Page 1

Teatrip채ev

2008


Teatripäev Teatripäeva NO99s läkitus Robert Lepage

27. märtsil on rahvusvaheline teatripäev. Seda tähistatakse alates 1961. aastast Rahvusvahelise Teatriinstituudi õhutusel ning sel puhul toimuvad kõige erinevamad teatriga seotud üritused üle kogu maailma. Lisaks ühele päevale ühendab neid ka avalik kiri, mille igal aastal kirjutab spetsiaalselt teatripäevaks mõni rahvusvaheliselt oluline lavastaja, näitleja või muu teatritegelane. Selles kirjas võetakse kokku autori mõtted teatri ning ühiskonna suhetest ja teatri võimalustest inimestevahelise kuristiku ületamisel. Esimese säärase pöördumise kirjutas Jean Cocteau, autorite seas on olnud ka Arthur Miller, Peter Brook, Laurence Olivier, Pablo Neruda, Luchino Visconti, Václav Havel, Edward Albee jpt. Sel aastal on autoriks palutud nimekas Kanada lavastaja, näitleja ja filmirežissöör Robert Lepage. Alates 1995. aastast tähistatakse teatripäeva pidulikumalt ka Eestis. Sellest aastast alates antakse just 27. märtsil üle ka erinevad teatripreemiad nii sõna-, muusika- kui ka tantsulavastuste alal, lisaks ka teatrite tehnilistele töötajatele, aga ka nimelised preemiad jne. Igal aastal on teatripäev toimunud erinevas Eesti teatris. Sel aastal toimub rahvusvahelise teatripäeva pidulik tähistamine teatris NO99. Kuigi üritus on kutsetega, on Eesti Televisiooni vahendusel võimalik vaadata otseülekandest kogu gala kulgu ning preemiate kätteandmist.

Kell 18.30 - Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi poolt lavastatud gala esimese poole ülekanne ETV veebilehel www.etv.ee. Kätte antakse üle kümne teatripreemia, õhtujuhtideks kõik Teater NO99 kümme näitlejat. Kell 19.05 - algab ETVs teatriaasta erisaade. NO99 ja ETV koostööna valminud saates vesteldakse kolme kõige olulisema teatripreemia nominentidega, lisaks ka mitmete teiste teatriinimestega. Nõnda luuakse ülevaade 2007. aastast Eesti teatris. Saate toimetaja on Ivar Põllu, režissöör Maarja Pärsim. Kell 20.05 - algab ETVs otseülekanne gala teisest osast. Kätte antakse veel üle kümne teatripreemia. Pinge tõuseb haripunkti.

Teatri tekke kohta on mitmeid hüpoteese, aga mind köidab neist kõige rohkem see mõistujutu vormis lugu: Grupp inimesi oli ühel ööl kogunenud kivimurdu, et end lõkketule ümber soojendada ja üksteisele lugusid jutustada. Järsku tuli kellelgi pähe mõte tõusta püsti ja kasutada oma loo illustreerimiseks oma varju. Tuleleekidest tekkinud varju toel manas too inimene kivimurru seinale üleelusuurusi tegelasi. Ülejäänud, kes seda vaatepilti lummatult jälgisid, tundsid neis kujudes vähehaaval ära tugeva ja nõrga, rõhuja ja rõhutu, jumala ja sureliku. Tänapäeval asendavad kunagist lõkketuld prožektorite valgused ja kivimurru seinu lavatehnika. Ja tahtmata solvata mõningaid puriste, tuletab see mõistujutt meile meelde, et tehnoloogia seisab teatri sünni juures ja selles ei tule näha ähvardavat ohtu, vaid ühendavat elementi. Teatrikunsti püsimajäämine sõltub tema suutlikkusest iseennast taasluua, kaasates uusi tehnoloogiaid ja novaatorlikku kunstikeelt. Sest kuidas suudaks teater olla oma ajastu suurte teemade käsitleja ja soodustada inimestevahelist mõistmist, kui ta ise ei ilmuta avatuse vaimu? Kuidas saaks teater kiidelda, et on pakkunud lahendust sallivuse, eraldatatuse ja rassismi probleemidele, kui ta omaenda praktikas keeldub igasugusest sünteesist ja koostööst? Selleks et kujutada maailma kogu tema keerulisuses, peab kunstnik pakkuma uusi vorme ja ideid ning usaldama vaataja intelligentsi, kes on suuteline eristama humaansuse siluetti selles lõppematus varju ja valguse mängus. On tõsi, et tulega liiga palju mängides riskib inimene end kõrvetada, kuid ühtlasi saab ta ka võimaluse vaimustuda ja valgustada. Québec, 17. veebruar 2008 Tõlkinud Anu Lamp

NO99 rahvusvahelise teatripäeva erileht Toimetaja Eero Epner Kujundaja Martin Pedanik Fotode autor Tiit Ojasoo Toetanud Eesti Kultuurkapital Väljaandja NO99 (www.no99.ee)


Eesti teatri aastapreemiate nominendid 2007. aastal Aastapreemiad antakse üle 27. märtsil NO99s, ülekanne ETVs Sõnalavastused

Kunstnik

Tantsulavastused

Žürii: Jaak Allik (esimees), Mari-Liis Küla, Madis Kolk, Reet Mikkel, Aare Pilv, Pille-Riin Purje, Anneli Saro

Iir Hermeliin. Lavastuse “Päike soojem, taevas sinisem” kujundus. Tallinna Linnateater Pille Jänes. Lavastuse “Proffet” kujundus (suveprojekt) Andres Noormets, Veronika Valk. Lavastuse “Kajakas” ruumiline lahendus. “Endla” teater Ene-Liis Semper. Lavastuse “GEP” kujundus. Teater NO99 Silver Vahtre, Krista Tool, Margus Vaigur. Lavastuse “Kangelane” kujundus. “Endla” teater

Žürii: Mall Noormets (esinaine), Kristiina Garancis, Jüri Nael, Tõnu Lensment, Priit Raud. Oksana Titova. “Hamleti” lavastus  Rahvusooperis “Estonia” Dmitri Harchenko. “Piafi” lavastus. Sõltumatu Tantsu Ühendus Saša Pepeljajev. “Sigmundi & Freudi” lavastus “Vanemuise” teatris Eike Ülevain. “Välurebase” lavastus. Eike Ülevain ja Kanuti Gildi SAAL  

Lavastaja Merle Karusoo. Lavastus “Voldemar”. Eesti Draamateater Mart Koldits. Lavastus “Proffet” (suveprojekt) Kalju Komissarov. Lavastus “Kangelane”. “Endla” teater Tiit Ojasoo. Lavastus “GEP”. Teater NO99 Kristian Smeds. Lavastus “Kajakas”. Von Krahli Teater  

Sõnalavastuste eriauhind

Mart Koldits. Ereda loomingulise idee veenva teostamise eest suvelavastuses “Proffet” Kristjan Sarv. Näitlejavõimete ja etenduskunsti Naisnäitleja võimaluste järelekatsumise eest aktsioonis “99x”. Luule Komissarov. Zenta lavastuses “Sirelikassid”. Teater NO99 Lavastuse “GEP” trupp. Olulise sotsiaalse “Ugala” teater Piret Laurimaa. Kelli Lund lavastuses “Karge meri” probleemi intrigeeriva käsitlemise eest jõulise ansamblimängu kaudu lavastuses “GEP”. Teater ja Arkadina lavastuses “Kajakas”. “Endla” teater NO99 Ülle Lichtfeldt. Naine lavastuses “Mina, naine”. Lavastuse “Kajakas” trupp. Lavastaja originaalse Rakvere Teater Hilje Murel. Sille Salu lavastuses “Börs ja Börsitar”. klassikatõlgenduse fantaasiarikka ja polüfoonilise teostamise eest lavastuses “Kajakas”. Von Krahli “Ugala” teater Teater   

Meesnäitleja Roman Baskin. Küürakas lavastuses “Sõdur”. R.A.A.A.M. Üllar Saaremäe. Cyrano lavastuses “Cyrano de Bergerac”. Rakvere Teater Tiit Sukk. Voldemar lavastuses “Voldemar”. Eesti Draamateater Juhan Ulfsak. Treplev lavastuses “Kajakas”. Von Krahli Teater  

Naiskõrvalosa Merle Palmiste. Maria Lebjadkina lavastuses “Sortsid”, Gina Ekdal lavastuses “Metspart”. Eesti Draamateater Tiina Tauraite. Maša lavastuses “Kajakas”. Von Krahli Teater Külli Teetamm. Nancy lavastuses “Nõks”. Tallinna Linnateater Viire Valdma. Konduktor lavastuses “Voldemar” Eesti Draamateatris ja osatäitmised lavastuses “Rooside sõda” Leigo järveteatris  

Meeskõrvalosa Ago Anderson. “Peata ratsanik” Karl lavastuses “Kangelane”. “Endla” teater Margus Tabor. Donald lavastuses “Päike soojem, taevas sinisem” Tallinna Linnateatris ja Tõnu lavastuses “Roosiaed” (suveprojekt). Andres Tabun. Osatäitmised lavastustes “Naabri Mari”, “Börs ja Börsitar” ja “Runar & Kyllikki”. “Ugala” teater Taavi Teplenkov. Lemmergas lavastuses “Voldemar”. Eesti Draamateater Lembit Ulfsak. Arkadina lavastuses “Kajakas”. Von Krahli Teater  

Muusikalavastused Žürii: Raili Sule (esinaine), Vahur Keller, Tiina Mattisen, Kristel Pappel, Alo Põldmäe. Dmitri Bertman. Mõjuva kujundikeele leidmine  lavastustes  “Wallenberg“ (Erkki-Sven Tüüri ooper Estonias) ja “Hoffmanni lood“  (J. Offenbachi ooper Vanemuises) Tatjana Romanova. Lüürilise karakteri kirgas esiletoomine Micaëlana G. Bizet` ooperis “Carmen” (PromFest, Pärnu) Aile Asszonyi. Kangelannade Leonore (L. Beethoveni ooper “Fidelio“, Nargen Festival) ja Naine (E.-S. Tüür “Wallenberg” Estonias) jõuline ja hingestatud kehastamine Mart Madiste. Särav esiletõus mõlema ooperiteatri juhtiva tenorina rollides Hoffmann  (J. Offenbachi “Hoffmanni lood” Vanemuises) ja Hertsog (G. Verdi “Rigoletto” Estonias) Angelika Mikk. Noore lauljanna veenev esiletõus suurrollides (Roxane E. Tambergi ooperis “Cyrano de Bergerac” ja Gilda  G. Verdi ooperis “Rigoletto” Estonias)

Balletilavastused Žürii: Tiiu Randviir-Tölp (esinaine), Ago Herkül, Oleg Titov, Enn Suve. Olga Rjabikova. Tehniliselt täiuslik esitus nimiosalisena  balletis “Sülfiid” Rahvusooperis “Estonia” Hayley-Jean Blackburn. Stiilipuhtad ja huvitavad osalahendused. Nimiosaline balletis “Giselle”, Tatjana  balletis “Onegin” “Vanemuise” teatris Marina Kesler. Üldinimliku sõnumi ja huvitava koreograafilise lahendusega  balleti “Libahunt” lavastamine Rahvusooperis “Estonia”

Muusikateatri eriaauhind Vitali Nikolajev. Peenelt nüansseeritud kõrvalosade meistelik ja isikupärane esitus: Madge balletis “Sülfiid”, aadlik Camacho balletis “Don Quijote”, Tybalt balletis “Romeo ja Julia”. Rahvusooper “Estonia” Erki Pehk. Märkimisväärne panus projekt-truppide muusikalavastuste ettevalmistamisel: G. Bizet` “Carmen” (PromFest) ja A. Kopiti ja M. Yestoni muusikal “Fantoom” (Smithbridge Productions)  

Kriitikaauhind (määrab teatriliidu juhatus) Jaak Allik. “Žanr suvelavastus? Mälestusi kahekümnest suvelavastusest” (“Teater.Muusika. Kino” nr 10, 2007) Jan Kaus. “Vormilt ülekeev, sisult universaalne” (“Teatrielu 2006”, ilmunud 2007) Kristel Pappel. “Muusikateater 2006” (“Teatrielu 2006”, ilmunud 2007) Ivika Sillar. “Antoška” (“Teater. Muusika.Kino” nr 7, 2007) ja “Hirvekütt” (ajakiri NO99, 2007)

Teatritöötaja auhind Žürii: Indrek Saar (esimees), Sirli Bergström, Anu Konze, Külli Root, Aime Unt, Riina Viiding.

