Baltfundal Teatrandal nr 4

RAHVUSVAHELINE ETENDUSKUNSTIDE FESTIVAL BALTOSCANDAL 6.–9. JUULI 2016 RAKVERES

Ar c le s in E a ngl lso ish

Ciao, Balto!

INTERVJUU Ben Kidd hopes to surprise

REPORTAAŽ Entsüklopeedia loomine

ARVUSTUS Tantsutroopika

foto: Kristo Kruusman

HOROSCANDAL Mis täna?

Ben Kidd: “Theatre is inherently metatheatrical” „Chekhov’s First Play“ has been labelled as unstagable and later proved wrong. We are happy to introduce you the man who accepted the challenge and stands behind the show – Ben Kidd.

You and Bush Moukarzel founded the theatre company Dead Centre in 2012 in Dublin and have since made four projects, “Chekhov’s First Play” being the latest. What was the urge behind crea ng this group and coming together under that name?

The urge was ini ally to only make one show – our first project, “Souvenir”, which Bush wrote in 2012.

He needed somebody to stand at the front and make sure the lights were shining in the right place, so he asked me to come on board. The urge was then to make another project, and to keep ourselves sane we invented an alter ego, I suppose. The name just seemed right when Bush coined it – something missing its target, something dead, something not quite right.

What is the most decisive factor for you when choosing a material or a story as the basis of a project, generally and this me around?

There is not really one decisive factor. It’s more the case that if an idea is interes ng it will lodge itself in your mind, and thinking about it will give rise to ideas. If an idea feels like it needs to be expressed via a stage event, then chances are it has a place on the stage. In this case, the work of Chekhov is wonderful, drenched in

A scene fron “Chekhov’s First Play” compassion and theatrically brilliant, so it was a pleasure to spend me thinking about it. But it is also a theatre cliché, so it was ripe for an irreverent ambush.

As I understand, an extensive amount of research preceded the project. Could you share a li le bit about that process and about something compelling or troubling you discovered?

We spent a very long me thinking the project was doomed. We have approximately 60 scripts that we abandoned, and we almost abandoned the company many mes. So yes, there were troubling discoveries. Bush read everything Chekhov ever wrote, I read a bit less, and we thought about his work a lot. We also sent a lot of emails about headphones.

In what ways would you say this first play of Chekhov’s is or isn’t what we have come to understand as tradi onally Chekhovian?

The original play is tantalisingly a bit of both. It has all the signs of what he was trying to do – it’s sprawling, organic, human, messy.

Notably, though, there is a

very clear Main Character, which is something Chekhov seems to have been trying to remove from drama over his next four big plays. And it is also a 19-year-old kid’s version of a Chekhov play. He makes mistakes, he isn’t in control, and he hasn’t figured out his playmaking yet. It is a bit of a mess. Our project, however, is not exactly a truthful version of the original play. It is more a journey into the mess, a conversaon with the idea of a main character, and a wrestle with the whole of Chekhov.

In the performance there’s interplay between (what seems to be) fic on, and what appears to be outside of the frame of Chekhov’s story, that which is more related to the people crea ng and giving the performance or a ending it, aka to “real life”. Is the metatheatrical layer there to shed light on something for the spectator or rather to puzzle them?

A good, hard ques on. I think that we seem unable to ignore ourselves in the work, because we are unable to ignore the reality of the room we are in,

photo: Dead Centre the reality of the night on which it is taking place. It feels dishonest to ignore that. I think we don’t like ignoring anything. Every project might be the last, so it feels like you should get everything in there.

But everything in a project needs to serve the mystery and emo onal currency of that project, so we’re never looking to prove our intelligence or anything. I personally think that theatre is inherently metatheatrical, in a way that no other form really is. Everybody there is definitely aware of the architecture of the experience; that architecture is aggressively present. Mac Wellman, a great American playwright, once told Bush that there is no such thing as meta-theatrical.

It is all there on stage. We aren’t 100% sure what that means, but we agree.

In today’s theatre, is it possible to surprise the spectator anymore?

Let’s hope so.

“Chekhov’s First Play” Baltoscandalil 9. juuli 19.30-20.40 Big hall

Troopiline eikellegimaa

Selleaastasel fes valil etendub ühenduse *MELK PROD ja Marco Berre ni teine lavastus sarjast ”iFeel”, mis kannab nime ”iFeel2”. Spordikiriku troopilisse eikellegimaale jõudes Berre ni juba tantsib.

