Sodur 0117

E E S T I

S Õ J A N D U S A J A K I R I

RASKE

SOOMUS JÕUDIS EESTISSE Nr 1 (94) 2017

KAITSETÖÖSTUSE LIIT TÕUSEB LENDU

Palk lĂľpetamisel alates 1350.- EUR

Ă•ppeajal palk alates 650.- EUR

1/2017

Raskesoomus 3 jõudis Eestisse Ameerika rasketank Abrams 24. veebruaril iseseisvusparaadil.

SISUKORD 4 Eesti uudised 6 Välisuudised 8 Kaitseväe juhataja kindral Terrase vabariigi aastapäeva kõne Naissõdur on tulnud!

Eestis arutatakse üha enam, kas suurendada naiste osakaalu militaarvaldkonnas. Kas ja millistel tingimustel on naiste ajateenistus üldse Eestis mõeldav ja millist rakendust militaarhuvilistele tütarlastele leida, kirjutab Anniki Rebane.

20 Praegune mereline riigikaitse ehk tardumine 1990-ndatesse

32 Arktika geopoliitiline olulisus suureneb Arktikas ristuvad mitme riigi väga suured maavarade ja transporditeedega seotud majandushuvid, mida ollakse valmis jõuga kaitsma.

Ülevaade arengutest Eesti merelises riigikaitses, suurematest probleemidest, taustast ja võimearendusest ning sellest, kuhu on püüd lähikümnendi jooksul välja jõuda, annab ülevaate kaptenleitnant Liivo Laanetu.

36 Taktikaline otsustusmäng kui ohvitseri õppevahend

Eesti kaitsetööstuse arendamise valikud

Kas vägijook alistab sõduri?

Kuidas tagada Eesti julgeolekule tähtsa tööstusharu jätkusuutlikkus ja pääs maailmaturule, räägib lähemalt EKTL esimees Ingvar Pärnamäe.

Kapten Tanel Rattiste Eesti tegevväelaste alkoholikäitumise ainetel koostatud magistritöö tagamaadest ja tulemustest.

Paljudes sõjalistes õppeasutustes on taktikaline otsustusmäng üks aktiivõppe meetod, mis võiks levida ka ohvitseride täiendõppes.

46 Ajateenijad keerutasid Leedus NATO Raudmõõka Tänavuse nooremallohvitseri kursuse läbinud ajateenijad said ainulaadse kogemuse mullu Leedus NATO õppusel Raudmõõk.

50 Eesti kaitseks valmis Kui suur on reservväelaste ja kaitseliitlaste valmidus vajadusel oma riiki kaitsta ning kui meelsasti osaletakse erinevatel õppustel?

55 Tsaari lipu all: merelahingud Eesti vetes Esimese maailmasõja päevil Esimeses maailmasõjas jätkas Balti laevastik Jaapani sõja ebaõnnestumisi, kuid eelmist sõda iseloomustanud suuri lüüasaamisi ei toimunud.

Lähemalt kirjutab Hanno Ojalo.

„Vabad mehed” keerab meelega vinti peale Ajakirja küsimustele vastavad „Vabade meeste“ tegevprodutsent Jevgeni Supin ja osatäitja Karl Robert Saaremäe.

64 Meil on sõjateadus!

Ajakirja Sõjateadlane värskest numbrist räägib peatoimetaja Andres Saumets.

66 Raamatututvustused

staabi- ja sidepataljoni teavituskeskus

Toimetus

Filtri tee 12, 10132 Tallinn

Tegevtoimetaja

Toimetaja

Sverre Lasn sverre.lasn@mil.ee / 717 2164 Ken Rohelaan ken.rohelaan@mil.ee / 717 2172

Keeletoimetaja Kujundaja Trükitud Kaanefotod

Kairi Vihman Ragne Rikkonen-Tähnas AS-i Vaba Maa trükikojas Karl Johanson, Threod

SÕDUR NR 1 (94) 2017

Väljaandja

4

EESTI UUDISED

PRESIDENT ANDIS KAITSEVÄE JUHATAJALE KINDRALI AUASTME

Vabariigi president kirjutas 20. veebruaril alla käskkirjale, millega andis kaitseväe juhatajale kindralleitnant Riho Terrasele kindrali auastme. Koos eelmisel nädalal allkirjastatud käskkirjadega said uue auastme kokku 240 kaitseväelast ja kaitseliitlast.

President ülendas brigaadikindrali auastmesse kaitseväe peastaabi ülema Martin Heremi. Koloneli auastmesse ülendati viis kaitseväelast, nende hulgas 1. jalaväebrigaadi ülem Veiko-Vello Palm, kaitseväe ühendatud õppeasutuste ülema asetäitja Enno Mõts ja luurekeskuse ülem Kaupo Rosin. Mereväekapteni auastme sai mereväe ülem Jüri Saska.

Kolonelleitnanti või kaptenleitnanti auastmesse ülendati 16 kaitseväelast ning majori või kaptenmajori auastmesse 37 kaitseväelast.

Traditsiooniliselt annab kõrgemate ohvitseride ehk kindralite auastmed üle president, vanemohvitseride auastmed kaitseväe juhataja.

Baltimaad üksmeelsed: NATO liitlasvägede liikumine lihtsamaks Kaitseminister Margus Tsahkna allkirjastas Läti kaitseminister Raimonds Bergmanise ja Leedu kaitseminister Raimundas Karobilisega Brüsselis ühiskommunikee NATO liitlasvägede kiiremaks ja lihtsamaks liigutamiseks Eestis, Lätis ja Leedus. „Ühiskommunikee eesmärk on saavu-

tada juunikuuks juriidiline võimekus võtta NATO väga kõrge valmidusega ühendsihtjõudu vastu 24 tunni ja eelpaigutatavaid väeüksuseid 48 tunni jooksul,“ ütles kaitseminister Tsahkna, kes lisas, et bürokraatia ja liitlasriikide piirid ei tohi takistada NATO liitlasvägede valmidust ja kiiret siirmist.

Pioneeripataljonis lõppes lõhkamiskursus 1. jalaväebrigaadi pioneeripataljonis lõppes neljapäevane C-kategooria lõhkaja kursus, millest võttis osa üle 20 tegevväelase kaitseväe eri üksustest ning Kaitseliidu malevatest. „Lahinguülesannete edukaks täitmiseks tuleb kaitsejõududes lõhketöid teha üsna tihti. Mida rohkem on meil selle ala spetsialiste, seda kiiremad ning efektiivsemad on meie üksused sõjaolukorras,“ ütles kursuse ülem kapten Urmas Tonto.

Eksamiga lõppenud kursuse esimesed kaks päeva õpiti lõhkamiskategooria omandamise teoreetilisi teadmisi, järgmisel kahel päeval tuli osalejatel lõhata puit-, betoon- ja metallkonstruktsioone ning rajada tankitõrjekraav. Praktikal osalesid ka Eestis paikneva Ameerika Ühendriikide kompanii kaitseväelased.

Kaitseväes ja Kaitseliidus on kokku neli lõhkaja kategooriat: A, B, C ja D. A-kategooria õppe läbinud ajateenijad omandavad lõhkamise baasteadmised, pioneeripataljoni ajateenijatele mõeldud B-kategooria võimaldab kaitseväelastel tegutseda lõhkamistel abitööjõuna. C-kategooria lõhkaja võib lõhketöid iseseisvalt läbi viia, samuti võib C-kategooriat omav kaitseväelane läbi viia A- ja B-kategooria õpet. Kõrgeimat ehk D-kategooriat omavad kaitseväelased võivad lisaks C-kategooria õpetamisele ja lõhkamiste iseseisvale läbiviimisele koostada ka lõhketööde projekte.

Pioneeripataljoni ülesanne on lisaks ajateenijate ja reservväelaste väljaõppele koolitada rahvusvaheliste operatsioonide jaoks elukutselistest kaitseväelastest demineerijaid.

Riik soetab ligi 60 miljoni eest suurekaliibrilist laskemoona

SÕDUR NR 1 (94) 2017

Valitsus otsustas veebruaris, et riik soetab järgneva kolme aasta jooksul kokku ligi 60 miljoni euro eest suurekaliibrilist laskemoona. Tegu on täiendava investeeringuga Eesti iseseisva kaitsevõime parendamisse. Lisaks panustab riik jätkuvalt aastas kaitsevõimekusse kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust ja tasub liitlaste vastuvõtukulud.

Kaitseminister Margus Tsahkna sõnul on relvastus ja infrastruktuur Eestil olemas ning raskerelvastust muretsetakse juurdegi. Selle otsusega kiirendatakse

laskemoona soetamist. Minister märkis, et Eesti peab vajadusel teatud aja iseseisvalt vastu pidama, enne kui suuremad liitlaste üksused kohale jõuavad, kuid ilma laskemoonata pole see võimalik.

Kaitseministeeriumi ülesanne on kaitseväe abil tagada korralik ja võimekas sõjaline vastupanu. Seekord me alla ei anna, ühtegi kokkulepet ei tee ja oleme vajadusel valmis relvaga Eesti riiki kaitsma, ütles minister, lisades, et loodetavasti on siiski heidutus, et Eestil on olemas piisav iseseisev kaitsevõime ja Eesti liit-

lased on reaalselt kohal, piisavalt tugev, nii et Venemaa ei taha meiega jõudu katsuda ja rahu piirkonnas säilib.

FOTOD: SIIM VERNER TEDER, KARL MARTIN RÄÄSTAS, MEREVÄGI

EESTI UUDISED

5

SUURTÜKIVÄELASED HARJUTASID OTSESIHTIMISEGA LASKMIST Veebruari keskel harjutasid keskpolügoonil ligi sada 1. jalaväebrigaadi suurtükiväepataljoni ajateenijat 155 mm-kaliibrilistest ja kümmekond reservväelast 122 mm-kaliibrilistest haubitsatest otsesihtimisega sihtmärkide hävitamist. Meeskonnakursuse lõpuõppusel lasid kaitseväelased kokku 70 mürsku ligi kilomeetri kaugusel asuvate sihtmärkide pihta.

Vaatamata keerulistele ilmaoludele ja tihedale udule said kõik sihtmärgid hävitatud ja suurtükiväepataljoni ülem kolonelleitnant Arbo Probal jäi sõdurite laskmistulemustega rahule.

Enamik nooremseersant Sander Trofimovi juhitud tulemeeskonna liikmeid osales lahinglaskmistel esmakordselt.

Laskmiste eesmärk oli õpetada relvamees-

kondi tegutsema efektiivselt ja tabama otsesihtimisega kuni 1000 meetri kaugusel seisvaid sihtmärke. Märtsis ootab ajateenijaid lahinglaskmine koordinaatmeetodil, kus sihtmärkide tabamiseks tuleb teha koostööd tulejuhtide, tuletegevuse juhtimiskeskuse liikmete, arvutajate, mõõdistajate ja meteoroloogidega.

NATO mereväeüksuses hakkavad teenima ka Eesti mereväe ajateenijad

väe ajateenijad sõduri baaskursuse vahipataljonis, mis paikneb Miinisadama linnakus.

Sõduri põhiteadmiste omandamisele järgnevalt õpivad mereväe ajateenijad ära merel olemise põhitõed, millel on oluline osa madrusena mereväe sõjalaevadel teenimisel. Mereväelase kursuse lõppedes jätkavad ajateenijad teenistust mereväe laevadel.

Merevägi on NATO miinitõrjegruppides

osalenud juba üle kümne aasta, panustades iga poolaasta vältel grupi koosseisu erineva sõjalaevaga. Ühena neljast NATO merelise väejuhatuse alluvuses olevast laevade grupist on NATO 1. alaline miinitõrjegrupp valmidusüksus, mis pakub miinitõrjealast kompetentsi ning keda allianss võib viiepäevase etteteatamisajaga saata erinevatesse maailma paikadesse.

SÕDUR NR 1 (94) 2017

NATO 1. alalise miinitõrjegrupi lipulaevaks määratud mereväe staabi- ja toetuslaeval EML Wambola teenivad liitlaste üksusesse kuulumise ajal ka viis ajateenijat. Laeva komandör vanemleitnant Ermo Jeedas märkis, et miinitõrjegrupis ei ole ajateenijate osalus esmakordne, aga NATO üksuse tegevustes osa võtmine on nende jaoks omaette saavutus ja ka suurepärane võimalus praktilise väljaõppe saamiseks.

Laeva meeskonnas olevatel ajateenijatel on igaühel oma vastutusrikas ülesanne, näiteks tekimadrused on merel roolivahis ning sillavaatlejaks.

Ajateenistuse pikkus mereväes on 11 kuud. Esimestel kuudel läbivad kõik mere-

6

VÄLISUUDISED

Venemaa ja India arendavad tiibraketti Venemaa ja India arendavad koos uut kergekaalulist BrahMosi ülehelikiirusel lendavat lühimaa tiibraketti, millega saab relvastada allveelaevu ja Venemaa viienda põlvkonna hävituslennukeid Sukhoi T-50 PAK-FA, vahendas Venemaa uudisteagentuur TASS. „Me töötame raketi kergema versiooni kallal. See peaks mahtuma 533 mm torpeedotorusse ja olema 1,5 korda kergem,“ ütles NPO Mashinostroyeniya juht ja disainer Alexander Leonov. Tema sõnul arenda-

takse raketti eelkõige viienda põlvkonna hävitaja jaoks, aga tõenäoliselt lisatakse see ka MiG-35 hävitaja relvastusse, kuigi sellealaseid arendusi pole veel tehtud.

Algse BrahMose välimus sarnaneb Vene raketiga, kuid selles kasutatakse mitut Indias tehtud pardasüsteemi. Kõik BrahMosed peaksid olema 290 km lennuulatusega ja suutma kanda 200–300 kg lõhkepead.

Akronüüm BrahMos tuleneb kahe riigi kuulsamatest jõgedest: Brahmaputra Indias ja Moskva jõgi Venemaal.

Brasiilia fregatt ühineb UNIFIL-iga

Norra plaanib osta Saksa allveelaevu Norra on otsustanud alustada strateegilist koostööd Saksamaa mereväe ja Saksa laevatööstusega ja hankida Saksamaalt neli 212NG-tüüpi allveelaeva. Kokkuleppe üks osa on sakslaste valmisolek osta samuti kaks sama NG-konfiguratsiooniga allveelaeva. Senist tehingut saab laiendada ka Hollandi ja Poola vajadustele vastavaks.

Kokkulepe on kauaoodatud võit Thyssenkrupp Marine Systemsile (TKMS), kuna mullu aprillis kaotati oluline hange ehitada Austraalia mereväele järgmise põlvkonna allveelaevad.

Kui viimane pakkumine oleks samuti tagasi lükatud, oleks ettevõte sattunud majandusliku surve alla ja organisatsiooni oleks ähvardanud ülevõtmine. Norra ja Saksamaa kokkulepe on TKMS-i olukorda tugevdanud.

Norra uued allveelaevad vahetavad välja senised kuus Ula-klassi allveelaeva, mis olid samuti osa Norra ja Saksamaa koostööprogrammist.

Ukraina arestis Iraani suundunud raketiosad Brasiilia mereväe Niterói-klassi fregatt União ühineb ÜRO rahuvalvemissiooni mereväe üksusega Liibanonis (UNIFIL-MTF) 15. märtsil.

Laev lahkus jaanuari lõpus Rio de Janeirost ja peaks jõudma Beirutisse märtsi alguses, et vahetada välja sama klassi alus Liberal. União jaoks on see neljas kord minna ÜRO missioonile ja Brasiilia lipulaevale 11. kord UNIFIL-MTF-il alates 2011. aasta novembrist.

Alates 2011. aastast on Brasiilia juhtinud UNIFIL-MTF-i. Seni juhtis missiooni Brasiilia kontradmiral Claudio Henrique Mello de Almeida, kes vahetati veebruari lõpus välja.

Ukraina piirivalve teatas, et leidis raketisüsteemi osi lennukilt, mis oli suundumas Kiievi Zuljanõ rahvusvahelisest lennujaamast Iraani.

DPSU teatel leidsid nende töötajad ülevaatuse käigus 17 kasti ilma dokumentideta. Lennuki meeskonna sõnul olid kastides tööriistad lennukite parandamiseks, kuid tegelikult olid kastides komponendid, millest koosnevad tankitõrjesüsteemid Fagot (ATGW). Ülejäänud kastides olid lennukiosad.

DPSU avaldatud fotodel oli näha näiteks 9P135 seeria sihik, mida kasutatakse ka 9K111 Fagoti tankitõrjesüsteemis.

SÕDUR NR 1 (94) 2017

MiG-29 Fulcrumi hävitajat kingib Valgevene koos kahe pind-õhk raketisüsteemiga Buk-M1 Serbiale. Serbias peaksid kingitud hävitajad ja raketisüsteemid hakkama tööle 2018. aastal.

Serbia kaitseministri Zoran Djordjevici sõnul selgub saadud tehnika transpordi- ja nüüdisajastamiskulud pärast seda, kui Serbia ja Valgevene on mais loonud ühise asutuse kaitsekoostööks.

Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (jaanuar–veebruar)

Jaapani esimene militaarside satelliit

FOTOD: VASTAVATE RIIKIDE SÕJAVÄED

Jaapani esimene satelliit, mis on mõeldud ainult militaarkommunikatsiooni vahendamiseks, startis aasta alguses Jaapani kosmose uurimise agentuuri Tanegashima kosmosekeskusest riigi edelaosast.

Kirameki-2 satelliiti juhib DSN Corporation, mis on SKY Perfect JSAT Groupi, NEC ja NTT Communicationsi ühisettevõte. DSN töötab Jaapani kaitseministeeriumi heaks, et parendada Jaapani kaitsejõudude (JSDF) kommunikatsioonivõrgustikku.

Kokku on planeeritud kolm Kirameki satelliiti, millest Kirameki-1 asetseks India ookeani kohal, Kirameki-2 Vaikse ookeani kohal ja Kirameki-3 Jaapani kohal. Satelliidid peaksid tagama suure kiiruse ja mahuga kommunikatsioonitaristu ja muutma JSDF-i sõltumatuks praegu kasutatavatest kommertssatelliitidest.

7

Toimus mereväe suurõppus Dynamic Move 2017 Mereväe selle aasta olulisim staabiõppus oli 30.01.–10.02 Belgias Oostendes toimunud Dynamic Move 2017, mida korraldab Hollandi ja Belgia mereväe ühine miinitõrjekool ja NATO miinitõrje oivakeskus EGUERMIN. Õppuse teema oli miinitõrje ja koostöö teiste mereväeüksustega rannikusõja kontekstis. Uudisena kaasati sel aastal õppusesse eraldi meediamäng. Samuti mängiti sisse mõned jõukasutusreeglite (ROE) juhtumid. Näiteks tuli otsustada, kas tohib osutada abi vaenuliku riigi vetes alla kukkunud lennukile. Nagu igal aastal, katsetati õppuse käigus uusi NATO protseduure.

Eesti mereväest osales õppusel kaheksa ohvitseri ja seekord pandi esmakordselt välja miinitõrje sihtgrupi (task group, TG) staap. Lisaks eestlastele kuulusid staabi koosseisu NCAGS1 ja AWNIS2 spetsialistidena üks Belgia ja üks Norra reservohvitser.

Meie alluvuses oli kolm sihtüksust (task unit, TU), mida juhtisid vastavalt Läti-Leedu staap, Norra-Rootsi-Soome staap ja Kreeka staap. Õppuse stsenaariumis soovis staabiõppustelt vana tuttav vaenlane Botnia hõivata Hiiumaad ja Saaremaad, kasutades seekord oma eesmärkide saavutamiseks peamiselt meremiine ja terroriorganisatsiooni Novus Ordo Mundi abi.

Ehkki mängu käigus tundus, et mängujuhid tegutsevad nimme meie vastu, selgus tagasisidel, et enamik vaenlase tegevusest oli planeeritud ja enamik miinidest veesatud juba enne õppuse algust. Kokkuvõttes sai meie TG oma ülesandega hakkama, sest kõik neli konvoid jõudsid kaotusteta sadamatesse.

Šoigu: Vene relvajõududes on loodud infosõjaüksused

Türgi ja Suurbritannia uue hävitaja jahil

Riigiduuma ees küsimustele vastates teatas Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu, et riigi relvajõudude koosseisus on moodustatud spetsiaalsed infooperatsiooniüksused, mille ülesanne on tegeleda vastupropagandaga. Varem pole sellistest eriüksustest juttu olnud. „Propaganda peab olema tark, kompetentne ja tõhus,” rõhutas Šoigu, kes pikemalt üksuste suurusel ja täpsematel ülesannetel ei peatunud.

Samuti ei öelnud ta, millal täpsemalt need üksused loodi.

Venemaa välisministeerium on omakorda loonud oma veebilehele rubriigi, kuhu hakkab koguma neid rahvusvahelise meedia teateid, mida peab libauudisteks. Välisministeeriumi kõneisik Maria Zahharova lisas, et sellise veebilehe loomise vajadus oli juba tükk aeg ilmselge.

Moskva uut veebilehte võib tõlgendada kui vastusammu Euroopa Liidu loodud üksusele East StratCom Task Force, mis hoiab töös veebilehte, mis paljastab Venemaa poolt Euroopa Liidu kohta levitatavat valeinformatsiooni. Samuti on algatanud Ukraina aktivistid veebilehe Stop Fake, mis samuti Vene propaganda ja valeuudistega võitleb.

Türgi ja Suurbritannia allkirjastasid kokkuleppe, mille järgi tehakse koostööd Türgi viienda põlvkonna lahingulennuki väljaarendamiseks.

Ankaras allkirjastasid BAE Systems ja Turkish Aerospace Industries Türgi peaministri Binali Yildirimi ja Suurbritannia peaministri Theresa May silme all mittesiduva kokkuleppe, mille tulemusena peaks jõudma kuni 100 miljonit naela (117 miljonit euro) suuruse lepinguni. Kokkulepe looks aluse suuremaks koostööks projek-

Oshkoshi JLTV soomusmaasturit plaanib Suurbritannia osta Ameerika Ühendriikidelt. USA on endale seni hankinud 55 000 Oshkoshi sõidukit, et vahetada välja Humveed.

SÕDUR NR 1 (94) 2017

soomuki Steyr Pandur II 8 × 8 eriversiooni saab Tšehhi sõjavägi, kui Tšehhi kaitseministeerium kuulutas ligi 2 miljardi kroonise (76 miljonit eurot) hanke võitjaks Tatra Defence Vehicle’i. Kuus Pandurit ehitatakse ümber juhtimissoomukiteks ja ülejäänud 14 masinast tehakse sidesoomukid.

Tšehhi sõjavägi kasutab praegu 107 Pandurit.

tis, mida rahvusvaheliselt tuntakse nime all Turkish Fighter Experimental ehk TF-X ja selle eesmärk on ehitada moodne lennuk, mis asendaks Türgi praegused F-16-d.

Yildirim teatas pressikonverentsil, kus osales ka May, et mõlemad riigid on näidanud ühist tahet parendada omavahelisi majandus- ja julgeolekusuhteid. Türgi peaministri sõnul toetavad mõlemad riigid TF-X projekti, mis peaks nii Suurbritannia kui ka Türgi kaitsetööstust tugevdama.

8

EESTI VABARIIK 99

FOTOD: ROOMET ILD

SÕDUR NR 1 (43) 2017

EESTI VABARIIGI 99. AASTAPÄEVA PARAADI KÕNE

EESTI VABARIIK 99

Lugupeetav vabariigi president!

Austatav riigikogu esimees!

Härra peaminister!

Ekstsellentsid! Kaitseväelased ja kaitseliitlased!

Head kaasmaalased

99

baasides. Need üksused tegelevad väljaõppe ning kaitsealase koostööga. Selle eesmärk on paremini toimiv liitlassuhe ja kindlamini kaitstud NATO. Alates selle aasta kevadest on Tapa linn saamas juurde üle tuhande uue asuka, kelle igapäevatöö ja teenistus on seotud NATO suurendatud kohalolekuga alliansi idatiival. Selle lahingugrupi raamriik on Ühendkuningriik ning koos meie briti sõpradega teenivad kõrvuti prantsuse ja taani kaitseväelased.

Eesti kaitseväe jaoks on see justkui taaskohtumine relvavendadega, sest koos brittidega teenisime rasketes tingimustes Afganistanis Helmandi provintsis. Koos prantslastega olime esimesed, kes reageerisid usuvägivalla puhkemisele Kesk-Aafrika vabariigis. Koos taanlastega teenisime õlg õla kõrval Bosnias ja Kosovos.

Meie soov on, et liitlased tunneksid end Eestis koduselt. Selle nimel on Eesti riik teinud vajalikud ettevalmistused. Oleme ehitanud kasarmuid ja laiendanud harjutusväljasid. Kuid kõige olulisem on see, et Eesti inimesed võtaksid meie liitlased omaks, sest nii on kõige parem jõuda koos lähemale sellele eesmärgile, miks Eesti on NATO-s ja NATO on Eestis. See eesmärk on, et me oleksime paremini kaitstud.

HEAD KAASMAALASED! Eesti sõjalise riigikaitse alustalad on võrdselt nii kollektiivne kaitse kui ka iseseisev kaitsevõime. Eesti riik on oma valikutes olnud kindel ja kaitseväe arendamine on juba aastaid olnud tähelepanu keskpunktis. Me ei saa lubada endale olla käed rippus, silmapiirile suunatud pilk läänest abi ootamas.

Kaitstakse seda, kes tahab ja oskab ennast ise kaitsta.

Järgnevatel aastatel näeb riigikaitse arendamine ette suurema hulga ajateenijate kaasamist meie reservväe ülesehitamisel. Me oleme nii suurtel õppustel kui ka välk-kogunemistel oma reservväelaste valmisolekut ja oskusi proovile pannud. Me oleme kogenud, et Eesti inimeste soov ja tahe riiki kaitsta on reaalne ja arvestatav.

Selleks, et Eesti kaitsevägi saaks välja õpetada rohkem ajateenijaid, peame olema valmis tihedamaks kahekõneks kogu Eesti ühiskonnaga. Eesti kaitseväe soov on, et meie noored oleksid terved ja tegusad, et nad näeksid ajateenistuses võimalust teadmiste ja oskuste omandamiseks. Neile teadmistele ja oskustele tuginebki meie reservvägi. Need aitavadki hoida meie iseseisvat kaitsevõimet pidevas uuenemises.

Selleks, et ka tulevikus saaksime Eestit kaitsta, peab meid olema rohkem.

Praegu on Eesti rahva püsimajäämine ja juurdekasv oluline sõlmküsimus.

Kaitseväelaste jaoks on sellel küsimusel ka väga praktiline mõõde – kellega me kaitseme ja keda me kaitseme?

Mul on hea meel, et meil on palju perekondi, kus ajateenistusse, reservkogunemisele või Kaitseliidu õppusele minek on loomulik valik. Meie seas on suuri peresid, kust on sirgunud hulga jagu riigikaitsjaid.

Täna siin, Vabaduse väljakul tahan tänada ja eeskujuks tuua perekond Kirschenbergi Lõuna-Eestist. Selle pere viiest pojast neli on oma teenistust alustanud kuperjanovlastena. Viies, kõige noorem on avaldanud soovi asuda Kuperjanovi pataljonis ajateenistusse järgmisel aastal. See on selge märk, et Eesti riigi teenimine on selles peres auasi.

HEAD EESTI INIMESED! Mõne tunni eest olime videosilla vahendusel ühenduses meie kaitseväelastega, kes teenivad oma riiki kodust kaugel.

Meie kaitseväelased on osalenud missioonidel maailma eri paigus rohkem kui 20 aastat. Nad on teinud Eesti riigi suuremaks ja andnud meile võimaluse rääkida ja otsustada võrdselt kõigi meie sõprade ja liitlastega. Meie sõdurid on ehitanud usalduse silla, mis on toonud liitlased Eestisse.

Meie valmisolek olla kohal seal, kus nõrgemad vajavad kaitset või rahu, kus tuleb hoida relv käes, on kinnitus sellest, et Eesti näeb end osana kogukonnast, kus põhimõtteil ja väärtustel on kindel koht.

Ettearvamatus ja muutlikus maailmas peame silmas pidama seda, et meie rahva iseseisvus ja vabadus ei ole kunagi olnud, ega saa kunagi olema iseenesestmõistetav. Meie rahva ja vabaduse kaitseks on loodud Eesti riik.

Elagu Eesti vabariik!

Kaitseväe juhataja kindral Riho Terrase kõne Eesti vabariigi 99. aastapäeva paraadil Tallinnas Vabaduse väljakul, 24.02.2017.

SÕDUR NR 1 (94) 2017

aastat tagasi lõi Eesti endale uue tuleviku. Vabariigi väljakuulutamine näitas selgesti, et meie rahva, meie keele ja kultuuri parimaks hoidmiseks oli tarvis oma riiki.

Euroopa pöörles esimese maailmasõja keerises, mis kustutas kaardilt impeeriume ja andis võimaluse rahvusriikide sünniks.

Väikese rahva võimalus oma riigi loomiseks on väike ja vähe tõenäoline. Seda hetke peavad soosima aeg ja ümbritsev keskkond. Kõige krooniks tuleb rahval endal õigel päeval ja tunnil ohjad haarata.

Meie rahvas oli selleks päevaks valmis. Eestil oli oma haritlaskond ja rahvuslikult mõtlevad eestvedajad. Eestil olid olemas inimesed, kes lootsid, uskusid ja tahtsid, kes läksid lahingusse ja võitlesid välja Eesti omariikluse.

Vabadussõja laiem tähendus meie ajaloos ongi see, et ka väikesel rahval on koht päikese all ja õigus riigina oma asju ise otsustada. Vabadussõda andis meile julguse ja kindluse öelda, et see siin on Eesti riik.

Täna, Eesti vabariigi 99. aastapäeval on Vabadussõja võidusamba jalamil paslik mõelda nendele inimestele, kelle jaoks Eesti jäi igavesti nooreks, kes andsid oma elu teadmata, mis tuleb, kuid lootes, et meie riik ja rahvas jäävad püsima.

Vabadussõja päevil saime kinnitust tõdemusele, et me oleme tugevad siis, kui meie kõrval on sõbrad ja liitlased.

Me mäletame ajaloost, kui oluline oli Suurbritannia laevastiku sõjaline toetus selleks, et lahinguõnn meie poole pöörduks. Lisaks brittidele olid Eesti vabaduse eest võitlemas paljude teistegi riikide vabatahtlikud.

Ka praegu oleme tugevad, sest Eesti on maailma kõige võimsama sõjalise liidu liige. Tänini ei ole ükski riik suutnud panna kahtluse alla NATO heidutuse jõudu. See jõud on loodud selleks, et kaitsta oma liikmesriike mistahes sõjalise ohu eest. See jõud on Eestis kohal ning Eesti on osa sellest jõust.

Liitlasvägede paiknemine NATO riikide territooriumil on tavapärane ning igapäevane praktika. Sarnaselt Eestiga asuvad Ameerika Ühendriikide üksused rohkem kui poolte NATO riikide

9

10

FOOKUS

NATO

RASKEÜKSUSED JÕUAVAD KOHALE

FOTOD: ARDI HALLISMAA, JUSS SASKA, HANNES IVASK

Sverre Lasn

SÕDUR NR 1 (94) 2017

USA suurendab Euroopas oma koosseisu, et eriti NATO idatiival tugevdada heidutust ja kaitsevõimet.

Eestisse ja mujale IdaEuroopasse saabuvate raskete soomusüksuste teemat aitab avada 1. jalaväebrigaadi ülem kolonel VeikoVello Palm.

N

ATO liidrid kiitsid 2016. aasta juulis heaks nelja umbes tuhandemehelise rahvusvahelise pataljoni paigutamise igasse Balti riiki ja Poolasse. Iga pataljoni hakkab juhtima üks nn raamriik. Eesti puhul on raamriik Suurbritannia, Lätis Kanada, Leedus Saksamaa ja Poolas USA. Briti kaitseminister Michael Falloni sõnul aitab selline tõsiseltvõetav sõjaline kohalolek tagada märkimisväärse heidutusvõime ja saabunud üksused suudavad vajadusel reaalselt NATO idapoolsete riikide territooriumi kaitsmisel osaleda.

Venemaale võis tulla halva üllatusena, kui kiiresti NATO liitlasriigid omavahel edasises tegevuses kokku suutsid

leppida ja tegutsema asuda. Lahingugruppide Baltikumis riikide vahel liigutamise teelt korjati bürokraatlikud takistused juba veebruarikuus, kui nii Eesti, Läti kui ka Leedu kaitseministrid kirjutasid alla ühisavaldusele, mille eesmärk on saavutada juunikuuks juriidiline võimekus võtta NATO väga kõrge valmidusega ühendsihtjõud vastu 24 tunni ja eelpaigutatavaid väeüksuseid 48 tunni jooksul ning liitlasriikide piirid ei tohiks enam takistada NATO liitlasvägede valmidust ega kiiret siirmist.

NATO Euroopa liitlasriikide raskeüksusi saabus 2017. aasta jaanuari alguses Saksamaa Bremerhaveni sadama kaudu toetama ameeriklaste soo-

FOOKUS

 Oma jõudu on Eestis näitamas käinud ameeriklaste iseliikuvad suurtükid M109 Paladin.

11

Millisel määral ja millise tehnikaga on meie õppustesse kaasatud ameeriklased ja kas Eesti talviste tingimustega on meie liitlaste raskeüksustel keeruline harjuda?

Praegu paikneb Tapal eelnimetatud USA 4. jalaväediviisi 3. soomusbrigaadi ühe soomuspataljoni, täpsemalt 68. soomusrügemendi 1. pataljoni, üks kompanii.

Tegu on üksusega, mille relvastuses on lahingutankid Abrams M1A2 ning jalaväe lahingumasinad Bradley. Esimene suurem õppus, kus veebruari alguses Eestisse saabunud kompanii osaleb, on 1. jalaväebrigaadi Talvelaager. Veebruari lõpus ja märtsi alguses kaitseväe keskpolügoonil toimuva laagri eesmärk on harjutada kuni pataljoni tasemel ülesannete täitmist talvistes tingimustes. Talvelaagrist võtavad osa Scoutspataljon, Kalevi jalaväepataljon, brigaadi toetavad üksused ja ka Kaitseliidu lahingugrupp.

Varasemate aastate kogemus näitab, et talvine sõjapidamine on üks valdkondi, kus Eesti kaitseväelastel on nii mõndagi meie liitlastele õpetada ning loomulikult on ka ameeriklaste enda huvides õppida kohalike olude ja tingimuste kohta võimalikult palju. Loodame, et selleks ajaks pole ilmad päris kevadiseks kiskunud ja sinililled veel ei õitse.

Praegu võib öelda ka seda, et Ameerika üksused osalevad kindlasti mais õppusel Kevadtorm ning juunis õppusel Saber Strike. Viimane nimetatud õppustest toimub USA maaväe Euroopas juhtimisel korraga kolmes Balti riigis ja pakub lisaks manööverüksuste väljaõppe võimalusele ka brigaadi ning pataljonide staapidele lahingutegevuse juhtimise harjutamiseks.

Mida täpsemalt kujutab endast liitlastele Ameerikast Euroopasse lisaks saabunud soomusbrigaad?

Täpsemalt öeldes saabus Poolasse 4. jala-

väediviisi üks osa: selle 3. soomusbrigaad (Armored Brigade Combat Team).

Tegu on osaga operatsioonist Atlantic Resolve, mis sai alguse pärast Venemaa agressiooni Ukrainas 2014. aasta kevadel. Operatsiooni eesmärk on tugevdada NATO idatiiba ja suurendada heidutust. 3. soomusbrigaadi üksused hakkavad paiknema Balti riikides, Saksamaal, Bulgaarias ja Rumeenias, jagunedes nõnda nii alliansi idatiiva lõuna-, kesk- ja põhjaossa. Kokkuvõttes on brigaadi lahingugrupi näol tegu muljetavaldava jõuga, mis täiendab liikmesriikide iseseisvat kaitsevõimet ja kinnitab Ühendriikide pühendumust kollektiivkaitsele. Meil Eestis ameeriklaste hulk ei kasva.

Liitlaste lahingugrupi saabumisega lisandub Tapa linnaku senisele u 1500 sõdurile, teenistujale ja töötajale veel üle tuhande liitlasvägede sõduri. Lisaks majutuskohtadele on vaja luua hooldus- ja ladustamistingimused lahingugrupi varustusele ja tehnikale. Uue infrastruktuuri ehitamine Tapale juba käib ning enamik töid peaksid valmis saama selle aasta sügiseks. Rajatakse kolm uut kasarmut, uus söökla, hooldus- ja remondihalle ning ladusid. Kaitseväe keskpolügooni väljaõppevõimalusi parendatakse ning Tapa linnaku juurde rajatakse lähiharjutusala, mida, tõsi küll,

SÕDUR NR 1 (94) 2017

musbrigaad, mis liikus edasi Poolasse Drawsko Pomorskie linna. Lisaks roteeruvale soomusbrigaadile saadab USA armee märtsi lõpuks Euroopasse samuti roteeruva 10. lahingulennuväebrigaadi New Yorgi osariigist Fort Drumist, mis jääb kohale üheksa kuud kestvaks vahetuseks.

Soomus- ja lennuväebrigaadide rotatsioonid on ette nähtud nii kaugele tulevikku, kui on võimalik ette näha, kuigi konkreetseid üksusi ei ole veel kindlaks määratud.

