Issuu on Google+

T천stamaa Keskkooli

ALMANAHH

2005


Hele Ring 10. klass


PORTREE Mari Vahter 11. klass

KOOLITEEL

Hommikul vara 체les t천usen ma, hakkan j채lle kooli poole astuma. Argo Leerima


4

Visioone 12. koolisügisel Andra Vaaks

Romet Palits

Jah, tõesti, ma olen nüüd abiturient. Ma lõpetan sel aastal keskkooli, vähemalt loodan, et lõpetan. Praegu pole mul küll veel õiget koolitunnetki, aga arvan, et sellel nädalal tekib see kindlasti. Eksamite pärast ma praegu ei pabista, sest sinna on veel aega, kuid minu ema on küll juba pikemat aega närvis. Olen arutlenud endaga ning kokku leppinud, et proovin sel kooliaastal olla tublim kui eelmisel. Püüan ja õpin rohkem ja, mis kõige tähtsam, alustan enda kokkuvõtmist juba sügisel. Ma ei ole endale veel mingeid kindlaid edasiõppimisplaane teinud, sest isegi ei tea veel, mida tahan õppida. Kindlasti ei loobu ma kooli pärast oma hobidest ning ei arva, et peaksin hommikust õhtuni ainult õppima, sest hindan tegelikult loogilist mõtlemist rohkem kui pähetuupimist.

Olles jõudnud 12. klassi, ei märka nagu midagi erilist. Kool nagu kool ikka. Kuid mõtted eksamitele viivad tuju veidi alla. Aga kui mõelda, et kool saab läbi vaevalt aasta pärast, on päris tore Küsimusele "Mida ma edasi teen?" ei oska vastata, sest ei tea veel. Olen mõelnud, et võiks minna mingit eriala õppima. 12. klass tundub ikka parasjagu raske juba esimeses eesti keele tunnis peab kirjutama kirjandit. Ka teised ained pole kiita ja tunniplaan on nii segane, et keegi ei saa sellest aru. Suvi möödus normaalselt, aga samas kehvasti. Ilmad olid külmad, ujuma sain alles juulis, tavaliselt on käidud juba mais. Terve suvi läks enamasti niisama vedeledes. Juuni keskel pidin tööle saama, aga ei. Siis juuli alguses, aga ikka ei. Lõpuks siis augustikuus sai tööle hakatud, aga veidi hilja oli, sest suvi sai juba läbi. Mõni hea asi on ka uuel kooliaastal, näiteks klass on tasemel. Koolimaja on suve jooksul kõvasti remonditud.

Janno Palits Möödunud suve algusele mõeldes ei meenu eriti midagi, sest vaim oli raskest koolitööst vaevatud ega suutnud ning polnud tahtmistki midagi ette võtta. Paarinädalase puhkusega sai pea selgeks ja tekkisid plaanid tööle minna, et mitte suve niisama maha magada, vaid lõbutseda, tutvuda uute inimestega. Enamik nendest plaanidest õnnestus, kuigi tööle sain liiga hilja alles juuli lõpus. Töö oli iseenesest meeldiv, kuid füüsiliselt suhteliselt väsitav. Töötasin ehitusel abitöölisena. Suvi on juba läbi ja kool alanud, vaja lõpetada 12. klass. Esimestel päevadel tundus, et selleks kuidagi jõudu ei jätku, kuid peab jätkuma. Võib-olla on asi väheseks jäänud päikesepaistes, mis meie "patareisid" piisavalt ei laadinud. Kõik tunnid on pikad ja päevad lühikesed. Nüüd veel turismiõpe ka, mis keerab tunniplaanid segamini. Ja veel, kui ma sellest "turismist" paberit ei saa, mis ma seal siis istun. Tulevikumuusika mängib kõrvus veel väga vaikselt. Selle muusika võimenduseks oleks keskkooli lõpetamine. Siis kaitseväkke ja edasi õppima või edasi õppima ja siis kaitseväkke. Kaitsevägi tuleb nii või naa. Ehk on pärast seda uusi ideid, mida edasi teha ...

Logokonkursi võitja Ave Mägi 10. klass

Daana Veeäär See on viimane september, mil pean kooli minema. Ei ole kedagi, kes sunniks rohkem õppima. Mis sest, et pole käskijaid, ikkagi õpin ka järgmisel sügisel. Ma tahan haridust. Tahan tööd ja raha ja selleks õpin. Ega 12. klassiga haridustee lõppe, see on vaid ühe etapi lõpp. Kõige raskem ootab veel ees. Kui siiani on ikka vanemad ja õpetajad utsitanud paremini õppima, siis pärast keskkooli pole see enam nende võimuses. Ma tean, mida elult ootan, tahan elada nii, et mul oleksid võimalused, need, mida siiani pole olnud. Just seepärast ma tahangi, et see sügis ei jääks minu viimaseks koolisügiseks. Rainer Rand Kätte on jõudnud 12. koolisügis. Tegelikult sügis ei olegi nii hull, sest see on alles kooliaasta algus ja kõike on võimalik veel ära teha. Kõige hullem aeg ootab õppijaid kevadel, mil tuleb kooli lõpetamiseks sooritada eksamid. 12. klassis on õpilastel suurem töökoormus, sest õpetajad suhtuvad õpilastesse kui täiskasvanud inimestesse. Algus on alati raske, kuid kui õpetajatega korralikult koostööd teha, harjub raske koormusega üsna pea. Viimane kooliaasta on toonud nii head kui halba. Heameelt teeb kõigile see, et koolimaja on korda tehtud nii seest kui väljast. Õppeprogrammi on toodud uus aine- turismiõpe. Sellega seoses kaasnevad mõned probleemid: tunniplaan on segamini ja raske aru saada, mis päeval mingi tund on. Õpilaste elu teeb raskeks ka mõnede õpetajate puudus.


Visioone 12. koolisügisel

Minu koolitee oleks ohutum, kui ...

Katrin Kivisild

Sigrid Rand 8. kl

See kooliaasta algus erines väga eelmiste omadest. Polnud üldse tunnet, et tahan kooli tulla ja siin olla. Muidu on ikka suur ootus, et saaks uutesse vihikutesse kirjutada ja uusi õpilasi näha. 1. septembril võtsin kõike vabalt, ei olnud pabinas ega muretsenud, et jään hiljaks aktusele või klassijuhatajatundi. Viimasel aastal taipan, et õpin enda ja oma tuleviku jaoks. Olen aru saanud, et õppima oleks pidanud juba päris ammu. Praegu püüan teha kõik, et lõpetada see klass normaalselt.

Minu kolitee oleks ohutum, kui me ei peakski koolis käima, vaid õpetajad käiks meie kodudes. Siis minul polekski kooliteed, kus võib nii mõndagi juhtuda. Õpetajad käiksid kodudes ning annaksid kõiki aineid, olles pühendunud ühele kindlale lapsele. Lapski saaks õppetükist hästi aru, kuna õpetajal on aega põhjalikult seletada. Õpilased ei peaks enam nii vara üles tõusma, et alustada teed kooli ega peaks ka raskeid koolikotte kandma. Ei tule enam kätt püsti hoida ja oodata pikka vastamise järjekorda. Midagi ei jääks kodutööks ega saaks kellegi pealt maha kirjutada. See oli üks võimalus, aga teine on, et igal lapsel on kodus oma arvuti ja internetiühendus. Muidugi peaks ka juhendaja olema, kes aitab, kui ollakse hädas. Internetist saaks õppetükid ja samas õpiks ka arvutit paremini tundma. Interneti teel saaksid õpilased omavahel suhelda ja samas tegelda edukalt õpitööga. Kõik oleks omas kodus ning poleks mingit ohtlikku kooliteed.

Reigo Mändla Ees seisab väga raske aasta, mis tipneb küpsuseksamitega. Seda tunnetavad nii õpetajad kui ka õpilased. Loomulikult soovib iga õpetaja, et tema aine eksamitulemused oleksid kõige paremad ja sellest tulenevalt saab meie klass juba õppeaasta alguses kõvasti vatti. Alles seitse päeva on koolis oldud, kuid juba ei jõua vaheaja algust ära oodata. See on tingitud pikkadest ja rasketest koolipäevadest. Ühel päeval kaheksa tundi õppida on liig mis liig - vähemalt minu jaoks. Viimaste tundide ajal ei võta pea enam mitte midagi kinni. Kõik, mis tuleb, läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Kuid mis siin ikka halada, eks abituriendi elu ongi vist natuke raskem kui teiste õpilaste oma. Tuleb kenasti vastu pidada ja usinasti õppida, sest eksamitest oleneb ju väga palju ja see määrab kogu tulevase elu. Alar Karjel Sel kooliaastal on see hea, et meie mõis on lõplikult renoveeritud ja on ikka hästi ilus. Tingimused heaks õpitööks on igati olemas, ole ainult mees ja õpi. Õppimisega on aga nii, et ei viitsi ju, eriti mina. Ma arvan, et kui asja natukene tõsisemalt võtta, saaks enamikest "kolmedest" "neljad" ja see juba oleks eeldus edasi õppima minna. Sügisel ütlevad alati kõik abituriendid, et oleks võinud varem pingutama hakata. Tegelikult teavad seda kõik ja teadsid ka nemad. Ma arvan, et asi on hoopis selles, et koolis tekib paratamatult tunne, et õpid õpetaja, mitte enda jaoks. Selleks, et ülikooli sisse saada, on vaja häid hindeid ja eksamitulemusi - ühesõnaga, tuleb end viimaseks aastaks kokku võtta.

Malle Seppor 9. klass

Merilin Mitt 9. klass

Karlo Salu 8. kl …kõigepealt oleks tee korras. Seejärel kaoksid minu kooliteelt "hooletud lendurid". Ka bussijuht kihutab bussiga liialt, kuigi, kui kooli jõuame, peame veel tükk aega tundide algust ootama. Muidugi on oht ka siis, kui kõnnin bussipeatusesse. Kõndides kodutee otsast peateele, varjab mu nähtavust suur lepavõsa, mille tagant võib tulla mõni sõiduk. Tavaliselt hommikuti peale bussi ja mõne traktori ei sõida, aga leidub ju igasuguseid juhte. Hommikuti on ka see mure, et nii autojuhid kui ka jalakäijad on unised ning nende reageerimisvõime aeglasem kui näiteks lõunal. Ohutum oleks ka siis, kui bussis oleks rohkem ohutusabinõusid. Need oleksid klaasihaamrid ja muud sellised asjad, mis oleks käepärast, kui midagi peaks juhtuma. Praegu käib teeremont ning askeldavaid teetöölisi, ekskavaatoreid, traktoreid, autosid on teeääred täis. Ei taha kohe mõeldagi, mis saaks, kui mõni neist peaks bussi ette sattuma. Ja kui buss veel hea hooga tuleks, siis see pauk saaks küll kõva olema. Talvel on teed sageli kiilasjääs ning juba bussi peale minnes võib luid murda. Ka bussil on peatusesse jõudes pidurdamisega probleeme. Kuna teekumerus on just peatuse märgi poole, siis tahes tahtmata libiseb buss peaaegu otsa. Kui juba seisma jäämisega on probleeme, siis kohalt võtmisega tulevad juba uued mured. Kui tee on jääs, siis startimisel tõmbab buss korra risti ja läheb vaevu edasi. Kuid kui teed on lund täis tuisanud ja isegi nii palju, et teemeistri traktor seda ära ei suuda lükata, jääb buss kindlasti kinni, kui ta üldse on liikuma saanud.

5


6

Minu koolitee oleks ohutum, kui ...

Miks ma ei naera, kui kuulen ta nime?

Ega tegelikult meil siin maal olegi nii palju ohte kui linnas. Seal võib isegi õigel ajal ja õiges kohas üle tee minnes auto alla jääda. Neid hooletuid juhte linnades jätkub. Tallinna või Tartu kiire liiklustempo juures ei maksa üritadagi vales kohas teed ületada. Siiski, juhid peaksid rohkem tähelepanu pöörama jalakäijatele, eriti lastele, kellega on tänavatel järjest rohkem õnnetusi juhtunud. Muidugi on õnnetusi ka maakohtades, aga vähem. Neid asju ei annagi eriti piirata, ainult loota, et kõik muutub paremaks.

Mari-Jaana Jaagu 8. kl

Kristiina Reinfeldt 8. kl Minu koolitee ohutus oleneb sellest, kuidas ma ise selle kavandan. Elan koolist umbes kahe kilomeetri kaugusel. Tavaliselt viib mind hommikuti kooli isa, aga vahel, kui ta peab hiljem tööle minema või on tööasjus kodust kaugemal, pean ma kooli minema jala. Koolist koju hakkan tulema pärast trenni, ainult reedeti jõuan varem koju, sest siis pole treeningut. Enamus minu kooliajast on hämar, nii hommikuti kui ka õhtuti, vahel isegi pime. Kui ma õhtuti pimedas koju kõnnin, on alevi piirist minu kodu teeotsani umbes nelisada meetrit, mis on valgustamata. Muidugi, et kojuminek oleks ohutum, kannan ma helkurit, et mööduvad autojuhid mind märkaks. Talviti on veel teine probleem. Kui teed on lund täis sadanud ning pärast lahti lükatud, on tihti teeääred lahti ajamata ja selle asemel hoopis lumevallid. Kui kaks autot minust korraga mööda sõidavad, pean ma vahetevahel hüppama lumehange, et mitte alla jääda. Vahel on autojuhid viisakad: kui üks sõidab mööda, siis teine seisab senikaua. Minu koolitee on ohutum, kui ma kannan alati helkurit. Abiks oleks veel see, kui oleks pandud paar valgustit alevi piirist eemale ning talviti ka teeääred korralikult lahti aetud. Kõik need pisiasjad muudaksid minu koolitee ohutumaks.

Mari Vahter 11. klass

Meil käib koolis üks tüdruk, kes pole väga ilus ega õpi ka hästi. Käitumiselt on ta natuke imelik. Seda tüdrukut narritakse tihti, kuna ta ei meeldi paljudele ja siis on ju hea põhjus kellegi kiusamiseks. Võin ausalt öelda, et ega ta mulle ka meeldi, mitte nende eelpool toodud põhjuste pärast, vaid sellepärast, et ta tahab olla sõber kõigiga, ka minuga. Kuid mina seda ei soovi. Mis ma sinna parata saan, kui inimene ei ole minu jaoks küllalt sümpaatne, et temaga kohe sõbrustama hakata. Tolle tüdrukuga juhtub alati midagi, eriti koolis, ja see pole midagi head. Ta häbistab end või juhtub midagi muud. Näiteks hoiti teda laua all kinni, kuid seda lihtsalt lõbu pärast. Et saaks jälle naerda. Tema probleemiks on ka see, et ta ei julge vastu astuda nendele, kes teda kiusavad. Milleks üldse nii käituda, kui ta tegelikult pole midagi teinud. Olgu, kui ta ei meeldi kellelegi, ma saaks aru, et siis ei suhelda selle tüdrukuga. Mõttetu on kiusata ja narrida, eriti kui selleks puudub mõjuv põhjus. Ja siis tehtu üle naerda ja tüdrukut pilgata. Miks siis mina ei naera, kui temaga nii tehakse? Sellepärast, et mis hea pärast. Ta küll ei meeldi mulle, aga ega ma siis tema üle naerma ei hakka, kui tüdrukut niiöelda "piinatakse". Inimesed teevad nii, kuna nad on väga igavad ega oska muud välja mõelda. Ükskõik kellega nii juhtuks, ega tema üle siis naerma peaks. Selline asi on täiesti ajuvaba ja paljudel, mitte ainult minul, hakkaks õnnetust kahju. Mina soovitaks olla julgem ja öelda, mida sa tahad või lihtsalt eirata neid, kes püüavad teiste tähelepanu sellega, kui üritavad kiusata või "nokkida". Ausalt öeldes, on kiusajad ise palju hullemad kui need, keda kiusatakse.

Marie Kriisa 10. klass

Ida Joao 10. klass


Täna menüüs 4. klassi õpilastelt

Kuulutusi 5. klassi õpilastelt

SALATID

Heiko Mändla Müüa lehm, 80. aasta väljalase, tõug on Bermuuda punane. Kaasa anda palju tagavaraosi: talvesõrad, parem ja vasakpoolne kints ning pool vankritäit sõnnikut. Saab näha Pulli talu karjamaal, näksib muru.

Hiiresilma salat Ussisalat Rääkiv salat Rosoljed "Elagu 1. mai!" "Heeringas, kes peab mängima surnut" Kurgisalat "Tervitusi Felixilt"

SUPID Kukesupp "Äratus" Konnasilmasupp Hiirenahasupp Boršid "Punapeetide tants" "Peedid, kes pesevad end" Piimasupp "Tervitusi makaronipuurijatelt"

PRAED "Roomavad loomad ja limuskid" (friikartuliga) Kartulid koos silmadega (keedetud kartuliga) Konn kananahas Konn kartulil

MAGUSTOIDUD Pasteedi-maasikatarretis Konnasilmatarretis Tiivad suhkrus Jäätisekokteil "Tere, tali!"

KUUMAD JOOGID Kohv Kakaojook Kuum ketšup

Paul Tilk Müüa kooli sambad, 150 EEKi tükk. Järele tulla öösel kell 3. NB! Mitte tekitada suurt müra! Ade-Riin Vene Vahetan kurja naabri lõbusa koera vastu. Vahetada Salvo kelk - 4a vana, auguga - uuema mudeli vastu. Soovitavalt sinine. Merle Juurik Vahetada karjuv vend vaikse õe vastu. Kaasa kõrvatropid. Müüa politseimajas hoiul oleva seifi võti. Kiire! Gerlyn Maruse Müüa piiratud koguses võlupäevikuid, mis ei lase õpetajal endasse kirjutada ühtki hinnet alla viie. Õige hinne ei tule õpetajal lihtsalt meelde. Soodushind - 10 000 EEK. Ly Härm Müüa kontsakingad meremehesaabaste vastu. Hind sõltub saapasäärte pikkusest.

"Must piraat" "Neegri musi"

Õunamahl päästab ROOSIORU

(Vigurjutuke 5. klassi perekonnanimedega) Mario Press 5. kl Oli kord õitsev ROOSIORG, kus elas vana MARTSON. Martsonil oli suur mahlaPRESS. Sellega sai ta palju õunamahla valmistada. Vana Martsoni majake oli OJAKALDAL. See oli õige suur ja mugav OJAKALLAS. Kord ilmusid Roosiorgu maaklerid, kes tahtsid ojakallast ära müüa. Nende maaklerite nimed olid MÄNDLA, KOIDU, MITT ja ARUSTE. Kõik nad tahtsid seda maalappi endale saada. Kui vanal Martsonil sellest kõigest kõrini sai, tegi ta õunamahla. Maaklerid nautisid seda jooki ja ütlesid, et Martsonist saaks mahlameister, kui ta teeks päevas 10 liitrit õunamahla. See äri läkski käima. Sellest ajast peale jäeti Roosiorg rahule.

Ilmateateid 5. klassi õpilastelt Ly Härm Ilus ilm nädala algul muutub kiiresti nähtamatuks. Kanna igaks juhuks luupi kaasas! Sten-Ander Ojakallas Ilmajaama teatel jääb homne ilm ära. Merle Juurik Ilm on päikesepaisteline ja kuum. Hoiatus: ärge laske lapsi välja, saate tagasi küpsise. Aivo Tõnning Öösel on oodata selget tähistaevast. Hoiatus autojuhtidele: tänavad on täis taevasse vahtivaid noorpaare! Ade-Riin Vene Puhub tugev tuul koos apelsinisajuga. Teed on mahlased.

7


8

Minu koolipäev Argo Leerima 7.b kl

Rain Reinson 7.a kl

Hommikul vara üles tõusen ma, hakkan jälle kooli poole astuma. Kui jõuan kooli, heliseb peagi kell, algab tund, mida annab Heli Kvell. Järgmine tund on vene keel, seal on raskeid sõnu veel ja veel. Peale söömist kehas ramm. Seda läheb vaja tunnis, mida annab Tamm. Ja siis ongi koolipäev läbi, tulin koju ja ema mu kahte nägi.

Ei saa üle kõrgest mäest Robi jookseb kõigest väest Kooli poole lidub Taavi kuigi ta ju hüppas kraavi Autoga sõidab Martin Tambet kannab kollast särki Mart on haige mees nüüd on ta paraja supi sees Õpetaja müttab ringi just eile ostis paari kingi Andrus lidub nuka taha Kurat suitsud jäid maha!

Madis Mitt 5. klass


TALU

Raimo Haljas 8. klass

KODUĂ•UEST

Kui tulen ma koolist koju, on tuju mul kohe hea, sest siin on nii mĂľnus ollaparemat paika ei tea. Triinu Palmiste


10

Kodu, kus elan

Me tuleme suvest

Signe Heindla 6. kl

Marvin Mitt 8. kl

Kodu on mul armas, heaseda mina ikka tean. Kodus on mul koer ja kass, kodus veel mul loomatass. Kodus on mul suur pere, koju tulles ütlen: "Tere!" Õde jäneseid ka peab, kooliks asjad valmis seab. Kodus saan ma puhata, mitte seda vihata. Miks ma vihkama ju peaks, kui see mulle armas, hea?

Minu kodu Triinu Palmiste 6. kl Mu kodu on suures majas, sel majal on kolm ust. Ise elan teisel korrusel, kus on igati mõnus. Küll tahaksin endale koera, kuid ruumi ei ole meil. Ja kes jalutab temaga õues, kui oleme ära me kõik? Kui tulen ma koolist koju, on tuju mul kohe hea, sest siin on nii mõnus ollaparemat paika ei tea.

Sagrise talu kodukord Tauri Palberg 5. kl Vennaga ei tohi kakelda. Emale ei tohi vastu hakata. Tuleb teha koduseid töid. Õhtul hilja ei tohi õppida. Kui ema või isa kutsub appi, siis tuleb minna ka. Suurde tuppa ei tohi söögiga minna. Ema või isa äraolekul tuleb venda valvata. Tuleb süüa hommiku-, lõuna- ja õhtusööki. Viis päeva nädalas peavad olema tööpäevad.

