „hoolsam” kuivanud või surevate puude tüvede ja jämedate okste paljaks koorija. Enamik toitu hangitakse maast kuni kolme meetri kõrguseni, ent laskutakse ka maapinnale, kus rähnide nokka satuvad seal leiduvad putukad sitik- ja jooksikmardikatest sipelgate-kuklasteni.

Maapinnal kulgeb seegi rähn hüpetega, tüve mööda ronides toetub ta jäigasulgsele sabale. Suve lõpul ja sügisel söövad valgeselg-kirjurähnid ka

marju, tammetõrusid ja sarapuupähkleid, mille kesta nad osavalt lahti raiuvad.

Ei ole nähtud, et see rähn männi- või kuusekäbidest seemneid kougiks, nagu teeb suur-kirjurähn oma „sepikojas”.

Talvel ilmuvad valgeseljad vahel linnutoitlate juurde, kus maiustavad eelkõige peki ja rasvakoonuste kallal.

Talve lõpupoole valib rähnipaar endale territooriumi ehk reviiri, mille suurus on keskmiselt ruutkilomeeter ja talve õnnelikult üle elanud paaridel tavaliselt sama, mis mullugi. Seda „tähistab” isalind heliliselt – kas oma tavalisi kutsehüüdusid (mahe güg, tumedam ja tasasem kui suur-kirjurähnil) või heledat läbilõikavat kiiret gjükrodu kuulda lastes. Nagu teisedki rähnid põristab ta, tagudes nokaga kuiva oksa pihta. Iga selline trummeldus kestab kuni 2 sekundit, mille vältel lind virutab nokaga vastu oksa umbes 40 korda. Põrinat korratakse üsna väsimatult.

Valgeselg on kirjurähnide seas kõige varajasem pesitseja. Veebruari lõpuks on ühiselt valitud pesapuu – kask, haab, sanglepp või mõni muu lehtpuu, mille tüvesse vähemalt kahe meetri kõrgusele isalind oma nokaga raiub-peiteldab pesaõõnsuse. See on kuni 40 sentimeetri sügavune ja kuni 18 cm läbimõõduga, lennuava diameeter on 6–7 cm. Hoolimata eelmistest aastatest säilinud pesakoobastest meisterdab pereisa ikka uue ja üliharva on täheldatud mulluse õõnsuse taaskasutamist.

Juba aprilli keskel muneb emalind peaaegu vooderduseta pesaõõne põhjale 3–5 valget ümarovaalset muna, mida kordamööda hauvad mõlemad vanemad. Pojad kooruvad keskmiselt kahe nädala pärast. Esimesel kaheksal elupäeval soojendab neid üks vanematest kogu aja, teine aga toob neile toitu.

Päeva kestel need rollid vahetuvad paar-kolm korda, ööseks aga jääb pessa emalind, isane ööbib mõnes vanas pesas. Kümnepäevaste poegade isu nõuab mõlema vanalinnu toiduretkel käimist. Pojad saavad lennuvõimeliseks nelja nädalaga, kuid jäävad seejärel veel pesaga seotuks ja vanemad toidavad neid kümmekond päeva. Osa rähnipaare soetab munakurna hiljem ja nii võib poegadega pesi leida juuni keskpaigani.

Valgeselg-kirjurähnid võivad langeda öösiti metsnugiste ja päeval kanakullide ohvriks.

Seadusetähe järgi kuulub see rähn II kaitsekategooria liikide hulka.

tatud õunad laotakse sõelale või raamile ja kuivatatakse 75–80kraadises kuumuses, vähendades temperatuuri 40 kraadini, kui õunad on juba kaotanud kaks kolmandikku veest. Kuivatamine kestab 8–12 tundi. Hapumad õunad kuivavad kauem. Kuivamisaja lõppedes tuleb temperatuuri alandada, sedasi saab vältida keemilisi muutusi ja lõhna kaotust.

Kuivatuse lõpuaja määramisel tuleb meeles pidada, et kuumal ja jahtunud tootel on eriline painduvus: kuumalt painduv õun võib jahtunult murduda. Normaalselt kuivatatud õuntest ei tule pigistades mahla ja need ei murdu painutades, vaid püsivad elastsetena. Pärast kuivatamist hoida õunu 2–3 päeva lahtiselt, aegajalt segada.

Kuivatatud õunte suhkrusisaldus tõuseb 40–50 protsendini.

Kodus võib õunu kuivatada koorimata või kooritult. Koorimata kuivatatud õunad jäävad maitsvamad, sest koore all on palju väärtuslikke toitaineid, aga need nõuavad hoolikamat kuivatamist. Sobivad väiksemad 4–4,5 cm läbimõõduga plekkideta puult koristatud õunad. Õuntelt eemaldatakse vorstileht-

KOORIMATA KUIVATATUD ÕUNAD JÄÄVAD MAITSVAMAD, SEST KOORE ALL ON PALJU VÄÄRTUSLIKKE TOITAINEID.

ri või südamikueemaldaja abil südamik ja aetakse nöörile, nii et üks õun jääb teisest 5–6 cm kaugusele.

