Sõdur 1/26

sisukord

4 Eesti Vabariik 108

6 Lühiuudised

8 Fookuses erioperatsioonide väejuhatus, intervjuu EOVJ-i ülemaga

20 Ohvitser versus allohvitser

24 Neli aastat venima jäänud sõda Ukrainas

34 Ukrainlaste väljaõppemissioon Legio

38 12 päeva juunis –Iisraeli-Iraani sõda 2025. aasta suvel

46 NATO sekkumine Balkanil 1990ndatel

50 Tehisintellekti konverents EstMil.tech 2026

54 Jüri Toomepuu artikkel soomuse paradoksist

58 Jüüti merelahing Briti ja Saksa laevastike vahel 1916. a

66 Uued raamatud

58

24

Ajakiri Sõdur on tellitav tellimiskeskkonnas https://tellimine.ee/est/sodur.

Samuti saab ajakirja tellida Omniva postkontoris, postipunktis või kirjakandja vahendusel. Tellimishind: 12 kuud 16,30 eurot

Väljaandja küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus

Toimetus Juhkentali 58, Tallinn 15007 sodur@mil.ee

Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2432

Toimetaja n-ltn Jan Robert Janson

Keeletoimetaja Diina Kazakova

Kujundaja lvo Sokka

Trükitud Joon trükikojas

Kaanefoto Otto Wilhelm Miil

ISSN 1406-3379

ISSN: 2674-2624 (veeb)

Foto: Tõnu Noorits

Austatud Eesti Vabariigi president, austatud kaasvõitlejad ja kallis Eesti rahvas!

Täna, Euroopat lõhestava sõja viienda aasta esimesel päeval on meil taas võimalus tähistada oma vaba riigi sünnipäeva. Kas see on järjekordne õnneliku juhuse armulikkus või meie otsusekindla tegevuse tulemus, jäägu igaühe enda südametunnistuse vastata. Realisti vaatest on ohtlikud ajad uus normaalsus, millega me järjekindlalt ja aina edukamalt kohaneme. Veelgi enam, meie julgeoleku vältimatust vajadusest lähtudes oleme riigi ja rahvana käivitanud olulised tegevused, mis loovad eeldused olukorra jätkuvat halvenemist läbimõeldult ennetada. Julgen taas väita, et teeme valdavalt õigeid asju ja asju õigesti. Julgeolekuolukorra muutuste ennetamine on ülesanne, mille täitmise lõpptähtaega ei ole võimalik määrata. Selle edukus sõltub meie julgusest langetada vajalikke, kuid ebapopulaarseid otsuseid, valmidusest kohandada oma käitumist ja ajutiselt väljuda armsaks saanud mugavustsoonist. Me ei tohi lihtsalt ohvrilambukestena leppida uue olukorraga, vaid peame tuvastama need napid võimalused, mida see pakub, ja neid kiirelt oma rahva huvides edundama. Senine, reeglitel põhinev maailmakord jätkab alandlikku taandumist toore jõu eest ning ainult sõnade ja passiivse pealtvaatamisega vägivalda enam ei peata. Tuleb tegutseda. Julgelt ja otsustavalt. Teha on veel väga palju ja selle tegemisega on endiselt kiire.

Vägivaldsel jõul põhinev maailmakord on võimalik ainult seal, kus argusest põhjustatud nõrkus halvab adekvaatse tegutsemisvõime ja reeturlik omakasu varjutab ühiskonda ühtesiduvad hoiakud. Väikesearvulise rahvana on ühtsus meie tugevuse aluseks. Seega peame iga päev leidma jõudu selle säilitamiseks isegi olukordades, kus me üksteisele võibolla et ei meeldigi. Järgmiste põlvede tulevik vaba rahvana on lihtsalt niivõrd palju tähtsam kui meie enda vajadused, ambitsioonid ja hellitust vajav ego. «Ära palu kergemat elu, palu, et sa oleksid tugevam inimene» on ütlus, mida pea kõik

on korduvalt kuulnud, kuid selle tähtsust iseenda jaoks harva tunnistanud. Palved üksi muidugi kedagi ei aita. Tugevamaks saadakse vaid ja ainult läbimõeldult tegutsedes, pidevalt oma arengut enesekriitiliselt hinnates ning käitumist vastavalt kohandades, et saavutada püstitatud eesmärgid. Just seda kaitsevägi iga päev teebki – kasvab tugevamaks. Teiega koos ja teie toel, kallis Eesti rahvas. Me teeme seda jätkuvalt, et täita meile teie enda poolt püstitatud ülesannet, ennetada sõjalisi ohte ja vajaduse korral riiki edukalt kaitsta ning võimalikku sõda võita. Tugevamaks kasvamine on tõsine mure meie vaenlastele, kes kasutavad süsteemset hirmutamistaktikat, näidates ennast võimsamana, kui nad tegelikult on, ja levitades laimu naeruvääristamaks meie ühiseid jõupingutusi.

Me peame mõistma, et vaenlane teeb seda kindlal eesmärgil, et hävitada meie enesekindlus, omavaheline usaldus ja ühtsus juba enne otsustavat päris võitlust. Me ei tohi järele anda meile ette söödetavale kiusatusele uskuda, et tugevamaks kasvamisele on odavam ja lihtsalt saavutatav alternatiiv, sest seda tegelikult ei ole olemas.

Praegu on meie valik lihtne: uskuda iseendasse ja inimestesse meie ümber ning ületades raskusi, tehes tarku valikuid, hoides kokku ühiste väärtuste kaudu, kasvada täna tugevamaks, kui olime eile. Meil ei ole mingit põhjust karta homset, kui oleme täna selleks põhjalikult valmistunud. Nõrkus provotseerib agressorit ja toob meile kindla hukatuse. Seega valmistugem ühiselt otsustavaks võitluseks ainsa eesmärgiga see võitlus võita. Võiduks valmis rahvas ja riik, kellesse usuvad ka liitlased, moodustavad jõu, mida murda ei ole võimalik. Soovin meile kõigile julgust ja tahet kasvada tugevamaks, sest see on ainus, mis aitab meil ellu jääda ka sellel ajutisel ohtlikul ajastul.

Elagu Eesti rahvas! Elagu Eesti Vabariik!

Foto: Otto Wilhelm Miil / kaitsevägi

Uued auastmed

Vabariigi president andis 16. veebruaril kaitseväelastele uusi auastmeid.

Kolonelleitnandiks ülendati Ragnar Ilp, Ragnar-Aleksander Jõgi ja Andrei Šlabovitš.

Kaptenmajoriteks Gunnar Kotkas, Greete Mänd, Indrek Paju, Jaanus Pulk-Piatkowski, Veli-Juhan Veiman, Indrek Vinkel.

Majoriteks ülendati Janek Baiduža, Janar Essenson, Aleksei Gussev, Madis Hunt, Martin Kallas, Margus Kallo, Sander Karask, Taavi Kivi, Martin Kokk, Taavi Laasik, Roman Liskin, Üllar Luhaste, Karl Masen, Merje Meerits, Pauliine Nettan, Kristjan Nurgamaa, Martin Oja, Ivor Paats, Ingemar Randviir, Märt Reedi, Raul Reiljan, Kristjan Saar, Eero Salmann, Ergo Sildmets, Reijo Tammekand, Tõnis Tulp, Kalle Täht, Marek Väli ja Valmar Vingisaar.

Mereväe lipulaev suundus rahvusvahelisele sõjalisele operatsioonile

Miinisadamast saadeti 16. veebruaril rahvusvahelisele sõjalisele operatsioonile Brilliant Shield NATO 1. alalise miinitõrjegrupi koosseisus Eesti mereväe miinijahtija EML Admiral Cowan. «On vähetuntud fakt, et just merevägi on see, kes on läbi aastate Eesti panust NATO-s üleval hoidnud. Ei ole palju merevägesid, kes võivad öelda, et NATO operatsioonides osaleb 15 või enam protsenti kogu laevastikust. See on meie panus ja meie kohustus kollektiivse kaitse raamistikus,» sõnas mereväe ülem kommodoor Ivo Värk. Enam kui 30-liikmeline meeskond naaseb koju selle aasta suvel.

Sõjaline operatsioon Brilliant Shield ehk NATO kollektiivse enesekaitse operatsioon käivitati pärast Venemaa täiemahulise sissetungi algust Ukrainasse 2022. aastal, kui NATO kiirreageerimisjõud pandi suuremasse valmisolekusse.

Kaitseväe juhataja kaitseväe veteranidele

Eesti sõjamuuseumis toimus 18. veebruaril pidulik tseremoonia, mille käigus annetas kaitseväe juhataja kindralleitnant Andrus Merilo kaitseväe veteranidele lipu. «Lipp ühendab selle all seisvaid inimesi, keda seob ühine kogemus, teenistus ja väärtused. Meie oluline ülesanne on tugevdada veteranide omavahelist ühtekuuluvust ning siduda neid veelgi tihedamalt kaitseväega,» ütles kindralleitnant Merilo. Lipp kinnitati lipuvardale neljateistkümne lipunaelaga.

«Praegu on Eestis üle 4000 veterani – väikese Eesti riigi kohta on see märkimisväärne arv mehi ja naisi, kes on osalenud välisoperatsioonidel ning seda tehes seisnud õlg õla kõrval koos meie liitlastega,» ütles tseremoonial MTÜ Eesti kaitseväe veteranid juhatuse esimees kolonel (reservis) Eero Kinnunen.

Kaitseväe toetuse väejuhatus alustas

koos TalTechiga tehisaru koostööprojekti

Teisipäeval, 27. jaanuaril kohtus Tallinnas esimest korda toetuse väejuhatuse, Tallinna tehnikaülikooli (TalTechi) ja kaitseressursside ameti esindajatest koosnev töögrupp, et käivitada pika perspektiiviga koostööprojekt, mis analüüsib tehisaru rakendamise võimalusi kaitseväe logistikavaldkonnas. Projekti eesmärk on nii tuvastada konkreetsed sõjaväelogistika valdkonnad, milles tehisaru operatiivne rakendamine pakuks

käegakatsutavat kasu ja ressursisäästlikkust, kui ka lahenduste kasutuselevõtt. Kaitseväe toetuse väejuhatuse ja TalTechi koostöö on osa suuremast koostöölepingust kaitseressursside ameti ning TalTechi vahel, mille eesmärk on edendada kõrgetasemelist innovatsiooni, et toetada Eesti riigikaitseks sobivate (kaitse)tehnoloogiate jaoks uuenduslike ja kulutõhusate lahenduste loomist.

Foto: Hanno Kull / kaitsevägi

annetas veteranidele lipu

Õppus Talvelaager andis väärtuslikke kogemusi

Kaitseväe keskpolügoonil lõppes 1. jalaväebrigaadi õppus Talvelaager (Winter camp), kus üksused harjutasid ligi kahe nädala jooksul sõjapidamist talvistes tingimustes.

«Lisaks sõduritele tuleb pidevat tähelepanu pöörata ka pataljoni ühele olulisemale relvasüsteemile – jalaväe lahingumasinale. Rootsis disainitud CV90 platvorm on küll talvel väga töökindel ja võimekas, kuid masinate töökorras hoidmine nõuab siiski rohkem tähelepanu. Samuti võib jäätumine viia rivist välja nii püstoli kui ka miinipilduja ja ka siin on oluline drillide järgimine, et tagada üksuse pidev lahinguvalmidus,» ütles Scoutspataljoni ülem kolonelleitnant Madis Koosa.

«Talvelaager on andnud meile väga hea kogemuse, arvestades, et osadele meie sõduritele on tegutsemine külma ilma tingimustes esmakordne,» ütles Abrams M1A2 tankidega õppusel olnud Ameerika Ühendriikide sihtüksuse Dakota ülem kapten Stephen Goula. Kokku osales õppusel üle tuhande sõduri Scoutspataljonist, Tapal paiknevast liitlaste lahingugrupist, Ameerika Ühendriikide 6-9 CAV sihtüksusest Dakota, diviisi rekkekompaniist ja kaitseliidust.

Foto: Triinu Liis Mullaste / kaitsevägi

Fotod: Ott Aro / kaitsevägi

Foto: kaitsevägi

Erioperatsioonide väejuhatusel (EOVJ) on strateegiline roll Eesti iseseisvas kaitsevõimes. Tema peamine ülesanne on viia ellu erioperatsioone, seejuures korraldada tavatut sõjapidamist ning valdkondlikku väljaõpet nii kaitseväes kui kaitseliidus.

Kolonel Rivo Meimer. Foto: Ardi Hallismaa / kaitsevägi

Erioperatsioonide väejuhatus –

märkamatu, aga ülimalt võimekas

Heiki Suurkask peatoimetaja

Üldistatult jaotuvad erioperatsioonid kolmeks: eriluure ja ­seire, sõjaline toetus ning suunatud rünnak. Erioperatsioonide väejuhatus allub vahetult kaitseväe juhatajale. Kuigi salastatus on üks osa väejuhatuse iseloomust, nõustus EOVJ­i ülem kolonel Rivo Meimer andma intervjuu Sõdurile.

Kui te peaks mõne lausega kokku võtma, siis mis on ja millega tegeleb erioperatsioonide väejuhatus?

Ma alustaksin sellest, kellest me koosneme. EOVJ­l on neli kihti: tegevväelased, võitlusgrupid (kaitseliidus), kütid (väljaõppe saanud reservväelased) ja liitlased. Meie plaanid tuginevad Eesti ja NATO kaitseplaanidele. Kõik eri kihid ja tegevused kokku moodustavad ühe loogilise terviku. Üldiselt on rahu­ ja kriisiajal meie ülesanne toetada siseministeeriumi, sõjaajal aga konventsionaalseid üksuseid ja kui osa

Eestist peaks ajutiselt okupatsiooni alla langema, siis seal peame osutama relvastatud vastupanu.

Kust tulevad EOVJ-i võitlejad?

Üks tark mees on kunagi öelnud, et ideaalne eriväelane on doktorikraadi­

Kolonel Rivo Meimer

▶ Läbis ajateenistuse Kuperjanovi jalaväepataljonis aastail 1998–1999 ja on teeninud mereväe rannakaitsekompaniis rühma- ja kompaniiülemana.

▶ Oli 2005. aastal üks kaitseväe erioperatsioonide grupi asutajatest ning teenis erioperatsioonide väejuhatuses kuni 2019. aastani.

▶ 2019. aastast kuni EOVJ-i ülemaks asumiseni 2023. aastal teenis kaitseväe peastaabi vanemstaabiohvitserina.

▶ Lõpetanud kõrgema sõjakooli (praegune kaitseväe akadeemia) ja Balti kaitsekolledži ning osalenud erioperatsioonide väejuhatuse koosseisus välisoperatsioonidel Afganistanis ja Malis.

ga baarikakleja. Ilmselgelt ei julgusta me kedagi baarides kaklema, kuid ülalöeldus on siiski annus tõde – eriväelased on iseseisvalt mõtlevad, väga hea analüüsi­ ja algatusvõimega ning vajaduse korral agressiivsed. Samas ei ole välja joonistunud kindel psühholoogiline profiil. Kokkuvõtvalt võib öelda, et EOVJ­i võitlejad on need, kes

on seda piisavalt palju tahtnud ja selle nimel vaeva näinud.

EOVJ-i värbamise ehk Valiku lööklause on «Elu raskeim tööintervjuu». Kas see väljend iseloomustab kõiki EOVJ-i vastu võetuid?

Eks see puudutab kõiki: erioperatsioonide gruppi, ajateenijaid ehk kütte ja kaitseliidu võitlusgruppe. Valikul hinnatakse erioperatsioonide grupi kandidaatide vastupidavust ja käitumist erinevates stressiolukordades, kuid meil on suured nõuded ka võitlusgruppide liikmetele ja küttidele.

EOVJ on õpetanud välja ajateenijaid alates 2021. aastast. Kas on tähelepanekuid EOVJ-i ajateenijate väljaõppe kohta?

Kõige olulisem mõte on see, et 11­kuulise väljaõppega on võimalik 19­aastastest noortest õpetada kokku väga head meeskonnad, kes on võimelised iseseisvalt täitma keerulisi ülesandeid. Kütid just selleks loodigi, et nad suudaksid iseseisvalt ja ilma välise abita täita keerulisi ülesandeid. Nii nagu ülejäänud kaitsevägi hakkame ka meie 2027. aastast kaks korda aastas ajateenijaid vastu võtma, mille kaudu suurendame EOVJ­i lahinguvalmidust.

2021. aastal võis näha Eesti EOVJ-i võitlejaid marssimas Pariisis

14. juuli paraadil koos Prantsuse eriväelastega. Mida see ütleb meie rahvusvahelise koostöö kohta?

Iga koostöö aluseks on usaldus, ühine arusaam põhimõtetest ja tegevusprintsiipidest. EOVJ tegutses juba algusest peale koos prantslastest kolleegidega Takuba missiooni raames. Eelduseks oli see, et koostöö oleks hea, ja Malis toimunu näitas, et see koostöö tõesti toimis.

Te olete Afganistani missiooni lõppu iseloomustanud küll üsna teravalt, öeldes 2023. aastal Delfile: «Hirmutav, kui suurelt suutsime Afganistanis puusse panna.» Kas Afganistani ja Mali missioonidest jääb siiski peale negatiivsem või positiivsem külg?

Taktikaliselt olid Afganistani ja Mali missioonid hindamatud kogemused. Need aitasid hoida ja parandada suhteid liitlastega ja kinnitasid, et me tegime õigeid asju õigesti. Nii et hoolimata lõpptulemusest olid nii Afganistani kui ka Mali missioonid EOVJile positiivsed kogemused.

Kui võrrelda ennast liitlastega, siis kuidas võib EOVJ oma varustatuse tasemega rahul olla?

Relvastuse ja varustuse poolest ei jää me mitte kuidagi liitlastele alla. Suuremate riikidega tulevad vahed sisse, sest näiteks mõni neist kasutab eriüksuste kohale toimetamiseks allveelaevu, aga meie ilmselt sellele tasemele siiski ei jõua.

Kui lähtuda kaitseväe juhataja programmist «Võiduks valmis kaitsevägi!», siis milliseid muudatusi tuleb erioperatsioonide väejuhatusel oma toimingutes teha?

Ma arvan, et standardite ja drillidega tuleme toime. Lahinguvalve on vaja efektiivsemaks muuta, selleks me hakkamegi kaks korda aastas kütte välja koolitama, et nad oleks võimelised oma teenistuse viimase kuue kuu jooksul juba ka lahinguülesandeid täitma.

Kas meil on piisavalt hea ülevaade sellest, mis Ukraina sõjas toimub?

Ma arvan, et kellelgi ei ole lõpuni head ülevaadet sellest, mis Ukrainas toimub. Selge on see, et ükski sõda ega ükski konflikt pole viimaste aas­

EOVJ-i võitlejad marssimas koos teiste Takubal osalenud riikide eriväelastega Pariisis Bastille’i päeva paraadil 14. juulil 2021. Foto: Michel Euler / AP / Scanpix

Hoolimata lõpptulemusest olid nii

Afganistani kui ka Mali missioonid EOVJ-ile positiivsed kogemused.

takümnete jooksul nii palju sõjapidamist muutnud kui praegu Ukrainas toimuv. Kuid üks asi on see, mis seal toimub, ja teine on see, mis see tegelikult meile tähendab.

Suur osa sõjast on selle nelja aasta jooksul olnud staatiline: mõlemad pooled on kaitsepositsioonidel ja sellest on küll hea järeldusi teha, aga

samas unustatakse dünaamiline sõjapidamine. Seda olukordades, kus Ukraina või Vene pool on tegelikult pealetungil. On ju kolm dünaamikat: kas pealetungil on Ukraina või Venemaa või on sõjategevus staatiline.

Näha on paradoksi, et nii tehisaru, elektrooniline võitlus, droonid, programmid kui ka side arenevad meeletu kiirusega. On reaktsioon, vastureaktsioon ja vastureaktsiooni vastureaktsioon. Mõlemad pooled pingutavad, et ületada juba saavutatut. Sõda kinnitab siiski baasoskuste, sõduridistsipliini, ülemate ja juhtimise tähtsust väga ilmekalt.

Ükski sõda ega ükski konflikt pole viimaste aastakümnete jooksul nii palju sõjapidamist muutnud kui praegu Ukrainas toimuv.

Eesti kaitsevägi saab pildist hästi aru ja teeb tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatuse (TIVJ) kaudu head koostööd kaitsetööstusega, kuigi alati võib ju väita, et tehakse liiga vähe ja liiga aeglaselt. Tundub siiski, et palju asju on muutunud ja teeme õigeid asju õiges suunas.

Ukrainas on rindejoon pikk ja õhuke, Eestis oleks see suurema sügavusega. Ukrainas, kus on stepialad, on droonil hea nägemisulatus, Eestis aga muudab metsalaam kindlasti dünaamikat. Kõiki asju pole meil võimalik Ukrainast üle võtta. Näiteks kaitseväe juhataja soov suurendada meelekindlust – seda ei saa jäljendada, seda peame iseseisvalt looma ja kinnistama. Ukrainlased on agressorist Venemaa vastu saanud hakkama millegi sellisega, mida ajaloost saab võrrelda vaid soomlaste talvesõjaga aastail 1939–1940.

Ukraina kolleegid erioperatsioonide üksustest teevad praegu suuri tegusid. Mida teil nende kohta öelda on?

Näha võib nende julgust, loovust ja head arusaama, kuidas erioperaatorite tegevus toetab suure sõjategevuse kampaaniat. Konventsionaalses sõjas on ka selliste üksuste ülesanne toetada lahingutegevust operatsiooni­ ja stra­

Eesti võitlejad koos prantslastega sihtüksuses Takuba 2020. aastal Malis. Fotod: Prantsuse armee

teegiatasandil. Ukraina on näidanud igasuguseid ootamatuid tegevusi Venemaa sügavuses. Operatsioon Ämblikuvõrk (Pavõtina, 1. juunil 2025) on üks suurepärane näide.

Selge on see, et konventsionaalses sõjas on välistatud erioperatsioonide üksuste kasutamine otsustava faktorina, kuid on palju tegevusi, mida ellu viies saavad erioperatsioonide üksused toetada.

Üks erisusi on Ukraina arusaam erioperatsioonide üksustest ja usaldusest väeliikide vahel, et kõik oleks sünkroniseeritud. Näiteks kui radar võetakse maha, on vaja ka jätkutegevusi, et vastane radarit jälle püsti ei paneks või et jõutaks järgmise sihtmärgini. Koostöö, usaldus ja üksteise tundmine hakkab pihta taktikatasandilt. Ka Eestis on selline koostöö heal tasemel.

Kas me näeme erioperatsioonide üksusi ka sõjas kõige raskemates kohtades?

Oleme näinud, et erioperatsioonide üksusi saadetakse mobiliseeritud üksuste juurde, et suurendada nende võitlusvaimu ja lahinguvõimet.

NATO SOF doktriini järgi oleks see ebakorrektne, kuid Ukrainas eksisteeriv oht ei võimalda doktriine eelistada. Eks see sõltub ka olukorrast, kuid spetsiifilise väljaõppega üksuste väiksus ei luba neid siiski «ära kulutada».