Publiku sisseseadmise ajal kutsub mees (Marco Berre ni) naist (Marie-Caroline Hominal) tantsule – ta liigub täpselt ja rütmiliselt, tekitades naisega silmsideme, mis lõpuks kannab vilja ja ühtäkki on tal tantsupartner, kes liigub temaga samas sammukombinatsioonis. Üks kombinatsioon kulgeb läbi etenduse, mida muudetakse rütmi, sammupikkuse või käte liikumisse lisamisega. Koreograafia staa lisus annab etendusele medita ivse vormi, mis tekitab vaatajas

täieliku rahulolu ja lõdvestuse. Kahe osapoole džunglis toimuvaid seiklusi saadab koosseisu Summer Music (M. Berre ni, S. Pajand) muusika, mille järgi tantsijad vahetavad liikumise rütmi, suundi ja teemasid.

Lavastuse ühe tugeva küljena võibki esile tõsta muusikalise kujunduse, mida nau sin kogu e easte vältel. Eriliseks teeb selle fakt, et muusika loodi enne koreograafiat, seega on nad täielikult eri loomeprotsesside käigus ühte sulandunud. Muusika saa s troopilist ööd, kus mehe ja naise vaheline kehaline suhtlus ja külgetõmbejõud pani liikuma kõik laes rippuvad taimedki.

Tantsijate alastus rõhutas nende vastas kust füüsilist tõmmet, nimelt on mõle-

mad etendajad terve esinemise jooksul palja ülakehaga. Seda enam tõusis esile nende tugev silmside, mis saa s tantsijaid kogu öö.

Ruumi dekoratsioonideks olid troopilised taimepuhmakad, mis suure vibreerimise käigus kõlasid kui vihmasabin, mis lisaks helile ja õrnrohelisele soojale valgusele tekitas ruumi eri lämbe aura.

Tantsijate liikumine ei kaota oma sujuvust, ühe ja sama tegevuse korral ilmestavad seda pisidetailid nagu õla sügavam liigutamine, käelaba viibe või miimika muutus. Varieeruvusi tantsijate näoilmetes leidub vähe, seetõ u on nende märkamine seda erilisem.

Julgen arvata, et enamiku publiku lemmikuks ei olnud mi e graatsiliselt tantsiv paar vaid trupi kolmas liige Samuel Pajand.

Kuna troopikas leidub erinevaid linde ja loomi, on tema öine kohalolu iga õigustatud. ”iFeel2” lavastuse puändiks on just tema. Ühenduse *MELK PROD e easte pakub kaunist eikellegimaal olemist, kus leidub head muusikat ja ilusaid inimesi. Soe atmosfäär toob vaatajani inimestevahelise keemia, mida etendajad pakuvad nii kehaliset kui vaimset. “iFeel2” Baltoscandalil 9. juuli 21.00-22.00 Spordikirikus

foto: Marie Jeanson

Sõnade sülemid, sülemite süsteemid… lauseehituses võib eelneva tähenduse pahupidi pöörata. Etchells valdab ühtviisi häs efektsete kiasmide konstrueerimist, sürrealistlikku veiderdamist ning häälikumängulist kõlaluulet.

(Sestap ka kummardus nende alade Ees meistrile selle ar kli pealkirjas.)

foto: Hugo Glendinning

Baltoscandalil on ikka olnud lavastusi, mis tehnikamassiivi, fantaasiarikkuse või füüsilise ekspressiivsuse asemel jahmatavad hoopis äärmusliku minimalismiga. Tim Etchellsi „A Broadcast / Looping Pieces” kuulub selges nende sekka: T-särgis ja teksades esineja ainsateks atribuu deks on paberid, kaks veepudelit ja laud.

Kuid needki vähesed asjad pole siin sugugi nii määravad kui näiteks Etchellsi kodutrupi Forced Entertainmen lavastuste sarjas „Table Top Shakespeare”, kus väikeste argiesemetega jutustatakse suuri narra ive. Seekord omandavad tähenduse üksnes paberid, hakates kujundama lavastuse rütmi ja märgistama muutusi.