Aeg möödub tõesti kiiresti. Alles oli hetk, mil sai suvele hoo sisse lükata, sai vabadusest käsi laiutada, hommikuti pikki uinakuid teha, soojas või jahutavas merevees ujuda, kui juba jälle pidi sammud kooli poole seadma. Puhkus on nüüd möödas ja uus õppeaasta uue hooga alanud. Tänavune suvi oli nagu suvi ikka. Tegin veidi tööd, käisin ujumas, sõitsin nädalaks Hiiumaale, nagu on traditsiooniks saanud, remontisin autot, sõitsin rallit ja tegin muusikat. Raha teenisin katust õlitades, muru niites, võsa eemaldades ehk trimmerdades. Tõsi küll, eelmisel aastal sai natukene vähem tööd teha. Suveteedele jäi mõndagi meeliköitvat. Näiteks VW Golfiga põllul rallimine, BMW-ga Munalaiu sirgel 200 kilomeetrit tunnis, soparallil "Pootsi Jõle" võitmine ja seda umbes karbussiga autoga. Siis veel sugulase pulmas käik, mis oli üks põnevam sündmus kogu igava suve jooksul. Uus kooliaasta on alanud. Ja tõesti - uuel aastal uue hooga! Sellel aastal tempokamalt kui kunagi varem. Loodan, et nüüd oleme väheke suuremaks ja vanemaks saanud ning puhta lehena hakkame ometigi endale õppima. Peagi astume suvest sügisesse. Sellest jahedast ja vihmasest suvest külma sügisesse. Eks see õppeaasta too endaga kaas paremaid hetki ja emotsioone. Sigrid Rand 8. kl Aeg möödub tõesti kiiresti. Alles nagu lõppes kooliaasta ja juba on uus alanud. Alles sai otsida lilli ja valida riideid, millega viimast korda kooli saaks minna. See oleks olnud just kui eile. Alles sai ka ujumas ja mere ääres käia. Alles see kõik ju oli… Tänavune suvi oli muidu nagu suvi ikka. Sai käia palju ujumas ja palju jäätist süüa. Päikest nagu eriti polnudki. Suve algul käisin malevas ja siis hiljem mujal tööl, et suveks raha teenida. Suveteedele jäi nii mõndagi meeliköitvat. Käisin laagris, mis toimus Peipsi ääres. See oli minu esimene laager, kus olen käinud, ja arvatavasti ei jää viimaseks. Laagris sain suhelda paljude toredate inimestega ning igaks päevaks olid mõeldud ka tegevused, näiteks matkad ja spordipäev. Uus kooliaasta on alanud. Suvi oleks nagu vahepealt ära jäetud, kuna ilmad olid kehvad ja mingit suvetunnet ei olnudki. See suvi oli nagu väike vahetund koolis: tunni lõpp, 15 minutit puhkust ja siis jälle täie auruga edasi. Jälle see vana tuttav kool, tuttavad klassikaaslased ja õpetajadki. Peagi astume suvest sügisesse. Kohe-kohe on suvel ametlik lõpp ja algab sügis, mil kõik valmistuvad peatseks talveks. Õpilased muidugi õpitööks. Aga lohutame end sellega, et aeg möödub kiiresti ja peagi on jälle suvi.


11

Me tuleme suvest

Laps kui ajaloo talletaja

Raimo Haljas 8. kl

Mailis Palusalu 7.b kl

Aeg möödub tõesti kiiresti. Mul on tunne, nagu oleks suvi kestnud kolm päeva, mitte kolm kuud. Kuigi august oli vihmasem ja väljas midagi erilist teha ei saanud, oli ometi huvitav, kuna sain toas tehnikaga tegelda. Tänavune suvi oli nagu suvi ikka. Kui olid ilusad ilmad, käisin ujumas. Jaanipäeva paiku käisin perega Kihnus. Käisin ka jaanipeol, kus oli tore eeskava. Selle lõppedes pandi põlema lõke ehk vana paat, mis oli selleks puhuks sinna veetud. Tuli leegitses peaaegu hommikuni. Igaühele hakkavad kindlasti silma Kihnu rahvariided, mida kantakse iga päev. Ka vähese tähelepanuga inimesel võtab suu naerule, kui näeb Kihnu kördis naisterahvast mootorrattal sõitmas. On tore, et politsei külastab saart harva, seetõttu saime Zigulile hääled sisse panna ja Kihnu vahel paar ringi teha. Ühel poolvihmasel suvepäeval leidsin ennast bussist, mis oli oma 70 kilomeetrit tunnis Pärnu poole „kihutamas". Sellest kujunes põnev päev: käisin rannas, lõbustuspargis ja ka poed ei jäänud vahele. Ühes tehnikapoes jäid silma kõlarid. Vaimusilmas kujutasin neid ette omavalmistatud kastides. Sellest sai alguse suve järgmine periood, mis kujunes töiseks. Töö oli küll igav ja jättis kujutlusvõimele vähe ruumi, kuid tehnikapoe riiulil toretsevad valjuhääldid andsid jõudu juurde ega olnudki nii tüütu. Suvesse jäi nii mõndagi meeliköitvat. Meeles on väike grillipidu, mille korraldasime suveöö vaikuses. Suvel õppisin juurde ka toidutegemise oskusi. Oskan nii mõndagi keeta ja küpsetada, nii et üksikule saarele sattudes nälga ei tunneks. Loomulikult oli üks suvelõpu kõrghetk kõlarite ostmine. Nüüd on need kastidesse paigutatud ja saan täiel rinnal muusikat nautida. Ühel ilusal vaiksel õhtupoolikul panin kõlarid aknale ja suveõhtut lõhestas mõnus bassikõmin, mille tagajärjel varesedki lähedal asuvatelt tammedelt minema lendasid. Juba tuligi suvest sügisesse astuda. Lehed muutusid juba augustikuus pruuniks. Nüüd on kooliteel jalutavatel esimese klassi jütsidel kollakaspruunid lehed käes. Muru on aga veel jonnakalt roheline ja seda tuleb ikka niita. Kahjuks jäävad päevad järjest lühemaks ning loodus sammub järjest talveune poole.

Iga elatud päev, kuu, aasta muutub meie elus ajalooks. Lähiaja sündmused on meil selgesti meeles, kuid mida aeg edasi, seda ähmasemaks muutub minevik. Igaühel on oma lapsepõlv - aeg, kus on hea olla ja muresid nagu polekski. Kas selline lapsepõlv oli ka lastel kauges minevikus? Vanaemal, kelle lapsepõlv möödus sõjaajal ja pärast seda? Istun soojas köögis. Pliidi all praksub tuli. Väljas hämardub. Olin alles läbi lugenud Viivi Luige "Seitsmenda rahukevade" ja palun, et vanaema jutustaks mulle oma lapsepõlvest, mis möödus raamatu minategelasega samal ajal. Kas nende lapsepõlved olid sarnased? Viivi Luik ütleb oma lapsepõlve kohta: "Minu pea kohal seisis kindla ja kaitsva katusena lapsepõlv, see varjas mind kättejõudnud keerulise aastakümne eest, mis ümberringi undas ja mürises, õhus tolmu keerutas ja lahtisi lehti igasse ilmakaarde pillutas." Tema mänguasjadeks olid heintest ja kividest valmistatud nukud. Vanaema lapsepõlve mänguasjadeks olid aga põõsastesse ehitatud mängumajad ja lauajuppidest nukud. Sööginõud tehti savist ja käbid olid loomadeks. Küll selline mängimine võis olla põnev! Ka minu ema on nii mänginud. Tema ajal olid juba poest ostetud nukusööginõud, kommipaberid olid lauajupist meisterdatud nukkudele kleitideks. Sellised olid selle aja laste mänguasjad. Siis oli lastel tohutu fantaasia, kuidas mängu huvitavamaks muuta. Tänapäeval on aga teisiti ja lapsi huvitavad rohkem muud mängud. Viivi Luik oli oma lapsepõlves palju oma vanaemaga koos. Nüüd elavad noored pered vanavanematest eraldi ja käiakse ainult külas, aga lastele meeldib ikka kuulata vanaaja jutte emade ja vanaemade lapsepõlvest, nende seiklustest ja mänguasjadest. Laps on kui ajaloo talletaja. Talle jäävad need lood, mida räägitakse põlvest põlve, väga meelde. Mida mäletan ma oma varasest lapsepõlvest? Minu lapsepõlv on olnud õnnelik. Ei ole ma pidanud muretsema, kas söök on laual. Ei ole ma pidanud salaja käima suhkrut limpsimas, nagu Viivi Luik "Seitsmendas rahukevades" suhkru või mesilastaru kallal käimisest rääkis. Autor ütleb tänapäeva kohta: "Nüüd ei tule suhkur enam meeldegi. See seisab toosides, köögikappides ja poodides, ega huvita kedagi. Suhkur on ju nüüd iseenesest mõistetav asi. Ometi jälgivad paljud inimesed suhkrut salamahti ikka veel pingsalt - ega see ära ei kao. See suhkru ärakadumishirm ühendab mitmeid põlvkondi. Kõik, kes on lastena salaja suhkrukoti kallal käinud, kuuluvad kokku." "Rahukevade" laps sai oma esimese raamatu siis, kui emaga esimest korda linnas käis. Raamat oli "Sõit mustikametsa". Kahju, et mina oma esimest raamatut ei mäleta. Meil oli raamatuid riiulil küll ja

Siim Selge 8. klass


12

Laps kui ajaloo talletaja see esimene raamat ei tekitanud mingit elevust. Nüüd on televiisor ja internet ning raamatute tähtsus laste jaoks hakkab vähenema. Nüüd viib internet lapsed laia maailma. Kas see on halb või hea? Kauged maad ei ole enam nii kauged. Saame neist väga palju teada. Aga raamat...? Head raamatut lugedes tekib soojus, nagu oleksid osa selles toimuvast. Kunagi sain jõuluks suure raamatu, kuigi ootasin nukku. Olin kurb ja kurbust nägin ka ema silmis. Tema jaoks oli ju raamat "Maailma kauneimad muinaslood" kõigi aegade ilusaim raamat. Tema lapsepõlves selliseid ei olnud. Ema oleks lapsepõlves sellise kingi üle olnud väga õnnelik. Alles nüüd saan aru, et see on raamat, mida tuleb hoida ja mida loen kunagi ehk oma lastele ja lastelastelegi. Maailm võib ju muutuda, aga muinasjutud jäävad alles. Nii nagu muinasjutte südames, peame ka hoidma mälestustes oma sünnikodu. Hästi põnevad on vanavanemate madalate katustega palkmajad. Palju on külasid, kus sellised majad lihtsalt lagunevad, neid ei ole enam kellelegi vaja. Eelmisel suvel käisime vanaisaga tema lapsepõlve sünnikodus. See oli suures metsas ja järele olid jäänud vaid vundament ja kaev. Küll oli kummaline tunne seal seista ja mõelda, et kunagi jooksis väike poiss siin tubades ringi! Vanaisa näitas kohti, kus oli tema voodi, kus asus laud ja kus ta õppis. Tema lapsepõlv möödus siin. Kasvades metsade keskel ei teadnud ta suurest maailmast midagi. Esimest korda linna läks ta siis, kui oli juba suur poiss. Oma esimese raamatu sai ta koolist. Need olid kooliraamatud, mis pidi kevadel koolile tagasi andma. Sellest ajast on möödunud 50-60 aastat. Sellisest elust, mis praegu, ei osanud vanaisa lapsepõlves unistadagi. Milline on aga elu 50-60 aasta pärast? Teadus areneb kiiresti ja võib-olla ei oska meie, praegused lapsed, kujutleda, milline elu on siis. Tore oli vanaisaga maailma asjade üle arutada. Hiljem läksime paar kilomeetrit edasi ja siis näitas vanaisa ka oma koolimaja. See madala katusega hoone ei olnud veel päris kokku varisenud, kuigi aknad olid puruks löödud. Toad näisid hästi pisikesed ja pimedad. Ma mõtlesin, et kuidas küll sai siin õppida? Kunagise koolihoone ümber kasvasid nüüd kõrged nõgesed. Tükk aega nägime vaeva, et üldse majani pääseda. Lõpuks tulime sama teed tagasi vanaisa kodukohta. Vanaisa jutustas terve tee ja näitas suuri puid, mis tema lapsepõlves olid alles väikesed; õunapuid, mis ta oli ise istutanud, ja kohti, kus oli mänginud. Miks oli vanaisa kodumaja saatus selline? Miks ei suudetud seda hoida? Sain teada, et vanaisa elas oma emaga kahekesi ja kui ema suri, oli ta alles noor poiss ning läks linna sugulaste juurde elama. Nii jäigi see maja keset metsi tühjaks. Nägin vanaisa silmis pisaraid ja mõistsin, kui väga peab oma kodu hoidma.

Ka raamatu autor käis oma isa sünnikodu Tuudakul vaatamas. Ta jutustab: "Isa näitas, et isegi ta ema säng on veel alles. Keegi seal ei elanud. Aknad olid kinni löödud. Põrandal vedeles kola, vana korv ja hallitanud põhku. Kartsin neid suuri tühje hooneid. Isa silmad särasid. Ta näitas mulle kõige ilusamaid kohti, mida ta maa peal teadis ja ta uskus, et ma jätan need meelde." Minategelasele jäid need kohad küll meelde. Nii nagu minu emale on armas tema sünnikodu Saaremaal metsa ääres, jääb minule kõige kallimaks lapsepõlvekodu Selistes. "Seitsmes rahukevad" on 1950. aastate maailm lapse silmade läbi. Mis jääb praegu laste mällu nüüdsest maailmast? V. Luik on öelnud: ( Maaleht nr.52 23.12. 2004 ) "Seda ei või mitte keegi teada, mis lastele meelde jääb. Mitte ühelgi ajal. Loodetakse, et jääb see, kuid jääb hoopis too. Mitte iialgi ei jää lastele meelde see, mis täiskasvanute meelest on tähtis. See ei ütle tavaliselt lastele midagi, on nende jaoks juba minevik. Tähtsad on need asjad, mida ükski täiskasvanu ei märka. Täiskasvanu enamasti ei tunne tulevikku ära, lapsed tunnevad." "Seitsmes rahukevad" on tõlgitud vähemalt kaheksasse keelde. See näitab, et raamatul on midagi öelda ka teistele rahvastele. Minagi tunnetan nüüd paremini oma lapsepõlve väärtust. Suur olla jõuab kogu elu, kuid lapsepõlv möödub ruttu.

Mina olen siin Ave Mägi 10. kl Mina olen siin, elu mind edasi viib. Ei teagi kuhu kaugel kodu Ruhnu. Mina olen siin, tee mind mandrile viib. Vaatan tagasi üle mereveel lehvitab mu pere. Peatub mu samm, sest teele jääb tamm... Murran sest läbi, et ei teeks endale häbi Mina olen teel... Koolis, kus elu keeb, jälgin, mis teine teeb. Peatun mõne aja, kuni leian uue raja. Marta Põltsam 9. klass


Vana aja lood 5. klassi õpilastelt Tauri Palberg Karu-Ants Kui minu ema oli 6-7aastane, läksid nad vennaga metsa seenele. Äkki kuulsid karu mõminat. Hirm oli nii suur, et korvid jäeti metsa ja joosti 200 meetri kaugusele koju. Nad hakkasid siis vennaga igasuguseid rauast panne kolistama, et karu ära läheks. Õhtul tuli aga üks külamees, tõi laste korvid ära ja rääkis, kuidas ta oli seenelistele karu mänginud. Sellest ajast jäigi ema teda kutsuma Karu-Antsuks. Ema ja onu onn Kui ema oli viiendas klassis, siis ehitasid nad vennaga metsa puude vahele maja. Maja nägi korralik välja. Emaisa läks ükskord metsa ja märkas seda eemalt ning ei julgenudki lähemale minna. Ta arvas, et mõned pätid on endale elamispaiga teinud. Alles õhtul, kui pere koos oli, tuli ema ja onu saladus välja. Tõestisündinud unenägu Kui ema Tõstamaa kooli internaadis elas, nägi ta unes, et vahetas kardinad uute vastu välja. Hommikul ärgates oli aga imestus suur: selle akna kardinad, mis oli ema voodi kohal, olidki ära võetud ja ilusti toolile lappi pandud. „Koorad välla!" Läksime hommikul kala kakuamist välja võtma. Meil oli kaasas koer Tommi. Kui kalad olid paadis, pidime need Kihnu viima. Kui Kihnu jõudsime, läksime kõigepealt poodi süüa ostma ning siis baari sööma. Seal oli teisi koeri ka ja meil oli Tommi kaasas. Kui sööma hakkasime, läksid koerad ägedalt kaklema. Püüdsime neid lahutada. Baaritädi karjus selle segaduse peale: „Koorad välla!"

13

Andreas Leerima Minu ema Eve Leerima jutustatud lood Koolitee Karuga Aastakümneid tagasi kulges laste koolitee hoopis teisiti kui praegu. Minu onudel oli koolitee kuus kilomeetrit pikk. Hommikuti ühinesid nad sõpradega küla teistest peredest. Koos oli lõbusam. Hoopis põnevam oli talvel koolis käia. Kui oli soe hommik, pandi suusad alla ja suusatati kooli. Onudel oli kodus üks suur ja hea sõber, must ja karvane koer nimega Karu. Tema oli nii truu koer, et saatis poisse igal hommikul poolele teele. Õhtul ootas taas koju. Ühel külmal talvehommikul, kui lund oli hästi palju, pani poiste ema hobuse ree ette, et neid kooli viia. Karu unustasid nad sootuks. Kui nad koolimajani jõudsid, nägid poisid ree taga veeremas valget lumepalli musta täpiga. See oli Karu. Ta ei läinud poole tee pealt tagasi nagu varem, vaid jooksis kogu pika tee kaasa. Lastel hakkas koerast kahju. Nad panid Karu ree peale teki sisse ja ema sõidutas ta koju. Nõgesevann Minu emal (Andrease vanaemal) oli ilus hobune Heiki. Ta veetis oma vaba aja kodust eemal karjamaal. Kui hobusega oli vaja tööd teha, võttis ema leivatüki ja paela ja läks karjamaalt suksut otsima. Seltsilisteks olime koer Rulli ja mina. Hobusel oli alati hea meel, kui keegi teda vaatama tuli. Heikil oli ka üks pahe - ta kartis autosid. Kuigi sel ajal sõitis neid vähe, juhtus vastu tulema suur kruusaauto. Et hobune mulle peale ei kargaks, lükkas ema mind maanteeäärsesse kraavi. Seal ei olnud kuigi meeldiv, seal kasvas väga palju kõrvenõgeseid. Kui koju jõudsime, pani ema mind suvesooja vanni, et suurele valule leevendust saada. Kõik lõppes õnnelikult. Rebasehirmus Käisin linnas keskkoolis. Igal nädalavahetusel võtsin ette pika kojusõidutee. Bussijaamas pidin istuma jalgrattale ja sõitma veel kuus kilomeetrit, enne kui sain emale tere öelda. Tee oli tuttav, loodus ilus ja kilomeetrid lausa lendasid. Paar kilomeetrit enne kodu hüppas teepervele väga rääbakas rebane ja hakkas mind püüdma. Olin tubli ja andsin jalgadele valu, et sellest õudusest pääseda. Õnneks juhtusid eemal metsatukas olema jahimehed, kes seda pealt nägid. Nad lasid selle jubeda looma maha ja mina pääsesin rebase hammaste vahelt. Hiljem tuli välja, et loom oli marutaudis.

Romek Rudnitski 9. klass


14

Vana aja lood 5. klassi õpilastelt Kaisa Sutt

Ly Härm

Minu perekonna lood

Keemiatund

Minu vanavanaema õppis Tõstamaa koolis. Õppimine toimus vene keeles. Neil oli koolis üks poiss, kes igal hommikul hiljaks jäi. Ühel päeval otsustas ta õigel ajal kooli jõuda. Öösel oli vihma sadanud ja kooli ukse kõrval oli suur toober vett täis. Poiss mõtles, et kiigub uksega veidi edasi-tagasi. Juhtus aga selline õnnetus, et poiss lasi kogemata käed lahti ja kukkus toobrisse. Pidi nüüd minema koju riideid vahetama ja jäi jälle kooli hiljaks.

Kui minu isa veel väike oli, meeldis talle pauku teha. Ükskord keemiatunnis õppis ta, et kaks ainet reageerivad omavahel. Isal ja teistel poistel tuli mõte järele proovida. Nad panid plastikpudelisse äädikat ja kriiti. Pudel aina paisus ja paisus ja paisus, aga katki ei läinud. Isa läks lähemale ja viskas pudelit kiviga, see läkski katki. Isa oli üleni valge. Tema taga oli sein ja see oli ka valge, kuid seina peal oli isa kuju. Niisiis - kaks ainet reageerivad omavahel!

Minu vanavanaema koolitee oli väga pikk, ligi 10 kilomeetrit ja lapsed magasid nädal aega koolimajas internaadis. Esmaspäeviti, kui lapsed kodust tulid, pidi neil kaasas olema puhas voodipesu. Üks väike poiss hakkas õhtul pesu vahetama, võttis padjapüüri ja karjus äkki: „Liisi särk!" Poisi ema oli talle püüri asemel kogemata õe särgi kaasa pannud. Vanaema jutustas: „Keegi õpetas mulle värvilisest lõngast paelapunumist. Ma punusin hoolega paelu. Kui isa hommikul meiereisse piima viima läks, pidid minu punutud ohjad hobusel peal olema. Mina vaatasin aknast välja ja mul oli hea meel, et hobusel nii ilusad ohjad olid. Ootasin siis kogu hommikupooliku isa tagasitulekut. Kui isa õue sõitis, olid hobusel minu ohjad peal. Palju aastaid hiljem sain teada, et isa vahetas kodukopli metsatukas ohjad ära, et mulle mitte pettumust valmistada." Kui mu ema lasteaias käis, oli ta 5-6aastane. Ta jutustas: "Meil oli lõunaks lihasupp. Sel ajal pidi igal lapsel olema oma põll. Söögi ajal korjasin kõik pekitükid põlletaskusse. Ma olin tubli tüdruk, et kõik supi ära sõin. Põll tuli iga laupäev koju viia. Kui ema põlle pesi, tõusid pekitükid pesuvee pinnale ja sai nalja. Pärast oli väga tore neid sealt korjata - lausa lust!" Kui mu isa tuli oma klassivenna juurest peolt ja hakkas koju jõudma, siis keeras ta kogemata liiga vara ära ja sattus naabriõue. Küll ta siis otsis, kus suitsuahi on, aga seda polnudki. Lõpuks sai isa ise ka aru, kuhu ta jõudnud oli.

Mart Randmäe 7.a klass

Töölkäik Isa oli umbes minuvanune, see tähendab 11aastane, kui ta võis juba tööl käia. Kuna ta töötas teistest veidi paremini, võis ta hobusega tööle minna. Hobuse taga oli veel vanker ka ja isa pidi sinna labidaga lupja tõstma. Selleks, et ei peaks terve tee hobuse kõrval kõndima, läks isa jalgupidi vankrisse lubja sisse. Mõne aja pärast hakkasid tal jalad kipitama. Õnneks oli lähedal kraav ja isa sai jalad ära pesta. Alles mõne aasta pärast, kui isa hakkas koolis keemiat õppima, sai ta teada, et lubi on söövitava toimega. Varvas üles! Minu väike ema läks kord hambaarsti juurde. Seal ütles arst: „Kui sul valus on, tõsta varvas üles!" Nagu lapsed ikka, oli ka ema kaval ja tõstis kohe varba üles, kui puurima hakati. Vanasti olid ju suured ja tugevad puurid, loomulikult oli valus. Hambaarst oli veel kavalam ja tegi, et ta ei näinudki tõstetud varvast. Kui puurimine lõppes, siis tegi arst ehmunud näo ja ütles: „Oi, kas sul oli valus? No nüüd ei ole ju enam, ma lõpetasin puurimise!" Mario Press Isa esimene punnvõrr Kui mu isa sai esimese punnvõrri, siis läks ta kohe esimesel päeval koos sõbraga sõitma. Kuna tal polnud kogemusi, ei saanud ta õigel ajal pidama ning sõitis vastu betoonplaate nii, et võrri esiratas kõver ja endal põlved kriimud. Siis võtsid poisid punnvõrri käekõrvale, läksid ruttu koju ja hakkasid ratast sirgeks taguma. Kui isaisa koju tuli, sai ta aru, mis juhtunud oli. Ta ei lubanud karistuseks enam punnvõrriga sõita, käskis selle kuuri alla lükata ja pani ukse lukku. Mu isa oli väga solvunud, kuid sai ajapikku oma süüst aru ja hakkas oma isa käest sõiduluba lunima. Kuuriuks jäi veel kaheks päevaks lukku. Pärast sõitis isa palju ettevaatlikumalt.


