Dissertatsioon majandusteaduste magistri kraadi taotlemiseks - Sander Kaus by Sander Kaus

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL Majandusteaduskond Ärikorralduse instituut Turunduse õppetool

Dissertatsioon majandusteaduste magistri kraadi taotlemiseks

Sander Kaus EESTI PIIMANDUSE KONKURENTSIVÕIME TÕSTMISE TURUNDUSSTRATEEGILISED VALIKUD Magistritöö

Tallinn 2001

SISUKORD Sissejuhatus……………………………………………………………………………...3 1. Konkurentsivõime tõstmise turundusstrateegilised valikud….……………………...7 1.1. Konkurentsivõime määratlus…..………………………………………………..7 1.2. Strateegiakontseptsiooni valik ……………….…………………......................10 1.3. Turu elutsükli arvestamine turundusstrateegia valikul….……………………..11 1.3.1. Turgude klassifikatsioon situatiivsest paradigmast lähtuvalt. …………12 1.3.2. Alternatiivsed turundusstrateegiad……………………………………..17 2. Piimanduse multidimensionaalne analüüs ..……………………………………….32 2.1. Maailma piimanduse hetkeseis, arengud ja probleemid ……….……………..32 2.1.1. Piimatoodete eksporditrendid maailmas .………………………………36 2.1.2. Piimaekspordi konkurentsivõime mõjutajad maailmas………………...41 2.2. Piimandus Eestis…………………………...………………………………….56 2.2.1. Piimatootmine…………………………………………………………..56 2.2.2. Piimatöötlemine………………………………………………………...63 2.2.3. Eesti piimanduse valmisolek liitumiseks Euroopa Liiduga……...……..81 3. Meetmed Eesti piimanduse konkurentsivõime tõstmiseks…………………………89 3.1. Eesti piimanduse konkurentsivõime tõstmise eeldused ……………..………..90 3.1.1. Odav ja kvaliteetne toorainebaas ………….…………………………..91 3.1.2. Töötlemisvõimsuste ja spetsialiseerituse maksimaalne ärakasutamine..93 3.1.3. Turundusstrateegiate valikuvõimalused ..……………………………...95 3.1.4. Riiklike toetussüsteemide täiustamine.…….………………………….103 Kokkuvõte...…………………………………………………………………………..111 Kasutatud kirjandus.…………………..………………………………………………115

Lisad Lisa 1 Toetused põllumajandustootjale ettevõtte kohta 1997-1999..……. …...122 Lisa 2 Piimatootmise omahind Eestis ja EL-is.. ……………………………....123 Lisa 3 EPMÜ piima kvaliteedi uuring 1999.aastal.... ………………………....127 Lisa 4 Eksportimisel lahendamist vajavad probleemid. ……………………....128 Lisa 5 Potentsiaalsete eksportijate kümme kõige tavalisemat viga... ………....129 Lisa 6 Turule sisenemise planeerimisprotsess... ……………………………....130 Lisa 7 Pioneeri, varajase ja hilise järgija turundusmeetmestik noortel turgudel............................................................................................................... ...........131 Lisa 8 “Stay-or-Exit” otsustusmeetod.... ……………………………………...133 Lisa 9 “Stay-or-Exit” otsustusprotsessis kasutatavad mõjufaktorid .................134 Resümee…..…………………………………………………………………………..135

SISSEJUHATUS “Aastail 1998-1999 toimunud talude ja põllumajandusettevõtete sissetulekute oluline vähenemine ei olnud meie kohalik nähtus, ega ka mitte piima- ja lihatööstuse juhtide taktikaline või strateegiline viga, vaid kogu põllumajandussaaduste maailmaturgu tabanud sügav hindade langus. Nüüd teame paremini, et muutuvas maailmas toimetulemiseks peame olema paremini

i n f o r m e e r i t u d, millised

a r e n g u t e n d e n t s i d maailma põllumajanduses t u g e v n e v a d ja millised n õ r g e n e v a d. See, mis oli oluline eile või üleeile, ei pruugi seda olla homme ega ülehomme. Me vajame r o h k e m t e a v e t o m a v õ i m a l u s t e ja r i s k i d e kohta maailma põllumajanduses, põllumajandussaaduste tootmises ja töötlemning põllumajandusturunduses.” /2, lk.69; autori sõrendus/.

Ants Laansalu Põllumajandusministeeriumi avalike- ja välissuhete osakonna nõunik

Piimakarjakasvatus on Eesti põllumajandusettevõtete peamine sissetulekuallikas ning piimandus, mis haarab nii piima tootmist kui ka selle töötlemist, on suurim tööstusharu nii põllumajanduses kui ka toiduainetetööstuses /80, lk.34; 75, lk.3/. Kohaliku piimatootmise olulisim eripära seisneb mastaapses (69,4%) siseturutarbimist ületavas tootmises, seades kogu sektori sõltuvusse ekspordist välisturgudele. Liberaalse ja avatud majandusega Eesti on oma turud väliskonkurentidele täielikult avanud, kuid meie peamised kaubanduspartnerid on kaitsetollidega ja teiste kaubanduspiirangutega sulgenud kohalikele tootjatele mitmed tähtsad turud. Samas jõuab iga päev meie turule tooteid, mille hinnad on eksporditoetustest tulenevalt moonutatult madalad. Viimane on seadnud kohaliku piimanduse arengu tingimustesse, kus oluliste välisturgude suletuse ja toetustest moonutatud madala omahinna tõttu puudub sisuliselt võimalus oma tootmisja ekspordipotentsiaali välja arendada ning tõhusalt rakendada. Kuigi soov liituda Euroopa Liiduga (edaspidi ka EL) pole referendumi vormis veel rahvalt aktsepteerimist leidnud, on Eesti võtnud selgelt poliitilise kursi liidu liikmeks saada. Liitumise hetkeni või liitumiseelsete läbirääkimiste tulemusel saavutatavate üleminekuperioodide lõpuni tuleb Eesti piimandus viia vastavusse Euroopa Liidu nõuetega. Antud nõuded sätestavad endas suuri investeeringuid, mida Eesti piimatootjatel ja –töötlejatel tuleb teha enne liikmestaatust, seega avatud ja toetustest ning protektsionismist moonutatud maailmamajanduse konkurentsi tingimustes. 1990-ndad aastad kujunesid Eesti piimanduse dramaatilise taandarengu aastateks, mida iseloomustavad oluline piimatootmise langus, piimakarja vähenemine, lõpptarbija eksportturgude asendumine pooltoodete kokkuostjate turuga, töötlemisvõimsuste alakoormatus, madal rentaablus ja ebaefektiivsus. Viimane muudab küsitavaks Eesti piimanduse vastavuse maailmamajanduse realiteetidele. Senise tendentsi jätkumisel ei ole Eesti põllumajandusel ja sellele tugineval toiduainete tootmisel lootust konkurentsivõimelisena ja jätkusuutlikuna Euroopa Liitu astumiseni vastu pidada /87,

lk. 5/. Viimane on seotud mitme raske probleemikompleksiga /87, lk.25, autori täiendused/: -

üleminek odavate sisenditega ebaefektiivselt ning tööjõumahukalt sotsialistlikult masstootmiselt kapitalistlikule ratsionaalsele, efektiivsele ja tööviljakale tootmisele;

avatus maailmaturu muutustele ning piiratus maailmaturul tegutsemisel;

hinnakonkurentsile suunatud tehinguturundusega välisturule sisenemine ning sellega seonduv algeline turundustegevus;

traditsiooniliste lõpptarbijale suunatud välisturgude (Venemaa) äralangemine või asendumine hinnatundlike pooltooteid importivate turgudega (Euroopa Liit);

Euroopa Liiduga nõuete täitmisest tulenev suur investeerimiskohustus ebapiisava toetuse ja madala lisandväärtuse tingimustes.

Eesti toodab piima üle oma siseturu vajaduste, mistõttu on kohaliku piimanduse ekspordivõime määrav indikaator eelmainitud probleemikomplekside lahendamiseks ja jätkusuutliku arengu saavutamiseks. Eelmainitu annab võimaluse seada hüpotees - Eesti piimanduse tänane müügivõime välisturgudel ei vasta senises mahus tootmise jätkamise eeldustele, mistõttu Euroopa Liiduga liitumise hetkeks võime kaotada või oleme sunnitud likvideerima olulise osa (ekspordi osa ehk kuni 40%) tootmismahtudest ja – potentsiaalist. Käesoleva töö üldeesmärk on Eesti piimanduse konkurentsivõime analüüsimine müügivõime ja efektiivsuse situatsioonimuutujatest lähtuvalt. Eeltoodule tuginedes püstitatakse Eestile sobivad, jätkusuutlikku arengut tagavad ja situatiivse turuparadigma käsitlusest tulenevad turunduslikud arenguvalikud. Üldeesmärgi saavutamiseks kaardistatakse piimanduse arengut enim mõjutavad probleemid ja muutujad ning analüüsitakse Eesti piimanduse konkurentsivõimet kujundavat keskkonda Euroopa Liiduga liitumise eelses avatud maailmamajanduse tingimustes. Analüüs toimub üldiselt üksikule, kus käsitletavateks muutujateks on maailmamajanduse

kohaliku

keskkonna,

turu

ning

ettevõtete

sisesed

situatsioonimuutujad, mida analüüsitakse nii eraldiseisvalt ja komplekselt kui ka dünaamilisest ja staatilisest aspektist lähtuvalt. Üldeesmärgi saavutamiseks püstitatakse järgmised ülesanded:

Erinevate turundusstrateegiate analüüs ja antud strateegiate esitamine koos põhjendustega valikute Eesti piimandusele sobivuse või mittesobivuse kohta;

anda piimatootjatele, piimatöösturitele kui ka riiklikele piimandust koordineerivatele instantsidele praktiline väljund arengustrateegiate koostamiseks ja elluviimiseks ning tegevuse edasiseks planeerimiseks;

hinnata Eesti piimanduse hetkeolukorda, konkurentsivõimet, arengumõjutajaid ja võimalikke arengustrateegiaid.

Töö sisu on jaotatud kolmeks peatükiks, mis üheskoos moodustavad loogilise terviku. Esimeses peatükis iseloomustab autor kontsentreeritult konkurentsivõime hindamise aluseid, kus määratletakse dissertatsiooni läbivate teemade – ekspordivõime ja äritegevuse efektiivsuse – uurimisele ja analüüsile tuginemise põhjused. Antud käsitlus lähtub Konjuktuuriinstituudi poolt läbiviidud Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime uuringust ning Janno Reiljani poolt määratletud majandusharu konkurentsivõime ja seda kujundavate tegurite teoreetilistest alustest /115; 87/. Arvestades ekspordivõime üha suuremat rolli konkurentsivõime kujunemisel, uuritakse peatükis pikemalt turgude situatiivse paradigma klassifikatsiooni ja sellele toetuvaid turundusstrateegiaid. Käsitlus tuginedeb Heribert Meffert’ile. Teise peatükki on koondatud Eesti piimandust mõjutavad peamised situatsioonimuutujad multidimensionaalsest analüüsist lähtuvalt, mille baasil esimeses peatükis toodud turundusstrateegiaid sobitada kohaliku piimanduse ja piimatoodete ekspordi iseärasustesse. Kolmandas peatükis tehakse järeldused ja antakse autori poolsed soovitused vajalike meetmete ja turundusstrategiate kasutusele võtuks, eesmärgiga välja tuua praktilise väljundiga soovitusi piimanduse konkurentsivõime parandamiseks nii riigi, piimatootja kui ka piimatööstuse seisukohalt. Töö koostamisel on autor kasutanud oma teadmisi ja kogemusi, mis on saadud aastasest piimatööstuse ja -tootjate kontserni juhtimisest (AS Lacto). Käesoleva töö teoreetilised alused põhinevad peamiselt Heribert Mefferti, Janno Reiljani, Lindnell Whitelocki ja teistel töödel. Piimatootmise üksikasju aitas kokku panna emeriitprofessor Lindnell

Whitelock Ameerika Ühendriikidest, kelle üle 40 aastane piimanduskogemus ja pikaajaline piimanduse teaduslik uurimine võimaldas rikastada tööd mitmete näidete ning statistiliste andmetega. Seisukohtade ja arvamuste kinnitamiseks on toodud hulgaliselt andmeid maailma, Euroopa Liidu ja Balti riikide piimandusstatistikast, kasutades selleks OECD, IMFi, ZMP (Saksamaa Konjuktuuriinstituut), erinevate riikide statistikaametite, Eesti Konjuktuuriinstituudi ja Eesti Piimaliidu avaldatud andmeid. Lisaks on kasutatud ASi Rapla Dairy ja ASi Lacto Agro Grupp majandusaruandeid, perioodikas antud teemal ilmunud artikleid, internetist saadud materjale, Eesti Ekspordiagentuuri poolt firmalt Saar

Poll

tellitud

eksportööride

uuringut

ning

Eesti

Statistikaameti

väliskaubandusstatistikat. Töö

ettevalmistamise

ning

kirjutamise

käigus

osales

autor

vahetult

Põllumajandusministeeriumi ümarlaua istungitel, mitmel koolitusel ja seminaril, kus käsitleti Eesti piimanduse hetkeolukorda ning arenguvõimalusi. Töö autor on Euroopa Liidu liitumiseelse toetusprogrammi SAPARD konsulent. Töö on vormistatud TTÜ majandusteaduskonna “Üliõpilaste kirjalike tööde koostamise ja vormistamise” metoodilise juhendi nõuete kohaselt.

1. KONKURENTSIVÕIME TÕSTMISE TURUNDUSSTRATEEGILISED VALIKUD. Globaliseeruvas, järjest avatumas maailmas majanduslik konkurents teravneb ja põhimõtteliselt võidavad sellest kõik riigid. See eeldab aga riikidelt üha kasvavaid pingutusi ettevõtluse arenguks soodsate tingimuste loomisel, kuna avatud maailm protektsionistlikke meetmeid ei aktsepteeri. Riigid püüavad olla konkurentsivõitluses edukad, et parandada oma kodanike elujärge, tõsta rahva materiaalset heaolu. Seega

kõrge konkurentsivõime pole eesmärk omaette, vaid vahend kiirema arengu tagamiseks /115, lk.4/. Käesoleva peatüki esimeses osas määratletakse konkurentsivõime mõiste käsitlusi Konjuktuuriinstituudi Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime uurimusele ning Janno Reiljani poolt koostatud majandusharu konkurentsivõime ja seda kujundavate tegurite teooriale tuginedes. Kuna mõlemas lähenemisviisis on keskseteks teguriks müügivõime (s.h.

eelkõige

ekspordivõime)

on peatüki

teises

osas

käsitletud

teoreetilisi

lähenemisviise ekspordivõime kasvatamiseks erinevaid turundusstrateegiaid kasutades. Pikemalt peatutakse Heribert Mefferti situatiivse turuparadigma teooriast lähtuvatel turundusstrateegilistel valikutel.

1.1.Konkurentsivõime Konkurentsivõime määratlemisel annavad majandusteadlased sellele mõistele erinevaid tähendusi – rõhutatud on näiteks madalaid tootmiskulusid, vahetuskurssi, tehnoloogilist arengut, äri efektiivsust, majanduskasvu tempot jne. /87, lk.7/. Näiteks, OECD defineerib rahvusvahelist konkurentsivõimet kui määra, mis näitab kui palju riik suudab vabades turumajanduslikes tingimustes toota kaupu ja teenuseid, mis vastavad rahvusvahelistele välisturgude nõuetele, samaaegselt suurendades oma elanike sissetulekuid. Seda konkurentsiaspekti nimetatakse ka müügivõimeks /115, lk.4/. Seega näeme konkurentsivõime käsitlemisel tüüpilist olukorda, kus konkurentsivõime määratluse asemel vaadeldakse hoopis erinevaid konkurentsivõimet kujundavaid tegureid. Autori arvates määratleb konkurentsivõimet kõige täpsemalt järgnev käsitlus – konkurentsi kui subjektide huvide vastandumise seisukohalt määratledes väljendab konkurentisvõime vaatlusaluse subjekti positsiooni teiste subjektide suhtes mingi paremust või halvemust määrava omaduse või tegevuse tulemuse seisukohalt. Antud subjektid võib jaotada kolme kategooriasse /autori jaotus/: -

riik või liitunud riikide ühendus;

majandusharu kui analoogsete ettevõtete kogum;

ettevõte.

Riigi rahvusvahelise konkurentsvõime hindamisel kasutab näiteks IMD (Lausanne’i Rahvusvahelise Juhtimise Arendamise Instituut) 286 kriteeriumi arvesse võtmist, mis jaotuvad valdkonniti järgnevalt: sisemaine majandus (SKP), majanduse rahvusvahelisus (maksebilanss),

valitsuse

tegevus

(maksud,

eelarve),

finantsid

(pangandus),

infrastruktuur (teed, side), juhtimine (töösuhted, juhtide kompententsus), teadus ja tehnoloogia (fundamentaal- ja arendusuuringud) ning inimesed (haridus, tervishoid). Mainitud kriteeriumite võrdlemisel ja interpreteerimisel antakse riikide järjestuse kaudu hinnang sisendfaktorite lõikes ning atraktiivsuses asukohamaana. Sisendfaktorite lõikes hinnatakse majanduse seisundit, valitsuse töö tõhusust, äritegevuse efektiivsust ning infrastruktuuri /115, lk.4-6/. Ettevõtte puhul võib üldise konkurentsivõime ilminguna käsitleda võimet pikaajaliselt toota ja müüa kaupu (tooteid, teenuseid). Sellise võime lõpphinnanguks on avatud sektoris ettevõtte turuväärtus ja selle muutumine. Ettevõtte konkurentsivõime avaldub kahtlemata ka sellistes tema majandusolukorda iseloomustavates näitajates nagu toodangu turuosa suurus, tootmistegevuse rentaablus, efektiivsus ning nende muutumine /87, lk.8/. Majandusharu kui analoogsete ettevõtete kogumi konkurentsivõime oleks teatavas osas (ettevõtete kogumi väärtus ja rentaablus) analoogne ettevõtte konkurentsivõimega. Samal

ajal

aga

majandusharu

sisemajanduslikus

konkurentsis

teiste

majandusharudega ning välismajanduslikult analoogsete majandusharudega teistes riikides (vaadelda tuleks vastava haru toodangu kulutuste taseme ja kvaliteedi vahekordi eri riikides, ekspordi ja impordi mahu suhet ning dünaamikat) /87, lk.8/. Erialakirjanduses võib leida mitmeid majandusliku konkurentsivõime kontseptsioone. Kõige süsteemsemalt on J.Reiljani arvates konkurentsivõimet käsitlenud H.Trabold, kellele toetudes võib välja tuua viis majandusliku konkurentsivõime aspekti /87, lk.8/: -

müügivõime (sh. ekspordivõime)

atraktiivsus investeeringutele (sh. välisinvesteeringutele);

atraktiivsus tööjõule;

paindlikkus, s.t. kohanemisvõime muutuvate keskkonnatingimustega;

teenimisvõime, s.t. võime katta sissetulekutega jooksvad kulutused, investeerimisvajadused ja anda omanikutulu.

Need aspektid moodustavad hierarhilise süsteemi, milles teenimisvõime toetub ülejäänud aspektidele. Selle käsitluse kohaselt kujutab teenimisvõime (sissetulekute tase) majandusharu konkurentsivõime kõige üldisemat indikaatorit, mille suhtes tema müügivõime, atraktiivsus investeeringutele ja tööjõule ning kohanemisvõime esinevad teguritena. Samal ajal kujutavad aga ekspordivõime ja atraktiivsus investeeringutele endast samuti komplitseeritud nähtusi, millel on iseseisev roll majandusharu konkurentsivõime indikaatorina. Nende taset ja dünaamikat kujundab ulatuslik ja keerulise

sisestruktuuriga

sotsiaalmajanduslike

tegurite

süsteem.

Arvestades

globaliseeruvaid turge tähendab müügivõime üha suuremal määral ekspordivõimet. Eriti kehtib see väikeriigi kohta, kus siseturu piiratus ja objektiivne vajadus kitsamalt spetsialiseeruda seab enamiku majandusharude arengu sõltuvusse välisturgudest /87, lk.8-9/. Riigi, majandusharu ja ettevõtte edukus sõltub strateegiatest, mida kasutatakse oma konkurentsivõime tõstmiseks. Ajalugu on näidanud, et strateegiate valikul pole üht ja ainsat “õiget” teed ning need võivad riigiti, majandusharuti ja ettevõtete keskselt oluliselt

erineda.

IMD

näeb

tervikuna

konkurentsivõime

arengut

liikumises

atraktiivsuselt agreeiivsusele. Kuigi atraktiivsus tuleb kasuks välisinvesteeringute ligimeelitamisele

agressiivne

strateegia

vajalik

ekspordivõime

tõstmiseks

välisturgudele minemisel ja seal tegutsemisel /115, lk.5/.

1.2. Strateegiakontseptsiooni valik Kuna välisturgudele saavad minna vaid ettevõtted, on oluline, et ettvõtted omaksid pikaajalises perspektiivis formuleeritud eesmärke, mida tahetakse saavutada, ning nende eesmärkide saavutamiseks vajalike ressursside jaotamist. Eelmainitut võib müügivõime tõstmise kontekstis nimetada ka turunduse strateegiliseks planeerimiseks. Ettevõttel võib samaaegselt olla mitu strateegiat, mille järgi tegutsetakse. Praktikas on see pigem

reegel kui erand. Juhtimise seisukohalt on oluline paika panna eri strateegiate prioriteetsus ning hinnata võimalikke substitutsionaalsuse ning komplementaarsuse efekte. Loomulikult tuleb järgida, et strateegiad ei oleks teineteise suhtes vastuolulised. Ajalugu

tunneb

mitmeid

ettevõtte

kõikidel

tasanditel

arvesse

võetavaid

strateegiakontseptsioone, mida kajastab tabel 1. Tabel 1 Üldised strateegiakontseptsioonid ettevõtete juhtimises Kontseptsioon /

Põhisisu

Strateegilised valikud

Põhinevad oletusel, et kõik väljamõeldud tooted ja meetodid läbivad teatud kindla arenguteekonna, mille käigus on võimalik eristada faase nagu: - sünd / loomine - kasv - küpsus - surm / loobumine Tootmismahu suurendamine kaks korda teatud aja jooksul võimaldab tootjal vähendada oma toodangu kulusid ühiku kohta potentsiaalselt 20-30% võrra

Iga elutsükli faas, mis erineb teistest kasvukiiruse, turupotentsiaali, majandusliku tasuvuse, tehnoloogia vajalikkuse jms poolest, nõuab spetsiifilist strateegiat

Loo misa eg / Auto r(id) Elutsükli kontseptsioonid / 60-ndad, 70-ndad

Õpikõverakontseptsioon / 1966 / Boston Consulting Group PIMS-mudel (Profit Impact on Market Strategy) / Empiiriline uurimisprojekt aastast 1972

Ülemaailmne, paljusid sektoreid hõlmav uuring (PIMS’i andmebaasides on ca 3000 SBU’d rohkem kui 450-st ettevõttest) 37 teguri (näiteks turuosa, tootekvaliteet, kulutused T&Ategevusele jne) mõjust ettevõtte rentaablusele ja rahavoogudele

• Orientatsioon strateegiliselt oluliste toodete võimalikult suurele tootmismahule ja turuosale • Põhimõtteliselt eelistada kasvavaid turge Kõrvutades oma ettevõtte andmeid PIMS’i-mudeli näitajatega võimaldab leida probleemsed kohad ettevõttes ja panna paika pidepunktid restruktureerimise läbiviimiseks

Tabel 1 järg Benchmarking / 70ndad / Xerox Corporation Portfolio-mudelid / 70-ndate algus / Boston Consulting Group

Meetod, mille järgi otsitakse eeskujusid, uuritakse nende edukuse põhjuseid ning püütakse saadud teadmisi üle kanda oma ettevõttesse SBU’de võimalusi ja riske oluliselt mõjutavate tegurite käsitlemine sobiva esitlusvormi kaudu; reeglina leiab see aset kahedimensionaalse maatriksi abil, mille telgedel on võimalikult kompleksselt esitatud mõjutegurid

• Benchmarkidele tuginedes eeskujudele orienteeritud strateegiate väljatöötamine • Teiste pealt õppimine • Tulenevalt finantsmajandus-liku tasakaalustatuse vajadusest on mõttekas hoida SBU’d elutsükli erinevates faasides • Ära kanna kõiki mune ühes

Timingkontseptsioonid

Ajategur võib tähendada kiirust, õiget ajahetke või konkurentsieelist / barjääri turule sisenemise takistamiseks

korvis • Kiiruse järgi liigitatakse ettevõtted: - pioneerid; - varajased järgijad; - hilised järgijad. • Nn normstrateegiaid ei ole siin otstarbekas välja tuua, kuivõrd tuleb arvestada iga ettevõtte ja tema tegevuse spetsiifikaga (eriti õige ajahetke valikuga seotud strateegiate puhul)

Allikas: /63; 116; autori süstematiseering/

Strateegilist innovatsiooni silmas pidades väärivad esiletõstmist timing-kontseptsioonid. Praktika näitab, et tihtipeale määravad just time-to-market otsused ära ettevõtte edu või ebaedu. Alljärgenvalt käsitletakse pikemalt situatiivsest turuparadigmast lähtuvat lähenemist eelmainitud timing-kontseptsioonile.

1.3. Turu elutsükli arvestamine turundusstrateegia valikul Nii nagu tootel on elutsükkel, nii saab ka turgude puhul rääkida elutsüklist. Viimase mõistmine on vajalik, et kavandada strateegiat turule sisenemiseks, seal püsimiseks ning vajadusel ka lahkumiseks. Alljärgnevalt iseloomustab autor turge ja võimalikke strateegiaid lähtuvalt elutsükli erinevatest staadiumidest. Käsitlus tugineb Heribert Meffertile. 1.3.1. Turgude klassifikatsioon situatiivsest paradigmast lähtuvalt Situatiivse paradigma kohaselt on turgude klassifitseerimise aluseks turu elutsükkel. Elutsükli iga faasi saab iseloomustada paljude situatsioonimuutujate abil. Nagu nimetuski ütleb, on tegemist selle lähenemise puhul situatsioonianalüüsiga, mis seisneb oluliste muutujate identifitseerimises ja nendele vastavate soovituslike meetodite valikus.

Situatsioonimuutujateks

keskkonna

muutujad

(ühiskondlikud,

majanduslikud raamtingimused jm.), turu muutujad (turu suurus, faas, dünaamika jm.),

ettevõtte sisesed muutujad (suurus, ressurssidega varustatus jm.). Põhiprobleem nimetatud lähenemise puhul on oluliste situatsioonimuutujate piiritlemine ning mõõtmine /53, lk. 17-18/. Oma elutsükli jooksul läbib turg mitmed faasid: juurutusfaas, kiire kasvu faas, küpsusfaas, langusfaas. Lähtuvalt sellest, millises elutsükli faasis turg on, saab välja tuua turgude liigid. Nii elutsükli juurutus- kui kiire kasvu faasis olevaid turge nimetab Meffert

noorteks

turgudeks.

Elutsükli

küpsusfaasis

olevad

turud

kannavad

stagneeruvate turgude ning langusfaasis olevad turud vastavalt kahanevate turgude nimetust (vt. joonis 1).

Stagneeruv turg Käive Kahanev turg

Noor turg

Aeg Juurutus- Kiire kasvu faas faas

Küpsusfaas

Langusfaas

Joonis 1. Turu elutsükkel /autori joonis Mefferti põhjal/.

Noored ja arenevad turud Vastavalt eespool öeldule on iga turg alguses noor ning sellele on omased mitmed olulised iseärasused, millega ettevõte puutub kokku ning millega ta peab paratamatult arvestama strateegia kavandamisel. Noori turge iseloomustavad olulisemad tunnused on järgmised /62, lk. 177/: 1. Neile on omane kuni “take-off´ini” (kõvera tõusuni) aeglane, seejärel ülikiire käibe kasv.

2. Puuduvad spetsiaalsed kogemustele tuginevad mängureeglid. 3. Võtmesõnad edu saavutamisel on õige ajastus ja tehnoloogia. Õige ajastus võimaldab paremini turul kanda kinnitada, valmistuda tekkivate konkurentide eemaletõrjumiseks, suuremat kasumit saada jne. Tehnoloogia kasutamine tõstab pakutavate toodete kulu-tulus suhte parandamise teel tööstuse kasvukiirust. Lisaks sellele

mõjutab

tehnoloogia

konkurentsitingimusi,

näiteks

muutuvad

valmistamistingimused koos kulustruktuuriga ning muutuvad turustustingimused ja nõudmised teenindusele. 4. Valitseb nii tehnoloogiline kui strateegiline ebakindlus. Mitmed alternatiivsed tehnoloogiad

konkureerivad

tööstusstandardiks

tunnustamise

pärast.

Ükski

konkurentide poolt järgitav strateegia ei ole õigeks osutunud, katsetatakse erinevaid strateegiaid. Noorte turgude jaoks strateegia kavandamisel tuleb silmas pidada eelnevalt toodud iseärasusi ning arvestada nii turule sisenemise kui sellele järgneva turu (turuosa) kaitsmise võimalusi. Stagneeruvad ja kahanevad turud Kuna nii tänapäeval kui ka tulevikus puutuvad valdav enamus Eesti ettevõtteid kokku just stagneeruvate ja kahanevate turgudega, siis peatun nende turgudega seotud küsimustel pikemalt. Nagu juba eelnevalt jooniselt selgus, on stagneeruvad turud sellised turud, mis enam ei kasva ning kahanevad turud on turud, mis hakkavad vähenema. Sellistele turgudele minek ja seal turuosa saavutamine ning hoidmine muutub tänapäeva tiheda konkurentsi tingimustes järjest raskemaks. Mitmete uuringute põhjal on selgunud, et stagneerumise ja kahanemise peamised põhjused on nii äritegevuse langus, asendustehnoloogiate kasutuselevõtt, turu küllastumine kui ka riikide poolt kehtestatud piirangud (nt. protektsionism, impordipiirangud, koguse piirangud) /62, lk. 206/. Nimetatud teguritega on kokku puutunud ka Eesti piimatoodete eksportöörid: näiteks Euroopa Liidu turule eksportides.

Sõltumata sellest millise põhjusega on üksikjuhul tegemist, saab stagneeruvaid ja kahanevaid

turge

iseloomustada

mitmesuguste

tarbijate-,

tootjate-

kaubanduskäitumise sümptomite abil, nagu näiteks /62, lk. 206/: -

üha kasvav niinimetatud “väljasöömise konkurents”;

kaetud esmavajadus – piiratakse asenduskaupade nõudlust ning püütakse suurendada korduvostude arvu;

paljudel turgudel kaubapakkumise suurenemine ja kasvavad raskused uute toodete turule toomisel;

konkurentide teenindusele orienteerituse suurenemine ning sellega kaasnev surve kulutustele;

kaubanduse vähenev koostöövalmidus langeva kaubandusliku juurdehindluse juures ja kasvav kaubanduse võim;

üha suurenev kaubamärkide ja brändide tähtsus;

kaupade pakkujate palavikuline ja närviline reageerimine, mis on seotud agressiivse hinnapoliitikaga (erihinnad, allahindlused, jm.).

Need sümptomid ei ole omased üksnes arenenud riikidele, vaid nendega puutuvad paljudes tegevusvaldkondades tegutsevad ettevõtted kokku ka lühikese ajaga kiire turundusarengu läbinud Eesti turul. Kuna stagneeruval turul on palju kauba pakkujaid ja konkurents on tihe, siis puutuvad seal juba tegutsevad ning sellisele turule sisenevad ettevõtted kokku väga mitmesuguste probleemidega. Mitmete Saksa ettevõtete hulgas läbi viidud uurimuste põhjal selgus, et suurimad probleemid stagneeruvatel turgudel, millega kokku puututakse, on: -

tootmisvõimsuste alakasutamine;

suured laoseisud;

agressiivne hinnakonkurents;

tellimuste vähenemine;

ostude tagasihoidlikkus;

tarbijate kõrge hinnateadlikkus,

raskenevad eksporditingimused /62, lk. 209/.

Need probleemid omakorda mõjutavad ettevõtete käivet, kulustruktuuri, kasumit, likviidsust

ning

sunnivad

seega

mõtlema

võimalikele

abinõudele

olukorra

parandamiseks. Nimetatud probleemid ei ole omased üksnes Saksa ettevõtetele, vaid nendega puutuvad kokku ka Eesti piimatööstused. Vaatame näiteks Aasia ja Venemaa kriiside järgset perioodi, kus langesid ära olulised eksportturud. Eksporditurgude langusega seoses suurendati EL-i maades eksporditoetusi. See tähendab sinna ekspordist huvitatud Eesti tootja jaoks hinna allalaskmist. Kahjuks ei ole see võimalik tingituna kõrgest tootmise omahinnast.

Eksporditingimuste

raskenemise

tõttu

ole

Eesti

tootja

konkurentsivõimeline traditsiooniliste toodetega, mida toodetakse kõigis EL-i liikmesriikides. Ostujõu langusega vähenesid ka tellimused Vene turule ja suurenesid laoseisud. Vaatamata rohketele probleemidele on ettevõtetel mitmeid võimalusi stagneeruvatel ja kahanevatel turgudel ettetulevate probleemide lahendamiseks. Uuringud Saksa ettevõtete seas on näidanud, et peamiste probleemvaldkondade puhul on kasutatud järgmisi võtteid /62, lk. 214-215/: 1. Ettevõtted, kes on puutunud kokku töövõimsuse maksimaalse ärakasutamise probleemidega, püüavad neid lahendada personali vähendamise abil. Sellele lisaks kasutatakse edasiste abinõudena püsivkulude vähendamist, ratsionaliseerimist ettevõttes, tootmise moderniseerimist, kulude juhtimist, ettevõtte nõuandjate kaasamist ja sisenemist teistele turgudele. 2. Ettevõtted, kes on hädas suurte laoseisudega, otsivad esmajoones väljapääsu koostööst kaubandusettevõtetega, et vabastada laod. Lisaks sellele keskendutakse järgmiste

abinõudena

personali

koondamisele,

sortimendi

küsimustele,

turundustegevuse parandamisele, kvaliteedi parandamisele või äärmisel juhul planeeritakse turult lahkumist. 3. Vähenevale omakapitali normile reageerivad ettevõtted eelkõige personali koondamisega. Peale selle kasutatakse muudatusi kapitalistruktuuris, kulude juhtimises, püsivkulude vähendamist, ettevõtte nõustajate kaasatõmbamist, varajaste hoiatussüsteemide rajamist, bürokraatia vähendamist ettevõttes, otsustusprotsessi tsentraliseerimist ja viimase abinõuna väljakutset riiklikule toetusele. Sama kehtib ka likviidsusprobleemide korral. 19

4. Kasvavale impordisurvele astuvad ettevõtted vastu väga laia abinõude kogumiga. Kõige olulisem aspekt on siin turundustegevuse tõhustamisel. Peale selle mängivad olulist rolli sortimendi küsimused, teistele turgudele minek, diversifikatsioon, ettevõtte nõustajate kaasamine, kaubandusettevõtetega koostöö, kui ka kulude-, teeninduse- ja uurimisaspektid. 5. Agressiivse hinnakonkurentsi vastu proovitakse astuda eelkõige personali arvu vähendamisega. Peale selle on oluline tähtsus nii kulutuste aspektil (püsivkulude vähendamine, kulude juhtimine) kui ka autoritaarse juhtimisstiili rakendamisel. 6. Abinõudena suureneva kaubanduse vastuseisu suhtes nähakse eelkõige tihedamat koostööd kaubandusettevõtetega. Lisaks sellele tuleb nimetada turundustegevuse efektiivsemaks muutmist, intensiivistatud arengut ning uuringuid, kvaliteedi parandamist, konkurentsile (maksimaalsele kasumile) orienteeritud strateegiate kasutamist, bürokraatia vähendamist. 7. Raskenenud eksporditingimustele püütakse vastu astuda jõupingutuste tegemisega uurimis- ja arendusvaldkonnas. Ettevõtted teadvustavad selgelt, et tooraine poolest vaese tööstusriigi ekspordi tulevikušansid seisnevad know-how edukuses. Peale selle

oluline

tähtsus

turundustegevuse

efektiivsemaks

muutmisel,

diversifikatsioonil, sortimendi puhastamisel ja teistele turgudele sisenemisel. 8. Ettevõtted, kes on rohkesti puutunud kokku tarbijate kasvava hinnateadlikkusega, püüavad tugevdada koostööd kaubandusettevõtetega. Võib oletada, et seoses sellega on oluline tähtsus eelkõige ühistel sooduspakkumiste kampaaniatel. Edasised abinõud seisnevad kulude juhtimises, et üle elada võimalik hinnalangus. 9. Intensiivse uurimise ja arendamise abil katsuvad ettevõtted vastu panna kiiretele tehnoloogilistele muutustele. On ilmselge, et innovatsiooni taotlevates harudes suudavad ettevõtted tugeva turupositsiooni saavutada vaid siis, kui nad räägivad kaasa haru progressis. Peale selle on oluline tähtsus siin kvaliteedi parandamisel, tootmise moderniseerimisel, sortimendi puhastamisel. Eelnevad punktid näitavad, et ettevõtetel on stagneeruvatel ja kahanevatel turgudel kasutada erinevate ettetulevate situatsioonide puhul mitmeid võimalusi. Paljud ettevõtted ei teadvusta aga sageli endale struktuurse stagneerumise probleemi, tegutsevad lähtuvalt jätkuvast kasvust ja püstitavad endale lühiajalised kasvuga seotud eesmärgid.

Peagi

märkavad,

need

eesmärgid

vastuolus

muutunud

turusituatsiooniga. Ka mitmete Eesti eksportööride puhul on probleemiks asjaolu, et 20

nähakse

soodsat

võimalust

konkureerimiseks

madalama

hinna

alusel,

kuid

turusituatsiooni muutumisel ning riskide hajutamatuse korral võivad tagasilöögid olla valusad.

Kasvavale

importsurvele,

kaubanduse

vastuseisule,

agressiivsele

hinnapoliitikale ja teistele probleemidele ei suudeta astuda vastu puuduliku strateegia, tootearenduse, väikeste koguste ja muude asjaolude tõttu ning tulenevalt sellest võib isegi osutuda struktuurselt stagneeruval turul pikemaajaline püsimine kahtlaseks. Arvestades turu küllastatust ja riikide poolt rakendatavaid piiranguid, mis teevad ekspordi raskeks, nõuab stagneeruval turul püsimajäämine korraliku strateegia väljatöötamist ning tarbijale lähenemiseks sobilike kommunikatsioonivahendite valimist.