Kaevikutes sõdurite julgustamine pole küll asi, mida Eestis oleks vaja teha. Meie üksused on juba niigi heade oskustega. Taktikalisest küljest esitab konventsionaalne sõda SOF­üksustele NATO ­s rohkem nõudeid kui tavaliselt. Juurde tulevad ka drooniüksused jms, mis toovad NATO ­le suuremaid muudatusi.

Varem oleme 20 aastat olnud missioonidel kõrbetes, aga sealsed kogemused konventsionaalses sõjapidamises üheselt ei kehti. Eestis on sellega küll hästi, kuid eriüksuste rolli leidmine tänapäevases konventsionaalses lahingupidamises on raske ülesanne.

Droonid ja erioperatsioonide üksused. Mida siin tähele tasuks panna?

Meredroonid Mustal merel on olnud üks innovatiivsemaid erioperatsioone

Rumeenia eriväelased annavad ülevaadet EOVJ-i ülemale ja SOFCOM ülema asetäitjale nende kasutatavast UAV-st. Foto: NATO SOFCOM

Eriväelased ootavad õppusel Siil 2025 brittide «taksot», et oma 6 x 6 ATV-d peale laadida.

Foto: Siim Verner Teder / kaitsevägi

de andnud. Kui varem nähti binokliga ehk ligikaudu kilomeetri kaugusele, siis droon näeb juba viie kilomeetri kaugusele.

Droon parandab oluliselt tankitõrjevõimet, viies tõhusa efekti kilomeetrite kaugusele. See muudab üksused märksa võimekamaks, aga samas ka haavatavamaks vastase droonide suhtes. Kahjuks ka Vene väed õpivad ja arenevad pidevalt. Tuleb rääkida ka interaktsioonist, millal ja kuhu rünnak tabab – kui tunti juba mõlemal poolel turvaliselt, siis fiiberoptilisi droone saab hävitada ainult kineetiliselt.

Tasub märkida, et kui ka maadroonid muutuvad targaks, siis muudab see lahingupilti veelgi rohkem. Ei ole tähtis, kas droon töötab, vaid see, mis meil varus on juhuks, kui droon ei tööta. Meile tekitab muret see, kui hea ja kogenud on Vene ohvitser, kes on neli aastat juba sõjas osalenud, kuidas ta on võimeline tegutsema teiste üksustega. Õppustel sellist kogemust ei saa.

Eesti kaitseväele on väga heaks abiks meie Ukraina kolleegide kogemus. Oleme teinud Ukrainas toimuvast sõjast õigeid järeldusi ja püüame neid ka rakendada.

Milline on erioperatsioonide väejuhatuse tulevik?

Kindlasti on see tehnoloogilisem kui siiani. Ülesanded ja tegevused põhimõtteliselt ei muutu. Sensorid, andurid, radarid, tehisaru jne muutuvad järjest tähtsamaks. Samal ajal aga oskus kaarti lugeda ja kompassi kasutada jääb alles. Kui sul ei ole elektroonilisi seadmeid, siis ei ole sind võimalik nende abil ka mõjutada. Olemuslikult see meie ülesandeid ei muuda. Ohupilt ja vastane jäävad suures plaanis samaks.

üldse, muutes suurel määral lahingupilti. Ukraina drooniüksused võivad olla ehk vaid 2% Ukraina jõududest, aga tekitavad üle poole vastase kaotustest, tõestades kogu valdkonna suurt tähtsust.

Samal ajal tuleb märkida, et kuigi droonid on efektiivsed, pole need kogu lahingupidamist üle võtnud. Igapäevane lahingudistsipliin ja maskeerumise drill on tõestanud enda tähtsust. Droonivõime on palju juur­

Eesti kaitseväele on väga heaks abiks

meie Ukraina kolleegide kogemus. Oleme teinud Ukrainas toimuvast sõjast õigeid järeldusi ja püüame neid ka rakendada.

Foto: Ardi Hallismaa

Erioperaatorid pidasid õppusel kinni vastase ning «puistavad taskuid» Foto: EOVJ-i erakogu

Soome kopteriga fast rope harjutusel.

Valik – elu raskeim tööintervjuu

Erioperatsioonide väejuhatusega liitumiseks peate edukalt läbima kuuepäevase Valiku. Kandidaatide toimetulekut hinnatakse kõikidel päevadel. Kõiki kandidaate koheldakse võrdselt olenemata auastmest ning eelnevast teenistuskogemusest. Valikul osalemine on vabatahtlik ning igal ajal on võimalik katkestada. Vabatahtlikult katkestanud kandidaat ei saa uuesti Valikul osaleda. Kandidaatidele on tagatud toit, vesi ning esmaabi. Valiku ajal ei ole kandidaatidel võimalik välismaailmaga suhelda, kasutades mobiiltelefoni või internetti. Valikul hinnatakse kandidaatide vastupidavust ja käitumist erinevates stressiolukordades. Peamised stressi tekitavad faktorid on vähene uneaeg, teadmatus, pidev koormus ning uued situatsioonid. Erinevate ülesannete täpseid hindamiskriteeriume ning ajalisi normatiive ei avalikustata.

Kuidas kandideerida Valikule?

Vaata tingimusi: https://estsof.ee/valik/ Valik 2026 ajad 9.–14. aprill Registreerimise tähtaeg 12. märts. 4.–9. juuni Registreerimise tähtaeg 7. mai. 24.–29. september Registreerimise tähtaeg 27. august.

Mida Valikul hinnatakse?

• kehalisi võimeid – UBRR-i test ja ujumistest

• inglise keele oskust

• eesti keele väljendusoskust

• orienteerumisoskust topograafilise kaardi ja kompassiga

• oskust töötada meeskonnas

• psühholoogilist vastupidavust

Foto: EOVJ-i erakogu

EOVJ-i võitlejad õppusel haavatule abi andmas. Foto: EOVJ-i erakogu

Pääsemaks EOVJ-i ajateenistusse, tuleb edukalt läbida katsed.

Foto: EOVJ-i erakogu

Treeningukava ja soovitused

Valikuks valmistumisel

1. Käige sisse saapad ja varustus – katkised jalad ja hõõruv seljakott vähendavad oluliselt sooritusvõimet.

2. Treeninguperioodil toituge tugevalt – tarbige tavapärasest rohkem väärtuslikke toitaineid ehk laadige oma keha energiavarud. Hoiduge alkoholist ja jooge rohkelt vett.

3. Ärge eeldage midagi ega hinnake ennast ise Valiku käigus – jätke see instruktorite hooleks. Keskenduge ainult ülesandele ja võtke päev korraga.

4. Olge kõigeks valmis ja ärge andke kunagi alla – võtke iga ülesannet kui ilmamuutust, mis lihtsalt on nii ja tegelege sellega.

5. Ärge vaielge, ärge torisege ja ärge kunagi lõpetage pingutamist seatud eesmärgi poole, isegi kui selle saavutamine tundub võimatu.

6. Andke endast alati parim, kuid tehke seda targalt ja te üllatute enda võimetes.

7. Kõik on oluline – Valiku iga katse sooritust hinnatakse kui tervikut, milles kõik tegevused on olulised.

Kandidaadi kehalise ettevalmistuse ja Valiku läbimise vaheline seos

Kaitseväe Akadeemias 2022. aastal kaitstud uurimistöö «EOVJ-i valikul osalenud kandidaadi kehalise ettevalmistuse ja Valiku läbimise vaheline seos» põhjal leiti, et UBRR-i testi sooritanud kandidaadil on suurem statistiline tõenäosus läbida EOVJ-i Valik. UBRR-i punktisumma kasvades suureneb ka Valiku läbimise statistiline tõenäosus. UBRR-i testi üksikala positiivne tulemus ei ennusta Valiku läbimise statistilist tõenäosust, kuid üksikala negatiivse tulemuse korral Valikul läbimise statistiline tõenäosus väheneb.

Ajateenistus

Tehke oma ajateenistusest meistriteos!

Erioperatsioonide väejuhatusel (EOVJ) on oluline roll Eesti riigikaitses nii rahu-, kriisi- kui ka sõjaajal, olles erioperatsioonide ja tavatu sõjapidamise võimearendaja. Kaitseväe erioperatsioonide reservüksuse jaoks õpetab EOVJ ajateenijaid välja.

Katsed

Toimumise aeg: 2026. aasta kevad

Toimumise koht: Salastatud Kuna huvi noorte seas erioperatsioonide väejuhatuses ajateenistuse läbimiseks on iga aastaga suurenenud, siis loovad katsed õiglase ja võrdse võimaluse kõikidele soovijatele. Katsed kestavad üks päev ja panevad osalejad proovile nii vaimselt kui füüsiliselt. Füüsiline osa katsetest koosneb kaitseväe kehaliste võimete kontrolltestist (KVKT) ja ujumisharjutusest. KVKT edukas läbimine ehk igal alal vähemalt 60 punkti saavutamine on EOVJ-i ajateenistusse saamise eelduseks.

Kuidas osaleda EOVJ-i ajateenistuse katsetel?

• suunduge kaitsevaeteenistus. ee leheküljele

• täitke taotlus ajateenistusse asumiseks

• lisage taotluse märkmetesse, et soovite asuda ajateenistusse EOVJ-i

Ajateenistusest erioperatsioonide väejuhatuses

Ajateenistus EOVJ-is kestab 11 kuud ja algab iga aasta juulikuus. Ajateenistuse esimese poole – sõduri baaskursuse, nooremallohvitseride kursuse ja erialakursused – läbivad EOVJis teenida soovivad ajateenijad koos tavaüksustega. Ajateenistuse teine pool on erioperatsioonide spetsiifiline väikeüksu-

se taktika moodul. Selle jooksul toimub näiteks köiekoolitus, veeõpe, langevarjukoolitus ning intensiivne laske- ja lõhkeväljaõpe.

EOVJ-i määratavate ajateenijate teenistus algab Ämari lennubaasi territooriumil, toimub üle Eesti ning lõppeb samal ajal ülejäänud kaitseväe üksustega. Kutsealused, kes on saanud kaitseressursside ametilt kinnituse, et neid on valitud EOVJ-i ajateenistusse, ärge jagage seda infot sõprade ja tuttavatega, vaid jätke see enda teada. EOVJ-i koosseisu kuulumine ei ole avalik teave.

Ajateenija

füüsiline

ettevalmistus

Kui olete esitanud taotluse läbida ajateenistus EOVJ-is, siis soovitame ajateenistuse alguseni aeg targasti ära kasutada ja end võimalikult heasse füüsilisse vormi viia, et ajateenistuses paremini hakkama saada. Selleks saab kasutada sõjaväelise üldfüüsilise ettevalmistuse äppi, mis aitab teil treeningut planeerida ja teha. Kindlasti peaksid äppi kasutama need, kes regulaarselt trennis ei käi. Füüsiline vorm peaks ajateenistuse esimeseks päevaks olema nii hea, et suudate sooritada kaitseväe kehaliste võimete kontrolltesti.

Lähedastele

Kuna erioperatsioonide väejuhatuse tegevus ja teenistujad on Eestis kaitstud riigisaladuse seadusega, siis muud infot, kui see, mis on leitav avalikest allikatest, me EOVJ-i kohta välja ei anna. Võrgustiku kaitseks ei soovi me avaldada EOVJ-i ajateenijate nägusid ega nimesid, samuti soovitame ka meie ajateenijatel seda infot väga piiratult jagada. Seetõttu palume ka teil mitte levitada avalikult infot, et teie lähedane läbib ajateenistust just EOVJ-is.

Ajateenijast on saanud EOVJ-i kütt. Foto: EOVJ-i erakogu

EOVJ-i võitlejad 24. veebruari paraadi peaproovil 2025. a. Foto: Markus Kaupmees / kaitsevägi

Kütid Soomes talvelaagri õppusel. Foto: Utti jäägrirügement

Üksus

Erioperatsioonide väed täidavad erinevalt tavavägedest ülesandeid kas varjatult, salastatult või siis diskreetselt. Seetõttu on erioperatsioonide vägedel tavaliselt lühikese käsuliiniga ja otsealluvusega strateegiline võime, kus ülesannete täitmine toimub otsesuhtluses poliitilisel tasandil otsustajatega. See on hädavajalik, sest eriülesannete täitmine on seotud suure füüsilise ja poliitilise riskiga.

Neid eriülesandeid täidetakse sageli salaoperatsioonina osaliselt

Veetakistuse läbimine.

Foto: EOVJ-i erakogu

soodsal või siis poliitiliselt keelatud alal, kus läheb vaja vaid väikesearvulist isikkoosseisu.

Sinu meeskond oled sina ise Väikeriigi erioperatsioonidele ülesandeid püstitades tuleb poliitilisel tasandil olla eelkõige nutikas. Õigesti rakendatuna saavad väikesed hästi väljaõpetatud eriotstarbelised üksused anda heidutusjõu ning sõjalise ja poliitilise mõju, mis on palju suurem, kui väikeriigi relvajõudude suurus eeldada lubaks. Erioperatsioonid on

militaarsed tegevused, mida teostavad spetsiaalselt määratud, organiseeritud, treenitud ja varustatud jõud, kasutades operatsioonitehnikaid ja -mooduseid, mis ei ole omased konventsionaalsetele üksustele. Kuid koostöö erioperatsioonide vägede ja tavavägede vahel on nüüdseks saanud lahutamatuks osaks sõjapidamises domineerivast irregulaarsest lahinguväljast, kus erioperatsioonide üksused võivad tegutseda ka iseseisvalt, kuid enamik erioperatsioone nõuab siiski tavaüksuste toetust.

Erioperatsioonide grupp ja väejuhatus

Kaitseväe juhataja kindral Ants Laaneots andis 8. mail 2008 välja käskkirja nr 136 «ESTSOF rühma moodustamine». Võimet oli ettevalmistatud juba aastaid, aga see oli esimene kaitseväe käskkiri, kus öeldakse, et erioperatsioonide võime peab Eesti kaitseväel olema. Allüksus jäi endiselt luurepataljoni ülema alluvusse, kuid sellest ajast peale tähistatakse 8. maid erioperatsioonide väejuhatuse aastapäevana.

Erioperatsioonide grupp tegutses luurepataljoni koosseisus kuni 2012. aasta lõpuni, mil vabariigi valitsus kinnitas seadusemuudatuse, millega loodi kaitseväe erioperatsioonide üksus eraldiseisvana ning struktuuriliselt allub see otse kaitseväe juhatajale.

Kaitseväe erioperatsioonide üksuse loomisega tekkis sisuliselt uus väejuhatus, mille üheks osaks sai varem luurepataljoni all eksisteerinud EOG – erioperatsioonide grupp (SOTG –Special Operations Task Group). Eelkõige oli struktuurimuudatust vaja seetõttu, et erioperatsioonid kui strateegilise juhatuse tegevusvahend ei saa olla teise strateegilise vahendi (luure) osa.

Alates 1. augustist 2014 on kaitseväe erioperatsioonide üksuse uus nimetus erioperatsioonide väejuhatus. EOVJ­i jaoks oli 2. oktoober 2012 väga oluline päev. Siis annetati üksusele lipp, mida võib pidada üksuse operatsioonivõimeliseks tunnistamise märgiks.

Samal päeval sõlmisid Eesti ja Ameerika Ühendriigid koostööme­

morandumi Eesti eriüksuse saatmise kohta NATO operatsioonile Afganistani. Esimene kaitseväe erioperatsioonide sihtüksus (SOTU – Special Operations Task Unit) alustas teenistust ISAF­is 2012. aasta lõpul. 2013. aasta suvel vahetas neid välja teine sihtüksus. Eesti eriväelased toetasid Afganistani julgeolekujõude kuni 2014. aasta lõpuni. Väejuhatuse ülesanne oli ISAF­i operatsioonil toetada Afganistani julgeolekujõudude väljaõpet.

2018. aastal tegi Prantsusmaa Eestile ja teistele Euroopa riikidele ettepaneku suurendada oma osa mässutõrjeoperatsioonil Barkhane erioperatsioonide üksusega ja alustada ühiselt eriväelaste koostööd Mali relvajõudude nõustamisel. Selle jaoks loodi 2020. aastal operatsiooni Bark­

Õppusel haavatule abi andmas. Foto: EOVJ-i erakogu Koos liitlastega Malis.

hane juurde sihtüksus Takuba, mille abil korraldatakse väljaõpet, nõustamist, abistamist ja Mali relvajõudude toetamist operatsioonide täideviimisel. Eesti oli esimene, kes Prantsusmaa kutsele vastas ja alates 2020. aasta juunist on kaitseväe erioperatsioonide väejuhatuse operaatorid osa sihtüksusest Takuba. Sihtüksus Takuba allus operatsiooni Barkhane juhile ning see moodustatakse Euroopa riikide väeüksustest. väejuhatus

Erioperatsioonide väejuhatuse ülemad

2012–2019 brigaadikindral Riho Ühtegi 2019–2023 kolonel Margus Kuul Alates 2023 kolonel Rivo Meimer

Enim levinud küsimusi ja vastuseid EOVJ-i kohta

Kui lokaalne on EOVJ-is väljaõpe, st kui suures osas on see Eestis paikne ja kui sageli on reisimist? EOVJ­i väljaõppetsüklis on tegevusi nii Eestis kui välismaal.

Kui paljudel välisoperatsioonidel on EOVJ oma eluaja jooksul osalenud ja kus?

Erioperatsioonide väejuhatus on osalenud sõjalisel missioonil Afganistanis ja Malis sihtüksuse Takuba koosseisus operatsioonil Barkhane. Samuti käime ühiselt harjutamas NATO liikmesriikide eriüksustega.

Kui palju vabadust antakse erioperaatoritele oma füüsiliste treeningute korraldamiseks või on kõigile üks ja sama treeningukava ette nähtud?

Üldiselt anname vabadust päris palju, ent allüksused korraldavad ka üksusesiseseid ühistreeninguid.

Kas operaatoritele õpetatakse ka võitluskunste? Jah.

Kas erioperaator saab naasta täielikult tsiviilellu või kannab ta mingeid kohustusi veel riigi ees?

Tegevteenistusest lahkudes määrame erioperaatori erioperatsioonide väejuhatuse reservi, mis toimib samamoodi nagu teised kaitseväe reservüksused.

Aeg­ajalt korraldame õppekogunemisi ning vajaduse korral saab reservis oleva operaatori välja kutsuda ka kriisiolukorras.

Kas te otsite pidevalt operaato-

reid juurde või on mingi limiit, millest te üle ei lähe?

Nagu iga teine väeosa, vajame ka meie järelkasvu.

Mis iseloomujooned on erioperaatorile omased ning kasulikud?

Heal erioperaatoril on kombinatsioon tahtejõust, enesedistsipliinist, stressitaluvusest, kohanemisvõimest, usaldusväärsusest, aususest, koostööoskusest, initsiatiivist, vastutusest ja õppimistahtest. Nendel iseloomujoontel hoiame ka kandidaatidel silma peal, kui nad Valikul osalevad.

Kas teil on ka naisteenijaid?

Erioperatsioonide väejuhatus võtab teenistusse kõiki, kes sobivad sellele ametikohale, olenemata soost.

Mis tehnikat ja relvastust õppustel ja igapäevatöös kasutate?

Eesti eriväelased kasutavad maailmatasemel relvastust ja varustust. Kui on soov selle kõigega lähemalt tutvuda, tuleb tulla teenistusse.

Kui kõrgelt toimuvad langevarjuhüppe drillid?

Rahuajal alla 250 meetri kõrguse ei hüpata.

Piltidel on näha nii estcam digilaiguga kui ka multicam või selle sarnase laiguga operaatoreid. Kas teil on üleminek digilaigult teise või kasutatakse multicam ’i digilaiku ainult kindlatel operatsioonidel?

Oluline pole vorm ise, vaid mees selles vormis. Ent see, millist vormi kasutame, sõltub ülesandest.

Foto: Prantsuse armee

Foto: Siim Verner Teder / kaitsevägi

Juhtimine kaitseväes seostub inimestel üldiselt ohvitseridega, kuid ohvitsere on kahte liiki: esiteks «lihtsalt» ohvitser ja teiseks allohvitser.

Ohvitser vs. allohvitser

Mati Parts

major, JCGSC õppur

Baltic Defence College

Soovin pakkuda võimalikku vastust küsimusele, mida olen oma üle 20 ­aastase teenistuse jooksul küsinud mitmelt kaasohvitserilt ja allohvitserilt: «Mis vahet on ohvitseril ja allohvitseril?»

Samuel P. Huntington («Sõdur ja riik. Tsiviil­militaarsuhete teooria ja poliitika» eestikeelne versioon 2013, lk 22) on kirjutanud, et sõjaväelise elukutse eripäraks on «vägivalla juhtimine». Just ohvitseri ametikoha erisusena toob autor esile n­ö vägivalla juhtimise. Ohvitseri põhiülesandeks olev spetsiifiline oskus, mis eristab sõjaväelist elukutset teistest, on «vägivalda rakendava inimorganisatsiooni juhtimine, käitamine ja kontrollimine».

Kriitikud on märkinud, et just tänu Huntingtoni selgituse laiemale levikule on sõjaväelise elukutse kuvand ohvitserikeskne, jättes allohvitserid ja toetavad erialad tähelepanuta. Vaata lähemalt Christopher Dandeker ja Karl Ydén (2022) «Military Professionalism, Power, and the Division of Labor: The Case of the Reintroduction of NCOs in the Swedish Armed Forces». Armed Forces & Society, 2024, Vol. 50(1).

Puudub lihtne selgitus

Kuigi kaitseväelastele võib esmalt vastus tunduda lihtne ja iseenesestmõistetav, ei ole mina nende aastate jooksul saanud sellist vastust, millest ka teemakauge vanaema aru saaks.

Võimetus anda lihtsat selgitust ohvitseri ja allohvitseri erinevusele on märguanne sellest, et me, kaitseväelased, tegelikult ei mõista, mis on põ­

himõtteline erinevus ja kas seda üldse eksisteerib.

Miks see küsimus on mind vaevanud? Peamine põhjus on kogemustes. Esiteks nägin ajateenijana, et rühmas on nii ohvitserist rühmaülem kui ka allohvitserist rühmavanem, kuid tunde ja harjutusi korraldasid mõlemad ilma selge vastutuse jaotuseta. Siis, kui ise noore ohvitserina rühmaülemaks sain, täheldasin, et ohvitseride puudusel täitsid samu positsioone vanemallohvitserid ja said kenasti hakkama.

Hiljem pataljoni ja brigaadi staabis said allohvitserid jällegi edukalt puuduvate staabi sektsiooniülemate asendamisega hakkama. Ka olen märganud, et nii ohvitserid kui allohvitserid kasutavad väljaõppes samu õppematerjale või harjutusi. Seega tekib küsimus, kas peale ametikoha nimetuse on allohvitseride ja ohvitseride olemuses midagi oluliselt erinevat ja kui seda ei ole, miks on meil justkui kaks paralleelset struktuuri?

Näiteks tundub brigaadiveebel olevat kõrgem ametikoht kui rühmaülem, sellele vihjab ka ametikoha palgaaste, kuid auastmete hierarhias on nooremleitnant kõrgem auaste kui staabiveebel.