Alates selle aasta aprillist hakkab Tapal paiknema Ühendkuningriigi juhitud pataljoni lahingugrupp. Kui suured ülesanded seoses üksuse saabumisega Eesti kaitseväe kanda langevad?

12

FOOKUS

on vaja eelkõige meie enda üksuste, eriti soomusüksuste väljaõppe jaoks.

Liitlaste lahingugrupp on osa 1. jalaväebrigaadist ja seega on Eesti kaitseväe eesmärk pakkuda liitlastele sama häid olme- ja väljaõppetingimusi kui meie enda üksustele.

Ligi tuhande liitlassõduri lisandumine Tapa linnakusse on märkimisväärne sündmus ka kohalikele elanikele.

Kas sellise hulga inimeste ja nende tehnika liikumine ka kohalikele muudatusi toob?

SÕDUR NR 1 (94) 2017

Taastatud Eesti kaitsevägi on Tapal paiknenud juba paarkümmend aastat, enne seda oli siin Nõukogude armee ning veelgi varem Eesti vabariigi ajal soomusrongirügement – sellest taustast lähtudes on Tapa inimesed sõjaväelastega üsna harjunud. Tegelikult on muidugi selge, et ligi 5000 elanikkonnaga Tapa linna äärde asuvasse linnakusse umbes tuhande inimese lisandumine kohalikele märkamata ei jää. Ka liitlased ise on huvitatud kohaliku kogukonnaelu

 Soomustehnika esitluspäeval Tapal on rivvi võtnud Ameerika jalaväe lahingumasinad Bradley ja rasketankid Abrams M1A2.

edendamisse panuse andmisest. Selleks on palju võimalusi: koolides inglise või prantsuse keele tundide andmine, heategevusprojektid, kogukonna üritustel osalemine jpm.

Mis soomustehnikasse puutub, siis avalike teede liikluskoormuse vähendamiseks rajatakse lähitulevikus otsetee Tapa linnakust kaitseväe keskpolügoonile. Lisaks vähenevale koormusele kohalikele teedele tähendab see meile olulist aja ja kütuse kokkuhoidu. Tihedamal väljaõppeperioodil võivad erinevad sõidukid harjutusaladele liikuda ka muid marsruute mööda, kuid nii meie kui ka liitlased anname endast parima, et tavaliiklust võimalikult vähe segada.

Kuidas panustavad oma raskeüksustega NATO idatiiva kaitsesse teised Euroopa liitlased: sakslased, prantslased, inglased? Kes veel oma väiksemate üksustega Euroopa riikidest kaasatud on?

Liitlaste

suurendatud

kohalolekusse

(ingl k Enhanced Forward Presence (eFP)) panustavad tegelikult väga paljud NATO liikmesriigid nii Euroopast kui ka Põhja-Ameerikast ning see on oluline märk NATO kollektiivkaitse tõhususest. Igale pataljoni lahingugrupile on määratud juhtriik, kes paneb välja põhiosa vägedest, millele lisavad enda panuse toetajariigid, keda võib olla mitu. Näiteks Eesti puhul on juhtriigiks Ühendkuningriik, kes panustab ligi 800 sõduriga, millele lisanduvad kuni 300 sõdurit Prantsusmaalt. Hiljem kasvatab oma osalust Taani, kelle üksus asendab prantslasi. Lätis on juhtriik Kanada ja suurimad panustajariigid Hispaania, Itaalia ja Poola. Leedus paiknema hakkavat lahingugruppi juhib Saksamaa ning lisaks annavad olulise panuse Holland, Norra ja Belgia. Poolas on juhtriik Ühendriigid ja panustajariigid Rumeenia ning Ühendkuningriik. Lahingugrupid on relvastatud raskesoomustehnikaga nagu lahingutankid ja jalaväe lahingumasinad (Eestisse tulevad näiteks brittide lahingutankid Chal-

 Kolonel Veiko-Vello Palmi sõnul intergreeritakse liitlaste saabuv raskeüksus 1. jalaväebrigaadiga ja liitlaste lahingugrupi tegevus ühildatakse brigaadi plaanidega nii palju kui võimalik.

lenger 2 ning jalaväe lahingumasinad Warrior) ning toetusüksustega, mille eesmärk on manööverüksuste toetamine lahingus – kaudtulevahendid, pioneerid, logistika- ja luureüksused.

Eestisse tulevad inglased oma rasketankidega Challenger 2.

Kas võib rääkida üksuse suurusest ja ühistegevusetest/koostööharjutuse plaanidest?

13

Millised liikumispiirangud Eesti infrastruktuur rasketankide liikumisele seab? Kuidas üldse Eesti metsane ja pehme maastik tankidega sõjapidamist mõjutab?

Eesti maastik on kindlasti erinev Kesk-Euroopa maastikust ning üldjuhul pakub suuremaid katsumusi soomusüksustele ja seda mitte ainult maastiku kandevõime, vaid ka tihtipeale piiratud vaatlusvõimaluste ja laskekauguse poolest. Samuti on raske kujutada kõrbe- või stepisõjale iseloomulike suurte soomusüksuste koondatuid rünnakuid. Kuid siiski, kui rääkida sõjaaja ülesannete täitmisest, siis Eesti taristu erilisi liikumispiiranguid rasketankidele ei sea. Meie põhiteedel olevate sildade kandevõime kannatab üldjuhul ka moodsa lahingutanki üle 60-tonnist massi. Samuti suudavad tankid ilma erilise vaevata läbida väiksemaid kraave ja isegi veekogusid, mis tähendab, et väiksemate sildade ületamise asemel võib neist lihtsalt ringiga mööda minna. Päris sohu ega põlislaande tankiga mõtet minna ei ole, sest seal ei täida relv oma eesmärki: piiratud

SÕDUR NR 1 (94) 2017

Tapal paiknema hakkav liitlaste lahingugrupp toob tõepoolest endaga kaasa hulgaliselt soomustehnikat, mille hulgas on ka ühed moodsaimad tankid Challenger 2 ja Leclerc. Kogu lahingugrupi suurus, kuhu lisaks brittidele kuuluvad ka prantslased ja taanlased, jääb tuhande kanti. Nagu varem öeldud, osaleb lahingugrupp juba mais toimuval õppusel Kevadtorm 2017.

Liitlaste lahingugrupp on osa 1. jalaväebrigaadist ning selle tegevus sünkroniseeritakse brigaadi plaanidega nii palju kui võimalik. Tegevuste kooskõlastamiseks töötavad juba praegu

1. jalaväebrigaadi staabis Briti ohvitserid ning kohe-kohe alustavad teenistust nii Prantsuse kui ka Taani sõjaväelased.

Lisaks lahingugrupile ja selle läviohvitseridele panustavad ka kõik riigid sõjaväelastega otse 1. jalaväebrigaadi staapi. Lahingugrupi saabudes lisanduvad ka Eesti kaitseväelastest läviohvitserid, -allohvitserid ja -sõdurid, kes kannavad hoolt nii liitlaste administratiivse toetuse, näiteks väljaõppealade broneerimine, laskemoona ja kütuse tellimine jms, kui ka väljaõppega seonduva koordineerimise eest.

Koos toetuselementidega on lahingugrupi näol tegu lahinguvõimelise üksusega, mis vajadusel on valmis kaitsma koos kaitseväega Eestit sõjalise rünnaku vastu. Selle ülesande täitmiseks on oluline, et liitlased oleksid täielikult integreeritud 1. jalaväebrigaadi. Sama oluline on ka see, et lahingugrupp, kes on siia tulnud meie julgeolekut tugevdama, oleks nähtav ja lõimuks Eesti ühiskonnaga ka väljaspool sõjaväelinnakut või harjutusalasid.

FOOKUS

14

FOOKUS

nähtavuse tõttu ei ole võimalik jalaväge tulega toetada ning ka manööverdamine on takistatud.

Poolkinnisel või avatud maastikul seevastu on jalaväe lahingumasinaid toetavad lahingutankid võimas jõud, mis oma hea kaitstuse ja suure tulejõuga suudab vastaspoolele märkimisväärseid kaotusi tekitada. Lisaks suudavad nad tänu heale maastikuläbivusele ning manöövrivõimele muutuvas olukorras kiiresti reageerida ja koondada oma tugevuse lahingupiirkonda, kus seda kõige enam vaja on. Võrreldes ratastega masinatega on roomikutel liikuvatel tankidel korralik eelis, sest nende erisurve pinnasele on oluliselt väiksem kui sama või isegi kergema kaaluga ratastel sõidukil. Liitlaste tankid on Eestis vahelduva eduga paiknenud juba 2014. aasta keskpaigast

tub. Ise alles osaliselt õppides on liitlastega integreeritud väljaõppe läbiviimine küll katsumus, aga kahtlemata kasulik, sest annab nii sõduritele kui ka ülematele vahetu kogemuse, kuidas tankid jalaväe lahingumasinate tegevust saavad toetada.

Soomusmanöövrivõime täielikuks väljaarendamiseks peab ka Eesti kaitsevägi soetama tulevikus tankid, seega on liitlaste tankiüksuste integreerimine meie väljaõppesse igati loogiline samm. Kui meil kunagi enda tankid on, siis saame sõdurite taktikalise koolitamise pealt kokku hoida väärtuslikku aega ja ressurssi.

Murekohana tooksin välja väljaõppealade vähesuse ja nende kasutamisele kehtestatud piirangud. Näiteks pole ka kaitseväe keskpolügoon praegu täiesti sobiv soomusüksuste väljaõppeks ning tuleb suuremahuliselt ümber ehitada. Olukorra

AVATUD MAASTIKUL ON JALAVÄE LAHINGUMASINAID TOETAVAD LAHINGUTANKID VÕIMAS JÕUD, MIS OMA HEA KAITSTUSE JA SUURE TULEJÕUGA SUUDAB VASTASPOOLELE MÄRKIMISVÄÄRSEID KAOTUSI TEKITADA. ning nende kogemus ütleb, et lahingutankide peamiste tugevuste, st tulejõu ja manöövrivõime ära kasutamiseks leidub Eestis sobivaid alasid küll. Ka aprillis saabuva liitlaste lahingugrupi üks esmaseid ülesandeid on tutvuda meie maastikuga, loodustingimustega, ilmastiku mõjuga pinnasele ja muu sellisega, mis võib soomustehnika kasutamist mõjutada. Me peame tundma Eesti maastikku ja selle omadusi väga hästi, sest see on potentsiaalne eelis, mida me saame kasutada vastase tugevuste nõrgestamiseks ning enda tugevuste võimendamiseks.

Eesti jalaväe lahingusoomukite CV90 koostöö liitlaste raskesoomusega tõstab ühelt poolt võimsuse hoopis teisele tasemele, teiselt poolt muudab väljaõppe keerulisemaks. Milles on sellise väljaõppe kõige suuremad katsumused või probleemid? Mis on positiivset?

SÕDUR NR 1 (94) 2017

Väljaõpe muutub kindlasti intensiivsemaks, sest Scoutspataljoni ümberrelvastamine CV9035-le alles käib. Senini soomukitega Sisu XA-188 relvastatud motoriseeritud üksusest mehhaniseeritud üksuseks üleminek tähendab, et täiendõpet vajavad nii tehnikud, mehhaanikud, soomukijuhid kui ka jalaväelased, kelle jaoks maastikul taktikaline tegevus muu-

teeb keeruliseks asjaolu, et keskpolügoonil käib sisuliselt aasta ringi aktiivne väljaõpe, näiteks 2015. aastal kasutati polügooni üle 320 päeva, lahinglaskmisi viidi läbi umbes 260 päeval, samas ei saa väljaõpet tõhustada ja lühendada, sest väljaõppealad ei vasta meie kõikidele nõudmistele. On kahju, et polügooni ei saa laiendada, seda nii looduskaitsealade kui ka soise maastiku tõttu, ning ootame pikisilmi, millal meile antakse täielikult kasutada Soodla väljaõppeala. Praegu saame seal väljaõpet läbi viia äärmiselt piiratult ning vastavalt kokkuleppele RMK-ga ei lase me raskeid üksuseid sinna üldse. Polügooni kasutamise intensiivsus tõuseb hüppeliselt nii liitlaste lahingugrupi tulekuga Tapale kui ka Scoutspataljoni kolimise ja ümberrelvastamisega. Seetõttu on äärmiselt oluline, et kaitseväel oleks üle terve Eesti piisavalt harjutusalasid. Mind teeb murelikuks ja kurvastab tõsiselt Nursipalu ümber toimuv. Iga Nursipalus ära jääv suurem väljaõppeüritus tähendab suuremat koormust keskpolügoonile. Siiani on kaitsevägi ennast näidanud hea peremehena ja tegelikult ka teadliku looduskaitsjana. Kui surve ühele ja samale väljaõppealale aga aina kasvab, on varsti raske korralikult Eesti loodust hoida.

Sama tähtis on Tapa linnaku juurde lähiharjutusala loomine. Ka see vähendaks

koormust keskpolügoonile. Loodetavasti jõuab Tapa valla üldplaneeringu menetlemine varsti lõppfaasi ja saame selle päriselt endale. Samas kasutame endale kuuluvaid alasid väljaõppeks juba praegu. Tulevikus on lähiharjutusalal võimalik läbi viia soomusüksuste väljaõpet kompanii tasemel.

Kas ka meie kaitseväelastel oleks võimalik NATO süsteemis saada tankimeeskonna liikme väljaõpe või sellist võimalust praegu ei kaaluta?

Praegu keskendume jalaväe lahingumasinate meeskondade väljaõpetamisele, sest need relvad on meil olemas. Kui kunagi kerkib päevakorda tankide soetamine, siis on meil kindlasti mõistlik teha instruktorite ja meeskondade koolitamisel koostööd liitlastega.

Ka tankide vastu võitlemise oskus on ülitähtis. Kui tähtsaks te hindate suurepärast võimalust liitlaste tanke selleks otstarbeks kasutada, et meie kaitseväelased saaksid tankivastases võitluses reaalsele lähedase kogemuse?

Kindlasti annab õppustel reaalsete tankide vastu sõdimine väärtusliku kogemuse 1. jalaväebrigaadi tankitõrjekompanii võitlejatele. On suur vahe, kas vastase soomustehnikat kehastab Pasi soomuk, mille vaatlusvõime piirdub tornis oleva kuulipilduri sihikuga või moodne lahingutank, mis on varustatud öövaatlusseadme, soojuskaamera ja muude sensoritega. Samuti on tankide vastu tegutsemine oluline osa jalaväelaste ja muude relvaliikide, näiteks pioneeride, väljaõppest. Ka psühholoogiliselt valmistab see meie sõdureid ette juhuks, kui õpitud oskusi peaks päriselt Eesti kaitsmiseks vaja minema. Teatud piirid seab meile ohutustehnika, nii et kaevikutes olevatest meestest tankid loomulikult üle sõitma ei hakka. Samas olen kindel, et ka avatud maastikul lähenevat tanki nägev sõdur saab sellest innustust, et oma ülesanne veel kiiremini ja paremini täita.

Kui palju on plaanis integreerida rasketanke meie ajateenijate väljaõppesse?

Nii palju kui võimalik. Kindlasti hakkavad nendega kokku puutuma jalaväe- ja tankitõrje erialal väljaõpetatavad ajateenijad, teised mõnevõrra vähem. Väljaõppe planeerimisel peame arvestama ka sõdurite eelnevaid kogemusi: esmalt peab väljaõpe jõudma vähemalt allüksuse tasemeni, et neil üldse oleks mõtet liitlastega n-ö põllule tegutsema minna.

ÜLEVAADE

15

NAISSÕDUR ON TULNUD! Eestis arutatakse üha enam, kas suurendada naiste osakaalu militaarvaldkonnas.

Kas ja millistel tingimustel on naiste ajateenistus üldse Eestis mõeldav ja millist rakendust militaarhuvilistele tütarlastele leida?

Ö

KMIN SKO NÕUNIK

FOTOD: KAITSEVÄGI, SILVER MIKIVER

täidab toetavat rolli. Meie teisenevas maailmas on see kuvand hakanud aga muutuma. Sõdurile iseloomulikke omadussõnu on järjest rohkem hakatud siduma ka naistega. Saadakse aru, et sõjaväestruktuur koosneb väga erinevatest inimestest, kellel on väga mitmekesised oskused ja oma ala parimaks spetsialistiks olemine ei sõltu soost. Ühiskonnas on aastakümneid peetud naisteteemalisi debatte. Naisõiguslased tõstavad üha enam pead ja selle kõige taustal on ka NATO riikides näha järjest

tamiseks läbi viinud, vaid naised soovivad ise rahu nimel kõvasti panustada.

Selle kõige taustal tõuseb ka Eestis militaarvaldkonnas järjest rohkem esile küsimus naiste rolli kohta. Kas ja millistel tingimustel on naiste ajateenistus üldse Eestis mõeldav? Mida nende militaarhuviliste tütarlastega peale hakata?

Ka kaitseressursside ameti uksele koputab järjest enam naisterahvaid. Tuli välja selgitada, kas need üksikud huvilised on pigem erand või näitab see, et naised tõepoolest soovivad ennast kaitseväes

UUS KAITSEVÄETEENISTUSE SEADUS, MILLE KOHASELT ANTAKSE KA NAISTELE VÕIMALUS VABATAHTLIKUNA AJATEENISTUSSE ASUDA, ON VÄGA POSITIIVNE SAMM RIIGIKAITSE EDENDAMISEL. rohkem auastmetega naisi. Riigid hakkavad oma kaitsetegevuste planeerimisel tähelepanu pöörama ka naiste kaasamissele, mis võib viia selleni, et ühel hetkel pannakse paika konkreetsed numbrilised eesmärgid. Hollandis ja Iirimaal on see number näiteks 12%, Norra soovib eriti ambitsioonikalt 2020. aastaks saavutada olukorra, kus kaitseväeteenistuses moodustavad naised viiendiku. Norra näide on küll mõnevõrra erinev, sest seal on kohustuslik ajateenistus kehtestatud ka naistele. Kanadas on naiste osakaal juba praegu veerand. Väidetavalt pole nad eraldi reklaamikampaaniaid selle saavu-

teostada. Oli tekkinud olukord, kus tuli Eesti elanikelt uurida, milline on nende seisukoht selles küsimuses.

2007. aastal lisati lõpuks kaitseministeeriumi avaliku arvamuse uuringu ankeeti küsimus, mis puudutas naiste ajateenistust. Esimestel kordadel küsiti lihtsalt, mida arvatakse naiste kohustuslikust ajateenistusest. Tulemused olid ootuspärased – see pole mõeldav. Üle 85% vastanutest ütles, et pigem või päris kindlasti ei peaks naised kohustuslikus korras ajateenistusse minema. Konservatiivsemaid vaateid kohtas rohkem muukeelsete elanike seas, samuti väljendasid

SÕDUR NR 1 (94) 2017

eldakse, et statistika on nagu miniseelik: lubab palju, aga ei näita peaaegu midagi. Arvamusuuringute kohta võib öelda sarnaselt, sest uuringu tulemused olenevad suuresti küsimuste sõnastusest. Kui sama asja pärida korduvalt pikema aja vältel, on teatavaid suhtumise muutusi siiski võimalik välja selgitada ja nendest ka huvitavaid järeldusi teha.

Kaitseministeerium on alates 2000. aastast neljakümnel korral viinud läbi avaliku arvamuse uuringut, mille eesmärk on uurida Eesti elanike suhtumist ja hoiakuid riigikaitselistes küsimustes.

Tegu on meie riigis kõige pikema ja järjepidevama uuringuga üldse. Tulemusi vaadates selgub, et Eesti elanikud on aja jooksul muutunud ettevaatlikumaks ja teadvustavad üha enam, et turvalisema elu nimel tuleb ise vaeva näha.

Seda näitavad järjest suurenev vajadus riigikaitsealaste teadmiste järgi, meeste kõrge valmisolek riigikaitsesse aktiivselt panustada ja ka naiste ajateenistuse toetajate hüppeline tõus.

Traditsiooniliselt peetakse naise rolliks pere ja laste eest hoolitsemist. Ta kannab üldtunnustatud väärtusi nagu hoolivus, kaastundlikkus ja emotsionaalsus. Maskuliinne kaitsevägi on meie kujutluspiltides sünonüümiks sellistele omadustele nagu füüsiline tugevus, ratsionaalsus, julgus. Lähtuvalt sellest ei nähta naist rivi ees ülemana ega metsas kraavi kaevamas, vaid pigem toetavates tegevustes haavu sidumas või suppi serveerimas. Ajalooliselt on välja kujunenud pilt sõdurist kui jõulisest isikust ja naine

Anniki Rebane

16

ÜLEVAADE

PEAMISED TÜTARLASTE AJATEENISTUSSE TULEMISE MOTIVAATORID ON PATRIOTISM, HUVI MILITAARVALDKONNA VASTU JA MUIDUGI SOOV TEHA SÕJAVÄELIST KARJÄÄRI.

SÕDUR NR 1 (94) 2017

oma vastuseisu pigem maaelanikud.

Märkimisväärne on, et selle küsimuse alusel pooldas tulihingeliselt naiste kohustuslikku ajateenistust umbes kümnendik vastanutest.

2010. aastal astuti järgmine samm ja mindi selles teemas rohkem süvitsi.

Järgnevates ankeetides ei esitatud küsimust enam kohustusliku ajateenistuse võtmes, vaid uuriti suhtumist üldiselt ja pakuti välja erinevaid võimalusi naistele ajateenistuse läbimiseks. Kuna küsimus polnud enam poolt-vastu vormistuses ega hõlmanud ainult kohustuslikku kaitseväeteenistust, olid ka tulemused palju värvikamad. Ilmnes, et avalikkuse jaoks on naised ajateenistuses täitsa tore

mõte, lihtsalt selle kohustuslikkus tekitas õõvastust. Ligikaudu kaks kolmandikku vastanutest pooldas naiste ajateenistust ning nendest omakorda tervelt kolmandik arvas, et naised peavad ajateenistuse läbima samadel tingimustel mis mehedki. Kohustuslikuks ei tohiks naiste ajateenistust siiski teha, naiste kohustusliku ajateenistuse toetajate hulk oli kukkunud 2% piirimaile.

Järgnevad läbi viidud viis uuringut näitasid selget ühiskonna suhtumist, et kui naisel on soov ajateenistus läbida, siis see võimalus peab tal olema.

Pooldajad tulevad üldjuhul nooremast põlvkonnast. Mida vanemate inimestega on tegu, seda vähem ollakse seda

meelt, et naisterahvas peaks kuidagigi ajateenistusega seotud olema, eriti veel noormeestega samadel tingimustel. Ligi pooled kõikidest vastanutest usuvad, et tütarlapsed peaksid aega teenima eraldi programmi alusel.

Eriprogrammi pooldajate hulk on ajas hoogsalt kasvanud, 2009. aastal oli see 37%, 2013. juba 47%. Põhilised pooldajad on ennekõike naissoost ja kõrgemalt haritud vastajad. Kuna kaitseväega kokku puutunud inimesed on rohkem seisukohal, et ajateenistus tuleks kõigil läbida samadel tingimustel, siis tõenäoliselt on eriprogrammi pooldamine seotud informeerituse tasemega ajateenistuses toimuvast. Kaitseväega kokku puutunud inimesed on paremini kursis kasarmutes ja metsas toimuvaga ning teavad, et mitmed liikvel olevad õudusjutud ajateenijate üle mõistuse raskest elust on lihtsalt müüdid ning pärinevad eelmisest sajandist.

Inimeste teadlikkuse tõus on vähenda-

ÜLEVAADE

17

 Kas teie eristate pildil naisajateenijat teistest? Ka naised ise ei soovi ajateenistust läbida eriprogrammi alusel, vaid tahavad olla meestega võrdsed.

Ajateenistus võiks olla naistele kohustuslik Naised, kes soovivad ajateenistuses osaleda, peaksid selle läbima noormeestega samadel Qngimustel

2013.

A MÄRTSI TULEMUSED: Naised, kes soovivad ajateenistuses osaleda, peaksid selle läbima eraldi programmi järgi Naised ei peaks osalema ajateenistuses Ei oska öelda 2013/03

22

2012/10

47

22

2012/03

29

43

20

46

2010/09

24

1

29

2

32

37

1

35

2

SUHTLUSKEEL EesQ Muu

28

49

8

22

43

47

1 1

VANUS 15-19

30

20-29 30-39 40-49

22 47

23

18

51

17

24

46

50-59 60-74

48

32

35

21

26

42

1 1

51

14

0 1

43

0 1

SUGU Mees Naine

23

44

21

30

50

1

28

1

HARIDUS Alg või põhi

25

Kesk, keskeri

21

Kõrg

22

43

29

46

1

31 54

1 23

1

22

2

KOKKUPUUDE KAITSEVÄEGA Ise kokku puutunud

31

Lähedaselt kokku puutunud Ei ole kokku puutunud

25 16

ning suunati teenistusse kaitseväe väeosadesse. Koos selle revolutsioonilise muudatusega kohendati ka avaliku arvamuse uuringu ankeeti, naisi ja mehi tuli nüüdsest ühtemoodi vaadata, naiste ajateenistuse küsimus vormistati ümber sarnaselt meestega. Alustuseks päriti, kui vajalikuks peetakse naiste võimalust vabatahtlikult ajateenistus läbida. Võimaluse pooldajad pidi lisaks täpsustama, millises vormis kaitseväeteenistus peaks toimuma: kohustuslikus korras, noormeestega samadel tingimustel või eriprogrammi järgi.

Küsimuse muutmine tõi oodatult kaasa ka mõnevõrra teistsugused tulemused. Kui varem joonistus välja arusaam, et naiste ajateenistuse vastaseid on umbes kolmandik elanikkonnast ning neid jääb järjest vähemaks, siis 2014. aasta küsitlus näitab, et naiste ajateenistust ei pea vajalikuks enam kui pooled vastanutest. Küll aga jäi üldine profiil samaks, pooldajad on pi-

47 48

26 34

1 1

gem noored, ehk need inimesed, keda see küsimus rohkem puudutab, ning naiste ajateenistuse puhul soovitakse näha pigem eriprogrammi. Järgnevate küsitluste taustal võib järeldada, et ka tendentsid ei muutunud. Ehk siis naiste ajateenistuse pooldajate hulk ajas kasvab ja suureneb ka eriprogrammi pooldajate osakaal.

Oleme aru saanud, et 2013. aastal jõustunud uus kaitseväeteenistuse seadus, mille kohaselt antakse ka naistele võimalus vabatahtlikuna ajateenistusse asuda, on suur ja väga positiivne samm riigikaitse edendamisel. Naistele on avatud uks teha sõjaväelist karjääri. Aga millisest karjäärist me täpsemalt räägime? Millistel ametikohtadel ja väeosades võiksid naised teenida selliselt, et võidaksid kõik osapooled? Sellisele otsekohesele küsimusele püüti vastust leida viimases arvamusuuringus 2016. aasta sügisel.

Kaitsevägi on ajalooliselt maskuliinne organisatsioon, seda suuresti

SÕDUR NR 1 (94) 2017

nud ka kategooriliste vastaste hulka, 35 protsendilt on see langenud 29%-le.

Huvitav on märkida, et kui meeste ja naiste arvamus selles küsimuses väga palju ei erine, siis eesti- ja muukeelsete inimeste arvamus ajateenistuse osas on kardinaalselt teistsugune. Kui eestlased usuvad, et naised võiksid soovi korral ajateenistusse ikka astuda, siis muukeelse elanikkonna seas on domineeriv seisukoht, et naise koht ei ole kaitseväes!

Naiste ajateenistus ei olnud kuni 2013. aasta kevadeni õiguslikult mitte kuidagi reguleeritud. 1. aprillil 2013 jõustunud kaitseväeteenistuse seaduse muudatus lubas esmakordselt Eesti ajaloos naissoost isikutel vabatahtlikult kaitseväekohustus võtta ning sarnaselt meestest kaitseväekohustuslastega ajateenistusse asuda. Esimest korda kutsuti juba samal aastal kaitseressursside ametile avalduse teinud tütarlapsed noormeestega samadel alustel tervisenõuete vastavuse hindamisele

43

18

ÜLEVAADE

SÕDUR NR 1 (94) 2017

just füüsilisuse poolest. Eelnevat väidet toetab ka vastajate arvamus, kellest 48% näeb, et naised peaksid teenima pigem tagalas ja toetavates funktsioonides. Kuid on ka teistsuguseid arvamusi, sest 43% vastanutest hindab oluliseks meestega võrdseid võimalusi kõikides väeosades ja ametikohtadel. Nagu juba varasematel aastatel välja tuli, siis võrdõiguslikkust pooldavad ennekõike kõrgemalt haritud vastajad noorematest vanusegruppidest. Muukeelsed ja vanemad elanikud eelistavad traditsioonilisemat soorollidele tuginevat lähenemist. Enamik (82%) nõustub väitega, et kaitseväes teenimine sobib vähestele naistele, kuid neile, kes seda soovivad, peavad kõik võimalused olema avatud. Tõsteti ka esile, et naised saavad ilma erikohtlemiseta hakkama kõikide ülesannetega, kuid riigikaitse peaks

 Naised suudavad täita kõiki sõjaväelisi ülesandeid sama tõhusalt kui mehed. Pildil on õppusel Hunt 2016 osaleja oma üksuse liikumist katmas.

jääma siiski ainult meeste pärusmaaks ja sõja ajal ei tohiks naised lahinguüksustes teenida.

MIDA NAISED ISE AJATEENISTUSEST ARVAVAD?

Avalik arvamus on ainult mündi üks pool, tervikpildi saamiseks tuleb küsida ka naistelt endilt, millised on soovid ning kuidas nemad suhestuvad ajateenistusega. Silva Kiili avaldas möödunud aastal uurimuse, kus oli küsitletud 2013. aastal kehtima hakanud uue kaitseväeteenistuse seaduse alusel ajateenistusse astunud noori naisterahvaid.

Vanaema küsimus, miks noor ja ilus tütarlaps tahab sõjaväkke minna, leidis väga lihtsa vastuse. Peamised ajateenistusse tulemise motivaatorid on patriotism, huvi militaarvaldkonna vastu ja muidugi soov teha sõjaväelist karjääri.

Üldjuhul on ajateenistusse tulnud tütarlapsel selge arusaam, miks ta sinna on tulnud. Noored on teadmishimulised, soovitakse omandada uusi oskusi ning mõeldakse kaitseväelise karjääri peale.

Kindel eesmärk aitab noorel naisel oma tegevust kaitseväeteenistuses paremini mõtestada ning raskuste ilmnedes jätta kasutamata esimese õlekõrrena võimalust ajateenistus pooleli jätta. Nimelt saavad ennast vabatahtlikult üles andnud naised esimese 90 päeva jooksul teenistusest loobuda ja lahkuda. Mõningatel juhtudel on seda võimalust ka kasutatud, peamiselt küll tervislikke põhjuseid esile tuues, kuid on ka leitud, et kaitseväeteenistus ja sellega kaasnev põhimõtteliselt ei sobi. 95% vastanud naistest oma otsust ajateenistusse astuda ei kahetsenud. Tõdeti, et teenistuse käigus tuli nii mõnelgi ette pilvisemaid

19

Hoopis rohkem muret tekitasid näiteks probleemid varustusega. Väikest kasvu naised pidid toime tulema liiga suurte riietega või kasutama varustust, mida ei andnud kohandada lühematele, kuid sama probleemiga pidid silmitsi seisma ka väiksemat kasvu noormehed. Üldfüüsilise võimekuse kohta võib öelda, et võtmetegur on küll eelnev hea füüsiline vorm ja sportlik kogemus, kuid sõduri baaskursuse jooksul paranes ajateenijate sooritusvõimekus oluliselt. Kindlasti on ajateenistus füüsiliselt raske, kuid tihti tuli ette olukordi, kus oli palju raskem hoopis vaimselt.

Väga tihti pole ka oma muredest kellegagi rääkida, puuduvad mõttekaaslased või ei teata, kelle poole pöörduda, see võib kulmineeruda loobumise ja väljakukkumisega.

NAISTEL ON SOOV END RIIGIKAITSES TEOSTADA

nii emade kui ka isade kohustuste hulka, võiks oma kodu kaitsmist käsitleda täpselt sama moodi. See on kõigi ühine ülesanne.

ÜKS KÕIGE LEVINUMAID MÜÜTE ON, ET AJATEENISTUSSE TULNUD NAISED ON SEKSUAALSE AHISTAMISE OHVRID. mis naisajateenijatega tegelikult kaitseväes toimub ja milliseid lisaväärtusi naissoo esindajad militaarvaldkonda tegelikult toovad. Nii saame kõige paremini tagada noorte naiste soovitud eneseteostuse valitud karjääriredelil.

Kohustuslikust ajateenistusest kõigile on veel vara rääkida, kuid naissõdurid on tulnud ning pole põhjust arvata, et nad siit kuhugi ära läheksid.

SÕDUR NR 1 (94) 2017

Üks kõige levinumaid müüte ühiskonnas on, et ajateenistusse tulnud naised on seksuaalse ahistamise ohvrid. Õnneks on see ainult müüt. Seksuaalset ahistamist on mõningatel juhtudel küll esinenud, peamiselt verbaalsel kujul ja teravuste loopimisena, kuid enamik küsitletud naistest tõdevad, et sõdur on sõdur olenemata soost ja niimoodi neid üldjuhul ka koheldakse.

SÕDUR NR 1 (94) 2017

päevi, mil tuli ennast ületada ning leida motivatsiooni mitte alla anda, kuid neid takistusi peavad ületama ka mehed.

Sel ajal, kui ühiskonnas lahati naisajateenijate olmeprobleeme kasarmutes, ütlevad tüdrukud ise, et mingit erikohtlemist nad tegelikult ei vaja. Pigem on nende arvates naisterahvaste paigutamine eraldi eluruumidesse halb, sest nii pärsitakse infoliikumist ja soodustatakse erikohtlemist, mis omakorda võivad põhjustada negatiivsust nende suunas.

Halba suhtumist esineb kahjuks ikka, kuid mitte ainult kaitseväes, vaid suures osas ka väljaspool. Tüdrukute mure on päris suur, seda annavad mõista ka avaliku arvamuse uuringud. Ei suudeta kaasa tulla muutustega ühiskonnas ning näha naisterahvast ka muudes kui ema rollis, ometigi ei välista üks ju teist.

Nagu laste kasvatamine kuulub võrdselt

Naised tahavad ennast riigikaitsevaldkonnas teostada, neid huvitab militaarmaailm ning kõik, mis sellega kaasneb.

Militaarhuviline tütarlaps pole meil valdav nähtus, samas pole tegu ka lihtsalt mõne entusiastiga, mis omakorda tähendab, et paaniline hirm liiga naiseliku sõjaväe pärast pole põhjendatud. Pigem jääb naiste osakaal kõige optimistlikuma stsenaariumi järgi kauges tulevikus viiendiku ja veerandi piirimaile ja tõenäolisemalt hoopis 10% kanti ja naiste lisandumine kaitseväkke annab tohutut lisaväärtust teistsuguste maailmavaadete ja teadmiste näol.

Praegu võib küll ühiskonnas kohata halvustavat suhtumist julgete vormis naiste aadressil, kuid õnneks toob noorem pealekasvav generatsioon hoopis uued tuuled ja peatselt laheneb ka see probleem loodetavasti iseenesest. Senikaua on aga oluline avalikkust harida,

20

MEREVÄGI

SÕDUR NR 1 (94) 2017

MERELINE RIIGIK

ehk tardumine 1990-nda

MEREVÄGI

 Hollandi mereväe eskaadri ja mereväe miinijahtija Admiral Cowani ühisõppus Tallinna lahel.

Liivo Laanetu KAPTENLEITNANT FOTOD: KEIO RAAMAT, TÕNU NOORITS, JUSS SASKA, ARHIIV

atesse

Ülevaade arengutest Eesti merelises riigikaitses, suurematest probleemidest, taustast ja võimearendusest ning sellest, kuhu on püüd lähikümnendi jooksul välja jõuda.

K

ahetsusväärsel kombel on Eesti merevägi ja miinitõrje muutunud laiema avalikkuse jaoks sünonüümideks. Kuid ilmselt mäletavad üksnes vähesed nii mereväes kui ka väljaspool seda, et terve väeliigi arengu sidumine kõiki teisi meresõjalisi valdkondi välistavalt üksnes miinitõrjega ei ole olnud sellega tegelejate enesestmõistetav valik või soov. 1990-ndatel olid riigikaitse juhtide sihid merekaitse arendamisel märkimisväärselt ambitsioonikamad kui seda on meie sõjalaevastiku praegune organisatsioon, mille sõjaline väljund on tegutsemine miinitõrje sihtüksusena liitlaste suurema laevastikukoondise koosseisus.

Tänapäeval võib merekaitsena mõista kõiki tegevusi merel, mille eesmärk on kindlustada Eesti riigi iseseisvus ja sõltumatus, territoriaalne terviklikkus, põhiseaduslik kord ning rahva turvalisus.

Praegused merelise riigikaitse teemadel sõnavõtjad on vaatamata kohati põhimõttelistele erimeelsustele ühel nõul selles, et praegune korraldus ja praegused vahendid ei taga riigi huvide parimat kaitset merelises keskkonnas. Kõige käremeelsemad kriitikud esitlevad oma lahendusena miinitõrjele spetsialiseerunud mereväe ära kaotamist. Merelise riigikaitse arendamise eestkõnelejate hinnangul on aga tõhusa merekaitse hädavajalik eeldus merekaitsega seotud ülesannete koondamine ühtse juhtimise alla mereväe koosseisus.

