Page 1

NUKITSAMEES

OSKAR LUTS


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

I Iti ja Kusti olid eksinud suurde metsa, juba teist korda tulid Iti ja Kusti suure, sammaldunud kivi juurde tagasi. “ Mina ei jõua enam käia!” nuuksub Iti venna käest kinni võttes. “ Aga koju peame ometi saama, “ vastab Kusti. “ Me ei või ometi ööseks mets jääda. Istume natuke, puhkame jalgu ja lähme siis ruttu; näed, pime on juba. Ma arvan, et oleme kodust kaunis kaugel.” Õde ja vend istuvad kivi äärde maha, panevad marjakorvid kõrvale ja vaatavad kuuskede poole. “ Ära nuta, Iti, “ ütleb Kusti, “ see ei aita. Küllap me koju saame. Metsast me ikka välja saame, kui me ühtelugu edasi läheme. Eks ole tõsi, Iti?”


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

Vahepeal läheb ilm veel pimedamaks, mets kohiseb tasa, otsekui tahaks lapsi unele suigutada. Mõne aja pärast tunneb Kusti, kuis Itikese pea tema õlal ikka raskemaks ja raskemaks jääb. Iti magab. Las Itikene magab pealegi natuke, las kogu jõudu, siis võivad nad kojuminekuga veelkord õnne katsuda. Äkki kostub kuskilt öökulli pikk ja õudne huikamine. Iti avab silmad ja küsib värisedes: “ Mis see oli? Ma kardan, Kusti.” “ Ära karda, öökull ei tee sulle midagi. Parem ütle mulle: kas nüüd jõuad kõndida?” “ Jah, jõuan, aga ma kardan nüüd minna. Vaata, nii pime on.” “ Maga veel natuke; varsti läheb valgeks, siis hakkame minema.”


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

Itikese pea vajub jälle venna õlale, unised silmad vajuvad varsti kinni. Kusti toetab käsipõsakil kivi najale ja valvab: peagi vajuvad väsinud silmad kinni ning pisike kähar pea langeb rinnale.


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

II Kustil pole aimugi, kas ta natuke või palju magas. Aga praegu kõneles temaga keegi, selle kõne peale ta ärkaski. Imelik küll, kes võis temaga kõneleda? Poisike vaatab kõrvale ning silmab alles siis, et tema kõrval seisab keegi küürus vanaeit. “ Tõuse, aga tõuse üles, ega siin siis mõni magamiskoht ole. Ärata tüdruk kah, ma juhatan teid koju, “ lausub vanamoor. Kusti meel läheb järsku rõõmsaks. Iti on unine ja pahur ja ei taha kuidagi tõusta. Viimaks, kui Kusti talle seletab, et nad vanatädi saatel koju hakkavad minema, saab ta unest võitu ning hakkab venna najale toetades astuma.


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

Mida kaugemale nad lähevad, seda õelamaks muutub eit. Iti astub kogemata teravale oksale, hakkab nutma- eit ähvardab Itit koguni lüüa oma kõvera kepiga, kui tüdruk jalamaid edasi ei tule. Kodu lähedusest pole veel mingit märki; mets läheb üha tihedamaks. Pähklipuutihnikutest läbi pugedes, kisuvad teravad oksad Kusti särgi ja Iti õhukese jaki puruks. Peagi hakkab puude vahelt tuli vilkuma. Mõninga sammumise järel jõuavad nad lagedale platsile väikese majakese juurde. “ Noh, “ ütleb vanamoor, “ olemegi kodus. Kasige sisse!” “ Kuidas?” kohkub Kusti. “ Meie kodu ei ole see mitte.”


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

“ Küll ta on teie kodu kah, “ kähistab eit, “ kui sa ruttu sõna ei kuula, siis kõbin sind selle kepiga.” Nüüd saab Kusti aru, et neil õige asjaga tegemist ei ole, kuid pole midagi parata, peab majja astuma, saagu, mis saab. See on madal ja poolpime tuba. Juba lävelt tunnevad lapsed paha haisu. Toas on suur ahi, millelt vana hall vanamees rödakile alla vahib. Ahju kõrval on sigade molli sarnane lapsehäll. “ Kas sa näed, vanamees, “ ütleb eit keppi nurka pannes, “ nüüd tõin metsast lapsehoidja ja sigadesöötja.” “ Las lähevad magama; küllap ma nad hommikul vara tööle panen, “ lisab vanamoor.