Nii võib õunu kuivatada soemüüri ääres või saunas, aga ka päikese köetavas plekist õhurikkas varjualuses. Suurematel õuntel eemaldada südamik, lõigata 0,5 cm paksusteks ratasteks ja nöörida või asetada võimalikult väikese ülekattega üksteise kõrvale raamile nagu küpsised pannile ning kuivatada.

Praeahjus või pliidil kuivatades katta küpsetusplaat paberiga, asetada sellele ühekordse kihina õunatükid. Algsoojus olgu 80–85 kraadi. Pliidi kohal võib õunu kuivatada nöörile lükituna. Kütteperioodil saab õunu kuivatada radiaatori peal, millele asetada pappkarp õunalõikudega.

Suhkrustatult kuivatatud õunte saamiseks lõigata seemnetest ja südamikest puhastatud õunad 0,5 cm paksusteks ratasteks. 10 kaaluosa õunte kohta võtta 1 kaaluosa suhkrut, segada hästi läbi. Suhkruga segatud õunaviilud asetada linasest riidest kotti ja lasta seista, kuni üleliigne mahl on õunaviiludest välja nõrgunud (mahla kasutada morsi või kalja valmistamiseks). Nõrutatud õunaviilud asetada sõeltele ja kuivatada 60 kraadi juures. Sedasi kuivatatud õun on tõeline maiuspala televiisori- ja raamatusõbrale pikkadel talveõhtutel.

Moodsam õunakuivatusvahend on infrapunakuivati ehk dehüdraator, kus soojuskiirgus eemaldab rakkudest vee 35–(68) 75 kraadi juures. Selline kuivatus tagab lõppsaaduse suure toiteväärtuse aastateks.

maa elu || Hea teada || 13

13. september 2018

Seene- ja marjamüük tuleb deklareerida RiiNa MaRtiNSON Maa Elu

S

aagi korjamise ajal tuleb ikka ette, et oma viljapuud kannavad rohkem, kui pere süüa jõuab, või sunnib hasart metsast liiga palju seeni välja tooma ja tahaks ülejäägi rahaks teha.

Praegu ongi sotsiaalmeedia grupid täis omakorjatud saaduste müügipakkumisi. Igati kiiduväärt tegevus lisaraha teenimiseks, aga siin peab teadma, et sääraselt teenitud summa tuleb hiljem oma tuludeklaratsiooni kanda. Isegi kui müüte vaid ühe korvitäie puravikke. „Jah, selline müük tuleb tuludeklaratsioonis deklareerida, sest tegemist on maksustatava tuluga,” kinnitab Maksu- ja Tolliameti (MTA) maksuauditi üksuse juht Airi Lepassar. „Kui müüja on füüsilisest isikust ettevõtja, kes müüb omakasvata-

KUI ERAISIK TEGELEB MARJADE MÜÜGIGA PÜSIVALT JA NÄITEKS KASVATAB MARJU OMA TALUS, SIIS ON TEGU JUBA ETTEVÕTLUSEGA JA TA PEAB END ETTEVÕTJANA REGISTREERIMA.

Maksustamisel pole vahet, kas eraisik müüb kaupa laadal või internetis. foto: elMo RiiG / sakala

tud põllumajandussaadusi, on selline müük 2877 euro ulatuses maksuvaba.”

Lepassare selgitusel ei ole maksustamisel vahet, kas eraisik müüb kaupa laadal või internetis. Kaupade müügitulu deklareeritakse ja maksustatakse samadel alustel.

Kui marjamüük on eraisikule juhuslik tegevus ja ta ei ole ettevõtja, siis tuleb tal marjamüügist saadud tulu deklareerida kord aastas esitatavas füüsilise isiku tuludeklaratsioonis. Kui eraisik tegeleb marjade müügiga püsivalt ja näiteks kasvatab marju oma talus, siis on tegu juba ettevõtlusega ja ta peab end ettevõtjana registreerima.

Võiks ju arvata, et mõne

pangetäie ploomide või mustikate müük on sedavõrd pisike asi, et selle pärast paberit määrima ehk tuludeklaratsiooni täiendama pole mõtet hakata. „Tegeleme pidevalt vihjetega ja võtame riskianalüüsile tuginevalt inimestega ühendust, kui neile on vaja deklareerimiskohustust meelde tuletada,” kostab selle peale Lepassar.

Hiljuti levis meedia vahendusel uudis, et MTA võttis vahele viis registreerimata mustikakorjajat. Tookord polnud tegu siiski metsas toimetavate marjulistega, vaid ühe taluga, mille kontrollimisel leidsid ametnikud põllult viis mustikaid korjavat töölist.

Need korjajad ei olnud töötamise registris registreeritud

ja nendele tehtud väljamakseid ei kajastu ettevõtte tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioonidel, kuigi nad olid juba mõnda aega selles talus marju korjamas käinud.

Suhteliselt palju on räägitud, et MTA kontrollib ehitusobjekte ja toitlustusasutusi, et kontrollida töötajate registreerimist ja võimalikku ümbrikupalga maksmist. Suvel külastati mitut põllumajandusettevõtet kontrollimaks, kas marjakorjajad on tööandja juures registreeritud. Peamiselt kontrolliti maasikakasvatajaid juunis ja juulis Lõuna- ja Kesk-Eestis. Veel külastati üheksat põllumajandusettevõtet. „Kontrollisime 466 inimese registreerimist töötajate regist-

risse, neist registreerimata oli 125, mis teeb 27 protsenti. Ettevõtete osas, kus esines probleeme, alustasime menetluse,” räägib Lepassar.