1.3.2. Alternatiivsed turundusstrateegiad Alternatiivsed strateegiad noorte turgude jaoks Uuele turule sisenemine eeldab hästi läbimõeldud strateegiat. Ehkki viimasel on oluline tähtsus ükskõik millises elutsükli faasis olevale turule sisenemisel, peetakse selle kavandamist eriti oluliseks noorte turgude puhul, kus paljudel juhtudel puuduvad nii kogemused kui ka võimalused konkurentide tegevuse jälgimiseks. Seetõttu eeldab strateegia kavandamine põhjalikku planeerimisprotsessi, mis seisneb eesmärkide püstituses,

turu, sisenemise

strateegia

ja turundusstrateegia

valikus, ajakava

paikapanemises, sisenemise täideviimises ning tulemuste kontrollimises (vt. lisa 6). Üldjuhul on noortel turgudel aktiivse tegevuse vallandajaks ettevõtte püüdlus kasvu või kindluse saavutamiseks. Näiteks, diversifitseeritud ettevõtete kasvupüüdluse põhjusteks võivad olla ettevõtte tuleviku kindlustamine, prestiiži- ja võimutaotlus, uute kasvu kindlustavate

allikate

kasutuselevõtt

seoses

struktuurimuutustega

peamistel

müügiturgudel jne. /62, lk. 180/. Kui ettevõte on püstitanud oma tegevuse eesmärgi (näiteks kasv), siis tuleb tal leida viis turule sisenemiseks. Valides turule sisenemise kriteeriumiks ettevõtte kaasahaaratuse (involvement), saab eristada iseseisvat ja mitteiseseisvat turule sisenemist (vt. joonist 2). Mõlemal juhul valitakse sobiv sisenemisstrateegia üldist eesmärki silmas pidades ja paljude alternatiivide vahel toimuva situatsiooniaanalüüsi alusel. Sisenemine toimub kolmest võimalikust ühe

strateegia abil (Start-up ja sisemine diversifikatsioon, ettevõtete või toodete ülesostmine ning koostöö). Iseseisevale sisenemisele on alati aluseks ettevõtte innovatsioonialane tegevus, mille abil toimub uue toote turuletoomine nii start-up meetodit kui sisemist diversifikatsiooni kasutades. Välimine diversifikatsioon toimub kas toodete või ettevõtete ülesostmise või partnerlusprojektide kaudu.

KASV SISEMINE KASV

VÄLIMINE KASV

ISESEISEV TURULE SISENEMINE Start-up

MITTEISESEISEV TURULE SISENEMINE

sisemine diversifikatsioon

välimine diversifikatsioon

Tehnoloogiastrateegia (F&E) Tootearendus Meetodite väljatöötamine Innovatsioonistrateegia Imitatsioon

Innovatsioon

Omandamine Toote omandamine Ettevõtte omandamine - litsents - toote ostmine (Handelsware) - patendi ostmine

- liitumine * vertikaalne * horisontaalne * lateraalne

Koostöö - Joint Venture - lepinguline koostöö

- ühised projektid

- riskikapital Sõltuvalt ees-märgi püstitusest

Uue toote juurutamis-

Ülesostmisstrateegia

strateegia

Partnerlusstrateegia

Joonis 2. Alternatiivsed turule sisenemise strateegiad /62, lk. 181/ Ehkki Meffert on pidanud vajalikuks klassifitseerida turule sisenemise strateegiaid sellisel kujul, on mitmed teised autorid liigitanud neid veidi erinevalt. Vaatamata sellele

on pakutud põhistrateegiad ühesugused: eksportimine, lepinguline sisenemine, investeerimine, ühisettevõtlus. Kõigil neil on oma plussid ja miinused. Nimetatud strateegiad ei kehti üksnes noorte turgude puhul, vaid ka stagneeruvate ja kahanevate turgude puhul. Erinevalt arenenud riikidest, kes kasutavad kõiki nimetatud strateegiaid, on Eesti ettevõtted suutelised vaid ekspordi kaudu sisenemiseks, kasutades kohalikke või sihtriigi vahendajaid Tuginedes

eelnevale

võib

öelda,

Eesti

piimatöösturid

kasutavad

turule

sisenemismeetodi valikul niinimetatud naiivset reeglit (kõikidel turgudel ühe ja sama meetodi kasutamine). Sellega eiratakse turgude heterogeensust ja sisenemismeetodite erinevusi ning ei ammendata täiel määral välisturgude võimalusi /117, lk. 86/. Nagu eelnevast skeemist nähtub, peetakse iseseisva turule sisenemise eelduseks innovatsiooni. Eesti eksportivatest piimtööstustest enamusel puudub tootearendus, mis on eelduseks innovatsioonistrateegia rakendamisele ning seetõttu püütakse konkureerida hinna alusel või tühje turunišše täites. Selline juhuse otsimine on lühiajaliselt võimalik, kuid pikemas perspektiivis rahvusvahelises konkurentsis osalemiseks tuleb võtta suund innovatsioonile. Ajafaktor Võib öelda, et noorte turgude puhul on sisenemismeetodi valikul ja sellele eelneval situatsioonianalüüsil suur tähtsus, kuid edu saavutamiseks jääb sellest üksi väheks. Viimasest veel olulisem märksõna selliste turgude puhul on aeg, sest õige ajastus võimaldab paremini turul kanda kinnitada, valmistuda tekkivate konkurentide eemaletõrjumiseks, suuremat kasumit saada jne. Ajastamise all mõistetakse turule sisenemise ajahetke planeerimist ja täideviimist. Järelikult ajamoment on omakorda aluseks ka sisenemisstrateegia valikule. Võttes aluseks turule sisenemise ajapunkti ja elutsükli faasid, saab välja tuua kolm võimalikku strateegiat: 1. Pioneerstrateegia

Pioneer siseneb esimesena tekkivale turule, s.t. enne tõusu algust (vor dem take-off). Kuna turu tekkimist samastatakse pioneeri turule sisenemisega, siis seisneb pioneeril ees turu ülesehitamine. 2. Varajase järgija strateegia Varajane järgija siseneb peale pioneeri alles kujunevale turule. Turu tõusufaas määrab kindlaks piirid teoreetiliselt võimalikule sisenemisele piiratud ajaperioodil – varajane järgija võib tulla turule mingil ajamomendil, mis jääb vahemikku pioneerist kuni

turu

tõusufaasini.

Varjase

järgija

ilmumisel

turule

toimub

konkurentsisituatsiooni muutus ning sellega kaasneb ümberstruktureerimine. 3. Hilise järgija strateegia Hiline järgija siseneb turule peale varajast järgijat, kui saabub tõusufaas. Analoogselt eelnevale toimub hilise järgija saabumisel konkurentsi uuesti struktureerimine /30, lk. 183/. Pioneer, varajane ning hiline järgija sisenevad turule erineval ajamomendil ning seetõttu on nende kasutada erinevad võimalused ja vahendid turul positsiooni kinnitamiseks ning turuosa kaitsmiseks. Kuna ajastuse eesmärgiks on konkurentsivõimelise lähtepositsiooni loomine, siis võib seda lugeda saavutatuks vaid sel juhul, kui ettevõttel on turule sisenemise protsessi lõpus vähemalt üks kvalifitseeritud strateegiline konkurentsieelis. Kuna Eesti eksportivad piimatööstused tingituna rahaliste vahendite nappusest tootearendusse ja innovatsiooni ei investeeri, siis nende hulgas üldjuhul pioneere ei ole, osa ettevõtteid kuulub varajaste järgijate hulka ja osa hiliste järgijate hulka. Kui turule sisenemine on õnnestunud, siis tuleb asuda end kaitsma tekkivate konkurentide eest. Turu (turuosa) kaitsmisstrateegia kavandamiseks peab ettevõte vastama kolmele olulisele küsimusele: “missugust” eelist (kulueelis, tootmisvõimsuse eelis diferentseerimisstrateegia abil) ettevõte soovib saavutada, kus (turu valik – kas koguturg või turusegment) soovib ettevõte eelist saavutada ja kuidas (seisneb tootmisja realiseerimisvõime analüüsis) ta soovib seda eelist saavutada /62, lk. 186/.

Pioneerstrateegia 24

Tulenevalt ajafaktorist on võimalused turuosa kaitsmiseks erinevad. Kuna pioneer on esimene turule siseneja, siis on tal oskusliku tegutsemise abil võimalik kindlustada oma turupositsioon hilisemate konkurentide eest. Selleks on tal mitmeid võimalusi: 1. Kuna turul peale pioneeri kedagi ei ole, siis kasutavad tarbijad vaid nende tooteid. Tarbijate poolt kogutud kogemusi saavad pioneerettevõtted kasutada süstemaatiliselt tootmise optimeerimisel ning margi- ja firmatruuduse tõstmisel. Kui pioneer on koostöös tarbijatega suutnud varajase ja hilise järgija turule tuleku momendiks võita tarbijate usalduse, siis on tal oluline eelis viimaste ees, kes peavad alles alustama tarbijate poolehoiu võitmist. 2. Pioneeril on võimalus oma turupositsiooni edukalt kaitsta, kui tal õnnestub sisse viia tehnoloogial põhinevad tööstusstandardid. Paljudel juhtudel on standardid tõhusaks sisenemisbarjääriks. 3. Lisaks standarditele on pioneeril võimalus kindlustada oma tehnoloogiline eelis patendi näol ja kaitsta seda sel viisil jäljendamise eest. 4. Kuna pioneer on esimesena turul, siis saab ta varakult rajada sidemed hankijate ja turustajatega ning arendada selleks hetkeks kui turule tuleb varajane siseneja juba hästitoimiva jaotussüsteemi /62, lk. 187/. Varajase järgija strateegia Turusituatsioon varajase järgija sisenemisel turule on oma struktuuri poolest sarnane pioneeri omale. Turg ei ole veel täiesti välja kujunenud, kuid hakkavad kujunema üksikud turu mängureeglid. Strateegilised edu aluseks olevad faktorid ei ole üldjuhul muutunud. Ka siin mängib tehnoloogia tähtsat rolli. Pioneeri turupositsiooni hindamisel on otsustav see, kas viimane on suutnud rakendada tööstusstandardeid või mitte. Enamikel juhtudel ei ole pioneeril õnnestunud seda teha. See kehtib eelkõige kapitalikaupade kohta. Kui pioneer rakendab aga turule sisenemise barjääre, siis need kujutavad endast suurt riski varajasele järgijale, sest seavad viimase pioneeriga ebasoodamasse olukorda /62, lk. 191/. Olenevalt kasutatavatest ressurssidest saab välja tuua neli strateegiat, mida varasel järgijal on võimalik kasutada: frontaalrünnak (otsene konkurents tulenevalt tugevamast positsioonist), tiibrünnak, sissehiilimine (tingituna väiksematest ressurssidest hiilib järkjärgult turule) ja välksõda (kasutab uusi strateegilisi abinõusid) (vt. joonist 3).

Vastastamispunkt Ressursid

Tugevam kui konkurent

Otsene vastastamine

Mitteotsene vastastamine

Turule sisenemise barjääride vähendamine, ületamine

Turule sisenemise barjääridest möödahiilimine

Frontaalrünnak

Tiibrünnak

turule sisenemise barjääride ületamine konkurentsieelist kasutades

Sissehiilimine Nõrgem kui konkurent

turule sisenemise barjääride järk-järguline vähendamine

turule sisenemise barjääridest möödahiilimine turu struktuuri muutmise abil, nt. tehnoloogia- ja turundusinnovatsioon “Välksõda”

turule sisenemise barjääridest möödahiilimine võimalikult lühikese aja jooksul

Joonis 3. Vastastamisstrateegiate liigitus /62, lk. 193/ Hilise järgija strateegia Hiline järgija siseneb turule kiire kasvu faasis. Selles faasis pannakse alus hilisematele turureeglitele. Seetõttu on antud faasis otsustav kindlustada pikaajaline turupositsioon, sest viimase järgi määratakse konkurentsivõime hilisemates turu staadiumites. Kuna hilisel järgijal on olnud võimalus kõige kauem jälgida turul toimuvat ja sellest õppida, siis võib seda pidada tema eeliseks. Teisest küljest on hilisem turule tulek ka puuduseks, sest turul varem olijad on oma turupositsiooni kindlustamiseks rajanud mitmed barjäärid, mille ületamine on aja- ja kulumahukas. Oma turupositsiooni kindlustamiseks on hilisel järgijal mitmeid võimalusi. Näiteks imiteerimisstrateegia on aluseks kulueeliste realiseerimisel. Kuna hiline järgija sellisel juhul orienteerub tööstusstandarditele, on vältimatu otsene kokkupõrge end turul sisseseadnud pakkujatega. Ta peab ületama turule sisenemise barjäärid,

kasutades

agressiivseid madalaid hindu. Kommunikatsioon on imitaatori teine oluline ründetugi.

Seetõttu kasutatakse agressiivset massikommunikatsiooni. Kirjeldatud strateegia sobib enamasti koguturule orienteeritud suurettevõtetele /62, lk. 195/. Keskmise suurusega ettevõtted ning väikeettevõtted kasutavad koguturule orienteeritud imiteerimise asemel enamasti nišistrateegiat. Seejuures välditakse otsest vastastamist ja hiilitakse mööda turule sisenemise barjääridest. Igal juhul minnakse diferentseeritud turgude teed. Selle strateegia rakendamisel on tootepoliitika puhul kesksel kohal kaubamärkide (brändide) ülesehitamine. Kommunikatsioonipoliitika peab aitama kaasa profiilile ja positsioonile ja seab esiplaanile teeninduse ning tarnete usaldatavuse. Jaotuspoliitikas on kesksel kohal paindliku müügiorganisatsiooni rajamine. Kui hiline järgija ühendab selle strateegia tootealase innovatsiooniga, siis pakub ta võrreldes teiste turul olevate ettevõtetega oma sihtrühmadele diferentseeritud eelise. Sellisel juhul on ka edu tõenäosus kõige suurem. Kui hiline järgija kasutab nii tarbijate kui tootealast segmenteerimist, siis on juba turul sisse seadnutel end raske kaitsta /62, lk. 196/. Kolmas strateegia seisneb innovatsiooni rakendamises. See kujutab endast ohtlikku vastastamist turul sisseseadnud ettevõtetele, kuna on suunatud mängureeglite ja seeläbi edufaktorite muutmisele. See võib toimuda kas läbi tehnoloogilise innovatsiooni või läbi turundusinnovatsiooni. Tehnoloogiline innovatsioon osutub eriti tulemuslikuks siis, kui hilisel järgijal õnnestub sisse viia uued tööstusstandardid, sest need muudavad kindlasti vastaste positsioone. Turundusinnovatsiooni puhul asetatakse pearõhk loovusele ja uudsele segmenteerimisele. Viimane seisneb enamasti olemasoleva valdkonna nõudluse ümberpositsioneerimises /62, lk. 197/. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et ajafaktoril on oluline osa turule sisenemisel ning vajalike

meetmete

valikul

konkurentsipositsiooni

tagamiseks.

Aastatepikkused

kogemused ja uuringud on võimaldanud turundusala asjatundjatel tuua välja üldised tõekspidamised ja soovitused pioneeri, varajase ja hilise järgija turundusmeetmestiku üksikute elementide (tootepoliitika, hinnapoliitika, jaotuspoliitika, kommunikatsionipoliitika) kavandamiseks (vt. Lisa 7). Kui uurida erinevate meetmete tähtsust elutsükli juurutus-

kiire

kasvu

kommunikatsioonipoliitikal

faasis, toodete

siis

esimese

tutvustamisel,

puhul järgnevad

oluline

tootepoliitika

osa ja

jaotuspoliitika. Kiire kasvu faasis on rõhuasetus aga jaotuspoliitikal, järgnevad hinnapoliitika ja tootepoliitika. Kommunikatsioonipoliitikal on antud faasis tunduvalt 27

väiksem roll kui eelmises. Võib öelda, et pidev turu jälgimine ja oskuslik strateegia ning meetodite valik on aluseks pikemaajaliseks konkureerimiseks.

1.3.3. Alternatiivsed strateegiad stagneeruvate ja kahanevate turgude jaoks Stagneeruva ja kahaneva turu jaoks strateegia kavandamine nõuab rohkem pingutusi kui noore turu jaoks, sest konkurents on tihe, turg on küllastunud, tarbijatel on lai valikuvõimalus ning nad on teadlikumad erinevatest turundusmeetmetest. Stagneeruvatel ja kahanevatel turgudel edukaks tegutsemiseks tuleb eesmärgid üle vaadata ja valida vastavalt vahendid. Kasvuideoloogiale tuginev strateegiline turunduse planeerimine ei lahenda probleeme struktuurselt stagneeruvatel turgudel. Ettevõtte filosoofia ja juhtide väärtussüsteem peavad sellistes situatsioonides olema orienteeritud mitte niivõrd “puhtalt suurustele,” vaid eelkõige parematele ettevõtte tulemustele minimaalsete või mõõdetavate suuruste juures. Strateegilise turunduse ülesandeks peab saama rentaablusele tuginev kindlustus- ja stabiliseerimispoliitika. Kasvu asemel peavad ettevõtete püüdlused olema suunatud vastavate ärivaldkondade kindlustamisele, kaitsmisele ja püsivaks muutmisele /62, lk. 220/. Lähtuvalt situatiivsest paradigmast eeldab stagneeruvatel ja kahanevatel turgudel eesmärkide seadmine ja tegevusstrateegia valik antud situatsioonile omaste muutujate põhjalikku

analüüsi.

Viimase

tulemusena

peab

selguma

kas

valida

turu

kaitsmisstrateegia või vajadusel lahkumisstrateegia ning kuidas neid ellu viia. Nimetatud strateegiate üle otsustamiseks soovitatakse kasutada “Stay-or-Exit” meetodit (vt. lisa 8). Selle meetodi kohaselt on keskne tähtsus üksikasjalikul situatsioonianalüüsil ning taotletavate eesmärkide reaalsel püstitusel. Lähtudes sellest, et iga ettevõtte eesmärgiks on esmajoones oma äritegevuse rajamine või säilitamine, peab otsustusprotsess algama mõeldavate ja oluliste turuosa säilitamisstrateegiate genereerimisega. See osa otsustusprotsessist tuleb piirata ettevõtte siseste faktoritega, nagu näiteks kogu ettevõtte situatsioon. Lisaks tuleb võimaliku kaitsmisstrateegia mänguruumi kitsendada ettevõtte väliste faktoritega (vt. lisa 9). Järgnevalt hinnatakse üksikute strateegiate edu 28

tõenäosust. Kui turu pikaajaliseks säilitamiseks ei leita edu tagavat strateegiat, siis kaalutletakse selle üle, kas taotleda turult lahkumist. Kui jõutakse järeldusele, et antud valdkonna lahkumine ei ole soovitav, tuleb valida soodsaim turu kaitsmise strateegia. Teisel juhul juureldakse selle üle, kas turult lahkumine on üldse realiseeritav. Selle puhul vaadatakse missugused riskid ja kulud on turult lahkumisega seotud. Teades missugused faktorid mõjutavad otsustusprotsessi ning kuidas toimub strateegia üle otsustamine, vaatame nüüd lähemalt ettevõtte turuosa hoidmiseks või turult lahkumise võimalusi. Turuosa säilitamise strateegiad Nagu juba eelnevalt on juttu olnud, peab ettevõte turul püsimajäämiseks omama mingit konkurentsieelist. Lähtuvalt sellest saab välja tuua kolm põhistrateegiat: 1) kulude eelise strateegia; 2) diferentseerituse strateegia; 3) fokuseerituse strateegia /63, lk. 106; 105, lk. 12-15; 1, lk. 179/. Kulude eelise strateegia rakendamisega üritab ettevõte saavutada madalaimat kulude taset tööstusharus. See eeldab, et tööstusharus oleks vaid üks kulude liider. Vastasel juhul võib järgneda hinnasõda, mille tulemused on ettearvamatud /63, lk.107/. Diferentseerituse strateegia eelduseks on firma poolt leida võimalusi olla tootmisharus teistest erinev, arvestades tegureid, mida kliendid eriti kõrgelt hindavad. Firma peab selgitama välja vajadused, mida paljud ostjad peavad esmatähtsaks, ja spetsialiseeruma nende vajaduste rahuldamisele. Diferentseeritus võib põhineda tootel, jaotuskanalitel, turundusfilosoofial ja teistel teguritel. Erinevalt kulude eelise strateegiast võib diferentseerituse strateegia järgijaid olla ühes valdkonnas mitu, sest tootmisharus võib olla mitmeid klientidele tähtsaid tegureid, millele saab diferentseeruda /63, lk. 108/. Edukas diferentseerimise strateegia peab vastama kolmele tingimusele: 1) pakkuma tarbijale mingit oodatavat väärtust; 2) pakkuma seda väärtust tarbija poolt tajutaval kujul; 3) olema raskesti jäljendatav /1, lk. 197/.

Fokuseerituse strateegia, mis võib olla suunatud kas kuludele või diferentseeritusele, põhineb kitsale turusegmendile keskendumises. Fokuseerija valib välja segmendi või segmentide grupi tootmisharu sees ja kohandab oma strateegia nendele, välistades sealjuures kõiki teisi. Fokuseerimise peamiseks eeltingimuseks on sihtgrupi vajaduste põhjalik tundmine. Selleks peab infovahetus ostjate ja lõpptarbijatega olema väga intensiivne /63, lk. 108/. Erinevalt eelnevate autorite poolt väljapakutud kolmest põhistrateegiast on Meffert stagneeruvate

turgude

puhul

toonud

välja

üldist

strateegiat,

kasutades

dimensioonidena “saavutusprogrammi” (das Leistungsprogramm) ja “turupositsiooni” (die Marktposition). Alljärgnev maatriks annab ülevaate saavutusprogrammi elementide (fokuseerimine ja diferentseerimine) ning turupositsiooni näitajate (turuliider ja nišis pakkuja) kombineerimisel kujunevatest strateegiatest (vt. joonis 4).

Saavutusprogrammi strateegia Taotletav turupositsioon

Fokuseerimine

Diferentseerimine

Turuliider

Fokuseeritud turu juhtpositsiooni strateegia

Diferentseeritud turu juhtpositsiooni strateegia

Nišis pakkuja

Fokuseeritud nišistrateegia

Diferentseeritud nišistrateegia

Joonis 4. Turuosa säilitamisstrateegiate liigitus /62, lk. 228/ Fokuseeritud turu juhtpositsiooni strateegia eesmärk on saavutada kulude juhtimisel parim positsioon, mis tähendab tunduvalt madalamaid tootmiskulusid kui konkurentidel. Selle strateegia järgimine sisaldab kolme olulist momenti: 1) märkimisväärne

uurimis-

arendustegevus

ning

investeeringud

valmistamisprotsessi ratsionaliseerimiseks; 2) nn. saavutusprogrammi rakendamine, et võimaldada suurte seeriate valmistamist;

3) agressiivne kõrvaletõrjumise turundus, mis sisaldab aktiivset kommunikatsiooni rakendamist, agressiivset hinnapoliitikat ja laialdast levitamist /62, lk. 229/. Empiiriliste uuringute põhjal on selgunud, et nimetatud strateegia sobib kõrge konkurentsivõimega ja rohkete finantsressurssidega firmadele. Kui aga ettevõtte tugevusi ülehinnatakse ja konkurentide omi alahinnatakse, siis võib see strateegia olla seotud suurte riskidega. Diferentseeritud turu juhtpositsiooni strateegia eesmärgiks on üksikute turusegmentide intensiivse läbitöötamise kaudu saavutada juhtiv positsioon koguturul. Edu eelduseks on segmendispetsiifilised saavutusprogrammid, mis on sobitatud vastava segmendi nõudmistega tehnoloogia, disaini, kvaliteedi ja teeninduse suhtes /62, lk. 229/. Selline strateegia eeldab küllalt sageli märkimisväärseid investeeringuid nii turgu kui ka uurimis- ja arendustegevusse, esitab kõrged nõudmised inimkapitalile ja turundusknow-how´le, kuid annab ka positiivseid tulemusi turuosa ja kasumi näol /62, lk. 233/. Ebasobiva kulustruktuuri tõttu välistatakse agressiivne hinnapoliitika. Diferentseeritud turu juhtpositsiooni toetamiseks kasutatakse sageli lepingulisi turustussüsteeme ja teisi turustuskanalite vertikaalse integratsiooni vahendeid. Fokuseeritud nišistrateegia eesmärgiks on tugev konkurentsipositsioon kindlas turusegmendis, mis saavutatakse tootmisprogrammidega ja samaaegselt kindlustatakse barjääride

seadmisega

konkurentide

vastu.

See

strateegia

sisaldab

kõrgelt

spetsialiseerunud toodangu loomist (võimalikult patentide kaudu kindlustatud knowhow), mis teeb võimalikuks kulujuhtimise nišis. Seetõttu tuleb teha märgatavaid ivesteeringuid nii tootearendusse kui ka valmistamistehnoloogiasse. Tootearendusele lisandub seejuures standardiseeritud tootmisprogrammi loomine, mis sobiks kogu segmendi vajaduste katmiseks. Ratsionaalne valmistamistehnoloogia peab suurendama mänguruumi hinna määramisel. Sellisel strateegial on küllalt positiivne mõju produktiivsusele ja kulude kokkuhoidlikkusele. Risk seisneb selles, et hõivatud nišše võivad varakult rünnata konkurendid ning suurtele investeeringutele vaatamata jääb osaliselt kasutamata spetsialistide asjatundlikkus /62, lk. 229/.

Diferentseeritud

nišistrateegia

vastupidiselt

eelnevale

suunatud

laialdase

tootmisprogrammiga spetsiifilise turusegmendi väljatöötamisele. Selle strateegia põhielementideks on väga paindlik tootmine ja üksikasjalikult välja töötatud nõustamisning teenindusprogramm. Edu eelduseks on klientide vajaduste rahuldamine, et kompenseerida väikseseerialise tootmise või individuaaltellimusega tekkivad suured kulud kõrge hinnapoliitika abil. Võrreldes fokuseeritud nišistrateegiaga, nõuab nimetatud strateegia rakendamine väiksemaid investeeringuid. Seetõttu sobib see strateegia eelkõige keskmistele ja väikestele ettevõtetele. Selle strateegia puhul peitub risk uustulija ohus, sest viimase takistuseks on loodud võrdlemisi tühised sisenemisbarjäärid /62, lk. 230/. Kui võrrelda Mefferti toodud strateegiaid eelnevate autorite poolt pakutud strateegiatega, siis on nende põhiolemus sarnane: fokuseeritud turu juhtpositsiooni strateegia vastab üldisele kulude eelise strateegiale, diferentseeritud turu juhtpositsiooni strateegia vastab üldisele diferentseerimise strateegiale, fokuseeritud nišistrateegia vastab kitsas segmendis kulude eelise kasutamisele ja diferentseeritud nišistrateegia vastab kitsas segmendis diferentseerimise eelise kasutamisele. Nagu nähtub eelnevast on stagneeruvate turgude puhul igati suur roll tootearendusel. Viimane eeldab aga aktiivset kommunikatsiooni tarbijatega, et mõista nende vajadusi, arvestada nendega toote kavandamisel ning teadvustada tarbijat uue toote olemasolust. Kui Eesti eksportöörid soovivad üha tiheneva konkurentsiga stagneeruvatel turgudel oma positsioone säilitada, siis peavad nad ilmtingimata silmas pidama neid momente. Arvestades meie ettevõtete väiksust ja maailma majanduses toimuvaid ettevõtete liitumisprotsesse,

jääb meie

eksportööridel

üle vaid valida fokuseeritud

diferentseeritud nišistrateegia vahel. Kuna esimene neist eeldab innovatsiooni rakendamist, ratsionaalsemate tehnoloogiliste skeemide väljatöötamist ja selleks ka märkimisväärseid ressursse, siis paistab esialgu tõenäolisemana diferentseeritud nišistrateegia. Turult lahkumise strateegiad Kui ettevõttel ei ole turu juhtpositsiooni realiseerimiseks vajalikku tugevust ja ta ei suuda luua ka turul püsimiseks vajalikku nišistrateegiat, siis tuleb mõelda turult lahkumisele

seda

võimalikult

väikeste 32

kahjudega.

Analoogselt

turu

säilitamisstrateegiale võib välja tuua neli lahkumisstrateegiat (die Austrittstrategie), mis erinevad üksteisest eelkõige lahkumise kestuse ja lahkumiskulude poolest (vt. joonis 5). Lahkumise Kestus LahkumisKulud

Pikk

Lühike

Suhteliselt madalad

Turult lahkumise barjääride vähendamine

Äriüksuse müük

Kõrged

Koorimisstrateegia

Kohene äritegevuse lõpetamine (sulgemine)

Joonis 5. Turult lahkumise strateegiate liigitus /62, lk. 236/ “Äriüksuse müümise” strateegia (Verkauf der Geschäftseinheit) tuleb arvesse eelkõige suhteliselt

majanduslikult

sõltumatute

äriüksuste,

laialdaselt

divisionaliseeritud

kontsernide tütarettevõtete ning keskmiste ettevõtete puhul, kelle tuumikäri on tabanud raskused. Kui tegemist on aga suhteliselt tugevasti ettevõttega seotud äriüksusega, siis tuleb müüa üksnes know-how, tööriistad ja spetsiaalsed seadmed. Sellisel juhul tuleb arvestada suhteliselt väikeste müügist saadud summadega /62, lk. 235/. Strateegia “Kohene aktiivse tegevuse lõpetamine”

(Sofortige Beendigung der

Geschäftsfeldaktivitäten) sobib siis, kui ärivaldkonna müük ei ole võimalik ja tegevuse edasisel jätkumisel on tekkivad kulutused suuremad kui turult lahkumise kulud. Seejuures tuleks mõelda, kas on võimalik kasutada modernset sisseseadet ülejäänud ettevõtte tegevusvaldkondades ja kas teiste tegevusalade konkurentsivõime ning sissetulekud seeläbi paranevad /62, lk. 236/. “Turult lahkumise barjääride vähendamise” strateegia (Senkung von Marktaustrittsbarrieren) eesmärk seisneb turult lahkumise raskuste ja kulude alandamises niivõrd, et hilisemal ajahetkel oleks võimalik stagneeruvas ja kahanevas valdkonnas sujuvalt rakendada

aktiivset

tegevust.

Aktiivsus

tohiks

põhineda

rahavoogude

maksimeerimisel või lühiajalisel kasumil, vaid strateegilise tähtsusega mänguruumi suurendamisel. Seda strateegiat võib lugeda realiseerituks, kui nimetatud äriüksuses peetakse ülal vaid ühte kaubandussortimenti, teenindus on antud üle ettevõttega mitteseotud organisatsioonidele ja müük toimub kaubandusesindaja või teiste kaudselt seotud müügiorganite kaudu. Sellisel ideaaljuhul võib tegevuse ilma suurema vaeva ja kuluta iga kell (ümber)korraldada /62, lk. 236-237/. Selle strateegia puudused seisnevad kasumivõimaluste hooletusse jätmises. Peale selle võib

jätkuv

personali

vähendamine

avaldada

negatiivset

mõju

kaastööliste

motivatsioonile ja viia tootlikkuse vähenemisele. Koorimisstrateegia

(Abschöpfungsstrategie)

eesmärgiks

maksimeerida

stagneeruvates ja kahanevates ettevõtlusalades sularaha voolu ja investeerida nendesse ettevõtlusaladesse, mis tegutsevad kasvavatel turgudel, selleks et kindlustada kogu ettevõtte pikaajaline kasv ja edupotentsiaal. Sularaha voolu maksimeerivateks abinõudeks peetakse eelkõige jäika eelarve kärpimist. Viimane kutsub esile drastilise administratsiooni vähendamise, ulatusliku turunduseelarve vähendamise ja seab totaalse keelu tootmisesse, uurimis- ja arendustegevusse minevatele investeeringutele. See strateegia viib turupositsiooni nõrgenemisele ja teeb ettevõtteosa väga haavatavaks konkurentide

rünnakute

poolt.

Nimetatud

strateegia

kasuks

otsustamisel

programmeeritakse pikaajaliselt ette teadlik turult väljumine /62, lk. 237/. Kokkuvõttes võib öelda, et koorimisstrateegia järgimine on suurte, kogu ettevõttega tugevalt integreerunud äriüksustes seotud suurte riskidega. Kui on tegemist võrdlemisi iseseisva tütarettevõttega, mis on kogu ettevõttega nõrgalt seotud, siis võib suurte vahendite kahandamine isegi emaettevõtte kindlustamisele ja kasusaamisele kaasa aidata. Nagu selgub, pole konkurentsipositsiooni halvenedes antud tegevusalal alati otstarbekas jätkata tegevust, vaid tuleb leida võimalusi turult lahkumiseks. Turult lahkumise strateegia kasuks otsustamisel tuleb arvesse võtta konkreetseid situatiivseid faktoreid, neid analüüsida ning selle tulemusel leida sobivaim viis turult väljumiseks.

Kuna eelnevalt oli juttu, et stagneeruvate turgude märksõnaks on turu küllastatus, siis on selles turu faasis oluline roll kommunikatsioonipoliitikal. Viimane peab kaupade laia valikut arvestades olema veenev, tekitama huvi ning aitama kaasa kaubamärgi kinnistumisele tarbija teadvusesse. Ülejäänud turundusmeetmestiku elemendid peavad toetama kaubamärgi suhte arendamist (näiteks kvaliteetne ja lisaväärtusi pakkuv toode on aluseks tugeva kaubamärgi suhte loomisele). Lõppkokkuvõttes võib öelda, et nii stagneeruvatel kui kahanevatel turgudel tegutsemiseks on vaja pidevalt jälgida turul toimuvat,

arvestada

tarbijate

pidevalt

muutuvate

nõudmistega,

näidata

üles

loomingulisust ja olla paindlik. Spetsialistide poolt väljapakutud põhistrateegiate kohandamine muutunud situatsiooni jaoks, arvestades viimase aja suundumusi (näiteks suund kliendikesksusele), peaks andma parima tulemuse.

2. PIIMANDUSE MULTIDIMENSIONAALNE ANALÜÜS Kuna turustrateegia(te) valik sõltub paljudest situatsioonimuutujatest ning ekspordi puhul sihtturgude ja nende trendide tundmisest, kaardistab autor käesolevas peatükis Eesti piimaeksporti enim mõjutavad situatsioonimuutujad multidimensionaalsest analüüsist lähtuvalt. Kuna Eesti piimatoodete eksport ning piimandus on teineteisega lahutamatult seotud, kaasab autor analüüsi kogu sektori muutujad ja dünaamika ning teda enim mõjutavad faktorid. Kaardistatud situatsioonimuutujate mõju ja analüüsi tulemused võetakse kokku töö kolmandas osas. Vastavalt esimeses peatükis kirjeldatatule saab turu elutsükli iga faasi iseloomustada paljude situatsioonimuutujate abil. Nagu nimetuski ütleb, on tegemist selle lähenemise puhul analüüsiga, mis seisneb oluliste muutujate identifitseerimises ja situatsioonile vastavate soovituslike meetodite valikus. Nendeks muutujateks on maailma majanduse keskkond, ühiskondlikud ja majanduslikud raamtingimused, turu suurus, faas ning dünaamika, ettevõtete sisesed muutujad jpt. Eesti piimanduse ja piimaekspordi arengut suunavad ja mõjutavad tegurid on mitmekesised ja tihedalt teineteisega põimunud. Turustrateegiate hindamisel ja valimisel vaadeldakse neid nii eraldiseisvalt kui ka komplektselt. Analüüs põhineb deduktsioonile.

2.1. Maailma piimaturu hetkeseis, arengud ja probleemid Kuna Eesti toodab 69,4% /EV Põllumajandusministeeriumi avaldamata andmed; autori arvutused/ rohkem piima kui ta ise tarbib, on piimatoodete ekspordist tulenev maailma piimanduse tundmine ja trendide teadmine elulise tähtsusega kohalikule piimandusele tervikuna. Eksport nõuab sihtriikide ning maailma arengutrendide intensiivset jälgimist ning interpreteerimist. Autor üritab käesolevas alapunktis välja tuua peamised suundumused piimanduses, lähtudes OECD ja Rahvusvahelise Toidupoliitika Uuringute Instituudi uurimustest, mis võtab arvesse maailmas toimuvaid muutusi, trende ja

suundumusi, tarbijaskondade harjumused ja tavad erinevates regioonides, piimatootmise aspektid, turunõudluse, ja teised faktorid. Valdav osa arenenud riikide elanikkonnast tarbib segatoitu ja seda peavad ka toitumisasjatundjad kõige paremaks. Nad väidavad parima vahekorra olevat 80-85% taimse ja 15-20% loomse päritoluga toiduainete proportsioonis /2, lk.46/. Maailma paljudes vähearenenud piirkondades, näiteks suure rahvahulgaga Indias ja Hiinas, süüakse kaugest minevikust alates peamiselt taimset toitu. Selle alusel on kujunenud toitumisharjumused ja need kuuluvad elustiili. Taimse toidu domineerimise peamiseks põhjuseks neis piirkondades on keskkond – kliima, kõlvikud, materiaalsed võimalused jm. Vaesus on sundinud sööma seda, mis on kõige odavam ja kättesaadavam /2, lk.46/. Elatustaseme tõustes ja linnadesse asumisega on vähearenenud riikides hakatud rohkem sööma loomse päritoluga toitu. Sellega jäljendatatkse arenenud riikide elanikkonda, nende toitumiseelistusi. Ühtlasi võetakse omaks teadmine, et ühekülgne taimetoitlus ei ole tervislik /2, lk.46/. 60- ja 70ndail suudeti eeskätt sordiaretuse teel, algul Mehhikos, hiljem Aasias, järsult suurendada nisu- ja riisi toodangut. Seda hakati nimetama “roheliseks revolutsiooniks”. Nüüd

räägitakse

Aasias

teistes

vähem

arenenud

piirkondades

“toitumisrevolutsioonist”, “loomse toidu revolutsioonist” ja ka “loomakasvatuse revolutsioonist” /2, lk.46/. Selle all mõeldakse: 1) kiiret nõudluse kasvu loomakasvatussaaduste järele; 2) teraviljatoitude olulist asendamist liha ja piimaga; 3) vähearenenud

riikide

osakaalu

suurenemist

loomakasvatussaaduste

tootmises; 4) söödateravilja osakaalu suurendamist; 5) karjamaade intensiivsemat kasutamist; 6) loomakasvatussaaduste töötlemise tehnoloogiate arengut. Selles on ka üks paratamatu loogika – nimelt, maailma rahvastiku juurdekasvuks ennustatkse järgmise 20 aasta jooksul 1,5 miljardit inimest /2, lk.41/. Maailma 37

rahvastiku suurenemisega on teraviljapõldude pindala aastail 1950-1998 vähenenud ühe inimese kohta 0,23 hektarilt 0,12 hektarini. Kuna rahvastiku hoogne kasv jätkub, arvatakse, et 2020 aastal on ühe inimese kohta vaid 0,09 hektarit teraviljapõldu /2, lk.59/. Samas muldade viljakuse ja taimede saagikuse kasv on selgelt ammendumas – kui aastail 1950-1990 tõusis maailma teraviljade saagikus keskmiselt 2,1% aastas, siis aastail 1990 – 1997 tõusis saagikus vaid 1,1% aastas /2, lk.59; autori arvutused/. Kui aastateks 1997 – 2020 ennustatakse keskmiselt 1,24% põllumaa vähenemist aastas, jääb taimsete kultuuride kasvatamisest elanikkonna suurenemisel puudu. 1998.aastal saadi maailmas keskmiselt 2700 kg saaki hektarilt ehk ühe inimese kohta olevalt 0,12 hektarilt 324 kg. Et aastal 2020 saada sama kogus saaki ühe inimese kohta 0,09 hektarilt, peaks saagikus suurenema 1/3 võrra, mis on ebareaalne /2, lk.59; autori arvutused/. Seega tuleb puudu tulev osa katta loomse päritolu toiduga. Loomsele toidule ülemineku trendi näitab ka alljärgnev tabel. Tabel 2 Liha ja piima tarbimise kasv iga elaniku kohta aastail 1983 – 1993 /2, lk.48/ (kg) Piirkonnad Hiina Muu Ida-Aasia India Muu Lõuna Aasia Ladina-Ameerika Aafrika Vähearenenud riigid Arenenud riigid

1983 16 22 4 6 40 10 14 74

Liha 1993 33 44 4 7 46 9 21 76

Muutus +106% +100% 0% +17% +15% -10% +50% +3%

1983 3 15 46 47 93 32 35 195

Piim 1993 7 16 58 58 100 23 40 192

Muutus +67% +7% +26% +23% +8% -28% +14% -2%

Kuigi Aafrikas on antud kümne aasta jooksul näha olnud tuntavat langust, on oluline täheldada, et olenemata rahvastiku olulisest juurdekasvust Aasias, eriti Hiinas, on ette näidata märkimisväärne piima tarbimise suurenemine ühe elaniku kohta. 1993.aastal tarbisid vähearenenud riigid, kus elab 80% maailma elanikkonnast ainult 59% maailma piimatoodangust, tarbides keskmiselt vaid 40 kg piima aastas (arenenud riikides oli antud näitaja 192 kg inimese kohta). Rahvusvaheline

Toidupoliitika

Uuringute Instituut ennustab, et aastani 2020 kasvab piima tarbimine arengumaades 3,3% aastas, arenenud riikides vaid 0,2% aastas, millega kaasneks piima nõudluse kasv

arengumaade 168 miljonilt tonnilt 391 miljonile tonnile (80% 2000.aasta maailma piimatoodangust), samas kui arenenud riikide kasv oleks 245 miljonilt tonnilt 263 miljonile tonnile. Samuti ennustatakse keskmise piima tarbimise kasvu inimese kohta arengumaades 40 kilogrammilt 62 kilogrammini aastas /2, lk.49/. Kui 20.sajandi paaril viimasel kümnendil põllumajandussaaduste maailmaturuhinnad (kaasa arvatud piima hind) langesid jõuliselt, kohati kuni kahe kordselt, siis 21.sajandi paariks esikümnendiks prognoositakse teraviljale tõusu ning lihale ja piimale leebet langust. Tabel 3 Põhiliste põlluamajndussaaduste maailmaturuhindade langus aastatel 1970-1996 ning prognoos aastaiks 2010 ja 2020 /2, lk.63-64/. (USD, 1990.a. vääringus) Aastad 1970-1972 1980-1982 1990-1992 1994-1996 2000 Progn. 2010 Progn. 2020

Nisu

Riis 232 236 135 156 135 146 133

Veiseliha 5144 3536 2585 1761 1773 1835 1768

524 534 288 270 275 293 252

Sealiha 2344 1781 1366 1260 1209

Piim 485 413 280 261 234 217 199

Eeltoodud tabel näitab ilmekalt tekkivat teravilja defitsiidi probleemi, kus ka Maailmapank ennustab hindade kasvu. Veiseliha hinna kasvu põhjuseks võib olla piima hinna langus, suurenev piima tarbimine, mille läbi vähem loomi läheb tapmisele (teisisõnu loomade produktiivne eluiga pikeneb, produktiivsus kasvab). Piima keskmisele hinnale ennustatakse maailmaturul jätkuvat langust – aastast 2000 kuni aastani 2020 on langus keskmiselt 0,81% aastas. Viimane tuleneb produktiivsuse kasvust. Näiteks Euroopa Liidu produktiivsus kasvas vahemikus 1993 – 2000 keskmiselt 1,5% aastas, jõudes tasemeni 5920 kg/lehmalt 2000.aastal /90, lk.86; autori arvutused/. Maailmas toodeti 2000 aastal 487 miljonit tonni piima /110, lk.46/. Suurimad piimatootjad on ära toodud alljärgneval joonisel.