Kui lavaruum on kõigest tühjendatud, tõuseb fookusse etendaja ja vaataja kohtumise akt oma kõige puhtamal kujul. Nii võib esile

pääseda ja iseseisva tähenduse omandada mõni teatripoee ka osis, mis tavaliselt enesestmõistetavana varju jääb: näiteks näitleja ümberkehastumisvõime, absoluutne kohalolek, isikupärane kehakasutus, väljapeetud sõnumiselgus, puhastatud keelekõla…

Just selle viimasega, keelega, tegeleb sedapuhku Tim Etchells. Tänavusel Baltoscandali tekib tema teost vaadates hõlpsasseos Encyclopédie de la Parole’i kõnelavastusega „Suite N°2”, kuna mõlemas dekonstrueeritakse keelt kui kommunikatsioonivahendit. Kuid kui Encyclopédie de la Parole taotleb dokumentaalmaterjalide kaudu üldistusjõulist ajapildistust, siis Tim Etchells vaatleb viise, mille kaudu keel inimteadvust mõjutab.

Ta esmaseks mänguvahendiks on kordus, mis annab öeldule uue tähenduse või röövib mõ e sootuks. Kordusest arenevad muutused: imeväike nihe sõnajärjes ja

Esiotsa tunduvad Etchellsi killud ja kiilud pööraselt juhuslikena. Võrdlusena meenub Vene kartoteek-poeet Lev Rubinstein, kes kogub tänavalt lausekatkeid ja reastab neid luuletusteks. Ühel luuleõhtul, kui ta kandis e e oma poeesi, mille eri päritolu laused olid eri perfokaar dele kirjutatud, pudenesid kaardid ta käest põrandale. Kuni kuulajad muretsesid, kuidas poeet sassis stroofidega jätkab, korjas Rubinstein kaardid kokku, pani suvalisse järjekorda ja jätkas, nagu midagi poleks juhtunud. Juhus on vähemalt sama suur luuletaja. Etchellsi teks esitus ja reaktsioonid e esattunud lõikudele jätavad koha samasuguse mulje. Ühtäkki murrab teks voogu sisse narra iv – eksistentsialistliku mõistujutuna mõjuv filmistsenaariumi ümberjutustus – ja kohemaid kehtestub uus tähendusväli. Ehkki jutustuse algus ja lõpp on paberite vahetamisega selgelt markeeritud, ei taha loolembene inimaru selliseid piirjooni uskuda ja hakkab kõike eelnevat ja järgnevat tolle looga seostama. Juhus allutatakse süsteemile, sõnad tähendusele. Selle protsessi teeb Etchells väga paeluvalt ja peenelt nähtavaks. Nõnda kujunebki

lavateose üheks kinnisteemaks keel ja kõne kui manipulatsioonimehhanism – korduvalt tekitatakse vaatajas kahtlus situatsiooni reaalsuses, nõutakse akivset unustust, et tühjendatud mälule otsegu puhtale lõuendile oma jälg jä a. Sellised rõhutatud mängud nihestavad esineja ja vaataja eos pingestatud suhet veelgi.

Tim Etchellsi näitlejahoiak võlub absoluutse iseväärtusena. Küllap on siiras kohmetu olek iga näitleja jaoks julgustükk, kui see ei muutu mi e maskiks, millega publiku poolehoidu kerjata, vaid toimib sisemaailma hetkepeegeldusena. Etchellsi puhul tundub küll nõnda – ta kõhklev liikumine, kiires saalist ärapöörduv pilk, introvertne närvilisus lummab oma aususega. Talitsetud ilme ja tüüaka kehaga kontrasteerub väljendusrikas käteplas ka – teravad ja punktueeritud, omesulnid ja isikupäraselt graatsilised žes d lisavad keelemängudele kummastavalt vastuoksse kehapoee lise lisatasandi.

Lavastust läbib tundlik kontak otsimine, visa lootus kokkusaamise võimalikkusele. Publikult oodatakse seejuures poolele teele vastu tulemist. Muidu jääb laulmata laul kõrvu kumisema, inimlik igatsus täitumata. Etchellsi teater on ühtaegu malbe ja nõudlik.

“A Broadcast / Looping Pieces” Baltoscandalil 9. juuli 22.30-23.30 Koolisaalis

Joris Lacoste’i töötoas täieneb entsüklopeedia

foto: Kristo Kruusman

– Panite ühe kirja?