Kirjutis heidab pilgu üle-eelmisse kümnendisse ja käsitleb mõningaid olulisemaid protsesse ja tegureid, mis on avaldanud mõju meie merekaitse praeguse olemuse kujunemisele.

EESTI KAITSEPOLIITIKA MERELISED TAHUD 1990-NDATEL

Taasiseseisvumisele eelnenud ja järgnenud seisukohtade paljususele riigile sobiva kaitsepoliitika valikul võeti vaikimisi lähtealuseks põhjamaine totaalkaitsemudel ja selle osana territoriaalkaitse (nn Soome mudel), mida toetasid paljud sõjaväelased. 1994. aastal liitus Eesti NATO käivitatud „Partnerlus rahu nimel“ programmiga, mis oli esimene samm edaspidi üha süvenenud koostööle alliansiga. Ajaloolisele kogemusele

tuginedes oli selge, et Eesti tõhus kaitse ülekaaluka agressori vastu ei ole mõeldav ilma liitlaste abita.

NATO-ga liitumine muutus Eesti julgeoleku ja riigikaitse prioriteediks. Ajaloolane Hellar Lill on jaganud alliansiga liitumisele eelnenud riigikaitsepoliitika kahte suurde ajajärku – esmase kaitsevõime loomiseks (1991–1996) ja intensiivseks NATO-ga lõimumiseks (2000– 2004). Nende kahe vahele jääv vaheetapp (1996–1999), mis algab esimese ametliku kaitsepoliitika kontseptsiooni vastuvõtmisega riigikogus ja lõpeb Eesti NATO liikmelisuse saavutamise lõimumise aastaprogrammi (Annual National Programme) esitamisega NATO-le, on ühtlasi ajavahemik, mille jooksul pandi alus mereväe siiani kestvale rollile riigikaitses.

Esimesed merelist riigikaitset käsitlenud kontseptsioonid koostati 1993. aastal1 ning samal aastal loodi kaitsejõudude peastaabi juurde mereosakond ja 1994. aastal taastati väeliigina merevägi.

Sõjalaevastikku nähti riigi huvide sõjalise kaitsjana merel ning miinitõrje näol oleks olnud tegu üksnes ühe ülesandega teiste seas. Esimesed kümmekond aastat pidi noor merevägi rinda pistma tõsise kvalifitseeritud kaadri puudusega, sest paljud merendusspetsialistid olid juba liitunud mitu aastat varem tegevust alustanud veeteede ameti või merepiirivalvega. Oluline on rõhutada ka asjaolu, et Nõukogude Liidus oli mereväeohvitseriks õppida soovinud eestlaste arv väikesem kui maa- või lennuväe puhul. Neist vähestest mereväe kaadriohvitseridest panustas omakorda Eesti sõjalaevastiku ülesehitamisse vaid mõni üksik2. Kuna riigil ei jagunud mitme täisvõimekusega laevastiku arendamiseks vahendeid ning iga päev täidetavad ja laiemale üldsusele nähtavad ülesanded olid juba antud pii1 Kaitseminister Hain Rebase eestvõtmisel 1993. aastal koostatud esimene riigikaitse kontseptuaalne alus jäi poliitilise toetuse puudumise tõttu kinnitamata.

2 Autor: Nõukogude Liidus/Venemaal sõjalise hariduse saanud Eesti kodakondsusega mereväe kaadriohvitseridest tuli 1990-ndatel Eesti mereväkke tegevteenistusse viis ohvitseri (Edgar Haavik, Igor Schvede, Fridrich Keskküll, Vladlen Marov ja Enn Võidula).

SÕDUR NR 1 (94) 2017

KAITSE

21

22

MEREVÄGI

 Mereväe lipu langetamine allveelaeval Lembit.

su mereväe taasasutamisele juba selle embrüoloogilises eas. 1993. aastal tegi kaitseministeerium teatavaks kavatsuse kaotada merepiirivalve ning asendada see uue organisatsiooniga, kus (rahuaegse) patrullimisega oleks tegelenud rannavalve ning sõjalist jõudu oleks kasutanud sõjalaevastik koos kaldal paiknevate rannakaitseüksustega. Piirivalve vastuargumentatsioon kaitseministeeriumi kavale tugines järgmistel väidetel: a) ei ole mõistlik lammutada toimivat organisatsiooni; b) külma sõja lõppemisega muutunud julgeolekukorra ja uute merelise keskkonnaga seotud ohtude4 tõttu on piirivalve olemasolu sõjalaevastikust rohkem õigustatud; c) potentsiaalse sõjalise konflikti korral Venemaaga ei kujutaks ka meie sõjalaevastik piirivalve asemel tõsiseltvõetavat vastast, seevastu oleks aga sõjalaevastiku soetamine ja ülalpidamine märkimisväärselt kallim; d) piiride tõhus valve on tagatud juhul, kui selle kõikide aspektidega tegeleb ainult üks ametkond.

RIIGILE KUULUVATE LAEVASTIKE ÜHENDAMISEST

SÕDUR NR 1 (94) 2017

rivalveametile (mereseire, patrullimine) või veeteede ametile (hüdrograafia ja navigatsioonimärgistuse teenistus, rannavalve – merepääste ja merereostuse likvideerimine3, lootsimine, jäälõhkumise kohustus), siis oli oma valdkonna spetsialistide puuduse all kannatava mereväe stardipositsioon vähesoodus.

Eesti merekaitse arengule tagantjärele hinnangute andmisel on oluline juhtida tähelepanu 1990-ndatel kaitsejõududes valitsenud kaitseväe ja piirivalve vahelisele vastasseis ning heitlusele riiklike ülesannete ja nende täitmiseks eraldatavate ressursside nimel. Juba olemasoleva ja riigikaitseliste ülesannetega

merepiirivalve kõrvale uue eraldiseisva laevastiku – mereväe – asutamisel oli aga ratsionaalne ja kaugeleulatuv eesmärk.

Johtuvalt rahvusvahelisest õigusest ja praktikast sai NATO kui kaitseorganisatsiooniga sõjalist koostööd teha üksnes relvajõudude (kaitseväe) koosseisu kuuluv merevägi, mitte sisejulgeolekuga tegelev piirivalve. Mereväe taasloomise põhiliseks argumendiks võibki seetõttu pidada vajadust omada merendusvaldkonnas NATO kui kõige potentsiaalsema liitlasega sõjalist koostööd tegevat partnerit. Seega vajas kaitsevägi omaenda merelist komponenti.

Piirivalve avaldas tugevat vastusei-

3 Alates 1997. a piirivalveameti vastutusalas.

5 Autor: Kuigi 1990ndate alguses oli veesõidukeid

4 Autor: 1990ndate alguses oli Eesti transiitmaaks

ka Kaitseliidu malevate valduses, ei ole kohane

illegaalsete põgenike liikumisel Põhjamaadesse.

käsitleda Kaitseliitu omaette laevastikuna.

Üheks kõige olulisemaks protsessiks Eesti merelise riigikaitse ülesehitamise käigus 1990-ndatel oli arvukate riigile kuulunud laevastike5 – merevägi, (mere) piirivalve, veeteede amet, mereinspektsioon, laevaliikluse juhtimise keskus – ühendamisega seonduv. 7. mail 1996 riigikogus vastu võetud „Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuundade heakskiitmise“ dokumendis toodi esmakordselt välja mereväe arendamise eesmärgid ning anti üldised suunised merelise riigikaitse ülesehitamiseks: „Mereväe väljaarendamine toimub eesmärgiga valmistada ette territoriaalvete kaitse, territoriaalvete merekommunikatsioonide ohutus ning mereväe ohvitserkond ja infrastruktuur ning tagada nende osalusvõime rahvusvahelises koostöös. Mereväe, piirivalve ja veeteede ameti käsutuses olevad laevad koondatakse mereväe ühendatud süsteemi, mille sõjalist väljaõpet ja valmisolekut kontrollib kaitseväe juhataja.

Selle süsteemi otstarbeka tegevuse korraldamiseks luuakse ühtne kaldateenistus.“ Põhisuundade seletuskirjas märgiti täiendavalt, et mereväe puhul piirduski dokument üksnes ülesannete ja loomise eesmärgi sätestamisega. Väeliigi juhtimise küsimus oleks tulnud lahendada tulevikus paindlikult, arvestades „(…) maksumust, piiratud ülesandeid ja suhteliselt väikest koosseisu.“ Riigikaitse põhisuundade ellu raken-

 Pinnaltpäästeõppused Eesti mereväes ehk EML Tasuja argipäev.

väiksema institutsiooniga teiste merendusametkondade kõrval – veeteede ametile kuulus 17, laevaliikluse juhtimise keskusele 12, piirivalvele 11, mereinspektsioonile 9 ja mereväele 9 veesõidukit. Kokku oli riigilaevu 58. Loetelust on välja jäänud väiksemad alused – näiteks piirivalvele kuulus lisaks veel 22 kaatrit ja mootorpaate.

Kasutatud materjalide põhjal paraku ei selgu, millisena nähti riigilaevastiku organisatsiooni, juhtimisahelat, ülesannete jaotust ning võimalikke erisusi rahu- ja sõjaaja koosseisudes. Ajaloolase Reet Naberi sõnul esitas küll iga ametkond oma visiooni, kuid mingit ühtset seisukohta tookord ei kujunenudki.

1990-ndatel merepiirivalvega võrreldes vähesuutlikum merevägi (tookordne piirivalvejuht mereväekapten Tarmo Kõuts nimetas seda „teatud kasvuraskus-

teks“) jäi eraldiseisva laevastikuna küll püsima, kuid mingit „mereväe ühendatud süsteemi“ koos riigilaevastike ühise kaldabaasiga poliitilise tahte puudumise tõttu ei moodustatud. Riigieelarveliste vahendite nappuse tõttu hakkas väeliigi edasist arengut suunama paljuski teiste riikide osutatud sõjaline abi.

Eraldi tasub mainida kaitseväe pigem tagasihoidlikku rolli riigilaevastike ühendamise projektis võrreldes piirivalvega. Aastatel 1995–1998 piirivalveameti mereosakonda juhtinud erumereväekapten Jaan Kapp on meenutanud, et töögrupis oli piirivalvel üsna lihtne enda seisukohtadele kindlaks jääda, kuna mereväe esindajad (kaptenmajorid Arvo Takking ja Andres Ehrenbusch) ei olnud oma organisatsiooni seisukohtade kaitsmisel edukad. Piirivalvejuht T. Kõutsi initsiatiivist merelise riigikaitse korraldamise

23

SÕDUR NR 1 (94) 2017

damiseks moodustati 1996. aastal ministeeriumide vaheline töögrupp ühise riigilaevastiku moodustamiseks, mille käigus tõstatus kõige teravamalt riigikaitseliste ülesannete jaotamine vastavalt kaitseministeeriumi ja siseministeeriumi valitsemisalas olevate mereväe ja piirivalve laevastike vahel. Taastatud mereväe esimese ülema mereväekapten Roland Leiti koos Saksamaalt Eestisse lähetatud mereväenõuniku kaptenleitnant Wilhelm Knössiga kirja pandud visiooni kohaselt oleks Eesti merekaitse põhijõu moodustanud mitmekesiseid sõjalisi võimekusi omav merevägi, mille olulisemate ülesannete hulka oleks kuulunud (kirjapilt muutmata kujul): „merevalve; mereluure ja info kogumine; miiniveeskamine; miinitõrjeoperatsioonid; laevaliinide ja kommunikatsioonide kaitse territoriaalmeres; agressori õhujõudude, veepealsete jõudude ja allveelaevade vastase kaitse ettevalmistus; kohalolek merel; patrullteenistus“. Hoolimata kõrgeimal poliitilisel tasandil sätestatud põhimõttest, mille kohaselt mereväel oleks pidanud olema riigi merendusametkondade seas juhtroll, vaidlustas piirivalve hoopis mereväe enda jätkamise eraldiseisva laevastikuna.

Piirivalve oli nimelt seisukohal, et ainus riigikaitseliste ülesannetega laevastik oleks pidanud olema sõjaseisukorras kaitseväe alluvusse siirduv merepiirivalve, kel oleks ainsa sõjalise võimekusena miinitraalimisvõime.

19. detsembril 1996 edastas ministeeriumide vaheline töögrupp vabariigi valitsusele oma ettepanekud ühise riigilaevastike kaldabaasi rajamiseks.

1997. aastal moodustatud riigilaevastiku moodustamise ministrite komisjoni arutelude käigus toetasid kõik asjaomased ministeeriumid ühise kaldabaasi moodustamist, kuid mittesõjaliste ülesannetega laevastikke haldavad teedeja sideministeerium ning keskkonnaministeerium ei toetanud kõiki seniseid laevastikke ühendava ametkonna – riigilaevastiku – loomist. Kaitseministeeriumi ettepanekul ühendatav riigilaevastik oleks taganud riigile olulise rahalise kokkuhoiu, võimaldades ühtlasi laevu otstarbekamalt kasutada ning ühtse väljaõppe abil vältida ümberkorralduste tegemist sõjaolukorras. Riigilaevastiku peamisteks ülesanneteks oleks olnud Eesti territoriaal- ja sisevete valve, mereteede ohutuse tagamine ning merepäästetööde teostamine. Kuigi riigikaitse põhisuundade järgi oleks pidanud riigilaevastiku tuumiku moodustama merevägi, siis 1998. aastal oli tegu ühe

MEREVÄGI

24

 Üheks mereväe ülesandeks on olnud ka maailmasõdadest jäänud miinide leidmine ja hävitamine.

MEREVÄGI

kaitse mudeli, mis püsis kuni piirivalve riigikaitseliste ülesannete kaotamiseni 2007. aastal.

Sisuliselt püsib taoline merelise riigikaitse mudel aga tänini, sest vaatamata riigikaitseliste ülesannete kaotamisele teostab politsei- ja piirivalveamet jätkuvalt oma muude, seadusest tulenevate ülesannete toetuseks, mereseire ja merelise kohaloluga seonduvaid tegevusi Eesti territoriaalvetes, täites sellega formaalselt merelise julgeoleku aluseks olevat ülesannet – merelise olukorrateadlikkuse tagamist. Eesti merekaitse süsteemse arendamise puudumisele viitab ka tõsiasi, et mitte ühelgi riigiasutusel ei ole ühemõttelist ülesannet mereseirega tegelemiseks ning politseiasutuse poolt merepiiri valvamise ja merepääste eesmärkidel toodetav merepilt ei ole täpsusastmega, mis võimaldaks seda kasutada sõjapidamiseks. Seega puhtalt sõjalisest vaatevinklist võiks sellist tegevust nimetada mereseire matkimiseks. Ilma merelise olukorrateadlikkuseta aga „jäävad muud arendatavad võimed nišivõimeteks, mida on riigi territooriumi esmaseks kaitseks keeruline kasutada“, nagu sedastab 2016. aasta detsembris ilmunud uurimisraport Eesti merejulgeolekust. Nii et tõhusa merekaitse võtmeküsimus on ülevaade merel toimuvast.

NATO-GA LIITUMINE

SÕDUR NR 1 (94) 2017

suunamisel annab tunnistust tema väidetav valmisolek tegutsemiseks kaitseväe juhataja koosseisuvälise mereväenõunikuna 1998. aastal. Viimase väite põhjal tõstatub aga küsimus, milline oleks pidanud olema mereväe ülema roll olukorras, kus kaitseväe juhatajat nõustab merelise riigikaitse küsimustes ühe teise (samuti riigikaitseliste ülesannetega) riigiameti juht? Kuigi Eesti Päevalehe ajakirjanik Peeter Tali nimetas T. Kõutsi sellist ettepanekut „harvaesinevaks riigimehelikkuseks“, sobiks tänapäeval sellise olukorra iseloomustamiseks paremini väljend „huvide konflikt“ (tõsi küll, mitte selle korruptiivses tähenduses). Vähemalt osa ajakirjanikke suhtus kriitiliselt kaitseväe juhtrolli riigilaevastikes ühendamises.

Näiteks 1998. aastal naeruvääristas Pos-

timehe ajakirjanik Paavo Palk kaitsejõudude peastaabi ülemat kolonel Ants Laaneotsa, kes toetas riigikaitse põhisuundade ellurakendamist ega ole kahtlust, et ajakirjaniku sümpaatia kuulus kõnealuses teemas vastaspoolele ehk piirivalvele.

1996. aastal kinnitatud riigikaitse põhisuundades, mille üheks oluliseks puuduseks on märgitud kaitsekulutuste käsitlemata jätmist, välja toodud mereväe ja merekaitse arendamise põhimõtted jäidki üksnes paberile, ning sajandivahetuseks avalik arutelu riigilaevastiku moodustamiseks vaibus. 1990-ndate lõpuaastate sündmused põlistasid kahel paralleelselt tegutseval, kuid omavahel üksnes vähest puutumust omaval nn jõulaevastikul põhineva merelise riigi-

1999. aastal NATO Washingtoni tippkohtumisel tehti teatavaks üheksa potentsiaalset liikmesriigi kandidaati, kelle hulka kuulusid ka Baltimaad, ning sõnastati kandidaatriikide liitumise juhend (Membership Action Plan), milles toodud kriteeriumid olid tehnilisteks tingimusteks NATO-sse saamisel. Sama aasta sügisel Brüsselisse esitatud Eesti esimeses NATO liikmelisuse saavutamise aastaprogrammis oli ainsa meresõjalise võimekusena käsitletud miinitõrjet ja selle edasiarendamist. NATO-ga lõimumise protsessiga kaasnenud suurim muutus kaitsejõudude arendamisel oli H. Lille järgi lahtiütlemine „iseseisva, ulatuslikku kallaletungi tõrjuva kaitsevõime arendamisest“.

H. Lill on nimetanud 1999. aastat „riigikaitse ja julgeoleku jaoks oluliseks rajajooneks, mil tehti läbimurre kollektiivkaitse põhimõttest lähtuva riigikaitse ülesehitamisel. Eesti riigikaitsesüsteem ja kaitsevägi said esimest korda konkreetseid suuniseid ja mõõdikuid sisaldava arengukava ning plaanides püüti senisest enam arvestada tegelikke võimalusi. 1999. aastal tehti läbimurre kollek-

MEREVÄGI

tiivkaitse põhimõttest lähtuva riigikaitse ülesehitamisel.“ Mereväe jaoks tähendas see lõplikku keskendumist üksnes miinitõrjele kui ainsale tookord Eesti ja NATO hinnangul kollektiivkaitse seisukohalt olulisele meresõjalisele võimele.

Miinitõrje ongi jäänud ainsaks sõjaliseks võimeks, mille arendamiseks on kaitseväele edaspidi kaitseplaneerimise käigus eraldatud eelarvelisi vahendeid.

taga on keerukas Gordioni sõlm, kus omavahel põimuvad nii ametkondlikud huvid säilitada riiklike ülesannete jaotuse status quo koos sellest tuleneva rahastusega, kaitseväe ebapiisav huvi juhtrolli haaramiseks merekaitse arendamisel ning vähene poliitiline valmidus olukorra muutmiseks. Legendi kohaselt oli Gordioni sõlm sassiaetud rihmadest sõlm, mille lahtiharutaja pidi saama kogu Aasia valitsejaks. Maailmavallutaja Aleksander Suur lahendas olukorra selliselt, et raius lootusetult sassis puntrahunniku mõõgaga läbi.

Vajame merekaitse tõhusamaks korraldamiseks ja arendamiseks riigimehelikke kaugelenägevaid lahendusi.

Esmakordselt üle aastate on selles vallas tunneli lõpust hakanud paistma valgus.

2016. a detsembris avaldati erinevate ametkondade ekspertide koostöös valminud strateegilise planeerimise valdkonna uuring Eesti merejulgeolekust, mis on alusinfo „Riigikaitse arengukava 2021–2030“ ettevalmistusse. Analüüsiti erinevaid võimalusi merelise riigikaitse arendamiseks ning toodud soovituste ellurakendamine tähendaks esmakordselt merelise riigikaitse väljamurdmist 1990-ndatest pärinevast tardumusest. Kuidas me oma merelise riigikaitse Gordioni sõlmega hakkama saame – kas seda lõimehaaval harutades või resoluutselt läbi raiudes –, seda näitab tulevik.

Kasutatud materjalid

Laanetu, Liivo. 2015. Mereväe miinitraa-

Naber, Reet. 2014. First years of the re-establish-

Eesti merejulgeolek. Uuringu raport. Töö-

limisvõimest. – Sõdur nr 4, lk 57–63.

ment of Estonia’s naval defence. – Eesti Sõjaajaloo

grupi juht Jaan Murumets. 2016. – ENDC

Leit, Roland. 1996. Piirivalve mereosakon-

aastaraamat nr 2014, pp. 155-156, 162–165.

Occasional Papers, No 5, lk 16.

na ja piirivalve laevade Mereväe alluvusse

Naber, Reet. E-kirjavahetus autoriga. 06.12.2016.

Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuunda-

viimise eesmärk, põhjused ja põhimõtted.

Paet, Urmas. 1997. Riigilaevastik sääs-

de heakskiitmine. RT I 1996, 33, 684.

Mereväe ettekanne. (täpne kuupäev loe-

taks raha. – Postimees, 3. september.

Kapp, Jaan; Toomepuu, Ants. 1996. Mere-

tamatu). Kaitseväe peastaabi arhiiv.

Palk, Paavo. 1998. Kaitsevägi ja

väe laevade Piirivalvelaevastikuga ühen-

Lill, Hellar. 2013. Eesti riigikaitsepoliitika

ajud. – Postimees, 27. märts.

damise eesmärk, põhjused ja põhimõtted.

sõnastamisest 1996–1999: põhisuunda-

Piirivalveameti põhimääruse kin-

23. mai. Kaitseväe peastaabi arhiiv.

dest NATO liikmelisuse tegevuskavadeni.

nitamine, RTL 1997, 73, 420.

Kapp, Jaan. 1999. Eesti merekaitse areng

Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Toime-

Piirivalveteenistuse seadus. RT I 2007, 24, 126.

aastani 2010. Diplomitöö, lk 18.

tised, nr 17, lk 81, 102-103, 105, 107.

Politsei ja piirivalve seadus. RT I, 31.12.2015, 29.

Kapp, Jaan. Autori intervjuu. 23.08.2013.

Luik, Jüri. 1999. Membership Action Plan

Seaver, Urmas. 1997. Ministrid vaidlevad

Knöβ, Wilhelm. 1996. Ettepane-

(MAP) – On the road toward NATO. – Bal-

laevade valduse üle. – Õhtuleht, 19. august.

kud tuleviku Eesti Mereväe kohta. (29.

tic Defence Review, No 2, p. 27, 32.

Tali, Peeter. 1998. Ohvitseride töö-

mai). Kaitseväe peastaabi arhiiv.

Luts, Kaido. 2012. Eestlastest ohvitserid NSV

võit. – Eesti Päevaleht, 30. mai.

Kund, Oliver. 2016. Riik vajab sõja-

Liidu relvajõududes pärast Teist maailma-

Ulmiste, Hans. 1993. Kõva koor, peh-

laevu, helikoptereid ja kaldaradarivõr-

sõda: esmane uurimiskatse. – Eesti ajaloost

me sisu. – Õhtuleht, 16. aprill.

ku. – Postimees, 27. detsember.

19.-20. sajandil: uurimusi historiograafiast,

Ühise kaldabaasi ülesanded ja paiknemine

Kutsar, Gustav. 2013. Väikeriigi sõjaline

allikaõpetusest ja institutsioonidest. Ees-

(töögrupi ettepanekud ministrite nõupidami-

institutsioon – Eesti valikud 1991–1994. –

ti Ajalooarhiivi toimetised, nr 19 (26).

sele). 19.12.1996. Kaitseväe peastaabi arhiiv.

Riigikogu Toimetised nr 27, lk 11, 13-14.

Ministrite komisjoni moodusta-

www.vta.ee/veeteede-ame-

Laanemets, Ott. 2015. Eesti merejõu-

mine. RT I 1997, 55, 909.

ti-ajalugu (26.12.2016)

dude ülesanded ja laevatüübid. – ENDC

Naber, Reet. 1998. Eesti riigilaevastik. – Eesti

Occasional Papers, No 3, lk 99, 149.

laevanduse aastaraamat 1998. Tallinn, lk 47–49.

MERELISE RIIGIKAITSE GORDIONI SÕLM

SÕDUR NR 1 (94) 2017

Eesti mereline riigikaitse on kahjuks siiani seda nägu, milliseks teda kujundati 1990-ndatel, kuigi vahepeal on oluliselt muutunud nii rahvusvaheline julgeolekuolukord ja märkimisväärselt on tugevnenud riigi majanduslik kandevõime. Samuti ei ole Eesti enam riikliku julgeoleku seisukohalt üksik liitlasteta väikeriik, vaid maailma tugevaima kaitseorganisatsiooni NATO liige, mis annab meie kaitsevõimele täiesti teistsugused võimalused ning sunnib samuti meid endid arvestama liitlaste ja alliansi võimaluste ja vajadustega.

Pärast veerandsajandi möödumist taasiseseisvumisest on Eesti merelise riigikaitse korraldus ja sõjalised võimed püsinud olulisemate muutusteta. Siiani käivad arutelud, kas ja millisel määral peaksid riiklikud laevastikud omavahel koostööd tegema ning teavet vahetama.

Kõige valusamalt torkab aga tõsiasi, et

merelise riigikaitse ülesehitamisel ei ole lähtutud üldtunnustatud sõjandusteooriast ega rahvusvahelisest õigusest, kogemusest ja heast tavast, vaid arenguid on suunanud kitsarinnalised ametkondlikud huvid ning neid on soosinud lühinägelikud poliitilised valikud. Neist kõige ilmekam on näide piirivalve omaaegsest vastuargumentatsioonist mereväe taasasutamisele – kui lühemas perspektiivis olid kõik nende seisukohad loogilised ja põhjendatud, siis nüüdseks on need lootusetult adekvaatsuse kaotanud.

Merekaitse tõhusamaks korraldamiseks ei pea riik esmajärjekorras eraldama täiendavaid ressursse, vaid alustada tuleb üle-eelmisest kümnendist pärineva ja muutunud olusid ning vajadusi mittearvestava seadusandliku raamistiku ja riiklike laevastike funktsioonide ülevaatamisest ning ümberhindamisest. Eesti on ainus Läänemere-äärne NATO/ Euroopa Liidu liikmesriik, kus ülevaadet merelises keskkonnas toimuvast ei ole relvajõududel, vaid sellega tegeleb tsiviilametkond.

Iga päev täidetavate mereliste ülesannete – alustades olukorrateadlikkusest – puudumise tõttu kaitseväes on aastakümnete jooksul toimunud merelise mõõtme lahtirakendumine Eesti riigikaitselisest mõtlemisest. Võib koguni väita, et merekaitset ei ole peetud riigikaitse arendamise seisukohalt piisavalt oluliseks. Tundub, et taoliste valikute

25

26

KAITSETÖÖSTUS

 Terramili välja töötatud külgmiin on tõhus ka soomustatud sõidukite vastu.

EESTI KAITSETÖÖSTUSE

Ingvar Pärnamäe

EESTI KAITSETÖÖSTUSE LIIDU JUHATUSE ESIMEES FOTOD: TOOTJA, EKTL, SVERRE LASN

SÕDUR NR 1 (94) 2017

arendamise valikud

KAITSETÖÖSTUS

Eesti kaitsetööstus on uuesti sündinud. Kuidas tagada Eesti julgeolekule tähtsa tööstusharu jätkusuutlikkus ja pääs maailmaturule, see on edasise arengu võtmeküsimus.

E

1 Vaata lähemalt www.defence.ee

majandusharu, mis loob Eestis uusi töökohti ja annab järjest suurema panuse majanduskasvu ja mis pole vähetähtis, ka julgeolekusse. 2009. aastal ei oleks ükski Eesti suursaadik võtnud välismaal suu sissegi ühtegi jutupunkti E-Arsenali toodete müümiseks – nüüd on kaitsetööstuse edendamise jutupunktid väga paljude Eesti saadikute ja atašeede igapäevatöö lahutamatu osa.

2012. aastast on lisaks EKTL-ile tegutsenud ka kaitse- ja julgeolekutööstuse klaster, mis sektori vedurina veab tootearenduse ja eksportimisega seotud tegevusi. Klastri tegevuste kaudu on õnnestunud rohkem siduda lõppkasutajaid (kaitseväelasi, politseinikke, piirivalvureid), teadlaskonda ning ettevõtteid, et ühistegevuste kaudu suurendada Eesti kaitsetööstuse potentsiaali tootearenduses ja ekspordis.

Kaitsetööstuse sektoris on reaalsed numbrid siiski veel tagasihoidlikud ning SKP vaates pole kaitsetööstust veel eriti

ega tihti mehitamata lennuvahendeid, patrull-kaatreid või isegi keemiakaitseülikondi. Seetõttu mõeldakse algusest peale globaalsele turule ja oma toodete konkurentsivõimele võistluses maailma vägevatega.

Seega on eksporditurud Eesti kaitsetööstuse arengu seisukohast üliolulised.

Kuna aga suurem osa riike kaitseb kiivalt oma koduturgu, seda eriti Euroopas, tuleb koostöös riigiga rakendada kõikvõimalikke poliitilisi ja diplomaatilisi meetmeid, et Eesti kaitsetööstusettevõtetele välisriikides suletud uksi avada. Näiteks peaminister Taavi Rõivase äridelegatsiooniga toimunud visiit USA-sse 2016. aasta kevadel avas väga mitmele Eesti kaitsetööstusettevõttele pääsu sellele suurele turule. Praegu on paar ettevõtet sisenemas USA maaväe testprogrammidesse, mis loodetavasti lõppeb võimalusega osaleda hangetel, kus mahud on juba hoopis teisest kategooriast kui Eesti riigihanked.

Peaaegu kõikide Eesti kaitsetööstuse ettevõtete jaoks on eluliselt tähtis mingi koostöö toimumine Eesti jõustruktuuridega – olgu selleks seadmete testimine ja katsetamine või siis ideaaljuhul ka nende hankimine. Näiteks piiri-

AMBITSIOONIKAMAD JA KEERUKAMATE TOODETE TOOTJAD ON VÕTNUD SELGE SEISUKOHA, ET EESTI TURG EI OLE SUUREMAKS ARENGUKS MAHTUDE TÕTTU PIISAV. näha. Statistikaamet isegi ei erista oma statistikas kaitsetööstuse sektorit, mis tuleneb sektori noorusest ning sellest, et müügitehinguteni jõudmine võtab kaitsetööstuse maailmas tihti aastaid. 2015. aastal oli Eesti kaitsetööstuse käive ca 70 miljonit eurot ning ekspordist tulenev müügitulu 13 miljonit eurot. Suundumus on seejuures selgelt ülespoole.

KES ON EESTI KAITSETÖÖSTUSE KLIENT

Kas Eesti kaitsetööstuse klient peaks olema peamiselt Eestis või eksportturgudel?

See sõltub. Mitmed Eesti kaitsetööstusettevõtted on võtnud sihiks ainult Eesti kaitseväe tellimused ja rahulduvad sellega. Ambitsioonikamad ja keerukamate toodete tootjad on võtnud selge seisukoha, et Eesti turg ei ole suuremaks arenguks mahtude tõttu piisav.

Eesti kaitsevägi lihtsalt ei osta eriti palju

kaitsesüsteeme tootev Defendec sai 30 välisriigi turule liikuda peamiselt tänu sellele, et üsna alguses võttis Eesti piirivalve julguse Defendeci välja töötatud piirikaitselahendusi Eesti piiril reaalelus proovida ja hiljem ka soetada. Nii saadi aga oluline võrdlus oma tootele, mis aitas seda müüa ka teiste riikide piirivalvetele. Milrem alustas oma tegevust militaarsõidukite, täpsemalt SISU-soomukite hoolduse ja remondiga, kes ilma seda hanget võitmata ei oleks praeguseks jõudnud julgete arendustegevusteni mehitamata maismaasõidukite valdkonnas. Seda kõike poleks aga toimunud, kui kaitsevägi poleks otsustanud väljast tellida sõidukite remondi ja hooldustegevused.

MILLIST KAITSETÖÖSTUST PEAKS EESTIS ARENDAMA

Aastate jooksul on ettekujutus, millises valdkonnas peaks Eesti kaitsetööstus

SÕDUR NR 1 (94) 2017

esti kaitsetööstuse liit1 loodi 2009. aasta veebruaris. See oli aeg, kui ka kõige informeeritumad inimesed kergitasid Eesti jutu peale, et meil on oma kaitsetööstus, vaid imestunult kulmu. Arvati, et Eesti on liiga väike riik oma kaitsetööstuse arendamiseks.

Paljud olid veendunud, et kaitsetööstus Eestis on ja jääb mingite veidrike garaažis põlve otsas nikerdamise hobiks, mille tähtsus ühiskonnas on marginaalne.

Viimaseid hingetõmbeid tegi täielikult riigi omanduses olnud kaitsetööstusettevõte AS E-Arsenal, mille toodangut keeldus ostmast isegi meie enda kaitsevägi, kuna selle toodete – näiteks lõhkepakettide ja paukpadrunite – kvaliteet oli lihtsalt nii kehv: puidust tehtud padrunid pudenesid tihti juba näppude vahel ja lõhkusid relvi ning lõhkepaketid lõhkesid oma suva, mitte selle järgi, kuidas oleks pidanud.

Paar aastat enne seda oli Eesti ettevõtlusmaastikul ringi vaadanud Euroopa üks suurimaid Prantsuse kaitsetööstusettevõtteid MBDA, kellelt Eesti riik oli just hankinud lühimaa õhutõrje raketisüsteeme Mistral ning kellele oli lepinguga pandud kohustus vastuostudena osta Eestist teatud hulk tooteid ja teenuseid. Prantslased avastasid oma üllatuseks, et kaitsetööstust, mis oleks olnud esimene loogiline koht vastuostude tegemiseks, oli Eestis äärmiselt napilt.

Seetõttu lõppes Eesti esimene vastuostuprojekt rahalises mõttes küll edukalt – Eestisse tuli tagasi ca 15 miljonit eurot – kuid selle eest osteti Eestist hoopis plastist kiivreid ja palkmaju. Eesti kaitsetööstus ei saanud vastuostu projektist rahalises mõttes mingit kasu.

Küll aga tegi see vastuostuprogramm midagi sellist, mille rahalist mõõdet on tegelikult võimatu mõõta – raputas Eesti ettevõtted sektoris ringi vaatama.

Kaitsetööstus oli seni totaalselt alakasutatud ärivaldkond ja turg oli tühi.

2017. aastal ei kahtle keegi, kas kaitsetööstus Eestis on võimalik või kas seda on vaja. Praegu moodustavad Eesti kaitsetööstuse liidus (EKTL) olevad umbes sada ettevõtet reaalselt oma tooteid eksportiva, kõrge väärtusloomega ning selgete konkurentsieelistega

27

28

KAITSETÖÖSTUS

 Liidu liikmete tegevusvaldkonnad on väga mitmekesised.

Pildil näiteks Englo lõhkamisseadmed.

SÕDUR NR 1 (94) 2017

toimetama, omajagu varieerunud. Eriti varasematel aastatel oli levinud arusaam, et Eesti, nagu iga endast lugupidav riik maailmas, vajab riigi toel toimivat klassikalist kaitsetööstust, et olla kriisi- või sõjaseisukorras võimalikult sõltumatu muust maailmast.

Klassikaline kaitsetööstus tegeleb klassikaliste sõjapidamise asjadega: relvad, laskemoon, raketid, haubitsad, tankid, lennukid, helikopterid, sõjalaevad ja muu selline. Mõtelgem nüüd näiteks lihtsamale jalaväe lahingumasinale, mis koosneb spetsiaalsest soomusmaterjalist valmistatud kerest, tal on veermik, mootor, torn, pearelv, lisarelvastus, kaitsevahendid, juhtimis-, side- ja vaatlussüsteemid, laskemoonahoidla ja hulk väiksemaid olulisi asju. Keegi peab kõik need asjad välja mõtlema, disainima, tootma või usaldusväärsetelt allhankijatelt komponentidena sisse ostma. Keegi peab need asjad kokku panema, testima, katsetama, sertifitseerima, hinnastama ja lõpuks ka maha müüma.

Eesti ettevõtetele on selliste kapitalimahukate, tehniliselt keerukate ja väga spetsiifilisi teadmisi, kogemusi ja oskusi nõudvate valdkondadega tegelemine vähemalt veel praeguses arenguetapis selgelt üle jõu käiv. Iga asi omal ajal. Näiteks nüüdne Norra suurim kaitsetööstusettevõte Kongsberg, mis toodab maailma tipptasemel keskmaa õhukaitsesüsteeme, kaugjuhitavaid relvasüsteeme ja torpeedosid, alustas oma tegevust paar sajandit tagasi suuskadele metallist saapakinnitusklambrite tootmisega. Eesti ettevõtetel ei ole seda paari sajandit veel ol-

nud. Tõsi, maksumaksja rahakoti toel oleks võimalik vajakajäämisi kogemustes või teadmistes suure rahaga korvata, kuid see poleks tõenäoliselt kuigi tark kaitsetööstuspoliitika, kuna nii suurt raha Eestis siiski pole, lisaks jääks selle arvelt riigikaitses mõni oluline võime välja arendamata ning aktiva poolele saaksime heal juhul mõne järgmise E-Arsenali, mis mujal kui Eestis läbi ei lööks. See on juba käidud tee, mis ei pruugi toimida isegi nii lihtsa toote nagu laskemoona puhul.

