Page 1

ISSN 2504-5865

9

772504

586014

VÄINO HALLIKMÄGI: MUL ON OLNUD MÕNEL AASTAL LAEV VEES JÕULUDENI JA NATUKE ÜLE KA. OLENEB ILMAST, KUID JÕULUDE AJAL OLEN VEEL SÕITMAS KÄINUD KÜLL.

TORMIKAHJUD JA KINDLUSTUS

KUI TULEB TORM, SIIS TEAME, ET PUUD KIPUVAD KUKKUMA MAJADELE, AUTODELE, AEDADELE, JA HOMMIKUL OLEME VALMIS, ET HAKKAB KAHJUJUHTUMEID TULEMA.

PEAST PITSILINE

KUI LIINA LANGI KÜMME AASTAT TAGASI HAKKAS PUSIMA, KUIDAS KUDUDA HAAPSALU RÄTTI, EI OSANUD TA ARVATA, ET PITSIKUDUMISEST SAAB KOGUNI LEIVATÖÖ.

11. OKTOOBER 2018 • NR 41 (174) • HIND 1 €

AJALEHT ETTEVÕTLIKULE MAAINIMESELE

Maal oled üks vähestest, linnas üks paljudest MAARiUs sUVisTE Lõuna-Eesti Postimees

aar aastat tagasi küsis üks tuttav minult, kui raske on teha talupoodi. Vastasin, et teha on lihtne, elus hoida aga hoopis keerulisem,” ütleb Põlvasse talupoe ja kodukohviku Tillu rajanud Eve Veski. „Arvan, et minu puhul on kaasa aidanud mu isikuomadused: mitte pikalt enne teele asumist põdeda ning otsused ja plaanid teha lähtuvalt tekkinud olukorrast,” jätkab Veski. „Ega Tartust Tallinnasse sõites saa ju ka iga meetri kohta valmis mõelda, mis seal kõik juhtuda võib. Siis jääksid sõidud sõitmata, sest Laeval võib auto ette joosta põder või Puurmanni sild olla kaetud kiilasjääga.” Tillu kodukohviku taga alustas osaühing Talutoit 2011. aastal. Esmalt avati uksed Põlva talupoena, kohvik tuli hiljem. „Meie soov oli toona ja on praegu pakkuda kohalike ja kodumaiste väiketootjate kaupa. Ise küpsetasime ainult leiba. Kõik ülejäänud kaubagrupid alates värskest lihast kuni pagaritoodeteni on teiste lahedate tegijate toodang,” räägib väikeettevõtja. Tänaseks on Tillu tuntum, sestap kutsuvad tegijad ennast tillukateks. Veski lisab, et talu-

TILLU ÜKS ERIPÄRA ON SEE, ET KOHVIKUS TÖÖTAVAD INIMESED, KES POLE SEDA AMETIT KOOLIS ÕPPINUD, VAID TEEVAD SEDA KIREST JA ARMASTUSEST OMA TEGEVUSE VASTU.

Tillu algus: esmalt avati uksed Põlva talupoena, kohvik tuli hiljem.

Eve Veski sõnul on väikeettevõtjal maapiirkonnas ellu jääda paras katsumus.

foto: maariUs sUviste

foto: arvo meeks / lÕUna-eesti postimees

poe osa on endiselt alles, kuid moodustab käibest viiendiku. „Leiva toovad lauale meie pagar, kondiiter ja toitlustus.” PALKMAJAEHITAJAST PEAKOKAKS Veski arvab, et tema ei erine paljudest teistest, kui ütleb: kui ma siis oleksin teadnud kõike seda, mida täna, ei oleks Tillut arvatavasti olemas. Kuigi ta sai töötukassast alustava ettevõtja toetust, kattis see vaid osa alustamise ja käivitamise kulust. Ja kui keegi maksaks välja kõik töötunnid, mida ta Tillusse panustanud on, võiks ta võtta väga pika puhkuse. Oluliselt kergemaks on ettevõtluse teekonna tema jaoks teinud pere toetus. „Kaasa, kes on sinuga ühel lainel, toetab, kuulab ja annab nõu, on hindamatu kingitus,” lausub Eve Veski. Juba üle viie aasta veetakse Tillu vankrit kahekesi, sest

Eve elukaaslane Targo on kohviku peakokk. Tillu üks eripära on see, et kohvikus töötavad inimesed, kes pole seda ametit koolis õppinud, vaid teevad seda kirest ja armastusest oma tegevuse vastu. Nii on peakokk erialalt palkmajade ehitaja ja kondiiter jurist. Eve Veski ise pole päevagi majandust ega juhtimist õppinud. „Võib-olla annab see teinekord tunda ning võib-olla oleksid mõned tegevused läinud lihtsamalt, kuid nii tore on pidevalt õppida,” kinnitab ta. Praegu toimetab Tillus iga päev seitse inimest. Suviti lisandub veel paar-kolm. „Töötaja leidmine on tõesti paras peavalu. Mulle meeldib, kui kaader on paigas ja inimesed valdavad oma tööd, sest iga uue inimesega läheb umbes aasta jagu, et ta jagaks oma tööd nii-öelda une pealt. Samuti joonistuvad selleks ajaks välja inimese isikuomadused,” kõneleb Veski.

Ta lisab, et alles siis oskab juht jaotada tööülesandeid nii, et arvestab töötajate tugevuste ja nõrgemate kohtadega. „Leian, et väikeses ettevõttes on just personaalsus, mida töötajale saad pakkuda, meeskonda liitev ja motiveeriv aspekt. Samuti proovin ise olla mitte autoritaarne, vaid autoriteetne juht, kes annab oma inimestele vabadust tegutseda ja võimalust vastutada. Katsun ise olla ikka alati üks meeskonnast.” ÖÖD ON SIIN MUSTAD! Veski tõdeb, et väikeettevõtjal on maapiirkonnas ellu jääda paras proovikivi. Ega muud viga polegi, kui et kriitiline mass on lihtsalt väike ja rohkemate klientideni jõudmine kulukas. „Põlvas elab vähem inimesi kui suvalises Tallinna linnajaos. Samas on Tallinnas ka hulga rohkem ettevõtteid.” Aga selle poolest talle maal meeldib, et maal märgatak-

se ettevõtjat – vähemalt Tillu küll tunneb seda. „Maal oled sa üks vähestest, linnas üks paljudest,” ütleb ta, samas uskudes, et igal pool on omad kitsaskohad ja omad plussid. Kui rääkida nii-öelda pildil olemisest, siis Tillu on teinud kõik selleks, et olla nähtav. Perenaine peab ennast piisavalt rahutuks hingeks, kes tunneb, et töö peab olema põnev. „Minu arvates ei ole mõtet luua oma ettevõtet selleks, et seal õnnetu ja tülpinud olla,” leiab ta. Nii ta loobki põnevust, mõeldes välja kõikvõimalikke sündmusi. E t t e v õ tmisi on olnud värvikaid. Näiteks muusikamaiuse kontserdiõhtud muusikutega, nagu Tõnis Mägi, Jaan Sööt, Hedvig Hanson. Samuti porgandi söömise maailmarekord koos 202 osalejaga, Tordirallid söö-palju-jaksad-buffet’ga, ühepäevakohvikud üle Eesti ja maitserännakud eri maade köökidesse. Septembris toimus Põlvamaa toidu pidu ja oktoobris tuleb esimest korda Tillu täika. Tähelepanu väärib seegi, kui tasuta saiakese said kliendid, kes tulid poodi, kükitasid ja ütlesid: „Ööd on siin mustad!” LEIDKE OMA ERILISUS Põlvamaa naine leiab, et ettevõttele annab elujõudu, kui tehakse mitut asja. Nii nagu Tillus, kus perenaine korraldab toidukoolitusi ja käib ettevõtlusloenguid andmas. Ta on ka alustavate ettevõtjate mentor. „Minu arvates on ettevõtja jaoks, ja mitte ainult toitlustuse alal, kõige raskem see, et leida oma erilisus,” sõnab Eve Veski, kes kuuleb alustavatelt ettevõtjatelt sageli, et erilisuseks peetakse kvaliteeti ja soodsat hinda. „Samas ei saada aru, et kvaliteetne toode või teenus on esmane eeldus, et üldse konkurentsi pääseda, ning soodsa hinnaga arveid ei maksa.” Samas on ta täiesti nõus ka sellega, et erilisus või eristumine võib kujuneda alles töö käigus. Nii tulid ka Tillu kaneelisaiakesed koos ratastel pagarikojaga ettevõtte teisel tegutsemisaastal.


2 || kÜLaPood || maa eLu

11. oktoober 2018

Külapoe pidaja teab, mis on valu ja mis rõõm

Pootsi pood ja kohvituba asuvad ajaloolises kunagises kohalikus magasiaidas.

TOOMAs ŠALdA Maa Elu

ootsi ajaloolises magasiaidas tegutsevad pood ja kohvituba on avatud seitse päeva nädalas hommikul kümnest õhtul kuueni. Tegu on ühega vähestest külapoodidest, mis uksi pole sulgenud või paremal juhul kellegi suuremaga liitunud. „Olen küsinud COOPist, aga nemad pole huvitatud kahjumiga kauplusest, mis on ka arusaadav,” ütleb poe perenaine Ülle Palits. Nii peabki ta kõigega üksinda hakkama saama, sest lisatööjõu palkamiseks ja riigimaksude tasumiseks on sissetulek liiga väikeseks kahanenud. Üllele pikki aastaid abiks olnud abikaasa viis haigus meie hulgast sel kevadel. Ligi kahe tunni jooksul, mil ajakirjanik Pootsi poe kõrvalruumis paiknevas kohvitoas viibib, külastab poodi kolm klienti ja üks hulgilao müügiesindaja. Muidugi võiks paremini minna, leiab Ülle, aga alla anda ta ei kavatse. Lähimad

Muidugi võiks paremini minna, leiab Pootsi külapoe pidaja Ülle Palits, aga alla anda ta ei kavatse. fotod: toomas Šalda

KUI ÜHEKSAKÜMNENDATEL JAGUS POOTSI POES TIHEDAT TÖÖD MITMELE INIMESELE, SIIS PRAEGU ON ÜLLE SÕNUL SIIN ÜKSINDAGI TOIMETADES MOLUTAMIST ÜLEMÄÄRA PALJU.

www.reinpaul.ee

Reinpaul OÜ võtab tööle kaks

METSAVEOAUTO JUHTI. Töö sisu: hakkpuidu ja saepuru laadimine ning vedu saeveskitest. Vajalik eelnev metsatõstukiga töötamise kogemus. Töövahendiks paari aasta vanune metsaveoauto Scania ja heas korras haagis. Töö vahetustega (6 päeva tööl ja 6 päeva vaba). Pakume aasta ringi tööd ja konkurentsivõimelist palka. Kui arvad, et sobid sellele tööle, võta ühendust telefonil 516 1741 või saada CV aadressil raivo@reinpaul.ee.

poed on 12 kilomeetri kaugusel, just nii palju on Pärnu poole tulles Lindile ja sama kaugele jääb Tõstamaa, aga põhiosa sisseostudest teeb maainimene tänapäeval tegelikult hoopis linnas. Ametlikult asuvad ka Pootsi ja Tõstamaa pärast haldusreformi Pärnus, aga sisu ja kilomeetrite poolest on asi linnast ikka päris kaugel. KATSUMUSED TEEVAD TUGEVAKS Ülle Palits on Pootsi ja siinse poega olnud seotud enamiku elust. „Juba vanaisa oli siin kunagi mõnda aega poesell. Ise käisin küll linnas koolis, aga koolivaheajad veetsin ikka vanaema juures ning poetädi ja -onu olid mu head sõbrad, käisin nendega koos isegi kaupa toomas. Et mind pärast kooli siia suunati, oli nagu saatuse tahe. 1983. aasta augustis saadeti mind Pootsi ja öeldi, et mine ja löö kord majja. Kolmteist aastat hiljem pani majandusühistu mu fakti ette, et Pootsi ja Seliste kauplused ning Lao kiosk tuleb üle võtta ehk hakata neid omal käel edasi majandama. Mina kolme ei tahtnud, aga ühte ei antud. Kuna olin igas mõttes, eriti just emotsionaalselt, Pootsiga kokku kasvanud, hakkasime ühe tollase kolleegiga asja vedama ja asutasime osaühingu Pootsel. Mõne aasta pärast jäin mina Pootsi poe tegemisi juhtima, partner jätkas Laos ja Selistes. Lisaks minule oli poes tollal tööl neli müüjat,” meenutab Ülle. Ajad ja töö olid pingelised ning Üllel polnud aega endale teadvustada isegi seda, et kõrge vererõhk võib palju kurja korda saata. Tegusal naisel lõhkes peas veresoon. Operatsioon lõppes tüsistustega. „Õppisin uuesti rääkima, lugema, kirjutama, käima, kõike tuli nullist alustada,” jagab ta mälestusi rasketest päevadest ja näitab paberilehti, millel justkui lapse käega kirja pandud tähed meenutavad aega, mil Ülle teist korda elus kirjutama õppis. „Seitseteist aastat tagasi see juhtus ja veel kaks aastat hiljem oli mul orienteerumisega raskusi ning mälu kippus alt vedama.” Ülle ei salga, et tervis pole kõige parem praegugi, aga tab-

