Maa Elu, 28. september 2017

ISSN 2504-5865

poMMiD põllul JA MetsAs

SÜGISKÜNNIGA TULEB MAA SEEST VÄLJA VANA LÕHKEMOONA, SAMUTI ON SEENELISED USINAD POMMILEIDJAD.

9

772504

586014

AivAR KoKK: VÕID ON PIISAVALT JA SEDA POLE VAJA KOGUDA. PIIMA TÖÖTLEMISEL JÄÄB RASVA ALATI NII PALJU ÜLE, ET SELLEST VÕID TEHA.

seeneMetsA peAb hoiDMA

METSA MAHA VÕTTES HÄVIVAD SEENTE ELUPAIGAD. ASEMELE TULEVAD UUED SEENED, AGA NEED EI PRUUGI OLLA SÖÖGISEENED.

28. SEPTEMBER 2017 • NR 38 (120) • HIND 1 €

AJALEHT

ETTEVÕTLIKULE

MAAINIMESELE

Künnimeister läheb Keeniasse kohtuma pere talismanloomaga SilVi lUkjanOV Järva Teataja

Ü

heteistkordne Eesti meister kündmises Jüri Lai läheb kümnendat korda maailmameistrivõistlustele Eestit esindama, seekord Keeniasse, kus lisaks heale esinemisele soovib ta näha looduses ka nende pere talismanlooma. Selleks ei pelga südameoperatsiooni läbi teinud mees isegi pikka lennureisi ette võtta.

Tänavused kündmise maailmameistrivõistlused toimuvad detsembri algul Keenias. Võistlustraktori saatis Jüri Lai teele juba eelmisel nädalal, kuid ise sõidab alles novembris. „Kui siin võistlesin vihmas ja poris, siis üsna ekvaatori lähedal Keenias saame künda savist pinda 30kraadises kuumuses. Eks seegi saab olema üsna põnev ja parajalt raske,” usub ta.

Traktori kohalejõudmine võtab palju aega, sest suur tehnika tuleb võistluspaika saata algul mööda vett ja laevad liiguvad aeglaselt. „Uus-Meremaale saatsime tehnika veel varem teele,” täpsustab Lai. Seekord tuleb traktorit sadamast mööda maad võistluspaika transportida umbes 600 kilomeetrit, see vedu on kallimgi kui mööda merd. Seda teeb kohalik firma, kes küsib paraja portsu raha. Künnimeister soovitab kõigil aru saada, et valge inimene on kohalikele kui liikuv rahakott, teatakse hästi, mille eest saab temalt raha küsida. „Ise läheme Keeniasse lennukiga ja ühe päevaga, alles novembris, kui traktor kohal,” lisab ta.

Et Keenia on soe riik, siis seekord pole palju riideid kaasa vaja võttagi. Kõik vajalik peaks traktorisse ära mahtuma. „Tööriided, jalanõud ja ühe vanema ülikonna, mis mul kogu aeg

Traktorite müügiesindaja ametit pidav Jüri Lai ei pääse klientidega suheldes künnijuttudest, sest ta tööbuss kuulutab uhkelt, et rooli on keeramas Eesti Foto: dmitri KotJUH künnimeister. Üheteistkordne Eesti meister kündmises Jüri Lai võistleb Keenias just selle traktoriga, mille saatis võistluspaika teele kohe pärast Eesti meistrivõistlusi Foto: eraKogU Tartumaal.

traktoris kaasas käinud,” loetleb ta. Ülikond seljas, Lai muidugi ei võistle, kuid korra on seda vaja igal võistlusel, sest tavapäraselt käib vaimulik õnnistamas kõiki võistlejaid ja masinaid. Selleks viiakse võistlejad kas kirikusse või tuleb vaimulik põllule ja siis näeb etikett ette, et kõik on viisakalt riides. „Muul ajal ja lõpetamiselgi on juba üsna ükskõik, mis sul seljas on,” lausub ta.

Traktorisse mahub ka MMi reisidel alati kaasas käiva abikaasa Pireti rõivakohver, sest

lennukisse saab peagi 40 aastat koos elanud abielupaar astuda vaid käsipagasiga.

Selleski, et Lai käib künnivõistlustel koos naisega, ei tasu mehe meelest näha midagi erakordset. Selles maailmas asjad nii käivadki. Näiteks mitmekordsel maailmameistril Andrew B. Mitchellil Suurbritanniast teeb naine võistlustel kõik tema eest ära, mees keskendub vaid võistlemisele. Naine puhastab adra mullast ja õlitab. „Mul peab naine kaasas olema, sest saan tema peale kindel olla. Ta mõistab mind poolelt sõnalt ja põllulgi on meil omad märguanded, kuid traktoriga saan ik-

ka ise hakkama,” ütleb Mitchell.

Jüri meelest on naiste asi ilus olla ja nii nagu tema Piret, hoolitseb üks endast lugupidav naine enda ja pere eest ning võtab mehe muredki enda kanda. „Kui mehe pilk saab puhata oma naisel kui oma kuningannal ja tunda end tema kõrval kui kuningas, ei otsi ta kedagi teist,” kinnitab ta.

Kuigi sellised kord

et keenIa on soe RIIk, sIIs seekoRd Pole PalJu RIIdeId kaasa vaJa vÕttagI.

aastas tehtavad väljasõidud MMidele maksavad perele kuni kahenädalase turismireisi raha, tasuvad need end ära. Peale võistlemise saab käia maad tutvustavatel huvisõitudel, äkki õnnestub neil Keenias vabas looduses kohata nende pere talismani – elevanti.

Elevandid on peres aukohal, sest Piretile nad meeldivad. Just sellised, lont püsti, need toovat õnne. „Ühe elevandi andis Piret mulle talismanina esimesele võistlusele minnes. Panen ta siiani traktorisse, kui hakkan kodus trenni tegema, ja kui võistluse lõpetame, siis toon magamistuppa kardinapuu külge rippuma,” räägib Jüri.

Neli aastat tagasi halvenes Jüri enesetunne äkitselt sedavõrd, et muidu arstidest eemale hoidnud mees sattus kiirabisse.

Selgus, et väga õigel hetkel, sest kolm neljandikku aordi klapist oli hävinud. „Mu süda oli väsinud töötamast, nii et palju polnud puudu, kui oleks lõplikult seiskunud. 28. detsembril olnud operatsiooni, kus mulle paigaldati metallklapp, pean oma teiseks sünnipäevaks. Tulin kui surmasuust tagasi,” meenutab ta.

Nüüd tunneb Jüri oma südame lööke sama kõvasti nagu autoga sõites naastrehve, kuid klapi kõlksumine kõrvus on pigem rahustav. „Kui kõlksub ilusti, on kõik hästi, kui kõla läheb tumedamaks, on veri paksem ja tuleb ravimeid võtta,” ütleb ta muhedalt.

Tõsinedes lisab, et muidugi muudab selline läbielamine vaateid elule ja oskad väärtustada igat päeva. „Kas künnivõistluste ärevuski tervisele just kõige parem on, aga kus sa saad siis kohe kõike lõpetada.

Künnivõistlused käivad kuidagi kohe meie pereelu juurde. Kes teeb mida, meie Piretiga käime 2003. aastast künnivõistlustel ja 2007. aastast esindame Eestit ka maailmameistrivõistlustel.

Nii on õnnestunud koos maailma näha ja jalgsi ei saa ju neile reisidele minna,” lausub ta.

Nii ei pelga mees ka pärast

südameoperatsiooni lennureisi. Keenias on hirmutavam hoopis sealne kuiv kuumus.

Praegu olevat vilus 27 kraadi sooja ja pole teada, kas kliima detsembri algul toimuvate võistluste ajaks palju muutub. „Eriliselt mingit rohtu küll kaasa võtma ei hakka. Põhiline on juua pudelivett ja süüa seda, mida antakse. Ei tasu liiga palju ette karta,” rehmab ta käega. „Minek ju siiski maailmameistrivõistlustele, kus koos maailma paremik. Kõik on kontrolli all. Turvamine pidi algama juba lennukist maha astudes. Politseieskordi saatel sõidame kuni uuesti lennukile astumiseni. Surma võib saada ka kodus. Kui on kätte võidetud au esindada Eestit, siis tuleb ära käia.”

Parimad kohad kündmise MMilt on Laial seni olnud kuuendad nii rohumaa- kui ka kõrrepõllukünnis, seda 30 maailma parima seas. Jüri Lai ütleb, et MMil oleneb palju õnnest, et mis platsi künniks loosiga tõmbad, kodusest harjutamisest polegi nii suurt kasu. „Maailma parimad selguvad nende seast, kel on raha vähemalt kaks nädalat kohalikes oludes harjutada, need on tavaliselt farmerid või elukutselised kündjad,” lausub ta.

Jüri Lai ei saa endale niisugust luksust lubada, ta peab olema õnnelik, et tema tööandja Stokker AS toetab teda nii, et harjutamiseks jäävad võistluspaigas mõned päevad.

Jüri on müügiesindaja ja käib klientidele traktoreid tutvustamas. Harva möödub esitlus künnijuttudeta, eriti pärast seda, kui ta sõidab ringi tööbussiga, millel on teda kui Eesti künnimeistrit tutvustavad kleebised.

Jüri teekonda maailmameistrivõistlustele toetab veel Estonia osaühing sellega, et lubab tal oma põldudel harjutada. „Ma ju oma künniga, sorts siin, sorts seal, songin põlde, kuid nad on olnud mõistvad,” sõnab ta.

2 || VaRIa || maa elu

28. september 2017

või hind sügiskünd

ettevaatust. Pommigruppidel on käes kiire aeg, sest välja tulema hulgaliselt vana lõhkemoona, samuti on seen

on saavutanud tarbija taluvuse piiri SiRje niitRa Postimees

R

iigikogu maaelukomisjon arutas koos asjaomaste organisatsioonide esindajatega olukorda toiduaineturul ja leidis, et hinnad pole mõne aasta tagusega võrreldes sugugi kõrgemad ja võipaanika on inimesed ise ajakirjanduse abiga tekitanud.

Riigikogu maaelukomisjoni esimees Aivar Kokk, millistele järeldustele jõudsite?

Kui vaatame toiduainete hindu, siis võrreldes nelja-viie aasta tagustega pole need tõusnud, pigem võivad need isegi langenud olla. Võrreldes aga kahe aasta taguse olukorraga on hinnad muidugi tõusnud, eriti piimatööstuses.

Kui 2014. aastal lähenes piimaliitri hind meil 50 sendile, siis enne seda oli see 20–24 sendi vahel ja nüüdseks on jõudnud 30 sendi juurde. Põllumehed on saanud oma kauba eest veidi paremat hinda, kuid see on lisanud hinda ka poeletil. Samal ajal on ka inimeste elatustase tõusnud. Need kaks aastat, mis olid põllumeestele väga rasked, olid tarbijaile head ajad. Aga usun, et iga Eesti inimene soovib osta kodumaist too-

dangut ja tahab, et meie põllumees ellu jääks.

koort ja piima niimoodi varuks ei soetata.

Praegu on või teema valuliselt üles kerkinud ja selle hind peaaegu kaks korda tõusnud. Mis selle taga on?

Minu arust on selle taga ajakirjandus. Kui küsida tootjatelt, siis nad ütlevad, et neil on võimsusi piisavalt, ja kui küsida kaupmeestelt, siis nemad vastavad, et täidavad igal hommikul oma riiulid võipakkidega. Inimesed koguvad võivarusid külmkappi, ehkki mõne kuu eest ostetud kraam praegu enam kõige parem ei ole ja värske või on ikka parema maitsega. Kinnitan, et paanikaks pole mitte mingisugust põhjust. Kui nüüd paar-kolm nädalat või tagavaraks ostmine lõpeb, siis pole ka ohtu, et või hind tõusu jätkab, pigem hakkab see siis langema. Hind kerkib seetõttu, et seda meeletus koguses kokku ostetakse.

Millegipärast

Üks põhjus võib ka olla hiljuti avalikustatud ameeriklaste uuring, mille järgi või söömine on tervislik. On sellel mõju tarbimisele?

Inimese organism omastab loomset rasva tõepoolest paremini kui taimset, mida tuleb ümber töödelda ja milleks kulub rohkem energiat. On selge, et loomset rasva tuleb süüa, aga seda tuleb tarbida mõistlikus koguses, kui just ei taheta, et kehakaal tõuseks. Eks maainimesele olid need asjad ammuilma teada. Kõige kasulikum on muidugi rohkem juurja puuvilja süüa. Meie oma rapsist tehtud taimsed õlid on samas samuti väga kvaliteetsed ja tervislikud.

Riigikogu maaelukomisjoni esimees Aivar Kokk kinnitab, et võid on piisavalt ja seda pole vaja koguda.

Foto: eero VaBamÄgi

Hei, sina, kes meid armastad!

OLED OODATUD MEIE EEST HOOLT KANDMA, LUBAME ISEGI END LÜPSTA. Et sa väga ära ei väsiks, siis tea, et meie eest hoolitsemine käib vahetustega.

Peremees lubab väärilist palka, laut on meil viimase malli järgi ehitatud ja töökaaslased on sõbralikud.

Kui tuled kaugemalt ja tahad meie läheduses kanda kinnitada, saad endale ka toreda elamise.

Kuna meil telefoni pole, siis helista kohe peremehele 516 4085 või 5665 9154.

Sargvere põllumajandusühistu vissid

Kuidas suhtuda Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri väitesse, et mõnes Euroopa osas müüakse halvema kvaliteediga toitu kui teises, hoolimata sellest, et pakend ja kaubamärk on sama? Kas toidurassismiks nimetatud nähtus kuidagi ka meid puudutab?

See teema oli meil komisjonis jutuks küll, et mõne maa tootjad müüvad oma kaupa eri riikides erineva kvaliteediga. Eestis meil sellist kogemust ei ole.