Seetõttu pole mõtet kohe tormata arendama Eesti oma jalaväe lahingumasinat, mida pealekauba toodetakse Euroopas üle paarikümne variandi ja maailmas veelgi rohkem. Kuigi kaitsetööstus ei allu riikide protektsionismi ja politiseerituse tõttu tihti vaba turumajanduse loogikale, siis ometi nii palju kehtivad majandusreeglid ka kaitsetööstuses, et kusagil peab olema klient, kes on nõus sinu toote ära ostma ning tootmisega tehtud kulud koos väikse kasumiga kinni maksma.

Seetõttu ei ole Eesti kaitsetööstus valinud klassikalise kaitsetööstuse arenguteed. Me tahame teha asju omamoodi, kuna vastasel korral võtaks väga kaua aega ja ressurssi, enne kui Eestisse kaitsetööstus tekiks. Osaliselt tuleneb see ka asjaolust, et Eesti globaalse tasandi tugevused on peidus hoopis mujal: näiteks küberkaitse- ja IT-valdkonnas, kus me tõesti oleme tänu sellele maailma tipptasemel, et Eesti oli 2007. aastal küberrünnete all, meil on üsna unikaalne terviklik e-riigi süsteem ning meil on ühiskond, mis on harjunud elama online-teenus-

 Erinevate sensorite ja kaameratega varustatud mehitamata õhusõidukid on osutumas järjest tähtsamateks abimeesteks ja üksuse silmadeks. Pildil Threod toodetud mehitamata õhuk.

KAITSETÖÖSTUS

29

tega. See kõik kokku on päris hea müügiargument, millega on eksporditurul võimalik ennast tõsiseltvõetavaks teha.

MILLINE ON PRAEGUNE EESTI KAITSETÖÖSTUS?

Praegune Eesti kaitsetööstus koosneb paljudest alavaldkondadest. Tavalise tööstuse teeb kaitsetööstuseks asjaolu, et selle toodet või teenust on võimalik kasutada kaitsevaldkonnas. Väga palju on meie endi teha, mida me defineerime kaitsetööstusena.

Need sada ettevõtet, kes on EKTL-i liikmed, on tugevad järgmistes valdkondades: 1.

2.

3.

4.

6.

7.

 Mehitamata süsteemid mängivad tulevikuarmee võitlusvõime arendamisel suurt rolli, on Milremi tegevjuht Kuldar Väärsi kindel.

8.

9.

mehitamata lennuvahendite pesad, UGV-d4, digitaalse lahinguvälja kontseptuaalsed lahendused; sõidukite hooldus ja remont, sh rivitehnika ja soomustehnika hooldus; relvastus, relvastuse tarvikud, relvade hooldus ja remont, sh

2 ABK-kaitse varustus – aatomi-, bioloogilise- ja keemiakaitse varustus 3 UAV – unmanned aerial vehicle 4 UGV – unmanned ground vehicle

külgmiinid, relvade lisatarvikud, relvasüsteemide kaitsekatted; 10. väljaõppevahendid ja imitaatorid, sh õppegranaadid, -miinid, automaatsed märklaua süsteemid, tagasilöögisüsteemid, laskesimulaatorid.

EESTI KAITSETÖÖSTUSE EDULOOD

Eesti kaitsetööstusel on edulugusid praeguseks kogunenud juba üsna märkimisväärselt.

SÕDUR NR 1 (94) 2017

5.

isikuvarustus, sh riidevarustus, rakmed, taskud, kuulivestid, killuvestid, saapad, saapakatted, kotid, seljakotid, telgid; juhtimis- ja sidesüsteemide lahendused, sh piirikaitsesüsteemid, mereseiresüsteemid, taktikalised sidesüsteemid, turvalised sidelahendused, krüptograafialahendused, EW-võitluse seadmed; küberkaitse, sh rünnete tõkestamise ja avastamise süsteemid, küberväljaõppevahendid, küberhügieenitestid, küberharjutusväljakud, blockchain-tehnoloogia; laevaehitus, sh patrull-kaatrid, multiotstarbelised laevad; meditsiin, sh sõja- ja katastroofimeditsiin, meditsiinikonteinerid; pioneerivarustus ja ABK-kaitse2 varustus, sh mobiilsed pommikeldrid, laskepesad, ABK-kaitseriietus; robootika, sh UAV-d3, automaatsed

30

KAITSETÖÖSTUS

 EKTL-i kuuluv Samelin toodab kergeid ja veekindlaid saapakatteid, mida ostavad ka mitme meie liitlase kaitsejõud.

Oma projektidega on suudetud murda USA kaitseväe teadusuuringute agentuuri DARPA (Cybernetica). BHC Laboratory on võitnud kahel korral Euroopa Kaitseagentuuri hanke küberväljaõppelahenduste osas ning pakub seda paljudele riikidele nii Euroopas kui ka väljaspool. Guardtime võitis alles hiljuti hanke NATO küberkaitseväljaku rajamiseks Eestisse. Defendec on müünud oma piirikaitsesüsteeme umbes 30 riiki Kesk-Aasiast Aafrikani, sh on nende süsteemid kasutuses Eesti idapiiril. Ka Eli on müünud peamiselt oma väljaõppevahendeid juba ca 30 riiki, viimati suures koguses Aserbaidžaani. Riidevarustuse valdkonnas tegevad Eesti ettevõtted, nt Bristol Trust, Galvi-Linda, Samelin, ekspordivad oma tooteid väga nõudlikele klientidele Norra kaitseväes, Saksa bundesveeris, USA maaväes ning müüvad ka Eesti kaitseväele. Laevaehituses on Baltic Workboats müünud oma kiirkaatreid Rootsi rannakaitsele ja Aserbaidžaani. Threod Systems on müünud oma mehitamata õhusõidukeid sellistesse riikidesse nagu Kasahstan, Küpros, Kreeka ja neid kasutab NATO ka Kosovos. Ranteloni toodetud raadiolainete segajad on reaalselt kaitsnud Eesti sõjaväelaste elusid isevalmistatud lõhkekehade eest mitmel missioonil Iraagis, Afganistanis ja mujal. Eesti kaitseväele kuuluvaid SISU soomukeid on aga viimastel aastatel remonditud ja hooldatud Lasnamäel asuvas Milremis.

Edulugu on ka see, et Eesti kaitsetööstuse ja siinse turu vastu tuntakse järjest suuremat huvi väljaspool Eestit.

Seetõttu on EKTL-i liikmeks astunud sellised rahvusvaheliselt tuntud kaitsetööstusettevõtted nagu BAE Systems (Suurbritannia), MBDA (Prantsusmaa), Raytheon (USA), RUAG (Šveits), SAAB (Rootsi).

LAHENDAMIST VAJAVAD UUED TEEMAD

SÕDUR NR 1 (94) 2017

Eesti kaitsetööstuse konkurentsivõimelisemaks muutmiseks on veel palju teha. Arenguredelil edasi ronides muutub teemade ring üha laiemaks ja keerulisemaks.

10. veebruaril 2017 allkirjastas kaitseminister Margus Tsahkna kaitseministeeriumi ja EKTL-i ühiselt välja töötatud dokumendi, mille nimi on „Tegevusjuhis kaitsetööstuse arendamiseks 2017–2019“. See dokument täiendab konkreetse tegevuskavana 2013. aastal välja töötatud kaitsetöös-

KAITSETÖÖSTUS

tuspoliitikat5, mis keskendus peamiselt ekspordi edendamisele ning kaitsetööstuse arendamise süsteemi loomisele Eestis.

MÕNED UUED TEEMAD, MIDA TEGEVUSJUHIS JUURDE TOOB: 1.

2.

3.

4.

5 www.kmin.ee/et/eesmargid-tegevused/ kaitsetoostuspoliitika

5.

Paljude teemade puhul on eesseisev protsess küllaltki pikk ja oluline on aja kokkuhoiu mõttes nende analüüsimisega teha algust võimalikult ruttu. Mõne teemaga on lihtsam ning need on osalt juba ka töös – näiteks seadusandluse ajakohastamine on kaitseministeeriumis töös sellise plaaniga, et ideaalis

riigikaitsele. Seega on kulutused kaitsetööstusele targa poliitika korral sellised, mis võiksid rohkem raha tagasi tuua, kui sisse pandi.

Kaitsetööstus saab riiki toetada sundkoormiste süsteemi täiustamisel: selgitada välja ettevõtete võimalusi ning töötada välja ettepanekuid, kuidas juba toimivaid mehhanisme parandada. Kaitsetööstust saab kasutada, kui peaks ilmnema olulised riigi huvid mingi võime tööstuslikuks tagamiseks või on laual küsimused tarnekindlusest, seda eriti kriisi- ja sõjaolukorda silmas pidades.

Osalise või täisblokaadi korral on Eestis äärmiselt raske tagada sõjaajavarusid, mille päritolu ei ole eestimaine või mis tarbib komponente või toorainet, mis ei pärine Eestist. Teisalt peame säilitama realismi, mis on majanduslikult mõistlik ja kui palju on mõtet kulutada ettevõtmistele, millel puudub majanduslik sisu ning on vaid poliitiline julgeolekuhuvi.

Ning viimaseks, kaitsetööstus saab aidata riiki teatud funktsioonide elluviimise ja enda kanda võtmise läbi, olgu selleks asjade remont ja hooldus või juba ka keerukamad ülesanded võimete haldamisel.

KOKKUVÕTE

Eesti kaitsetööstus on teinud viimaste aastate jooksul läbi väga fundamentaalsed ja olulised arengud, et saada konkurentsivõimeliseks nii globaalsel

KAITSETÖÖSTUST SAAB KASUTADA, KUI PEAKS ILMNEMA OLULISED RIIGI HUVID MINGI VÕIME TÖÖSTUSLIKUKS TAGAMISEKS VÕI ON LAUAL KÜSIMUSED TARNEKINDLUSEST. saaksime 2018. aastast vajalikud muudatused juba jõustada.

KAITSETÖÖSTUSE JA RIIGI PARTNERLUS RIIGIKAITSE ARENDAMISEL

Veel üks lai valdkond on küsimus sellest, kui palju kaitsetööstus on osa laiemast riigikaitsest. Riikides, kus kaitsetööstus on pika traditsiooniga, on kaitsetööstusettevõtted alati tihedalt seotud nii sõjaliste võimete tagamise kui ka riigi majandustegevuse toetamisega. Ka Eestil on mõistlik analüüsida oma tööstusbaasi kriisi- ja sõjaaja seisukohast lähtudes.

Kaitsetööstus saab aidata riigil kasvatada SKP-d, millest omakorda arvutatakse see 2%, mis kulutatakse

tasandil kui ka riigisiseselt küpsemaks partneriks riigile. Kindlasti ei ole veel see hetk, kus jalad seina peale visata ja esimesi dividende nautima hakata. Vaja on oluliselt rohkem eksporti, oluliselt rohkem põnevaid tooteid ning veelgi paremat süsteemi, et kaitsetööstus saaks riigikaitse arendamisel olla riigile veelgi sisukam ja parem partner.

Oleme jõudnud kaitsetööstusega järgmisse faasi. Tootearendusfaas oli keerukas, aga järgmine faas, kus mängu tulevad juba suured rahad, on tõenäoliselt veel keerukam. Selle faasi edukaks läbimiseks on vaja kaitsetööstuse ja Eesti riigi vahel veelgi tõhusamat koostööd, et vältida juhuslikku või projektipõhist sektori arendamist.

SÕDUR NR 1 (94) 2017

Ajale jalgu jäänud seaduste muutmine – peamine teema siin on relvastuse, laskemoona ja lõhkeaine käitlemise lubamine eraettevõtete valdustes. Praegu on see seadusega keelatud ning tuleb kasutada kaitseväe territooriume ja abi. On üsna selge, et ilma selle vajaliku seadusemuudatuseta ei ole võimalik arendada ühtegi toodet Eestis, mis on seotud relvade, laskemoona või lõhkeainega. Juba praegu on selle piirangu tõttu osa kaitsetööstuse alast tegevust, mis võiks tulu luua siin Eestis, viidud välismaale, näiteks Soome.

Investeeringud kaitsetööstusesse – siin on hulk eri küsimusi. Kuidas kaitsetööstus meelitab ligi investeeringuid? Kuidas meelitada Eestisse mõni suurem ning võimalikult suurt lisandväärtust andev kaitsetööstuse alane välisinvesteering? Milline peaks olema süsteem, et Eesti riik saaks vajaduse korral teha (lühiajalisi) otseinvesteeringuid mõnesse kaitsetööstusettevõttesse, et toetada selle kasvu?

Finantsgarantiid – siin on peamine teema see, kuidas luua keskkond, mis võimaldaks kaitsetööstusettevõtetel paremini finantseerida oma ettevõtmisi, mis seostuvad nt sertifitseerimisprotsesside või müügilepingu sõlmimise ja täitmisega.

Nagu varem mainitud, on protsessid kaitsetööstuses väga pikad ning Eesti ettevõtetel napib raha oma tehingute finantseerimiseks. Samas on aga kaitsetööstuse puhul raskendatud laenusaamine või pangagarantiide saamine pankadest või teistest krediidiasutustest, mis tähendab, et vaja on täiendavaid mehhanisme, kuidas kaitsetööstusega tegelevad ettevõtted pääseksid finantsgarantiidele ligi.

Arendustegevuse toetus – see kaitseministeeriumi poolne meede saab juba alates 2018. aastast palju suurema rahastuse, jõudes praeguselt 400 000 euro tasemelt 800 000 euroni. Konkreetne meede on olnud väga efektiivne ja tõhus mitme uue idee reaalseks käivitamiseks. Praegused

suuremad ekspordilootused kaitsetööstuses (mehitamata lennuvahendid, UGV, superkondensaatorid, mobiilne pommikelder, EW-vastase võitluse seadmed jpt) on peaaegu kõik ühel või teisel moel saanud riigipoolset toetust kaitseministeeriumist. Summad ei ole küll suured (üldjuhul on jäänud firma kohta viiekohaliseks numbriks), kuid ettevõtte seisukohast annab see välja pakutud projektile mõneti kvaliteedimärgi, et sellega tasub ka riigi arvates edasi tegeleda ning ettevõttel oma raha julgemalt investeerida.

Visiitide info vahetamine – on kriitiline vahetada infot riigi ja kaitsetööstuse vahel riiki sissetulevate välisdelegatsioonide ning välja minevate visiitide osas, kus kaitsetööstus saaks juures olla ning oma võimalusi tutvustada. See on üks peamisi viise, kuidas riik saab aidata ettevõtetel uksi avada ning kontakte luua. Sellele lisanduvad veel VIP-taseme visiidid, näiteks messidel Eesti kaitsetööstuse toetamine kaitseministri poolt vms.

31

JULGEOLEK

32

 USA mereväe erioperatsioonide üksus harjutab talvistes oludes ülesandeid lahendama.

A K I T K R A SÕDUR NR 1 (94) 2017

b e n e r u u s s Arktika kui võimalik u s i l konfliktipiirkond jääb lu o jätkuvalt paljude teiste e n i l i kuumemate regioonide varju. iit l o p Siiski ristuvad ka siin mitme o e Kalev riigi väga suured maavarade g FOTOD: SCANPIX.EE, TAR-TASS / IGOR AGEYENKO

Stoicescu

RAHVUSVAHELISE KAITSEUURINGUTE KESKUSE TEADUR

ja transporditeedega seotud majandushuvid, mida ollakse valmis jõuga kaitsma.

JULGEOLEK

L

majandustsooni laiendamiseks Arktikas määratult kaugemale tavapärasest 200 meremiilist, hõlmates lausa põhjapooluse piirkonda2 ning tuues põhjenduseks Euraasia mandrilava „jätkuvust“. Ülemaailmne võitlus loodusvarade pärast kandub Arktikasse, kusjuures Venemaa ilmselge kalduvus kasutada igat head võimalust uute territooriumide hõivamiseks võib põhjustada laiema konflikti, milles isegi Hiina – kellel on suured huvid Kirdeväila kasutamise suhtes – ei pruugi jääda pelgalt pealtvaatajaks.

ARKTIKA KÜLMA SÕJA AJAL

1950. aastate üha pingelisemaks muutunud Ida–Lääne suhete taustal võttis hoogu ka Arktika militariseerimine. Lühim vahemaa Nõukogude Liidu ja USA keskuste vahel, mida saanuks läbida strateegilised pommitajad või mandritevahelised ballistilised raketid, kulgeb üle põhjapooluse. USA ja Kanada rajasid 1957. aastaks kaugmaaradarite süsteemi (millest kasvas välja NORAD3) ning pommitus- ja hävituslennukite baaside võrgu Gröönimaast Alaskani välja. USA ehitas üles n-ö maailma lõpus oleva Thule õhuväebaasist 240 km kaugusel sisemaale koguni ülisalajase linnaku nimega

tuntuim ja võimsaim trotüülekvivalendis 50-megatonnise vesinikupommi nimega Tsaaripomm õhkamine atmosfääris oktoobris 1961. a. Tähelepanuväärseimad sõjalised tegevused Arktikas ei leidnud siiski aset maismaal või kaldavetes, vaid hoopis Põhja-Jäämere avarustes ehk jääkilbi all, kus USA ja Nõukogude Liidu tuumaallveelaevad mängisid kassi-hiire mängu, sooritades regulaarseid luure- ja väljaõpperetki.

Kuivõrd Läänemeri ja Must meri olid ning on konfliktiolukorras blokeeritavad Taani ja Bosporuse väinades NATO liikmesriikide poolt, paiknesid praktiliselt kõik Nõukogude Liidu (praegu Venemaa) ründe- ja strateegilised tuumaallveelaevad ning kõrgema klassi sõjalaevad (raske- ja raketiristlejad, hävitajad) Põhjalaevastiku või – vähemal määral – Vaikse ookeani laevastiku koosseisus. Teisalt, Põhja-Ameerika (USA ja Kanada) ja Skandinaavia (Taani, sh Gröönimaa, ja Norra) liitlaste otsese kontrolli all on pisut üle poole Arktikast (ca 30° i.p. kuni 170° l.p.), sealhulgas strateegiliselt oluline nn GIUK-i koridor4. GIUK muutus külma sõja ajal eluliselt tähtsaks väravaks, mida NATO pidi pingsalt jälgima ja valvama, sest

KÜLMA SÕJA LÕPPEDES PANDI NII VENEMAAL KUI KA NATO RIIKIDES SUUREM OSA ARKTIKAS PAIKNENUD SÕJAVÄEBAASIDEST KINNI VÕI KOHALOLEKUT VÄHENDATI MÄRKIMISVÄÄRSELT. Camp Century, et testida tuumarelvade paigaldamise ja kasutamise võimalust Gröönimaa igijää katte all. Teisalt alustas Nõukogude Liit juba varem hiiglasliku õhu- ja mereväebaaside võrgustiku rajamist Koola poolsaarelt Tšuktši poolsaareni välja, sealhulgas kõikidel saarestikel (Franz Josephi maa, Novaja Zemlja, Severnaja Zemlja, Uus-Siberi saared ja Wrangeli saar). Murmanski lähedal paiknevasse Severomorskisse rajati Nõukogude Liidu suurim mereväebaas ning Põhjalaevastiku peakorter. Venelased hakkasid läbi viima kümneid tuumakatsetusi Novaja Zemljal, sealhulgas ajaloo

selle kaudu lootis Nõukogu Liit saata konflikti korral Atlandi ookeanile oma strateegilised tuumaallveelaevad, et blokeerida USA abijõudude liikumine ning võtta Euroopa kotti. Paraku ei ole GIUK-iga seotud kaalutlused kuhugi kadunud ning NATO kaitseplaneerijad peavad nendega arvestama, kuniks Venemaa poliitika jätkub seni nähtud vaimus.

Külma sõja lõppedes pandi nii Venemaal kui ka NATO riikides suurem osa Arktikas paiknenud sõjaväebaasidest kinni või kohalolekut vähendati märkimisväärselt. Venemaal kukkus nõu-

1 Nt Juha Käpylä & Harri Mikkola, FIIA Briefing Paper 138, „Arctic Conflict Potential“ 2 Augustis 2007. a „istutas“ Venemaa ekspeditsioon titaanist valmistatud Venemaa riigilipu põhjapooluse kohal ookeani põhja.

3 North American Aerospace Defense Command ehk Põhja-Ameerika õhukaitse juhatus 4 Ingl k Greenland-Iceland-UK ehk ookeanikoridorid Gröönimaa ja Islandi ning Islandi ja Suurbritannia vahel, mis on Venemaa põhjalaevastiku peamised mereteed juurdepääsuks Atlandi ookeanile.

SÕDUR NR 1 (94) 2017

ihtsuse mõttes võib Arktikat vaadelda põhjapolaarjoone taga laiuva 20 miljoni ruutkilomeetri suuruse piirkonnana, mis koosneb Põhja-Jäämerest (70% kogupindalast) ning Venemaa, USA, Kanada ja Norra puudeta rannikualadest ja saarestikest, samuti pea tervest Gröönimaast ning Soome ja Rootsi põhjaosast. Arktikas valitseb ülikarm kliima, keskmine õhutemperatuur ei ületa üldjuhul 10 °C isegi juulikuus, mistõttu lisaks pärismaalastele elavad seal peamiselt loodusressursside ammutamisega seotud inimesed ja sõjaväelased. Ükski Põhja-Ameerika (sh Gröönimaa) asula elanike arv selles regioonis ei ületa 5000 piiri, ainult Norras asub Narva-suurune Tromsø ning Venemaal märksa suuremad linnad Murmansk ja Norilsk.

Tänapäeva Arktika märgusõna on kliima soojenemise tõttu kiiresti sulav jääkilp, mis ähvardab maailmamere veetaseme tõusuga, seda eeskätt Gröönimaa jääkatte sulamise tõttu, ning jääkarude väljasuremisega, kuid teisalt peaks kunagi võimaldama Kirdeväila aasta läbi jäävaba kasutamist Hiinast ja Jaapanist Põhjamereni ning Põhja-Jäämere mandrilava gaasimaardlate ulatuslikumat ekspluateerimist. Äärmiselt väikese asustustihedusega Arktika piirkond on loodusressursside poolest üks maailma rikkamaid: kuni 22% maailma maagaasi ja nafta varudest, millest pisut üle poole asuvad US Geological Survey andmetel Venemaal; märkimisväärsed fosfaadi-, raua-, boksiidi-, vase- ja niklimaardlad; samuti ulatuslikud söe-, kulla-, teemandi- ja tsingikaevandused ning suured kalavarud.

Arktikat on seni peetud strateegilises mõttes teisejärguliseks piirkonnaks, kuivõrd see on raskesti ligipääsetav ning väheasustatud. Külma sõja ajal seisnes Arktika sõjaline tähtsus USA ja Nõukogude Liidu jaoks üksnes lühimast teekonnast vastaspoole mandritevaheliste ballistiliste rakettidega ründamiseks.

Kahel viimasel aastakümnel on Arktika jäänud suuresti tagaplaanile, kuid tulevikus selle geopoliitiline olulisus – kõigi eelduste kohaselt – kindlasti kasvab.

Eriti Venemaa, kuid ka NATO riigid suurendavad oma sõjalist kohalolekut ning räägitakse koguni konflikti ohust1, kuigi praegune sõjaline seisund Arktikas on veel kaugel külma sõja aegsest vastasseisust. Pingeid tekitab eelkõige Venemaa territoriaalne ja majanduslik ekspansioon. Moskva esitas veebruaris 2016. aastal ÜRO-le taotluse Venemaa

33

34

JULGEOLEK

kogudeaegne „sangarlik“ Arktika-poliitika kapitaalselt läbi. Käsumajanduselt turumajandusele üleminek tähendas Arktika piirkonna paljude ebarentaablite monoasulate välja suremist, mida varem riik suures osas ülal pidas, eriti töötajate mitmekordse palga toel. Kõik, kellel vähegi võimalik, lahkusid sealt Venemaa soojematesse piirkondadesse.

2000. aasta augustis uppus õnnetuse tagajärjel Barentsi merel strateegiline tuumaallveelaev Kursk, mis oli omamoodi kainestav šokk tollal alles ametisse astunud Venemaa presidendile Vladimir Putinile. Putin, kelle eesmärk oli ja on jätkuvalt Venemaa suuruse ja suursugususe taastamine, nägi kohe vajadust Põhjalaevastikus valitsenud korralage-

ka Soome ja Norra tugevdanud oma sõjalist kohalolekut nendes piirkondades, sh eriüksustega. Venemaa arktiliste brigaadide koosseisus on pataljoni-suurused üksused, mis on varustatud tipptasemel arktilises keskkonnas tegutsemiseks sobiva tehnikaga ning on välja õpetatud paljuski eriüksuste (spetsnazi) tasemel.

Küllalt suuremastaabilised õppused tehnika ja väljaõppe testimiseks on korraldatud nii Koola poolsaare piirkonnas kui ka koguni Taimõri poolsaarel.

Arvestades hiiglaslikke vahemaid, on Venemaa pannud rõhku loomulikult õhuväele ning nõukogudeaegsete lennuväljade praktiliselt täies ulatuses taastamisele. On hakatud rajama nüüdisaegseid linnakuid Põhja-Jäämere

ARVESTADES HIIGLASLIKKE VAHEMAID ON VENEMAA PANNUD RÕHKU ÕHUVÄELE NING NÕUKOGUDEAEGSETE LENNUVÄLJADE PRAKTILISELT TÄIES ULATUSES TAASTAMISELE. duses selgust luua ning ühtlasi asuda taaselustama Arktika piirkonna keskusi.

Putini ajastul on Venemaa asunud Arktikat taas militariseerima ning ühtlasi endale krahmama Põhja-Jäämere alasid, mis rahvusvahelise õiguse kohaselt ei tohiks kuuluda ühelegi riigile.

VENEMAA JA NATO RIIKIDE SÕJALINE SEISUND ARKTIKAS

SÕDUR NR 1 (94) 2017

Ühelgi riigil, ka mitte Venemaal, ei ole mõttekas (ja vahest isegi võimalik) hoida alaliselt Arktika ülikarmides oludes kohal väga suuri ekspeditsioonilisi väeüksusi. Seetõttu on erineva suurusega maavägede üksused Arktikas – kompaniidest brigaadideni – saanud vastava väljaõpe tegutsemiseks krõbeda külma ja tuisu tingimustes, kuid nad on üldjuhul kasutatavad ainult oma riigi territooriumi kaitseks ehk nende liigutamine välisoperatsioonidele pole lihtne.

Erand on teatud mõttes Venemaa Koola poolsaare piirkonnas asuvad brigaadid: 200. motoriseeritud jalaväebrigaad Petsamos ning 80. motoriseeritud arktiline brigaad Alakurttis, mis taastati 2015. aastal. Need brigaadid on nähtavasti tänu oma asukohale, ettevalmistusele ning käepärast olevale õhuväe toetusele võimelised läbi viima operatsioone Norra põhjapoolseimas provintsis Finnmarkis või Soome Lapimaal. Seetõttu on

saarestikel (näiteks Franz Josephi maal), mis peavad olema aasta läbi kasutatavad ning majutama vähemalt 150 sõjaväelast, kelle tavaülesanded hõlmavad õhuseiret ja -kaitset, ilmavaatlust jpms.

Strateegilise asukohaga Franz Josephi maa õhuväebaasi viiakse hävituslennukite eskadrill, mille ülesanne on Kirdeväila ja Venemaa poolt taotletava šelfi kaitse. See on osa 2014. aasta detsembris moodustatud ning Põhjalaevastiku ülemale allutatud Arktika sõjaväeringkonnast, kellele alluvad ka eespool mainitud maavägede brigaadid ning piirkonnas asuvad muud merelennuväe üksused.

Venemaa kavatseb luua Arktikas ka õhudessantvägede üksust, milleks on juba läbi viidud enneolematud õppused – näiteks 2014. aastal paisati langevarjudega Uus-Siberi saarestikule vähemalt 350 dessantnikku.

USA ei tundu veel asetavat Arktikale Venemaaga võrdväärset strateegilist rõhku. Ühendriikide sõjaline kohalolek Arktikas hõlmab mõistagi suurt Alaska osariiki, kuid piirdub ühe õhudessandi brigaadiga, mida ähvardas pataljoni-suuruseks taktikaliseks grupiks vähendamine, Rahvuskaardi rügemendi-suuruse üksusega ning väljaõppekeskusega, kus õpetatakse peamiselt välja merejalaväelasi. USA eelistab võimalikult vähe üksusi Arktikas hoida, kuid samas jätkata seal väljaõpet, et vajadusel oleksid olusid ar-

vestades olemas piisavalt lahinguvalmis toetusüksused.

Islandil, Keflavíki lennuväljal, opereeris USA 1992.–2006. aastani üliolulist radarijaama, mis jälgis liikumist GIUK-i koridoris. Venemaaga tekkinud pingete taustal on Keflavíki baasi taas kasutusele võetud, kuid piiratud ulatuses.

Norra oli külma sõja ajal NATO kirde-rindejoone ainus liitlasriik. Siiani asub Kesk-Norras ladustatud kujul vähemalt ühe USA merejalaväe brigaadi varustus ning leiavad aset iga-aastased külma sõja aegadest alates toimunud suured väliõppused Cold Response, kuhu tuuakse ka n-ö Alabama poisse, kellest paljud näevad esimest korda oma elus lund. Norra kaitseministeeriumi palvel on USA saatnud sellesse riiki kuni 350 merejalaväelast, keda võib vaadelda liitlaste suurendatud kohaloleku (enhanced forward presence) osana.

Kanada õhujõududel on piisavalt palju moodsaid patrull-lennukeid oma tohutu suurte arktiliste alade ja sh saarestiku seireks, ning hävituslennukeid – tulekul on ülimoodsad F-35-d –, mida on võimalik paisata lennuväljadele Yukoni ja Nunavuti provintsist Labradorini. Maaväeüksused koosnevad ranger’itest, keda on arktilistel aladel umbes viis tuhat. Samas, kuigi Kanada maaväge on kritiseeritud arktilise sõjapidamise võime kaotamises seoses ülemäärase keskendumisega Afganistanile, ei ole olukord sugugi nii hull. Peaaegu terve Kanada on kaetud tundra ja lähisarktilise kliimavööndiga, talvevarustust ja tehnikat on pidevalt uuendatud, mistõttu selle riigi relvajõudude üksused peaksid olema igati võitlusvõimelised isegi nt Baffini saarel, mis on sama suur kui Hispaania!

Kanada ja ka USA laevastikus ei leidu Venemaa tuumajäälõhkujatega võrreldavaid aluseid, kuid neid pole ka kliima soojenemise tingimustes eriti vaja.

KONFLIKTI VÕIMALUS ARKTIKAS

Arktika kui võimalik huvide konflikti piirkond jääb jätkuvalt paljude teiste kuumemate regioonide nagu Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika, Kagu-Aasia, Korea poolsaar jt varju. Venemaa toimetab Arktikas vaikselt, märkimisväärselt suurendades ja moderniseerides oma sõjalist kohalolekut, mis on selle riigi jaoks – arvestades eriti Põhja laevastikku – strateegilise tähtsusega. Kreml püüab ühtlasi omastada hiiglasliku osa Põhja-Jäämerest, koos selle põhja all peituvate maavaradega, püüdes imitee-

JULGEOLEK

 Venemaa arktilise üksuse laskurid harjutavad Amuurimaal 2013. aasta detsembris.

üle totaalse ja eksklusiivse kontrolli kehtestamist, mis võib kunagi tõsiselt häirida näiteks Hiinat. Ilmaselgelt pole mängureeglid Arktikas päriselt paigas, mistõttu Venemaa püüab neid ühepoolselt vastavalt enda huvidele kehtestada.

Teisalt vähendab konflikti puhkemise tõenäosust märkimisväärselt Arktika riikide koostöö nii transpordikoridori kui ka loodusvarade ekspluateerimise osas, seda muidugi tingimusel, et territoriaalsed pretensioonid ei ole „lahendatud“ ühepoolses korras. Trumpi

administratsiooni riigisekretär Rex Tillerson tegi omal ajal, küll enne Ukraina kriisi ja siis veel Exxon Mobili tegevjuhina, suuri tehinguid Vene riigi ehk Sibnefti naftafirmaga. Venemaa agressioon Ukraina vastu peatas sanktsioonide tõttu selle koostöö, kuid tulevikus on selle jätkumine võimalik. Ka Prantsuse ja Suurbritannia nafta- ja gaasifirmad on Arktikast huvitatud. Eks aeg näitab, kuidas selline koostöö arendab ja kuivõrd see võib vähendada Arktikas konflikti puhkemise võimalust.

SÕDUR NR 1 (94) 2017

rida ÜRO-s nii-öelda asja vormistamist.

Teisalt pole USA ja teised Arktikasse puutuvad NATO liikmed väga huvitatud oma sõjalise kohaloleku olulisest suurendamisest, kuid nähtavasti on sunnitud sellele tõsiselt mõtlema ja sellega isegi kaasa minema.

Konflikti võimalus Arktikas eksisteerib praeguste eelduste kohaselt üksnes seoses Venemaa-poolse Põhja-Jäämere „privatiseerimisega“, mis tähendab ühtlasi tohutute loodusressursside, peamiselt maagaasimaardlate, omastamist ning Kirdeväila

35

VÄLJAÕPE

36

TAKTIKALINE OTSUSTUSMÄNG kui ohvitseri õppemeetod Paljudes sõjalistes õppeasutustes on taktikaline otsustusmäng üks aktiivõppe meetod, mis võiks levida ka ohvitseride täiendõppes. FOTOD: ANNETT KREITSMANN, ARHIIV Kaido Tiitus

Argo Sibul

Juhan Aus

Igor Kopõtin

KOLONELLEITNANT

KAPTEN

KAPTEN

KVÕÜA LEKTOR

P

reisimaa kindralstaabi ülem ja armee silmapaistev reformaator ja praktik kindral Gerhard von Scharnhorst hindas Napoleoni sõdade järel kõrgelt sõjaajaloo tähendust sõjalise kogemuse talletamises operatsioonianalüüsi kaudu. Saksa kindralstaap kasutas edaspidi sõjaajaloolaste poolt läbitöötatud ajaloos toimunud operatsioonianalüüside põhjal taktikalisi otsustusmänge (TOM). Need lõimiti aktiivselt ohvitseride väljaõppesse, eriti kuulsas Saksa Kriegsakademies nii enne Esimest maailmasõda kui ka 1930. aastate teisel poolel enne Teist maailmasõda. Taktikaline otsustusmäng sõjaajalooliste juhtumite põhjal arendas Saksa ohvitseride otsustusvõimet ja julgust haarata lahingus initsiatiivi. Meetod osutus ohvitseride väljaõppes niivõrd tõhusaks, et seda hakkasid edaspidi kasutama ja didaktiliselt arendama Ameerika Ühendriigid ja teised sõjaliselt arenenud riigid.

lahingus ning välja tuua muud õppetunnid, mis võimaldaksid paremini valmistuda tulevaseks relvakonfliktiks. Eesti ohvitseridele korraldati pidevalt väljasõite maastikule, kus nad tutvusid Esimese maailmasõja ja Vabadussõja lahingupaikadega, analüüsisid otsuseid ja taasesitasid minevikusündmusi.

Vaatamata sellele, et sõjaajaloo tähendus ja teaduslikud piirid on praeguseks muutunud palju laiemaks, säilib selle teadusdistsipliini praktilise väljundi olulisus muu hulgas operatsioonianalüüsi kaudu ka tänapäeva sõjalises hariduses.

TOM-id on üks aktiivõppe meetod paljudes sõjalistes õppeasutustes, sealhulgas kaitseväe ühendatud õppeasutustes (KVÜÕA).

AJALOOLINE SÕJAMÄNG

2016. aasta vastupanuvõitluse päeval ehk 22. septembril korraldas KVÜÕA taktika õppetool koostöös mõne õppejõuga strateegia ja sõjaväepedagoogika

OLUKORRAGA TUTVUNUD, PIDID MÕLEMA POOLE GRUPID VÕTMA VASTU OTSUSE, KUIDAS OMA ÜKSUSEGA PÜSTITATUD ÜLESANNET TÄITA. ESIMESENA ESITLESID OMA LAHINGUPLAANI KAITSEV JA SIIS PEALETUNGIV POOL. SÕDUR NR 1 (94) 2017

Sõjaajaloo operatsioonide uurimist väärtustas ka silmapaistev Eesti sõjandustegelane kindralleitnant Nikolai Reek. Oma sõjateaduslikes artiklites tõi ta välja, et on eriti oluline ohvitseril õppida ajaloos asetleidnud operatsioonideks ettevalmistusi, lahingu juhtimist ja otsustamist, eri relvaliikide tegevust

õppetoolist taktikalise otsustusmängu Teise maailmasõja sündmuste põhjal.

Käsitlevaks operatsiooniks sai seekord sõjategevus Tartu ruumis 1944. aastal, mida Nõukogude Liidu historiograafias nimetati Tartu pealetungioperatsiooniks.

Seda operatsiooni viis läbi 3. Balti rinne 10. augustist kuni 6. septembri-

ni 1944. aastal. Punaarmee ülesanne oli vallutada olulised sõlmpunktid Tartu ja Valga ning luua eeldused edasitungiks Riia lahe äärde. Punaarmee tegevus Tartu ruumis õnnestumise korral ohustaks sakslaste Narva väegruppi, mis tegutses Sinimägedel kaitses.