Etendust ettevalmistavas kategoorias Liina Laigu. Kunstnik-dekoraator. Tööd iseloomustab puhtus, täpsus, loomingulisus. Alaline valmisolek välja mõelda ja kasutada erinevaid tehnoloogilisi võtteid uute dekoratsioonide ja butafoorsete esmete valmistamisel, on saavutanud kunstnike ja kolleegide austuse ja usalduse. “Estonia” Urve Lerman. Rätsep. Meisterrätsep. Ameti absoluutne tipptase. Eesti Draamateater Tiit Kalm. Lavastusala-ja haldusjuht. Leiab ka kunstnike kõige pöörasematele kujundusideedele töökindlalt toimivad lahendused ja korraldab nende teostuse. Rakvere Teater

Etendust teenindavas kategoorias Aune Kuul. Inspitsient, kes tabab ideid õhust, leiab tekkivatele probleemidele lahenduse enne, kui lavastaja, kunstnik või näitlejad probleemi olemasolust arugi saavad. Rakvere Teater


Kaido Päästel. Lavameister. Hea kaasamõtleja lavastuste loomisel, kavandite vastuvõtmisel. Nende hilisemal täideviimisel on tema suhtumine alati konstruktiivne, positiivne ja kujunduse elluviimist toetav ja innustav. Suure koostöövalmidusega mitme teatri ühisprojektide elluviimisel. “Endla” Kalev Timuska. Helitehnik. Keeruliste tehnilistes tingimustes kvaliteetse helitehnilise töö perfektne teostamine. “Estonia”  

Haldus-ja administratiivtöötaja kategoorias Jaana Luik. “Estonia” dokumenditeenistuse juht. Professionaalsete teadmiste ja sihikindla tööga teatri juriidilise kompetentsi tõstmine. Maarit Randrüüt. SA Eesti Draamateater juhatuse assistent. Vastutusrikka töövaldkonna: teatri personalitöö ja büroo juhtimine ning sihtasutuse nõukogu töö ettevalmistamine, usaldusväärne ja kohusetundlik täitmine. Juhan Rumm. Rakvere Teatri ehituse projektijuht. Ehitustööde tark ja järjekindel koordineerimine, alates arhitekti projektidest ja riigihangete tegemisest, kuni ilmnenud puuduste likvideerimiseni. Teatrimaja ehitajatele teatrispetsiifiliste nõuete ja vajaduste rahulik, pidev selgitamine ja vahendamine on andnud hea töökeskkonna.

Salme Reegi auhind Žürii: Rait Avestik (esimees), Enn Lillemets, Ilona Martson, Katrin Nielsen, Rosita Raud Finn Poulsen. Lavastus “Romeo ja Signe”. Emajõe Suveteater Hilje Murel. Nimiosaline lavastuses “Krabat”. Ugala Jevgeni Ibragimov. Lavastaja jõuline tulek Eesti Nukuteatrisse Tõnis Mägi ja Kärt Johanson. Helikujundus Emajõe Suveteatri lavastusele “Väike hea kurat”. Ita Ever. Eeskuju andev pisiroll videolõigus lavastusele „Võluõunad”. Eesti Draamateater Helle Laas. Järjepidev teatrivaimu hoidmine. Eesti Nukuteater

Algupärase dramaturgia auhind Žürii: Eero Epner (esimees), Ülev Aaloe, Taavi Eelmaa, Ene Paaver, Ivar Põllu Mart Kase. “Perekond”. Jim Ashilevi. “Portselansuits”. Andrus Kivirähk. “Voldemar”. Jakob Karu. “Vanaema juures”.

Lisaks antakse välja järgmised nimelised preemiad Ants Lauteri nimeline auhind – antakse kuni kümme aastat teatritööd teinud noorele näitlejale või lavastajale Georg Otsa nimeline auhind – kõrge vokaalse meisterlikkuse ühendamine näitlejatööga ooperi- ja operetilaval ning viljakas kontserttegevus Priit Põldroosi nimeline auhind – antakse teatrimõtte arendamise, pikaaegse teatriuurimusliku või teatripedagoogilise tegevuse eest Aleksander Kurtna nimeline auhind – antakse näidendite tõlgete eest, millest vähemalt üks on lavastatud vaadeldaval hooajal Natalie Mei nimeline muusikalavastuse kunstniku auhind – antakse muusikalavastuse – ooper, operett, muusikal, muusikalised projektid – kõrgetasemelise lava- ja kostüümikujunduse esiletõstmiseks Kristallkingakese rändauhind – antakse noorele teatriinimesele esimese märkimisväärse lavatöö eest


Lembit Eelmäe: peab olema õrn ja tugev Lembit Eelmäe (1927), näitleja Kas Te...

suuremaid osi, sellised väiksemad. Kui veel Pärnus olin, siis käis ta isegi ühel väljasõidul kaasas, mul Räägime sina, me oleme ju teatriinimesed. Kuigi ma on meeles – Tuhalaanes. praegu väga palju teatris enam teha ei saa – see kuradi jalg. Ma sain selle trauma teatrikoolis 50. Kas Teil endal on ka aeg-ajalt olnud tunnet, aastal. Võrkpallimängus põrkasin Eino Baskiniga et näitleja elukutse pole päris see, et “õiged” kokku, meniskid ja kõhred kõik katki, aga arstid ametid on kusagil mujal? said ainult viinakompressi teha. Hakkasin teda Ei ole. No ei ole. Ma olen tahtnud teha seda ja ma sellest peale hoidma, kuidagi ta stabiliseerus, aga ei ole kahetsenud üldse mitte. Võib-olla siis, kui ei ikkagi olid jamad edasi. olnud teatris eriti rolle teha, siis ma vahel mõtlesin Kas nende 58 aasta jooksul on põlv olnud küll niimoodi, et mis nüüd küll saab. Aga kui teatris takistuseks ka lavale minemisel? on tööd ja tegemist, siis see rahuldab täielikult. Mul ei ole vaja rahamägesid, riidehunnikuid või autosid Ei ole. Ta ei ole takistuseks olnud. Valus küll, – mul ei ole neid kunagi olnud. aga võtad end kokku, unustad ära, laval kaobki valu ära, sest pärast on ka aega valutada. Kõik Teatrikoolis Teil ei olnud tunnet, et ma ei saa tegin ära, mis vaja. Vanapagana roll [1969. hakkama? aasta lavastuses “Põrgupõhja uus Vanapagan”] Veidi ikka oli, eriti teisel kursusel. Vaadake, oli kohe pärast operatsiooni, aga ikkagi tegin. näitlemisega on selline asi, et see on üks kunstiliike Optimismimoraal on mulle suureks abiks olnud. ja veel sünteetiline või kuidas nad ütlevad: Nüüd sügisel sain 80, aga kaks päeva enne mitmest kunstiliigist kokku pandud. Näitleja on juubelietendust pandi haiglasse. Ma tulin sealt minu arvates teatris kõige olulisem komponent, välja, tegin ikkagi etenduse ära, aga teate – see aga igasugune kunst teostub materjalis. Mis on polnud enam see. Oleks tahtnud natukene... näitleja materjal? Tema ise. See on minu liha ja paremini. vere ja keha ja psüühika kaudu, mis kõik tulema peab. Et see oleks efektne, lööv, silmapaistev Mis on optimismi aidanud üleval hoida? – selleks peab materjal hea olema. Palju on näitlejal kaasasündinud – mina arvan siiani, et näitlejaks Seda ei saa kunstlikult tekitada. Ma arvan, et üleval peab sündima, midagi peab olema kaasa antud. on hoidnud kohusetunne ja tahe. Tahe, et ma pean Mitmetel pole ju kooli vajagi! Aga mina ei kuulu end teostama, mul on vastutus, mul on kohustus. sellesse seltskonda, ma olin vaikne, maapoiss, Möödunud sügisel, siis ei saanud enam, aga enne range kasvatus ja nii edasi. küll: kohusetunne, tahtmine end väljendada ja teha midagi ära. Et kuidagi... olla. Ma alustasin ju Kas Teile on mingid teemad küllaltki hilja, alguses ei olnud ma teatris peaaegu südamelähedasemad, mida teatris väljendada? mitte keegi. Jah, sest eks näitleja peab ikka kodanik ka olema. Lõpetasin ju teatriinistuudi 51. aastal, kolmanda ja Ma võiksin nii ütleda, et keda teist ma väljendan, viimase lennu, Kulno Süvalepaga, Baskiniga ja kes kui mitte mind ennast? Sotsiaalne ebavõrdsus on seal olid. näiteks selline asi, mille peale ma tahaksin kohe minna ja põrutada. Jah, ma olen sidunud oma Te olete pärit suurest perekonnast, isa oli sepp. rolle ühiskondliku elu probleemidega, isamaaga, Teater ei kuulunud Teie argipäeva. Kuidas Teil koduga, isa ja emaga. Vahel on isegi nii, et ma tekkis vajadus teatrisse minna? kujutan ette, et mu isa istub saalis. Miks ma ei või seda uskuda? Kui ma usun, siis ju on. Käsitöölised ongi ju erinevad, kui suured Vanapagan ütles ju Antsule väga hästi, kui see taluperemehed oma nännidega ja muude asjadega. küsis, kust Vanapagan oma jõu võtab: “Usu, siis Ema ja isa olid külatasemel kunstilembesed, on.” Uskumine teeb mind vabaks. Muidugi, see mängisid lõõtsa ja kannelt. Olid küll tööst väsinud, praktika, mille ma olen teatrist saanud, see ka, see aga ikkagi leidsid aega muusikat teha, lapsed kannab ja ma võin seesmiselt minna ükskõik kuhu. teadsid palju laule ja nii edasi. Eks sealt sain pisiku külge. Kooliharidust neil muidugi ei saanud eriti Te olete öelnud, et Teie iseloom on avatud ja olla, aga südameharidust oli neil küll. otsene. Kas see on Teil teatris asju lihtsamaks või raskemaks teinud? Kas Teie otsus minna näitlejaks kohtas mõistmatust? Raskemaks ei ole. Varjata ja kuulujutte ajada ei ole ma osanud. Ants ütleb küll Vanapaganale, et Ei saa öelda, et mõistmist oleks olnud. Isa jäi valeta!, aga nagu Vanapagangi – ma ei oska. neutraalseks, aga küllap ta sisemuses näitlemist eriliseks tööks ei pidanud. Selle mõtestamine oli Kas Te olete vahel tundnud, et enam ei jaksa, tema jaoks külakomejandi tasemel. Tema tahtis, tulete teatrist ära? et ma õpiksin arstiks – lugupeetud ja väärikas amet. Läksingi, olin aasta pärast keskkooli Üldiselt mitte. Isegi praegu mitte. Ma tahaksin arstiteaduskonnas. Ent raske oli, mul oli raske: tulla praegugi kaasa teha, aga jalg ei lase. Tõsi, üks külakeskkonnast akadeemilisse õhkkonda, korterit kord oli küll. Kaarel Ird hoidis aastaid repertuaaris ka ei olnud, isolaatoris Kastani tänaval elasin, kõht Shakespeare’i “Corolianust”, mul oli seal üks väike oli tühi, ja keemiaga ei saanud ka kuidagi hakkama. roll, aga eks ma kuidagiviisi käisin Irdile närvidele Sain aru, et siit ei tule midagi välja. Tulin Tartust ka. Kord oli taas üks taastusproov ja ma magasin koju, rääkisin isale ära, ta oli tükk aega vait ja ütles: ühe väikese sissetuleku maha, kui Ird kukkus nojah, kui ei saa, siis ei saa. Ja 47. aasta suvel sõimama. See ei olnud enam seda väärt. Mul võtsin kõrgkooli astujate teatmiku, püüdsin Tallinna viskas ka ära, andsin lahkumisavalduse. Eks varsti poole, kus õde ja vend juba ees olid, ning nägin, et saime koridoris kokku, Irdil minu avaldus käes, ja riiklik teatriinstituut. Reaalaineid polnudki! Ja nimi lihtsalt tõmbas puruks. Nii ta jäi. oligi: Eesti Riiklik Teatriinstituut, mitte ENSV. Pealegi mulle teater meeldis, käisin vaatamas Valga “Säde” Aga väsimust või tüdimust Te ei ole tundnud? omi ja koolis ikka ka. Teater oli mulle imponeerinud, kuigi mõtet, et tahaks ka ise teha, siis lapsena veel Ei. Ma ei ole ka kunagi tööst ära öelnud. Ega mul alguses ei olnud Pärnu teatris eriti tööd ka. Hiljem ei olnud. kuulsin, et ühel hetkel mõtlesid direktorid, et parem Kas isa nägi ära ka selle aja, kui Te suurtel on mind lahti lasta. Ikka ei lastud. Ei, tüdimust ei lavadel olite? Käis ta Teid vaatamas? ole olnud. Vahel olen imestanud küll rolli üle, aga kui on vaja teha, siis on vaja teha. Mul polnudki Ta käis vaatamas, jaa. Aga mul ei olnud siis veel