lettide abil ja õigeid jalatseid kandes saab hakkama. KLIENTE NÄPUOTSAGA Kui üheksakümnendatel jagus Pootsi poes tihedat tööd mitmele inimesele, siis praegu on Ülle sõnul siin üksindagi toimetades molutamist ülemäära palju. Eelmise kevadeni oli üheteistkümne aasta kestel tal abiks üks müüja, aga siis tuli temagi koondada. Et koondada, pidi perenaine laenu võtma. Võlaga püüab ta sel aastal ühele poole saada. „Talvel on lihtsalt vähe tööd ja suvel on usin talv,” on ta avameelne. Tööd on aga napilt põhjusel, et kliente on väheks jäänud. Kurbusega meenutab Ülle rekordaastat, kui poe rahakoti arvelt ehk Pootsi kandist lahkus viisteist elanikku. Mõni on küll tagasi tulnud, kuid seda on vähe. Kuna inimesi lahkub jätkuvalt ja tagasi reeglina ei tulda, on Pootsi nüüdseks alles jäänud umbes kuuskümmend hinge. Üksi kõikide toimetustega hakkama saades ei sea Ülle raha esikohale, sest Pootsi mõõtu külas poodi pidades ei olegi tänapäeval võimalik rikkaks saada. „See ei ole mulle ainult töö ja teenimisviis, vaid kogu minu elu. Olen rahul, kui mulle jääb nii palju, et nälga ei jää ja katus on pea kohal. Ja õnneks on inimesi, kes on väga tänulikud, et ma seda asja ikka vean,” on ta rahul. Klientidest hindab ta kõige rohkem Manija rahvast, kellega on alati rõõm kohtuda ja kelle arved moodustavad poe sissetulekust märgatava osa. „Teisipäeval ja reedel on Manija rahva poes käimise päev. Sõidan neile sadamasse järele, toon siia, müün kauba ära ja viin tagasi. Kella kaheks tuuakse nad mandrile ja poole neljaks peavad sadamas tagasi olema. Vajadusel aitan neile organiseerida muudki tarvilikku lisaks poekaubale – küttematerjali jms. Kihnlased käivad praamile minnes ja sellelt tulles sageli läbi,” kiidab Ülle saarte elanikke. „Väike maapood on hea selleski mõttes, et kirjutad kodus nimekirja, tuled letti ja enamasti saadki soovitud kauba kiiresti kätte. Kui juhtub, et mõnda asja ei ole, pakun midagi sarnast asemele. Paljusid

uusi ja häid kaupu tuleb inimestele tutvustada, nad ise ei oska neid tahtagi.” Pootsi kohaliku rahva jaoks on tegu pigem mugavuspoega, kus käiakse enamasti juhul, kui midagi konkreetset otsa saab või millestki puudu jääb. Muidu sõidetakse ikka linna, nüüd on ühistransportki tasuta. Kui varem tõstsid külapoe läbimüüki palga- ja pensionipäevad, siis enam suurt mitte, kinnitab Pootsi poe perenaine. „Kalendrikuu esimesel nädalal pole inimeste raha veel laekunud, teisel nädalal ostetakse linnast külmkapp täis, kolmandal elatakse vanadest varudest ja ehk neljandal siis nipet-näpet võetakse minu juurest. Eks ole neidki, kes pole rahul, et meil on kaup veidi kallim kui linna suurpoes, aga ma ei saa sageli kaupa kättegi nende letihinna eest. Üldiselt on siiski hakatud sellest aru saama, nii et päris sõimata pole ma tükk aega saanud, aga on olnud hetki, kus kellegi sõnad on mind viinud tundeni, et panen poe kinni – kui ei taha, pole vaja. Tegelikult on asju, mida ei tasuks müüagi, näiteks sigaretid: kui makstakse kaardiga, on poe tulu kaks senti, aga tasu kaardimakse pealt neli. Kuskilt peab ju külapoe pidaja oma väikese kasumi teenima. Näiteks tarbivad mul voolu neliteist külmikut, üksinda elektrile kulub suvel üle kahesaja euro kuus.” Pisikeses külapoes mõjutab läbimüüki iga pisiasi, näiteks kas kuskil ümbruskonnas on mõni müügipunkt suveks lahti tehtud. Paari suvekuu jooksul tuleb koguda varu, et ostjate poolest veel hõredamad sügis, talv ja kevad üle elada. Pootsi poe lette vaadates näib, et kõik eluks vajalik on olemas, tegelikult enamgi. Kõige rohkem ostetakse perenaise sõnul siit kondiitritooteid, tootjad toovad need ise kohale. Peale laialt tuntud kaupade on müügis kohalike kasvatajate kartul, porgand, kapsas, sibul, peet, samuti kohalike memmekeste kudumid. SUHTLEMINE TEEB RÕÕMSAKS Palju rõõmu pakub Üllele suhtlemine. „Jutustada mulle meel-

dib,” naerab ta ja usub, et enamik kliente läheb tema poest ära parema meeleoluga, kui see oli tulles. Aga kui põhjust antakse, oskab ta vähemalt enda sõnul ka kuri olla. Väga meeldivad talle suvitajad, kellel on aega ja huvi kohaliku elu ja ajaloo kohta küsida. Ülle räägib hea meelega. Näiteks sellest, miks Pootsis suvel vähe sajab. Põhjus on lihtne – läheduses on palju suuri ja väiksemaid kive, mis akumuleerivad soojust ja ajavad sooja ilmaga vihma eemale. Küla teises otsas võib sadada, aga poe poolel on kuiv. Energiat saabki Ülle poe külastajatelt. „Mul käivad maailma kõige toredamad kliendid. Nende head soovid, sõnad ja teod on mulle suureks toeks.” Ta näitab mitut kohalike inimeste käsitööeset, mis tema südant ja kohvitoa külaliste silmi rõõmustavad. Kohvituppa ongi Ülle kogunud hulgaliselt nostalgiat tekitavaid asju, alates raadiost kuni baaripukkideni. Kliendid on seda märganud ja heakskiitu avaldanud. Ülle positiivse meelelaadi tõttu juhtub sedagi, et inimene tuleb poodi saia ostma, aga lahkub pungil kotiga. „Mõni aeg tagasi käis üks tore naine, kelle lahkuma asudes ütlesin nagu ikka viisakalt, et külastage meid jälle. Paari minuti pärast oli ta tagasi, sest midagi jäi võtmata. Järgmise paari minuti pärast jälle. Nii ta käis neli korda. Viimasel korral pistis pea ukse vahelt sisse, küsis oma kauba ruttu ära ja palus, et ma teda enam tagasi ei kutsuks, muidu ta ei jõuagi koju,” naerab Ülle. Kui muredest rääkida, toob ta välja, et vana maakivist magasiait on küll ilus ja väärikas, aga külm ja niiskus teevad kurja – laepinda on palju ja soojustamata maakivi õhkab külma. „Soojustamine pole ei lihtne ega odav. Olen hoolitsenud selle eest, et töötajad saaksid palga ja riik maksud kätte, aga sealt edasi ei ole jätkunud.” Jutuajamise jooksul rõhutab Ülle mitut puhku, et tahab tänada kõiki töötajaid, kes Pootsi poes kunagi töötanud, see pole tema hinnangul kindlasti mitte kerge olnud. „Vabu päevi mul enam pole, aga olen kahe üksinda töötatud aasta jooksul saanud paljude asjade üle järele mõelda ja mõistnud, et väga palju toredat on ikka elus olnud. Tööd tuleb mul küll nüüd teha ka väljaspool poe lahtiolekuaega, kaubaauto võib varem tulla, sulgemise järel on vaja kaupu sättida, koristada, oma vanemaid aidata, aga mulle see kõik meeldib. Vahel tuleb ka kurbi momente, aga loobuda ma ei taha. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab,” on ta veendunud.


maa eLu || kindLustus || 3

11. oktoober 2018

JUHTkiRi

pEETER RAidLA

peatoimetaja

VÕIMATU MISSIOON

E

Septembri lõpus laastas torm eriti jõuliselt Pärnumaal Valgerannas, kus kukkuvate mändide all said kannatada nii majad kui ka autod. foto: Urmas lUik / pärnU postimees

Naabri kinnistule kukkunud tamm tõi 9000eurose arve RiiNA MARTiNsON Maa Elu

ügistormid pillutavad oksi ja langetavad puid – tihti ka majade peale. Hea, kui on olemas kindlustus, sest vastasel korral võib kahju olla väga suur. Näiteks murdus tänavu tormiga tamm, mis kukkus naabri kõrvalhoonele ja selle ees seisnud autole. Kahju oli üle 9000 euro. Kannatanu oli Ifis kindlustatud ja kindlustus hüvitas talle kahju, aga esitas hiljem nõude naabri vastu, kelle maalt puu kukkus. „Paraku naabril vastutuskindlustus puudus ja murdunud tamme tekitatud kahju tuli tal korvata,” ütleb If Kindlustuse varakahjude grupijuht Lauri Nõu. Taoline nõue ei meeldi mitte kellelegi. „Olukord, kus kinnistuomanik vabaneb vastutusest, on pigem harv. Näiteks siis, kui ilmastikuolud on väga ekstreemsed, aga antud juhtumil ei saanud ilmaolusid mitte kuidagi lugeda Eesti kohta ekstreemseteks,” seletab Nõu. „Kindlasti tulevad sellised nõuded halva üllatusena, kuid meil kõigil on võimalik end kaitsta,

LAURI NÕU SOOVITAB OMA KINDLUSTUSLEPINGUST VAADATA, ET SELLEL OLEKS PIISAVALT LAI KAITSE JA KÕIK HOONED OLEKSID IKKA POLIISILE MÄRGITUD.

kindlustades kinnisasjast tulenev vastutus. See aga ei tähenda, et siis ei peaks kontrollima puude olukorda, kuna kindlustus hüvitab ootamatud õnnetusjuhtumid.” Kui suuremate tuulte aegu seiravad majaomanikud mureliku pilguga ligidal asuvaid puid, siis kindlustuse töötajad seavad hommikuks vaimu valmis. „Kui tuleb torm, siis teame, et puud kipuvad kukkuma majadele, autodele, aedadele, ja hommikul oleme valmis, et hakkab kahjujuhtumeid tulema,” nendib Seesami kodukindlustuse tootejuht Dagmar Gilden. „Seda nägime ka viimase tormi aegu, kus torm tegi kohati korralikku laastamistööd.” KAS KINDLUSTUS MAKSAB? Gildeni sõnutsi ei ole neil ette tulnud säärast kahju, et puu otse keset maja kukuks, küll aga juhuseid, kus puu kukkudes riivab maja fassaadi. Selline kahju jääb enamasti paari, vahel kuni viie tuhande euro kanti. Kui maja on kindlustatud, siis puu kukkumisest tekkinud kahju ei pruugi kindlustus siiski alati korvata. Nõu soovitab oma kindlustuslepingust vaadata, et sellel oleks piisavalt lai kaitse ja kõik hooned oleksid ikka poliisile märgitud. „Kindlustusjuhtumi põhitunnus on ettenägematus ja ootamatus. Kui ikka puu on mäda, oleks targem see maha võtta, enne kui kukub,” nimetab ta. Gilden räägib, et mitte iga kord ei hüvita kindlustus puu kukkumise korral tekkinud kahju sajaprotsendiliselt. Kui on silmanähtav, et enne oli puu ohtlik. Näiteks, kui võras on kuivanud oksi või kui võras on kaks suurt haru, mille vahel pragu. „Kui inimesel on võimalik

ette näha, et selle puuga pole kõik hästi ja peaks maha võtma, siis võib-olla kindlustus ei maksa või vähendab hüvitist,” selgitab Gilden. „Kui aga väljastpoolt ei paista, et tegu vana ja ohtliku puuga, pole põhjust kahju hüvitamisest keelduda.” Hoonetele või aiale kukkunud puu seisukorda käib vaatamas kindlustuse koostööpartner, kelleks on tavaliselt ehitusfirma. Kui on väga keeruline juhus, kasutatakse arboristi abi, aga vahel piisab ka inimese enda tehtud piltidest. „On väga oluline, et inimene enne midagi ei likvideeriks, kuni kindlustuse esindaja on kohal käinud ja lubab töödega edasi minna. Paraku vahel inimene ei oota seda ära, sest tahab kiiresti olukorda taastama hakata,” räägib Gildebn. LENDAVAD KATUSED JA BATUUDID Nõu räägib, et pärast viimast tormi said nad kõige enam teateid veekahjudest, mis olid peamiselt tekkinud kannatada saanud katusest eluruumidesse tunginud vee tõttu. Samuti on tormi ja tuulega üsna tavapärased voolu kõikumisest tingitud kahju kodutehnikale. „Kui kahjustada saab kodune vara, näiteks kodutehnika, hüvitatakse see vaid juhul, kui on ostetud ka koduse vara kaitse. Seetõttu tasub kindlasti üle kontrollida enda kodukindlustuse poliis ja veenduda, kas kodus olevad asjad on ikka kaitse all,” rõhutab Nõu. PZU varakahjude grupi juht Marge Habakukk räägib, et septembri lõpus kimbutanud tormis kannatasid majad, autod, kasvuhooned, aga ka batuudid ja muruniiduk. „Tormituulega langenud puuoksad lõhkusid autosid, aga korra purustasid ka robotmuruniiduki.

