Page 12

Aino Liivaku: Teater jäi mulle teatriks

Aino Liivaku (1930) on pensionär, endine raamatupidaja Praegu ei ole võib-olla hea aeg teatrist rääkida, ma olen temas veidi pettunud. Käisin vaatamas ühte komöödiat, aga see oli säärane... komöödia komöödia pärast. Mina küll ei osanud naerda. Kas Sa mäletad oma esimest teatriskäiku?

kümmet etendust aastas. Piletid on liiga kalliks läinud, raha on hakanud piirama, muidu käiksin loomulikult sagedamini. Vene ajal, siis oli teater võrdne leiva hinnaga – muidugi ma käisin. Nüüd vaatan põhimõtte pärast kõiki Eesti seriaale, seal on ikkagi Eesti näitlejad ja näed näitlejate mängu. Olen tänapäeval küll püüdnud Draamateatris ka kolmandalt rõdult vaadata, seal on odavamad piletid, aga see pole ikka üldse see.

Esimest muljet mäletan ma väga hästi. See oli algkoolis, tulime isaga [Amblast] Tallinna, isal olid sugulased linnas. Mis aastal või mis klassis see oli, ma ei mäleta, aga pidi olema veel Eesti ajal. Mis see “see” on? Käisime siis vaatamas Mirandolinat – oled kuulnud? Teater ise oma sametistmetega oli juba niivõrd Mina tahan näha näitlejate mängu. meeldejääv, et... Näitlejad on Sinu jaoks teatris kõige Kas Amblas ka teatreid käis? olulisemad? Amblas käis ka Draamateater midagi näitamas. Ühte käisin vaatamas, pealkiri ei tule enam meelde, aga mäletan, et Salme Reegi mees mängis seal – sain sellest muidugi tükk maad hiljem teada. See oli nagu “Minu veetlev leedi”, ainult et draamatükk. Ka Narva teater oli toona olemas, säärane suuremat sorti teater, nemad käisid ka. Kui ma hiljem Tallinnas koolis õppisin, siis käisin juba rohkem teatris. Mis Sulle esimesest teatriskäigust enim meelde jäi, kas teater või lavastus? Lavastust ma ei mäleta. Maatüdrukule, nagu ma olin, piisas juba täiesti kostüümidest ning teatrist endast. Jah, etenduse sisu mulle meelde ei jäänud, aga kõik see näitlemine oli küll selline, mis mind haaras. Aga lapsena Sa väga sageli teatrisse ei saanud? Võib öelda, et lapsena ma ei saanudki teatrisse. Oma tüdrukud viisin küll igal pühapäeval nukuteatrisse, see oli hea lähedal ka, aga ise ma niimoodi maal elades käia ei saanud. Aga hiljem on teater olnud tõesti kõige suurem hobi ja meelelahutus. Mida Sa kooliajal vaatamas käisid? Peamiselt ikka “Estonias”. Istusime kolmandal rõdul, seal oli odavam, ja vaatasime Georg Otsa või Meeta Kodaniporki – tema oli minu suur lemmik. Mäletan, “Silvat” vaatasin kolm korda, “Bajadeeri” veel, kõik operetid vaatasin ära. Draamateatris ma siis eriti ei käinud, seal hakkasin rohkem vaatama, kui hiljem juba Tallinnas elasin. Siis käisin ikka “Estonias” ja Draamateatris, lisaks külalisetendused.

Näitlejad ja lavastuse sisu loomulikult ka.

Mul on peaaegu kõik külastused alates 1963. aastast üles kirjutatud. Vene ajal, siis võisin näha aastas ka 26 etendust. Teater – see oli Vene ajal suursündmus. Soeng, maniküür, pidulik riietus – see kõik pidi olema ja mitte nii nagu tänapäeval, kus võib lihtsamalt ka teatrisse minna. Siis teisiti ei osanudki kui väga pidulikult. Teadsid, et täna õhtul on teatrisseminek, siis sättisid ennast pool päeva valmis. Hiljem käisin vähem, praegu külastan umbes

Kas Sulle Nõukogude ajal pakkus teater ka võimalust poliitilise olukorra üle naerda või selle vastu kuidagi olla?

Kes Sulle näitlejatest on meeldinud? Läbi aegade muidugi Ita Ever. Nüüd “Minu oivalises lahutuses” avastasin uue suure staari Ülle Kaljuste. Teda ma teadsin loomulikult varem ka, aga ma polnud säärases peaosas teda näinud – nüüd nägin ja väga meeldis. Väga meeldib mulle Hendrik Toompere jr, seda ka lavastajana, samuti Tiit Sukk, Ain Lutsepp, Lembit Ulfsak, Kersti Kreismann. Teised ka, aga nemad paistavad kuidagi rohkem silma. Sukk meeldis mulle näiteks “Aristokraatides”. Ma nägin seda küll ainult televiisorist, aga see, kuidas ta seal naeris... Mis teatrites Sa käid? Peamiselt siis Draamateatris, aga ka võimalusel “Estonias” ja Linnateatris. Olen käinud ka Vene teatris, kuulanud kõrvaklappidega tõlget ja vaadanud. Olen ammu tahtnud minna ka Von Krahli ja Theatrumisse, aga siiani pole õnnestunud. NO99s olen käinud kaks korda: vaatasin “Naftat!” ja “GEPi”, need mulle samuti meeldisid. Tütar ikka ütleb mulle, et ma olen vähe imelik, teistele pensionäridele meeldivad realistlikud tükid, aga minu arvates on seda realismi niigi palju. Võiks olla kuidagi teistmoodi, võiks olla ka näiteks nii nagu need tükid NO99s: liikumine, hoog, uutmoodi tegemine. NO99 trupp on minu jaoks huvitav, sealt ei tõuse minu jaoks keegi niimoodi eriti esile, vaid nad on tugevad just trupina, kõik koos. See on midagi uut ja uus mulle meeldib. Nagu on Toompere lavastused – nad on uued, teistmoodi lahendatud. Näiteks “Polkovnik lendab õhku”, mis mulle väga meeldis. Näed, 23. märtsil 2005 käisin vaatamas. Kes Sulle lavastajatest veel meeldivad?