ju algul suuri rolle, esinäitleja ei ole ma olnud. Eks see ongi jama, kui nõutakse, et kõik peavad olema rakendatud, nii ei saa olla. Miks? Vägisi ei saa. Lavastaja vormib kunstiteose, tema on kunstnik. Kuidas tema ütleb, niimoodi on. Millised näitlejad Teile meeldivad? Siirad, avatud ja otsekohesed. Neid meeldib mulle vaadata. Ta peaks olema olemuselt hea ja siiras, vaba ning avatud inimene. Ülejäänu on juba rolli loomine. Näitleja on õrn. Õrn, aga samas peab tugev olema. Need ei passi hästi kokku, aga teisiti näitleja olla ei saa. Kas Te meenutate meelsasti teatriteed? Mitte eriti, aga vahel tuleb meelde ja siis meenutad. Eriti seda aega, kui Evald Hermaküla ja Jaan Tooming tulid Tartusse ja algas minu suur teatrielu. Te olite siis juba üle 40-aastane ja nende teatrikeel oli ka teistsugune kui tavaliselt. Kas Teil raske ei olnud? Ei olnud! Kerge oli teha, kerge! Kuna nende materjalid olid vägevad, mille põhjal nad tegid, ning väljendusvahendid uued, siis see oli minu jaoks äärmiselt hea teha. Minu jaoks on tulnud kõik aegamisi, raskelt, ei olnud ma alguses mingi näitleja. Aga pikkamisi sain soone peale. Te räägite palju Põrgupõhja Vanapaganast. Kas see roll oli oluline mitte ainult teatri kontekstis, vaid üleüldse? Jah, ka inimesena. See on minu roll, sellest ei saa üle ega ümber. Küll oli hea seda teha! Eks mu enda lapsepõlv meenutas ka veidi seda situatsiooni, mis seal lavastuses oli. Ma olen neid peremehi näinud, neid talumehi, olen vaadanud nende iseloomusid: üks on moraalne, teine õiglane, kolmas ebaõiglane. Mulle oli see maailm tuttav ja seetõttu oli see ka hingelähedane. Samuti Põrgupõhja usk ja tema soov taeva saada. Kas Te vahel näete toonaseid rolle unes ka? Ma olen Vanapaganat näinud. Huvitav, aga ma ei olnud rollis, vaid mul olid lihtsalt Vanapagana riided seljas ja kõndisin hoonete vahel ringi. Kas Teil on mõningaid rekvisiite alles? On küll, üks Einari Koppelile kuulunud VäitsaMackie kepp. Võtsin selle kaasa ja hoian seda alles. Mulle on oluline. Tänu asjadele, mis kuulunud ka minu isale või emale, saan ma vabaks, mul on laval kergem olla. Kas Te oskate kirjeldada seda tunnet, mis Teil teatriga kõige enam seostub? Üks on kindel: ülepeakaela ja tühjalt ma teatrisse ei tule. Seda, kas mul on etendus, tean ma mitu päeva ette. Mõtlen oma rolli peale. Lähen põldude vahele jalutama, siis võtan terve tüki läbi, enda rolli ja teksti aktiivselt, aga kordan alateadlikult ka seda, mida teine vastab. Tükki peab teadma, absoluutselt tervet tükki, ei saa mängida kitsalt oma rolli. Kui on etenduse päev, siis hirmu enam ei ole, aga väike närv on – see peab olema, ükskõikselt ei saagi minna. Ja natuke... ma ei tea, kas see on edvistamine või uhkus, aga see tunne on küll, et peab hästi tegema. Nii hästi, kui suudan. Rahvas on saalis ja vaatab. Siis ma unustan kõik ära. Kostüümid, grimmid, need teen aegsasti valmis. Olen lava taga ja unustan kõik muu ära. Kuhugi mujale ma ära ei lähe. Malet mängiti ju omal ajal puhketoas! Naerab Mina nii ei saa käia. Ma sain väga hästi aru, kui Tooming ja Hermaküla ütlesid: me hingame ühes rütmis, me oleme kõik koos. See andis jõudu.


Ain Jürisson: Ma ei ole teatris kunagi õnnetu olnud Ain Jürisson (1931), lavastusala juhataja Mismoodi Te jõudsite näitlejaametist lavastusala Kas olete nõus, et teatris tehnilise poole peal juhatajaks? töötajate töörütm ei ole kõige rahulikumate killast? Nad leiaksid ilmselt parema palga ja Ma olin näitleja kokku 22 aastast, aga oli selge, rahulikuma töö ka teatri kõrvalt? et Hamleti-mängijat sellest mehest ei tule. Ja äkitselt tehti ettepanek asuda Eesti Draamateatri Teate, sellega on nii... Paus On inimesi, kes on lavastusala juhataja koha peale – võrdlemisi teatrile oma hinge andnud – ja seda ka tehnilise ootamatult. Jaan Mikkel, kes oli selle koha peal poole pealt. Draamateatri lavameistrite hulgas olnud seitse aastat, läks “Estoniasse”. Niimoodi on vähemalt viis meest, kes on töötanud kuni ma hakkasin. Eriti sellest tehnikast ma midagi ei 25 aastat lavatöölisena. Nad on pühendunud teadnud, kuigi noore näitlejana, kui raha eriti ei inimesed. Muidugi, on ka inimesi, kes tulevad, olnud, siis suveti olin lavatööd ringreisidel teinud, vaatavad ära, näevad, et palka eriti ei ole, ja kaovad nahk oli natuke värgiga kursis, aga mitte eriti. Ent ruttu. Aga teater pole ainult näitleja pühendatus, nii ta läks ja lõppkokkuvõttes olin veerand sajandit vaid ka tehnikute hulgas on palju sellist rahvast, selle koha peal, kuni 2004. aastani. keda teater hoiab endas. Nad ei lähe siit ära. Nad ei armasta ennast teatris, vaid teatrit endas. Te ütlesite, et pakkumine oli ootamatu? Kui Te olete pidanud inimestega töövestlusi Jah, ta oli ikka suhteliselt ootamatu. Mul oli mõned pidama, kes soovivad lahkuda või ei jaksa päevad aega mõelda, aga tuleb öelda, et oma rolli enam, siis mis argumente Te olete kasutanud, et mängis ka see, et palk tõusis rohkem kui kaks nad jääksid? korda. Ja ma ei kahetse, sest enda vastu aus olles – näitlejana poleks ma eriti kuhugi jõudnud. Kui inimesel on kindel soov minna ära, siis ei saa teda kinni hoida. Eks minnakse ikkagi siis, kui juba Te ütlesite, et varasem kokkupuude oli olemas, on hästi teada, kuhu minnakse. Kuigi on olnud aga õrn. Kuid huvi? juhtumeid, kus on saanud ära veenda. Eks räägid siis direktoritega, et palgakest juurde, või... Sõltub. Päris “huvi” kohe alguses ei olnud, kuid ajaga ta tekkis ning töö ja kõik see õiendamine said Ütlesite, et lavakujundused on muutunud omaseks. Ma olen rahul, et ma seda tööd tegin teistsuguseks. Kas Te täpsustaksite? ja püsima jäin. Ma olen rahul, et ma ei ole sugugi õnnetu mehena teatris tööd teinud. See on kohutavalt lai küsimus. Ütleme nii, et aeg on kulgenud lavastajates ja kunstnikeski. Kui praegu tuleks keegi samasuguse valikuga Sellest johtuvalt on muutunud ka kunstilised Teie juurde ja küsiks, mis on selle elukutse kujundused. Näiteks mitmed materjalid on juures kõige olulisem, siis mida Te ütleksite? muutunud kättesaadavaks. Varem ei olnud mitmeid kujundusi üldse võimalik teostada, kuna lihtsalt ei Igas teatris jaguneb tehniline personal kaheks – olnud sobivaid materjale. Praegu on palju hakatud etendust ettevalmistav personal (kõik töökojad, mis kasutama metalli, mida 20-30 aastat tagasi ei olnud valmistavad ette lavastuse kunstilise kujunduse) saada ega kasutatudki, kuid tänapäeval on juba ja etendust teenindav personal (helitehnikud, mitu kujundust, mis ongi pea ainult metallist tehtud. lavatöölised, kostümeerijad jne). Draamateatris on neid kokku umbes 50 inimest. Ja kõige olulisem on Jah, kardinaalseid muutusi pole olnud, aga aja oskus lävida selle rahvaga, nende inimestega. Iga pitser on oma jälje jätnud. Eks kunstnike käekiri päev tuleb suure kollektiiviga tegeleda, et tekiks on ka väga erinev, mõni teeb Vargamäge papist meeskonnatunne. See on väga oluline asi. talutoas, teine teeb selle kasvõi riidest, ajast sõltumata. Teine oluline moment: kuidas laabub koostöö kunstnikega, aga ka lavastajatega. See sõltub Kas mõni periood oli Teie töös kergem ja mõni kõik inimestest: vahel on nii, et lavastajaga ei raskem? puutugi peaaegu kokku. Teinekord keerab lavastaja kunstniku töö kõik pahupidi ja tehniline rahvas Ma ei oskagi seda niimoodi öelda. Kõige kiirem peab seda suppi siis sööma, tegema ümber või aeg algas kohe, kui ma ameti vastu võtsin, sest uuesti. Tänapäeval juhtub seda viimast veidi 1981-1984 toimus Draamateatris suur võimas harvem, kujundused on läinud nõksa lihtsamaks kap-remont ja teater oli kinni. Nii mängiti Tallinnas ja teistsuguseks, aga omal ajal juhtus seda väga erinevates kohtades (Salme tänaval, Vene teatris, palju. Näiteks Evald Hermaküla ja Vadim Fomitšev nukuteatris, Kirjanike majas jm) ja üle Eesti, mis tegid kunagi Draamateatris koos – seal käis kogu oli minu jaoks katsumuste aeg või teatav eksam. aeg üks ringitegemine. Naerab Pärast läks juba lihtsamaks. Ent esmane on oskus lävida rahvaga, kellega sa teed tööd. Ja lisaks: see lavastus, mida teatris parajasti tehakse, see peab sulle kui lavastusala juhatajale olema klaar. Sinu töö kunstnikuga peab olema tehtud. Teinekord tuleb ta hoopis välismaalt ja sinul peab alati kõik kristallselge olema: kuidas rahvaga töötada, mida on vaja veel teha jne. Nii et kokkuvõttes: lävimine oma inimestega ning koostöö kunstnikuga, aga ka lavastajaga.