Kui ohvitseri roll tundub olevat üldiselt teada – ohvitser on juht –, siis allohvitseri roll näib olevat segane. Väikeüksuste tasemel on olukord selgem. Nii Eesti kaitseväes kui USA armees on meeskonna ja jao tasemel allohvitser selgelt ülema positsioonil, kuid rühma tasemest alates on ülemaks ohvitser ning allohvitser on nõustaja üksuse juhtkonna (command team) liikmena.

Miks see nii on? Miks on jaoülem allohvitser, aga rühmaülem ohvitser? Kas ei võiks nooremleitnandist rühmaülema kõrval olla rühmavanemaks

nooremveebli asemel lipnik? Või miks ei võiks olla rühmaülem hoopis veebel?

Pealegi, kuidas me värbame uusi ohvitsere ja allohvitsere, planeerime nende väljaõpet või loome ametikohtade nõudeid, kui me ei tea, mis on allohvitseri ja ohvitseri põhimõtteline erinevus.

Rootsi kaotas oma relvajõududes 1983. aasta reformiga allohvitseride süsteemi ning läks üle nn ühetasandilisele ohvitseride süsteemile, kuid 2009. aastal taastas «allohvitserkonna» erialaohvitseridena (specialist officers, vt Dandeker ja Ydén (2022)).

See näitab, et relvajõududes on olemas vajadus erineva suunitlusega rollide järele.

Milles on erinevus?

Järgnevalt püüan selgitada oma mõttekäiku ja pakkuda lihtsa selgituse ohvitseride ja allohvitseride peamisele erinevusele. Siinjuures pean rõhutama, et avaldan oma arvamust ohvitserina ning kuigi ma kasutan võrdlustes USA armeed ja ehitusvaldkonda, on minu teadmised neist piiratud.

Kui vaadata USA armee süsteemi, siis seal saab noor ohvitser rühmaülemaks kõrghariduse omandamise ja alla aastase sõjaväelise väljaõppe järel. Tema kõrval aga on umbes kümneaastase teenistuskogemusega rühmavanem ( platoon sergeant). Seega on rühma tase koht, kus noor ohvitser õpib oma ametit kogenud allohvitseri juhendamisel.

Seepärast julgen väita, et rühmavanema ametikoht on USA armees positsioon, kus allohvitseri roll on kõige olulisem. Peale rühma tegevuse haldamise peab rühmavanem tegelema seal ka kogenematu nooremleitnandiga, olles oluliseks mõjutajaks ohvitseri arenemisel. Kõrgematel tasemetel oh­

vitseri ja allohvitseri teenistusaja kestuse ja väljaõppe vahe väheneb ning allohvitseri roll muutub juhendajast nõustajaks.

Meie reservarmee süsteemis on olukord teistsugune. Kuna meil on sõduri ja jaoülema tase valdavalt kaetud reservväelastega, keda koolitatakse ajateenistuses, on rühmavanem suures osas esimene tegevväelasest allohvitseri ametikoht. Nii saavad meil rühma tasemel kokku umbes nelja­aastase teenistuskogemusega noor ohvitser ja umbes kahe­ või kolmeaastase teenistuskogemusega allohvitser, arvestades sisse mõlema puhul ka ajateenistuse.

Seega ei saa eeldada meie allohvitseridelt rühma või kompanii tasemel samasugust rolli kui USA armees. Ka ei ole meil kindlat selgust kõrgema taseme allohvitseride rollist. Kuigi, lugedes teemakohaseid artikleid, on tunda, et isegi pika ja tugeva allohvitseride traditsiooniga USA relvajõududes on endiselt segadust allohvitseride rolliga pataljoni ja suuremate üksuste tasemel (vt Bernard R. Gardner, Andre C. Aleong, William H. Black. «At the Point of Friction. The Role of the Modern Command Sergeant Major in Today’s Army». Military Review. November­December 2023. Army University Press).

Nii ei ole üllatav, et ka meil on selles osas arusaamatust. Eesti kaitseväes on kaks selget erisust allohvitseride ja ohvitseride nõuetes: esiteks on see haridustase ning teiseks, kellel on auastme andmise pädevus. Ohvitseridelt nõutakse kõrgharidust, mis omandatakse valdavalt Kaitseväe Akadeemias koos sõjaväelise väljaõppega. Allohvitseril piisab keskharidusest ja vastavast sõjaväelisest väljaõppest.

Ohvitseri auastmeid annab Eesti Vabariigi president, aga allohvitseri

Üksuste suurused ja seotud auastmed

Üksus Koosseisu suurus Juhtkonna auaste

Lahingupaar 2 inimest reamees, kapral

Pooljagu 3–5 inimest nooremseersant, seersant

Jagu 2–3 meeskonda seersant, vanemseersant

Rühm 3–4 jagu nooremleitnant, leitnant / nooremveebel

Kompanii 3–5 rühma kapten, major / vanemveebel

Pataljon 3–5 kompaniid kolonelleitnant / staabiveebel

Brigaad 3–5 pataljoni kolonel, brigaadikindral / staabiveebel

Diviis 3–4 brigaadi kindralmajor / staabiveebel

auastmeid annab kaitseväe juhataja või tema poolt volitatud ülem. Need on küll ilmselged vormilised erinevused, kuid need ei selgita sisulist erinevust. Tähtis on esile tuua ka erinevus just ingliskeelsetes terminites: commissioned ja non-commissioned officer. Commissioned saab tõlkida Eesti keelde mitmel moel: tellitud, volitatud, usaldatud või määratud. Kõnealuses kontekstis sobib kõige paremini volitatud või usaldatud, andes edasi olulist tähendust. Ohvitser on keegi, keda on volitatud või usaldatud juhtima sõjalist üksust või kasutama sõjalist jõudu. Aga küsimus on, kellel peaks olema pädevus sellist volitust anda? Eestis tundub see olevat riigi kõrgeim esindaja ehk president, mis näib igati sobivana.

Sõjaväeliste rollide selgitamiseks pakun välja võrdluse hoone ehitusmeeskonnaga. Sellisel juhul võib vaadata sõdurit kui töölist, kes on kindla eriala spetsialist, nagu ekskavaatorijuht, müüriladuja või maaler.

Allohvitser on justkui töödejuhataja või meister, kellel on rohkem kompetentsi töö kvaliteedi kontrollimiseks ja kes hoolitseb selle eest, et vajalikud töövahendid oleks saadaval ning et töölised oleksid kainelt õigel ajal kohal. Ohvitser aga on nagu arhitekt, kes vastutab selle eest, et ehituseks oleks plaan ning et ehitatakse õige otstarbega hoone õigesse kohta.

Lühidalt öeldes vaatab allohvitser, et ülesanne saaks täidetud õigesti, ning ohvitser jälgib, et õige ülesanne saaks täidetud. Allohvitser hoolitseb normide ja reeglite täitmise eest, ohvitser aga peab mõistma üldist eesmärki, kõrgema ülema tahet ja visiooni.

See ei tähenda, et ohvitser ei hooliks reeglitest või allohvitser ei peaks teadma, mis on tegevuse laiem eesmärk, kuid nende perspektiivid on erinevad.

On oluline rõhutada, et reeglite tundmine ei tähenda lihtsalt seaduste või määrustike punktide teadmist. Tähtsam on reeglite põhjuste ja mõjude mõistmine, milleks on vaja süvenemist ning kogemusi.

Reeglid on siin mõeldud kui alused koostalitlusvõimeks (interoperability). Näiteks jao väljaõppel peab allohvitser kontrollima, kas kasutatavad käemärgid on samad mis teistel üksustel, muidu võib vajaduse korral suhtlus

raskendatud olla. Brigaadi tasemel saab brigaadiveebel rõhutada, et vahelduvate positsioonidega viivitusoperatsioonis, kus on palju oma üksuste positsioonide läbimist, on vaja kontrollida sõidukite märgistuse nähtavust ja sõduritel vältida teiste riikide vormielementide kasutamist, et lihtsustada sõbralike üksuste äratundmist ka halva nähtavusega. Ka traditsioonid ja distsipliin laiemalt kuuluvad nende reeglite alla.

Valdavalt on allohvitseride vastutusalasse distsipliini hoidmine juba määratud. See on oluline roll sõjategevuses, sest ekstreemsetes tingimustes tegutsevate ja surmavat jõudu haldavate inimeste distsipliini hoidmine on äärmiselt tähtis ja selleks tuleb kasutada kõiki vahendeid.

Saabaste viksimise jälgimine ja voodite joondamine võivad tunduda noorele ajateenijale ülepingutusena, kuid uuringud on näidanud, et korrastatud keskkond mõjutab inimesi käituma distsiplineeritumalt.

Vaata lähemalt Roy F. Baumeister, John Tierney (2011) «Tahtejõud. Inimese suurima tugevuse taasavastamine» eestikeelset versiooni (2012), lk 136. Seal mainitakse kahte eksperimenti, mis näitasid välise korra mõju inimeste käitumisele.

Esimeses uuringus küsitleti osalejate ühte gruppi kenas ja korralikus laboratooriumis ja teist segamini laboratooriumis. Teine oli netieksperiment, kus vastuseid tuli anda korralikult disainitud veebilehel või lohakalt kujundatud leheküljel.

Ohvitser on sõjaväeline juht, kes vastutab sõjalise jõu eesmärgipärase kasutamise eest. Allohvitser on spetsialist, kes juhib erialast meeskonda ja nõustab ülemat oma pädevusalas. Selline lähenemine aitaks mõista allohvitseride ja ohvitseride rolli nii rühma ja kompanii tasemel kui ka pataljonis ja kõrgemal.

Rolli mõistmisele aga peab järgnema ka süsteemne lähenemine. Tuleb kontrollida, kas rollide jaotus meie reservväelastel põhinevas kaitseväes on ajakohane, millele peab keskenduma ohvitseride ja allohvitseride väljaõpe, kuidas peaks olema korraldatud nende teenistuskäik ning kuidas on see kõik rakendatud reservohvitseride ja ­allohvitseride ettevalmistamises.

kolonel

kolonelleitnant

24. veebruaril möödus neli aastat Venemaa Föderatsiooni täiemahulise agressioonisõja algusest Ukrainas. 12. jaanuarist 2026 on see sõda Ukraina vastu pikem kui oli Nõukogude Liidu – Saksamaa vaheline sõda ehk nn suur isamaasõda.

Neli aastat Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu

Purustatud Vene tank Butšas 2022. aastal.

Foto: Paul Dza / SIPA / Scanpix

Urmas Salo erukapten

Putini armee on võrreldes Nõukogude või Saksa armeega saavutanud naeruväärseid edusamme, kui eduks mitte lugeda purustatud linnasid ja hauaridasid surnuaedadel. Kuid Venemaa diktaator pole loobunud oma eesmärgist hävitada iseseisev Ukraina riik ja ukraina rahvas.

USA uue presidendi Donald Trumpi leebus Venemaa suhtes andis Vene diktaatorile võimaluse läbirääkimiste katte varjus agressioonisõda jätkata ja veel rohkem sõjapidamise reegleid rik­

kudes hävitada Ukraina elutähtsat taristut. Ehkki Putin tahaks enne rahu sõlmimist vallutada täielikult Donetski oblasti, siis tundub, et 2026. aastal tema armee seda praeguse tempoga ei suuda.

Venemaa põhieesmärk 24. veebruaril 2022 alanud nn sõjalises erioperatsioonis oli kolme päeva jooksul Kiievi hõivamine, presidendi ja valitsuse kukutamine ning asendamine venemeelsete tegelastega. Teine põhieesmärk oli Ukraina lõunaosa kaudu maismaaühenduse loomine Krimmiga, aga ka Musta mere ranniku hõivamine. Ukraina relvajõudude Donbassis asuv grupeering oli kavas ümber piirata ja hävitada või desarmeerida.

Ukraina vastu koondatud Venemaa väegrupeeringus oli u 150 000 inimest ja lahingujõudude koosseisus 120 pataljoni taktikalist gruppi u 1300 tanki ja 3800 lahingusoomukiga, millest umbes pool oli Põhja­Ukrainas suunatud Kiievi piirkonna okupeerimi­

seks. Kiievisse liikunud kolonnis olid ka Vene rahvuskaardi üksused. Peale Vene relvajõudude osalesid sissetungis ka Ukraina separatistide ehk terroristide formeeringud, nn Donetski ja Luhanski rahvavabariikide rahvamiilitsa kaks armeekorpust, hinnanguliselt 76 pataljoni u 60 000 võitlejaga.

Venemaa välksõja etapp kestis 24. veebruarist kuni aprilli alguseni 2022, kui Vene väed taandusid Kiievi, Tšernihivi ja Sumõ oblastist. Suurem sõda jätkus Donbassis.

2025. aasta sõjategevuse ülevaade 2025. aastal käisid peaaegu terve aasta võitlused põhiliselt Donetski oblasti linnade pärast, mida Vene diktaator vallutada soovis. Mujal püüdsid Vene väed luua nn puhvertsooni. Siiski õnnestus Putinil saavutada vähem, kui oli planeeritud, ehkki Vene väed vallutasid rohkem territooriumi kui 2024. või 2023. aastal kokku.

2025. a jooksul okupeerisid Vene väed kokku 4830 või 4200 km², samal ajal kui 2024. aastal oli see näitaja 3604 km² ning 2023. a vaid 110 km². Vene väed vallutasid 2025. a päevas keskmiselt 13,2 km² ja kaotasid iga ruutkilomeetri kohta 78 sõjaväelast. Kõige edukam oli venelastele november.

Viimastel ISW andmetel 15. veebruarist tuleb Venemaa territoriaalseid saavutusi korrigeerida, kuna Ukraina väed vabastasid detsembri esimesel nädalal 106 km² põhiliselt Donetski oblastis, jõuluaegsel nädalal u 50 km² ja detsembri lõpu ja jaanuari alguse nädalal 305 km² Kupjanski piirkonnas. Seega detsembris kaotasid Vene väed rohkem kui vallutasid.

Ainult 2022. aastal suutsid agressori väed vallutada Ukrainas rohkem. Veebruari lõpus ja märtsis 2022 vallutasid Vene väed kokku ligi 19% Ukraina territooriumist. Kuid varem, 2014–2015 olid Vene ja separatistide väed hõivanud 7% Ukrainast. Ukraina väed suutsid 2022. a vabastada u 12% riigi territooriumist, kuid Vene edasitungi tõttu jäi okupeerituks 18% riigist..

Kolme aastaga (2023–2025) õnnestus agressoril vallutada juurde vaid 1,4% territooriumist.

Sõjategevus

Donetski oblastis

Vene armee suur pealetung Donetski oblasti keskosas algas oktoobris 2024. Venemaa 2024. a sügistalvise kampaania lõpus vallutasid Vene väed 2025. a jaanuari algul lõplikult Kurahhove, mida olid asunud ründama 16. oktoobril 2024. Ehkki linn õnnestus neil hõivata 25. detsembril, siis 6. jaanuariks vallutasid nad linnast läänes asuva tööstustsooni koos soojuselektrijaamaga. Ukraina väed pidid linnast taanduma, sest neid ähvardas ümberpiiramine, kuna Vene väed ründasid linna nii lõunast, põhjast kui idast.

Lahing kaevanduslinna Toretski ja selle ümbruskonna pärast algas veelgi varem, 18. juunil 2024, kuid lõppes alles 7. augustil 2025. Aasta algul kontrollisid Vene väed küll u 70% linnast, aga võitlused linna serval ja ümbruskonna tööstusasulate pärast jätkusid.

Veebruari lõpus – märtsi algul 2025 sooritasid Ukraina väed aga vasturünnaku ning Toretski põhjaosas

Sõja algusjärgus oli väga oluline tankitõrje. Ukraina võitleja tankitõrjerelvaga NLAW 2022. a. Foto: Efrem Lukatsky / AP / Scanpix

Sumõsse sisenenud agressorite tank leidis leegitseva lõpu 2022. aastal. Foto: SWNS / Scanpix

Rindejoon Ukrainas 18. veebruari seisuga

Kupjansk

UKRAINA

Izjum

Dobropillja

Lõman

Slovjansk

Kramatorsk

Tšassiv Jar Kostjantõnivka

VENEMAA POOLT

OKUPEERITUD

ALA

Kreminna

Siverskodonetsk

Bahmut

Toretsk

Pokrovsk

olid Vene väed ümberpiiramise ohus. 14. juulil õnnestus Vene vägedel vallutada Petrivka asula ja 7. augustil hõivata kogu piirkond. Ukraina allikail olid Vene vägede kaotused Toretski vallutamisel kokku 51 000 meest. Venemaa suurimad jõud olid 2025. a suunatud Pokrovski ja Mõrnohradi vallutamiseks: Ukraina allikail oktoobris kokku 150 000–170 000 ­meheline Vene väegrupeering, 2. ja 51. armee. Pokrovski pealetungioperatsiooni alguseks loetakse aga 14. juulit 2024, kui Vene väed tungisid Prohressi. 2025. a veebruari alguseks jõudsid Vene väed 2 km kaugusele Pokrovs­

Debaltseve

Horlivka

kist. Pokrovski ja Mõrnohradi vastu suunati 30% kogu rinde rünnakutest. Iga päev toimus seal 40–100 rünnakut. Kaksiklinnakust põhjas püüdsid Dobropillja suunas tunginud 51. armee ründeüksused põhja pool Ukraina vägede logistikateid läbi lõigata. Vene ründeüksused tungisid või imbusid augustis Majaki juurest u 20 km põhja poole. Septembris­oktoobris hävitas Ukraina rahvuskaardi 1. Azovi korpus löökidega läänest ja idast Vene ründekiilu Doobropillja suunal. Ehkki Vene väejuhatus paiskas 51. armeele appi Sumõ oblastist ja mujalt ära toodud merejalaväebri­

gaadide allüksused, aga ka õhudessantvägede üksusi, said nad lüüa. Edu Dobropillja suunal oli suur ja võimaldas vältida Ukraina Pokrovski ja Mõrnohradi kaitsvate üksuste piiramisrõngasse jäämist ning takistas ka Vene ründeüksuste tungimist Kostjantõnivka selja taha Družkivkasse. Kuigi Vene vägedel õnnestus novembris imbuda Pokrovskisse ja hõivata enamiku linnast, on Ukraina väed endiselt linna põhjaosas. Raske on olukord Mõrnohradi kaitsvatel vägedel, sest varustamine toimub droonide abil. Vene väed alustasid jaanuari teisel poolel väikeste ründegruppidega uut rünnakut Dobropillja suunas.

Venemaa põhieesmärk oli kolme päeva jooksul Kiievi hõivamine, presidendi ja valitsuse kukutamine ning asendamine venemeelsete tegelastega.

Kostjantõnivka juures on Vene 8. armee väed idast ja kagust aeglaselt edasi tunginud ja jõudnud eelsalkadega linna idaserva juurde ja tunginud ka linna. Tšassiv Jari juba 22 kuud aprilli algusest 2024 kaitsvad Ukraina allüksused suutsid 2025 tagasi vallutada osa läänekvartalist ja seega on nad takistanud sealt Vene vägede edasitungi Kostjantõnivka ja Kramatorski suunas.

Donetski oblasti põhjaosas langes 2025. aasta lõpus Siversk, mida Ukraina väed olid edukalt kaitsnud 2022. a juulis. Vene ründegrupid ründasid linna nüüd nii idast, loodest kui edelast, ähvardades niimoodi teed läände ära lõigata. Ehkki Ukraina väed sooritasid edela suunas eduka vasturünnaku, otsustati linn kaitsesüsteemi lagunemise tõttu 23. detsembril maha jätta. Vene väed tungisid edasi ka Lõmani suunas, kuid suurt edu neil polnud.

Territooriumi hõivamise poolest oli Vene vägedel sügisel rohkem edu Donetski oblasti lõunaosas ning Dnipropetrovski ja Zaporižžja oblasti idaosas. 28. jaanuaril 2025 langes Velõka Novosilka, sest Ukrainal oli tugev kaitseliin vaid linnast lõunas. Vene väed ründasid seda nii kirdest, idast kui lõunast.

Septembris jätkus Vene vägede pealetung läände ja oktoobris ületa­

sid nad Jantšuri jõe ning lähenesid novembris Huljaipolele nii idast kui põhjast. Detsembri algul tungisid Vene ründeüksused linna ja ületasid kuu teisel poolel Haitšuri jõe ning tungisid kesklinna.

Jaanuaris jätkasid Ukraina väed vastupanu linna lääne­ ja edelaosas, kuid veebruaris on seal vaid hall tsoon. Huljaipolet kaitsnud kaks territoriaalkaitsebrigaadi olid nõrgad ja olukorda ei suutnud päästa ka appi saadetud 33. ja 225. ründepolgu allüksused. Veebruaris on Ukraina väed Huljaipolest põhjas asunud vastupealetungile. Zaporižžja oblasti lõunaosas on Vene väed püüdnud edasi tungida Zaporižžja linna suunas.

Kurski operatsiooni lõpp ja lahingud Harkivi oblastis 2025. a jaanuaris käisid ägedad lahingud ka Kurski oblastis, kuhu Ukraina väed olid tunginud 2024. a augustis. Ehkki 2025. a algul oli ukrainlaste käes veel 460 km² varem hõivatud 1100 km²­st, ei suutnud Vene 50 000 ­meheline väegrupeering koos kuni 12 000 põhjakorealasega neid välja lüüa. Vene väed püüdsid rünnakutega Sudža piirkonnas Ukraina vägesid piiramisrõngasse haarata ja takistada Ukraina vägede logistikat.

Vene vägedel õnnestus võtta droonide ja suurtükiväetule alla oluline Ukraina vägede varustustee Sudžast Sumõsse.

Jaanuari lõpus viidi rindelt täiendamisele ära Põhja­Korea üksused, mis toodi tagasi märtsis. 20. veebruaril õnnestus Vene vägedel võtta droonide ja suurtükiväetule alla oluline Ukraina vägede varustustee Sudžast Sumõsse.

Ukraina vägede kaitsetegevust häiris president D. Trumpi 5. märtsi keeld USA luureandmete andmiseks.

8. märtsil püüdsid Vene väed tungida Sudžasse gaasitoru kaudu, kuid kandsid ukrainlaste väitel suuri kaotusi.

9. märtsiks oli Ukraina vägede käes veel kuni 340 km², aga 12.–13. märtsil taandusid nad Sudžast. 27. märtsil hõivasid Vene väed Sudža piiriületuspunkti, kuid Gujevo küla oli ukrainlaste käes veel aprilli lõpuni.

Ukraina 93. mehhaniseeritud brigaadi võitleja reageerimas võimalikule drooniohule Kostjantõnivka all.

Foto: Irõna Rõbakova / AFP / Scanpix

Kaaslane lohutamas meest, kelle kodu Mõrnohradis hävines Vene rünnakus.

Strelitskõi eriüksuste politseipataljoni võitleja hooldamas GARA drooni Zaporižžja oblastis. Foto: Dmõtro Smolienko / Ukrinform / SIPA / Scanpix

Peaaegu kaheksa kuud kestnud Kurski operatsioon võimaldas Ukraina vägedel hävitada Vene vägesid Venemaa territooriumil ja sellel oli ka suur moraalne tähendus. Venemaa pidi sinna viima vägesid muudelt rindelõikudelt, eriti Harkivi oblastist ja ka lõunarindelt.