EL 25,5%

Muud 40,1%

Brasiilia 4,7%

Venem aa 7,2%

India 7,5%

USA 15,0%

Joonis 5. Osatähtsus maailma piimatootmises 2000 aastal /110, lk.46/. Jooniselt 5 ilmneb, et maailma suurimaid piimatootjaid on Euroopa Liit, tootes aastas 121 miljonit tonni piima /110, lk.46/. Üldiselt on ka näha, et suurimad tootjad on suurriigid nii rahva arvult kui ka pindalalt. Samuti on nendele riikidele omane piisav maa ressurss ja soodne kliima piima tootmiseks. Kokkuvõttes võib öelda, et piimandus on stabiilselt kasvav ja arenev majandusharu maailmas, kus peamisteks indikaatoriteks on piima tarbimise kasv, eriti arengumaades ning piimatootmise intensiivistumine produktiivsuse kasvu läbi. Eeltoodust saab teha järelduse, et arengumaid võib käesoleva töö esimese peatüki käsitluses nimetada nooreks ja arenevaks turuks.

2.1.1. Piimatoodete eksporditrendid maailmas Maailmas eksporditi 2000 aastal ligikaudu 34 miljonit tonnist piimast valmistatud tooteid, mis teeb 7% maailmas toodetavast piimast /118; autori arvutused/. Antud 7% on aga piisav kogus, et mõjutada nii maailma piimatootmise arengut kui ka hinnatrende. Joonistel 6. - 10. on kajastatud riikide või regioonide osatähtsus erinevate piimatoodete ekspordil maailmas tervikuna 2000.aastal.

IDA Euroopa + SRÜ 8%

Muud 9%

EL 34%

USA 4%

Austraalia 15% Uus Merem aa 30%

Joonis 6. Osatähtsus maailma piimatoodete ekspordis 2000.aastal /118, lk. 13/. Jooniselt 6 selgub, et ainuüksi Euroopa Liit, Austraalia ja Uus Meremaa annavad ca 80% maailmas eksporditavast piimatoodangust. Austraalia ja Uus Meremaa moodustavad oma ühtse põllumajanduspoliitikaga suurima ning arvestatavaima piimatooteid eksportiva regiooni. Oluline on siinkohal ka see, et tegemist on regiooniga, kus praktiliselt puuduvad protektsionistlikud meetodid põllumajanduse reguleerimiseks (vt. lisa 1) ning kus eksisteerib hea kliima piimakarja kasvatamiseks. OECD prognoosib, et 2004.aastaks suureneb maailmas piimatoodete nõudlus vähemalt 15% /70, lk.132-133/. Antud kasvava nõudluse rahuldavad eeskätt Austraalia, UusMeremaa, Argentiina, USA, Hiina ja Mehhiko. Samas prognoositakse, et Austraalia suurendab 2004.aastaks piimatoodangut 1998.aastaga võrreldes 22%, Uus-Meremaa 19%, Argentiina 15% ja USA 8%, Hiina ja Mehhiko 28%. Euroopa Liidu piimatootmine

aga

langeb

samal

ajavahemikul

1%.

Euroopa

Liidu

ekspordiosatähtsuseks aastaks 2004 prognoosib OECD 20% senise 34% asemel, mis on põhjustatud Põhja-Ameerika, Uus-Meremaa ja Austraalia masstoodangu kasvust tekkinud omahinna langusest /70, lk. 130-131/. Kuna Kaug-Ida ja Lõuna-Aasia riikides peitub suur kasvupotentsiaal, on Austraalia ja Uus-Meremaa forsseeritult hakanud piimakoguseid suurendama. Aasia turg on äärmiselt võimas ja potentsiaalne – keskmine hiinlane tarbis 1993.aastal 7 kg piima aastas, mis on

43 korda vähem, kui keskmine eestlane /2, lk.48; autori arvutused/. OECD prognoosib, et Hiinas kasvab piima tarbimine elaniku kohta aastaks 2004 võrreldes 1998 aastaga 15% ehk 1,2 kg inimese kohta, mis tähendab 1,44 miljoni tonni piima vajaduse lisandumist (rohkem kui kaks Eesti aastatoodangut), andes suured võimalused maailma eksportööridele /70, lk.133/. Peamised ekspordiartiklid ja eksportijad Enim eksporditakse maailmas kauasäilivaid (üle 6 kuu säilivad) piimatooteid, milledest peamised on lõssipulber, piimapulber, või ja juust. Kokku eksporditi 1999.aastal 11637 tuhat tonni lõssipulbrit. Suurimad lõssipulbri eksportijad on Euroopa Liit ja Austraalia. EL-i osakaal lähiaastail kahaneb, kuna lõssipulbri eksporti vähendatakse (ekspordisubsiidiumite vähendamisega) 356000 tonnilt 180000 tonnini 2001.aastal. Austraalias on seevastu oodata lõssipulbri ekspordi 39%st suurenemist. USA plaanib suurendada lõssipulbri eksporti 45% /110, lk.57; 70, lk.107; autori arvutused/.

Teised 24,9%

EL 31,2%

USA 7,4% Uus Merem aa 15,1%

Austraalia 21,4%

Joonis 7. Lõssipulbri eksportijad maailmas 2000.aastal /110, lk.57/.

Argentiina 7,0%

Teised 13,6% EL 40,1%

Austraalia 11,8% Uus Meremaa 27,5%

Joonis 8. Piimapulbri eksportijad maailmas 2000.aastal /110, lk.57/. Euroopa Liit on tänini olnud suurim piimapulbri eksportija maailmas. Kuigi tema eksporditavad kogused jäävad aastani 2005 samaks, väheneb EL-i osakaal maailmaturul märgatavalt, sest ainuüksi Uus-Meremaa suurendab 2005 aastaks piimapulbri eksporti 48% ning Austraalia 65%. Maailmas ennustatakse piimapulbri tootmise kasvu lähema viie aasta jooksul 11% ning hinna kasvu 1999.aasta 152 USD/tonnist 197 USD/tonnist 2005 aastaks, seega 30% /110, lk.57; 70, lk.107; autori arvutused/. Maailma võitoodang oli 1994-1998.aastal keskmiselt 6 629 tuhat tonni. See kasvab 2005 aastaks prognositult 7221 tuhande tonnini ehk ligemale 9%. Euroopa Liit vähendab viie aasta jooksul võieksporti 205000 tonnilt 183000 tonnini ja suurendab või sissevedu 83000 tonnilt 110000 tonnini /110, lk.57; 70, lk.107; autori arvutused/.

EL 20,4%

Teised 25,4%

Austraalia 14,7%

Uus Merem aa 39,5%

Joonis 9. Või eksportijad maailmas 2000.aastal /110, lk.57/.

USA 3,2% Teised 33,5%

EL 31,5%

Uus Merem aa 17,2%

Austraalia 14,6%

Joonis 10. Juustu eksportijad maailmas 2000.aastal /110, lk.57/. Aastani 2005 ennustab OECD maailma juustutoodangu kasvuks 18,5%. 85% juustudest toodetakse arenenud riikides, kuna see toode on suhteliselt kallis ja valdav osa juustust ka tarbitakse seal. Jällegi on senini olnud maailma suurim juustueksportija Euroopa Liit, kuid tema juustueksport lähiaastatel väheneb siseturu suureneva tarbimise arvelt. EL-il on plaanis tõsta juustu sissevedu 99000 tonnilt 191000 tonnini aastaks 2005 ehk 93%. Suuruselt teine ja kolmas juustueksportija – Uus-Meremaa ja Austraalia – lisavad aastani 2005 oma eksporditavatele juustukogustele vastavalt 80% ja 97%. Lähinaabritest on teatanud Poola 280%st juustuekspordi kasvuplaanist järgmiseks viieks aastaks ning Ungari 86%st kasvuootusest. Eesti piimatoodete ekspordist moodustab juust 19% /110, lk.57; 70, lk.107; autori arvutused/. Nagu eelpool toodust selgub on maailmas kaks peamist eksportivat regiooni: EL ning Okeaania (Austraalia ja Uus-Meremaa), esimese trendiks on vähenevad või stagneeruvad tootmismahud, teisel aga drastilised tootmismahtude kasvuplaanid. Miks on antud suundumus selline? Miks ei kasva EL-i tootmismahud samas tempos Austraalia, Uus-Meremaa või USAga? Vastuse antud küsimusele üritab autor formuleerida järgmises alapunktis.

2.1.2. Piimaekspordi konkurentsivõime mõjutajad maailmas 44

Piimaekspordi konkurentsivõimet maailmas suunavad peamiselt kaks faktorit – piimatootmise madal omahind ja riiklikud turu kaitse ning ekspordi toetuse meetmed / 73, lk.2/. Kuna piima kokkuostuhind on kaalukaim lõpptoodangu omahinna kujundaja (selgub alljärgnevas alapeatükis), määrab omahind ära riigi või regiooni piimanduse suhtelise eelise võrreldes teistega, teine aga suhtelise eelise puudumise ulatuse. Nende kahe faktori vahel võib välja tuua ka olulise seose – mida madalam on tootmise omahind, seda avatum on turg ja seda vähem sekkub riik piimatootmise kaitsemisse ja toetamisse. Piimanduse suhteline eelis Maailmakaubanduse aluseks on suhtelise eelise seadus: iga riik tootku seda, milleks tal on enim eeldusi ja müügu seda teistele /30, lk.46/. Piimatootmise suhtelise eelise madalatest tootmiskuludest lähtuvalt määravad ära viis järgmist

determinanti

/autori

jaotus

Whitelockile

tuginedes/

–

klimaatilised

loomakasvatuse tingimused, loomapidamise korraldamine ja sellest johtuv piima kvaliteet ja loomade produktiivsus, tööjõu kulud, kapitalimahutused (hooned, maa, tehnika, seadmed jm.). Kliima määrab ära loomade pidamise võimalikkuse (on mitmeid regioone, kus praktiliselt puudub võimalus piima tootmiseks - kõrbed, mägismaastikud, vihmametsad, vajaliku floora puudumine jne.) ning loomapidamisele vajaliku ja kvaliteetse sööda kättesaadavuse aastaringselt. Samuti kapitalimahutuste vajadused hoonetele, loomadele vajaliku maa omandamiseks, sööda varumise tehnikaks ning sööda ladustamiseks. Näiteks Läti ja Leedu madalama produktiivsuse põhjuseks võib pidada ebapiisavat söötade varumist talviseks perioodiks. Autori visiidil Leedu piimatööstustesse ilmnes huvitav tõsiasi, et näiteks Alytas’e tehase piimavarumine 1999.aastal kõikus talve ja suve vahel enam kui 4 korda – talvel (detsember kuni märts) varuti keskmiselt 70 tonni piima päevas, suvel (mai kuni september) samadelt loomadelt aga 300 tonni päevas. Põhjuseks toodi minimaalset söödavarumist talvise perioodi üleelamiseks. Sama põhjustas ka piima madalamat kokkuostuhind, kuna kulud söödavarumisele olid tühised.

Loomade produktiivsus on oluline tööviljakuse, efektiivsuse ja tulupotentsiaali allikas. Mida suurem on lehmade väljalüps, seda väiksemad on kulud toodetud piima kilogrammi kohta (produktiivsus mõjutab nii püsikulude kui ka muutuvkulude osatähtsust omahinna kujunemisel). Loomade produktiivsuse olulisimaks mõjutajaks on loomapidamise õige korraldamine ning sööda kättesaadavus (ratsioon) ja kvaliteet. Uuringud on näidanud, et 15 kuni 25% suurenenud piimatoodangust on võimalik panna geneetika arvele, samas kui 75 kuni 85% toodangu kasvust ja 100% kvaliteedi kujunemisest saab panna loomapidamismeetodite arvele /73, lk. 20/. Näiteks /73, lk.2026; autori arvutused/: -

Piimakarja lüpsmine kolm korda päevas senise kahe korra asemel suurendab lehmade piimatoodangut keskmiselt 10 kuni 15% võrra, suurendab aga kulutusi keskmiselt 5-7%. Seega saavutada on võimalik 3-10% rentaabluse kasv, mis Eesti tingimustes (keskmine piimatootmise omahind 2,75 EEK/kg, vt. Lisa 2) teeks 0,08 - 0,28 EEK/kg;

Eri riikides läbi viidud eksperimentide käigus kogutud andmed on näidanud, et juhul,

kui

piimakarjas

rakendatakse

ainult

ühe

haiguse

–

mastiit

–

kontrolliprogrammi, suureneb piimatoodang lehma kohta keskmiselt 130 USD võrra aastas. Kontrolliprogrammi rakendamisega kaasnevad väljaminekud on keskmiselt 30 USD lehma kohta aastas. Seega tulude kasv 100 dollarit lehma kohta, mis teeks kursiga 1:17,5 Eesti keskmise aastase väljalüpsi korral (4622 kg) 0,38 EEK/kg. Samas teatas Ameerika Ühendriikide Riiklik Mastiidi Kontrollimise Komitee hiljuti, et haigusest tulenevad kahjud ühe lehma kohta aastas on keskmiselt 180 USD. Keskmiselt 70% väiksemast piimatoodangust kaasnevast tulupotentsiaalist ilma jäämine läheb lehmade arvele, kes on pealtnäha terved ja toodavad pealtnäha normaalset piima. -

Uuringud on näidanud ka seda, et iga kord, kui somaatiliste rakkude arv (piima kvaliteedi oluline näitaja) tõuseb 100.000/ml võrra üle baasarvu (200.000/ml), kaasneb sellega 2,5% piimatoodangu vähenemine. See tähendab, et lehm, kelle piima somaatililiste rakkude arv on 800.000/ml (Eestis tihti esinev nähtus), annab keskmiselt 15% vähem piima kui lehm, kellel see arv on 200.000/ml ja vastupidi. Eesti tingimustes tähendaks 15% kõikumine 2000.aasta andmetel 0,41 EEK/kg kohta.

Loomade söötmise ja õige söödaratsiooni puudumine andis Leedu näitel üle nelja kordset erinevust produktiivsuses.

Oluline osa piimatootmise korraldamisel on ka kvaliteedi tagamisel. Kõrgekvaliteedilise toorpiima tootmist ja neist kõrgekvaliteediliste piimatoodete valmistamist võib määratleda kui võitja-võitja (win-win) olukorda. Olukorrast võidavad tarbijad, kuna /73, lk.2/: 1) nad saavad kasutada tooteid, mille maitseomadustes võivad kindlad olla (piima kvaliteet on määravaim argument piima ja piimatoodete tarbimisel); 2) tooted on ohutud ja nende toiteväärtus on suurem; 3) tooted säilitavad pikemaajalises kodus seismisel oma kvaliteedi (USAs on töötlejaid, kelle pastöriseeritud piima säilivusaeg on 28 päeva, Eesti on säilivusaeg keskmiselt 4-6 päeva). Piimatöötlejad võidavad olukorrast samuti, kuna: 1) nende tooted vastavad tarbijate kvaliteedistandarditele, mille tagajärjeks on omakorda kaebuste väiksem arv ja nende kaubamärki kandvate toodete suurem läbimüük; 2) neil on võimalik sama suurtest piimakogustest rohkem juustu (kuni 11%) ja teisi kultuuridel põhinevaid piimatooteid valmistada. Tööjõukulude osatähtsus on oluline kahest aspektist – loomapidamine ning sööda varumine. Mõlemad on tööjõumahukad tootmisharud, mis riigi arengutasemest sõltuvast keskmisest palgast määrab kulude mastaabi. Mida suuremad on tööjõukulud ühe töötaja kohta, seda rohkem tehakse kapitalimahutusi tööjõu asendamisse uute seadmete ja masinatega. Kapitalimahutused on olulised kolmest aspektist – aastaringne loomapidamise võimaldamine (klimaatiline aspekt), hügieeni-, keskkonna ja veterinaarnõuete täitmine ning tööjõumahukuse vähendmine. Esimene määrab ära investeeringud maasse, hoonetesse, söödavarumisse ja hoidmisesse ning infrastruktuuri. Teine tagab kvaliteedi ja vastavuse toiduainete hügieeninõuetele. Viimane aspekt on lahti seletatud eelmises lõigus.

Ülalmainitud determinandid määravad märkimisväärses osas piima tootmise omahinna kujunemise. Miks on see nii oluline? Maailma piimaekspordi peamised tooted – lõssipulber, piimapulber, või ja hinnanguliselt 1/3 juustust – on enamuses kauasäilivad pooltooted ehk tooraine teistele, valmistoodangut

tootvatele,

kohalikele

toiduainete

tööstustele.

Eelmainitud

ekspordiartikleid toodetakse suurtes kogustes (töötlemise mastaabisäästu saamiseks). Nii impordib näiteks enamus Aafrika ja Aasia riike pooltootena piima- ja lõssipulbrit, et kohalikes tööstustes valmistada kondentspiima, jogurtit ning muid täispiimatooteid. Samas on piimapulbrit, millest valmistatakse joogipiima (instant full cream milk powder), võimalik müüa ka otse tarbijatele. Antud toote tarbijad on enamuses vähearenenud riikide elanikud, kus puudub piimakarja kasvatamise võimalus aga piima tarbimine on traditsionaalne. Nende riikide elanikkonna ostujõud on aga suhteliselt madal. Seega on vähem arenenud riikide jaoks äärmiselt oluline, et piimatoodete tootmise, töötlemise ja turustamisega seotud väljaminekute tase püsiks võimalikult madalal, et ka madala ostujõuga elanikkonnal oleks võimalik piimatooteid osta ja tarbida. Suur osa juustust läheb pizzeeriatele, pagaritööstustele, sulatatud juustu tööstustele ja kvaliteetjuustu tooraineks. Valdav osa eksporditavatest piimatoodetest on kõrge hinnaelastsusega tooted. Erandina saab mainida juustu, kus ekspordis liigub ka suurtes kogustes lõpptarbijale suunatud kvaliteetjuustu (niššitooted), millele on iseloomulikud suur lisandväärtus, tugev kaubamärk ja väike hinnaelastsus. Antud eksporditoodete tootmisel omab tooraine ehk piim sõltuvalt regioonist, investeeringute astmest, tootmise mastaabist ja piima hinnast vahemikus 60-80% kogukuludest /49/. Arve kinnitab ka Eesti piimatööstuste kulustruktuuri võrdlus (punkt 2.2.3)

ning

kohaliku

modernseima

piimatööstuse,

ASi

Rapla

Dairy,

finantsmajanduslikud näitajad 2001 aasta esimesest poolaastast, mida kajastab järgnev analüüs.

Rapla Dairy näide Et võrdlus Eesti piimandusettevõtte ja maailma juhtivate tööstuste näitajatega oleks adekvaatne (kuluefektiivsuse, innovatsiooni, kaasaegse tehnoloogia kasutamine, mastaabisäästule orienteeritus), on oluline teada alljärgnevaid fakte: -

AS Rapla Dairy tehas on ehitatud 1998.aastal GEA AG poolt, kes on maailma juhtivaid piimatööstuste konstrueerijaid ja ehitajaid;

AS Rapla Dairy tehas on uusim piimapulbritehas Ida-Euroopas (mitte renoveeritud vana);

Tehasesse investeeriti ca 200 miljonit krooni. Tehas on omalaadsete seas üks automatiseeritumaid ja efektiivsemaid;

Tehases töötab 120 inimest ning tehas suudab töödelda 270 - 310 tonni piima päevas lõssi- ja piimapulbriks. Efektiivse tehase mõõdupuuks peab Euroopa suurim kontsern, Arla Foods, ühe tonni piima ümbertöötlemist ühe töötaja kohta ööpäevas. ASi Rapla Dairy näitaja on üle kahe korra parem.

Tehase maksimaalne tootmisvõimsus piimapulbri ja lõssipulbri tootmisel oli 2001 aasta esimesel 6 kuul kaetud 78% ulatuses.

Keksmine palk oli 2001 aasta esimesel poolaastal alla 5000 krooni.

Seega võib väita, et piima töötlemisel ja piimatoodete tootmisel on antud tehas konkurentsivõimeline madala toodangu omahinna saavutamisel. 2001.aasta esimesel kuuel kuul moodustasid tehase püsikulud 10% kogukuludest (suurimad kuluartiklid olid kapitalikulu ja administratsioon). Tooraine ehk toorpiima sisseost moodustas muutuvkuludest 67% ning kogukuludest 60%. Samal ajal tootis tehas üle 20 erineva toote nii sise- kui välisturule. Kui ta oleks spetsialiseerunud ja tootnud ainult piima- ning lõssipulbrit ja võid, oleksid toorpiima kulud moodustanud ligikaudu 75% kogukuludest (tehas otsustas antud teed minna alates 5.septembrist 2001). Eeltoodust saame järeldada, et tooraine hind võib mõjutada piimatoote omahinda viimase näite alusel suhtega 1:0,75 ehk teisisõnu piima kokkuostuhinna muutumine 1% võrra muudab valmistoodangu hinda 0,75%. Seega piimatootmise omahind on oluliseks

aluseks piimaekspordi suhtelisele kulueelisele ning sellest tuleneva konkurentsieelise kujunemisele. Alljärgnev tabel annab ülevaate maailma erinevate riikide ja regioonide piima kokkuostuhindade võrdlusest, mida kõrvutatakse produktiivsuse ja kogutoodanguga. Tabel 4 Piima kokkuostu keskmised hinnad ja keksmine lehma produktiivsus 2000.aastal /110, lk.50-51, 63; 90, lk.158; autori arvutused/.

Regioon

Piima kokkuostuhind

Kogutoodang

Keskmine väljalüps

EL USA Austraalia Uus-Meremaa Eesti Läti Leedu1 Poola Slovakkia Hiina India Argentiina Jaapan

(EEK/kg) 4,57 4,63 2,63 2,88 2,72 2,37 2,38 2,97 2,77 3,62 2,99 2,42 12,82

(‘000 tonni) 122 255 76 048 10 870 12 500 629 823 1 700 11 300 1 400 8 420 34 000 9 900 8 499

lehma kohta (kg) 5 920 8 250 5 000 3 720 4 622 4 010 3 440 3 700 5 690 1 600 1 320 3 960 7 390

Märkus: 1) 1999 aasta andmed. Tabel 4 indikeerib selgelt maailma piimatootmise märgatavat erinevust regiooniti. Sõltuvalt

kogutoodangu

mahust,

tootmise

tasemest,

klimaatilistest

eeldustest,

tarbijaskonna ostujõust ja paljudest muudest teguritest on erinevad ka produktiivsus ja kokkuostuhind. Arvestama peab kohaliku tarbimise osakaalu kogutodangust ning kohalike tarbijate ostujõudu. Näiteks Austraalia ja Uus-Meremaa suhteliselt madalad kokkuostuhinnad ja väljalüpsid on põhjendatavad klimaatilistest ja majanduslikest iseärasustest, kus: a) puudub vajadus söötade varumiseks. Lehmad saavad vajaliku sööda aastaringselt karjamaalt. Kuna täiendava toitaineterikkama sööda andmine ei ole majanduslikult põhjendatud (söödakulud on suuremad kui produktiivsuse

kasvust saadav täiendav tulu), on lehmade keskmine väljalüps ka suhteliselt madal (võrreldes EL, USA või Jaapani omaga); b) puudub vajadus karjalautade olemasoluks. Lehmade lüpsmine toimub selleks ettenähtud lüpsiplatsil; c) piimakarja pidamine on vähe töömahukas; d) suurem osa toodangust läheb eksporti. Tabel aitab positsioneerida ka Eesti piimatootmise suhtelise konkurentsieelise, kus välja võib tuua järgmised situatsioonimuutujad: 1. Piima kokkuostuhind on juhtivate eksportijate – avatud ning liberaalse piimanduspoliitikaga Austraalia ja Uus-Meremaa – omadega samal tasemel, aga oluliselt väiksem kui Euroopa Liidus. Samas tuleb märkida, et Austraalia ekspordiks mineva piima kokkuostuhind on moonutatud, kuna kujuneb kõrgest siseturule ümbertöödeldava piima kokkuostuhinnast. Näiteks, Victoria osariigis, mis annab 62% Austraalia piimatoodangust ja enamuse ekspordist, maksti 2000.aastal tootjatele vaid 2,02 krooni kilogrammilt /118; autori arvutused/. 2. Loomade produktiivsus on suhteliselt madal, kuid parem kui Lätil ja Leedul, samas on ka kokkuostuhind kõrgem (põhjusi vaatasime eelpool); Protektsionism ja toetused “Suhtelise

eelise

“kontseptuaalselt

seadust

laitmatuks”.

nimetatud Kuid

“elegantseks”

“kauniks”,

põllumajanduspoliitikale

pole

isegi sellel

märkimisväärset mõju olnud”, tõdeb Euroopa autoriteetne põllumajandusanalüütik Michael Tracy oma raamatus “Toit ja põllumees turumajanduses” /2, lk.70/. Põhjusi, miks riigid püüavad end põlluamajandussaadustega võimalikult suurel määral ise varustada, on mitu /2, lk.93-99; autori jaotus/: -

Toitu vajatakse iga päev ja selle hind peab olema stabiilne. Sõltuda toitumisel maailma põllumajanduse suhtelise eelisega piirkondadest on seotud suure riskiga;

Põllumajandussaadusi on raske ja kulukas säilitada ning transportida pikkade vahemaade taha;

Omal maal toodetud toidu kvaliteeti on lihtsam kontrollida. Kontrolli on väga aktuaalseks muutnud nn. hullu lehma tõvi, suu- ja sõrataud, terrorism jpt. põhjused;

Põllumajanduses hõivatud inimeste osatähtsus tööealisest elanikkonnast on ajalooliselt väljakujunenult suur;

Põllumajandus on multifunktsionaalne. Põllumehed ainult ei tooda vaid tagavad ka maapiirkondade asutatuse ja elujõu, hooldavad kultuurmaastikku ning kaitsevad loodust. Kui Euroopas oleks lähtutud üksnes maailmakaubanduse aluseks olevast suhtelise eelise seadusest, oleksid paljud regioonid Euroopas inimestest tühjad;

Põhjusi,

miks

riigid

reguleerivad,

kaitsevad

toetavad

kohalikku

põllumajandussaaduste tootmist võib kokku võtta alljärgnevalt /2, lk.95-96/: 1) põlluamajndustootmises on tegemist seotud varadega, mille puhul puudub nende alternatiivse kasutamise võimalus; 2) valitseb tehnoloogia “nõiaring”: mida madalamad on hinnad, seda enam uut tehnikat ja tehnoloogiat vajatakse, et olla suuteline madalama hinnaga tootma – uue tehnoloogia rakendamise tulemusena aga alaneb hind veelgi; 3) põllumajanduse sõltuvus looduslikest teguritest – toodang ei tarvitse olla stabiilne ja vastavalt kõiguvad ka hinnad ja tootjate sissetulek; 4) põllumajanduses on enamasti tegemist homogeensete toodetega – tootja ei saa hinna mõjuta miseks oma toodet vabalt diferentseerida, nagu see on näiteks tööstustes tavaline; 5) tootjate suur arv – ühel tootjal on oma tegevusega võimatu mõjutada nõudmist; 6) mitteelastne nõudmine ja pakkumine, mille puhul koguse väikesele muutusele vastab suur hinnamuutus – tulemuseks on ebastabiilsed hinnad ja suur risk; 7) toiduainete olulisus unikaalse kaubana – paljud riigid kasutavad subsideerimist eesmärgiga kindlustada piisaval tasemel põhiliste toiduainete tootmine koduseks tarbimiseks ja tagada nii riigi sõltumatus võimalikes pingesituatsioonides; 8) ühiskondlik vajadus säilitada perefarmid, mis kannavad ühiskonna jaoks erilisi moraalseid väärtusi; 9) vajadus kompenseerida tootjaile ja elanikkonnale maapiirkondades halvemini välja arendatud sotsiaalset infrastruktuuri ja madalamat teeninduse taset; 10) maapiirkonna töötute toetamine on kallim, kui põllumajandustootmise toetamine. Põllumajandusliku

tootmise

iseärasused

lähtuvad

sellest,

tegemist

loodusobjektidega ja bioloogiliste protsessidega, mida inimene täielikult mõjutada ja

juhtida ei suuda. Taime ja loomakasvatuses on tootmistsükkel väga pikk – taimekasvatuses aasta, veisekasvatuses 3 aastat ning looma aretuses üle 10 aasta. Sellest tingituna

raha

käibekiirus

põllumajanduses

aeglasem

kui

teistes

ettevõtluskeskondades. Samuti ei saa täpselt eelarvestada tootmise tulusid, kuna nad sõltuvad loodusest ning bioloogilistest protsessidest. Teravilja mahakülvamise otsus langetatakse tänase maailmaturu situatsiooni valguses, tulu saadakse alles 6-12 kuu pärast. Selleks ajaks võib turg olla oluliselt muutunud. Eeltoodu on teinud põllumajanduse eriti haavatavaks ja muutlikuks. Seetõttu on regionaal-, sotsiaal- ja majanduspoliitilistel kaalutlustel asunud paljud regioonid oma põllumajandust toetama. Toetamisest on loobunud vaid suurt suhtelist eelist omavad regioonid (näiteks Austraalia, ja Uus-Meremaa), kus enamasti on parimad klimaatilised tingimused põllumajandussaaduste tootmiseks. Alljärgnevalt mõtestab autor lahti Euroopa Liidu põllumajanduse protektsionismi ja toetussüsteemide kujunemise, sellega seotud probleemid ning suundumused tulevikus. Euroopa

asus

oma

põllumajandust

toetama

1958.aastal,

kui

ühise

põllumajanduspoliitika võtsid kasutusele kuus Euroopa riiki – Lääne-Saksamaa, Prantsusmaa, Holland, Belgia, Luxemburg ja Itaalia. Kuna II Maailmasõda oli Euroopa põllumajandusele jätnud oma jälje ning omamaisest toidust oli suur puudus, otsustati ühiselt asuda põlluamajandusturgu reguleerima, luues selleks eelkõige stimuleeriva hinnasüsteemi ja siseturu kaitse. Reguleerimist vajas põllumajandus ka seetõttu, et tol ajal moodustasid põllumajandustootjad neis kuues riigis 21% kogu tööealisest elanikkonnast (Itaalias koguni 33%). Suurem osa tootmisest oli koondunud väheefektiivsetesse taludesse haritava maaga alla 10 hektari ning loomade arvuga alla 5 veise. Tootmine oli kulukas ja ebaökonoomne /30, lk. 50-51/. Ühise põllumajanduspoliitika eesmärkideks oli /42, lk.42/: 1) tõsta

põllumajanduse

tootlikkust

tehnilise

protsessi

edendamise

ning

põllumajandusliku tootmise ratsionaalse arengu tagamise ja tootmistegurite, eelkõige tööjõu otstarbeka kasutamise teel; 2) kindlustada põllumajandusega tegeleva

rahvastiku rahuldav elatustase, eelkõige

põllumajanduses töötavate inimeste tulu suurendamise teel; 3) stabiliseerida turud; 4) tagada toiduainetega varustamine; 53

5) tagada tarbijale mõistlikud hinnad. Loodud ühine põllumajanduspoliitika ning sekkumine põllumajandustootmisesse ja kohaliku turu kaitsesse saavutas kiiresti oma eesmärgi. 70-ndate lõpuks tootis majandusühendus juba üle oma sisetarbimise, mis tekitas aga uued probleemid. Garanteeritud sekkumishindadest, mis tagasid tootjale piisava tulu, tingituna tekkisid interventsiooniladudesse suured toodangu tagavarad, millest oli majandusühendusel raske ja kulukas lahti saada, kuna maailmaturu hinnad olid madalamad kui EL-is toodetud toodete omahind. Tootjatele oli aga tulukus tagatud ning nad soovisid enamat, intensiivistades tootmist ning suurendades toodetavaid koguseid /30, lk. 51/. Ülejääkide

realiseerimiseks

hakati

otsima

motiveeritud

võimalusi

nende

realiseerimiseks kolmandates riikides. Kuna liidu siseturuhind oli maailmaturu hinnast oluliselt kõrgem, ei olnud otsjaid kerge leida. Probleemi lahendamiseks hakati rakendama ulatuslikke ekspordisubsiidiume. Selline lahendus tekitas aga mitu uut probleemi: subsiidiumid nõudsid Liidu eelarvest lisaraha (1980.aastaks moodustas põllumajandus juba 72% majandusühenduse eelarvest) ning tekitasid tõsist pahameelt peamistes kaubanduspartnerites ja konkurentides (USA, Kanada, Austraalia, UusMeremaa jt.) /30, lk.50/. Kui GATTi Uruguai vooru lõppkokkuleppega piirati oluliselt ekspordisubsiidiumide maksmist alates 1994.aastast, teravnes Euroopa Liidus põllumajandussaaduste tootmine veelgi. Seega oli vaja leida uusi teid põllumajanduse toetamiseks /30, lk.51/. Ühtset põllumajanduspoliitikat selle senisel kujul oli väga raske, praktiliselt võimatu rakendada.

Nimetatud

probleemid

tingisid

vajaduse

reformida

ühist

põllumajanduspoliitikat. Esimeste tõsisemate katsetega alustati 1988.aastal, kuid siis jäid reformid põllumeeste vastuseisu ja Euroopa Liidu vähese otsustavuse tõttu vähemõjusateks /30, lk.51/. Märgatavalt paremini on kulgenud 1992.aastal alustatud nn. MacSharry reformid. Reformi peamiseks eesmärgiks on olnud tootmise vähendamine. Selleks on alandatud kokkuostuhindu, mis on pärssinud tootmise suurendamist. Viimaste aastate jooksul on 1980.aastatel probleeme tekitanud ülejäägid küll vähenenud, kuid jäänud siiski 54

probleemiks. Ka Euroopa Liidu siseturuhinnad on paljudes sektorites endiselt oluliselt kõrgemad

maailmaturuhindadest,

mistõttu

reformide

edasine

jätkamine

möödapääsmatu /30, lk.51/. Hindade alandamine on mõjunud soodsalt Euroopa Liidule kui tervikule, kuid põllumehi madalamad hinnad ei rahulda. Võimaldamaks põllumeestel kohaneda madalamate hindadega, on ajutiselt sisse seatud kompensatsioonimaksed sissetulekute vähendamise eest, mis ei sõltu toodetavast kogusest. Nii on põllumehed säilitanud oma sissetuleku. Enamgi veel, põllumeeste reaalsed sissetulekud on viimaste aastate jooksul järk-järgult kasvanud /30, lk.51/. Lisaks kokkuostuhindade alandamisele kasutatakse tootmise piiramiseks ka muid vahendeid. Näiteks makstakse põllumeestele teatud osa haritava maa tootmisest kõrvaldamise eest. EL-i mahuka ja liiga intensiivse tootmise juures on seda peetud möödapääsmatuks. Samas on väga tõenäoline selle meetme kaotamine lähiaastatel. Peale selle on kasutusele võetud hulk sotsiaalseid abinõusid. Talunikele on antud võimalus jääda varem pensionile (alates 55. eluaastast) ja noortele talunikele antakse toetusi majandustegevuse alustamiseks. Maapoliitika raames toetatakse põllumehi, kes tegutsevad Vahemeremaades, kus talud on liiga väikesed selleks, et olla võimelised konkureerima Põhja-Euroopa suurtaludega. Samuti toetatakse põllumehi, kes toodavad ebasoodsates klimaatilistes tingimustes (arktilistel aladel Soomes ja Rootsis, Austria ja Prantsusmaa kõrgmägedes, Suurbritannia mägisaartel jne.). Selliste mitteefektiivsete talude toetamisel on sotsiaalsed ja keskkonnaalased põhjused. Nimelt, talunikele töötuabiraha maksmine läheks sama kalliks kui tootmise rahastamine, samas kui tootmine aitab säilitada maalähedast elulaadi. Maaelu toetamisel põimub ühtne põllumajanduspoliitika tihedalt Euroopa Liidu regionaalpoliitikaga /30, lk.52/. 1999.aasta aprillis toimunud Euroopa Ülemkogu Berliini tippkohtumisel jõudsid liikmesriigid kokkuleppele ühtse põllumajanduspoliitika edasise reformimise suhtes. Põllumajandusalane kokkulepe oli osa suuremast eelarveküsimuste komplektist reformipaketi

Agenda

2000

raames.

