38
AJALUGU
JUUNI 2021, NR 6
Pilk minevikku. Võitlus lastehalvatusega Koroonapandeemia ei ole ainuke haiguspuhang, mida praeguse aja inimesed võiksid mäletada. Möödunud sajandi keskpaigas kimbutas meid lastehalvatus ehk poliomüeliit, mille seljatamisel oli ülikooli arstidel oluline roll.
KEN KALLING meditsiiniajaloo nooremlektor
S
õjajärgsetel mureküllastel aastatel ahistas Eesti ini mesi mitu lastehalvatuse puhangut. Nagu mujal arenenud riikides, hakkas ka siin kunagi endeemilisena esinenud tõbi 20. sajandil epideemiliselt levi ma. Seda seletatakse sanitaar olude paranemisega. Arvatakse nimelt, et varem puutusid lapsed haigustekitajaga kokku juba varases nooruses, mil neid kaitsesid emapiimas leiduvad antikehad. Ent väljakujunev arusaam puhtusepidamisest kui ühiskondlikust normist tõi kaa sa üha harvemad kokkupuuted patogeeniga, mille tõttu esines vajalikke antikehi üha väikse mal hulgal elanikest. Rahvastiku immunoloogilise tausta muutustega saab põh jendada ilmselt sedagi, et tõbi hakkas tabama üha vanemaid inimesi. Vanusega kasvas ka tõe näosus haiguse tõttu halvatuks
jääda: üle 15-aastaste puhul juhtus seda juba kolmandikul haigestunutest. Poliomüeliit on neuro infektsioon. Viirus ründab kesknärvisüsteemi ja võib raskematel juhtudel põhjus tada püsiva halvatuse. Haigu sega võib kaasneda eluohtlik hingamislihaste või neelu para lüüs, mille tulemusel inimene lämbub. Ehkki poliomüeliidi sümptomid esinevad üksnes veerandil haigestunutest ja enamasti on need kerged ning
ühiskonnale haiguse kohta tea be jagamisel tõusis esiplaanile närvik liinik. Haigusega seoses oli palju ebaselget. Otsiti vastust küsimustele, kas tegemist on piisk- või fekaal-oraalse nakku sega, miks tekib mõnel juhul paralüüs või kuidas muutus endeemiline tõbi epideemi liseks, ehkki sageli haigestus peres ainult üks inimene. Veel uuriti, miks levis poliomüeliit enam maaelanike seas. Tööle asusid „poliodetektiivid“, kellest
VIIRUS RÜNDAB KESKNÄRVISÜSTEEMI JA VÕIB RASKEMATEL JUHTUDEL PÕHJUSTADA PÜSIVA HALVATUSE.
paralüüsinähud üldse vaid ühel protsendil, tasus seda haigust karta. Lastehalvatuse teemal said eestkõnelejaks TÜ teadlased. Selleks ajaks olid teadmised viirustest juba olemas, kuid üli koolis virolooge veel ei tööta nud. Tõvevastases võitluses ja
Tartus oli esimene toonane närvikliiniku juhataja Voldemar Üprus. Üprus oletas 1947. aastal avaldatud uurimuses, et tõbi levib eeskätt inimeselt inime sele. Püüdes vastata küsi musele, miks tabab haigus üha vanemaid, viitas ta Eesti
