50
LASKEVÄLJAÕPE
Pilt 2. Sõduri püsti laskeasend, „Sõduri käsiraamat”, KVÜÕA 2008. Pildi järgi saab öelda, et 1803. aasta asend on 2008. aasta omast isegi natuke stabiilsem!
Jagu paiknes headel positsioonidel lagendiku serval, kõigil oli võimalus sisse võtta mugav ja stabiilne lamades laskeasend või kasutada toena välja ehitatud kaevikuliini elemente. Põhimõtteliselt ei olnud suuri erinevusi õppelaskmise tingimustega. Ilm ja nähtavus olid väga head, paistis päike ja oli tuulevaikne. Sihtmärkides oli võimalik fikseerida 230 tabamust, mis on 15,5% kulunud laskemoona kogusest. Seega keskmiselt lasi iga jagu 493,6 padrunit, millest tabasid sihtmärke keskmiselt 76,6 (vt joonis 2). Et sihtmärgid paiknesid lagedal, siis rikošettinud tabamusi praktiliselt ei olnud. Esimene jagu ei tabanud ühtegi lasku kolme tõusvasse sihtmärki, teine ja kolmas jagu nelja tõusvasse sihtmärki. Sellest nähtub, et testitud valimi põhjal ei ole laskeoskus autorite arvates piisav isegi suurte seisvate sihtmärkide (püstkuju) tabamiseks. Milline oleks valimi sooritus olukorras, kus laskur peab hävitama mitu eri kaugusel paiknevat väikest liikuvat sihtmärki? Mis saab siis, kui vastane tulistab vastu? SÕDUR NR 5 (80) 2014
RAHULOLUKS POLE PÕHJUST Laskeväljaõppe eeskiri seevastu peab üksuse laskeoskust rahuldavaks, kui laskeoskustesti ehk harjutuse A.7 läbib positiivselt 70% laskuritest. Seega oleks kõik justkui suurepärane. Kas ikka
on? Paralleele luues: kas aktsepteeritav oleks, kui 30% sõduritest ei oskaks käemärke või ei saa hakkama järjestikust ahelikku liikumisega? Radikaalsem näide: kui 30% isikkoosseisust on lahingvõimetu, kas üksus oleks jätkusuutlik? Koos kaitsejõudude spordiklubi laskeinstruktoritega fikseeriti probleemid ja ohud, mida on täheldatud klubi korraldatud taktikalise laskmise arendustegevuse käigus: 1. Relvakäsitlemis- ja laskeoskust õpetavad sõdurile instruktorid, kelle individuaalsed oskused ei ole piisavad laskeväljaõppe efektiivseks läbiviimiseks. Põhjus on väheses teenistusrelvaga treenimises, see omakorda tuleneb huvi (sisemise motivatsiooni) puudumisest. Ivo Turja lõputöös („Jalaväe laskeväljaõpe ja tase Eesti Kaitseväes aastatel 1930–1940” lk 24, Tartu 2007) tuleb välja, et huvipuudus mõjutab ne-
Teadmised ja oskused laskeväljaõppe parendamiseks on kaitseväes seega olemas ning neid valdavad inimesed, kes on valmis panustama laskeväljaõppe arendustöösse.
gatiivselt laskeoskuse õpetamist ajateenijatele. Teises lõputöös „Ajateenijate laskeväljaõpe sõduri baaskursuse ajal” (Ott Kreitsman, 2009, lk 15) leidis töö koostaja, et neis väeosades, kus laskmiste läbiviija oli ise huvitatud laskmistest ning selle õpetamisest, olid ajateenijatel ka paremad tulemused. 2. Praegused kaitseväe ja Kaitseliidu laskeväljaõppe (kaitseväe peastaap, „Kaitseväe ja Kaitseliidu laskeväljaõppe eeskiri” Tallinn 2010) eeskirjas kirjeldatud automaadi laskeharjutused on orienteeritud sihtmärgi tabamisele „madalal pulsil”, mis ei saa olla võrdeline laskeoskusega lahinguväljal. 3. Relvaõpikutes (maaväe staap „AK4 instruktori käsiraamat” Tallinn 2003) ja Galil AR-i relvatunnid (KVÜÕA 2001) käsitletud laskeasendid ja relvadrillid on mõeldud steriilses keskkonnas toimuva sportlaskmise tarbeks, mitte lahinguväljal vaja mineva ergonoomilise ja ohutu liikumise jaoks. Relvaõpikutes ei kajastata paljusid tähtsaid elemente relva käsitlemisel (relvasuuna kontroll, taktikaline salvevahetus, nimetissõrme hoidmine relvaraamil, kui ei lasta, taktikalise relvarihma kasutamine, tõrke korral põhimõte „üks aste madalamaks” jne). 2011. a Eesti kaitsejõudude taktikalise laskmise karikavõistlustel diskvalifitseeriti kuus laskurit (tegevväelast) ja 2014. a kaitsejõudude maastikuvõistluse meistrivõistlustel 10 laskurit (20% osalejatest – 2 tegevväelast ja 8 ajateenijat) ohtliku relvakäsitlemise tõttu. 4. Tegevväelased ei lähene kaitseväe ja Kaitseliidu laskeväljaõppe eeskirjale loominguliselt, see ei jäta ruumi väljaõppe arendamisele. Klammerdutakse üleskirjutatud õpetustesse ja juhenditesse, vaevumata kasutama eeskirjas tegelikult olemas olevaid võimalusi laskeväljaõppe läbiviimiseks. 5. Praegune kaitseväe ja Kaitseliidu laskeväljaõppe eeskiri jaotab laskmised õppe- ja lahinglaskmisteks. Õppelaskmised keskenduvad sihtmärgi tabamisele ilma lahingsituatsioonita statsionaarselt positsioonilt. Lahinglaskmistel tuleb liikuda ja tabada teadmata kaugustelt mitut sihtmärki kiiresti ja täpselt. Seega puudub vahelüli õppe- ja lahinglaskmiste vahel ehk pärast lasketiiru steriilses keskkonnas õppelaskmiste läbimist ei ole laskur valmis siirduma üksuse koosseisus lahinglaskmisele, sest tema ohutu ja efektiivne relvakäsitsemise oskus pole lahingülesannetega hakkama saamiseks piisav. Eeskirjas kajastatud taktikalised