Vana aja lood 5. klassi õpilastelt Rünno Roosiorg Minu ema mänguasjad ja hobid Emal olid nukk ja valge plüüzkaru. Kui see oli natuke määrdunud, värviti karu kollaseks. Minu vanavanaema tegeles värvimisega. Veel oli emal pall, täispuhutav kass, vitstest punutud nukuvanker ja mõned mänguasjad veel. Ema mängis ükskord nukuga, see kukkus kogemata veelompi ja siis hakkasid nukul juuksed ära tulema. Nii läks nukk katki. Mu emal oli kaks hobi: kommipaberite kogumine ja ise tehtud nukule riiete meisterdamine. Ema kogus kommipabereid 4-5 aastat ja tegi pabernukke umbes 2 aastat.

Aivo Tõnning Palgapäevapahandus Vene ajal töötas minu ema sööklas. Ükskord, kui tal oli palgapäev, jättis ta rahakoti palgarahaga koju laua peale ja läks ise teise tuppa. Minu õde oli siis veel kaheaastane. Ta hakkas ema rahakotti uurima ja viskas kõik paberraha prügikasti, jättis ainult mündid alles. Kui ema pärast küsis, miks tüdruk nii tegi, ütles õde, et selles kotis oli liiga palju paberit.

Mark Martson Minu vanaisa Toivo Martson asus 1944. aasta sügisel õppima Tõstamaa 6-klassilisse algkooli, mis hiljem muudeti 7-klassiliseks. Hiljem tekkis Tõstamaa Mittetäielik Keskkool. Naaberkoolid olid Selistes, Kastnas ja Tõhelas. Need olid algkoolid. 1944. aasta sügisel hakkas õppetöö sõja ja võimuvahetuse tõttu tunduvalt hiljem kui tavaliselt. Õppetunni pikkus oli ikka 45 minutit. Koolis polnud sööklat ja kõigil tuli oma söök kaasa võtta. Esimene koolijuhataja oli Sulengo, teine Unt, kolmas Paugus, siis tuli Voldemar Oja. Kui tema Tõstamaalt lahkus ja Tallinna läks, sai V. Ojast haridusminister. Minu vanaisa esimene klassijuhataja oli õp Tamm, võimlemist andis õp Alu. Õppeained olid samad kui tänapäeva koolis: eesti keel, matemaatika, keemia, füüsika, laulmine, kehaline kasvatus, tööõpetus. Esimeses klassis õpetas koolijuhataja Sulengo õpilastele selgeks Eesti hümni, kuigi oli juba nn Vene aeg. Eredamalt on meeles matemaatikaõpetaja Kalju Torn, kes oli väga hea, ent ka väga range õpetaja. Kui juhtusid tema tunnis valel ajal suu lahti tegema, näitas ta näpuga üles. See tähendas, et pidid tõusma. Kui hakkasid vaidle-

ma, et sina polnud süüdi, näitas ta näpuga ukse poole, mis tähendas: tunnist välja. Vanaisa mäletab veel bioloogia-, keemia-, füüsika- ja laulmisõpetaja Endel Kalmetit. Kord oli ta saanud ühe surnud kassi (võib-olla ise maha löönud) ja keetis seda vanas köögis seebikivilahuses, et saada kassi skeletti. Pärast mõtlesid õpilased temast laulu: Füüsik, keemik, helilooja, peale selle kassipooja. Kooli ruume kasutati ka rahvamajana. Esimese korruse saalis toimusid etendused, mida näitering korraldas. Koolis tegutses ka laulukoor. Vanaisa ei mäleta enam, kes oli koori ja näiteringi juht. Näiteringist võttis ta vapralt osa ja esimene roll oli „Kapsapea" näidendis Kusti. Puhkpilli- ja muid ringe sel ajal koolis polnud. Hindamine oli viiepallisüsteemis. Kes õppis, sai ka häid hindeid. Kui pahandust tegid, said karistada pandi nurka seisma või saadeti klassist välja. Levinud oli ka nn võre taga seismine. Võre taha pandi see, kes jooksis kooli treppidel või saalis. Siis määrati karistusaeg, mitu vahetundi seal seisma pidi. (Liis Vääna. Sooselja talu. Tõstamaa, 2003) Minu isa Enn Martson läks kooli 1975. aastal. Siis oli Eestis nõukogude võim. Isa kooliajal muudeti Tõstamaa kool keskkooliks ja ta lõpetas selle 1986. aastal. Suuri koerusi ta koolis ei teinud. Vähemalt ta ütleb, et ei mäleta. Vanaema aga rääkis ühe loo sellest, kuidas isa kolhoosipõllult koju tuli. Sellel ajal pidid õpilased igal sügisel kolhoosis kartuleid võtmas käima. Ühel päeval läks traktor katki, lapsed ei saanud tööd teha ja isa otsustas koos sõbraga koju minna. Seal hakkasid nad kaarte mängima. Teised poisid olid läinud Ermistu vahele piimapukke ümber lükkama. Sellest tuli pahandus ja vanemad kutsuti kooli. Isa vanemad said ka riielda, et nende poeg koju läks ja kaarte mängima hakkas. Vanaema aga arvas, et see oli parem tegu kui piimapukkide ümberlükkamine. Isa enam täpselt ei mäleta, mitmendas klassis juhtus see lugu. Koolis oli üks noor õpetaja ja poisid tahtsid talle nalja teha. Nad leidsid kooli pargist nastiku. Uss oli külmast natuke kange. Klassis aga hakkas tal juba soojem. Kui õpetaja klassi tuli ja oma laua peal pabereid hakkas liigutama, tuli sealt nastik välja. Õpetaja ehmus väga. Poisid viidi direktori juurde ja nad said märkuse.

Mart Randmäe 7.a klass

15


16

Vana aja lood 5. klassi õpilastelt Paul Tilk Minu isa lapsepõlvelood Kui isa väike oli, elas ta Taalis. Seal oli loss. Lossi katusel oli tohutu herilasepesa. Minu isa ronis koos sõpradega sinna. Alguses loopisid nad seda pesa väikeste kividega, aga mitte ükski herilane ei lennanud välja. Siis otsisid nad pooliku telliskivi ja viskasid sellega. Oi õudust! Terve kari herilasi tuli pesast välja. Isa ja ta sõbrad jooksid nii, kuidas jõudsid. Katusel oli üks luuk. Nad ronisid luugist läbi ja tõmbasid selle kinni, aga isa „plätu" jäi katusele. Isa ootas pool päeva, enne kui oma jalanõu kätte sai. Järgmisel päeval oli isa paistes, sest vihased herilased olid teda sutsanud. Kui isa koolis käis, oli neil kohustuslik kanda vormimütsi. Kodust välja minnes viskas isa mütsi kotti ja pani selle alles kooli nurga taga pähe, sest korrapidajaõpetaja kontrollis kõiki lapsi. Koolist välja minnes pidi ka müts peas olema, aga nurga taga sattus see jälle koolikotti. Kui isa väike oli, pidi ta hommikuti lambad karjamaale ajama. Ta tegi laudaukse lahti ja proovis loomi välja saada, aga see ei mõjunud. Siis jooksis isa lammaste eest ära ja kõik loomad tormasid talle järele. Kui aga vanaema lauta läks, siis vaatasid lambad talle otsa ja ootasid ka, et ta jooksu paneks. Nii võttis vanaemal hulga kauem aega, et lambad karjamaale saada.

Sten-Ander Ojakallas Vanaema ja vanaisa lood Tänan vanaisa Väinot ja vanaema Annet, et nad leidsid aega vanade aegade meenutamiseks. Tõstamaal Selis elas umbes 1800. aasta paiku mees, keda kutsuti Killumaa vanaks. Ta oli kõva hundijahimees ja eriti hästi püüdis ta hundipoegi. Tol ajal anti mõisast rahalist preemiat - ei mäleta enam täpselt, kas hundikõrvade või hundisilmade eest. Mehel oli õnne leida hundikutsikaid. Ta leidis sadakond kutsikat, kellel torkas silmad peast. Sajanda püüdmist takistas tema enda pimedaks jäämine. Paarsada aastat tagasi juhtus järgmine lugu. Sopaaugu talu elanik leidis talvel karukoopa. See asus mõisamaadel. Lihahimu oli mehel nii suur, et ta otsustas karust kirvega jagu saada. Ka ahnus oli nii suur, et ta ei iitsatanud karust mitte kellelegi, et saak ikka ainult oma perele jääks. Paraku jäi mees ise karukoopasse.

Kunagi oli meil kaks hobust, üks oli vana tööhobune, teine noor ja õpetamata. Kord küsis üks külamees vanaisalt hobust. Lubati. Vanaisa isa polnud parajasti kodus, kui mees hobuse järele tuli. Mees kutsus ja noor hobune tuligi. Onu Tõnis pani hobuse looreha ette rakkesse. Kuidas sõit läbi võsa läks, meie ei näinudki. Sellest rääkis üks teine onu. Vana hobu vaatas vist mõnuga seda reharallit. Koolivaheajal pidid naturalistide ringi lapsed elavnurgas loomi talitama. Vanaema koos pinginaaber Reedaga söötis kõik teised loomad ära, aga kilpkonn tahtis ka süüa. Tüdrukud läksid kööki ja leidsid sealt suure poti putru. Ahhaa! Äkki läks uks lahti, sisse tuli direktori ema, võttis poti ja ütles, et viib seasöögi meil eest ära. Oh aeg! Kilpkonn ilma ja tüdrukud suurest naerust kõveras!

Merle Juurik Minu ema lapsepõlvelugu Minu ema elas Lihulas vanas puumajas, kus oli enne juuksurisalong. Ema oli oma suguvõsa ainuke tüdruk ja oma tädide ja onude poolt ära hellitatud. Kõik tahtsid hellitada ainukest tüdrukut. Ta pidi käima ilusates riietes ja kui ta end ära määris, tuli lärm. Tal oli keelatud liivakastis mängida. Lasteaias käis ta ainult viimases rühmas, sest tal oli enne lapsehoidja. Vanaema õpetas, et kui soola või suhkrut akna vahele raputada, siis saab õe või venna. Väiksena armastas ema väga loomi. Kui kassi nägi, tõi kohe kiisu koju kuuri alla. Ka tuba oli karvaseid mänguloomi täis. Kaks nendest olid lemmikud: emaga ühepikkune nukk ja kaisukaru. Need mänguasjad pidasid vastu 22 aastat ja ema lubas hiljem oma lastel nendega mängida. I klassis õppis ema hästi, kuid tal oli üks viga. Ema elas kooli vastas. Kui koolitoit ei maitsenud, läks ta koju sööma. Kui mõni koolitöö oli tegemata, ütles ta, et jäi koju, aga ta pidi siis kohe selle ära tooma. Emal olid siis pikad juuksed ja teda tiriti kogu aeg juustest. Kui ta endale sõbrad leidis, läks kõik hoopis paremini.

Triin Lepik 9. klass


Vana aja lood 5. klassi õpilastelt Ade-Riin Vene Minu ema lapsepõlv Minu ema on sündinud Tõstamaa haiglas. Olevat olnud ilus päikeseline oktoobrikuu päev. Kodus ootas teda 4 aastat vanem vend. Mu ema läks varakult lasteaeda ja praeguseks on tema lasteaiamaja ära lammutatud. Kui ema hakkas lasteaeda lõpetama, sai uus maja valmis. Praegu on seal ka lasteaed ja veel raamatukogu ja avalik internetipunkt. Viimasel suvel enne kooli ema lasteaias ei käinud. Nad olid vennaga üksi kodus, sest ema ja isa käisid tööl. 1. septembril, kui oli tarvis kooli minna, jäi mu ema hiljaks ja pidi poisiga istuma. Kui sügis sai otsa ja tuli talv, käisid nad palju suusatamas. Emal on kooliajast meelde jäänud oktoobrilapseks valimine ja lõikuspeod. Pioneerieast on meeles malevakoondused, rividrill ja väga mõnusad malevalaagrid. Need olid erinevates kohtades, seal pidi ise süüa tegema ja telkides magama. Suve jooksul tuli kooliaias käia 7 päeva. Mu ema käis veel rohkem, sest kodus oli igav. Üks põhiline suvine töö oli postijagamine. Kuna minu emaema töötas sides, siis pandi ema postiljonidele puhkust andma. Tõstamaa koolis sai käia kaheksa aastat, sest rohkem klasse polnud. Siis tuli minna Pärnusse kooli.

Ailen Lumera Jutte minu sugulastelt Ema jutustas, et tal oli väga tore lapsepõlv. Tal on kaks õde: Külli ja Karin. Nad mängisid iga päev ja muidugi käisid ka koolis. Suvevaheajal tegid nad endale suured lepaokstest onnid ja said seal mängida. Neil olid karjamaal päris lehmad ja lambad. Nad tegid lehmadele kaela suuri lilledest pärgi. Teinekord suvel magasid nad lakas värskete heinte sees. Seal oli mugav, sest nad tegid heintesse palju koopaid ja mängisid seal kodu. Emal ja õdedel oli palju nukke ja kiikhobu ning mängupesumasin, millega sai päriselt nukuriideid pesta. Kui mu ema oli viieaastane, sai ta oma emalt ja isalt suure siniste trakspükstega armsa mängukaru. Mu ema oli väga hea õppija ja tore klassikaaslane teistele. Kui ta oli minuvanune, käis ta Helme koolis. Seal oli ta päris kaua ja sai koju ainult jõuludeks. Ta saatis emale ja isale palju kirju ja kaarte. Mu emale ei meeldinud seal üldse, teinekord ta nuttis, sest koduigatsus oli nii suur. Kui minu tädi Karin oli väike, siis pidi ta oma vanaisaga kodus olema, sest ema ja vanaema käisid tööl. Karin mängis koos vanaisaga kaarte, nad volti-

17

sid, joonistasid, liimisid ja lugesid. Mu tädile meeldis väga, kui vanaisa luges talle muinasjutte. Kui tema õed koju tulid, siis hakkasid kõik koos õues mängima. Järgmisel hommikul, kui kõik läksid tööle ja kooli, jäi tädi Karin jälle vanaisaga koos koju. Õhtul, kui vanaema tuli, ütles ta ükskord tädile, et ta pistaks oma käe ta punasesse kotti. Karin tundis seal midagi karvast. See oli väike koerakutsikas, kes sai nimeks Murri. Kui tädi Külli väike oli, käis ta koos oma isaga ükskord Audrus. Seal läksid nad ühe maja õue, kus oli bassein. Basseinis olid poisid. Nad sukeldusid ja tulid jälle veepinnale. Neil olid peas ujumisprillid. Kodus ütles Külli, et tahab vanni. Vanaema panigi õues vanni vett täis ja Külli läkski vanni. Siis ta pani pea vee alla ja tõmbas nina vett täis. Ta puristas ja proovis siis uuesti. Külli mõtles, kuidas need poisid küll said vee all olla see on ju võimatu! Isa oli telgis ja vaatas seda kõike pealt.

Gerlyn Maruse Minu vanaema Vaike Abrami lapsepõlvemälestusi Koolivigurid I Ühes koolis oli tark ja armas vene keele õpetaja, vanem aadlidaam. Ta armastas väga lapsi ja oma tööd. Ta ei riielnud ega tahtnud lapsi kunagi karistada. Lapsed aga mõtlesid alatasa välja igasuguseid vigureid, et oleks segadust ja tund läheks kiiremini mööda. Ühe päeva tunni alguses oli visatud lumetükk just õpetaja laua kohale lakke. Õpetaja imestas, sest lubjatud laes oli suur märg laik ja vett tilkus pidevalt just õpetaja lauale. Lõpuks arvas ta, et ülakorruselt uputab ja saatis ühe õpilase vaatama, mis seal toimub. Õpilane aga ei tulnudki tagasi. Siis saadeti järgmine eelmist otsima, aga seegi ei tulnud tagasi. Nii see jätkus, kuni klass oli lastest peaaegu tühi ja kell heliseski vahetundi. Koolivigurid II Oli talv 1945 ja tavaline koolipäev. Neljandas klassis oli alati lõbus meeleolu. Tulemas oli jälle vene keele tund peale pikka söögivahetundi. Klassinurgas oli suur soojaks köetud ahi. Selle taga oli üsna avar nurk, kuhu sai vahel peitu minna. Söögivahetunnil müüdi lastele suuri maitsvaid saiu. Raha oli ja neid saiu osteti rohkem kui süüa jõuti. Keegi oli vahepeal käinud õues ja leidnud sealt suure koera. Sai maitses tallegi ja koer võeti klassi kaasa. Ahjunurgas oli soe ja saigi pandi sinna koerale kaasa. Vigurivänt, kes istus viimases pingis ahju lähedal, andis vajaduse korral koerale saia juurde. Tund algas, kõik oli tavaline, kui äkki küsis koer


18

Vana aja lood 5. klassi õpilastelt

See, millest ma tegelikult rääkida ei taha

viisaka auh iga saia lisaks. Esialgu ei saanud õpetaja aru, mis see on ja kust tuleb. Lapsed ütlesid, et kostab õuest. Siis tuli koer välja, kõndis klassis ringi ning liputas kõigile sõbralikult saba. Nalja ja elevust oli palju. Kogu klass läks koos õpetajaga koera õue saatma ja vene keele tund saigi läbi.

Riina Reinson 6. kl

Koolivigurid III Selles linnas oli paljude laste harrastuseks kalapüük. Kevaditi, kui jää oli jõelt läinud, püüti särgi lihtsalt kartulikorviga, paljajalu jääkülmas vees. Kolmandas klassis oli üksainuke kirglik kalamees Arno. Ta unustas vahel selle pärast kooligi tulla. Käes oli jällegi kevad, jää jõelt läinud ja Arno ei tulnud ühel päeval kooli. Uudishimulikud klassikaaslased läksid paari päeva pärast jõe äärde asja uurima. Seal see Arno oligi. Teised lapsed andsid talle käsu kooli tulla ja järgmisel päeval kanti kahjurõõmsalt õpetajale ette, et Arno on leitud. Arno ise ilmus viie päeva pärast, kaks kätt taskus. Õpetaja küsis: „Kus on su koolikott?" Arnol polnud pääsu ja ta rääkis tõtt. Vanaema ja vanaisa olid saatnud Arno kooli, aga tema kippus kalale. Ta pani koolikoti vanaema väiksesse sealauta hoiule ja läks kalale. Kodus olid kõik rõõmsad, et rahutu Arno on koolis. Kui Arnol õhtul isu täis sai, otsustas ta koju minna. Kõigepealt läks ta sealauta koolikoti järele. Oma suureks üllatuseks leidis ta, et kotti polnud enam. Siin-seal oli laiali mingeid paberitükikesi. Siga oli koolikoti koos õpikutega ära söönud. Arno ei julgenud viis päeva kooli tulla. Lubatud kingitus Ühes väikses Eesti linnas oli väga lihtne elu. Lastel ei olnud seal midagi erilist ja huvitavat teha. Lasteaedasid ei olnud ja kõik lapsed kasvasid kodus. Sügist ootasid kõik, sest siis avati suur õunamüügikiosk, kust sai alati osta magusaid õunu ja õunalõhna oli igal pool. Sügiseti tuli kohale tsirkus, turuplatsile püstitati suur telk ja lõbu oli laialt. Samal ajal saabus ka rändkaupmees Surma Jüri, kes müüs lastele palju huvitavaid pildiraamatuid. Suviti, kui lastel polnud midagi teha, armastati paljajalu ümber puukuuride lihtsalt joosta. Oma puukuuri ukse ees pingil armastas päevade kaupa istuda mõnus vanataat, kellel oli ainult üks silm mingi õnnetuse tõttu. Lapsed kippusid teda sellepärast kiusama ja narrima. Väiksel Vaikel lubati teistega koos joosta, aga ta ei tohtinud kingi ja sokke ära võtta. Keelust hoolimata tahtis Vaikegi paljajalu joosta. Ühel päeval läks ta taadi juurde, võttis kingad-sokid jalast ja ütles: „Kulla taat, valva mu kingi ja sokke. Ma lähen natukene lippama. Kui ma ükskord suureks saan, ostan sulle uue silma." Aeg läks, tuli sõda ja antud lubadus jäigi kahjuks täitmata.

See, millest ma tegelikult rääkida ei taha, juhtus 2. klassi lõpus suvel. Mul oli igav ja läksin sõbra juurde, ta elas suure tee ääres. Vend tuli minuga kaasa. Kõigepealt mängisime toas, aga siis ei viitsinud enam toas olla ja läksime õue. Vend leidis kuskilt vana ratta ja sõitis sellega ringi. Mul oli igav ning ütlesin sõbrale, et jookseme üle tee ja vaatame, kes on kiirem. Läksime siis suure tee äärde ja ootasime, kuni liinibuss mööda läheb. Buss oli just möödunud ja sõber hüüdis: "Tähelepanu, valmis olla, läks!" Bussi tagant tõusis tolmu ja lehti. Ma ehmusin ja hakkasin üle tee jooksma, aga jäin toppama. Sel hetkel tuli minu selja tagant auto ning sõitis mulle otsa. Vend Rain oli just jõudnud ratta maha panna ja nägi, kui ma tegin õhus mitu saltot ning lendasin, pea ees, kraavimudasse. Sealt põrkasin tagasi kraavipervele. Ma kuulsin, kuidas auto pidurdas ja juht jooksis minu poole. Mina muidugi karjusin emmet. Rain jooksis ema kutsuma - meie elame sellest kohast veidi kaugemal. Siis helistas juht kiirabisse ja üsna pea jõudis ka ema kohale. Siis ta lohutas mind, kuni saabus kiirabi. Vahepeal oli ema helistanud isale, kes töötas metsas. Isa jõudis pärale siis, kui mind pandi kiirabiautosse. Autos pandi mulle kanüül. Ma ei tahtnud, et see pannakse, kuna eelmisel päeval oli naabritüdruk rääkinud, kui vastik on kanüüli panemine. Arst hakkas minu punnimise peale naerma. Kui olime haiglasse jõudnud, viidi mind röntgenisse. Seal vaadati mind läbi. Siis jäin ma magama. Kui üles ärkasin, pesi ema mind sopast puhtaks. Nägin välja nagu neegritüdruk. Isa ja vend tulid minu juurde, nad tõid mulle riided, sest teised lõigati kõik katki. Peale selle tõid nad kaasa minu roosa pantri. Haiglas oli üks tore õde, tema nimi oli Roosi. Ta aitas, kui vaja ja tegi nalja. Kui mind oma palatisse viidi, tuli arst kontrollima. Järgmisel päeval lubati mul ratastoolis ringi liikuda, aga see oli üsna raske, sest üks käsi oli valus. Mul käis palju külalisi ja kõik olid minu vastu lahked: nad tõid moosi või morssi, kuid ainult tädi tõi kommi, sest ta ju teadis, et ma olen maias. Sõbranna Kaisa ei käinud mind vaatamas, aga tema ema käis. Kui ma haiglast välja sain, tulin koju. Siis käisid kõik külaelanikud küsimas, kuidas mul läheb. Hiljem, kui õnnetuspaigast mööda kõndisin, leidsin sealt oma jalanõu üles ja ma panin selle sinna kraavi tagasi - las meenutab seda koledat päeva. Kuigi oli hirmus õnnetus, pääsesin üsna õnnelikult. Kõige kummalisem oli see, et ainuke vigastus, mille ma sain, oli kaks õmblust lõua all. Vahel me kodus meenutame seda päeva. Vanemad ütlevad, et mul on kaks sünnipäeva. Kole mõelda, kui kõik oleks läinud teisiti. Eks see õnnetus õpetas mulle, et sõiduteel mängida ei tohi - isegi seal ääres mitte.