Kokkuleppe 55

kohaselt

jätkatakse

ühtse

põllumajanduspoliitika toetamist umbes samas mahus kui siiani, s.o. 40,5 miljardi Euroga aastas. Sellele lisandub 14 miljardit eurot maaelu arendamise, veterinaaria ja taimekaitse tarbeks /30, lk.52/. Ehkki lõplik kokkulepe ei olnud nii kaugeleulatuv kui varasemad ettepanekud, õnnestus siiski vähendada enamiku põllumajandussaaduste sekkumishindu. Loomaliha hinda alandati 20%, teravilja hinda 15% (millest pool kompenseeritakse otsetoetuste näol) ja piima hinda 15%. Lisaks sellele otsustati, et piimakvootide süsteem jääb jõusse 2007. 2008.aastani ning kvoote suurendadakse aastaks 2006 vaid 1,5% võrra. Maa kohustusliku tootmisest kõrvalejätmise määr fikseeritakse 10% tasemel. Samuti jätkub otsetoetuste maksmine põllumeestele: 17,24 eurot piimatonni eest (0,27 EEK/kg), 66 eurot teravilja ja õliseemne tonni eest (1,03 EEK/kg), toetused lihaveiste ja lammaste kasvatajatele /30, lk.52/. Lisaks otsetoetustele toimivad ELis ka mahukad ja keerulised turu reguleerimise mehhanismid, mida iseloomustab alltoodud joonis.

Künnishind

Taotlus- ehk eesmärgihind

IMPORDITOLL Sekkumis- ehk intervensioonihind ELi hind

Maailmaturu hind

EKSPORDI TOETUS

Joonis 11. ELi ühise põllumajandusturu hinnasüsteem /2, lk.96/.

Künnishind on Euroopa Liitu imporditud põllumajandussaadustele ja toiduainetele kehtestatud miinimumhind. Sellest odavamalt imporditud saadusi müüa ei saa. Sellest odavamate importkaupade hinda tõstetakse künnishinnani maksudega. Künnishinna eesmärk on kaitsta EL-i põllumajandustootjaid soodsamates oludes tootjate konkurentsi eest. Taotlus- ehk eesmärgihind on hinnatase, millest kõrgemale põllumajandussaaduste hinnad Euroopa Liidu siseturul tõusta ei tohi. Sellega kaitstakse tarbijat. Sekkumis-

ehk

intervensioonihind

hinnatase,

millest

allapoole

lasta

põllumajandussaaduste hindadel langeda. See tagab põllumajandustootjale teatud kindla tulu. Kui põllumajandussaaduste hinnad langevad ületootmise tõttu kindlaksmääratud hinnatasemest allapoole, siis ostetakse intervensiooni- ehk sekkumisameti (ladude) poolt saadusi kokku sekkumishinnaga seni, kuni hinnad turul tõusevad taas sekkumishinnast kõrgemale. Sekkumishinnaga kokkuostetud põllumajandussaadused eksporditakse väljaspoole EL-i. Kui maailmaturu hinnad on EL-i sekkumishinnast madalamad, mida nad ka valdavalt on, makstakse ülejääkide eksportimiseks ekspordisubsiidiume. Antud erinevad hinnatasemed, millega sekkutakse tururegulatsiooni, määrab Euroopa Nõukogu. Selleks peavad liikmesriigid pidevalt teavitama Euroopa Komisjoni hindadest oma turul. Põllumaajndustootjate tulu tagamise seisukohalt on hindade reguleerimine väga vajalik, kuid

keeruline

kallis.

vähendada

ületootmist

kärpida

ühtse

põllumajanduspoliitika kulutuste kasvu, võttis Euroopa Ülemnõukogu kasutusele 1988. aastal stabiliseerimismehhanismi – kui põllumajandustoodangu ülemmäär ühel aastal ületatakse, siis järgmisel aastal nende saaduste tagatud hindu vähendatakse. Lisaks eelmainitule rakendatakse ületoodangu piiramiseks: -

sekkumishinna alandamist;

tootmiskvoote;

osa maa kasutuselt kõrvaldamist;

intensiivsuse vähendamist keskkonnakaitselistel eesmärkidel;

osa põllumajandustootjate lülitamist muule tegevusele, soodustatakse varasemat pensionile jäämist.

Agenda 2000 reformid ei ole viimased ja lõplikud EL-is, küll aga kõige radikaalsemad Euroopa põllumajanduses alates 1960.aastast ning see peaks mõjuma positiivselt nii põllumeestele, tarbijatele, agrotööstustele, keskkonnale kui ka Euroopa Liidu majandusele tervikuna. Samuti peaks tõsiasi, et Euroopa Liit pooldab senisest liberaalsemat lähenemist kaubavahetusele põllumajandussaaduste ja toiduainete osas, tekitama kindlustunnet Euroliidu kaubanduspartnereis. Ka peaks reform teadvustama, et põllumehi ei toetata mitte ainult nende toodangu pärast, vaid ka nende panuse eest ühiskonna kui terviku toimimisse. Järgnev tabel näitab Euroopa Liidu eelarve trendi põllumajandustoetuste vähenemise suunas. Tabel 5 ELi eelarve struktuur 1980 – 2000 /30, lk.51/. Põllumajandus Struktuurifondid Muu

1980 72% 20% 8%

1990 58% 25% 17%

2000 44% 18% 38%

Suurimad põllumajanduse toetajad maailmas on USA ja EL. OECD arvutuste kohaselt moodustavad USA farmerite tuludes riigilt saadavad toetused 24%, ELis on sama näitaja 49%. Põllumajandustoetused on väga suureks koormaks riikide eelarvetele. Ühtne põllumajanduspoliitika rakendamisele kulub 44% Euroopa Liidu 100 miljardi dollarilisest eelarvest, kuid samas annab agraarsektor vaid 2% EL-i sisemajanduse kogutoodangust. Lisaks sellele, 80% subsiidiumitest läheb ainult 20% farmeritele, mis on ca. 1% Euroliidu kogu tööjõust. Otsetoetused ühe täisajaga põllumajandustöötaja kohta Euroopa Liidus ja USAs moodustasid 1999. aastal vastavalt 5,7 dollarit ja 8,1 dollarit. Samas oli otsetoetuste suhe lisandväärtusse ELis 33,2% ja USAs 32,5%. Seega ei ole mõtet põllumehi ülejäänud elanikkonna arvelt sellises ulatuses toetada /67; 2, lk. 101/. Seetõttu on WTOs võetud USA ja EL suure rünnaku alla “ausa kaubanduse grupi” ehk Cairnsi grupi poolt. Antud gruppi kuulub 18 riiki (Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa 58

jpt.), kes ei toeta põllumajandust nii mastaapselt, ning kelle põllumajandussaaduste hind kujuneb välja turumoonutusteta /2, lk.101/. Autori arvates on EL jäänud oma põllumajanduse reformimisega hiljaks. Senine poliitika on olnud ebaefektiivne ning ei taga konkurentsivõimelist ja jätkusuutlikku tootmist pikas perspektiivis. Siseturgu kaitstakse impordikvootidega, mis teeb võimatuks kätte saada tarbijaskonnale mõnedel juhtudel kuni 50% odavamat toodet. Juba 1997.aastal soovis üks osa riike, et kaotataks kvoodid ja vähendataks interventsioonihindu turuhinna langetamiseks kolme aasta jooksul kuni 15%. Kuid see otsus lükati edasi kui aastateni 2005-2006. Suurbritannia, Rootsi, Taani ja Itaalia sooviksid näha tootmiskvootide kaotamist ja 30% interventsioonihindade langust juba 2006.aastal. Toetust on avaldanud ka Saksamaa, et reformiga tehtaks algust juba 2003. aastal. Kuigi põlluamajandustoetused vähenevad või jäävad samaks, suureneb päevpäevalt surve EL-ile toetussüsteemisde märgatavaks kärpimiseks. Autor arvab, et mida kaugemale EL antud mastaapsete kärpetega venitab, seda suuremaks muutub vahe EL-i ja muu maailma põllumajandustootmise ökonoomikal. Viimane võib viia sektori tootmismahtude olulise vähenemiseni. Käesoleval hetkel suudavad Uus-Meremaa ja Austraalia kiiremini suurendada oma konkurentsivõimet kui EL-i leebed meetmed parandavad Euroopa põllumajandustootmise äriefektiivsust. EL on teel siseturu vajaduste rahuldamise tasemel tootmisele, mille raames autori hinnangul väheneb (vähendadatakse või ollakse kohustatud vähendama) suhtelise eelise puudumise tõttu piimatootmine järgmise 10 aasta jooksul hinnanguliselt 10% (20 kordne Eesti aastane piimatoodang). Mainitud 10% on pooltoodete ületootmise osa, mis läheb eksporti ja millel maailmas puudub madala omahinna konkurentsieelis. Võttes kokku eelnevad kaks teemakäsitlust, saab järeldada, et piimaekspordi suhteline eelis saab alguse odava ja kvaliteetse tooraine tootmise tingimustes, kuna toorpiim moodustab 60-80% maailmas enim eksporditavate piimatoodete omahinnast. Antud piimatooted on suure hinnaelastsusega. Odava toorpiima tootmisele on olulisimad loomapidamise õige korraldamine ja kliima, milles piimatootmine toimub, määrates ära produktiivsuse ja kvaliteedi ning kulutuste tasemed kapitaalmahutustele ja tööjõule. Klimaatilist suhtelise eelise puudumist saab kompenseerida kõrgema produktiivsusega või riikliku sekkumisega turu kaitse ja ületoodangu eksportimisel vastavate toetuste raames. Kuna maailmas on surve liikuda üha enam liberaalse ja moonutamata 59

vabakubanduse suunas, peavad riigid, kellel puudub tootmise suhteline eelis, vastavad eelised leidma või tootmisest loobuma. Tootmisest loobumisel tuleb arvestada, et ratsionaalse

sotsiaalhoolekande

kultuurilise

identiteedi

säilitamise

kulud

maaregioonides ei kujuneks suuremaks kui vastavas ulatuses põllumajandustegevuse toetamine.

Seega

primaarne

tõsta

põllumajandustootmise

efektiivsust

produktiivsust.

2.2. Piimandus Eestis 2.2.1. Piimatootmine Eesti piimatoodang moodustas 2000.aastal 0,13% maailma 487 miljoni tonnisest kogutoodangust ning 0,53% Euroopa Liidu 121 miljoni tonnisest piimatoodangust. Eesti annab 19,5%, Läti 27,5 ning Leedu 53% Baltikumi piimatoodangust /110, lk. 49; autori arvutused/. Piimatootmine ühe elaniku kohta on Eestis suhteliselt kõrge ligi 437 kg/elaniku kohta. Euroopa Liidu keskmine on 300 kg. Meid edestavad ainult sellised EL riigid nagu Holland, Iirimaa ja Taani. Leedu ja Läti vastavad näitajad on 477 kg ja 326 kg. Tšehhis 266 kg. Poola kui üks arvestavamaid tegijaid Euroopas toodab ca 313 kg elaniku kohta. Šveitsis on piimatoodang elaniku kohta samuti päris kõrge, 538 kg. Iirimaal on antud näitaja Euroopa Liidu kõrgeim 1425 kg. Uus-Meremaal on piimatoodang elaniku kohta aga maailma kõrgeim – 3316 kg. /90, lk 178-209/. Eestis toodeti 2000.aastal 629 663 tonni piima, mis on ligi 42% vähem kui 1991.aastal ning

jääb

52%

võrra

alla

Eesti

rekordaastale

1987

/119/.

Eesti

tarbis

Põllumajandusministeeriumi kaubandusbüroo andmetel 2000.aastal 422 700 tonnist piimast valmistatud tooteid, millest omakorda 51 000 tonni oli imporditud tootetele tootmiseks kulunud piim (ekvivalentne piim). Seega ligi 41% kohalikust toodetavast piimast on eesti piimatööstused sunnitud ekspordima ehk toodetakse 69,4 % üle oma sisetarbimise. Eesti viimase kümnendi (1990-2000) piimatootmist iseloomustab oluline piimatootmise langus (42%), piimakarja vähenemine (54%), keskmise väljalüpsi mõõdukas kasv (11%) ning lehmade koondumine suurtesse karjadesse (86% lehmadest on üle 50 60

pealistes

karjades).

Alates

2000.aastast

piimatootmise

mahtude

piimakarja vähenemine peatunud ning pisut kasvanud /119; autori arvutused/. Suur piimatoodangu langus ning loomade vähenemine aastail 1992 - 2000 oli tingitud mitmesugustest välistest sündmustest, nagu üleminek turumajandusele, üleliiduliste piimasaaduste

kogumisfondide

kadumine,

suurmajandite

likvideerimine,

uute

eksportturgude raske leidmine, piimatootmise amortiseeritus ja vähene efektiivsus ning piimatootmise sisendite oluline kallinemine (söödad, kütus, elekter, väetised jpt.). Tootmine oli üles ehitatud odavate sisenditega ebaefektiivsele ning tööjõumahukale masstootmisele.

Sisendite

kallinedes

muutus

antud

tootmine

kahjulikuks.

Tootmiskorralduse ja tehnika vahetamiseks aga puudus piisav finantsvõimendus investeerimiseks ja raha laenamiseks. Sisenemine Vene turule muutus raskemaks ja mujale müümiseks ei olnud Eesti piimatööstuste toodangu kvaliteet piisaval tasemel. Keskmine aastane väljalüps oli 2000 aastal Eestis tõusnud 4 622 kg lehma kohta, mis ületab 11% 1987. aasta näitaja, mil oli piimatootmise tippaeg. Ometigi on see ligi 22% vähem kui Euroopa Liidu keskmine, mis oli 2000.aastal 5 920 kg/lehma kohta aastas / 119; 110, lk. 48-49, autori arvutused/. Eesti lehmadest 86% asuvad karjades, milles on üle 50 looma, mis peaks tagama suhteliselt hea efektiivsuse ja võimaluse mastaabisäästu saavutamiseks piimatootmisel. Samas oli ettevõtete väljalüps 2000.aastal talude omaga peaaegu võrdne, mis näitab ettevõtete organisatsioonilisi, juhtimise ning ebaökonoomse majandamise probleeme. Talud on olnud senini suutlikumad paremini organiseerida lehmapidamist kui suurfirmad /114, lk. 6/. Eesti piimandusel on üks oluline eripära, mis turu arengule ja väljavaadetele annavad alust spekuleerimiseks ning teeb piimanduse tuleviku hindamise raskeks ning spekulatiivseks. Vaid 65% ettevõtetes ja taludes toodetavast piimast jõuab kombinaatideni (Euroopa Liidu vastav näitaja on 94,4%), mis tähendab, et 35% realiseeritakse otse turul või kodumajapidamises. Paljudel ettevõtetel ja talumeestel on oma pisimeiereid, kus toodetakse väikeses koguses võid, jogurteid, kohupiima ning juustu /110, lk.49-51; autori arvutused/.

Eelmainitud turumoonutuse aluseks on olnud piimatööstuste pankrotid, piima kokkuostuhinna suur kõikumine kombinaatides (vt. joonis 12), pikad maksetähtajad ning

piima

kvaliteedi

analüüsimise

erinevad

(ebaadekvaatsed)

moodused

kombinaatides, mis viisid selleni, et paljud piimatootjad hakkasid oma piima turgudel realiseerima sularaha vastu, saades kõrgemat hinda, raha kohe kätte ning analüüse piima kvaliteedile ei olnud vaja teha. Samuti asutasid osad ettevõtted ja talud väikesi piimakäitlemise tootmisüksusi, mille toodangut kohalikus vallas, maakonnas või turgudel realiseeriti. Põhjused nende tekkeks olid samad, mis piima vedamisel otse turgudele. Antud trendiga ei saanud kaasa minna keskmisest väiksemad farmid ja suurtootjad, kuna ühtedel ei tasunud ära transport ja töötlemisse investeerimine ning puudus võimalus ja mõte väikseid koguseid turgudele viia, teistel aga olid kogused liiga suured turul realiseerimiseks. Tänaseks on hakanud piimatootjad üha enam piima kombinaatidele tarnima. Põhjuseid on kaks: a) piimatööstused maksavad stabiilsemalt ja paremat hinda, b) turgudel ei lubata müüa jahutamata ja pastöriseerimata piima. Kuigi käest-kätte piimamüük toimib endiselt, on üha enam tootjaid kohustatud oma piimatoodangu ümbertöötlejatele maha müüma. Nagu eelpool kirjeldatud on toorpiima realiseerimisviisi muutus farmerite hulgas enamjaolt tingitud piima kokkuostuhinna kõikumisest, mis on esitatud joonisel 11. 2000. aastal töödeldi piima ligi neljandiku võrra vähem kui enne Venemaa finantskriisi augustis 1998.aastal. Pärast kriisi ei olnud võimalik sama suurtes kogustes eksportida, seega vähenesid aasta jooksul tootmiskogused ning tekkis toorpiima ülejääk, mis oli peamiseks kokkuostuhinna languse põhjuseks.

3,5 3

EEk/kg

2,5 2 1,5 1 0,5 0

1993

1994

1995

1996

1997

1998

1999

2000

2001 I p/a

Joonis 15. Toorpiima keskmine kokkuostuhind aastatel 1990 – I kv 2001 /119/. Toorpiima vähenemine ning kriisi järgne taastumine on tõstnud kokkuostuhinna praeguseks

Eesti

piimaliidu

andmetel

3,21

kroonile/kg.

Selline

seis

karjakasvatajatele hea, kuna Eesti suuremates farmides, arvestades kõiki kulusid tavatehnikale ja karja pidevale uuendamisele, on keskmised kulud toorpiima tootmiseks keskmiselt 2,75 krooni/kg, mis võimaldab peaaegu 15% kasumimarginaali (arvutused on tehtud Lisas nr. 2, arve kinnitavad ka Lacto Agro Grupi ja teiste Eesti suurfarmide – Jõgisoo , Kurisoo, Käravete, Mägise, Oja ja Roosna – andmed). Sektori varasemate aastate madala tulutaseme tõttu on keskmine brutopalk põllumajanduses oluliselt madalam Eesti keskmisest brutopalgast, kuigi sektorisiseselt see võrreldes eelmise aastaga tõusis. 2000.aasta IV kvartalis oli põllumajanduses ja jahinduses hõivatud elanikkonna keskmine sissetulek Statistikaameti andmetel 3021 krooni kuus ehk keskmiselt 17,5 krooni tunnis. Viimane on tinginud ka suure osa oskustööjõu lahkumise sektorist viimastel aastatel. Ettevõtete investeeringud põhivarasse suurenesid 2000.aastal võrreldes 1999.aastaga peaaegu kaks korda. Siiski tehti investeeringuid põllumajandusse SKP suhtes 2,5 korda vähem kui riigi teistes majandusharudes keskmiselt ja 3,5 korda vähem kui Eesti põllumajandusettevõtete sarnase struktuuriga riikides /79, lk.44-46/.

Riiklikud toetused põllumajandustootjatele

Autor käsitleb toetusi tootja, mitte tootmisharu keskselt, kuna erinevad toetuse liigid omavad kas otsest või kaudset mõju tootmisharudele. Nii näiteks piimalehmatoetus mõjutab piimatootmist otseselt, teraviljatoetus kaudselt läbi odavama jõusööda. 2000.aasta riigieelarves oli põllumajandustootjate ja maaelu toetamiseks erinevate programmide ja toetuste kogusummas eraldatud 478,8 mln krooni, sealhulgas riiklikeks otsetoetusteks eraldati vastavalt 236,44 miljonit krooni. Arvestades 01.jaanuar 2000 kasutamata jääki ning 2000.aasta riigieelarve muutmise seadust, suurendati seda summat 240 miljoni kroonini. Vastava summa jagunemine erinevate toetusliikide vahel, mis kinnitati 22.augustil 2000 põllumajandusministri poolt, on toodud alljärgnevas tabelis. Tabel 6 Toetus põllumajandustootjatele 2000. aastal /80, lk.50-51/. Toetuse liik Piimalehma riiklik otsetoetus Tera- ja kaunvilja ning rapsi, rüpsi ja seemnelina kasvatamise riiklik otsetoetus Mahepõllumajanduslikule tootmisviisile ülemineku või mahepõllumajandusliku tootmisviisi riiklik otsetoetus Ute ja kitse kasvatamise riiklik otsetoetus Noor- ja lihaveise kasvatamise otsetoetus Emise kasvatamise otsetoetus Sertifitseeritud seemnekartuli kasvatamise riiklik otsetoetus Sertifitseeritud heinaseemne kasvatamise riiklik otsetoetus Põllumajandusmaa lupjamise riiklik otsetoetus Nõuandetoetus Põllumajanduskindlustustoetus Eesti maakarja tõugu lehma kasvatamise riiklik otsetoetus KOKKU

1999. a kroonides 2000. a kroonides 88 650 000 112 403 230 139 300 000

102 182 230

3 900 000

1 970 000 6 333 000 2 955 000 17 200 000 1 540 000 600 000 258 548 000

2 095 000 500 000 1 500 000 14 800 000 1 540 000 594 000 500 000 240 014 460

Otseselt ja kaudselt on enim toetatud tootmisharu piimatootmine. Piimatootmist toetatakse otseselt läbi piimalehmatoetuse, mis jaotatakse ära Eesti Jõudluskontrolli keskuses arvel olevate lehmade vahel. Võttes siiski aluseks Eesti 2000.aasta piimatoodangu 629 663 tonni, saab Eesti piimatootja riiklikku otsetoetust keskmiselt 0,18 EEK/kg. Piimalehmatoetust said 2000.aastal 102524 lehma ehk 78,3% Eesti piimakarjast (ülejäänud ei vastanud toetuse saamise nõuetele või ei ole arvel Eesti Jõudluskontrolli keskuses) /114, lk.6/. Keskmise väljalüpsi alusel (4622 kg/lehma kohta) saame toetuseks 0,24 EEK/kg, mis ei ole oluliselt väiksem, kui EL-is makstav

otsetoetus 0,27 EEK/kg. Peamine erinevus EL-iga on aga see, et Euroliit toetab iga toodetud kilogrammi konstantse summaga, Eesti aga kogu piimatootmist mingi summaga, mis jaotatakse ära lehmade vahel. EL toetab produktiivsust ehk majanduslikku efektiivsust, pakkudes farmerile võimalust saada tulemustele vastavat toetust, Eesti aga lehmade arvukust ehk sisendite kogust, mis ei taga farmerite motiveeritust saavutada paremat tootlikkust lehma kohta vaid maksimaalset lehmade arvu saavutamist. Sama kommentaar kehtib ka tera- ja kaunvilja, rapsi, rüpsi ja seemnelina tootmise toetuse kohta, mida jagatakse hektarikeskselt, mitte aga saagikusest lähtuvalt. Autori arvates loob riik sellist toetussüsteemi rakendades ebavõrdsust, kuna need tootjad, kellel on parem tootlikus või saagikus on pidanud tegema rohkem investeeringuid uutesse tehnoloogiatesse, teadmistesse ja tehnikasse. Toetusi saavad nad samas proportsioonis kui teisedki. Seega riiklik toetussüsteem ei motiveeri ja ei taga parematele majandamistulemustele, efektiivsuse ja produktiivsuse kasvule orienteeritud, arenemisvõimelise ja innovaatilise tootja majandustegevuse jätkusuutlikust ning pärsib põllumajandustootmise arengut. Eesti piimatootmise situatsioonimuutujad Kokkuvõtvalt saab välja tuua kohaliku piimatootmise positiivsed ja negatiivsed situatsioonimuutujad, mis enim mõjutavad valdkonna arengut ja strateegiate valikut. Eesti piimatootmise positiivsed muutujad ja eelised /30, lk.65-73; autori täiendused/: 1) Eestis puudub kuni EL-iga liitumiseni tootmisvõimsust reguleeriv kvoodisüsteem, mis piiraks arengut; 2) odav maaressurss; 3) Eestis rajaneb piimatootmine eeskätt odavatele rohusöötadele, mille kasvatamist ja varumist saab efektiivsemaks muuta; 4) Eesti piimakari on hea geneetilise potentsiaaliga. Tõuaretussüsteem võimaldab karja aretusväärtust tõsta; 5) Eestis on 86% lehmadest rohkem kui 50 lehmaga karjades, s.t. karjade suurus ja struktuur on parem kui Euroopa Liidus (autori andmetel 35 looma). 6) Eestis on piimatootmise kulud madalamad kui Euroopa Liidus (vt. Lisa 2);

7) ligemale pool söödateraviljast toodetakse tootmisüksustes, kus on üle 100 hektari põllumaad. Eesti piimatootmise negatiivsed muutujad ja puudused /30, lk. 66-67; autori täiendused/: 1. Klimaatilise suhtelise eelise puudumine. 2. Suur toodangu (25-40%) kõikumine sõltuvalt aastaajast. 3. Avatus ja sellest tulenev sõltuvus maailma piimaturul toimuvast. 4. Valdav

EL-i

keskkonna-,

veterinaar-,

hügieeni-

fütosanitaarnõuetega

mittevastavus. Vastavusse viimiseks suurte investeeringute tegemise vajadus. 5. Madal produktiivsus. 6. Halb kvaliteet. Vaid hinnanguliselt pool toodetavast piimast vastab EL-i nõuetele (vt. Lisa 3). 7. Kõrgem omahind kui maailma keskmine ja juhtivate eksportivate riikide – Austraalia ja Uus-Meremaa kokkuostu hind. 8. Ebamajanduslikult ja ebaõiglaselt üles ehitatud riiklike toetuste süsteem. 9. Vananenud ja ebaökonoomsed masinad ning seadmed. Põllumajandusministeeriumi andmetel on tegelik investeeringute tase aastatel 1995-1999 olnud väga madal, kattes

eksperthinnangute

järgi

vaid

1/3

taastootmiseks

vajalikust

investeeringumahust. Antud situatsiooni peegeldab alljärgnev joonis.

70,00%

65,60%

60,00% 50,00% 40,00%

26,60%

30,00% 20,00% 10,00%

6,50% 1,30%

0,00% Kuni 3 aastat

4 - 8 aastat

9 - 15 aastat

üle 15 aasta

Joonis 12. Põllutöömasinate (traktorid ja kombainid) vanus aastaks 2003 /30, lk.66/. 10. Vajadustest oluliselt väiksem investeerimine viimase kümne aasta jooksul. Eestis tehakse investeeringuid põllumajandusse 2,5 korda vähem kui keskmiselt teistes

harudes ning 3,5 korda vähem kui EL-i liikmesmaad investeerivad oma põllumajandusse. 11. Suur kapitalikulu, mis tuleneb suurematest intressikuludest ja väiksematest otsetoetustest investeeringutele ja kapitalimahutustele kui Euroopas. Eesti põllumajandustootja on oluliselt vähem investeerinud kui Euroopa keskmine ettevõte, ometi moodustab kohalik kapitalikulu juba käesoleval hetkel suurema osatähtsuse kogukuludest kui näiteks Iirimaal ja Saksamaal. EL-iga liitumine vaid süvendab seda tendentsi (vt. Lisa 2). 12. Tööjõukulukas ja –mahukas tootmine ehk madal tööviljakus ja ebaefektiivsus. Oluliseks

põhjuseks

vähene

investeerimine

tootmise

loomapidamise

kaasajastamisesse ning automatiseerimisse. 13. Madal keskmine palk, mis on sundinud lahkuma aktiivse, oskusteavet ning kogemusi omava ja kvalifitseeritud tööjõu. 14. 21,7% karjast ei ole riikliku järelvalve all (seega ei saa ka toetusi ning ei vasta ELi nõuetele) ja 35% toodetavast piimast ei jõua kombinaatidesse.

2.2.2. Eesti piimatöötlemine. Toiduainetööstus annab ligikaudu 3% Eesti sisemajanduse koguproduktist ja 5% koguekspordist.

Sektoris

töötab

stabiilselt

umbes

hõivatutest

Eestis.

Toiduainetööstus on jätkuvalt üks olulisem tööstusharu Eesti töötlevas tööstuses, mille toodang moodustab kogu tööstustoodangust 25% ja tööhõive üle 20% kogu töötlevas tööstuses hõivatutest. Toiduainetööstuse tootmismahust oli 2000.aastal piimatööstuse osakaal 28% /80, lk.57-58/. Eesti piimatööstused on viimase viie aasta jooksul läbi teinud märkimisväärse arengu. Konjunktuuriinstituudi 2000.aasta maikuine vaatlus näitas, et importjogurti osakaal kaupluste jogurtimüügi rahalises käibes on langenud 20%-ni. 1996.aastal oli impordi osa 49%, 1994.aastal koguni 64%. Importjäätise osakaal jäätisemüügi käibes oli 2000.aasta mais 15%, 1996.aastal 42% ja 1994.aastal tervelt 81%. Impordi vähenemise peapõhjus on kohalike ettevõtete sortimendi laienemine. Kui 1994.aastal oli saada 1-2 sorti kodumaist jäätist ja jogurtit, siis praegu saab Konjunktuuriinstituudi vaatlusesse võetud kauplustes valida keskmiselt 30 sordi jogurti ja ligi 50 sordi jäätise vahel. 67

Tallinna suurtes supermarketites on valik veelgi suurem. Importtoodangu sortiment on võrreldes viie aasta taguse ajaga samuti laienenud - küll mitte viimasel paaril aastal kuid jääb erinevalt 1990. aastate keskpaigast Eesti toodete omale kindlalt alla /99/. Piimatoodete siseturuvajadus on võimalik katta täielikult kodumaise piimatoodanguga, kuid avatud turumajanduse tingimustes moodustab importoodete osakaal Eesti siseturumahus umbes 15-18%. Seda võib pidada piisavaks määraks kaubavaliku rikastamisel ja väliskonkurentsi “heaks” mõjuks kodumaisele tootmisele /21/. Vaatamata piimatööstuste pingutustele uute toote sortimentide laiendamisel on Eesti siseturu maht ikkagi väike ja aeglase kasvutempoga. Piimatööstuse toodangumahu suurendamise eelduseks on ekspordimahu kasv. See tagab elujõulise arengu kogu sektorile, alates toorpiimatootjast ning lõpetades lõpp-produktide valmistajatega /25/. Eestis oli 2000.aasta lõpul Veterinaar- ja Toiduameti andmetel 44 piimatöötlejat, neist suure võimsusega 27 ja väikese võimsusega 17. Võrreldes 1999.aastaga on lisandunud 3 ettevõtet. Ettevõtted jaotatakse võimsuste järgi vastavalt sellele, kas võimsused võimaldavad aastas ümber töödelda üle või alla 2 mln liitri toorpiima /80, lk.62/. Struktuurimuutusi toiduainetööstuses mõjutavad turukonjunktuur ja hügieeninõuete täitmiseks tehtavad investeeringud. Suuremat kontsentreerumist peaks põhjustama toiduseaduse lõplik jõustumine 1.jaanuarist 2002, mille alusel kõik piimatöötlejad Eestis peavad vastama uutele, karmimatele (ELi nõuetega vastavatele) hügieeni ja tootmisnõuetele. Tõenäoliselt ei ole nõutavad investeeringud jõukohased kõigile ettevõtetele, mistõttu on ette näha piimatööstuse ettevõtete arvu olulist vähenemist. 2000.aastal toodeti piimatooteid kokku 2 446 miljoni krooni väärtuses, mis moodustas 28% toiduainete tööstuse tootmismahust. Sama näitaja on ka müüdud toodangu puhul.. Töötajate osakaal piimatööstuses moodustab töötlevas tööstuses hõivatutest vaid 3,9%, müügi osakaal aga 7%. Seega on piimatööstuses tööjõuressursi kasutamine üle keskmise hea /103/.

Tootlikkuse näitajad tööviljakuses realiseerimise netokäibe alusel on piimatööstuses võrreldes teistega ühed parimad, jäädes alla ainult jookide tootmisele ning kemikaalide ja keemiatoodete toomisele. Vastavaid näitajaid toiduainetööstuses kajastab joonis 13.

jo o kide to o tmine pagaritö ö stus valmissö ö da to o tmine tangainetetö ö stus piimatö ö stus kalatö ö stus lihatö ö stus 0

200

400

600

800

1000

1200

tuhat krooni

Joonis 13. Tööviljakus realiseerimise netokäibe alusel aastal 2000 /103/. Joonisel 13 on näha, et piimatööstus ja jookide tööstus edestab tööviljakuse osas oluliselt teisi toiduaine tööstuse allharusid. Samas, kui jälgida tööviljakuse näitajaid lisandväärtuse alusel, siis on piimatööstuse tase kogu töötlevas tööstuses ja isegi toiduainetööstuses alla keskmise. Põhjus on liiga väikeses lisandväärtuse osakaalus, mis moodustas 2000.aastal realiseerimise netokäibest ainult 6,6% Vastavad arvandmed on esitatud joonisel 14. jookide tootmine pagaritööstus v almissööda tootmine tangainetetööstus piimatööstus kalatööstus lihatööstus Toiduainetööstus Töötlev tööstus 0,0%

5,0%

10,0%

15,0%

Joonis 14. Lisandväärtus netokäibest 2000.aastal /103/.

20,0%

25,0%

30,0%

Keskmine brutopalk piimatööstuses on püsinud viimase kahe aasta jooksul samal tasemel ning oli 2000.aasta II kvartalis 5114 krooni ületades 100 krooniga kogu riigi keskmist palka töötleva tööstuse keskmisest palgast. Piimatööstuses on palgad siiski ligi poole võrra madalamad kui jookide tootmises /103/. Toorpiima toodeti 2000.aastal 629 663 tonni, mis on 0,4% rohkem kui 1999.aastal. Piimatöötlemisettevõtted ostsid samal ajal kokku 408 700 tonni piima, mis on 3,5% rohkem kui 1999.aastal. Suurema osa (82%) toorpiimast ostsid kokku 8 ettevõtet.

Lacto 17,5%

Muud 18,0%

Ühinenud Meiereid 9,2%

Võru 8,1% Tapila 6,4% Saarem aa LPT 5,8%

E-Piim 10,5%

Tallinna Piimatööstus 10,5%

Põlva Piim 14,0%

Joonis 15. Eesti toorpiima kokkuost /80, lk.63; autori andmed/. Eeltoodud joonise võib võtta aluseks ka turuosade jaotamisel, kuna ekspordile ja siseturule toodetavate piimatoodete müügi osas on raske turuosasid hinnata. 2000.aasta kokkuostetud piimast oli 83% kõrgema sordi piim ning 15% esimese sordi piim. Piima rasvasus oli keskmiselt 3,9% /80, lk.64/. Kuna Eestis kehtivad kuni 2002.aasta alguseni EL-iga erinevad piimakvaliteedi standardid, siis oluline oleks peatuda ka piima vastavusel EL-i tingimustele (vt. Lisa 3). Eesti Põllumajandusülikooli Loomakasvatusinstituudi poolt 2000.aastal tehtud piima kvaliteedi analüüsimist sisaldanud lõpparuanne andis mõtlemapanevad tulemused. Nimelt, analüüsiti uurimise käigus kolme piimatöötlemisettevõtte poolt varutud piima kvaliteeti, milles jõuti tulemusteni, et ainuüksi bakterite üldarvu alusel vastas I tööstuses kokkuostetav piim

89,70% ulatuses ELi nõuetele, II tööstuses vastavalt 44,8% ja III tööstuses 53,9%. Kuna lisaks bakterite üldarvule analüüsitakse ka mitmeid muid tegureid (somaatiliste rakkude arv, piima külmumistäpp, kolibakterite sisaldus jne.) olid tulemused veelgi halvemad. /EPMÜ, lk.13-14./ Kvaliteetse piima tootmine on aga kriitilise tähtsusega Euroopa Liiduga liitumisel tegevuse jätkamiseks. 2002.aasta 1.jaanuarist on inimtoiduks lubatud kasutada vaid kõrgema sordi piima, mille kriteeriumid vastavad EL-is kehtivatele toorpiima nõuetele (vt.Lisa 3). Nõutele mittevastava piima tootmine ja töötlemine võib viia nii tootmise kui töötlemise sulgemiseni. Piimatoodete struktuur 2000.aasta kolme kvartali jooksul on esitatud järgneval joonisel.

Täispiima tooted 31%

Või 36%

Pastöriseeritud piim 9%

Juust 14%

Pulbrid, jäätis jm. 10%

Joonis 16. Toodetud piimatoodete struktuur rahalises väljenduses 2000.aastal (%) /80, lk.66/. 2000.aasta I kvartalis algas piimatööstuses peale Vene kriisi järgset madalseisu majanduslik tõus. 9 kuuga tõusis toodang võrreldes eelmise aastaga 20%. Tootmise ja realisatsiooni suurenemist on soodustanud peamiselt ekspordi kasv. 2000.aasta teisel poolel paranesid ekspordivõimalused Euroopa Liitu ja ekspordi kogumaksumuseks kujunes 9 kuuga 480 miljonit krooni. Ekspordi osatähtsus kogumüügis oli 2000.aasta 9 kuu jooksul 26,3%, (aastatel 1995-1997 oli ekspordi osatähtsus ~ 40%). Piimatöötlemisettevõtete tegevus andis 2000.aasta 9 kuuga kokku 45 miljonit krooni kasumit, mis on üle poole võrra vähem, kui eelmise aastal samal perioodil, mil kasum ulatus 107 miljoni kroonini. Kasumi vähenemise põhjuseks võib pidada tootmismahtude vähenemist ja tooraine märgatavat hinnatõusu 2000.aastal. Võrreldes 1999.aastaga väljus toorpiima kokkuostu hind viimase 6 aasta kõige madalamast seisust ja tõusis ligi 1 krooni võrra kilogrammi kohta ehk 44,7% - 1,88 kroonilt/kg tasemele 2,72 krooni/kg. 2001.aasta I

poolaasta seisuga oli piima hind tõusnud 3,21 kroonini kilogrammilt ehk veel 18,0%. Kokku on piima hind võrreldes 1999.aasta keksmisega tõusnud 2001 aasta keskpaigaks ligi 70,7% /80, lk.65-69; autori arvutused/. Eesti piimatööstuste kuludest moodustab tooraine märgatava osa kuludest. Tooraine osatähtsus tootmiskuludes oli 2000.aasta I kvartalis 66%, 1999.aasta samal ajal 64%, II kvartalis oli see vastavalt 68% ja 63%. Kütuse ja energia osatähtsus on langenud 5,3%lt 3,8%-le (investeeringute tõttu). Teenuste osa on tõusnud 7,6%-lt 14,6%-le. Kulutused tööjõule on tootmiskulude struktuuris pidevalt vähenenud. 1999.aasta I kvartalis kulutati tööjõule 15,6% tootmiskuludest, 2000.aasta III kvartalis ainult 9,7% (investeeringud automatiseerimisse ja uutesse tehnoloogiatesse). Eesti Statistikaameti andmeil moodustavad muutuvkulud ligi 80% ettevõtete netokäibest /103; 80, lk.68-69/. Piimatööstustel on käesoleval ajal probleemiks suured tootmisvõimsuste ülejäägid, mis suurendavad püsikulusid ning vähendavad seega käiberentaablust. Seoses EL ekspordikvootide suuremisega ning väliskapitali juurdevooluga, mis on suurendanud müügitransiiti Euroopa ettevõtete vahendusel, on märgata väikest trendi paremuse poole. Piimatööstustes

oli 1999.aastal tootmisvõimsuste koormatus

toorpiima

ümbertöötlemisel suveperioodil 72% ja talveperioodil ainult 49%. Erinevatest tehnoloogilistest liinidest olid piimatööstuses paremini koormatud jäätise (84,6% tootmisliinide koormatus), juustude (80,6%), pulbrite (75,4%) ja võisegude (67%) tootmisliinid ning vähem hapupiimatoodete (41%) ning piima ja rõõsa koore tootmisliinid (35%). (Ibid., lk. 61). Erinevate toodete lõikes olid võimsused koormatud järgmiselt (vt joonis 16) /80, lk.73/.

