Toetus fookus ma nii tsiviilspetsialiste kui ka kaadrikaitseväelastest psühholooge ning kolm elevanti, millel psühholoogiateenistust toona seismas nähti, olid psühhodiagnostika, nõustamine ja psühholoogiline sõda. Major Intsu visiooni kohaselt oli kaitseväe huvides vaja võimalikult kiiresti saavutada eelnimetatud võimekused, luues psühhodiagnostika ja psühholoogilise sõja keskuse ning psühholoogilise nõustamise süsteemi. Ajavahemiku 2002–2004 dokumente lugedes jääb mulje, et militaarpsühholoogia valdkonnas käis aktiivne tegevus. Näiteks moodustati kaitseväe juhataja 13.06.2002 käskkirjaga suitsiidide preventsiooni strateegia ja tegevusprogrammi väljatöötamise töögrupp, mille koostatud tegevuskava alusel korraldati seminare ja koolituspäevi kaitseväe üksustes. Töögrupi memodes ja ettekannetes on korduvalt viidatud vajadusele luua kaitseväe kriisinõustamise ja -treeningu keskus. 11.04.2003 on kaitseväe peastaabi ülem töögrupi ettekandele märkinud, et peab vajalikuks tagada psühholoogiline toetus kaitseväe personalile. Kui 2000. aastal toimunud organisatsioonilised ümberkorraldused tõid kaasa positiivse arengu peapsühholoogi ametikoha loomisega, siis oli sellel ka negatiivne külg – KVÜÕA ülema roteerumisega ilmnenud pingete tõttu lahkus sõjakooli juurest kogu psühholoogide meeskond ja katkes kaitseväele psühholoogilise testikomplekti väljatöötamise protsess ning psühhodiagnostika keskuse väljaarendamine nihkus määramatusse tulevikku. Psühholoogiateenistuse loomise otsust ei tulnud.
2004. aasta algul oli peapsühholoog juhtkonnale psühholoogiateenistuse põhimääruse projekti esitades lootusrikas: „Kaitseväe psühholoogiateenistus on oma ettepanekud teinud ja ootab meie otsusetegijate otsust [---], st et kaitseväe psühholoogiateenistus sünniks ka de jure.” Sama aasta detsembris vahetas Harri Intsu peapsühholoogi ametikohal välja Kuperjanovi pataljoni psühholoog Väino Mannermaa (peapsühholoog aastatel 2004–2007). Harri Ints möönis, et kuna kõrgema tasandi otsust teenistuse loomise kohta oli oodatud kaua, kuid seda ei tulnud, polnud tal enam jaksu selle eest võidelda – „1990ndate keskpaigast oli mul-
Katse 2
7 Ints, H. (2004). Eesti kaitseväe psühholoogiateenistuse eesmärk ja ülesanded. Käsikirjaline materjal
ß
Jaanuaris 2004 toimus (mitteametliku) psühholoogiateenistuse esimene nõupidamine, millest võtsid osa kõik viis kaitseväes töötavat psühholoogi. Harri Ints peab kõnealust sündmust ajalooliseks, öeldes et seda võiks tinglikult hakata pidama kaitseväe psühholoogiateenistuse sünnipäevaks.7 Nõupidamisel defineeriti psühholoogiateenistuse eesmärk ja ülesanded ning visandati teenistuse struktuur. Selle alusel valmis sama aasta aprillis kaitseväe juhtkonnale esitatud psühholoogiateenistuse põhimääruse projekt. Loodava teenistuse eesmärk oli kaitseväe psühholoogiline toetamine sõjaliste ülesannete täitmisel, lähtudes kolmest aspektist: 1) psühholoogia oskusteabe viimine otsuse tegemise protsessidesse, 2) inimvara vaimne tervishoid ja 3) militaarse psühholoogilise keskkonna modelleerimine ja monitooring.
Kaitseväe peapsühholoog Kaidi Kiis.
le kogu aeg räägitud, kui tähtis see [psühholoogiateenistuse loomine] on, kuid katsu seda teha ilma raha ja inimesteta.” 2007. aasta mais määrati KVÜÕA rakendusuuringute keskuse psühholoogile nooremleitnant Merle Parmakule täiendavad töö-
SÕDUR oktoober 2018 53