Põhjuseid, mis inimesed ei ole tööle vormistatud, toodi välja igasuguseid. Näiteks kas pole jõutud või on unustatud; tööjõud vahetub kiiresti; tihti ei teatagi, kes on tööl, kuna asenduseks saadetud on pereliikmeid, kui ise pole saadud tulla. Samuti on üsna levinud selgitus, et alles täna tuli, esimest päeva tööl, nimetab Lapassar.

Maasikakasvatustes oli üsna levinud võõrtööjõu kasutamine ning mitu külaskäiku toimus koos Politsei- ja Piirivalveametiga.

14 || Ilma- ja taImetaRk || maa elu

13. september 2018

iLMataRk

JÜRi kaMeNik

ilmatark

TSÜKLONID PARASVÖÖTMES JA TROOPIKAS

V

Kui kibuvitsamari on kõva ega ole ussitanud, sobib see kuivatamiseks, et talvel teed teha.

foto: elMo RiiG / sakala

Metsamarjad

ootavad noppijat katRiN LUke fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

S

eptember ja oktoober pakuvad veel päikeselisi ilmu. On õige aeg korjata metsa äärest ja raiesmikelt marju, muidugi ka seeni.

Kibuvitsamari. Kurdlehisest kibuvitsast oleme juba augustikuus nelgi ja ingveriga (vt www.ravimtaimeaed.ee/retseptid) siirupit ja moosi keetnud.

Nende aeg hakkab lõppema, kuigi mere äärest mõne marja veel leiab. Kui mari on kõva ega ole ussitanud, sobib see kuivatamiseks, et talvel teed teha. Punakaid marju saab koguda siirupi keetmiseks. Ise olen neid alati ka sügavkülma pannud, et hiljem mahlapressiga toormehu valmistada. Sellest omakorda saab siirupit ja moosi teha, aga on hea ka haigena

sisse võtta, et saada C-vitamiini, mis tugevdab organismi vastupanuvõimet viirustele.

Harilik kibuvits on väiksema marjaga ja kasvab metsa veerel, tihti ka mereäärsel heinamaal, kadakate ja männimetsa kõrval. Marjakogumisaeg ongi nüüd, mil need on tumeoranžid või erkpunased ja kõvad. Marju korjatakse kinnastega, et käsi mitte torkida ja okastega kriimustada. Kuivad marjad tuleb kohe kuivatada. Õige temperatuur on uuringute järgi 80 kraadi kuue tunni jooksul, siis säilib C-vitamiin kõige paremini. Igas kuivatis ja ahjus pole see muidugi võimalik, aga kuivatada tuleks nii kiiresti, kui saab. Kuivatatud mari peab olema säravpunane ja ilma plekkideta.

KADAKAMARJADE KORJAMISEL PEAKS OLEMA PAKS NAHKKINNAS KÄES, MILLEGA SAAB MARJU OKSA KÜLJEST KAUSSI VÕI ÄMBRISSE RABISTADA.

Kibuvitsamarjades on peale C-vitamiini rohkelt teisigi vitamiine ja mineraale: karotiin, rutiin, raud, magneesium, räni, kaltsium, väävel, tsink, jood. Jahvatatuna sobivad need smuutisse ja küpsetistesse. Külmetuse korral – ka siis, kui tunned, et hakkad haigeks jääma – tasub teha kibuvitsateed koos ingveri ja nelgiga ning haigus jääb tulemata.

Kibuvitsamarjad soodustavad sapieritust. Kõhukinnisuse korral tasub enne sööki juua kibuvitsateed. Sellega ei tohi liialda, kui on trombioht.

Kadakamari. Õige oleks küll öelda kadakakäbi, mis värvub septembrikuuks siniseks ja just siis on õige aeg korjata.

Korjamisel peaks olema paks nahkkinnas käes, millega saab marju oksa küljest kaussi või ämbrisse rabistada. Kodus tuleb marjad puhastada sõelaga või tuulutades ja seejärel aeglaselt umbes 30 kraadi juures aeglaselt kuivatada. Kadakamarja tõmmisel on vedelikku väljutav, viiruste- ja mikroobivastane, seedimist soodustav

kÜLVikaLeNdeR: SepteMBeR Istutusaeg

iimasel ajal on meedia huviorbiiti tõusnud Atlandi ookeanil tegutsevad troopikatsüklonid, eriti nende intensiivne vorm orkaan. Sel nädalal tegutseb Atlandil korraga koguni 3 orkaani, millest Florence on vähemalt 4. kategooria, jõudes nädalaga USAsse, tekitades ulatuslikke purustusi, teisalt aga Vaikne ookean, mis tipnes septembri keskpaigaks ülitaifuuni TY 1822, Mangkhutiga (vt täpsemalt Jaapani Meteoroloogiaagentuurist https://www.jma. go.jp/en/typh/). Ka Eestis on ilmad tormised, sest läänetsüklonid on vallutanud Läänemere regiooni. Seetõttu teen juttu nii troopikas kui parasvöötmes möllavatest tormidest.

Kõigepealt, mis on üldse tsüklon.

