Venemaa Balti laevastiku suurim alus oli soomuslaev Slava.
AJALUGU
55
TSAARI LIPU ALL: merelahingud Eesti vetes Esimese maailmasõja päevil
Hanno Ojalo FOTOD: ARHIIV
E
SÕJATEGEVUS 1914–1916. UMBKAITSE
Kuigi Läänemeri oli Atlandi ookeani ja Põhjamerega võrreldes täiesti kõrvaline sõjatanner, kus peeti nn väikesõda, kadus sõjategevuse käigus siiski Läänemere voogudesse sadakond suuremat ja väiksemat sõjalaeva ligi 5000 meremehega. Lisaks uputati poolsada kaubalaeva. Nii Venemaa kui ka Saksamaa pidasid võitlust Läänemerel üsna passiivselt. Läänemerest kujunes mõlema osapoole energilise miinide paneku tõttu paksemat sorti miinisupp ja enamik kaotatud sõjalaevu hukkuski meremiinidel. Vaid mõneks suuremaks operatsiooniks tõid sakslased Läänemerele oma põhijõu ehk Avamerelaevastiku (Hochseeflotte) lahingulaevad, millega otsesesse võitlusse astumist Balti laevastik nutikalt vältis. Vene laevastiku põhibaasideks olid kogu sõja jooksul Tallinn ja Helsingi. Tei-
ne huvitav asjaolu oli see, et sõja algul olid Läänemerel vastamisi kaks sakslast – Saksa laevastikku juhatas keiser Wilhelm II vend grossadmiral prints Heinrich, Vene laevastikku aga meie kandi mees Nikolai von Essen, keda võib pidada sõjaaegsetest laevastikujuhtidest kõige autoriteetsemaks ja võimekamaks. Von Essen suri kahjuks juba 54-aastaselt 1915. aasta kevadel Tallinnas kopsupõletikku. Balti laevastik oli oma sõjategevuses mitmel moel pärsitud. Esiteks allutati laevastik kohe sõja algul rannikul tegutseva 6. armee juhatusele, olles seega nagu maavägede merepoolne lisand. Teiseks oli ta isoleeritud oma liitlaste sõjalaevastikest. Ja kolmandaks oli Balti laevastik väike ja vananenud laevadega moodustis, mis jäi sakslastele selgelt alla. 1. augustil 1914 oli Balti laevastiku koosseisus lahinguvalmis 4 soomuslaeva, 3 soomus- ja 7 kergeristlejat, 1 uut tüüpi hävitaja, 12 keskmist ja 36 väikest torpeedopaati, 12 vananenud allveelaeva, 6 suurtükipaati, 6 miiniveeskjat ja hulk miinitraalereid ja abilaevu. Sõja jooksul suudeti valmis ehitada neli
SÕDUR NR 1 (94) 2017
simeses maailmasõjas jätkas Balti laevastik Jaapani sõja ebaõnnestumisi, kuid eelmist sõda iseloomustanud suuri lüüasaamisi ei toimunud. Vastavalt kõrgemalt poolt saadud juhistele ei etendanud sõjalaevastik iseseisvat rolli, vaid põhiliselt toetas maavägesid ja tema kõige olulisemaks ülesandeks oli kaitsta mere poolt suurriigi pealinna Peterburi, mis sõja algul nimetati patriootilistel kaalutlustel ümber Petrogradiks. See määras Balti laevastiku passiivse kaitsestrateegia, mida suudeti üldiselt kuni Veebruarirevolutsioonini edukalt ellu viia. Venelaste õnneks ei olnud ka Saksa sõjalaevastik Läänemerel eriti aktiivne ja Balti laevastik suutis nii ilma suuremate kaotusteta kaitset hoida. Selline kaitsetaktika oli optimaalne ja võimaldas koos lääneliitlastega pidada Nelikliidu, eelkõige Saksamaa vastu kurnamissõda. Paraku aga mõjus selline sunnitud tege-
vusetus Balti laevastiku isikkoosseisule laostavalt ja muutis revolutsioonisegadustes selle lõpuks võitlusvõimetuks.