Lahingud jätkusid Vene vägede sissetungiga Sumõ oblastisse. Märtsis tungis aga Ukraina ühe ründepolgu tugevdatud pataljon ligi 10 km laiusel rindel ajutiselt Belgorodi oblastisse. Edukamad olid agressori väed 2025. a Harkivi oblastis. Oktoobri teisel poolel suutsid nad pärast kolm nädalat kestnud võitlust Vovtšanski linnas tungida üle Vovtša jõe linna lõunaossa, okupeerida tööstustsooni. Lahingud linna pärast jätkuvad. Oblasti kirdeosas Velõkõi Burluki suunal suurendasid Vene väed oktoobri lõpus oma platsdarmi laiust ida suunas.

Harkivi oblasti idaosas püüdsid Vene väed 2025. aastal uuesti vallutada 2022. a sügisel Ukraina vägede poolt vabastatud Kupjanskit. Venelastel õnnestuski luua linnast põhjas Oskili jõe läänekaldal tugev platsdarm,

kust oli võimalik alates septembrist imbuda Kupjanski.

Pärast gaasitoru üleujutamist ei õnnestunud Vene vägedel saata juurde täiendust ega varustust. Detsembris alustas Ukraina rahvuskaardi 2. korpus Vene platsdarmi likvideerimist ja linna puhastamist sinna tunginud vaenlastest. Ukraina väed vabastasid Mõrne, Tuštšenkivka, Radkivka ja Kindrašivka, jõudsid jõe äärde ning 13. rahvuskaardi brigaadi Hartija luure­löögipataljon puhastas järk­järgult linna hooneid ja keldreid sinna tunginud Vene sõduritest.

12. jaanuaril 2026 panid Hartija võitlejad linnavalitsuse hoonele Ukraina lipu. Ukraina allikail oli linna keskosas 200 Vene sõdurit ja puhastamine jätkub. Ehkki Vene kindralstaabi ülem Valeri Gerassimov oli detsembris Putinile teatanud Kupjanski vallutamisest, oli see vaid propaganda. Võitlused linna pärast jätkuvad, Vene väed kasutavad piirkonnas rohkel arvul droone, et häirida Ukraina vägede liikumist ja logistikat.

Ehkki Vene kindralstaabi propagandistide teatel õnnestus neil 2025. aastal vallutada ka Pokrovsk, Mõrnohrad ja Huljaipole ning Harkivi oblastis Vovtšansk ja isegi Kupjansk, siis tegelikkus oli palju kehvem. Võitlused Pokrovski–Mõrnohradi ning Vovtšanski pärast jätkuvad ja peaaegu tervet Kupjanski linna ja ida pool jõge asuvat satelliitlinna Kupjansk Uslovajat kontrollivad praegu Ukraina väed. Propagandavaled olid mõeldud Vene rahva ja USA presidendi lollitamiseks. Ka Vene sõjablogijad on tunnistanud, et Kupjanski linna kontrollivad Ukraina väed.

Venemaa ja Ukraina kaotused

Vene vägede kogukaotused sõjas on Ukraina kindralstaabi andmetel veebruari seisuga 1,2 miljonit inimest. 2025. a kaotused olid veidi väiksemad kui 2024. aastal: 2024. aastal 420 000, 2025. aastal 416 600. Viimaste kuude kaotused on olnud 30 000–35 000 vahel.

Sõjas langenute arv on hinnangute kohaselt u 325 000 inimest. BBC News Russian ja Mediazona andmeil on teada 186 100 langenud Vene sõjaväelase nimed. 2025. a suurenes kaotuste

Foto: Genja Savilov / AFP / Scanpix

sees langenute ja teadmata kadunute osakaal võrreldes haavatutega, sest ukrainlased hävitavad Vene sõjaväelasi järjest rohkem droonidega. Mõne Vene väekoondise juures oli suhe ligi 1 : 1.

Ukraina kaotused on üle kahe korra väiksemad, langenuid on vähemasti kolm korda vähem.

Järjest kasvab drooniallüksuste roll lahinguväljal. Ukraina mehitamata jõudude üksused ja teiste väeliikide drooniüksused hävitasid 2025. a ligi 80% vaenlase elavjõust, aga ka suurema osa relvastusest ja tehnikast. Ukrainast eeskuju võttes on ka Venemaa kõigile olulistele ründesuundadele koondanud parimad drooniallüksused ja kohati on need ka edu taganud.

Vene taktika areng sõjas 2022–2023

Täiemahulise sõja algul 2022. a veebruaris arvas Venemaa diktaator koos oma kindralitega, et Kiiev õnnestub hõivata umbes kolmepäevase välksõjaga. Lennuväe ja raketilöögid pidid hävitama Ukraina lennuväe ja õhutõrje, samuti juhtimis­ ja sidekeskused.

Vene maavägede sissemarsile suurt vastupanu Ukraina relvajõududelt ei oodatud. Vene eriüksused ja dessantväed pidid hõivama olulisimad objektid, misjärel pidid Vene rahvuskaart ja kollaborantide üksused hakkama korda looma.

Välksõda nurjus täielikult ja Vene väegrupeering polnud võimeline ei pealetungiks ega ka kaitseks ning pidi häbiga Ukraina põhjaosast taanduma.

Vastupanu oodati vaid Donbassis asuvatelt Ukraina vägedelt, kuid see grupeering kavatseti tiiblöökidega ümber piirata ja sundida alistuma. Ukraina hõivamise operatsioon pidi kava kohaselt kestma kolm kuud ja Lääne­Ukrainat ilmselt esialgu vallutada ei plaanitud. Välksõda aga nurjus täielikult ja Vene väegrupeering polnud võimeline ei pealetungiks ega ka kaitseks ning pidi häbiga Ukraina põhjaosast taanduma.

Ukraina lõunaossa ja Harkivi oblastisse tunginud Vene väed tegelesid

2022. aastal välksõja järel põhiliselt kaitsega. Donbassis asuvate Ukraina kaitserajatiste vallutamiseks kasutati esimeses ründelaines kahurilihana palju Donetski ja Luhanski separatistide üksusi, nn rahvamiilitsat, mida oli täiendatud mobiliseeritutega.

Neid kasutati ka kaitse eesliinil Ukraina vägede vasturünnakute tõrjumisel ja seega muutus sõda Donbassi meeskodanike hävitussõjaks.

2022. a aprillis–mais hakkas Vene armee välksõja asemel korraldama mehhaniseeritud pataljoni taktikaliste gruppidega hästi ette valmistatud rünnakuid. Donbassis ei õnnestunud Vene väejuhatusel tungida põhjatiivalt Ukraina vägede tagalasse ega neid ümber piirata, sest ukrainlastel olid kaitsel suurtükiväe tulejuhtimiseks abiks luuredroonid.

Seejärel hakkasid Vene väed juunist kasutama rünnakul väiksemaid allüksusi: roode (kompaniisid) ja isegi rühmi. Neid toetas suurtükivägi, kuid soomustehnika hulka vähendati ja

ründegruppides oli vaid mõni tank ja jalaväe lahingumasin. Püüti paremini rünnakuid planeerida ning korraldada jalaväe ja lahingumasinate koostööd suurtükiväega.

Luureks hakati hulgaliselt luuredroone kasutama. Keerulisematest manöövritest loobuti ja püüti korraldada ikkagi frontaalrünnakuid, otsides nõrku kohti Ukraina kaitses. Luhanski oblastis õnnestus vallutada nii Sjevjerodonetsk kui Lõssõtšansk, aga see viis suurte kaotusteni. Okupeeritud aladelt mobiliseeriti uut kahuriliha.

2022. a 21. septembri osalise mobilisatsiooni järel jätkas Venemaa lokaalset maismaasõda Donbassis. Peale mobiliseeritute hakati kasutama ka Venemaa vanglatest ja vangilaagritest värvatud kriminaalkurjategijaid. Esialgu Jevgeni Prigožini Wagneri grupi, aga 2023. aastast relvajõudude koosseisus.

Kuna mobiliseeritud reservväelaste ja värvatute täiendväljaõppeks palju

Purustused Dobropilljas 9. märtsil 2025.

Foto: Maria Senovilla / EPA / Scanpix

Lahingumasina Bradley juht

Orihhivi all.

Foto: Oliver Weiken

Evakueerimine Vovtšanskist.

Foto: Vjatšeslav Madijevskõi / Ukrinform / ZUMA / Scanpix

Sõjaaegsed tingimused Huljapoljes.

Foto: Ed Jones / AFP / Scanpix

aega ei olnud ega polnud ka nende varustamiseks piisavalt relvastust ja sõjatehnikat, siis mindi üle I maailmasõja taktikale. Ukraina kindlustatud kaitsepositsioonide ründamiseks kasutati hulgaliselt nn liharünnakuid (mjasnõe sturmõ), mida sooritati lainetena.

2023. a moodustati värske kahuriliha kasutamiseks nn ühekordsed ründeroodud või ­salgad ehk Z ­ründesalgad (otrjadõ Štorm­Z). Nende väljaõppeaeg oli minimaalne, 10–15 päeva ja seega polnud nad lahinguteks korralikult ette valmistatud. Soomustehnikat oli uute üksuste jaoks veelgi vähem.

Tanke hakati kasutama tuletoetusvahendina nagu liikursuurtükke. Kuna suurtükiväe laskemoona suure raiskamise tõttu enam piisavalt polnud, siis lühendati tuleettevalmistuse aega. Suurtükitule korrigeerimiseks kasutati aga droone.

Lisaks mainitud probleemidele nõrgenes ka pealetungide ettevalmistamise ehk juhtimise kvaliteet. See oli eriti silmatorkav Vene merejalaväe rünnakutel Vuhledarile 2022.–2023. aastal. Vene armees kasvas komandöride omavoli ja kuritegevus.

2023. a jaanuaris õnnestus Vene vägedel sellise taktikaga vallutada Soledar ja mai lõpus Bahmut, kuid kaotused olid väga suured. Bahmuti vallutamisel oli suur roll wagnerlastel.

Vene väed on kasutanud kahuriliha rünnakuteks mitmes rindelõigus ka järgnevatel aastatel, aga enam mitte nii suurel hulgal.

Vene taktika uuendused 2024–2025

2024. aastast on Vene armee kasutanud Ukrainas täiendamiseks põhiliselt juurdevärvatud lepingulisi sõdureid. Avatud maastikul püüavad Vene väed leida kaitses nõrga koha ja siis õhu­ ja suurtükiväe lööke tagala ja tugipunktide pihta andes seal läbi murda, luua platsdarm ja reserve juurde tuues kiiresti ründekiiluna edasi liikuda. Seejärel püütakse ründekiilu laiendada või rünnatakse ka kõrvalsuunalt.

Jalaväe ründegrupid võivad kasutada liikumiseks mootorrattaid ja muid kergeid sõidukeid, neil on elektroonilise võitluse vahendid ja toetuseks droonimeeskonnad. Eelsalkadena kasutatakse kahe­ ja kolmemehelisi gruppe,

Ukraina 1. tankipataljoni võitlejad varitsemas vaenlast Kurahhove all. Foto: Oleksandr Klõmenko / Ukrinform / ABACA / Scanpix

/ DPA / Scanpix

mis imbuvad läbi rinde, liiguvad edasi maastikul maskeerudes, pimeduse või halva ilma varjus.

Viimastel andmetel on gruppide suurust suurendatud nelja–viie meheni, sest lisaks droonidele on vaja kaasa võtta droonide segamis­ või tõrjevahendeid.

Kompanii või pataljoni mehhaniseeritud kolonnidega kiirrünnakuid ehk edasihüppeid (vn nakat) on Vene väed kasutanud väiksemate asulate ja kaitsepositsioonide vallutamiseks. Eesmärk on soomukite dessandiks olevad jalaväe ründeüksused läbi rinde nn surmatsooni toimetada.

Kaitsekilbi all on tanki peal jalaväelased, kes droonitabamuse korral ronivad laiali nagu tarakanid.

Ründegrupi soomukite arv võib küündida kuni 30–40 ­ni, sest arvestatakse kaotustega ning oluline on piisavalt suure jalaväe ründegrupi toimetamine Ukraina kaitse eesliinile või asulasse, et need saaks hõivata kaevikud või kaitsepositsioonid. Pärast jalaväe mahapanekut sõidavad soomukid tagasi, et tuua vajaduse korral uus dessant.

Soomuskolonnis olevad tankid on sageli lisaks kaitsevõredele kaetud plekist katetega ehk tegemist on nn heinaküün­tankidega. Rohkem kaitseplekki või võresid võib olla ka lahingusoomukite peal. Mõnikord on kaitsekilbi all tanki peal jalaväelased, kes droonitabamuse korral ronivad laiali nagu tarakanid. Osadel soomukitel on peal ka droonide segamisvahendid. 2024. aastal sooritasid Vene väed selliseid rünnakuid Kurahhove suunal asulate vallutamiseks ning 2025. aastal põhiliselt Dobropillja ja Pokrovski piirkonnas. 2024. aastal on need rünnakud tavaliselt ebaõnnestunud, sest soomuskolonni liikumine avastatakse kaugelt. Seepärast sooritasid Vene väed 2025. aastal neid halva ilmaga, kui Ukraina droonide tegevus oli häiritud.

Edukas oli vaid üks rünnak. 2025. aasta 14. novembril õnnestus Vene vägedel Pokrovskist edelas ületada Vovtša jõgi Jalta ja Datšne vahel ja rajada pontoonsild. Vene 90. tankidi­

viisi 80. tankipolgu mehhaniseeritud väegrupp tungis kümne soomusmasinaga udu kattevarjus edasi ja jõudis Novopavlivkasse.

Tavaliselt kasutavad Vene väed surmatsooni ületamiseks eri tüüpi kergeid sõidukeid, bagisid, mootorrattaid, mida vahel saadavad ka üksikud nn heinaküün­tankid või soomukid. 2025. a sügisel püüdsid Vene väed sooritada ka neid rohkem halva ilma kattevarjus.

Kaitseks mehhaniseeritud ründegruppide eest kasutatakse kaitsepositsioonide juures erisuguseid tõkkeid

ja lõkse, aga muidugi ka miinivälju. Peale droonide on oluline ka muude relvade olemasolu soomustehnika ja jalaväe hävitamiseks.

Vene 2025. aasta suve­ ja sügiskampaania põhjal on näha uuendatud taktika tiheda asustusega piirkondades kindlustatud asulate ehk linnade vallutamiseks, nn «imbu ja haju» taktika. Kõigepealt hävitatakse vähemalt kuu jooksul või kauemgi kaitse tugi­ ja juhtimispunkte ning lõigatakse läbi logistika, kasutades selleks liugpomme, rakette, droone ja suurtükiväetuld.

Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi Kupjanskis 12. detsembril 2025, et tõestada valeks

valeks Venemaa väited linna vallutamise kohta.

Foto: Ukraina presidendi administratsioon / Planet Pix / ZUMA / Scanpix

Logistika läbilõikamiseks purustatakse sildu ja rünnatakse droonidega kõiki juurdeveoteedel liikujaid. Püütakse avastada ja neutraliseerida Ukraina droonimeeskonnad, saavutada ülekaal õhus. Neil eesmärkidel kasutatakse ka luure­ ja diversioonigruppide ja seejärel väikeste kahe–kolmemeheliste ründegruppide sisseimbumist.

Linnade vallutamisel hargnevad need väiksed grupid linnas ja esialgu peituvad, püüavad hõivata soodsad positsioonid. Pärast jõudude koondamist asuvad nad tegevusse, hõivavad olulisi objekte, tekitavad kaost. Vene väed on korduvalt

kasutanud nende gruppide maskeerimiseks linnades erariideid, aga ka Ukraina vormiriietust ehk tunnusmärke.

Kuna Ukrainal on jalaväge rindel kolm–neli korda vähem, siis on hõredast tugipunktidega kaetud rindest lihtne läbi murda, eriti sügisilmadega ja tihedama asustusega aladel.

Sõja

perspektiivid

Tänu üleolekule jalaväes, suurtükiväes ning liugpommide ja luure ­ ja ründedroonide hulgalisele kasutamisele suutis Venemaa 2025. aastal

vallutada üsna suure ala: põhiliselt Donetski oblastis, aga ka Dnipropetrovski ja Zaporižžja oblasti idaosas, veidi ka Sumõ ja Harkivi oblastis.

2026. a jaanuaris on Vene väed vallutanud u 310 km² ja veebruari kahe nädalaga u 200 km². See tähendab pealetungi aeglustumist talvel.

Suuri raskusi põhjustab Venemaale Starlinki terminalide väljalülitamine 5. veebruaril, mille tõttu on rindel kadunud side ja juhtimine ning ei saa töötada ka osa Vene droonioperaatoreid.

Vene väed on seetõttu tulistanud oma üksusi. On hämmastav, et isegi Vene parimad droonioperaatorid Rubikoni keskusest kasutasid Starlinki. Vene sõjaväelasi häirib ka see, et Venemaa võimud on piiranud Telegrami kasutamist.

Putin püüab rahuläbirääkimistega venitada, esitades ise või teiste kaudu ebareaalseid nõudmisi Ukrainale. Saavutatud aega püüavad Vene väed ära kasutada Donetski oblastis Kostjantõnivka, Družkivka, Tšassiv Jari, Lõmani, Kramatorski ja Slovjanski hõivamiseks.

Pole veel selge, kuhu suunab Venemaa Pokrovski alt vabanevad jõud, kas nt Dobropillja või Družkivka suunale.

Sõja käiku arvestades võib Vene vägedel kuluda Donetski oblasti vallutamiseks üle aasta.

Samuti püüavad Vene väed vallutada Ukraina piirialasid Sumõ, Harkivi ning Zaporižžja oblastis, et rohkem survestada Ukrainat ning neid alasid vahetada Donetski oblasti Ukraina kontrolli alla jäänud aladega. Ohtlik oli olukord Zaporižžja oblastis, kuid veebruaris asusid Ukraina väed siin vastupealetungile ja vabastasid u 300 km² oma maad.

Ukrainal on vaja mobiliseerida rohkem reserve ohtlike olukordade lahendamiseks. Oluline on lääneriikide jätkuv abi, eriti õhu­ ja raketikaitses. Droone ja osalt ka muid relvi suudab Ukraina lääneriikide toetusel ise hulgaliselt toota.

Agressori võimalusi sõja jätkamiseks vähendavad kauglöögid Venemaa sõjaliste objektide, sõjatööstuse ja naftatööstuse ettevõtete pihta.

Ukraina võitleja liikumas suitsukatte abil. Foto: Rasmus Allik

Alates 2025. aastast on Eesti tegev- ja reservväelased andnud oma panuse Ukraina sõdurite väljaõppesse rahvusvahelisel väljaõppemissioonil Legio. Põhjamaade, Poola ja Balti riikide algatusel loodud initsiatiivi eesmärk on toetada Ukraina sõdureid kvaliteetse väljaõppega kindlas ja turvalises keskkonnas, et tugevdada nende võitlusvõimet ja kaitsetahet kodumaa kaitsel.

Ukrainlaste väljaõppemissioon Legio –

kui mitte nüüd, siis millal?

Rasmus Allik produtsent-vanemreporter strateegilise kommunikatsiooni keskus

Norra kaitseväe juhtimisel alustati 2025. aasta esimeses pooles Lõuna­Poolas, Ukraina piiri lähedal, uue väljaõppelinnaku Camp Jomsborgi rajamist. Alates suvest algas linnakus Ukraina võitlejate väljaõpetamine ning nüüdseks on linnakus väljaõppe läbinud juba mitmed rotatsioonid.

Tegemist on tänapäevase, rahvusvahelise koostöö jaoks loodud väljaõppelinnakuga, mis võimaldab korraldada mitmekesist ja realistlikku sõjalist väljaõpet turvalises keskkonnas. «Ees­

ti toetab peamiselt väljaõpet. Meil on siin praegu umbes kümmekond instruktorit, kes koostöös norrakatega iga päev seda väljaõpet korraldavad,» lausus Eesti kontingendi ülem major Mario Lementa.

Tema sõnul saab tiheda koostöö abil Norra ja teiste liitlasriikide instruktoritega jagada parimaid praktikaid ning tagada, et Ukraina võitlejad saavad võimalikult kvaliteetse ja lahinguvälja vajadustele vastava ettevalmistuse.

Ligi kaks kuud kestva rotatsiooni jooksul läbivad Ukraina sõdurid baasväljaõppe, kus neile õpetatakse lahingutaktika ja ellujäämise algtalasid. Väljaõppes keskendutakse eeskätt kolmele põhielemendile: liikumine, laskmine ja kommunikatsioon, mida

nii instruktorid kui ka osalejad peavad kõige väärtuslikumateks põhioskusteks, mis aitavad võitlejail kriitilistes lahinguolukordades toime tulla.

Tähtsal kohal on loomulikult ka teised lahingu­ ja sõjapidamise elemendid, nagu näiteks meditsiin ja droonindus. Baasväljaõppele lisaks korraldatakse ka erialakursuseid, mis keskenduvad juhtimis­ ja instruktorioskuste arendamisele.

Nendel kursustel õpitu annab Ukraina võitlejatele vajalikud teadmised ja oskused suuremate üksuste edukaks juhtimiseks ja väljaõpetamiseks kohapeal Ukrainas.

Läbivaks teemaks väljaõppes on ka mehitamata õhu­ ja maismaasõidukite kasutamine ja nende vastu võitlemine. Tegemist on alaga, milles ukrainlas­

tel on suurel hulgal kogemusi, ning nende teadmiste toomine väljaõppesse muudab otseselt neile õpetatavat.

«Siin on väga palju ukrainlasi, kellel on reaalne lahingukogemus, mistõttu uurin kõigepealt nende kogemuste kohta, mille põhjal saan juba edasist väljaõppekava koostada. See, mis meil Eestis väljaõppes toimib, ei pruugi nende jaoks praktiline olla,» ütles Eesti instruktor kapral Jaanus Rebane.

Legio väljaõppe planeerimisel on keskne põhimõte paindlikkus, mis arvestab nii väljaõppel osalejate varasema tausta kui ka rindel kiiresti muutuva olukorraga. «Ukrainlased on siin väga erineva taustaga ja seepärast tuleb olla eriti tähelepanelik ja paindlik, et hinnata nende võimeid ja kogemust, mille põhjal korrigeerida väljaõppekava, et see neile päriselt kasulik oleks,» ütles major Lementa.

See tähendab, et väljaõpe ei saa olla kõigile ühesugune, vaid peab lähtuma konkreetsete võitlejate oskustest ja varasemast kogemusest. Samal ajal peab pidevalt arvesse võtma lahinguväljal toimuvat, et õpetatav oleks praktiline, ajakohane ja otseselt rakendatav, suurendades seeläbi väljaõppe tegelikku väärtust ja mõju.

Eesti instruktorite panus

Olles kohapeal juba alates esimesest rotatsioonist saadik on Eesti instruktorid andnud Ukraina võitlejatele edasi hulgaliselt teadmisi ja praktilisi oskusi, mida nad saavad kasutada ka edaspidises teenistuses. Samal ajal ei ole koostöö vaid ühesuunaline.