Mõistet „tsüklon” kasutatakse kirjanduses ja kõnepruugis väga sageli kõrvuti „madalrõhkkonnaga”. Harjumuspäraselt peetakse tsükloniks ümbritsevast madalama rõhuga ala. Kui aga süüvida tsükloni mõiste sisusse, viitab see tegelikult suletud tsirkulatsioonile, seevastu „madalrõhkkond” tähendab ümbritsevast madalama rõhuga piirkonda. Kuna mõlemad nähtused on tavaliselt seotud, tulenebki sellest näiline sünonüümsus. Eeltoodu ajendil saab õhurõhukaardi puhul rääkida madalrõhkkondadest, aga mitte tsüklonitest.

Kõige märkimisväärsemad on barokliinsed ehk parasvöötme- ja troopika(fronditud) tsüklonid. Olenevalt sellest, millist tüüpi parasjagu käsitletakse, on ka nende tekkekoht ja -viis erinev.

Troopikatsüklonid tekivad valdavalt barotroopses troposfääris, st seal, kus on ühtlaselt kuum õhumass ega ole fronte, st puudub õhumasside vastasseis; need saavad oma energia vaid kondenseerumissoojusest. Troopikatsüklonid saavad tekkida ainult ookeanide (ulatusliku veepinna) kohal. Seevastu parasvöötmetsüklonid tekivad barokliinses troposfääris, st seal, kus on märkimisväärne õhumasside vastasseis – sel juhul esinevad sooja-külma õhu advektsioon ja frondid, saades seega oma energia barokliinsetest protsessidest. Need tsüklonid võivad tekkida nii maismaa kui ka ookeanide kohal.

Tormid, millest viimasel ajal palju meedias räägitakse, on troopikatsüklonid. Need saavad tekkida vaid väga sooja ja ulatusliku veepinna kohal. Seega pole Eestis tingimusi nende tekkeks ega kohalejõudmiseks. Tavaliselt saab troopikatsüklon alguse rünksajupilvede kogumist, mis satub näiteks Aafrikast üldise idavooluga ookeani kohale ja milles on õhurõhk ümbritsevast madalam (nn idalaine).

Eestit räsivad ikka ja ainult parasvöötmetsüklonid. Üht sellist saime tunda kolmapäeval (12.09), kui läänetsüklon liikus üle Skandinaavia ja Soome. See lõpetas südasuvise soojuse (7. septembril kuni 27,7 °C Tallinnas); ilmamuutusega kaasnes kohati tugev äike (peamiselt 9. ja 10. septembril).

Tugevas läänevoolus saabub järjestikku madalrõhulohke ja osatsükloneid.

Need toovad kaasa tuule tugevnemisi ja vihma, kuid hoiavad õhutemperatuuri kõikjal alla 20 kraadi. Et pilviste ja tuuliste ilmadega on ööd suhteliselt soojad, siis ei ole öökülmaohtu.

toime. Välispidiselt tarvitatuna vähendab tselluliiti ja leevendab reumavalu. Kasutatakse vannivees (ka kadakaokste tõmmist), kreemides, salvides, seepides.

Kadakamari on tegija köögiski, nendega maitsestatakse liha (eriti lamba- ja ulukiliha) ja kala. Soomes valmistatakse kadakamarjadega hapukapsaid, kalja jm jooke. Kadakamarjadega ei tohi liialdada, kui on neerukoepõletik või muu neeruhaigus.

Jõhvikad sobivad neeru- ja põiepõletike leevendamiseks, aga ka külmetus- ja viirushaiguste vastu. Jõhvikaid saab säilitada sügavkülmas või lihtsalt vees. Keedetud külm vesi valatakse puhastatud jõhvikatele, purk suletakse ja pannakse keldrisse. Nii säilitasid neid marju meie vanaemad, minugi lapsepõlves oli talvel jõhvikate peal olnud vesi üks vitamiiniallikas. Vesi sobib joogiks ja marju saab kasutada toormoosiks, pudru peale, salatitesse, lisandiks hapukapsale ja kookidele.

Pohlad on samuti kasulikud neeru- ja põiepõletiku korral, reuma ja külmetushaiguste raviks. Pohladki säilivad hästi lihtsalt vees, aga on väga head ka suhkrusiirupis, toormoosina ja smuutina. Kes suhkrut ei taha või ei tohi kasutada, võib kohe tarvitatava smuuti ja toormoosi sisse lisada ksülitooli, agaavisiirupit, steeviat jm looduslikke magusaineid, mida pakuvad ökopoed. Need ei tõsta veresuhkrut ega anna kaloreid.

Kukemari on igihaljas madal roomav taim, mis kasvab liivases männimetsas. Marjad on mustad ja vesised. Ekslikult on kukemarja peetud mürgiseks. Põhja-Euroopas on kasutatud marju janu kustutamiseks, ürti närve rahustava, vererõhku alandava ja krambivastase vahendina. Marjadest on tehtud mahla ja siirupit, aga koos hapukate marjadega, sest kukemarjamahl on üksi mage.