Pealetungil oli kaks eraldi suunda: Petseri–Tartu ja Petseri–Valga. Sõjamängus mängiti sõjategevus läbi vaid Petseri–Tartu suunal. Operatsiooniruum oli piiratud suuremate veetõketega – Suur Emajõgi ja Väike Emajõgi –, mis võimaldasid Saksa vähestele üksustele luua kaitset pärast Punaarmee läbimurret Marienburgi (Alūksne) kindlustatud kaitseliinist Petseri kandis. Selleks, et aeglustada Punaarmee edasitungi Petseri–Tartu suunal, võtsid sakslased ette kolm suuremat vasturünnakut Räpina all, Kooraste metsas ja Elva all (Tamsa lahing) ning korraldasid koldevastupanu Ahja jõel, Võrus ja Mehikoormas.

Operatsiooni viimasel etapil korraldasid sakslased enamasti eesti üksustega meeleheitlikud vasturünnakud Tartu–Jõgeva maanteel, Kärevere sillapeal ja Raadil eesmärgiga paisata Punaarmee üksused üle Emajõe lõunakaldale. Sündmus valiti sõjamängu stsenaariumiks sel põhjusel, et Tartu operatsioonil on palju ühist ka praeguse riigikaitselise planeerimisega.

Pealegi toimus viimane Kevadtormgi samas piirkonnas.

Mängu läbiviimise kohaks valiti KVÜÕA aula, et mahutada ära kõik ligi 80 osalejat ning sinna keskpõrandale asetati 1935.–1938. aastal Eesti sõjavägede staabi trükitud 1 : 100 000 Eesti topograafiline kaart kogusuurusega 7,5 × 8 meetrit. Kaart hõlmas ajaloolise operatsiooniala Petserist Tartuni, piiridega Suure ja Väikese Emajõe, Lämmijärve, Peipsi järve ja Optjoki jõe joonega.

Mängust võtsid osa kõrgema sõjakooli põhikursuse kadetid, keskastmekursuse ja pataljoni staabiohvitseri kursuse kuulajad-ohvitserid. Operatsioonis osalenud üksused tähistati paberil NATO tingmärkidega. Vajadusel võis korpus või diviis „hargneda“ allüksuste kaupa, milles arvestati vähemalt suurtükiväe, tanki- ja pioneeriüksustega ning mõnikord ka õhuväe mõjuga.

VÄLJAÕPE

37

 Sõjaajalooga lõimitud taktikaline otsustusmäng haarab kõiki osalejaid ja paneb nad lahendama taktikalisi ülesandeid sõjaajaloo sündmuste raames.

LÄHTEÜLESANNE

Saksa väegrupp Nordi (kindralooberst Ferdinand Schörner) koosseisus tegutsenud 18. armee 28. armeekorpus (suurtükiväekindral Kurt Herzog, 207. julgestus-, 12. väliõhuväe- ja 21., 30. jalaväediviis) rühmitus kaitsesse Pihkva järve – Optjoki jõe joonele, kasutades selleks kindlustatud Marienburgi liini, kus igale diviisile määrati 15,5 kilomeetri laiune vastutusala.

Operatsiooni alguseks ei olnud Marienburgi kaitseliin veel lõpuni välja ehitatud. See kujutas endast kohati siiski tõsist välikindlustuste kompleksi. Liini keskmine kaitsesügavus oli 1,5–2 kilomeetrit, olulistel suundadel kuni 4 kilomeetrit. Kaitseliini rajamisel vasakul tiival kasutati maastiku eripära – vesitõkkeid, sood ja valitsevaid kõrgendikke.

Liinil ehitati täisprofiili kaitseehitised kahes vööndis lahtiste kuulipildujate ja laskurpesade süsteemiga. Kokku

oli kaitsepositsioonidel 99 kilomeetrit kaevikuid, 358 tankitõrjetõkkeid, 3061 kindlustatud laskepesa ja punkrit, 130 miinivälja. Piusa joonel Petserist kirde ja kagu pool olid kaitseehitised nõrgad.

Kindlustuste eelserv kaeti ühe- ja kaherealise okastraattõkkega.

3. Balti rinde juhatuse direktiiv 6. augustist 1944. aastal nägi ette, et pealetungioperatsiooni eesmärk on purustada Saksa 18. armee. Põhipingutus pidi olema Võru ja Rõuge suunas, et sundida sakslasi lõhestama oma jõude kahes – Tartu ja Valga – suunas ning purustada neid osade kaupa. Teises etapis pidi muutma põhilöögi suunda Tartu peale eesmärgiga ära lõigata Sinimägedel tegutsenud armeegrupp Narva. Marienburgi liini läbimurdmiseks valiti 16 kilomeetri laiune rindelõik, mis hõlmas Pihkva–Riia maanteed ja Laura alevikku Petserimaal.

SÕDUR NR 1 (94) 2017

Mängu alguses tutvustati õppuritele maastikku, üldist olukorda idarindel, jõudude paigutust ja lähteülesannet enne operatsiooni algust. Selleks, et olukorrast paremini aru saada, toome siinkohal ette katkendi lähteülesandest, mis sisaldas otsustajatele olulist informatsiooni: Punaarmee 3. Balti rinne (kindralpolkovnik Ivan Maslennikov, 67., 1. löögi-, 54. ja 14. õhuarmee) murdis 31. juulil 1944. aastal eduka Pihkva–Ostrovi pealetungioperatsiooni käigus läbi sakslaste Panther-liinist ja tungis joonele Pihkva järv – Irboska – Laura – Malupe. Selle koosseisu kuulunud ja paremal tiival tegutsenud 67. armee (kindralleitnant V. Romanovski, koosseisus 14. kindlustatud rajoon, 116., 122. ja 119. laskurkorpus) hõivas positsioonid Optjoki jõel läbi Pankjavita ja Laura kuni Läti piirini rinde kogupikkusega 37 kilomeetrit.

38

VÄLJAÕPE

pool (punased). Seejärel järgnes mängu juhtinud koosseisust taktika õppejõu kommentaar otsustele ja sõjaajaloolase tutvustus tegeliku olukorra arengule.

Pärast tingmärkide liigutamist vastavalt ajaloolisele stsenaariumile jätkus otsuste vastuvõtmine ja lahinguplaanide tegemine, lähtudes uuest lahinguolukorrast.

MÄNGU KULG

 Punaarmee Tartu pealetungioperatsiooni ülevaatlik skeem nõukogudeaegsest sõjaajalookirjandusest. KVÜÕAs läbimängitud TOMil käsitleti peamiselt Punaarmee 67. armee ja Wehrmachti 18. armee 28. armeekorpuse üksuste operatiiv-taktikalisi ülesandeid ja väljakujunenud olukorda.

SÕDUR NR 1 (94) 2017

67. armee ülesanne oli anda pealöök oma vasaku tiivaga (kuus diviisi) Võru suunas ning läbi murda sakslaste positsioonidest Pankjavitsa all, vallutada Petseri, forsseerida Piusa jõgi ning jõuda Lepasaare raudteejaama ja Hosta rajooni. Neli tundi pärast operatsiooni algust pidi armee vallutama Võru ning, hoides peajõud oma vasakul tiival, jõudma Räpina–Põlva–Vagula järve joonele.

Armee peamine eesmärk oli vallutada Tartu ja forsseerida Suur Emajõgi.

MÄNGU KORRALDUS

Mängu osalised jagati kaheks pooleks – Saksa ja Punaarmee poolele. Omakorda

jagati vastaspoolte grupid juhtima diviisid (Saksa) ja korpused (Punaarmee), mil keskastme ja brigaadi staabiohvitseride kursuse ohvitserid olid gruppides juhid ja põhikursuse kadetid tavaosalised. Enne mängu algust anti kõikidel osalistel võimalus tutvuda kaardiga ja tutvustada oma analüüsi tulemusi. Seejärel tutvustati kõigile olukorda ja loeti ette rindejuhataja (Punaarmee) direktiiv ja ülesanded allüksustele. Pärast olukorraga tutvumist pidid mõlema poole grupid võtma vastu otsuse, kuidas oma üksusega püstitatud ülesannet täita.

Esimesena esitlesid oma lahinguplaani kaitsev (sakslased) ja siis pealetungiv

Kogu taktikaline otsustusmäng jagati neljaks operatsioonietapiks: ESIMENE ETAPP 10.–15. augustil 1944 hõlmas läbimurret Marienburgi liinist, Punaarmee operatiivedu arendamist Tartu suunal läbi Võru ja Põlva ning täpsemalt sõjategevust (otsustusülesandeid) Petseri ja Võru ruumis (nii kaitses kui ka rünnakul); TEINE ETAPP 16.–20. augustil 1944 algas Mehikoorma dessandist ja hõlmas sõjategevust (otsustusülesandeid) Mehikoorma–Võnnu suunal, Ahja jõel ja sakslaste vastupealetungi 1. löögiarmee ja 67. armee liitekohta Sangaste juures; KOLMAS ETAPP 23.–26. augustil 1944 hõlmas lahinguid Tartu pärast, kaasaarvatud Tamsa tankilahingut (sakslaste vastupealetung Elva all 24. augustil); NELJAS ETAPP 26.–30. augustil 1944 hõlmas sakslaste vasturünnakuid Tartu ruumis Emajõe põhjakaldal.

Iga etapi algul tutvustati olukorda, loeti ette mõlema poole lähteülesanded. Pärast tehtud käike analüüsiti otsuseid ja olukorra muutust, tehti vahekokkuvõtted, mil andis kommentaari taktika õppejõud ning jätkas sõjaajaloolane ajaloos juhtunu kirjeldamisega faktiandmete põhjal. Sõjapedagoogika ja juhtimise õppetooli esindaja nõustas läbiviijaid ja osalejaid õppimise ja õpetamise poolest.

Otsustamise ajal näidati ekraanil videolõike ajalookroonikast ja ajaloolisi pilte. Selleks, et paremini orienteeruda lahinguruumis opereerinud üksustes, paigutati seintele tutvustavad materjalid üksuste ja koondiste sihtstruktuuriga. Selleks, et anda läbimängitud ajaloosündmustele värvi ja tekitada osalejates tunnetuslikku momenti, loeti ette katkendeid lahingutes osalenute mälestustest.

AJALOO ÕPPIMINE

Selline õpetamismeetod võimaldab elavalt õpetada sõjaajalugu, äratada õppijate seas suuremat huvi ja tähelepanu aine vastu, muutes õppeprotsessi võimalikult õpilaskeskseks. Läbiviidud mängu

VÄLJAÕPE

ajal said KVÜÕA kadetid ja ohvitserid ülevaate Tartu ruumis toimunud sõjategevusest ning said aru nimetatud ajaloosündmuste tähendusest ja mõjudest. Õppurid said muu hulgas lugeda ajalookirjandust, analüüsida rühmades ning esitleda oma arvamust ja hinnanguid.

Oluliseks tegevuseks võib pidada sõjaajalookirjandusest katkendite ette lugemist ja ajalookroonika vaatamist mängu ajal.

TAKTIKA ÕPPETUNNID JA LÕIMIMINE AJALOOGA

Läbiviidud harjutuses pidid õppurid seostama varem õpitud taktikalisi teadmisi ajaloos toimunud lahingutega. Esiteks pidid osalejad tegema lahinguvälja luurealase ettevalmistuse tuvastamaks võtmemaastiku, võimalikud lähenemissuunad ning piirangud, mis raskendaksid ülesande täitmist. Õppurid pidid leidma ja seostama ajaloolistes lahingutes alusfunktsioonide (leia, seo, löö, edunda) avaldumisi nii taktikalises kui ka operatsioonilises raamistikus. Selle käigus tõid nad välja taktikaliste maismaategevuste vaheldumise ja avaldumise kõikides põhilahinguliikides.

Maismaategevuste vaheldumine oli omakorda vaja siduda lahingufunktsioonide (juhtimine, luure, tulejõud, manööver, kaitstus, õhukaitse, lahinguteenindus) avaldumisega ning oluline oli taktikalistes lahendustes välja tuua kõige enam avaldunud lahingufunktsioonid, avaldumise põhjused ning võimalikud lahendused teiste lahingufunktsioonide kompenseerimiseks.

Alus- ja lahingufunktsioonide õige kasutamine lõi õppuritele aluse ühendrelvaliigi koostööks. Õppurid pidid eri lahingutes leidma ka manööversõja põhimõtete (tarbetu võitluse vältimine, ülesandekeskne juhtimine, põhipingutuse määramine ja toetamine ning üksuste ristliitmine) avaldumist. Kõige olulisemaks võiks pidada fakti, et ühepäevase harjutuse jooksul pidid õppurid vastu võtma paarkümmend otsust üksuste ülematena, mis annab kindlasti julgust ja enesekindlust tulevikus ka keerulistes taktikalistes olukordades otsuseid vastu võtta.

Didaktika seisukohast on TOM-i eesmärk luua mõttemustreid ning skeeme, et õppurid tunneksid maastikul sarnastes olukordades ära tekkinud olukordi ning tajuksid sarnasusi ja suudaksid seeläbi otsustada.

ÕPPURID PEAVAD TUVASTAMA MÕJUTAJAID, KOGUMA JA VÄLJA VALIMA INFO, HINDAMA SEDA, LOOMA NING SÕNASTAMA OMA IDEID OTSUSTEKS NING KA PÕHJENDAMA NEID. Pedagoogilisest vaatenurgast on taktikalise otsustusmängu korraldamine keerukas protsess. Harjutuse käigus peavad õppurid tuvastama mõjutajaid, koguma ning välja valima informatsiooni, hindama seda, looma ning sõnastama oma ideid otsusteks ning ka põhjendama neid. Õpe on teoreetiline, kuid samas praktiline, aitab näha suurt pilti ning võimaldab kogemuse kaudu omandada uut teavet, kuid rakendada samas olemasolevaid teadmisi. Meetod võimaldab odavalt ja tõhusalt arendada mõtteviise.

Seega on tegu kompleksse õppimisprotsessiga, mille juhtimine ja haldamine eeldab pedagoogilisi võtteid.

Kuna taktikalise otsustusmängu peaeesmärk on otsustamise õppimine, siis on siinkohal sobilikud ainult õppijakesksed meetodid. Lisaks sisulisele (taktika, ajalugu) arengule tagatakse seeläbi ka võtmepädevuste areng (algatusvõime, ettevõtlikkus, enesemääratlus, sotsiaalsus). Ülesandemeetod on selgelt baasmeetod, kuid oskuslik õppevestluse juhtimine on oluline järelkäsitluste läbiviimiseks, mille käigus sõnastatakse õpikohad ning luuakse teadmine. Õppijakesksed meetodid tagavad kognitiivse haaratuse.

TÄHELEPANEKUD MÄNGU TÕHUSTAMISEKS

Üldiselt peaks taktikalise sõjaajaloo otsustusmängu olukord olema seotud õppimisteooriatega ja õpistiilidega, peab toetama üldpilti, looma seoseid ning olema planeeritav, ettevalmistatav, läbiviidav ja analüüsitav. Selleks, et täita paremini õpieesmärgid, peab tingimata looma õppijakeskse õhkkonna.

Läbiviimisel tuleb järgida alljärgnevaid tegevusi: • määratle ja dokumenteeri kõik sammud: eesmärgid, hindamised jne • kavandatud sündmuste käik (MEL-MIL-ist) • tagasiside peab olema eesmärgikeskne (see, mida harjutad) • ala asjatundja (sõjaajaloolane) ja metoodik peavad töötama koos • lõimi teisi meetodeid juurde

• • • •

toeta õppijaid, kui ei tule välja kasuta stressoreid loo olukordade süsteem tagasiside reeglid

Edaspidi, õppemeetodi tõhususe suurendamiseks: 1. võiks jagada igale otsustusgrupile valmisdokumentidega kaustad, mis sisaldaksid lisakaarte, sihtstruktuure, käske ja direktiive.

2. jagada dokumentatsioon pakettidesse operatsioonietappide kaupa. Nende dokumentide abil saaksid õppurid paremini jälgida olukorra tutvustamist ja muutust käikude ajal.

3. anda igale töögrupile kasutamiseks töökoht kirjutuslauaga, kus on olemas vajalikud kaardid, kirjutus- ja mõõtevahendid.

4. tuua välja eraldi kaardilehtedel (suumida) erinevatel operatsiooni etappidel toimunud lahinguid (manööverskeemid) ja käsitleda neid põhjalikumalt. Siia võiks näiteks kuuluda operatsiooni Võru lahing, Ahja jõe forsseerimine, Mehikoorma dessant, lahing Tartu pärast.

5. näidata õppuritele üldist olukorda „suuremal pildil“ ehk armeede grupi või rinde ulatuses. See aitab paremini luua seoseid ajaloosündmustega ja paremini mõista operatsioonialas tekkinud olukorda (mõista suurt pilti).

6. ajaloosündmuste parema taasesitamise nimel tasub rohkem näidata ja kommenteerida ajaloolist videokroonikat ja pilte, seintele paigutada infotahvlid tollal levinud relvatüüpidega.

7. et säästa aega, peaks võimaldama mängu osalistel tutvuda olukorra ja kaardiga enne mängu alustamist.

8. kaaluda mängu järel teadmiste kinnistamiseks mõeldud väljasõitu lahingupaikadesse, et tutvuda kaardil läbi mängitud ajaloosündmustega maastikul kohapeal.

Üldiselt peab tunnistama, et sõjaajalooline TOM on tõhus meetod, mida võib soovitada mitte ainult KVÜÕA-s õpetamiseks, vaid ka väeosadele ohvitseride täiendõppes.

SÕDUR NR 1 (94) 2017

DIDAKTIKA KUI AINETE LÕIMIMISE SIDUSAINE

39

40

UURING

Tanel Rattiste KAPTEN

Inga Karton DOTSENT FOTOD: FREEPIK.COM, DEVIANART

2016. aasta kevadel kaitses kapten Tanel Rattiste KVÜÕA-s magistritöö „Eesti Kaitseväe tegevväelaste alkoholikäitumine ja seda mõjutavad tegurid Scoutspataljoni näitel“. Järgnev artikkel annab ülevaate töö tegemise tagamaadest, saadud tulemustest ning sellest, mida kogutud infoga saaks edasi teha.

SÕDUR NR 1 (94) 2017

KAS VÄGIJOOK

alistab sõduri?

41

UURING

SÕDUR NR 1 (94) 2017

42

UURING

M

agistritöö eesmärk oli välja selgitada Eesti kaitseväe tegevväelaste alkoholikäitumine ja võrrelda seda hetkeolukorraga Eestis, lisaks vaadata alkoholikäitumise seoseid mõne töökeskkonnast tuleneva mõjuteguriga nagu näiteks eelnev missioonikogemus, tööalane pinge, emotsionaalne enesetunne ning toimetulekustrateegiad.

Seda eesmärki ajendas püstitama kurb sündmus. Nimelt pärast kapten Rattiste rühma naasmist oma viimaselt välismissioonilt, sooritas kuu möödudes üks rühma liikmetest enesetapu, olles raskes alkoholijoobes. Pärast seda tekkis soov hankida teavet tegevväelaste alkoholitarbimise ja selle seoste kohta teenistuse ning missioonidega, kuid infot nappis. Suuresti tingituna sellesisulise info vähesusest otsustasime keskenduda magistritöös just tegevväelaste alkoholitarbimise uurimisele. Valdkonnaspetsiifiliste algandmete vähesusest tulenevalt liikus töö põhirõhk pigem

Kui tervise arengu instituut töötab välja programme alkoholi liigtarvitamise ennetamiseks ja alkoholist tingitud kahjude vähendamiseks, siis Eesti kaitseväes süsteemne lähenemine selle valdkonna probleemile töö kirjutamise ajal puudus. Väljaselgitamist ja teadvustamist on vaja lisaks võimalikult varajasele sekkumisele veel ka ennetustegevuseks, et vältida võimaliku probleemi süvenemist ning sellest tulenevat negatiivset mõju tegevväelaste võitlusvõimele ning laiemalt ka kaitsevõimele.

esmaste andmete kogumisele ja võrdlemisele, kas meie tegevväelaste hulgas leiavad kinnitust samad seosed, mis on kirjeldatud Suurbritannia, Austraalia ja Ameerika Ühendriikide armeedes ning kuidas need seosed sobituvad kogu Eesti konteksti laiemalt. Kuna ülalnimetatud kogemusest lähtuvalt oli peamine huvi just alkoholitarbimine seoses missioonikogemusega, siis valisime testitavaks üksuseks Scoutspataljoni.

Järjest enam räägitakse sellest, et Eestis tarbitakse alkoholi liiga palju ja et selles osas peaks midagi ette võtma.

Sotsiaalministeeriumi koostatud „Alkoholipoliitika roheline raamat“ toob välja, et Eesti kuulub enim alkoholi tarbivate riikide hulka ning alkoholist tingitud kahjud on seetõttu ulatuslikud.

isegi mingil määral tervisele kasulik, siis korraga suurte alkoholikoguste tarvitamine mõjub tervisele hävitavalt1. Eesti alkoholitarbimiskultuuri iseloomustabki asjaolu, et juuakse valdavalt joobe saavutamise eesmärgiga ning suurte alkoholikoguste tarbimine korraga (binge drinking) on küllaltki levinud ning aktsepteeritud2.

Ei ole ühest faktorit, mis põhjustab alkoholi liigtarbimist või alkoholismi.

Olulised on nii keskkond (alkohoolsete jookide kättesaadavus, sotsiaalne keskkond), sugu, vanus, sotsiaalmajanduslik taust, peresuhted kui ka indiviidi hoiakud ning käitumine, aga ka geneetika ning pärilikkus. Alkohoolsete jookide vähestes kogustes harv tarbimine ei ole tervisele ohtlik. Väikeses

koguses alkohol muudab inimesed vabamaks, aitab lõdvestuda. Tervist kahjustavaks loetakse sagedast suuremates kogustes alkohoolsete jookide tarbimist, millest võib välja kujuneda alkoholism.3 Alkoholi tarbimisega seotud probleeme on võõrkeelses kirjanduses mitmeti defineeritud. Termin alkoholi kuritarvitamine (alcohol abuse) viitab eelkõige meditsiinilisele diagnoosile4.

Samas terminid tugev ja episoodiline alkoholi tarvitamine (heavy and binge drinking) viitavad pigem suurele alkoholitarbimise hulgale mingil kindlal perioodil. Ohtlik alkoholi tarvitamine (hazardous drinking) on termin, mida kasutab WHO. Alkoholi tarvitamise määra mõõtmiseks on välja töötatud mitu küsimustikku. Selles uuringus valisime mõõtevahendiks WHO välja töötatud ning laialdaselt kasutusel AUDIT (The Alcohol Use Disorders Identification Test) testi. Selle testi juures juhime tähelepanu asjaolule, et tegu on enesekohase küsimustikuga ning selle abil ei panda diagnoose, vaid tegu on sõeltestiga, mille eesmärk on kliinilises praktikas välja sõeluda need võimalikud inimesed, keda tuleks põhjalikumalt edasi uurida. AUDIT-i küsimustikku kasutavad oma töös nii perearstid kui ka nõustajad ja terapeudid. Test koosneb 10 küsimusest, mis mõõdavad erinevaid alkoholitarbimise nähte. Esimesed kolm küsimust on mõeldud mõõtmaks alkoholi kasutamist (joomise sagedus, joodud alkoholi hulk ja tugeva joomise sagedus), neljas kuni kuues küsimus mõõdab sõltuvust alkoholist (kontroll joomise üle, joomise mõju tegevusele ja hommikune joomine) ning viimased neli küsimust mõõdavad alkoholi kahjustavat kasutamist (süümepiinad pärast joomist, mäluaugud, alkoholist tekkinud vigastused ja kellegi teise mure alkoholikäitumise üle). Indiviidid, kes saavutavad selles testis tulemuse kaheksa ja rohkem punkti, asetsevad riskantsete joomisharjumustega isikute grupis5. Tänu lühidusele on test hästi rakendatav ka uuringutes, sest selle abil saab vähese ressursikuluga laialdase ülevaate suurelt valimilt.

1 Vaht, M., Laas, K. 2015. Alkoholiprobleemide

3 Tervise Arengu Instituut 2015. Alkoho-

5 Saunders, J.B., Aasland, O.G., Babor, T.F., de la

kujunemist mõjutavad tegurid. Lapsest täis-

litarvitamise häirega patsiendi käsitlus,

Fuente, J.R., Grant, M. 1993. Development of

kasvanuks, Eestis. Eesti Ülikoolide kirjastus.

RJ-F/7.1-20. Ravijuhendite nõukoda.

the Alcohol Use Disorders Identification Test

2 Leinsalu, M. 2002. Social variation in self-ra-

4 American Psychiatric Association.

(AUDIT): WHO Collaborative Project on Early

ted health in Estonia: a cross-sectional study.

1994. Diagnostic and Statistical Ma-

Detection of Persons with Harmful Alcohol

Social Science & Medicine, 55, 847–861.

nual of Mental Disorder. Washington.

Consumption-II. Addiction. 88, 791–804.

KUIDAS MÕÕTA, KAS JUUAKSE VÄHE VÕI PALJU?

Erinevate uuringute põhjal võime väita, et üleilmselt on alkoholi liigtarvitamine üks suurim surmade ja tervisekahjustuste põhjustaja maailmas. Selles statistikas ei ole erand ka Eesti. Tervisele tekitatava kahju suurus oleneb eelkõige tarbitud alkoholi kogusest, kvaliteedist ja tarbimissagedusest. Kui väikeste koguste regulaarne tarbimine võib olla

ERINEVATE UURINGUTE PÕHJAL VÕIME VÄITA, ET ÜLEILMSELT ON ALKOHOLI LIIGTARVITAMINE ÜKS SUURIM SURMADE JA TERVISEKAHJUSTUSTE PÕHJUSTAJA MAAILMAS.

SÕDUR NR 1 (94) 2017

UURING

SÕDUR NR 1 (94) 2017

NII AUSTRAALIA KUI KA USA ARMEES LÄBI VIIDUD UURINGUD NÄITAVAD, ET LIIGNE ALKOHOLITARBIMINE ON OTSESELT SEOTUD TEGEVVÄELASTE HALVEMA TERVISEGA JA RASKUSTEGA TÖÖÜLESANNETE TÄITMISEL NING SOTSIAALSETE, ENNEKÕIKE SUHTLEMISPROBLEEMIDEGA.

43

44

UURING

MIS MÕJUTAB ALKOHOLITARBIMIST TEGEVVÄELASTE HULGAS?

Üldiselt on teada ja hästi välja selgitatud alkoholi tarbimise tase ja olukord Eestis, ning selle kohta on võimalik andmeid leida, kuid nagu eespool öeldud, nappis andmeid Eesti kaitseväe kohta.

Uuringu lähtekohtade püstitamisel saime tugineda nii Eesti oludele tervikuna kui ka rahvusvahelisele militaarsele kogemusele: mitmete suurte riikide sõjaväed on kulutanud palju ressursse, et jälgida ja ennetada alkoholi tarbimisest tingitud probleeme.

Näiteks on eri uuringud Ameerika Ühendriikide ja Austraalia armeede tegevväelaste hulgas seostanud alkoholitarbimist depressiooni esinemisega ning asjaoluga, et see võib suurendada

tuleneva intensiivse stressiga toimetulekuks ning samuti ka missioonide keskkonnast tulles igapäevaeluga kohanemiseks. Varjupoolena on sellega aegade algusest kaasas käinud alkoholi ja teiste mõnuainete väärkasutamine kui levinud probleem10.

Milles siis seisneb see nimetatud probleem? Ennekõike selles, et alkoholi tarvitamine mõjutab üsna otseselt selle tarbija tervist. Probleemi süvendab asjaolu, et see mõju ei ilmne kohe, vaid mõne aja pärast ja pigem tasapisi kuhjuvalt. Viimane teeb probleemi (kui see ilmnema hakkab) põhjuse ja tagajärje kokku viimise nii tarvitajale endale kui ka ümbritsevatele inimestele pikka aega raskesti märgatavaks, sest tüüpiliselt kaasneb sellega probleemi eitamine ja tarbimise salgamine. Nii Austraalia kui

TEGEVVÄELASTELE KÄTKEB SUURI KATSUMUSI JA POTENTSIAALSEID TRAUMASID, MIS VÕIVAD OLLA NII FÜÜSILISED KUI KA VAIMSED, ENDAS SÕJALISTEL OPERATSIOONIDEL OSALEMINE.

probleemidega toimetada ning neid ka ennetada.11 Siinkohal ei ole vahet, kas alkoholi tarbivad mehed või naised, sest näiteks tööstressi on seostatud ohtliku joomisega nii mees- kui ka naissoost tegevväelastel12. Teadaolevalt kuulub sõjaväelase amet ühe stressirohkema hulka, sest nad puutuvad kokku paljude neile pandud ülesannetest ja kohustustest tulenevate stressoritega, sealhulgas töökeskkonnast tulenevate füüsiliste ja vaimsete proovikividega, nagu nt täiendavad nõudmised, mis on tingitud personali puudusest; kokkupuuted traumadega, mis tulenevad lahingutes osalemisest; ning konfliktidest töö- ja perekonnakohustuste vahel; veel on leitud, et peamiste tegevväelaste tööstressorite hulka kuuluvad ülekoormus tööl, ettearvamatus ja tulemuslikkuse hindamine.13 Tegevväelastele kätkeb suuri katsumusi ja potentsiaalseid traumasid, mis võivad olla nii füüsilised kui ka vaimsed, endas sõjalistel operatsioonidel osalemine. Olenevalt isikust, tema hetkeolukorrast ja taustast, ei pruugi need alati mööduda ilma probleemsete tagajärgedeta. Peamised missioonijärgsed probleemid on traumajärgne stressihäire, depressioon, häiritud uni, raskused emotsioonidega (nagu ärevus- ja viha) toimetulekus ning konfliktid lähisuhetes. Selle probleemistikuga paralleelselt käib kaasas riskikäitumise (alkoholi tarvitamine, suitsetamine, liikluses riskide võtmine) tõus missioonijärgsel perioodil.14

SÕDUR NR 1 (94) 2017

probleemse alkoholitarbimise riski kaks korda6. Samuti on kõrge stressitase üks faktoritest, mis põhjustab alkoholi liigtarvitamist ja tekitab soodumuse alkoholist tingitud probleemide, häirete tekkeks7. Väheoluline selle töö kontekstist ei ole ka seos alkoholi tarvitamise ning haridustaseme ja perekonnaseisu vahel, sest vallalised ja madalama haridustasemega tegevväelased tarbivad alkoholi rohkem8. Uuringud on kinnitanud ka igapäevaelus täheldatud alkoholitarbimise määra tõusu tegevväelastel pärast missioonilt naasmist, ehk siis sõjalistel operatsioonidel osalemine on tugevalt seotud alkoholi tarbimise tõusuga9. Ühelt poolt käivad sõjad ja alkohol justkui kokku. Traditsiooniliselt on sõjaväelased kasutanud alkoholi lahingutest

ka USA armees läbi viidud uuringud näitavad, et liigne alkoholitarbimine on otseselt seotud tegevväelaste halvema tervisega ja raskustega tööülesannete täitmisel ning sotsiaalsete, ennekõike suhtlemisprobleemidega. Ei ole raske ette kujutada, kuidas kirjeldatud probleemide esinemine ja kuhjumine võib mõjutada armeede tegutsemisvõimet ja üksuste valmisolekut. Selle võimaliku negatiivse mõju vähendamiseks on nt Austraalia armee välja töötanud alkoholiga tegelemise strateegia (alcohol management strategy) ning ülematele juhendi alkoholiprobleemidega tegelemiseks (leaders guide of alcohol management). Nimetatud dokument sisaldab juhiseid kõikide tasemete juhtidele selle kohta, kuidas alkoholiga seonduvate

6 Currie, S.R., Patten, S.B., Williams, J. 2005.

Disorders in the U.S. Armed Forces. Ins-

12 Foran, H.M., Heyman, R.E., Smith Slep,

Comorbidity of major depression with substance

titute of Medicine. Report Brief.

A.M. 2011. Hazardous Drinking and Military

use disorders. Can J Psych ,50, 660–666.

10 Jones, E., Fear, N.T. 2011. Alcohol use and

Community Functioning: Identifying Me-

7 Keyes, K.M, Hatzenbuehler, M.L, Hasin, D.S.

misuse within the military: A review. Interna-

diating Risk Factors. Journal of Consulting

2011. Stressful life experience, alcohol con-

tional Review of Psychiatry, 23, 166–172.

and Clinical Psychology. 79, 521–532.

sumption, and alcohol use disorders: the

11 Waller, M., McGuire, A.L., Dobson, A.J. 2012.

13 Bray, R.M., Fairbank, J., Marsden, M. 1999. Stress

epidemiologic evidence for four main types of

Alcohol use in the military: associations with

and Substance Use Among Military Women and

stressor. Psychopharmacology, 218, 1–17.

health and wellbeing. BioMed Central. 1–10,

Men. AM. J. Drug Alcohol Abuse, 25, 239–256.

8 Anderson, P. 2006 Global use of alcohol, drugs

Jonas, W.B., O’Connor, F.G., Deuster, P., Peck,

14 Parmak, M. 1999. Psühholoogia sõdurite

and tobacco. Drug Alcohol Review, 25, 489–502.

J., Shake, C., Frost, S.S. 2010. Why total force

vaimse tervise toetuseks. Sõdur 2, 33–35.

9 Oster, M.M. 2012. Substance Use

fitness? Military Medicine, 175, 6–13.

MIDA UURINGUGA TEADA SAIME?

Selles uuringus kogusime lisaks alkoholikäitumisele infot veel tööalase pinge, emotsionaalse enesetunde ning toimetulekustrateegiate kohta 327 tegevväelaselt.

AUDIT-i küsimustiku tulemustest selgus, et 49,3% vastanutest ületas tervist ohustava alkoholitarbimise piir-

UURING

punktisumma (≥8, täpsemalt punktivahemik 8–15). Perearstidele koostatud ravijuhend soovitab piirpunktisumma ületanutele selgitada, et sellise alkoholi tarvitamise juures on suurenenud oht terviserikete tekkimiseks ja soovitatakse vähendada alkoholitarbimist ning viia läbi lühinõustamine ja anda eneseabimaterjal. Kui piirpunktisumma on ületatud vahemikus 16–19, kuhu kuulusid 4,6% vastanutest, soovitab ravijuhend selgitada, et selline alkoholi tarvitamine kahjustab vaimset ja füüsilist tervist ning näeb ette diagnoosi täpsustamiseks kliinilise intervjuu läbiviimist ja lühinõustamist. Kõige kõrgema tulemuse (≥20) AUDIT-i testis saavutas 4,3% vastanutest ning sellisel juhul soovitab perearstide ravijuhend, lisaks kõigele eelnevale, suunamist spetsialisti või eriarsti vastuvõtule.

Selle uurimistööga kogutud tulemused võimaldavad järeldada, et tegevväelaste seas esineb alkoholi liigtarbimist ning kindlasti tuleks sellele tähelepanu pöörata. Võttes appi rahvusvahelise kogemuse, siis üks alkoholi tarvitamise ja sellega seotud probleemide ennetamise uuring15 tõi välja, et liigse alkoholitarbimisega tegelemiseks võib olla kasu, kui teavitada isikuid alkoholitarvitamise kahjudest ning rõhuda isiklikule vastutusele, samuti tuleks piirata alkoholi kättesaadavust ning alkoholi pakkumise ja tarbimise piiramist pidulikel sündmustel.

Tegevväelaste emotsionaalse pinge välja selgitamiseks kasutasime EEK-2 küsimustikku. Emotsionaalset pinget peetakse psühholoogiliseks seisundiks, mida iseloomustab mitme negatiivse emotsiooni korraga esinemine: pinge, rahutus, halb tuju ning nendega sageli kaasnev väsimus ja unehäired. Emotsionaalse pinge piirpunktisumma on EEK-2 puhul 40 ning selle alusel jaotasime vastanud kahte gruppi: need, kellel puudub oluline emotsionaalse pinge tase ning need, kellel on emotsionaalne pinge.16 Tulemuste analüüsimisel selgus, et EEK-2 üldskaala piirpunktisumma ületas 21 tegevväelast. Alaskaalade kaupa olid tulemused järgnevad: depressiooni piirpunktisumma ületas 36 tegevväelast, ärevushäire piirpunkti-

summa ületas 22 tegevväelast, paanikahäire piirpunktisumma ületas 6 tegevväelast, sotsiaalfoobia piirpunktisumma ületas 23 tegevväelast, asteenia piirpunktisumma ületas 66 tegevväelast ning unehäire piirpunktisumma ületas 36 tegevväelast. Piirpunktisumma ületamine tähendab seda, et vastava alaskaala punktisumma on testitaval samas suurusjärgus nagu enamikel depressiooni või ärevushäire all kannatavatel isikutel. Alaskaalade piirpunktisumma põhjal ei saa diagnoosida või välistada psüühikahäireid, tegu on sama moodi nagu AUDIT-i puhul sõeltestiga, mille piirpunktisumma ületanuid tuleb täiendavat uurida diagnoosi panekuks või täpsustamiseks.

