hüva nõu
25 Veebruar 2013
FOTO: ELMO RIIG/„SAKALA”
Sage pesemine oli häbiasi
puhul võiks proovida alguses kohas, mis välja ei paista, sest seep on tugeva mõjuga ja võib ka värvi lahti võtta. Valge pesu korral võiks koguni pool pulbri kogusest asendada soodaga, soola lisamine pesupulbrile muudab värvid kirkamaks. Uueks ja paljudele avastamata pesuvahendiks on pesupähklid, mida saab üldjuhul osta üksnes loodustoodete poest. Pesupähklid ehk Jaapani seebipuu koored sobivad kenasti just laste ja allergikute pesuvahendiks, ei ole vaja lisada veepehmendajat või pesuloputusvahendit ning need sobivad ka villase pesu pesemiseks. Loodussõbralikud tooted on paraku kallimad. „Kaval perenaine aga arvutab pesukorra hinna ja siis tihtipeale selgub, et loodussõbralikku vahendit tuleb vähem doseerida, seega ei ole hinnavahe märkimisväärne ja kaldub vahel isegi loodussõbraliku kasuks,” arutles Kont.
Pigem vähem kui rohkem Kui riie määrdub, soovitavad Klaire Kolmann ja Katri-Evelin Kont kohe reageerida, sest kuivanud plekke on raskem eemaldada: vedelik tuleb imada majapidamispaberi või puhta lapi sisse, paksem mustus eemaldada noa või lusikaga. Ese tuleb panna kohe likku sooja vette, kuhu on lisatud pisut soodat. Seda ei soovitata aga naturaalsest villast toodete puhul. Kuumas vees leotamine seevastu kinnistab pleki. Kui riiet leotada pole võimalik, on abi sellele soola puistamisest – see teeb pleki hilisema eemaldamise kergemaks. Suurepärased abimehed on ka kartulitärklis ja talk, mis imavad vedeliku ja rasva endasse. Valgete esemete puhul, kui tegu pole just naturaalse siidiga, võib julgelt kasutada sidrunimahla. „Kui esimese pesukorraga riideeset puhtaks ei saa, ei tohi plekki triikida, siis on plekki pea võimatu eemaldada,” hoiatas Kolmann. Kuigi keskkonnasõbralikum oleks kasutada madalamat temperatuuri, peab
Kui tänapäeval leiab mõni riideese juba pärast ühekordset kandmist tee pesumasinasse, siis 19. sajandil oli pesu pesemine Eesti taludes hooajaline töö, mida võeti ette paar korda aastas. Eesti Rahva Muuseumi teadur-kuraator Anu Järs rääkis, et pesemine ei tohtinud segada teisi töid, seetõttu tehti seda enne kevadiste põllutööde algust ja pärast põllutööde lõppu. Kõige suurem pesemine toimus kevadel, kui lisaks mustale pesule tuli pesta ja pleegitada ka uued linased kangad ning vanutada kootud villane riie. Talvistes oludes suuremat pesupesemist Järsi sõnul välditi, vaesemates peredes oli see aga paratamatu. „Mida suurem talu, seda suurem riidevaru ja pesuvahe. Seda peeti isegi häbiasjaks, kui valge pesu liiga sageli õues kuivas. Kas peres on vähe pesu, et seda nii tihti pestakse?” selgitas Järs toonast mõtteviisi. Pesu pesti talgu korras, järgides külaühiskonnas levinud kommet, et rasked ja ebameeldivad tööd tehakse koos. Pesemiseks kasutati tavaliselt järve-, jõe- või allikavett, ka vihmavesi sobis hästi. Pesu puhtaks saamiseks oli mitmeid nippe ja uskumusi. „On teateid vanal kuul pesemisest, seebikeetmist peeti salajas, et võõras ei saaks tegu ära nõiduda. Valge pesu muutus lumivalgeks, kui seda loputati merevees. Hapupiim sobis mitmete plekkide eemaldamiseks,” loetles Järs. Tähtis osa pesemisest oli leotamine, seda tehti tõrres või toobris. Tavaliseks pesunõuks oli ühest puust õõnestatud küna, mis seisis eraldi jalgadega raamil. Pesuküna ühes või mõlemas otsas oli kõrgem pind, mille peal löödi kurika ehk tõlvaga mustus lahti. Vahel kolgiti pesu ka pesupingil.