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

Neid sõnu kuuldes jookseb Kustil külm judin üle selja. Iti surub enese venna kõrvale ja nutab tasa: ka tema aimab halba. “ Nüüd katsuge, et ahju taha magama saate!” käratab eit. Vanaeit viskab kaks konti ahju taha, öeldes: “ Võtke, siin on teie õhtusöök!” “ Kas tead, Iti, “ sosistab Kusti, “ asi on halb. Me oleme vist mõne kurja nõia küüsi sattunud. Ma nägin, et sellel vanamehel, kes seal ahjul pikutab, säärased kühmud peas on, justkui väikesed sarved. Tasa, tasa, Iti! Katsume, et siit minema saame, mida varem, seda parem. Ootame, kuni vanamoor vanaätiga magama jäävad, siis teeme ukse tasahiljukesi lahti ja jookseme ära. Varsti algabki ahjul vali norskamine.


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

III “ Nüüd, Iti, “ ütleb Kusti tasa, “ Tõuse üles, võta mu käest kinni ja tule mulle kikivarvul järele. Iti ja Kusti hakkavad hiilides minema. Järsku kostab väljast kõva müdin, laul ja trampimine. Kusti kuulab silmapilgu, jõuab otsusele, et müdin läheneb ja talutab õe ahju taha tagasi. “ Tee lahti, vanaeit! “ hüüab keegi jämeda häälega. “ Jah, jah, “ vastab viimaks vanamoor ahju servalt, “ ma teen kohe lahti. Ärge lõhkuge ust maha, Mõhk ja Tölpa!” Kusti vaatab ahju nurga tagant välja, tõmbab aga pea kohe tagasi, sest tulijad on nii kohutavad olendid.


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

Mõninga kõhklemise järel püüab poisike õisi võõraid uuesti vaadelda. Need on kaks suurt jämedat meest. Mõlemal on loomanahast tehtud vammused seljas, suured kotad jalas; mõlemad on ühtviisi tõmmud, näod täis vistrikke ja käsni. Meeste pikad juuksed on sassis. Ja kõige hullem: sassis juustest vahivad välja samasugused sarvekühmud kui vanamehelgi. “ Süüa!” karjuvad tulijad ühest suust, istuvad laua juurde ning hakkavad kohe konte ja teisi jäänuseid järama. Vanamoor toob nurgast terve pangetäie mingisugust vedelat toitu lauale, varsti saab pang tühjaks, aga sööjate isu ei näi raugevat. “ Veel!” möirgavad jälle mõlemad korraga.


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

“ Vait olge!” vastab vanamoor ahjule ronides. “ Pole enam midagi anda. Otsas kõik. Katsuge, et magama saate, päevavargad! Kust ma teile selle söögi võtan?” Veel mõne aja mürisevad ja mõmisevad vastikud mehed laua juures, kustutavad siis tule ja heidavad seina äärde õlgedele pikali “ Need on vist vanamoori pojad. Üks on Mõhk ja teine Tölpa. Hirmsad on mõlemad ja sarved on kah mõlemal. Ootame nüüd jälle natuke, siis katsume, et minema saame, “ sosistab Kusti õele. Lapsed ootavad tükk aega, tõusevad siis tasahiljukesi üles ja liiguvad ukse poole. Vanataat keerab teise külje ja lükkab kargu ahjuservalt maha. Müra peale ärkab vanamoor üles. “ Kes seal kolab?” küsib vihane hääl.