Muide, mis puudutab muutusi teatris, siis lavatehnika võrreldes 20 aasta taguse ajaga on täna nagu öö ja päev. See, mis toimus Draamateatris 2003. aastal – täielik moderniseerimine – muutis võimaluste ampluaa võrreldamatult laiemaks. Kevadel kohtusime Berliinis teater Volksbühne tehnilise poole inimestega ning nad olid peaaegu pisarateni liigutatud neist ümberehitustest, mis teatris olid tehtud. Nad võtsid seda peaaegu isiklikult. Kas Teie jaoks on

ka need muutused kuidagi eriliselt korda läinud? On küll. Oma elus ei ole ma ju kusagil mujal olnud kui pool sajandit teatris. Seetõttu julgen ma öelda, et teater on hinges kogu aeg olnud. Uuendused, renoveerimised ja kõik see, need on ikka... head asjad. Tunned ise ka rõõmu ja mõnu, et asjad nõnda teatris edasi arenevad. 2003. aastani oli Draamateatri lavatehniline pool ju põhimõtteliselt tsaariaegne. 1910 pandi maja püsti, vahepeal vahetati mõni stangeke või pulgake välja, kuid siis toimusid kapitaalsed muutused. Näiteks müratu pöördlava, mille kiirust saab reguleerida ja mis pidurdub hääletult. Eelmine pöördlava tegi meeletut kolinat, vahel jäi seisma ja siis lükati teda hoobadega käsitsi edasi, et etendus ikka edasi läheks. Kuid praegu on kogu lavatehnika elektroonika peal, arvutist juhitav, ja see nõuab lavameistritelt teatud teistsugust ettevalmistust kui varem. Sa ei tohi ju vale nuppu vajutada, nii et eesriie kusagile minema lendab. Stangedki on elektriliste ajamite peal, mis on samuti arvutist juhitavad – ja nii edasi. Rääkimata suurest võimsast revolutsioonist valguspargis. Valgus mängib tänapäeva teatris äärmiselt suurt rolli. Ütleksin, et kui kunstnik oskab ja tahab, siis 50 protsenti kujundusest võib olla valgusega tehtud. Kui asjad on muutunud arvutiga juhitavaks, siis kas füüsilise töö osakaal – asjade tassimine, pööramine, venitamine – on vähemaks jäänud? Ei. Selliseid mehhanisme ei ole kusagil välja mõeldud, mis suudaksid seina ilma mehetööta üles panna. Ikka võetakse sein, lükatakse püsti, kinnitatakse ära – teist võimalust ei ole. See, mis tuleb lavale füüsilise jõuga püstitada, on nii toimunud sada aastat ja püsib veel edasi. Kas Te käite ka ise teatris etendusi nautimas? Ikka. Ikka. Kas Te jälgite siis alateadlikult ka tehnilist poolt? Midagi ei ole teha, alateadlikult küll. Vaatad küll etendust, aga alateadlikult lipsab silm aegajalt sinna või tänna ja mõtled, et ahaa! see on nii tehtud, või oi! siin on midagi valesti. See on paratamatu, kui oled sellega nii kaua aastaid tegelenud. Kusagil veres on nii, et näitemänguga koos hindad ka tehnilist külge. Meie pealavameister on öelnud, et lihtsaid lahendusi ta ei viitsigi teha, vaid mida suuremad on kunstniku ideed, seda huvitavam on ka tal endal. Kas Teie olete sama tundnud: mida keerulisem lavakujundus, seda parem? Ma ei oska päris täpselt nii öelda, kuid oma tõde on siin sees. Keerulisema asja juures tekib praktiliselt kõigi tegijate juures kummaline hasart. Kummati on see ju suurem töö, aga ikkagi võtavad ka tehnilised seda teatud loominguga. Ei ole nii, et hakataks virisema, vaid mida huvitavam kujundus, seda hasartsem ka tehnilise poole jaoks. Te ütlesite, et üks osa Teie tööst on suhtlemine inimestega, kes Teiega koos töötavad, teine aga kunstnikuga lävimine. Kuidas tavaks on: kas kunstnik ütleb, et “nüüd teeme nii”, või on


pigem lavakujunduse sünd kunstniku ja tehnilise kui sellist ei ole, ei tohi olla. Teatripere on ikka poole koostöö? teatripere. Ikka ja ainult koostöö. Lavastuse tegemise juures on lavastusala juhataja ja kunstniku vahel suured arutelud. Eks seegi sõltu kujundusest, aga kui on tegemist väga keeruliste ja kallite kavanditega, siis juba enne kujunduse paberilepanemist tuleb kunstnik lavastusala juhataja juurde ja arutab, kas üks või teine idee on teostuslikult või rahaliselt võimalik. Seejärel tulevad kokku erinevate alade juhid, tulevad ka direktorid, arutatakse asjad läbi ning antakse töösse. Ja tehakse valmis. Kas teatud tüüpi kunstnikud sobivad Teile rohkem? Kas need, kellel ammu plaanid valmis, või need, kes pidevalt kavandeid täiendavad? Siin ei mängi miski muu rolli kui kunstniku natuur – milline inimene ta on. On kunstnikke, kes paljusid asju jätavad viimase hetke peale. See tähendab, et ta kahtleb ise või ei ole sotti saanud lavastajaga, mis täpselt laval toimuma peaks, ja see on muidugi tegijatele väga kehv, kui venib, venib ja venib. Ent põhimõte on ka sel juhul ikkagi sedaviisi, et läbisaamine oleneb kunstniku natuurist. Samas on teist tüüpi kunstnikke, kes panevad valmiskavandi lauale ja sina pead ainult aeg-ajalt helistama ja täpsustama, kuidas ta midagi mõtles. Jah, kunstniku iseloomust sõltub kõik. Kõige hullem on, kui ta hakkab kiusu ajama, vihuti midagi juurde tegema – et “mässake, matsid”. Eks ma olen ka mõnega raginasse läinud, aga üldiselt on kunstnikega läbisaamine olnud hea. Kas tehniline ja loominguline pool on teatris eraldi või peaksid nad kuidagi ühte kuuluma? Ikka ühte. Kummati muidugi on see, et näitlejate seltskond on üks ja tehnikute seltskond teine ning nende lävimine pole eriti suur. Aga klassivahet

Kas Te praegu, kui Te aktiivselt enam teatris kaasa ei löö, meenutate vahel konkreetselt mõnda lavastusprotsessi või perioode? Ausalt öeldes just praegu äärmiselt intensiivselt, sest ma kirjutan neist aastatest teatris mälestusi. Olen juba lõpusirgel ja aasta lõpus peaks raamatuke ilmuma.

Kas lavastajad on Teid eraldi tänama tulnud? On, seda on juhtunud küll. Paus Nii kaua kui ma seda tööd olen teinud, ei ole mul lavastajate või kunstnike seas vihamehi tekkinud. Raginaid karakteritega küll, aga nii ei ole, et ma kellegagi koostööd enam teha ei tahaks. Kas oskate ka öelda, kas on olemas teatrieetika? Vahel räägitakse, et teatris töötamine nõuab kõigilt erilist eetikat.

Kas teatud inimesi või teemasid meenutate meelsamini või mäletate paremini?

Päris nii otseselt ei saa seda võtta. Esiteks on teater ikkagi töö. Ta on töö näitlejale, lavastajale ja teistele. Küll sootuks teistsugune töö kui tavaliselt, Raske öelda. Eks see võimas näitlejate plejaad, kes sest luuakse õhku: see, mis täna õhtul siin sündis, seal on olnud ja on praegu, kütab mälestusi üles seda rohkem ei ole, ta ei kordu kunagi, homme küll. Ja kui ma mõtlen oma töö peale, siis tulevad õhtul on juba teine etendus. Küll sama tükk ja mällu ennekõike rängad ja suured tegemised, kus samad näitlejad, aga see on ikkagi juba teine, ta on on palju tööd olnud, palju piikide murdmist. olnud. Teater on natuke teine maailm. Töötegemine küll, aga inimeste vahel on teistsugused, veidi Kas oskate ka konkreetselt mõnda lavastust seletamatud suhted. Teatris töötamine... No ei ole nimetada? päris nii, et paned adra mulla sisse ja künnad või viskad merre võrgud, püüad kala. Ta lihtsalt o n üks Priit Pedajas lavastas “Kuningas Leari” ja ühel teine maailm. Ja see määrab ka eetilist suhtumist. päeval tuleb kunstnik Pille Jänes minu juurde ning ütleb: “Jürisson, Draamateatri lavale Kas olete tundnud teatrist ka väsimust või tuleb meri”. Mina vastu: “Jäta, ärme hakkame tüdimust? jamama”. Lõppkokkuvõte: sai vaeva nähtud, aga Draamateatri laval oligi meri! Lava oli 30-40 Ma ütleksin, et kõige jubedam aeg oligi see, mida sentimeetrise veekihi all, mille sees Leari seltskond ennist kirjeldasin: need esimesed kolm aastat. Siis sulpsas ja mängis. ei saanud kodus ollagi, igale poole pidid kaasa reisima, eraelu ei olnudki. Kuid päriselt selliseid Neid tükke, mida on olnud raske teha ja hiljem aegu, kus ma oleks mõelnud teatrist äraminemise püstitada, on veelgi. Näiteks Malviuse “Nicholas peale, ei olegi nagu olnud. Ma läksin teatrist siis Nickleby” – laval oli mitu tonni metalli, tegevus minema, kui aeg oli täis, panin niigi kümme aastat toimus kahel korrusel, kõik pöördlaval, võimsad pensionärina veel peale. trepid jne. Omamoodi katsumus tervele tehnilisele personalile. Ent seegi sai ära tehtud. Teil ei teki praegugi kahetsusevarjugi, et Te kogu oma elu teatris olete veetnud? Ei. Ei teki.


Teater 2007

Intervjuu sõnalavastuste preemiažürii liikmetega Miks teie arvates just need lavastused ja need rollid?