Järgmisel kuul kohtume Veterinaar- ja Toiduameti inimestega, et otsustada, kas peaks ka Eestis mõne toiduaine kohta sellise uuringu tegema. Seni on Tšehhis, Slovakkias, Ungaris ja Bulgaarias uuritud ja leitud mõned tooted, mis riigiti, kuhu neid eksporditakse, erinevad.

Me aga ei tea, on see pahatahtlik või on põhjuseks hoopis see, et eri riikides on omad maitse-eelistused, millest lähtutakse. Näiteks on öeldud, et Eestis toodetud soolaheeringas Rootsis kindlasti kaubaks ei läheks.

Mis komisjoni soovitus tarbijale siis oleks?

Sooviksime, et inimesed jätaksid nüüd või tagavaraks ostmise paariks nädalaks järele ja tarbiksid selle ära, mis külmkappi kogunenud. Siis saaks ka võipaki hind vanale tasemele tagasi langeda. Võid on piisavalt ja seda pole vaja koguda. Piima töötlemisel jääb rasva alati nii palju üle, et sellest võid teha. Piimatoodang on meil kaks korda suurem, kui seda ära tarvitada jõuame, ja palju toorpiima läheb Eestist välja. Või edasist hinnatõusu pole vaja samuti karta, sest see on juba saavutanud tarbija taluvuse piiri. Paljud on hakanud ka alternatiive vaatama ja leiva peale midagi muud määrima.

Kas vastab tõele, et suuremat tootmismahtu taga ajades on meie lehmade piim järjest lahjemaks läinud?

Kui mõelda sellele ajale, kui meie vanavanematel oli kodus üks-kaks lehma, siis oli piima rasvaprotsent tõesti seitse kuni kaheksa. Praegu on see keskmiselt 3,7 kuni neli protsenti.

Aga see pole kindlasti põhjus võipaanika tekkimiseks.

pommid maa see Riina maRtinSOn Maa Elu

äiteks mullu oli Eestis 835 lahingumoona vä lja kutset, neist 177 korral tulid lõhkekehad välja põllult ja tervelt 246 korral metsast.

Mets ja põld ongi kohad, kust enim lõhkekehi leitakse.

Põldudel on palju leide ka kevadiste põllutööde ajal. Metsa on väljakutseid kõige rohkem suve teises pooles ja sügisel, kui inimesed marju ja seeni korjama lähevad.

Kuigi viimasest Eesti pinnal käinud sõjast on juba üle 70 aasta möödas, ei ole paista, et neljal pommigrupil tööd vähemaks jääks. Demineerimiskeskuse planeerimise ja valmisoleku talituse ekspert Kalvar Tammine tõdeb, et mitte kellelgi pole aimu, palju siinne maapind endas veel lõhkekehi peidab. „Seda on siin kolme viimase sõja aegu palju maha jäetud, maha maetud ja ära peidetud. Oma töös me ei näe esialgu märke nende leidude vähemaks jäämisest,” räägib ta.

Täpselt samuti ei saa loota, et pikad aastad looduse meelevallas muudaksid lõhkekehad ohutuks. Pigem vastupidi – kest küll roostetab, kuid lõhkeaine säilitab oma omadused ja sütikud muutuvad tundlikumaks. „Järjest sagedamini tuleb ette lõhkekehi, mida ei saa leiukohast ära viia ja need lõhatakse kohapeal,” sõnab Tammine.

Siiski pole viimastel aastatel õnneks ette tulnud, et pommi mullast välja toonud traktor oleks selle plahvatama pannud, küll aga plahvatas üks lõhkekeha Tallinnas pinnase sõelumisel.

Tammine rõhutab, et mitte kunagi ei saa pelgalt pealevaatamisega otsustada, kui plahvatusohtlik leitud lõhkekeha on ja seega ei tohi ühtegi säärast leidu torkida.

Lõhkekehad on väga erineva kujuga ja mõnikord ei pruugi leidja arugi saada, et roostetav asi on tegelikult lõhkekeha. Kui kahtlete, kas tegu on näiteks pommi või granaadiga, tuleks igal juhul helistada 112. „Pigem karta,” sõnab Tammine. „Mitte kunagi pole probleemi sellega, et grupp tuleb kohale ja avastab, et tegu pole lõhkekehaga. Meie jaoks pole valeväljakutset. Teie ei peagi teadma, millega tegu.

Meie tuleme kohale ja hindame.”

Probleeme võib tekitada vastupidine käitumine, kui leiust teada ei anta ja see jääb edasi vedelema. Või liigne abi-

Demineerimiskeskuse ekspert Kalvar Tammine rõhutab, et kahtlast eset leides ei tohi helistamisega viivitada ning seda ei panda pahaks, kui demineerijad jõuavad kohale ja leiavad, et tegemist ei olegi lõhkekehaga.

Foto: margUS anSU

valmidus, kui tuuakse leitud ese põllult või metsast tee äärde välja. „Oleme sellisel puhul inimestega rääkinud ja selgitanud olukorda. Las olla metsas,” märgib Tammine.

On ette tulnud, kus põnevust taga ajades on kahtlane ese paugu tegemise lootuses lõkkesse visatud. Veel ühe ohtliku grupi moodustavad end asjatundjateks pidavad mehed, kes tahavad teada, millega ikka tegu, ja asuvad, kruvikeeraja käes, uurima, mis leiu sees on.

Eestis on näiteid, kus seeneline leidis puidust varrega käsigranaadi ning lõi seda jalaga. Seejärel läks ja võttis kätte puidust varre, milles olev detonaator samal hetkel plahvatas. Leidja kaotas kolm sõrme.

Suurem võimalus lõhkekeha leida on vanades lahingupiirkondades, nii ongi tänavu kõige enam leide Ida-Virumaal (130 lõhkekeha) ja Saaremaal (29), samuti Lõuna-Eesti maakondades.

Sagedased leiukohad on vanad kaevikuliinid ja plahvatuslehtrid. Kunagi ei saa aga välistada kokkupuuteid teisteski kohtades, sest eestlasele on läbi aegade olnud tavaks igaks juhuks midagi ära peita. Plahvatusohtlik ese võib olla ka koos muu prahiga teadlikult metsa alla või kraavi transporditud.

maa elu || VaRIa || 3

28. september 2017

sügiskünniga kipub maa seest nelised usinad pommileidjad.

jUHtkiRi

toob

Riina maRtinSOn toimetaja

est välja

ubA hApus leeMes

K Tiina Tamm leidis Tallinna lähedalt metsa alt kolm lõhkekeha, mis olid kellegi poolt varem sambla seest Foto: eraKogU välja võetud ja puuroika najale ritta laotud.

nAine KoMistAs seeni otsiDes poMMiDe otsA Riina maRtinSOn Maa Elu

K

POMMID PÕLLUL Põldudel on 2017. aastal olnud lahingumoona väljakutseid kokku 94.

Ida-Virumaal Saaremaa Tartumaa Valgamaa Harjumaa Võrumaa

Väljakutseid 25 10 10 9 8 7

Leitud lõhkekehi 130 29 11 12 11 13 Allikas: Päästeamet

Veel tasub teada, et lõhkematerjali ebaseaduslik käitlemine on karistatav. Käitlemiseks loetakse igasugust tegevust: liigutamist, transportimist, valmistamist jms. Karistusseadustiku järgi ei alusta politsei menetlust, kui leidja kohe ohtlikust esemest teavitab.

irglik seenelkäija Tiina Tamm leidis kaks nädalat tagasi Harjumaal väga käidavas seenemetsas kolm lõhkekeha ja soovitab oma kogemusele tuginedes, kuidas säärases olukorras mõistlik käituda oleks. „Mul oli hirmus kihk metsa seenele minna, aga tibutas vastikut uduvihma. Korilase tung siiski ületas terve mõistuse, toppisin end riidesse ja läksin kodust lühikese autosõidu kaugusel asuvasse männimetsa männiriisikaid otsima,” meenutab Tamm. „Vihm tugevnes ja tegelikult kirusin end juba maapõhja, et varsti olen läbimärg.”

Naine tiirutas pohli ja seeni korjates metsa all, kui peaaegu komistas otsa kolmele rauakolakale. „Seisatasin, silmitsesin neid hetkeks ja läksin südamerahuga edasi, aga natukese aja pärast hakkas ajus häirekell tööle. Suurem rauakolakas oli sarnane sellele, mille kunagi leidsin. Peas leierdas mõte, et see on ikkagi vist lõhkekeha ja see võib olla ohtlik,” kirjeldab Tamm.

Nimelt polnud see tal sugugi esimene kord metsast lõhkekeha leida ja eelmisel korral neli aastat tagasi kinnitas pommirühm, et leitu oli täiesti töökorras mürsk.

Mõte jäi piinama ja nii üritas ta kohta taas üles leida.

Kuna aga oli metsas siksakitanud ega jätnud ühtegi maamärki meelde, polnud see kerge. Lõpuks siiski leidis. „Vaatasin neid eemalt ja panin tähele, et kolm kolakat on pandud kõdunenud roika najale ritta. Samas oli aru saada, et need pärinevad kõrval olevast

kolmest lohust, mis ümbritsetud samblaga.”

Seega oli keegi varem need lõhkekehad juba avastanud ja palgi najale sättinud.

Tamm tegi leiust paar pilti ja uuris hoolega ümbrust, et mõned märgid meelde jätta. „Kuna tegemist oli suhteliselt kidura männimetsaga – mänd, mänd, mänd, vaatepilt igal suunal ühesugune, pisut eemal vaid üks kuusk, siis panin roika ühe männi najale püsti seisma, et kohta kergem leida oleks,” kirjeldab ta.

Siis sõitis ta koju, vahetas riided ja saatis pildid ühele tuttavale ja kui sai talt kinnitust, et need tõesti lõhkekehad on, sõitis tagasi metsa. „Nüüd juba teise pilguga. Vaatasin, mitmes kilomeetripost on kõige lähemal, millist kohanime silt teeääres näitab, mitmes teeots alates raudteeviaduktist ja tänu jäetud märkidele leidsin lõhkekehad üles,” jutustab Tamm.

Seejärel valis numbri 112 ja teatas leiust. „Dispetser küsib päris palju küsimusi: millise kujuga need on, kas ma olen neid liigutanud, kas nad on terve kujuga või katkised.

Kui kirjeldused on antud, tuleb rääkida, kus asun, kas on võimalik ligipääs, kas saan oodata ja koha kätte juhatada. Kui kõik formaalsed toimingud on tehtud, siis natu-

kese aja pärast võtab ühendust pommirühm. Varsti tuligi kõne pommipoistelt ja andsin neile võimalikult täpse asukoha kirjelduse ja läksin tee äärde vastu,” meenutab Tamm.

Tagantjärele kahetseb naine, et ei taibanud kasutada autos olevat GPSi. „Oleksin pidanud käivitama navigatsiooniseadme ja sellega oleksin saanud määratleda oma asukoha minutilise täpsusega,” on ta nüüd targem. „Kellel on autos navigatsioonisüsteem, võiks seda osata ka kasutada.”

Pommirühm tuli kohale kiiresti. „Esmasel vaatlusel ütlesid, et kaks on kindlasti aktiivsed ja üks vajab uurimist. Tänasid mind viisakalt ja palusid lahkuda, et saaksid oma tööd teha,” meenutab Tamm. „Nad mainisid ka, et sel aastal on neid palju sinna metsa kutsutud, kus minagi olin.”

Demineerimiskeskuse ekspert Kalvar Tammine ütles selle loo kommentaariks, et üldjoontes käituti mõistlikult, vaid helistamisega poleks vaja olnud viivitada. „Sellele ei järgne probleeme, kui demineerijad jõuavad kohale ja tegemist ei olegi lõhkekehaga. Demineerijaid ei pea kartma, me oleme selleks, et inimesi abistada ja õnnetusi ennetada,” rõhutas ta.

MIDA POMMI LEIDES TEHA?

p

lahvatusohtlikud esemed võivad olla väga erinevad, mistõttu ei saa välja tuua kindlaid tunnuseid.

Leides tundmatu eseme, ärge seda mitte mingil juhul puudutage. Metsas märkige võimalusel

asukoht GPSiga või okstega.

Minge ohutumasse kaugusesse ja teavitage teisi läheduses viibijaid, et nad ei satuks ohtliku eseme juurde.

Helistage kohe numbrile 112 ja andke info edasi.

Oodake ära demineerijad.

MÜÜ OMA VANA NING OSTA UUEM JA PAREM!

Maailma suurim RASKETEHNIKA portaal!

ui küsida eestlase käest, milline on meie rahvustoit, siis enamik vastab sekunditki mõtlemata, et kama. Kui aga küsida, millal sa viimati kama sõid, tuleb juba pikem peasügamine ja aastate tagant ehk meenub kord või paar. Tõeline kunsttükk on leida eestlast, kes ütleb, et armastab kama. Kui fantaasial lennata lasta ja väärt koostisosad kokku segada, on kama ju väga hea. Vähemalt lapsed ütlevad, et koolis on antud ja päris maitsev.

Tegelikult ongi küsimusele, mis on Eesti toit, võimatu kõiki rahuldavalt vastata. Arvan siiski, et Eesti lemmiktoitu tasub avalikult otsima asuda, sest arutelude käigus saaks palju põnevaid ideid, mida koduköögis järele proovida. Samuti meenuks mõni ammu unustatud hea.

Mulle meeldib käia laatadel ja mida aasta edasi, seda suuremaks kasvab imestus, kuidas ometi on väikeettevõtjad jälle suutnud uusi tooteid välja mõelda. Süveneb arvamus, et eestlastele meeldib toiduga mängida, ja võitja on see, kes suudab välja mõelda kõige maitsvama ja samas tervislikuma roa.

Eestlane hindab kodumaal kasvanud toitu ja praegu ostavad tuhanded inimesed talunikelt värskeid vilju, teised korjavad metsast seeni ja rõõmustavalt paljudes kodudes valmistatakse hoidiseid. Vahepealne hoidistamise põlgus on taandumas ja purkipanijate read taas täienemas. Jah, poest on kõike saada, aga ise teha on nii põnev.