Instruktorid on ka ise omandanud väärtuslikke kogemusi, töötades rahvusvahelises keskkonnas ja avastades uusi ja paremaid töövõtteid, mida hiljem Eesti väljaõppesüsteemis rakendada ja edasi arendada.

«Legiol osaledes saavad Eesti instruktorid päris palju mitmesuguseid õpikogemusi, millest üks on kindlasti see, et me saame töötada ja toimida rahvusvahelises keskkonnas. See õpetab meile paindlikkust, suhtlemist ja kohanemisvõimet,» rääkis major Lementa.

Samas jagavad ka Ukraina võitlejad enda kogemusi ja teadmisi, mida nad oma teenistuse jooksul reaalsetes lahinguolukordades saanud on. «Tulin siia just seepärast, et soovin ise olla natuke parem instruktor. Seega

tahan näha paremaid ja erisuguseid väljaõppetingimusi, koguda neid kaasa ning tuua need Eestisse, et ka meie väljaõpet paremaks teha,» lisas kapral Rebane.

Selline koostöö annab väärtusliku panuse ka Eesti väljaõppe arendamisse, sest saadud teadmisi ja praktikaid on võimalik rakendada meie endi võitlejate oskuste arendamisel.

Tänu sellele, et Ukraina võitlejatele on tagatud head ja turvalised elamistingimused, värske varustus, relvastus ning kõrgel tasemel väljaõpe, on ka nemad rohkem motiveeritud õppima ja uusi oskusi omandama.

«Nad on väga motiveeritud. Tahavad õppida, sest nad näevad, miks ja kuidas need teadmised ja oskused neile kasulikud on. Ma olen isiklikult

Foto: Uku Toosens

näinud väga head arengut,» ütles Eesti instruktor nooremseersant Andreas Eistre.

Värske varustus, mis Ukraina võitlejatele kohapeal välja jagatakse, jääb neile ka pärast väljaõpet enda kätte, mis tähendab, et sõdurid naasevad Ukrainasse uue ja kvaliteetse varustusega, millega nad on juba mitu kuud harjutanud.

Osaledes väljaõppemissioonil Legio, saab Eesti otseselt toetada Ukrainat oma kodumaa kaitsel. Samas tugevdab meie osalus Legiol suuresti ka Eesti riigikaitset.

Osalemine Legiol

Eesti, Norra ja Ukraina võitlejad väljaõppemissioonil Legio.

Fotod: Rasmus Allik

Eesti instruktor vanemveebel Priit Paulus rõhutas, et meie võitlejate osalemine on otsustava tähtsusega: «Kui mitte nüüd, siis millal? Praegu on viimane aeg, kui saame käed külge panna. Tulla kodust välja vorm seljas, panna ennast proovile, värskendada mälu ja anda oma panus siin Poolas Ukraina võitlejate ettevalmistamiseks.»

«Kodus sõdida hiljem on kindlasti kallim. Praegu siin ukrainlasi toetades anname me ikkagi suure panuse selleks, et Ukraina võidaks, et kogu meie regioon oleks stabiilsem ja hoiaksime ära võimaliku sõja tulevikus enda kodupinnal,» lisas major Lementa. Just seetõttu plaanib Eesti sel aastal suurendada oma osalust Legiol, keskendudes eelkõige kohapealse väljaõppe korraldamisele Poolas.

Väljaõppemissioonile Legio oodatakse kõiki motiveeritud tegev­ ja reservväelaseid, kes on valmis andma oma panuse Ukraina riigikaitsesse rahvusvahelises ja mitmekesises töökeskkonnas.

Osalemine Legiol annab võimaluse töötada tihedas koostöös liitlastega, jagada oma kogemusi ning samal ajal värskendada ja omandada uusi oskusi ja teadmisi. Võimalik on mehitada eri ametikohti alates instruktori rollidest, rühma juhtkonna kohtadest kuni rotatsiooni ülema ametini.

Legiol osalemine annab väärtusliku panuse Ukraina sõdurite valmisoleku ja kaitsevõime tugevdamisse, aidates kaasa stabiilsema ja turvalisema regiooni kujunemisele. Rohkem infot Legio ning kandideerimise kohta leiate www.kra.ee/legio.

Hanno Ojalo sõjaajaloolane

Iraani islamirevolutsiooniga 1979. aastal kukutati riigis monarhia ning asendati see Iraani Islamivabariigiga, võimule tuli ajatolla Ruhollah Khomeini. Sellest alates on kahe riigi vahelised suhted olnud vaenuli­

kud. Iisrael ei tunnustanud Iraani uut võimu. Iraan vastas samaga, öeldes, et nad ei tunnusta Iisraeli riiki. Diplomaatiline suhtlus katkestati ning saatkonnad suleti. Iraan andis endise Iisraeli saatkonnahoone sümboolselt üle Palestiina Vabastusorganisatsioonile. Iraani propagandas nimetati nüüd Iisraeli «islami vaenlaseks» ja «väikeseks saatanaks» (USA oli «suur saatan»

aasta suvel

12 päeva juunis –Iisraeli–Iraani sõda 2025.

ja NSV Liit «väiksem saatan»). Iraani režiim asus raha ja relvadega aktiivselt toetama Iisraeli vastaseid terroriste Liibanonis (Hizbullah), Süüriat ja hiljem ka Hamasi Gaza sektoris. Sündmused 2024–2025 Iisraeli­Iraani pikaajaline varisõda kasvas otseseks relvakonfliktiks juba 2024. aastal Iisraeli ja Hamasi vahelise

sõja tõttu Gazas. Aprillis 2024 sooritas Iisraeli lennuvägi õhurünnaku Iraani saatkonnale Damaskuses. Vastuseks tulistas Iraan 13. aprillil 2024 Iisraeli pihta 120 ballistilist raketti ja üle 170 drooni, millest enamiku hävitasid kas Iisraeli enda õhutõrje või USA, Suurbritannia ja Jordaania jõud.

19. aprillil 2024 sooritas Iisrael väiksemas mahus kättemaksurünna­

Läbi aegade on Iisraeli ja Iraani omavahelised suhted olnud heitlikud. Iraan oli teine islamiriik Türgi järel, kes pärast selle loomist 1948. aastal Iisraeli riiki tunnustas. 1950.–1970. aastatel tegid riigid omavahel majandus- ja sõjalist koostööd. Iisraelil olid Iraanis sõjalised nõunikud ning Iraan pakkus sõjatehnoloogia eest vastutasuks naftat. Iisraeli lennufirma El-Al korraldas otselende Tel Avivi ja Teherani vahel.

ku Iraani vastu. Järgmised kahe riigi vahelised raketirünnakud toimusid sama aasta oktoobris. 1. oktoobril 2024 tulistas Iraan Iisraeli pihta 200 ballistilist raketti, millele Iisrael vastas 26. oktoobril, rünnates Iraani territooriumil sõjatööstusettevõtteid ja raketikomplekse.

2025. a juuni lühiajalise sõja põhjuseks oli Iraani pikaajaline tegevus

16. juunil sai tabamuse naftarafineerimistehas Teheranist loodes. Foto: Abedin Taherkenareh / EPA / Scanpix

tuumarelva valmistamisel. Juba alates aastast 1979 on Iraanis tegeldud tuumauuringute ja uraani rikastamisega. Tuumarelv Iraani režiimi käes koos selle kohaletoimetamiseks vajalike ballistiliste rakettide ja lisaks igapäevaste ähvardustega Iisraeli riik hävitada on Iisraeli jaoks eksistentsiaalne oht. Et hoida ära aatomirelva valmimist, ründaski Iisrael 13. juunil 2025 Iraani. 22. juunil sekkus Iisraeli poolel sõjategevusse USA. Lahingutegevus lõppes 24. juunil vaherahuga.

13. juuni

Iisrael alustas ulatuslikke rünnakuid sihtmärkide vastu mitmes Iraani piirkonnas. Iisraeli rünnaku koodnimi oli operatsioon Tõusev Lõvi (operation Rising Lion). Iisraeli kaitseväe ja Mossadi korraldatud rünnakud olid suunatud tuumarajatiste, sõjaväeobjektide ja kõrgemate ametnike elukohtade vastu, põhjustades kahju olulistele tuumaobjektidele ja kõrvaldades Iraani kõrgeima sõjaväe juhtkonna.

Tuumarelv Iraani käes koos selle kohaletoimetamiseks vajalike ballistiliste rakettidega on Iisraeli jaoks eksistentsiaalne oht.

See oli suurim Iraani­vastane rünnak pärast Iraani­Iraagi sõda 1980–1988.

Plahvatustest teatati üle Teherani, sealhulgas sõjaväebaaside lähedal ja kõrgemate ülemuste elupiirkondades. Pealtnägijad kirjeldasid tohutuid leeke ja korduvaid plahvatusi.

Plahvatustest teatati Natanzis, Iraani Isfahani provintsis, kus asub üks riigi kriitilisemaid tuumarajatisi. Sihikule võeti ka Khondabi ja Khorramabadi tuumaobjektid.

Rünnakutes hukkus Iraani revolutsioonilise kaardiväe ülem Hossein Salami (1960–2026). Iisraeli kaitsejõud teatasid ka, et rünnakutes hukkus Iraani relvajõudude staabiülem kindralmajor Mohammad Bagheri (1960–2025). Iraani riigimeedia teatel hukkusid ka tuumateadlased Fereydoon Abbasi (1958–2025) ja Mohammad Mehdi Tehranchi (1965–2025). Rünnakutes hukkus peale sõjaväelaste ka Iraani tsiviilisikuid.

Purustuste jäljed Natanzi tuumarajatises detsembris 2025. Foto: AFP / Scanpix

Ajatolla Ali Hamenei süüdistab Iraani siserahutustes ameeriklasi. Reklaamitahvel Teheranis 2. veebruaril 2026. Foto: Abedin Taherkenareh / EPA / Scanpix

Meeleavaldus «Iisrael on eesel» Teheranis aprillis 2024. Foto: Abedin Taherkenareh / EPA / Scanpix

Mossad korraldas ka hulga koordineeritud salajasi sabotaažimissioone, mille sihtmärgiks olid Iraani õhutõrjesüsteemid ja raketitaristu. Iisrael teatas, et ründas sihtmärke, mida Teheran ei osanud ette näha. Iisraeli kaitseväe andmetel ründas üle 200 Iisraeli lennuki (F­35I Adir, F­16I Sufa, F­15I Ra'am) umbes 100 sihtmärki.

Iisraeli andmeil rajas Mossad Teherani lähedale salajase droonibaasi, mida operatsiooni osana kasutati Iisraelile suunatud raketiheitjate ründamiseks. Iisraeli kaitseväega koordineeritud missioon hõlmas ka täppisrelvade salakaubavedu, Iraani ja Mossadi komandode paigutamist õhukaitse kahjutuks tegemiseks, tagades Iisraeli lennukitele õhuülekaalu.

Mossad korraldas ka hulga koordineeritud salajasi sabotaažimissioone, mille sihtmärgiks olid Iraani õhutõrjesüsteemid ja raketitaristu.

Umbes kell kolm kohaliku aja järgi kuulutas Iisrael välja üleriigilise eriolukorra, hoiatades peatselt toimuva raketi­ ja droonirünnaku eest. Iisraelis aktiveeriti võimaliku Iraani vasturünnaku ootuses hoiatussireenid, kuigi teate avaldamise ajal polnud Iraan ühtegi ballistilist raketti välja lasknud.

Iisraeli kaitseminister Israel Katz kirjeldas Iisraeli rünnakut Iraani vastu kui ennetavat rünnakut. Iisraeli kaitseväe andmetel ajendasid aktsioone luureandmed, mis näitasid, et Iraan oli kogunud piisavalt rikastatud uraani, et toota mõne päevaga kuni 15 tuumarelva.

Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu ütles: «Iisrael ründas, sest et kui Iraani ei peatata, suudab ta toota tuumarelva väga lühikese aja jooksul. See võib aega võtta aasta, mõne kuu või alla aasta.»

Seetõttu teatas Netanyahu operatsiooni Tõusev Lõvi käivitamisest, mis on sõjaline kampaania, mille sihtmärgiks on Iraani peamine rikastusrajatis Natanzis, selle tuumateadlased ja osad ballistiliste rakettide programmist, ning, et operatsioon jätkub nii kaua, kui vaja. Netanyahu kirjeldas

Iraani tuumapingutusi kui selget ja otsest ohtu Iisraeli ellujäämisele ning rõhutas, et tegutsedes, kaitseb Iisrael ka oma araabia naabreid Iraani agressiooni eest.

14. juuni

Iraani õhutõrje hävitamine andis Iisraelile tegutsemisvabaduse Lääne­Iraanis kuni Teheranini. Iisrael lõi droonirünnakuga rivist välja Lõuna­Parsi naftarafineerimistehase Kangani sadamalinnas ja ründas ka teisi Iraani energeetikaobjekte. Iraani vasturünnakutes hukkus Iisraelis kolm inimest ja vähemalt 34 sai vigastada.

15. juuni

Iisrael ründas Teheranis Iraani kaitseministeeriumi hoonekompleksi ja tuumaprogrammi (SPND) peakorterit. Iraan ründas Iisraeli sõjalennukite tankimispaiku ja energiavarustuskeskusi.

16. juuni

Iisraeli õhurünnakutes hukkusid Iraani luure juht Mohammad Kazemi (1961–2025) ja tema asetäitja. Kolme esimese päevaga sai Iraanis surma 224 ja vigastada 1227 inimest. Iraan on Iisraeli pihta tulistanud 270 raketti, millest 22 on pääsenud õhukaitsest läbi ning tabanud elurajoone, tappes 14 ja haavates 390 inimest.

Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu ütles, et Iisrael lõpetab rünnakud Iraanile pärast seda, kui hävitab Islamivabariigi tuumarelva loomise võime või kui Teheran nõustub USA presidendi Donald Trumpi ettepanekuga loobuda uraani rikastamisest.

17. juuni

Iisrael tappis raketirünnakuga äsja ametisse nimetatud Iraani staabiülema Ali Shadmani (1962–2025), kes juhtis nii revolutsioonikaardiväge kui ka Iraani relvajõude. Iisrael lubas vastata kõigile Iraani rünnakutele. Iraani riigile kuuluvat Sepah' panka, millel olid sidemed ka Iraani revolutsioonilise kaardiväega, tabas küberrünnak.

Iisraeli rünnakud Iraani riikliku televisiooni peakorterile Teheranis tapsid kolm inimest, teatas ringhäälingujaam päev pärast rünnakut.

Iisraeli õhurünnakutes Iraani vastu tabati kümneid raketiladusid ja väljalasketaristut. Peale selle tabasid rün­

Benjamin Netanyahu käis 12. juunil demonstratiivselt Jeruusalemma läänemüüri sõnumit jätmas.

Foto: Ziv Koren / AFP / Scanpix

Iisraeli kaitsejõudude väljastatud foto Iraani rünnanud F-15I hävitajatest.

Foto: IDF / GPO / SIPA / Scanpix

Iraani rakett tabas bussi Herzliyas Iisraelis.

Foto: Matan Golan / ABACA / Scanpix

nakud Iraani lääneosas pind­õhk­rakettide ja droonide ladustamiskohti. USA president Donald Trump kutsus Teherani elanikke üles linnast lahkuma, millega toetas Iisraeli peaminist­

ri Benjamin Netanyahu varasemaid hoiatusi. USA president nõudis Iraanilt tingimusteta alistumist.

G7 avaldas toetust Iisraelile ja nimetas Iraani ebastabiilsuse allikaks. Rühm kutsus üles piirkonnas rahu ja stabiilsust saavutama.

18. juuni

Iisrael jätkas õhurünnakuid sihtmärkidele Teheranis. Iisraeli armee soovitas veidi enne rünnakut Teherani 18. ringkonna elanikel evakueeruda. Sõjavägi hoiatas, et kavatseb seal rünnata islamiriigi sõjalist taristut. Rünnakust võttis osa üle 50 sõjalennuki.

Iraani tuumarelvade arendamise programmi katkestamiseks rünnati ka Teheranis asuvat tsentrifuugide tootmise rajatist. Iisraeli kaitseminister Israel Katz teatas, et õhujõudude hävitajad purustasid Iraani sisejulgeoleku peastaabi. Iisraeli õhulöök tabas Iraani pealinnas Teheranis politsei peakorteri lähedal asuvaid hooneid ja mitmed politseinikud said haavata.

Iraan väitis, et ründas Iisraeli hüperhelikiirusega rakettidega ja ähvardas sulgeda Hormuzi väina.

USA presidendil Donald Trumpil oli Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahuga telefonivestlus, aga kõne üksikasju ei avaldatud. USA saatkond Jeruusalemmas sulges kuni 20. juunini uksed, tuues põhjusena välja Iisraeli ja Iraani vahelise konflikti. Trump jättis õhku küsimuse, kas USA ühineb Iisraeli rünnakuga Iraani vastu, öeldes, et Teheran on võtnud ühendust läbirääkimiste alustamiseks.

19. juuni

USA alustas oma sõjaliste ressursside ümbersuunamist Lähis­Itta. USA­s asuvatest baasidest oli viimastel päevadel Euroopasse viidud vähemalt 30 USA sõjatankerlennukit, mida kasutatakse hävituslennukite ja pommitajate tankimiseks. Lõplikku otsust Iraani ründamiseks polnud veel tehtud.

Netanyahu ütles, et Iisrael lõpetab rünnakud Iraanile pärast seda, kui hävitab Islamivabariigi tuumarelva loomise võime.

Iisraeli sõjavägi teatas 19. juuni varahommikul, et korraldab uut rünnakutelainet Iraani pealinna Teherani ümbruses ja teistes riigi piirkondades. Iraanlastel soovitati evakueeruda kahest asulast – Arakist ja Khondabist – enne, kui Iisrael sooritab seal rünnakuid sõjalisele taristule. Iraani meedia väitel häkkis Iisrael lühikest aega Iraani riigitelevisiooni ülekannet.

Küberrünnaku ajal näidati kaadreid Iraani naiste protestidest ja kutsuti inimesi tänavatele tulema.

Iraani riiklik meediaagentuur IRIB kirjutas, et Iisrael tabas Araki raskeveereaktorit, mis on umbes 250 kilomeetrit Teheranist edelas asuv tuumarajatis. Rajatise kahjustused pole aga tõsised ja kiirgust pole. Iisraeli sõjaväeametnik teatas, et riigi armee tabas ligi 100 Iraani sihtmärki ning et rünnakus osales ligi 40 sõjalennukit. Iisraeli kaitseminister Israel Katz andis märku, et riik võib võtta sihikule ka Iraani režiimi juhi ajatolla Ali Khamenei.

Iraani relvajõudude foto infotunnist peastaabis Iisraeli rünnakute kohta. Foto: Iraani armee / EPA / Scanpix

Tel Aviv sai raketitabamuse 16. juunil. Foto: Atef Safadi / EPA / Scanpix

Iisraeli sõjaväeametniku sõnul tulistas Iraan välja kümneid ballistilisi rakette, millest mitu tabas tsiviilpiirkondi. Iraani rünnakutes Iisraelile sai kahjustada Beersheba linna haigla, teatas haigla pressiesindaja. Iisraeli hädaabiteenistuste teatel sai Iraani viimases rünnakulaines haavata vähemalt 65 inimest. Veel 18 inimest said vigastada varjumiskohta joostes.

Iraan ründas vastuseks USA

rünnakule Katari pealinna

Doha lähedal asuvat Al-Udeidi sõjaväebaasi. USA teatel rünnakus kannatanuid ei olnud.

Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu ütles, et Iraan maksab Iisraeli lõunaosas Beershebas asuvale Iisraeli Soroka haiglale suunatud raketirünnaku eest kõrget hinda. Iraan teatas, et Soroka haiglat tabanud rünnaku peamine sihtmärk oli sõjaväe­ ja luurebaas ning et haiglat tabas üksnes lööklaine, tegelik sihtmärk oli sõjaväerajatis.

20. juuni

Iraan korraldas Iisraelile raketirünnaku. Iisraeli väitel see suuri purustusi kaasa ei toonud. Iraani välisminister Abbas Aragchi lükkas tagasi võimalikud läbirääkimised USA­ga, kuni Iisrael jätkab Iraani ründamist.

Iisrael ründas Iraani sõjaväerajatisi ja tuumauuringute keskust. Israeli väitel on pooled Iraani rakettide stardiseadeldistest hävitatud.

Iraan määras revolutsioonikaardiväe uueks luurejuhiks brigaadikindral Majid Khadami. Eelmine luurejuht hukkus Iisraeli rünnakus.

21. juuni

Iisrael ründas Isfahanis asuvat Iraani tuumaobjekti. USA president Donald Trump ütles reedel, et Iraanil on USA õhurünnakute ärahoidmiseks aega kõige rohkem kaks nädalat, andes märku, et võib otsuse langetada juba enne kahenädalase tähtaja möödumist.

22. juuni

USA ründas Iraani tuumarajatisi. Rünnaku sihtmärkideks olid Iraani

Iisrael tappis Teheranis tuumateadlasi, põhjustades märgatavaid purustusi.

Foto: Sobhan Farajvan / Pacific / SIPA / Scanpix

tuletõrje 13. juunil Iisraeli rünnaku alla jäänud hoone ees.

Foto: Abedin Taherkenareh / EPA / Scanpix

Iraani

Iisraeli rünnaku tagajärjed Teheranis 13. juunil. Foto: IRGC / EPA / Scanpix

kaks peamist uraani rikastamise keskust: mägirajatis Fordos ja suurem uraani rikastamise tehas Natanzis ning tuumaobjekt Isfahani linna lähistel.

Rünnakus osales kuus pommituslennukit B2, mis heitsid peamiselt Fordo kohal alla 14 punkritevastast lennukipommi GBU­57 (kaal 13,6 tonni), samuti tulistati USA allveelaevadelt välja umbes 30 Tomahawki raketti.

23. juuni

Iraan ründas vastuseks USA rünnakule Katari pealinna Doha lähedal asuvat Al­Udeidi sõjaväebaasi. USA teatel rünnakus kannatanuid ei olnud.

Iisrael ründas uuesti Iraani maaalust tuumarajatist Fordos.

Iraan ähvardas järjekordselt Hormuzi väina sulgeda.

24. juuni

Iisrael ja Iraan leppisid USA nõudmisel ja vahendusel kokku relvarahus. Päeva jooksul süüdistasid mõlemad pooled teineteist relvarahu rikkumises ja panid toime mõned raketirünnakud, kuid vaherahu jäi kehtima.

Kaotused

Alates 13. juunist on Iraani sõnul Iisraeli konfliktis Iraanis hukkunud üle tuhande ja viga saanud üle 5800 inimese. Võimalik, et kaotused olid tegelikkuses veelgi suuremad. Iisraelis hukkus 32 ja haiglasse viidi üle 3200 inimese.

Iraan ründas Iisraeli territooriumi kokku 550 raketi ja üle tuhande drooniga, tabades elamupiirkondi, üht haiglat ja mitmeid sõjalisi, energia­ ja valitsusasutusi.