kindlust, et mu senine valivus teatri suhtes on põhjendatud. Aga eks ka vist kirjanduses on samamoodi - et suurem osa kirjutatust on lihtsalt Jaak Allik (JA): Sest nad olid head, huvitavad ning korralik lugemisvara ja väiksem osa sellist, mis meisterlikud. Mis lavastustesse puutub, siis igal on “värk”. Tegelikult ma ei ole üleolev; igaühel on neist oli täiesti selge ja tänase päevaga haakuv oma eelistused - minu teatrialased eelistused selle lavastajasõnum. Näitlejatöödest pärineb seitse aasta jooksul ei muutunud. Aga teisalt - kujunes (17st) just esiletõstetud lavastustest. Erandiks on selgem pilt, milline on ühe või teise teatri “aura”, naispeaosa nominendid, sest viie nomineeritud põhitoon, mis asjades mingi teater on tugevam lavastuse hulgast nelja puhul suured naisrollid või nõrgem - sain nt selgema pildi, mida endast lihtsalt puudusid. Žürii rõõmustas üksmeelselt ka kujutab praegune Endla, praegune Rakvere; isegi siis, kui sai märkida olulist kvalitatiivset hüpet mõne Linnateater kuidagi konkretiseerus minu jaoks. Ses näitleja isiklikus arengus, siinkohal pean silmas just mõttes olen kindlasti targem. Piret Laurimaad, Margus Taborit ja Andres Tabunit. Pille-Riin Purje (PRP): Tegu on aasta teatrisündmus- MK: Žüriikohustuse mõjul ei muutunud. Olgu tegemist žüriiliikme, kriitiku või “tavavaatajaga”, tega, oluliste ja andekatega, mis pälvisid žüriis esimeseks impulsiks on ikkagi vaja puhast ja häälteenamuse. Kuna žüriisse värvatakse väga vahetut vaatajaelamust, olgu see siis meelelisemat erinevaid persoone, on mu meelest tõsiseltvõetav näitaja, kui lavastuse või rolli poolt tõuseb kogunisti või intellektuaalsemat laadi. Arutleda saabki nende lavastuste ja rollide üle, mis selle tekitavad ning seitse kätt. Eriti erksaks ja rõõmsaks teevad nende rohkus või vähesus määrab teatriaasta juhtumid, kus näitleja vahetab kategooriat, jõuab üldilme. Kui žüriiliikmena minna etendusele mingi loometeel uuele arengutasandile. Tänavu neid on teistsuguse eelhoiakuga, poleks tulemus ilmselt rohkem kui üks. päris aus. Aare Pilv (AP): Ei oskagi muud öelda, kui et nominentide valik esindab žürii liikmete hea teatri Mis põhjustas žüriis enim vaidlusi, erinevaid kujutelma ja isiklike maitse-eelistuste koondpilti. seisukohti? Põhiline kriteerium oli lihtsalt “kas meeldis või mitte”. Mingeid muid asjaolusid nomineerimisel mu JA: Nominentide määramisel erilisi vaidlusi polnud meelest eriti arvesse ei võetud. ja kellelgi ei jäänud vist süda väga valutama. Madis Kolk (MK): Tegemist oli töödega, kus hetkel Mina oleksin tahtnud nominentide hulgas näha oluline sõnum ning selle edastamise meisterlikkus ka mõningaid Vanemuise ja Vene Teatri inimesi, on parimas kooskõlas. Mõneti kinnitab sellist lihtsat eriti seoses lavastustega “Suurema kurbuseta” vastust ehk ka suur kattuvus lavastajapreemia ja “Amorid lumes”. Küllap puhkevad vaidlused ja eripreemia nominentide vahel. Seega, kui laureaatide määramisel, sest heade hulgast varasematel aastatel on olnud juhtumeid, kus seda kõige paremat leida on kindlasti raske ning lisaks objektiivses mõttes parimatele on mõni paratamatult subjektiivsest maitsest lähtuv. lavastus või osatäitmine kandnud veel ka mingit PRP: Vastan hetkel, kui me ei ole hääletanud lisatähendust, mis rikastab oluliselt meie teatripilti ning väärib esile tõstmist, siis sel aastal olid ka kõik laureaate, nii et suuremad vaidlused võivad veel sellised lisaväärtused koondunudki tugevamatesse tulla. Aga ei pruugi. Nominentide osas olime võrdlemisi üksmeelsed. Enim sisemist rahutust lavastustesse. tekkis seoses meespeaosaliste reaga – kuna Teil oli kohustus vaadata rohkem lavastusi kui te väärt rolle oli rohkem, heitsime paar sümpaatset ehk tavapäraselt vaataksite – või vähemalt veidi saavutust kõrvale. See jäi kripeldama. erineva pilguga/tagamõttega. Kas teie enda AP: Mingeid väga põhimõttelisi vaidlusi minu arusaamine sellest, mis Eesti teatris toimub, arust polnud, st oli muidugi erinevaid maitseid ja muutus? Milliseks? arusaamisi, aga need ei muutunud väga ägedateks üksteise ümberveenmisteks - kõigil oli võimalus JA: Ei, sest ma olen juba ammu vaadanud igal oma sümpaataid ja antipaatiaid põhjendada, aastal üsna palju lavastusi. seejärel lihtsalt hääletati; oli ka võimalus “tagasi PRP: Kuna käin tavapäraselt ja vabatahtlikult teatris võtta”, st välja hääletatud asju uuel koosolekul keskmiselt 140 korda aastas, siis žüriiliikme põli uuesti hääletada, kui kellelgi midagi väga kripeldas. mu elustiili ega arusaamu oluliselt ei muutnud. Ma ei tea muidugi, mis saab olema 18. märtsi Hoolin eesti teatrist ikka sama siiralt, kuuludes lõppkoosolekul, kus auhinnad otsustatakse. Näib, žüriisse või mitte. Ometi tunnen pärast nelja et kõige üksmeelsemad oldi lavastajapreemiate töötihket žüriiaastat, kuis vastutusestress on hinge nominendinimestiku osas, mujal olid arvamused väsitanud. Nüüd tahan keskenduda lavastustele, haralisemad (nt oli paar näitlejatööd, mis mulle mis mulle olulised, südamelähedased. Tahan hirmsasti meeldisid, kuid ei pakkunud teistele vaadata neid korduvalt, täies rahus, aktiivse midagi erilist, eks teistel oli samamoodi). Kui kaasaelamisega. Nii et panoraamsema üldpildi üksikjuhtumeid mainida, siis nt “GEPi” puhul - kuigi asemel kavatsen süüvida sügavuti. sellest väga palju ei räägitud - tundus mulle, et AP: Mõnes mõttes ei muutunud, st ei purustanud sellest lavastusest saadakse väga erinevalt aru, mu eelarvamusi. See kõlab nüüd küll natuke isegi vastandlikult - on see tõsine rahvuslik mure halvasti ja üleolevalt (ja mul on tunne, et või hoopis iroonia rahvusliku diskursuse suhtes, teatrisfääris kõlab see halvemini ja üleolevamalt on tema sõnum selge või ambivalentne jne; kuigi kui kirjandussfääris - miks?), aga mul oli kujutelm, lavastuse kunstiline tase oli kõigile selge. Tundus et suhteliselt palju tehakse teatrites lihtsalt nn ka, et “Kajakas” tundus mõnele rohkem, mõnele etendamistööd, mis annab ühe-õhtu-elamuse vähem veenev, kuid see vist ei tulnud niivõrd ja muud ei midagi, ei puuduta sügavamalt mu selle lavastuse kujundikeelest, vaid erinevate esteetilisi või maailmatunnetuslikke “ihasid”, nii et etendusekordade erinevast intensiivsusest - kõik mõlgutaksin nende üle päevi või isegi nädalaid. žüriiliikmed ei näinud samu etendusi. See kujutelm leidis minu jaoks tõestust, sain

MK: Alustuseks täpsustan, et ega žüriis ei toimu väga elavat üksteise veenmist, mille käigus selgitataks välja “tõde” või vaieldaks “parima” mõiste üle. Vaidlusi muidugi on, aga põhieesmärk on siiski ekspertide silme all läbi sõeluda kõik möödunud teatriaasta saavutused ning demokraatliku hääletuse tulemusel selgubki (matemaatiline?) lõpptulemus. Mõneti võiks seda süsteemi koguni kiretuks nimetada, kuid teisalt, kui väga palju vaieldaks, võiks tekkida kahtlus, nagu esindaksid žüriiliikmed mingeid huvigruppe. Muidugi on žüriiliikmete maitse ja erialane taust erinev, kuid olukorda, kus väga erineva õnnestumisastmega kunstisündmused parima kategooriale kandideeriksid, ma siiski ei mäleta. Reeglina kipub olema nõnda, et õnnestunud lavastustervikute osas ollakse suuremal üksmeelel, näitlejatööde ja ka stsenograafia puhul märkavad erinevad žüriiliikmed mõnikord erinevamaid ja üllatavamaid nüansse. Kas te julgeksite selleaastaste vaidluste tulemusel öelda, et möödunud teatriaasta tõi esile mingeid uusi ilminguid: institutsionaalsel või kunstilisel tasandil? JA: Mulle tundub, et ei toonud. PRP: Võib-olla see, et suveteater hakkas ilmutama väsimise-tuhmumise märke. Siit ka Mart Kolditsa “Proffeti” terav sündmuslik eristumine teatrisuves. Kunstiliselt olekski mõistlik, kui pöörane suvebuum natuke taanduks, tööhullud teatritegijad suudaksid puhata, end laadida. AP: Ehk mingi poliitiliste või ühiskondlike teemade puudutamine sagenenud? Aga aeg üldse on praegu väga poliitiline - mis ei tähenda nagu mulle ei meeldiks, kui teater sellele kaasa elab. Žürii arutlustest mäletan kimbatust või imestust, et naisrollide puhul oli valida vähemate asjade hulgast kui meeste puhul - mis tuleb vist peamiselt teatrite repertuaaripoliitikast. MK: Päris uusi (st ennenägematuid) ilminguid on raske esile tõsta. Kui sõnasabast kinni hakata, siis just “institutsionaalsuse” ja “kunstilisuse” suhe on viimaste aastate jooksul suurema korrastatuse poole liikunud. Ühtpidi on see igav, sest näitab jõuliste äärealade puudumist, teisalt aga positiivne, sest tõestab, et ka peavoolu kontekstis on sõnumiga kunstnikul võimalik oma missiooni täita. Tahaks loota, et seeläbi suureneb ka kriitika soov “asjast” kirjutada, mitte joonistada teatrimaastikul kujutletavaid rindejooni ja jagada teatritegijaid uuteks ja vanadeks, õigeteks ja valedeks vms. Muidugi võiks olla ka rohkem siiraid ja aatelisi offoff-usku inimesi, aga institutsionaalset korrastumist näitab väikese Eesti puhul eeskujuväärivalt kas või Mart Kolditsa näide, kelle puhul põhitöö Tallinna Linnateatris ning laboratoorsed eksperimendid regionaalpoliitiliselt tähenduslikes paigus ei näi tekitavat mingit identiteedikriisi vaid vastupidi, täiuslikuma eneseteostuse. Mis Teid möödunud aasta teatripildis nähtusena kõige enam üllatas (nii positiivses kui negatiivses mõttes)? JA: Kõige negatiivsemalt üllatas see, kuidas teatris toimuv sisuline tegevus ja kunstiline tase tegelikult üldse ei lähe korda inimestele, kes teatrielu juhivad ja ka teatrist kirjutavad. Pean silmas Vene Teatris viimase poolteise aasta jooksul toimunud tohutu


positiivse arengu (täiesti uus ja sisukas repertuaar, hulk andekaid külalislavastajaid ning põnevad edasised plaanid) administratiivse jõuga ja ilma igasuguse põhjenduseta lõpetamist ning seejärel ajakirjanduses (Kaarel Tarand, Andres Laasik, Ivar Põllu) puhkenud arutelu Vene Teatri otstarbekusest, mis põhines Kaarel Tarandi poolt toodud eksitaval statistikal, kus võrreldi Vene Teatri 2006. aasta IV kvartali külastajate arvu teiste teatrite kogu aasta näitajatega (teatavasti oli Vene Teater statsionaar 2005/2006 remondis ja avati alles 2006. aasta sügisel). PRP: Kahju, et sedavõrd keeruline oli leida naiste väärtrolle, õigemini naisnäitlejate annet vääristavaid, huvitavaid, võimalustevaruga suurrolle. Iseküsimus, kas see üllatab… Kõige hullem ongi seisund, kui kaob võime üllatuda. AP: Negatiivses mõttes see, et suveteater üldiselt nii lahja on - teenitakse lihtsalt raha; kui järele mõelda, on see lausa ebamoraalne. (Ja sel taustal, et teatriseltskond teeb - eriti suvel - nii näkkukargavat “raha kiiresti kätte” tegevust, pole üldse imestada, et mõned tahavad teatrit summerdajatega sama käibemaksurea peale tõsta. Staatust tuleb tegevusvalikutega ülal hoida, niisama see ei püsi.) Positiivselt - Kolditsa “Proffeti” puhul ei üllatanud mind mitte niivõrd selle lavastuse eriline esteetika (see muidugi ka, kuigi mul “kohanemisraskusi” polnud), vaid eelkõige see, kuivõrd enesestmõistetavana see esteetika tegelikult mõjus - mõtlesin pärast etendust: nii huvitav teater, aga millest küll tuleb, et sellist meil suuremal hulgal pole, see pole ju teab mis hiina keel. (Muuseas, mulle tundus, et “Proffeti” retseptsiooni pisut häiris see, et ta oli

välja reklaamitud mittenarratiivse teatrina; minu arvates polnud ta huvitav üldsegi mitte selle pärast, et oli - või siis polnud - “mittenarratiivne”, vaid palju vahetumalt mõjuvate asjade poolest. Just see võluski, et oli võimalik vaadata, ilma otsimata mingite uudsete teatrivõimaluste “äratõestamist”.) MK: Vt eelmine vastus. Kui Te peaksite kokku panema välisvaatajale mõeldud festivali, siis millised teemad või konkreetsed lavastused kuuluksid festivali kavasse?

Kas leidsid kinnitust kaks visalt püsivat arusaama: siinses teatris on vähe Lavastajaid ja palju Näitlejaid? JA: Näitlejaid on piisavalt ja häid nende seas tõesti palju. Lavastajate puuduse märgib ära kasvõi see, kui tihti otsivad teatrid neid viimasel ajal kõrvalt – baleriin, psühholoog, kunstnik, kriitik, dramaturg, õpetaja...