Vaadake või Olustvere hoidisemessi võidutööde kirjeldusi. Päris tükk aega pole ükski pressiteade mind nii positiivselt ahhetama pannud kui laupäevaõhtune messi kokkuvõte. Ei suutnud kiusatusele vastu panna ja soolaste hoidiste võidutöö nimetuse näppasin isegi selle loo pealkirjaks. Lisaks hoidisele „Uba hapus leemes” tõi Kõrveküla maanaiste selts Miina messile hapendatud kapsarullid. Kujutlege veel, kui lõbus võis naistel olla neid hoidiseid tehes. „Takjajuurekeedis ebaküdooniaga” annab aga märku, et kui eestlane tahab toiduga eksperimenteerida, siis fantaasial piire pole. Lahe!

Jääb üle vaid rõõmustada, et seekordne Eesti toidu kuu on pühendatud lastele, kutsub neid toitu valmistama ja sel teemal kaasa mõtlema. Tõotab tulevikus veelgi põnevamat toidulauda.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2017

4 || koRTeRIÜHIsTud || maa elu

28. september 2017

uut korteriühistute seadust ei pea kartma tOOmaS Šalda Maa Elu

u

mbes miljon eestimaalast elab kortermajades. Nende majandamise vorme on praegu peamiselt kolm: korteriühistud, hooneühistud ja korteriomanike ühisused. Enim levinud majandamisvormid on korteriühistud ja -ühisused, mida kokku on hinnanguliselt 22 000, neist 12 000 ühistud.

1. jaanuaril 2018 jõustuva uue korteriomandi- ja korteriühistuseaduse kohaselt loob riik nendes majades, kus korteriomanikud uue aasta alguseks ise ühistut moodustanud ei ole, automaatselt seadusjärgse korteriühistu. Maa Elu palus õigusakti ja selle tulemusi tutvustada Eesti Korteriühistute Liidu juhatuse liikmel ja õigusosakonna juhatajal Urmas Mardil. „Uut seadust ei tasu karta. Kui on küsimusi, on võimalik abi küsida, kuigi praegu on meie telefonid üsna punased. Kuna seadus võib keerukas tunduda, võiksid omavalitsused vastavaid koolitusi korraldada,” räägib Mardi.

Suurim muudatus ongi, et mõiste korteriomanike ühisus kaob Eesti õigussüsteemist ja kortermajades, kus aasta lõpuks ühistut asutatud ei ole, luuakse automaatselt seadusjärgne korteriühistu. Korteriühistute registri pidaja avab registris uue korteriühistu registrikaardi, millel on kirjas korteriühistu nimi ja mis on seotud kinnistusraamatus sama kinnisasja korteriomandiga.

Kui palju võiks uue seaduse tulemusel korteriühistuid juurde tekkida ja miks palju-

des kortermajades seni ühistut loodud pole?

Hinnanguliselt lisandub umbes 10 000 korteriühistut. Põhjuseid, miks ühistu on loomata, on laias plaanis kolm. Esiteks see, et inimesed on praeguse seisuga rahul, see tähendab, et nende majas on korteriomanike ühisus, mida valitseb mõne korteri omanik või firma ja elanikud ei ole pidanud vajalikuks otsuste tegemisse sekkuda, neil ei ole aega või ei taheta ühistu asutamisega end vaevata ja sellega seotud kulusid kanda. Ühistu loomine tähendab ju tutvumist õigusaktidega, suhtlemist ametnikega ja endale teema selgeks tegemist, et tulevikus oleks lihtsam majandada.

Kui lasta asjal minna isevooluteed, ühistut selle aasta sees mitte moodustada ja lastagi riigil luua seadusjärgne korteriühistu, mida see endaga kaasa toob? Kas keegi peab midagi kartma?

Majandamise põhimõtted jäävad samaks, ainult et tekib juriidiline isik, mille kaudu on õigussubjektsus kindlam. Ühistu on vääriline partner nii riigile kui ka pangale ja ettevõttele.

Kui korteriomanike ühisus tahab praegu laenu saada, on panga vastus eitav või laen suurendatud intressiga, sest ühisuse esindusõigus on problemaatiline. Laenu võtmine saaks teoks, kui kõik korteriomanikud on sellega nõus. Võib ju öelda, et maja, kus elab neli pensionäri ja kolm joodikut, ei tahagi laenu saada, aga las nemad siis olla, enamiku majade elanikud tahavad ja suudavad oma koduhoone korda teha.

Aastail 1965 kuni 1990 valminud korruselamutele pole tõsist alternatiivi ja

Eesti Korteriühistute Liidu juhatuse liige ja õigusosakonna juhataja Urmas Mardi.

Foto: eraKogU

Kõikjal Eestis võib leida kortermaju, mille parendamiseks pole ammu midagi tehtud. Eesti Korteriühistute Liidu juhatuse liikme ja õigusosakonna juhataja Urmas Mardi hinnangul on edasimineku eeldus ühistu Foto: toomaS Šalda asutamine.

heaperemeheliku hoolduse korral võivad need veel pool sajandit vastu pidada, aga selleks, et maju korras hoida, tuleb omanikel koonduda. Parim võimalus selleks on korteriühistud. Eesti edukat korteriühistuliikumist seatakse eeskujuks kogu Euroopas ja paljud käivad meie kogemustest õppimas. Aga eks igas valdkonnas on häid ja halbu näiteid. Enamik ühistuid töötavad hästi. Muidugi ei saa eeldada, et seal, kus praegu ei tehta oma kodumaja parendamiseks mitte midagi, hakatakse nüüd uue seaduse jõustudes kohe tegutsema.

Eesti Korteriühistute Liit korraldab koostöös justiitsministeeriumiga infopäevade sarja, et uuest aastast jõustuvat seadust tutvustada. Huvi on olnud väga suur, näiteks Tartus jäi koguni 40 huvilist ukse taha, sest saali ei mahtunud üle 120 inimese. Tuli välja, et inimesed on pisut hirmul ja segaduses. Tähtis on teada, et ka siis, kui korteriühistut ise selle aasta jooksul ei asutata ja seda teeb riik sea-

dusjärgselt, siis juhatuse liikmete määramine jääb ikkagi korteriomanike, mitte riigi otsustada.

Omanikud peavad ikka ise kokku leppima, kes juhatuse liikmena või juhatuse liikme asemel hakkab ühistut esindama.

Kui omanikud on praegu kehtiva õiguse alusel ametisse nimetanud valitseja, jätkab see valitseja esialgu oma tegevust.

Praegu tähendab ühistu moodustamine ka kulusid. Uuest aastast moodustab ühistu riik. Kas ühistu ise loomata jätmine võimaldab seega rahalist kokkuhoidu?

Kui sa kogu aeg loed seda sadat või kahtsadat eurot, siis küll jah. Aga kui mõelda, et see on minu kodu, ma tahan elada ilusas ja korras majas, tahan ühistu toimimisest aru saada, siis on tark ühistu ära moodustada ning protsessid ja seadused endale selgeks teha.

Kas linnas ja maal on seis erinev?

Asukoha järgi ei saa jagada. Renoveerimine pole sugugi ainult suurte linnade pärusmaa. Näiteks mullu pärjati tiitliga „Edukaim renoveerimisprojekt 2016” Ilmatsalu korteriühistu Aasa tee 1. Majas tehti ära sisuliselt kõik võimalikud tööd. Sealset renoveerimisprojekti iseloomustab ökoloogiliselt kestlik lahendus. Maja renoveeriti täismahus KredExi 40protsendilise toetusega: fassaadi soojustamine, küttesüsteemi, vee- ja kanalisatsioonitorustiku ning elektrisüsteemi väljavahetamine, uued keldrid jms. Varasem energiamärgis F asendus seal B-ga.

Väätsal, väikeses, aga tublis Kesk-Eesti alevikus, mis paistab silma iga-aastase kortermajade festivaliga, on üks maja juba renoveeritud, kaks renoveerimist alustamas. Rakverest võib aga saada esimene Eesti linn, kus kõik nõukogudeaegsed korrusmajad saavad uuendatud. Häid näiteid saab tuua pea kõikjalt.

Maal on maju, kus elavad ainult eakad, kelle sissetulek kulub toidule ja ravimitele.

Nad ei suuda maja renoveerida. Mida neile soovitate?

Mingil juhul ei taha neid hirmutada. Muutub ju lihtsalt juriidiline staatus. Korteriomanik jääb korteriomanikuks, kes maksab arveid täpselt nagu praegugi. Kuni kümne korteriga majas ei pea ka valima juhatust ja ühistu raamatupidamine võib olla kassapõhine. Põhimõtteliselt jätkub senine elukorraldus.

Samuti saab otsida isiku, kes on nõus kortermaja tegemisi vedama, kõigega ei pea ise tegelema. Kes endaga toime ei tule, saab kohalikust omavalitsusest taotleda toetusi. Omavalitsused teavad maju, kus on probleeme, ja inimestele tuleb appi minna, et ei tekiks kaost, näiteks küte võetakse välja. Kindlasti ei ole seda, et nüüd tekib ühistu ja sult võetakse korter ära.

On pooltühjasid maju, näiteks kunagise suurlauda kõrvale ehitatud kortermajad.

See on kõige mustem stsenaarium. Sellist maja ei olegi minu hinnangul võimalik majandada, eriti kui seal on kaugküte.

Tuleb teha otsused ja tegutseda. Kui näiteks samas piirkonnas on veel selliseid maju, siis tuleks omavalitsuse eestvõttel nende majade elanikud koondada ühte või mitmesse elanikega maksimaalselt täidetud majja.

Nii tekib hoone parendamisest huvitatud isikute ring, kellel on ka mingi likviidsus.

Kui korteril on omanik olemas, aga ta ei taha seal elada ega suuda seda müüa, saab kohtu kaudu määrata varale hooldaja, kes peab hoolitsema hooletusse jäetud vara eest, korteri välja üürima vms.

Kui pooled korteriomanikud on ühistu poolt ja pooled vastu, ei saa ühistut moodustada. Uuest aastast seda enam ei küsita?

Kehtiv kuldreegel on, et korteriühistu asutamise poolt peab olema enamus korteriomanikest ja sellele enamusele peab kuuluma omandist enamik.

Kui see nii ei ole, siis viimasel ajal olen öelnud, et tehke endale teema selgeks, aga ärge nähke vaeva ühistu moodustamisega, uuest aastast tekib see niikuinii. On ka variant, et kõik tahavad ühistut luua, aga keegi ei taha vankrit vedada, sel juhul saab meie liidust ja meie piirkondlikest büroodest abi, pakume ka tasulist ühistu loomise teenust.

EEMALDAME

niiskuse, ummistused, hallituse, grafiti, ebameeldivad lõhnad

PUHASTAME

Toome teieni laias valikus kvaliteetseid tööstuskemikaale, mis on keskkonnasõbralikud ja biolagunevad ning mõeldud professionaalseks kasutamiseks Valik täieneb pidevalt vastavalt klientide vajadustele ja soovidele

betooni, kivipinnad, küttesüsteemid, põlengujärgsed pinnad

KAITSEME JA KATAME

fassaade, betooni, kivi, puitu, rooste eest, niiskuse eest

PAKUME

küttesüsteemide hooldust; kinnisvarahooldust; konditsioneeride ja ventilatsioonisüsteemide puhastust ning hooldust; kanalisatsioonitrasside, kaevude, rasvapüüdurite ja heitveesüsteemide hooldust; kaamerauuringuid; survepesu

Pärna pst 13, Valga | Laada 5, Rakvere | Tallinna 44, Viljandi | Võru 6, Tartu | Liivalaia 20a, Tallinn | Poed avatud E–R 9–17 | www.zep.ee

maa elu || TaluPood || 5

28. september 2017

talutoit. Ehkki talupoes on kaup kallim kui kõrval asuvas ketipoes, on Eesti inimeste elatustase kerkinud ja üha rohkem tarbijaid eelistab valida toidu valmistamiseks lihatüki või köögivilja kindla kaupmehe juurest.

talupoel on oma kindel ostjaskond SiRje niitRa Postimees

t

alupoode tuleb üha juurde ja neid on juba mitmel pool Eestis. Magusaim koht on siiski Tallinn, kus maksujõulisi ostjaid kõige rohkem, tunnistab Põlvamaa mees Aare Rätsep, kes pärast viit tegutsemisaastat kodukohas hiljaaegu oma kaupluse Faehlmanni tänavale kolis. Samas tunnistab ta, et selleks, et tulla kodust 300 km kaugusele poodi tegema, peab ikka parasjagu hull olema.

Esmalt hakkas Rätsepa pere tegema Põlvamaal Hanikase talus mahlasid, glögi ja õunakrõpse, nüüd on tegemistesse kaasatud juba teisigi kagunurga ettevõtjaid, nagu peremees ise ütleb.

Ehtsa Talutoidu kampaania raames käidi seni oma toodangut müümas Selverites, kuid see polnud ikka see. „Olgem ausad, kui inimene tuleb poekassast läbi, ei hakka ta enam vaatama, mis seal talukauba lettidel veel müüakse,” märgib Rätsep.

Ka laatadel ja messidel käimine on keeruline, sest kaup tuleb kogu aeg kokku pakkida ja eri kohtadesse vedada.

Oli vaja mingit oma kohta, kus müüa. Kui veebruaris pakuti rendipinda Tallinna keskel Faehlmanni tänavas endise relvapoe ruumides ja anti otsustamiseks kaheksa tundi, polnud mõtet enam kauem kahelda.

Poeg Peeter oli valmis poe igapäevase juhtimise enda

kanda võtma ja asju aitab seal korraldada ka pereema Tiina.

Nii et tegu on puhtalt perefirmaga. Rätsepa talus tegutseb tegelikult kolm firmat, millest üks kasvatab marju ja õunu, teine ehk Mahlaveski töötleb ja Mahlaveski Talupood turustab.

Kuidas uuel pole läheb? „Tõepoolest, ega lihtne ei ole,” tõdeb omanik. „Oleme nüüd olnud avatud kaks kuud.