LOODUSRADADEL Mailis Palusalu 7b. klass

LOODUSRADADEL

T채na n채gin Eestimaad: p천lluv채lju lagedaid, kadakasi karjamaid, akna taga tihaseid. Ann-Amy Vene


20

Haikud 7. klassi õpilastelt Leana Langus Krudisev lumi astun vaikides väljal unistan suvest Rotid jooksevad mööda kivist põrandat uppuvalt laevalt. Puuoksal vares valvab valvsal pilgul mind. Miks ta mind jälgib? Päike soojendab tahan, et suvi tuleks Olen õnnelik! Mailis Palusalu Lumi sätendab Kuldnokk istub kuuse peal Õues on vaikne tund Rain Reinson Puud on kõikunud Rohi tilbendab maa peal Rahu valdab maad

Puud kohisevad ladvad liiguvad kiirelt õhtu heliseb

Linnud lennanud Nii imelisse paika Suvitama taas

Kollased lehed rohelised sametid üksik metsatee.

Martin Sobolev

Vesi vuliseb liiv liigutab ennast ja jääb järsku seisma. Leenu Aava Sügis Tuul murrab oksi Tormiga õues on äge Vihm sajab väljas Taavi Marus Kuremarjad soos Punased ja rohekad Ootus südames Maa on kollane Kuldsed lehed maapinnal Kuid on ka teisi

Isabel Joao

Silmad pimedad Ja tõstan siis varjuks käe Süda kõneleb

Mulle meeldib see, kuidas lehed langevad ja sügis tuleb.

Lumehelbed on Minu ümber piiranud Üks lendas silma

Lumel rutt maale taevast sadada. Rõõmuks lastele.

Ootame talve lumiste nõlvadega hinges on jõulud

Taive Kivisild

Higipiisk laubal kirjutan haikut nii et kaugele pritsib

Sinakas taevas On raske metsast tulla Ja marjakobar

Astusin lompi Ja peegelpilt muutuski Nüüd olen kole Mart Randmäe Nool läbib taevast Alla kukub tilk, tilk, tilk Üles sulab maa Väljas õõtsub puu Toas seisab kaktus paigal Nagu kõrbeski Jääs on merigi seal peal on kalamehed püüavad kala Teele Tinast On marjakobar On ilus magus mesi On hilissuvi Robert Rand Sügisel õues Kaval ilmataadike Lapsi nohutab Külmataat pilvel ta külma valget puistab puhub põhjatuul Taavi Tõnisson

Lilleke rohus ära närbunud sest maailm on ohus

Sinililled on Sinakad ja ilusad Hõljub valge pilv

Kuldnokad kohal Ka mängumaa suureneb Äkki on kevad

Frieda Kriisa

Vulisev jõgi Helkiv ja kiire oja Oi päikesehelk!

Nii porine õues Loomad sätivad unne Koolikell laulab

Hall on taevas nüüd Maailm täis on paksu ööd Mustaks on loodud


21

Kevade ootel

Sügise laul

Karoliine Kask 10. kl

Liina Kütt 7.b kl

Istun üksi koolipingis, kõik on vaiksed ümberringi. Väljas paistab sünge ilmseda näeb vaid minu silm.

Nagu nuttes käib tuul Läbi pajude Üle kolletanud lehtede Tuttav imelik laul Sügise laul

Kõnnin vaikselt oma koju, kuid äkki algab järsku raju. Kiirelt jooksma asun ja vihma lõppu palun. Koju jõudes endamisi ohkan ja kurvalt aknast välja vaatan. See talve lõpp nii külm oli, et soojale maale ära koli.

Nukker talv Evelin Leerima 7.b kl Kas selline siis ongi talv, lumine ja hästi harv? Suur lumi saabus alles nüüd, kuid ei tea, kelle süül. Valged mütsid puudel peas, lumememmed õues reas. Järvelgi on jääkiht peal, nüüd uisutada sobib seal. Teisel pool on kelgurada, mägedes saab suusatada kuidas tahaks olla seal, mitte haigevoodi peal!

Nelle Tõnning 7.a kl Kõrgel kõrgel kuuse ladvas ilus pruun kägu magas. Kas ta üldse üles ärkab? Arvan, et kui kevad tärkab.

Kõrgelt ülevalt Läbi udude loori Langevad hilju Nii vaikselt pisarad Pisarad mähivad Hinge hämarat Sügise nutul Haledal nukrusel Nukrusel… Suvi on sõrmede vahelt libisenud kui peotäis liiva. Päevad pöörduvad suurte sammudega sügisesse. 24. augustil on eesti rahvakalendris pärtlipäev, mida vanarahvas pidas esimeseks sügispäevaks, mil loodus viskas vette juba kolmanda külmakivi. Kas tõesti juba sügis? Valelik ilmataat Õues sajab lund Lume all peidus on jää Tormist kõneleb tuul Ja oksad murdunud puul Pilve tagant tuleb päike Aga läheneb hoopis äike Tegelikult ilmataat valetas Ja külma eemale peletas

Kas käod magavad ka talvel? Ainult Une-Mati palvel.

Torm Evelin Leerima 7.b kl Taive Kivisild 7.a kl Vesi vuliseb Tema möliseb Kell tiriseb Kõht koriseb

Stiina-Riin Saar 7.a kl Elas kord väikene kummitus, tal jalas olid sinised kummikud. Käis õhtuti ringi see paharet, ta pidudel morsiks muutis vett. Ta tegi veel palju tempe, ei keegi sallinud ta vempe.

Möllab laine, ulub tuul värisema kipub huul. Kes oleks osand arvata, et torm see lõhub armuta. Vesi juba põlvist saadik memme toas nii rääkis Raadik. Puuriitki ammu läinud, keegi pole autot näinud. Ei tee peal enam sõita saa, tuulest viidud asfalt ka. Läbi tormi kuulen mats alla sadand mände kaks. Ulub tuul ja möllab laine, kõigil hirmust pead on kained.


22

Mari-Liis Vaher 6. kl

Ann-Amy Vene 6.kl

Eile nägin ma Eestimaad, nägin niitusid, orgusid, heinamaad. Veel nägin ma metsi ja talusid ja Eesti metsade karusid.

Täna nägin Eestimaad: taevas pilvi sinavaid, vahutavaid laineharju, merel kajakate karju.

Eile nägin ma Eestimaad, nägin Kihnut, Ruhnut, Muhumaad. Veel nägin Hiiu ja Vormsi saart, saartest suurim on Saaremaa.

Täna nägin Eestimaad: kõrgeid mände mühamas, rähni tüvel toksimas, jänku jälgi lumel maas.

Eile nägin ma Eestimaad, nägin merd ja mandrimaad. Veel nägin Tartu- ja Pärnumaad ning tibatillukest Tõstamaad.

Täna nägin Eestimaad: põlluvälju lagedaid, kadakasi karjamaid, akna taga tihaseid.

Eile nägin ma Eestimaad, nägin Eesti rahvuslindu ka. Veel nägin kõrgel lehvimas sinimustvalget lippu ma.

Vaene on see Eestimaa, pole rikkust jagada, aga mulle kallis ta, sest see on mu kodumaa.

Ann-Amy Vene 6. kl Eile nägin Eestimaad, mis Norrast kagu poole jääb. Meil lõunapiiriks Lätimaa, kuhu läbi Ikla saab. Eile nägin Eestimaad, Kehrat ja ka Kullamaad. Käisin Mustveel, Kallastel, peatusin ma Munamäel. Eile nägin Eestimaad: Haanja kupleid kohevaid, kauneid järvi sinavaidilus maa see Eestimaa!

Stiina-Riin Saar 7.a klass


23

Tormiga Kihnus

Kulutules hävib loodus

Gerdo Karotam 7.b kl

Frieda Kriisa 7.a kl

Käisin isaga Kihnus. Tema ehitas seal teid ja minul oli kodus igav. Sellepärast läksingi temaga kaasa. Isa ja tema töökaaslased töötasid masinatega ja parandasid teid. Kui õhtu kätte jõudis, siis lubati järgmiseks päevaks tormi. Kella seitsme paiku õhtul, kui hakkasime oma öökorteri poole sõitma, ei olnud veel midagi tunda. Korteris kuulsime, kuidas tuul tõusis. Me ei teinud sellest eriti välja ja hakkasime süüa valmistama. Kella kümne paiku arvasid mehed, et peaks magama minema. Tuul läks järjest valjemaks, aga me ei teinud sellest välja. Käis igavene suur kolin ja terve majakatus oli maha lennanud! Maja oli sama suur kui minu kodu Tõstamaal. Panime ruttu riidesse ja läksime välja, kuna kartsime, et maja läheb põlema. Õnneks seda ei juhtunud ja me julgesime tuppa tagasi minna. Järgmisel päeval nägime, mis tuul oli majaga teinud. Katus oli nagu sein, isegi korstnaid polnud püsti. Katuse alla jäi üks BMW ja kaks Kihnu rahva mootorratast. Tuul oli vali, aga praamid ikka sõitsid. Järsku puhkes torm suure jõuga just siis, kui oli aeg praami peale minna. Kapten käskis kõigil küljelt oma kohtadele minna ja ta ei võtnud ühtegi autot peale. Kui olime sadamast lahkunud, läks tuul järjest tugevamaks. Laine oli nii kõrge, et pritsis kõvasti laevalaele ja niimoodi tervelt kaks ja pool tundi. Kui me Pärnusse jõudsime, võis asja rahulikumalt võtta. Vend viis meid Pärnust koju. Kodus oli hea soe olla ja ma mõtlesin, et ei lähe enam niipea Kihnu.

Kulutuli - kiiresti leviv, katastroofiliste tagajärgedega põleng. See mõiste on paljudele tundmatu. Kevadel põletatakse ikka kuivanud karjamaid, kuid tagajärgede eest ei vastuta keegi. Kulutuli on etteaimamatu ning sellega tuleb ettevaatlik olla. Seoses sellega tuleb mulle meelde, kuidas perega kuivanud heina põletasime. Oli päiksesepaisteline kevadhommik, puuladvad liikusid vaid kergelt ning me arvasime, et just see päev on sobilik vana kulu põletamiseks. Minu tädi ja ema tõid rehad, et tuld kontrolli all hoida. Onu pani tikud valmis, määras tuulesuuna ning võisime alustada. Esmalt põletasime vanast prahist ja kulust tiigi ümbruse, valvates hoolega tuld. Kuid, nagu öeldakse, kulutuli on ettearvamatu ning samuti ka kevadtuuled. Ootamatult muutus kulutuli kõrgemaks ja tuule suurenedes haaras tuli enda alla järjest suurema maa-ala. Jooksime kiiresti ühest karjamaa otsast teise, muudkui kustutades. Väikesed kevadised tuuleiilid andsid jõudu juurde niigi suurele tulemöllule. Õnnetuseks juhtusid karjamaal mõned kenad männid olema. See vaatepilt oli kohutav. Mitmed aastad kasvanud männipuud põlesid praksudes sekunditega koledateks puurootsudeks. Hakkasime mõistma, et meil oleks vaja abiväge kutsuda. Kutsusime välja kohaliku päästeameti tuletõrjujad, kes saabusid kümne minutiga. Südamel hakkas kergem, kui nägime leekides männipuude vahelt punaseid tuletõrjeautosid. Päästetöötajad asusid kiiresti tuld kustutama. Esimesena kohale jõudnud tuletõrjuja jooksis läbi tule ja hakkas tuld materdama, päästes sellega kasvavat, noort metsa. Ligi kahekümne minutiga oli suurem töö tehtud ning vaid üksikutes kohtades suitsesid mustad rohututid. Tagajärjed olid aga kohutavad: terve maa oli süsimust, nagu oleks see mahajäetud üksildane põld, kõik meie ilusad männid olid põlenud. Tulemöllus olid kaotanud elu kõik väikesed putukad. Mõistsime pärast tulekahju, kui rumalalt ja mõtlematult olime käitunud. Peale seda juhtumit pole me kunagi kulu põletanud. Mis tehtud, see tehtud. Vigadest õpitakse ning loodan, et ka sina oled nüüd pisut targem.

Ave Mägi 10. klass


24

Kevade ootel

Kevad

Ave Mägi 10. kl

Ann-Amy Vene 6. kl

Vaatan õue ja lumi sulab, päike jäält vastu kumab. Mõtlen, kas kevad juba ei tule.. kes teab, millal ta tuleb..?

Kuula, kevad jälle käes, linnud laulvad kõigest väest. Kägu hõiskab metsa all, pesaplaani pole tal.

Varsti kadunud on lumi, siis öödel on magus uni. Puud kõik jooksevad mahla, mis pole üldsegi paha.

Pääsupere sagib õuel, teevad pesa räästa all. Lõoke lõõrib kõrgel taevastemalgi on kevad põues.

Mis imet küll öösel tehtinäen taimedel uusi lehti. Nüüd kindel on vistvarsti kevad käes …

Ülased, sinililled, tulbid oodanud on terve talve, millal tulla mullast välja, näha

Siim Selge 8. klass


MUUSIKA

Mari Vahter 11. klass

MINA JA MAAILM Kujutle nüüd, et oled üks lind, üks lind, kel vaba peab olema hing. Ja kujutle nüüd, et puuri ei ole. Ja kujutle veel- ning oledki vaba. Andres Tölp


26

Kujutlev kodanik Andres Tölp 11. kl Kujutle nüüd, et oled vaid osa, üks osa, mis käima lükkab teist osa. Kujutle nüüd, et sa pole nii suur, vaid üks väikene osa, mil ümber on puur. Kujutle nüüd, et oled üks pind, üks väikene pind, kel olemas ka hind. Ja kujutle nüüd, et neid pinde on veel ning olete osad kõik ringluse sees. Kujutle nüüd, et oled üks lind, üks lind, kel vaba peab olema hing. Ja kujutle nüüd, et puuri ei ole. Ja kujutle veel- ning oledki vaba.

Isamaalisus enne ja nüüd Alar Karjel 12. kl Sõna "isamaalisus" kutsub erinevates inimestes esile erinevaid tundeid, mis on tingitud nii vanusest, rahvusest kui ka riigist, kus elatakse. Isamaalisus on eelkõige armastus oma kodumaa vastu, mis väljendub nii ühiskonna kui ka üksikisikute käitumises. Patriotismiks võib pidada ka seda, kui inimene on aus ja siiras ning maksab korralikult oma makse, sest see on kui austusavaldus oma riigile ehk siis isamaaline mõtlemine. Isamaalisus väljendub ka kõige väiksemates detailides nagu armastus oma maa vastu, usk poliitikutesse, ilu nägemine meie mustas mullas ja suurtes rohelistes metsades. Kui rääkida isamaalisusest enne, nüüd ja tulevikus, siis siin tekib kindlasti inimeste vahel vastakaid arvamusi. Võrreldes vanemate ja nooremate suhtumist isamaasse, on arvamused aastatega tublisti muutunud, eriti viimasel ajal. Langenud on nii moraal kui ka eetika, langenud on ka noorsoo patriotism: ei tunta huvi isegi päevakajaliste poliitikasündmuste vastu. Aastaid tagasi oli isamaalisus kindlasti tugevam kui praegu, sest võõrvõimu all unistati salamisi omariiklusest. Eriti hästi ilmnes see Eesti Vabadussõjas, kui kuulutati välja üldmobilisatsioon ja mehed läksid vabatahtlikult sõtta, et võidelda riik vabaks. Samuti haarasid relvad koolipoisid, mehehakatised, kes ei osanud veel midagi kartagi ning marssisid täismeestega õlg õla kõrval rindele. Sellest räägib ka Albert Kivikase romaan "Nimed marmortahvlil", kus on tabavalt kujutatud tolleaegset mõttemaailma ja eestlaste vaprust. Lõpuks võideldi kätte vaba Eesti ja hakati edendama oma majandust ning kultuuri. Võib-olla oli see just isamaa-armastus, mis aitas võita suurt Vene väge ja panna aluse omariiklusele.

Vabad olime kuni Teise maailmasõjani, mille lõppedes langesime taas Venemaa võimu alla. See oli pikk ja kole aeg, mis pärsis riigi arengut ning kultuuri. Kuid esivanemad ei andnud alla. 80-ndate lõpul lõi taas välja tahe olla vabad. Korraldati öölaulupidusid (oli nn "laulev revolutsioon") ja Balti kett koos Läti ning Leeduga. Suudeti taastada iseseisvus, ilma et oleks valatud ühtegi piiska verd. Need sündmused näitavad väga hästi meie rahva isamaa-armastust, sest kuigi oli ka tagasilööke, ei antud alla, vaid võideldi edasi oma eesmärkide nimel. Nüüd on paljugi muutunud. Tänapäeva noortel pole enam sellist tugevat isamaatunnetust. Üks põhjusi, millest see võib tingitud olla, on ehk kuulumine Euroopa Liitu: me võime väga lihtsalt minna elama mõnda teise riiki. Teisalt võib tuleneda sellest, et noorem generatsioon on olnud alati vaba ega oska hinnata vabadust, mille esiisad kätte võitlesid. Ma kahtlen ka selles, kas praegu oleks nii palju mehi rindele minemas kui Vabadussõjas või jookseks nagu penid, saba jalge vahel, metsa. Arvan, et suuremat osa mängib ikkagi ühtne Euroopa, sest piirid on lahti ja rahvused segunemas ning kodumaa tähendus hakkab hääbuma. On olemas ka neid inimesi, kes peavad end ainult eurooplasteks, nagu oleks see mõni rahvus, ja mis isamaalisusest me siis enam rääkida saame. Aeg näitab selgelt, et isamaalisus väheneb. Mis veel hullem: inimesed ei oska isegi oma prioriteete paika panna. Võrreldes esimese vabariigi ajaga on eestlus ja kodumaa-armastus tunduvalt vähenenud. Miks muidu lähevad paljud noored välismaale tööle või õppima? Eriti hull ongi olukord noorte hulgas ja see teeb meele kurvaks, sest tänased noored on homne tulevik. Neile võiks vanaisad rääkida elukogemustest, pidada isamaalisi loenguid, et ärgitada austust isamaa vastu - ehk aitab. Tuleb loota, et kestaks meie riik, rahvas ja armastus oma maa vastu. Minu nägemuse järgi on tulevikus kaks teed. Esimene oleks see, et leitakse endas üles patriotism, kuna meid, eestlasi, on vähe ja olles põline talurahvas, oskame hinnata oma maad. Teiseks võib isamaalisus üldse kaduda, sest Euroopa Liidu sisese rahvarändega võime teiste rahvustega nii väga seguneda, et lõpuks ei tea keegi, kes on kes. Viimasel ajal räägitakse üha enam Euroopa Ühendriikidest. Kui see saab tõeks, siis on üsna kindel, et tekib uus rahvus - eurooplased. See aga ei tähenda sugugi seda, et isamaalisus peaks kaduma - on lihtsalt uus riik, mida teenida ja mille eest võidelda.


R端nno Roosiorg 5. klass


28

25 aasta pärast

Mina 15 aasta pärast

Alar Karjel 10. kl 2003

Katrin Kivisild 10. kl 2003

Aastad läevad lennates, neid tagasi ei saa. Üle eland elupõua, pea püsti sammun taas. Möödunud aastaid 42, elu on mul heal järjel, kuid kõht läeb paksemaks, juuksed veidi hõredamaks. Tahaks olla veel kord vaba, vaba nagu kunagi. Kuid soov ei vist täide lähe ja sammud viivad edasi. Noorust tahaks tagasi, kuid loodus nõuab muud. Eestlust kandes edasi mul pere ilus, suur.

Siis ma olen 31aastane. Mul peaks olema 3 last ja mõnus amet. Tahaksin saada kokk-kondiitriks või raamatupidajaks. Minu maja asuks mere ääres ja see peaks olema kahekorruseline ning kivist. Maja ümber oleks hästi palju lilli ja kena aed. Aias peaks kasvama palju punaseid lilli, eriti pojenge. Hoov peaks olema suur, kuna siis on rohkem ruumi. Igaühel peaks majas olema oma tuba. Toad peaksid olema suured, sest siis, kui tuleb tuju toas asju ümber tõsta, saab seda teha. Tahaksin omale autot, mis oleks musta värvi ja seest hästi mugav, see, mis mootor seal peal on, ei huvita mind - peaasi, et sõidaks. Oma sünnipäevadele kutsuksin natukene rahvast põhiliselt tuttavaid ja ka sugulasi. Mul peaks ka olema mees, kellel oleks amet, mis talle meeldib, et ta sellest ära ei tüdineks. Palk peaks kah hea olema. Majas peaks ka olema kass ja koer. Nad oleks hästi karvased ja pehmed. Õhtuti käiksin mere ääres, vaataksin merd ja oleksin niisama. Oleks tore, kui see kõik täide läheks!

Lapsed suurim vara, ja noorus kaob käest. Läeb aeg ja piirab tara mind kord kaunil kalmumäel.

Mina 25 aasta pärast

Mina 25 aasta pärast

Reigo Mändla 10. kl 2003

Daana Veeäär 10. kl 2003

Ma olen siis juba vana mees, pole enam sõiduvees. Pidudel käin haruharva, Lõua alt siis ajan karva.

25 aasta pärast, pika, pika aja pärast, olen mina vana mutt see üsna normaalne jutt! Mida ma siis teen? Oma kodus saia teen! Mul on lapsed ka, koerad, kassid ikka ka! Aga meeski peab mul olema, peab olema üsna hea! Lapsedki on juba suured, neil siis on omad mured. Nad oleksid mul väga tragid, särasilmsed, abivalmid. Oh, minu oma kodu, see päris-päris MINU kodu! Talvel on seal väga soe, suvel täpselt nii kui vaja. Ta hästi hubane ja kena. Kus ma elan maal või linnas? Elan mere ääres, mis hinnas! Töökoht see mul oleks linnas, sinna autoga saan minna.

Töötan, rassin mehemoodi, õhtul heidan vaikselt voodi. Naine rahul pole millegagi, laseb ringi juba kellegagi. Hommikuti tittedega läen kooli, mõlemad nad omamoodi. Miks on nad rumalad kui toolileenid? Vist tõesti süüdi ses on isa geenid. Mul on nõme autoront, naine see on täitsa tont. Elan kuskil paneelmajas. Mis mul eluks veel on vaja?