PRP: On palju Näitlejaid. Aga ennäe, on ka Lavastusi, kus (ju ikka tänu Lavastajale?) sündinud ansamblimäng, millest oleks patuasi üht-kaht rolli välja kiskuda. Kuid ka vastupidi: on Näitlejaid, kes loovad sündmusrolli poolele teele jäänud lavastuse JA: Kõik nomineeritud lavastused + jooksvas mängukavas olevad “Isad ja pojad”, “Tõde ja õigus” “kiuste” või ka kesisest algmaterjalist hoolimata. II ja IV osa ning “Nii see on (kui teile nii näib)” Kindlasti on aga vähe Lavastajaid, kes süsteemselt Linnateatrist, “Suurema kurbuseta” Vanemuisest, ja teadlikult hoolitseksid ja vastutaksid Näitleja “Lõikuspeo tantsud” Vene Teatrist, “Eesti matus” arengu eest. Draamateatrist, “Marilyn” Ugalast – saaks ju päris kihvti festivali? Ja ma pole spetsiaalselt nimetanud MK: Siinses teatris ongi vähe Lavastajaid, see seis 2008. aastal esietendunud lavastusi, millest mõned pole viimaste aastatega oluliselt muutunud. Aga on vägagi rõõmustavad. et palju Näitlejaid… Nagu eelpool juba vihjatud, Tegelikult oleks tore korraladada sügisel üks soome oli lavastajanominentide rittaseadmine tunduvalt dramaturgia festival, on ju peaaegu igal teatril lihtsam ja üksmeelsem, näitlejatööde puhul oli praegu kavas oma “soomlane”. Margus Kasterpalu otsimist-vaidlemist rohkem. Mis aga omakorda poolt kavandatav Mati Undi mälestusfestival (?) võib viidata just nimelt sellele, et siinses teatris on tundub olevat kunstlik, jooksvas mängukavas palju väärilist rakendust ootavaid Näitlejaid ja vähe Unt ju ainult “Vanemuisel” vana “Tühirannaga” , Lavastajaid, kes seda pakkuda suudavad. et aga Undi ajaloolist kohta hinnata, selleks on ta Preemiažüriisse kuulusid Aare Pilv, Jaak Allik lahkumisest möödas liig vähe aega. (esimees), Anneli Saro, Mari-Liis Küla, Pille-Riin MK: 2007. aasta seisuga võiksid sinna kuuluda kõik Purje, Madis Kolk ja Reet Mikkel. lavastajanominendid. Ühesõnaga, välisvaatajale julgekski näidata meie absoluutset paremikku. See ei ole alati nõnda, aga sedapuhku küll (vt vastus 1).


Teatrifragmente Mati Unt Esimest korda astusin ma lavale maakoolis, teises klassis. Koolipeol oli kavas massdeklamatsioon ja mulle usaldati lause: “See Uural on. Teda rahvas hüüab: arsenal.” Ma harjutasin seda lauset kodus lõputu arv kordi. Õhtul seisin laval viimases reas, toolil, hoopis lae all. Saal oli rahvast tulvil. Ma olin nii teadlik oma lause tähtsusest, olin nii palju harjutanud, et ei märganudki, kui mu järjekord kätte jõudis. Õpetaja sosistas lava tagant, ütles ette, kuid mina vaatasin klaasistunud silmadega tühjusse. Keegi müksas mind. Ma ütlesin automaatselt: “See Uural on. Teda rahvas hüüab: arsenal.”

Teatris ülal loožis istudes olen tihti enne etendust alla vaadanud. Lõpuks on saal täis, uksehoidjad tõmbavad kardinad kõrinal ette, kõik istuvad kohtadele. Muster mu pilgu ees, vaid üksikud mehed, nemad tumedates ülikondades, enamasti ikka naised, kirju lillepõld. Siis hakkab laevalgus pikkamööda kustuma. Mehed kaovad ja tuhmuvad varsti, samuti sinistes ja rohelistes kleitides naised. Kuid just siis, kui on saabunud valguse ja pimeduse piir, kanapimeduse hetk, süttivad punased ja kollased kleidid veel silmapilguks nagu sisemises tules, nagu varjaksid nad enda all hõõglampe, ja siis kustuvad ka nemad, ja teatriöö on alanud.

Maakultuurimajja saabus “Ugala” teater mängima “Tõe ja õiguse” neljandat osa. Indreku osas esines Einari Koppel. Mäletan Indreku (Koppeli) ränkrasket hüüatust “Töö! Töö!”, kuid veel rohkem jäi mulle meelde hetk, mil Koppel (Indrek) istus kohtus pingil, ümber tema pea aga tiirles kärbes. See oli suurepäraselt lavastatud stseen. Ümber näitleja pea tiirles väike must kärbes, näitleja aga vastas uurijate küsimustele: “Miks te tapsite oma naise?” Kärbes sobis hästi lavastusse, sobis Indreku (Koppeli) mänguga, ja ma mäletan siiani Koppeli (Indreku) resigneerunud väsinud käsi, mis kärbest tõrjusid, teda (kohtu)saalist minema peletasid.

Ajast, kui proovisin teatris assisteerida, mäletan kolme äärmiselt rasket lauset, millega näitlejad ei saanud kuidagi hakkama, ja mina polnud võimeline neid aitama. “Phaethonis” pidi intellektuaal Epaphos hüüdma pateetiliselt: “Aga tõde iseenesest on ju olemas!” Näitleja oli seda lauset harjutades jõudmas neuroosi. Püüdsin siis ise seda lauset hüüda, nagu oleksin mina see intellektuaal, kes hüüab niiviisi, siiralt, endal skepsis südames, proovisin seda hüüda nii siiralt kui ka skeptiliselt ja mõlemat korraga, aga äkki tundsin, et ma ei saa isegi aru, mis räägin. Palju vaeva valmistas mulle ja osalisele Phaethoni fraas: “Iga hetk võib taevas sisse kukkuda.” Gorki “Vanamehe” raskeim hetk oli mulle Tatjana repliik: “Milleks mulle vabadus? Mul on niigi hea.”

Kord suvel mängiti vabaõhulaval “Mikumärdit”. Läksin hilisõhtul vabaõhulavale ja nägin järgmist pilti: all oru põhjas toimus etendus. Pidevalt hämarus ja paksud pilved katsid taeva etenduse kohal. Veel ei müristanud, veel ei löönud välku. Ja etendus oli pisike suure laotuse all. Laululava katvad, muru markeerivad presendid laperdasid vihmaeelse tuule käes, valjuhääldajate juhtmed visklesid ja tekitasid raginat, tuul viis hääle mikrofonidest mööda. Näitlejad olid väikesed nagu sipelgad. Istusin ülal oru kaldal, kui minu juurde tuli paar sõpra, ühel lõõtsmoonik kaenlas. Nad seletasid, et peavad minema simmanile (Ants kuuleb nende laulu ja tahab ka simmanile minna, aga Maie ei lase). Oli veel aega, vahetasime puhkuseuudiseid. Siis valgustas meid terav valguskiir oru teiselt äärelt. Sõbrad ajasid ennast püsti ja lonkisid laulu jorutades mäest alla. Kõhklesin, kas neile mitte järgneda, kuid siis kustus prožektor.

Ma ei kujuta ette, kuidas elas Arthur Miller pärast Monroe surma. Kuidas pidi ta viibima uute naistega tubades, kuhu oli kleebitud Monroe naeratav mask, kuidas pidi ta teda ikka ja jälle kohtama vaateakendel, klosettides, prügimägedel, ikka nägema sama nägu, mida ta ise oli omal ajal hoolega ajakirjadest välja lõiganud ja albumitesse kleepinud, et Monroe’d toetada ja julgustada.

Kord “Surmatantsu” proovil, kui kõigist valjuhääldajaist kõlas George Harrisoni laul “Suremise kunst”, kutsuti mind äkki saalist välja ja öeldi, et helistagu ma sellel ja sellel telefonil, et mulle paluti edasi öelda, et on juhtunud midagi väga halba. Valisin numbri teadmisega, et mõni mu omastest on surnud. Ei, üks sõber oli arvanud, et küllap mind kutsutakse proovilt välja ainult mõjuval põhjusel. Tema ise soovis piletit popansambli kontserdile, palus kaks tükki kinni panna.

Veebruaris 1972 istusime lavastajaga mere ääres – sügistormi segipaisatud jääpankade ees, talveks väljasurnud kuurordi rõdul, talveks väljasurnud ajaleheputka lähedal, talveks väljasurnud kella all, külmas päikeses, liikumatus säras. Jõime kaasavõetud veini pudelist, mille suu huuli oma jäisusega kõrvetas, rääkisime teatrist, sellest, mis mõte on teatril peale selle, et ta lihtsalt on. Me ei teadnud kella, küsisime seda ainsalt möödujalt, üksildaselt ravipuhkuse veetjalt lähedases sanatooriumis. Me tõusime, läksime mööda randa, jäätunud meri ees, liikumatus säras. Öeldakse, et öökull oli pagari tütar, ja et me teame küll, mis me oleme, aga me ei tea, mis meist võib saada.

1972/1973 Olin tuttavate pool külas. Viieaastane laps toppis mulle pihku puukoort ja nimetas seda koogiks. Otsustasin kaasa mängida. Pistsin vaiguse puukoore suhu ja närisin seda tõsisel ilmel. Laps puhkes hüsteeriliselt nutma. Suure vaevaga õnnestus emal teda šokiseisundist toibutada.

Ilmunud ajakirjas Kultuur ja Elu, nr 10/1973


Ivika Sillar: Teatrist kirjutamine on pinge ja siis tunned, et oled elus Ivika Sillar (1934), kriitik Kuidas Te jõudsite teatri juurde? Ega ei jõudnudki. Ta ise oli ühel päeval mu kõrval ja enam ära ei läinud.

Olete kaua töötanud lavakunstikoolis. Mis on Teie arvates näitlejate koolituses toimunud muudatustest kõige silmatorkavamad?

Eelkõige fakt, et kõrgharidusega näitlejaid on Mis teeb teatrist kirjutamise teie jaoks raskeks praegu palju. Nad on üks perekond, üks hõim. ja mis kergeks? Nad ei pea teatriproovides hakkama üksteisele seletama, mis miski on. Saavad teineteisest Kergust ei mingit. Raskus on vahel üle jõu. Miks siis aru poolelt sõnalt. Kui minnakse teatrisse tööle, kirjutad, võiks küsida. Kirjutamine on pinge. Ja siis on sõbrad-tuttavad ees ootamas. Selline ühtse tunned, et oled elus. kogukonna tunnetus on kahtlemata positiivne. Kas liiga ühene? Kas see ei vaesesta üldpilti? Ma arvan, Kas Te tajute vahel, et teie teatrimaitse on et mitte. muutunud?

Kas on midagi, mis teid teatris jätkuvalt iga kord üllatab? Mind üllatab ja liigutab eesti publiku poolehoid oma teatrile. Kas on mõningaid ammu nähtud lavastusi, mille peale Te ka nüüd sageli mõtlete?

Sageli on palju öeldud. Vahel mõtlen. Ja ma ei suuda uskuda, et see olin mina, kes kunagi Moskvas “Sovremenniku” etendusele piletit püüdes tagusin ehmunud “liigse pileti” müüjale rusikatega vastu rinda ja lõugasin kõva ja nõudliku häälega, Kas olete vahel teatrist ka väsimust või tüdimust sest minu ümber oli väga suur hulk Moskva Küllap on. Muutunud koos teatriga. Mingeid teatraale - sellesama pileti jahtjaid. Ma sain selle tundnud? Mis on aidanud ? vanu filmilõike vaadates olen vist nii mõnigi kord pileti. Need ajad on jäädavalt möödunud. mõelnud, et parem oleks olnud neid mitte näha Tüdimust mitte, väsimust küll. Siis tuleb pool aastat lõhkusid ettekujutuse. Aga mitte kaua aega tagasi Kas teater nõuab ka teatud kindlat iseloomu? või ka aasta kas üldse mitte teatris käia või siis kuulsin juhuslikult raadiost katket Oskar Lutsu võimalikult vähe. Pärast seda huvi kahekordistub. “Kapsapeast”, mängisid Hilda Sooper ja Leopold Pingetaluvust nõuab. Väsida ei tohi. Hansen. Lindistus aastast 1953. Aasta, millal ma Vastuvõtueksamitel neid omadusi kindlaks teha on Mis on Teid teatrist kirjutades enim huvitanud? läksin Moskvasse teatrit õppima. Nüüd, üle poole pea võimatu. sajandi hiljem, püüdsin endasse vaadata ja mõelda, Näitleja. Režissuurist kirjutades tunnen end Kas pärast pikka teatrivaatamise kogemust kas see teater, see teatripilt tundub mulle praegu ebakindlalt. Hetkel huvitun rohkem sellest, millest on vaimustumine muutunud kergemaks või naeruväärsena. Ei tundunud. Ma kirjutasin sellele laval räägitakse. Probleem ise. raskemaks? alla. Arvan, et olin aus. Milline on kriitiku roll teatris Teie arvates? No midagi lihtsamat kui vaimustuda polegi. Kui Kas teatrist kirjutades olete püüdnud kinni Rollitu. Kui väljaspool teatriseinu hulpiv kriitik arvab, ainult on, mille peale. pidada teatud eetilistest põhimõtetest? et tema juhib protsesse, siis on midagi väga viltu. Millistest? On põlvkondlikud kooslused. Ma ei ole palju kirjutanud. Mingid põhimõtted Siit võib tekkida garanteeritud õlalepatsutamise siiski on. Ei tohi solvata neid, kellest kirjutad. sündroom. On prooviprotsesside üleskirjutajaid, Valetamine on välistatud, lahmimine on välistatud, seega ülimõistvaid ja lähedasi suhteid. Minu jaoks pead olema nii siiras kui vähegi suudad. Ja veel on eelistatuim variant kriitik, kes marsib teatrisse üks asi - ma ei lahku mitte iialgi teatrist enne, kui sisse eestuksest ja on tegijatega mitte rohkem kui etendus on lõppenud. Mind on nii õpetatud. Kord teretuttav. mainisin seda ühele noorele ja edukale Moskva teatriteadlasele, kes hakkas rõõmsalt naerma ja ütles, et see põhimõte olevat täiesti ajast ja arust. No mis siis, mind see ei puuduta.