KES MAKSAB? • Kui naabri puu kukub sinu varale, siis sinu kindlustus maksab sulle tekkinud kahju kinni ja võib naabri käest raha tagasi küsida. • Kukkunud puu eest, mis tekitab kahju kolmandatele osapooltele, näiteks naabrile, vastutab kinnistu omanik, kes peab tekkinud kahju korvama. Kui omanik on eraisik ja tal on kodukindlustuse juurde ostetud kinnisvaraomaniku vastutuskindlustus, siis hüvitab tekitatud kahju kindlustus. Kui naabril vastutuskindlustust pole, peab ta kahju oma taskust kinni maksma. • Korteriühistul tuleb sõlmida korteriühistu vastuskindlustus. Veel lõhkus torm majauksi ja ühel juhul teatati koguni murdunud korstnast,” loetleb ta. Kahju ennetamiseks tasub kontrollida, ega koduaias pole lahtiseid esemeid, mis võiksid tugeva tuulega lendu tõusta ning hooneid ja muud vara kahjustada. „Eelmine torm lennutas ringi omajagu batuute ja nii enda akende kui ka heanaaberlike suhete huvides oleks mõistlik batuudid ja aiamööbel talvehooajaks kindlasse kohta panna,” ütleb Habakukk. Veel tuleb kontrollida enne kodust lahkumist, kas kõik uksed ja aknad on kindalt kinni, sest kahjujuhtumid, kus tuul on lõhkunud praokil ukse või aknast sisse tulnud vesi rikkunud mööbli või siseviimistluse, pole tormide korral üldse harvad. Tormiga on väga tavaline, et tuul rebib katuse serva lahti või vanemal eterniitkatusel lennutab plaate. Kui katus on viga saanud, tungib tormiga kaasnev vihm majja ja tekitab omakorda kahju siseviimistlusele. Viimastel aastatel kipuvad lendama batuudid, mis lõhuvad maja fassaadi, aknaid, aeda, aga ka aiapaviljone. „Kui suur batuut tuulega hoo sisse saab, on sel päris palju jõudu ja lõhub korralikult,” tõdeb Gilden. Batuudi tekitatud kahju on üldjuhul küll kindlustusjuhtum, kuid igaks juhuks tasub oma poliisi uurida, sest mõni kindlustaja nõuab, et batuut oleks maasse ankurdatud.

esti majandusliku arengu käekäiku jälgides on esimene asi, mis silma hakkab, seadusandja lühinägelikkus. Selle murdmiseks on meil vaja oma Tom Cruise’i, kes võtaks ette järjekordse võimatuna näiva missiooni ning teeks riigikogu 101 liikmele ja neid eelnõudega toitvale valitsusele selgeks majanduse toimimise algtõed. Et majanduses – nagu igas eluskoosluses – on kõik omavahel seotud. Et kui Eestis ülearu palju kergitada alkoholiaktsiisi, siis paratamatult on selle tagajärg piirikaubanduse järsk elavnemine, meie oma piiriäärsete väikepoodide kängumine, turistide voolu vähenemine Tallinnas ja mujalgi, raskete aegade saabumine hotellinduses ja toitlustuses. Et lõppkokkuvõttes kahanevad maksulaekumised meie riigikaukasse. Et esmapilgul tervise edendamisele suunatud otsus on pööratud meie endi majandusliku heaolu vastu. Et kui viltuse alkoholipoliitika tagasipööramist õigele rajale põhjendada 30 miljoni euro puudumisega, siis on lihtsalt jabur sisuliselt järgmisel päeval sama suur summa ilma igasuguste põhjendusteta nn katuserahana mõtematult laiali jagada. Lisaks on katuserahal äärmiselt selge korruptiivsuse märk küljes: selleks et rahakatla juurde pääseda, pead sa olema seotud „õige” erakonnaga. Et kui Eestis ülearu palju kergitada kütuseaktsiisi (nagu ka vee, elektri ja soojuse hinda), siis see toob juba eos kaasa hinnatõusu kõikidel elualadel, muutes muu hulgas kallimaks ka meie igapäevase toidukorvi. Et kui tulumaksusüsteem pea peale pöörata ja näiliselt püüda vaesemate rahakotti pisutki eurosid juurde tuua, siis annab see kohe löögi meie töötavatele pensionäridele ja eeskätt keskklassile, kellele toetub sisuliselt kogu meie ühiskond. Et ilmselt just siit tuleks otsida ümbrikupalga populaarsuse taastõusu viimastel aastatel. Et kui Eesti keskmine palk pidevalt tõuseb, siis seda järjest kasvavat keskmist suudetakse Eestis maksta vaid Tallinnas ja Harjumaal, parematel aastatel ka Tartumaal, mistõttu selle mõju ei saa kuidagi laiendada meie äärealadele. Et kui riigihangetel lähtuda vaid hinnast, siis juhtub just see, mis meie haigekassa süsteemiga äsja juhtus: arstiabi kättesaadavus hoopis halvenes. Et kui Eesti Pank ostab kokku avaliku sektori, sealhulgas varasemal perioodil ka Eesti Energia või Eleringi võlakirju, siis see moonutab oluliselt tõest pilti Eesti majanduse toimemehhanismidest. Et kui ... Kahjuks võib seda loetelu veel pikalt jätkata.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Ain Kivilaan Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2018


4 || uudised || maa eLu

11. oktoober 2018

EESTI PIIMALEHMAD ON JÄRJEST PRODUKTIIVSEMAD

M

aaeluministeeriumis valminud põllumajandussektori 2018. aasta esimese poole ülevaatest selgub, et piimalehmade produktiivsus kasvab – kuue kuuga toodeti lehma kohta 4660 kg piima, mis on läbi aegade kõrgeim esimese poolaasta näitaja Eestis. „Meie piimatoodang on läbi aastate pidevalt kasvanud ja piimalehmade produktiivsus lehma kohta Eestis esimesel poolaastal kõrgeim kui kunagi varem. Oleme oma tootmisega maailmatasemel,” sõnas maaeluminister Tarmo Tamm. „Rõõmu teeb ka see, et loomade arv on stabiliseerunud ja pöördunud kasvule. Samas tuleks edaspidi teha oluline samm ühistulises piima väärindamises.” Piima toodeti 2018. aasta esimesel poolaastal 405 000

Läinud aasta lõpus Estonia piimafarmi katusel tööd alustanud päikeseelektrijaam saavutas maksimumvõimsuse juba märtsis. foto: erakogU

Energiafirma ehitab ettevõtjaile päikesejaama RiiNA MARTiNsON Maa Elu

J

õgeval freesprussmaju tootva Valmeco juht Raul Taul nägi Eesti Energia reklaami, kus pakuti võimalust, et energiafirma ehitab oma kuluga äriklientidele päikesejaama, ja otsustas asja lähemalt uurida. Kuna Valmecol oli üks maatükk õige kasutuseta seismas, tundus mõte see päikesejaama all ära kasutada väga mõistlik. Eriti kui silmas pidada, et kogu päikesejaama väljaehitamise kulu kannab Eesti Energia (EE) ja Valmeco tasub hiljem vaid tarbitud elektri eest. Nüüdseks on asjaajamine seal maal, et õige pea on ehitus algamas. Suurt rahalist kokkuhoidu Taul päikeseenergiat kasutamisest saada ei loodagi, pigem meeldib talle mõte keskkonnasäästlikust elektritootmisest ja ehk annab päikeenergia kasutamine nende peamiselt Euroopasse ekspordiks minevate toodete kuvandile positiivsust veelgi juurde. Eesti Energia uute teenuste tootejuht Margus Potisepp kinnitab, et päikesest toodetud elekter on Valmeco jaoks kindlasti soodsam, kuna päikeseelektrile võrgutasu ei lisandu. „Lisaks aitab selline lahendus maandada elektri turuhinna tõusmise riski, kuna leping on sõlmitud pikaks perioodiks ja elektri hind fikseeritud,” lisab ta.

Kokku paigaldatakse Valmeco territooriumile 1440 päikesepaneeli, mis võtavad enda alla 8000 ruutmeetrit. Päikeseelektrijaama võimsus on 475 kW ja see katab ligi kolmandiku ettevõtte aastasest elektrivajadusest. Eesti Energial on 18 sarnast päikeseelektri klienti – peamiselt maapiirkondades tegutsevad tootmisettevõtted, nii puidutööstuses, põllumajanduses kui ka muudes valdkondades. Potisepp seletab, et nad pakuvad äriklientidele lahendust, kus klient ise ei pea päikeseelektri kasutuselevõttu sentigi investeerima. EE paigaldab ettevõtte hoonele või kinnistule päikeseelektrijaama ning müüb toodetud elektri kliendile tema tarbimiseks. Selline täisteenuslahendus sobib äriklientidele, kelle aastane elektritarbimine on üle 500 MWh ning vaba katuse- või maapinda üle 2000 ruutmeetri. Esimene sel moel ehitatud päikeseelektrijaam asub Järvamaal OÜ Estonia piimafarmi katusel. Päikesejaama omanikuks jääb kogu lepinguajaks ehk 25 aastaks EE tütarettevõte Enefit Green. „Kindlasti on klientide jaoks moti-

PÄIKESEST TOODETUD ELEKTER ON VÕRGUELEKTRIST SOODSAM, KUNA SELLELE EI LISANDU VÕRGUTASU, MIS ÜLDJUHUL MOODUSTAB UMBES KOLMANDIKU ELEKTRIARVEST.

veeriv, et väga pikaks ajaks, 25 aastaks saab enda elektrikulutused fikseerida. Seda eriti olukorras, kus prognoosid näitavad elektri turuhinna kasvu,” sõnab Potisepp. „Samuti on päikesest toodetud elekter võrguelektrist soodsam, kuna sellele ei lisandu võrgutasu, mis üldjuhul moodustab umbes kolmandiku elektriarvest.” Potisepp räägib, et ettevõtete huvi päikeseelektrit kasutusele võtta olnud üpris aktiivne, seda kinnitab päikeseelektrijaamade arvu kasv viimastel aastatel. Selle on tinginud mitu asjaolu. „Esiteks on muutunud tehnoloogia odavamaks, mistõttu on päikeseenergeetika järjest konkurentsivõimelisem. Konkurentsivõime kasvule on kaasa aidanud ka riiklikud taastuvenergia toetusskeemid,” nimetab ta. EE pakub ka võimalust soetada endale päikeseelektrijaam n-ö võtmed kätte põhimõttel. Sel puhul aitab EE leida tehnilise lahenduse, hangib seadmed ja paigaldab. Elektrijaama valmimisel annab selle üle kliendile. Sellise lahenduse valis näiteks Tasku keskus Tartus. Kokku on Eestis praeguseks umbes 1300 päikeseelektrijaama. „2017. aasta lõpus tööd alustanud Estonia piimafarmi päikeseelektrijaama näitel võime öelda, et käesolev aasta oli päikesest elektri tootmiseks väga hea,” räägib Potisepp. „Saavutasime päikeseelektrijaamas maksimumvõimsuse tegelikult juba märtsikuus. Aasta esimese üheksa kuuga on jaam tootnud elektrienergiat prognoositust märgatavalt rohkem. See annab tunnistust, et päikeseelektrijaam on projekteeritud ja ehitatud nii nagu peab.”

tonni, mis on 3 protsenti enam kui eelmise aasta samal perioodil. Piima kokkuostuhind oli esimesel poolaastal 301 eurot tonni kohta, mis on 5 protsenti madalam kui mullu samal perioodil. Veiseliha kokkuostuhind oli 10 protsenti kõrgem, kuid sealiha kokkuostuhind 7 ning lamba- ja kitseliha kokkuostuhind 9 protsenti madalam kui aasta tagasi. Kui põllumajandusloomade ja kodulindude arv oli viimastel aastatel langustrendis ja eelmisel aastal oli märgata stabiliseerumist, siis selle aasta 30. juuni seisuga oli piimalehmi umbes 1000, sigu 11 000 ja linde 253 000 võrra enam kui eelmisel aastal samal ajal. Tänavune kevad ja suve algus oli soe ja kuiv ning seetõttu kannatasid eriti suvivili ja heintaimed. Heintaimede vähene kasv ja kvaliteedi langus

on tekitanud loomakasvatajatele probleeme sööda varumisel. Rohusööda esimese niite saagikus oli eelmiste aastatega võrreldes vaid 30−50 protsenti, seega on suurem söödakogumine jäänud hilisematele niidetele. Lühiajastatistika alusel, milles ei kajastu toetused, on põllumajandusettevõtete 2018. aasta teise kvartali majandustulemus parem kui varasemate aastate teises kvartalis. Peamiselt suuremate koguste realiseerimisest tulenev müügitulu suurenes kogukulude kasvust rohkem ning võrreldes eelmiste aastatega ületasid kogukulud müügitulu vähem. Toiduainetööstuste kogukulud on erinevalt varasematest aastatest suurenenud enam kui müügitulu, mistõttu nende puhastulu jäi teises kvartalis tagasihoidlikumaks. (ME)