Iisraeli andmetel hävitati operatsiooni käigus kaheksa Iraani sõjalennukit (F5, F14 ja KC707), kaheksa AH­1 helikopterit, 320 eri tüüpi raketti ja stardiseadeldist ning 950 drooni.

Iisraeli võib pidada sõja võitjaks, sest tal õnnestus oma väikeste kaotustega otsustavalt või vähemalt oluliselt kahjustada Iraani tuumaprogrammi ja nihutada määramata ajaks edasi ajatollade tuumarelva valmimist.

Paraku ei saa välistada, et mingi aja möödumisel tuleb Iisraeli relvajõududel sellist rünnakut oma riigi turvalisuse huvides korrata.

Iraani revolutsioonilise kaardiväe juhtide matus suures rahvamassis 28. juunil. Foto: Sobhan Farajvan / Pacific / SIPA / Scanpix

Iisraeli droon lasti Isfahani lähistel alla. Foto: Iraani armee / EPA / Scanpix

Euroopa mandril oli 20. sajandi viimane kümnend vägagi sündmusterohke. Nõukogude Liidu lagunemise tagajärjel oli geopoliitiline maastik drastiliselt muutunud, saates mõjulaineid kogu oma endise mõjusfääri kaudu. Suveräänsus ja enesemääramine olid uue ajastu märksõnad. Eri rahvad üle Ida-Euroopa esitasid nõudmisi suuremaks autonoomiaks, kui mitte koguni lahkulöömiseks oma senistest riikidest.

Uilson Jones politoloog

Kõige ilmekamalt avaldus see Balkanil, kus äkiline etnilise konflikti puhkemine – mida küttis tagant ohjeldamatu natsionalism, poliitiline ebastabiilsus ja majanduskriis – rabas endist Jugoslaaviat jalust. Järgnenud Jugoslaavia sõjad, mida iseloomustas enneolematu jõhkrus, kujundasid Euroopa mandri põhjalikult ümber, samal ajal kui sümboolne NATO sekkumine Balkani tragöödiasse sõnastas ümber varem aktsepteeritud rahvusvahelised tegevusreeglid (rules of engagement).

NATO sekkumise tausta mõistmine on hädavajalik. Seetõttu vaatame lähemalt kahte vaieldamatult kõige purustavamat Jugoslaavia sõda.

Bosnia sõda

Sõda Bosnias puhkes samamoodi nagu teised Jugoslaavia sõjad – soovist iseseisvuse järele. Selle soovi täitmine oli keeruline Bosnia mitmekesise etnilise koosseisu tõttu. Suurema osa riigi elanikkonnast moodustasid Bosnia moslemid (44%), kellele järgnesid õigeusklikud serblased (32,5%) ja katoliiklastest horvaadid (17%). Erisugused rühmitused, kel puudus ühtne mitme­

Rohkem kui kollektiivne

NATO sekkumine

julgeolek:

Balkanil

Srebrenicas mõrvatuile püstitatud memoriaal.

Foto: Armin Durgut / AP / Scanpix

rahvuseline Jugoslaavia identiteet, jäid samastuma omaenda etniliste kogukondadega, luues seeläbi etnilistes suhetes tõelise miinivälja.

Pole üllatav, et vaenutegevuse vallandas 1992. aasta iseseisvusreferendum, mis sai 63,72% osalusmääraga jahmatavalt kõrge ehk 99,71% toetuse. Serblaste rühmitus leidis end vastloodud vabariigis äkitselt vähemusena ja vastas sellele oma riigi, Republika Srpska, väljakuulutamisega. Selle tõttu tunnustati Bosnia ja Hertsegoviinat rahvusvaheliselt 6. aprillil 1992 – kuupäeval, mida käsitletakse kõige sagedamini sõja ametliku algusena.

Kolm aastat kestnud sõjalised operatsioonid nõudsid 100 000 inimelu ja jätsid üle 2 miljoni inimese ümberasustatuks.

Sõda iseloomustasid rängad hirmuteod, milliseid polnud Euroopas nähtud alates teisest maailmasõjast. Kolm aastat kestnud sõjalised operatsioonid nõudsid 100 000 inimelu ja jätsid üle 2 miljoni inimese ümberasustatuks. Humanitaarkatastroofi ulatust oli raske ette kujutada. Sarajevo piiramine, Srebrenica veresaun ja serblaste valimatud rünnakud Tuzlale loeti genotsiidiks, kuna need teod pandi sageli toime otsese kavatsusega Bosnia moslemid ja horvaadid tappa või piirkonnast eemaldada.

Endise Jugoslaavia Rahvusvahelise Kriminaaltribunali (ICTY) otsus Radislav Krstići kohtuasjas järeldas, et Srebrenica veresauna kavandas aegsasti toonane Republika Srpska president Radovan Karadžić.

Tema direktiivi nr 7 tsiteeriti järgmiselt: «Kavandatud ja läbimõeldud lahingutegevusega luua Srebrenicas talumatu täieliku ebakindluse olukord, kus puudub lootus edasisele ellujäämisele või elule.»

Selliste jultunud metsikuste toimepaneku suhtes Euroopa tagaaias oli hädavajalik midagi ette võtta, et vältida katastroofi, mis laieneks ja mõjutaks otseselt ka ülejäänud Euroopat.

ÜRO mandaadiga sai NATO rohelise tule humanitaartragöödiasse sekkumiseks. Operatsioon Deliberate Force käivitati 30. augustil 1995. See missioon hõlmas 15 riigi 5000 ­liik­

melist isikkoosseisu ja 400 lennukit –jõud, millele Bosnia serblased ei suutnud vastu seista. Missiooni eesmärk oli rünnata kirurgilise täpsusega Bosnia serblaste sõjalisi sihtmärke, et piirata nende võimet genotsiidioperatsioone ellu viia.

NATO lennukid olid võimelised tabama 97% sihtmärkidest, millest 80% said tõsiseid kahjustusi. Õhukampaania viis Sarajevo piiramise lõpetamiseni, sillutades teed kauaoodatud rahuleppele, mis vormistati Daytoni lepingutega.

Ülekaalukas jõud sundis Bosnia serblased kapituleeruma, mis on viinud Bosnias stabiilse rahuni, kuigi NATO kohalolu (peakorter asub Sarajevos) on varieeruvas mahus säilinud läbi kogu perioodi kuni tänapäevani.

Kosovo sõda

Mõni aasta pärast vaenutegevust Bosnias langes Kosovo etnilisse konflikti. Olukord Kosovos erines aga põhimõtteliselt Bosniast. Enne sõda oli Kosovo autonoomne piirkond Serbia territoriaalsetes piirides. Seetõttu olid selle iseseisvusnõuded Jugoslaavia lagunemisel nõrgad, kuna endises Jugoslaavias puudus sellel vabariigi staatus.

Pärast NATO kampaania algust eskaleerisid Jugoslaavia armee ja Serbia paramilitaarsed jõud ägedalt oma operatsioonide ulatust Kosovos.

Sellest hoolimata viis toonase Serbia presidendi Slobodan Miloševići 1989. aasta otsus kaotada Kosovo autonoomia pingete pideva kasvuni piirkonnas, mis oli valdavas osas (u 90%) asustatud Kosovo albaanlastega. Hõõguvate etniliste pingete tulemusena loodi Kosovo Vabastusarmee (albaania keeles Ushtria Çlirimtare e Kosovës ehk UÇK), mis viis ellu nii varjatud operatsioone kui ka relvastatud rünnakuid politsei vastu.

UÇK kasutatud ärevust tekitavad meetodid viisid selleni, et mitmed Euroopa riigid, sealhulgas Prantsusmaa, Suurbritannia ja Kreeka ning lisaks Jugoslaavia, liigitasid selle ametlikult terroriorganisatsiooniks. Kuna UÇK mõjuvõim kasvas pidevalt ja nende

USA sõjalaevad ja helikopter Vahemerel 1998. aastal, reageerides uuele vägivallale Balkanil.

kontroll maapiirkondades kinnistus, otsustas nüüdne Jugoslaavia president Milošević mässu maha suruda. Viies 1998. aastal oma armee Kosovosse, sattus UÇK esimest korda vastamisi regulaararmeega. Pärast ligi aasta kestnud tulevahetusi Jugoslaavia armee ja UÇK vahel olid tagajärjed tsiviilelanikkonnale silmnähtavad. Sellistel konfliktiperioodidel kannatavad sageli kõige rohkem süütud inimesed. Nii sattusid kümned tuhanded inimesed põgenike staatusesse. Sel ajal polnud veel täiesti selge, kas Kosovos on arenemas samasugune tragöödia nagu Bosnias.

Saksamaa välisministeeriumi raportis nenditi: «Kosovos ei ole albaania

Foto: Vincenzo Pinto / Reuters / Scanpix

etnilise päritoluga seotud selgesõnaline poliitiline tagakiusamine tõendatav... Julgeolekujõudude tegevus ei olnud suunatud Kosovo albaanlaste kui etniliselt määratletud rühma, vaid sõjalise vastase ja selle tegelike või väidetavate toetajate vastu.»

Samamoodi väitis Münsteri ülemhalduskohus, et «etnilised albaanlased Kosovos ei ole olnud ega ole praegu sihtmärgiks piirkondlikule või üleriigilisele grupiviisilisele tagakiusamisele Jugoslaavia Liitvabariigis». Seega puudus selge konsensus selles osas, kas käimas on etniline puhastus või mitte – see oli teravas vastuolus Bosnias toimunud ilmselgete sündmustega.

Hollandi rahuvalvajad matmas Srebrenicas mõrvatud kaasvõitlejat 1995. a. Foto: Jerry Lampen / Reuters / Scanpix

Kosovost välja aetud albaanlased 1998. aastal.

Foto: Yannis Behrakis / Reuters / Scanpix

ni, mis oleks mõlemale poolele vastuvõetav. See viis omakorda 78­päevase NATO õhukampaaniani Jugoslaavia vastu.

Operatsioonil Allied Force, nagu seda nimetati, oli selge eesmärk tekitada kahju Jugoslaavia rajatistele, mis võimaldasid neil Kosovos sõda pidada. Seda teostati täppisõhurünnakutega. Õhukampaania teine eesmärk oli suruda Milošević põlvili, kuna teda nähti juhina, kes vastutas piirkonna ebastabiilsuse eest. Tema eemaldamine ja korvamatu kahju tekitamine Jugoslaavia sõjapidamisvõimele pidi Balkanile lõpuks rahu tooma.

Kuigi õhukampaania viis viimaks vaenutegevuse lõppemiseni, kritiseeriti seda akadeemilistes ja poliitilistes aruteludes. Näiteks toob Siddharth Varadarajan välja fakti, et NATO pommitamised põhjustasid põgenikekriisi süvenemise, kergitades põgenike arvu mõnekümnelt tuhandelt 700 000­ni ja tuues kaasa ka 500 tsiviilohvrit.

Veelgi enam, pärast NATO kampaania algust eskaleerisid Jugoslaavia armee ja Serbia paramilitaarsed jõud ägedalt oma operatsioonide ulatust Kosovos. Kardeti, et operatsioon Allied Force oli oma seatud eesmärkidele vastutöötav; siiski on olukord sellest palju keerulisem.

Sekkumise tähtsus

Mida iganes keegi Balkani sekkumisest ka ei arvaks, on lõpuks selge, et see viis stabiilse rahuni – olgugi et NATO jätkuva kohalolekuga piirkonnas. Võib­olla veelgi olulisem on see, et see lõi rahvusvahelistes suhetes uue pretsedendi.

Kuigi maastikul toimuva täpsete määratluste üle vaieldi, oli üks asi kindel. 1998. aastal vastu võetud ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioon 1199 rõhutas läbirääkimiste alustamise vajadust UÇK ja Jugoslaavia valitsuse vahel.

Viidates inimõiguste rikkumistele, kutsus ÜRO üles vaenutegevust lõpetama. Kuigi see otsus oli märkimisväärne, ei lubanud see jõu kasutamist isegi juhul, kui Jugoslaavia keeldub nõudmisi täitmast.

Sellest hoolimata tehti mõningaid pingutusi läbirääkimisteks, mille toimumiskohaks valiti Prantsusmaa, Rambouillet. Need läbirääkimised

kukkusid lõpuks läbi Jugoslaaviale esitatud nõudmiste tõttu, mille nad tagasi lükkasid.

Punktid hõlmasid NATO vägede kohaloleku vajadust Kosovos, mis aitaks takistada nii UÇK­l kui ka Jugoslaavia armeel kokkupõrkeid korraldada. Aga nende hulgas olid ka nõudmised, et NATO­l peaks olema operatsioonide elluviimisel juriidiline puutumatus (immuniteet), mis tahes nõuete või vahistamiste suhtes. Suveräänne riik, eriti nii sõjakas kui Jugoslaavia tol ajal, poleks kunagi selliste tingimustega nõustunud.

Läbirääkimised katkestati, sest ei suudetud jõuda otsustava kokkuleppe­

Toonane NATO peasekretär Javier Solana väitis, et «esimest korda käivitas kaitseallianss sõjalise kampaania, et vältida humanitaartragöödiat väljaspool oma piire». Solana ja ka paljude teiste jaoks tähistas see nihet varasematest sekkumisreeglitest.

Regionaalsetele rühmitustele ja sõjalistele liitudele anti nüüd roheline tuli sekkuda inimkannatuste tõttu. Solana väitis, et NATO sekkumine, mis toimus esimest korda väljaspool alliansi piire, oli edukas rahu kehtestamisel piirkonnas, mida oli üle kümne aasta vaevanud etniline konflikt.

Tõlkinud n-ltn Jan Robert Janson

EstMil.tech 2026

konverents uuest ja tundmatust

Tallinna tehnikaülikooli (TalTech) saal oli rahvast täis: pool sellest laigulisi, teine pool ülikondades laigulisi, sekka ka mõni teadlane või muidu huviline.

Heiki Suurkask peatoimetaja

Kaitseväega seotud rahvas oli sügavalt huvitatud uutest tehnoloogialahendustest militaarmaailmas ning tuli seepärast EstMil.tech 2026 konverentsile. Taltechi, kaitseministeeriumi ja kaitseväe akadeemia koostöös 14.–15. jaanuaril korraldatud konverents EstMil.tech 2026 keskendus sõjalise otsustamise tulevikule ja tehnoloogia rollile uue põlvkonna konfliktides.

Konverentsi peateemad olid tehisintellekti (artificial intelligence, AI)

võimalused ja riskid. Samuti oli kõne all kognitiivne sõjapidamine ning koostöö teaduse ja tööstuse vahel. Õigupoolest arendati edasi juba eelmisel konverentsil (2024) alustatud teemasid, kuigi toona pidas avakõne Eesti Vabariigi president Alar Karis, nüüd aga teaduste akadeemia president, akadeemik Mart Saarma.

Veendunud tehisintellekti huvilistele võis konverentsil kuuldu küll mõjuda kui ämbritäis külma vett kaela. AI on tänapäeval tõeline moeröö­

tehisintellekti maailmas

gatus. Kõik tahavad selle saavutustest osa saada ja osata seda paremini kasutada. Tehisintellektil põhinev OpenAI keelemudel ChatGPT on löömas kõiki kasutajarekordeid, kuid endiselt on põhjust rääkida, et sõjanduses on AI seni veel lapsekingades. Täisautomaatsete robotsõdurite asemel näeme ikka veel vaevaliselt edasiliikuvaid robotkoeri.

TalTechis toimunud konverentsil kõlama jäänud peamine sõnum oli, et AI­d pole vaja karta, vaid tuleb aru

saada, et inimene seejuures ei kao oma laiskuse tõttu täiesti ära.

Kuna avalikkuse hirm automatiseeritud süsteemide ees on suur, on eriti oluline diskuteerida nii AI ohtude kui ka võimaluste üle. EstMil.tech konverentsil kõlas vähemalt kolme ettekandja suust nimi Stanislav Petrov. Nõukogude armee sõdur, kes 1983. aastal julges oma peaga mõeldes tõkestada automatiseeritud kaitsesüsteeme, mis võltsohu peale oleks äärepealt maailmasõja valla päästnud.

Konverentsi esimest päeva kokkuvõtvas vestlusringis osalejad laval. Foto: TalTech

Konverentsi peaettekandjaks oli kutsutud USA armee erukolonel Bradley L. Boyd, kes töötab Hooveri instituudi ja Stanfordi ülikooli juures USA­s. Boydi sõnum on, et tehisintellektil põhinevate otsustustoetusvahendite kasutamine Iisraeli poolt Gazas viitab sellele, et teatud asjaoludel võivad inimesed muutuda süsteemidest liiga sõltuvaks ja sellega võib kaasneda tegevus, mis rikub poliitikat ja võib­olla ka rahvusvahelist humanitaarõigust.

Viimaste aastakümnete jooksul on sõjapidamise teabe tohutu maht suurendanud sõjaväelaste kognitiivset koormust üle inimvõimete piiride. Seetõttu loodi 2017. aastal USA sõjaväe esimene tehisintellekti projekt Project Maven, mis aitas luureanalüütikutel läbi sõeluda tuhandete andurite kogutud pilte ja videoid. Project Maveni käigus hakkasid ilmuma uued tehnoloogiad, mis lubasid veelgi enamat. 2022. aasta generatiivne tehisintellekti revolutsioon ( generative AI revolution) andis hoogu aruteludele selle üle, mida AI suudab teha.

Tehisintellektil põhinevate otsustustugisüsteemide (decision support systems, DSS) lõppeesmärk on saavutada Move 37 efekt, mis viitab AI mudelile

AlphaGo. See alistas 2016. aastal Go mängija Lee Sodoli, kasutades mängustrateegiat, mida inimesed polnud kunagi varem näinud, mistõttu oli see ootamatu ja raskesti tõrjutav. Samasugune asi võib lahinguväljal ka selgelt eelise anda.

Tehisintellekti integreerimine sõjapidamisse muudab inimese järelevalve mõnel juhul keeruliseks, teisalt võimatuks ja mingis mõttes annab sõjapidamise masinate kätte olenemata sellest, kas need on intelligentsed või mitte.

«Inimoperaatoritel kulus tehisintellekti sihtimisotsuste kinnitamiseks keskmiselt vaid 20 sekundit, sageli ainult selleks, et tuvastada, kas sihtmärk on mees. Mõned operaatorid tunnistasid, et eelistasid masinat järgida, kuna see oli statistiliselt täpne ja «...masin tegi seda külmavereliselt. See tegi asja lihtsamaks». Masina kiiruse ja täpsuse olemasolul ning kognitiivse surve all teha rohkem lõpetasid süsteemioperaatorid mõtlemise ja lasid masinatel enda eest mõelda.

Kognitiivse sõltuvuse (cognitive dependence) ja autonoomia vahelise kompromissi mõistmine aitab inimesel sõjapidamist paremini kontrollida, kui ta kasutab tehisintellektil põhinevaid otsustustoe tööriistu. «Dilemma seisneb selles, kas delegeerida kriitilised ja tähtsad otsused algoritmidele, mis suudavad küll kiiremini tegutseda, kuid millel võib puududa sügav mõistmine, või säilitada inimlik järelevalve, aktsepteerides aeglasemat otsuste tegemist kontekstipõhisemate tulemuste nimel,» ütles Boyd.

Ulmekirjandus­ ja filmid on läbi aja viinud edasi uuendusi AI vallas, aga samas külvanud ka mitmesuguseid hirme selle kohta, kuidas masinad inimkonnale ohtlikuks muutuvad.

Saksamaalt Fraunhoferi võrgustikku (75 uurimisasutust kokku 31 000 töötajaga) esindanud Frank Flemisch alustas AI ajatelge ulmekirjanduse kuldsest ajast (1938–1946) ja sellest, kui arvutiteaduse alusepanija Alan Turing juba 1950. a arutles, kas arvutid suudavad mõelda.

Flemisch viitas siiski Gartneri AI üleskiitmise tsüklile (Gartner hype cycle for AI ), mille järgi ei saa eitada AI põhjendamatut üleskiitmise ohtu. «Tulevikus on tehisintellekt enamiku tarkvaratehnika ülesannete lahutamatu ja loomulik osa.

Tehisintellekti väljundid on aga altid kallutatusele, hallutsinatsioonidele ja mittedeterminismile, mis tähendab, et tarkvarainsenerid ei saa olla liiga usaldavad. Peale selle loovad mitmest agendist koosnevad töövood hallutsinatsioonide riski. Tehisintellekti töö­

Silver Andre ettekanne konverentsil. Foto: TalTech

riistad laiendavad ka ohu pinda, luues organisatsioonidele uusi turvaauke,» kirjutab lehekülg Gartner.com.

«Süvavõltsingud võivad ka AI abil ohustada meid viimsepäevaga,» märkis konverentsil Michael Neiberg USA armee sõjakolledžist, viidates taas Nõukogude sõjaväelasele Stanislav Petrovile, kes oma peaga mõeldes 1983. aastal tuumasõja ära hoidis.

AI­ajastu on järjest rohkem tõstatanud küsimuse, kuidas kasutada tinglikult tuhande miili pikkust kruvikeerajat, s.o tööriista, mille kasutamisel me

distantsilt tugineme tehisintellektile. Tuleb aru saada, kuidas vastane AI­d ära kasutab. Samuti peab mõistma, et AI­ajastul võivad süsteemid olla haavatavamad kui varem. Tuleb tunnistada võimalikke vigu oma andmetes, algoritmides ja ka meis endis, et olla valmis üllatusteks.

Teine kõneleja Fraunhoferist, Wolfgang Koch osutas Rumsfeldi maatriksile (Rumsfeld Matrix), strateegilisele raamistikule, mille tegi 2002. aastal populaarseks USA kaitseminister Donald Rumsfeld. Maatriksi põhikom­

ponendid on teadaolevad faktid (andmed ja teave, millest oleme teadlikud ja mida mõistame), teadaolevad riskid (teadmiste lüngad, millest oleme teadlikud), tundmatud teadmised (asjad, mida me teame, kuid millest me ei ole teadlikult teadlikud) ja tundmatud üllatused (ettenägematud sündmused või riskid). Seda kõike tuleb arvestada ka siis, kui arvame, et inimene on masinate peremees. On asju, mida me ise ja ka algoritmid siiski arvestada ei oska.

Eesti küberharjutusväljade multiversumi CR14 ülem Silver Andre märkis, kuidas AI­d kasutada. Esiteks, ohuvoogude, teenuse staatuse ja missiooni sõltuvuste pidev töötlemine masina kiirusel. Teiseks, prioriteetsete teenuste nimekirja (cyber prioritized service list, CPSL), küberlahinguvälja (cyber key terrain, CKT) ja reaalajas küberpildi (running cyber picture, RCyP) värskenduste automatiseeritud loomine korrelatsioonianalüüsi põhiselt. Kolmandaks, valideerimine inimese poolt. Neljandaks, ülemate ja operaatorite kiired otsused, mis on tehtud kinnitatud luureandmete põhjal.

Kriitilisemaid hinnanguid esitas Tanel Tammet TalTechist. Ta viitas kahele teosele, millest üks prognoosib seda, kuidas AI meid kõiki ära tapab (Judkowsky, Soares. «If Anyone Builds It, Everyone Dies: Why Superhuman AI Would Kill Us All», 2025) ja teine, kuidas see meid ära päästab (Marc Andreessen. «Why AI Will Save the World», 2023).