MIDA MÄRGID TÄHENDAVAD PESEMINE Tavaline masinpesu, enamasti on märgile sisse kirjutatud ka maksimaalne temperatuur. Masinpesu, maksimaalne temperatuur +30 °C. Masinpesu, maksimaalne temperatuur +40 °C. Masinpesu, maksimaalne temperatuur +50 °C.
Masinpesu õrnpesuprogrammiga. Masinpesu, eriti õrna pesu programm. Lubatud ainult käsitsipesu.
Pesemine keelatud.
PLEEGITAMINE Valgendamine lubatud. Valgendamine lubatud kloorivabade valgendajatega.
Valgendamine keelatud, ei soovitata kasutada ka pleegitajat sisaldavat pesupulbrit.
KUIVATAMINE Trummelkuivatus lubatud.
Trummelkuivatus keelatud. Kuivatada nööril.
Kuivatada nõrutades.
Kuivatada laialilaotatult.
Kuivatada varjus. Väänamine keelatud.
TRIIKIMINE Triikimine lubatud nii auruga kui ka ilma (kuni 110 °C). Triikimine lubatud nii auruga kui ka ilma (kuni 150 °C).
Triikimine lubatud nii auruga kui ka ilma (kuni 200 °C). Auruga triikimine keelatud. Triikimine keelatud.
KEEMILINE PUHASTUS Keemiline puhastus.
Keemiline puhastus keelatud.
NB! Sageli aetakse segamini tsentrifuugimine ja trummelkuivatus. Tsentrifuugimine on liigse vee eemaldamine pesuprogrammi lõpus, mitte riide kuivatamine. Tsentrifuugimise kohta eraldi märki ei ole, kuid rõhtkriips pesemise tingmärgi all lubab ainult lühiajalist tsentrifuugimist. bakterite hävitamiseks pesu pesema vähemalt 60 kraadi juures, kui eseme tootemärgis seda muidugi lubab. Kuid mis võiks kodus olemas olla, et plekkidega jänni ei jääks? Kont ja Kolmann soovitavad lihtsat pesupulbrit või veel parem pesugeeli, soovitatavalt allergikutele mõeldud loodussõbralik toode (MiniRisk, Neutral) või hoopis pesupähkleid ning plekkidele sapiseepi. „Kel on allergia, peaksid eelistama pesugeele, need ei lendu,” põhjendas Kolmann. Pesuloputusvahendit nad kasutada ei soovita — äädikas ja sooda teevad sama töö ära (happeline äädikas valgulistele kiududele nagu villatooted, sooda taimsetele kiududele nagu puuvill, lina jne).
„Riietel on puhas lõhn, mitte keemiline lillelõhn. Sooda eemaldab ühtlasi ka seebijäägid,” selgitas ta. Kulutusele mõeldes on väga oluline jälgida, kui palju pesupulbrit masinasse panna. „Hea indikaator on tumedad riided – kui neil on pesuvahendist heledamad triibud, on kindlasti kasutatud liiga palju vahendit,” tõi Kont näite. Samuti tasub meeles pidada, et pesuvahendi kogust arvestatakse kasutatava vee-, mitte riidekoguse järgi. Seega peaks pesumasina kasutusjuhendist vaatama, kui palju vett mingi programm kasutab ja vastavalt sellele pesuvahendit doseerima. „Pigem kasutada vähem kui rohkem,” võttis ta kokku.