EESTI MAAÜLIKOOLI MAHEKESKUSEL TULEB 10. SÜNNIPÄEV JÜRi LAURsON hobiaednik

T

arbija on harjunud põllumajandussaaduste valikul otsima ikka odavamat kaupa. Seejuures unustatakse sageli uurida, kui palju on saaduste kasvatamisel kasutatud taimekaitsevahendeid, et saada suurt saaki ja seda hiljem odavalt müüa. Eriti tähtis on ostjal teada, kas põllumajandussaaduste kasvatamisel on kasutatud GMOsid või sünteetilisi pestitsiide, mis võivad olla tervisele kahjulikud. On kurjast, et regulaarsete kontrollprogrammide raames ei määrata toidu glüfosaadi (Eestis enim kasutatud umbrohutõrjevahendi Roundup toimeaine) jääkide sisaldust, mis WHO vähiuuringute andmetel tekitab inimestel kasvajaid. On selgunud, et herbitsiidid võivad olla mürgised isegi vihmaussidele ja pidurdavad nende arengut. Sihtasutus EMÜ Mahekeskus on tegutsenud ligi kümme aastat ja püüdnud selgitada mahepõllumajandust, aga ka taimekaitses laialt kasutatavate sünteetiliste pestitsiidide kahjulikkust keskkonnale ja tervisele. 13. septembril kutsus maa-

Loo autor oma õunapuude keskel. foto: erakogU

ülikool kõiki põllumajandustoodete mahekasvatusest huvitatuid Jüri ja Jaan Tõnissonile kuulunud „TõnissoniWennaste Aia-äri” häärberisse mahekeskusse, et selgitada maheviljeluse tähtsust ja anda nõu mahesaaduste kasvatamisel. Professor Anne Luik andis põhjaliku ülevaate mahepõllumajanduse vajalikkusest ja tutvustas koos dotsent Liina Talgrega katselappidel mahepõllumajandussaaduste kasvatamist. Eriti tähtis on mahekasvatuses mulla viljakuse säilitamisel külvikordade vaheldus ja orgaaniliste väetiste – sõnnik, kompost, haljas-

väetised ja liblikõielised kultuurid – kasutamine. Anne Luige sõnul on mahekeskuse katselappidel kasvavaid põllumajanduskultuure ja köögivilju eriti vaja tutvustada noortele ja lastele, kes elavad kortermajas ja kellel pole maal vanavanemaid ega muid sugulasi, kes kasvatavad köögivilju, puuvilju ja teravilju. Mahekeskuses on nende võimalus näpud mullaseks teha ja isegi seemneid kasvama panna. See on iseäranis tähtis tänapäeval, kui koolidel puuduvad kooliaiad, kus lapsed saaksid köögivilja- ja puuviljakasvatuse praktilise kogemuse ja tutvuda ka teraviljade kasvatamisega. Tänapäeval on paljudel ainus võimalus köögiviljade ja põllumajanduskultuuridega tutvuda toidukaupluses. Mahepõllumajanduses ei ole lubatud kasutada sünteetilisi mineraalväetisi ega taimekaitsevahendeid. Mahepõllumajandus ei kahjusta tervist ja on keskkonnasäästlik. Ringkäigul tutvustati Jüri Tõnissoni istutatud ligi saja aasta vanuseid veel elujõulisi kõrgeid õunapuid, mis olid mahedaid õunu täis ja mida kohaletulnutel lubati kaasa võtta.


maa eLu || jaHisadam || 5

11. oktoober 2018

Pärnu Jahisadam jääb ka tulevikus linnale avatuks siRJE NiiTRA Maa Elu

P

ärnu jahisadam on üks väheseid omataolisi, kus kai peal saavad ilusaid purjelaevu imetlemas käia kõik soovijad. Sadam jääb ka edaspidi linnale avatuks, lubab jahtklubi endisest linnapeast kommodoor Väino Hallikmägi. Pärnu Jahtklubile kuuluv Pärnu Jahisadam pole meeliskohaks mitte ainult purjetajatele, vaid ka linna elanikele ja külalistele, kes siin imeilusat vaadet ja restoranis pakutavaid roogi nautimas käivad. Siin korraldatakse kontserte ja tähistatakse perekondlikke suursündmusi, mistõttu soojadel suveõhtutel on sageli terrassil üsna raske vaba lauda leida. Väino Hallikmägi, viimased paar aastat olete teie jahisadama elu juhtinud, kas selle ajaga on Eestis jahtlaeva omanikke juurde tulnud?

Ikka on, kusjuures palju on omandatud juba kasutuses olnud aluseid. Jaht on ju veidi teistsugune sõiduriist kui auto – teenib sind kauem. (Osutab ühele purjekale, mis tegi avarii, tehti korda ja nüüd sõidavad sellega juba uued inimesed, sest tuntud tootja on taga. Ja teisele kunagisele luksusjahile, mis toodi Rootsist 20 aasta vanusena.) Parem on osta jaht esimeselt omanikult, sest siis on kogu laeva ajalugu teada. Ega me jahtide eluea pikkust veel päriselt teagi, sest plastmaterjal, millest 60ndate lõpus laevu tegema hakati, on nii tugev, et on siiani vastu pidanud ja laevad sõidavad. Teise või kolmanda ringi korraliku jahi võib saada viie kuni kümne tuhande euro eest, mis on paljudele jõukohane. Uute avamerejahtide hinnad algavad sõltuvalt luksusastmest 80 000 – 90 000 eurost. Kuna jahte tuleb igal aastal juurde, hakkab meil kaikohti nappima. Unistame sellest, et kesklinna sild uuesti lahti käi-

„Mul on olnud mõnel aastal laev vees jõuludeni ja natuke üle ka,” räägib Väino Hallikmägi. foto: Urmas lUik / pärnU postimees

ma hakkaks ja jahtidega saaks ka ülesjõge sõita. Kunagi käis ju sadamaelu teisel pool sildagi. Teil on endal ka kai ääres jaht, millega merel käite. Rääkige ära, kui palju see harrastus tegelikult aega võtab.

Kogu vaba aeg läheb sinna. Tõsi ta on, et meri kutsub ja sellest harrastusest naljalt loobuda enam ei saa. Jaht pole nagu kaater, millega sutsti merele ja tagasi sõidad. Kõik sõltub sellest, kui pika reisi ette võtad. Sel suvel käisin väga vähe purjetamas, sest hakkasin endale Saaremaale päranduseks saadud vana talumaja kõpitsema ja see võttis suurema osa vabast ajast. Olen rohkem seltskonnainimene ja purjetan enamasti koos meeskonnaga, mis koosneb viiest kuni kaheksast sõbrast. Enamik on noored mehed ja kuidagi juhtus nii, et enamikul olid samuti samal ajal muud,

enamasti perekondlikud kohustused ja nemadki kirjutasid ennast laevalt mõneks ajaks maha. Igal juhul võistlustest me tänavu osa ei võtnud. Kannate kommodoori austavat nime. Mis amet see on ja mille poolest sadama kapteni omast erineb?

Sadama kapten on meilgi olemas, nagu ka tegevjuht, kes vastutab tehnilise poole eest. Kapten võtab vastu külalisi, jälgib, et laevad on korralikult kinnitatud,

EGA MEIL PALJU ROHKEM VÕIMEKUST VASTU VÕTTA POLEGI, SEST TULEB ARVESTADA, ET KÕIK KOONDUB ÜHE KUU EHK JUULI PEALE, KUS KÕIGIL ON PUHKUS.

korraldab nende välja- ja sissetõstmist ja muud säärast. Jahtklubi on mittetulundusühing ehk MTÜ. Meil on seitsmeliikmeline juhatus ja mina olen selle esimees. Kommodoor on sõjaväelastel nagu kaptenite kapten. See on rohkem auamet ja palka selle eest ei maksta. Minu ülesanne on juhatuse tööd korraldada ja klubi arendada. Pean väga oluliseks noortega tegelemist. Meil on oma spordikool ligi poolesaja õpilasega, keda võtame laevadele kaasa, et nad praktikat saaksid. Klubis on 250 liiget, peagi võtame kuus või seitse inimest veel vastu. Klubi liikmeks saab kolme liikme soovitusel ja läbida tuleb katseaeg. Põhiline on soov ja tahtmine merel käia, selleks ei pea endal laev olema, võib käia ka kellegi teise laeva peal. Piisab, kui on mõni tuttav, kes su oma laeva peale võtab. Eks minagi käisin siin kunagi niimoodi mitu aastat enne kiibitsemas, kui klubi liikmeks

sain. Näiteks tegin Muhu väina regati toonase kommodoori Peeter Volkoviga kaasa. Enne, kui mind kommodooriks valiti, olin kuus aastat juhatuses ja tegelesin põhiliselt jahisadama arendusega. Millised suuremad tööd on lähiajal sadamas plaanis, kus suunas arenete? Kas lasete ka tulevikus inimesi kai peale käima?

Oleme teinud arhitektuurse visiooni, mille järgi sadam jääb üldkäidavaks kohaks ja linnaruumi oluliseks osaks, aga see seab oma nõuded. Klubi peab toimima sõbralikult koos linnarahva ja turistidega. Ega neid jahisadamaid maailmas palju ei ole, mis sedaviisi tegutsevad. Näiteks Pirital pääseb linnarahvas küll restorani, aga kai peale jalutama mitte. On meilgi olnud aegu, kus korra hoidmisega on muret olnud, aga viimastel aastatel on rahvas meie usaldust õigustanud. Vaid külalisjahtide kail on väravad turvalisuse kaalutlustel ees. Eks see avatus aitab purjetamise propageerimisile kaasa. Tihti näeme suvel paare jalutamas ilmse sooviga endalegi laev soetada. Soovime tulevikuski seda keskkonda kõigiga jagada. Oleme ostnud uusi kaisid ja rannajoont väikest viisi kindlustanud. Tehtud on paatide vettelaskmise kohad nii noortele kui ka kalameestele. Sadama taristu on nii kallis, et oma jõuga me seda rajada ei suuda. Teenitud tulust 60–70 protsenti läheb spordikoolile. Raha teenime restorani ja hotelli, külaliskai ning jahtide hoidmise pealt. Taotleme EASilt 200 000 eurot 70 meetri kai rajamiseks, 150 000 lisame omalt poolt. See võimaldab laevu paremini välja tõsta ja parandada või puhastada. Tänavu oligi selline aasta, et merekarp kasvas laeva alla, igal aastal seda ei ole. Jahtklubi ostis hiljaaegu ära kõrval paikneva tankla ala. Sinnagi tuleb investeering kuidagi peale saada. Plaanis on teha korralik kahekorruseline hoone, kus välikohvik üleval ja tankla all. Ühe kai saaks sinna juurde teha. Kuhu Pärnu Jahisadam teiste hulgas paigutub ja millised on Eestis teie omast suuremad?

Oleme keskmise suurusega. Pirita on muidugi suurem, õieti on seal kaks jahisadamat. Siis on meist suurem veel Kärdlas. Kõige uhkem ja moodsam jahisadam on Kakumäe Haven. Siis tulevad Roomassaare, Heltermaa, Rohuküla ja Kihnu sadam. See võrgustik on viimas-

te aastatega päris hästi arenenud. Eesmärk on, et iga 50 miili järel oleks sadam, mis tähendab purjetajatele umbes poole päeva sõitu. Kuidas on jahisõiduturism arenenud? Kes siia tulevad ja kuidas neid Pärnu meelitate?

Aastas külastab meid 350, tänavu tuleb ehk 400 jahti. Ega meil palju rohkem võimekust vastu võtta polegi, sest tuleb arvestada, et kõik koondub ühe kuu ehk juuli peale, kus kõigil on puhkus. Mais tulevad juba mõned lätlased ja soomlased, üksikud väisavad meid veel septembris. Tavaliselt ei ole Pärnu lõplik sihtpunkt, vaid tehakse peatus ja sõidetakse edasi. Käib soomlasi, rootslasi, taanlasi, sakslasi, poolakaid ja teisi. Teeme EASiga koostööd. Aga põhiline – sadam ise peab väga hea olema koos korralike kaikohtade ja muude teenustega. Oluline on ka tagamaa ehk see, mis Pärnus vaadata ja teha on. Tavaliselt ollakse siin kakskolm päeva. Siin on ju kõik nii lähedal ja kesklinn jalutuskäigu kaugusel. Oleme vastu võtnud välismaa turismiajakirjanikke ja koos linnaga ka sadamale väljaspool riiki turundust teinud. Praegu on purjetamishooaeg läbi ja osa aluseid juba veest välja tõstetud. Kas selleks aastaks ongi kõik?

Ootame vananaistesuve ja ehk läheb veel sõidukski. Mul on olnud mõnel aastal laev vees jõuludeni ja natuke üle ka. Oleneb ilmast, kuid jõulude ajal olen veel sõitmas käinud küll. Viimane võistlus on meil iga aastal Kasukaregatt, kui 15–20 jahiga Kihnu saarele seilame. Tänavu leiab see aset 20. oktoobril. On juhtunud, et sel ajal on vaja olnud jahi pealt juba lund ära ajada. Mullu oli siiski 7–8 kraadi sooja ja päike paistis. Peate ju Kasukaregati ajal saarel ka peo maha, enne kui järgmisel hommikul tagasi sõidate. Kas purjutamine ka purjetamise juurde käib?

