teatrielu_2013_Layout 1 07.08.14 18:56 Page 170
pärast külma sõja lõppu ka siinpool endist piiri. Üleküllus, ületarbimine, üleseda, üle-teist. Nii on ainult loomulik, et sellisesse keskkonda ilmub kunstnik, kelle peamine eesmärk on keskenduda vähimale, aga ehtsale. Ehkki etenduskunstides viimasel paarikümnel aastal küllalt mõjuka vooluna eksisteerinud minimalismi on selgitatud ka näiteks finantsiliste põhjustega – väikesi lavastusi on rahvusvaheliselt mugavam transportida –, ei kehti see minu arvates Kangro puhul. Minimalism – täpsed kunstilised žestid lakoonilises ruumis – on Kangro südameveri. Küllap ta jätkaks sama suunda ka siis, kui lavastuse ruum oleks mõni hiiglaslik turbiinihall ja eelarve ning trupp piiramatu. Lavastusest lavastusse näib Kangrot huvitavat etendamise situatsioon kui selline ja kontakti võimalikkus lava ja publiku vahel. Ka sõnateatris – kui sellist žanrijaotust veel kasutadagi – kohtab etendamise olemuslikku uurimist, aga siiski oluliselt harvem kui selles, mida nimetatakse „uueks tantsuks“ ja mis ju enam ammugi uus ei ole. Kui ma oskaksin, seletaksin, mis on sellise minimaalsete vahenditega etendamisolukorra olemusele, tõelise konkakti võimalikkusele keskendumise intellektuaalsed juured teatriajaloos. Ma saan vaid tähelepanu juhtida sellele, et just see ebaselgest üleküllusest loobumine on Kangro tööde kese ja et see tuleneb minu arvates mitte vaid temast endast, vaid ka millestki ebaisiklikumast – ajastust, ajavaimust. KASUTATUD ALLIKAD: Epner, Eero 2013. Kõige suurem takistus on mu oma rumalus, aga olen õppinud sellega elama. – Teatri NO99 ajakiri. Tallinn: NO99. Lk 82–89
170