Kukerpuumarju võib leida kadakate vahelt ja kiviselt pinnalt. Paljudel kasvavad kukerpuud aias ilupõõsana. Marjad valmivad septembris ja oktoobriski võib neid veel leida. Hapu maitsega, nende mahlaga tehtud barbarissikommid on meilgi müügil olnud. Marjad sisaldavad karotiine ja C-vitamiini, sobivad andma haput maitset siirupisse, marinaadi, kompotti, moosi. Kukerpuu marjadest valmistatud mahlal või moosil on kõhukinnisust vähendav toime.

Nautige sügisesi päikesepaistelisi päevi looduses ja varuge talveks vitamiine ja mineraale.

14. R 15. L 16. P 17. E

Leht Leht, alates kl 03.45 vili Vili

06.53 19.36

02.15

Vili, alates kl 14.08 juur

18. T

Juur

19. K

Juur

20. N

Juur, alates kl 02.52 õis

21. R

Õis Aiatöödeks sobimatu päev

kUUkaleNdRi koostaJa siGNe siiM, 2018

MAA

TULI

VESI

ÕHK

maa elu || aed ja kodu || 15

13. september 2018

Õrnad õitsejad külma eest varjule Säde Lepik Maa Elu

oduaedades kohtab järjest rohkem kauneid Lõuna-Aafrikast, Lõuna-Ameerikast jm soojema kliimaga paikadest pärit lilli, mille jaoks meie talved on liiga karmid või heitlikud. Osa taimi on piiripealsed – soodsa talve võivad need väljas aedniku pandud katte või koheva lumevaiba all ka üle elada. Talve iseloomu ette ei tea. Kes soovib pehmemaga kliimaga läänesaartel, rannikul või väga hea kohakliimaga paigas katsetada, võib ju proovida niisuguseid taimi väljas talvitada.

Risk on parajalt maandatud, kui toote mõne sellise siiski sisse ja osa sama taime sibulaid vms jätate välja.

HIIDHÜATSINT JA TUTTLIILIA Lõuna-Aafrika mäestikest pärit hiidhüatsindid õitsevad erinevalt teistest hüatsintidest alles suve lõpul. Valkja hiidhüatsindi (Ornithogakum candicans sün. G. candicans) kuni meetri kõrgusel õisikuvarval puhkevad pikas õisikus valged longu hoidvad umbes 3 cm pikkused õiekellukad. Taime juurmised lehed on umbes 5 cm laiused.

Natuke madalamal ja laiemate lehtedega rohekal hiidhüatsindil (G. viridiflora) on helerohelised õied.

KANNATAIMED KAEVAKE KOHE PÄRAST ESIMESI ÖÖKÜLMI PEENRAST VÄLJA, SEST NENDE RISOOME VÕIB KAHJUSTADA JUBA ÜHEKRAADINE KÜLM. Mägede asukana ei ole hiidhüatsindid meilgi kõige suuremad hellikud ja need võite lumerikka talve lootuses üles võtmata jätta, kui multšite kasvukoha turba või kuivade puulehtedega või katate kuuseokstega. Hiidhüatsindid kardavad liigniiskust rohkem kui külma. Rohekas hiidhüatsint peaks olema talvekindlam. Mõned hiidhüatsindisibulad võiks aga alati oktoobris välja kaevata, ületalve hoidke neid õrnalt niiske turba sees ja ruumis, kus temperatuur ei lange alla 0 ega kerki üle 10 kraadi.

Samuti Lõuna-Aafrikast pärit tuttliiliaid (Eucomis) kasvatatakse meil nii terrassivaasides kui ka lillepeenras. Nende õisikud lõpevad lehetutiga ja kerge sarnasuse tõttu ananassiga hüütakse neid inglise keeles ananassililledeks (Pineapple plant). Valkjad õietähekesed on koondunud tihedasse õisikusse, efektsetel sortidel on valge ja rohelise kõrval ka teisi õieja lehetoone.

Tuttliiliale meeldib soe tuulevarjuline kasvukoht ja parasniiske viljakas kasvumuld. Kui taime lopsakad lehed sügisel kolletuvad, on aeg selle sibulad üles võtta. Kuivatatud sibulaid hoidke kuivas, jahedas ja pimedas ruumis. Aprillis istutage need parajalt niiskesse mulda. Seda-

si ette kasvatatud taimed saate taas välja viia pärast öökülmaohu möödumist.

KANNAD JA KAERALILLED Kaunite aedkanna (C. x generalis) sortide õietoonid ulatuvad punasest ja oranžist valgeni ja selle suured lehed oleksid justkui banaanitaime omad. Lehed ei pruugi olla ainult rohelised, on ka punaste, punase- ja kollasetriibuliste ning kollaselaiguliste lehtedega sorte.

Eksootilised kannad pärinevad Kesk- ja Lõuna-Ameerika troopilistelt aladelt. Kõige tuntum liik india kanna (Canna indica) kannab eksitavat nime, sest kasvab looduslikult hoopis Kariibi mere saartel. Koduaias ootavad need head huumusrikast mulda ning korralikku kastmist ja väetamist.

Kannataimed kaevake kohe pärast esimesi öökülmi peenrast välja, sest nende risoome võib kahjustada juba ühekraadine külm. Lõigake varred tagasi, nii et alles jääb u 20 cm kõrgune tüügas. Suurema mulla võib ära raputada. Laske risoome ümbritsevatel tüügastega mullapallidel natuke taheneda ja tõstke need siis suurde kasti. Hoiukohas ei või risoomidel lasta päris läbi kuivada.