Ei käi, aga vetevanale tuleb ikka vana tava kohaselt tilgake kangemat valada. Eks suurema külmaga kulub endalegi väike külmarohi ära. Keelatud ei ole, kaptenil võib väike promill olla. Pigem on merel purjutamise jutus rohkem müüti kui tegelikkust, sest laeval tööd tehes peavad meeled ikka erksad olema. Politsei teeb ka teavitust ja näiteks nüüd Kihnuski on nad meil vastas, et soovijad saaksid alkomeetrisse puhuda.


6 || Linnud || maa elu

11. oktoober 2018

Nagu korgid veepinnal OLAV RENNO linnuteadja

H

iliskevadel või sügisel võib mõnel rannaniidul oleval loigul või kaldavees, harvem sisemaa tiigil või madalal järvesopil näha ujumas väikesi, varblasest pisut suuremaid linde, kelle eripäraks on, et nad ulbivad veepinnal nagu korgid, ilma et nende kere kuigivõrd vette süüviks. Enamasti on nad ametis toitumisega: oma püsttelje ümber pööreldes nokivad nad midagi veepinnalt. Linnu-uurijad on selgitanud, et selle „miski” hulgas on sääse- ja teisi putukavastseid, kukrikmardikaid, vesivaksikuid ning vesikirpe ja teisi pisikesi vähilaadseid. Harva küünitavad veetallajad toidu järele nagu ujupardid, tagakeha upakile, ja saavad niiviisi noka vahele kalamaimegi. Sügisel on veetallaja sulestik üldjoontes valkjas, kevadel aga suuremjaolt tumehall, seljal helepruunide suleservadega. Kurgualune on valge, peenike sirge nokk must, tagakael ja emaslindudel ka kaela eespool oranžpruun ja muu sulestik erksamat tooni. Niisiis – inimese vaatevinklist on emased kaunimad! Emaslinnud on natuke suuremad kui isased. Ujumist soodustavad eesvarvastel olevad hõlmiklestad Kurvitsaliste-kahlajate hulka kuuluvaid veetallajaid on

Emane veetallaja kevadel.

kolm liiki – peale põhiliigi, keda Eestis näha võib, meile eksikülalistena sattunud puna- ja suur-veetallaja. Nad kõik on jahedalembesed linnud ja on viimase saja aasta kestel kliima soojenemise tõttu oma pesitsuslevikut põhja suunas nihutanud. Veel 19. sajandi lõpul polnud veetallaja Eesti mererannikul mingi haruldus, vaid pesitses näiteks Matsalu lahe ääres kümnete paaridena. Ent kümne aasta eest otsustati veetallaja meie haudelindude nimestikust välja arvata, kuna ei ole leitud selgeid „pesitsemisele viitavaid asjaolusid”. Mõnel pool juunis ja juulis koha-

foto: commons. wikimedia.org/ wiki

tud isendid on küllap lihtsalt suvitajad. Veetallaja pereelu on erimoodi kui teistel kahlajatel. Pesapaigale saabuvad esmalt emased. Isaste kohale jõudes voolitakse üheskoos mõned pesalohud, millest üks vooderdatakse väheste kõrtega ja sinna muneb emalind tavaliselt 4 muna. Neid asub hauduma isane, emalind aga lahkub pesapaigalt üsna pea, kuid mõni neist õnnistab veel teistki isalindu munakurnaga. „Tugevama poole” osa kandev emalind valvab ka pesitsusterritooriumi puutumatust ja tõrjub sealt eemale isalinnule ligi tikkuvad võõ-

Projekteerime

Konstrueerime

Betoonitööd

Lõppviimistlus

Soojustamata hallid

Tenthallid

Teraviljahoidlad

Farmid

rad emased. Isalind haub umbes 20 päevaga pojad välja ja hooldab neid kolm nädalat, kuni nende lennuvõimestumiseni.

KÜMNE AASTA EEST OTSUSTATI VEETALLAJA MEIE HAUDELINDUDE NIMESTIKUST VÄLJA ARVATA, KUNA EI OLE LEITUD SELGEID „PESITSEMISELE VIITAVAID ASJAOLUSID”. Üliharva on haudumas leitud emalindegi, ent siis pole kunagi olnud läheduses isast –

ilmselt on selle hukkumisel asunud hauduma muneja ise. Vältimaks pistrike ja jäärebaste ründeid pesakondadele ja enestelegi, püüavad veetallajad pesitseda kõrvuti ülimalt kaitsevalmite randtiirudega. Veetallajate pesitsuslevila hõlmab põhjapoolkera külmvöödet, meil nähtav liik pesitseb ka Briti saarte põhjaosas, Islandil ja Gröönimaa lõunaserval, ent mitte Põhja-Jäämere saartel. Kogu maailma asurkond küünib veetallajal 3,5 miljoni isendini, nii et üldiselt ei loeta teda ohus olevate liikide hulka. Soomes aga ollakse tema pärast mures, sest pesitsemine on taandunud Oulu laiuskraadile ja arvukus on langenud alla 10 000 haudepaari. Enamjaolt talvitavad veetallajad soojadel meredel, rannast isegi kümnete kilomeetrite kaugusel, näiteks Aafrika lääneranniku, Araabia poolsaare, Filipiini saarestiku ja lõunaJaapani lähedal avamerel, kus elatuvad loomsest planktonist. Sinna ja tagasi rännatakse-lennatakse ilmselt öötundidel, ka üle maismaa, nii et päevaks puhkama jäänud veetallajaid võib mais ja septembris näha sisemaalgi mõnel veekogul. Soolasest veest hangitud toidu ja merevee tarbimisest johtuda võiva soolaliia vältimiseks on veetallajatel nina piirkonnas soola väljutav nääre. Öisel rändelennul on juhtunud, et veetallajaid hukkus vastu tule­ tornikupleid ja telefoni­traate põrgates. 2014. aastal rändas GPS-saatjaga Soome veetallaja Kaspia mere kaudu „Aafrika sarve” lähistele. Arvatavasti rändavad sama teed ka meil nähtavad veetallajad.

Toodame terase ja paigaldame Silohoidlate ehitus Soojustatud hooned/hallid Laudad

M

TIFICAT C ER I

SYST

SY ST IS O 9 0 0 1

E

TIFIC AT CE R I

ON

M

ON

E

Fotod: Kevin Kohjus

MANAGEMENT IS O 14001 SYSTEMS

MANAGEMENT SYSTEMS

012

012

www.proland.ee

|

tel 5556 6995


maa elu || korsten || 7

11. oktoober 2018

Tihtipeale tundub korsten eemalt vaadates üsna heas korras.

foto: Taavi Alas

Eestimaa korstnate olukord pole kiita Taavi Alas Maa Elu

E

t korstnapühkija, ahju- ja korstnameistri töö kiiremini valmis saaks ja tellija rahakotist liiga suurt tükki ei haukaks, on oma osa majaomanikul, kes saab ise korstnatel silma peal hoida ja mõne vajaliku eeltöö enne meistri saabumist ära teha. Pärast suurt suve on paljudel korsten, ahi või muu küttekolle enne talvekülmi üle vaatamata ununenud. Kas ahi või korsten vajab juba uuendamist või piisab korstnapuhastaja sügisesest regulaarsest külaskäigust? Tihtipeale tundub korsten eemalt vaadates üsna heas korras. Kui aga minna katusele lähedalt uurima, võib näha pragusid, ärakukkunud krohvi ja väsinud korstnamütsi. Ime pole ka see, kui alles kevadel puhastatud korstnasse on suve jooksul mõni kivi või krohvitükk kukkunud, takistades suitsu väljapääsemist. Tõeline üllatus saabub siis, kui tekib vajadus tihedama kütmise järele, aga tõmmet ei ole ja suitsu ajab sisse. Et vältida pikka ootamist ja saada küttekolded õigel ajal toimima, on nüüd sügisel enne lume tulekut viimane aeg see asi korda ajada. MAJAOMANIK ISTUB „POMMI” OTSAS Kui lükata korstna korrashoidu edasi, võivad kaasneda palju raskemad tagajärjed. Korstnafirma RenoRe OÜ juhatuse liige Merle Luik rõhutab, et on olukordi, mida ei tohi jätta tähelepanuta. „Korstnapõlengu järel vajab korsten kindlasti renoveerimist. Vuugivahed on tühjad, kivid on murenenud, lõõride vaheseinad lagunenud või osa-

liselt puuduvad. Korstna lõõride seisund tuvastatakse kaamerauuringu käigus, sest ilma informatsioonita on keeruline tööd teha,” selgitab ta. Peamised teenused, mida inimesed neilt tellivad, ongi korstnate renoveerimine tulekindla seguga ja kaamerauuringud. Kõige kallim töö on pigieemaldus kettpuhastiga, samuti see, kui korstnast on vaja eemaldada ummistusi või tellida pigipõletus. „Meie firmal on praegu tööd palju, järjekorrad on novembri keskele. Eestimaa korstnate olukord on kehv ja inimesed peaksid rohkem tellima korstna siselõõride ülevaatamiseks kaamerauuringu. Selle käigus saab majaomanik teada korstna tegeliku olukorra, see on tihti talle suur üllatus, millise nii-öelda pommi otsas ta istub,” kirjeldab Merle Luik. Paljud majaomanikud saavad alles pärast seda uuringut teada, kui tuleohtlikult pigised on nende maja suitsulõõrid. KORSTNAT UURITAKSE KAAMERAGA „Pigi eemaldamiseks mõeldud vahendeid tuleb kasutada rohkem, nii iga päev kui ka profülaktikaks. Soovitame nädalkaks enne korstnapühkija tulekut panna pliidi alla hõõguvatele sütele üks pigieemalduspuuhalg, see kuivatab korstnalõõris pigi. Seejärel on korstnapühkija töö palju tõhusam,” annab Merle Luik nõu.

TÕELINE ÜLLATUS SAABUB SIIS, KUI TEKIB VAJADUS TIHEDAMA KÜTMISE JÄRELE, AGA TÕMMET EI OLE JA SUITSU AJAB SISSE.

Üha rohkem pakuvad korstnafirmad põhitööna korstna kaamerauuringuid ja renoveerimist tulekindla seguga. Erinevalt Eestist on RenoRe sõnul Rootsis sellist renoveerimismeetodit kasutatud juba üle 30 aasta. Ühtlasi on see võimalus lükata edasi suurem kulutus, mis kaasneb uue korstna ehitamisega. Korstnafirma rõhutab, et telliskivist korsten vajab hoolikat peremeest, sest ehitusliku eripära tõttu on sellel oma probleemid: praod seintes, tühjad vuugid, murenenud kivid ja lagunev korstnapits. Lagunev korsten on hoonele ohtlik. Mis viitab probleemidele korstnalõõrides? Eelkõige halb tõmme, pigi, praod telliskivikorstna vuukides ja krohvil, murenenud kivid jne. Seda põhjustab põlemisgaaside jahtumisest tekkiv kondensatsioonivesi, mis sadestub lõõri sisepinnale, söövitab aegamööda läbi vuugid ja muudab tellised praguliseks. Korsten muutub „hõredaks” ja tuleohtlikuks. Tulekindla seguga renoveerimine sobib puiduga köetavale küttekoldele: pliit, ahi, kamin, keris. Kes pole varem kuulnud, siis korstnaid renoveeritakse ainult seestpoolt ja tööd alustatakse korstna kaamerauuringuga. Kui vead on kindlaks tehtud, puhastatakse korsten kettpuhastajaga, eemaldatakse pigi ja muud takistused. Pigist lõõri ei ole mõistlik tulekindla seguga renoveerida, vaid korsten tehakse enne töö algust puhtaks. Niisiis on viimane aeg korstnate ja ahjude tervist enne talve parandada. Ehkki eelnimetatud töid saab teha ka kuni kümnekraadise külmaga, näitab korstnafirmade kogemus, et kohusetundlikud majaomanikud ei sea oma pere ja naabrite elu ohtu.


maa elu || Käsitöö || 9

11. oktoober 2018

Tore on olla peast pitsiline

Õhtul tavatseb ta istuda tugitooli, paneb kõrvaklapid pähe ja kuulab kudumise juurde harivaid eestikeelseid loenguid või ingliskeelseid salvestusi väikeettevõtluse ja turunduse kohta. Liinal on plaan uuesti minna ka palgatööle, et lisaks käsitööle taas teenida Eesti riiki. Aastaid oli ta abipolitseinik, et omalt poolt panustada kogukonna turvalisusesse. „Mulle läheb korda, et minu tegevusest on kogukonnale kasu. Seltskondlik suhtlus peale selle, kui oled aastaid kodus töötanud,” kõlab põhjendus. Aasta on ta olnud Naiskodukaitses. Soov oli minna koos meestega sõduri baaskursusele, aga kuna maakondlik grupp ei tulnud täis, lükkub väljaõpe aasta võrra edasi. „Teen selle kindlasti läbi. Mõte metsa minna ja piltlikult öeldes relvaga roomata tundub väga põnev,” räägib naine, kelle tegemistes põimuvad õrn pitsikudumine ja huvi jõustruktuuride vastu.