90% 80% 70% 60% 50% 40% 30% 20% Piimapulbrid

Jäätis

Juust

Või, võisegud

Jogurt

Kodujuust

Kohupiim

Hapukoor

Hapupiimajoogid

Piim, koor

10%

Joonis 16. Piimatoodete tootmisvõimsuste koormatus (%) /80, lk.63/. Uuringust selgus, et rohkem on kontsentreerunud pulbrite, jäätise ja kodujuustu tootmine. Enam koormatud on võimsused, mis toodavad eksporditooteid (juust, pulbrid, või). Vähem koormatud on peamiselt koduturule toodetavate toodete võimsused nagu joogipiim, hapupiimajoogid, hapukoor ning kohupiimatooted. Neid tooteid toodetakse ligikaudu 30% ettevõtetes. Majanduslikust aspektist peaks tootmise efektiivsuse ja kulude

kokkuhoiu

kontsentreerumine

eesmärgil

tootmises

suurettevõtetesse.

toimuma

Spetsialiseerumine

spetsialiserumine oleks

tagatud

ning ka

tehnoloogiliselt, kuna paljudel ettevõtetel on erinevate toodete valmistamiseks moodne tootmistehnoloogia, mille võimsused on hetkel alakoormatud. Väikeettevõtete võimaluseks jääb spetsialiseerumine mingi niššitoote valmistamisele. Eesti piimatöötlejate konsentratsioon on küllalt väike – neli suuremat ettevõtete annavad vaid 38% tööstusharu netokäibest. Näiteks teiste toiduainetetööstuse harude kontsentratsioonid on: õlletootmine 93%, lihatööstus 70%, leivatööstus 65%, kalatööstus 61%. Eestis on piimatööstuseid võrreldes Euroopa Liidu liikmesriikidega riigi ja elanikkonna kohta selgelt liiga palju. Piimatööstuse konsolideerumine on mujal maailmas pidevalt toimunud juba 20 aastat. Väiketootmiselt minnakse üle suurtootmisele. Muidugi, alati

on tegijaid, kes soovivad jääda spetsiifiliseks ning tegutseda kindlal niššil. Tabel 20 kirjeldabki piimatööstuse koondumist erinevates riikides. Tabel 7 Piimatööstuse kontsentreerumine erinevates riikides /35, lk. 4-9/ Riik

Kanada Prantsusmaa Saksamaa Iirimaa Holland Poola USA

Piima kokkuostjate ettevõtete arv 1983 1997 250 171 1570 734 528 256 51 39 42 21 361 420 435 226

Toodetud piim tehase kohta (‘000 tonni) 1983 1997 15,2 26,4 4,3 46,4 10,5 28,3 10,7 17,8 29,0 68,1 19,3 40,8

Tabelist 20. on näha, et aastate vältel on piima kokkuostvate ettevõtete arv pidevalt vähenenud. Samas on tõusnud toodetud piima hulk ühe tehase kohta. Viimane on toimunud ettevõtete likvideerimiste ja ühinemiste arvel. Piimatoodete kohalik tarbimine 1999.aastal tarbis eestlane keskmiselt 276 kilogrammi piimatooteid ning tarbimine ei ole viimastel aastatel oluliselt muutunud /93/. Samas on antud näitaja on 25% vähem, kui meditsiiniekspertide poolt kehtestatud vajalik norm nõuab (370 kg piimaekvivalenti aastas), mis tähendab, et kasvuruumi jätkub. Viimast kinnitavad ka järgnevad andmed, kus näiteks keskmine ameeriklane sööb aastas 20 liitrit jäätist, soomlane 14 ja eestlane kõigest 6 liitrit. Eestlase muutmine soomlase tasemel jäätisesööjaks aga ei sõltu üksnes jäätisevalmistajatest, vaid eestlaste ostujõu kasvust /99/. Piimatoodete eksport Piimatööstuse 2000.aasta eksport moodustas kogu Eesti töötleva tööstuse ekspordist 3,7%. Toiduainetööstuses on piimatoodete ekspordi osakaal 29%. Kokku eksporditi 2000.aastal 687 miljoni krooni eest piimatooteid ehk rahalises väärtuses 28% piimatööstuste kogukäivest /80, lk.66-67/. Lugejal võib siinkohal tekkida küsimus, kuidas on võimalik, et 65% piima kogutoodangu kokkuostu korral ja 41% kogutoodangu ekspordi juures saab eksport moodustada vaid 28% piimatööstuste kogukäibest. Vastus on lihtne. Siseturule toodetavate valmistoodete omahind on oluliselt kõrgem pakendi, tootmiskulude ja abimaterjalide pealt, kui ekspordiks 74

toodetavatel masspooltoodetel. Näiteks ühe liitrine Tetra pakend maksab sama palju kui 25 kg eksportpulbri paberkott. Viimast kinnitab ka Rapla Dairy näide, kus paralleelselt ekspordiga siseturule müügil moodustas piim 60% kogukuludest, ainult ekspordile spetsialiseerudes oleks tulemus olnud 75%. Eesti toodangu peamised eksportturud olid 2000.aastal Euroopa Liit, Läti ja Leedu ning Venemaa. Eesti olulisimaks ekspordipartneriks peale 1999.aastal alanud Vene kriisi on viimase kahe aasta jooksul kujunenud Euroopa Liit, kelle osakaal viimase aastaga on tõusnud 55%-ni. Venemaa osakaal ekspordist on vähenenud ligi poole võrra. Välismüügi osakaal Euroopa Liitu tõusis, kuna Euroopa Liidu Komisjon otsustas tõsta piimasaaduste sisseveokvoote EL-i kandidaatriikidele (vt. joonis 17).

100%

Euroopa Liit

90% 33,3%

Läti

80% 55,4%

70%

Venemaa Ukraina

60% 22,2%

Jaapan

50%

Tai 40%

13,2%

15,9%

Leedu

30%

8,9%

6,5% 4,1% 3,2%

20%

4,4% 4,3%

Iraak Teised

5,7%

10%

14,8% 8,1%

0% 1999.a; 393.3 mln.kr 2000.a; 372,1 mln.kr

Joonis 17. Piimatoodete ekspordi struktuur riikide lõikes rahalises vääringus: jaanuarjuuli aastatel 1999 ja 2000 /21/. Lisaks EL-i osakaalu suurenemisega tuleb positiivse trendina märkida ka seni ebatraditsionaalsete riikide – Iraagi ja Tai – lisandumist ekspordisihtkohtadena. Oluline on see, et Eesti tööstused on saavutanud mainitud riikide usalduse otsese ekspordi teostamiseks antud regiooni ilma vahendajate abita.

Joonis 18 kahjuks ei illustreeri, kui palju Euroopa Liitu saadutud toodangust jõudis EL-i siseturule turule ja kui palju läks reeksporti. EL-i siseturule sai eksportida vaid eraldatud kvoodi ulatuses. Esitatud andmete puudulik esitus peitub selles, et ekspordi statistikat koostatakse Eesti Tolliameti poolt, kus fikseeritakse kaubasaadetise sihtjaam. Algselt sihtjaamana riik võib osutuda ainult transiitmaaks. Euroopa Liidu ettevõtted täidavad enamuses aga vahendusülesandeid. Eesti ettevõtjad ei oma piisavaid mahtusid ning kindlust eksportida otse riikidesse, kus EL-i vahendajatel (trader) on aastakümnete pikkused kogemused. Samuti on pea võimatu avada Alzeeria panga akreditiivi avaliseerimisega Eesti pangas. Alzeeria ostjale usaldada 100-500 tonnist kaubasaadetist krediiti on aga Eesti ettevõttele liiga riskantne. Euroliidu suurematel vahendajatel on antud kaubavahetuse normaalseks toimimiseks oma esindused antud riikides, toimivad maade vahelised kaubandussuhted vabakaubanduslepingute raames (mis Eestil (piimatooteid importivate) Araabia maade ja Aafrika riikidega puuduvad). Mainitud regioonide pankasid ja nende regioonidega tehinguid finantseerivad ka Euroopa suurimad pangad. Seega on suur osa potensiaalseid välisturge Eesti piimatööstustele suhteliselt suletud ja võõrad, mistõttu peame kasutama vahendajaid, kellele läheb valdav osa lisandvärtusest. EL on kehtestanud liituvatele kanditaatriikidele piimatoodete sisseveokvoodid, millega EL reguleerib antud riikidest imporditavate piimatoodete koguseid. 2000.aasta 1.juulist suurendas Euroopa Liit Eesti suhtes piimasaaduste sisseveokvoote oluliselt. Täpsem piimatoodete sisseveokvootide jaotus Ida-Euroopa riikide vahel on ära toodud tabelis 8. Tabel 8 Ida-Euroopa riikide piimatoodete ekspordikvoodid ja iga-aastased juurdekasvud Euroopa Liitu alates 2000. aastast /119/ Riik Poola Tšehhi Slovakkia Ungari Rumeenia Bulgaaria Eesti Läti Leedu Sloveenia

Piimapulber Kvoot ja kasv 10 000 1 000 2 875 1 500 375 40 10 000 3 000 4 250 400 5 300 500 1 300 -

Või Kvoot ja kasv 6 000 600 1 250 750 3 000 900 1 875 190 1 750 175 -

Juust Kvoot ja kasv 9 000 900 5 100 765 2 200 330 3 500 350 2 000 200 5 500 300 2 700 810 3 000 300 6 000 600 390 -

Jogurt Kvoot ja kasv 300 90 650 -

Koor Kvoot ja kasv 1 200 360 -

Tabeli 8 andmete põhjal võib öelda, et Eesti on saanud kanditaatriikidest oluliselt paremad tingimused. Võrdluseks võiks tuua Ungari, kus on 3 korda rohkem lehmi kui Eestis, piimapulbri kvoot aga 26,7 korda väiksem. Kui EL-i poolt eraldatud kvoote ning kvoodi igaastast kasvu võrrelda piima toodangu ja lehmade arvu suhtega, siis ületavad kõik Eestile antud kvoodid oluliselt teisi Ida-Euroopa riike. Eesti ei ole kehtestanud Euroopa Liidule kvoote piimatoodete sisseveoks. Küll on seda teinud mitmed teised kandidaatriigid. Esmapilgul tundub, et vastav Euroopa Liidu otsus lubada importida oma siseturule suurendab Eesti piimatootjate ja töötlejate kasumeid ning parandab töötlejate konkurentsivõimet ja majanduslikku jätkusuutlikust EL-iga liitumise eel (kõrgemad hinnad, rikkam tarbija). Paraku see nii ei ole. Ida – Euroopa ettevõttel ei ole lubatud piimasaadusi ise Euroopa Liitu importida. Sissevedu toimub ainult läbi vahendajate ehk trader’ite, kes saavad Euroopa Komisjoni korraldusega vastava impordilitsentsi. EL-i peakorteris jagatakse sisseveokvoote IdaEuroopale küll riikide kaupa, kuid sisseveoluba ehk impordilitsents antud riigist jaotub impordist huvitatud vahendajate vahel vastavalt tegevusajale. Seega, kes on oma vahendustegevust alustanud hiljuti saab loa tunduvalt väiksemale sisseveokogusele. Ilma ei jää keegi, millega üritatakse säilitada omavahelist konkurentsi. Eesmärgiga saada sisseveoluba võimalikult suurele kogusele, esitavad vahendajad taotlusi koos paljude

tütar-

sidusettevõtetega.

Samuti

koos

lepingupartneritega

teistelt

tegevusaladelt, kes on nõustunud antud kvoodilitsentsid kättesaamisel ära müüma. Mainitud tegevusest tingituna on teoreetiline võimalus, et Eesti toodangu ostab ära vaid paar vahendajat (ka üks on teoreetiliselt võimalik), kelle käes on impordilitsents kõikidele sisseveokvoodis äramärgitud piimasaadustele. Eesti tööstused satuvad turule, kus hinna määrab mõni ostja või ostjad, kelle vahel on võimalikud hinnakokkulepped, kartell või muu tegevus, mis ei võimalda tõsta Eesti piimatööstustel väljamüügihindu. Samuti ei ole välistatud tulude vähenemine. Samas saavad vahendajad lõviosa (autori kogemusel hinnanguliselt 80%) kasumist, skeemiga, kus kandittatriigi tööstusele pakutakse pisut odavamat hinda kui maailmaturu hind. Marginal pakutava hinna ja EL-i siseturul kehtivate hindade vahel jääb vahendajate tasku. Erinevatel hinnangutel on see 200 – 300 miljonit krooni aastas Eesti piimaekspordi kohta Euroopa Liitu.

EL on ka piiranud vahendajaks olemist, mille staatust saab omada vaid Euroopa Liidu liikmesriigis registreeritud ning seal vähemalt kaks aastat tegutsenud ettevõte, kelle aktsiapakist üle poole kuulub Liitu kuuluvate riikide kodanikele. Samuti peab ettevõte enne impordilitsentsi taotlemist olema importinud EL-i vähemalt ühe korra mingit kaupa, mille puhul olid ära makstud kõik nõutud tollimaksud.. Eesti piimandusettevõtete jaoks on praeguseks EL-i jaemüügiturg sisuliselt suletud, kuna ekspordikvoodid on eraldatud vaid pooltoodetele mitte valmistoodetele (v.a. juust), toodangut saab müüa vaid vahendajate kaudu, puudub vastav tehnoloogia, mahud on liiga väikesed ja kvaliteet on ebastabiilne. Liitu eksporti piiravad ka muud kaudsed takistused. Näiteks Baltikumis suurt populaarsust omavaid kohukesi Euroliitu eksportida ei saa, kuna Eestil puudub sisseveokvoot šokolaadile, millega enamus kohukesi on glasuuritud. Kõik Eesti kombinaadid toodavad täna EL-i turule toorainet – juustu sulatatud juustu tehastele, lõssi- ja piimapulbrit ning võid kondiitritele, pagaritööstustele ja piimatoodete kombinaatidele (jogurti, kohupiima, juustu jne. tootjatele). Senised ekspordistrateegiad ja vead turundustegevuses Eesti piimandus on koos tarbijaga läbinud viimasel kümnendil rea arengufaase, kuid jääb siiski oma arengus maha arenenud turgude (nt. Euroopa Liidu turg) turundusele, kus tarbijate ootused ja käitumine ning nende mõjutamiseks kasutatavad vahendid erinevad meie omadest. Eesti piimatoodete ekspordis saab välja tuua järgmised indikaatorid senis(t)est ekspordistrateegia(te)st /3; 27; 41; 43; 44; 84; 85; 93; 105; 108; autori jaotus/: -

ekspordistrateegia lühiajalisus või puudumine;

tihe konkurents sihtriigi turul ning Eesti ettevõtete madal konkurentsivõime välisturgudel;

puudulik tootearendus;

vananenud seadmed, toodangu madal kvaliteet ning raskused sertifitseerimisel sihtriigis;

raskused hinna- ja kommunikatsioonipoliitika kujundamisel;

raskused toote valikul ja positsioneerimisel;

kvalifitseeritud tööjõu nappus;

vähene investeerimisvõime ja väiksed tootmisvõimsused.

Nimetatud probleemid on selgunud eksportööride seas läbi viidud uurimuste põhjal ning need on leidnud rohkesti kajastamist ka perioodikas. Töö autor ongi allikatena kasutanud Saar Polli poolt läbi viidud uuringut, selle teemalisi artikleid ja oma igapäevaste ametialaste kohustuste täitmisel välja tulnud probleeme. Eelneva põhjal julgen väita, et eksportimine on sageli olnud justkui juhuslik tegevus, mitte läbimõeldud ja sihipärane. Puudub korralik turundusplaan, kus oleks üksikasjalikult kirjas tegevuskava. Suur enamus ettevõtteid müüb välisturul kvaliteedilt ja disainilt sama toodet mis koduturul või siis kohandab seda minimaalselt ümber. Sellisel viisil võib ajutiselt küll turunišše täita, kuid pikem püsimajäämine on kahtlane / 3, lk. 47/. Kõik Eesti piimatööstused on Maailma mastaabis väikeettevõtted. Paljudel neil puudub kindel strateegia mitte niivõrd soovimatusest seda teha, vaid pigem piiratud käibevahendite tõttu, tingituna oskuste puudumisest ja informatsiooni vähesusest. Raha seab sageli ka piirid ekspordialasele koolitusele, konsultantide kaasamisele ja ekspordijuhi töölevõtmisele. Uuele turule sisenemisel selle turu eripära arvestava ekspordistrateegia puudumisel ei saa edu olla pikaajaline. Konkurentsivõime hindamiseks on mitmeid võimalusi, nagu näiteks kasumitootlus, efektiivsuse

suhtarvud

jms.

Janno

Reiljan

kasutanud

konkurentsivõime

iseloomustamiseks ekspordi osa SKP-s ja toodete müügivõimet välisturul ehk ekspordivõimet /87, lk.6-12/. Tulenevalt piimatoodete ekspordi osakaalu vähenemisest SKP-s, võib hinata Eesti piimatööstuste konkurentsivõime taset ja arengut nii sise- kui välisturgudel murettekitavaks. Siiani on Eesti ekspordi konkurentsieeliseks olnud suhteliselt odav tööjōud ja tugevasti allahinnatud valuuta. Konkurentsieeliseid on viimastel aastatel vähendanud ka siseturu kõrge inflatsioon. Viimane on olnud kiirem ekspordi-hinnaindeksi kasvust /88, lk. 36/. Konkurentsivõime langust põhjustab ka kõrge tooraine maksumus ja madal efektiivsus. Kui mõned aastad tagasi kompenseeriti madal efektiivsus odava tööjõu arvel, siis viimase pidev kallinemine sunnib mõtlema muudele võimalustele /42/. Seetõttu muutub

järjest

olulisemaks

toodangu

kvaliteedi

parandamine,

tootearendus,

suurema

lisaväärtuse andmine ja turundustegevus tarbijale lähenemisel. Tulenevalt eelnevast võibki üheks turundusalaseks veaks pidada odavatele hindadele tuginevat konkurentsieelise rajamist (osalemine ainult hinnakonkurentsis). Kahjuks tööjõu hind kasvab pidevalt ning selline konkurentsieelis pole püsiv. Toetudes eelnevale, julgen öelda, et tänapäeval pikemaajalises rahvusvahelises konkurentsis püsimine seisneb alama taseme madalamates kuludes (tooraine) ning oskuslikus turundustegevuses. Tingituna

väikesest

innovatsiooniks

ning

kasumist tarbijaga

puuduvad tugeva

Eesti

suhte

piimatööstustel

loomiseks

vajaliku

võimalused kaubamärgi

ülesehitamiseks. Võib öelda, et Eesti piimanduse üheks peamiseks arengueesmärgiks konkurentsivõime tõstmisel peab saama kohalikul teadus- ja arendustöö tulemusel baseeruva madalaid tootmiskulusid, kõrget produktiivsust, stabiilset kvaliteeti ja kõrget lisandväärtust võimldavate toodete arendus. Tulenevalt paljudest teguritest, mis mõjutavad tarbijate käitumist, väärtustavad erinevate riikide tarbijad sageli erinevaid omadusi. Toote all mõistetakse mingit omaduste kogumit ning järelikult tarbija ostab toote omadustega kaasnevat kasu ja rahuldust. Toote müügil on oluline, et toote funktsionaalsus ja omadused vastaksid võimalikult täpselt eksportturu ostjate harjumustele ja soovidele /105, lk. 69/. Mõjutamaks ostjat tegema positiivset ostuotsust, peab toode näima ostjale just sellisena, nagu ta seda soovib. Samuti peab toode funktsioneerima sellisel viisil, nagu ostja seda vajab. Lisaks sellele peavad ostjad oluliseks toodetega kaasnevaid lisaväärtusi ning ostuprotsessi lihtsust ja mugavust. Sobiva omaduse valik eeldab tarbijate põhjalikku uurimist. Paljudele Eesti piimatööstused aga pakuvad erinevate turgude puhul ühesugust hinnapoliitikat ja toodete nomenklatuuri. Viimane on tingitud suures osas pooltoodete, mitte lõpptarbijale suunatud toodete tootmisega ja eksportimisega. Paljud Eesti ettevõtted ei ole rahvusvahelisel turul konkurentsivõimelised tingituna toodete madalast kvaliteedist. Viimane aga tuleneb halvast tooraine kvaliteedist.

Tänapäeva arenenud turgudel peetakse kvaliteetset toodet iseenesest mõistetavaks. Võitjaks osutuvadki rahvusvahelisel turul need, kelle toode on kvaliteetne, pakub rohkem lisakasusid ja rahuldab tarbija vajadusi kõige paremini. Samuti võimaldab nendele omadustele vastav toode küsida kõrgemat hinda. Kuna puuduvad vahendid kvaliteedi tõstmiseks, siis tuleb see kompenseerida madalama hinnaga. Rahalised vahendid seavad piirid ka toote või ettevõtte kui kaubamärgi loomisele (tugev kaubamärk eeldab iseenesest mõistetavalt head kvaliteeti). Euroopa Liidu turule eksportimisel on paljudele ettevõtetele probleemiks standarditele mittevastavus. Välisturgudele eksportimisel tuleb järgida kehtestatud nõudeid, mis on ekspordipoliitikas tihti kujunenud ka siseturu kaitse meetoditeks. Kuna Eesti eksport on praegu ja tõenäoliselt ka tulevikus valdavalt orienteeritud Euroopa Liitu, peavad Eesti Vabariigi standardid, kvaliteedi juhtimise süsteemid, sertifitseerimine, akrediteerimine ja üldse kogu tööstuspoliitika paratamatult lähtuma Euroopa Liidu vastavatest dokumentidest. Euroopa Liidus, mille liikmeks ka Eesti soovib saada, on välja töötatud tuhandeid standardeid (tuntuim ISO standard), eeskirju, tingimusi, norme jne., mille täitmist nõutakse ning millest kinnipidamist ka hoolikalt jälgitakse. Euroopa Liidus kehtivatele normidele

peavad

vastama

nii

tooted

ise

kui

nende

valmistamise

olud.

Kvaliteedisertifikaadi olemasolu firmas suurendab tema usaldusväärsust partnerite silmis. Euroopa Liidu siseturgu reguleeriva normatiivse reeglistiku ja tavade järgimist võimaldava infrastruktuuri kiire arendamine on kaubanduse tehniliste barjääride vähendamise seisukohalt Eestile väga tähtis /83, lk. 20/. Eksporttoodangu konkurentsivõime tagamisel on oluline osa kõrgelt kvalifitseeritud tööjõul. Kiired muutused majanduses on aga kaasa toonud struktuurse tööpuuduse, mis viitab tööjõu oskuste mittevastavusele tänase tööjõu vajadustele. Rahvusvahelise tööjõu kvalifikatsiooni tunnustamise eeldus on läbipaistev, riigisiseselt tunnustatav ja rahvusvaheliselt võrreldav kvalifikatsiooni tõendamise ja kutseomistamise süsteem, mis Eesti

piimanduses

praktiliselt

puudub.

Seega

pikaajalise

majanduskasvu

saavutamiseks määrav nii töötajate kvalifikatsioonisüsteemi loomine kui ka tööalase ettevalmistuse (kutsekeskhariduse, -kõrghariduse) vastavusse viimine uuenenud nõudmistega /83, lk. 19/. Stuktuurse tööjõupuuduse sügav probleem piirab ka suurimas 81

osas Euroturule minekut. Nimelt 30% eksportivatest ettevõtjatest on pidanud just tööjõu puudust tööstuse arengut ja EL-i ekspordi suurendamist enim takistavaks probleemiks / 120/. Eesti piimatööstustele on iseloomulik ka see. Et tulenevalt firmade väiksusest (enamus meie

ettevõtteid

maailma

mastaabis

mikroettevõtted)

väikestest

tootmisvõimsustest, ei suudeta sageli välisturul, kus käib aktiivne firmade liitumine, konkureerida väga väikeste koguste tõttu. Näiteks, Saksa piimatoodete turul on Eesti tootjatel võimatu jõuda supermarketiteni, sest nad ei suuda garanteerida nõutavat kogust ning teenindust. Kohalikud varustajad sihtturul on tihti aga huvitatud korraga suurtes kogustes kaupade kokkuostmisest. Autori arvates võiksid meie väikeettevõtted kasutada teatud juhtudel ühist eksporti, sest ühiselt välisturule sisenemisel on kogused suuremad ning ühiste turundusmeetmete rakendamise efektiivsus on suurem kui igaühe omaette näilisel tegutsemisel. Täiendavalt eelnevalt toodud probleemidele vajab eraldi nimetamist veel ekspordi tugisüsteemi puudulikkus. Eduka majandusarengu eeldus on ettevõtete ekspordivõime suurendamine. Noor ja arenev ettevõtlus ei suuda ainult omal jõul siseneda rahvusvahelisele turule, kus on ees kogenud välismaised firmad. Rahvusvahelises kaubanduses on tavapärane, et kõik riigid toetavad oma eksportööre ning selle tarbeks on loodud spetsiaalne seadusandlus ning tugisüsteemid. Tugiorganisatsioonide ülesanne on toetada ettevõtteid neis tegevustes, kus ettevõtjal üksinda tegutsemine majanduslikult võimalik või kasulik ei ole /85/. Eelnev probleemide käsitlus annab alust arvata, et tulenevalt käibevahendite nappusest, vähestest kogemustest, puudulikust informatsioonist välisturgude, konkurentide ja tarbijate kohta jne., on paljud ettevõtted teinud turundusvigu, mida Töö autori arvates võib jaotada järgmiselt: 1. Ebaselged turunduseesmärgid. 2. Ebaõige sihtgruppide määratlemine, mille peamiseks põhjuseks võib pidada puudulikku informatsiooni. 3. Puudulik turundustegevuse mõõtmine. 4. Püütakse täita juhuslikke turunišše ning ei mõelda pikaajalisest perspektiivist lähtuvalt. 5. Eksportturule (turgudele) sisenemine täpselt samade toodete ja hinnakujundusega. 82

6. Osalemine ainult hinnakonkurentsis - kasutatakse peamiselt odavaid hindu ning sageli kulupõhist hinnastrateegiat (ka turul, kus domineerivad nõudluspõhised hinnad). 7. Tagasiside puudulikkus klientidelt – sellest tulenevalt vähene lisaväärtuste pakkumine ning kliendisuhete alahindamine. 8. Puudulik turunduskommunikatsioon ja kaubamärk. 9. Kõikidel eksportturgudel üldjoontes ühesuguse turundusstrateegia kasutamine püütakse rakendada samu meetmeid mis koduturulgi, arvestamata turu arengutaset ning turule vastavat tarbijate käitumist. Turundusstrateegia kavandamisel on aga oluline mõista millises arengustaadiumis on turg, sest erinevate arenguetappide puhul tuleb tarbijale lähenemiseks ning tema mõjutamiseks rakendada erinevaid turundusvahendeid. Noore, kiiresti kasvava turu puhul rakendatakse teistsuguseid turundusmeetmeid kui stagneeruva ja kahaneva turu puhul. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et senini enamasti pooltoodete tehinguturunduse põhimõtetest lähtuvad Eesti piimatöösturid peavad pikaajalise jätkusuutliku tegevuse tagamiseks üha enam silmas pidama kõrgema lisandväärtusega lõpptarbijale suunatud toodete tootmisele üleminemist ja sealjuures arvestama tänapäeva turunduse suundumusi, püüdes pakkuda klientidele võimalikult rohkem lisaväärtusi, püüdes luua nendega pikaajalised suhted (tugev kaubamärgi suhe tarbijaga) ning kasutades selleks õigesti erinevate kommunikatsioonivahendite abi. Kuna tehnoloogia avatus on vähendanud

hinna-,

jaotuse-

tootealaseid

konkurentsieeliseid,

siis

saab

diferentseerivaks faktoriks olla kaubamärgi suhe tarbijaga. Kaubamärki võib mõista kui illusiooni tarbija teadvuses, mille tootja on loonud enda ja oma toodete kohta erinevaid kommunikatsioonivahendeid kasutades /47/. Selle saavutamiseks peavad piimatööstused kaasama piimatootjad, ekspordi tugiorganisatsioonid, riigi, teadlased ja uurimisautused ning välisnõustajad. Eesti piimatöötlemise ja ekspordi situatsioonimuutujad Kokkuvõtvalt saab välja tuua kohaliku piimatöötlemise ja ekspordi positiivsed ja negatiivsed situatsioonimuutujad, mis enim mõjutavad valdkonna arengut ja strateegiate valikut. Eesti piimatöötlemise ning ekspordi positiivsed muutujad ja eelised /autori jaotus/: 83

1) piimtöötlemine on Eestis üks juhtivaid ja arenenumaid toiduainetööstuse valdkondi; 2) piimatööstused on viimase viie aasta jooksul läbi teinud märkimisväärse arengu, mille raames 7 tööstust on suutnud viia ennast Euroopa Liidu nõuetega vastavusse; 3) piimatööstustesse

on investeeritud

oluliselt

rohkem kui piimatootmisesse.

Kaasajastatud on seadmeid, hooneid ja tehnoloogiat; 4) piimatöötlemine on kõrge tootlikkusega võrreldes teiste tootmisharudega; 5) palgad on suhteliselt madalad ning tööjõukulu osakaal on kulustruktuuris pidevalt vähenenud; 6) toodangu ekspordi sihtturud on diversifitseeritud; 7) oluliselt paremad kvoodid ELi ekspordiks kui teistel kandidaatriikidel. 8) Eesti hea maine piimatoodete tootmisel. Eesti piimatöötlemise ning ekspordi negatiivsed muutujad ja puudused /autori jaotus/: 1. Avatus ja sõltuvus maailmaturul toimuvast. 2. Suhteliselt kõrge piima kokkuostuhind. 3. Halb kulustruktuur – tooraine moodustab 60-70% tootmiskuludest, muutuvkulud moodustavad ligi 80% netokäibest. 4. Madal lisandväärtus. 5. Piimakäitlejaid on liiga palju. Tootmise kontsentratsioon ja spetsialiseerumine võiks olla oluliselt kõrgemad. 6. Tootmisvõimsuste hooajaline ja madal koormatus. 7. Siseturg on liiga kitsas. Napp ostujõud. 8. Kvootidega piiratud ja kvoodihaldusega kitsendatud eksport Euroopa Liitu, mis ei võimalda toota lõpptarbijale ja sunnib tootma pooltoodet. Antud ekspordisüsteem ELi annab hinnanguliselt vaid 20% võimalikust lisandväärtusest. 9. Madala lisandväärtusega pooltoodete tootmine ekspordiks. 10. Ekspordistrateegiate puudumine või lühiajalisus. 11. Puudulik tootearendus ja turundustegevus. 12. Osalemine peamiselt hinnakonkurentsis, seda nii sise- kui välisturul. 13. Riiklike eksporditoetuste puudumine ja madal tugiorganisatsioonide toetus. 14. Eksportturgude vähene tundmine. 15. Ekspordiks tootmise ebapiisavad mahud ühe töötleja kohta. 16. Vaid 65% toodetavast piimast jõuab kombinaatidesse (EL-i vastav näitaja on 95%). 17. Kokkuostetava piima halb kvaliteet (vt. Lisa 3). 84

2.2.3. Eesti piimanduse valmisolek liitumiseks Euroopa Liiduga Eesti võtnud selge kursi Euroopa Liidu liikmeks saada. Liitumise hetkeks või läbirääkimiste tulemusel saavutatavate üleminekuperioodide lõpuks tuleb Eesti piimandus viia vastavusse Euroopa Liidu nõuetega. Antud nõuded sisaldavad vajadust mahukate investeeringute tegemiseks, mida Eesti piimatootjatel ja -töötlejatel tuleb teha enne Euroliidu liikmestaatust, seega avatud ja liberaalse riigina maailmamajanduse konkurentsi tingimustes. Seega tuleb Eestil leida strateegiad piimanduse senises mahus säilitamiseks ja mainitud nõuetega vastavusse viimiseks paralleelselt. Alljärgnevalt analüüsib

autor

ELi

laienemise

üksikasju

piimanduse

põllumajanduse

majanduspoliitiliselt seisukohalt vaadatuna. 1993.aasta juunis otsustas Euroopa Liidu Nõukogu oma kopenhaageni kohtumisel, et Kesk- ja Ida-Euroopa assotsieerunud riigid võivad saada liidu täisliikmeteks, kui nad vastavad järgmistele kriteeriumitele: -

stabiilne demokraatia;

toimiv turumajandus;

suutlikkus võtta endale kõik Euroopa Liidu täisliikme kohustused.

1995.aasta 28.novembril esitas Eesti Vabariigi valitsus avalduse saamaks Euroopa Liidu täisliikmeks,

millele

vastas

1999.aasta

31.märtsil

otsusega

alustada

liitumisläbirääkimisi Eestiga. Sama otsusega alustati läbirääkimisi lisaks Eestile ka Küprose, Ungari, Poola, Tsehhi, ja Sloveeniaga. 2000.aasta veebruaris liitusid ELi täisliikmeks saamise läbirääkimisprotsessi veel Rumeenia, Slovakkia, Läti, Leedu, Bulgaaria ja Malta. Türgi sai kandidaatriigi staatuse. Seega 12 riiki soovivad saada ELi liikmeks. Miks peaks EL soovima neid riike oma rüppe? Prantsuse riikliku plaanikomitee arvutuste kohaselt on laienemine kasulik nii Lääne- kui Ida-Euroopale.

Lääne-Euroopale

läheb

see

maksma

0,25%

sisemajanduse

kogutoodangust, kuid selle kulu katab ära turu laienemisega kaasnev majanduskasv.