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

Itikese käsi hakkab Kusti käes värisema ja Iti vastab peenikese häälega: “ Ei keegi.” “ Ahah, või ei keegi! “ hüppab eit ahjuservalt maha. “ Või ei keegi! Küllap tahtsite mul ära joosta, tibukesed. Aga kuulake nüüd teraselt, mis ma teile ütlen, ja pidage hästi meeles: põgeneda te siit ei saagi. See koht, kus te praegu olete, on inimeste elumajadest nii kaugel, et teid siit otsida kah keegi ei tea. Siin te mul olete ja siia jääte. Mul on just niisuguseid tibukesi tarvis, kui teie olete. Kui te siiski nii rumalad olete ja ära joosta katsute, siis eksite metsa ja siis tuleb hunt ja kisub teid lõhki. Kui aga hunt teid lõhki ei kisu, siis leian mina ise oma tibukesed üles, toon nad koju tagasi ja lasen oma poegadel ära süüa.”


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

Vanaeit lööb laste pead kõmdi kokku, nii et mõlemal tuli silmist välja käib ja käsib siis magama minna. Mõhk ja Tölpa hakkavad õlgedel väherdama, Tölpa küsib unise häälega: “ Kellega sa tänitad, eit?” “ Sellega, kellega tarvis on, “ vastatakse ahjult. “ Ei tea... mina nagu tunneks inimese haisu, “ poriseb Mõhk. “ Noh, “ küsitakse ahjuservalt, “ mis siis, kui olekski mõni inimene? Mis sul inimesega asja?” “ Ei kedagi..... ära sööksin.” Tükk aega on vaikus, siis ütleb eit haigutades: “ Jää aga magama, Mõhk. Pole siin ühtki inimest.”


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

Nurjunud põgenemiskatse kurvastab lapsi väga. Iseäranis kohutab neid eide ja Mõhu viimane jutt. Kustilegi tulevad pisarad silma. Ometi ei kaota ta äpardusest hoolimata pääsemise lootust. Peagi vajuvad lapsed raskesse unne.


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

IV Jälle ei tea Kusti, kas ta lühikest või kauemat aega on maganud, kuid üks asi on kindel: praegu kisub teda keegi jalast ja käsib üles tõusta. “ Üles, üles! “säutsub vanamoor. “ Ega mulle siia laiskvorste tarvis ole. Sead tahavad süüa, hagu ja vett vaja tuua, peenrad tahavad kitkuda- katsuge, et maast üles saate- muidu pean kepi appi võtma. Tüdruk kah- ära sa mul virise ühtigi! Sinu panen last hoidma.”


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

“ Nüüd tule sina, Iti, “ säutsub eit, “ kiiguta last ja vaata , et ta hällist maha ei kuku. Kui ta ärkab, võta ahjust piimapudel ja anna talle juua. Aga vaata, et sa talle haiget ei tee! Niipea, kui sa lapsele liiga teed, kisun su kõrvad pea küljest! Sina, poiss, tule välja, sinu töö on väljas.” “ Tule, “ ütleb vanaeit Kustile, “ ma viin su kõigepealt allikale, et teaksid, kust vett pead kandma. Hagu korjad siitsamast metsaservast. Kui sa vee ja hao oled toonud, hakkad aiast sigadele rohtu kitkuma. Ja ole virk. Mina sind sundima ei hakka, mina võtan kohe ja löön. “ Sel ajal kui Kusti ja vanaeit õues talitavad , kiigutab Iti hoolega last.


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

Viimaks tõuseb Itis uudishimu last ennast vaadata, ta lükkab hälli õmber varjuks seotud palaka eest. Aga justkui oleks käsi selleks valmis olnud, võtavad kellegi teravad küüned piiluja ninast kinni. Ühtlasi hüütakse hällist jämeda häälega: “ Nämm, nämm!” Iti võtab hirmunult ahjust piimapudeli, kohe sirutatakse palaka vahelt väike karvane käsi piimapudelile vastu. Varsti tõuseb karvane poisijõmm hällis püsti. Nüüd näeb Iti oma hoiualust. Poiss polegi nii väga vastik, kui esialgu karta oli. Kõige pahem lugu on kahe väikese nukitsaga poisi peas; ka on hällis seisja kõrvalestad liiga teravad ja ülearu kikkis. Vaevalt on mehike põrandal kui ta Itile juustesse kargab.