Reet Saar Maa Elu

ui Liina Langi kü mme aastat tagasi hakkas pusima, kuidas kududa Haapsalu rätti, ei osanud ta arvata, et pitsikudumisest saab koguni leivatöö. Puhta lehena alustades oli ees vaid Linda Elgase mustriraamat. Seal on sees hulgaliselt mustreid, aga õpetuse pool pole väga põhjalik, arvestades trükiseid, mis hiljem välja on antud, räägib naine praeguse kogemuse pinnalt. Raske oli aru saada, kuidas äärepitsi silmuseid arvutada ja pärast pits külge õmmelda, sest äärepitsi traditsiooniliselt külge ei kootud, aga keerulisus just intrigeeris. „Sain esimese rätiga hakkama, kuigi raamatu järgi on keeruline õppida. Mäletan seda tunnet ja neid vardaid, millega sai toona politseis töötades öises vahetuses kootud. Ma ei raatsinud pausigi teha, sest tahtsin näha, kuidas motiiv välja tuleb. Ka see rätik on alles, seda on palju kantud. Kudumiseks kulus üle kolme kuu. Esimene töö oli kohe suur – 170 × 170 cm, väiksemad sallid tulid hiljem,” kõlab algusaegade meenutus. Pitsilisi kindaid ja sokke oli Liina ennegi teinud. Nüüd isu kasvas ja ta hakkas uurima, kuidas Haapsalu salli kudumine tegelikult käib. Tänaseks on ta jõudnud nii kaugele, et loob ise mustreid. KÖIDAVAD KEERULISED MUSTRID „Mulle meeldivad keerulised mustrid. Suured kirjad, kaared, lopsakus – see on minu käekiri. Minu kompositsioonides on kõike rikkalikult,” ütleb Liina oma sallide poole vaadates.

AASTAID KÄIS KOGU TÖÖ KODUS, MULLU SÜGISEL AVAS MÄRJAMAA PEATÄNAVA ÄÄRES UKSE LÕNGALANGI STUUDIO. Enda mustreid on tal valmiskujul paarikümne ringis, aga ideid on mitu korda rohkem ja paksu kladesse lisandub aina uusi visandeid-kavandeid. Üks kaustik on täis, seal on koguni 130 kirja. „Kui käsi on soe, siis nädal aega „sodida” ja suure kustukummiga tööd teha pole mingi probleem. Osa on uitmõtted, osa valmiskirjad, mida võiks

Liina Langi järgib oma kudumites traditsioonilise Haapsalu salli kudumise võtteid.

Foto: Reet Saar

kohe kuduma hakata,” räägib Liina. Uute mustrite loomine käib hooti, selle ajendiks võib olla mõni kirgas impulss. Näiteks „Meie Muhu mustrite” raamatut sirvides nägi kuduja kohe, kuidas värviline kampsunimuster „teisendada” nuppudesse ja õhksilmustesse. Vahel hakkab ta õhksilmuste kombinatsioonidega mängima ja nii tekitab üks muster teise. Mitmed nimelised kirjad on pühendused Liina elus olulistele inimestele. Pauliine kiri meenutab vanavanaema, kes oli hästi range, aga inimesena nii paljutahuline. „Ingridi kiri on pühendatud mu õpetaja Ingrid Uusile, kes on mulle palju andnud, just impulsi, kuidas rahvakunstist lähtuvalt edasi minna. Kui inimeselt nii palju saad, siis tahad kuidagi tänu väljendada. Ingridi kiri sai romantiline ja hästi rikkalik. Iga mustriga käib kaasas tunne,” kommenteerib autor nimeliste mustrite tekkelugu. ENDAST PEAB VALJULT TEADA ANDMA Vardad välkusid naise käes nagunii igal vabal hetkel, 2010. aastast toimetas ta FIE Liina Gavrilov Rees Käsitöö nime all, järgmisel aastal tuli juba palgatöölt ära. Loomulik jätk oli Olustvere Tehnika- ja Maamajanduskoolis õppida rahvuslikku käsitööd. 2016. aastal sai kooli lõputöödest – 13 salli ja üks rätik valmisid Liina enda kirjutatud mustritega – mitmel pool ringi rännanud näitus. Sama aasta lõpus alustas tema osaühing LõngaLangi. Aastaid käis kogu töö kodus, mullu sügisel avas Märjamaa peatänava ääres ukse LõngaLangi stuudio. „Tulin siia kaine kaalutlusega. Teadsin, et see koht end vaid käsitööga ära ei majanda, e-pood, mis pakub lõngu ja käsitöötarvikuid, aitab toime tulla.” Perenaine ütleb, et kui inimene tuleb salli valima, siis on oma töötuba soliidsem, kui tellija koju kutsuda. Siin on näha valmis salle, mannekeeni seljas olev pitsiline pruutkleit, mida Liina tü-

tar oma pulmas kandis, näitab üht võimalust, mida ainukordset sel tähtsal päeval selga panna. Lisaks on rikkalikus valikus taimedega värvitud lõngu ja omavalmistatud seepe – kõik ikka Liina kätetöö. Inimesed tulevad sisse ja on üllatunud, et Märjamaal on selline koht. „Neile, kes on küsinud, kas teha oma käsitööettevõte, olen öelnud, et viis esimest aastat pead valju häälega karjuma, et sa oled olemas, ja tegema end nähtavaks. Pärast viit aastat võid ehk pisut puhata. Minu elu ongi internetis: sotsiaalmeedia (blogi, Facebook ja foorumid) kaudu olen endast aktiivselt teada andnud. Nende aastate jooksul on olnud rahulikumaid ja kiireid aegu, kaks korda olen olnud läbipõlemise piiril. Nüüd oskan selle juba ära tunda. Et end käsitööga elatada, pead olema väga nutikas ja töökas. On olnud hetki, kus olen olnud väga väsinud ja mõelnud, kas lõpetada. Aga ma ei saa lõpetada ega lõpeta ka, sest süda ütleb: see on õige rada,” kinnitab Liina Langi. TÖÖELU INTERNETIS Tihe suhtlemine internetis on toonud üllatavaid kohtumisi ka päriselus. Nii astus suvel uksest sisse Facebooki sõber Cathy Rhoades Fulton, maailmarändurist proua Ameerikast, keda huvitavad eri riikide ketrajad ja pitsikudujad. Kaasas oli ka taanlanna. Ühise huviga inimestel jagus juttu mitmeks tunniks. Ränduriga kaasas olev n-ö sall oli iga maa kümnete käsitööliste käest saanud jupikese juurde ja oli juba mitu meetrit pikk. Liinagi kudus pitsi sellesse reisitöösse. „Vapustav idee! Iga tükikese kohta oli kaart kuduja

Õige Haapsalu sall mahub sõrmusest läbi. Foto: Liina Langi

Oma õpetajale pühendatud Ingridi kiri. Foto: Liina Langi

andmetega ja natuke iseloomustavat infot,” meenutab Liina. Novembris ootab teda ennast ees sõit Bostonisse, kus Balti riikide sajandat aastapäeva tähistatakse mitmekesise kultuuriprogrammiga. Nimelise kutse esitas korraldusgrupi liige, kes on Liinalt korra lõnga tellinud. Meister võtab kaasa mõned oma sallid, on väike väljamüük ja ta räägib eesti kooli lastele Haapsalu salli traditsioonist ja selle elushoidmisest tänapäeval. „Aga otsin üles ka maja, kus Aerosmith tegi oma esimesed lood, ja annan sellele hoonele suud,” lubab Liina väljendada lugupidamist selle bändi muusika vastu, mis teda noorukieast saati on köitnud. OMA MUSTRITE AASTA Sel aastal otsustas Liina kududa peamiselt oma mustreid. Kui esimene rätt valmis kobades, siis nüüd „tean väga hästi, mis ma teen, ja teen seda suure mõnuga”. Haapsalu sall on nagunii eriline käsitöö. Ainulaadsed on kuduja sõnul ka pruutkleidid ja ristimiskleidid. Pruutkleidi tegemisel algab kõik erinevate kirjade kokkusobitamisest ja mustriks arvutamisest, milleks võib kuluda oma kolm tundi. Kui esimene proov on olnud, siis veel lõpptulemusest täit pilti pole, aga kui kõik on viimistletud, venitatud ja valmis „ja viimases proovis näed, et inimene on rahul ja talle kleit sobib, siis tuleb küll kananahk peale. Ristimiskleidiga on samamoodi. Need on elus nii erilised sündmused. Et inimesed tahavad sel puhul pitsi kanda, see on ka tegijale eriline tunne.” Töötoas tegeleb naine ennekõike netimüügiga, mõnus ja rahulik kudumine käib kodus.

PIDEV TOOTEARENDUS Kaks korda on Liina osalenud Haapsalu salli kudumise võistlusel ja saanud kolmanda koha. „Profiks hakates ei pidanud ma enam ausaks osaleda, kui kümme tundi päevas koon, kuid käin igal aastal kaasa elamas. Nüüd on pakutud välja mõte kutsuda laua taha endised võitjad, siis võtan küll osa,” tahab meister end taas proovile panna. 2014. aastal tunnustati Liina Langit Raplamaa aasta koolitaja tiitliga. Haapsalu salli või äärepitsi kudumise koolitusi teeb ta pidevalt. Peale selle annab Olustveres pikki täiendusõppekursusi õpetajana. Samal ajal täiendab end andragoogikas. „Tahan saada targemaks, kuidas täiskasvanuid õpetada. Kuna pusisin ise alguses raamatu järgi, siis tahan, et teistel oleks lihtsam.” Ka LõngaLangi tootearendus käib kogu aeg. Alles hiljuti nuputas meister sääresoojendajaid. Nahatöödegi järele on vajadus ja esimesed pastlapaarid on valmis. Kõige muu kõrval jääb pealiiniks ikka pits. Meister ütleb enda kohta, et ta on jätkuvalt „peast pitsiline ja see on nii tore” ning tahab teisigi huvilisi „ära tinistada”, sest „mida rohkem pitsi kootakse, seda parem”. 2009. aastal ilmus Haapsalu salliraamat ja pärast seda tekkis traditsiooniliste võtetega Haapsalu sallide kudujate uus laine. Siis tuli rätiraamat ja mitme meistri mustriraamatud. Liina on omagi raamatu peale mõelnud, aga leiab, et selleks on liiga vara: „Tahan enne veel paremaks minna, et sinna midagi tummist või suurejoonelist panna oleks.” Tema mustreid võib osta internetist, korduvatele ostjatele on jagatud kirjasid ka tasuta. Tallinnas Katariina kirikus on 7. oktoobrini Eesti Käsitööliidu näitus „Ajatus”, kus 32 meistri tööde hulgas on ka Liina Langi omaloomingulise pitsimustri näide. „Kui tuli näitusevõimalus ja Ameerika-kutse, siis tundsin taas, et kuidagi pole võimalik pooleli jätta. Olen 40 ja mul on hea meel, et kolmekümneselt leidsin oma teema. Mul on ees veel palju aastaid, et tegeleda meelepärase käsitöö ja eriti pitsikudumisega. Nii palju põnevat on ees ja ei oska arvatagi, mida elu kõike pakub. Äge!” räägib Liina Langi silmade särades.


10 || iLma- ja taimetark || maa eLu

11. oktoober 2018

iLMATARk

JÜRi kAMENik

ilmatark

ÕHUMASS ON OLULINE ILMATEGIJA

O

Kuna lodjapuu marjad on toorelt pisut mürgised ja mõru maitsega, tuleks neid enne tarvitamist külmutada või kuumtöödelda. foto: lea margUs

Hilissügise marjad kATRiN LUkE fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

M

ust leeder on heitleheline puu kuslapuuliste sugukonnast, leedrite perekonnast. Kasvab parasniisketel muldadel, allikate ja kraavide läheduses. Euroopas levinud ja kaua kasutatud, Eestis kasvab rohkem Lääne-Eestis ja saartel. Kasutatakse palju iluaianduses, kuid tihtipeale aretatud sorte, millel raviomadusi pole. Samas oleme Karepa ravimtaimeaias istutanud leedrid metsaserva, kus muld kipub suvel läbi kuivama. Raviks ja gurmeetoiduks kasutatakse õisi ja marju. Õitseb juulis, marjad valmivad aga oktoobris ja on musta värvi, meenutades maitselt natuke mustikat. Kogutakse täisküpseid marju, poolvalminud on mürgised. Neist saab teha

siirupit, mahla, marmelaadi, kisselli, lisada kompottidesse ja muudesse hoidistesse, küpsetistesse. Ise olen teinud enamasti siirupit ja lisanud pisut sidruni, ebaküdoonia või muud haput mahla. Marjade kuivatamine on energiamahukas, aga toidukuivatiga siiski võimalik. Samuti võib marju külmutada ning talvel smuutisse ja jogurtile lisada. Marjadel ja õitelgi on külmetushaigusi raviv, palavikku alandav ja immuunsüsteemi tugevdav toime. Eriti tõhusaks peetakse neid gripi sümptomite leevendamisel – leedrimarjad on üks väheseid, mis aitavad ka siis, kui grippi juba põetakse. Lisaks marjade võimsale immuunsussüsteemi tugevdavale toimele on leitud, et need

MUSTA LEEDRI MARJADEL JA ÕITELGI ON KÜLMETUSHAIGUSI RAVIV, PALAVIKKU ALANDAV JA IMMUUNSÜSTEEMI TUGEVDAV TOIME.

