50
TARTU VAIM
Perekonnauurimise töörühm käis koos
Üks huvitav peatükk ülikooli ajaloos on alates 1960ndate lõpust koos käinud perekonnauurijate „salong“ Ilmatari tänaval. TIIA KÕNNUSSAAR tiia.konnussaar@ut.ee
E
meriitprofessor Ene-Margit Tiidu terrassi kohvilauale Tähtveres on tõstetud mitu nõukaaegset nahk köites külalisraamatut, kus on muu hulgas kirjas kõik siinsamas Ilmatari tänaval aset leidnud perekonnauurijate koosolekud. „Ma viitsisin välja kirjutada 50 koosolekul osalenud inimeste ni med,“ teatab professor rõõmsalt, „need jäid ajavahemikku 1968–1978.“ Perekonnauurimise töörühm sai a lguse noorte ärksate m eeste huv ist tolleaegse Nõukogude Eesti demograafilise olukorra vastu: kuidas seda parandada? Miks perekonnad koos ei püsi? „Heino Liimets, Ülo Vooglaid ja Ivar Kull otsustasid teha töörühma, et uurida, kuidas moodustuvad püsivad paarid,“ meenutab Ene-Margit Tiit, kes sai tänavu oma tegevuse eest ühis konnatundliku rahvastiku-uurija, matemaatilise statistika a lusepanija ja statistikaprofessorina riigi elutööpreemia.
Kuueliikmeline perekonnauurijate töörühm tuli kokku 1968. aasta sügisel toonases ülikooli pedagoogika kateedris. Ene-Margit kutsuti sinna statistikuna. Kateedris käis töörühm koos ainult paar korda. „Tundus, et nii see asi edasi ei lähe, ja sellest ajast peale toimusid kõik koos olekud minu juures kodus Ilmatari tänaval,“ ütleb emeriitprofessor.
Pakitsev teadmishimu
Nõukogude Liit oli s alastatud ühis kond. Võis küll k ritiseerida olme probleeme ja kirjutada t öövõitudest, ent peamiselt olid lehed täis kommunist liku p artei ideoloogiat. Nii pole ime, et teadlastel oli põletav janu teada s aada, mis Eestis tegelikult t oimub. Veel kestis Hruštšovi-aegne sula ja rektoriks oli oma liberaalsuse p oolest tuntud Feodor Klement. Vahepeal mitmeks aastakümneks tõrjutud teadusala sotsioloogia hakkas taas ellu ärkama ja Ülo Vooglaiu juhtimisel asutati sotsioloogialabor. Ka perekonnauurijate töörühmaga liitus uusi inimesi: õppejõude ja dotsente, sekka mõni tudeng; kül lap oli nende hulgas ka keegi, kes
Fotod: Tiia Kõnnussaar
professorite linnaosas
pidi „organite“ jaoks asjal silma peal hoidma. Seltskond oli kirev. „Mina olin matemaatik, Ülo Vooglaid sotsioloog, Enn Koemets psühholoog, Heiti Kadastik psüh hiaater, Helga Kurm pedagoog ja psühholoog, Aita Tavit sotsioloog. Siis oli meil günekoloog Ene Kornet, kes uuris aborte,“ loetleb e meriitprofessor esimesena meenuvaid inimesi, kes olid alguse juures. „Pedagoog I nger Kraav, günekoloog Helje Kaarma, psühhiaater Ilmar Soomere ja terve hulk teisi asjatundjaid. Ja siis olid m õned inimesed, kes eriti ei p anustanud, aga käisid kohal. Näiteks t eadusliku kommunismi laborist käis Ester Zimmermann. Meie kõige kõvem kom munist Aleksander Blumfeld oli sel ajal teadusliku kommunismi kateedri juhataja.“ Nii kujuneski pool-põrandaalune, ametlike institutsioonide väline erialadevaheline töörühm, kes tegutses
