17
Mereväe areng
i
Sõdur NR 3 (72) 2013
Mereväe taasiseseisvumise järgne areng on olnud kiire ja tormiline. Tagasivaade lähiminevikku annab tunnistust, et nn valgustatuse ajajärk algas siis, kui välisriikide sõjakoolidest hakkasid naasma esimesed väljaõpetatud ja koolitatud ohvitserid, aasta oli siis 1996-1997. Sellesse perioodi jääb mitu olulist teetähist: esimeste laevade saamine Saksamaa liit vabariigist, Balti miinitõrjeeskaadri loomine, esimesed osalemised rahvusvahelistel välisõppustel jne. See oli ühtlasi ka periood, mil langetati sisulised valikud osas, milline merevägi on Eesti riigile jõukohane – mida suudab riik oma ressurssidega välja kanda. Tehti tublit tööd ja käidi koolis, et saada oma ala professionaalideks nii kodus kui ka välismaal. Saksamaa liitvabariigist saadud miinitraalerid ja miinijahtijad olid selle protsessi algatamiseks ning arendamiseks väga head alused, kuid tehnoloogiliselt ja moraalselt olid need laevad siiski väsinud. Osalus Balti miinitõrjeeskaadris ning tihe koostöö teiste partneritega harjutas ja kasvatas meid oma ala spetsialistideks, piisavalt headeks selleks, et merevägi sai olla esimene väeliik, kellel polnud NATO üksustega integreerumisel probleeme. Siinkohal saan häbenemata märkida, et just mereväe laev oli see üksus, kes esimesena NATO lipu all teenima asus (aastal 2005 oli EML Admiral Pitka 10 kuud NATO alalise miinitõrjeüksuse (SNMCMG1) staabi- ja varustuslaev). Kurvastava paralleelprotsessina on samas kogu Eesti merekaitse süsteemset, terviklikku arengut takistanud laevastike ehk riigi ressursside killustatus erinevate riigisiseste ametkondade vahel. Katsed
funktsionaalselt ressursse ühendada on seni luhtunud. Laevahange aastal 2007 oli mereväe selleks ajaks välja arendatud miinitõrjevõime loomulikuks jätkumiseks hädavajalik, kuna vanade laevade aeg oli ümber saanud ja nende remont ning hooldus ei olnud varuosade puuduse ja tehnika vanuse tõttu enam jätkusuutlik. Laevade valik järelturul polnud väga lai ja põhimõtted on üsnagi lihtsad. Üks peamisi valikuprintsiipe oli see, et soetatav laeva klass peab olema piisavalt pikas perspektiivis oma sünnimaal kasutusel. Seda tingis eelkõige hoolduse ja laevaklassi kui võimekandja edasise arendamise jätkusuutlikkuse olemasolu. Juba siis oli selge, et meie väiksuse juures puudub sisuline võime teha iseseisvat tehnilist arendustööd võimalike võimeuuenduste osas. Ajakirjanduse vahendusel on mitu „eksperti” seadnud korduvalt kahtluse alla mereväe laevade lahinguvõime ja kritiseerinud laevade ehitusmaterjali, relvastust, hinda jm. Samas pole ükski neist „ekspertidest” kordagi seadnud kahtluse alla hangitud laevade sooritusvõimet miinitõrjes, milleks nad ehitatud on. Võrrelda miinijahtijat õhutõrjefregati või hävitajaga on sama kohatu kui võrrelda Estonian Airi reisi lennukeid hävituslennukitega ning kritiseerida nende soetust põhjusel, et „need ei sobi õhu lahingute pidamiseks”. Iga töö jaoks on oma tööriist ning sõjalaevade osas ei ole (vähemalt veel praegu mitte) ette näidata laevaklassi, mis oleks ühtviisi efektiivne miinijahtija, lennukikandja või fregatina. Seega – milleks ikkagi miinijahtikaitseväg
seisvale kaitsevõimele tuginevast riigikaitsemudelist, ei ole suutnud veel välja murda viimase maailmasõja lummusest ega taju muutunud globaalset majandus- ja julgeolekukeskkonda.