aitavad astma, diabeedi, liigse kolesterooli, kehva nägemise, närvihaiguste, seljavalu, kuseteede põletike ning bakteriaalsete ja viiruslike põletike korral, tugevdavad veresooni. Pikka aega suurtes kogustes ei soovitata kasutada, sest võivad tekitada kaaliumipuudust ja see omakorda häirib südame tööd. Leedrimarjad sisaldavad orgaanilisi pigmente, tanniine, aminohappeid, karotenoide, flavonoide, suhkrut, rutiini, A-, Bja suures koguses C-vitamiini. Raviomaduste kõrval on leedrimarju kasutatud villa ja juuste värvimiseks ning toiduainetööstuses värviandjana. Lodjapuu on heitleheline luuviljaline põõsas kuslapuuliste sugukonnast, kasvab paestel pindadel, kadakatega tihti samas kohas, eelistab niiskemat pinnast. Septembri lõpus saavad valmis marjad, mis on erkpunased, läbipaistvad ja sisaldavad ühte seemet. Lehed, mis meenutavad vahtralehti, värvuvad kollakaspunasteks. Toimeained: orgaanilised happed, karotiinid, pektiinid,

kÜLVikALENdER: OkTOOBER Istutusaeg

ktoobris võib ette tulla südasuvist soojust (2000. aastal kuni 22 kraadi kuu alguses) kui ka südatalvist külma (–17 kraadi 2002. a kuu keskel). Selline aastatevaheline muutlikkus on võimalik, sest Eestisse võivad jõuda väga erinevate omadustega õhumassid – niisiis meil on ülekaalus importilmad. Ka 21. septembri kõige soojem tund sattus kesköösse, kui õhutemperatuur hakkas õhtul tõusma ja jõudis pärast kl 23 kohati ligi 23 kraadini, sest lõunakaartest saabus soe õhumass. Samas järgmisel päeval oli ilm küll üsna päikeseline, aga õhutemperatuur langes, sest saabus jahedam õhumass. Seega on õhumass sünoptilise olukorra ja tsirkulatsiooni kõrval üks peatähtis faktor, mis määrab ilma ja ilmastikku. Seetõttu keskendun seekordses ilmajutus õhumassidele. Õhumass on ulatuslik sarnaste omadustega õhu kogum, mille vertikaalne ulatus on vaid mõni kilomeeter, aga horisontaalsuunas sadu või tuhandeid kilomeetreid. Õhumassid erinevad üksteisest eelkõige tiheduse poolest – tiheduse erinevust põhjustab nii temperatuur kui ka niiskus. Seal, kus õhu tihedus kõige kiiremini muutub, on tavaliselt ka front olemas. Front on kahe erineva tihedusega õhumassi vahel olev üleminekuvöönd. Kõige paremini on see mõistetav temperatuuri alusel, aga fronti saab määrata ka niiskuse, tuule suuna või õhurõhu kaudu. Frondid jagunevad näiteks soojadeks, külmadeks või liitunuteks (oklusioonifront) – olenevalt sellest, milline õhumass on pealetungil (teisi klassifitseerimise võimalusi ei käsitle). Selleks, et formeeruks mingi õhumass, peab korraga suur kogus õhku sarnase aluspinna (kolde) kohal olema, milleks kulub harilikult nädalaid aega. Selle ajaga omandab õhukogum teatud kindlad omadused ja nii formeerub õhumass. Õhumasside levinumad klassifikatsioonid on termodünaamiline ja geograafiline. Viimase järgi jagunevad õhumassid arktilisteks, polaarseteks, troopilisteks ja ekvatoriaalseteks, need omakorda merelisteks ja mandrilisteks. Ekvatoriaalse õhumassi jagamine mereliseks ja mandriliseks on alles viimane areng. Enamasti peetakse siiski ekvatoriaalset õhumassi mereliseks, kusjuures mandri kohal on see suurema evapotranspiratsiooni tõttu niiskem kui ookeani kohal. See õhumass on väga labiilne ja seotud troopikasisese koondumisvööndiga (ITCZ – the Intertropical Convergence Zone) ega jõua kunagi Eestisse. Kõige harvemini jõuab Eestini troopiline õhumass, mida ei juhtu igal aastal. Termodünaamiliselt jagunevad õhumassid labiilseteks, stabiilseteks ja indiferentseteks ehk ükskõikseteks. Õhumassil võib-olla ka teise õhumassi tunnuseid, eriti transformeerumis- ehk teisenemisstaadiumis: tüüpiline on see, et Eestisse jõuab väiksematelt laiustelt selline õhumass, mis oli alguses troopiline, aga teekonna jooksul on omandanud juba polaarse õhumassi omadusi. Siis võidakse öelda, et tegu on lähistroopilise õhumassiga, kuid see ei kuulu üldtunnustatud õhumasside klassifikatsiooni. Transformeeruv troopiline õhumass jõuab Eestisse vist küll igal aastal. Praegune aeg on vananaistesuve ja lõunakaartest saabunud erakordselt sooja õhumassi päralt, nii et õhusoe võib kerkida 20 kraadi lähedale, aga vaiksetel selgetel öödel on jahtumine tugev ja pole öökülmgi välistatud, või siis tekib udu.

sahhariidid, tanniinid, C-vitamiin (rohkem kui tsitrusviljades), rutiin, P-, K-, B-vitamiin, flavonoidid, mineraalid. Marju tulebki korjata septembri lõpust oktoobri keskpaigani, siis on need valmis ega pole veel öökülmadest rikutud. Ka linnud pole veel jõudnud kõiki ära süüa. Kuna toored marjad on pisut mürgised ja mõru maitsega, tuleks neid enne tarvitamist külmutada või kuumtöödelda. Parim viis on hoida neid enne siirupi, mahla või moosi valmistamist sügavkülmas. Looduses öökülmade saabumist oodata ei tasu, sest linnud jõuavad ette ja marjad muutuvad pealegi selleks ajaks koledaks. Kuivatada võib, kuid nende veesisaldus on suur ja see on aeganõudev töö. Kuivatamise eel tasub marju päikese käes närvutada, näiteks verandal, ja alles siis panna toidukuivatisse. Kuivatatud marju võib lisada meele ja pirukatele. Sügavkülmast võetud marjad võib köögikombainis või pudrunuiaga peenestada, siis kivid välja sõeluda ja keema ajada. Moosisuhkrut lisades saab ilusa siirupi, mida kasutada kookides või miks mitte morsi valmistamiseks. Marmelaadisuhkruga saab tarretise. Lodjapuumarja hoidised on ilusat veripunast värvi ja neid saab kasutada toidu kaunistuseks. Maitse on mõrkjas, mis mõnele ei pruugi meeldida, kuid ise pean seda siirupit gurmeetoiduks, kasutan seda näiteks vahukooretordi põhja immutamiseks. Mõrkja maitse kompenseerivad lodjapuumarjade raviomadused. Neist on abi kehvveresuse, mineraalivaeguse ja külmetuse korral, tõstavad organismi vastupanuvõimet haiguste ajal, hävitavad mikroobe ja viiruseid, aitavad taastuda pärast rasket haigust. Pikemal tarvitamisel alandavad kolesteroolisisaldust veres, toimivad rahustavalt, annavad rahulikuma une, parandavad seedimist ja stimuleervad sapieritust, parandavad südame tööd, puhastavad maksa ja verd, stimuleerides mürkide ja raskmetallide väljutamist. Venemaal on lodjapuu väga hinnatud loodusravim, sellest on laulgi tehtud. Lodjapuukoort, mida saab ka juba korjata, kasutati vanasti suure vereeritusega menstruatsiooni ja emakaverejooksu korral. Ka on koort kasutatud välispidiselt mitmesuguste nahaprobleemide vastu, nagu ekseemid, lööbed, vistrikud, sügelised. Ilmateade lubab ilusat ilma, nii et praegu on õige aeg minna värvirohkesse metsa tervist ja ande koguma.

12. R 13. L 14. P 15. E 16. T

Leht, alates kl 12.53 vili Vili Vili, alates kl 22.17 juur

07.59 18.14

Juur 21.02

Juur

17. K

Juur, alates kl 10.36 õis Aiatöödeks sobimatu päev

18. N

Õis

19. R

Õis, alates kl 23.21 leht kUUkalendri koostaJa signe siim, 2018

MAA

TULI

VESI

ÕHK


maa elu || aed ja kodu || 11

11. oktoober 2018

Oktoobris istutage ja korrastage

fo

:e

lm

o

ri

ig /s

marjapõõsaid

to

ak al

a

Säde Lepik Maa Elu

P

äikeselisel oktoobripäeval on väga mõnus aiatöid teha, näiteks istutada mõned mustasõstrapõõsad. Kui homme sajab vihma, siis sobib seegi, sest pole muret, et istutatu kuivale jääb. Sügise teebki heaks istutusajaks see, et mullas on piisavalt niiskust. Niiskusvaru on eriti oluline kergetel liivakatel muldadel. Ilmad on jahedad, õhk niiske ja veekadu mullast väike. Kui pole laussadu, võiks taimi korra nädalas ikka kasta, aga sügisel istutatud taim saab harva ära kuivades otsa. Sügisel istutatud ja ilusti juurdunud taimed hakkavad kevadel ruttu kasvama. Viljapuude ja marjapõõsaste nõuistikuid saab istutada, kuni maa on sula. Viljapuuistikute hind võib puukoolides sügisel olla küll ahvatlevalt hea, kuid sügisel istutatud puid ohustavad lisaks pakasele veel hiired ja jänesed. Seepärast soovitab ka näiteks Räpina puuviljanduse õpetaja Jaan Kivistik oma istutustarkusi kokku võtvas „Puuviljaaedniku istutusraamatus” viljapuude istutamise kevadeks jätta. Sõstraid, karusmarju ja vaarikaid on parem istutada oktoobris. Kevadeks võib selle töö jätta raskel ja niiskel mullal. On juhtunud, et suurtes istandustes on marjapõõsaid istutatud veel talviste sulailmadegagi. Hästi hooldatud ja järjepidevalt noorendatud sõstrapõõsas võib koduaias saaki anda isegi 20 aastat ja seepärast maksab kõike algusest peale teha hästi korralikult. Näiteks must sõstar kasvab hästi ja on tervem valgusküllases ja niiskema mullaga kasvukohas. Valgusnõudluse pärast ei või põõsaid liiga tihedalt istutada, jätke nende vaheks 1,5–2 meetrit. Puhastage põõsaste tulevane kasvukoht umbrohust ja korjake ära kivid. Kui istutate uue maja aeda, kus pinnas on vahest ehitustööga segi trambitud ja tallatud, tuleb selline pinnas eemaldada ja hea kasvumullaga asendada. Kui aiamuld on toitainevaene, on abi sellest, kui asendate lahja mulla istutusaugus viljakamaga. Et hästi kasvada, peaks põõsa juurte ümber saama 40 cm rammusa mulla kihi. Seega peab istutusauk olema üsna lai ja sügav: augu laius võiks olla kolmekordne istiku juurepalli läbimõõt, sügavus aga vähemalt kahekordne juurepalli kõrgus. Istutusauku kaevates eemaldage ja tõstke eraldi rohumättad ja siis pealmine viljaka mulla kiht, mis läheb koos lisaks toodud rammusa mulla ja/või kompostiga auku tagasi. Komposti või kõdusõnnikut võiks igasse istutusauku kuluda umbes pangetäis. Augu põhjast tulnud viljatut mulda ärge istutusauku tagasi pange. Augu põhja võib täiteks kõdunema panna orgaanilisi köögijäätmeid, teiste põõsaste ja puude lehti (sõstralehed ei kõlba haigusohu pärast).

Väino Eskla ja maitsta toodud uhke sõstravalik tänavusel Karla Lillerallil. foto: Säde Lepik

Istiku juurepall leotage märjaks, enne istutamist võtke kile või plastpott muidugi juurepalli ümbert ära. Must sõstar istutage 10 cm sügavamale, kui istik oma kasvupotis oli, sest siis arenevad varte alaosast lisajuured ja mulla sisse jäänud pungadest kasvab uusi oksi. Sügavus on õige, kui okste harunemiskoht jääb veidike mulla alla. Pärast istutamist kastke, talveks võib põõsahakatiste ümbruse multšida 10 cm turba- või kõdusõnnikukihiga.

ON SORTE, MIS SOBIVAD EELKÕIGE PÕÕSA ÄÄRES MAIUSTAMISEKS, JA NEID, MILLEST SAAB PARIMA MAHLA JA MOOSI. Kui ilusal istikul on 3–5 jõulist oksa, ei ole neid tarvis pärast istutamist lõigata. Nõrgad ja murdunud oksad lõigake ära.

Kui istikul on ainult 1–2 oksa, siis on aiandusagronoom Väino Eskla soovitanud need umbes poole ulatuses tagasi lõigata, see soodustab harunemist ja põõsas kasvab rutem tihedaks. Oksatippe ärge kärpige, siis moodustuvad sinna „luuad”. UHKE SORDIVALIK Väino Eskla on Eesti parimaid mustasõstratundjaid. Mitmekümne aastaga on ta Kuu­salu kandis kogemusi kogunud vist rohkemgi kui 60 mustasõstra­ sordiga. (Selle kohta lugege ka aiatark.ee.) Juba kümme aastat on ta suvistel aiandusüritustel pakkunud huvilistele võimalust uusi sorte maitsta ja vanade tuttavatega võrrelda. Tänavusel kuumal suvel, kui kõik sõstrasordid valmisid umbes kaks nädalat varem, oli selline võimalus näiteks 4. augustil peetud Karla küla Lilleralli ajal.