29

Ma ei suuda leppida ... Merilin Mitt 9. kl Ei möödu tundi, mil ma ei mõtleks meeletule raiskamisele, milles osalen inimkonna liikmena. Ostukäruga kaubanduskeskuse lihalettide vahel manööverdades tekib õud: koju suunduvad kontorirotid, kes just täna töötasid välja uue tarbetu voldiku, valivad pärast tulusat tööpäeva endale sadade tapetud põrsaste seast maitsvaimat õhtusööki. Ma ei suuda leppida sääraste nähtuste paratamatusega! Tunneme uhkust Eesti kauni ja puutumatu looduse üle. Tegelikult jahmatas mind mu esimene lennureis: kõikjal laiusid võsastuvad põllulapid ja inimasulad. Inimkond on haaranud kontrolli kõige võimaliku üle. Piiratakse metsloomade arvukust, kuigi see peaks olema loodusliku valiku ülesanne. Samas hoiame elus viletsaid liigikaaslasi. Ehk oli eelmine lause liialt karm, kuid inimkond on lakanud elamast liiki tugevdavate loodusseaduste järgi. Maal üles kasvades ja hobustega tegeledes olen mõistnud, et vaid loodus rahustab hinge selles materialistlikus ühiskonnas. Ürgne kutse tõmbab käsi mulda ja varbaid kraavivette. Metsateel joostes kosutab värske õhk enesetunnet seniks, kuni jõuan prügikotte täis kurvi või sihile, mida ääristab rüüstatud lageraiemaastik. Õhk muutub raskeks ning ma ei mõista, kuidas on saanud kujuneda olukord, mil nii nõrgal liigil nagu inimene on võimsast loodusest kahju. Lastesse peab süstima armastust naturaalse vastu, paraku liiguvad eriti linnanoored keskkonnas, kus reklaam õhutab sööma kiirtoitu ja pidevalt muutuv mood vahetama garderoobi. Kui käin pisipõnne poniga sõidutamas, kipuvad just väikesed linnakliendid ükskõikselt mööda jooksma, arutades uue telekamängu üle. Tihti lisatakse hobusele pilku heites vaid kommentaariks: „Vuih, see ju haiseb!" Olen väsinud vaid kommipaberite korjamisest, maailma tuleks radikaalselt muuta. Inimloomusele iseloomulik omakasupüüdlik käitumine on käivitanud kiiret lahendust nõudvad protsessid. On arvamusi, mille kohaselt inimmõju loodusele ei mängi suurt rolli ja loodus ise kohaneb muutuva keskkonnaga. Evolutsioon on aga liialt aeglane, et tehisliku tempoga sammu pidada. Tuleb koostada ranged planeedi keskkonnaseadused. Arenenud tehnoloogia ja raha peab suunama säästvate toodete valmistamisse. Monopoolsetel firmadel on kahjuks liialt mõjuvõimu, takistamaks reostava ettevõtluse väljavahetamist uute tehnoloogiate vastu. Mitte kellelgi ei tohiks olla õigust rikkuda planeedi tervist. Seepärast tunnen, et tulevikus võiksin ühineda roheliste liikumisega.

Lauri Sahtel 10. klass


30

Eesti ajalugu läbi inimeste Evelin Leerima 7. b kl Eestlased on ajaloo vältel olnud suurriikide lükata-tõugata: ikka on olnud sakslased, rootslased, venelased või teised võimuahned meie rahvast valitsemas või jagamas. Viimane eestlaste "omanik" oli Venemaa. Moskvast juhiti kogu NSV Liitu. Mõelge vaid: ühes linnas otsustatakse kogu poole Euroopa asju! Kuid rahval polnud ka erilist valikut: kas oled liidus või on liit sinu vastu. Selle aja kohta saame teada nii raamatutest, filmidest kui ka Nõukogude ajal elanud inimestelt. Üks mulle väga kallis inimene - vanaema - jutustas rõõmuga lugusid möödunust. Nii vanaema kui ka vanaisa on Nõukogude aja üle elanud. Nad on rääkinud, et kunagi oli aeg, mil inimesed ise ka ei teadnud, kas nad peavad olema Saksa või Vene poolel. Vanaisa oli tollal kord ühes, kord teises armees. Lõpuks pidi ta Vene poolel sõdima. Küüditamise ajal oli vanaema just esimest korda emaks saanud. Vanaisa oli siis metsavaht ja viibis perest eemal. Vanaema elas pojaga oma ema juures, kes käskiski neil vanaisa juurde minna, et äraviimisel koos olla. Õnneks sai pere elusalt ja tervelt kokku. Paljude eestlaste jaoks ei lõppenud see sugugi nii hästi. Ametnikud tungisid taludesse öösel, kui keegi ei osanud midagi halba arvata. Nad teatasid, et inimesed on maalt väljasaatmisele mõistetud ja neil on tund aega asjade pakkimiseks. Kuigi teel rongijaama lubati seda mitte teha, eraldati siiski isad peredest. Tuhanded inimesed pressiti loomavagunitesse ja saadeti Siberisse. Paljud surid pikal teel. Kohale jõudnud, saadeti pereisad vangilaagrisse, kus nad külma või nälja pärast surid või maha lasti. Vanemateta lapsed pandi Vene lastekodudesse, kus pidid unustama oma päritolu ja keele. Vaid vähestel eestlastel õnnestus pärast pikki ja ränki aastaid kodumaale naasta. Selline käitumine on väga julm ja ebaaus. Kuidas saakski väike Eesti riik suure Venemaa vastu? Selle kohta võiks öelda, et kiusaku endasuguseid! Veel on vanaema jutustanud, kuidas ta noorpõlves kolhoosipõllul tööl käis. Mina ei viitsi oma koduski väikse põllulapi peal tööd teha, rääkimata veel suurest kolhoosipõllust. Igatahes, hommikul pidi hästi varakult kontorisse minema, seal jagati tööd kätte. Kui juhtus, et hilinesid mingil põhjusel, hirmutati musta nimekirja panekuga. Kui olid mustas nimekirjas, võis juhtuda hirmsaim asi, mida tollal välja võis mõelda - ähvardas saatmine Venemaale! Töölkäigu eest sai ka väikest tasu. Pühapäevase töö eest maksti isegi topeltpalka ja see meeldis kõigile väga, sest kehva elu juures oli iga kopikas vajalik. Vanaemal oli suur pere ja seepärast pididki kõik pereliikmed oma panuse rahakotti andma. Kord saadeti vanaema üksinda linna - siga

müüma. Ta võttis naabritüdruku ka kaasa, et julgem oleks. Nii sõitsidki kaks noort tüdrukut hobusega maalt linna. Kui lõpuks kohale jõudsid, müüsid sea maha ja viisid teenitud raha koju. Kolhoosi juures oli hea see, et toimusid "tantsupeod". Need sarnanesid väga tänapäeva noorte pidudega. Seal sai kõvasti süüa, juua, tantsida ja nagu vanaema ütles: "Igasugu hulle tükke teha!". Aga ikka räägivad vanemad inimesed, et pidutseda ei ole kombekas ja nemad küll omal ajal nii ei teinud... Kui ma vanaema käest olin lood kätte saanud, pöördusin vanaisa poole, lootuses, et ka tema oskab mulle midagi huvitavat pajatada. Ja nii ta rääkiski... Algul valvas ta Saksa armee ridades Pirital, et Vene väed sisse ei tungiks. Kui oht oli möödas, joosti mööda metsi koju, vahetati riided ja puhati natuke. Kuid seda lõbu ei jätkunud kauaks, sest varsti kutsuti nad tagasi. Sedakorda Vene armeesse. Vene sõjaväes oli ta 1944. aasta sügisest 1948. aasta kevadeni. See oli päris pikk aeg. Vanaisa rääkis ka, et ta oli mingi asja pärast lühikest aega kartsas istunud (koos teiste oma piirkonna meestega), kuid ma ei saanud päris täpselt aru, mille eest. Hiljem elas ta väheke rahulikumat elu - oli päris pikka aega metsavaht. Selle eluetapi kohta ei osanud ta midagi põnevat jutustada. Sain Viivi Luige raamatust "Ajaloo ilu" pildi Nõukogude ajast. Täiendasin seda oma lähedaste mälestustega. Loetu ja kuuldu äratas minus mitmeid küsimusi. Kas ajalugu võib korduda? Kas Eesti tegi Euroopa Liiduga ühinedes õige otsuse? Aga kui see on lihtsalt trikk ja suured riigid tahavad meie üle jälle võimust võtta? Mõnes mõttes on hea, et me tulevikku ette ei tea, sest muidu võib-olla ei julgekski elada.


Ela vastavalt oma vajadustele, mitte võimalustele Janno Palits 12. kl Me elame kapitalistlikus ühiskonnas, kus esiplaanil on raha ja tahaplaanile on jäänud kõige tähtsam: pere, kodu ja sõbrad. Tänapäeva kiirelt arenevas ühiskonnas on raha ja majanduslik seis need, mis määravad inimese saatuse. Oma tuleviku kujundab igaüks ise, kuid väärtushinnangud kujunevad keskkonnas, milles elatakse. Kes meist ei tahaks olla rikas ja kuulus ning elada nii, et ei peaks teistest sõltuma. Paraku peavad paljud meist elama vastavalt oma võimalustele, mitte vajadustele. Vaja oleks ju ilusat maja, autot, toredat perekonda ning muretut elu. Halastamatu olelusvõitlus ühiskonnakihtide vahel aga sunnib elama nii, nagu võimalik on. Vahel tekib paremaid hetki, vahel hulganisti probleeme, millega „maadlemine" võtab tohutult energiat ja muudab meid nukraks ning sunnib mossitama. Tähtis on aga selg sirgu ajada ja raskustele julgelt vastu astuda. Mõnikord avanevad võimalused paremaks tulevikuks iseenesest ning neid kasutades saame oma vajadusi rahuldada. Vajadus on ikka ja jälle raha järele, kuna levinud on arusaam, et raha on kõige tähtsam ja raha eest saab kõike. Tänapäeval ta kipub ka nii olema, on vaid vaja nimetada õige rahanumber. Veel kakskümmend aastat tagasi olid võimalused ja vajadused teised. Näiteks ei osanud keegi ette kujutada, et kunagi saab igas kodus olema internet, paljud ei teadnudki sellisest asjast. Teadmatuses hoidmiseks töötas Nõukogude ajal ka nn. „raudne eesriie", kus rahvast hoiti teadmatuses lääneriikides

31

toimuvast. Kui sa ei tea uute asjade olemasolust midagi, ei teki sul selle järel ka vajadust. Elati nii nagu võimalik: kes paremini, kes halvemini. Kadunud on vajadus pere järele. Kõik tahavad kodust ära minna parema elu otsinguile. Kadunud on aeg, mil suurt tähelepanu pöörati pere suurusele. Kunagi oli normaalne laste arv peres 5-6 last. Praegu on peredes 2, heal juhul 3 last, sest vanematel pole aega lapsi kasvatada. Ka elu on kalliks läinud ning selleks, et vastavalt vajadustele elada, tuleb vanematel kõvasti tööd rabada. Eestlane on töökas rahvas - nii räägitakse. Tegelikult ei taha eestlane olla teistele lükata-tõmmata. Parema elu nimel minnakse välismaale tööle ning paljud hülgavad seetõttu oma kodumaa. Südames igatsetakse koju tagasi, kuid välismaal on palk suurem ja vajadused saab seal paremini rahuldada. Võib-olla on vajadused need, mis aitavad meil edukaks saada. Vajadus järjest uue ja parema järele. Inimesi, kes ei taha elada vastavalt oma võimalustele, vaid vajadustele, nimetatakse ka auahneteks ja ambitsioonikateks. Tegelikult on nad inimesed, kes tahavad elada teistest sõltumata, sest nii on mugav. Kui on raha, ei ole vaja mõelda, mis saab homme, ülehomme. Kuniks raha napib, tuleb elada vastavalt võimalustele ning oma vajadused maha suruda. Seega peaksid inimesed elama vastavalt oma vajadustele, mitte võimalustele, sest suuremad vajadused sunnivad meid edasi õppima, pürgima võimalikult kõrgele, end arendama. Kui ollakse tipus, jääb aega ka sõprade, pere ja kodu jaoks.

MUUSIKA Lauri Mölder 6. klass


Mari-Liis Vaher 6. klass

KÖÖ Ann-Amy Vene 6. klass

GIVILJA GEOME ETRIA


Janett Birk 8. klass

Mariia Kalbach 6. klass

Signe Heindla 6. klass


Merle Juurik 5. klass


35

Eestlane ja meri Daana Veeäär 12. kl Eesti asub Läänemere kaldal ning see on tähtis meie, eestlaste elus juba ammustest aegadest. Meri on rannikualade elanikele elatusallikaks, aga ka tähtsaks ühendusteeks välisriikidega. Elan mere ääres ja olen pärit kalurite suguvõsast ning tean hästi, kui tähtis on meri. Muistsed rannikueestlased austasid merd, sest see oli nende ainuke elatusallikas. Merejumalale tehti ohverdusi, et saaki oleks, ning jälgiti hoolega ilma, et olla kindel, kas võib merele minna või mitte. Elu kalurikülas oli raske, terve pere andis oma panuse. Isad ja vanaisad käisid merel, naised ning lapsed aitasid paate tühjendada. Saaki oli piisavalt, kaluripered elasid hästi ning olid tunnustatud ja neid austati. Tänapäeval on aga vastupidi. Ei tunta enam austust mere vastu ning kaluriamet pole nii tähtis. Vaid üksikud väikesed kalurikülad on säilinud endistena. Vaid mõnede väikeste eesti saarte, nagu Manija, Kihnu ja Ruhnu elanike seas on noori, kes tahavad saada kalureiks, et jätkata traditsioone. Kuid miks pole enam meri tähtis elatusallikas? Kuhu on kadunud kalurid? Nendele küsimustele on lihtne vastata. Mereäärne rahvas on kolinud ära linnadesse ning noored püüavad elus rohkem saavutada, neid ei meelita kalurite väike sissetulek, mis pealegi sõltub sageli õnnest. Ka minu vanaisa, mitmenda põlve kalur, loobus merelkäimisest, sest saaki jäi üha vähemaks ning üksikutel kaluritel on

järjest raskem saada piisavat tasu. Tänapäeval on kasulikum käia merel kalal vaid oma pere jaoks. Mõne pere põhitoit ongi kala. Mitte ainult kalapüük pole see, mis ühendab eestlasi merega. Paljude jaoks on see ka tähtis vaimujõu allikas. Mere ääres käiakse lõõgastumas ning mõtteid koondamas. Meri rahustab, on suureks inspiratsiooniallikaks. Enamiku oma teostest on Juhan Smuul kirjutanud mere ja kalapüügi teemal. Palju on maalitud merd, nii rahulikuna kui ka mäslevana. Merel on loomeinimeste jaoks suur tähtsus. Meri pole mitte ainult tähtis elatus- või inspiratsiooniallikas, vaid ka oluline ühendustee riikide vahel. Eestlastele on Läänemeri olnud juba ammu tähtsaks kaubavahetus- ning põgenemisteeks. Suur osa kultuuritegelasi ja poliitikuid põgenes paatidel lääneriikidesse, et pääseda nõukogudeaegsest tagakiusamisest ning küüditamisest. Meri oli nende jaoks ainuke võimalik pääsetee. Juhul, kui nad poleks saanud niiviisi põgeneda, siis kodumaale jäädes oleks neid oodanud surm. Nemad, kes põgenesid, aitasid hiljem Eesti vabastada. Eestile ja meie rahvale on meri tähtis, sest me saame söögiks kala, oleme ühenduses teiste riikidega ning puhkame mere ääres. Meile, eestlastele, on asukoht Läänemere kaldal oluline. Võime uhked olla, et oleme mereäärne riik. Iga eestlase südames on olemas koht merele ning sellega seonduvatele mälestustele.

Malle Seppor 9. klass


36

Rikkaks saab kahel viisil - rohkem teenides või vähem kulutades Reigo Mändla 12. kl Kes meist ei unistaks rikastumisest? Läbi aegade on inimesi huvitanud mammona kogumine ja rikkaks saamine. Varakas olla on hea - ei pea mõtlema, mida sa võid endale osta ja mida ei või, lihtsalt ostad. Raha annab ka palju mõjuvõimu, kuna raha eest saab peaaegu kõike osta, isegi inimesi. Ilma rahata ei suuda tänapäeval keegi ära elada. Raha on vaja, et ennast elus hoida: osta toitu, riideid, omada eluaset. On neid inimesi, kes saavad endale lubada kõike täisväärtuslikuks eluks - ei pea muretsema toiduarve ega peavarju eest, kulutamiseks on raha piisavalt. Nad võivad elada vastavalt oma vajadustele. On aga ka teine rühm inimesi, need kes elavad ainult toetusrahast või saavad vaid miinimumpalka. Nemad ei saa endale lubada kõike, mida soovivad. Neil tuleb elada vastavalt oma võimalustele. Kuid loomulikult unistab enamik inimesi suuremast palgast ja rikastumisest. Rikkaks võib saada kahel viisil - kas rohkem teenides või vähem kulutades. Kõige tulemuslikum on kindlasti nende kahe võimaluse kooseksisteerimine. Pelgalt oma kulude kärpimisega rikkaks ei saa. Kui inimene elatub abirahast, mis on ligikaudu 500 krooni, siis sealt ei jää mingigi säästmisenipiga raha üle, et sellega oma mammonat kasvatada. Hea on, kui selle rahaga üldse ennast elus jõuab hoida, sest 500 krooni tänapäevases Eesti ühiskonnas on väga väike raha. Kõige raskem on aga siis, kui inimene haigestub: arstiabi ja rohud on nii kallid, et säästmisest ja rikkusest ei maksa unistadagi. Samuti ei ole midagi säästa inimestel, kes teenivad miinimumpalka või sellest veidikene rohkem. Kulude kärpimisega rikkaks ei saa, aga ennast elus hoida aitab see küll. Olen kohanud nii mõndagi inimest, kes elatuvad praktiliselt abirahadest või siis saavad lisaks ka erinevaid invaliidsustoetusi. Selle rahaga peaks kuu aega ära elama küll. Kuid nendega juhtub nagu paljude teistegagi: kohe palgapäeval raiskavad nad juba poole oma abirahast. Ja kui pool abirahast on raisatud juba esimestel tundidel, siis on kuu lõpuks ikkagi raha otsas. Kõige kurvem on aga see, et nad

ostavad selliseid asju, mida tegelikult eriti vajagi ei lähe. Näiteks ostetakse komme nii palju, et hiljem on süda paha. Kõige suurem probleem ongi, et inimesed ei oska ennast majandada, kulud on suuremad kui tulud. Kuid veidi paremaks rikastumise viisiks on rohkem teenimine. Mida rohkem sa teenid, seda rohkem raha kätte jääb - see on loogiline. Tihti juhtub aga nii, et mida enam sa teenid, seda enam sa ka kulutad. Kahju on vaadata inimesi, kes on kõrgelt tasustatud ja ikkagi virisevad, et palk on väike ja nad ei elata ennast ära. Selliseks näiteks on isegi mõned Riigikogu liikmed. On väga kahetsusväärne, et riigikogulased, kes teenivad mitmekordse keskmise palga, tahavad seda suurendada mingite bensiinitšekkide ja söögiarvetega. Teine probleem, mis suurema kasumi teenimisega tekib, on ületunnid. Et rohkem teenida, peab inimene ka rohkem tööd tegema. Kõigile on ju teada eestlaste töölembus, ületundide poolest jääme küll alla Ameerika Ühendriikidele, kuid liiga palju on neid siiski. Liigsest töötamisest tekib inimestel stress ja südamehäired, võib tekkida infarkt. Infarkti tagajärjel surnute arvu poolest on Eesti maailmas üks juhtivamaid riike. Samas põhjustab liigne töötamine, et ennast vaesusest välja rabeleda, enesetappe. Inimesed ei suuda tihti täita neile pandud kohustusi ja elavad pidevas masenduses. Stress, masendus, ületöötamine, hirm oma tuleviku pärast - kõik see põhjustab enesetappe. Endalt elu võtnute poolest on Eesti maailmas teisel kohal, eespool on vaid Venemaa. Kindlat, kiiret ja tulemuslikku rikastumise valemit ei ole veel leiutatud, kui siis ehk petmise teel rikastumine. Legaalselt võib oma elatisraha vaid suurendada enam töötades ja vähem kulutades. Samas aga ei tohi seada endale elueesmärgiks rikkaks saamist, et selle nimel ennast "lolliks" töötada. Loomulikult peaksid inimesed, kellel võimalik, rohkem säästma. Seda selleks, et oma tulevikku kindlustada ja heaolu tagada, et mitte elada pidevas hirmus homse ees.

Kersti Merimaa 9. klass


VAADE TULEVIKKU Kristel J端rgens 11. klass

EUROOPASSE!

Kuid n端端d Euroopas meil uksed on valla ning reisida saame, kuhu iganes tahame. Marie Kriisa


Kristiina Reinfeldt 8. klass


39

EL

Reisisihiks on Euroopa

Janno Palits 12. kl

Liisu Aava 9. kl

End liiduga sai seotud mais, pea aasta möödas sellest. Hulk võõraid on meil külas käindeks näis, kes parem kellest.

Reisimine on noortele ikka meeldinud ja miks mitte alustada teekonda Euroopast? Tegelikult peaks inimesed kõigepealt ikka tundma oma kodumaad ja alles siis seadma kaugemaid sihte käi enne ära Nuustakul ja mine alles siis Pariisi! Euroopa, mis peaks meilegi kodumaana kallis olema, on kindlasti sama huvitav kui eksootilised soojad paigad. Minu arust on see tegelikult lausa ime, et meie väike Eesti siiski Euroopa Liitu astus, sest päris paljud inimesed olid selle vastu. Suur osa poolthääletajatest olid kindlasti noored, kes tahaksid minna Euroopasse õppima, sest on selge, et Eestist ei saa igal alal vajalikku haridust. Euroopas reisimiseks on väga head tingimused, kui valid endale piisavalt hea bussi- või lennufirma. Maailma võib avastada ka turismireisidel, kui bürood hoolitsevad kogu reisikorralduse eest ja ise võid ainult uusi muljeid nautida. Omapead minnes on väga oluline, et valiksid õige transpordivahendi. Lennukiga on küll mugav riigist riiki liikuda ja vahepeal kusagil kauem peatuda, kuid võib juhtuda, et lennukit vahetades kaob teie pagas. See pole sugugi meeldiv. Minuga juhtus nii, kui käisin Saksamaal. Läksime Eestist lennukile ja Soomes pidime ümber istuma. Kui Saksamaale jõudsime, tuli välja, et meie pagas oli Soome jäänud. Õnneks saime oma kotid järgmise päeva pärastlõunal kätte. Kui valite reisimiseks bussi, siis vaadake, et ei peaks öösel bussis magama - see on väga väsitav ja ebameeldiv. Kui mul oleks valida, kas magamata öö bussis või risk, et mu pagas vahepeal teise riiki jääb, valiksin teise variandi, sest loodetavasti oli meie juhtum erand. Euroopa-reisid on vapustavalt huvitavad ja laienenud maailmas liidu liikmetele väga vajalikud. Ei tasuks Nuustaku kõrval unustada ka romantilist Pariisi!