15 Ames, G., Cunradi, C. 2005. Alcohol use

M. 1999. Development and psychometric

and preventing alcohol-related problems

properties of the Emotional State Questionnai-

among young adults in the military. Alco-

re, a self-report questionnaire for depression

hol Research & Health, 28, 252–257.

and anxiety. Nord J Psychiatry, 53, 443–449.

MIDA SAAB EDASI TEHA?

Eesti kaitsevägi ei suuda kindlasti muuta või parandada Eestis olevat liigsest alkoholitarbimisest tulenevat probleemi, kuid saab pakkuda tuge ja lahendusi oma organisatsiooni liikmetele. Probleemi endale tunnistamine ja sellega teadlikult tegelema hakkamine on juba suur samm toimivatele lahendustele lähemale.

Praegused arengud kaitseväes on olnud positiivsed. Meditsiinipersonalil võimaldatakse osaleda tervise arengu instituudi läbiviidaval alkoholi liigtarvitamise varajase avastamise ja lühisekkumise koolitusel. Lisaks on planeeritud tutvustada allüksuste ülematele, kuidas tegeleda alkoholiprobleemidega allu-

ARENGUD KAITSEVÄES ON OLNUD POSITIIVSED. MEEDIKUTEL VÕIMALDATAKSE OSALEDA TERVISE ARENGU INSTITUUDI LÄBIVIIDAVAL ALKOHOLI LIIGTARVITAMISE VARAJASE AVASTAMISE JA LÜHISEKKUMISE KOOLITUSEL. Kokkuvõtvalt kerkisid läbiviidud uuringus esile tajutud tööalase pinge, depressiooni ja üldärevuse näitajad ning vältiva toimetulekustrateegia kasutamine kui kõige olulisemad alkoholi liigtarvitamist ennustavad tegurid.

Huvipakkunud näitajana jäi seostuvate tegurite nimekirjast välja missioonidel osalemine. Samas ei ole see tulemus üllatav, kuna selle uuringu näol oli tegu läbilõikeuuringuga ja selle tõttu ei saanud ka missioonidel osalemise tegurit otseselt kontrollida. See tähendab, et uuritavaid nähtusi ei olnud võimalik välja selgitada missioonide eelselt ja järgselt ning neid omavahel võrrelda.

Samuti oli viimastest lahingumissioonidest möödunud ühelt poolt palju aega ning lisaks veel oli see ajaaken – missioonist testimiseni eri inimestel eri pikkusega. Kaudselt mõjutas missioonikogemuse mõju mitteilmnemist ka asjaolu, et uuritavate hulgas oli märkimisväärne hulk noori ja vallalisi tegevväelasi: noor ja vallaline mees kuulub iseenesest juba alkoholi liigtarvitamise riskigruppi.

vate hulgas ning millised on võimalused kaitseväe siseselt selle probleemiga tegelemiseks.

Kokkuvõtvalt võime öelda, et alkoholi tarbimine tegevväelaste hulgas ei erinenud oluliselt Eesti elanikkonnast üldiselt. Samuti kujunes uuringu tulemusel välja sarnane muster alkoholi tarvitamist mõjutavatest teguritest nagu paljude teiste riikide armeedes. Selleks, et oma tegevväelasi maksimaalselt toetada, tulekski vaadata, mida on teised riigid selleks teinud ning uurida erinevate tegurite mõju süvendatult. Kõige tulemuslikum oleks loomulikult kavandada koostöös uurijatega süsteemseid sekkumisi ennetustegevusteni välja ning samaaegselt olukord välja selgitada, et aja möödudes saaks analüüsida ja vaadata, et kas ja millist mõju on need sekkumised endaga kaasa toonud.

SÕDUR NR 1 (94) 2017

16 Aluoja, A., Shlik, J., Vasar, V., Luuk, K., Leinsalu,

45

VÄLJAÕPE

46

Ivar Jõesaar RESERVMAJOR FOTOD: VILIUS DŽIAVEČKA

SÕDUR NR 1 (94) 2017

AJATEENIJAD KEERUTASID LEEDUS

NATO RAUDMÕÕKA

VÄLJAÕPE

 Füüsilisele kurnatusele vaatamata püsis ajateenija motivatsioon kõrgel.

Tänavuse nooremallohvitseri kursuse läbinud ajateenijad said ainulaadse kogemuse mullu Leedus, kui osalesid NATO õppusel Raudmõõk. Kuidas õnnestus õppus eestlaste vaatepunktist, kirjeldasid ajakirjale Sõdur 2. jalaväebrigaadi staabiülem kolonelleitnant Jaanus Ainsalu ja Kuperjanovi pataljoni nooremallohvitseride kursuse ülemaks olnud kapten Lauri Teppo.

K

ÕPPUSEL JUHTUB

Arvestades, milliseid võimete piire kompavaid katsumusi Eesti allohvitserikandidaatide kompanii liikmed oma võidutahtelise kapteni järel käies läbi tegid, võib arvata, et nende endi praegu erinevates väeosades juhitavad jaod ja relvameeskonnad ei saa leppida vähemaga. Kapten Teppo sõnul juhtub suurel õppusel palju asju. Vastane ründab selja tagant, vastane ründab tiivalt. Õhuoht on reaalne, sest pidevalt ripuvad pea kohal UAV-d (mehitamata õhusõidukid – toim) ja kopterid.

Nii nende õhusõidukite kui ka vastase soomusmasinatel paiknevate infrapunaseadmete ning soojuskaamerate tuvastamisvõime on niivõrd hämmastav, et näiteks tankitõrjemeeskonna peitmine sobivale positsioonile maastikul on tõsine katsumus. Lisaks veel paljud näilised pisiasjad: näiteks igapäevased logistilised probleemid, olgu

Raudmõõk (Iron Sword) NATO koostööõppus, mille eesmärk oli harjutada pataljonide lahingugruppe läbi viima ründe- ja kaitseoperatsioone konventsionaalse sõja keskkonnas.

17. novembrist 4. detsembrini 2016 Leedus Rukla ja Pabrade polügoonil.

Osalesid ligi 4000 sõjaväelast 11 riigist: Leedu, Läti, Eesti, Poola, Rumeenia, Sloveenia, Ühendkuningriik, Ameerika Ühendriigid, Saksamaa, Luksemburg ja Kanada.

Eestist osales ligi 240 ajateenijat.

Allikas: 2. jalaväebrigaad

Ning loomulikult kergejalaväe lemmik – kaevumine. Et Pabrade ala on üleni polügoon, tähendas see Eesti kompanii jaoks piltlikult seda, et igal pool, kus peatuti, läks labidas kohe maasse. Kapten Teppo sõnul ongi kodus väljaõpet tehes suur puudus, et selline elementaarne drill jääb sõduritel sageli kas looduskaitselistel või tsiviil-militaarse koostöö kaalutlustel vaid teoreetiliseks. Leedus aga suutis Eesti kompanii väljaõppeülesande kohaselt kaitselahinguks valmistudes ja Leedu raskepioneeridest kopajuhtidega ühist keelt leides vähem kui ööpäevaga täielikult kaevuda. Leedulased tegid mullamahukad tööd ja eestlased andsid lõppviimistluse.

SÕDUR PEAB OMA SABAKONDIGA TUNDA SAAMA, MIDA TÄHENDAB, KUI MITUKÜMMEND TONNI TIGEDAT TERAST ROOMIKUTE LÕGINAL AINA TULEB JA TULEB SU POOLE NING SA PEAD SELLEGA MIDAGI ETTE VÕTMA. akude laadimisel või moona täiendamisel, on sootuks teised, kui ühe-kahe päeva pikkustel õppustel kodukasarmute läheduses iial esile tulevad.

Kapten Teppo tunnistas, et noorema mehena pani ta ka ise rohkem rõhku action’ile. Kuid nüüd ei väsi ta rõhutamast, et just lahinguruumis seitse käiku ette mõtlevatest nutikatest, otsustusvõimelistest ja hästi kokkuharjutanud logistikutest, pioneeridest ja teistest tagalaspetsialistidest – üksuse tasemelt NATO koostöö tasemeni välja – sõltub tänapäeva lahinguväljal vägagi palju.

Loodetavasti nägid seda rahvusvahelisel õppusel ka NAK-i noored võitlejad.

Õppuse staabis Eesti kontingenti esindanud 2. jalaväebrigaadi staabiülema kolonelleitnant Jaanus Ainsalu sõnul oli tema jaoks üks selle õppuse kõrghetki siis, kui Leedu kõrgemad sõjaväelased käisid tehtud tööd imetlemas ning uurisid, kuidas oleme Eestis suutnud Ukraina kogemused nii kiiresti väljaõppesse juurutada. Nemad Leedus alles mõtlevad sellele.

Kapten Teppo sõnul tuligi Leedus selgelt välja, et Eesti kaitseväes ollakse jao ja rühma tasemel harjunud arvestama, et me oleme enamasti kergejalavägi ja meil ei ole lootust ennast soomuse taha peita. Küll aga tuleb meil

SÕDUR NR 1 (94) 2017

õik sai alguse sellest, et kaitseväe peastaabist tunti huvi, kas Kuperjanovi pataljon on valmis 2016. aasta lõpus minema Leetu NATO koostööõppusele Scoutspataljoni kompanii asemel. Kuperjanovi pataljoni eelmine ülem kolonelleitnant Hando Tõevere arutas asja 2. jalaväebrigaadi staabiga ning kui Kuperjanovi pataljoni nooremallohvitseride kursuse (NAK) ülem kapten Lauri Teppo sai õppuse põhiplaneerimiskonverentsil kinnituse, et kõiki nooremallohvitseride väljaõpetamiseks kavandatud harjutusi saab õppusel Raudmõõk läbi viia, oli asi otsustatud.

Eesti kompaniid juhtinud kapten Lauri Teppo sõnul suhtub ta NAK-i saatmisele sellise mastaabiga õppusele pigem pooldavalt. Meie allohvitserideks, spetsialistideks ning autojuhtideks valitud ajateenijad olid selle õppuse ajaks oma 11-kuulisest teenistusest läbinud viis kuud ning valdasid kõiki peamisi oskusi, mida eeldatakse, et nad ajateenistuses omandavad.

Ajateenijatest homsed seersandid on üldjuhul pakatamas soovist oma äsjaomandatud sõdimisoskusi adrenaliinirohkes tegevuses rakendada. Nad olid küll alguses veidi aeglasemad, sest neil polnud mitme harjutuse sooritamiseks profisõdurite vilumust, kuid neil oli kõik seniõpitu hästi meeles ning nad omandasid uusi oskusi lennult.

Välismaal veedetud ligi kolm nädalat ei tähendanud, et nooremallohvitseride kursuse väljaõppesse oleks suurem vahe sisse tulnud. Õppuse ajal olid meie üksuste juures hindajaiks ning vahekohtunikeks meie NAK-i instruktorid, kes andsid iga soorituse järgselt kohe tagasisidet ning ühiselt arutati läbi, kas ja mis viltu läks. Kokkuvõttes said tänavuse NAK-i läbinud nooremallohvitserid ainulaadse kogemuse lahingu tajumiseks rühma ja kompanii taktikalises tegevuses.

47

48

VÄLJAÕPE

 Eesti ajateenijad said kohati hakkama sama hästi kui elukutselised.

kindlasti võidelda nii vastase tankide kui ka lahingumasinatega ning selleks tuleb tankitõrjerelvadele võimalused luua ning tankimiinid ja raskekuulipildujad on igal hetkel olulised. Nii on enesele varje loomine meile loomulikum ning maskeerimine paremini selge kui näiteks viimase aja välismissioonidel enamasti kergerelvastust kasutava vastase poolt n-ö ärahellitatud NATO liitlastele.

Sellisel suurel õppusel soomusmasinate vastu tegutsedes said tuleva-

di väljaõppeinstruktorid kõige rohkem puudust. Sõdur peab oma sabakondiga tunda saama, mida tähendab, kui mitukümmend tonni tigedat terast roomikute lõginal aina tuleb ja tuleb su poole ning sa pead sellega midagi ette võtma.

ÖÖD ON SIIN MUSTAD

Seda elementaarset tõde ei peakski siinkohal meelde tuletama, kui kaitsevägi poleks praegu hädas just selle loodusstiihiaga toimetulemises. Meie sõdurid peavad saama edukalt pime-

MEHED OLID KÜLMUNUD, VÄSINUD JA MÄRJAD, KUID NENDE MOTIVATSIOON OLI LÕPUNI SAMA KÕRGE KUI NENDE KAPTENIL. SÕDUR NR 1 (94) 2017

sed jao- ja relvaülemad oma silmaga näha, millisest maastikust ja kui kiiresti soomuk läbi tuleb ning mida tuleks välja mõelda, et nendega hakkama saada. Just sellise roomiksoomukite ja tankide vastase tegevuse harjutamise võimalusest tunnevad 2. jalaväebrigaa-

duses tegutsemiseks senisest rohkem praktilist õpet. Leedus tuli selgelt välja, et meil ei osata kasutada öövaatlusseadmeid ega varjata ennast nende kasutajate eest, sest neid lihtsalt pole meie väljaõppes veel piisavalt kasutusel, et neid kasutama õppida. 2. jala-

väebrigaadi väljaõppealal Nursipalus saab kohalike elanike hingerahu huvides näiteks aprillikuus, kui väljaõppel ajateenijatega rühmatasemel tegutsemise juurde jõutakse, väliharjutuste tegemiseks lubatud kellaaeg läbi enam-vähem pimeduse saabudes. Seega õppisid nutikad allohvitserid Leedus jooksult ning on nüüd kogemuse võrra rikkamad.

Kolonelleitnant Ainsalu sõnul on linnalahingute harjutusala, mille leedulased on Pabrades välja ehitanud, muljetavaldav. See on sisuliselt korralik alevik – majade, kirikute, koolide, staadionide ja isegi maa-aluse tunneliga. Seal on nii avatud kui ka kinnist maastikku. Seal saab tegutseda nii jala kui ka soomukitega ja, nagu öeldud, nii päeval kui ka ööl. Sellise õppuse eelised nooremallohvitseride kursuse seisukohast olidki väljaõppetingimused ja pidev logistiline tugi, mida kodus on sageli raske, kui mitte võimatu luua.

Kolonelleitnant Ainsalule avaldas veel muljet, et Pabrade polügoon võimaldab korraldada taktikalist

VÄLJAÕPE

lise õppuse jaoks vajalikku ingliskeelse sidepidamise kogemust ning sidepidamisvahendite ühildamise taaka kanda sideallohvitserid. Ning loomulikult olid tänavuse ajateenistuse autojuhid Leedus lausa või sees, sest nad said sõita palju. Päeval ja öösel, tuledega ja tuledeta, mudas ja poris. Kokkuvõttes said meie tänavused lahingutoetuserialade võitlejad Leedus väga kõva kooli, on kapten Teppo hinnang.

SÜDANTSOOJENDAVAD HETKED

Kolonelleitnant Ainsalu sõnul oli NAK-i saatmine sellele õppusele igati õigustatud. Nooremallohvitseride õpitahe oli suur ja motivatsioon kõrge. Üks episood, kus tulevased juhid näitasid oma kapteni jälgedes käies tõelist sisu, oli sisseimbumisoperatsioon koos jõe ületamisega. Pärast kuue-seitsme tunni pikkust liikumist täisvarustust ja lisalaskemoona kandes kinnisel, talvisel, soisel, öisel maastikul suutsid nad joonelt rünnakule asuda ning harjutus lõppes lõunaks. Mehed olid külmunud, väsinud ja märjad, kuid nende motivatsioon oli lõpuni sama kõrge kui nende kaptenil.

kuid ühisel arvamusel, et tänavused nooremallohvitserid on saanud parima võimaliku väljaõppe. Ja kui järgmistel aastatelgi sellise rahvusvahelise õppuse aeg meie nooremallohvitseride kursuse teatud ettevalmistuse tasemele jõudmisega sobitub, tuleks NAK-il igal juhul osaleda. Olulised plussid, lisaks saadavale rahvusvahelise koostöökogemusele, on sellise õppuse tegevuse intensiivsus ning ettevalmistatud tingimused, mis võimaldavad teatud oskusi kiiremini omandada kui kodus.

Oluline on anda ka tulevastele allüksuse- ja relvameeskondade juhtidele võimalus tunnetada suurt lahingupilti kompanii ja pataljoni taktikalise tegevuse mastaabis.

Kapten Teppo sõnul näitas Leedus kogetu, et meil on vaja väga suur kodutöö ära teha pimedal ajal tegutsema õppimiseks. Meie kergejalavägi peab saama piisavalt enesekindlaks, et ka puuduliku nähtavuse korral öösel rakendada mõjusat agressiivsust. Selleks tuleb väljaõppe käigus leida aeg, koht ning ressursid, et viia läbi öist laskmist, harjutada eri suurusega üksuste öiseid rünnakuid, drillida üksuste kohtumist ja väljavahetamist nii, et üksteist maha

EESTI KOMPANII AJATEENISTUSLIK TAUST JA ASJAOLU, ET NAD SAAVAD SAMA HÄSTI HAKKAMA KUI KUTSELISED SÕDURID, LEIDIS ERALDI ÄRAMÄRKIMIST. Samuti tundis kolonelleitnant Ainsalu tõelist heameelt, kui sai Läti õppusekontingendi esindajale kinnitada, et „ei, meie jaoülemad ei ole kutselised, nad on samuti ajateenijatest nooremallohvitserikandidaadid nagu kõik kompanii võitlejad, ning nad roteeruvad harjutuste kaupa oma juhiametis“.

Eesti kompanii ajateenistuslik taust ja asjaolu, et nad saavad sama hästi hakkama kui kutselised sõdurid, leidis eraldi äramärkimist ka VIP-päeval, mil Eesti kontingendi vastu tundis elavat huvi Leedu president Dalia Grybauskaitė. Leedu on vabatahtliku ajateenistuse taastamise teel ning nende endi ajateenijad tegutsesid õppusel peamiselt rühmasuuruste üksustena, korraldades teedel varitsusi ja etendades rahutuid tsiviilelanikke, kelle ohjamisega tuli õppusel olevatel üksustel tegelda. Õppust Raudmõõk kokku võttes on hinnangute andjad küll vaoshoitud,

ei notitaks, õppida öist liikumist kolonnis lahingutuledega ja ilma. NAK-i jooksul on allohvitseridel vaja kogeda, kuidas korraldada erinevaid toetavaid tegevusi ööpimeduse katte all. Samuti on vaja veelgi suuremat rõhku panna öise linnalahingu oskuste õppimisele näiteks siinsamas Nursipalus.

Teiseks tuleb meil kasutada ära meie raskerelvastustega liitlaste võimalusi ning õpetada meie sõdureid võitlema erineval maastikul soomukite ja tankidega, kusjuures tehes seda vastase moodsates lendavates ja roomavates sõjamasinates kasutatavate kõikjalenägevate sensorsüsteemide pilgu all.

Kui täitub ka kapten Teppo soov ning meie sõdurid saavad endale moodsamad, kergemad ja stabiilsemad käsitulirelvad, ei saa miski takistada meie ajateenistusel põhinevat reservarmeed koos liitlastega vastu seismast igale ründajale.

SÕDUR NR 1 (94) 2017

manöövrit, kus üks kompanii on kaitses ja kaks ründavad ning samal ajal tulistavad PzH 2000-ed (Panzerhaubitze 2000) üle harjutajate peade, et täita omi tuleülesandeid. Kusjuures osa neist tulelöökidest arvutasid välja meie ajateenijatest tulejuhid, kes olid väljaõppe eesmärgil Saksa suurtükiväelaste juures. Tulejuhid said kasutada uusimaid laserkaugusmõõtjaid ning teha oma arvutused ja tellida raadio teel tuld. Saksa tulejuhtimiskeskuses kontrolliti arvutused üle ning mürsud läksid teele. Erinevatel põhjustel, nagu näiteks sakslaste piirangud öise tule juhtimisel, said oma tulelöögi lõpuni juhitud vaid neli üheteistkümnest tulejuhist. Kuid kõik said kogu protseduuri läbi teha ning näha, et meil õpetatav tulekäsk ongi NATO tulekäsk ning toimib rahvusvaheliselt.

Rahvusvahelise koostöö kogemusi said õppusel lisaks Saksa suurtükiväelaste juurde lähetatud tulejuhtidele ka läviallohvitserid, kes olid Poola soomusjalaväelaste ja Leedu pioneeride juures. Samuti said tõelise rahvusvahe-

49

STATISTIKA

50

EESTI KAITSEKS VALMIS Priit Kasemets

Kui suur on reservväelaste ja kaitseliitlaste valmidus vajadusel oma riiki kaitsta ning kui meelsasti osaletakse erinevatel õppustel?

2016. aasta keerulises julgeolekupoliitilises olukorras tekib küsimus, milline on reservväelaste ja kaitseliitlaste tahe kodumaal võimalikke ohte tõrjuda.

Artikkel teeb kokkuvõtte 2016. aasta reservväelaste arvamusküsitlusest.

MULJED JA ARVAMUSED ÕPPUSEST KEVADTORM

SÕDUR NR 1 (94) 2017

Suhtumine õppekogunemisel osalemisse oli valdavalt positiivne: hea meelega tuli õppekogunemisele 43% küsitletutest, valmisolekust oma kodanikukohust täita 37%. Võimalusel oleks jätnud tulemata 11%, 7% jättis küsimusele vastamata ning 2% tuli õppekogunemisele täiesti vastumeelselt. Samas tuleks nende tulemuste interpreteerimisel arvestada seda, et vastused väljendavad vaid õppustel osalenute suhtumist – need reservväelased, kellele õppekogunemistel osalemine oli täiesti vastumeelne, ei tarvitsenudki sinna saabuda.

Tugevama motivatsiooniga on kaitseliitlased, kellest tuli õppustele hea meelega 53%. Kaitseväe üksustesse kuulunud vastajatest tuli õppekogunemisele hea meelega 37%. Viimasel kolmel aastal pole kaitseväelaste suhtumises olulisi muutusi toimunud, kuid võrreldes varasema ajaga (2011-2012) on positiivne suhtumine õppekogunemisel osalemise suhtes kasvanud. Varasemate aastatega võrdlemiseks jätame kõrvale kategooria „vastamata“ (mis on eri aastatel erineva osakaaluga) ning võrdleme vaid sisulisi hinnanguid (vt joonis 1). Õppuste üldisele korraldusele annab väga hea hinnangu 16 protsenti ning pigem heaks hindab selle 67 protsenti küsitlusele vastanutest. Õppuse üksikutest aspektidest hinnati kõige positiivsemalt oma üksuse ühtekuuluvustunnet, õppuste emotsionaalset õhustikku ning korraldajate suhtumist, teadmisi ja oskusi. Kõiki neid aspekte hindab väga heaks või pigem heaks 90 protsenti ja rohkem küsitlusele vastanutest. Kõige madalamalt hinnati toitlustamist ning õppustel viibitud aja eest makstud toetusi. Kui eelmisel aastal

Tulin hea meelega

Olin valmis kohust täitma

Võimalusel oleks tulemata jätnud

Tulin täiesti vastumeelselt

0

20

2016

60

1

20

32 32

3 12

48

42 30

2

19 37

31

21

100 12

44 49

2013

80 40

34

2014

2011

40

46

2015

2012

MAJOR

30

1

5 8

Joonis 1. Suhtumine õppekogunemisel osalemisse, sisuliste hinnangute ajaline võrdlus 2011–2016 (%, n= kõik vastajad).

sai õppuse Siil puhul palju kriitikat saabumise ja varustuse väljajagamise korraldus, siis sel korral pälvis õppuse see komponent taas ülekaalukalt positiivseid hinnanguid. Kuna rahalise hüvitise märgatavat kasvu ilmselt loota ei tasu, siis võibki õppustega rahulolu võtmeteguriteks pidada saabumise, varustuse jagamise ja toitlustamise head korraldust (vt joonis 2).

Vabas vormis lisatud kommentaarides kritiseeriti õppuste korralduse juures liiga vähest tegevust/liigset ootamist, väheseks jäänud uneaega, info halba liikumist, toitlustamist ning varustuse seisukorda. Umbes kuuendik lahtistest vastustest sisaldasid õppuste osas kiitvaid hinnanguid.

Neil vastajail, kes on ajateenistuse läbinud Eesti kaitseväes, paluti hinnata, kuidas on Eesti kaitsevägi muutunud võrreldes ajaga, mil vastaja ise oli ajateenistuses. Kõigist küsitletutest leidis 76%, et kaitseväes on toimunud areng paremuse poole, sealjuures 29% arvab, et on toimunud suur arenguhüpe. Muutusi ei näe 11% küsitletutest ning kahe protsendi arvates on asjad muutunud isegi halvemaks. Hinnangud kaitseväes toimunud muutustele on üldjuhul

seda positiivsemad, mida rohkem aega on möödunud ajateenistuse läbimisest.

Kuna sel korral oli küsitletute seas keskmisest enam neid, kelle ajateenistusest on möödunud rohkem aastaid, selgitab see ka oluliselt paranenud hinnanguid kaitseväe arengule. Võrdluses varasematel aastatel saadud tulemustega on jäetud kõrvale ilma kindla seisukohata vastajad (vt joonis 3).

INFORMATSIOON SEOSES ÕPPEKOGUNEMISEGA

Õppekogunemisi puudutavat infot, sh seda, mis puudutab kohustusi ja õigusi reservväelasena, peab 47% küsitletutest täiesti arusaadavaks, 42% üldiselt arusaadavaks, kuigi kohati segaseks, ning 8% segaseks. Võrreldes eelmiste küsitluskordadega on hinnangud info arusaadavusele paranenud. Rääkides info piisavusest, peab 44% õppekogunemisi puudutava info hulka täiesti piisavaks, 43% tunnistab, et infot oleks võinud rohkem olla ning 12% leiab, et infot oli liiga vähe.

Nii reservväelased kui ka kaitseliitlased nimetavad õppekogunemise kohta info saamisel kõige olulisema kanalina kõige sagedamini õppekogunemise

STATISTIKA

Kaitseväelased 0

20

40

Kaitseliitlased 60

80

100

Minu üksuse ühtekuuluvustunne

92 94

Korraldajate suhtumine õppustel osalejatesse

94 90

Korraldajate teadmiste ja oskuste tase

87

Minu üksuse sõjalised oskused ja koostöövõimelisus

93

91 95

Õppekogunemise emotsionaalne õhustik

80

Eesti kaitseväe varustus

89

84 83

Õppuste üldine korraldus 63

72

Saabumine ja varustuse väljavõtmine Õppustel viibitud aja eest makstud toetused

%

88 85

Toitlustamine

78

93

32 34

Joonis 2. Rahulolu õppekogunemise eri aspektidega, kaitseväelaste ning kaitseliitlaste võrdlus (hinnangu väga hea või pigem hea andnud vastajate %).

kutset, mille paigutab kolme olulisema hulka 66 protsenti küsitlusele vastanutest. Kaitseliitlaste jaoks on infoallikana olulisel kohal ka Kaitseliit (kolme olulisema infoallika seas mainis seda 73%). Olulisuselt järgmiste infoallikatena nimetatakse sõpru-tuttavaid ja eelmist õppekogunemist, kaitseväelaste poolt ka kaitseväe veebilehte ja ajateenistusest saadud infot. Kui küsida, milliste infoallikate vahendusel tulevikus reservõppekogunemiste kohta teavet eelistataks saada, nimetati samuti kõige sagedamini õppekogunemise kutset (67%), millele järgnesid järgu võrra väiksema sagedusega otsepostitus (39%), kaitsevaldkonna kodulehed (30%) ja sotsiaalmeedia (24%).

Enne õppekogunemist oleks õppusel osalenute hinnangul vaja rohkem infot anda eelkõige õppuste sisu, kaasavõetava riietuse/varustuse, kaitseväe antava varustuse ning saabumise/transpordi kohta. Infovajadus on keskmisest suurem esmakordselt õppekogunemisel osalenud vastajate seas. Küllap seetõttu ongi tänavuses küsitluses infovajaduse näitajad mullusest tagasihoidlikumad,

51

kuna võrreldes eelmise aasta õppusega Siili oli esmakordselt õppustel viibijate osakaal küsitletute hulgas oluliselt väiksem (vt joonis 4).

SUHTUMINE RIIGIKAITSET PUUDUTAVATESSE KÜSIMUSTESSE

Küsitluses esitati ka mitu üldist küsimust Eesti riigikaitse olukorra kohta, mida küsitakse ka perioodilises avaliku arvamuse monitooringus „Avalik arvamus ja riigikaitse1“.

Peamiste ohtudena rahule ja julgeolekule maailmas nähakse endiselt Venemaa tegevust oma mõjuvõimu taastamiseks (kindlasti peab seda üheks peamiseks ohuks 58% küsitletutest, aasta tagasi 61%), kuid olulisuselt on sellega pea võrdseks tõusnud Islamiriigi tegevus (47%, aasta tagasi 28%) ning kolmandaks rahvusvaheline terrorism (vastavalt 39% ja 22%). Eelnevast vähemolulisemateks ohtudeks peetakse loodusressursside ammendumist ja ülemaailmse majanduskriisi puhkemist, tuumavõimekuse levikut maailmas ja Hiina majandusliku ja sõjalise võimsuse kasvu.

Turu-uuringute AS-i läbi viidud elanikkonnaküsitlusega kaitseministeeriumi tellitud arvamusküsitluste sarjast „Avalik arvamus ja riigikaitse“ (sihtrühm 15-aastased ning vanemad Eesti elanikud; teostaja: Turu-uuringute AS).

2 Edaspidi nimetatakse kaitseväe üksuste koosseisus õppustel osalenuid aruandes läbivalt kaitseväelasteks või reservväelasteks; Kaitseliidu üksuste koosseisus õppustel osalenuid aga kaitseliitlasteks.

Õppusel Kevadtorm osalemiseks saadeti välja 1097 kutset ning 75,4% (827) reservväelasi ja kaitseliitlasi sai kutse õppekogunemisel osalemiseks reaalselt kätte, registreerides selle. 58,4% (641) kutse saanud reservväelastest ja kaitseliitlastest osales õppusel Kevadtorm reaalselt. Ülejäänud vabastati erinevatel põhjustel või nad ei ilmunud õppekogunemisele. Õppusel Kevadtorm osalenud reservväelastest ja kaitseliitlastest formeeriti 44,8% 2. JvBr, 35,6% TVJ, 5% 1. JvBr, 4,8% ÕV, 4,5% KL ning 5.3% muude üksuste koosseisu. Õppusel Läänetorm osalemiseks saadeti välja 1198 kutset ning 77% (925) kaitseliitlasi sai neile saadetud õppuse Läänetorm kutse õppekogunemisel osalemiseks reaalselt kätte. 63% (757) kutse saanud kaitseliitlastest osales õppusel Läänetorm reaalselt. Ülejäänud vabastati erinevatel põhjustel või nad ei ilmunud õppekogunemisele. Lisaks osales õppusel Läänetorm veel 404 kaitseliitlast Kaitseliidu kutsetega.

Uuringu sihtrühmaks olid kaitseväe reservõppekogunemisel Kevadtorm osalenud reservväelased ja kaitseliitlased ning Kaitseliidu õppusel Läänetorm osalenud kaitseliitlased. Küsitlusankeeti pakuti täitmiseks õppustel osalenud uuringu sihtrühmale, kokku vastas küsimustikule 883 osalenud reservväelast ja kaitseliitlast. Kaitseväe üksuste koosseisus õppekogunemisel osalenud vastajad moodustavad koguvalimist vähemuse (40,4%), Kaitseliidu üksuste osakaal1 koguvalimis on 59,6%, kusjuures ainuüksi Pärnumaa malev moodustas vastajaist enam kui kolmandiku (35%).

1 2015. aastal küsitleti õppusel Siil 2015 lisaks reservväelastele ka õppusel osalenud kaitseliitlasi, kes moodustasid toona valimist 9%.

Ohtudena Eestile nähti eelkõige organiseeritud küberrünnakut (tõenäoliseks/võimalikuks peab seda 87%, aasta tagasi 79%). Harvemini peeti tõenäoliseks või võimalikuks rahvuslikel või usulistel motiividel toimuvaid kokkupõrkeid elanikkonna rühmade vahel (vastavalt 57% ja 42%), piiratud sõjalist rünnakut mõne strateegilise objekti vastu (53% ja 47%) ning ulatuslikku sõjalist rünnakut mõne välisriigi poolt (52% ja 45%).

SÕDUR NR 1 (94) 2017

1 Mais 2016 korraldatud reservväelaste arvamusküsitlust võrreldakse siin ajaliselt lähima, märtsis 2016

ÕPPUSEL JA ARVAMUSKÜSITLUSES OSALENUTE STATISTIKA

52

STATISTIKA

Joonis 3. Hinnangud kaitseväe muutumisele, sisuliste hinnangute ajaline võrdlus 2014–2016 (%, n = vastajad, kes läbisid ajateenistuse Eesti kaitseväes).

on teinud suure arenguhüppe

on pisut edasi arenenud

midagi pole muutunud

on arengus tagasi läinud

ARVAMUSKÜSITLUSES OSALENUTE DEMOGRAAFILINE PROFIIL

KÕIK VASTAJAD 2016 - KÕIK

33

2015 - KÕIK

53

10

2014 -KÕIK

12 2

51

35

29

46

5 18

7

KAITSEVÄE ÜKSUSED

2016 - KV

30

2015 - KV

9

2014 - KV

11

2013 - KV

10

2012 - KV

6

2011 - KV

8

56

13 1

50

36 56

22

45

5 11

35

36

8

45 46

13 35

11

KAITSELIIDU ÜKSUSED 2016 - KL

36

49

2015 - KL

35

51

2014 -KL 20

SÕDUR NR 1 (94) 2017

Küsitletutest 78% leiab, et Eestit oleks võimalik võõrriigi relvastatud kallaletungi korral kaitsta, sealjuures 32% peab seda kindlasti võimalikuks.

Kaitseliitlaste usk Eesti kaitstavusse on suurem kui kaitseväelastel – kindlasti peab võimalikuks Eestit kaitsta 38% Kaitseliidu ja 24% kaitseväe üksustes õppekogunemisel osalenutest2.

Eesti riigi esmast kaitsevõimet seostati kõige sagedamini üldrahvaliku vastupanuga, milles osaleb iga kodanik (40%). Ligikaudu võrdsel määral mõistetakse esmase kaitsevõime all kaitseväe ja Kaitseliidu poolset sõjalist vastutegevust (34%) ja vastupanu kuni liitlaste saabumiseni (32%).

Kõige vähem leiab toetust seisukoht, et esmane kaitsevõime on Eesti võime end üksi kaitsta, lootmata liitlaste abile (14%).

Nii nagu ka varasematel aastatel, peetakse ka tänavu kõige olulisemaks julgeolekugarantiiks NATO kollektiivkaitset, mille paigutab kolme olulisema hulka 75% küsitletutest. Olulisuselt järgneb Eesti iseseisva kaitsevõime arendamine 66 ja Eesti inimeste kõrge kaitsetahe 49 protsendiga (vt joonis 5).

Ehkki NATO kollektiivkaitset peetakse peamiseks julgeolekutagati-

40

60

4

11 2

35

50 0

11 13 80

2 100

seks, ei ole arvamused selle kohta, kas NATO osutaks Eestile sõjalise ohu korral otsest sõjalist abi, sugugi ühesed. Küsitletutest 8% arvab, et NATO hoiaks sõja üldse ära; pooled on kindlad, et sõjaohu korral tuleb NATO Eestile appi ning veidi vähem kui neljandik arvab, et NATO osutaks vaid poliitilist ja diplomaatilist abi. Vaid 3% vastanutest arvab, et Eestil pole NATO-lt reaalset tuge loota. Võrreldes kolme varasema küsitlusega pole seisukohad NATO abi suhtes oluliselt muutunud, kuid kuni 2013. aastani oli usk NATO sõjalisse abisse kaitseväelaste seas ca 10 protsendi võrra madam kui praegu. Võrrelduna kogu elanikkonna küsitluse tulemustega on õppekogunemisel osalenud vastajate seisukohad NATO-poolse sõjalise sekkumise osas väga sarnased eestikeelsete vastajate arusaamadega – 53% eestlastest (42% 3 Mais 2016 korraldatud reservväelaste arvamusküsitlust võrreldakse siin ajaliselt lähima, märtsis 2016 Turu-uuringute AS-i läbi viidud elanikkonnaküsitlusega Kaitseministeeriumi tellitud arvamusküsitluste sarjast „Avalik arvamus ja riigikaitse“ (sihtrühm 15-aastased ning vanemad Eesti elanikud; teostaja: Turu-uuringute AS).

Asjaolust, et küsitletutest suurema osa moodustasid Kaitseliidu üksuste koosseisus õppusel osalenud vastajad, muudab küsitletute tausta varasematest selletaolistest küsitlustest erinevaks. Küsimustikule vastajad on keskmisest vanemad (60 protsenti vanemad kui 30 aastat, sh 20% vanuses 40 ja rohkem aastat).

Enamik vastanutest on eestlased (93 protsenti) ning elavad kas väikelinnades (14%), alevikes (8%) või külades (25%).

Tulenevalt Kaitseliidu Pärnumaa maleva suurest osakaalust vastanute seas on kõige rohkem küsitletuist pärit Pärnumaalt (35%). Küsitlusvalimis on väga suur abielus või kooselus olevate ning alla 18-aastasi lapsi kasvatavate õppustel osalejate osakaal (vastavalt 63% ja 49%).