Kui sageli Sa käisid?

neid on ikka veel. Uuematest ka “Tõde ja õigus. Neljas osa”. Samuti see “Küüdipoisid”, Karusoo lavastus, kus inimesed rääkisid oma elulugusid küüditamisaegadest. Minu vennatütar ütles, et neil seltskonnast olid kaks baaris ja kaks vaatasid etendust, sest keegi pidi pärast autot ka juhtima, aga etendus ei läinud neile absoluutselt korda. Kuid mulle meeldis. Ma ei olnud küll omal ajal olukorda kaasatud, aga eks ma ikkagi elasin selle aja keskel ja mulle läks väga hinge, mismoodi see tehtud oli. Komöödiaid olen ma ka vaadanud. Kui Vanalinnastuudio alustas, siis ma käisin vaatamas, need olid tõesti vaimukad. Nüüd käisin ühte asja vaatamas, head näitlejad ja puha, aga ei olnud nagu midagi, isegi komöödiana ajast maha jäänud.

Ma ei oska ausalt öeldes lavastajate vahel eriti vahet teha. Toompere ma juba ütlesin, aga ka Mati Unt mulle meeldis. Tema puhul võis mõni asi väga meeldida ja mõni asi absoluutselt mitte, aga ta oli teistmoodi, alati. Kas mõni lavastus on Sul eredamalt meeles? Ma olen vist veidi liiga palju teatris käinud, mälestused hakkavad juba omavahel segi minema. Mäletan aga näiteks 63. aasta “Tootsi pulma” ja

Mina käisin vaatamas etendust ja näitlejate mängu. Teater jäi mulle teatriks. Ma ei osanud võtta, et nüüd on siin midagi ridade vahele pandud, see pidi minu jaoks olema väga nähtaval. Eks Baskini asjades oli küll palju torkeid ja “Prügikaste”, neid saigi sellepärast vaatamas käidud, et nad olid väga tabavad. Aga ma käisin siiski lugu ja näitlejate mängu vaatamas. Teater oli ikkagi... teatriime. Kuidas Sulle tundub, kas vanasti näideldi erinevalt kui praegu? Jaa, kindlasti. Minu meelest küll. Nüüd ollakse kuidagi hoogsamad, varem oldi laval kuidagi sujuvamad ja ühes tasemes. Mulle muidugi meeldib, kui tehakse karakterit. “Eesti matuses” mängitakse väga karikeeritult, hoopis teistmoodi tehakse kui tavaliselt. Marga sõbranna, tema kukkus küll kritiseerima, et kellelgi olid sukad lontis olnud, aga mulle meeldis. Kivirähk on muidugi andekas, peab ütlema. “Rehepapp” oli ka hea: kuigi raskem, aga “midagi teist”. Minu jaoks ongi oluline, et oleks “midagi teist”, midagi, mis raputaks ja ei oleks selline jutustav realism. Kui on imelik. Toompere mängib ju “imelikult” omi osi, hoopis teistmoodi kui teised, aga see sobib, see ei ole igav. Kas Sa kriitikat loed? Ikka loen. Vene ajal ma käisin rahvaülikoolis teatriosakonnas loenguid ka kuulamas, Karin Kask luges. Siis käisime ka “Vanemuises” etendusi vaatamas, olid päevane ja õhtune etendus. Ma tundsin huvi just teatri sisemuse vastu, sellepärast läksingi loenguid kuulama. Kust mulle see huvi tuli, ma ei oska öelda, sest minu vanemad ei käinud üldse teatris, võimalustki ju ei olnud. Aga loen kriitikat küll. Vahel võtan raamatukogust “Teater.Muusika.Kino”, nõukogude ajal, siis lugesin Sirpi ja isegi Õhtulehes oli teatrikriitikat. Üldiselt loen ikka lavastuste kohta, mida ma olen näinud. Teinekord käin midagi vaatamas ja loen siis läbi, mida varem on juba kirjutatud, vahel lõikan isegi välja. Mille järgi Sa otsustad, kas minna või mitte? Ei teagi. Praegu mõtlen näiteks, kas minna

Teatripäev 2008  
Teatripäev 2008  

2008 Teatripäev Québec, 17. veebruar 2008 Tõlkinud Anu Lamp Sel aastal toimub rahvusvahelise teatripäeva pidulik tähistamine teatris NO99. K...

Advertisement