Et seda ei juhtuks, täitke kast niiske turbaga ja hoidke seda keldris vm ruumis 5–10 kraadi juures. Lausa kevadeni neid sinna unustada ei saa, paari kuu pärast tasuks kast üle vaadata ja kui turvas on kuiv, see taas niiskeks piserdada. Risoome on säilitatud ka niiskes liivas.

Konteineris kasvavad tagasilõigatud taimed saab hoiule panna oma kasvunõus. Kannafännid soovitavad neid uhkeid lilli kasvatada siiski pigem peenras, taimed kasvavad siis võimsamad ning õitsemine on varasem ja külluslikum.

Liiga soojas ruumis hakkavad kannad enneaegu kasvama, külmas ja niiskes ruumis lähevad risoomid hallitama või mädanema. Kannasid paljundades võite risoome jagada märtsis või aprillis. Siis jälgige, et igale risoomitükile jääks üks-kaks elujõulist kasvupunga. Kuivanud lõikepinnad katke puusöepulbriga. Rammusas lillemullas ettekasvatatud taimed istutage välja juunis, kui enam pole külmaohtu ja ööselgi on sooja 10 kraadi ümber. Istutusaugu põhja oleks hea panna hobusesõnnikut, sest kanna armastab sõnniku lagunemisel eralduvat soojust. Kui seda pole, andke kaasavaraks kanakaka komposti.

Tänavu jäid Tallinna linna­ haljastuses silma valged kannad koos siniseõieliste suvelilledega. foto: säde lepik

HIIDHÜATSINDID KARDAVAD LIIGNIISKUST ROHKEM KUI KÜLMA. ROHEKAS HIIDHÜATSINT PEAKS OLEMA TALVEKINDLAM. Kitsaste lehtede kohal kaarduvate varte tipus paiknevate punastes jt soojades toonides õiekellukestega kaeralilled (Crocosmia) kasvavad looduslikult Lõuna-Aafrika rohumaadel. Kõige külmakartlikumad taimed need pole, kuid kindluse mõttes võiks nende mugulsibulad siiski koos gladioolidega üles võtta. Läänesaartel ja rannikul võite ju riskida

ja need kuuseokste vm kaetult mulda jätta.

Kuivatage ja puhastage mugulsibulad ja viige hoiule jahedasse õhurikkasse ruumi, kus on paar plusskraadi. Valgust pole seal tarvis, kuid ruum ei tohi olla väga kuiv, sest siis kuivavad mugulsibulad ära. Seepärast on kaeralille mugulsibulaid kindlam kevadeni hoida kergelt niiskes liivas või turbas. Kui kasvatate kaeralilli aiavaasis vm anumas, saate need sellega talvituma tuua. Kevadel istutage mugulsibulad värskesse rammusasse mulda. Anumas ettekasvatatud kaeralilled hakkavad natuke varem õitsema.

TÕRVIKLIILIA, GLADIOOL JA DAALIA Lõuna-Aafrika taim on ka tõrvikliilia (Kniphofia), millel on nii hõõguvate süte ja tuleleegi karva kui ka kollaste ja valgete õisikutega sorte. Pärast esimesi öökülmi kaevake tõrvikliilia risoomid puhmikut lõhkumata välja ja pange

niiske turbaga täidetud kastis hoiuruumi, kus on mõni kraad sooja. Et risoomid läbi ei kuivaks, võiks turvast talvel kergelt piserdada.

Gladiool on kõigile vana tuttav, kuid ka kultuurgladioolide esivanemad pärinevad LõunaAafrikast. Gladioolikogujad sügisel nende ülesvõtmisega väga ei rutta. Õieilu tahetakse ju võimalikult kaua nautida ja gladioolide lehed peavad jõudma enne kolletuda. Varred lõigake ära mugulsibula lähedalt, pikki tüükaid ei maksa jätta. Mugulsibulaid on haigustekitajate tõrjeks kuivatatud näiteks saunas: hoides seal nädala jooksul päeval sooja umbes 40 ja öösel 25 kraadi ümber. Enne kuivatamist on mugulsibulaid kastetud kaaliumpermanganaadi lahusesse. Mugulsibulaid võib kevadeni hoida ruumis, kus sooja 5–10 kraadi. Umbes kuu enne mahapanekut võib need tuua toasooja ja ära puhastada.

Enne esimest öökülma on Kesk-Ameerikast pärit daalia-

te õitseng meil tihti haripunktis. Et üks öö kogu ilu ära ei rikuks, katsuvad aednikud külma taimi katteloori või paberi sisse mässides üle kavaldada. Appi on võetud soojapuhurid, suitsuküünlad, puulehevõi turbasuits, piserdamine 20–40kraadise veega jms. Tugevamate külmade korral on neist võtteist vähe abi ja kui külm on kolmandiku daalialehtedest ära võtnud, tuleb nende juurmugulad kindlasti välja kaevata.

Kui külm muudab varred pehmeks, jõuab vihmavesi õõnsaid varsi mööda ruttu juurekaelani ja seal võib tekkida mädanik. Daaliaid hargiga välja kaevates katsuge hapraid muguljuuri mitte vigastada ega juurekaelalt lahti murda, sest sealt arenevad uued pungad.