Esmakordselt reservõppekogunemisel osalenuid on vaid kolmandik vastanuist, sama suur on teistkordselt õppusel osalenute osakaal. 29% küsitlusele vastanute jaoks on tegu juba kolmanda või enama õppusega. Eesti kaitseväes on ajateenistuse läbinud 71% küsitletutest, 9% on käinud aega teenimas Nõukogude armees ning 13% kõigist vastajatest pole ajateenistust üldse läbinud. Vaid viiendik küsitletuist on reservi arvatud 2012. aastal või pärast seda, 37% perioodil 2004– 2011, 20% enne aastatel 2000-2003 ning 18% eelmisel sajandi 90-ndatel aastatel.

Mõistagi erineb oluliselt õppustel osalenud kaitseväe üksuste vastajate ja Kaitseliidu üksuste vastajate kaitseväeline profiil. Kaitseväe üksuste vastajad on keskmisest nooremad, 43% neist viibisid õppusel esimest ning 37% teist korda. Kaitseliidu liikmetest oli õppus esmakordne vaid neljandiku jaoks, 31% viibis õppusel teist korda ning 38% on käinud õppustel kolm ja enam korda.

Kaitseliidu koosseisus õppustel osalenutest on 12 protsenti läbinud ajateenistuse Nõukogude armees ja 20% ei ole üldse ajateenistust läbinud. Neil kaitseliitlastel, kes on käinud ajateenistuses Eesti kaitseväes, jääb 25 protsendil ajateenistusest reservi arvamine eelmisesse sajandisse, enam kui pooled on reservi arvatud aastatel 2000–2011. Ka kaitseväe üksustes on sel korral keskmisest suurem nende osakaal, kelle ajateenistus jääb aastate taha: 2012 ja hiljem on reservi arvatud vaid viiendik õppustel osalenutest, 26 protsenti on reservi arvatud aastatel 2008–2011 ning ülejäänud veelgi varem.

STATISTIKA

ÜLDINE TAUST Reservväelaste õppekogunemistel on küsitlusi läbi viidud juba alates 2011. aastast. Ehkki küsimustik on olnud läbi aastate suuresti sama, tuleb erinevate aastate tulemusi võrreldes silmas pidada, et küsitlusvalimid on olnud eri aastatel erineva suurusega ja ka erinevatel põhimõtetel moodustatud.

Nii oli 2011. aastal vastajate seas vaid 138 reservõppekogunemistel osalenut, lisaks sellele üritati küsitleda ka õppustele mitte-ilmunuid, kellelt õnnestus vastused saada vaid 29 isikult. 2012. aastal vastas küsimustikule 546 reservväelast ja 2013. aastal 610 reservväelast, kes osalesid aasta jooksul erinevatel õppekogunemistel. 2014. aastal toimus kogu küsitlus pärast õppust Kevadtorm ning lisaks reservväelastele küsitleti ka õppusel osalenud kaitseliitlasi, kes moodustasid toona valimist 60%. 2015. aastal viidi küsitlus läbi pärast õppust Siil, ning sarnaselt 2014. aastaga koguti arvamusi nii reservväelastelt kui ka kaitseliitlastelt.

Seekord oli tegu kahe eraldi õppusega: Kevadtorm ja Läänetorm, milles esimene oli tavapärane iga-aastane kaitseväe reservõppekogunemine, teine aga Kaitseliidu õppus. Kaitseväe üksuste koosseisus reservväelaste õppekogunemisel (RÕKil) osalenud moodustasid tänavu koguvalimist 40%, Kaitseliidu üksuste koosseisus osalenud 60%.

Kuna valimite struktuur on erinevatel aastatel olnud erinev, ning kaitseliitlaste hoiakud ja ka nende eelnev kaitseväeline kogemus on pisut erinev kui pärast ajateenistust reservi arvatutel, on ajaliste võrdluste tegemisel kõige sisukam vaadelda kaitseväe ning Kaitseliidu üksuste vastajate hinnanguid eraldivõetuna. Selles aruandes vaatleme siiski üldandmeid, viidates samas olulisematele erinevustele kaitseväe ja Kaitseliidu üksuste vahel.

2015 0

2014 10

2013

20

30

2012

40

50 49 54 51 54

Õppekogunemiste sisu 37 38

Kaasavõetav riietus ja varustus

KV poolt antav varustus

53

Vaba aeg, suhtlemine koduste ja tööandjaga RÕK-i kestel

61

44

44 38

44

25 30 26 25

17

22 21 21

39 36

18

28

22 22 18

Õppekogunemise tasustamine

Minu õigused töövõtjana

41

26 27

Toitlustamine

62

46

32

Saabumine ja transport

70

49

26

Tööandja kohustused minu suhtes

60

16 19 15 14

35 26

32

44

65

24

Joonis 4. Mille kohta oleks enne õppekogunemist vaja rohkem infot anda, ajaline võrdlus 2012–2016 (%, n = kõik vastajad).

45%. Kindlasti pooldab välisoperatsioonidel osalemist 40% kaitseliitlastest ja 36% kaitseväelastest. Kaitseliitlaste seas pole võrrelduna eelmiste aastatega arvamused välisoperatsioonidel osalemise suhtes oluliselt muutunud, kuid kaitseväelaste puhul on välisoperatsioonidel osalemist toetavate vastajate osatähtsus pidevalt suurenenud.

VALMIDUS RIIGIKAITSES OSALEDA

Küsitletute seas on kaitsetahe väga kõrge – 87% vastajaist on valmis osalema kaitsetegevuses, sealjuures pooled on selleks kindlasti valmis. Kaitseliitlaste kaitsetahe on kaitseväelastega võrreldes märgatavalt kõrgem: kindlasti on valmis kaitsetegevuses osalema 58% kaitseliitlastest ja 36% kaitseväelastest.

Oma teadmisi kohustustest reservväelasena sõjalise konflikti korral peab väga heaks vaid 9% kuid küllaltki heaks ligi kuuskümmend protsenti (59%) küsitletutest. Kui varasemates küsitlustes on oma informeeritust ja teadmisi pidanud paremaks kaitseliitlased, siis seekord on ka kaitseväelaste

hinnangud oma informeeritusele tõusnud kaitseliitlastega võrdsele tasemele.

Võimalike kõhkluste ja probleemidena mobilisatsioonikutse saamisel tõid küsitletud esile eelkõige muret perekonna ja lähedaste edasise käekäigu pärast (56% vastanutest) ning probleeme kogunemiskohta jõudmisega (26%). Kõrvuti sellega omandas üllatavalt suure osakaalu ka tõdemus, et vastaja töötab väljaspool Eestit ning tal võib osutuda raskeks mobilisatsiooni korral Eestisse jõuda – taolisi vastuseid oli tervelt 15%. Sageduselt neljanda asjaoluna (13%) toodi välja muret oma igapäevaelu, eelkõige tööülesannete ümberkorraldamisega seonduva pärast. 9 protsenti väljendas oma skepsist Eesti kaitseväe professionaalsuse ja varustuse ning Eesti kaitsevõime suhtes, 8 protsenti tõi probleemina välja hirmu oma elu ja tervise pärast.

Järgmisel õppekogunemisel on valmis osalema 79% küsitletutest, sealjuures 35% on selleks kindlasti ja 44% tõenäoliselt valmis. Ka tänavu paistsid positiivsema suhtumisega silma kaitseliitlased, kellest on valmis järgmisel

SÕDUR NR 1 (94) 2017

kõigist küsitletutest) usub, et NATO osutaks Eestile sõjalist abi. 22 protsenti avalikust arvamusest on seisukohal, et NATO liikmeks olek aitaks sõjalist konflikti vältida ning 15 protsenti leiab, et NATO piirdub poliitilise ja diplomaatilise toetusega.3 Eesti kaitseväelaste osalemisse välismissioonidel suhtuvad küsitletud ülekaalukalt positiivselt: kindlasti pooldab seda 39% ja pigem pooldab

2016

53

54

STATISTIKA

2011

2012

2013

2014

2015

2016 75 77 75 75

NATO kollektiivkaitse 51 60 53 56

Eesti iseseisva kaitsevõime arendamine

45 51 41 41 49

Eesti inimeste kõrge kaitsetahe

91 88

71 66

66

17 22 20 23 14 12 23 29 16 22 25 18

Osalemine rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel

Head suhted Ameerika Ühendriikidega

Kaitsealane koostöö Soome ja Rootsiga

14 13

Heanaaberlikud suhted Venemaaga

19

17 17 15

11 13 9 11

Kaitsealane koostöö Läti ja Leeduga 0

10

KÜSITLUSE LÄBIVIIMISE TAUST 41

25

30 29

41

19

20

30

40

50

60

70

80

90

100

Joonis 5. Mis tagab Eesti riigile suurima julgeoleku, ajaline võrdlus 2011–2016 (kolm olulisemat, %, n = kõik vastajad).

SÕDUR NR 1 (94) 2017

õppekogunemisel kindlasti osalema 41%; kaitseväelastest vastavalt 27%.

Siiski on ka kaitseväelaste seas suhtumine õppekogunemistel osalemisse viie aasta jooksul muutunud positiivsemaks. Õppekogunemisel osalenud vastajatest 38% peab mõistlikuks kutsuda reservväelasi õppekogunemistele sagedamini kui kord 4 aasta jooksul, 34 protsendi arvates võiks seda teha kord 4 aasta jooksul, 12 protsenti pooldab õppekogunemistel osalemist kord 6 aasta jooksul ning 6% harvemini kui kord 6 aasta jooksul. Vastajate hinnangul motiveeriks neid õppekogunemistel osalema eelkõige kõrgem teenistustasu (oluliseks peab 67% küsitletutest), kuid ka õigeaegne ja põhjalik teavitamine (41%) ning ühiskondlik tunnustus (33%). Kaitseväelaste ja kaitseliitlaste arvamustes sel korral olulisi erinevusi ei esine.

Ettepanekuga asuda teenistusse elukutselise kaitseväelasena oleks 6% küsitletutest kindlasti nõus, 8% tõenäoliselt nõustuks, 44% kaaluks seda ettepanekut sõltuvalt tingimustest.

Kaitseliitlaste huvi elukutselise kaitse-

televisioonis (64%), uudisteportaalidest internetis (42%), kaitsevaldkonna kodulehekülgedelt (40%), sotsiaalmeediast (35%) ning tuttavatelt/sõpradelt/ pereliikmetelt (34%). Eelistatud infokanalid sellekohase teabe saamisel tulevikus annavad sarnase tulemuse seni kasutatud kanalitega: eelistatud kanalina nimetas 54% üleriigilisi ajalehti ning 49% uudistesaateid televisioonis.

Järgnesid kaitsevaldkonna koduleheküljed (38%), sotsiaalmeedia (31%) ja uudisteportaalid internetis (31%).

väelase ameti vastu on suurem kui kaitseväe üksuste koosseisus õppustele kutsutud reservväelastel. Huvi osalemise vastu sõjalisel välisoperatsioonil on seevastu kõrgem: sõjalisel välisoperatsioonil oleks valmis osalema 34% vastajatest, sealjuures 9% on selleks enda hinnangul kindlasti valmis. Kaitseliitlastest on välisoperatsioonidel osalemisest kindlasti/tõenäoliselt huvitatud 40%, kaitseväelastest 26%.

HUVITATUS EESTI RIIGIKAITSEST JA INFOVAJADUS

Huvi riigikaitse teemade vastu on õppekogunemisel osalenud vastajate seas suur: suurt huvi tunneb selle teema vastu 48% ning mõningal määral 43% küsitletutest. Eesti riigikaitse teemast ei huvitu eriti või üldse mitte seitse protsenti vastajaist. Küsitletutest 85% arvab, et Eesti erinevatest infoallikatest on (üldiselt) võimalik saada piisavalt informatsiooni Eesti riigikaitse ja julgeoleku kohta. Sellealast infot on vastajad saanud eelkõige üleriigilistest ajalehtedest (65%) ja uudistesaadetest

Reservväelaste arvamusküsitlusi, mis on piisavalt esindusliku valimiga üldistuste tegemiseks, on korraldatud alates aastast 2011. Möödunudaastane reservväelaste arvamusküsitlus viidi läbi õppuste Kevadtorm 2016 ja Läänetorm 2016 lõpufaasis. Küsitlust korraldas ja koordineeris kaitseväe pea-staap õppuse käsu, õppustel osalenud üksuste ülemate ja teavitusohvitseride ning õppekogunemiste läbiviijate võrgustiku kaudu. Küsitlusankeedid paluti täita õppusel osalenud reservväelastel ja kaitseliitlastel. Täidetud küsitlusankeetide kogumit analüüsis Turu-uuringute AS, kes vastavalt ette antud tellimusele koostas reservväelaste arvamusküsitlusest üldkokkuvõtte ning eraldiseisvad kokkuvõtted kaitseväe ja Kaitseliidu lõikes ning enamiku üksuste ja allüksuste lõikes.

Autor on käesoleva artikli koostamisel võtnud aluseks Turu-uuringute AS-i koostatud aruande 2016. aastal kaitseväe õppuse Kevadtorm ja Kaitseliidu õppuse Läänetorm raames läbi viidud küsitluste kohta. Ajaliste võrdluste tegemisel on kasutatud varasemate aastate õppekogunemistel läbi viidud samalaadsete küsitluste tulemusi.

ARVAMUSKÜSITLUSE EESMÄRK OLI SELGITADA: • • • • • •

Hinnangud õppekogunemise läbiviimisele ja korraldusele.

Hinnangud infoallikatele ja infovajadusele seoses õppekogunemisega.

Hoiakud julgeoleku ning ohtude suhtes nii Eestis kui ka maailmas.

Suhtumine erinevatesse riigikaitsega seonduvatesse küsimustesse.

Valmisolek osaleda vajadusel riigi kaitsmisel.

Vastajate huvi ja infovajadus seoses riigikaitse ja julgeoleku teemadega.

 Venemaa Balti laevastiku suurim alus oli soomuslaev Slava.

AJALUGU

55

TSAARI LIPU ALL: merelahingud Eesti vetes Esimese maailmasõja päevil

Hanno Ojalo FOTOD: ARHIIV

E

SÕJATEGEVUS 1914–1916.

UMBKAITSE

Kuigi Läänemeri oli Atlandi ookeani ja Põhjamerega võrreldes täiesti kõrvaline sõjatanner, kus peeti nn väikesõda, kadus sõjategevuse käigus siiski Läänemere voogudesse sadakond suuremat ja väiksemat sõjalaeva ligi 5000 meremehega. Lisaks uputati poolsada kaubalaeva.

Nii Venemaa kui ka Saksamaa pidasid võitlust Läänemerel üsna passiivselt.

Läänemerest kujunes mõlema osapoole energilise miinide paneku tõttu paksemat sorti miinisupp ja enamik kaotatud sõjalaevu hukkuski meremiinidel. Vaid mõneks suuremaks operatsiooniks tõid sakslased Läänemerele oma põhijõu ehk Avamerelaevastiku (Hochseeflotte) lahingulaevad, millega otsesesse võitlusse astumist Balti laevastik nutikalt vältis.

Vene laevastiku põhibaasideks olid kogu sõja jooksul Tallinn ja Helsingi. Tei-

ne huvitav asjaolu oli see, et sõja algul olid Läänemerel vastamisi kaks sakslast – Saksa laevastikku juhatas keiser Wilhelm II vend grossadmiral prints Heinrich, Vene laevastikku aga meie kandi mees Nikolai von Essen, keda võib pidada sõjaaegsetest laevastikujuhtidest kõige autoriteetsemaks ja võimekamaks. Von Essen suri kahjuks juba 54-aastaselt 1915. aasta kevadel Tallinnas kopsupõletikku.

Balti laevastik oli oma sõjategevuses mitmel moel pärsitud. Esiteks allutati laevastik kohe sõja algul rannikul tegutseva 6. armee juhatusele, olles seega nagu maavägede merepoolne lisand. Teiseks oli ta isoleeritud oma liitlaste sõjalaevastikest. Ja kolmandaks oli Balti laevastik väike ja vananenud laevadega moodustis, mis jäi sakslastele selgelt alla.

1. augustil 1914 oli Balti laevastiku koosseisus lahinguvalmis 4 soomuslaeva, 3 soomus- ja 7 kergeristlejat, 1 uut tüüpi hävitaja, 12 keskmist ja 36 väikest torpeedopaati, 12 vananenud allveelaeva, 6 suurtükipaati, 6 miiniveeskjat ja hulk miinitraalereid ja abilaevu. Sõja jooksul suudeti valmis ehitada neli

SÕDUR NR 1 (94) 2017

simeses maailmasõjas jätkas Balti laevastik Jaapani sõja ebaõnnestumisi, kuid eelmist sõda iseloomustanud suuri lüüasaamisi ei toimunud. Vastavalt kõrgemalt poolt saadud juhistele ei etendanud sõjalaevastik iseseisvat rolli, vaid põhiliselt toetas maavägesid ja tema kõige olulisemaks ülesandeks oli kaitsta mere poolt suurriigi pealinna Peterburi, mis sõja algul nimetati patriootilistel kaalutlustel ümber Petrogradiks. See määras Balti laevastiku passiivse kaitsestrateegia, mida suudeti üldiselt kuni Veebruarirevolutsioonini edukalt ellu viia.

Venelaste õnneks ei olnud ka Saksa sõjalaevastik Läänemerel eriti aktiivne ja Balti laevastik suutis nii ilma suuremate kaotusteta kaitset hoida. Selline kaitsetaktika oli optimaalne ja võimaldas koos lääneliitlastega pidada Nelikliidu, eelkõige Saksamaa vastu kurnamissõda.

Paraku aga mõjus selline sunnitud tege-

vusetus Balti laevastiku isikkoosseisule laostavalt ja muutis revolutsioonisegadustes selle lõpuks võitlusvõimetuks.

56

AJALUGU

moodsat lahingulaeva, mitukümmend hävitajat ja allveelaeva.

1917. aasta alguseks oli Balti laevastik juba tunduvalt tugevam ja kaitsetegevuseks igati võimekas sõjajõud.

Kuid just siis puhkes Venemaal Veebruarirevolutsioon, mis tõi kaasa kogu riigi ja sellega ka sõjaväe ja laevastiku kokkuvarisemise.

Sõja algul asus Balti laevastik kindlustama Petrogradi kaitset. 31. juulil 1914 veesati Naissaare ja Porkkala poolsaare vahele 2124 miinist koosnev tõke, mida augusti algul usinalt täiendati. Balti laevastiku õnneks ei pööranud Saksa merevägi esialgu Läänemerele mingit tähelepanu ja rakendas siin äärmiselt nõrku jõude.

 Tsaari-Venemaa Balti laevastiku alus Hrabrõi pääses uputamisest.

traalida ja teine pool üritas seda kõigest väest takistada.

Kujunes selline tööjaotus: venelased olid edukamad miiniveeskamisel – nad panid miine viis korda sakslastest rohkem. Saksa miinitraalerid aga suutsid kaotustele vaatamata siiski vajaduse korral oma laevastikule läbipääsud rajada.

KIHNU MERELAHING 19. AUGUSTIL 1915

1915. aasta suvel võttis Saksa sõjalaevastik suurte jõududega ette sõjalise operatsiooni Liivi lahes. Operatsiooni eesmärgid olid üsna ebaselged, aga üks neist oli kindlasti Balti laevastiku soomuslaeva Slava hävitamine, mis alates juulikuust tulistas perioodiliselt mere

1917. AASTA ALGUSEKS OLI BALTI LAEVASTIK JUBA TUNDUVALT TUGEVAM JA KAITSETEGEVUSEKS IGATI VÕIMEKAS SÕJAJÕUD.

SÕDUR NR 1 (94) 2017

Tsaari-Venemaa Balti laevastik võitles tugevatel kaitsepositsioonidel püsides üsna passiivselt, kuid edukalt ning tema laeva- ja inimkaotused Läänemerel olid kuni tsaari kukutamiseni 1917. aasta alguses väiksemad kui sakslastel.

Passiivse sõjapidamise kõige olulisemaks tegevuseks kujuneski mõlema sõdiva suurriigi jaoks miinitõkete rajamine, tugevdamine ja taastamine. Üks pool püüdis miiniväljadesse läbipääse

poolt Saksa maavägesid Kuramaal ja osales Riia kaitsel.

Pärast kolm päeva kestnud miinitraalimistöid sisenes 19. augusti hommikul Saksa laevastik läbi Irbe väina Liivi lahte ja Vene laevastiku nõrgad jõud ei suutnud neid takistada.

Kell 9.30 tulistasid Saksa ristlejad Kuressaaret, kus mürsud langesid põhiliselt Roomassaare sadama piirkonda, ja suundusid siis koos peajõududega Suure

väina poole. Venelased valmistusid palavikuliselt kaitseks. Miiniveeskja Amur veeskas kiiruga 150 meremiinist koosneva tõkke väina lõunaossa. Miinitõket ulatus kaitsma Muhu 254 mm rannakaitsesuurtükkide patarei. Peletanud eemale luureretkel olevad Vene hävitajad Noviku ja Donskoi Kazaki, lähenes Saksa laevastik ähvardavalt Suurele väinale. Venelaste suurim sõjalaev soomuslaev Slava koos väiksemate alustega taganes Kuivastu reidilt Kesselaiu taha. See oli Slava jaoks umbsopp, edasi ta oma suure süvise tõttu liikuda ei saanud, sest Muhu väina süvendatud kanal sai valmis alles 1917. Kuid pärast Vene miinitõkke avastamist loobusid sakslased oma plaanist, pöördusid lõunasse ja suundusid Kihnu poole.

Samal ajal tegutsesid Liivi lahe Läti rannikul Daugavgrīva merekindluse lähistel kaks Vene suurtükipaati Korejets ja Sivutš, mis tulistasid Riia rindel võitlevate sakslaste vasakut tiiba. Käsk taganeda kiiresti Suurde väina jõudis nendeni hilinemisega ja see põhjustas 19. augusti õhtul venelastele raskeid kaotusi.

Kell 20.00 avastas Pärnu lahes koos kahe hävitajaga luureretkel olnud ristleja Augsburg piki rannikut põhjakursil liikuvad Vene suurtükipaadid. Võtnud venelased prožektorikiire valgusse, avasid sakslased kolme kilomeetri kauguselt tule. Sivutš vastas kohe ja tabas prožektorit, lisaks said mõned sakslased haavata.

Paraku järgnes ebavõrdne lahing, kus kohale saabunud lahingulaevad Nassau ja Posen, pidades pimedas Sivutšit soo-

AJALUGU

HIIUMAA “Bayern”

AN SP OR

DIL AE VA ST IK

IV.6.

“Moltke”

TR

Tagalahe patarei

Saksa miinitõkked

EESTI

MUHU

Virtsu patarei

Orissaare “Kolberg”, “Straßurg” 17.X.Vm.

“König”, “Kronprinz” 17.X.Vm.

SAAREMAA

SÕRVE

” rinz

np “Kro rg” aßu “Str

“Augsburg”

Saksa laevastik ankrus 16.X-17.X kuni kella 06.00 hommikul

16 “Kö .X. nig” “Ko lbe rg”

17.X. Vm.

KIHNU

evad Lahingula

Zereli patarei

Domesnäs

40’ 50’

23° nitud peagi allveelaevarünnakute ohu ja tihedate miinitõkete tõttu Liivi lahest lahkuma.

OPERATSIOON ALBION 1917

Kõige silmapaistvamaks sündmuseks Läänemerel toimunud meresõjas oli Saksa sõjalaevastiku ja maavägede poolt 1917. aasta sügisel ette võetud dessantoperatsioon Saaremaal ja Hiiumaal,

40’

30’

24° tiku osalusega Läänemerel toimunud dessantoperatsioon.

Venelased alustasid Läänemaa rannikul, Saaremaal ja Hiiumaal kindlustustöid alles 1915. aastal. Loodi Muhu väina kindlustatud positsioon (MVKP, vn k Moonzundskaja Ukrepljonnaja Pozitsija), mis peaks ehk küll kandma nime Lääne-Eesti saarestiku kindlustatud positsioon. See kujutas

VAATAMATA SUURELE JÕUDUDE ÜLEKAALULE EI SUUTNUD SAKSA LAEVASTIK LIIVI LAHES PEALE PÄRNU SADAMA BLOKEERIMISE MIDAGI SILMAPAISTVAT KORDA SAATA. millesse kaasati mõlemalt poolt suured maa- ja mereväe jõud. Sakslaste plaan õnnestus suuresti tänud Balti laevastiku nõrkusele ja pea olematule võitlusvõimele. See oli suurim maaväe ja laevas-

endast rannakaitsesuurtükkide, miiniväljade, maavägede ja sõjalaevade keerukat kooslust. Saartel oli 1917. aasta sügiseks üles seatud 57 rannakaitsesuurtükki (8–305 mm, 5–254 mm,

SÕDUR NR 1 (94) 2017

muslaev Slavaks, avasid ühe kilomeetri kauguselt marutule. Suurekaliibrilistest mürskudest läbistatud ja lõõmav Vene kahuripaat kadus kiiresti meresügavustesse, viies endaga kaasa ligi sada meest, nende hulgas ka laeva komandöri II järgu kapteni Pjotr Tšerkassovi. Sakslased korjasid veest välja ja võtsid sõjavangi 2 ohvitseri ja 48 madrust.

Lahingusegaduses lipsas teine kahuripaat Korejets minema. Paraku hukutas just seesama pimedus, mis ta esialgu põgenema aitas, laeva ikkagi. End Eesti ranniku lähedale hoides sõitis põgenev Korejets Tõstamaa juures karidele. Balti laevastiku juhtkond teatas suurtükipaadi komandörile Fedjajevskile, et mingisugust abi nad laevale osutada ei saa ja mees otsustas oma laeva õhku lasta, et see vaenlase kätte ei satuks. Seda tehtigi 20. augustil.

Vaatamata suurele jõudude ülekaalule ei suutnud Saksa laevastik Liivi lahes peale Pärnu sadama blokeerimise midagi silmapaistvat korda saata ja oli sun-

Tingmärgid Saksa miinitõkked Saksa miinitõkked Vene miinitõkked Vene miinitõkked

Lyserort 22°

58’ 10’

50’ 58’

RUHNU

Lätis

Pärnu

LIIVI LAHT

Irbe väin Vene miinitõkked

30’

10’

Kuressaare

“Friedrichd Gr.”, “KönigAlb” 11.X.

40’

Kassari laht “Emden”

III.6.

50’

Muhu väin

LIIVIMAA

Saksa miinitõkked

57

58

AJALUGU

 Lahinguristleja Moltke suurekaliibrilised laevakahurid tekitasid vaenlastele raskeid kaotusi.  14. oktoobril sai venelaste hävitaja Grom raskelt pihta, läks põlema ja uppus.

32–152 mm, 4–130 mm ja 8–120 mm), lisaks veel 48 õhutõrjekahurit mõõdus 47–77 mm. Lisame siia veel neli 152 mm suurtükki Põõsaspea neemel ja neli 152 mm suurtükki Virtsus. Kokku oli MVKP-l 65 rannakaitse- ja 48 õhutõrjesuurtükki, viimased kaliibriga 47– 77 mm. Rannakaitsekahureid teenindas kokku 1500 mereväelast.

Kokku olid alates sõjategevuse algusest venelased Läänemerre veesanud 38 462 meremiini, seda oli neli korda

ristlejat, 58 hävitajat ja torpeedopaati, 6 allveelaeva.

Seda armaadat saatsid üle 80 miinitraaleri ja ligi sada abilaeva – allveelaevaotsijad, miiniotsijad, miinitõkkemurdjad, võrgupanijad jms).

Suuri transpordilaevu sõdurite veoks oli 19, kandevõime kokku 153 564 tonni. Õhust toetas laevastikku 101 vesilennukit ja 6 tsepeliini.

Sellist sõjalaevastikku, milles kokku üle 300 laeva 25 000 madrusega – ligi

VENE BALTI LAEVASTIKUS OLI 1917. AASTAL KOKKU ÜLE 700 SÕJA- JA ABILAEVA 100 000 MEREVÄELASEGA, LISAKS ALLUS LAEVASTIKULE 70 000 MAAVÄELAST.

SÕDUR NR 1 (94) 2017

rohkem kui sakslastel. Väga tugevad miinitõkked kaitsesid 32 km laiust Irbe väina, kokku oli seal 10 000 miini. Üldiselt olid saarte kindlustused ja kaevikud lõpetamata ja halvas seisukorras. Töid oli tehtud ilma kindla süsteemita ja hooletult.

Saksa sõjalaevastikust toodi Läänemerre operatsiooniks Albion järgmised sõjalaevad: lahinguristleja Moltke (admiral E. Schmidti lipulaev), 10 lahingulaeva (Bayern, König, Grosser Kurfürst, Königin, Kaiserin, Prinzregent Luitpold, König Albert, Kaiser, Friedrich der Grosse, Markgraf), 9

2/3 Saksa avamerelaevastikust, polnud Läänemerel ei enne ega ka pärast 1917. aastat.

Laevadele asus dessantkorpus, mille tuumikuks oli tugevdatud jalaväediviis: kokku 24 600 meest, 40 suurtükki, 220 kuulipildujat ja 80 miinipildujat.

Venemaa suutis saarestikku kaitsta kahe nõrga võitlusvõimega diviisiga, milles kokku 15 000 meest. Hiljem saadeti mandrilt appi veel 6000–7000 meest, sealhulgas ka suurem osa 1. eesti polgust.

Väed olid revolutsiooniliselt laostunud ja lisaks lahingukogemusteta.

MVKP juhtis kontradmiral Švešni-

kov, kelle staap asus Kuressaares. Mere poolt kaitsesid Muhu väina positsiooni Balti laevastiku sõjalaevad: tugev mereväegrupeering, mis kandis nimetust Riia lahe merejõud: 2 vana soomuslaeva Slava ja Tsessarevitš, uue nimega Graždanin, 3 ristlejat (Bajan, Diana, Admiral Makarov), 11 uut Novik-tüüpi hävitajat ja 22 vana väikest torpeedopaati), 3 suurtükipaati, 3 briti allveelaeva (C 26, C 27, C 32), miinitraalerid, miiniveeskjad ja abilaevad, kokku 125 laeva 11 000 madrusega. Võib veel lisada, et enamik olid Vene sõjalaevad sageli lohakalt remonditud ja halvas tehnilises seisukorras, madrused aga nõrga distsipliiniga.

Vene laevastikku juhatas viitseadmiral Mihhail Bahhirev.

Vene laevastiku põhiülesanne oli Irbe väina kaitse ja koostöö maavägedega.

Laevastiku peajõud paiknesid Muhu väinas ja Rohukülas, manööverdamiseks kasutasid suuremad laevad aastatel 19151916 kaheksa meetrini süvendatud 38 kilomeetri pikkust ja 250 meetri laiust Muhust kuni Vormsini ulatuvat nn Kumari kanalit, mis oli rajatud otseühenduseks Soome lahe ja Riia lahe vahel.

Vene Balti laevastikus oli 1917. aastal kokku üle 700 sõja- ja abilaeva 100 000 mereväelasega, lisaks allus laevastikule 70 000 maaväelast, kes olid rannakaitses Eestis ja Soomes. Paraku oli enamik kogu sellest suurest jõust ja eelkõige Balti laevastikust väljaspool Vene valitsuse ja kindralstaabi kontrolli, st sisu-

AJALUGU

hävitaja Gromi meeskond võeti teistele laevadele ja sakslased üritasid põlevat laeva sõjasaagiks haarata, kuid see lõppes Gromi uppumisega.

Otsustav lahing suurte sõjalaevade vahel peeti aga 17. oktoobril Suures väinas. 16. oktoobril olid Saksa eskaadri peajõud läbi Irbe väina Liivi lahte sisenenud ja suundusid Suure väina poole, et Vene soomuslaevadega jõudu proovida. Vaatamata ilmsele allajäämisele nii arvuliselt, suurtükkide arvu kui ka laskekauguse poolest otsustas admiral Bahhirev siiski vastupanu osutada. Ligi poolteist tundi kestnud lahingust võtsid Balti laevastiku laevadest osa soomuslaevad Slava ja Graždanin ning ristleja

Kogu operatsiooniga on seotud hulk müüte ja legende, mis mõeldi välja nõukogude ajal. Need pidid näitama kaotusega lõppenud sündmust kui kangelaslugu ja peaaegu võitu. Arvestades, kui palju oli kaasatud suuri sõjajõude, olid mõlema poole kaotused üsna väikesed, see osutab venelaste nõrgale vastupanule. Esimese maailmasõja viimane suurem sõjaline operatsioon Läänemerel, mis oli ühtlasi ka kõigi aegade suurim üldse, kestis 10 ööpäeva ja lõppes tugeva MVKP vallutamisega. Vene laevastik tõrjuti Soome lahte.

Tühiste kaotustega (Saksa armee kaotas surnutena 54 ja haavatutena 141 meest, Saksa laevastik vastavalt 130 ja 61 meest – kokku 386) vallutasid sakslased soodsa lähtepositsiooni Venemaa pealinna Petrogradi ähvardamiseks, kuid edasist sõjategevust polnud enam vaja. Täielikult oma võimu kaotanud Ajutise Valitsuse kukutasid bolševikud juba kaks nädalat pärast operatsioon Albioni lõppu ja alates 9. detsembrist kehtis Idarindel vaherahu.

Vene maaväest langes operatsiooni käigus 20 130 meest vangi, surnute ja haavatutena kaotati ligikaudu 300–400 meest. Balti laevastiku kaotused olid tagasihoidlikud – 54 surnut ja 27 haavatut.

Sakslased kaotasid otseselt operatsiooni käigus uppunutena 9 väikest laeva: 1 hävitaja, 4 miinitraalerit ja 4 eriti pisikest saatelaeva. Kõik laevad hukkusid miiniplahvatustest. Miinidest said tõsisemalt viga kolm lahingulaeva ja mitu hävitajat. Täiendavalt uppus enne ja pärast operatsiooni oktoobris, novembris ja detsembris demineerimistöödel veel 12 miinitraalerit ja kaatertraalerit. Võimalik, et osa segadusest uppunud laevade andmetes on tingitud sellest, et sakslased

KÕIK VENE LAEVAD SAID TABAMUSI, KÕIGE RASKEMALT SLAVA, MIS VAJUS VEE SISSETUNGI TÕTTU POOLTEIST MEETRIT SÜGAVAMALE. klassifitseerisid osa vanu väikeseid hävitajaid ümber miinitraaleriteks.

Vene laevastik kaotas soomuslaeva Slava, hävitaja Grom, abilaeva Barsuk ja Inglismaa allveelaeva C 32. Lisaks uputati Kumari kanali sulgemiseks neli transpordilaeva, kaks transpordilaeva kaotati taganemisteel. Vigastada said veel mitmed laevad.

Kokku jäid sakslased ilma 24 laevast, venelased 14 ja inglased kahest – seega läks merepõhja 40 alust.

SÕDUR NR 1 (94) 2017

Bajan. Sakslased kasutasid põhiliselt kaht lahingulaeva König ja Kronprinz.

Kõik Vene laevad said tabamusi, kõige raskemalt sai kannatada Slava, mille vöör vajus vee sissetungi tõttu ligi poolteist meetrit sügavamale. Nüüd otsustasid venelased põhja poole taganeda ja kuna Slava ei mahtunud enam läbi Kumari kanali, uputati soomuslaev laevatee lõunapoolse otsa lähistele. Ülejäänud Vene laevastik pääses kaotusteta saarte ja mandri vahelt välja.

SÕDUR NR 1 (94) 2017

liselt mässas ja seda sõja ajal! Operatsiooni Albion toimumisajal valmistusid enamlased ja nende vasakäärmuslastest liitlased juba relvastatud riigipöördeks.

12. oktoobri varahommikul alustasid sakslased Tagalahes vägede maale saatmist. Vene rannakaitsepatareid suruti kiiresti maha, suurtükimehed põgenesid. Saaremaal olevad väeosad osutasid nõrka vastupanu ja taganesid saare idaossa. Veidi kauem osutasid vastupanu Sõrve poolsaarel paiknevad rannapatareid, kelle ülesanne oli takistada Saksa miinitraaleritel läbipääsude rajamist Irbe väina miinitõketesse, kuid ka sealsed suurtükimeeskonnad evakueeriti meritsi 15. oktoobril. 16. oktoobriks oli kogu Saaremaa sakslaste käes, kahe päeva pärast ka Muhumaa ja 20. oktoobril Hiiumaa. Balti laevastiku sõjalaevad pidasid sakslastega kaks suuremat merelahingut – ühe 14. oktoobril Väinameres ja teise 17. oktoobril Suures väinas. Mõlemad lõppesid sakslaste võiduga ja Riia lahe merejõud olid sunnitud taganema Soome lahte.

14. oktoobril toimunud merelahingus osalesid sakslaste poolt 17 hävitajat ja mõned miinitraalerid, kaugemalt toetasid neid suurtükitulega üks lahingulaev ja üks ristleja. Venelased püüdsid vaenlase hävitajate sissetungi läbi Soela väina tõkestada nelja hävitaja ja ühe suurtükipaadiga. Mitmetunnine tulevahetus lõppes venelaste taganemisega.

Raskelt pihta saanud ja liikumisvõimetu

59

INTERVJUU

60

Ken Rohelaan FOTOD: JEVGENI SUPIN

SÕDUR NR 1 (94) 2017

„VABAD MEHED“ KEERAB MEELEGA VINTI PEALE

INTERVJUU

 Näitlejad pidid kiirkorras läbima sõduri baaskursuse, ent filmikunsti nimel tuli tegelikkusega võrreldes teha mööndusi.