– Panin kirja.

– Üks.

– Jälle üks?

– Üks.

– Viis, viis?

– Ei-ei. Proovime uues . (“16115” YouTube) Reede keskpäeval kogunesid kümme eestlast, horvaat Barbara Ma jevic ja prantslane Joris Lacoste Rakvere Teatri proovisaali. Õppisime kuulama ees keelt nii, nagu poleks me seda kunagi varem kuulnud, kõnelemisest rääkimata. Tegelikult aga nimelt rääkimisest kõnelesimegi.

“Igapäevased situatsioonid on justkui suurepäraselt kirjutatud, neil on h komponeeritud teose kvaliteet,” kirjeldab Joris Lacoste argipoeesiat selle otseses tähenduses. Ta on öelnud, et kuulates näitlejate lavakõnet, on ta ikka jäänud igatsema päriselu orgaanilisust. Ja tões , kuitahes geniaalne teatritekst (ja selle esitus) on harva üllatavam kui see (välja)mõeldamatu

lõputu näidend, mis sünnib spontaanselt meie ümber.

Nõnda otsib Lacoste dokumentaalset materjali oma kolmandaks süidiks, kus lauldes kantakse e e kahekümne neljas Euroopa keeles näiteid kõnelustest.

Seekord tahab autor muusikasse köita nimelt sellised kõnelused, kus öeldakse asju, mida me kunagi kuulda ei sooviks. Valitud saavad laused, millest kõrv tahaks ära öelda, ning esitatakse neid vastuoksa kaunilt ja õrnalt. Siiski jääb kõik rääkimisele iseloomulik jääb, kuid kõne tehakse kuuldavaks muusikana. Ning meister nõu viib jõusse, kõik kallab ühte nõusse, ja kui siis täis saab tõhus toos, kõik põhivärvid on koos, käib naer tal üle palge – nõus on, jääme lootma, puhas ja valge selgushetk.

Kuid kõigepealt tuleb leida siitkandist õige värv. Nii asusime workshopis otsima ees keele Nokiat, mis tulevasse lavastusse nii sisult kui vormilt just kõikse paremini passiks. Esmalt tutvusime Encyclopédie de

la Parole’i veebileheküljel juba niigi põhjatu kõnelusnäidete arhiiviga. Kuulasime inimeste kõnelemisi nagu muusikat – pidades silmas dünaamikat, pause, intonatsiooni. Õigupoolest ilmnes inimkeele musikaalsus iseenesest nii Laine Randjärve laulupeokõnes kui YouTube’is arvu mängu kommenteeriva HD-Taneli suulises improloomingus. Ka bussijaamas oma mõ eid teatavaks tegev asotsiaal võib oma väljenduses olla juba eos väga laulev. Ja ees naine on mobiilsideoperaatorile helistades sama kärsitu, temperamentne kui hispaania naine. Väega (ja) sarnased.

Aga kuulasime ka sisu ning arutlesime, mis on meie jaoks raskelt kuulatavad ja talutavad teemad. Kelle jaoks on väljakannatamatu Liis Lemsalu, kellele Krisina Ojuland. Ebamugavust tekitavad väga erinevad asjad: me ei taha kuulata, sest see on piinlik; sest see on rassistlik; sest tal ei ole minuga samad vaated; sest ta on lihtsalt polii k. Ärritada võib ka pelgalt see,

k u i d a s me räägime…sõjast, vägivallast, perekonnasaladustest või naabrinaisest.

Kaugelt tulnutele sai tuttavaks saade “Vox populi”, Lennart Meri, kas-m in u-kodu maa -on gi-nii-ilus-vä?-originaaldokument, Odini sõdalaskõne, Siiri ja Viivi, Edgar Savisaar, Ojulandi kihutuskõne ja palju muudki. Valisime need helidokumendid osalt salves ste lopsaka karakteersuse tõ u, osalt näidetena sellest, mida me mingil põhjusel parema meelega kuulda ei sooviks.

Joris Lacoste’i “Suite No. 3” ilmub kui entsüklopeedia täiendatud ja ajakohastatud uusväljaanne siis, kui on aeg käes ja kõnekogujatel tervele Euroopale ring peale tehtud. Neid, kes juba varem keeles kümmelda soovivad, ootab lahkelt veel täna õhtul kell 22.30 Tim Etchells, kes paneb kõlama oma päevikumärkmed.