Meil on sees juba üle 80 tootja kauba, millest 90 protsenti on eestimaine ehk kaup otse tootjalt ja 35 protsenti on mahetoodang. Kui tootjad nii hästi kaasa tulid, siis järelikult oli sellist kauplust vaja.

Ostjate puuduse üle ka kurta ei saa. Tähtis on, et meil pole mingi boks kusagil kaubanduskeskuses, vaid korralik pood, kus saab kauba nii välja panna, et ostjad selle kergesti üles leiavad.”

Aare Rätsepa sõnul on ainult ühe nišitoote või väikese kaubavalikuga raske talupoodi teha, tuleb kaasata võimalikult palju tootjaid, millist teed tema ongi läinud. Ka vaid mahekaupa müüvatel poodidel ei jagu tema sõnul piisavalt kliente ja paljud neist on hingusele läinud.

ida-viruMaale oli talupoodi hädasti tarvis Promenaadi talupood avas Jõhvi keskväljakul uksed 14. detsembril 2013 ja on tänaseks kohalike elanike poolehoiu võitnud. Müüakse nii päris oma kui ka mujalt Eestist pärit väiketootjate toodangut.

Muu kauba kõrval on poeletil ka mahe- ja ökotooted, kodu- ja välismaised. Sealt saab osta nii omaniku Mihkel Oldi kui ka teiste kohalike ta-

Kinnisvara haldusja hooldusteenused OLEME ABIKS IGALE KORTERIÜHISTULE Parim kaughaldus Eestis – alates 10 € korter!

lunike toodangut. Köögivili, köögiviljahoidised, õunamahl ja teravili on oma põllult ja aiast, piim enda farmist. Sealiha ja lihatooteid tarnib Sigwar OÜ, lambaliha OÜ Lammas ja Roos Iisakust ning veiseliha OÜ Rajamõisa Toila vallast. Piimatooteid toovad müüki ettevõtja Raissa Pavlova ja Nopri Talumeierei. Isegi kohalik Purtse Pruulikoja õlu on müügis. Lisaks saab talupoest kaasa osta kohapeal valminud värsket leiba, küpsiseid ja saiakesi.

Poe juhataja Anneli KüttKägu ütleb, et sellist poodi oli Ida-Virumaale hädasti tarvis ja inimesed on selle üles leidnud. Lõppenud suvi oli eriti edukas. Samas möönab ta,

koostada arenguplaane lepitada kaasomanikke vajadusel juhtida ühistut

Ükski probleem pole liiga suur või ebameeldiv.

Korrektsus ja professionaalsus GARANTEERITUD! Andrus Kumel Kutseline KÜ juht

Loome õige kinnisvarakeskkonna

ivari padar, riigikogu liige, endine põllumajandusminister: Kogu taasiseseisvusaja on olnud meie põhimure, kuidas tootja otse tarbijani jõuaks. Nüüd on sel teemal ligi 20 kaubamärki välja mõeldud. Samas on stabiilselt toimivaid edulugusid küllaltki vähe. Tihtipeale jäävad asjad selle taha, et meil on küll hea ja korralik talukaup, aga sellist tarnekindlust, et ühes ketis sees olla ja anda pidevalt toodangut mõnele kaubaketile või restoranile, ei ole.

Nüüdseks on aeg edasi läinud, tootjad on arenenud ja tootmismahud suurenenud – nad on muutunud usaldusväärseks partneriks hotellidele, restoranidele ja kohvikutele. Kindlasti ei ole see odav kaup, mida mõningates poodides või turgudel müüakse. See on kallim, kuid sellel on ka sisemist väärtust. On päris selge, et head ja erilist asja, nagu näiteks lambaaju, veisesüda või karupraad, väga odavalt ei saa. Samas leidub 400 000 elanikuga Tallinnas kindlasti inimesi, kes on nõus selliste delikatesside eest hulga raha välja käima.

Igal juhul tuleks meie põllumajandustootjaid igati toetada, et nad turul kanda kinnitada saaksid. Kui lähete nädalaks poodi toidukaupa ostma, siis ärge võtke päris kõike suurest ketist, vaid jätke midagi ka talupoodide jaoks. Nii anname oma väikese panuse elu säilimisele ja arenemisele meie maapiirkondades.

Mahlaveski tegijad perenaine Tiina (vasakult), peremees Aare ja poeg Peeter tutvustasid oma poodi maaFoto: UrmaS glaSe eluminister Tarmo Tammele.

AITAME KORTERIÜHISTUTEL: hallata tehnosüsteeme korraldada raamatupidamist teha heakorratöid organiseerida eritöid

KOMMENTAAR

Tel +372 5877 2000 info@arem.ee

et suurte kettidega on raske võistelda, sest omatoodang ja käsitööna valminu on mõistagi kallim. Ta kiidab vene inimesi, kes oskavad head toidukraami hinnata ja teavad täpselt, millist lambakarree tükki nad õhtusöögiks vajavad.

Toila elanik Bruno Uustal nimetab Jõhvi poodi heaks kohaks, kust leiab ka tooteid, mida suurtes ketipoodides ei ole. „Alati leiab uut kaupa, mida varem pole mujal müügil näinud – alates oma küla meeste käsitööõllest kuni käsitööni. Kodus leiva küpsetamise jahu oleme sealt ikka ostnud,” kiidab mees.

Mõneti võib talupoeks pi-

dada ka üle Eesti paiknevaid Maarahva poode, kust maainimesed saavad kõike toidu tootmiseks vajalikku ja mida on üle Eesti kokku üheksa. „Vorsti ja sinki me ei müü, küll aga kõike seda, ilma milleta toitu teha ei saa,” lausub ettevõtte Eesti Sordiseeme juhatuse esimees Mait Soasepp.

Näiteks müüakse neis poodides lisaks seemnetele ja väetistele singi, vorsti, leiva, õlle ja juustu val-

kuI tootJad nII hÄstI kaasa tulId, sIIs JÄRelIkult olI sellIst kauPlust vaJa.

mistamise seadmeid, samuti suurtes pakendites maitseaineid. See kaup huvitab neid, kel suurem peenramaa või suur köök. Küüslauk, sibul ja mesi on siiski ka müügil. Tuleval aastal on plaanis veel koduseid hoidiseid müüma hakata.

Seda, et talupoodi kuigi lihtne pidada ei ole, näitab Talu&Deli kauplusega juhtunu. Oli siis põhjuseks keeruline parkimine Tallinna kesklinnas Teatri väljakul või miski muu, kuid 2015. aasta alguses avatud kauplus pani uksed kinni juba 2016. aasta juunis.

Nüüd tegutseb samades ruumides ja sama nime all kesklinna kontoriinimeste seas väga populaarne söögikoht.

Klaasfassaadi süsteemiga kombineeritud paralleelsiinidel puitalumiinium lükanduks AruAL patio Paralleel LARA - soojapidav, mugav ja vastupidav terrassi lükanduks.

Kolmekihiline klaaspakett, mis teeb aknad ja lükandukse piisavalt soojapidavaks ja sobilikuks energiasäästlikumale kaasaegsele hoonele.

AKNAD - UKSED www.arugrupp.ee

6 || lInnud || maa elu

28. september 2017

jaanalinnukasvatus

osutus loodetust keerulisemaks Riina maRtinSOn Maa Elu

K

ui sajandi algusaastail ilmus meedias riburada lugusid talupidajatest, kes lisasissetuleku lootuses eksootilisi jaanalinde pidama hakkasid, siis nüüdseks on jaanalinnupidajaid ilmselt ühe käe sõrmede jagu järele jäänud.

Kui palju täpselt Eestis jaanalinde ja nende kasvatajaid on, pole teada, sest üheski registris neid kirja ei panda, seega ka toetust nende pidajad ei saa, ise peavad kõigega toime tulema. Suuremate kasvatajatena on jäänud tegutsema Laasu talu Muhumaal ja Sassi talu Imaveres. Esimeses on 40 jaanalindu, teises poole vähem. „Tuli välja, et jaanalinnud ei munegi kuldmune,” tõdeb Sassi talus osaühingu Jaanalinnufarm nime all tegutsev Innar Rohtsalu. Just tema oli see, kes aitas mitmel kunagi suurte lootustega alustanud jaanalin-

nukasvatajal tegevust kokku tõmmata ja nende linnud ära ostis.

Rohtsalu selgitab, et osa kasvatajate vanus jõudis nii kaugele, et oli raske suurte lindudega edasi toimetada, aga peamine põhjus on siiski see, et Eesti on muutunud kalliks maaks ja siinsed toidukaubad on muu Euroopa elatustasemega võrreldes pigem kallid ning jaanalinnumunadele ja -lihale pole lihtne ostjat leida.

MuhuMaa looMaparK Perekond Erik peab Muhumaal jaanalinde juba 18 aastat, praegu on neil 40 lindu: lisaks Aafrika jaanalindudele ka Austraalia emud. Omal ajal oli neil sadakond lindu, aga 40 tundub pererahvale praegu paras. Samuti seab piiri asukoht: suvel voorib Kuivastust Saaremaale viiva tee lähedal asuvasse farmi palju rahvast ja autorivi kitsal külateel paratamatult häirib naabrite elu. „Naabritega tuleb arvestada. Hoidu-

tulI vÄlJa, et JaanalInnud eI munegI kuldmune.

Muhu jaanalinnufarmi perenaine Helena Erik ütleb, et jaanalinnud söövad jõusööta, mille retsept on pärit Aafrikast.

Foto: riina martinSon

me reklaami tegemast, et külastajate hulk liiga suureks ei läheks,” räägib Helena Erik.

Esimesed linnud soetati Laasu tallu plaaniga hakata liha tootma. Praegu tulebki põhiline sissetulek liha müügist ja suvel võetakse vastu ekskursioonigruppe. Tegelikult ei olnud külastajate vastuvõtmine algul plaanis, kuid esimesest päevast saadik, kui kuuldus jaanalindudest levis, hakkas rahvas ise sinna käima.

Kuna tulijail oli tuline soov loomi-linde toita, juhtus aegajalt ikka lindudega õnnetusi ja nii otsustati külalistevoog kontrolli alla võtta.

Munadest läheb osa Stockmanni müüki ja enamik järglaste saamiseks inkubaatorisse. Kui soovitud tibud käes, siis suvel pakutakse külastajatele omletti ja lihast valminud roogi. Liha tellivad ka restoranid. Tavapoest jaanalinnuliha ei leia, sest on meie tarbijale liialt kallis. „Kes väga tahab, see leiab ikka võimaluse osta,” lisab Erik. õpetaja hobi Imaveres on Rohtsalul paarkümmend Aafrika jaanalindu, lisaks mõni Lõuna-Ameerika nandu, Austraalia emu ja hulgaliselt väiksemaid linde-loomi. Põhitööna kohalikus koolis tööõpetuse õpetaja ametit pidav mees nimetab jaanalinnupidamist hobiks, millesse 15 aastat tagasi Laasu talu külastades nakatus ega saa enam kuidagi lahti. „Parandamatu haigus on see linnukasvatus,” muheleb ta.

Rohtsalu saab lisasissetuleku jaanalinnumunade müügist ja kevadel-suvel võtab ta

Teadmised tööohutusest tõstavad töötulemust ning töövõimet!

Töökeskkonna Haldus OÜ pakub töötervishoiu ja tööohutuse valdkonda puudutavaid teenuseid ja koolitusi, mille kvaliteedi tagavad pikaaegsete kogemuste ja teadmistega praktikud.

Ootame koolitusele ettevõtteid, kes hoolivad oma töötajatest!

Ootame koolitustele inimesi, kes soovivad end arendada uues valdkonnas, et paremini endale sobiv ning tasuv ametikoht leida.

Kuula parimat Eesti tantsumuusikat raadios Elmar igal laupäeval kell 17

Esmaabikoolitus Eesti Punase Risti ainekava mahus 16 akad h, hind 70 € 5.-6.10 eesti keel – soodushind 60 € 8.-9.11 eesti keel 27.-28.11 vene keel

Esmaabiandjate täiendkoolitus 8 akad h, hind 50 € 6.10 eesti keel – soodushind 40 € 9.11 eesti keel 27.11 vene keel

Tuletööde tegemise koolitus 6 akad h, hind 78 € 9.10 eesti keel – soodushind 65 € 16.10 vene keel – soodushind 65 € 17.11 eesti keel 22.11 eesti keel

Evakuatsiooni- ja tuleohutuse eest vastutava isiku koolitus 8 akad h, hind 88 € 9.10 eesti keel – soodushind 75 € 16.10 vene keel – soodushind 75 € 17.11 eesti keel 22.11 vene keel

Töökeskkonnaspetsialistide, -volinike ja -nõukogu liikmete koolitus 24 akad h, hind 140 € 11.–13.10 vene keel – soodushind 125 € 17.–19.10 eesti keel 14–16.11 eesti keel 29.11– 01.12 vene keel

Töökeskkonnaspetsialistide, -volinike ja -nõukogu liikmete täiendkoolitus 8 akad h, hind 80 € 13.10 vene keel – soodushind 70 € 19.10 eesti keel 16.11 eesti keel 01.12 vene keel

Tõstukijuhi koolitus 8 akad h, hind 97 € 24.10 vene keel 06.11 eesti keel

Ehitusplatsi koordinaatori koolitus 8 akad h, hind 86 € 23.10 eesti keel 20.11 vene keel 24.11 eesti keel

Tõstukijuhi koolitus praktikaga 16 akad h, hind 138 € 24.-25.10 vene keel 06.-7.11 eesti keel Tallinn ja Harjumaa 91,5 MHz / Läänemaa 92,2 MHz / Kesk-Eesti ja Lääne-Virumaa 91,7 MHz Saaremaa 91,5 MHz / Pärnumaa 99,0 MHz / Lõuna-Eesti 91,2 MHz / Tartu linn 88,5 MHz www.elmar.ee

Troppija/ kraanajuht 8 akad h, hind 82 € 10.10 vene keel – soodushind 70 € 10.11 eesti keel 21.11 vene keel

Lisaks teeme järgmisi koolitusi: asbestitööde tööohutus ja töötervishoid; kontori töökoha ergonoomia; tööstusergonoomia, tööpsühholoogia, ohutus tellingutel ja kõrgtöödel. Teeme avatud koolitusi ning koolitusi ettevõtetes/asutustes kohapeal.