Laienemine tõstaks praeguste liikmesriikide sisemajanduse kogutoodangut. Laienemise järel liiguks kapital kõigepealt uutesse liikmesriikidesse, sest nende arenguvõimalused on esialgu suuremad. Uute liikmesmaade majanduskasv ja ostuvõime suurenemine võimaldab vanadel liikmesmaadel sinna rohkem müüa ja selle läbi ka oma majanduskasvu kiirendada /30, lk.54/. Antud plaanikomitee arvutused näitavad, et kavandatud laienemine suurendaks vastastikust kaubavahetust 15-20%. Praeguste liikmesmaade ettevõtjad tõenäoliselt paigutavad

osa

tootmisest

kõrgete

tootmiskuludega

piirkondadest

uutesse

liikmesriikidesse, kus palga ja muud kulud on madalamad. Kõige enam saaksid ühtse turu laienemisest sellise teooria alusel tulu Saksamaa, Austria, Soome ja Rootsi, kes juba praegu on Kesk- ja Ida-Euroopa ning Baltikumiga tihedais majandussidemeis /30, lk.54/. Kuid nii lihtne see protsess ei ole. Euroopa Liidu laienemine on suur väljakutse, sest praeguste liikmesmaade 380 miljoni elanikuga liitub veel 110 miljonit ehk rahvaarv suureneks 29% võrra. Itta laienemine tooks põllumajanduse poolelt kaasa “kohutava” pärandi, nimelt suureneks haritava maa pindala 50% ehk 138 miljonilt hektarilt 198 miljonile hektarile, lüpsilehmade arv ligikaudu 8 miljoni lehma võrra ehk 38%, 21 miljonilt 29 miljoni lehmani (v.a. Küpros ja Malta). Piimatoodang kasvaks 25% 121 miljonilt tonnilt 150 miljoni tonnini (v.a. Küpros ja Malta) /30, lk.53-57; autori arvutused/. ELiga liitumise peamised positiivseid küljed /30, lk.62-73; autori täiendused/: -

põllumajandustootjate tulud suurenevad märgatavalt seoses müügivõimaluste laienemisega EL-i turule;

põllumajandustoetused

suurenevad,

sissetulekud

muutuvad

stabiilseks

garanteerituks; -

ekspordiks avanevad turud, millega EL-il on vabakaubandussuhted ning kuhu hetkel Eesti tarnib oma saadusi ja produkte kõrgete tollitariifidega (nt. Venemaa);

suur kapitali juurdevool investeeringutele põllumajanduse efektiivistamiseks ning tootmisvõimsuste suurendamiseks;

põllumajandusliku maa väärtuse hüppeline kasv;

toiduainete ja põllumajandussaaduste kvaliteedi oluline paranemine;

Negativsed küljed /30, lk. 62-73; autori täiendused/: 1. Liitumise hetkeni ehk EL-ist saadavate hüvede ja toetuste saamiseni tuleb toota vastavalt maailma- ja siseturu nõudlusele, samas peavad tootmissisendid vastama EL-is kehtestatud nõetele ehk vajavad märkimisväärseid investeeringuid nende nõuete täitmiseks. Liberaalselt toimivale ja avatud majandussüsteemile ei anna maailmaturg võimalust piima hinda tõsta EL-i tasemele ning piirab investeeringute tegemiseks vajaliku marginali saavutamist. Paljud EL-i sisenemiseks olulised investeeringud võivad jääda tegemata raha ja toetuse puudumisel või nappusel. 2. Liitumise hetkel määratakse ära tootmiskvoodid, millest ületootmine tähendab sanktsioone. Tootmise intensiivistamine saab toimuda vaid efektiivsuse tõusus ja ressursside vähenemise arvelt (näiteks, kui piimatoodang on limiteeritud, siis lehmade produktiivsuse kasv saab toimuda teiste lehmade arvelt). 3. Mainitud

tootmiskvoodid

võivad

olla

oluliselt

madalamad

kui

Eesti

tootmisvõimalused ja tootmistasemed käesoleval hetkel. Kvoote piiratakse euronõuetele mittevatsavuse märgi all. 4. Teravilja kasvatamise hääbumine. EL-i sekkumishinnad ja Eesti kokkuostuhinnad on juba täna võrdsed. Võimalus püsima jääda on ainult suurte ja hea mullaponiteediga põllumassiivide omanikel. 5. Põllumajanduses hõivatute võimalik vähenemine (hinnanguliselt kuni 33%) ning sellega kaasnevate sotsiaaltoetuste kasv. 6. Euroopa Liidu positsioon põllumajandussaaduste tootmisel ja ekspordil maailmas nõrgeneb. Antud mahtude vähenemist või stagneerumist võidaks kompenseerida liituvate riikide põllumajandustootmise olulise kärpimise arvel. Pärast liitumist kasvaks kapitali ja oskusteabe juurdevool agraarsektorisse, mille tulemusel suureneks hüppeliselt tootmise intensiivsus, loomade produktiivsus ja maade saagikus haritavatel maadel. See tähendaks, et kasvavad ka EL-i põllumajandussaaduste ülejäägid, mida tuleks eksporditoetustega maailmaturul maha müüa. Näiteks liituvate

riikide lehmade keskmine aastane väljalüps oli 1999 aastal 3625 kg /91, lk. 158; autori arvutused/ (v.a. Küpros ja Malta) võrreldes 5920 kg Euroopa Liidus. Kõik liituvad riigid peale Küprose ja Malta toodavad piima üle oma siseturu vajaduste. Kui 1998. aastal moodustasid Ida-Euroopas toodetud piimatooted maailma piimatoodete ekspordis erinevatel hinnangutel ligikaudu 10% /ECOLAIT avaldamata andmed/, tähendaks antud ekspordi säilimine EL-ile ainuüksi ekspordisubsiidiumite kasvu 1,75 miljardi Euro ulatuses aastas, ehk 30%st kasvu EL-i eksporditoetuste eelarves /autori arvutused/. Ka otsetoetusi ei kannataks EL-i eelarve välja uute liikmete liitumisel. Kesk- ja Ida Euroopa riikides on põllumajanduses hõivatuid 22,5% kogu tööjõust, EL-is seevastu aga ainult 5% /30, lk. 55/. Seega, kui spekuleerida, peaks põllumajanduse otsetoetustele minev eelarve suurenema ligi neli korda, mis teeb 200 miljardit dollarit aastas. Arvatakse, et otsetoetused Ida-Euroopale tekitaks sotsiaalse mittebalansseerituse LääneEuroopa suhtes, kui ei rakendataks üleminekufaasi /8/. Juba praegu on paljud liberaalkaubandusega riigid väga skeptilised niinimetatud multifunktsionaalse “euromudeli” suhtes, mis poliitiliste sõnadega tähendab toetuste maksmist farmeritele selleks, et maapiirkondades jätkuks elu. Euroopa Liidu poliitikutel on kasulik subsiidiumide keelustamisega viivitada, kuna see aitaks kaasa EL-i laienemisele. Topelthinnad võrreldes maailmaga annavad farmeritele Ida-Euroopast lootust, et liikmestaatusega avaneb neile suur ja rikkaim turg maailmas. Pealegi loodavad nad rahalistele otsetoetustele /11/. Seega, autori arvates, võivad suured subsiidiumide lubadused täita ainult esmast eesmärki. Nimelt, Euroopa Liidu Komisjon sooviks, et maaelanikkonna seas säiliks suur toetusprotsent EL-i laienemisele seni, kuni kandidaatriikide valitsused jõuavad liitumiskõnelustega lõpule ja riik on saanud EL-i liikmeks Eeltoodud järelduse taga peitub autori arvates EL-i üks varjatud eesmärkidest – võtta uued liikmed vastu sellises põllumajanduse mahus, et nad ei koormaks täiendavalt EL-i põllumajandustoetuste eelarvet. Kuna EL ei ole Eestile ega ülejäänud 11 kanditaatriigile kohustuslik vaid vabatahtlik (privileeg, nagu eurooplased seda nimetavad), on ta ka 88

seadnud liitumiseks raskesti täidetavad ja kapitalimahukad eeltingimused, mille täitmine, näiteks põllumajanduses, on kogu mahus ebareaalne. Nii on nõutavate veterinaaria, hügieeni, kvaliteedi, fütosanitaaria ja muude direktiivide, normide jm. täitmine aeganõudev, kallis ning suuri kapitalimahutusi nõudev. Näiteks, ainuüksi Eesti piimafarmide viimiseks ELi poolt nõutavale tasemele oleks vaja investeerida aastani 2006 ca 3 miljardit krooni /80, lk.46/, mis teeb Eesti 629 663 tonnise piima aastatoodangu korral järgmise viie aasta jooksul 0,93 krooni investeeringuid toodetava piimaliitri kohta /autori arvutused/. Piima omahinna selline tõus ei võimaldaks Eestil enam oma tooteid eksportida. Viimase tagajärjeks oleks põllumajandusele saatuslik majanduslik kataklüsm. Siinkohal võiks peatuda veel ühel seosel, nimelt Eestile omane piima tarnimine vaid 65% ulatuses piimatööstusteni on analoogne ka kõigile teistele kandidaatriikidele. Liituvate riikide keskmine on 63,5% (v.a. Küpros, Malta ja Rumeenia), näiteks Poolas ainult 54,8% /110, lk.49-50; autori arvutused/. Kuna 36,5% - 5,6% = 30,9% piimast ei jõua piimatööstusteni (EL-is tarbitakse 5,6% ka oma tarbeks laudas vasikatele jootmiseks

jne.),

ole

enamasti

seda

piima

tootvad

lehmad

arvel

põllumajandusregistrites, statistikaametis, veterinaarkontrollis või muus ametkonnas, kes jälgib kohalikku piimatootmist (Eesti Jõudluskontrolli keskuses oli 31.detsember 2001 seisuga arvel vaid 78,3% lehmade koguarvust Eestis) /114, lk.6/. Seega antud piim müüakse käest-kätte, turgudel jm. viisidel, mis annab võimaluse saada sularaha ja toimeteda maksuvabalt ning seeläbi väljaspool andmebaase ja riiklikku järelvalvet. Samuti on probleemiks kvaliteet, mida antud piimatootjad ei suuda tagada ning väldivad ametlikku kvaliteedi kontrolli. Antud piim jääb ilma nii liitumiseelsetest EL-i toetustest kui ka struktuurifondide toetusrahadest. Teisisõnu on see piim ning selle piima tootjad määratud likvideerimisele. Eeltoodust võib järeldada, et kandidaatriigid suudaksid liituda vaid 70% ulatuses senisest tootmismahust. Kui kandidaatriikide lehmade keskmine piimatoodang aastas (3625 kg) oleks EL-i omaga võrdne (5920 kg/lehmalt aastas), toodaksid kandidaatriikide 5,6 miljonit looma (70% 8 miljonist lehmast) 33,2 miljonit tonni piima, mis on 4,2 miljonit tonni rohkem kui käesoleva hetke 29 miljonit tonni. EL-iga liitumisel saavad farmidele osaks väga head majanduslikud tingimused, kus efektiivsusesse ja produktiivsusesse investeerides on võimalik saavutada EL-i keskmine tase. EL-i huvi peaks olema, et farme, kes vastavad nõuetele, oleks liitumise hetkel või üleminekuperioodi lõpuks piisavalt vähe, välistamaks tohutut ületootmist 89

(näiteks kanditaatriikide kaheksa miljoni looma keksmise väljalüpsi suurenemisel 3625 kg-lt, 5700 kg-ni, suureneks nende toodang 29 miljonilt tonnilt 45,6 tonnini ehk 16,6 miljonit tonni. See kogus oleks 48,8% kogu maailma eksporditoodangust ning suurendaks ELi eksporti 143,6%!). Seega tuleb EL-il väga täpselt kaaluda kui palju tootmisressursse

saavad

toetust

ning

missugused

tootmiskvoodid

määratakse

kandidaatriikidele. Eeltoodust võib järeldada, et EL-i turule sisenemine võib osutuda jõukohaseks vaid 2/3-le kandidaatriikide põllumajandustootjatest, kaasa arvatud Eestile. Töö autor on isiklikult Euroopa Liiduga liitumise poolt ning leiab liitumises palju positiivset Eesti majandusele tervikuna. Küll aga autor kahtleb ainult positiivsetest tagajärgedest EL-iga liitumisel Eesti põllumajandusele ja agraarsektorile tervikuna. Magistritöö esitaja on jõudnud töö vormistamise käigus arusaamani, et EL-iga liitumine võib tuua Eesti põllumajndusele kaasa nii negatiivset – olulises osas tootmisressursside likvideerimist ja tootmiskoguste vähenemist – kui ka positiivset – põllumajanduses hõivatute keskmiste sissetulekute olulist kasvu ning efektiivsuse ja tootlikkuse märkimisväärset tõusu. Eesti saab ise palju teha, et negatiivset mõju minimeerida, teadvustades ja analüüsides liitumiseelset olukorda piimanduses tervikuna ning luues antud analüüsile tuginedes kogu sektorit hõlmav ja toetav liitumiseelne strateegia. Antud

strateegia

peab

tagama

komplektselt

kõigi

piimanduse

valdkondade

(piimatootmine, piimatöötlemine, piimatoodete eksport ja turustamine) ühtlase arengu ja majandusliku

jätkusuutlikuse,

eesmärgiga

suurendada

kohaliku

piimanduse

konkurentsivõimet. Eesti piimanduse valmidus Euroopa Liiduga liitumiseks Valmidus EL-iga liitumiseks tähendab eelkõige EL-is kehtivate keskkonnakaitse-, hügieeni-, veterinaar- ja fütosanitaarnõuetega vastavust. Üleminekuks EL-is kehtivatele kvaliteetse piima ja piimatoodete tootmise nõuetele on Eestis lähiaastatel võetud vastu mitmeid seadusi, määrusi, eeskirju ja muid normatiivakte, millega reguleeritakse Eesti piimandust karmistuvate nõuetega vastavusse viimisel.

Neist olulisimad on 2000.aasta 1.jaanuarist kehtima hakanud

“Hügieeninõuete eeskiri toorpiima tootmisel piimafarmides” ning “Piima ja piimapõhiste toodete hügieeninõuete eeskiri”. Kõikidel antud seadustest tulenevatel ELi liitumisega seotud üksikasjadel autor ei peatu, vaid toob välja peamised valdkonnad 90

ning olulisimad aspektid, mis suurimal määral takistavad või mõjutavad liitumise perspektiive piimanduses /autori jaotus/:

1. Piima kvaliteet ei vasta märkimisväärses osas ELi nõuetele (vt. Lisa 3). 2. Kehtiv riiklik piimaanalüüside võtmise süsteem ei taga piimakvaliteedi adekvaatset ja ELi nõuetele vastavat mõõtmist. 3. Liitumisel ELiga tuleb viia põllumajandustootmine vastavusse euronormide ja – direktiividega, mis nõuab ainuüksi piimafarmidele 3 miljardit krooni investeeringuid /30, lk.74; 80, lk.46/. See teeb Eesti 4310 krooni investeeringuid aastas lehma kohta (139200 looma, 3 miljardit krooni, 5 aastat). Seega ainuüksi investeerimiseks peab juba käesolevast aastast kulutama ühe kg piima tootmisel 0,93 krooni kg toodetava piima kohta. 4. Liitumiseelsed toetused katavad piimafarmide näitel vaid 25% investeeringute vajadusest. SAPARD programmi kaudu eraldab Euroopa Liit ja Eesti Vabariik aastani 2006 põllumajandustootmise (I meede) euronõuetele vastavusse viimiseks 48,41 miljonit Eurot ehk 757,6 miljonit krooni, mis moodustab 25% vajatavatest investeeringutest /97/. 5. Eelmainitud analüüs annab reaalseks kapitalikuluks 0,93*75% = 0,70 krooni kg kohta, millele lisandub ka intressikulu. Viimane suurendaks muude tingimuste samaks jäämisel püsikulude osakaalu 1/3-le kogukuludest ning piima tootmise omahind oleks senise 2,75 krooni/kg asemel 3,52 krooni/liiter (ühe kg piima omahind suureneb 0,77 krooni võrra omavahenditest tehtavate investeeringute (0,7 krooni/kg) ja intressikulu (10% aastas = 0,07 krooni/kg) arvel) /autori arvutused Lisa 2 alusel/. 6. Eesti piimatööstustest on käesolevaks ajaks EL-i nõuetele vastavaks tunnistatud 7 ettevõtet, millel on õigus eksportida oma toodangut Euroopa Liitu: AS Tapila Laeva Meierei, AS Põlva Piim, AS Rapla Dairy, TÜ E-Piim Põltsamaa Meierei ja JärvaJaani Meierei, AS Võru Juust ning AS Rakvere Piim Annikvere jaoskond. Antud ettevõttetel on piisav tootmisvõimsus, et kogu Eestis toodetav piim ümber töödelda. Ülejäänud ettevõtted vastavad EL-i nõuetele 20-95% ulatuses. Vastavalt põllumajandusministri kehtestatud piima ja piimapõhiste toodete hügieeninõuete eeskirjale peavad kõik piimatöötlemisettevõtted vastama eeskirjas kehtestatud 91

nõuetele (EL-i nõuded) 1. jaanuariks 2002. Nõuete mittetäitmine tähendab inimtoiduks toodetavate toodete tegevusloa peatamist või lõpetamist /80, lk.71/. 7. Eesti piimatöötlejate hinnangul vajaksid piimatööstused kõigi olemasolevate ettevõtete EL-i tingimustega vastavusse viimiseks 191,2 miljonit krooni investeeringuid, millest 46,3% oleks ettevõtted suutelised katma omavahenditest. Arvestades tööstuste madalat omafinantseerimise taset, kuluks tingimustega vastavusse viimine ettevõtete hinnangul 2-3 aastat /25/. Piimatööstustes oleks võõrkapitali vajadus ca 102,7 miljonit krooni. Kuna antud mahus finantseerimise leidmine või omakapitali arvelt investeeringute tegemine on suhteliselt raske, võib arvata, et lähemal ajal on paljud ettevõtted tõsise valiku ees – kas likvideeruda või liituda. Lisaraha hankimisega on kõigil piimatööstustel praegu suured raskused, kuna Eesti suuremad kommertspangad on piimandustööstustega (Ühinenud Meiereid ja Tallinna Piimatööstus) “kõrvetada” saanud ning ei taju ja ei oska hinnata karmistuvate euronõuetega seotud riske. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eesti piimandus ei vasta tänases tootmismahus märkimisväärses osas EL-iga liitumiseks esitatud nõutele. Kuigi antud nõuete täitmiseks on aega kuni liitumise hetkeni või valdkonniti ka liitumisläbirääkimiste käigus saavutatud

üleminekuperioodide

lõpuni,

tuleb

nende

täitmiseks

kulutada

märkimisväärseid vahendeid, mis muudavad tooraine hinna suurenemise ja senise väikese lisandväärtuse tingimustes Eesti piimanduse avatud maailmaturul hinna poolest konkurentsivõimetuks. Järgnevas osas püüab autor anda omapoolsed strateegiad piimandust mõjutavatele valdkondadele tegevuseks, mis aitaks saavutada eelmainitud probleemistikule koplektse lahenduse ning tagaks piimatootmise jätkusuutlikuse ja konkurentsivõime nii EL-iga liitumise hetkeni kui ka peale seda.

MEETMED

PIIMANDUSE

KONKURENTSIVÕIME

TÕSTMISEKS. 3.1. Eesti piimanduse konkurentsivõime tõstmise eeldused Eelneva põhjal võime järeldada, et Eesti piimanduse arengu suurim edufaktor ja mõjutaja on piimatoodete ekspordi konkurentsivõime välisturgudel. Kuna Eesti toodab 69,4% üle oma sisetarbimise ning EL-iga liitumine surub peale tingimusi, mis võivad liitumise hetkeks nõuda olulise osa piimatootmise mittevastamist nõuetele ning sellele järgnevat tegevuse sundlõpetamist, võib teha järelduse, et Eestil on valida põhimõtteliselt kahe võimaluse vahel: 1) liituda Euroopa Liiduga piimatootmise osas ulatuses, mis katab vaid siseturu tarbimist (Soome variant – liitumise hetkel tootis piima 114% ulatuses siseturu tarbimisest) /30, lk.71/; 2) säilitada

eksport

läbi

riikliku

piimanduse

ning

tööstusettevõtte

keskse

konkurentsieelise saavutamise teiste kandidaatriikide ees. Esimene tähendab senise piimatootmise langustrendi jätkumist ning põhjustab ekspordi olulises osas vähenemise. Tulemuseks on ka osaline siseturu piimatoodete asendumine importtoodetega. Teine eeldab mitmekülgseid meetmeid ning strateegiate kasutamist siseturu positsioonide ja ekspordi säilitamiseks. Eesti avatuse ja liberaalse majanduse tõttu on eksport kogu piimandussektori konkurentsivõime indikaator. Eesti on senini valdavalt eksportinud hinnatundlikku

pooltoodet, mille edukas müük on suures sõltuvuses piimatootmise ja –töötlemise kulustruktuurist ja -efektiivsusest. Kuigi Eesti eksportivad piimatööstused vastavad nii efektiivsuselt kui ka tehnoloogialt maailma tasemele, on kalli tooraine, ebaratsionaalse tootmisvõimsuste kasutamise ja madalat lisandvärtust andva toote tootmise tingimustes raske kui mitte võimatu edu saavutada. Antud edu võtmetegurid on alljärgnevad /autori jaotus/: 1) odav ja kvaliteetne toorainebaas; 2) töötlemisvõimsuste ja spetsialiseerituse maksimaalne ära kasutamine; 3) õigete turundusstrateegiate valik 4) riiklike toetussüsteemide täiustamine.

3.1.1. Odav ja kvaliteetne toorainebaas Vastavalt piimatootmise suhtelise eelise peatükis käsitletule mõjutavad tootmiskulusid enim

loomapidamise

oskusteadlik

korraldamine,

kliima,

tööjõukulud

kapitalimahutused. Kuna Eestil puudub klimaatiline eelis võrreldes mitmete suurte eksportivate riikidega (nt. Austraalia ja Uus-Meremaa) ning EL iga liitumisega kaasnevad suured kapitlimahutused, tuleb lahendusi leida loomade produktiivsuse ja tööjõukulude muutujatest. Tööjõukulud Eesti põllumajanduses on ühe tooteühiku kohta ebeefektiivse majandamise ja madala tööviljakuse tõttu kõrged, samas töötaja keskselt vaadatuna suhteliselt madalad, jäädes oluliselt alla ka Eesti keskmisele. Lähiaastatel tuleb arvestada tööjõukulu keskmisest kiirema kasvuga, kuna põllumajanduslik tootmine on suure füüsilise koormuse ja intensiivne iseloomu, samas väikese palga ja halbade töötingimuste

tõttu

põhjustanud

oskustööjõu,

noorte

haritute

väljavoolu

agraarsektorist. Kogenud ja kvalifitseeritud tööjõu puudus järjest kasvab. Vajaliku tööjõubaasi säilitamiseks ja oskustööjõu ligimeelitamiseks on kiire ja märgatav palgatõus lähiajal möödapääsmatu. Tööjõukulude kasvu peatamine ja palga kasv on võimalik läbi investeeringute. Osa EL-i liitumisest tulenevate nõuete täitmiseks tehtavatest investeeringutest katavad ka 94

eelmainitud võimalust. Kriitiline on alustada just nendest investeeringutest, mis vähendavad kulusid (eriti tööjõukulusid, kuna nende kasv on möödapääsmatu), parandavad ettevõtte EL-i nõuetele vastavusse viimist ning suurendavad tööviljakust. Nii on võimalik vähendada omahinna tõusu. Omahinna vähenemine on võimalik saavutada ka õige loomapidamise korraldamisel produktiivsuse

kasvust,

kus

Eestil

võrreldes

EL-i

või

USA

keskmise

produktiivsusega suur kasvupotentsiaal. Mitmete ekspertide arvates omab Eesti piimakari head tõupotentsiaali ning on võimeline kuni 100% kasvu saavutama /48/. Eestis leidub nii suuri kui väikseid karju, kus keskmine väljalüps on lehma kohta märkimisväärselt

üle

keskmise.

Hea

näide

Eesti

suurimaid

põllumajandustootjaid, OÜ Estonia, kelle 1931 lehma keskmine väljalüps 2000.aastal oli 7114 kg /114, lk. 40/. Senini on kogu piimakarja produktiivsus olnud suhteliselt madal lehmapidamise oskusteadliku korraldamise puudumise ja halva söödabaasi (ei ole suudetud investeerida kvaliteetse sööda tootmisesse) tõttu. Whitelocki mitmeaastase uurimuse kohaselt mõjutab produktiivsuse kasvu uue lüpsitehnoloogia kasutuselevõtt vaid 6% juhtudest ja loomade geneetiline baas kuni 25% juhtudest. Ülejäänu sõltub loomapidamise korraldamisest, kvaliteetsest söödabaasist ja õigetest söödaratsioonidest, loomade talitamisest ja tööjõu oskustest – ehk “null kulu” investeeringutest /49; 73, lk.3/. Just nende tootmisvaldkondade oskusteabest on piimatootmises olnud suur puudus. Et selgitada Eesti mustakirju tõu maksimaalne jõudlusvõime, rajati 1977.aastal Pärnumaal Piistaojal 10 lehmaga vastav katse. Söödaratsioonis toitainete vahekorra tasakaalustamise ja söötade kvaliteedi parandamisega surenes järgmisel laktatsioonil /2, lk.107/: -

piimatoodang iga lehma kohta 3 tonni võrra;

piima rasvasus suurenes 0,4 protsendipunkti 4,4%-le;

igalt lehmalt saadi keskmiselt 9714 kg piima;

Mainitud katse teeb unikaalseks asjaolu, et ühe aastaga saavutati 44% juurdekasv investeeringuid tegemata vaid konkreetset oskusteavet omades. Vastava oskusteabe

sisseostmiseks ja rakendamiseks võiksid töötleja ja temale piima tarnivad piimatootjad koonduda. Kasu on mõlemapoolne. Suuremad piimakogused ja kvaliteetsem piim parandavad nii tootja kui ka töötleja majandustulemusi. Toorpiima kvaliteet määrab lõpp-produkti kvaliteedi ja tootmiskulud. Näiteks, USA-s müüakse pastöriseeritud joogipiima (mis Eestis saab viie päevase säilivusaja), mille säilivusaeg on 28 päeva /73, lk.26/. 1998. aastal tehtud uuringu kohaselt selgub, et Eesti tarbija arvestab piimatoodete valikul peamiselt järgmiste omadustega (olulisuse järjekorras): kvaliteeti, hind, maitse, säilivusaeg, tervislikkus, konservandivaba toode, vähene

rasvasisaldus,

tuntud

bränd/margitoode,

kättesaadavus,

pakend,

kommunikatsioon /51, lk.21/. Piima kvaliteet ja säilivusaeg on kriitilise iseloomuga kõrge piimatarbimise saavutamiseks ja ettevõtte kaubamärkide tuntuse ning nende suhtes lojaalsuse üles ehitamisel. Samuti on tooraine stabiilne kvaliteet oluline ekspordil, kus üksikud kvaliteedikõikumised võivad tiheda konkurentsi tingimustes viia suurte tehingute kaotamiseni. Lisaks

eelmainitule

soovitab

autor

kuluefektiivse

tootmise

saavutamiseks

põllumajandustootjate ühinemist ja ühendamist. Eesti põllumehele on iseloomulik kõike ise teha ja antud isetegemiseks ka vajalik tehnika soetada. Paljud kapitalimahukad investeeringud on rakendatud aga alakoormusega ja ainult lühikese ajavälte jooksul (kombainid, külvikud, jne.). Autor on seisukohal, et keskmised teineteisega kõrvuti tegutsevad agraarsektori ettevõtted võiksid ühineda. Ühinemisest oleks võimalik saavutada oluline sünergia järgmistes punktides: 1. Enamasti puudub omavaheline konkurents toodete müügil. Suuremad kogused tõstavad ettevõtte olulisust toodete kokkuostjate silmis – võimalik saavutada suuremat tootlust ja mõjuvõimu. 2. Kapitaalmahutuste efektiivsem rakendamine. 3. Oskustööjõu tööviljakam ja oskusteabe parem rakendamine. 4. Tootmismaa kompaktsem ja ratsionaalsem kasutamine. 5. Tööjõukulude kokkuhoid. 6. Püsikulude kokkuhoid väiksemate administreerimis- ja juhtimiskulude pealt. 7. Väiksem investeerimisvajadus ühe tooteühiku kohta. 8. Suurema kulude mastaabisäästu ja tulude mastaabiefekti saavutamine. 9. Koordineeritum ja konkurentsi välistav tootmismaa kokkuost. 96

Kahjuks puudub agraarsektoris vajalik arusaam ja teadmine ühinemise läbiviimisest ning sellega seotud eelistest ja puudustest. Läbiviimist raskendavad ka asjaolud, et enamus ettevõtteid on suure omanikeringiga ühistud või osaühingud, kus liikmed on ise samas ettevõttes töötavad. Töökohtade vähenemine ja omandi jagamine teise ettevõtte omanikega tekitab emotsionaalset laadi vastuseisu. Puuduvad eeskujud ja näiteid antud protsesside positiivsetest tagajärgedest ning osanike tulu kasvust. Vastava funktsiooni võiks endale võtta riik ning propageerida ja aidata ühinemisprotsessidele kaasa.

3.1.2.

töötlemisvõimsuste

spetsialiseerituse

maksimaalne

ärakasutamine Käesoleva

töö

Eesti

piimatöötlemissektori

piimatööstusi

puudustena

käsitlevas

madalat

osas

märgiti

töötlemisvõimsuste

peamiste

rakendamist

spetsialiseeritust, väikest kontsentreeritust, suurt ettevõtete arvu, madalat lisandväärtust ning kõrget tooraine kokkuostuhinda. Antud probleemistiku üks lahendustest oleks ettevõtete ühinemine või ühendamine, mille tagajärjel üleliigsed tootmisvõimsused suletaks. Eelmainitust on pea kõik piimatööstused aru saanud ja leidnud selle ainuõige olevat

jubab

Vene

kriisi

algusest

1999.aastal.

Ühinemisest

üleliigsest

tootmisvõimsusest vabanemise võimalikku sünergiat kajastab alljärgnev loetelu /autori jaotus/: -

spetsialiseerumine, mille tulemuseks on suurem müügitulu;

väiksemad tööjõu-, administreerimise- ja juhtimiskulud;

kapitalimahutuste ratsionaalsem kasutamine;

suurem lisandväärtus;

kokkuostuhindade stabiliseerumine ;

suurem mastaabisääst ja mastaabiefekt;

rahvusvahelise konkurentsivõime kasv läbi suuremate koguste ja madalamate tootmiskulude;

Kahjuks ei ole kõrge konkurentsi, omanike erinägemuste ja teineteise usaldamatuse tingimustes jõutud senini omaalgatuslike lahendusteni ning püütakse majanduslikele

mõjutusvõtetele (kõrgem kokkuostuhind, madalam väljamüügihind, efektiivsus) tuginedes teineteist pankrotti viia. Tulemuseks on olnud kogu töötlemissektori konkurentsivõime alanemine, madalam lisandväärtus ja kõrgemad kokkuostuhinnad. Vabariigi 10 suuremast kombinaadist ei ole viimase 3 aasta jooksul ühtegi suletud. Tootmisvõimsuste

kontsentreerimine

vähendamine

riigi

piimanduse

konkurentsivõime parandamise siesukohalt möödapääsmatu. Ainuüksi käesoleval hetkel, EL-i nõuetele vastavad, 7 ettevõtet suudavad kogu toodetava piima oma kombinaatides ümber töödelda. Murrangu

antud

probleemistikule

aitab

tuua

jaanuarist

2001

jõustunud

üldhügieeninõuded ja alates 1. jaanuarist 2002 jõustuvad erihügieeninõuded. Antud erinõudeid käsitlev põllumajandusministri määrus sätestab selged tingimused, millistele peavad piimakäitlejad vastama alates 1.jaanuarist 2002. Nendele nõuetele vastavad hetkel vaid 7 ettevõtet, kes on tunnustatud ka Euroopa Liidu poolt. Ülejäänud ettevõtted vastavad nendele nõuetele 20-95% ulatuses. Nõuetele mittevastamine tähendab toiduainete käitlemise tegevusloa peatamist kuni vastavate nõuete täitmiseni või tegevusloa lõpetamist /80, lk.71/. Seega, juhul kui Põllumajandusministeerium koos Eesti Veterinaarametiga järgib mainitud määrust, saab 2002.aasta olema oluliseks pöördeks eelmainitud probleemide lahendumisel, mille järel allesjäävad tööstused võiksid kokku leppida järsema spetsialiseerituse ja kokkuostuhindade sõltuvuse ekspordi konkurentsivõimest lähtuvalt. Autor pooldab antud protsessi ja loodab pankrottide ja likvideerimiste asemel aset leidavat ühinemislaine, kus ühendatakse oskusteave, oskustööjõud, investeeringud ning juhtimine sünergia saamise eesmärgil. Oluliseks piimanduse edufaktoriks, millele saavad enim kaasa aidata piimatööstused, on oskusteabe sisseostmine, piimatootjate ühendamisele kaasaaitamine, nende toetamine ja nõustmine EL-i nõuetga vastavusse viimisel. Selleks on paljud töötlejad loonud ettevõttes konsulentide osakonna. Antud osakonnad on valdavalt viimase 1-3 aasta jooksul loodud ning toimivad töötlejakeskselt, kus töötavad enim oskusteavet ja piimatootmise

kogemust

omavad

spetsialistid.

Nende

kombinaatide piimatarnijaid tootmise edukamal korraldamisel.

ülesandeks

aidata

Antud töötajate ühendamine ühtse katusorganisatsiooni alla koos parimate piimatootjate tööliste, katsefarmide oskustööliste, Põllumajandusministeeriumi spetsialistide, Eesti Põllumajandusülikooli teadlaste, veterinaarjärelvalve ametnike ja välisspetsialistidega oleks riigile, piimatootjatele ja piimatööstustele suur väljakutse, mille tulemuslikul käivitamisel saavutataks oskusteabe parem ja koordineeritum rakendamine. Viimane tagaks Eesti piimanduse konkurentsivõime tõstmise eelduste – õiged investeeringud, produktiivsuse kasv, piima kvaliteet jpt. – kiirema ning ratsionaalsema rakendumise.

3.1.3. Turundusstrateegiate valikuvõimalused Kuna Eesti toodab 41% oma piimatoodangust ekspordiks, on edukas eksporditegevus olulisim faktor senise piimatootmise taseme säilitamisel. Seega Eesti piimanduse arengut mõjutab enim eksport, mis omakorda sõltub kohalike piimatoodete konkurentsivõimest maailmaturul. Antud konkurentsivõime tase on lahutamatult seotud oskusliku turundustegevusega. Turunduse all mõistetakse tänapäeval vastastikku kasulike suhete loomist, säilitamist ja tugevdamist klientide ja teiste osapooltega kasu saamise eesmärgil, nii et mõlema osapoole eesmärgid saavutatakse. Kuna füüsiline toode ei ole tänapäeval erinevate pakkumiste eristumise aluseks, siis on turundusel üha suurem roll tarbijale lisaväärtuste loomisel. Asjaolu teeb keeruliseks see, et erinevatel turgudel on tarbijate maitsed ning ootused erinevad. Tarbijate käitumist mõjutavad paljud tegurid, mis erinevad nii riigiti kui ka ühe riigi sees. Turundaja peab oma tegevuse kavandamisel sellega arvestama. Samuti peab ta teadma, kuidas mõjutavad tema poolt välja saadetud stiimulid tarbijat. Tarbijate kiiresti muutuvatele vajadustele reageerimine eeldab nendelt pidevat tagasisidet, tootearendusega tegelemist ja leidlikkust turundusvahendite valikul. Enim valmistavad muret Eesti piimatööstustele vähene info välisturgude, sealsete tarbijate ja konkurentide kohta, rahaliste vahendite ja käibekapitali nappus, madal lisandväärtus, toote homogeenne valik ja hinnatundlik positsioneerumine, madal tootearendus, pikaajaliste ja stabiilsete ekspordistrateegiate puudumine, halb hinna- ja kommunikatsioonipoliitika ning väiksed kogused. Sageli tuleneb üks probleem teisest ja teine kolmandast ning piiri tõmbamine nende vahele on keeruline. 99

Alama taseme madalatel kuludel põhinev eelis ei taga kahjuks pikemas perspektiivis turupositsiooni säilitamist. Lääne-Euroopa müügifirmad võtavad Lääne-Euroopa firmade toodetega võrdseid Ida-Euroopa firmade tooteid müüki vaid siis, kui neil on võimalik teenida nende pealt ekstraboonust. See aga väheneb pidevalt seoses tööjõu– ja energiakulude kasvuga /105, lk. 12/. Järelikult tuleks leida muu eelis, et olla välisturul konkurentsivõimeline ning tuginedes sellele töötada välja strateegia. Uuringud Euroopa edukate ettevõtete hulgas on näidanud, et pikaajalise edu faktoriteks on selge strateegia, pidev tootearendus, rahvusvahelised ambitsioonid ja innovaatilised juhtimisstruktuurid / 38, lk.146/. Konkurentsieelise kujundamine on iga ettevõtte jaoks individuaalne. Vaatamata sellele tekivad tööstusharuti teatud ühised konkurentsivõimet kujundavad tegurid, mis viivad ka kogu sektori konkurentsieeliseni. Sõltuvalt turu arengutasemest, tarbijate teadlikkusest, hoiakutest ja muudest eelmistes peatükkides vaadeldud faktoritest on eelnevalt nimetatud teguritel erinevatel turgudel erinev rõhuasetus. Näiteks, Eesti hinnatundlike tarbijate jaoks on oluliseks ostukriteeriumiks hind, Lääne-Euroopa tarbijad aga hindavad kõrgelt mitmesuguseid tootega kaasnevaid lisaväärtusi. Arvestades Eesti piimatöötlejate väiksust ja väheseid finantsressursse ei ole nad suutelised masstootmiseks ja –turustamiseks. Tuginedes esimese peatükis välja toodud teoreetilistele aspektidele ja teises peatükis kaardistatud maailma piimatarbimise trendidele, võib Eesti senised eksporditurud jaotada kaheks: stagneeruvad turud – Euroopa Liit ja Ida-Euroopa – ning piimatarbimise noored ja arenevad turud – arengumaad, eriti Kesk-Aasia, Kagu-Aasia, kus piimatarbimine on kultuuriliselt traditsionaalne aga tarbimine seoses madala ostujõuga väike, ja Hiina, kus toitumisharjumused on läbi tegemas murrangut loomse päritoluga toitude tarbimisele. Arvestades eeltoodud asjaolu tuleb valida antud turgude jaoks ka sobiv strateegia. Strateegia stagneeruvatele turgudele ekspordil Stagneeruvate turgude jaoks sobiv strateegia leidub fokuseeritud ja diferentseeritud turu juhtpositsiooni strateegia või fokuseeritud ja diferentseeritud nišistrateegia hulgast. Tingituna vähestest finantsressurssidest, madalast konkurentsivõimest ja puudulikust arendustegevusest võib kaks esimest Eesti puhul kohe kõrvale jätta. Kogu turule 100

orienteerumist (masstootmist, –turustamist ja massikommunikatsiooni) saavad üldjuhul endale lubada vaid rahvusvahelised suurettevõtted ja korporatsioonid (nt. Coca-Cola, Procter & Gamble). Järelikult jääb Eesti eksportivatel ettevõtetel üle otsustada kas diferentseeritud või fokuseeritud nišistrateegia kasuks. Mõlemad strateegiad eeldavad turu segmentimist ning väga põhjalikke sihtrühma uuringuid. Loomulikult tuleb viia läbi ka põhjalik situatsioonianalüüs. Fokuseeritud nišistrateegia (teisiti öeldes fokuseeritud madalate kulude strateegia) eeldab kitsas segmendis tugeva konkurentsipositsiooni saavutamiseks märkimisväärseid investeeringuid valmistamistehnoloogiasse ning ka tootearendusse, et konkurendid mööda ei läheks. Kuna tootmise ratsionaliseerimine tõstab tootlikkust ning võimaldab alandada kulusid, siis on eeldused positsiooni kindlustamiseks head. Paljud piimatööstused ei ole aga suutelised investeerima suuri summasid tootearendusse ning seetõttu sobib neile paremini diferentseeritud nišistrateegia (teisiti öeldes fokuseeritud diferentseerituse strateegia), mille puhul keskendutakse kitsa segmendi tarbijate spetsiifiliste vajaduste rahuldamisele, pakkudes sellele segmendile konkurentidest millegi

poolest

erineva

omadusega/väärtusega

toodet/teenust.

Selle

strateegia

kasutamine eeldab tehnoloogilist valmisolekut olemasolevat toodet veidi muuta või täiendada ning tarbimist toetavat nõustamis- ja teenindustegevust. Diferentseerimise mõte seisneb enese kliendile väärtuslikuks muutmises pikaajalises perspektiivis. Seejuures on oluline, et tarbija tajuks lisatud väärtust õigesti. Kui ta seda ei taju, siis võib põhjus olla puudulikus kommunikatsioonis (nt. sõnum ei ole meeldejääv, usutav). Lisatud väärtuse tähenduslikumaks, usutavamaks ja meeldejäävamaks tegemisel on keskne roll tugeva kaubamärgi loomisel /1, lk. 198/, sest viimane lisab tarbijale väärtust mitmel viisil. Tarbija poolt väärtustatava omaduse lisamise puhul peab ettevõte jälgima ka, et see oleks konkurentide poolt raskesti kopeeritav, sest vastasel juhul peitub oht kiireks jäljendamiseks /1, lk. 198, 213/. Et tarbija spetsiifilisi vajadusi rahuldada, peab tootja olema nendest väga teadlik missuguseid omadusi antud sihtrühma tarbijad väärtustavad ning mille eest nad on nõus rohkem maksma. Kuna enamus meie ettevõtteid konkureerib stagneeruvatel turgudel, kus turg on küllastunud ja tarbijatel lai valikuvõimalus, tuleb ka kitsas turunišis oma osa säilitamiseks pidevalt mõelda toodete ümberkohandamisele vastavalt tarbijate muutuvatele soovidele ning püüda luua pikaajaline kaubamärgisuhe tarbijaga. See 101

eeldab tarbijakäitumise uurimist ja sobilike stiimulite abil mõjutamist. Kuna tarbijate käitumist mõjutavad tegurid erinevad nii riigiti kui ka ühe riigi sees, tingituna turunduse arengust, kultuurilistest erinevustest, majanduslikest tingimustest jms., siis tuleb uurida missugused on antud sihtrühma hoiakud, motiivid, soovid, hoiakuid kujundavad väärtused,

kuidas

nad

reageerivad

nende

käitumise

mõjutamiseks

mõeldud

turundusmeetmetele, kuivõrd nad on rahul olemasolevate toodetega ning millised on nende ootused. Stagneeruvate turgude nišistrateegia näide Saksamaale ekspordil Allikatena on siin kasutatud Eesti Ekspordiagentuuri poolt tellitud Saksa ja Tšehhi kalaja piimatööstuse välisturu uuringut, Eesti Piimaliidu poolt koostatud maailma piimatoodete turu ülevaadet ning Statistisches Bundesamt´i 1999.aasta aruannet. Saksamaal on EL-i liikmesriikidest kõige suurem SKP inimese kohta (1997.aasta detsembri andmetel 46 302 marka). Erinevalt Ida-Euroopa ja Venemaa tarbijatest on Saksamaal tarbija rõhuasetus kõrgema taseme vajaduste rahuldamisel. Seda peegeldavad vähenevad kulutused toiduainetele ja riietusele ning kasvavad kulutused enese arendamisele, teabe saamisele. Ka esmaste vajaduste rahuldamisel, erinevalt madalama sissetulekuga riikidest, muretsetakse traditsioonilise piima ja piimatoodete asemel kõrgema lisaväärtusega jogurtijooke, juustu, uudseid piimatooteid jms. Saksa turule piimatoodete eksportimisel tuleb arvestada asjaolu, et 1999.aasta esimesel poolel tabas EL-i piimaturgu tugev hindade langus tulenevalt Venemaa, Aasia ja Ladina-Ameerika kriisidest põhjustatud ekspordiraskustest. Eksporditurgude langusega seoses suurendati EL-i maades eksporditoetusi. See tähendab sinna ekspordist huvitatud Eesti tootja jaoks oma toodangu hinna allalaskmist. Kahjuks ei ole see võimalik tingituna

kõrgest

omahinnast.