Aino Liivaku: Teater jäi mulle teatriks

Aino Liivaku (1930) on pensionär, endine raamatupidaja Praegu ei ole võib-olla hea aeg teatrist rääkida, ma olen temas veidi pettunud. Käisin vaatamas ühte komöödiat, aga see oli säärane... komöödia komöödia pärast. Mina küll ei osanud naerda. Kas Sa mäletad oma esimest teatriskäiku?

kümmet etendust aastas. Piletid on liiga kalliks läinud, raha on hakanud piirama, muidu käiksin loomulikult sagedamini. Vene ajal, siis oli teater võrdne leiva hinnaga – muidugi ma käisin. Nüüd vaatan põhimõtte pärast kõiki Eesti seriaale, seal on ikkagi Eesti näitlejad ja näed näitlejate mängu. Olen tänapäeval küll püüdnud Draamateatris ka kolmandalt rõdult vaadata, seal on odavamad piletid, aga see pole ikka üldse see.

Esimest muljet mäletan ma väga hästi. See oli algkoolis, tulime isaga [Amblast] Tallinna, isal olid sugulased linnas. Mis aastal või mis klassis see oli, ma ei mäleta, aga pidi olema veel Eesti ajal. Mis see “see” on? Käisime siis vaatamas Mirandolinat – oled kuulnud? Teater ise oma sametistmetega oli juba niivõrd Mina tahan näha näitlejate mängu. meeldejääv, et... Näitlejad on Sinu jaoks teatris kõige Kas Amblas ka teatreid käis? olulisemad? Amblas käis ka Draamateater midagi näitamas. Ühte käisin vaatamas, pealkiri ei tule enam meelde, aga mäletan, et Salme Reegi mees mängis seal – sain sellest muidugi tükk maad hiljem teada. See oli nagu “Minu veetlev leedi”, ainult et draamatükk. Ka Narva teater oli toona olemas, säärane suuremat sorti teater, nemad käisid ka. Kui ma hiljem Tallinnas koolis õppisin, siis käisin juba rohkem teatris. Mis Sulle esimesest teatriskäigust enim meelde jäi, kas teater või lavastus? Lavastust ma ei mäleta. Maatüdrukule, nagu ma olin, piisas juba täiesti kostüümidest ning teatrist endast. Jah, etenduse sisu mulle meelde ei jäänud, aga kõik see näitlemine oli küll selline, mis mind haaras. Aga lapsena Sa väga sageli teatrisse ei saanud? Võib öelda, et lapsena ma ei saanudki teatrisse. Oma tüdrukud viisin küll igal pühapäeval nukuteatrisse, see oli hea lähedal ka, aga ise ma niimoodi maal elades käia ei saanud. Aga hiljem on teater olnud tõesti kõige suurem hobi ja meelelahutus. Mida Sa kooliajal vaatamas käisid? Peamiselt ikka “Estonias”. Istusime kolmandal rõdul, seal oli odavam, ja vaatasime Georg Otsa või Meeta Kodaniporki – tema oli minu suur lemmik. Mäletan, “Silvat” vaatasin kolm korda, “Bajadeeri” veel, kõik operetid vaatasin ära. Draamateatris ma siis eriti ei käinud, seal hakkasin rohkem vaatama, kui hiljem juba Tallinnas elasin. Siis käisin ikka “Estonias” ja Draamateatris, lisaks külalisetendused.

Näitlejad ja lavastuse sisu loomulikult ka.

Mul on peaaegu kõik külastused alates 1963. aastast üles kirjutatud. Vene ajal, siis võisin näha aastas ka 26 etendust. Teater – see oli Vene ajal suursündmus. Soeng, maniküür, pidulik riietus – see kõik pidi olema ja mitte nii nagu tänapäeval, kus võib lihtsamalt ka teatrisse minna. Siis teisiti ei osanudki kui väga pidulikult. Teadsid, et täna õhtul on teatrisseminek, siis sättisid ennast pool päeva valmis. Hiljem käisin vähem, praegu külastan umbes

Kas Sulle Nõukogude ajal pakkus teater ka võimalust poliitilise olukorra üle naerda või selle vastu kuidagi olla?

Kes Sulle näitlejatest on meeldinud? Läbi aegade muidugi Ita Ever. Nüüd “Minu oivalises lahutuses” avastasin uue suure staari Ülle Kaljuste. Teda ma teadsin loomulikult varem ka, aga ma polnud säärases peaosas teda näinud – nüüd nägin ja väga meeldis. Väga meeldib mulle Hendrik Toompere jr, seda ka lavastajana, samuti Tiit Sukk, Ain Lutsepp, Lembit Ulfsak, Kersti Kreismann. Teised ka, aga nemad paistavad kuidagi rohkem silma. Sukk meeldis mulle näiteks “Aristokraatides”. Ma nägin seda küll ainult televiisorist, aga see, kuidas ta seal naeris... Mis teatrites Sa käid? Peamiselt siis Draamateatris, aga ka võimalusel “Estonias” ja Linnateatris. Olen käinud ka Vene teatris, kuulanud kõrvaklappidega tõlget ja vaadanud. Olen ammu tahtnud minna ka Von Krahli ja Theatrumisse, aga siiani pole õnnestunud. NO99s olen käinud kaks korda: vaatasin “Naftat!” ja “GEPi”, need mulle samuti meeldisid. Tütar ikka ütleb mulle, et ma olen vähe imelik, teistele pensionäridele meeldivad realistlikud tükid, aga minu arvates on seda realismi niigi palju. Võiks olla kuidagi teistmoodi, võiks olla ka näiteks nii nagu need tükid NO99s: liikumine, hoog, uutmoodi tegemine. NO99 trupp on minu jaoks huvitav, sealt ei tõuse minu jaoks keegi niimoodi eriti esile, vaid nad on tugevad just trupina, kõik koos. See on midagi uut ja uus mulle meeldib. Nagu on Toompere lavastused – nad on uued, teistmoodi lahendatud. Näiteks “Polkovnik lendab õhku”, mis mulle väga meeldis. Näed, 23. märtsil 2005 käisin vaatamas. Kes Sulle lavastajatest veel meeldivad?

Kui sageli Sa käisid?

neid on ikka veel. Uuematest ka “Tõde ja õigus. Neljas osa”. Samuti see “Küüdipoisid”, Karusoo lavastus, kus inimesed rääkisid oma elulugusid küüditamisaegadest. Minu vennatütar ütles, et neil seltskonnast olid kaks baaris ja kaks vaatasid etendust, sest keegi pidi pärast autot ka juhtima, aga etendus ei läinud neile absoluutselt korda. Kuid mulle meeldis. Ma ei olnud küll omal ajal olukorda kaasatud, aga eks ma ikkagi elasin selle aja keskel ja mulle läks väga hinge, mismoodi see tehtud oli. Komöödiaid olen ma ka vaadanud. Kui Vanalinnastuudio alustas, siis ma käisin vaatamas, need olid tõesti vaimukad. Nüüd käisin ühte asja vaatamas, head näitlejad ja puha, aga ei olnud nagu midagi, isegi komöödiana ajast maha jäänud.

Ma ei oska ausalt öeldes lavastajate vahel eriti vahet teha. Toompere ma juba ütlesin, aga ka Mati Unt mulle meeldis. Tema puhul võis mõni asi väga meeldida ja mõni asi absoluutselt mitte, aga ta oli teistmoodi, alati. Kas mõni lavastus on Sul eredamalt meeles? Ma olen vist veidi liiga palju teatris käinud, mälestused hakkavad juba omavahel segi minema. Mäletan aga näiteks 63. aasta “Tootsi pulma” ja

Mina käisin vaatamas etendust ja näitlejate mängu. Teater jäi mulle teatriks. Ma ei osanud võtta, et nüüd on siin midagi ridade vahele pandud, see pidi minu jaoks olema väga nähtaval. Eks Baskini asjades oli küll palju torkeid ja “Prügikaste”, neid saigi sellepärast vaatamas käidud, et nad olid väga tabavad. Aga ma käisin siiski lugu ja näitlejate mängu vaatamas. Teater oli ikkagi... teatriime. Kuidas Sulle tundub, kas vanasti näideldi erinevalt kui praegu? Jaa, kindlasti. Minu meelest küll. Nüüd ollakse kuidagi hoogsamad, varem oldi laval kuidagi sujuvamad ja ühes tasemes. Mulle muidugi meeldib, kui tehakse karakterit. “Eesti matuses” mängitakse väga karikeeritult, hoopis teistmoodi tehakse kui tavaliselt. Marga sõbranna, tema kukkus küll kritiseerima, et kellelgi olid sukad lontis olnud, aga mulle meeldis. Kivirähk on muidugi andekas, peab ütlema. “Rehepapp” oli ka hea: kuigi raskem, aga “midagi teist”. Minu jaoks ongi oluline, et oleks “midagi teist”, midagi, mis raputaks ja ei oleks selline jutustav realism. Kui on imelik. Toompere mängib ju “imelikult” omi osi, hoopis teistmoodi kui teised, aga see sobib, see ei ole igav. Kas Sa kriitikat loed? Ikka loen. Vene ajal ma käisin rahvaülikoolis teatriosakonnas loenguid ka kuulamas, Karin Kask luges. Siis käisime ka “Vanemuises” etendusi vaatamas, olid päevane ja õhtune etendus. Ma tundsin huvi just teatri sisemuse vastu, sellepärast läksingi loenguid kuulama. Kust mulle see huvi tuli, ma ei oska öelda, sest minu vanemad ei käinud üldse teatris, võimalustki ju ei olnud. Aga loen kriitikat küll. Vahel võtan raamatukogust “Teater.Muusika.Kino”, nõukogude ajal, siis lugesin Sirpi ja isegi Õhtulehes oli teatrikriitikat. Üldiselt loen ikka lavastuste kohta, mida ma olen näinud. Teinekord käin midagi vaatamas ja loen siis läbi, mida varem on juba kirjutatud, vahel lõikan isegi välja. Mille järgi Sa otsustad, kas minna või mitte? Ei teagi. Praegu mõtlen näiteks, kas minna


“Periklest” vaatama. Ma olen kuulnud, et see on ka midagi uut, aga ei julge veel otsustada. No vaatame näiteks Draamateatri mängukava. “Müügimehe surm” ja “Metspart” – neid ma olen juba vanal ajal näinud, need on sellised “4”. “Aabitsakukk” – monoasju olen ma näinud küll, aga kas minna, ei tea. “Boulgakoffi” ma käisin vaatamas, see oli huvitav, omapärane. “Õmblejannad” – Lutsepp väga hea. “Sügissonaat” – seda ka mõtlen, aga nägin ühte katkendit ja tundus, et seal on väga palju filosoofilist jutustamist, mis võib olla väga huvitav, aga ma tahan vist midagi muud. “Rahauputus” – see on üks igavene komöödia, seda ma ei ole näinud ja ei lähe vaatama ka. Ja ongi kõik. Kas Sulle meeldib üksinda teatris käia? Ma käin hea meelega kellegagi koos. Leili, isapoolne sugulane, temaga ma olen ikka käinud. Aga üksinda olen ka väga palju käinud, see ei sega üldse, vaheajal käid jalutad niisama. Kas Sa ise ei ole tahtnud näitlejaks saada? Ei. Seda mõtetki pole olnud, et tahaks keegi teine olla. Ma tahan vaadata, kuidas teised näitlevad. Ja kritiseerida. (Naerab) Oskad Sa öelda, mis tunne Sul on, kui Sa teatrist tuled? Hea tuju. Tulen koju, olen vaimustuses, räägin Jürile. Saan kaifi, nagu noored ütlevad. Mingisuguse elamuse. See päev on kohe teistsugune. Mõni asi jääb veel pikemalt meelde ka, siis on mitu päeva teistsugused.