Puuviljaja marjakultuuride 2013. aastast kehtivas soovitussortimendis on praegu 12 mustasõstrasorti, mida on enne meie oludesse sobivaks tunnistamist pikalt katsetatud. Peale tuleb aga uusi ja paremaid. Karla küla sõstradegustatsioonil sai maitsta 20 musta sõstra ning 12 punase ja valge sõstra sorti. Erilisel aastal olid mustadest sõstardest korraga laual näiteks nii varaseima kui ka kõige hilisemate sortide marjad. ‘Skorovištše’ marju sai Eskla maitsta juba jaanipäeva aegu, hilised ‘Mara’ ja ‘Otelo’ kõlbasid juba augusti algulgi suhu pista, tavalisel aastal püsivad hapukad ja vürtsikad ‘Otelo’ marjad põõsal isegi veel septembri algul. Väga saagikas ‘Mara’ on huvitav selle poolest, et läheb aeglaselt küpsedes järjest tummisemaks ja maitsvamaks. ‘Skorovištše’ suured õhukese kestaga sõstrad on magusamad kui seni varaseimaks peetud sordil ‘Sejanets golubki’. Tänavune suvi pani proovile sõstarde põuakindluse. Eskla hinnangul andsid kena saagi ja näitasid end heast küljest nt ‘Lentjai’, ‘Bona’, ‘Bagira’ ja ‘Varmas’. Eesti sortidest olid maitsta meie maasort ‘Mede must’, varane ja suurte magusate marjadega (1,7 g) ‘Varmas’ (aretajad J. Parksepp ja A.-V. Libek), keskvalmiv ‘Karri’ ja varane ‘Elo’ (mõlema aretaja A.-V. Libek). Minu arvates oli neist parim suurepärase hapukasmagusa maitsega ‘Elo’. Seda ilusate pikkade kobaratega sorti, mille kasvukuju on püstisem kui sordil ‘Varmas’, tahan kindlasti endalegi. Paljusid üllatas mustasõstrasort ‘Venny’, mis jääb roheliseks. Roheliste marjadega sortidest, mida linnud lehtede varjus hästi ei märka, on meil tuntuim ‘Vertti’, mis on aretatud Soomes ‘Öiebyni’ isetolmlemisel. ‘Venny’ ja samuti roheline ‘Vilma’ on keskvarased ning mõlemad ‘Verttist’ saagikamad ja maitsvamad. On sorte, mis sobivad eelkõige põõsa ääres maiustamiseks, ja neid, millest saab parima mahla ja moosi. Palju mustasõstrapõõsaid pole koduaeda vaja, piisab, kui igaks tarbeks leiate üles oma lemmiksordi. Mõnda põõsast jõuate ka kor-

ralikult hooldada. Nende ülesleidmiseks käige ise marju maitsmas. Sordivalik on nii hea, et odavuse pärast ei maksa suvalist sorti küll osta. Ammugi ei tasu aiaruumi raisata põõsastele, mis enam õieti ei kanna või mille maitse ei meeldi. PÕÕSAD SÜGISEL KORDA Parimad sordid meeldivad tihti ka pahklestale, kes ongi musta sõstra ohtlikumaid vaenlasi. Et kahjurit talitseda, vaadake hilissügisel oma põõsad üle. Kui leiate ebaloomulikult suuri ümaraid pungi, korjake need ära ja põletage. Samasugust ülevaatust tehke varakevadel ja enne lehtede puhkemist. Ka katkised ja ülearused oksad tasub juba sügisel põõsast välja lõigata. Must sõstar on kevadel kiire arenguga, pungad hakkavad paisuma juba esimeste soojade ilmadega. Siis põõsast enam häirida ei maksa. Musta sõstra oks on kõige saagikam kolmandal ja neljandal kasvuaastal. Istandustes lõigatakse näiteks kõik üle nelja aasta vanused oksad igal aastal välja. Koduaias võiks sedasama teha, sest mida rohkem on põõsal parimas saagieas oksi, seda rohkem marju saate. Pärast kuuendat suve tuleks mustasõstraoks juba kindlasti eemaldada, sest selle viljakandeiga on läbi. Vana oksa alumine osa laasub, seal pole enam lehti ega viljaoksi. Sügisel ära lõigatud vanade okste asemele kasvavad suvel uued tugevad võrsed, millelt saab marju noppida juba järgmisel suvel ehk siis oksa teisel kasvuaastal. Mustasõstrapõõsale on paras, kui tal on 8–2 hästi arenenud põhioksa. Kui olete oma põõsaid igal aastal lõiganud, siis piisab, kui eemaldate iga kord 2–4 vanemat oksa. Siis kasvab pidevalt juurde noori ja saagikamaid. Suvel kasvanud noortest juurmistest okstest jätke alles sama palju, kui vanu välja lõikasite. Valige noortest välja tugevamad, ülejäänud eemaldage. Tasakaalu pärast jälgige, et alles jäetud oksad paikneksid põõsa eri osades. Ehk tuleb eemalda ka mõni külgoks, kui põõsas on liiga tihe või kui oks kasvab sissepoole. Lõigake see ära harunemiskohani. Eemaldage ka kõik kuivanud ja kahjustatud oksad.


12 || etteVÕtja || maa eLu

11. oktoober 2018

Ettevõtja peab tööl käima, et ettevõtja olla siLVi LUkJANOV Maa Elu

a llinna lä hedalt Järvamaale kolinud naine lõi suure entusiasmiga külla laste loovus- ja mängutoa, kuid mõistis õige varsti, et ettevõtmise püsikulude maksmiseks tuleb tal endal palgatööle minna. Oktoobri algul, mil peetakse üleriigilist ettevõtlusnädalat ja ettevõtlusest räägitakse raadios ja teles tavalisest ohtramalt, teeb see Järvamaal Aravete külas koos ehitusettevõtet omava abikaasaga laste loovus- ja mängutoa loonud Ingrit Kupitsa meele ühteviisi kurvaks ja rõõmsaks. „Ma olen ju ka väikest viisi ettevõtja, aga selleks, et igakuiselt tasuda mängutoa pü-

Ingrid Kupits õppis Rakveres Mõdrikul sotsiaaltööd ja tunneb aina rohkem, et tahab selle valdkonnaga oma elu siduda.

siarveid, pidin ise palgatööle minema. Muidugi teeb see meele mõruks, et miks minul siis nii, miks mina ettevõtjana maal paremini hakkama ei saa. Püüan ju küll kõigest väest,” sõnab ta. Tallinna lähedalt Rae vallast pärit Ingrit Kupits kolis kolm aastat tagasi koos perega Aravetele selleks, et oleks lähem käia tööl Tapa sõjaväeosas. Üheksa aastat Tapal sõjaväes mitmel ametikohal töötanud Ingrit Kupits otsustas teha elus kannapöörde ja avada Aravetel lastele mängutoa. Kuigi Kupits on läbinud Tapal sõduri aluskursuse, ta mängutoas lastele käsklusi „Joondu! Valvel! Sammu marss!” ei jaga. „Mängutuppa ei tule takistusradagi, vaid ohtralt mänguasju, et loovalt mängida. Sõjaväelisust meenutab vaid ronimissein,” kinnitab Kupits veel aasta tagasi Aravete koolima-

N SHAR K , YOU CA ... TO ST TR U

foto: dmitri kotJUH / Järva teataJa

jas tühjana seisvaid ruume näidates. Turgu uurides selgus, et kuni üheksa-aastaseid lapsi on endises Ambla vallas üle kahesaja. Mängutuba pole neile ei Tapal, Roosna-Allikul, Järva-Jaanis ega Koeruski. Nii nägi Ingrit Kupits oma mängutoal tulevikku. Esimesed tellimusedki olid siis juba ootel, kuid nüüd seisavad pool aastat avatud olnud ruumid enamik aega tühjalt. Aga püsikulusid tuleb maksta. „Suvi oli kohe täitsa vaikne, kuid siis polnud õnneks ka püsikulusid. Nüüd algas kütteperiood, aga vaid kahe tellitud sünnipäevaga kuus neid ei kata kohe kuidagi,” kõneleb ta. Justkui ette tundes asus naine juunist tööl käima ligi 30 kilomeetri kaugusel Koeru hooldekodus erihooldekande tegevusjuhendajana. Ta ei võtaks seda sõitu ette, kui elukohaga samas külas asuvas mängutoas oleks rohkem tegevust. „Olen püüdnud mängutoa teenuseid pakkuda ühte- ja teistpidi, nii Facebookis kui ka kutsunud külla piirkonna lasteaia rühmi, kuid ju on seda kõike vähe,” arutleb ta. Ta ei tahagi palju, kulude katteks piisaks viiest-kuuest sünnipäevast kuus. Ta ei soovi rikastuda, vaid olla kogukonnale vajalik. „Tean ju oma kahe lapse ja ühe lapselapse pealt, et sellist mängutuba on vaja. Kui mugav on selles külalisi vastu võtta,” lausub ta. Kupitsa mängutoas leidub mänguasju nii beebidele kui ka suurematele lastele ja koht on avatud siis, kui on tellitud. Mängutoas saab laps olla korraga kuni neli tundi, sest söömist ja magamist ta neile ei

paku. „Lastel on palju mänguvõimalusi. Väike laps saab tulla koos emaga ja näiteks loovustoas kasvõi jahuga mängida ning vanematel on koht, kus mugavalt teed juua,” kõneleb ta. Et ruumid pole väikeste lastega vanematele kooskäimise ja sünnipäeva pidamise kohana tuntuks muutunud, otsustas naine pakkuda neid teistegi ürituste tarbeks. Nii korraldas ta mängutoas kirbukaid ja toimus Tiibeti helikausside tutvustamisõhtu. Kõik selleks, et piirkonna inimesed leiaksid tee endise koolimaja ühes tiivas koos Järva valla Aravete teeninduspunktiga asuvasse Titi loovus- ja mängutuppa ning avastaksid selle võlud. Kuid asjatult. Hingele haiget sai ettevõtlik naine mängutoa pooleaastaseks saamise sünnipäevapeol. Teavet selle kohta jagas ta enda meelest piisavalt. „Peaaegu iga puu küljes oli kuulutus ja peost kuulma pidid ka kõik, sest kutsutud bänd mängis lausa õues. Lastele kutsusin kohale Lotte, rääkimata pakutavast kringlist. Kuid keda polnud, oli rahvas,” on ta nukker. „Ei tea kohe, mida veel teha või kuidas käituda, et leida tee kasvõi kohalike südamessegi.”

KUI SÕJAVÄELASENA TUNDIS INGRIT AINA SUURENEVAT VASTUMEELSUST SUURESTI TÖÖTASU TÕTTU VALITUD VALDKONNA VASTU, SIIS TEGUTSEMINE LASTETOAS ANNAB TALLE SIIANI ELAMISJÕUDU.

Väikese mõttehetke järel teatab ta optimistlikuma tooniga, et ükski algus pole kerge ja temagi jätkab. Juba on uuesti kutsutud mängutuppa Tiibeti helikausside ja eeterlike õlide spetsialistid oma koosviibimisi korraldama. Kupits mõtleb Titi mänguja loovustoa nime muutmise peale. See sai küll pandud tema tütre Rahel Riika hüüdnime järgi, kuid ettevõtluse edu nimel on ta valmis sellest loobuma. „Tahan, et ruumid leiaksid kasutust ka piirkonna eakate kooskäimise kohana. Selleks on siin ju hea võimalus ja kui nimi on neile eksitav, siis olen valmis seda muutma,” kinnitab ta. Samuti kavatseb Kupits koos abikaasaga loodud mängutoa mehe ehitusettevõttest lahku lüüa. „Viimati mängutuba mittetulundusühinguks nimetades saadakse ka minust paremini aru, et ma tõesti ei soovi sellega rikastuda, vaid endale lihtsalt äraelamist võimaldavat tegevust luua.” Naine on valmis tegutsema ka koos teistega ja mittetulundusühinguna saavad nad projektidest raha küsida. Nii näeb sõjaväelase karjääri päevapealt lõpetanud naine, et mängutoa perenaisena on tal veel, kuhu areneda. Kui sõjaväelasena tundis ta aina suurenevat vastumeelsust suuresti töötasu tõttu valitud valdkonna vastu, siis tegutsemine lastetoas annab talle siiani elamisjõudu. Kupits õppis Rakveres Mõdrikul sotsiaaltööd ja tunneb aina rohkem, et tahab selle valdkonnaga oma elu siduda. „Ettevõtja elu pole kerge, maal tegutsedes tundub, et veel mitu korda keerulisem, aga ma tahan jätkata.”

Maa Elu, 11. oktoober 2018  

Maa Elu, 11. oktoober 2018

Maa Elu, 11. oktoober 2018  

Maa Elu, 11. oktoober 2018

Advertisement