Rahvusvahelise tunnistuse soovi korral (tõstukijuht, troppija) lisandub koolituse hinnale 50 € .

maa elu || lInnud || 7

28. september 2017 vastu ekskursioonigruppe.

Kevadest sügiseni kestval hooajal annab üks lind poolsada muna, osa neist jõuab müügile Rimi keti poodidesse. Munamüügi üle Rohtsalu ei kurda. „Ikka ostetakse. Ühest munast tehtud munapudrust saab söönuks 11–12 inimest,” sõnab ta. Lisaks sisule on väga hinnatud munakoor, millest meisterdatakse kausikesi või lambikupleid.

Rohtsalu räägib, et aegajalt pöördub keegi tema poole mõttega endalegi jaanalind osta. „Mõni on helistanud ja öelnud, et naisel on kodus palju vaba aega, võtaks talle jaanalinnud. Siis tuleb seletada, et see pole sugugi lihtne töö. Linnud on kallid ja pealegi on Eestist väga keeruline jaanalinnu müüjat leida,” sõnab mees.

Laasu talustki on uuritud võimalust jaanalinde lemmikuks osta. Ühest küljest on see justkui hea idee, sest lind ei tee naabreid häirivat kõva häält nagu kukk või paabulinnud, aga teisalt pole neid lemmikloomana pidada reaalne. Lind vajab suurt jooksuala, mis korralikult piiratud, talveks on tarvis sooja lauta, see kõik on suur kulu. „Rahast jääb väheks, sest tuleb luua lindudele vajalikud tingimused,” rõhutab Erik.

Lisaks jaanalindudele elab Laasu talus teisigi eksootilisi loomi, näiteks kängurud ja sebrad. Kängurud kinkis peremees naisele sünnipäevaks ja sebra oli naise vastukink mehele. „See oli tema unistus,” muheleb naine. „Kõik loomad on võetud suurest armastusest selle liigi vastu.”

KAnepilinnu sÜgisRÜÜ on tAgAsihoiDliKuM Kui KevADisel pulMAAJAl OlaV RennO linnuteadja

v

iljapõldude küpsemise ajal läheb seemnetoiduliste lindude elu söögilaua suhtes lahedaks. Nisupõllud paeluvad varblasi, rapsipõldudel aga toimetavad enamasti kanepilinnud. Need on varblasest veidi väiksemad pisut triibulise halli pea ja pruunika selja, tumepruunide tiibade, heledama alapoole ja kolmnurkse väljalõikega mustja sabaga linnud. Oluline tunnus on, et nende sulestikus pole mingit kollast ega rohelist tooni. See-eest on isaslindudel kevadel laup ja rind eredalt karmiinpunased, ent sügiseks see toredus kaob.

Emaslindude sulestik on tagasihoidlik: ülapool pruun ja alapool hele peente tumedate triipudega.

Kuigi kanepilinnud saavad oma põhilise toidu mitmesugustelt umbrohtudelt, ei jäta nad põldudel leiduvat kasutamata. Eriti meeldib neile raps, mille valmivaid seemnekõtrasid nad oma lühikese koonilise nokaga hõlpsalt avavad ja õlirikaste seemnetega kõhtu täidavad. Ka teisi vintlasi, nagu metsvinte ja rohevinte, käib põldudel matti võtmas, ent kui miski linnud lendu ehmatab, koguneb iga liik omaette parve. Oma nime on kanepilind saanud varasematel aegadel kanepiseemnete kui lausa meelistoidu söömise tõttu, seda ka paljudes teistes keeltes.

Kanepilinnu „leksikon” on üsna helirikas. Üksteisega lä-

vimisel on erinevad häälitsused enese kohalolust teatamiseks – see on sädistav gegege – või lennu ajal – kahesilbine dji­ dak. Võimalikku ohtu aimates kuuldub mahe tjuiid, raudkulli või kassi nähes aga kile düjee.

Tavaliselt ikka kõrgemal istekohal esitatav laul aga on küll tasasevõitu, ent vägagi vaheldusrikas: üha kiireneva täksimisega algusele järgneb triller ja ninahäälne nurrumine, siis sädistamisi ja maheflöötivaid lühivilistusi. Kanepilinnu laulus on ka mitmeid teistelt lindudelt „laenatud” elemente.

Laulu tippaeg on aprilli keskelt mai keskpaigani, aga seda kuuleb mõnikord septembriski – siis võib üheskoos laulda mitu isaslindu.

Kanepilinnu levila hõlmab enamiku Euroopast ja küünib Lääne-Siberini. Skandinaavias pesitseb liik vaid lõunaosas ja Kesk-Soomeni, kagu pool on ta levinud Türgis, Kaukaasias ja Ida-Iraagis. Kesk-, Lääneja Lõuna-Euroopas elutseb ta aastaringselt, põhja- ja idapoolsed asurkonnad lahkuvad septembris-oktoobris ja naasevad märtsist alates. Eestis hinnatakse kanepilin-

dude hulka umbkaudu 50 000 haudepaarile. Meile talvitama jääb paarsada, pehmetel talvedel kuni 2000 lindu.

Varakevadel saabuvad kanepilinnud salkadena, mis peagi hajuvad paarikaupa oma pesapaikadele. Nad elutsevad põõsastega jäätmaadel, kadastikes, kuusehekkidega aedades ja parkides. Paarid moodustuvad saabumise järel, isane peibutab meelepärast kaasat lauluga ja oma saba lehvikuks laiutades. Pesa tehakse hästi varjatuna, tavaliselt kadakale, elupuule, kuusehekki või üksiku noore kuuse võrasse, harvem tiheda lehtpuupõõsa otsa, seda just teise pesakonna kasvatamiseks suve hakul. Pesamaterjali – raokesi, kõrsi, rohujuuri, samblikke ja karvu korjab maapinnalt ning

põimib ka paika emalind, isalind aga valvab ja laulab, vajadusel hoiatab ohu eest või tõrjub „poissmeeste” lähenemiskatseid.

Aprilli lõpul on kurn täis, selles on kuni 7 valkjassinist, hõredalt roostjate tähnidega kirjatud muna. Haub üksnes emalind, isane toob talle toitu ja laulab õige sagedasti. Pojad kooruvad 12–13päevase haudumise järel kinnisilmsete ja paljastena. Neid toidetakse erandita seemnetega, mida isalind kogub korvõielistelt, oblikatelt ja mitmetelt teistelt taimedelt.

Need pehmitab emalind oma maos ja söödab siis poegadele. Viis päeva on emalind pidevalt pesal, toidab ja soojendab poegi, neelab alla nende väljaheited. Seejärel hakkab temagi toitu hankima, pojad võtavad seemneid vastu ka isalinnu nokast ja nende roe kantakse pesast

Kevadel paelub isa-kanepilind tähelepanu nii välimuse kui ka lauluga.

Foto: WiKiPedia

Wood-Mizer kutsub 11. oktoobril kell 11–14 kõiki puidutöötlemise huvilisi lintsaepinkide esitlusele Alatskivile Wood-Mizerit esindav ettevõte Oberts näitab töötamas kaht lintsaeraami

5669 €

22 014 €

Esitluse ajal erihind!

Esitluse ajal erihind!

Eestis populaarne väike elektrimootoriga saagimispink LT15, mis sobib talumajapidamisse või ettevõttele, kus tuleb saagida väikeses koguses puitu.

Bensiinimootoriga ja palkide hüdraulilise pealelaadimisega mobiilne saeraam LT20, mis pukseeritakse töökohta, paigaldatakse hõlpsalt ka ebatasasele pinnale, seadistamiseks kulub u 20 minutit.

Saagimispink LT20 on teenimisvahend ettevõtjale, kes osutab tellijatele palgilõikusteenuseid.

See saag mitte ainult ei lõika, vaid ka eemaldab peaaegu kogu saepuru laua pinnalt Teeme testi ja proovime järele!

Kuni 30. novembrini on Wood-Mizeri hüdraulikaga saeraamidele LT20, LT40 ja LT70

allahindlus 10%

GPSi koordinaadid: 58.602431, 27.140441 Info tel +372 503 9767, Roman Buk Wood-Mizeri esindaja Eestis SIA Oberts Mārupītes gatve 9a, Mārupe Tel +371 6781 0666, +371 2833 0790 andris@oberts.lv, www.woodmizer.ee

· Korterelamute kompleksne renoveerimine · Fassaaditööd · Katusetööd · Elamute ehitus · Omanikujärelevalve

www.dominos.ee

Uus unikaalse hambaprofiiliga saag VORTEX

Tel 509 7953 dominos@dominos.ee

Sügiskampaania!

Uudis!

Näitame neid saagimispinke töös, vastame tehnilistele küsimustele ning lisaks on võimalus suhelda lintsaeraami LT20 eestlasest omanikuga, kes jagab oma kogemusi.

Rägavere tee 40, 44312 Rakvere | Tel 324 0688, 505 5997 e-post info@lepnaelekter.ee

eemale. Pojad hakkavad lendama kahenädalastena ja siis toidab neid isalind veel nädala.

Emane aga hakkab veel poegade pesas viibimise ajal uut pesa ehitama ja juuni lõpul on seal juba uus munakurn.

Vahel on mõni emakägu eksinud peremeeslinnu valikuga ja oma muna poetanud kanepilinnu pessa. Kuna käopoeg vajab arenemiseks loomset toitu, siis jääb ta oma teratoiduliste kasuvanemate pesas nälga ja enamasti hukkub.

Augustis moodustuvad pesakondadest ja esimese kurna poegade salkadest suuremad parved, kes uitavad kodupaigas ringi kuni ärarändeni oktoobris. Talvitusaladel otsivad kanepilinnud toitu ikka maapinnalt, tallavad kõrgemad seemnetaimed maha ning siis nokitsevad nende pähikud ja seemnenutid tühjaks.

Kanepilinnud asuvad pesitsema kohe teisel elukevadel, natuke üle 11 kuu vanustena. Enamikul noortest isastest pole siis veel hundrüü päriselt välja kujunenud, aga laulu poolest nad vanematele pereisadele alla ei jää.

Mõnes riigis on veel praegugi tavaks laululinde korteri ehteks puuris pidada. Kanepilinnud on selleks tarbeks ammuaega osutunud väga sobivateks, kuna nad söövad ju erandita taimtoitu. Puuris elavad kanepilinnud 12, harva ka 15 aasta vanuseks, kuna looduses on nende eluiga kuni 9 aastat. Muidugi on loodusest pärit linde puuris pidada nüüdisajal igati taunitav komme.

8 || seened || maa elu

28. september 2017

Pakume tööd kogemustega

KETASSAERAAMI JUHILE Väärt mehele hea palk, vajadusel abistame elamispinnaga.

Ostame OKAS- ja LEHTPUUPALKE ning SAEMATERJALI kaubaaluste valmistamiseks.

Tel 510 5565, 503 0452, invester@invester.ee

Metsa seenele. Praegusel seeneajal leiavad tee met Kuidas aga metsade mahavõtmine seeni mõjutab ja millis

Vana mets hävivad see

www.invester.ee Järvamaa, Paide

Silja Ratt

nult lehiste läheduses,” räägib Jairus.

artu ülikooli taimeökoloogia teadur Teele Jairus räägib, et iga seen vajab kasvamiseks teatud keskkonnatingimuste komplekti. Ühed seened eelistavad kuivemaid kasvukohti, teised niiskemaid, mõned toitainerikkamaid ja mõned mitte. Seened, mis kasvavad koos taimedega vastastikku kasulikus kooselus, vajavad kasvukohas endale sobilikke peremeestaimi. „Näiteks meil levinud söögiseened – kukeseened, riisikad ja puravikud – on kõik mükoriisaseened ja vajavad oma kasvukohas teatud puuliike,” seletab Jairus. Kui mets maha võtta, muutuvad ka keskkonnatingimused ja seal varem kasvanud seened kaovad. Asemele tulevad küll uued seened, aga need ei pruugi olla söögiseened.

Jairuse sõnul muutub metsa küpsedes sealne seenekooslus. „Näiteks kuusenoorendikus leidub tihti kuuseriisikaid, kuid vanades kuusikutes leidub neid harva,” toob naine näite.

Igal seenel on kasvukoha suhtes oma eelistused. „Palumännikusse minnes võib sobivate tingimuste kokkulangemisel leida palju kitsemampleid ja liivtatikuid. Samas meile sissetoodud seeneliiki kuldtatikut leidub minule teadaolevalt ai-

Kui palju on söögiseeni?

Söögiseente kasvualade muutust on esialgu keeruline märgata. Seda seetõttu, et seened ei pruugi igal aastal viljakehi moodustada. Viljakehade puudumisel ei saa aga veel väita, et seened on sellest kasvupaigast kadunud.

Söögiseente arvukus on suhteline. „Juurde on kirjeldatud uusi liike, mis tõstavad arvukust, samas on osa liike kokku pandud, mis võtab arvukust alla. Osa varem söödavaks peetud seeni on uuringute põhjal pandud mittesöödavate hulka,” selgitab Jairus. „Näiteks tavavahelik, kuldmampel ja sooriisikas olid kunagi söödavad, kuid nüüdseks on need kõik mürgiseened.”

Maa Elu

Igal seenel on kasvukoha suhtes oma eelistused.

Söögiseente kogusest rääkides nendib Jairus, et aastad pole vennad. Küll aga ei julge ta väita, et söögiseeni kasvukohtade kadumise tõttu vähem on. Et seenesõpradel ka edaspidi sügisel metsa asja oleks, tuleb Jairuse sõnul hea seista kasvukohtade säilitamise eest. „Kui metsad on alles, siis on alles ka kohad, kust seeni korjata,” ütleb naine.