Me märtsikuise traditsiooni osta suhkrut liit rikkus. Nüüd Eesti riigil avada tuleb rahakoti lukku. Mis kasu suhkru ostmisest? Justkui muud ei söökski? Võib teed ju juua suhkrutaeks ole asi seegi. Kuid pohlamoosi keetmine on eesti rahval kombeks, et seda jätkuks jõuludeks, et jätkuks veidi homseks. Nüüd vähemasti igal mehel võimalus on minna Euroopa Liitu reisima, veel rohkem naisi tahetakse sinna. Ei liidu maades ole vaja piiri peal sul passida. Näitad passi. "Lähed tööle?" "Jah, teise riiki rassima." Pea taskus passid punased - nagu liidus ikka. Neid eelmisi mäletavad, kes jõudnud pensioniikka.

Merike Juurik 9. klass


40

Mida tähendab EL minu jaoks?

Tööl Euroopas

Tiina Kingsep 9. kl

Renate Männamäe 9. kl

Kui küsitaks, miks EL üldse loodi, siis mina vastaks nii: inimesed saavad areneda ja maailma näha ning endale hea töökoha hankida. Miks on MULLE Euroopa Liitu vaja? Mind jätab see kõik tegelikult absoluutselt külmaks! Tunnen, et saaksin ka ilma selle liiduta. Kui ütleksin seda mõnele targemale inimesele, hakkaks ta seda väidet ümber lükkama. Kuna olen tavaline maatüdruk, harjunud lehmasõnniku ja vähese rahaga, siis tõesti ei saa ma sellest kõigest aru. Siiamaani olen tulnud kõigega toime, kuigi vahel on ka meeleheide murdma hakanud. Selleks aga, et toime tulla, ei ole minul vaja Euroopa Liitu, vaid mõistust, jõudu ning lähedaste inimeste tuge. Praegu olen alles ehk liiga noor ja vanemad inimesed naeraksid mind välja, aga nii ma tunnen ja arvan. Kui aus olla, siis minu jaoks on Euroopa Liit naljategemise koht, kus mõeldakse välja igasugu totakaid seadusi ja antakse sellisteks asjadeks, mis on täiesti mõttetud, riigile raha. Euroopa Liit "sakib"!

Eesti kuulub arenenud riikide hulka, kuid võrreldes Saksamaa või Norraga on siinne elu palju mahajäänum. Väga suured on sissetulekute vahed eri elanikkonna kihtidel: on hulk väga vaeseid ja väike protsent ülirikkaid. Keskmise sissetulekuga inimesi on aga suhteliselt vähe. Arenenud Euroopas on aga just nende osakaal suur. Eesti hinnad on Euroopa tasemel, kuid palgad veel väga kaugel. Samuti on toetused ja pensionid väikesed. Vaesuse põhjuseks võib olla maavarade vähesus ja eksporditava kauba hulk. Tegelikult asub Eesti ju soodsas kohas Venemaa ja arenenud Euroopa vahel. Samuti on ihaldusväärne Läänemere-äärne positsioon. Küllap on meie mahajäämuse põhjuseks mitukümmend aastat Nõukogude Liidus. Ülikooli lõpetavad noored otsustavad üha enam asuda tööle välismaale. Põhjuseks võivad olla paremad palgad, aga ka vajadus tõestada oma vanematele, et nemadki suudavad elus midagi korda saata. Mõnikord ei leiagi koolilõpetaja Eestis tööd. Vajatakse ainult väga häid kogemustega töötajaid, aga noored ju sellised veel pole. Keegi ei taha elada teiste, isegi mitte oma vanemate kulul. Välismaale ei lahkuta tavaliselt jäädavalt, töötatakse mõned aastad või ainult suvekuud. Väikesepalgalised lähevad sageli lisa teenima Soome. Seal võib korjata maasikaid või kurke. Alati ei oota ees pudrumäed: elutingimused on viletsad (näiteks hallitavad tekid-padjad), tööpäevad on pikad, toidud kesised. Töö juures võib sattuda kokku inimestega, kellega ei pruugi tavaelus kohtuda. Seal võib olla narkomaane, endisi prostituute, vaimselt haigeid inimesi, aga leida võib ka uusi väga meeldivaid sõpru. Pikaajalisem on lapsehoidjatöö: võib sattuda heasse perre meeldivate inimeste juurde. Eestist lahkutakse ka eluraskuste tõttu. Tean üht meest, kes põgenes võlausaldajate eest. Tagasi tulles oli ta piisavalt teeninud, maksis võlad ja elas Eestis edasi. Ta oleks ju võinud välismaale jäädagi, aga otsustas, et kodumaal on siiski parem. Sageli lahkutaksegi häda sunnil. Välismaal ei vaja ma suurt töökogemust ja kõrget haridust. Kui olen töökas ja usin, saan igal pool hakkama. Ma arvan, et on mõistlik ennast mujalgi proovile panna.

Eesti liitumine Euroopa Liiduga Karin Kiisler 9. kl Euroopa Liit on ühendus, mis peaks liitma riike ja rahvaid ning muutma paremaks meie igapäevaelu. Kas see on ka tegelikult nii? Eesti ühines eelmise aasta 1. mail Euroopa Liiduga. Paljudele oli see rõõmusõnumiks, kuid leidus ka hulk inimesi, kellele see oli täiesti vastumeelne. Minagi ei rõõmustanud. Mida liitumine siis endaga õieti kaasa tõi? Üks muutus oli võimalus reisida Euroopas ilma viisata. See on aga põhjustanud probleeme töövaldkonnas. Paljud eestlastest arstid, piloodid, bussijuhid lähevad paremat elu otsima. Peamine ja suurim põhjus peitub palgaerinevuses. Eestis on nendel ametikohtadel töötajate palk võrreldes arenenumate riikidega hulga madalam. Oma tööjõu väljaränne põhjustab ka võõrtööliste tuleku. Minu arvates on see probleem väga tõsine. Riik on püüdnud olukorda leevendada ja pisut palkasid tõstnud. Teine probleem on kindlasti hindade tõus. Palgad ei jõua sellele järele ja stabiliseerumine võtab veel nii mõnegi aasta aega. Kolmas muutus erutab mind kõige rohkem - rahavahetus. Euroga kohanemine on kindlasti üpris raske. Euroopa Liidul on ka head küljed: suhtlemisvõimalused välismaalastega on paremad, reisimine lihtsam, õppimisvõimalused laiemad, poliitiline ja majanduslik olukord paraneb... Aasta jooksul olen aru saanud, et Euroopa Liit on kasulik, eriti meile, väikerahvale, kellel üksi suures maailmas oleks väga raske hakkama saada.


41

Euroopas teed on valla

Mõru Euroopa

Madli Põltsam 11. kl

Reigo Mändla 12. kl

Paljud riigid läinud sinna, kuhu kõik tahame minna. Arenenud Euroopa Liitsealt ehk tuleb meile kiit. Euroopas paljud teed on valla, rõõmust lausa pisar kalla. Euroopa lapsed lõbusad, vanakesed kõbusad.

Meil liidus oldud peagi aasta. Kas toonud liitumine kaasa õnne või hoopis saasta? Meil europäike küll paistmas õues, kuid, kas mitte vimm ja viha ei peitu eestlaste põues?

Õppuritel õppida on hea, tarkust täis neil kõigil pea. Õppida saab mitut moodi, selleks e-kool neile loodi. Poliitikuil on mõtteid palju, endas kindlad nagu kalju. Eluolu muudavad, kui nad ainult suudavad. Kõik tahaks teha tööd, aga mitte päevad-ööd. Selleks tuleb käia koolis, mitte istuda vaid toolis. Tuleb tarkust koolist tuua, hiljem oma kodu luua. Kui sa sellest lugu pead, vanaduses mäletad vaid head.

Euroopasse Kristel Jürgens 11. kl Abi pakub Euroopa Liit, Vene võim nüüd kadunud siit. Suhted Venemaaga nõrgad kui niit, kergelt leitud Euroopa teeviit.

Kuigi Euroopa Liidu rahakott on lahti, ja kõik selle peale peavad jahti, ei ennustaks ma siiski Eestile tulevikku head, sest Euroopa Liit meile rangeid reegleid seab. Sest oleme parajad maiasmokad: suhkrut armastavad nii seeniorid kui "nokad." Vanaema moosi keeta tahab head, seepärast suhkrut kokku ostma peab. Kuid Euroopale ei meeldi maiasmokad, ning kinni käskis hoida nokad. Nüüd hiigeltrahvi nõuab ta ning Euroopat kirub pea kogu Eestimaa. Ehk tulevik meil rohkem õnne toob ja suhted liiduga paremaks loob. Siis julgelt memm võib kodus moosi vaaritada, kartmata, et Brüssel teda võiks karistada.

Ootused ja lootused Andra Vaaks 12. kl Mina, väike tüdruk, vaatasin kord taevasse. Nägin seal ma tähti, kuud, pilvi sõidutavat tuult.

Sammud sean Euroopa poole, hüvasti ütlen eesti rahvasoole. Kaasa võtan ka kompassi, piiripunktis näitan passi.

Mõtlesin siis minna eemale ma siit. Ära suurde linna, kus valitseb Euroopa Liit.

Eemal kodumaa mullast kodupaik on kallim kullast. Igatsus suureneb iga päevaga, tagasi saabun peagi laevaga.

Sinna, kus on parem elu, rohkem raha, suurem melu. Sinna kuhu kipuvad nad: bussijuhid, tohtrid ka. Nüüd me liidus juba sees, aga trahv meid ootab ees. Varsti seda maksame, kirume või palume. Kas siis rahu leiame sealt, kas vaesus kaob ilma pealt? Seda kõik me loodame, räägime ja ootame.


42

Reisisihiks Euroopa

Kiirrong Euroopasse

Marie Kriisa 10. kl

Kadri Salu 10. kl

Pühapäeva hommik, kõik sombune on. Vaatan aknast väljamis elu see on?

Ma ootan jaamas Külm on Rong tuleb Sõidan Itaaliasse Soe hakkab Lõpuks saan suurde Euroopasse Ja olengi Roomas Astun rongist välja Olen üksi keset tundmatut Olen suures Euroopas Ega tunne siin kedagi Olen üksi suures linnas Tegelikult on siin ilus Aga midagi on puudu Mulle ei meeldi siin Tahan ära koju

Kõik on nii kole, midagi teha ei ole. Saaks kaugele, sinna ära siit minna. Kuid nüüd Euroopas meil uksed on valla ning reisida saame, kuhu iganes tahame. Nii võtsin oma asjad ja valisin elu, mida proovind ka sajad, et tunda sest melu. Suur Euroopa reisisihiks sai, kus rändasin kuid ja nägin ka maid. Tee seal tundus hirmus lai. Kõik oli nii tore, kuid samas ka kole, sest koduigatsus suur piinas kui kinnine puur. Nii mõistsingi: kodu on ainuke koht, kus õnnelik elu ja puudub ka oht. Kodu nüüd kallim tundus kui eal: kõige ilusam, armsaim siin ilma peal.

Esimene kohtumine oli hirmutav Uued tutvused on alati kasuks Rohkem võimalusi ja põnevam elu On oluline leida õige tee Otsida tuleb nii kaua, kui leiad Pole oluline, mis oli enne Alustame uut elu uues ringkonnas Lihtsalt lähme ja seisame endi eest Inimesed peavad saama informeeritud Igaühel on oma õigused Tuleb teha, mis tegema peab

Teele Tinast 7. a klass


43

Reisisihiks on Brüssel

Tööl Euroopas

Mari Vahter 11. kl

Lauri Sahtel 10. kl

Tallinn, Helsingi, peatun, lähen edasi. Stockholm, ma tulen!

Olen justkui pantvang ma, tahan ära, kuid ei saa. Tahaks koju, puhkama, kuid olen tööl Euroopas ma.

Kopenhaagenist Berliini poole teel nüüd hüüan: "Ma tulen!" Läbi Saksamaa jõuan Belgiasse, olengi Brüsselis. Hüüan kõvasti: "Tervitus, Euroopa Liit!" Siis lähen tagasi.

Sõpradega kohtuma

Kodus tööl on nii hea, alati on süüa seal. Tahtsin raha, kuid ei saandnüüd olen tööl Euroopas ma. Kodus sõpru paremaid, oli keelgi ilusam. Kuid olen üksi ära ma, saanud tööd Euroopas ma. Räägiks juttu, otsiks sõpru, kuid mu keel ei luba suhtlust. Tahan koju elama, kuid olen tööl Euroopas ma.

Mari-Liis Vaher 6. kl Täna lähen ma sõpradega kohtuma. Sõidan üle Soome piiri seekord, aga mitte Iiri. Sõbrad mulle tulevad Helsingisse vastu, Rõõmsalt naerdes ütlevad: "Me suurde linna astu!" Siis me linnas shoppame, kinodes ka käime. Lustime ja trallime ning lahedad me näime. Siis me lähme sõbra koju, kust vaatab vastu kassipoju. Mõned päevad olen seal, siis ma koju jõudma pean. Kodus olla kõige parem, seal, kus ikka olin varem.

Meie Eesti Liis Heinsalu 10. kl Mis on saanud meie Eestist? Mis on sellest järel jäänud? Euroopa Liit kui kole paha võtab ära meie raha. Kuskil ripub suhkrutrahv, loomaaias külmas ahv. Vähemalt on möödas sõjad. Oma riigi hind on kõva. Venemaa eest kaitseb NATOtundub lausa uskumatu. Brüsselis me valitsejad, tunduvad kui inglikesed. Näha siiski sarved-sabad: kas me oleme veel vabad?

Daana Veeäär 12. kl

Toomas Roško 7. b klass

Suur ja uhke Euroliit viib meid ära siit, kuhu Vene okupant meie riigi oli pand. Kohe saame passid uued, punased neil kuued. Kuid ka Vene aal´ oli nii see meie maal. Varsti uus ka rahasee pole üldse paha. Pole enam Eesti Vabariik, on vaid üks Euroopa Liit.


44

Reisisihiks on Brüssel Raili Männamäe 10. kl Üha enam kogub populaarsust välismaal töötamine. Seda enam, et nüüd oleme ju Euroopa Liidus ning noored tahavad reisida, maailma näha, tutvuda teiste kultuuridega, silmaringi laiendada, keelt õppida - neid põhjuseid on veelgi; ning kuna reisimiseks raha enamasti napib, siis parim võimalus selleks on minna teistesse riikidesse tööle. Ja enamasti ongi just noored need, kes välismaale elatist teenima lähevad. Pole neil ju siin veel kindlat töökohta ega ka peret. Samuti ei taheta vanemate kulul elada ning kindlasti meelitavad ka suuremad palgad. Väga paljud Eesti noored on tunnistanud, et tahaksid mõnda aega välismaal töötada. Kui paljud neist seda tegelikult teeksid, ei oska öelda, sest tahtmisest üksi jääb väheks. Peab olema ka piisavalt pealehakkamist, et endale sobiv töökoht leida. Kuid iga aastaga soovijate arv siiski suureneb ning üha rohkem on neid, kes selle tõesti teoks teevad. Arvestades veel seda, et Eestile lubati Euroopa Liiduga ühinemisel vaba tööjõu liikumist, ei tohiks seoses tööle saamisega probleeme tekkida. Kuid kas eestlastel ikka on võimalus minna raha teenima igasse EL-i riiki? Hetkel on see võimalik vaid Rootsis, Iirimaal ja Inglismaal. Enamasti lähevad noored Euroopasse tööle pärast kooli lõpetamist, et teha õpingutesse enne kõrgkooli astumist väike paus, või ka juhul, kui ei teata veel täpselt, mida tahetakse edasi teha. Tavaliselt pakutakse neile lihttööd, sest ametit pole ju veel õpitud. Ka ajalehtedest võib lugeda kuulutusi tööpakkumistest välismaale ja enamasti otsitakse just laotöölisi, pakkijaid, koristajaid, vanadekodudesse hooldajaid, ka lapsehoidjaid, bussijuhte, kokkasid. Kuid miks just nendele ametitele? Eks ikka seepärast, et napib kohalikku tööjõudu ja selle puudus on arvatavasti tingitud madalast tasust, mida neile ametimeestele makstakse. Võrreldes Eesti palkadega, on need üsna suured, kuid kui kõrvutada vastava riigi palkadega, siis on eestlastele makstav raha suhteliselt väike, arvestades veel töö raskust ja sealset elukallidust. Võib-olla polegi Eesti probleemiks liialt väikesed palgad, sest ei pea ju eestlased maksma nii kõrgeid makse kui paljud teised EL-i liikmesriikide kodanikud, vaid hoopis see, et paljud kaubad ja teenused muutuvad iga päevaga üha kallimaks, millest juba nii mõnedki küündivad kõrgeltarenenud majandusega Euroopa riikide tasemele. Tõusnud on elukallidus ka teistes EL-i liikmesriikides ning eestlastel on võrreldes teiste liidu kodanikega kulukam reisidagi. On ju teada, et väga paljud soomlased käivad Eestis, et osta odavaid kaupu, kuid eestlastel selline võimalus peaaegu puudub. Enamikus Euroopa riikides on kõik palju kallim. Ka see õhutab tööd otsima väljaspool Eestit.

Samuti on Euroopas väga nõutud mitmed spetsialistid, keda seal napib. Seega on Eesti probleemiks ka paljude professionaalide EL-i riikidesse tööle suundumine. Nemad saavad väga head palka ning erinevalt oskus- ja lihttöölistest, kes enamasti on välismaal vaid paar kuud, suunduvad sinna pikemalt elama ning sageli enam Eestisse ei naasegi. Seega võib Eestil tekkida probleeme just vajalike spetsialistide puudumisega, kuna mujal Euroopas on neil suuremad võimalused teha karjääri ja saada suuremat palka. Eelkõige käib see arstide ja üldse meditsiinitöötajate kohta. Ka mina olen mõelnud sellele, et võiks välismaale tööle minna. Ja seda just seepärast, et tahaks suvel ise raha teenida, kuid siin on noortel raske tegevust leida. Arvan, et ka paljud teised koolinoored sooviksid suvel töötada, kuid tavaliselt pakutakse selle eest liialt väikest tasu. Seda enam, kui elatakse maal nagu mina, sest siin on ju töövõimalused veelgi väiksemad. Linnas tööl käimine või seal ajutiselt elamine poleks aga väikese palga tõttu võimalik. Seega võiks ju minna välismaale, kuigi töö on raske, annab see siiski võimaluse ise teenida, veidike ka teiste rahvaste ja kultuuridega tutvuda ning oma silmaringi laiendada. Kuid kas on see siis hea võib halb, et tahetakse minna Euroopasse tööle? Hea on juba seegi, et on võimalus minna ja soovijatel on vaja vaid veidike pealehakkamist. Nagu juba varem juttu oli, on enamik Euroopasse tööle tahtjatest noored ning see annab neile võimaluse iseseisvamaks muutuda, näha elu teistes riikides, keelt õppida ja seda praktiseerida, sest tänapäeval on keeleoskus väga oluline ning parim viis see selgeks saada, on suhtlemine. Kahjuks on ka negatiivne pool: nii mõnedki, kes lähevad välismaale tööle, jäävad sinna elama. Eestil võib tekkida tööliste puudus. Samuti ei taheta enam siin Eestis teha sama tööd väiksema palga eest jne. Vahel võivad välismaal töötamisega ka probleemid tekkida. Arvatavasti on paljud kuulnud mitmetest juhustest, kus töö tehakse ära, kuid palka selle eest ei saadagi. Seega on välismaale tööd otsides oluline jälgida, et tegemist poleks pettusega ning teid lihtsalt ära ei kasutataks. Seetõttu tuleks konsulteerida korralike tööbüroodega ning sõlmida tööleping, kus kõik vajalik kirjas on. Euroopas töötamine muutub üha tavalisemaks ning ehk ei peaks selles väga suurt probleemi nägema. Kuna oleme ühises liidus, siis tegelikult ei tohiks see, kus töötatakse, olulist rolli mängida. Tihti peitub Euroopasse mineku taga lihtsalt soov veidike oma elu huvitavamaks muuta ning silmaringi laiendada. Välismaalt saadakse ju uusi kogemusi ning nii mõnedki veenduvad, et kõige parem on ikkagi kodumaal.


HĂ•IMLASED Mari Vahter 11. klass

LUGUDE JA LUULE MAAILMAS Ma lendaks taevani, kui vaid ma seda suudaks. Jah, vikerkaarel tantsiksin, ei midagi ma muudaks. Marit Karotamm


46

Luuletused

Marit Karotamm 7.b kl

Öö end aknast ...

I

Öö end aknast mulle näitab, läikiv lumi valguses. Kuldsed tähed taevaserval, unetult ma vaatan neid.

Meri, meri, meri, mul tardumas on veri. Su lainete loksumist kuulenneed on nii hirmus suured!

Kuu, salakaval, aknaraamis mind jälgib vargsi jälle sealt. Külm valgus uinuda ei luba, loen taevast tähti rida-realt.

Meri, meri, meri, ma sõrmeküüsi närin, Istun vaikselt muulil, kivide vahel hiilin. II

Kui ...

Ma lendaks taevani, kui vaid ma seda suudaks. Jah, vikerkaarel tantsiksin, ei midagi ma muudaks.

Kui unes näed punast, siis õnne sa leiad. Kui unes näed sinist, siis milleski võidad. Kui unes näed lillat, siis ootab sind keegi. Kui unes näed musta, siis sõbraga räägi! Kui uni on kollane, kallim sust mõtleb. Kui uni on valge, ära milleski kõhkle. Kui unes näed roosat, siis uskuda võid, et värvidest uni see vale on kõik!

Ma taevalilli korjaks ja istuks pilve serval ning lindudega laulaks. See päev mul mööduks nõnda. III Vaid luuletus on see, mis meele rõõmsaks teeb. End sellele ma pühendaks ning kõik oma mõtted ühendaks. Marit on see hea, kes ühendab värsiread!

Hirm Öösel iga sekund ning minut ja ka tund ma hirmust üles ehmun ei näe ma kaunist und. Kas kõnnin, loen või söönmind lummab õudusuni. Mind katmas päeval-ööl üks raske hirmuhigi...

Oh need ... Oh need sinised väravad seal üleval pilvede vahel, nad kenasti silma mul säravad, vahel harva neil kardinad ees. Mu unistus sinna on minna, vahel näen ma seda ka unes. Teeb inglike mulle sealt silma, miks järele mulle ei tule?

Minna Pert 8. klass

Taevaväraval laulavad linnud, jälgin väsimatult neid siit. Kuidas sinna küll saaksin, mind kutsub linnu vidiit.


