16 || sePikoda || maa elu
14. aprill 2016
Thormani sepikoja peremees peab haamri ja alasi kõrvalt e-poodi anU villMann Pärnu Postimees
ahkuranna vallas Reiu külas Thorma n i sepi ko jas toimetav Ahti Tedremäe on nüüdisaegne käsitööline: kui ääsituli kustub ja nahkpõll varna rändab, küürib mees käed tahmast puhtaks ja sukeldub internetiavarustesse. Kaks aastakümmet sepa ametit pidanud mehe sõnutsi on see tänapäeval üsna tavaline, et raua taltsutamine astub tema ametis turundusplaanide ja projektidega ühte jalga. Tedremäe enese näitel lisandub paberimajandusele veel e-pood Etnoart,
Staažikas Pärnumaa sepp Ahti Tedremäe on aastaid tuuritanud suviti Skandinaavia viikingiüritustel, kuid nüüd tahaks mees pühenduda rohkem kodustele tegemistele.
Paljudes Eesti külades pole toidupoodigi, kuid Tahkuranna vallas asuv Reiu küla võib uhkustada l
kus sepp müütab oma tehtut kõrvu kolleegide loominguga. „Niisama tellimustöödega ja hulgikaubandusega ei elaks enam ära,” selgitab Tedremäe. OSKAJA MEES JÄNNI EI JÄÄ Eesti-Läti piiri ääres asuvast Veelikse külast pärit Tedremäe muheleb oma kätega rajatud Thormani sepikoja ja vastvalminud käsitööpoe (päris nelja seina ja katusega poemaja, mitte virtuaalkaupluse) vahel sooja kevadpäikese käes juttu ajades, et eks ole ju nooruspõlves muud tehtud, aga sepatöö ja -elu siin Reiu külas on „see õige”.
KAKS AASTAKÜMMET SEPA AMETIT PIDANUD MEHE SÕNUTSI ON SEE TÄNAPÄEVAL ÜSNA TAVALINE, ET RAUA TALTSUTAMINE ASTUB TEMA AMETIS TURUNDUSPLAANIDE JA PROJEKTIDEGA ÜHTE JALGA. „Kui ma üle kümne aasta tagasi Reiusse tulin, ei olnud siin mitte muhvigi – tühipaljas paplivõsa vahtis vastu,” meenutab Tedremäe vaatepilti, mis talle Reiu jõe ja Via Baltica vahelisel kõnnumaal avanes. Veelikse poisist sai sepp nõukogudeaegse kolhoosikorra lagunemise järel. Tihemetsa tehnikumis põllumajanduse mehhaniseerimist õppinud Tedremäe pöördus küll pärast kooli lõpetamist kodukülla tagasi, ent kuna kollek-
tiivmajandiaeg oli ühele poole saamas, tuli leppida uue reaalsusega ja otsida omale teenistust mujal. Ehk nagu Tedremäe ütleb: maal ei olnud muhvigi teha. Maasoolast ja väljaõppinud metsamehest sai hoopiski politseikooli kadett ja pärast seda mundrikandja. Ent kuna Tedremäe oli omal sõnul „selline raskesti kasvatav ja politsei jaoks isiksus,” piirdus tema karjäärilend korrakaitsjana vaid kolme kuuga. Pärast politseid oli ta elektroonikakaupluses müüja. Kui kommersandi põli üle viskas, põrutas mees Tallinna, mõeldes, et esimene sepikoda, mis on nõus ta õpipoisiks võtma – sinna ta läheb. Huvi raua painutamise vastu ei tärganud tühjast kohast: kolhoosiaja lõpus, kui valitses puudus kõigest, tuli majandi masinapargile kõik riistapuud ja kaadervärgid oma kätega valmis nokitseda, sest muidu jäänuks kombainid lihtsalt põllule seisma. Et isetegemine- ja nuputamine oli maapoisil veres, ei nõudnud erialavahetus Tedremäelt pikka arupidamist. Õpinguaastale pealinnas järgnes mitu aastat koolitust kodumaakonnas Kilingi-Nõmmes oskajast meistrimehe sepikojas. Kogemuste-oskuste lisandudes kujunes Tedremäest peagi iseseisev sepp. Oma esimese sepikoja seadis ta sisse endistesse karjafarmihoonetesse, kuhu muretses järk-järgult sepatööks tarvilikud vahendid. Kõik eeldused omaette toimetamiseks olid olemas: 3000 ruutmeetrit pinda, tehnika sees ja loodud võimalused laienemisekski. Tedremäe olekski jäänud Veeliksele, kui siin jagunuks