Peipsi veeres lõid Sander Silm Maa Elu

A

latskivil on 16. septembri hommikul vaikne. Mõni ime, on ju laupäev. Korraga avaneb Veinikeldri puhveti silti kandva maja uks ja sealt pudeneb välja häälekas Soome turistide grupp. Kuigi päev pole veel õieti alanud, on teist aastat peetav Sibulatee puhvetite päev täies hoos.

Kuigi toimetused veel käivad, kehutab Veinikeldri puhveti peremees huvilisi sisse astuma, kuna ahjust on just välja tulnud kaneelirullid. Lisaks imemaitsvatele kaneelirullidele saab mekkida mitut koduveini, egas asjata kanna söögikoht Veinikeldri nime.

Tänavusel puhvetite päeval on majades-hoovides uksed avanud 26 puhvetit, neist neli ootavad külastajaid Alatskivil. Kaua neid oodata ei tule, esimesed huvilised on kohal kohe pärast avamist.

Põhjus teelt kõrvale pöörata Kui tavaliselt pole just palju põhjust suurelt teelt kas Nina või Kolkja poole pöörata, siis puhvetite päev annab selleks suurepärase võimaluse. Viidad suunavad huvilised Nina küla läbivale kitsale teele, mille ääres on väravad valla löönud Vaino talu puhvet ehk Vaino dvor. Taluperemees müüb suitsuahjusooja latikat, tegemist olevat Nina külas ainukese kohaga, kus tol päeval värsket suitsukala saab. Suitsukala mekitakse kohapeal ja viiakse hellalt kahel käel autodesse.

Muidu vaikse Kolkja küla rahvaarv on puhvetite päeval suisa kahekordistunud. Küla läbiva sõidutee ääred on palistatud autode ja bussidega ning söögikohad puupüsti rahvast täis. Uksed on avanud ka Peip­ simaa Külastuskeskuse keldrikorrusel olev sigurimuuseum ja Kolkja vanausuliste muuseum, mõlemaid külastatak-

Muidu vaikse küla rahvaarv on puhvetite

maa elu || seened || 9

28. september 2017

tsa ka need, kes muidu puude vahele uitama ei kipu. ist rolli mängivad need seened, mida palja silmaga ei näegi?

sa maha võttes ente elupaigad Söögiseened pole aga ainsad seened, millest inimesele kasu tõuseb. Tartu ülikooli taime­ ökoloogia vanemteadur Maarja Öpik räägib, et metsamullas on mitut sorti seeni. „Seal on seeni, mis lagundavad surnud orgaanilist ainet, ja on seeni, mis elavad koos taimedega ja taimejuurtega ehk mükoriisaseened.

Mina uurin neist ühte rühma ja need on arbuskulaarset mükoriisat moodustavad seened, mis on mikroskoopilised, neid palja silmaga ei näe,” seletab Öpik.

Silmale nähtavad mükoriisaseened, näiteks puravikud, pilvikud ja riisikad, on head söögiseened. Silmale nähtamatud arbuskulaarset mükoriisat moodustavad seened on metsale, inimesele ja paljudele ökosüsteemidele tarvilikud aga mitut moodi. „Esiteks need seened aitavad taimedel kasvada. Et meil üldse puud ja rohi saaksid sirguda, selleks on neil vaja mükoriisaseentest abilisi. Kui me õhku hingame, siis ei mõtle me sellele üldse, aga hapnik õhus on olemas sellepärast, et mükoriisaseened aitavad taimi,” mõtiskleb Öpik.

Teine roll, mida arbuskulaarset mükoriisat moodustavad seened täidavad, on mulla hea seisundi hoidmine. „Kui näeme, et esineb erosiooni, siis selles mullas on ka vähem seeni,” teab Öpik. Silmale nähtamatud seened parandavad mulla struktuuri.

Arbuskulaarset mükoriisat

Et seenesõpradel ka edaspidi sügisel metsa asja oleks, tuleb hea seista kasvukohtade säilitamise eest.

Foto: Elmo Riig

mo o d u s t av a id seeni leidub kõikjal mullas: metsas, põllumaal, niidul, koduaias. Öpik nendib, et paratamatult mõjutab inimtegevus neid seeni. „Need seened kasvavad enamasti koos metsa alustaimestiku taimejuurtega. Kui metsa maha võttes alustaimestikku häiritakse, siis nende seente elu muutub raskemaks,” selgitab Öpik. Seeläbi võib kannatada ka teiste mullaorganismide elu.

Põllumaa kurnamise mõju Arbuskulaarset mükoriisat moodustavad seened on tähtsad ka põllul. „Kui me põldusid tavapärasel moel ehk intensiivselt harime, väetame, künna-

me ja lisame palju taimemürke, sealhulgas seenemürke, siis see muudab mullastiku koosseisu ja vähendab elurikkust. Mida intensiivsemalt maad harime, seda kitsamaks muutub kooslus, kes üldse saab mullas elada,” märgib Öpik.

Mükoloogi sõnul võivad maa kurnamisel ja mükoriisaseente kadumisel põldudele kehvad tagajärjed olla. Kuna taimed saavad mükoriisaseen-

te vähenedes seentest vähem kasu, tuleb kasutada rohkem väetisi ja taimemürke. See aga halvendab seente olukorda mullas veelgi. Öpik lisab, et põllumehed on siiski arbuskulaarset mükoriisat moodustavaid seeni rohkem hindama hakanud. On taibatud, et kui lasta seentel mullas korralikult oma tööd teha, kulub hiljem väetistele ja mürkidele vähem raha.

Kui seened on päris ära kadunud, saab neid ka uuesti elule aidata. Öpik avaldab, et näiteks karjäärialadel on mulda väga vähe mükoriisaseeni alles jäänud. „Meil on praegu käsil projekt, mille käigus viime karjäärialadele mükoriisaseeni koos taimeseemnetega tagasi. Aga see on kulukas ja aeganõudev tegevus,” nendib ta.

Kurnatud põllumaadel aitab seentel taastuda see, kui kasutada põldu mõnda aega rohumaana või kasvatada seal rohkem liblikõieliste ja kõrreliste segu.

Puuseened MTÜ Puuseen mükoloog Indrek Sell toob välja puu­s eente tähtsuse. „Ehkki inimese vaatenurgast võivad puuseened põhjustada metsam aja ndu s likku kahju, on neil ökoloogiliselt tähtis roll.

Puu mädanemine on osa ökoloogilisest aineringest, ilma puidulagundajateta läheks hapniku ja süsihappegaasi vahekord paigast ja elustik vaesuks,” selgitab ta.

Mükoloog nendib, et metsalangetus on puu­ seente käekäigule mõju avaldanud. Vana metsa maha võttes hävivad ka seente elupaigad. Sell seletab, et raiesmikule lamapuitu jättes võivad sellele puidule elama tulla niinimetatud majandusmetsa liigid. Paljud haruldased puu­ seene liigid aga majandusmetsas kasvada ja areneda ei saa.

Mitmed sellised liigid on Eestis looduskaitse alla võetud.

Eestis leidub taolisi puuseeni, mida mujal Euroopas on harva. „Näiteks kadakatarjak, mis kasvab kadakate ja ebajasmiinide ning mõnede teiste puu- ja põõsaliikide surnud

tüvedel ja okstel,” räägib Sell.

Mükoloogi sõnul on MTÜ Puuseen viimastel aastatel aktiivselt looduskaitsealuste seeneliikide seiret teinud. „Uuringud on näidanud, et paljud liigid, mille jaoks Eesti on levila põhja- või lõunapiir, kasvatavad viljakehi vaid aastate tagant. Samuti on teada, et mõni liik eelistab äsja mahakukkunud puutüve, teine aga juba üsna kõdunenud puitu. Näiteks meil looduskaitse all olev poropoorik saab elada ühel konkreetsel tüvel vaid mõned aastad ja pärast seda võib liik sobivate elupaikade olemasolul leida elamiseks mõne lähedal asuva puutüve,” selgitab Sell.

Mees nendib, et põhjalikke uuringuid, kus oleks analüüsitud ühe liigi käekäiku paarikümne aasta vältel, ei ole. „Näiteks limatünnikut leiti Eestist mitmel korral 1950. ja 1960. aastatel, hiljem hakati rohkem leidma pärast 2005. aastat. Ent ei saa väita, et liigi käekäik oleks vahepealsetel aastatel kehvem olnud. Selle põhjus on asjaolu, et aprillikuisel paarinädalasel ajal, mil limatünniku viljakehi esineb, käivad mükoloogid metsas võrreldes sügisega üsna vähe,” toob Sell näite.

Mükoloogi sõnul tuleb seeneliikide püsimiseks peale majandusmetsa säilitada ka põlismetsi. Seal puud surevad, kõdunevad, kukuvad maha ja metsaökosüsteem saab toimida inimese vahelesegamiseta. Samuti on hea, kui seenestiku inventeerimist saaks teha veelgi ulatuslikumal alal – harulduste rohkus sõltub ka sellest, kui palju on üht või teist kasvukohta on uuritud. „Paljud kohad on läbi uurimata ja puudub teave, kas seal on looduskaitselise väärtusega seeneliike,” avaldab mükoloog.

Selli meelest tuleks mitte ainult lendorava, vaid ka seente kaitsest lähtuvalt hakata raieid ruumiliselt planeerima – ei piisa ainult (isoleeritud) looduskaitsealade olemasolust, sest liikidel peab olema võimalus levida, need ei tohi jääda isolatsiooni. Seega on liigi säilimiseks vaja kaitsta eelkõige kasvukohti.

puhvetid päevaks uksed valla se väga usinalt, siguriküpsetamiskelder on kogu aeg rahvast täis.

Varnjas on samal ajal sibulalaat, millele juba kaugelt vihjavad suurte sibulavanikutega laadalt lahkuvad inimesed. Juttu, et tänavune vihmane suvi ja sügis polevat sibula kvaliteedele kõige paremini mõjunud, soovitavad sibulakasvatajad mitte kuigi tõsiselt võtta. „Sibulaid tänavu väljas järelkuivatada ei saanud, kuid sibulad on kuivatatud siseruumides, seepärast säilimisega mingeid probleeme pole,” kummutavad nad külajutte.

päeval suisa kahekordistunud.

Fotod: Sander Silm

Sibulatee on oma nime igati väärt.

Kogukonna suur huvi Sibulatee puhvetite päeva korraldab MTÜ Sibulatee, mille eestvedaja Liis Lainemäe sõnul on kohaliku kogukonna huvi puhvetite vastu väga elav. „Eelmisel aastal, kui puhvetite päev toimus esimest korda, avas uksed 16 puhvetit, täna-

vu oli neid juba 26. Kui võtta arvesse needki huvilised, kes hiljem tahtsid liituda, siis oleksime võinud veel kümmekond puhvetit lisaks avada,” räägib ta.

Vihmane ilm on märja templi vajutanud nii mõnelegi tänavusele suurüritusele, erand pole ka puhvetite päev.

Liis Lainemäe sõnul see päeva ära ei rikkunud, kuigi külastajaid oli mullusest veidi vähem. „Puhveteid oli rohkem, mistõttu külastajad hajusid. Kui vaadata külastajate tagasisidet, siis inimesed jõudsid sel aastal külastada rohkem puhveteid kui mullu.”

Korraldajate hinnangul võiks tulevikus puhvetite päeval olla avatud paarkümmend puhvetit ja puhvetite pakutav võiks olla veelgi tummisem. „Kutsun kogukondi üles seljad kokku panema ja ühise puhveti avama, nagu tänavu tehti Varal, Koosal ja Kokoral,” ütleb Lainemäe.

10 || Ilma- ja TaImeTaRk || maa elu

ilmataRk

jÜRi kamenik

28. september 2017

Kibuvitsamarjad

kurguraviks ja magustoiduks ja-Eestis 20. augusti paiku. Kui kurdlehilise kibuvitsa marjad on oranžid, siis kogume kuivatamiseks, kui marjad on pehmemad, lähevad need sügavkülma, et hiljem mahlapressist läbi lasta. Mida hilisemaks läheb sügis, seda rohkem pehmemaid marju tuleb. Kurdlehise kibuvitsa marjad valmivad veel oktoobriski. Kui marjad on ududes ja hallades pehmemaks läinud, sobivad need ikka moosi ja siirupi jaoks. Korjates tuleb jälgida, et usse sees poleks. Kui mari on plekiline või täpiline, siis on ussid sees ja selline mari ei sobi. Väiksemad kibuvitsamarjad, koerkibuvits ja longus kibuvits saavad küpseks septembri keskel ja lõpul. Sel aastal on loodus hiline ja saab veel korjata.

Päikese käes lagedas kohas kasvanud marjad on rikkumata ja puhtad, aga puude varjus, kus tuul ligi ei pääse, kipuvad ussitama.

Sügisel hiljem valmivad kurdlehelise kibuvitsa marjad on puhtamad ja ussitanud marju pole.

Kuivatatud marjadest saab teed valmistada mitut moodi.

Kes tahab C-vitamiini, pangu teromosesse 70kraadine vesi ja hoidku 6–7 tundi. Kui on soov saada karotiinirikkamat teed, võib terveid marju 30 minutit keeta ja jätta sama kauaks seisma. Kui marjad ära jahvatada või mikseris või kohviveskis purustada, saab tee valmis 5 minutiga: 1 tl kibuvitsamarjapuru valada üle kuuma veega, lasta 5 min seista ja ongi valmis. Sobib nii presskann kui ka sõelaga kann. Kui tunnen, et kurk hakkab valusaks jääma ja külmavärinad kimbutavad, teen segu kibuvitsamarjast koos nelgi ja ingveriga, valan kuuma veega üle, lisan mett ja joon.