Lõigake lühikesi tüükaid jättes varred maha ja laske juurekogumeil nt kasvuhoones mõned päevad taheneda. Seejärel pange need kastidega kuiva jahedasse hoiuruumi, kus sooja on kuni 5 kraadi.

16 || Ettevõtja || maa elu

13. september 2018

Kümme aastat magusat elu Reet Saar Maa Elu

P

aljud Märjamaale sattunud imestavad, et siin on nii palju väiksemaid ja suuremaid kauplusi. Kogu selles äride külluses on üks nišipood – Magus Maius, mis augustis tähistas kümnendat sünnipäeva.

Poe omanik Elle Vesinurm alustas 19 aasta eest maiustuste hulgimüügifirmas, kus töötab tänaseni. „Kui olin kaks aastat teistele kaupa pakkunud, tuli mõte, et võiks teha oma kommipoe. Kunagi lapsepõlves on ju kõik lapsed poodi mänginud. Ka mina „müüsin” läbi akna kommi ja šokolaadi, nüüd tahtsin seda teha päriselt,” meenutab ta lähtepunkti.

Selgus, et sobivat äripinda Märjamaal leida pole üldse lihtne, kulus lausa viis aastat. Vaja oli kohta, kus oleks aasta ringi ühtlane temperatuur, muidu kauba kvaliteet kannatab. Kui ühes peatänava-äärses vanas hoones hakati tegema remonti, saadi omanikuga rendipinna osas kaubale ja renoveerimisel arvestati juba tulevase kommipoe pidaja soovide-vajadustega.

KA OSTJATE SOOVID ANNAVAD UUSI MÕTTEID. KUI KEEGI MIDAGI EKSTRA TELLIB, PÜÜAB POOD SEDA HANKIDA. Vahelepõikeks olgu öeldud, et korda tehtud vana puumaja fassaadil on sepistatud tähtedega kirjas hoone nimi – Kirju Kummut. Nimi oli avamise ajal väga täpne, sest majaomanik pidas taaskasutuspoodi. Nüüd on sellel pinnal lastehoid. Lisaks on siin kommipood ja käsitööpood, küünetehnik ja teisel korrusel mõned korterid. Nii et ühe katuse all on jätkuvalt kirju sisu.

Kogu hoone polnud veel päris uut kuube saanud, kui kommipood 2008. aastal uksed avas. „Kui ma poleks sel hetkel alustanud, siis täna ei teeks ma seda enam iialgi – vaata, kui palju on nüüd alevis toidupoode, ja igaühes müüakse ka maiustusi,” toob Elle Vesinurm välja peamise muutuse. Kommipoe lähedal asuv tollase nimega Säästumarket seisu veel ei muutnud, pigem tõi ostjaid siia piirkonda, kes üksiti astusid ka tema ärist läbi.

Kui alevi teises servas avati suurema kaubavalikuga Maxima, „siis ostja ekstra enam siia otsa maiustusi ostma ei tule”.

Tänavu detsembris lisandub Märjamaa ketipoodidele Rapla Tarbijate Ühistu Konsum, mis konkurentsi veelgi pingestab.

OTSITAKSE UUT KAUPA „Et ellu jääda, tuleb otsida tooteid, mida teised lähikonnas ei paku,” ütleb omanik välja teada tõe. Alustades olid müügil kommid-küpsised, teed-kohvid ja pähklid. Esimestel aastatel võeti vastu tortide-kringlite tellimusi, mida pealinnast kohale toodi. Pisikeses poes, kus müügipinda paarkümmend ruutmeetrit, olid algul kaubariiulid vaid seinte ääres, nüüd on keskpõrandki tihedalt täis. „Uute poodide tulles hakkasime otsima uusi kaupu. Näiteks on lisandunud loodus- ja tervisetooted. Kuna mahe- või ökotooteid müüvad teisedki alevi toidupoed, pean mina pakkuma midagi teistsugust,” kõneleb Elle. Vabadel päevadel otsibki ta säärast kaupa. Ka ostjate soovid annavad uusi mõtteid. Kui keegi midagi ekstra tellib, püüab ta seda hankida.

Seinasuuruses riiulis on eri riikide komme ja küpsiseid. Aja märgina pakutakse mitme valmistaja käsitööšokolaade. Lett on nagu omamoodi kalender, tihedalt täis päevateemalist

kaupa. Õppeaasta algusega sobivad martsipanist kooliteemalised maiustused, sõbrapäeva ja jõulude paiku ilmub vastav valik. Veebruaris vabariigi aastapäeva ajal sai osta lausa rahvusvärvides juuste. „Kommipood müüb kõike,” sõnab Elle, kui küsija seda kuuldes kulmu kergitab.

Kuna küpsetajaid on rohkesti, on suures valikus vahvlist, martsipanist ja suhkrust tordikaunistusi, rääkimata alustest ja karpidest, kuhu maius peale või sisse panna.

Kooliteemaga kaasas käimiseks on praegu puisteks pakkuda palju numbreid ja tähti.

Sügise poole tulevad igasugused käsitöökastmed ja -moosid.