47

Hiie sünd Liina Laasma 6. kl Vanasti käisid inimesed ühe allika juures, see oli nende pühapaik. Inimesi oli nii palju, et ei mahtunud allika juurde enam äragi. Ühele nupukale inimesele, kes oli oma loomu poolest tark, tuli mõte otsida või teha uus pühapaik, kus kõik saaksid olla kauem ja rahulikult. Praegu oli neid nagu sipelgaid allika ümber. See tark mees läks otsima kohta, kuhu saaks teha ühe või kas või mitu pühapaika. Mees oli rännanud juba päris palju, kui äkki nägi keset metsa lõket. Ta lähenes vaikselt ja nägi, et seal polnud kedagi. Oli ainult kuulda puude kohinat nad oleksid nagu midagi rääkinud. Mees arvas, et mõni inimene oli unustanud lõkke kustutada. Tal oli kaasas joogipudel ning kallas vett tulele, et see kustuks, aga see ei mõjunud. Lõkkel oli nagu kustumatu leek. Mees kuulis, kuidas ümbruskonna puud tegid hirmsat müra. Ta oli ehmunud, sest lõke ei kustunud kuidagi. Kui üritas kustutada, siis hakkasid puud kurjalt mühisema. Mees oli hämmeldunud, heitis lõkke kõrvale pikali ja jäi lõpuks magama. Hommikul ärgates polnud enam lõket ega puid ta kõrval. Ta oleks nagu olnud teise koha peal, aga oli ikkagi seesama paik ilma lõkke ning puudeta. Mehel oli süda juba saapasääres. Ta kirus omaette, et kurat küll, nad ei saanud ju lihtsalt õhku haihtuda. Mees ei tahtnud lahkuda, sest kõik tundus imelik. Ta läks lähima kõrge puu otsa ning istus seal õhtuni. Tukkus veidi pimedani ja kui silmad avas, olid lõke ja puud jälle omal kohal. Mees oli tõesti hirmul, sest sellist asja polnud enne näinud. Ta sai aru, et siin on mingi "konks". "See koht võib ju sobiv pühapaik olla," mõtles ta endamisi. Ainult üks takistus oli - ta ei teadnud sellest kohast midagi. Mees pidi leidma puudega ühise keele. Ta tegi katset nendega lihtsalt rääkida, aga see ei mõjunud. Küll proovis üht kui teist, kuid midagi ei aidanud. Lootust kaotamas, läks ta ühe puu juurde, istus maha ning äkki kuulis, nagu oleks öeldud "tere". "See oli viirastus," arvas mees. Ta võttis puu ümbert kinni ja ütles:" Mida ma küll tegema pean, et teiega rääkida?" - "Mitte midagi, lihtsalt räägi." Mees oli nüüd hoopis õnnelikum, et leidis puudega ühise keele. Ta kõhkles, kuid ikkagi uuris, kuidas on see võimalik, et õhtul nad räägivad, kuid hommikul neid enam pole siin, vaid on nagu haihtunud. Puud seletasid, et nõid on neile needuse peale pannud, nad saavad rääkida vaid õhtul. Mees oli uudishimulik ja päris: "Miks siis?" Peapuu rääkis: "Mitukümmend aastat tagasi oli see maailma suurim pühapaik. Nõiale see ei meeldinud, sest tema elab siin lähedal ja pani needuse peale." Mees mõtles ja ütles: „Kuulge, kui tahate, võin teid aidata, vastutasuks olen mina teie avastaja ning sellest siin saab pühapaik. Pühapaiga nimeks saab minu perekonnanimi Hiis ja

teie olete hiiepuud. Kui leian nõia ja teid nõidusest vabastan, siis on see minu. Kokku lepitud?" - "Olgu nii, kui aitad meid, oleme tänulikud elu lõpuni." Mees muigas ja küsis: "Kas tahate mu õiget nime ka teada saada?" - "Jah, loomulikult tahame teada, kes meid päästma tuli." - "Minu nimi on Jaan Hiis," vastas mees. Jaan tahtis siis teada, kus see kuri nõid elab. Peapuu lausus, et umbes neli versta lõuna pool. Mees läks nüüd sinna, kuhu puud olid teda juhatanud ning nägi juba kaugelt üht maja. Sellele lähenedes kuulis järsku kiledat naeru. Nõid jäi mehe ette seisma ning küsis ülbel toonil, mida see siit oma arust otsib. Mees hakkas kokutades seletama, et tal on vaja nõiaga rääkida. Nõid ütles: "Palun väga, räägi, mis sul rääkida on ja jäta mind rahule, mul on palju tegemist." Jaan alustas viisakalt end tutvustades, kõneles, mis tal vaja on ning kui saab, siis võib vastutasuks nõida aidata. Nõid lausus, et tal on vaja korralikku kodu ja lisas: "Kui sa mind aitad, siis täidan ühe sinu soovi." - "Minu soov on, et sa vabastaksid selle pühapaiga, millele oled needuse peale pannud," vastas mees nõudlikult. Nõid mõtles ja ütles: "Olgu siis nii, kui teed mulle sellise maja, nagu tahan." Mees kahtles nõia lubaduses, kuid hakkas ikkagi maja ehitama. Ehitas ja ehitas, kuni jäi veel teha sisekujundus. Ta tegi sellise pliidi, mis võib plahvatada ja seega nõia surmata ning needused lõpetada. See oli nipp, kuidas vastast ninapidi vedada. Maja oli juba valmis ning nõid sellega rahul. Jaan küsis: "Kas nüüd vabastad selle pühapaiga, mis ma palusin?". Nõid pahvatas naerma, ise kõkutades: "Kas sa tõesti arvasid, et vabastan selle paiga? Mis mina olen needmise alla pannud, see ka sinna jääb." Mees teadis, et nõid võib teda tüssata, selleks oligi omapärase pliidi ehitanud. Nüüd läks ta lonkides minema ja jõudis hiiepuudeni. Need pärisid: "Kuidas läks?" Jaan vastas: "Varsti olete vabad, ma ütlen - varsti." - "Kas hommikust needust pole enam?" küsis peapuu. Mees ei jõudnud vastatagi, kui käis kõva kõmakas ja needus oligi kadunud. "Nüüdsest on teie nimetuseks hiiepuud," lausus mees. Hiiepuud naersid ja vastasid: "Olgu nii." Mees läks joostes koju ja kutsus kõiki hiiepuude juurde. Jaani naine oli väga uhke, et selline väärt tegu on tehtud ja tegi just tema mees. Kõik läksidki hiiepuude juurde ning selle paiga nimeks sai HIIS. Tänapäeval on üsna palju selliseid hiiekohti.


48

Hiiepuud kõnelevad ... Ann-Amy Vene 6. kl

Kirsika Karbus 6. kl

Suured kivimürakad paksu samblavaiba all. Kelle käed neid veeretanud, nõnda ritta asetanud?

Puud räägivad üksteisega armastusest, aga kui puud räägivad inimestega, siis nad räägivad sõprusest ja ka vihast. Ükskord läks üks vanamees metsa ja tahtis hakata puud raiuma, aga puu hakkas tuule käes rääkima ning ütles vanamehele: "Kulla mees, ära raiu mind maha, ma anun sind." Vanake mõtles natuke aega ja küsis: "Aga mis ma vastu saan, kui sind ei raiu?" Puu lubas: "Ma täidan kolm sinu soovi, ükskõik, mida soovid." Mees mõtles endamisi ja ütles siis: "Olgu, jätan su alles, aga sa lubasid minu kolm soovi täita." Puu lausus: "Täidan kolm soovi, ainult ütle, mida soovid." Vanamees mõtles ja mõtles ning leidis, et oleks vaja uut maja, palju raha ja uut autot. Puu sõnas: "Mine koju ja näed oma maja juures kõike uut". Vanamees kõmpis kodu poole ning kui ta oma maja juurde jõudis, pidi ära ehmuma: puul oli õigus, ta täitiski kolm soovi. Väike majake oli muutunud suureks, ukse ees oli uhke auto ja ta sai ka teada, et oli saanud rikkaks. Raha eest sai osta uued riided ning palgata teenijad. Vanamees oli uhke ega läinud enam kunagi metsa. Kuid ühel varahommikul oli tema loss jälle muutunud vanaks majaks, ta oli jälle purupaljas ning tal ei olnud enam uut autot ega teenijaid, kes tema eest kõik ära tegid. Vana sai vihaseks, võttis kirve ja läks metsa. Ta jõudis sellesama puu juurde ja küsis: "Mis mu asjade ja rahaga on saanud?" Puu ütles: "Ma unustasin sulle öelda, et sa ei tohi palju raha raisata." Vanamees päris: "Kas sa saaksid veel kord kolm soovi täita?" Aga puu ütles, et ei saa, sest tegi kord vea ja enam ei saa midagi teha, ning lõpetas rääkimise. Vanamees läks kurvalt ja üksikuna koju, kirves käes, ja oli nii õnnetu, et ei rääkinud enam kellegagi.

See on vana kivikalmenõnda teatab sildikene. Kalme teinud ammu-ammu meie esivanemad. Kalme kõrval suured pärnad mulle mõnda jutustavad: "Tule siia, astu tasasee on püha hiiepaika." Kivikalme, hiiepuudneed on paigad muinasajast. Need on kohad, millest me palju võime õppida.

Mari Vahter 11. klass


49

Mariia Kalbach 6. kl

Riina Reinson 6. kl

Kord elasid naine ja mees. Nad olid juba üsna vanad, aga lapsi neil polnud. Vanakesed soovisid kangesti endale last. Kui hagu hakkas kodus otsa lõppema, läks mees metsa. Ta kuulis puude sosinat ja palvet, et neid ära ei saetaks. Nad ütlesid: "Saad soovida ühe soovi, kui meid ellu jätad." Aga see polnud veel kõik. Vana tamme all oli suur hallikivi. Puud kõnelesid veel: "Siia kivile pead igal pühapäeval tooma midagi söödavat. Iga kuu ka tilk värsket verd." Mees oli nõus, kuigi pidi koju minema tühjade kätega. Naine pahandas kaasaga, kuid kui too loo ära rääkis, sai naine aru, miks mees hagu ei toonud. Mees oli vaimustuses ning rääkis naabritelegi, kes omakorda rääkisid edasi, et kõik metsalt ühe soovi küsiksid. Muidugi olid nad nõus ohvreid andma. Möödus nädal ja küttepuud said juba täitsa otsa. Mees lõhkus ära hobuvankri ning maja ümber ehitatud tara, et veidigi puid saada. Nad elasid aasta üle ning neile sündis tütar. Nüüd elasid nad suures vaesuses, emal polnud piimagi. Neil polnud ka loomi peale ühe sea, kes oli väike ning nõrguke. Seegi siga läks varsti ohverdamiseks. Kuid tütreke sirgus kenasti. Ema ja isa said endale mõne looma ja natuke raha. Selle eest ostsid nad uue ning uhkema vankri. Raha saadi sugulaste pärandusena- need olid suures tormis hukka saanud. Kuigi oli lein, olid nad ka õnnelikud. Oli suvi ja tüdruk tahtis väga näha hallikivi, millest ema ning isa olid rääkinud. Vanemad rääkisid ka sellest, kuidas olid tütre saanud. Tütar oli metsale väga tänulik ja külastas seda iga päev, kui aega oli. Ükskord tuli tal mõte, et kõik inimesed võiksid metsa tänada ning talle oma ande pakkuda. Tüdruk muutis selle traditsiooniks ning nimetas hallikivi Hallijumala koduks. Peagi teadis seda kohta peaaegu kogu Eestimaa rahvas. Kuid tööd oli palju ning inimestel polnud aega kivi juurde reisida. Paljud rajasid endale ise mõne suure puu alla annikoha või ohvripaiga. Need, kellel puid polnud, tegid selle paiga suure kivi juurde. Niiviisi saigi see traditsioon alguse.

Ma olen kogu aeg ühest suurest kivist mööda kõndinud. Ühel päeval, kui olin väga väsinud ega viitsinud midagi teha, lonkisin kivist mööda ja mõtlesin, kuidas elu oleks siis, kui puud ning kivid räägiksid… Sel hetkel kuulsin, et keegi sosistab. Mõtlesin, et mõni sell tahab mind ehmatada ning on kuskil peidus. Otsisin igalt poolt: põõsast, hekist, vaatasin puu otsagi. Kui jõudsin kivi juurde, hakkas hääl kõvemini kostuma. Tegin kivile tiiru peale, keegi rääkis edasi. Panin kõrva vastu kivi ja hääl kostis veel valjemini. See ütles: "Räägi minuga." Mina vastu: "Millest? Ja kuidas sa üldse rääkida saad?" Kivi sosistas vaikselt: "Sellest, mis ilmas toimub ja kuidas metsadel läheb. Ma olen terve igaviku vait olnud ega pole kellegagi rääkida saanud." Mina kostsin: "Aga minuga sa ju saad kõnelda. Metsadel läheb üsna hästi ja ilmaelu on kah enamvähem normis." Kivi mulle: "Ma tahaksin nii väga sinna metsa tagasi, kus olen olnud. Seal oli kõik nii vaikne ja puhas. Linnud laulsid ja loomad jooksid mu ümber ringi." "Mina sind tõsta ega veeretada ei suuda ja keegi ei jääks uskuma, et kivi minuga RÄÄKIS. Tead, mis teeme, ma käin iga päev sind vaatamas ning võin isegi mõne puu sulle seltsiks istutada, " vastasin mina. Kivi lausus õnnelikult: "Oi, kui tore! Teeme nii!" Mina käin nüüd nii palju, kui saan, kiviga rääkimas ja istutasin talle seltsiks mõne puukese. Kivi on nii õnnelik ning on aidanud mul isegi koduseid töid teha. See on väga vahva kivi.

Janek Ojastik 6. klass

Keir Lomp 6. klass


50

Palju õnne sünnipäevaks!

Pargipingi prelüüd

Janett Birk 8. kl

Ida Joao 10. kl

Ühel päeval tuli naine töölt. Tal oli sünnipäev, aga kellelegi polnud see meelde tulnud. Postkasti vaadates leidis ta kirjakese. Selles oli kirjutatud: Tule täna õhtul sinna kohvikusse, kus meil on alati nii lõbus ja tore olnud…Ootan Sind! Naine teadis täpselt, mis kohvikust jutt käib. See kiri muutis tema tuju väga rõõmsaks. Kuna aega oli vähe, siis hakkas ta end valmis seadma. Kõige enne meik ja soeng ning seejärel otsis sobivad riided. Ta otsustas, et paneb selga tumepunase maani kleidi, mille ülemist äärt kaunistasid väikesed mustad roosid. Õlgadel kandis ta tumedat siidist salli, mis tuule käes õrnalt lehvis… Kohvikus ootas üks väga kena mees, kes astus naise poole, kui teda märkas. Kõigepealt suudles ta naist ja siis võttis selja tagant suure roosikimbu ning ulatas selle oodatule. "PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!" Naine lausa säras õnnest. Nad läksid istusid väikese ümmarguse laua äärde, laual põlesid küünlad. Mees vaatas naist ja ütles: "Sa näed oma blondide lokkide ja selle ilusa kleidiga meeletult kena välja." Selle peale naine naeratas ja tänas viisakalt. Lauale toodi söök ja jook. Pärast einet kutsus mees naise rõdule. Kohviku rõdult, mis oli 18 korrusel, oli väga ilus vaade. Väljas hakkas hämarduma. Saalist kõlas rahulik muusika ja mees kutsus naise tantsima. Pealtvaatajatele tundus see kindlasti imelik, aga mees ja naine tundsid end hästi. Lõpuks oli juba täiesti pime. Kohvik asus linna keskel ning oli näha igasuguseid tulesid. Taevas paistis täiskuu ja mõned tähed… Oli aeg kohvikust lahkuda. Naine võttis oma roosikimbu ja seejärel läksid nad randa. Mees võttis naisel ümbert kinni ning sosistas: "Tänane pilt sinust valgete lokkide, maani ulatuva kleidi ja roosikimbuga kuuvalgel mere ääres ei kao mu mälestustest. See jääb alati kõige ilusamaks!"

Olen pargipink. Mind pandi siia parki alles eelmisel suvel. Seega on sel suvel täitumas mu esimene aasta. Kuigi saan peagi aastaseks, olen kogenud nii mõndagi. Kui mind siia parki toodi, olin ilus ja roosa. Siin oli veel teisigi roosasid pinke - roosa oli tolle suve moevärv. Aga ikkagi tundsin ma end seal ilusaimana. Kellele ei meeldiks roosa, ilus ja mugav tagumikualune. Mul on olemas kõrgeima kvaliteedi tunnused ning isegi mu käsitugedele on tätoveeritud Moderni firma märgid. Aga sellest ei tahtnud ma teile rääkida. Kui mind siia toodi, olin ma loomulikult uusim ning ka esimest korda elus pargipink. Ma ei osanud arvatagi, mis mind ees ootab. Nüüd jutustangi teile oma esimesest tööpäevast. Mäletate, ma olin ilus, roosa - kenim, mis siin pargis olla võis. Teist minusarnast polnud. Aga see aeg ei kestnud kaua. Juba samal hommikul pärast minu paigaldamist said alguse õudused. Ei möödunud tundigi, kui juba tuli üks suur koer. Tal polnud headest kommetest aimugi. Vähe sellest, ta võttis endale õiguse mind igalt poolt läbi uurida. See tegi hirmsasti kõdi. Ning kui peremees teda hüüdis, ei unustanud ta mind hüvastijätuks täis pissida. Ma tundsin end nii märjana, see oli siis mu elu kõige hullem hetk. Kujutage endale ette, kui koer teie lõpuülikonna täis pissiks. Ei oleks ju hea tunne? Ärge arvake, et see kõik oli, oh ei. Siis suvatses üks väga suure tagumikuga tädi end minu peale istuma sättida. Ma pidin ta raskuse all lausa kokku vajuma, hingata ei saanud ja rasvad lausa pressisid mu roiete vahelt läbi. Õnneks otsustas ta pärast kahetunnist lehtede lugemist ja moosipallide söömist lahkuda. Ma palusin jumalat, et mind enam selliste inimestega ei õnnistataks, lisades, et ennem talun koeri. Ja mõne hetke möödudes tundsin end järjekordselt märjana. Olin väga õnnetu, ma ei tahtnud enam olla pargipink. Soovisin, et mind oleks loodud näiteks kaardikepiks või siis seinakellaks. Selline oli minu esimene tööpäev. Kuna oli esmaspäev, käis pargis suhteliselt vähe rahvast. Jooksmas võis näha nii koeri kui ka inimesi. Terve töönädal möödus mul nii nagu esimene päevgi. Ma tõdesin, et olin muutunud selle paksu naise lemmikpingiks. Nädalavahetuse saabudes olin juba olukorraga harjunud ning arvasin, et hullemaks enam minna ei saa. Kell hakkas juba öösel kaksteist saama. Parki ilmus kamp poisse, kellel oli käes kahte sorti pudeleid. Need pihustitega tekitasid minus hirmu, kuna teisest pudelist joodi vedelikku kogu aeg vähemaks. Siuh ja säuh ning ma olin üleni täis grafitit. Olen alati armastanud grafiteid ja nüüd mu unistus täituski. Kuid häda ja õnnetust: üks rumal mees värvis mind pargivalvuri käsul uuesti roosaks tagasi.

Karin Kiisler 9. klass


51

Rännak ajamasinaga Tundsin end jälle kõige õnnetuma pingina maailmas. Ma nutsin ning karjusin terve värvimise aja, kuid minu peale ei halastanud keegi. Selline väga kurb ja nutune oli minu esimene töönädal, ma poleks elu sees arvanud, et nii võib minna. Mõtlesin hirmuga sellest, et mul on veel terve suvi siin ees. Nüüd räägin teile elu kõige kohutavamatest hetkedest. Kui te arvate, et tänapäeva noorus on hukka läinud, siis olete õigel teel, ma võin teile seda ainult kinnitada. Te ei oska aimatagi, mida kõike võisin näha, kui noored armastajapaarid minu keha peal mõnulesid. Näen siiani nendest hetkedest õudukaid. Ja jäätis ei tundu mulle ka enam nii ahvatlevana. Ma vihkan jäätist, üldse kõike söödavat. Ei saa aru, miks inimesed üldse söövad, kui nad süüa ei oska. See on lausa kohutav. Te võite ette kujutada, milline mu roosa kleit suve lõppedes välja nägi. Ta ei olnud enam sugugi roosa. Ma oleks peaaegu unustanud: inimesed, mul on teile suur palve, ärge kunagi võtke endale koeri. Mõelge pargipinkide peale ka! Mul on teile soovitus: ärge kunagi hakake pargipingiks! Teate, kui raske see amet on. Praegu sarnanen teiste pinkidega siin pargis. Nutetud silmad, kulunud kleit on märgiks sellest, kui raske on mu elu. Olen teinud küll väga suurt lärmi, et mind siit ära viidaks või üldse põletataks, aga keegi ei ole mind kuulda võtnud. Keegi pole ka öelnud, et elu peab kerge olema.

Mariia Kalbach 6. kl

Kuidas tekkisid pilved

Ann-Amy Vene 6. kl

Riina Reinson 6. kl

Kunagi ammu elas kõrgel taevas Vanaisa. Ta oli juba loonud Maa ja ka elu sinna peale. Vanaisa oli olnud rahul kõigega, mis ta loonud oli, aga nüüd oli mures taeva pärast. Nimelt ei olnud taevas midagi peale päikese, mis paistis päeval, kuu, mis paistis öösel, ja tähtede- samuti ainult öösel näha. Vanaisa tahtis, et inimestele tunduks taevas huvitavam, mitte nii tühi. Ta mõtles päeva, mõtles nädala, kuugi sinna otsa. Vanaisa oli juba loobumas, kui täiesti juhuslikult leidis katkise padja, millest vatt välja paistis. Nüüd oli kõik selge. Ta võttis padjast vatti ja asus seda taevasse paigutama. Vatitupsud tulid väga erineva kujuga. Vanaisa oli pea terve taeva valgete vatitupsudega katnud, kui viimased tupsud kukkusid tõrvaämbrisse, mis oli õue peale lohakile jäetud. Vanaisa oli algul väga ehmunud, kuid siis tuli talle väga hea mõte. Ta paigutas needki taevasse, aga need olid tormised vatitupsud, mis hoiatasid inimesi tormi tulekust. Kui see töö tehtud, lasi Vanaisa tuulel vatitupsud erinevatesse kohtadesse laiali ajada. Samuti lasi ta neile nime panna: nendest said pilved. Vanaisa oli oma tööga väga rahul.

Elas kord ühes paksus kuusikus Metsamoor. Tema majal oli üks pirakas korsten, mis ajas terve taeva tossu täis. Metsamoor küttis ahju maja kõrval asuvate puudega. Neid raiusid tema pojad Töll ja Möll. Poisid olid tugevad ja sitked. Ühel päeval kukkus Metsamoori maja kokku. Kõik, kes seal sees olid, said surma. Ainuke, kes ellu jäi, oli Möll, sest tema oli just puid läinud tooma. Kui Möll tagasi jõudis, oli majast alles jäänud vaid korsten, mis kõvasti tossas. Möll kurvastas ja ulgus nii, mis jaksas. Ühe puu ladvast õpetas teda ronk, et kõik, kes kuskile kaovad, lähevad taevasse. Seega ka Töll ja Moor. Et neil oleks taevas hea ja mõnus olla, peab Möll kütma ahju nii, et pidevalt tekiks taevasse juurde uusi pilvi. Sellest ajast peale on Metsa-Möll ametis oma Moori ja venna eest hoolitsemisega ning valvab, et toss korstnast ei lõpeks. Kauneid pilvi tekib aga taevalaotusesse aina juurde.