«AI aitab tõesti süsteeme integreerida ja esimesed tulemused on juba näha. Kuigi AI peaks aitama luua tõeliselt efektiivseid droone, tuleb siiski arvestada, et märkimisväärseid tulemusi ei tasu oodata enne kui alles viie aasta pärast. Olenemata sellest, et AI aitab teha otsuseid palju lihtsamaks, tuleb meeles pidada, et autonoomsed autod pole ikka veel eriti targad ja ka militaarsed AI­lahendused on endiselt veel üsna rumalad,» märkis Tammet. Iga AI tehnoloogia puhul tuleb arvestada selle sobivust ja tõhusust konkreetsetes mudelites.

«Ükski asi pole nii hea, kui see esmapilgul tundub, ja ükski asi pole ka nii halb, kui see esmapilgul tundub,» tsiteeris Tammet viitseadmirali Joe Dyerit.

Soomus seostub tänapäeval eelkõige sõjatehnikaga: tankide teraste katete, kuulikindlate vestide või ballistilise klaasiga. Ometi on soomus palju universaalsem, ulatudes inimkonna tehnoloogilisest loovusest paremini tagasi evolutsioonilise arengu algusfaasidesse.

Soomuse paradoks:

evolutsioonilised õppetunnid tänapäeva tankisõjale

Jüri Toomepuu USA erukolonelleitnant

Loomariik pakub rikkalikku materjali, milles passiivsed ja aktiivsed kaitsekihid on kehasse sisse kodeeritud miljonite aastate pikkuse evolutsioonilise katse­eksitusmeetodi tulemusena.

Soomuse nähtust tasub analüüsida interdistsiplinaarselt: esmalt bioloogilise evolutsiooni kontekstis ning seejärel sõjaajaloos. Võrdleva analüüsi abil saab mõista, miks soomus tekib, areneb ning mis ajal see muutub pigem koormaks kui eeliseks. Nii loomariigis

kui inimtehnoloogias on kaitse ja rünnaku vahel alati püsinud dünaamiline tasakaal: iga tugevam soomus sünnitab omakorda võimsama soomusevastase relva.

Kriitiline arutelu tänapäeva tankisõja olemuse üle on oluline, et määrata soomusmasinate kasutegur praeguses konfliktikeskkonnas.

Soomus looduses: evolutsioon kui vastukaal surmale

Loomariigis on soomusel eeskätt kaitsefunktsioon. Selle esmased variandid ilmnesid juba varajaste selgroogsete seas, eriti paleosoikumi ajastul. Arheoloogilised leiud näitavad, et alge­

listel kaladel, näiteks kilpkaladel (Heterostraci), oli luiseid plaate meenutav väliskaitse, mis toimis justkui loomulik soomus. Ühelt poolt kaitses see röövloomade eest, teisalt aga stabiliseeris keha, muutes liikumise energiat kulutavamaks, kuid tõhustades ellujäämist varasel evolutsioonilisel etapil.

Evolutsioonilised survefaktorid, nagu röövtoitumise levik ja keskkonnariskid, suunasid looduslikku valikut kindlustama haavatavaid kehaosi. See viis kaitsekihtide hargnemiseni, mille parimad näited on tänapäeva kilpkonnad, krokodillid ja soomuselised kalad. Kilpkonnade karapaks (seljakilp) ja plastron (aluskilp – toim) ei ole üksnes väliskate, vaid see on sulandunud

Kilbis ja soomuses on võimalik tähele panna pikka evolutsiooni ja arengut. 1. Harusabalistel on eksoskelett kombineeritud keemiarelvaga.

2. Kilpkonna karapaks ja plastron on sulandunud skeleti osaks. 3. Antiik-roomlaste lorica segmentata oli tõhus kaitse mõõkade vastu.

4. Tänapäevane kaitseplaat kaitseb ka tõsisemate relvade eest.

Fotod: Wikipedia ja Shutterstock

skeleti osaks, mis näitab, et soomus võib areneda keha põhistruktuuriks.

Loomade soomused ei tugine mitte üksnes luule. Paljud maismaaloomad kasutavad keratiini, mis moodustab meile tuttavad küüned, karvad ja sarved ning soomusplaadid. Ehkki keratiinist koosnev soomus on tavaliselt kergem kui mineraliseerunud luukaitse, võimaldab see paindlikkust. Nii näiteks hiilivad krokodillid ja pangoliinid suhtelise kergekaalu soomusega, mis ei takista liikumist ega ujumist, aga annab hämmastava löögikindluse.

Erilist materjalilist kaitset esineb putukatel ja vähkidel, kelle kitiinist eksoskelett on kerge, kuid kõva, moodustades väga tõhusa passiivkaitse.

Kitiin ei võimalda suurt kasvu ilma kestumiseta, mis on omakorda järjekordne evolutsiooniline kompromiss –kui organism vahetab kesta, kaotab ta ajutiselt soomuskaitse ja muutub vastuvõtlikuks rünnakutele. Seega pole looduslik soomus nii nagu lahinguvälja soomus kunagi absoluutne – see on kompromiss turvalisuse, kuluefektiivsuse ja elutegevuse vahel.

Mõned loomad kasutavad kombinatsiooni passiivsest soomusest ja aktiivsest kaitsemehhanismist. Näiteks okassea teravad ogad on tegelikult muundunud karvad, mis toimivad rünnaku vastuseisu tõttu passiivse kaitsesüsteemina. Mullas elavate harusabaliste (Scutigerellidae) puhul on

eksoskelett kombineeritud väljutatud kemikaalidega, mis toimivad ründaja vastu. Paljud liigid kasutavad ka värvust või karvkatet, et varjuda või esitada hoiatavat signaali. Bioloogilises kontekstis on seega selge: soomus ei ole pelgalt füüsiline kilp, vaid osa kompleksest kaitsesüsteemist.

Soomuse areng sõjanduses: keha kaitsmisest masinate soomuseni

Inimeste varaseim kaitse relvade vastu oli orgaaniline: loomanahast ja taimsetest materjalidest valmistatud veste kasutati juba neoliitikumis. Nahk võis küll kaitsta lõikehaavade eest, kuid ei pakkunud adekvaatset kaitset läbi­

löögijõudude vastu. Pronksiajastu tõi kaasa esimese tõeliselt efektiivse kaitse – metallist rinnakatted, soomuskiivrid ja säärekaitsed. Pronks oli suhteliselt pehme, ent piisavalt tugev, et hajutada löögi energiat. Varane metalliline soomus oli aga ülimalt kallis, mistõttu jäi see esialgu eliidi privileegiks.

Raua kasutuselevõtt muutis oluliselt kaitsemehhanismide kättesaadavust. Raud oli odavam ja kergemini töödeldav. Selle tulemusena muutus raudsoomus laialdasemaks ning teenis nii jalaväe kui ratsaväe vajadusi.

Reaktiivsoomus Vene tankil T-72B pidanuks kaitsma selles olijaid. Foto: Shutterstock

Paraku näeme Ukrainas ridamisi purustatud tanke ja pealt lennanud kahuritorne.

Fotod: Alexander Ermochenko / Reuters / Scanpix

Legendaarsed Rooma leegionid, kasutades lorica segmentata plaatsoomust, näitasid, et soomus võib olla modulaarne ja võimalikult liikuv. Liikuvus tähendas taktikalist efektiivsust, mis oli oluline murdepunkt kaitse ja rünnaku tasakaalus.

Keskaegne täisplaatsoomus oli tehnoloogiline triumf, iseloomustades metallurgia, käsitööoskuse ja strateegilise mõtlemise sümbioosi. Täisplaat kaitses nii mõõga­ kui noahoopide ja ka noolelöökide eest. Ratsanikud, eriti rüütlid, muutusid liikuvateks metall­

kindlusteks, mille läbistamiseks vajati üha keerukamaid relvi, nagu teravikega odad, rasked sõjakirved ja lõpuks arbaletid ja ambud. See näitab, et rünnakutehnoloogia arenes alati üheskoos kaitsevahenditega.

Ometi oli täisplaatsoomuse nõrkuseks selle kaal ja hind. Täissoomustatud ratsavägi oli efektiivne ainult teatud taktikalistes kontekstides ning selle hiilgus hääbus koos püssirohuajastu saabumisega.

Tulekivipüsside ja hiljem vintraudse relvastuse areng muutis soomuse

ideoloogiat. Juba 16. sajandi lõpuks suutsid tulirelvad tavalise metallsoomuse kergelt läbistada, mistõttu oli soomusel vaid piiratud väärtus. Sellest hoolimata ei kadunud soomus täielikult, vaid muutus selektiivseks: rinnaplaat ratsaväelasele, kiiver jalaväelasele, õla­ ja käsivarred teatud üksustele. Täielik kaitse asendus kriitiliste piirkondade kaitsmisega, mis oli ratsionaalne otsus nii taktika kui logistikakulude seisukohalt.

Tööstusrevolutsioon ja mehhaniseeritud sõjandus

19. sajandi lõpp ja 20. sajandi algus tõid kaasa terase­ ja masinatööstuse plahvatusliku arengu. Mehhaniseeritud soomusmasinad, nagu tankid, sündisid esimese maailmasõja kaevikusõja kontekstis. Kaevikutes oli vaja mobiilset kaitset, mis ületaks okastraadi, looduslikud tõkked ja kuulipildujate tapva väljatule. Tankid olid lahendus: liikuvad teraskehad, mille eesmärk oli kaitsta inimesi ja purustada kaitseliine.

Tankisõda arenes teises maailmasõjas välja oma täiuseni, kus soomuse paksus, kujustus ja materjalide kvaliteet olid otseselt seotud läbistajate võimsuse ning lahinguvälja olukorraga.

Sõja kuulsaimate tankilahingute hulka kuulub näiteks 1943. aasta Kurski lahing, ajaloo suurimaid tankilahinguid, mis tõi vastamisi Saksa tankiarmee ja Nõukogude T­34 tankide massi.

Põhja­Aafrikas saavutasid tuntust manööversõja meistrid, nagu Saksa väejuht Erwin Rommel, tuntud kui «Kõrberebane», ning tema vastased liitlasvägede poolelt, näiteks USA kindral George S. Patton, kelle juhtimisel tankiväed saavutasid edu Euroopa vabastamisel 1944–1945. Sellised lahingud näitasid, kuidas strateegia, kiirus ja tehnoloogia sulandusid üheks otsustavaks jõuks. Vastukaaluks tekkisid tankitõrjekahurid, kumulatiivmoon ja hiljem juhitavad tankitõrjeraketid. Samamoodi nagu loomariigi kaitsemehhanismide puhul sünnitas iga soomusvastasus uue ründelahenduse. Kaitse ja rünnak püsisid paratamatus tasakaalus.

Tankide roll 21. sajandi sõjas: kas tank on muutunud kalliks kirstuks?

21.

sajandi geopoliitilises reaalsuses on tankid endiselt paljude riikide relvastuse sümbol, kuid nende efektiivsus on muutunud üha küsitavamaks. Tankid on kallid, logistiliselt koormavad ja äärmiselt haavatavad moodsate tankitõrjesüsteemide ees. Droonid, täppisjuhitavad raketid ja odavad, kuid efektiivsed miinipõhised lahendused muudavad tanki pigem sihtmärgiks kui ründeplatvormiks. Nii nagu kunagised täissoomustatud rüütlid on tänapäeva tankid sageli omaenda tehnoloogilise pärandi ohvrid.

Droonipõhise lahingutegevuse kontekstis võib isegi väikese eelarvega sõjaline jõud tabada ja hävitada miljoneid eurosid või dollareid maksvat tanki.

Nüüdisaegne sõjatehnoloogia ei võimalda tankil piisava kiiruse, varjamise või enesekaitse tasemega kohanduda. Seega on soomusmasinate roll muutunud: nad on pigem taktikaline tugiplatvorm kui otsene ründeüksus. Sealjuures kerkib küsimus: kui soomus ei kaitse enam adekvaatselt, kas sellel on strateegilist mõtet?

Loomariigis ja sõjanduses on soomus alati olnud kompromiss rünnaku ja kaitse vahel. Evolutsioon on näidanud, et kaitse ei saa kunagi olla absoluutne. Iga kaitsemehhanismi ületamiseks tekib tugevam ründevahend, mis pöörab eelise ümber. Sama kehtib mehhaniseeritud sõjanduses. Kui soomus hakkab pärssima liikumist, kohanemisvõimet või taktikalist paindlikkust, siis muutub ta omaenda eesmärgile vastupidiseks.

Tänapäeval, kus tankitõrjerelvad, droonid ja täppisrelvad on muutunud odavaks, laialdaseks ja kergesti kasutatavaks, on paljud riigid seatud valiku ette: kas investeerida tehnoloogiliselt efektiivsesse, kuid logistiliselt koormavasse soomusesse, või suunata ressursid paindlikesse, modulaarsetesse ja mobiilsetesse lahendustesse? Seda paradoksi võimendab tasakaalust väljas hinnasuhe: ühe tanki hävitamiseks võib piisata sadadest dollaritest või mõnest tuhandest, samal ajal kui tankid maksavad miljoneid.

Sellises kontekstis muutub soomus mitte ainult tehnoloogiliseks, vaid ka ideoloogiliseks küsimuseks – kas investeerida üha kallimasse terasesse või mõelda ümber, kuidas me lahinguid võidame.

Soomuse ajalugu algas vajadusest säilida: kilp, soomusplaat, tank – kõik need olid loodud selleks, et jääda võitjaks. Ometi näeme tänapäeva lahinguruumis paradoksi. Mida raskemaks, võimsamaks ja kallimaks muutub kaitsev raam, seda ahvatlevamaks sihtmärgiks see saab. Tänapäeva tankikorpus ei ole enam ainult liikuv terasest kilp; sellest on saanud rahaliselt ja sümboolselt koormatud objekt, mille hävitamine on vastasele sama väärtuslik kui selle kaitsmine meeskonnale.

Võit ei sõltu enam terase paksusest. Lahingute käiku kujundavad keskkonna mõistmine, sensortehnoloogia ja droonid, jõudu võimendav hajutatud juhtimine ning taktika, mis suudab muutuda kiiremini kui vastane. Kõige olulisem pole mitte masina suurus, vaid võime loobuda mõtteviisist, mis tõstab tanki sõja keskmesse. Kui inimene taandub tehnika teenijaks ja masinast saab eesmärk iseenesest, muutub soomus vaid peenelt poleeritud tõkkeks võidu teel.

Nii nagu looduses ei too edu alati kõige paksem kest, ei määra ka homsetel lahinguväljadel tulemust see, kellel on kõige suuremad ja raskemad teraskorpused. Võidab see, kes suudab kasutada tehnoloogiat mitte kilbi või sümbolina, vaid vahendina, mis annab otsustamise kiiruse, paindlikkuse ja ülevaate. Võidab see, kes juhib masinat, mitte see, kes usub, et masin võidab tema eest.

110 aastat tagasi toimus Euroopa vetes esimese maailmasõja suurim merelahing, mida peeti tol ajal ka maailma kõigi aegade suurimaks. Lahing lõppes sisuliselt viigiga, kuigi mõlemad sõdivad pooled – Suurbritannia ja Saksamaa –kuulutasid end selle võitjaks.

Pilk Saksa lahinguristlejalt järgnevale laevastikule 31. mail 1916. Foto: AP / Scanpix

1916. aastal Jüütimaa merelahing

Hanno Ojalo sõjaajaloolane

Jüütimaa merelahingut on pärast seda erakordse põhjalikkusega uuritud ja analüüsitud, kuid eks see ole jäänud veidi teise maailmasõja suurte merelahingute varju.

Merelahingutele on tavaks saanud anda nimesid lähedal asuvate saarte või neemede järgi, raskematel juhtumitel ka kuupäevade järgi, kuid seekord ristisid sakslased selle Skagerraki väina ja inglased Jüütimaa järgi. Eestis nimetati lahingut enne teist maailmasõda samuti Skagerraki merelahinguks, tänapäeval aga juba Jüütimaa lahinguks. Merelahing toimus 31. maist kuni 1. juunini 1916 Suurbritannia ja Saksamaa vahel Põhjameres Taani

mandriosast ehk Jüütimaast 100 km lääne pool ja Saksamaa põhilisest mereväebaasist Wilhelmshavenist 400 km põhja pool.

Olukord ja plaanid

Suurbritannia sõjalaevastiku peajõud kandsid nime Grand Fleet, Saksamaa oma aga Hochseefotte (mida on tõlgitud kui avamerelaevastik või ookeanilaevastik). 15. jaanuaril 1916 sai Hochseeflotte omale uue juhataja viitseadmiral Reinhard Scheeri. Võib arvata, et ta kiirustas seda usaldust õigustama ja planeeris suurlahingut, mille käigus lootis Suurbritannia Grand Fleeti merele meelitada, et inglaste sõjalaevastik seejärel osade kaupa purustada. Üks eesmärk oli ka murda Suurbritannia mereblokaad Saksamaa rannikule, mis jättis keisririigi ilma olulistest toorainetest ja põhjustas toidunappuse.

Sakslaste kavandatava lahingu plaan oli järgmine: 17. mail lähevad merele admiral Franz Hipperi lahinguristlejad, mis tulistavad Sunderlandi sadamalinna Inglismaa rannikul (selliseid aktsioone olid sakslased ennegi teinud); samaks ajaks asuvad positsioonidele Inglismaa idaranniku sõjasadamate ees Saksa allveelaevad, et uputada tabavate torpeedolaskudega sadamatest väljasõitvaid sõjalaevu; Hochseeflotte peajõud koondatakse selleks ajaks Põhjamere keskossa, Dog gerbankist veidi lõuna poole, et anda otsustav lahing baasidest väljunud Grand Fleetile.

Miks arvas admiral Scheer, et ta suudab suurlahingus võita suuremat ja tugevamat brittide sõjalaevastikku? Plaani kohaselt ei pidanud inglased saatma teate peale, et Saksa sõjalaevad tulistavad merelt Sunderlandi, sakslaste vastu korraga mitte kogu oma sõjalaevastikku, vaid esmalt lähimas baasis Rosythis paiknevad laevad. Seal olid tollal sakslaste luureandme­

te põhjal vaid neli lahingulaeva, kuus lahinguristlejat, 14 kergeristlejat ja 27 hävitajat.

Neist käis Hochseeflotte jõud kindlalt üle ja nii lootis Scheer selle laevastikukoondise purustada ja uputada, kuni lõpuks ülejäänud Grand Fleeti peajõud kaugematest baasidest – Cromarty Firthist kaheksa lahingulaeva ja Scapa Flowst 16 lahingulaeva koos kolme lahinguristlejaga – kohale saabuvad.

Oldi seisukohal, et soodsal võimalusel tuleb Saksa sõjalaevastikule peale sundida lahing ja see ülekaalukate jõududega hävitada.

Olgu öeldud, et Saksa sõjalaevastik läks lahingusse kokku 99 sõjalaevaga: 16 lahingulaeva (Friedrich der Grosse, Grosser Kurfürst, König, Kronprinz, Markgraf, Kaiser, Kaiserin, Prinzregent Luitpold, Ostfriesland, Thüringen, Helgoland, Oldenburg, Posen, Rheinland, Nassau, Westfalen), viis lahinguristlejat, kuus soomuslaeva (Deutschland, Hessen, Pommern, Hannover, Schlesien, Schleswig­Holstein), 11 ristlejat ja 61 hävitajat. Admiral Scheeri lipulaevaks oli Friedrich der Grosse.

Suurbritannia sõjalaevastikul osales aga Jüütimaa merelahingus kokku 151 laeva: 28 lahingulaeva (Iron Duke, King George V, Ajax, Centurion, Erin, Orion, Monarch, Conqueror, Thunderer, Royal Oak, Superb, Canada, Benbow, Bellerophon, Temeraire, Vanguard, Colossus, Collingwood, St Vincent, Neptune, Marlborough, Revenge, Hercules, Agincourt, Barham, Valiant, Warspite, Malaya), üheksa lahinguristlejat, 34 ristlejat, 79 hävitajat ja üks vesilennukilaev. Grand Fleeti juhataja admiral John Jellicoe lipulaevaks oli Iron Duke.

Grand Fleetis oli kokku 60 000 ja Hochseeflottes 45 000 mereväelast.

Mida öelda brittide plaanide kohta? Põhimõtteliselt oldi seisukohal, et soodsal võimalusel tuleb Saksa sõjalaevastikule peale sundida lahing ja see ülekaalukate jõududega hävitada.

Nagu see ikka juhtub, siis ei läinud kõik plaanipäraselt ja sõdivatel pool­

Jüütimaa lahingus Briti laevastikku juhatanud admiral John Rushworth Jellicoe oma lipulaeva HMS Iron Duke pardal. Foto: Imperial War Museum / Scanpix

põrkasid

Lahingulaev Queen Mary sai tabamuse 31. mail 1916.

Tundmatu fotograaf / Wikipedia

Briti ja Saksa laevastikud

kokku Jüütimaa esisel

tel tuli reaalses lahingus palju improviseerida. Lahingu kirjelduses on peatähelepanu pööratud suurtele sõjalaevadele (lahingulaevad ja ­ristlejad), mis moodustasid laevastike põhijõu ja mis olid relvastatud suurima kaliibriga suurtükkidega.

Suurem osa neist laevadest oli relvastatud 305 mm suurtükkidega, kuid moodsamatel Briti laevadel olid veel vägevamad relvad: 343 ja 434 mm. Kuna inglastel oli lahingulaevu sakslastest rohkem, pidi Scheer oma laevastiku tulejõu suurendamiseks kaasa vedama ka

vanu soomuslaevu, mille peakaliibriks oli vaid 280 mm. Seevastu oli Saksa lahingulaevadel paksem soomuskiht.

Lahingusse minek

Saksa üheksa allveelaeva läksidki juba 15. mail merele ja asusid positsioonidele Briti mereväebaaside lähistele. Õhuluuret tegid sakslastel kümme tsepeliini ehk õhulaeva.

Nagu kiuste olid maikuu teisel poolel enamjaolt halva nähtavusega ilmad, mis segasid õhuluuret. Sak­

sa allveelaevadel aga oli varusid vaid kuni 1. juunini. Niisiis otsustas admiral Scheer 30. mail oma operatsiooni alustada hoolimata halvast ilmast. Ta jättis ära Sunderlandi tulistamise ja saatis Hipperi lahinguristlejate eskaadri merele, et see sooritaks väikese demonstratsioonisõidu Skagerraki väinas ja Norra ranniku lähedal. See pidi kohale meelitama Briti lahinguristlejad, mida oli kavas Hochseeflotte peajõududega põhja lasta.

Ka Grand Fleeti juhatajal admiral John Jellicoel oli plaan merele minna ja meelitada lahingusse Hochseeflottet. Inglastel oli kavas saata peibutuseks Taani väinadesse grupp kergeristlejaid.

30. mai hommikul said inglased dešifreeritud radiogrammidest teada, et Saksa sõjalaevastik sõidab samal õhtul merele. Admiral Jellicoe andis kohe käsu kogu Briti sõjalaevastikul sama päeva õhtul kõigist kolmest baasist väljuda.