I can say whatever I want – but what do I want?

Viimasel ajal näib, et raudrüütlid ilmuvad teatrilavale üksnes Don Quijote tänapäevaste taaskehastustena, et pidada lootusetuid võitlusi oma aatevaenlastega. Lavastuse „99 Words for Void“ idee autorid ja esitajad Iggy ja Maike Lond Malmborgi rüütliperekond mi e niivõrd ei sõdi, vaid kaitseb kõike hingekosutavat ja head.

Metallikolinal liikuvad Lond Malmborgid esinevad laval õe ja vennana, kes juhivad publiku mõ elõnga teatrist rääkimise juurest inimõiguste ja erinevate maailmavaadete pinnalt tekkivate relvastatud konfliktide suunas. Võrdselt raudrüütatud Iggy ja Maike lavapersonad on oma loomuselt erinevad ja teadlikult konstrueeritud, mi e „iseenda etendamisena“ esitatud.

Iggy rüütel piidleb pidevalt publikut, silmis kaval helk ning huulil eneseteadlik flir v muie, mis koos kelmika silmavaatega ühe publikuliikme juurest teiseni liugleb. Maike rüütli tähelepanu on seevastu suunatud sissepoole. Tema püsivalt tõsise näoilme tagant kandub publikuni kummastav lapselik uudishimu ja armas, justkui veidi kurblik muhedus.

Lavastus koosneb peamiselt etendajate poolt vaheldumisi lausutud repliikidest, mis liiguvad sujuvate loogikagikahüpetena ideedeni demokraa ast, võrdsusest ning nendega kaasnevatest võimalustest, õigustest

ja kohustustest. Teatrist kui inimeste kohtumispaigast saab demokraa a ja ühiskonna minimudel, milles igal üksikul indiviidil on edasi toimuvale mõju ning võimalus tulevikus arenguid mõjutada – teada-tuntud mõ ekäik. Rüütlite sedastatavad laused kõlavad ülimalt siiral hääletoonil, mistõ u saab lavastusest hetki naivismi meistriklassi musternäide, mis kinnitab, et tegemist on siiski meisterlikult esitatud malbelt terava irooniaga.

Ühtlases rahulikus tempos naiivirooniliste nendingute vahendamise muudavad särtsakamaks lühikesed muusikalised vahepalad. Rüütlid astuvad üles 4-minu lise füüsiliselt kurnava ühe-lause-lauluga, millest võiks lindistatult saada korraliku punk- või heviloo pealkirjaga „I can say whatever I want“. Tegu on tabava osutusega sõnavabaduse temaa kale: kuidas kasutavad inimesed oma võimalust päriselt midagi öelda? Kas minu tepikkune deklareering vabaduse olemasolust on parim viis reaalselt millegi muutmiseks? Lõpuks maksavad ikkagi teod, mi e plaanid.

Te oreetilis-filosoofiline mõ ejada raamistab fikivset lugu Iggy ja Maike perekonnast, kes on juba põlvkondi tegelenud inim- ja tsiviilõiguste eest võitlemisega ja saavutanud seeläbi näiteks riiklikult kehtestatud 40-tunnise töönädala. Lond Malmborgide ema kodanikuak vism jõudis lõpuks välja Aafrika kohviistandusse,

kus läänelike vabaduste impor mise tulemusel õnneliku tööjõuga kallist fairtrade’i kohvi toodetakse.

Ameerika tuntuim väärtusuurija Ronald Inglehart väidab oma teoorias, et ühiskonnad teevad ajas läbi kahesuunalise arengu traditsioonilistelt väärtustelt ilmalik-ratsionaalsete poole ning toimetulekuväärtustelt eneseväljenduslike väärtuste suunas, millega kaasneb ühtlasi demokraaa areng.

Indiviidide, rääkimata gruppide või rahvuste väärtushinnangute muutumine on aga ajamahukas ning kompleksne.

Laval jutustatud perelugu inimõiguste arendamisest kaugjuh mise teel ei arvestanud tegelike kohalike ngimustega ja pinnasega, millele õhku visatud kunstlumehelbed langesid. Vormunud värdlumepall hakkas veerema kontrollimatult isesoodu.

Järgnes krahh, sest abivajajad toi-

misid nii nagu ansambli Koer kunagises laulus – näri läbi käsi, mis sind toidab!