Kibuvitsatee on hea igemepõletike korral, soodustab sapieritust ja parandab seedimist, suurendab maohappe hulka, on kasulik liigestele, eriti vanemas eas. Meie õppejõud Julia Koršikova, kes oli Moskvas arst, rääkis ikka vene daamidest, kes jõid kibuvitsateed, et neil oli imeline nooruslik kõnnak.

ilmatark

fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

v

Kui vanemas eas daamid joovad liigestele head kibuvitsateed, säilib Foto: marKo Saarm neil nooruslik kõnnak.

2–3 tundi tasasel tulel ja siis natuke pressides läbi sõela kurnata, et viljaliha siirupisse saada. Seejärel uuesti keema lasta ja lisada haput ebaküdoonia-, sidrunimahla või sidrunhapet, samuti pektiiniga suhkrut. Lisan ka keemise ajal mõnikord nelki ja ingverit, lasen 10 minutit nõrgal kuumusel podiseda, siis võtan nelgi välja ja panen moosi purki. Selline siirup, marmelaad või moos – oleneb suhkru hulgast ja pektiinist – maitseb ka lastele ja on hea kurgu limaskesta ravi-

eRItI head on kIBuvItsaJoogId InImesele, kes tÖÖtaB hÄÄlega. ja ja taastaja.

Kes magusat ei armasta, saab teha mahlapressiga püree.

Kui pressimise ajal vett lisada, saab mahla. Et marjadest rohkem mehu kätte saada, on hea need enne sügavkülmutada, siis sulatada ja mahl või mehu välja pressida. Sealt edasi saab kibuvitsajäätist või toormoosi, viimast saab kasutada ka smuutides ja toidu valmistamiseks. Eriti head on kibuvitsajoogid inimesele, kes töötab häälega.

Korjamine algab meil Põh-

ju Kal

kÜlVikalendeR: SePtemBeR–OktOOBeR Juur, alates kl 07.40 õis

1. P

Õis 07.28 18.51

Õis, alates kl 17.26 leht, aiatöödeks sobimatu päev Leht

4. K

Leht, alates kl 23.40 vili

6. R

21.40

Vili

TULI

VESI

ÕHK

S

5. N

MAA

V

3. T

VI

K

2. E

R

K

Vili alliKaS: mÄrKmiK-Kalender „aaSta aiaS 2017” KirJaStUSelt VarraK

ur Amb

30. L

i ts

vi Lõ

Juur

Jäär

LI

29. R

kits

U

deen, koobalt, liitium, kroom, seleen. Seemnetes on rasvõli (8–10 protsenti, sisaldab tokoferoole), need on ained, mida tavaliselt müüvad võrkturundusmüüjad ja ökopoed. Samas me ei tea, kust need pärit on ja kuidas valmistatud.

Kibuvitsamarjas on need olemas loomulikul ja tasakaalustatud kujul. Lisaks karoteenid (B-rühm), flavonoidid, sahhariidid, eeterlik õli, pektiinid.

Kibuvitsamari on väärtuslik toiduaine või toidulisa, kuidas keegi võtab. Kuivatamine pole ainus viis marju tarvitada.

Tänapäeval on olemas head mahlapressid, aeglaste pööretega, nendega saab just kurdlehelise kibuvitsa marjadest valmistada imehead mahla ja püreed, mida võib sügavkülma panna või siirupiks, marmelaadiks või moosiks keeta.

Ajal, mil mahlapresse polnud, lõigati õienupp marja küljest, lõigati mari pooleks ja puhastati seemnetest. Siis pesti ja keedeti moosiks. Eriti hea on see moos alõtša või ploomidega. Võib panna ka ebaküdoonia vm haput mahla, sidrunimahla ja sidrunhapet on kasutatud. Teen kurgusiirupit veel ingveri ja nelgiga. Nelk on põletikuvastase toimega ja sobib kurgupõletiku raviks ka teesegudes ja jookides.

Kui mahlapressi pole, võib õienupud otsast lõigata ja marjad keema panna. Keeta

JU

iimane aeg on koguda kibuvitsamarju. Õige aeg on marju kuivatada, kui marjad on erkoranžid-punased, mitte pehmeks läinud ega ussitanud. Kuiva ilmaga kogutakse koerkibuvitsa, longus kibuvitsa, kurdlehelise kibuvitsa jm liikide vilju. Korjates soovitan kasutada kindaid, sest okkad on teravad. Väiksemad marjad kuivavad tervelt, suure kurdlehelise kibuvitsa (kasvab mere ääres) marjad tuleks enne kuivatamist pooleks lõigata. On kindlaks tehtud, et C-vitamiini säilimise seisukohalt on parim kuivatustemperatuur 80 kraadi ja aeg 6 tundi.

Kuivatatud kibuvitsamari peab olema erkpunane ja mustade plekkideta, siis on selles säilinud C-vitamiin ja karotiinid.

Mustades ja tumedates viljades seda pole. Ise kuivatame küll 60–70 kraadi juures, aga viljad on ilusad ja C-vitamiin normis.

Praegu saab marju kuivatada ka toidukuivatis.

Minu jaoks pole kibuvits siiski C-vitamiini allikana kõige tähtsam. Õppides fütoteraapiat Vene meditsiini järgi, sai kibuvits mulle oluliseks just karotiinide ja mineraalide allikana. Karotiinid aitavad parandada ja tugevdada limaskesti. Karepa küla vanema põlvkonna naised kogusid rannast kurdlehelise kibuvitsa suuri marju ja tegid nendest lastele-lastelastele moosi, et kurgumandlipõletikku ravida.

Moosi tuleks tarvitada koos kohupiima vm rasvasema toiduga, sest karotiinid on rasvlahustuvad. Hea maitsega moos või siirup sobibki koogi, jäätise, kohupiima ja vahukoorega, ka martsipani ja taimsete maiustustega. Et keha üht ainet omastaks, on vaja ka teisi aineid. Kibuvitsamarja keemiline koostis on rikkalik: kaltsium, kaalium, kloor, magneesium, fosfor, naatrium, vask, tsink, väävel, räni, jood, alumiinium, nikkel, molüb-

Ne i

s

eptembri lõpp on kinkinud imelise vananaistesuve, millest pikemalt võib lugeda artiklist „Vananaistesuvi – oodatud suvejätk” (veebis: ilm.ee/?516522).

Kuna antitsükloni mõjul on tuul raugenud, ent õhumass püsinud veel suviselt soe, siis on just kihtpilvede ja udude võimalus väga suur. Seetõttu alustagem kihtpilvede tutvustamisest.

Kihtpilvede (Stratus) tähtsaimad tunnused: väga madalad, ühtlase välimusega või kergelt lainelised; kui esinevad pilvetükkidena, siis on need rebenenud servadega ja vertikaalse arenguta. Kihtpilvedega kaasnevad nähtused on udu, vahel uduvihm (ei jäta veepinnale ringe) või lumeterad (udulumi). Kui moodustub udu ja õhutemperatuur on alla 0 °C, siis tekib härmatis. Selge taevaga ja udu esinemise korral võib näha ümber kuuketta tara ehk pärga, päikesega aga uduvikerkaart. Kihtpilved on stabiilse (enamasti vähemuutuva ja rahuliku) ilma pilved – niikaua kui kihtpilved/udu püsivad, püsib ka ilm. Seetõttu on raske öelda, kas nt lähemate tundide jooksul on ilmamuutust oodata või mitte.

Kihtpilved võivad madalduda aluspinnani või seal tekkida – sel juhul moodustub udu, mille korral langeb nähtavus horisontaalsuunas alla ühe kilomeetri. Nähtavust üksnes palja silmaga täpselt mõõta ei saa, kuid sobivate orientiiride korral on seda siiski üsna täpselt võimalik hinnata.

Udusid on mitut liiki. Need jaotatakse kahte suurde rühma: frontaalsed ja õhumassisisesed. Õhumassisisesed (ka massisisesed) udud jaotatakse omakorda jahtumise tagajärjel ja aurumise tagajärjel tekkivateks. Jahtumise tõttu tekivad radiatsiooniudud, advektiivsed, advektiiv-radiatsioonilised ja nõlvade udud. Augustist alates on tüüpilised kiirguslikud ehk radiatsiooniudud, aga ka advektiiv-radiatsioonilised udud.

Septembris ja oktoobris kombineeruvad sageli advektiivne ja radiatsiooniline (jahtumis-)udu ehk saab rääkida advektiiv-radiatsioonilistest ududest, mis tähendab, et soe õhumass liigub külma aluspinna kohale ja jahtub altpoolt tugevasti, kuni tekib kondensatsioon. Sellised ongi sageli sügisesed udud. Udu tihenemist soosib vaikne ja udukihi kohal pilvedeta (selge) ilm.

Sel aastal on tegu erakordselt eeskujuliku vananaistesuvega: selle peamiseks kriteeriumiks on just blokeeriva kõrgrõhkkonna olemasolu, mis suudab pakkuda mitu päeva kuiva ja päeval sooja ilma, kusjuures pärissuvi peaks selleks hetkeks olema juba lõppenud.

Nii oligi, et alates 22. kuni 25. septembrini valitses selge ilm, kui päeviti tõusis õhutemperatuur 20 kraadini, seejärel läks pilvisemaks. Antitsükloni lõunaservas jätkub idavool, kuid seetõttu saabub viimaks kontinentaalne polaarne õhumass, mis praegusel ajal on jahe. Seetõttu pole alates 30. septembrist loota, et õhutemperatuur tõuseks 15 kraadini, samuti tiheneb pilvisus, ent ilm püsib olulise sajuta. Selleks korraks on suvi läbi!

katRin lUke

Sõnn

KihtpilveD JA uDu on sÜgisene Kingitus …

V

maa elu || kodu ja aed || 11

28. september 2017

Kasvuhoones lõpeb saagikoristus Tiina Paasik

O Maa Elu

Roosiaia perenaine Annela Orasi on tuleviku suhtes optimistlik, kuna roosiaia klientide hulgas on väga palju aiandusest huvitatud noori inimesi, Fotod: sander silm kuid murelikuks teeb teda Eesti muutuv kliima, mis seab aednikud järjest suuremate raskuste ette.

Moes on lillad roosid Sander Silm

Põltsamaa roosiaia enam kui hektarisuuruses kollektsiooni- ja tootmisaias kasvab tuhatkond roosisorti.

Maa Elu

R

oosid on ühed kõige majesteetlikumad lilled ning mingil omapärasel moel on need justkui side eri ajastute ja maailmade vahel. Polnud ju 1160. aastal ühel tundmatul kloostriaednikul õrna aimugi, et kunagi kasvab tema aretatud roos Liivimaa karmis kliimas.

Täpsemalt Põltsamaa roosiaias.

1160. aastal aretatud ‘Apteekriroos’ on üks peaaegu tuhandest roosisordist, mis kasvab Põltsamaa Roosiaia enam kui hektarisuuruses kollektsiooni- ja tootmisaias. Kuid tegemist pole ainukese aastasadu vanu roosisordiga, mis siiani roosiaias silmailu pakub, vanu pargiroosisorte on Põltsamaal omajagu.

Aiandushuvilistele ei pea ligi paarkümmend aastat tegutsenud Põltsamaa roosiaeda tutvustama, koos Lätis asuva Rundale lossi rosaariumiga kuulub Põltsamaa Euroopa kümmekonna suurima rosaariumi hulka. Igal hooajal on roosiaia parkla täis lähemalt ja kaugemalt pärit huviliste sõidukeid. Paraku pole aastad vennad ning roosiaeda majandava osaühingu Eesti Roos omanik ja juht Annela Orasi tõdeb, et välisturiste on viimastel aastatel vähemaks jäänud. „Põhjus on selles, et meie hinnad on tõusnud, kuna ka Eestis küsitakse oma toodete eest ausat hinda ja see on meie põhjanaabrite ostuindu vähendanud,” muigab ta.

laliste vähesus, kui see, et üha soojenev kliima paneb roosikasvatajad suurte raskuste ette. „Nagu ütles Andres Tarand 20. augustil presidendi roosiaia vastuvõtul: Eestisse jääb vaid kaks aastaaega: kevad ja sügis.

Paraku lüheneb siis niigi lühike roosihooaeg veelgi ja roosid ei jõua enam üldse õitseda, rääkimata haigustest, mida niiske ilm kaasa toob. Pole ka enam külmi talvi, mis võtaksid ära kahjurid, nii et perspektiiv on pikas plaanis sünge,” jagab Orasi muremõtteid.

Praegu siiski pole veel kõik liustikud sulanud ja tänavu suvel oli aed uhkes õieehtes. „Roosid hakkavad õitsema juunis ja põnevamad ongi siis pargiroosid, mis hämmastavad külastajaid kõige enam, kuna nende hulgas on sammalroosid, sajalehised roosid, borboonroosid või lihtõielised kurdlehised roosid, mida peetakse suisa kibuvitsadeks. Sõltumata ajast võib siia tulla, sest alati on mingi põõsas, mis üllatab,” räägib Orasi.

Kliima teeb kurja Siiski ei tee roosiaia perenaisele muret mitte niivõrd väliskü-

Moevärv on lilla Roosiaeda teadagi ei tulda ainult lilleilu nautima, vaid ka

roositaimi ostma. Küsimusele, kas on mingi moevärv või -sort, mida kunded eelistavad, vastab Orasi pikemalt mõtlemata: lilla. „Moes on lillad roosid, mis enamasti ka tugevalt lõhnavad.

Kõige sinisem roos ‘Rhapsody in Blue’, ‘Blue River,’ ‘Novalis’, ‘Minerva’ – need on esimesena läbi müüdud. Orasi ise eelistab endiselt valgeid roose. „1958. aastal aretas Kordes roosisordi ‘Schneewittchen’ – sort, mida me igal aastal endiselt hästi müüme. Kuigi lisandub uusi häid roosisorte, siis terveid ja vastupidavaid vanu sorte me välja ei vaheta,” põhjendab Orasi, miks nad Saksamaa kuulsa roosiaretaja sorti oma tootenimistus hoiavad.