KÜLAVANEM JA KOMMIPOODNIK 2005. aastast on Elle Vesinurm Märjamaa lähistel asuva 40 elanikuga Tolli küla vanem. Tegusal külal on ühised ettevõtmised: kevadine talgupäev, jaanilõke ja suve lõpetuseks pannkoogiõhtu, kokku tullakse ka jõuluajal.

Suviti on korraldatud väljasõit, et Eestimaad avastada. Tänavu viis see kaheks päevaks Lääne-Virumaale, giidiks kohalik õpetaja Pille Vanker. „Ta alustab juttu, kui buss liikuma hakkab, ja lõpetab koju tagasi jõudes. Me võime ju sõita mööda Eestimaad ja näha paljugi läbi autoakna, aga tausta ei tea. Meie giidil on alati tehtud põhjalik kodutöö,” tunnustab külavanem.

Kommipoodi tulijale lööb ninna magus lõhn, omanik ise seda enam tähele ei

pane. Ega ta ise eriti ka kommi söö. Vahel on kodus küll öeldud, et võiks pisut „tööd koju kaasa tuua”, aga seda juhtub harva.

VÕLAD SAID KIIRESTI TASUTUD Sünnipäeval käisid paljud ostjad poeperet õnnitlemas. Loomulikult annab selline kiitus omanikule indu, kui öeldakse: teie käest saab kõike. Magusal Maiusel on püsikliente, kes käivad Pärnust, Haapsalust, Raplast ja Lihulast just siinse kaubavaliku pärast. „Otsimegi tooteid, mida ketipoed ei müü. On neid, kes ostavad siit kõigile pereliikmetele jõulukingitused. Samas näen aknast mööda jalutamas kohalikke, kes pole kordagi sees käinud.

Mõni ütleb, et ta magusat ei söö, aga me ei paku ainult magusat, on ka muud,” kinnitab omanik.

Ta nõustub, et nišikauplusena pole kerge väikeses kohas ellu jääda, aga seni on see päris hästi õnnestunud. Alguse spurt oli koguni nii hoogne, et augustis avatud poe võlad olid sama aasta detsembriks kõik makstud. „Tänavu läheb kõik vanaviisi, siis vaatame, kuidas edasi. Uue poe tulek tähendab, et konkurents Märjamaal tiheneb veelgi. Rahvast maale juurde ei tule ja palgad ei kosu. Iga uus tulija võtab teistelt midagi vähemaks, seega raskemaks läheb kõigil. Siiski tuleb olla optimist ja loota, et kõik läheb hästi,” lausub Elle Vesinurm.

Uusi plaane ta avama ei kipu, aga võib aimata, et tagataskus ideid juba on.

Magusa Maiuse omanik Elle Vesinurm otsib kaupa, mida asula ketipoed ei paku.

Foto: Reet Saar

Võru I põhikooli, Võrusoo põhikooli, Võru Kreutzwaldi gümnaasiumi ja Võru Kreutzwaldi kooli vilistlased!

VILISTLASTE KOKKUTULEK 20. oktoobril 2018

KONVERENTS

Ajakava:

12.00 - algab registreerimine Võru Kreutzwaldi koolis (Kooli 7, Võru) 12.00–15.00 vilistlastele avatud Võru gümnaasium (Seminari 1, Võru) 12.00–16.00 Võru Kreutzwaldi kooli sööklas ootab vilistlasi koolilõuna 15.00 Ilmar Reimani mälestuspingi avamine Võru Kreutzwaldi kooli juures 16.00 pidulik kontsertaktus Võru Kandles 18.00 Võru Kreutzwaldi koolis avatud klassiruumid lendude koosviibimiseks 19.00–24.00 vilistlaspidu Võru Kreutzwaldi koolis - tantsuks ansambel Nukker Kukeke ning DJ Keven K, avatud kohvikud 19.00 võimalus klassidel ja lendudel koolimajas pildistada Osavõtumaks 15 eurot kanda SA Võru Kreutzwaldi Kooli Fondi arveldusarvele SEB Pank EE541010402018150006 hiljemalt 12. oktoobriks.

Makse selgitusse märkida lõpetatud kooli nimi, vilistlase nimi, lõpetamise aasta ja/või lennu number.

20. oktoobril kohapeal tasudes osavõtumaks 20 eurot.

Info vilistlaste kokkutuleku kohta tel 782 8107.

"Nüüdisaegne metsanduspraktika eri riikides.

Võimalikud infotehnoloogilised suunad Eesti metsanduses."

Hakkimine ja tasumine kiirelt.

Pakume aastaringset koostööd.

Ostame hakkimiseks

10.30 11.00 11–15.35

Kohv, kirjapanek Konverentsi algus Nüüdisaegsed metsanduspraktikad Taanis, Prantsusmaal, Brasiilias ja USAs 15.40–16.30 Paneeldiskussioon. Metsanduse infotehnoloogiliste tulevikusuundade üle arutavad IT-arendajad Eestist 16.30 Lõpetamine

VÕSA ja RAIEJÄÄTMEID

HD Forest 20. konverents

Tel 528 5800, andrus@reinpaul.ee

Registreeru www.hdforest.ee/konverents Täpsem info kodulehel www.hdforest.ee

NB! Konverentsil sünkroontõlge.

Jakob Hurda konverentsisaal

EESTI RAHVA MUUSEUM Muuseumi tee 2, Tartu