Minu ajamasin võiks väljast olla tume- ning seest helesinine. Seal võiks olla mugav sisustus, sellepärast, kui ajast tagasi tulen, ei viitsi kohe koju minna. See võiks olla hästi suur, vähemalt nii suur, et sinna mahuksid diivan, üks kapp, televiisor ja voodi. Võiksid olla ka aknad, kust ilus vaade kas merele või päikeseloojangule. Muidugi peab olema lihtne seda paigast liigutada, selleks on vaja pulti ning pisikest arvutit. Sinna saaks ka ööseks jääda, sest kui ajamasinaga rännata kuhugi huvitavasse kohta, tahaksin seal ööbidagi. Tahaksin minna ajas umbes kolmkümmend aastat tagasi, et näha oma vanavanaemasid ja vanavanaisasid. Tahaks ka selle aja elu näha. Oma ema ja isa tahaks näha väikseina. Huvitav oleks näha ka elu sõja ajal ning vanaema umbes sama vanalt, kui mina olen. Vanaema on oma raskest elust palju rääkinud, kuid huvitav oleks seda ka ise näha. Nad olid nii vaesed, et nende perekonda isegi ei küüditatud. Aga ega see kõige tähtsam ole, et nad nii vaesed olid. Veel tahaksin üle saja aasta tagasi minna, et näha, kuidas meie maja ehitati ja milline oli selle aja külaelu. Huvitav oleks ka praegust Tõstamaa koolimaja sellel ajal näha. Ma arvan, et kunagi ikkagi selline masin leiutatakse, sest nüüd tehakse juba igasugu imelikke asju. Poleks ime, kui paarikümne aasta pärast ajamasin olemas oleks.


52

Miks ma ei naera, kui kuulen ta nime? Liisa Randmäe 10. kl

Karoliine Kask 10. kl

Miks ma ei naera, tahate te minult teada. Jah, mina tean seda, kuid kas tahan teile öelda?

Me olime koos nii suures armuhoos. Sa lahkusid mu juurest, mu kiindumusest suurest.

Vihjan ainult teile, et ta on kallis mulle ning nimi lausa püha, kuid enamat ma ei lisa.

Meil oli oma maja, kust nüüd vaid kuuleb kaja see oli meie armupesa, kus rõõm oli kõike koos teha.

Varem oli ta minu Päike ning taevas Kuu ja tähed. Tõttasin ta juurde avasüli, andes endast kõike.

Tulevikku planeerisime ja vanematelt abi palusime. Liiga palju elult tahtsime, arveid, makse kartsime.

Nüüd vaid muigan, kui talle mõtlen. Või keeltki näitan, kui teda märkan.

Kõik teadsid meid nii hästi ning külas käidi tihti. Siin sõbralikult vesteldi ja rahulikult suheldi.

Mõeldes hetkist kauneist, muutun vahel kurvaks, kuid tema pärast pole ma nutnud ennast magama.

Küla pealt ma teada sain, et minu kalli kohta käib laim. Kuulsin juttu uuest naisest, kes oli huvitatud mu mehest.

Ta käte hellus ja hoolsus ning sõnade siidisus hellitab ikka mu meeli, mis teda jälgides meenub.

Ei mõistnud teisi mina, aga rinnus oli suur viha. Armukadedus siis vaikselt tuli: mõtlesin, et mees on mul suli.

Ei tahtnud ma teda kaotada, vaid ainult endale hoida. Kuid tuli keegi meie vahele ning röövis tema endale.

Õhtul hilja tuli koju, kui väljas oli suur raju. Ma küsima siis asusin ja nii ta kohe kaduski.

Nüüd mu päevad tühjad, rõõmuta ja sombused, sest ei kuule ma ta häält nii armast, hellitavat.

Ta jooksis majast välja ja võttis seljakoti selga. Siis ruttasin tal järele, kuid tema pööras teele...

On läinud ta oma teed, kuid mul on unistused. Seal oleme kahekesi me ainult mina ja tema.

Aeg aina edasi tiksus ja raadio vaikselt piiksus. Siis telefon äkki helises see kõne oli politseist.

Kui minult küsida, miks ma ei naera, siis teadma ta ei pea, et ihkan teda ikka.

Nad halvad uudised siis tõid, mis mind jalust maha lõid. Mu silmist langes pisaraid, ei olnud näind veel kurvemaid. Nii järsku kadus minu elust mu ainus suur armastus. Nüüd üldse ma ei naera, kui kuulen tema nime.


Miks ma ei naera, kui kuulen ta nime?

Laud

Marie Kriisa 10. kl

Mari Vahter 11. kl

Esmakordselt kuuldes ei teadnud ma veel, mis on ses nimes, mis ootab seal teel?

On hiline õhtutund. Istun laua taha ja vajun mõttesse. Päev oli väga raske ja väsitav. Mustmiljon pilti jookseb silme eest läbi. Pilk jääb pidama vanaemaaegsel küünlajalal, milles on valge poolikuks põlenud küünal, must lint ümber. Hinge poeb nukrus ja ohkan vaikselt. See küünal põles paar päeva tagasi, kui oli vanaema sünnipäev. Ma igatsen tema järele nii väga. Kui tore oli pühapäeviti, kui ta ikka külas käis ja oma magusat vanaema lõhna kõikjale kaasa tõi. Raske on mõista, et teda enam pole. Minu jaoks elab kallis memm siiani oma väikeses toas, minu südames. Kisun end mälestustest lahti ning jään silmitsema vaasi kollakaspunakate vahtralehtedega. Jah, on jällegi sügis. Kogu loodus hakkab värve vahetama ja talveks valmistuma. Suvi oli natuke liiga lühike. Ei jõudnud kõike teha, kõikjal käia, nagu plaaninud olin. Aega oli vähe. Märkan äratuskella, mis on seisma jäänud. Kuulen kõrvus ta natuke roostes ja kõrvulukustavat helinat, millega olen harjunud igal hommikul ärkama. Ilmselt on vedru maha kerinud. Imelik, ma nagu mäletaksin, et täna hommikul ta veel töötas. Tõstan kella sahtlisse ja näen seal oma kollast harilikku pliiatsit. Kui mitu pilti olen ma sellega valmis joonistanud. Kui kerge on ennast selle kollase pliiatsiga väljendada. Ma armastan teda. Surun emotsioonid maha ja lehitsen raamatut enda ees. Shakespeare'i "Romeo ja Julia". Vapustav teos, mida olen lugenud umbes neli korda ja loeksin veel, sest iga kord avastan sealt midagi uut ja huvitavat. Tõusen püsti ja jään ennast peeglist piidlema. Olen palju muutunud. Aeg on mind muutnud. Olen suureks saanud.

Tundus see algul nii põnev ja uus. Täpselt nagu jaaniõhtul tärkav armastus. Kuid miks ma ei naera, kui kuulen ta nime, mis peegeldab sära kui maailmaime? Kas asi on võimus, kurjas ja heas või jumalikus jõus, mis temas kasvamas? Selles nimes on peidus nii päike kui maa, taevajumal Zeus oma perega. Tunda on torme tekitava Poseidoni rammu ning allmaailmas valitseva Hadese sammu. Sügaval sõnas leidub ka ilu, millele sõjakas Ares seadnud on keelu. Piinav see nimi igavesti, igavikust igaveseni. Tekitades hirmu alati ja seda hinge põhjani. Siin on see põhjus, miks naerda ei saa, kui kuulen seda õhus ning sõnades ma.

Argo Alasi 7.b klass

53


54

"Tõde kõige kaunim oled sa alasti."

"…kui leek ja jää, graniit ja vesi, kui värss ja proosa - vastandid…"

Ida Joao 10. kl

Mari Vahter 11. kl

Mis on üldse tõde ning miks on vaja rääkida tõtt? Kas ta teeb haiget või tekitab meis rõõmu? Shakespeare`i Hamlet on väitnud, et kõige kaunim on tõde. Kahjuks peeti tema õiguse rääkimise kunsti hulluseks. Selliseid inimesi, kes tõtt kõnelevad, on maailmas haruldaselt vähe, kui neid üldse leidubki. Olen kindel, et ei ela inimest, kes kunagi pole valetanud. Tõde on see, kui sa tunnistad sõjas kaotust või lüüa saades valu. Kui tead, et su onu on nüüd su isa ning pärisisa tapja. Kuigi Hamlet polnud täiesti kindel vaimu jutus, ei soovinud ta mitte mingil juhul olla karistaja rollis. Tõde oli see, et keegi teine ei oleks ju saanud tema isa mõrva eest tasuda, ning lubadust ei saanud murda. Kuid kõige raskem ongi see tõe väljaselgitamine, sest otse küsides ei saa me vist kunagi kuulda seda, mida vaja. Aga Hamlet oma kavalusega sai sellega väga hästi hakkama. Näitlejaid kasutades etendas ta näidendi, mis samastus isa surmaga. Claudiuse hämmeldust nähes, ei olnud raske mõista, kes on tõeline süüdlane. Kuid iga kord ei pruugi ka nii lihtsalt minna. On inimesi, kes suudavad oma emotsioone väga hästi talitseda. Tõde on ikka päris valus tunnistada. Hamleti ema Gertrud ei saanud aru, et oli teinud vea, abielludes oma mehe vennaga. Auahnus teeb inimesed pimedaks ja nii läks ka temaga. Hoolimata poja noomitustest, ei lasknud Gertrud end mõjutada. Raevunud Claudius tahtis tõe kinnimätsimiseks oma vennapoega Inglismaale surma saata. See näitas, kui nõrk ja arg mees ta tegelikult oli. Ega ei öelda asjata: julged teha, siis julge ka tunnistada. Tõe rääkimine on tavaliselt kasulik. Kuid Hamletile tuli see kahjuks. Teda ei uskunud keegi, seda mõisteti kui hullust. Tema mõtteid peeti segaseks ja uskumatuks. Kuid selles teoses sai reeturlikkus tasutud. Sõbrad, kes läksid Hamletit Inglismaale surma viima, said hoopis ise hukka. Kas tõde teeb haiget? Ta teeb seda. Vaene prints oli väga löödud oma isa surma pärast. Kuid talle tegi haiget rohkem see, et tema ema leinas isa ainult kuu ning juba leina ajal sõlmis onuga kihluse. Hamlet ei suutnud mõista seda, miks Gertrud oli nii alatu, nii truudusetu. Teosest tuleb välja see, et tõde on kaunim alasti. Selle alasti tõe "ilmutajaks" sai prints Hamlet. Ka ilmneb, et kuri saab karistatud, kuigi hukkusid ka head, kuid seda kurjaga võideldes. Claudius, Gertrud ja Laertes said oma teenitud palga. Kuigi esineb ka selliseid olukordi, kus tõde ei selgu, on enamasti ikka vastupidi. Ega ilma asjata öelda, et valel on lühikesed jalad ning et halvad saavad oma palga. Kuigi Hamlet riskis tõe saavutamiseks oma elu hinnaga, sai õiglus jalule.

Värssromaani "Jevgeni Onegin" alustas Pushkin oma pagulusaastatel ja lõpetas Boldinos. Tegevus toimub autorile tuttavas miljöös ning ta viibib teoses lüürilise kõrvaltvaataja ja jutustajana. Karakterid olid tolleaegses vene kirjanduses uudsed. Peategelaseks noor Jevgeni Onegin, keda on kujutatud suurilma tüüpilise esindajana. Tema puhul rõhutatakse pinnalisi teadmisi, kiindumist lõbustustesse ja seltskonnaellu, kergeid armuseiklusi, millega seoses tõmbaksin paralleeli Moliere`i Don Juaniga; ning tegevusestust, mille võrdkujuks tooksin Shakespeare`i Hamleti. Samas oskas Onegin käituda, olla teravmeelne ja jätta endast haritud inimese mulje. Teoses kirjeldatakse ka noort romantilist mõisapreilit Tatjanat, kes on üles kasvanud romaanide mõju all. Ta on vaikne, kartlik ja nukrapilguline. Armudes Oneginisse, laskub oma aust madalamale, kirjutades tollele kirja, milles räägib oma tunnetest. Onegin aga tõrjub neiut. Nende kõrval on kirjeldatud ka teist armastajapaari, kelle puhul võib väita, et armastus oli mõlemapoolne - poeet Lenski ja Tatjana noorem õde Olga. Nendevahelisi suhteid iseloomustas eelkõige romantilisus, millele lisandus Lenski poeetilisus. Poeedi südant võimsalt valdas blond neiu oma iluga: Vladimir Lenski vaevalt maldas veel olla ilma Olgata. Päev möödub käsikäes neil kahel ja pimedaski omavahel on Olga kambris mõlemad. Vastanditena on omavahel võimalik võrrelda kõiki peategelasi. Onegin oli kindlameelne, tasakaalukas ja sageli pessimistlik. Püüdis näida kellegi teisena ning oli väga endassetõmbunud, varjates oma tõelisi tundeid teiste eest. Tüdines kiiresti ning unistas harva. Lenski seevastu noore poeedina leidis kõiges midagi uut ja huvitavat. Tema jaoks oli maailm suur ja seletamatu müsteerium. Ta südames, kus täitsa puudus suurilma paheline tusk, veel valitsesid arm ja truudus ja vankumatu õnneusk. Lenski oli väga naiivne ja äärmiselt kergemeelne, uskudes, et igaühe jaoks on kuskil keegi ja maailm on täis vaid õnne. Onegin suhtus temasse teatud eelarvamusega, pidades Lenskit ebaküpseks. Ta naeratas vaid endamisi: miks pilgata? Eks tasapisi aeg temale kõik selgeks teeb; kord kurvalt kokku variseb ta täiuslik maailmahoone.


55

Samas leidsid Onegin ja Lenski alati ühise jututeema, lähtudes siiski erinevatest vaatenurkadest. Lenski poeetiliselt, Onegin kui realist. Nad olid ühtaegu nii sõbrad kui ka vaenlased. Kuna füüsikas on tõestatud, et vastandid tõmbuvad, siis oli võimalik ka Onegini ja Lenski vaheline sümpaatia ning sõprus. Kogu teose vältel võib Oneginit ja Tatjanat vaadelda kui kahte eraldi sirget, mis ühel hetkel ristuvad, suunda muudavad ja siis jälle oma teed jätkavad. Tatjana, kes tegevuse alguses on romantiline ja õrn, muutub lõpuks üleolevaks ja kalgikski. Onegin, kellest algul õhkub ükskõiksust ja maailmavaenulikku tüdimust, saab lõpuks aru, et tegelikult ei soovinudki ta vaba olla ning ihkas hoopis armastust. Nende tegelaste omavaheliste suhete pöördepunktiks võib pidada stseeni, kus Tatjana külastas Onegini kabinetti, avastades sellega täiesti uue Jevgeni. Kes on ta? Siira silma ees tont või vari? Moskva härrasmees childe-haroldlikus peleriinis? Moesõnakeste leksikon? Paroodia?…Jah, see´p see on! Lõpuks avaneb Onegin ning seega ka temas olevad tundepuhangud, armastus ja õnneiha, mida oli püüdnud varjata. Tatjana kasvab Oneginist vaimselt üle, vannub talle küll armastust, kuid lubab jääda truuks oma abikaasale. Oh, kui teil hingepõhjas kuski on aimu oma Tanjast veelsiis teadke: teie teadvuski, te külmus, karmus, pahameel ei osataks mind eluilmas nii kui see pisar teie silmas, te kirjad, nüüdne teguviis… Omavahel saab võrrelda ka Tatjanat ja Olgat. Kaks õde, nii sarnased, kuid samas nii erinevad. Olga võrdkujuks võib tuua tüüpilise tänapäeva noore tütarlapse: lihtsameelse, sinisilmse ja kergelt naiivse. Ta vaimustus väga kergesti meelitussõnadest. Teda võrreldakse küll liblika, küll lilleõiega. Erinevalt Tatjanast, kes jäigi Oneginit armastama, ei olnud Olga südames Lenskile truu, abielludes ühe mundrimehega, arvatavasti kindraliga juba mõni aeg pärast Lenski surma ning unustas oma armastuse noore poeedi vastu. Tatjanal seevastu ei olnud Olgaga peaaegu mitte midagi sarnast. Ta hoidis end eemale lõbustustest ja mängudest ning muudest seltskonnalõbustustest. Ka ei hellitanud teda vanemad nagu nooremat tütart. Ta oli kiindunud raamatutesse ja kaunisse loodusesse. Lenski ja Olga võrdluses pean oluliseks truudust. Arvan, et Lenski oleks Olgale ka pärast neiu surma truuks jäänud, mitte kohe kellegi teisega abiellu-

nud. Olga ehk polnudki poeedist nii vaimustuses kui noormees temast. Meel mässul, oleks omamoodi ka Lenski loonud enne muud mõnd au- ja vabaduseoodi, kuid Olga neid ei lugenud. Vahest oli Olga Lenskiga koos vaid sellepärast, et poeet oli väga hinnatud väimees ning vanemad nad paari panid. Teoses esinevad uudsed tegelased, keda Pushkin püüdis kujutada kui tavalisi inimesi, olles enam mitte nii piiritletud kirjandusnormidest. Karakterid ei jagune otseselt positiivseteks ja negatiivseteks, kuid ometi pole nad sarnased, pigem erinevad: kui leek ja jää, graniit ja vesi. "Jevgeni Oneginil" puudub lõpp, mis tolleaegsete kirjatükkide puhul oli väga ootamatu. Pushkin kavatses teosele küll järje kirjutada, kuid surma tõttu jäi idee teostamata. Ootamatu lõpuga jäetakse lugejale vaba voli fantaasialennuks. Õnn sellele, kes peole kappab, kuid peekrit põhjani ei joo, kes elu pika proosaloo veel enne lõppu kinni lappab ja lahkub. Äkki. Nõnda vist kui mina siin Oneginist.

Gerli Lutvärk 11. klass


56

SISUKORD KOOLITEEL Visione 12. koolisügisel Andra Vaaks, Janno Palits, Romet Palits, Daana Veeäär, Rainer Rand .................................. 4

Sügise laul Liina Kütt ......................................................... 23 Valelik ilmataat Liina Kütt ......................................................... 23

Katrin Kivisild, Reigo Mändla, Alar Karjel .......................................................... 5

Torm Evelin Leerima .................................................. 23

Minu koolitee oleks ohutum Sigrid Rand, Karlo Salu ........................................ 5 Kristiina Reinfeldt ............................................... 6

Eile nägin ma Eestimaad Mari-Liis Vaher, Ann-Amy Vene ........................ 24

Miks ma ei naera, kui kuulen ta nime? Mari-Jaana Jaagu ................................................ 6

Täna nägin Eestimaad Ann-Amy Vene ................................................ 24

Täna menüüs 4. klassi õpilastelt .................... 7

Kulutules hävib loodus Frieda Kriisa ...................................................... 25

Minu koolipäev Argo Leerima, Rain Reinson ................................. 7

Tormiga Kihnus Gerdo Karotam ................................................. 25

Õunamahl päästab ROOSIORU Mario Press ......................................................... 7

Kevade ootel Ave Mägi .......................................................... 26

Kuulutusi 5. klassilt ......................................... 8 Ilmateateid 5. klassilt ...................................... 8

Kevad Ann-Amy Vene ................................................ 26

KODUÕUEST

MINA JA MAAILM

Kodu, kus elan Signe Heindla ................................................... 10

Kujutlev kodanik Andres Tölp ...................................................... 28

Minu kodu Triinu Palmiste .................................................. 10

Isamaalisus enne ja nüüd Alar Karjel ........................................................ 28

Sagrise talu kodukord Tauri Palberg ..................................................... 10

25 aasta pärast Alar Karjel ........................................................ 29

Me tuleme suvest Marvin Mitt, Sigrid Rand ................................... 10

Mina 25 aasta pärast Reigo Mändla .................................................... 29

Raimo Haljas .................................................... 11

Mina 15 aasta pärast Katrin Kivisild ................................................... 29

Laps kui ajaloo talletaja Mailis Palusalu ................................................. 11 V klassi vana aja lood ..................................... 13 Mina olen siin Ave Mägi .......................................................... 19 See, millest ma tegelikult rääkida ei taha Riina Reinson ................................................... 20

25 aasta pärast Daana Veeäär ................................................... 29 Ma ei suuda leppida… Merlilin Mitt ..................................................... 30 Eesti ajalugu läbi inimeste Evelin Leerima .................................................. 30 Ela vastavalt oma vajadusetele, mitte võimalustele

Janno Palits ...................................................... 31 LOODUSRADADEL

Eestlane ja meri Daana Veeäär ................................................... 32

Haikud 7. klassi õpilastelt ............................. 22

Rikkaks saab kahel viisil rohkem teenides või vähem kulutades Reigo Mändla .................................................... 33

Kevade ootel Karoliine Kask .................................................. 23 Nukker talv Evelin Leerima, Nelle Tõnning, Taive Kivisild, Stiina-Riin Saar ............................ 23


57

SISUKORD EUROOPASSE!

LUGUDE JA LUULE MAAILMAS

EL Janno Palits ...................................................... 36

Luuletused Marit Karotamm ............................................... 44

Reisisihiks on Euroopa Liisu Aava ........................................................ 36

Hiie sünd Liina Laasma ..................................................... 45

Mida tähendab EL minu jaoks? Tiina Kingsep ................................................... 37

Hiiepuud kõnelevad Ann-Amy Vene ................................................ 46 Kirsika Karbus .................................................. 46

Tööl Euroopas Renate Männamäe ............................................ 37 Eesti liitumine Euroopa Liiduga Karin Kiisler ...................................................... 37 Euroopas teed on valla Madli Põltsam .................................................. 38 Euroopasse Kristel Jürgens .................................................. 38 Mõru Euroopa Reigo Mändla .................................................... 38 Ootused ja lootused Andra Vaaks ..................................................... 38 Reisisihiks Euroopa Marie Kriisa ...................................................... 39 Kiirrong Euroopasse Kadri Salu ......................................................... 39 Reisisihiks on Brüssel Mari Vahter ...................................................... 40 Sõpradega kohtuma Mari-Liis Vaher ................................................. 40 Tööl Euroopas Lauri Sahtel ...................................................... 40 Meie Eesti Liis Heinsalu ..................................................... 40 *** Daana Veeäär ................................................... 40 Reisisihiks on Brüssel Raili Männamäe ................................................ 41

Robert Rudnitski 9. klass

Hiiekivi, hallikivi Mariia Kalbach ................................................. 47 Sõber hiiekivi Riina Reinson ................................................... 47 Palju õnne sünnipäevaks! Janett Birk ........................................................ 48 Pargipingi prelüüd Ida Joao ............................................................ 48 Rännak ajamasinaga Mariia Kalbach ................................................. 49 Kuidas tekkisid pilved Ann-Amy Vene ................................................ 50 Riina Reinson ................................................... 50 Miks ma ei naera, kui kuulen ta nime? Liisa Randmäe .................................................. 51 Karoliine Kask .................................................. 51 Marie Kriisa ...................................................... 52 Laud Mari Vahter ...................................................... 52 „Tõde kõige kaunim oled sa alasti." Ida Joao ............................................................ 53 „… kui leek ja jää, graniit ja vesi, kui värss ja proosa vastandid…" Mari Vahter ...................................................... 53


Madli P천ltsam 11. klass


Marie Kriisa 10. klass


Andres Tรถlp 11. klass

Argo Leerimaa 7. klass


Tõstamaa Keskkooli almanahh 2005