Järelikult

ole

Eesti

tootja

Saksa

turul

konkurentsivõimeline traditsiooniliste toodetega, sest nendest on turg üleküllastunud ning piimanduses toimuvate ettevõtete liitumise tulemusena Eesti väikeettevõtted ei suuda konkurentsi pakkuda. Kuna Saksa turg tervikuna on suur ja Eestis toodetud kogused selle jaoks väga väikesed, siis tuleb keskenduda kitsale turunišile ning pakkuda selle niši tarbijatele midagi unikaalset. Loomulikult tuleb arvestada üldiste suundumustega, nagu näiteks suund pika säilivusajaga (steriliseeritud toodete),

102

tervislike, väherasvaste, kõrge lisandväärtusega, uudsete piimatoodete tarbimisele. Suurt tähelepanu tuleb pöörata ka pakendite ohutusele ja keskkonnasõbralikkusele . Kuna sakslased reisivad palju, siis nad on huvitatud teistest piirkondadest pärit unikaalsetest toodetest. Järelikult antud turunišši sisenemiseks ja seal püsimiseks on vajalik mõelda välja mõni uudne kohalik juustusort, jogurti- või kohupiimaliik, piimapulbri segu lastetoiduks vms. Tarbija teadvusesse jõudmisel on keskne roll hästi toimival turukommunikatsioonil pikaajalise kaubamärgisuhte kujundamisel, oluline roll on ka klienditoel ning müügijärgsel teenindusel. Tulenevalt laiast tootevalikust ja nimetatud komponentide efektiivsest toimimisest nimetatakse Saksa turgu ostjate turuks /47/. Strateegia noortele ja arenevatele turgudele ekspordil Noortele ja arenevatele turgudele ekspordil leidub õige strateegia varajaste järgijate või hiliste järgijate strateegiate hulgast. Kuna tootearendusse ja innovatsiooni ei investeerita, siis eksportööride hulgas üldjuhul pioneere ei ole. Hiliste järgijate strateegia eeldab kogu turule orienteeritud agressiivsete madalate hindade

kasutamist

intensiivse

massikommunikatsiooni

taustal.

Kuna

Eesti

piimatootmisel suhteline kulueelis hetkel puudub ning piimatööstuste madal rentaablus ja likviidsuspositsioon ei võimalda suuri kulutusi reklaamile ja tootearendusele, ei ole antud meetod enamikel juhtudel realiseeritav. Olenevalt ressurssidest on eksportijal võimalik valida nelja varajase järgija strateegia vahel: frontaalrünnak, tiibrünnak, sissehiilimine ja välksõda. Autori arvates sobib Eesti piimatööstustele käibekapitali nappuse tingimustes ekspordistrateegiaks enim kiire ja konkurentidega frontaalkokkupõrget välistav “välksõja” strateegia. Antud välksõda on kõige efektiivsem kohaliku partneri kaasamisel, kes varjatult ja intensiivselt toob turule uue toote. Arenevatel turgudel on usalduseväärse kohaliku partneri leidmine ja kaasamine kriitilise tähtsusega edu saavutamisel. Kuna arenevatel turgudel piirdub konkurents enamasti 2-4 analoogse toote müümisega, on tarbijale erineva omaduse või väärtuse väljatoomine lihtsam. Kuigi arenevaid turge iseloomustab madal ostujõud, on näiteks araabiamaades kvaliteetse toote puhul tarbija lojaalsus kõrge, mis võimaldab piisava turupositsiooni saavutamisel müügimarginale suurendada. Välistatud ei ole ka 103

kohaliku tuntud kaubamärgi frantsiisi ostmine (nt. Alzeerias “Madara”, “Lahda”), mis võimaldab koheselt tagada suured müügikogused ja kokku hoida turule sisenemise kulutustelt. “Välksõja” stateegiat on hea kasutada ka riiklikel konkurssidel (tender) osalemine, mis on omased enamikele Aafrika ja Kesk-Aasia riikidele. Viimased võimaldavad riikliku jaotussüsteemi kaudu jõuda lõpptarbijani, mille järel turule sisenemine on kergem ja vähem kulukam. Noorte ja arenevate turgude “välksõja” strateegia näide ASil Lacto osales 1999.aastal Iraagi riiklikul piimatoodete sisseostu konkursil, mida ÜRO rahastas nimetuse all “Nafta toitainete vastu”. Ettevõttel õnnestus saada 1200 tonni suhteliselt madala tootlusega piimapulbri tarneleping. Tarbija kultuurilist tausta arvestavas pakendis kvaliteetse kauba jõudmine poelettidele tegi Lacto poolt tarnitava kaubamärgi kohalikul turul kiiresti tuntuks ja enim tarbituks tooteks analoogsete seas. Tarnetingimuste täitmine, kohalikul turul mõjuva positsiooni saavutamine ning kohaliku jaotusvõrguga sidemete loomine olid määrava iseloomuga järgmistel riiklikel konkurssidel, kus Lacto sai toote müümisel määrata juba olulises osas ise kokkuostuhindu, saavutades mitmekordselt suuremaid marginale kui maailmaturu hinnad. Analoogseid näiteid saab tuua ka Egiptusest, Alzeeriast, Sudaanist, Iraanist ning KeskAafrika riikidest. Turundusstrateegiate kavandamise skeem Eelnevast järeldub, et turu arengutase ning tarbijakäitumine mõjutavad oluliselt turundusmeetmete valikut. Arvestades Eesti ettevõtete väiksust ja rahaliste vahendite nappust, aitab kitsale segmendile keskendumine paremini tundma õppida tarbijate muutuvaid vajadusi ja paindlikult neile reageerida. Kuna sõltuvalt tööstusharu spetsiifikast, firma suurusest ja võimalustest, sihtturu ja sealsete tarbijate eripärast ning konkurentsist on üksikute ettevõtete võimalused turundustegevuse kavandamiseks erinevad, siis ei saa kõikide ettevõtete puhul kasutada ühesugust meetmestikku, vaid turundusmeetmestiku erinevatel komponentidel võib olla erinev tähtsus. Oluline on ka turundustegevuse kavandamisel arvestada, et tänapäeval ei piisa üksnes tootega 104

kaasnevatest funktsionaalsetest kasudest, vaid nendele lisaks hindavad kliendid kõrgelt protsessi- ja suhtekasusid. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et turundusstrateegia rakendamine on õnnestunud siis, kui kriitiline hulk tarbijaid on seotud toote eriomaduste külge. Põhiline probleem antud strateegia kasutamisel paljude Eesti eksportööride jaoks seisneb välisturu uuringute kalli hinna tõttu spetsiifilise turuinfo saamises ning ka lisaväärtusi sisaldava kaubamärgi loomises. Eelnevalt käsitletud küsimusi kokku võttes püüan alljärgnevalt esitada Eesti eksportööride jaoks strateegia kavandamise näidise ka skemaatiliselt (vt. joonis 18). Jooniselt järeldub, et Eesti ettevõtetel tuleb pikemas perspektiivis kasutada kas fokuseerimise või diferentseerimise strateegiat. Strateegia kavandamise aluseks on väliste teguritena turu elutsükkel, sihtturu (turuniši) eripära, tarbijate käitumine, turunduse arengutase vastavas segmendis, konkurentide käitumine (kas on rakendanud standardeid, kasutavad agressiivset hinnapoliitikat jne.). Sisemiste teguritena tuleb analüüsida millised on peamised ettevõtte probleemid, kuidas nendest üle saada, millised on kogemused ja kasutatavad ressursid, milles seisnevad eelised. Siseste ja väliste tegurite analüüsile järgneb ekspordistrateegia kavandamine. Viimases peab lähtuvalt eesmärgist kajastuma turundusmeetmete osakaal, see tähendab, kas rõhk on hinnal ja sellest algab ülejäänu kujundamine või on rõhk kommunikatsioonil kliendile kaubamärgi näol väärtuse tähenduslikumaks, usutavamaks ja meeldejäävaks tegemisel jne. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et tänapäeva kõrgeltarenenud ühiskonnas hinna osatähtsus turundusmeetmestikus kahaneb ja pikemas perspektiivis tuleb rahvusvahelises konkurentsis püsimiseks (eelkõige kui me soovime saada EL-i liikmeks) paratamatult mõelda tootearendusele, brändindusele ja turukommunikatsioonile. Kuna enamus ettevõtteid ei ole üksinda selleks võimelised (sageli jäävad ka kogused väikeseks), siis nad

võiksid

välisturule

minekuks

teha

koostööd,

sõlmides

omavahel

partnerluskokkuleppeid ning töötades välja ühised ekspordikavad. Viimased pakuvad ekspordi mahu eeliseid: oma ressursse kokku pannes ollakse võimelised ette võtma operatsioone, mis ei oleks jõukohased igale ettevõttele üksikult. Koos ollakse suutelised tungima uutele turgudele või kasutama täielikult ära olemasolevate turgude potentsiaali. Ekspordiks saadaval olev suurem tootekogus võib anda võimaluse varustada oma

105

toodetega suuremaid turge (ka otse supermarketeid), mis ei ole huvitatud tegelema üksikute firmade väikeste toodangumahtudega /26, lk. 119/.

Turu elutsükkel, turunduse arengutase, tarbijakäitumine, eksportturu iseärasused, konkurendid

Ettevõtte probleemid ja nendest ülesaamise võimalused, ressursid, kogemused, eelised

Strateegia

Turunduskommunikatsioon

Toode

Distributsioon

Hind

Tulemus

Joonis 18. Eesti eksportööridele sobiva ekspordistrateegia kavandamine /autori joonis Aakeri põhjal/. Ühine turundusstrateegia välisturu jaoks aitab hoida kokku rahalisi vahendeid igaühe eraldi tegutsemise arvelt ning suuremad ühised ressursid võimaldavad tulemuslikumat turundustegevust. Ühiste ekspordi turundusgruppide loomise poole pealt võib positiivseks pidada ka tihenevat koostööd ja kontakti valitsuse ja tööstuse vahel. Firmasid on kergem ja odavam abistada, kui nad on liitunud ühisesse ekspordi turundusgruppi /26, lk. 120/.

106

Väikeriigi ettevõtted ei ole nii tugevad, et kõigi probleemidega üksi hakkama saada, seetõttu

oluline

roll

riigil

tugiorganisatsioonidel

läbi

erinevate

sekkumisvõimaluste. 3.1.4. Riiklike toetussüsteemide ja majanduspoliitiliste mõjutusvahendite täiustamine piimanduse arengule kaasaaitamisel. Riigil on täita keskne funktsioon Eesti piimanduse arengule kaasaaitamisel ning edukal liitumisel Euroopa Liiduga. Riigi otsest ja kaudset mõjutamist ning sekkumist piimaturul saab jagada tinglikult nelja gruppi /autori jaotus/: 1) eelarveline toetus; 2) innovatsiooni ja oskusteabe ratsionaalse rakendamise juhtimine; 3) Eesti piimatoodete ekspordile oluliste riikidega kaubavahetuse liberaliseerimine ning eksportturunduse arengule kaasaaitamine; 4) piimanduse konkurentsivõime kasvatamine muude meetodite rakendamisel. Eelarveline toetussüsteem Töös jõuti järeldusele, et riiklik eelarveline toetussüsteem on primitiivne ning ebavõrdsust loov. Riik peaks autori arvates pöörama tänases piimanduse keerulises situatsioonis rohkem tähelepanu piimatootmise konkurentsivõimelisemaks muutmisel. Eelarveliste

otsetoetuste

puhul

tähendab

see

eelkõige

produktiivsuse

kasvu

motiveerimist. Nagu selgus, on piimatootmise omahind üheks keskseks teguriks piimatoodete konkurentsivõimele välisturgudel. Eriti nüüd, kui Eesti piimatöötlejad peaksid üha enam pöörama tähelepanu lõpptarbijate turule sisenemisele, kus ühelt poolt hinnaalandused ja tarbijakommunikatsioon nõuavad pikaajalisi ning suuri kulutusi, teiselt poolt Euroopa Liiduga liitumine avaldab suurte investeerimiskohustuste kaudu survet piimatootmise omahinna järsule kasvule. Autori nägemus võimalikest uuetest otsetoetussüsteemidest oleks järgmine. Riik toetab, kas: 1) produktiivsust või saagikust konkreetse summaga ühe ühiku toodangu kohta (ELi toetussüsteem); 2) vaid produktiivsuse kasvu võrreldes mingi eelmise perioodiga; 107

3) mõlemaid eelaminituid korraga. Esimese puhul võetakse üle Euroopa Liidus käibel olev süsteem, kus eelarves vastu võetud toetuse summa jagatakse proportsionaalselt toetuse saamise tingimusi täitnud piimatootjate toodetud koguste vahel. Teine tähendaks oluliselt järsemat motivatsioonipoliitikat, kus toetatakse vaid saavutatud kahe perioodi vahelist produktiivsuse kasvu. Kuna suurtes karjades ja tootmisüksustes on keskmise kasvu saavutamine raskem kui väikestes, siis võiks toetatavat kasvu kaaluda karja suurusega. Riik saavutaks antud meetodit kasutades olulise motiveerituse tõusu produktiivsuse küsimustega tegelemiseks, oskusteabe sisseostmiseks ja maksimaalseks rakendamiseks. Kuna osad piimatootjad on juba saavutanud teatud kõrgemal tasemel produktiivsuse, oleks neile pakutav toetus marginaalne ning tehtud investeeringutele ja jõupingutusele tuleks leida alternatiivne toetusskeem. Kolmas võimalus ühendab eelmainitud toetusskeemid ning tähendab eelmise kahe teatud proportsioonis eelarvesisest jaotumist. Proportsioon tähendaks rõhuasetust, kui järsku motiveerimispoliitikat soovib riik rakendada. Viimane võimalus tagaks ka nende piimatootjate tegevust, kes on saavutanud teatud rahuldava taseme, ning sunniks leidma uusi võimalusi tulemuste parandamiseks (üle 100 pealiste karjade kõrgeim keskmine toodang lehma kohta oli 2000.aastal Eesti Jõudluskontrolli keskuse andmetel Maasikamäe Piimakari OÜ 8267 kg lehma kohta, Rootsi edukaim farm Hamra tootis samal ajal keskmiselt 125 lehma kohta 15000 kg aastas, seega kasvuruumi on veel piisavalt) /114, lk.40; autori andmed/. Innovatsiooni ja oskusteabe ratsionaalse rakendamise juhtimine Antud valdkond sisaldab endas oskusteabe koordineeritud ja eesmärgipärast juhtimist püstitatud eesmärkide saavutamiseks. Autor on aru saanud, et enamusel juhtudel sõltuvad nii piimatootjate kui piimatöötlejate tulemused märkimisväärses osas oskusteabest või selle puudumisest. Antud oskusteave tähendab aga põhimõtteliselt paljudes olukordades “null-kulu” (zero-cost) investeeringuid. Kui hea juhtimine ja oskuslik turundustegevus võimaldavad kasvatada lisandväärtust valdavalt vaid kuni 10 protsendipunkti, võib Eesti oludes õige oskusteabe ratsionaalne rakendamine mõjutada lisandväärtuse kasvu kuni neli korda rohkem. 108

Seega on piimandust mõjutavatel osapooltel ning eelkõige riigil täita oluline roll oskusteabe

koondamisel,

sünteesimisel,

teaduslikul

uurimisel

ning

kõigile

kättesaadavaks tegemisel, kaasates ka eelarvelise toetuse antud tegevuse tulemuste maksimeerimiseks. Autori visioon antud küsimuse edukal lahendamisel on riigi initsiatiivil ja toetusel piimatöötlejate konsulentide, parimate produktiivsusega farmide töötajate, Põllumajandusministeeriumi spetsialistide, Põllumajandusülikooli teadlaste, välisnõustajate ja teiste valdkonda tundvate erialaspetsialistide koondamine ühtse katusorganisatsiooni alla, mille kohustuseks oleks eelmmainitud eesärkide sihipärane täitmine, tulemuste mõõtmine ja sellele baseeruva toetuspoliitika ülesehitamine. Kuna Eestil on vähe võimalusi kontrollida tehnoloogilist ja tehnilist arengut laial rindel, siis tuleb otsustada, kuhu suunata riigi napid vahendid teadus- ja arendustöödeks ning milliseid valdkondi enam toetada. Ka Eesti riiklik agraarsektori innovatsioonipoliitika peaks keskenduma oskusteabe arengule ja vahendamisele. Konkurentsivõime tõstmiseks maailmaturul toetatakse igati ettevõtete, riigi ja uurimisasutuste koostööd uute ning täiustatud toodete ja teenuste arendamisel. Ka Eestis tuleks järgida seda põhimõtet. Nüüdisaegset innovatsiooniahelat kujutab alljärgnev joonis.

109

Tarbija vajadused

Turundus Samaaegne

Läbiv innovatsioon

Tootmine Realiseerimine Tootearendus

Tehnoloogia võimalused

Ettevõtted Infovahetus, uurimistöö tellimine Teadusasutused, ülikoolid, riik

Eri valdkondade alusuuringud

Vastastikune mõju

Rakendusuuringud

Joonis 19. Nüüdisaegne innovatsiooniahel /43, lk. 4/ Nüüdisaegne innovatsiooniahel kujutab endast tarbija nõudmiste ja tehnoloogia võimaluste pidevat arvestamist, kõiki toote ja tootmise etappe läbivat innovatsiooni, koostööd teadusasutuste, riigi ja ettevõtete vahel, samaaegset toote ja tootmise arendamist. Eesti piimatoodete ekspordile oluliste riikidega kaubavahetuse liberaliseerimine ning eksportturunduse arengule kaasaaitamine Et ekspordil on oluline osa piimanduse konkurentsivõime tagamisel, siis on vaja sellele pöörata suuremat tähelepanu ka riiklikul tasandil. Pärast iseseisvuse taastamist 1991.aastal sai Eestis alguse täiesti liberaalne väliskaubanduspoliitika. See seisneb ekspordimaksude, tollimaksude ning kvantitatiivsete kaubanduspiirangute puudumises ning seega Eesti turu täielikus avatuses väliskonkurentidele. Järelikult võib öelda, et Eesti on oma majanduse täielikult avanud. Ometigi ei ole aga Eesti majandus siiski avatud, sest Eesti peamised kaubanduspartnerid on kaitsetollidega ja muude kaubandusbarjääridega sulgenud mitmed tähtsad turud Eesti tootjale. Nii Euroopa Liidu, Venemaa, Ida-Euroopa riikide ja teiste eksportturgude kaitsetollid ja tootmis- ning ekspordisubsiidiumid diskrimineerivad Eesti põllumajandus- ja toiduainetööstust

110

võrreldes nende riikidega ja teiste majandusharudega Eestis. Eesti põllumajandus areneb tingimustes, kus tal ei ole oluliste välisturgude suletuse tõttu võimalik sisuliselt oma tootmisja ekspordipotentsiaali rakendada /19, lk. 117/. Siit järeldub, et mitmetes tähtsates valdkondades ei ole maailmamajandus Eestile veel avatud ning riiklikul tasandil on vaja teha ära suur töö arengupiirangute vähendamisel. Näitena võib tuua Euroopa Liidu, kus eksport on kvoodisüsteemi kaudu piiratud tootevalikuga. Autor peab määravaks riigi kiiret sekkumist senise EL-i kvoodi raames tootevaliku laiendamiseks lõpptarbijatoodete eksportimisel Euroopa Liitu. Kvoodi raames on käesoleval hetkel lõpptarbijale suunatud turundusstrateegiat võimalik rakendada vaid või ja juustu toodete tarnimisel. Vaja oleks luua lõpptarbijale suunatud täispiima toodete (hapupiima ja kohupiima tooted) ja segutoodete (piimapulbri segud – kakaojoogid, lastetoidud, ja mitmed teised suure piima konsistentsiga tooted) ekspordivõimalused EL-i.

Eksportturunduse arengule kaasaaitamine võib autori arvates vaadelda lisaks eeltoodule veel järgnevas /autori jaotus/: 1. Riigi toetuste jätkumine ettevõtete osalemiseks rahvusvahelistel näitustel ja messidel, Eestist positiivse imidži kujundamine ning Eestit iseloomustava brändi loomine. 2. Kaubandusesinduste rajamine välisturgudel ning abi välisturgude kohta info muretsemisel. 3. Rahvusvaheliste

vabakaubanduslepingute

sõlmimine.

Oluline

kaasata

vabakaubandusse ka Aasia ja Aafrika riigid (nt. Egiptus ja Alzeeria, kelle kaudu kanaliseeritakse enamus Aafrika piimatoodangust kohalikele turgudele). 4. Innovatsioonipoliitika elluviimine. 5. Ekspordialase koolituse toetamine. 6. Ekspordi tugiorganisatsioonide töö tõhustamine. 7. Kõrge lisandväärtusega toodangu valmistamise soodustamine. 8. Välisinvesteeringute sisenemiseks soodsa majanduskeskkonna tagamine. 9. Abi tootearendusel ning rahvusvaheliste standardite ja kvaliteedisüsteemide rakendamisel. 111

10. Tööjõu koolitamine vastavalt kõrgtehnoloogilise tootmise poolt esitatavatele nõudmistele. 11. Ekspordile suunatud käibekrediidi võimaluste parandamine. Riigi roll ekspordi arendamisel saab olla eelkōige eksporti soodustav. Ekspordi riigipoolsel toetamisel tuleks vältida konkureerimist erafirmade vahel ning keskendada tähelepanu nendele valdkondadele kuhu erafirmad ei ulatu. Näiteks, välisinvesteeringute soodustamine ja tootearendusega seonduvad küsimused. Rahvusvahelisel turul konkurentsis püsimiseks peab riik igati soodustama kõrge lisandväärtusega toodangu valmistamist ja selle eksporti. Selle eelduseks on aga atraktiivse investeerimiskliima loomine, sest kõrgema lisandväärtusega toodangu valmistamine nõuab ka rohkem raha. Välisinvesteeringute positiivne mõju seisneb selles,

nad

toovad

uut

kapitali,

uusi

turge

kaasaegseid

töökohti.

Välisinvesteeringute abil on Eestil võimalik rahastada tootearendust ning omandada eksportimiseks vajalikku tehnoloogiat ja oskusi. Otseste välisinvesteeringute kasulikkus sihtriigi seisukohalt eksportturundusele kaasaaitamiseks ilmneb mitmes valdkonnas. Neist olulisemad on /111, lk. 2/: 1. Ressursside ja tehnoloogia sissevool. Parem tehnoloogia võimaldab valmistada kvaliteedilt paremaid tooteid. Kvaliteetsed ja nõutud standarditele ning normidele vastavad tooted on eelduseks rahvusvahelises tihenevas konkurentsis. Paljud uuringud on näidanud, et välisinvesteeringute abil on võimalik suhteliselt kiiresti suurendada riigi konkurentsivõimet, sest välisinvesteeringute kaudu kandub sihtriigi majandusse üle oskusteave, kapital ning tehnoloogia, et arendada kõrge lisandväärtusega toodet. 2. Ekspordi

turunduse

alaste

oskuste

ülekanne.

Otsesed

välisinvesteeringud

parandavad enamasti ka kohalike ettevõtete pääsu maailmaturule, toovad kaasa turustamise ja turunduse alased teadmised, peamised eksportturud ja turustusvõrgu. Samuti on võimalus kasutada benchmarking´ut. Nii hoitakse kokku aega, raha ja riske, kuna toodete või teenuste edukas läbimüük on tõestatud ja seetõttu ei ole vaja teha olulisi investeeringuid tootearendusse ning turustusse. 3. Konkurentsi elavdamine. Välisinvestorid, sisenedes Eesti turule, pakuvad täiendavat konkurentsi siin tegutsevatele ettevõtetele, vähendades võimalust enamsoodustus-

112

kokkulepeteks ning nõudes kohalikke ettevõtteid pöörama suuremat tähelepanu tehnoloogiale ning toodete arendamisele. Eelnevat kokku võttes võib öelda, et Eesti jaoks on olulise tähtsusega ligi meelitada ekspordile suunatud välisinvesteeringuid ning mõjutada Eesti firmasid rohkem oma tooteid ja tehnoloogiat uuendama. Selleks, et Eestisse tuleks rohkem ekspordile suunatud

välisinvesteeringuid,

peab

riik

vähendama

eksporditurgudele

sisenemispiiranguid, parandama infrastruktuuri, jätkama liberaalset kaubanduspoliitikat ja garanteerima stabiilse majanduskeskkonna. Piimanduse konkurentsivõime kasvatamine muude meetodite rakendamisel Antud meetodite all mõtleb autor alljärgnevaid meetmeid: 1) Euroopa Liiduga liitumise strateegia kujundamine Eesti piimanduse maksimaalse jätkusuutlikuse tagamisest lähtuvalt; 2) investeeringuteks vajalike pikaajaliste ressursside tagamine; 3) piimatootjate

töötlejate

ühinemise

ühendamise

soodustamine

propageerimine, vajaliku oskusteave tagamine; 4) piimatootjaid ja tööstust ühendavate kontsernide kujunemisele kaasaaitamine ja toetamine; Esimene

tähendab

piimatootmisele

pikaajalise

üleminekuperioodi

saavutamist

suuremahulisi investeeringuid nõudvates valdkondades (nt. keskkonnakaitse). Samuti on oluline tagada tootjatele liitumise hetkeks maa pikaajaline kasutusvaldus, mis tagaks liitumise eel ja järel maa hinna järsu tõusu tingimustes tootmiseks vajaliku maaressursi olemasolu – maareformi kiire elluviimine. Viimane võimaldab maa likviidsuse kasvamisel tagada paremini mahukate investeeringute finantseerimist, mis haakub ka teise punktiga. Pikaajalise laenuressursi puudumine Eesti agraarsektoris on tingitud kahest peamisest asjaolust: a) puudub likviidne tagatis; b) põllumajandustootja rahavoogude vastu finantseerimine on riskantne, kuna käibevälde on aeglane, rahavood on aastaringselt suure kõikumisega,

sissetulekud sõltuvad saagikusest, mis

bioloogilistest faktoritest, jne.

113

omakorda

sõltub

Seega vajab põllumajandustootja lisaks SAPARDi programmile, mis katab ära piimatootmises

hinnanguliselt

vaid

25%

kogu

EL-iga

liitumiseks

tarvilike

investeeringute vajadusest, ka täiendavat riigipoolset abi pikaajaliste laenuressursside kättesaadavaks tegemisel ülejäänud osa investeeringute finantseerimiseks. Riigil on ka keskne roll finantsasutustele selgitada ja aidata hinnata sektori võimalikke riske ning arenguid liitumise eelsel ja järgsel perioodil, maandada sektori riske. Viimased kaks punkti on olulised suurema kontsentratsiooni, seeläbi kulude mastaabisäästu ja tulude mastaabiefekti saavutamisel. Autor omab mitmeid positiivseid kogemusi (piimatootjate ühendamisel) liitumise järgsest sünergiast. Senine riiklik poliitika aga tõukab tootjaid moodustama vaid ühistulisi “mõjukaid vahendajaid” oma toodete paremaks turustamiseks. Selline tegevus on kandnud ka mõningat edu, kuid võib turusituatsiooni muutudes olla ohtlik. Peatähelepanu pööratakse kokkuostjatelt kõrgema hinna saavutamisele, samas ei tagata toodangu odavama omahinna kujundamise võimalusi ning ei jälgita kokkuostjaid mõjutavaid turumuutusi. Tulemuseks võib olla kombinaadi eitav vastus suure koguse piima kokkuostmisel või kombinaatide vaheline kokkulepe hinnakärbete osas. Kuna ühistuline liikumine enamasti ei taga kulude kokkuhoidu, mida annab ettevõtete ühinemine, peab autor mainitud tegevuse toetamist ja propageerimist riiklikul tasandil piimanduse arengule pikas perspektiivis kahjulikuks. Samas on senine ühistute riigieelarvest toetamine olnud ebaseaduslik ning avalikult taunimist leidnud. Piimatöötlejate kontsentratsiooni kujunemist saab riik oluliselt otsesemalt mõjutada. Nimelt alates 1.jaanuarist 2002 erihügieeninõuete täitmise kompromissitu järgimise kaudu, sundides nõuetele mittevatsavate töötstuste omanikke leidma lahendusi ühinemiste ja liitumiste teel. Välistatud ei ole ka pankrotid ja likvideerimised, mis pikas perspektiivis annavad autori arvates siiski positiivse tulemuse. Viimane punkt tähendab kogu piimanduse ketti hõlmava tootmisahela koondumist ühiste omanike kontrolli alla, mille raames autori hinnangul suudetaks parimal moel tagada maksimaalne ettevõtte keskne konkurentsieelis. See variant oleks parim ka üksiku piimatööstuse komplektse tulevikustrateegia kujundamisel, kus tagataks kvaliteetne ja stabiilne toorainebaas (nii koguse kui hinna poolest), otstarbekas töötlemisvõimsus,

minimaalne

juhtimis114

administreerimiskulude

struktuur,

oskusteabe mitmetasandiline rakendamine, turustamisvõimalustele vastav tootmine ning mitmed teised kulusid alandavad ja tulusid tõstvad faktorid.

KOKKUVÕTE Hõreda asustatuse ja sajanditepikkuse euroopaliku maaviljelus- ja piimanduskultuuri tõttu on Eesti piimatootmiseks vajalike ressurssidega (haritav maa, hea kliima loomapidamiseks) hästi varustatud. Kuigi Eesti toodab piima 69,4% rohkem oma sisetarbimisest, ei ole Eesti piimanduse potentsiaal leidnud adekvaatset majanduslikku rakendust. Mitmeti maailmamajanduse realiteetidele mittevastava tootmise, töötlemise, ekspordi

riikliku

sekkumise

tingimustes

see

majandusharu

jäänud

maailmakaubanduse meelevalda, kus Euroliiduga liitumise eelne periood loob tõsise väljakutse piimanduse jätkusuutlikule arengule käesoleval kümnendil. Kohalikku piimandust mõjutavad probleemikompleksid ning nende lahendamine määravad ära Eesti piimanduse konkurentsivõime maailmaturul. Eesti piimanduse konkurentsivõime sõltub ekspordivõimest väliskaubanduses, mis omakorda sõltub võimest toota madala omahinnaga ja kõrge lisandväärtusega lõpptarbijatele suunatud,

115

kvaliteetseid, tarbijate vajadusi ja soove rahuldavaid tooteid. Viimane sõltub omakorda märkimisväärses osas kvaliteetsest toorainebaasist. Kogu mainitud piimanduse arengut kujutav ahel on tihedalt teineteisega seotud ning nõuab maksimaalse väljundi saamiseks Goldratt’i “kuluosade maailma” (the cost world) ja “tuluterviku maailma” (the throughaout world) lähenemisele analoogse analüüsi ja järelduste kasutamist. Eelmainitud

lähenemisele

tuginedes

autor

käesolevas

töös

kaardistanud

multidimensionaalset analüüsi kasutades peamised staatilised ja dünaamilised kohalikku piimandust mõjutavad situatsioonimuutujad, millele tuginedes on tehtud alljärgnevad järeldused: 1. Eesti siseturu tarbimisest ületootmine seab kohaliku piimanduse kõik elemendid sõltuvusse piimatoodete ekspordivõimest. Viimane peegeldab omakorda kogu piimanduse arengutaset ja konkurentsivõimet. 2. Kuna Eesti on avatud ja liberaalse majandusega, kus piimatootmise otsetoetuste kõrval puuduvad protektsionistlikud meetmed ja ekspordi riiklik toetamine, peab kohalik piimandus teravalt jälgima maailmas toimuvaid trende. Eriti regioone, kes annavad olulise osa maailma ekspordist ning omavad Eestiga analoogset avatust ja liberaalsust (näiteks Austraalia ja Uus-Meremaa). 3. Euroopa Liidu piimandusturg on lähiaastatel stagneeruv. Sisenemine Euroliitu võib kaasa tuua Eesti senise tootmistaseme piiramist nii poliitilistel kui ka majanduslikel kaalutlustel. 4. Edukas piimandus saab alguse produktiivsest ja efektiivsest piimatootmisest, milleni jõudmiseks on kasutamata tohutu potentsiaal. Eesti probleemiks on antud potsentsiaali

kasutamise

oskamatus,

riiklik

pealiskaudsus,

vahendite

ning

oskusteabe puudumine. 5. Nõuded liitumiseks Euroopa Liiduga seab kohaliku piimatootmise pealtnäha võimatu missiooni ette – investeerida iga toodetava kilogrammi piima kohta 0,93 krooni, millega kaasneks ligi 1/3 suurune omahinna juurdekasv, ning säilitada samal ajal avatud majanduse tingimustes senini kulueelisele põhinenud ekspordieelis. 6. Kuigi piisav osa töötlemisvõimsusest vastab Euroopa Liidu nõuetele, vaevleb ka antud

osa

sektorist

madala

rentaabluse,

tootmisvõimsuste

ebaratsionaalse

kasutamise, halva ja kalli tooraine ning piiratud ekspordivõimaluste käes. 7. Kuna enamus kaubanduspartnereid on seadnud barjäärid lõpptarbijale suunatud toodete turustamisele, on senine eksport olnud suunatud hinnatundliku pooltoote 116

tootmisele ja turustamisele. Viimasega seoses jääb kohalik toiduainetööstuse haru ilma märkimisväärsest lisandväärtusest. 8. Senine turustustegevus on olnud valdavalt primitiivne ja kaootiline, mida iseloomustavad ebaselged turunduseesmärgid ja sihtgruppide määratlemine, puudulik turundustegevuse mõõtmine, juhuslikke turuniššide täitmine ning pikaajalise

turundusstrateegia

puudumine.

Eksportturgudele

sisenetakse

homogeensete toodete ja analoogse hinnakujundusega, mille kõige tulemuseks on osalemine ainult hinnakonkurentsis. Puuduvad arvestatavad kohalikud kaubamärgid. 9. Riiklik tegevus piimanduse arengule ja situatsiooni parandamisele kaasaaitamises on olnud asjatundmatu, valedele muutujatele tuginev ning pealiskaudne. Riigieelarves põllumajandusele ja piimatootmisele suunatavad vahendid loovad kõike muud kui efektiivsemat ja produktiivsemat tootmiskeskkonda. Senine toetussüsteem on olnud rohkem sotsiaalabi vormis töötute toetamise laadi raha jagamine, mille olulisimaks indikaatoriks on maksuvõlgade puudumine ning jõudluskontrolli alla kuulumine. Piimatööstused on jäetud olukorda, kus avatud majanduse tingimustes tuleb konkureerida riiklikult subsideeritud välistoodanguga mitte ainult välisturgudel vaid ka Eesti siseturul. Samuti puudub riiklik programm piimanduse konkurentsivõime süsteemseks, hõlmavaks ja kiireks parandamiseks. Töös kasutatud teoreetiliste seisukohtade süvaanalüüs ning empiirilise materjli uurimine võimaldavad jõuda seisukohale, et pidada Eesti piimandust madala konkurentsivõimega majandusharuks, mille jätkusuutlik eksistents senisel kujul on ebarealistlik. Eesti piimandus vajaks olulist saneerimist ning uutele kontseptsioonidele püstitatud strateegiate mitmetasandilist eeluviimist, mis kõiki piimanduse elemente hõlmavat lähenemist kasutades võimaldaks saavutada ka olemasolevates tingimustes tugev positsioon Euroliiduga liitumise hetkeks. Viimane eeldab põhjalikku tööd kõigi sektori osistega, aktiivset sekkumist kõigi osapoolte poolt ning pikaajalise strateegia väljatöötamist. Tähtis on ühendada olemasolev oskusteave ja kaasata välisekspertide abi. Olulise osa uurimistöö järeldusteni jõudmisel annab töö esimeses osas toodud Mefferti situatiivse turuparadigma käsitlusele tugineva ekspordistrateegia valik. Autori märksõnad Eesti piimanduse positiivse arengustsenaariumi kujundamiseks on toodud alljärgnevalt:

117

1. Eesti piimaeksport peab senisest pooltoodete ekspordile orienteeritusest liikuma lõpptarbija kesksele toodete tootmisele ja turustamisele. 2. Hinna osatähtsus turundusmeetmestikus kahaneb, mistõttu pikemas perspektiivis tuleb rahvusvahelises konkurentsis püsimiseks (eelkõige kui me soovime saada EL-i liikmeks) paratamatult mõelda tootearendusele, kaubamärkide loomisele ja turukommunikatsioonile. 3. Tuginedes töö esimeses osas toodud Mefferti käsitlusele, pakub autor välja, et Eestile sobiksid noortele ja arenevatele turgudele eksportimisel varase järgija “välksõja” turundusstrateegia ning stagneeruvatele turgudele diferentseeritud nišistrateegia. Esimene seisneb kiires ja konkurentidega frontaalkokkupõrget välistavas

turule

sisenemises.

