teatrielu_2012 copy_Layout 1 08.08.13 16:31 Page 13
PUUDUTAB, EI PUUDUTA, PUUDUTAB… HEIDI AADMA
„Teater on aga minu jaoks nii valus kunst, et siin ei ole võimalik eriti midagi teha, kui see isiklikult ei puuduta. Ma ei ole teatrit kunagi käsitlenud nii, et seda p e a b tegema. Ma olen ametilt näitleja ja näitleja „töö“ katavad minu jaoks teised valdkonnad, teater on aga... südameasi.“ (Ulfsak 2012: 154)
Möödunud, 2012. aastat saab muuhulgas nimetada teatriaastaks, mil teatrikülastuste hulk Eestis pärast 2007. aastal alanud mõneaastast langust jätkuvalt suurenes. Kordus ja täienes ihaldatud ning eestlaste teatrirahva-identiteeti kinnistav ning oodatud müstiline miljon, mille taastulekut 2011. aastal tähistati sisemise suursündmusena kui väljatulekut majanduslikust kriisist. Millised aga on need 2012. aasta lavastused, mille põhjal kujuneb enamuse isiklik vaatajaelamus ja millest lähtuvalt tehakse demokraatlikke üldistusi Eesti teatripildi kohta? Hetkel ei soovi ma keskenduda teatrimajadele, mille repertuaar mitmekesisemat publikut kogub või mille saale enim külastatakse, sest juba praegu võib öelda, et külastuste hulk on kasvanud just suurteatritel, mis möödunud aastal publikurekordeid lõid, kuid mitte väiketegijatel. Tahan keskenduda vaatajatele, kes igal õhtul kümnete etenduste hulgast „puudutab-ei puuduta“ karikakramängu mängides ja elamust otsides on need lavastused leidnud ning Eesti teatri (massilisse) keskmesse tõstnud, sest vaatajate tähelepanu on see, mis „oskuslikke tegevusi igapäevaelust eristab“ (Sauter 2004: 176). Tahan muuhulgas viidata neile lavastustele (tabel 2), mis on erinevatel põhjustel osutunud Eesti vaadatuimaks, ja küsida, kas ning mil määral kattuvad vaatajaenamuse ning kriitikute vähemuse eelistused? Kõigi nende küsimiste taga tuleb aga läbivalt hoida veel üht – miks just teater? Kunstiteosest puudutatuks saamine ei ole ju ainult teatriväljale reserveeritud või sellele kuuluv ürgomand. Kultuuriuuringutest (nt Kultuuritarbimise uuring 2003) on teada, et teatrikülastussagedus on seotud eelkõige inimeste sotsiaalse aktiivsusega, väljaspool kodu liikumisega, mitte niivõrd kino või televisiooni vaatamissageduse muutumisega. See, et aktiivne vaataja ja ka tegija valivad 13