12
Konflikt
Sõdur NR 1 (69) DETSEMBER 2012
loomiseks. Seda tehti vaid seniks, kuni kaadrid ja pildid sündmusest jõudsid levida üle maailma. Sellegipoolest said Bosnia serblased hakkama avaldusega, et õhurünnakute jätkumine seab need ÜRO töötajad ohtu. See oli tõhusaks propaganda ja hirmutamise instrumen‑ diks. 3. juunil otsustas 14 Euroopa Liidu ja NATO liikmesriiki luua kiirreageeri‑ misüksuse, mis kaitseks UNPROFORi vägesid edasise ahistamise eest ning juuli lõpuks paigutati brittide-prantslaste ju‑ hitud väed Kesk-Bosniasse Igmani mäe lähedale, mis oli Sarajevole eluliselt tähtis tugipunkt (Nation 2003: 188–189). 11. ja 25. juuli vahel hõivasid Bosnia serblased ÜRO turvaalad Srebrenicas ja Žepas, tõrjudes kõrvale 429 Hollandi sinikiivrit ja tappes üle 8000 vangi, mis oli kõige suurema ohvrite arvuga üksik‑ juhtum Bosnia konfliktis (ja terves Teise maailmasõja järgses Euroopas). Serblaste rünnak Srebrenicale oli provotseeritud, sest enklaav polnud demilitariseeritud ja seda kasutasid sõjaretkede tugipunktina moslemid, et ümberkaudsetes serblaste külades metsikusi toime panna. 1995. aasta juuli veresaun oli pika‑ aegse kättemaksu kulminatsiooniks, mitte järjekordne tegu pikas tapatal‑ gute nimekirjas. Varem läbimõeldud veresauna olemus, tapmiste ulatus ja vallutajate ülbe käitumine tegid sellest tõeliselt võika ja väärastunud sümbo‑ li, mis iseloomustas serblaste üleüldist rahvuslikku eesmärki Bosnia konfliktis (Nation 2003: 189). Taas aitas serblaste agressioonile kaa‑ sa segadus UNPROFORis, kus ei oldud nõus koheste NATO õhurünnakutega Srebrenica rindel, ning 11. juulil kor‑ raldatud õhurünnak oli liiga väike ja hiline. Piirkonnas viibinud väike Hol‑ landi UNPROFORi kontingent sattus serblaste rünnaku ajal moslemite tule alla, kui peakorterile üritati teatada sündmuste arengust. Suutmata vastu seista ülekaalukate jõudude rünnakule, segaduses oma vastutusalast ja teadma‑ tuses serblaste kavatsustest, otsustasid hollandlased loobuda enesetapjalikust vastupanust ja taganeda koos paljude põgenikega linnast kuus kilomeetrit põhja pool asunud Potočari baasi. Tagantjärele võib neid ju arguses süü‑ distada, kuid tegelikkuses ei oleks väike väekontingent ega kerge õhurünnak suutnud Srebrenica veresauna ära hoida. Rahvusvaheline kogukond, mis oli algul plaaninud Srebrenicasse saata 7000 ra‑ huvalvajat, ei suutnud kunagi oma tur‑ vaaladest teha selle nime väärilisi alasid, sest need olid tegelikkuses turvamata ja
Kolm poissi 1993. aasta 10. augustil Skenderia väljakul mahapõlenud trammide vahel Ukraina ÜRO soomuki järel jooksmas (üleval). Alumine pilt samast väljaFoto: Reuters/Scanpix kust on tehtud 1. aprillil 2012
kaitsetud. Pärast Srebrenicat langes ka Žepa, mida valvas kõigest 68 Ukraina si‑ nikiivrit (Nation 2003: 189–160). Järgmiseks suuremaks vallutatavaks enklaaviks pidi saama Goražde, kuid Lääne mõõt oli nüüd täis saanud ja USA eestvedamisel hakati enklaave kaitsma. Ühtlasi sooviti alustada rahukõnelusi, ehkki need tundusid hiljutiste sündmus‑ te tagajärgi vaadates täiesti vastuvõeta‑ matud. 26. juuli kokkusaamisel Brüsselis otsustas Põhja-Atlandi Nõukogu kiire ja efektiivse lahenduse kasuks juhul, kui serblased peaksid Goraždet ründama. Srebrenica ja Žepa rünnakute järel pikaks veninud rindejoone tõttu ei jätkunud aga Bosnia serblastel rünnakuks ressursse ning Goražde puhul hoiti end tagasi. Lääs poleks rünnaku korral alustanud vastu‑ rünnakut mitte kaitsetus Goraždes, vaid
pigem rünnanud Bosnia serblaste olulist tugipunkti Palet (Nation 2003: 190). Juulis ja augustis oli Horvaatia sõja‑ vägi viinud Horvaatia serblaste aladel ellu järjekordse suuroperatsiooni Torm, ajades Horvaatias paiknenud serblased üle piiri Bosniasse. 30. juulil liikusid Bosnia horvaatide ja Horvaatia ühisväed Bosnia Grahovo ja Glamoči küladesse, paigutades oma suurtükid serblaste Hor‑ vaatia tugipunkti Knini laskekaugusesse ja lõigates ära teed, mis viisid serblaste kontrolli all olnud sisemaale. Alates 3. augustist alates põgenes 180 000 serblast piirkonnast Bosnia ja Hertsegoviina poo‑ le ning paika jäänud üheksast tuhandest tapsid Horvaatia eriüksused veel mitusa‑ da (Nation 2003: 190–191). 28. augustil leidis aset järjekordne pommitamisintsident Sarajevos. Lääne‑ liitlased vastasid sellele 30. augustil pom‑