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

Siis tuleb Kusti pangetäie veega kambrisse ja ähvardab: “ Poiss, kui sa silmapilk rahule ei jää, siis kallan sulle külma vett kaela.” Juba hõikab vanamoor Kusti õue tagasi. “ Anna peksa, kui ei kuula,” õpetab vend õde ja läheb jälle tööle. Kõigega võiks Kusti enam- vähem nõus olla, kui aga õigel ajal süüa antakse. Seni pole söögist veel juttugi tehtud. Nälg annab end kibedasti tunda. “ Noh, kuidas kitkumine läheb?” küsib vanaeit, kes on tulnud Kusti tööd vaatama. “ Kitkumine läheb väga hästi, “ vastab Kusti, “ aga ütle, vanatädi, millal sa meile süüa annad.” “ Süüa?” naerab vanamoor. “ Nii vara tahavad ainult sead süüa.”


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

Ja nii ilma söömata, ilma joomata, kestab töö ühtesoodu edasi, peaaegu lõunani. Siis antakse lastele natukene vedelat körti ja aetakse jälle tööle. Igal pool on vanaeit kannul ja kepiga ähvardamas. Vanamehel nagu näha, põeb ta ahjul mingisugust tõbe ega saa üldse jalul seista. Väike metsaelanik hüpleb ja kargleb endist viisi nagu väike sikk. Ainult Kustit nähes poeb ta ruttu nurk ja ütleb: “ Kuti- ata, ata! Kuti- päh!” Vanemaid vendi pole päeva jooksul näha, nemad tulevad alles hilja öösel koju. Õhtul antakse Kustile ja Itile natukene vedelat körti ja mõni tedrekont; siis ajab eit end ahju taha magama. “ Mis sa arvad, Kusti, kui me õige täna öösel katsuksime põgeneda?” sosistab õde talle kõrva.


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

“ Ei, Itikene, “ vastab vend niisama tas, “ tänase ja homse öö peame rahulikult magama. Vanamoor on valvel, kuulatab igat kobinat. Senikaua peame kannatamapole midagi parata.


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

V Umbes niisamuti möödub teine, kolmas ja neljaski päev. Ikka ei leia Kusti parajat silmapilku põgenemiseks. Paha lugu on, et tige pereeit lapsi meelega püüab lahus hoida. Kusti töötab päevad otsa väljas, Iti on kambris ja hoiab “ last”. Poisil oleks kerge aiast metsa lipsata, aga ei või ta õde ometi maha jätta. Kusti võtab südame rindu ja ütleb eidele: “ Sa, vanatädi muud ei teegi, kui otsid meile ühtelugu tööd. Lase meid Itiga natuke puhata ja mängida ka.”


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

“ Ah nii! “ säutsub vanamoor. “ Või sina nõuad lühemat tööpäeva? Vaata, et Mõhk ja Tölpa säärast juttu ei kuule, siis on nad juba lõunaajal kodus ja ei saa neid kuuma ahjuroobigagi metsa tagasi. Hoia, poiss, et sa nende kuuldes niisugust juttu ei aja.” “ Siis anna meile vähemalt pareminigi süüa, vanatädi!” vaidleb Kusti edasi. “ Paremini süüa?” küsib eit. ” No mina tahaksin, misuke see veel parem söök peaks olema.” Vanamoor kratsib vihaselt pead ja lubab siis kambrist kepi tuua.


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

Nii möödub päev päeva järel. Mõhku ja Tölpat näevad lapsed harva, peaaegu ainult öösel, kui vennad käratsedes ja tülitsedes metsast koju tulevad. Metsasõnnid käivad päeval jahil, vahest teevad pisut röövlitööd. Ühel ööl jooksid vennakesed rahakotiga koju, raha lugedes ja jagades läheb kisa suureks, et vanaeit kepiga pidi vahele astuma. Jagamine lõppeski sellega, et vanaeit kõik raha endale särgisabasse korjas ja pojad metsa tagasi ajas uut saaki otsima. Et lapsed majas on- seda teavad vennakesed juba, siiski pole nad seni ei Itile ega Kustile midagi paha teinud.