Nii osutab lavastus tõsiasjale, et väärtuste forsseeritud mõjutamine toob kaasa potentsiaalse konflik , sest oma iden tee pole võimalik Tigeri pudipadi poes paari euro eest asendada, et ülejäänud raha eest gurmeekohvi rüübata.

Mi emateriaalsed „asjad“ on need kõige olulisemad, et kasvõi raudrüüs kurvakujurüütlitena nende eest valvel seista.

Veel täna hommikul kumiseb kõrvus Lond Malmborgide suges ivne lauluviis: there’s a be er world for all of us. Laulu emotsionaalne värving sõltub sellest, kumb täna keskpäeval mänginud jalka imidest parasjagu südamelähedasem tundub.

“99 Words for Void” Baltoscandalil 9. juuli 16.00-17.35 Väikeses saalis

foto: Tarvo Hanno Varres

For the ones whose blood is not lazy Clean up your shoes, people, and be ready to bang your head like you are seventeen again – the Icelandic duo is not here to wait ´ l you warm yourself up!

Black metal mixed with folk, animal roaring and sensual whisperings – this is the one and only “Lazyblood”!

One of the first things that come to mind when thinking about Iceland is, all recent occurrences considered, probably football (sorry to all the volcanoes and geysers, your me is probably over). Carrying on football topic it is said somewhere that among the whole Iceland populaon (323 002) there were only 23 people poten ally suitable (in considera on of their gender, age and health condi on) for being a member of the na onal football team. So maybe some of you start wondering as do I, how many poten al performance ar sts are on this island? However, theatre has nothing to do with sta s cs.

Erna Omarsdo r and Valdimar Jóhannsson are both part of the gi ed artist kind of people from as it is called, “ice and fire land”, crea ng an interes ng choreographer-sound engineering team of two. Without any doubt that sort of union only makes something never unheard of. And you read correctly, “unheard”, not simply unseen, because not merely the visual part of “Lazyblood” is s rring, decidedly the musical part will make one´s knees weak and tremble.

But well then, hopefully all the things men oned earlier have lit up a ny sparkle of curiosity in your mind: what dis nguishes their performance from any other concert where ar st make silly jokes and the audience laughs anyway whether or not these are funny? “Lazyblood” is fully played yet a real performance where the usage of space differs from the ways the audience are used to seeing. It is no big surprise that the way Erna and Valdimar appear on the

stage has a forceful theatrical and choreographic touch. But as always the major strength that lies hidden in their performance cannot be seen but only felt – voice. God alone, if even, knows where the voice once not more than a slight whisper of the wind then like a great howling of the animal not a single pair of eyes have ever seen come from. The mixture of sound may vary from languid lullabies to sordid gu ural sounds, but their very special technique is said to be screaming. O en described as electronic metal opera the sound really does have hints to heavy metal as well

photo: Louise Baduel to Icelandic folk, disco, 80´s horror movie soundtrack and electronic music. Thus, what we experience is raw and robust energy interlaced with poe c and sensi ve depth. Forget not to no ce the theatrical and physical input, both by performers and the audience (note to self: head-banging is compulsory!).

Warm regards to Google.com and to all journalists all over the Europe who have actually seen the “Lazyblood”. It was a pleasant teamwork!

“Lazyblood” Baltoscandalil 9. juuli 23.59-00.59 Culture house

KÜÜNIKUD 4: 3 ROMANTIKUD

11:56 Rahvas koguneb väljakule. Üksik mees üritab väljakul palliga soojendust teha 12.12 Making the rules. No glass alcohol 12:16 JA MÄNG ALGAB!!!

12:20 Roman kud skoorivad. Seis 1:0 12:22 Kukutakse 12:23 Küünikud skoorivad. Seis 1:1 12:24 Lisanduvad Romansi-Jörgen ja Küüni-Rasmus 12:25 Siseneb ootamatu harrastusjooksja 12:27 Mart Kangro teeb ühe nalja 12:27 Üksik ja kurb tennisist ületab väljaku 12:31 Sekund enne poolaega lööb Rasmus Kaljujärv värava!