TV3 näitab tänavu Eesti seriaali „Vabad mehed“ teist hooaega, kus nähakse taas Eesti noormehi rohelises sõdurivormis, aga seekord on nad tulnud reservõppekogunemisele. Kui palju erineb seriaalis toimuv kaitseväe igapäevaelust? Sõduri küsimustele vastab „Vabade meeste“ tegevprodutsent Jevgeni Supin.

Mida kujutab endast „Vabad mehed“?

„Vabade meeste“ fookuses on inimsuhted, sõprus. Tegelased olid esimesel hooajal võhivõõrad, kes tulid aega teenima, ja nad said sõpradeks. Nüüd, käsikirja järgi neli aastat hiljem, näeme, mis neist saanud on.

Reservõppekogunemine on lihtsalt vorm, mis võimaldab lugu jutustada.

Meil on ühel pool kordusõppusele tulnud reservväelased ja tegevväelased, kellest on nii mitu lugu rääkida. Kõigil on oma probleemid ja kõik peavad nendega toime tulema nii, et austavad üksteist ja jäävad sõpradeks.

Teiselt poolt on meil tegevväelased, üks kapten ja üks nüüdseks vanemveebel, kes vanast ajast head sõbrad, koos Afganistanis käinud. Nad on oma eluga ka jõudnud mingisse kriitilisse punkti, kus nad peavad aru saama, mida nad tahavad edasi teha, mis neil on elus vajalik.

Reservväelased ja tegevväelased on omavahel seotud. Nad lähevad koos põllu peale. Nad satuvad koos olukordadesse, kus nad peavad unustama omavahelised hõõrumised või konfliktid, et sellest välja pääseda. Kui kõik algab meil olmetasandi probleemidest, siis sarja lõpuks jõuame kohta, kus kaalul on inimeste elud. Lõpus jõuame tulirelvade ja laskemoonani.

Kas seriaal suudab inimesele, kes ei ole ise ajateenistuses käinud või tegevväelastegaajateenijatega kokku puutunud, anda edasi olemuse, mida kaitsevägi endast kujutab?

Kas sellest tuleb ka seriaali pealkiri?

Absoluutselt. See on ühelt poolt mingisugune tsiviilelus tekkinud arusaam, et kaitsevägi on täiesti halli massi kasvatamine – kasvatada inimene, kes ei mõtle, vaid ongi

ga koostöös. Nüüd on nii palju muutunud, et lisaks kaitseväele oleme palju abi saanud ka Kaitseliidust, Võru malevast.

Kuidas nad teid aitavad?

Kaitsevägi aitab alates sellest, et saame Kuperjanovi jalaväepataljonis olla, seal magada. Saame vajadusel sealt varustuse, masinad ja ajateenijad. Kui me sealt ei saa nii palju inimesi, siis pöördume Kaitseliidu poole ja nemad annavad juba puudujääva osa.

Kui saate kaitseväe varustust ja tehnikat kasutada, kas teile tehakse ka mingisugune väljaõpe?

Absoluutselt. Kõik näitlejad on saanud väljaõppe. Enne esimest hooaega tegid nad kiirkorras 10-päevase SBK (sõduri baaskursus – toim) – olid kümme päeva Kuperjanovis, olid metsas, klassis. Nad tegid kõik nii, nagu teeb tavaline ajateenija. Neile õpetati samamoodi relvade kasutamist (AK4) ja ohvitsere mängivatele näitlejatele näidati, kuidas püstolit käsitseda.

Kõik on vastava koolituse läbinud.

Samamoodi ka tehnika kasutamise

NÄGIN KAITSEVÄE JA AJATEENIJATE ELU SEESTPOOLT. SAAN ÖELDA, ET OLEN RAHUL SELLEGA, MIDA NÄGIN. MINU LAPS LÄHEB KINDLASTI KAITSEVÄKKE AEGA TEENIMA. ainult kahuriliha. Tegelikult ei ole nii. Tegelikult õpetatakse mõtlema ja oma tegude eest vastutama. See hoiab sind vabana.

Millest tuli innustus, et seda seriaali hakata tegema? Kas oli ka sügavam põhjus?

Ma tahtsin seda kindlasti teha, aga asjaolud mängisid niimoodi kätte, et ühel hetkel tuli teema välja, mis meeldis kõigile. Iseenesest temaatika meeldib, seda on endalgi huvitav kõrvalt jälgida. See on uus maailm, millele minul isiklikult ei olnud varem ligipääsu. Kaitseväe ega Kaitseliiduga ei olnud ma varem seotud.

Pärast esimest hooaega ma nägin kaitseväe ja ajateenijate elu seestpoolt. Saan öelda, et olen rahul sellega, mida nägin.

Minu laps läheb kindlasti kaitseväkke aega teenima.

Kui palju jõuate üldse koostööd teha kaitseväe ja tegevväelastega?

Esimene hooaeg oli täielikult kaitseväe-

kohta, minagi olen saanud sõita GDga (Mercedes-Benzi maastur – toim), samuti MAN-i ja Unimogiga (veoautod – toim).

Uus, hea kogemus.

See on vinge, GD on minu lemmikmasin. (naerab) Kui suur on „Vabades meestes“ erinevus väljamõeldu ja tegelikkuse vahel?

Väga suur. Me paneme silma kinni nii väljanägemise kui ka teenistusalluvuse jälgimisel. Meie tegelaskujud suhtlevad üksteisega ja eriti ülematega natuke vabamalt. Sarnaselt camo’ga võivad mõnel olla valed rakmed või mõni nööp lahti.

Me ei leia, et see peab olema dokumentaalne, see ei pea tegelikkust üks ühele kajastama. Kogu olukord, mida mängime, ei oleks päriselus saanud juhtuda. See on vaid vorm, sellele ei tohiks keskenduda.

SÕDUR NR 1 (94) 2017

See on keeruline küsimus, sest meile on ette heidetud seda, et me ei näita tegelikku poolt. Me ei näita rutiini, igapäevast rividrilli, praktikat, teooriatunde.

Me distantseerume sellest ja loome olukorrad, kus inimesed kaitseväe ideoloogiat kasutades saavad sellest läbi. Meie idee on, et suudame edasi anda kaitseväe vajalikkust ja seda, et ajateenistus annab inimesele kogemuse ja võimaluse

vaadata oma tegusid ja ennast hoopis uuest küljest. Võimaluse tõmmata joon alla ja teha restart, kui on vaja. Ühelt poolt tulevad sinna inimesed, kes ei oska midagi. Neil ei ole kogemust iseseisvaks eluks, nad saavad selle kätte.

Teisalt õpivad nad ajateenistuses vastutama oma tegude eest. Ja nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla, nad õpivad olema millestki vabad.

61

62

INTERVJUU

Mis on selle seriaali tegemisel kõige keerulisem?

See erineb Eesti tavaseriaalist mitme asja tõttu. Esiteks, meil on kaadris kogu aeg palju rahvast. Mida rohkem inimesi on kaadris, seda kauem läheb selle üles võtmiseks aega, sest seda ei tehta ühe duubliga, vaid mitme kaadriga. See tähendab omakorda, et kõik peavad ühtemoodi tegema, olukorda peab mitu korda läbi mängima. Kui näiteks vahepeal läheb päike ära, siis algus- ja lõpprakursid ei lähe enam omavahel kokku. Lõpetades sellega, et stsenaariumi järgi toimub tegevus nelja-viie päeva jooksul. Me alustasime filmimist Võrus juuli alguses ja lõpetasime oktoobris. Kogu tegevus toimub kevadel metsas. Võite ette kujutada, kui erinev võib olla kevadine ja sügisene mets. Lõpuosades võib vabalt olla nii, et üks kaader on filmitud juulis ja teine,

riselus ei ole. Alates sellest, et meil olid mingid vägivallajuhtumid stsenaariumis, lõpetades omavahelise suhtlemisega. Põhilised etteheited olid tegevteenistujatelt endilt. Osa kaitseväelasi ütles, et nii see ei ole ja meie sellise „juraga“ ei tegele. See ongi kunstiline vorm – selleks, et lugu rääkida, on vaja värvi juurde. Kuskil vinti peale keerata. Meie idee ei ole näidata olmet, vaid rääkida lugu ja joonistada lõppkokkuvõttes tervikuna positiivne kuvand.

Arvan, et saime hästi hakkama küll.

„Vabad mehed“ on saanud palju erinevat tagasisidet.

Nii kiitvat kui ka negatiivset tagasisidet. Millist oled ise seni kõige rohkem kuulnud?

Olen kuulnud esimese hooaja kohta seda, et me näitame asju nii, nagu need pä-

Žanr – draama 2015 – 1. hooaeg, 10 osa (märts kuni mai) 2017 – 2. hooaeg, 10 osa (jaanuar kuni märts) Režissöörid – Martin Korjus, Ilmar Raag Produtsendid – Raivo Suviste, Jevgeni Supin Stsenarist – Mihkel Seeder Peaosades – Karl Robert Saaremäe, Lauri Mäesepp, Silver Kaljula, Aleksandr Domowoy, Kristjan Lüüs, Mihkel Kallaste

Kui mõni on skeptiline, et see ei sarnane dokumentaaliga …

Jah, siis ma küsiksin, et mida me näitaksime? Rividrilli päev otsa? Kui huvitav oleks seda tund aega vaadata? Ei ole huvitav. Paraku peab kujutav kunst olema selline, kus on mingi konflikt, mille ümber tegevus toimub. Kas see konflikt

KOGU OLUKORD, MIDA MÄNGIME, EI OLEKS PÄRISELUS SAANUD JUHTUDA. SEE ON VAID VORM, SELLELE EI TOHIKS KESKENDUDA. kõrvalolev oktoobris. Kollased lehed, mustikad ja seened, mida mais justkui ei tohiks olla … see kõik on katsumus.

TASUB TEADA

on välja mõeldud või reaalne … andke meile olukord, mis on reaalselt. Paraku ei ole anda nii palju. Siis peame neid ise välja mõtlema.

SUUR TÄNU VÕTETE TOETAJATELE! leitnant Eero Salmann, SKO Ligi kuus kuud väldanud võtete ajal kasutas võttegrupp lisaks kaitseväe taristule kaitseväe varustust, relvastust ning transpordi- ja imitatsioonivahendeid. Kümnetele filmis kaitse- ja reservväelasi kehastavatele näitlejatele viidi enne filmivõtete algust läbi sõjandusalane koolitus, nende seas ka relvaõpe. Lisaks eelnevale osales filmivõtetel kokku sadakond vabatahtlikku ajateenijat, tegevväelast ja kaitseliitlast.

Kaitseväe toetust koordineerisid filmivõtetel peamiselt kaitseministeeriumi

Mida arvad ajateenistusest ja reservväest ise? Kui vajalikuks seda pead?

Täiesti vajalik. Kui mõtlen oma lapse peale, kes viie aasta pärast peaks juba minema … see kindlasti oleks talle vajalik. See oleks talle alguses raske, sest tal on kodus kõik olemas. Võta ainult riiulist või külmkapist toit ja söö. Kaitseväes peab ta ise hakkama saama, alates sellest, et peab nööpi õmblema, ja lõpetades lihtlabase hügieeniga. Iseseisvus ja oskus võtta vastutus – need on väga vajalikud.

ja kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonna kaitseväelased ja spetsialistid. Filmivõtete korraldamisel osutasid abi 2. jalaväebrigaad, Kuperjanovi jalaväepataljon ja toetuse väejuhatus ning Kaitseliidu Võru malev.

Eriti tähelepanuväärsed ongi need inimesed, kes seriaali tegemisel kaasa lõid.

Avaldame erilist tänu seriaali võtete toetamisel 2. jalaväebrigaadi teabeohvitserile leitnant Jaanika Ojakõivule. Samuti täname koostöö eest 2. jalaväebrigaadi ülemat kolonel Eero Rebo, toetuse väejuhatuse ülemat kaptenleitnant Roman Lukast ja Kuperjanovi jalaväepataljoni tolleaegset

Kas usud, et ajateenistuses tuleb vastutusoskust juurde?

SÕDUR NR 1 (94) 2017

Absoluutselt. Kui nad teevad pahandust, siis nad saavad karistada. Teo ja tagajärje seos on seal hästi välja toodud.

Pärast SBK-d, kui nad ainult õpivad alluma, antakse neile võimalus mõelda iseseisvalt. On antud käsk liikuda punktist A punkti B, aga kuidas nad jõuavad, on nende otsustada. Ei ole enam emaisa, kes ütlevad, et siin kummarda ja siin pühi tagumikku natuke rohkem. Nad peavad ise tegema ja seda on vaja.

ülemat kolonelleitnant Hando Tõevere.

Lisaks avaldame suurt tänu kõigile kaitseväelastele, kes aitasid filmivõtteid läbi viia oma põhitöö kõrvalt ja kelle jaoks tähendasid filmivõtted olulist lisatööd ning ületunde: kolonelleitnant Jaanus Ainsalu, major Toomas Tõniste, major Tõnis Vau, major Janek Rannamägi, kapten Andrei Šlabovitš, kapten Toivo Raudnagel, leitnant Anna-Liisa Vaher, staabiveebel Margus Isotamm, proua Margit Kõrnas ja proua Janne Voorel.

INTERVJUU

63

MÕÕGAGA SÕDA EI PEA Seriaalist „Vabad mehed“ tuntud näitleja Karl Robert Saaremäe valiks endale kaitseväes võimalusel kõige lõbusama ametikoha. Sama koha, mida ta sai täita ajateenistuses. Mida arvab Saaremäe seriaali ja kaitseväe kohta täpsemalt, saab lugeda ajakirja Sõdur intervjuust.

Mängid TV3 seriaalis „Vabad mehed“ Rait Keskpaika.

Milline inimene on sinu kehastatav tegelaskuju?

Rait on tegelikult lihtne poiss. Tema ambitsioonid ei ole kunagi käinud suure kaarega üle reaalsuse piiride, pigem vastupidi. Ta on alati tahtnud vaikselt nokitseda, lootes jõuda kas või tagasihoidliku õnnenigi.

Rait on üsna kiiresti põlemasüttiv noormees, kes haarab kinni igasugusest võimalusest. Ta ei ole sugugi laisk ja on suurima heameelega valmis eesmärgi nimel pingutama. Tema probleem on aga tema peas – ta kipub asju enda jaoks natukene liiga äärmuslikuks mõtlema. Tal on vahel tunne, et kogu maailm on just tema vastu ja ainult tema üksi suudab kogu kurjusega võidelda. Tegelikult tasub sellisel inimesel aga palju rohkem kuulata oma südame, mitte mõistuse häält.

Oled ka ise käinud ajateenistuses. Kus teenisid aega, mis eriala õppisid?

Tore seik oli granaadiviskekaevikus, kus ma 20 külmakraadi juures otsustasin oma elu esimest granaati heita paljakäsi, arvestamata protsessi keerukust esimesel korral. Ma ei suutnud splinti korralikult välja tõmmata ja tõmbasin selle suure ärevusega katki. Siis palusin endale näpitsaid tuua, aga selle ajaga, mis selle suure pusimise peale kulus, jõudis mu paljas käsi granaadi külge praktiliselt ära külmuda. Vise küll õnnestus ning mina olin soorituse ja kogemuse võrra rikkam, aga paljakäsi ma seda enam ei tee.

Kuna seriaal on ikkagi väljamõeldis, kas see peab alati nii palju tegelikkusega kokku käima?

Absoluutselt mitte. See ongi minu arvates teatri ja filmi puhul geniaalne ning meeletult võimalusi andev, et neid võib küll kuvada, portreteerida kui reaalsetena, kui reaalsustena, aga võib ka kõik üle vindi keerata ja abstraktseks pöörata.

Milline „Vabade meeste“ tegelane iseloomustab sinu meelest kõige paremini Eesti kaitseväelast?

Elukutselist kaitseväelast kindlasti Anti Reinthali kehastatud Sander Torm. Veebel Torm võtab oma tööd väga tõsiselt ega kaota sealjuurest ka teatavat huumorit, mis on selles ametis oluline. Eneseirooniata võib kaitseväes minu arvates halliks minna.

Miks on ajateenistust ja reservväge vaja? Millisena näed enda osa selles?

Mulle läks väga korda mõte, mida Andrus Rootsmäe kord Koolonis ütles.

 Ajateenistuse läbinud näitleja Karl Robert Saaremäe leiab, et eneseirooniata võib kaitseväes halliks minna.

Püüdes nüüd tsiteerida, ütles ta midagi sellist, et „iga sõda muutub meile kord isiklikuks, muutub isiklikuks esimese langenud lähedasega, aga siis ei ole meist ilma väljaõppeta kasu“. Mulle väga meeldib see mõte just kirjeldamaks kogu minu suhtumist kaitseväkke. Ma ei taha sõdida, ma ei ole sõdur ja ma ei ole meeletu patrioot, oo ei. Aga kui mul muud üle ei jää, siis võiksin ma vähemalt relva käes osata hoida (sest mõõkadega on tänapäeval vähe teha).

Kui saaksid valida ükskõik millise ametikoha kaitseväes, millise võtaksid?

Oleksin ikka heameelega JVP pioneerirühma teise jao kuulipildur, sest see on kõige lõbusam amet. Ei pea end tühjaga piinama ja sõber, kuulipilduri abi, on alati kõrval.

Millisest rollist unistad praegu näitlejana kõige enam?

Praegu on õnneks meeletult erinevad rauad tules ja saan teha eriilmeliste lavastajate käte all vähesarnaseid lugusid. Loodan, et see jätkub. Vähemalt esialgu, praegu teatrikooli lõpetades, tunnen ma, et tahan teha väga erinevat teatrit. Tahan katsetada, kombata piire ja avastada teatri kui meediumi võimalusi. Siis ehk lõpuks, kui olen oma jutustamisviisi leidnud, saan ka päriselt midagi öelda.

SÕDUR NR 1 (94) 2017

Minul läks selles mõttes õnnelikult, et mul õnnestus teenida vaid 8 kuud.

Meid taheti küll sõbra Reijo Liivastega jaanuarikutsesse saata, aga palusime end siiski esimese bussi peale mahutada. Seega ei kaotanud me väärtuslikku ja esimest, keskkoolilõpuga väljateenitud suve. Saime oma sarvi veidike veel maha joosta, enne kui mundri selga pidime tõmbama.

Teenisin 2011–2012 Kirde kaitseringkonnas Tapal pioneeripataljonis.

Oma erialalt olen ma ei keegi muu kui kuulipildur, seda KSP-d sai ikka seljas taritud küll ja veel.

Mis oli eredaim seik, mis on meelde jäänud?

TUTVUSTUS

64

Meil on

Andres Saumets SÕJATEADLASE PEATOIMETAJA

SÕJATEADUS!

H

SÕDUR NR 1 (94) 2017

abemus scientiam militarem! – Meil on sõjateadus! Nende sõnadega sai alustada järjekorras juba kolmanda Sõjateadlase toimetajaveergu. 30. juulil 2016 jõustus kauaoodatud haridus- ja teadusministri määrus, millega lisandus Eesti teadus- ja arendustegevuse valdkondade hulka iseseisva teadusvaldkonnana sõjateadus ja -tehnoloogia (Military Science and Technology). Kui vormilt ja sisult uuenenud KVÜÕA toimetised 2015. aasta lõpus Sõjateadlaseks nimetati, võis tõdeda, et ajakirjaga oli jõutud ühes pikemas arenguprotsessis uude etappi.

Kaitseväe ühendatud õppeasutuste õlgadel lasub riigikaitselise kõrgkoolina täiendava ülesandena teaduspõhise õpetamise ülesanne. Sõjaväeliste juhtide arendamise puhul on oluline, et head mõtted ja uued probleemipüstitused, aga ka analüüsivad tagasivaated minevikupärandisse ning edasiviivad järeldused, mida tehakse näiteks erialaste diskussioonide, rakenduslike uurimisprojektide või sõjateaduslike lõpu-, magistri- ja doktoritööde raames, leiaksid esmalt sobiva akadeemilise vormi ja väljundi ning seejärel riigikaitse kontekstis laiapõhjalise rakendusliku väärtuse. See on Sõjateadlase, aga ka teiste Eesti sõjateaduslike publikatsioonide ja sõjandust populariseerivate ajakirjade (Sõdur, Kaitse Kodu!) esmane missioon. Kindralleitnant Nikolai Reek kutsus 1936. aastal üles elustama Eesti sõjalist mõtlemist algupärase emakeelse sõjakirjanduse abil. Sellest üleskutsest johtub ka Sõjateadlase teine missioon – edendada emakeelset sõjanduslikku mõtlemist ja oskuskeelt.

Eelretsenseeritava sõjateadusliku ajakirjana on Sõjateadlane võimalus teadus- ja arendustegevusele, mida tehakse kaitseväes üldise võimearenduse raames.

KVÜÕA, sh rakendusuuringute kesku-

se eestvedamisel on suudetud viimaste aastatega saavutada kaitseväe teadus- ja arendustegevuse valdkonnas silmanähtav muutus üldises suhtumises ja mõtlemises. Teaduspõhisus on meie sõjaväelises hariduses muutunud normiks ja Sõjateadlane püüab oma artiklitega teaduspõhist võimearendust igati toetada.

Ilmunud numbris on mitmeid juhtimisalaseid artikleid, mis kajastavad KVÜÕA kui sõjaväelist juhtimist õpetava ja uuriva õppeasutuse põhiülesande täitmist. Sel korral on mitmes artiklis keskendutud ülesandekeskse juhtimise (ÜKJ) kui kaitseväe juhtimiskontseptsiooni ühe aluspõhimõtte eri tahkude avamisele. Mõneti peegeldab ÜKJ keskne kajastamine ka KVÜÕA-s juba traditsiooniks muutunud rahvusvahelistel juhtimiskonverentsidel käsitletut.

KVÜÕA organisatsioonijuhtimise lektor reservkolonel Aarne Ermus arutleb ÜKJ olemuse ja terminikasutuse üle.

Autor on võtnud ette tänuväärse töö selgitada välja ÜKJ mõistmisega seonduvad probleemid, alustades põhimõistete selgitamisest ja terminikasutusest ning püstitades organisatsiooniteoreetilisele baasile toetudes küsimuse, kas ÜKJ on pelgalt üks juhtimisstiil või juhtimisfilosoofia. Artiklile on tabelite kujul lisatud võrdlevad ülevaated tunnustatud ÜKJ uurijate põhiseisukohtadest, ÜKJ printsiipidest eri riikide relvajõudude alusdokumentides ning ÜKJ põhitunnused.

Erukolonel dr Detlef-Holger Müller, bundesveeri sõjaväepolitsei ja staabiteenistuse kooli endine ülem, annab ülevaate ülesandekeskse juhtimise kujunemisest ja kesksetest põhimõtetest ning eduka rakendamise eeldustest. Ajalooliste näidete ja autori pikaajalise praktilise teenistuskogemuse toel avatakse ÜKJ olulisemad tunnused, tutvustatakse põgusalt ülemalt eeldatava juhtimisstiili, juhtimiskäitumise ja juhtimisoskuse olemust ning selgitatakse seejärel, missuguseid nõudmisi esitatakse ÜKJ eduka rakendamise puhul juhitava isiku kasvatusele, haridusele ja väljaõppele.

Kapten Argo Sibul, SA Praxis analüütik Kersti Kõiv ja major Eero Aija on empiirilise uurimuse abil avanud Balti pataljoni näitel ülesandekeskse juhtimise (ÜKJ) rakendamise eri võimalusi, lähtudes tavasõja olukorrale vastavast väljaõppestsenaariumist. Artikkel põhineb kapten Argo Sibula 2016. aastal KVÜÕA-s kaitstud samanimelisel magistritööl. Uurimuse teoreetiliseks aluseks on käsitlused ÜKJ põhimõtetest eri riikide armeedes, mitmesugused meeskonnatööd mõjutavad tegurid, mis on ÜKJ rakendamise eelduseks, ning ülesandekeskne käsk ja ülema kavatsus kui ÜKJ põhimõtted. Ankeetküsitluste ja lahingukäsu analüüsi tulemused osundavad peamistele kitsaskohtadele

TUTVUSTUS

likule sõjaajaloolisele koormale märgata viimastel aastakümnetel huvi kasvu militaarteemade vastu erinevates teadusdistsipliinides, kaasa arvatud sotsioloogias. Militaarsotsioloogia tugevustena Saksamaal toob autor esile uurimustes levinud praktika kombineerida erinevaid sotsiaalteaduslikke meetodeid nagu küsitlused, intervjuud ja vaatlus ning interdistsiplinaarse lähenemise võimaluste kasutamise. Süviti lahatakse Saksamaal traditsiooniliselt ühiskonna ja relvajõudude ehk tsiviil-militaarsuhteid, seda eelkõige neile eriomase juhtimiskontseptsiooni Innere Führung raames.

Kaitseministeeriumi sotsiaalsuuna nõunik Andres Siplane on püüdnud selgusele jõuda, milline on tegevteenistusest lahkunud veteranide toimetulek tööturul uue töökoha leidmisel. Artikli aluseks olnud ankeetküsitluse vastuste ja erinevatelt ametkondadelt saadud andmete analüüsimine on võimaldanud autoril leida kinnitust hüpoteesile, et teenistusest lahkunud veteranid kogevad uue töökoha leidmisel keskmisest suuremaid raskusi, mistõttu tuleb kaitseväel olla valmis ka senisest suuremaks

vaid ideoloogiline relv poliitiliste ja strateegiliste ülesannete elluviimiseks“.

Kolonel Andreas Thalhammer Austria riigikaitseakadeemiast on uurinud militaar- või sõjateaduse olemust ja terminikasutust, keskendudes sellele, mis muudab militaarteadused iseseisvaks teadusdistsipliiniks, mille erialane kaanon erineb tunduvalt tsiviilülikoolide, akadeemiate või rakenduskõrgkoolide omast. Autori sõnul on militaarpädevuse monopol selles teadussektoris selgelt sõjaväelistel õppeasutustel, mitte tsiviilinstitutsioonidel. Uurimus algab ülevaatega militaarteaduste mõistesisust, seejärel keskendutakse militaarteaduste mõistet tähistavatele terminitele eri riikide sõjaväelistes ja tsiviilharidusasutustes.

2017. aastal möödub 25 aastat toona Eesti sisekaitse akadeemia nime kandnud sisekaitselise kõrgkooli asutamisest. Teiste erialade kõrval õppisid akadeemia kaitsekolledžis ka esimesed taasiseseisvunud Eestis sõjaväelist kõrgharidust omandama asunud noormehed ja neiud, kellest mitu on nüüdseks vanemohvitseridena tõusnud Eesti

ALGUPÄRANE SÕJATEADUS JA -KIRJANDUS NING LAIEMAS MÕTTES KOGU SÕJANDUSKULTUUR SAAB ARENEDA VAID KÄSIKÄES EESTI SÕJANDUSKEELEGA. panustamiseks oma endiste töötajate professionaalsesse abistamisse ja nõustamisse. Selles valdkonnas on algust tehtud 2012. aastal vabariigi valitsuses heaks kiidetud veteranipoliitikas sisalduvate meetmete kaasabil, need aga vajavad edasiarendamist ja senisest paremat rakendamist.

Balti kaitsekolledži lektor dr Vladimir Sazonov ja Tallinna tehnikaülikooli dotsent dr Holger Mölder on vaatluse alla võtnud islamistliku Daeshi liikumise, mis on praegu üks suuremaid julgeolekualaseid ohte Lähis-Idas. Autorid on esmalt andud retrospektiivse ülevaate sõdade õigustamisest, sõjateoloogia kujunemisest ja kalifaadi ideest Lähis-Idas.

Välja on toodud Daeshi ideoloogia põhiprintsiibid ja selgitatud, mis alustele need toetuvad (koraan, šariaat, džihaad jm) ja kuidas on neid aluseid liikumise huvides tõlgendatud. Autorid tõdevad artikli kokkuvõttes „et Daesh on pragmaatiliste eesmärkidega poliitilis-sõjaline organisatsioon, mille jaoks on usk

kaitseväe tippjuhtkonda. Oma mälestused sõjaväelise kõrghariduse algusaastate katsumustest, rõõmudest ja muredest on kirja pannud kaitsekolledži asutaja ja esimene ülem dr Endel Hirvlaane. Ülesandeks sai kaitsekolledži töö administratiivne ja sisuline käivitamine, esimeste õppejõudude leidmine, õppekavade koostamine, õppekirjanduse tõlkimine ja koostamine, õppekorralduse ja praktika tagamine, kadettide olmemurede lahendamine ja palju muudki. Tegu on autentse pilguheiduga ühe kujunemisjärgus sõjaväelise õppeasutuse argiellu aastatel 1992–1994, mis aitab lugejal ka paremini mõista seda, kuidas ja kuhu on Eesti kaitsejõud oma veerand sajandi pikkuse arengulooga jõudnud.

Nii Sõjateadlase kolmas number kui ka kõik KVÜÕA teaduspublikatsioonid on täistekstidena elektrooniliselt leitavad www.ksk.edu.ee/ teadus-ja-arendustegevus/publikatsioonid.

Häid lugemiselamusi!

SÕDUR NR 1 (94) 2017

ÜKJ rakendamisel Balti pataljoni näitel.

Artikli lõpuosas pakuvad autorid välja neli konkreetset ettepanekut, kuidas tõhustada ÜKJ põhimõtete rakendamist.

Seda, missugune on KVÜÕA kui sõjaväelist taseme- ja kutseõpet andva organisatsiooni õppimisvõime hetkeolukord ning kuidas seda oleks võimalik parendada, on oma artiklis avanud kapten Rainek Kuura ja KVÜÕA töötajad dr Reelika Suviste ning dr Svetlana Ganina. Artikkel põhineb kapten Rainek Kuura 2016. aastal KVÜÕA-s kaitstud samanimelisel magistritööl.

Artikli teoreetilises osas avatakse õppiva organisatsiooni olemus ja roll relvajõududes ning käsitletakse relvajõude õppiva organisatsioonina. Uuringuga tuvastati KVÜÕA kui õppiva organisatsiooni peamised tugevused ja nõrkused ning esitati ülevaatliku tabeli kujul ka peamised ettepanekud, kuidas õppimisvõimet parendada. Autorite sõnul on KVÜÕA õppimisvõime oluline seetõttu, et „tulevaste juhtide koolitamise, neis õigete isikuomaduste arendamise, väärtuste ja hoiakute kujundamisega luuakse alus kaitseväe arendamiseks õppivaks organisatsiooniks. Õppiv kaitsevägi teab täpselt, mida on vaja endas muuta ja kuhu areneda, et võita järgmine sõda.“ Bundesveeri militaarajaloo ja sotsiaalteaduste keskuse (ZMSBw) teadusdirektor prof Angelika Dörfler-Dierken avab oma kirjutises bundesveeri ametliku juhtimiskontseptsiooni, Innere Führung’i, eetilis-filosoofilise olemuse.

Lugeja saab teada, mis peitub selle termini taga, milline roll oli 1950. aastate alguses kontseptsiooni loomisel Wolf Graf von Baudissinil ja tema mõttekaaslastel ning mis neid selleks ajendas. Artiklist selgub ülevaatlikult, mis on Innere Führung’i tuum – „see võimaldab sõjaväevormis riigikodanikel inimlikuks jääda“ –, millised on kontseptsiooni juhtmõtted, mille seesmist omaksvõttu oodatakse igalt bundesveeri sõdurilt ning mis on nende juhtmõtete rakendamisega Saksamaa relvajõududes rohkem kui poole sajandi jooksul sisuliselt muutunud. Käsitluse lõpetab arutelu teemal, mis kasu võiks sellest kontseptsioonist olla tänapäevasele armeele.

Sama keskuse (ZMSBw) militaarsotsioloogia valdkonna juhataja ja vanemteadur dr Heiko Biehl reflekteerib oma artiklis saksa militaarsotsioloogia arengu eripärade ja võimaluste üle. Kuigi militaarsotsioloogia on siiani Saksamaa ülikoolide teadusmaastikul n-ö väljatõrjutu seisundis, on vaatamata saksa ühiskond-

65

66

TUTVUSTUS

• Leo Kunnas • Sõda 2023.

Taavet. Koljat.

• Küppar & Ko, 2016 Raamat kirjeldab kahe stsenaariumi kaudu sõda Venemaaga. Loo peategelane on Peeter Tergens. Noor Peeter Tergens sündis Leo Kunnase 2001. aastal ilmunud romaanis „Sõdurjumala teener“.

Nüüd toob Kunnas ta tagasi lugejate ette.

SÕDUR NR 1 (94) 2017

• Hanno Ojalo • Sinimägede legend. Kuidas võitles Eesti Diviis • Kirjastus Ammukaar, 2017

• Tõnis Asson • Rahusõdurid ehk Kümnes kontingent: ESTCOY-1 UNIFIL november 1996 – juuni 1997 • Tammerraamat, 2017 Balti pataljoni BALTBAT projektis osalev Eesti kompanii (ESTCOY-1) osales 1996. aasta novembrist 1997. aasta juunini ÜRO rahvusvahelisel rahuoperatsioonil Liibanonis.

Eesti kompanii ülem Tõnis Asson meenutab oma raamatus seda erakordset kogemust.

• Viktor Suvorov • Spionaaži alused: kuidas töötas XX sajandi kõige võimsam ja kõige varjatum luureorganisatsioon • Vene keelest tõlkinud Ülar Lauk • Tänapäev, 2016

• Richard Shirreff • Sõda Venemaaga: kriitiline eelhoiatus kõrgemalt sõjaväeliselt juhtkonnalt.

Romaan • Inglise keelest tõlkinud Jana Linnart • Tänapäev, 2016

Viktor Suvorovi uus raamat käsitleb äärmise põhjalikkusega nõukogude sõjaväeluure olemust, ülesehitust ja tööpõhimõtteid, jätmata rääkimata ka selle rivaliteedist KGB ja parteiga. Teksti aitavad mõista ohtrad skeemid ja tabelid ning sellest leiab põnevad lugusid ja fakte.

Romaan algab Venemaa lavastatud rünnakuga ühele Donetski koolile. Hukkub ligi sada last, süü veeretatakse Ukraina vägedele ja Venemaa saab suurepärase ettekäände laialdaseks agressiooniks nii sealsamas kui ka Balti riikides.

See on judinaid tekitav kirjeldus sellest, kui president Vladimir Putinist lähtuvat ohtu täie tõsidusega ei võeta. Shirreff on endine NATO Euroopa vägede ülemjuhataja asetäitja.

Eesti sõjaajaloos ei ole legendaarsemat lahingut kui 1944. aasta suvel toimunud Sinimägede lahing. Põhjusi tuntuseks on ohtralt.

Siin põimuvad omavahel reaalsete sündmustega unistused ja oletused, kompensatsioonitahe ja rahulolu, uhkustunne vaprate eesti sõdurite üle. Kui lisada veel nõukogude okupatsiooni ajal rahvasuus liikuvad jutud ja veteranide mälestused põrgust, millest võidukalt läbi tuldi ja tapetud punaarmeelaste mägedest, siis kujunes Sinimägede lahingust vastupanu sümbol.

Eesti ajaloohuvilist köidab eelkõige muidugi eestlaste roll ja osatähtsus nendes võitlustes. Mille

eest eesti sõdurid Sinimägedes ja Narva jõel võitlesid? Kindlasti mitte selle eest, et tagalas saaksid teised eestlased võimaluse põgeneda, nagu tagantjärele tarkusega leitakse. Sel hetkel võideldi selle eest, et Punaarmee ei vallutaks Eestit, eelkõige Põhja-Eestit ja Tallinna. Sinimägede lahing on saanud endale mitmeid üsna suurelisi nimetusi nagu Eesti Verdun, Eesti Termopüülid või ka Euroopa SS-vägede suurlahing. See oli meie vastupanu kulminatsioon, viimane meeleheitlik katse peatada punast koletist. Sel hetkel saavutatud tõrjevõit lükkas saabuvat hävingut veel poolteist kuud edasi.

• Robert Service • Külma sõja lõpp: 1985–1991 • Inglise keelest tõlkinud Tõnis Värnik • Varrak, 2016 20. sajandi teisel poolel näis külm sõda paratamatusena. Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vastasseis kõikvõimalikel elualadel tundus vääramatu. Ka pärast 1985. aasta märtsi, kui NSV Liidu uueks juhiks sai Mihhail Gorbatšov, ei tundunud tuumasõja oht esialgu sugugi vähenevat. Kõigest neli aastat hiljem oli aga Berliini müür langenud ja perestroika oli toonud nn sotsialismileeris kaasa sellised muutused, mis peagi päädisid NSV Liidu lagunemisega. Arhiivimaterjalidele toetuva põhjaliku uurimistöö tulemusena on Briti akadeemia liige ja Oxfordi St Antony’s College’i professor Robert Service maalinud haarava pildi, kuidas president Ronald Reaganil ja Mihhail Gorbatšovil ning USA riigisekretär George Shultzil ja NSV Liidu toonasel välisministril Eduard Ševardnadzel kujunesid ootamatult lähedased suhted, millest arenes hea koostöö ja see omakorda tõi kaasa põhjalikud muutused kogu maailmas.

SEL AASTAL AVAS ESTSOF OMA FACEBOOKI LEHEKÃœLJE. KAJASTAME OMA TEGEVUST NII PILDIS, VIDEOS KUI KA KIRJAS.