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

Imelikul kombel hakkab Iti oma elukohaga harjuma, iseäranis imelik näib Kustile see, et õde hoiualust, seda vastikut karvast poissi, isegi kaitseb, kui Kusti teda vahel lüüa tahab. Omalt poolt on jõmpsikas ka Iti vastu leplikumaks läitun; tihti istub ta vaikselt hoidja süles ja kuulab Iti laulu. Kustil on hea meel, et õde vangipõlve südamesse ei võta; teisest küljest pahandab Iti allaheitlikkus ja liiga suur ükskõiksus, milles õde oma kodu ja isegi vanemad näib unustavat. Ühel ööl. Kui kõik pererahvas rahulikult magab, müksab Kusti õele külge ja õtleb, et tema arvates on nüüd kõige parem aeg põgenemiseks. “ Ei tea...., jätame ehk homseks, “ sügab Iti pead.


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

“ Mispärast homseks?” küsib Kusti imestades. “ Hea küll, lähme siis pealegi, “ ütleb Iti haigutades. Sel korral pääsevad lapsed õue. Kuid seekord tuleb takistus sealt, kust seda arvatagi ei teatud: metsaservalt läigivad Kustile ja Itile huntide silmad vastu nagu küünlad. Lastel ei jäägi muud üle, kui kambrisse tagasi minna ja vaikselt ahju taha pugeda. Nurjunud põgenemiskatse mitte ainult ei kurvasta poissi, vaid pahandab ka. Viimaks sepitseb poisike uue plaani: teinekord katsuvad nad päris päise päeva ajal põgeneda, kui vanamoor nad pisut silmast laseb. Alles see mõte annab Kustile lohutust ja und.


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

VI Järgmisel hommikul läheb elu metsamajakeses jälle harilikku rada. Iti hoiab last. Kusti kannab vett, korjab hagu ja kitkub peenraid. Keskhommiku paiku on Kusti juba aias rohtu kitkumas. Äkki lendab tema lähedale peenrale väike linnuke ja hakkab rõõmsalt siristama. Korraga näib Kustile, otsekui kostaksid väikese külalise siristamisest mingisugused sõnad ja nagu tahaks lind temale midagi ütelda. Ta märkab imestuse ja heameelega, et saab linnu keelest täiesti aru. “ Isa ja ema ootavad teid ammugi ja nutavad tihti,” ütleb lind.


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

“ Ole terve, linnukene, sõna toomast, “ ütleb Kusti mõninga vaikuse järel, “ aga ma ei tea ikka veel kindlasti, kuidas siit pääsed.” “ Teie võite siit juba õige pea pääseda. Ma lendasin läbi metsa ja nägin, kuidas Mõhk ja Tölpa ühte rahapada kangutasid, mille nad juhtumisi olid leidnud. Muidugi ei saa nemad rahapada kätte, sest nad on nii rumalad, et nad rahapaja sõnu ei mõista. Ma olen kindel, et nad varsti kangutamisest väsivad ja koju jooksevad vanamoori appi kutsuma. Siis ei jää koju kedagi peale haigete jalgadega vanaäti, aga see ei saa teid enam takistada.” Kustil jäi suugi ammuli. Juba oli lind kadunud.


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

Metsast kostab korraga kõva müdin ja tümin. Mõne silmapilgu järel jooksevad Mõhk ja Tölpa lõõtsutades õue, kargavad robinal kambrisse, sealt jälle mürinal välja ja siis otse aeda vanamoori juurde. “ Vanaeit!” vaagub Mõhk hingeldades, “ Me leidsime-“ “ Mis te leidsite?” “ Rahapaja, “ kraaksub Tölpa. “ Mis? Kus?” kilkab vanamoor. Vennakesed tähendavad metsa poole. “ No miks te siis ära ei toonud, sunnikunahad?” “ Ei saanud, “ ähivad pojad, “ tule sina ja loe sõnad peale.” Eit jookseb koos poegadega metsa. Kusti ootab , läheb tasahiljukesi kambrisse ja püüab vanaätist mööda hiilida, et Iti põgenema kutsuda.