Rooside maailm muutub pidevalt ja igal aastal tuleb juurde kümneid uusi roosisorte, kuid Põltsamaa roosiaiast leiab siiani ka vanu, meie kliimasse sobivaid häid roosisorte. Aias on endiselt alles Eestis aretatud sordid ‘Mõrsjaroos’, ‘Koit’, ‘Kevad’ jt.

Nagu öeldud, pole roosikasvataja elu Eestis teab mis lilleline, kuna suved pole enam need, mis varem. Konkurents lõunanaabritega on läinud üsnagi teravaks. Põltsamaa roosiaed on lõpetanud Eesti aianduslaatadel käimise, kuna seal annavad tooni Läti roosikasvatajad, kes müüvad odavaid,

üheaastasi pistiktaimi. Põltsamaa roosiaed müüb aga korralikke suuri kaheaastaseid taimi ja on seisukohal, et roosid on luksuskaup – kel soov soetada korralikke istikuid koos asjatundjate nõuannetega, leiab tee Põltsamaale.

Põltsamaa roosiaed üritab ajaga sammu pidada ja on viinud kokku 21. sajandi kaubanduse ja sajanditevanused roosid. Nimelt müüb roosiaed oma istikuid tänavu veebruarist ka e-poe kaudu ja kliendid on sellise võimaluse väga hästi omaks võtnud. „E-pood moodustab meie käibest juba kümnendiku, mis on esimese hooaja kohta väga hea tulemus,” on Orasi rahul.

Roosiaia perenaisele teebki heameelt, et klientide hulgas on väga palju noori inimesi, kes on huvitatud aiapidamisest ja roosidest. „Tuleb minna müüma sinna, kus on noored inimesed, ja nemad on teadagi internetis. Olen päris aktiivselt kasutanud ka Facebooki ning saanud sealt väga palju uusi kliente. Eluga tuleb lihtsalt kaasas käia.” Tänu e-poele pole roosiaia taimede müük vähenenud, vaid on püsinud stabiilsena.

Artikkel valmis koostöö­ projekti „Elu kahe maailma piiril” raames.

ktoobri alguses on viimane aeg kasvuhoonest saak ära korjata. Tomati, paprika ja baklažaaniviljad säilivad veel mõnda aega. Jagan soovitusi, kuidas koristada saaki, et jõuludeni värsket võtta oleks.

Harilik tomat korja taimelt koos viljavarrega või lõika koos kobaraga. Viljavarrega ja kobaras olevad tomatid säilivad paremini ja järelvalmivad kiiremini. Korjatud tomatid on soovitatav asetada laastudest või vitstest korvi, sobivad ka papp- või plastkastid. Korvi põhja pane rohelised viljad ja kihtide vahele võib panna majapidamispaberit.

Korvid või kastid viljadega vii pimedasse, õhurikkasse, kuiva ja sooja ruumi. Liiga soojas, 30kraadises ruumis hakkavad tomativiljad kiiresti valmima ja maitseomadused halvenevad. Tomateid on vaja aeg-ajalt sorteerida ja kui leiad riknenud vilju, siis need tuleb eemaldada, valminud viljad kasuta söögiks.

Harilik paprika tuleks samuti kasvuhoonest ära korjata, sest liigses niiskuses hakkavad viljad riknema.

Soovitatav on viljad lõigata taimelt koos pikema varrega.

Kui taimed kasvasid taimepottides, siis võib esialgu taimed tõsta jahedamasse valgusrikkasse siseruumi. Kui ilmad muutuvad külmaks, siis vii taimed soojemasse ruumi.

Kuna paprika on mitmeaastane rohttaim, siis talvitub see päris hästi. Taimi kasta vastavalt vajadusele, alates veebruarist võiks lisada kastmisveele vedelväetist.

Kevadel, kui ilmad soojad, vii taimed õue või istuta kasvuhoonesse peenrale.

Paprikavilju säilitatakse samamoodi nagu tomateid, heades tingimustes järelvalmivad ja säilivad paprikad jõuluni. Viljad vajavad erinevalt tomatitest jahedamat ruumi, kuni 12 kraadi.

Liiga soojas kipuvad paprikad krimpsu tõmbuma.

Kibepipra sordid sobivad aasta ringi toas aknalaual kasvatamiseks, seega õues potis kasvanud taimed tasub tuua esialgu jahedamasse valgusrikkasse ruumi ja külmade saabumisel ta-

gasi tuppa. Kui sellist võimalust ei ole, siis lõika taimelt koos varrega viljad ja aseta alaspidi kuivama, viljad valmivad hästi.

Baklažaanil tuleb viljad ära lõigata pikema varrega ja säilitada külmkapis, viljad säilivad külmikus nädala. Viljad on koristusküpsed, kui vili on läikiv, kaetud rasvase kihiga ega ole kortsunud.

Kasvuhoone ettevalmistamine talveks algab kohe pärast saagi koristamist. Kasvuhoone tuleks esmalt desinfitseerida koos taimedega.

Kasuta selleks rohelise seebi või majapidamisseebi lahust, kasvuhoone-keldri septikut või keemilisi haiguste ja kahjurite tõrjepreparaate.

Soovitan kasutada kasvuhoone sisemuse puhastamiseks kasvuhoone-keldri septikut. Vahend kahjustab mikroorganismide rakukesti ja hävitab need. Desinfitseerimist on parem teha päikesepaistelisel päeval, niiske ilmaga preparaadi toime väheneb. Valmista töölahus pakendi õpetuse järgi, pese harjaga konstruktsioonid, pritsi aiapritsiga kasvuhoone lagi, seinad ja taimmaterjal nii tugevalt, et kasvuhoone lausa tilgub. Seejärel lase kasvuhoonel kuivada.

Pärast kasvuhoone des­ infitseerimist korja kokku taimmaterjal, eemalda taimede sidumiseks kasutatud nöör, taimesildid, samuti liimpüünised. Taimmaterjal on soovitatav põletada. Kasvuhoone sisemus pese puhta veega üle, selleks võib kasutada aiapritsi. Pärast kasvuhoone korrastamist on soovitatav sinna riputada uued kollased liimpüünised.

Taimmaterjali ei tasu viia komposti, sest on oht, et osa kahjustajaid on alles jäänud.

Kasutatud kassetid, potid ja muud töövahendid pese rohelise seebi või kaaliumpermanganaadi lahuses, loputa puhta leige veega, kuivata ja pane kastidesse, kastid kata kilega, et potid ei koguks tolmu. Hoia töövahendeidki nii, et neile ei koguneks tolmu.

Kasvuhoone peenrad kaeva korralikult läbi. Iga paari aasta järel on soovitatav eemaldada vähemalt 10 cm ulatuses mulda ja see kevadel uuendada. Värske muld või kasvuturvas mõjub taimede kasvule hästi.

12 || moe || maa elu

28. september 2017

Koostöö. Eesti Vabariik saab järgmisel aastal saja-, Moe piiritustehas aga 330aastaseks. Väärikate sünnipäevade auks on Moest kingitusi tulemas. Ning riiki teenitakse praegugi mitte ainult aktsiiside kaudu.

Moe valmistub juubeliks

lahingut lüües andReS PUlVeR

Virumaa Teataja

n

imelt harjutasid Scout spat a ljon i kaitseväelased kuu algupoolel linnalahingu pidamist Moe külas.

Lahingutandriks muutunud Moe peenviinavabriku põhitegevus aga jätkus rahuaegses tempos. „Kui meil on olemas sõdurite väljaõppeks sobilikud hooned, mida me praegu ei kasuta, siis miks mitte kaitseväge toetada,” ütles Moe OÜ tegevjuht Liisa Luhaste ja lisas, et nende ettevõttel on hea meel anda panus Eesti kaitsevõime tõstmisse.

Sõdurite tegevus ettevõtte igapäevaelu ei häirinud, pigem lisas täisrelvastuses sõdurite ja soomukite kohalolek tavalisse tööpäeva põnevust. „Meie territoorium on üsna suur ja harjutuseks kasutatud hooned piisavalt eraldi, nii et väljaõpe ei sega kellegi igapäevast tööd,” sõnas Luhaste.

Sõdurid on hoolimata intensiivsest harjutamisest hoonetega heaperemehelikult ümber käinud. „Nii sel korral kui ka varem on sõdurid kõik enda järelt kenasti ära koristanud ja jätnud hooned täpselt nii, nagu nad need üle võtsid,” kiitis Luhaste.

Moe õllevabrikus viidi aga miinuskraadideni kahe ja poole tonnine tünnitäis bock-tüüpi õlut November, millest peaks mõne aja pärast valmima eksklusiivne jääõlu. Moe õllevabriku üks omanik Sven Ivanov rääkis, et jääõlut tehakse Ees-

Scoutspataljoni kaitseväelased harjutasid linnalahingu pidamist Moe külas, kus lahingutandriks muutusid muu hulgas Moe peenviinavabriku hooned. Sõdurite tegevus ettevõtte igapäevaelu ei häirinud, pigem lisas täisrelvastuses sõdurite ja soomukite kohalolek tavalisse tööpäeva Foto: eeSti KaitSeVÄgi põnevust.

tis päris palju, aga eisbock’i pole varem tehtud.

Moe pruulmeister Marius Vahur kõneles, et õlle külmutamisele kulub kuu kuni kaks. „Kõik oleneb sellest, millise kanguseni tahame jõuda, ja külmutamine ei käi ühe hetkega, vaid temperatuuri tuleb järk-järgult langetada.” Vahur tahaks, et Moe eisbock’i kangus oleks üle kümne kraadi.

Pruulmeistri sõnul tehti Saksamaal vanasti novembris õllelaar valmis ja hoiti seda kevadeni õues miinuskraadide käes, et siis märtsis se-

da head ja kanget õlut jooma hakata.

Kui eisbock valmis, villitakse sellest umbes pool või pisut enam väikestesse šampusepudelitesse. Sven Ivanov oletas, et kokku villitakse umbes 4000 pudelit, mis müüakse maha käsitööõllele spetsialiseerunud poodides ning Moel kohapeal.

Müüki läheb sellest kogusest 2017 pudelit. „See saab olema Moe aastakäiguõlu 2017, lisaks teeme teisegi eksklusiivse aastakäiguõlle,” kõneles Ivanov. Teiseks eriliseks väikesetiraaži-

liseks õlleks mõeldud Imperial Brown Ale ei ole veel käima läinud, kuid Marius Vahuri sõnul saab see aasta lõpuks kindlasti valmis. „Tegemist on kaheksa-üheksakraadilise kangusega natuke magusama mekiga õllega,” tutvustas Vahur teist eksklusiivset õlut.

Sven Ivanov lubas, et aastakäiguõlut hakatakse Moel tegema igal aastal. „Järgmisel aastal loodetavasti midagi uut, aga kindlasti tuleb see kangem ja erilisem,” lausus ta. Igal juhul on aastakäiguõlled sellised, mis

kodus keldris seistes ajaga ainult paremaks lähevad.

Eelmisel nädalal sai Moe õllevabrik senisele kaheksale õlletankile kuus tükki juurde, see annab Ivanovi sõnul võimaluse sortimenti laiendada ja rohkem eksperimenteerida. „Väga oluline on, et nüüd lööme tootmise ja villimise lahku, seni on need meil olnud samas ruumis, ent parem ja õigem on teha neid asju eri ruumides.”

Eksperimenteeritud on aga Moel juba praegu päris palju, sest kui püsisortimendis on neil seitse õllemarki, siis väiksemas

koguses on valmis tehtud umbes poolsada õlut. „Oleme teinud ka täiesti hulle õllesid, aga mitte müügiks, vaid katsetuse korras,” mainis Ivanov ja tõi näiteks handsaga maitsestatud õlle, samuti jääporteri, mis pärast joomist jätab suhu selge kohvi maitse, ehkki kohviga pole sel joogil mitte mingit pistmist.

Püsisortimendi õlled on Moel praegu sellised, mis arvestavad ennekõike restoranide vajadusi, sest iga õllesort sobib kokku kindla toiduvalikuga.

Järgmisel aastal on lisaks Eesti riigi suurele juubelile ka Moe piiritustehase 330. aastapäev ja selleks peab Ivanovi sõnul valmistuma ka õllevabrik. „Kindlasti teeme selliseid õllesid, mida saab maitsta ainult siin ja mitte kusagil mujal,” lubas ta.

Järgmisel aastal hakkab Moel loodetavasti valmima esimene osa alkoholi- ja karastusjoogitööstuse teemapargist.

Ehitushinnad on kõrgustesse ronimas ja esimese hanke pakkumised osutusid Ivanovi sõnul paraku liiga kalliks.

Scoutspataljonile aga oli see poole aasta jooksul juba teine kord Moe peenviinavabriku hooneid väljaõppes kasutada.

Leitnant Janari Jaanso sõnul sujub koostöö väga hästi. „Ettevõte on olnud väga vastutulelik ja sõbralik. Meie palvele nende territooriumil olevaid hooneid kasutada tulid nad kohe meeleldi vastu,” kõneles Jaanso.

Kuna ala on linnalahingu elementide harjutamiseks soodne ja tsiviilisikute kohalolek teeb olukorra sõdurite jaoks palju reaalsemaks – ka päris lahingusituatsioonis asustatud aladel tuleb arvestada tsiviilisikute kohaloluga –, soovib Scoutspataljon tulevikuski koostööd jätkata.

Leitnant Jaanso sõnul ei tähenda see aga kindlasti seda, et Moe küla elanikel tuleb harjuda pideva paugutamisega. „Minu ülesanne harjutuse kontaktisikuna on ka suhelda kohalike elanikega ja saada tagasisidet.

Me ei taha kedagi häirida ega segada kohalikke elanikke nende igapäevaelus,” lisas ta.

Linnalahinguõpe tähendab lahingutegevuse harjutamist hoonestatud alal, näiteks asulas, tööstuskompleksis või mujal. Sellist lahinguviisi iseloomustab piiratud nähtavus, lühike vahemaa sõdivate poolte vahel ja pidevalt muutuv keskkond, mille muudab veelgi keerukamaks tsiviilisikute kohalolu.