Seis 2:1 küünikutele

12:36 Algab teine poolaeg 12:37 Vapustav väravatõrje Kaja Kannilt 12:37 Pall lendab tenniseväljakule 12:39 Kolm külapoissi ületavad väljaku 12:40 Väljakule siseneb ema lapsega 12.41 Väljakult väljub laps emaga 12:44 Roman kud viigistavad 2:2 12:47 Küünikud lähevad vägeva kauglöögiga juh ma 3:2 12:48 Küünikud venitavad 12:50 Uskumatu! Roman kud viigistavad viimasel hetkel 12:56 Algavad penal d. Küünikud alustavad löömist.

Esimene penalt sees. 1:0 küünikutele!

Mööda. Mööda. Mööda. Mööda. Mööda. Mööda. Mööda.

Mööda. Küünikud võidavad mängu penal tega 1:0

Horoscandal 9. juuli 2016

Jäär Oled täna energiline ning lähed kõikidesse etenduspaikadesse jalgsi, käid tarva kõhualust silitamas ja kipud fes vali kohvikus olema joviaalne. Siit ka hoiatus – õhtul peaksid vaadiõllega piiri pidama.

Sõnn Päev algab probleemidega, aga õnneks lahendab energiline Jäär need Sinu eest ära, nii et pärastlõuna jääb lõunauinaku päralt. Paraku magad sisse ja ärkad alles siis, kui buss etenduskohta on teatri eest väljunud.

Kaksikud Täna on hea aeg väljaminekuteks, kuna investeeritud raha läheb õigesse kohta, ostad kõikidele Rakvere Teatri sügisestele etendustele pile d. Sinu kallim, tõenäoliselt kangekaelne Skorpion või otsustusvõimetu Kaalude esindaja pole sellest aga eri vaimustuses.

Vähk Vallalised Vähid võivad täna teatrist leida oma eluarmastuse, mistõ u peaks Vähk eri hoolikalt enne kodust lahkumist mõtlema oma riietusele.

Hea aeg ka erinevateks loterii- või õnneloosideks.

Lõvi Pole olemas lava, millel Lõvi särada ei tahaks, sestap ole täna tule või pürotehnika käsitlemisel eri e evaatlik.

Siiski oled laetud vägeva energiaga ja ar st sinus kipub vägisi õhtu edenedes fes vali kohvikus perfonkse tegema.

Neitsi Hea päev on uuteks tutvusteks, aga püüa väl da Sõnne või Kalasid, nendega võid viima nähtud etenduse üle vaidlema minna ja toredast tutvusest võib saada ebameeldiv kogemus.

Kaalud Tunned end kui kits kahe heinakuhja vahel, kuna ei suuda valida, kuhu etendusele minna. Õnneks langetab otsuse Neitsist tu av, kelle valikut oled siiani usaldanud.

Skorpion Ütled ausalt välja, mida teatrist arvad ja see võib tuua nii riidu kui rõõmu. Kipud siiski oma arvamust teistele peale suruma ja asi võib lõppeda käsikähmlusega – aga mis see korralik fes val ikka ilma siniste silmadeta oleks?

Ambur Tunned end täna sõiduvees – miski ei tundu sulle võimatu, sestap pingutad teatriga üle ja jääd viimase etenduse ajal korraks tukkuma ning sinu vali norsatus kajab üle vaikse saali. Teed näo, et see polnud Sina ja vaatad e eheitvalt oma Veevalajast naabri poole.

Kaljukits Eilne fes valiöö venis pikaks ja seetõ u kannad täna terve päeva päikeseprille, põhjendad tegu muidugi oma ekstravagantse s iliga, ent kõikidel on selgelt meeles sinu öised hööritav-liibuvad tantsuliigutused.

Veevalaja Pe ud teatris, valad pisaraid ja õhtu lõppeb kodus ERR arhiivist „Armastus kolme apelsini vastu“ vaatamisega. Lubad, et vaatad edaspidi vaid klassikuid.

Kalad Hea aeg alustada vesiaeroobikaga, esimesteks katsetusteks sobib teatripargis asuv ik ja pistad varbad kohe ve e – tühja see kunst ja vaimurikkus!

fotod: Triinu Sikk, koomiks: Laura Porovart, Priit Põldma Peatoimetaja: Triinu Sikk Reporterid ja krii kud: Oliver Issak, Katrin Kullo, Annemari Parmakson, Liisa Pool, Laura Porovart, Priit Põldma, Katarina Tomps