Lõplik lõpmatus Peeter Laurits Arvan, et teatrifoto informatiivset rolli kiputakse üle hindama. Foto ei ole ärakiri reaalsusest ega dokument, vaid kaval silmamoondus, tõeluse väikene iseseisev osa, mis tervikuga peamiselt assotsiatiivset suhet omab. Väidetavasti pildistatakse etendusi selleks, et pikendada nende eluiga, neid säilitada. Mis säilib etendusest fotol? Näitlejate näod, ilmed, žestid. Asjade ja inimeste paiknemine laval, heledamad ja tumedamad laigud. Dekoratsioonid, rekvisiidid, kostüümid - mulaaž, mateeria, mis võib teatri mõttes elustuda alles vahetus loomisaktis, lava ja saali ühise kunsti viljana. Fotod heiestavad füüsilise maailma ilminguid, teatri puhul on tegemist vaimse koega. Puudutusest sündiv teatrikunst jääb kaadri taha nii foto, filmi kui hologrammi puhul. Etenduse elu sünnib igal õhtul uuesti, tema iga ükski meedium ei pikenda. Kes seda ei usu, kujutlegu kurti teatrikülastajat, kes tukub saalis kogu etenduse aja ja ainult mõnikümmend korda õhtu jooksul silmad hetkeks lahti virgub. Just nõnda tajub laval toimuvat kaamerasse keeratud film. Sellegipoolest tunnen suurt kiusatust pildistada nimelt just teatris. Vahel harva juhtub tabamata ime ja pildilt hakkab paistma öeldamatu. See on juba uus kunst ja uus elu, mis sedapuhku sünnib piltniku ja lava puudutusest, ent mitte tänu dokumentaalsuse-illusioonile, vaid sellele vaatamata. Teater ja pilt on kaks

erinevat grammatikat, kaks erinevat maailma. Nendevaheline piir on sama läbimatu nagu peegliklaas. Kuitahes nutikas tehnikatrikk ei suuda teostada vahetut ülekannet ühest teise. Sellepärast on teatri pildistamine natuke luule tõlkimise moodi. Ühtlasi on see maagiline protseduur, sest kui mõnelt hõbedasse surnud kummarduselt, valguselt või ilmelt kumab vastu elus hetk, siis on see juba teispoolne elu.

elavaga samastada. Ta on vorm, millest hing on lahkunud. Kui Dorian Gray pildimaalimise asemel Nadaril end fotografeerida laseks, kujuneks ta saatus teistsuguseks. Tundnuks egiptlased valgustundlikke hõbedasooli, poleks püramiide võibolla ehitatud.

Genet, “Palkon”: “FOTOGRAAF”: Jah, härra prokurör, sünge hobuse nägu. Käed ette, toimiku peale... Ma tahan pilti teha Kohtunikust suure Ma ei tea, mida täpselt tunneb näitleja fotograafiga algustähega. Hea fotograaf on see, kes teeb pildi, silmitsi seistes. Otse kaamerasse vaatamist mis TÄI-ES-TI-LÕP-LIK. Suurepärane.” Aga surm reeglina välditakse. Kui ma ise läbi läätsede näitlejat on ühteaegu täiesti lõplik ja lõpmatu. Kunsti, jälgin, tajun peaaegu alati surma ja lõpmatuse kuidas seda lõplikkust ja lõpmatust laulatada, puudutust. See ei ole surm lakkamise mõttes, vaid tundsid vanad veinimeistrid. Olen joonud veini, nende loendamatute maailmade hingus, mida ei mida maitstes võib tunda nii mägede päikest kui eksisteeri üksnes minu meelte jaoks. Iidsetest keldri jahedust. Midagi samaväärset võib tunda, rituaalidest alates on maskiga inimest peetud vaadates head teatripilti, kus lõikvad grimmitubade ühtaegu natuke surnuks ja natuke elavaks. Näitleja peegellabürint ning hõbeteisiku koolnukangastus. kehastab midagi, mida siin muidu ei oleks; meie jaoks olematut või lakanud elu. Ta eksleb rollist rolli Panso kirjutas ühes oma viimastest esseedest: “Usun näitleja maagilisse võimesse. Hindan teda pidet leidmata kui Ahasveerus. Või on see hoopis kui silmamoondajat ümberkehastumise kunstis. roll, mis ihuta varjuna näitlejast näitlejasse eksleb. Armastan teatrilava kui Camera Obscurat.” Mina Teatris ulatub olematus lõpmatusse mõlemat pidi. usun päevapiltnikuna hõbeda maagilisse võimesse. Foto on surma lõplikuse kehastus. Ta on Armastan Camera Obscurat kui teatrilava. käegakatsutav, ent tardunud. Mida enam lummab Käsikiri artiklile, mis avaldati Teatrimärkmikus päevapildi tõepära, seda loomuvastasemalt 1986/1987 mõjub temas lakanud aeg. Ma tean ja tajun, et foto on elavast lähtunud valguse emanatsioon, ent ma ei saa seda balsameeritud hetke


Tere Ma tegelikult ei tea, kelle poole pöörduma peaksin, aga loodan, et Teie olete õige inimene

Selle juures, kui põnev ja kohati sürreaalseid hetki pakkuv mees ta on, on ta ka lihtsalt tohutult vajalik olnud sellele koolile, enne kõike oskan siis Mina olen Lavakunstikooli IV kursuse üliõpilane üliõpilaste eest rääkida. Alustades sellest, mille Uku Uusberg ja pöördun teie poole, usun, et ühel jaoks ta seal koolis on. Aidata üliõpilasi nende vähestest teemadest, mille puhul saab öelda koolitööde juures, kas siis ehitades, meisterdades, k õ i k i d e lavakooli praeguste ja viimati lõpetanud tassides jne. Aga tõeline väärtus tuleb temas esile lendude üliõpilaste nimel. Olen seda asja arutanud siis, kui ta lihtsalt mingeid nö üksikisiku muresid paljudega ja siiamaani on kõik minuga ühel meelel aitab lahendada. Ta on parandanud üliõpilaste olnud, aga ennekõike kirjutan siiski enda eest - kui riideid, kappe, autosid. Õigem on öelda, et lihtsalt üks üliõpilane. tulnud ja pakkunud hea abikäe. Muidu kõlaks nagu tudengid teda ära kasutaks, aga ei, selles kogu asja Nimelt töötab Toompea koolis juba kümmekond ilu ongi. Ta ise tuleb ja aitab ja see, millise näo ja aastat üks mees, kelle ametinimetust ma otseselt ei üminaga ta tegutseb selle juures... Ta lihtsalt aitab. teagi, aga majas on ta lihtsalt mees, kes igas asjas Minul isiklikult on ta käinud abiks kodus lukku oskab aidata, Erik Metus. Ta teeb ära kõik tööd, vahetamas ning on õmmelnud mu ühed püksid, mis talt palutakse ja sealjuures niivõrd isikupärase esimesel kursusel, kui ma veel eriti saamatu olin, muheduse ja professionaalsusega, et see lihtsalt linna iseseisvalt elama asudes. Ta lihtsalt tuli appi. alati rõõmustab. Tegelikult ma ei oska seda Ja temaga koos midagi parandada, on veel eraldi sõnadesse panna, kes ta on ja miks ta on eriline. tunne, olla osaline kellegi niivõrd kirglikus Aga ta on. Erakordne mees, kes minu meelest maailmas... see kõlab ma ei teagi kuidas... aga ta hoiab lavakoolis mingit erilist vaimsust. Mis mingit on erakordne inimene sellise ameti peal.... erilist vaimsust... Erakordset vaimsust. Mees omas ajas, omas maailmas, millega tahaks koos hõljuma Ja siit minu palve, kuna mul koolis viimane aasta. minna. Ääretult oluline omadus, kui tegu on Ega me koolis ei tea teatriauhindadest ja selle põlvkondade kohtumistega. Aga see kõlab ehk liiga tähtaegadest midagi ja ma vist juba aiman, et see muinasjutuna, kuigi Eriku kohta võiks öelda küll tähtaeg on möödas. Lisaks ei tea ma, kuidas ja kas palju muu värvilise juures ka mees Muinasjutust. üldse oleks võimalik vormistada minu ettepanekut anda Erik Metusele mingi sobiv auhind (selleks Aga kõigile üheti mõistetav on see, kuidas ta hoolib oleks siis ilmselt teatri tehnilise töötaja auhind, aga igast sinu kui üliõpilase pisimurest. Ta korvab selles päris täpselt ei tea). Aga siiski, minu väga suur mõttes ka mingi hellusvajaduse, mis seal koolis palve on, et kas ei oleks võimalik tõsta esile Erik ikkagi kõigil tekib, kuna on ju raske ja tagasiside Metuse võimatult asendatavat ja tõeliselt ülisuurt napp... Ja seda teeb ta nüüd siis juba panust Lavakunstikooli töösse. lennust lendu. Ma ei tea, mis ajast ta seal majas töötab (kas 18. lennust? alates), aga nii palju, kui Asised asjad on muidugi asised. Aga kui on tegu on tuttavaid tulevasi kolleege, kes teda teavad, üliõpilaste näol selliste inimestega nagu see heldivad samuti momentaalselt, kui Erikust tuleb seltskond, kes teatrit õppima satub, siis on see juttu. Aga see ei ole selline inetu kunstnike juba erialaliselt mõjuv, kui sul tuleb mingi sekeldus, ülevalt alla heldimus, vaid puhas, võlutud olek kui midagi lõhki läheb või midagi meisterdama ühest isiksusest. peab. Aga kui sa tead, et võid Eriku juurde minna, olla ükskõik, kui rumal ja abitu, aga ikka ilma

piinlikkustundeta, siis see annab mingisuguse emotsionaalse laengu, rahutunde, mis kandub edasi sellesse, kuidas sa oled laval või kuidas mõtled. Muidugi on seal ju ka teisi mõjutajaid (näiteks Helle-Maret), aga Erik on olnud minu väga paljude päevade üheks suunajaks hetke, kus ma tunnen, et ma ju tegelikult olen nii õnnelik inimene... kuna mu ümber on armastusesõõr, kus sees on omad inimesed... See oma-inimese, päris inimese tunnetus on nii vajalik, minu meelest, nii väga vajalik... Ja kui on vähegi olemas vorme, kuidas neid inimesi tänada üleüldisemalt ja üllatusena. Eriti neid, kes üldse sellega ise ei tegele, et saada tunnustust üldiselt. Siis ma tõesti palun Teid, vähemalt kaaluge seda võimalust Erikut kuidagi tunnustada. Kord mängisime kaaslastega igasugu mänge. Olin koos sõpradega, järsku avastades, et meie seas oli vilistlasi alates 19. lennust, seal sees igast lennust keegi kuni praeguse 24. lennuni. Ja siis oli üks mäng vist umbes kolm asja või inimest, mis meenuvad sõnaga Lavakunstikool. Ja ainus, kes meenus kõigil, oli Erik Metus. Ja nagu ma enne rõhutasin, seda mitte selle pärast, et ta kuidagi veider oleks nagu mingi viltune sein, vaid selleks, et ta on just see sein, kuhu toetudes jõudu saad ja paljud saanud on ja loodetavasti paljud saavad veel. Ma väga palun, et see ei kõlaks Teile kui pateetiline kiri. Kõik, mis ma kirjutasin, nii ma ka mõtlen. Ehk siis nende tunnete taga on minu jaoks maht. Suur. Ma soovin Teile kõike head ja jaksu Uku Uusberg Lavakunstikooli IV kursuse lavastaja õppesuuna üliõpilane Kiri on saadetud Teatriliitu enne rahvusvahelist teatripäeva


Teatripäev 2008  

2008 Teatripäev Québec, 17. veebruar 2008 Tõlkinud Anu Lamp Sel aastal toimub rahvusvahelise teatripäeva pidulik tähistamine teatris NO99. K...

Advertisement