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

Ätt hõikab ahjult: “ Kes seal käib?” “ Mina, Kusti, “ kogeleb poisike kohkunult. “ Ega sa ei tea, kuhu need poisid siit eidega jooksid?” “ Ah poisid ja vanatädi? Tean küll. Nad jooksid metsa rahapada ära tooma.” “ Mis? “ tõuseb vanaätt kähku istukile. “ Tule siia poiss, aita mind ahjult alla ja otsi mu kargud üles. Ma lähen ise kah vaatama.” Kusti aitab vanaäti ahjult maha ja annab talle kargud kätte; ja siis näevad lapsed, kuidas vanaätt komberdab nagu lastud vares metsa poole. “ Nüüd katsume, et minema saame. Praegu on kõik kodunt ära- paremat aega põgenemiseks ei tule enam kunagi.” “ Aga kuhu siis laps jääb?” küsib Iti kohkunult.


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

“ Laps...” naerab Kusti. “ Laps jääb siia. Ega sa siis ometi last ei või ühes võtta.” Poiss vaatab küsivalt kord vennale, kord õele otsa. “ Jäta oma jutt, Iti, “ lausub Kusti pahaselt. “ me peame kõigest iseenda eest hoolitsema. Kui me nüüd siin aru peame ja aega viidame, siis oleme ise süüdi, et me enam kunagi koju ei saa. Tee kähku! Kui sa just tahad, siis anna poisile piimapudel kätte- las imeb; kuidas ta endaga edaspidi toime saab- see pole meie asi. Mina võiksin siit küll midagi ühes võtta, kui ma tahaksin, aga ... Ma tean nimelt, kus vanamooril raha seisab- aga olgu! Mul pole vaja nende röövitud raha.” Sel silmapilgul lendab aknale lind. “ Kas te juba minema ei hakka? Tee on pikem, kui te arvate, “ siristab ta.


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

Vend võtab õe käest kinni ja tõmbab ta peaaegu vägisi poisi juurest eemale. Kuid vaevalt saavad lapsed lävele, kui väike metsaelanik neile suure kisaga järele jookseb. “ Iti! Iti! Iti!” Seejuures võtab hüüdja Iti põllest kinni ja ripub sel nagu takjas. “ Kuidas me võime teda nii maha jätta?” ütleb Iti nutuselt. “ Kasi nurka, poiss! “ käratab Kusti. Aga kõik Kusti tõrelemised jäävad asjatukspoiss ei lase põllest lahti. “ Tead, Kusti, sa oled alati tubli poiss olnus, mis sa arvad, kui me ta õige ühes võtaksime?” lausub õde. Säärase veidra mõtte juures naeratab Kusti ning vaatab küsivalt linnukese poole.


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

“ Tehke, mis teete, “ sidistab lind, “ aga peaasi: tehke ruttu.” “ Hea küll, võta ühes, kui tahad. Aga kui kodus küsitaks, siis pead ütlema. Et sina tõid, mitte mina, “ ütleb Kusti õele Väike lind lendab laste eel oksalt oksale ja näitab teed. Varsti metsaelaniku nõrgad jalad väsivad ja poiss tahab Iti sülle. Seejuures kiirustab sulgne teejuht ikka kiiremale käigule. “ Et nad meid hakkavad taga ajama – see on kindel. Sellepärast astuge nii ruttu kui vähegi saate; katsume sellest tigedast majakesest võimalikult kaugele saada.” Kusti näeb, et õe jalad on raske kandami all juba risti- rästi käivad. Pole midagi paratata peab poisi endale kukile võtma.


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

Mõne aja pärast ongi lapsed tuttava kivi juures. Senikaua kui lind oma poega toidab, korjavad lapsed maasikaid ning püüavad end marjadega kosutada. Iseäranis nobe marjuline on väike metsaelanik.