Nagu see ikka juhtub, siis ei läinud kõik plaanipäraselt ja sõdivatel pooltel tuli reaalses lahingus palju improviseerida.

Kogu Grand Fleet pidi koonduma 31. mail kell 14 Skagerraki väina ees. Hochseeflotte läks merele 31. mai varahommikul kell 3. Ees liikusid luure eesmärkidel von Hipperi viis lahinguristlejat ja nende järel neli kergeristlejat koos 24 hävitajaga. Nende järel aga juba Reinhard Scheeri (kelle lipulaevaks oli lahingulaev Friderich der Grosse) peajõud.

Lahingu I faas.

Lahinguristlejate duell 31. mai hommikul teatasid Saksa allveelaevad Scheerile, et terve hulk Briti sõjalaevu väljub baasidest merele. Sakslaste katsed neid torpedeerida ebaõnnestusid. Hochseeflotte juhtkond oli seega teadlik, et Briti laevastik on merel, kuid oli selgusetu, mis plaanidega.

Kell 14 paiku sattusid merel kokku Saksa ristleja Elbing koos kahe hävitajaga ühelt poolt ja kaks Briti ristlejat Galatea ja Phaeton teiselt poolt. Kell 14.28 avasid inglased suurtükitule.

Saksa liinilaev Pommern. Uppus 1. juunil 1916. Tundmatu fotograaf / Wikipedia

Saksa lahinguristleja Seydlitz. Uputati 1919. a. Foto: Heinrich Meents / Wikipedia

Saksa lahinguristleja Lützow. Uppus 1. juunil 1916. Tundmatu fotograaf / Wikipedia

Briti ristlejad teavitasid otsekohe radiogrammidega avastatud Saksa sõjalaevadest Grand Fleeti juhtkonda ja nüüd suundusidki inglaste peajõud samasse piirkonda.

Esmalt toimuski kõige kiiremini kohale jõudnud lahinguristlejate lahing. Admiral Beattyl oli kuus (Lion, Princess Royal, Queen Mary, Tiger, Indefatigable, New Zealand) ja admiral Hipperil viis (Derfflinger, Seydlitz, Moltke, Von der Tann, Lützow) selle klassi laeva. Kell 15.30 jõudsid vastased teineteisest 22 km kaugusele, Saksa laevad liikusid loodesuunal, inglased idakursil.

Hipperi ülesanne oli meelitada Briti lahinguristlejad Hochseeflotte lahingulaevade 305 mm suurtükkide ette ja nii pöörasidki Saksa sõjalaevad tagasikursile (kagusuunale). Beatty ülesanne oli välja selgitada, kus asuvad Hochseeflotte lahingulaevad, misjärel asus ta Hipperit jälitama ja Inglise lahinguristlejad asusid Saksa laevade suhtes lähenemiskursile.

Sakslased nägid Briti laevu selge läänetaeva taustal hästi, inglased Saksa laevu aga sombuse idataeva foonil viletsalt.

Kell 15.40–15.46 jagas kumbki admiral oma laevadele kätte vastase laevadest sihtmärgid ja kell 15.46 avati 15 km distantsilt vastastikku suurtükituli. Beatty lipulaev oli Lion, Hipperil aga Lützow (hiljem kolis ta ümber Moltkele).

Sakslased nägid Briti laevu selge läänetaeva taustal hästi, inglased Saksa laevu aga sombuse idataeva foonil viletsalt. See mõjutas kauguse mõõtmist ja suurtükitule korrigeerimise täpsust ning peagi võis näha ka tulemusi. Lahingu algus kulges sakslastele igati edukalt.

Juba mõne minuti pärast tabasid Moltke mürsud Tigeri kaht suurtükitorni ja muutsid need kasutamiskõlbmatuks. Lützow tabas mitmel korral Lionit. Kuid ka britid ei jäänud võlgu: Queen Mary lastud mürsk tabas Seydlitzi, läbistas soomuse ja tekitas laengukeldris tulekahju.

Kell 15.55 oli vahemaa lahingurist­

lejate vahel vähenenud 12 kilomeetrini ja sakslased lasid käiku keskmise kaliibriga suurtükid. Nüüd otsustas Beatty vahemaad vastasega suurendada ja pööras oma lahinguristlejad lõunakagu kursile. Kell 16 sai Indefatigable Vond der Tannilt mürsutabamuse otse laskemoonakeldrisse ja laev plahvatas, kadudes kiiresti veepinnalt koos oma 1019 meeskonnaliikmega. Pääses vaid neli meest.

Kell 16.15 saatis Beatty Saksa lahinguristlejate vastu rünnakule 12 hävitajat, kuid neid takistasid Saksa hävitajad ning selle klassi laevade vahel algas duell, kus kasutati nii suurtükke kui ka torpeedosid. Tulemuseks oli mõlemal poolel kahe hävitaja

uputamine. Siiski õnnestus inglastel ühe torpeedoga tabada lahinguristlejat Seydlitz, mis sai augu keresse, aga suutis säilitada oma lahinguvõime.

Kell 16.26 tabas inglasi uus õnnetus: lahinguristleja Queen Mary, mida tulistasid Seydlitz ja Derfflinger, sai tabamuse laskemoonakeldrisse ja lendas õhku, veepinnale jäi vaid kaks pääsenut. Kuigi Beatty oli kaotanud juba kaks lahinguristlejat kuuest, ei saavutanud aga sakslased ülekaalu, sest vahepeal oli kohale saabunud neli Briti lahingulaeva.

Kell 16.33 avastasid inglaste sõjalaevad lõpuks ka Hochseeflotte põhijõud, mis kiiresti põhja poole liikusid. Need olid lahingupaigast umbes 30 km kau­

Saksamaa poster Jüütimaa merelahingu väidetava võidu kohta. Wikipedia

Saksa väikeristleja Elbing. Uputati 1. juunil 1916. Tundmatu fotograaf / Wikipedia

Inimkaotused

Inglased

Plahvatanud

gusel. Seega pööras Beatty oma eskaadri kell 16.40 tagasikursile ja kiirustas ühinema admiral Jellicoe peajõududega. Niisiis kulges merelahingu I faas sakslastele küllaltki edukalt. Enne peajõudude omavahelist võitlust toimus veel ristlejate ja hävitajate omavahelisi väiksemaid mõõduvõtmisi.

Briti lahinguristlejad said lahingus kokku 49 mürsutabamust, Saksa lahinguristlejad aga vaid 31. Kuid see­eest olid brittide suurtükimürsud suurema kaliibriga.

Lahingu II faas.

Lahingulaevade võitlus

Nüüd saabus merelahingu kõige olulisem osa, mis kulges üsna tasavägiselt. Sakslaste tunnustuseks võib öelda, et nad suutsid merede valitsejatele mõnda aega südi vastupanu osutada.

Grand Fleeti peajõud lähenesid lahingupaigale kuues paralleelses kolonnis. Kell 18.15 andis admiral Jellicoe (lipulaev Iron Duke) lahingulaevadele käsu koonduda ühte kiiluveerivisse. Samal ajal ühinesid admiral Beatty eskaadriga lisajõud: admiral Hoodi juhitud kolm lahinguristlejat. Jätkus Briti ja Saksa lahinguristlejate omavaheline suurtükiduell, mille käigus sai brittide Invincible saatusliku tabamuse laskemoonakeldrisse ja plahvatas. Eluga pääses laevalt vaid kuus meest.

Sakslaste ja inglaste lahingulaevade vaheline tulevahetus algas kell 18.17. Peale vastastikuse suurtükitule lasid mõlema poole hävitajad välja ka torpeedosid, millest üks tabas inglaste lahingulaeva Marlborough, kuid laev pääses vaid vigastusega.

Sakslased

Surnud Haavatud Vangid Kokku Surnud Haavatud Kokku

laevadel 5069 7 4 5080 844 0 844

Muudel uputatud

laevadel 603 58 173 834 1271 80 1351

Vigastatud

laevadel 422 609 0 1032 436 427 863

Kokku 6094 674 177 6945 2551 501 3052

Ligikaudu tund aega kestnud ägedas tulistamises said mõlemad pooled tabamusi, hulk laevu sai kergemaid ja raskemaid vigastusi, kuid põhja ei lastud mitte ainsatki. Lahingu käiku mõjutasid halb nähtavus, mõlema sõdiva poole eksisammud ja asjaolu, et aeg­ajalt ei saanud suur osa sõjalaevadest eri põhjustel vastase pihta tulistada.

Sakslastel oli eriti raskelt viga saanud Hipperi lipulaev lahinguristleja Lützow ning admiral oli sunnitud sealt üle kolima Moltkele. Raskeid vigastusi olidki nii eelmises faasis kui ka nüüd saanud Saksa lahinguristlejad, lisaks Lützowile ka Derfflinger,

Saksa väikeristleja Wiesbaden. Uppus 31. mail 1916. Foto: F. Finke / Wikipedia

Saksa väikeristleja Frauenlob. Uppus 31. mail 1916. Postkaart / Wikipedia

Seydlitz ja Von der Tann (kokku said need 39 tabamust, samal ajal aga Briti lahinguristlejad kõigest seitse).

Lahingu II faas oli seotud ka manööverdamisega, millega Scheer püüdis Saksa laevastikule teatud eeliseid saavutada, vastast segadusse ajada ja seejärel ka brittide hävitava suurtükitule alt väljuda. Kõigepealt tuleb öelda, et kell 18.25 sai Scheer ühe Briti hävitaja vangilangenud meremeestelt teada, et tema vastas on nüüd Grand Fleeti peajõud, mitte ainult lahinguristlejad (nagu ta salamisi ikka lootnud oli). Seega ei saanud sakslased oma esialgset lahinguplaani ellu viia ja pidid nüüd hoopis võimalikult väikeste kaotustega taganema.

Grand Fleet kaotas kolm lahinguristlejat, kolm ristlejat ja kaheksa hävitajat – seega kokku 14 sõjalaeva.

Esialgu möödusid Briti laevastiku peajõud Hochseeflottest suures kaares põhja poolt ja suundusid seejärel lõunakursile. Scheer pöördus oma laevastikuga läände, et end inglastest lahti rebida. Vaenlase eest varjas seda manöövrit hävitajate pandud suitsukate. Seejärel jätkas Saksa admiral oma keerukaid liikumisi (et vaenlast segadusse ajada): Hochseeflotte pööras end taas Grand Fleetile vastu, kuid siis kell 19.14 suitsukatte varjus uuesti läänekursile, misjärel aga lõunaedelasse ja kell 19.40 lõunasse. Tasub ka meelde tuletada, et õhtupimedus lähenes. Peajõudude otsustav vastasseis oli selleks korraks lõppenud.

Lahingu III faas. Sakslaste taganemine Nüüd tuli Scheeril turvaliselt kodubaasi jõuda, kuid see ei läinud üldsegi plaanipäraselt. Põhjamerele hakkas laskuma öö ning lõunasuunas liikuv

Hochseeflotte jagunes kolme kolonni: keskel sõitsid lahingulaevad, paremal pool soomuslaevad ja vasakpoolses kolonnis lahinguristlejad. Peale nende veel ristlejad ja hävitajad. Grand Fleet püüdis Saksa laevastikku jälitada ning aeg­ajalt toimusid ka tulevahetused ja torpeedorünnakud põhiliselt väiksemate sõjalaevade vahel.

Kell 23 andis Scheer käsu pöörata seniselt lõunakursilt kagukursile. Nüüd juhtus selline kurioosum, et peagi sattusid vastaslaevastikud kokku, kuna nende kursid lõikusid ja sisuliselt sõitsid Saksa sõjalaevad läbi Briti sõjalaevastiku. Ööpimeduses ei saanud asjaosalised sellest muidugi täpselt aru, kuid Briti sõjalaevad andsid sakslaste pihta siiski suurtükituld. Öise taganemise ajal uppusid nüüd juba 1. juunil inglastel viis hävitajat ja ristleja Black Prince, sakslastel kaks hävitajat, kolm ristlejat (Frauenlob, Elbing (mis põrkas kokku lahingulaevaga Posen), Rostock) ning soomuslaev Pommern.

Pommern sai varahommikul kell 3.10 pihta Briti hävitajalt lastud torpeedoga (või kahe torpeedoga) ja huk­

kus laskemoonakeldri plahvatusest samamoodi nagu eespool mainitud Briti kolm lahinguristlejat. Seejuures hukkus kogu laeva 839­meheline meeskond. Kell 2.45 öösel oli raskelt viga saanud lahinguristleja Lützow juba nii sügavale vette vajunud ja liikus nii aeglaselt, et sakslased otsustasid laeva ise uputada. Meeskond võeti teistele laevadele ja Lützow torpedeeriti põhja. Hilisemad kriitikud on nurisenud, et tegelikult oli admiral Jellicoel võimalus Saksa sõjalaevastik purustada või vähemalt sellele raskemaid kaotusi tekitada, kuid ööpimedus, saabuvate teadete segasus ja vastuolulisus, inglaste asjatu hirm ujuvate miinide ja Saksa allveelaevarünnakute ees ei võimaldanud seda plaani ellu viia. Kuid admiral Scheer oli siiski oma kursi­

Briti ristlejad. Esiplaanil Iron Duke ja Tiger.

muutusega suutnud Saksa laevastiku inglastest lahti rebida ja jõudis varahommikul Wilhelmshafenisse tagasi. Jellicoe juhitud Grand Fleet ristles veel 1. juunil Põhjamerel sakslasi otsides, kuid ei suutnud neid muidugi enam üles leida.

Lahingu tulemused

Nagu enne öeldud, kuulutasid mõlemad pooled end lahingu võitjaks ja seda tol ajal ka igati tunnustati. Mõlemat laevastikku võeti kodusadamas vastu juubeldustega ja autasusid jagati admiralidele, ohvitseridele ja madrustele rikkalikult. Üheks põhjuseks oli kindlasti poolte vajadus propagandavõit kirja saada, teiseks vähendati lahinguettekannetes, nii nagu seda ikka

juhtub, oma poole kaotusi ja suurendati vastase omi.

Igal juhul olid brittide kaotused sakslaste omadest suuremad (see oli üks põhjus, miks sakslased end lahingu võitjaiks pidasid). Grand Fleet kaotas kolm lahinguristlejat, kolm ristlejat ja kaheksa hävitajat – seega kokku 14 sõjalaeva. Jätame siinkohal raskemaid ja kergemaid vigastusi saanud laevad, mis remonti vajasid, kõrvale. Selliseid laevu oli mõlemal poolel rohkesti. Hochseeflotte kaotas ühe lahinguristleja Lützow, ühe soomuslaeva Pommern, neli ristlejat ja viis hävitajat – kokku 11 sõjalaeva. Arvestades põhjalastud laevade kogutonnaaži (veeväljasurve), on sakslased samuti edukamad: nemad kaotasid 62 300 tonni inglaste 113 300 tonni vastu. Inglastel said lahingus 6097 meremeest surma, 674 haavata ja 177 langesid vangi (põhiliselt uputatud hävitajate meeskondadest). Sakslastel said 2551 meremeest surma ja 507 haavata. Inglaste suuremaid kaotusi võisid põhjustada Saksa mereväelaste parema kvaliteediga kaugusmõõtjad, suurem lasketabavus ja ka lahingu parem organiseerimine. Briti laevastik jäi seevastu kujuteldava lahinguvälja peremeheks, kui sakslased taganesid. Peale selle kinnitasid britid, et 1. juuniks oli neil veel 24 võitlusvõimelist suurt sõjalaeva sakslaste kümne vastu. Paraku ei muutnud lahing olukorda Põhjamerel: Briti mereblokaad jätkus, Grand Fleet oli endiselt suurem ja tugevam kui Hochseeflotte. Sel põhjusel loetaksegi tänapäeval, et merelahing lõppes viigiga. On ka arvamusi, et sakslased said taktikalise võidu, kuid inglased omakorda strateegilise võidu. Brittidele endile meeldib lahingut kirjeldada umbes niimoodi, et Saksa sõjalaevastik astus võitlusse ja nägi seejärel kurja vaeva, et end kaotusest päästa ja õnnelikult kodusadamasse tagasi pääseda, mis ka edukalt korda läks.

Nii või teisiti olid mõlemad suured sõjalaevastikud jõudu proovinud ja avastanud, et nad ei suuda vastast purustada või otsustavalt lüüa. Küll aga läks see merelahing sõjaajalukku kui viimane lahing, milles otsustav sõna oli öelda lahingulaevadel. Teises maailmasõjas said otsustava rolli juba lennukikandjad.

Ei maksa arvata, et admiral Scheer (pildil) lahingu tulemustest heitunud oli. Ta kavandas juba uut sarnase plaaniga üritust, mis saigi teoks 18. augustil 1916. Hochseeflotte sõitis merele sel korral ainult veidi väiksemate jõududega – kokku 84 sõjalaevaga. Raadioluure teabe saanud Grand Fleet väljus samuti baasidest 186 laevaga. Paraku seekord lahinguks ei läinud, sest mõlema sõdiva poole ettevaatlikkuse ja eksituste kogutulemusena pöördus admiral Scheer sissepiiramise kartuses 19. augustil oma baasi tagasi. Lühim vahemaa Põhjamerel kahe suure sõjalaevastiku vahel oli sel korral 70 kilomeetrit.

1917. aasta algul tegi Saksamaa panuse piiramatule allveesõjale ja Hochseeflotte osales suures sõjalises operatsioonis vaid oktoobris 1917 Läänemerel, kui sakslased vallutasid Saaremaa ja Hiiumaa. Juba päris esimese maailmasõja lõpupäevil 1918. aastal aga viis Saksa admiralide katse minna sõjalaevastikuga «viimsesse võitlusse» Hochseeflotte meremeeste mässuni, millest kasvas välja Saksa novembrirevolutsioon ja keiser Wilhelm II kukutamine.

Foto: AP / Scanpix

Ethan Mollick

Kaasaru: elust ja tööst tehisaruga

Rahva Raamat, 2025

Jens Stoltenberg

Minu vahikord:

juhtida NATO-t sõja ajal Varrak, 2025

Pennsylvania Whartoni ärikooli professor Ethan Mollicki asjatundlik käsiraamat tööst, õppimisest ja elust tehisaruajastul. 2022. aasta novembris liitus meie maailmaga uus tegija – esimene üldotstarbeline tehisaru, mis suutis mõjuda inimesena ning teha loovaid ja innovaatilisi töid, mis olid varem jõukohased üksnes inimestele.

Whartoni ärikooli professor Ethan Mollick mõistis kohe, mida ChatGPT tähendab: miljoneid aastaid üksinda tegutsenud inimesed olid välja arendanud kaasaru, mis võib täiendada või isegi asendada inimmõtlemist.

Mollick kutsub meid üles kasutama tehisaru vägevat potentsiaali, ilma et kaotaksime oma identiteedi, õppima masinalt, ilma et laseksime end eksiteele juhtida ja rakendama tehisaru andeid inimkonna parema tuleviku loomiseks.

See teos on harukordne ja aus pilk maailma kõige mõjukama sõjalise alliansi juhtimisse ajal, mil rahu ei ole enam iseenesestmõistetav. Autor, endine NATO peasekretär, jutustab isikliku ja vahetu loo sellest, mida tähendab vastutada NATO eest ajal, mil Euroopas käib sõda, heidutus peab olema usutav ning iga sõna, vaikusehetk ja allkiri võib muuta ajalugu.

See ei ole kuiv strateegiline käsiraamat, vaid inimlik lugu kahtlustest, pingetest, moraalsetest dilemmadest ja juhtimisest äärmuslikes oludes.

Raamat kirjeldab, kuidas sünnivad otsused kriisiolukorras, mismoodi hoida liitlasi ühtsena ning kuidas jääda juhiks siis, kui kaalul on rahu ja sõja piir. See raamat on kõigile, keda huvitab tänapäeva julgeolek, geopoliitika ja see, mida tähendab vastutus maailmas, kus eksimisruumi peaaegu ei ole.

Vladimir Juškin

Moskva salamissioonid: agentuurne imbumine ja likvideerimisoperatsioonid

Ivo Pilve kirjastus, 2025

Raamat avab külma sõja ja varasema 20. sajandi varjatud maailma, kus riikidevaheline vastasseis ei toimunud mitte ainult diplomaatilistel kohtumistel või lahinguväljadel, vaid eeskätt varjudes – salateenistuste, topelt agentide ja täppislikvideerimiste kaudu. Teose keskmes on Moskva kui globaalse luurevõrgustiku süda, kus põrkusid nii ida kui lääne huvid. Autor kirjeldab detailselt, kuidas toimus agentuurne imbumine: kuidas värvati inimesi ideoloogia, hirmu, raha või kompromiteeriva info abil, kuidas ehitati üles usalduslikke katteidentiteete ning kuidas agendid sulandusid märkamatult diplomaatiliste, sõjaliste ja teadusringkondade sisse. Lugeja saab aimu, kui habras oli piir lojaalsuse ja reetmise vahel ning kui kiiresti võis üks vale samm tähendada paljastamist.

Alexander Stubb

Võimukolmnurk: uue maailmakorra tasakaalustamine

Postimehe Kirjastus, 2025

Soome president

Alexander Stubb kutsub raamatus lugeja kaasa mõtlema maailma üle, kus vanad reeglid enam ei kehti ja uued pole veel välja kujunenud. Me elame ajastus, kus geopoliitika, majandus ja väärtused põrkuvad üha ettearvamatumalt – ning just selles pingeväljas püüab Stubb leida loogikat ja tasakaalu.

Raamatu keskmes on võimukolmnurk –Ameerika Ühendriigid, Euroopa ja Hiina –ning küsimus, kuidas nende omavahelised suhted kujundavad 21. sajandi maailmakorda. Stubb ei piirdu abstraktsete teooriatega: ta seob akadeemilise mõtlemise isiklike kogemustega rahvusvahelise poliitika esirindest, pakkudes lugejale haruldast vaadet kulisside taha. See on raamat neile, kes ei rahuldu pealkirjadega, vaid otsivad sügavamat pilti globaalsete jõujoonte taga.

John Joseph Sullivan

Midnight in Moscow: a memoir from the front lines of Russia’s war against the West Little, Brown & Company, 2024

See on mälestusteraamat John Sullivanilt, kes oli USA suursaadik Moskvas, kui Putin tungis Ukrainasse. Nädalaid enne Ukraina sissetungi hoiatas USA suursaadik Venemaal John Sullivan, et see juhtub. Kui väed lõpuks piiri ületasid, äratas ta keset ööd Moskva saatkonna töötaja varem kokkulepitud koodi abil. Signaal oli veelgi jahmatavam kui veebruariöö külm: see tähendas, et Sullivan pidi oma turvamehed kokku kutsuma ja saatkonda nii kiiresti kui võimalik jõudma. Sõda oli alanud ning USA–Venemaa suhted ei saanud enam kunagi samaks. Kuid alles siis, kui Vladimir Putin andis korralduse Ukrainasse täiemahulise sissetungi alustamiseks 25. veebruaril 2022, pidi Sullivan tunnistama, et Venemaa ei ole sõjas mitte ainult oma naabriga, vaid ka USA ja kõigega, mida viimane esindab.