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

VII Jälle peavad Kusti ja Iti oma hoolealust kandma, kord kukil, kord süles. Teekond läheb väga aeglaselt. Korraga läheb lind rahutuks. “ Mis on linnukene?” küsib Kusti. “ Paha lugu, “ vastab teejuht, “ metsakollid ajavad meid taga. Tulge mulle ruttu järelesiin lähedal on üks org, sinna peidame end ära. Vaevalt on pisikesed rändajad end ära peitnud, kui metsas algab vali ragin ja müdin. Kõige ees jookseb Mõhk, suu laiali, juuksed sassis; siis Tölpa ja vanamoor ning kõige viimasena lombakas vanaätt. Kui müdin juba kaugel on, ütleb lind:


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

“ Nüüd, lapsed, ruttu üles- ja neile järele. Siis ei saa nad meid kunagi kätte, sest seda teed ei tule nad enam tagasi , vaid teevad otsides pika ringi.” Tagaajajaid pole enam näha. Mets hakkab harvemaks jääma. Ühel kohal on rohi ja võsastik hoopis maha sõtkud. “ Siin pidasid tagaajajad nõu, “ ütleb sulgne teejuht lastele, “ ja pöördusid nüüd teist teed kodu poole tagasi. Nüüd olete samahästi kui pääsenud.” “ Ole terve, hea linnuke, “ vastab Kusti, pühkides higi otsaesiselt. Lenda nüüd tagasi, kulla teejuht- siit mõistame isegi koju minna; siin oleme tihti Itiga marjul käinud.”


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

Seepeale tänavad lapsed lindu veel kord abi eest ja tõttavad nii kiiresti edasi, kui väikese metsaelaniku väsinud jalad vähegi lubavad. Varsti hakkab nende koduküla paistma, rändajad võtavad viimase jõu kokku ja jooksevad õues olevale vanaisale otse sülle. Kui ka isa ja ema oma kadunud ja leitud lapsi on kaisutanud, langeb nende pilk pruunile poisijõmpsikale, kes Iti sabast kinni hoiab ja ühtelugu nämm- nämm nõuab. “ Kes siis see on ? “ küsivad vanemad ühest suust. “ see on metsamoori noorem poeg, “ vastab Kusti, “ selle tõi Iti ühes.” “ Laps on laps, “ sõnab Iti, “ ma ei võinud teda ometi üksinda maha jätta. “ “ Laps on laps küll, “ vastab ema, “ aga see laps on säärane veider...”


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

“ Kui ta juba kord siin on, siis ei või teda ometi metsa tagasi saata, “ arvab isa, “ ja kui sina, ema tema külge puutuda ei tahalase Iti ise talitab ja kasvatab teda.” “ Hea küll!” kehitab ema õlgu.


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

VIII Kusti jookseb jälle õues ja karjamaal, ainult marjul käimise lust näib tal esiotsa kadunud olevat. Iti peab nüüd kodus olema ja “ last” kasvatama. Hea toidu ja tubli tervise tõttu kasvab laps jõudsalt. Ta on juba mitu uut sõna juurde õppinud, kuid tarvitab iseäranis tihti kuskilt kuuldud sõna “ kurat.” Selle ja mõne teise paha kombe eest antakse poisile aegajalt vitsu. Muuseas on Iti tähele pannud, et poisike nutab ilma pisarateta. Kusti soov on, et poiss kord valgemaks hakkab minema.


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

Kusti katsub poisi sarvekestega õnne ning viilib väikesed nukitsad pea küljest maha. Mõne päeva pärast tärkavad nukitsad uuesti. Päevadest saavad nädalad ja kuud, - sügis saabub. Muidu on kõik korras, ainult ülekäte tikub poiss vägisi: vannub kurja, püüab varastada ja katkub Itit juustest. Mida suuremaks kasvab- seda koeramaks läheb. Akna tagant kostab linnukese siristamist. “ Tere, Kusti!” siristab lind. “ Kuidas elad? Mida teevad Iti ja metsamoori pisike poeg?” “ Oh, linnuke, “ vastab Kusti, “ mina ja Iti elame väga hästi, ainult metsamoori väike poeg teeb meile muret oma üleannetustega.


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

“ Nüüd, “ kosib Kusti, “ ma tahaksin heameelega teada, mis teeb metsamoor oma poegadega?” “ See on imelik lugu, “ vastab lind, “ metsamajake on tühi.” “ Kuhu metsaelanikud kadusid- seda ma ei tea, “ seletab sulgne sõber. “ Hm..., “ vaatab Kusti Itile paljuütlevalt otsa. “ Siis ei tea me väikest metsaelanikku enam kuhugi saata.”


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

IX “ Olgu! Mul on sügisel ja talvel rohkem aega- ma võtan õige selle nukitsamehe enda hoolde ja vaatan, kas tast saab asi või mitte, “ lausub Kusti. Ja sellest päevast hakkabki Kusti ise väikest metsaelanikku kasvatama. Ühel õhtul jääb pruunil kasvandiku varvas kogemata ukse vahele. Veel imelikum: seekord tekivad talle nuttes esimest korda pisarad silma. Samast õhtust muutub pahur poiss märksa lahkemaks. Pikkamisi hakkab perenainegi endise metsaelanikuga harjuma.


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

Ja jälle on Iti see, kes ühel külmal hommikul, kui parajasti voodist tõuseb, Nukitsamehe juurest uue muudatuse leiab. Pruun poisike on öö jooksul märksa valgemaks muutunud, otsekui värskelt lumelt endale värvi laenanud. Jõulunädalal paneb Iti oma kasvandiku juures veel midagi iseäralikku tähele. “ kas tead, “ kõneleb ta emale saladuslikult, “ meie Nukitsamees on vist haige. Ta ei söö enam nii palju kui enne.” Jõulukingituste jagamisel ei unustata Nukitsameestki. Peremehelt saab ta uued saapad ja mütsi, pereema annab pintsaku ja püksid. Kusti väikese palitu ja kindad.


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

X Aeg läheb ühtesoodu edasi. Selle aja sees on Nukitsamees oma halvad kombed hoopis kaotanud. Vahepeal on endise metsaelaniku ihuvärv ikka valgemaks muutunud. Mõned kelmimad poisid nimetavad teda mustlaseks ja Mooramaa meheks, aga kes teda lähemalt tunnevad, teavad, et neil tegemist tubli seltsilisega. Kusti ja Iti käivad ammugi koolis ja on Nukitsamehegi lugema ja kirjutama õpetanud. Nii jõuabki pererahvas ühel sügisel otsusele, et aeg oleks ka Nukitsamees kooli saata. Kuid selleks tekib ootamatu takistus- poisil pole ei nime ega ristimistunnistust.


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

Pereisal ei jää muud nõu üle, kui kirikuõpetaja jutule minna. “ Kirikuõpetaja kohus on ristida iga last, kui lapse vanemad seda soovivad, “ teatab kirikuõpetaja. Mõned arvavad koguni, et niipea kui pühitsetud vesi endise metsaelaniku kolge puutub, et nii käib kohe kõva pauk ning Nukitsamehest ei jää muud järele kui natuke sinist suitsu. Viimaks jõuab kätte silmapilk, kus õpetaja ütleb: “ Mina ristin sind...” Ebausklikumad inimesed pööravad näod kõrvale ja panevad käed kõrvade ette, kartes, et nüüd sünnib kohutav lugu.


NUKITSAMEES

OSKAR LUTS

Kõik jääb vaikseks pidulikus ruumis. Ainult valgeks muutub Nukitsamees järsku, nagu Kusti ja Iti ja kõik teised koosolijad; ka läheb poisikese pea korraga nii siledaks, justkui poleks väike mehike kunagi nukitsaid kandnud. Nukitsamees saab ristitud ja omale nimeks: Ants. Ja läheb teisel päeval kooli

Nukitsamees ebook  
Nukitsamees ebook  
Advertisement