Teine seisneb kitsas

segmendis

tarbijatele

konkurentidest erineva omadusega toote pakkumises. 4. Kuna enamus ettevõtteid ei ole üksinda võimelised lahendama paljusid probleeme, siis nad võiksid välisturule minekuks teha koostööd, sõlmides omavahel partnerluskokkuleppeid ning töötades välja ühised ekspordikavad. Viimased pakuvad ekspordi mahu eeliseid: oma ressursse kokku pannes ollakse võimelised ette võtma operatsioone, mis ei oleks jõukohased igale ettevõttele üksikult. Koos ollakse suutelised tungima uutele turgudele või kasutama täielikult ära olemasolevate turgude potentsiaali. Ühine turundusstrateegia välisturu jaoks aitab hoida kokku rahalisi vahendeid igaühe eraldi tegutsemise arvelt ning suuremad ühised ressursid võimaldavad tulemuslikumat turundustegevust. 5. Riigil tuleb kasutusele võtta mitmeid meetmeid ekspordi senisest suuremaks toetamiseks ja perspektiivse ekspordikliima loomiseks. 6. Riik peab tagama kohalike tootjate ja töötlejate toodangule samasuguse avatuse välisturgudel, kui seda on Eesti avatus ja liberaalsus välisturgude toodangule. 7. Rahvusvahelises konkurentsis pikemaajaliseks püsimiseks tuleb Eestil teha panus suure lisandväärtusega toodete tootmise ja turustamise arendamisele ning seetõttu on vajalik suurendada ka riigi poolt eraldatavate vahendite osa. Samuti peab tihenema koostöö ettevõtete ja teadusasutuste vahel. Lisaks nimetatud teguritele on riigil oluline osa ka Eesti tutvustamisel ja positiivse imidži kujundamisel. Kuna ettevõtted ei ole veel võimelised kaubamärke looma, miks mitte mõelda ka Eesti kui kaubamärgi kujundamisele (senine made in Estonia imidž ei ole kuigi hea). 8. Oskusteabe õige ja kohane rakendamine võimaldab saavutada märkimisväärseid tulemusi nii piimatootmisel, töötlemisel, ekspordil kui ka riiklikul sekkumisel 118

sektori arengusse. Oskusteabe koondamine, süsteemse kättesaadavuse tagamine ning kasutamise motiveerimine on kriitilise iseloomuga piimanduse jätkusuutliku arengu tagamiseks. Viimase koordineerimise funktsiooni peaks endale võtma riik. 9. Piimatootmisel tuleb peatähelepanu pöörata kvaliteetse piima tootmisele ja loomade produktiivsuse kasvule, mis aitavad vähendada piimatootmise ja töötlemise omahinda ning saavutada vajalik kattemarginal Euroopa Liidu nõuetega vastavusse viimiseks vajalike investeeringute tegemisel. 10. Riilkikud toetussüsteemid üles ehitada tingimustele, mis motiveeriks toetuse saajat saavutama paremaid majandustulemusi. 11. Alustada investeeringutest, mis

vähendavad või asendavad kulusid, eriti

tööjõukulusid, sest neil on suurim eeldus kasvamiseks. 12. Teadvustada, soodustada ja luua võimalused piimatootjate ühinemiseks sünergia saavutamise eesmärgil kulu mastaabisäästu ja tulu mastaabiefekti kaudu. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et Eesti piimanduse arendamisel ja tulevikuperspektiivide muutmisel on oluline kõigi kolme jõu – piimatootjate, piimatöötlejate ja riigi – tihe, teadlik ja eesmärgistatud koostöö.

KASUTATUD KIRJANDUS 1. Aaker, D. A. Strategic Market Management. 4th edition: John Wiley & Sons, Inc., 1995, 379 p. 2. Aastavakk 2001. Tallinn: Kirilille Kirjastuse AS, 2001, lk. 160. 3. Aedla, M. Ekspordi pärast on põhjust muretseda. – Ärielu, 1998 nr.2, lk. 46-49. 4. Anderson, A., L. Anderson, J. Emblik, J. Grünberg, A. Heidenthal, J. Jaanhold, J. Masa, M. Määr, T. Rinaldi, K. Unt. 25 aastat piimanduslikku ühistegevust. Tallinn: Üleriikline piimaühistute keskliit, 1933, 116 lk. 5. Anton, J. Customer Relationship Management. Prentice-Hall, Inc., 1996, 183 p.

119

6. Band, W. A. Creating Value for Customers. John Wiley & Sons, Inc., 1991, 119 p. 7. Brandt, H., Blum, J., Faschina, M., Kittel, S., Liepach, G., Mikk, R., Ohvril, T., Orastu, A. Agricultural Development in Estonia. Options under EU Accession. German Development Institute, Ministry of Agriculture Republic of Estonia. Berlin: 1998, pp. 127. 8. Burleigh, J. Bigger. But will it be better? – Dairy Industry International, 2000, March, pp.13. 9. Burleigh, J. Commission axes exporters’ lifeline. – Dairy Industry International, 2000, June, pp.13. 10. Burleigh, J. Return of the milk quota debate – Dairy Industry International, 2001, February, pp.13. 11. Burleight, J. Early dairy reform on the horizon. – Dairy Industry International, 2000, October, pp.13. 12. Cheesemaker brings factory to the farm. – Dairy Industry International, 2000, November, pp.9. 13. Clarke, R. A match made in heaven. – Dairy Industry International, 2000, October, pp.22-23. 14. Clarke, R. Gone fishing. – Dairy Industry International, 2000, December, pp.20-21. 15. Clarke, R. Heler’s inventive streak. – Dairy Industry International, 2000, December, pp.26-27. 16. Clarke, R. Spreading the word. – Dairy Industry International, 2001, February, pp.25. 17. Csaki, C., Valdes, A., Fock, A. Eesti maaelu sektor: ülesanded Euroopa Liiduga liitumiseks valmistumisel. IMF ja Põllumajandusministeerium, 1998, lk. 56. 18. Eesti agraarpoliitika Euroopa Liiduga ühinemisel. . Eesti Agraarökonomistide Assotsatsioon, EV Põllumajandusministeerium, EPMÜ, Eesti Maarahva Kongress. Tallinn: OÜ Infotrükk, 1999, lk. 188. 19. Eesti majanduse konkurentsivõime. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999, 517 lk. 20. Eesti oludele perspektiivsete lüpsiviiside ja seadmete rakendamisvõimaluste selgitamine. EPMÜ Loomakasvatusinstituut, 2000, lk. 22. 21. Eesti Piimaturg – Konjuktuur, 2000, nr. 134, september, lk 50. 22. Eesti rahvusvaheline konkurentsivõime 2001. Eesti Konjuktuuriinstituut, 2001, lk. 53. 23. Eesti Statistika. Eesti Statistikaamet, 2001, 2/01, lk 27. 120

24. Eesti toiduainetööstus. Tallinn, PriceWaterhouseCoopers, 2000, 75 lk. 25. EKI toidukorvi maksumus: jaanuar – märts. – Konjunktuur, 2001, nr. 136, märts, lk 47. 26. Ekspordi alused. Tallinn: Külim, 1995, 132 lk. 27. Eksportööride uuring 2000. Eesti Ekspordiagentuur. [WWW] [http://www.export.ee/ees/uuringud/1998.html] (20.10.2001) 28. Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika (CAP) areng tulevikus. Põllumajandusministeerium, 1998, lk.56. 29. Euroopa Liiduga liitumise ettevalmistamine. Põllumajandusministeerium, 1998, lk. 64. 30. Euroteave põllumehele. Tallinn: Kirilille Kirjastuse AS, 2000, lk. 97. 31. Gough, H. On a Hi. – Dairy Industry International, 2001, January, pp.36-37. 32. Gough, H. The price of going organic – Dairy Industry International, 2000, December, pp.37. 33. Government finds cash for school milk subsidy. – Dairy Industry International, 2000, December, pp.8. 34. Grönroos, C. The Rebirth of Modern Marketing. Swedish School of Economics and Business Administration, 1995, 27 p. 35. Hetzner, E. Foreword. – Bulletin of the International Dairy Federation, 2001, No. 360, pp. 3. 36. Impact of EU-Membership on Estonian Agriculture. ASA Institut für Sektoranalüse und Politikperatung GmbH, 1998, S. 31. 37. Jürgenson, T. Riigi osa ekspordi arendamisel. – Ärielu, 1997, nr.11, lk. 89-90. 38. Jüriado, R. Eesti ettevõtete edu ja ebaedu põhjused. – Juhtimiskonverents “Teistest Parem”, 1999, lk. 143-157. 39. Karelson, M. Piimast ja Eesti piimandusest. Tartu: Eesti Põllumajandusülikool, 1997, 91 lk. 40. Kilvits, K. Eestis puuduvad uuenduste vedurid. – Ärielu, 1999, nr.6, lk.24-26. 41. Kilvits, K. Toode ja tootmismaht on tööstuse suurim ekspordiprobleem. – Ärielu, 1999, nr.7, lk.35-37. 42. Kitsing, M. Ettevõte saab turundustegevuse tulemusi mitut moodi mõõta. – Äripäev 1999, 26. jaanuar [WWW] [http://www.aripaev.ee/1381/rtg_na_138102.html] (23.09.2001)

121

43. Kroonmann, L. Kümme takistust Eesti eksportööride teel. – Äripäev, 2000, 21. Märts, [WWW] [http://www.aripaev.ee/1652/arv_kolumn_165202.html] (11.04.2000) 44. Küttner, R. Teadusmahukas toodang - Eesti ekspordi prioriteet. Ekspordifoorum, Tallinn, 07.mai 1998. 45. Küüts, E. Piimanduse arengust Eestis. Tallinn, 1990, 221 lk. 46. Lambot, K. Kvaliteedisüsteem aitab ettevõttel muutuda – Eesti Majanduse Teataja, 1999, nr.1, lk.7-8. 47. Liinev, K. Müügiedendusettevõtete areng Eestis – Hulgiuudised, 1999, nr.5, lk.9-11. 48. Lindnell Whitelock: Autori intervjuu. Tallinn, 02.november 2001. 49. Lindnell Whitelock: Autori intervjuu. Üleskirjutus. Rapla, 08.august 2001. 50. Loomakasvatus 4/00. Eesti Statistikaamet, 2000, nr. 4. 51. Lusti. A. Brand kui ettevõtte väärtuslik kapital – Äripäev, 1998, 21.september, lk.6. 52. Lühiülevaade Euroopa Liidu ühtsest põllumajanduspoliitikast (CAP). Põllumajandusministeerium, 1997, lk. 171. 53. Mandel, A. Eesti firma usub olemasoleva konkurentsivõime jätkumisse – Ärielu, 1999, nr.10, lk.20-21. 54. Mann, E. Butter-related spreads. – Dairy Industry International, 2000, November, pp.20-21. 55. Mann, E. Cheese product innovations. – Dairy Industry International, 2000, October, pp.17-18. 56. Mann, E. Dairy beverages. – Dairy Industry International, 2001, January, pp.17-18. 57. Mann, E. Milk in the new millennium. – Dairy Industry International, 2000, July/August, pp.41. 58. Mann, E. Whey products and their uses. – Dairy Industry International, 2000, December, pp.13-14. 59. Marketing support pays dividends. – Dairy Industry International, 2000, June, pp.11. 60. Massive milk lakes threaten to drown EU. – Dairy Industry International, 2000, December, pp.8. 61. McNulty, B. Antipodean inspiration. – Dairy Industry International, 2001, February, pp.20-21.

122

62. Meffert, H. Marketingwissenschaft im Wandel – Anmerkungen zur Paradigmendiskussion. Handelshochschule Leipzig (HHL). 1999, HHLArbeitspapier Nr. 30., 42 s. 63. Meffert, H. Marktorientierte Unternehmensführung im Wandel. Wiesbaden: Gabler. 1999, 562 s. 64. Milk is the real thing. – Dairy Industry International, 2001, January, pp.11. 65. Milk product prices in Europe and The US. – Dairy Markets Weekly, 2001, April 5, No.586, pp.14. 66. Millard, P. Teething troubles. – Dairy Industry International, 2000, November, pp.25-26. 67. Morris, J. The EU cannot afford any longer to coddle its rich peasants. – Wall Street Journal Europe, 2000, April 6. [WWW] [http://www.rferl.org/nca/features/2000/03/f.ru.000308135506.html] (20.08.2001) 68. Muutused Eesti majanduses Euroopa Liiduga ühinemisel. Tartu Ülikooli majandsteaduskond ja Euroopa Kolledž, 2001, lk. 483 . 69. O’Brien, K. The last great opportunity? – Dairy Industry International, 2001, January, pp.22-23. 70. OECD Agricultural Outlook 1999 – 2004. OECD Publications, 1999, lk.151. 71. Peamiste põllumajandussaaduste tegelike tootmiskulude arvestus tootmisüksuste suuruste järgi. EV Põllumajandusministeerium, 2000, lk. 47. 72. Perera, J. Supply in demand. – Dairy Industry International, 2000, July/August, pp.22-23. 73. Philpot, W.N. Kasumi suurendamine piima kvaliteeti tõstes ja mastiidi esinemissagedust vähendades. Nelson: 2001, pp.46. 74. Piima tootmise efektiivsuse tõstmine ja kvaliteedi parandamine, konkurentsivõime tagamiseks turul. – EPMÜ Loomakasvatusinstituut, 2000, lk. 15. 75. Piimanduse käsiraamat. Tartu: EPMÜ Loomakasvatusinstituut, 2001, lk. 672. 76. Piimatoodete välisturgude analüüs. Tallinn: Eesti Piimaliit, 1999. 82 lk. 77. Piimatootmise tasuvus Eesti perefarmides ja ettevõtetes EL liikmesriigina. Põllumajandusministeerium, 2000, lk. 27. 78. Pitts, E. Structural Change in the Irish Dairy Industry: Growth in Scale, New Methods of Financing and Internationalisation. – Bulletin of the International Dairy Federation, 2001, No. 360, pp. 65-70.

123

79. Pitts, E., A. Krijger. Case Studies of Internationalisation and Structural Change in the Dairy Sector: Synthesis. – Bulletin of the International Dairy Federation, 2001, No. 360, pp. 4-9. 80. Põllumajandus ja maaelu areng. Tallinn: Põllumajandusministeerium 2001, lk. 188. 81. Põllumajanduse säästva arengu pikaajaline strateegia. Põllumajandusministeerium, 1997, lk. 137. 82. Põllumajanduse tulevik ja Euroopa Liit. Eesti Agraarökonomistide Assotsatsioon, EV Põllumajandusministeerium, EPMÜ. Tallinn: OÜ Infotrükk, 2000, lk. 218. 83. Rahu, M. Hinnast ja selle kujundamisest. – Hulgiuudised, 1999, nr. 10, lk. 26-28. 84. Ratso, S. Miks on Eestil vaja ekspordipoliitikat? – Ärielu, 1999, nr. 9, lk. 18-19. 85. Reedik, R. Ekspordi riikliku toetamise vajalikkusest Eestis – Aktuaalsed majanduspoliitika küsimused Euroopa Liidu riikides ja Eesti Vabariigis. Tallinn, 1996, lk. 210-218. 86. Reid, R. Milk – but little honey. – Dairy Industry International, 2000, January, pp.20-21. 87. Reiljan, J. Eesti põllumajanduse areng ja konkurentsivõime Euroopa Liiduga ühinemise eel. Euroopa Kolledži loengud, vihik nr. 4, 2000, lk. 26. 88. Reiljan, J. Ettevõtluse asukoha konkurentsivõimet määravad tegurid. Loengukonspekt magistriõppele. Tartu: Tartu Ülikool, 1998. lk. 12-49. 89. Reiljan, J. Välismajandusliku tasakaalustamatuse viljad – Ärielu, 1998, nr. 12, lk. 36-37. 90. Reisson, R. Piimatoodete välisturgude analüüs ja uute turgude leidmine. Piimaliit, 1998, lk. 74. 91. Richarts, E. ZMP Review Dairy 2000, Bonn, ZMP Zentrale Markt- und Preisberichtstelle GmbH, 2000, 220 S. 92. Ridgway, J. In defence of raw milk. – Dairy Industry International, 2000, December, pp.29. 93. Riikoja, H. Kõrge kokkuostuhind pärsib piima eksporti. – Postimees, 2000, märts 01, lk. 5. 94. Row looms as milk price splits processors – Dairy Industry International, 2000, October, pp.7. 95. Russia gets ready to deliver dairy exports. – Dairy Industry International, 2000, October, pp.10.

124

96. Salvatore, D. Rahvusvaheline majandus II osa. Tallinn, Eesti Majandusjuhtide Instituut, 1991, lk. 500 97. SAPARDi Programm. – Eesti Maaelu arengukava 2000-2006. Põllumajandusministeerium, 1999. 98. Sznajder, M., A. Przepióra. Economic and Structural Changes in the Polish Dairy Industry. – Bulletin of the International Dairy Federation, 2001, No. 360, pp. 43-49. 99. Zirnask, V. Jäätisetootmise piirid – Eesti Päevaleht, 2000, juuli 14, lk. 2. 100. The Esonian Rural Sector. – ECSSD Rural Development and Enviroment Sectror Working Papre No. 5, 1998, pp.60. 101. Time to leave home. – Dairy Industry International, 2000, December, pp.30-31. 102. Tomson, E. Eesti majandusajalugu 20. sajandil. Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999, 160 lk. 103. Tööstus. – Kvartalibülletään, 2000/4. Eesti Statistikaamet. 104. W.de Boer, P.F., A. Krijger. Structural Change in the Dutch Dairy Industry. – Bulletin of the International Dairy Federation, 2001, No. 360, pp. 50-55. 105. Varblane, U. Otseste välisinvesteeringute mõju ekspordile – Ekspordifoorum, Tallinn 07.mai1998. 106. Varblane, U. Välismajanduslik kaitsepoliitika. Tartu, 1992, lk. 95. 107. Weiss, E., A. Hussain. Stuck in rut. – Dairy Industry International, 2000, November, pp.36-37. 108. Vellamaa, I-G. Eesti keskmise suurusega ettevõtte valmistoodangu ekspordistrateegia kujundamine. Tallinn: Eesti Ekspordiagentuur, 2000, 133 lk. 109. Vickers, A. One eye on the West. – Dairy Industry International, 2000, April, pp.22-23. 110. Wolrd Dairy Situation 2001. – Bulletin of the International Dairy Federation, 2001, No. 368, pp. 66. 111. Välisturu-uuring: Tšehhi ja Saksamaa kalaja piimatööstus. Tallinn: Eesti Ekspordi-agentuur, 1999, 57 lk. 112. Декснис, М. Долгая работа на Запад. – Балтийский курс, 2000, Зима, ст. 43. 113. Павук, О. Недоступная “Коровка”. – Балтийский курс, 2000, Зима, ст. 44. 114. 2000. Jõudluskontorlli aastaraamat. 2001, lk. 56. 115. Eesti rahvusvaheline konkurentsivõime. Eesti Konjuktuuriinstituut, 2001, lk. 53. 116. Luha, K. Strategic Management of Innovation In Marketing NIKE, INC.: Magistritöö. Tallinn, 2001, lk.99. 125

117. Vihalem, A. Marketing: turg, toode, tarbija. Tallinn: Külim, 1997, lk.315. 118. Australian Dairy Industry in Focus 2000. Australian Dairy Federation, 2000, lk. 119. Eesti

Piimaliidu kodulehekülg. [WWW] http://www.piimaliit.ee/dock/EESTI

%20PIIMANDUS%20ARVUDES.doc (10.10.2001)

120. Ojasson, M. Euroturule pääsu piirab tööjõud // Äripäev, 2001, 07.november, lk.2.

Lisa 1

126

Toetused põllumajandustootjale ettevõtte kohta 1997-1999

Lisa 2

Piimatootmise omahind Eestis ja ELis

127

EPMÜ Loomakasvatusinstituudi ning Jäneda Õppe- ja Nõuandekeskuse poolt 1999.aastal läbiviidud uurimustest selgus, et piimatootjate kolm suuremat kululiiki söödakulud, palga- ja sotsiaalmaksukulud ning kütusekulud - moodustavad keskmiselt 70% kõikidest tootmiskuludest. Söödakulu osatähtsus oli suurim 11-50-lehma pidajatel (u 50% kogukuludest), siis alla 10-lehma omanikel (47%) ja kõige väiksem üle 100pealiste karjade omanikel (44%). Üle 100-pealiste karjade pidamisel moodustas palga ja sotsiaalmaksu osatähtsus ligi veerandi, teistel gruppidel oli see vaid mõni protsent (kasutasid minimaalselt palgatööjõudu, enda ja pereliikmete tehtud tööd pole arvesse võetud). Kütusekulude osatähtsus suurte karjade omanikel oli tunduvalt väiksem (7%) kui väiksemate karjade pidajatel (10-13%). Seega saab välja tuua väga ühese seaduspärasuse - mida kõrgem on piima väljalüps lehma kohta, seda ökonoomsem on toota. Piimatootmine muutub tasuvaks alates 4000- 4500 kg aastatoodangu juures lehma kohta (Järeldus kehtib madala töötasu ja odava põhivara korral, vt. tabelit 1) /80, lk.3738/. Eeltoodud valimile tuginev analüüs näitab üheselt seaduspärasust - mida kõrgem on piima väljalüps lehma kohta, seda efektiivsemalt majanduslikus mõttes on võimalik toota. Teiseks mõjutavad piimatootmise tasuvust töötajale makstav palgatase ja loomakoha maksumus. Alljärgnevalt on esitatud väljavõte Saksa Arengupoliitika Instituudi

ettekandest

Põllumajandusministeeriumile,

milles

analüüsitud

tootmiskulude sõltuvust produktiivsusest, loomakoha maksumusest ja töötasu tasemest.

Tabel 1 Piima tootmiskulude sõltuvus produktiivsusest, töötasu tasemest ja loomakoha maksumusest /80, lk.38/ 128

( kr/kg) Produktiivsus kg leh ma koht a aast as

Töötasu 16 kr/h

Töötasu 32 kr/h

Loomakoha maksumus (kr) 0 3500 4000 5000 6000

2,60 2,40 2,09 1,89

19600 29600 40000 3,13 2,86 2,46 2,20

3,44 3,14 2,68 2,39

3,76 3,42 2,90 2,58

Töötasu 48 kr/h

Loomakoha maksumus (kr) 0 19600 29600 40000 2,99 2,75 2,36 2,13

3,52 3,21 2,73 2,43

3,84 3,48 2,95 2,62

4,16 3,77 3,18 2,81

Loomakoha maksumus (kr) 0 19600 29600 40000 3,39 3,09 2,64 2,36

3,92 3,56 3,01 2,67

4,23 3,83 3,23 2,85

4,56 4,12 3,46 3,04

Loomakoha maksumus sõltub farmi suurusest, tehnoloogiast ja hoone kapitaalsuse astmest. Ligikaudsete hinnangute järgi on loomakoha maksumus 200-kohalises farmis keskmiselt 20 000 krooni ja 20-kohalises farmis keskmiselt 40 000 krooni /80, lk.38/. Analüüsist

selgub,

esialgu

püsivad

konkurentsis

suhteliselt

madala

produktiivsusega (alla 4000 kg piima andvate lehmadega), piimafarmid, seda tänu odavale tööjõule ja amortiseerunud põhivarale. Perspektiivis on võimalik töötasude tõstmine ja konkurentsis püsimine ainult kõrge toodanguga suuremates farmides, kus loomakoha maksumus ei ületa 20 000-25 000 krooni /80, lk.37/. 2000.aasta IV kvartalis oli põllumajanduses ja jahinduses hõivatud elanikkonna keskmine sissetulek Statistikaameti andmetel 3021 krooni kuus ehk keskmiselt 17,5 krooni tunnis. Võttes arvesse Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti andmeid 2000 aastast, et 86% eesti loomadest asuvad üle 50 pealistes karjades (seega ka lautades), saame antud valimi keskmise karja suuruseks 232 looma, ning võttes aluseks lineaarse aritmeetilise keskmise, saame antud loomadele hinnanguliseks loomakoha maksumuseks 19600 krooni. Kuna Eesti kari lüpsis möödunud aastal keskmiselt 4622 kg piima, võime eeltoodud tabeli ja hinnangute alusel väita, et Eestis on 1 liitri piima tootmise keskmine omahind ettevõtetes ja taludes üle 50 pealise karjaga on orienteeruvalt 2,75 kr/kg (arvutamisel on kasutatud amplituudi vahede lineaarset aritmeetilist keskmist) /114; autori arvutused/.

129

Alljärgnevalt võrdleb autor piimatootmise omahinna kujunemist Saksamaal, Iirimaal ning Eestis. Eesti andmed põhinevad ASi Lacto Agro Grupp kuuluvatest ettevõtetest. Tootmiskulude struktuur on välja toodud alljärgnevas tabelis. Tabel 2 Tootmiskulud 100 lehmaga laudas ( EEK / 100 kg ) Kuluartikkel Saksamaa % Iirimaa % Tööjõukulu 126,4 20,6% 88,8 19,0% Kapitalikulu 41,6 6,8% 35,2 7,5% Maarent 48,0 7,8% 80,8 17,3% Söödakulu 112,0 18,2% 91,2 19,6% Masinate ja hoonete kulu 131,2 21,3% 87,2 18,6% Ravi-ja seemenduskulu 26,4 4,3% 19,2 4,1% Muud kulud 95,2 15,4% 44,8 9,6% Kvootide rent ja mahakandmine 34,4 5,6% 20,0 4,3% Kokku kulud 615,2 100,0% 468,0 100,0% s.h. püsikulud 220,8 35,9% 203,2 43,4% s.h. muutuvkulud 394,4 64,1% 264,8 56,6% Allikad: /30, lk.72; Eesti põllumajandusministeerium; Top-agrar; Eesti Piimaliit; AS

Eesti % 75,0 26,4% 22,4 7,9% 5,6 2,0% 124,0 43,5% 16,0 5,6% 5,6 2,0% 36,0 12,6% 0,0 0,0% 284,6 100,0% 44,0 15,5% 240,6 84,5% Lacto Agro Grupp

2000 aasta tegevusaruanne/.

Ülaltoodud tabel on heaks indikaatoriks kulustruktuuri tekkivatele muutustele Euroliitu astudes. Autor kasutas Eesti kulude hindamisel Lacto Agro Grupi 2000 majandusaasta andmeid (grupis on 11 ettevõtet 7000 lehmaga) ning on rusikareeglil üritanud välja tuua ka püsi- ning muutuvkulude suhte kogukuludesse, arvestades püsikulude alla kapitalikulu, maarendi, masinate ja hoonete kulu. Kuna kirje muud kulud võib sisaldada nii muutuv- (elekter, vesi) kui püsikulud (ettevõtte juhtkonna tasud) jäeti lihtsuse mõttes antud kirje muutuvkulude alla. Antud tabel ning saadud tulemused võimaldavad teha järgmised olulised järeldused: 1. Piima tootmise omahind Saksamaal on 6,15 krooni/liiter, Iirimaal 4,68 krooni/liiter, Lacto Agro Grupis 2,85 krooni/liiter. 2. Euroopa Liidus on tootmine väga kapitalimahukas, mis viib püsikulud märkimisväärselt suureks. Selle peamiseks põhjuseks on kõrged veterinaarnõuded hoonetele, seadmetele ning loomade ülalpidamisele. Samuti märkimisväärsed investeeringud tööjõudu asendavatesse seadmetesse ja masinatesse.

130

3. Iirimaa suhteliselt suurem püsikulude osa kogukuludest tuleneb Saksamaaga võrreldes väiksemast keskmisest väljalüpsist lehma kohta (1997.aasta andmetel Iirimaal 4270 kg/aastas, Saksamaal 5660 kg/aastas) /110, lk.48-49/. 4. Olulistes omahinna kuluartiklite proportsioonides on Saksamaa ja Iirimaa näitajad analoogsed – üsna võrdsed on tööjõu kulu, söödakulu, masinate ning hoonete kulu, ravi- ja seemenduskulu, kvootide rent ja mahakandmine ning kapitalikulu osatähtsus kogukuludest. Eelmainitud kirjed annavad ¾ kogukuludest. Eestis annavad aga ainuüksi tööjõu- ja söödakulu ning kapitalikulu üle ¾ kogukuludest. 5. Eesti piimatootmise kaalukaimaks kuluallikaks on tööjõukulu, mis moodustab otseselt 26,4% piimatootmise kulust ja kaudselt läbi jõusööda tootmise (ca 10% piimatootmise kogukulust). Viimane johtub tööjõumahukast, madalast efektiivsusest ja tootlikusest nii piima tootmisel kui ka sööda valmistamisel, vähesest investeerimisest uutesse tehnoloogiatesse ja automatiseerimisse.

131

Lisa 3 EPMÜ piima kvaliteedi uuring 1999.aastal EPMÜ Loomakasvatusinstituudi piimanduslaboratoorium uuris 1999.aastal, mil määral Eestis toodetav piim vastab uutele, EL-is nõutavatele, kvaliteedinõuetele. Alljärgnevalt on esitatud uurimistulemused kvaliteedinõuete osas /74/. 1. Üldnõuded: a) Piimas peab olema vähemalt 8,50% rasvata kuivainet. Sellele nõudele ei vastanud 1999.aastal 40,2% piimaproovidest. b) Piima külmumistäpp peab olema vähemalt –0,520 °C. Sellele nõudele ei vastanud 42,1% piimaproovidest. c) Piima tihedus temperatuuril 20°C peab olema vähemalt 1028 grammi liitris. Analüüsitud piimapartiide tihedus varieerus 1027,3 kuni 1029,7 grammi piires. 2. Valgusisaldus: -

Valku peab olema ühes liitris piimas vähemalt 28 grammi. 620 analüüsitud proovist ei vastanud sellele nõudele 6%.

3. Bakterite hulk: -

1.jaanuarist 2002 kehtima hakkavale nõudele (alla 100000 bakteri milliliitris piimas) vastas 59,2% piimapartiidest.

4. Somaatiliste rakkude hulk: -

1.jaanuarist 2002 kehtima hakkavale nõudele (alla 400000 somaatilise raku milliliitris piimas) vastas 79,9% piimapartiidest.

Kui oletada, et eelmainitud piimapartiidest vähim nõuetele vastava parameetriga piim (külmumistäpp, 57,9%) vastas muude nõuete osas esitatud tingimustele, ei vastaks 42,1% Eestis toodetavast piimast ELi nõuetele ning jääks ilma tegevusloast ja kõikidest ELiga kaasnevatest hüvedest (tegelikkuses oli ka analüüse, mis ei vastanud vaid ühele parameetrile, mistõttu võib hinnanguliselt arvestada kuni 50% piimaproovide mittevastavust EL-i nõuetele). Autor ei usu (praktilise empiirika toel), et antud olukord on aastaks 2001 paranenud, sest piimatootmisesse ei ole suudetud sel ajavahemikul piisavalt investeerida ning tootmistingimusi parandada.

132

Lisa 4

Eksportimisel lahendamist vajavad probleemid /26, lk. 126/

1. Piiratud finantsressursid; 2. piiratud kvalifitseeritud tööjõud; 3. piiratud tootmisvahendid ja oskusteave; 4. põhilise eksporditurunduse piiratud ulatuses tundmine; 5. eksporditurgude piiratud tundmine; 6. piiratud võimed juhtimise alal; 7. püüe kasutada ära olukorrast tingitud lähenemisviise eksporditurundusele; 8. abisaamise allikate ja nendele juurdepääsu mitteküllaldane tundmine.

133

Lisa 5

Potentsiaalsete eksportijate kümme kõige tavalisemat viga /26, lk. 126/

1. Ei küsita nõu toodete eksportimise suhtes. 2. Tippjuhtimise tasandil ei pöörata toodete eksportimisele küllaldast tähelepanu. 3. Toodete turustajate valimisel välismaal ei olda küllalt hoolikad. 4. Valikuta tellimuste tagaajamine üle kogu maailma. 5. Eksporditurgude ignoreerimine kodumaise turu kõrgseisundi korral. 6. Ei pöörata erilist tähelepanu välismaal tegutsevate turustajate vajadustele ja nõuetele. 7. Soovimatus kohandada tooteid. 8. Kaupa puudutavate kohustuslike andmete puudumine kauba pakendil eksporditurgudel kasutatavas keeles. 9. Osalemine ainult hinnakonkurentsis. 10. Ei mõelda pikaajalisest perspektiivist lähtuvalt.

134

Lisa 6

Turule sisenemise planeerimisprotsess /62, lk. 180/

Sisemised faktorid

Välimised faktorid

Turu valik - sisenemiseks sobiliku turu valik

Innovatsiooni planeerimise protsess

- strateegiline turu hõlvamine

Strateegia

Ajakava

Turundusstrateegia

- iseseisvalt turule sisenemine

- sisenemise ajamoment

- turu mõjutamine

- valikuvõimaluste väljaarendamine

- turu kaitsmine (säilitamine)

- mitteiseseisvalt turule sisenemine

Eesmärgi täiendav kontrollimine/tulemuste kontroll - ilma seoseta marketingistrateegiaga: turu juurdekasvu kontroll (turule sisenemine kitsamas tähenduses) - marketingistrateegiaga seoses: turule sisenemise tulemuste kontroll (turule sisenemine laiemas tähenduses)

135

iseerimine

Koostöö üle otsustamise protsess

Realiseerimine

Turule sisenemise eesmärkide seadmine Tagasiside

Lisa 7 Pioneeri, varajase ja hilise järgija turundusmeetmestik noortel turgudel /62/ TurundusMeetmestiku element Tootepoliitika

Pioneer - Kesksel kohal on standardiseerimine. - Pakkuda esialgu vähem tootevariante, et vältida ostjate segadusseajamist juba alguses. - Pidev koostöö ostjatega, et täiendada tooteid vastavalt ostjate vajadustele.

Varajane järgija - Klientide suurenevad kogemused samaaegselt tööstusstandardite puudumisega eeldavad toodete paindlikku kohandamist klientide muutuvatele nõudmistele.

Hiline järgija - Kesksel kohal on margi küsimused. - Pioneeri ja varase järgija imiteerimine. - Loovuse ülesnäitamine

- Tootmisspetsifikatsioonid peavad võimaldama tootmisliini rajamist. - Toote innovatsiooni puhul on oluline oskuslikult imiteerida pioneeri väljatöötatud tehnoloogiaid, sest see võimaldab alandada tootmiskulusid ja müüa pioneerist madalama hinnaga.

Hinnapoliitika

- Kasutatakse enamasti nn. Skimming pricing strateegiat (kõrge hinna kehtestamine). - Viimase kõrval kasutatakse ka hõlvamisstrateegiat madalate hindade abil, et avaldada tõrjuvat ja heidutavat mõju hiljem turule sisenejatele.

- Lähtub pioneeri omast. - Otsesest vastastamisest hoidumiseks minnakse hinnavõitluse teele. - Viimasele peaks aitama kaasa teeninduse, garantiide ja väljaõppe pakkumine.

136

- Üldjuhul agressiivsete madalate hindade kasutamine.

Lisa 7 järg Kommunikatsioonipoliitika

- Kommunikatsioon kujundatakse pealetungivana. - Kesksel kohal on informatsioon toote kasutamisest ning kasutamisega kaasnevatest hüvedest.

- Esiplaanil on toote informatsioon ja toote eeliste selgitamine. - Kasutatakse otseturundust ja kontsentreerutakse spetsiifilistele ostjate vajadustele ja sihtgruppidele

- Laialdaselt kasutatakse reklaami, kuid ka tasuta toote testimisvõimalusi, nn. õnnemänge ja “raha tagasi garantiisid” (ühendatud madalate hindadega). Jaotuspoliitika

- Siin on võtmesõna paindliku turustussüsteemi rajamine. - Tööstustarbija puhul kasutatakse enamasti otsemüüki, eratarbija puhul koostööstrateegiat vahendajatega.

- Ei erine oluliselt pioneeri omast. - Võrreldes pioneeriga suurem tähelepanu vahendajatega koostööle (viimaseid püütakse igati motiveerida).

137

- Keskne roll on brändi ülesehitamisel. - Kommunikatsioon kujundatakse agressiivsena. - Kommunikatsioon peab aitama kaasa profiilile ja positsioonile.

- Suur tähelepanu on paindliku müügiorganisatsiooni rajamisel.

Lisa 8 “Stay-or-Exit” otsustusmeetod /62, lk. 223/

Eesmärgi seadmine

Sisemised mõjufaktorid

Välimised mõjufaktorid

Mõeldavate ja oluliste kaitsmisstrateegiate väljatöötamine

Edu tõenäosuse hindamine

madal

Kas turult väljumine on soovitav?

soovitav ja ei

Kas turult väljumine on võimalik? ja

Turult

väljumise

strateegia

kavandamine

138

kõrge

Kaitsmisstrateegia valik

Lisa 9

“Stay-or Exit” otsustusprotsessis kasutatavad mõjufaktorid /62, lk. 225/ Sisemised mõjufaktorid Ettevõtte kohta Tegevusvaldkonna kohta 1.

käivad näitajad Divisioni tähtsus

(imidž,

seisukohalt

poolne usaldus)

tegevusaladega 3.

käivad näitajad 1. Divisioni turupositsioon

kogu ettevõtte

Sünergia teiste

Välimised mõjufaktorid Turu kohta käivad Muud välimised

klientide

nõrkused) 3. Sisemised väljumis-

situatsioon

barjäärid

noositav turu kaheldavus 2. Turu vorm (struk-

tugevused,

Kogu ettevõtte

näitajad Pikaajaliselt prog-

näitajad Õiguslikud tegurid

areng; arengu

Konkurentsipositsioon (turuosa,

tuur, konkurents, kliendid) 3. Toote liik (homogeenne, väärtus jne)

(kapitalimahutused, personali arv) - materiaalsed - juhtimisest tulenevad 4. Ettevõtte sisemised

4. Üldine kulustruktuur

tugevused 5. Otsustamise

5. Välismaiste

korraldus (otsus-

konkurentide oht

tusprotsessi ülesehitus) 6. Turult väljumise barjäärid 7. Pikaajaaline oodatav konkurentsiintensiivsus

139

Avaliku arvamuse mõju

CHOICES OF MARKETING STRATEGIES TO IMPROVE ESTONIAN DAIRY-FARMING COMPETITIVENESS S. Kaus SUMMARY

Based on current paper we can assert that Estonian dairy and milk industry is in an agitated state. As Estonia is producing 69,4% more than home market can consume is export of milk products unavoidable. Moreover successful export is the key factor of local dairy-farming competitive advantages. After multidimensional analyse the author has concluded that at the moment Estonian dairy export has more competitive disadvantages than advantages. These disadvantages can relate to deep recession in dairy-farming before accessing the European Union. Estonian dairy export is facing several obstacles to overcome, whereas the major challenge in the situation of a) expensive and poor quality raw milk, b) little information of external markets and their consumers, c) shortage of financial resources and negative working capital, d) competitive priorities pertaining to price, e) difficulties in setting and formation of export policy, is to build up suitable long-term strategies. Often above mentioned problems are proceeded from another and next one from the third – so, drawing the line between can sometimes prove to be pretty complicated. In this paper the author has tried to investigate the most important dairy-farming and dairy products exporting problems and mistakes made in export activities till now and examined the possibilities for choosing the strategy to meet a prolonged competition. The author has regarded the policy planning from the viewpoint of market life cycle, using situation paradigm by Heribert Meffert. On the basis of market life cycle the markets can be classified as young-, stagnating- and shrinking markets. The conditions and possibilities vary in different stages of market and it should be considered when choosing marketing mix. Estonian exporters are micro-enterprises in the world-scale sense and due to it have several restrictions and obstructions. The author is of the mind that Estonian dairies could find suitable export strategy for them, according to worked out by Meffert, in early following strategy or differentiated market recess policy, both consisting in

140

concentration on a narrow market segment (by geographic, age, et alt. distinctions) and meeting the variable demands of the consumers of the segment. Depending on the development of world and national economy, cultural, et alt., conditions, the factors affecting export possibilities vary according to the countries and it should be seriously considered also by Estonian dairy exporters at planning their export activities. As the development of technology has reduced competitive priorities pertaining to price, distribution and production, the differential matter can only be the brand-consumer relationship. Estonian has till now given no dairy related brand to the world as the developing of brand is a long-time and complicated process demanding ample financial recourses. Estonian small businesses suffer from the shortage of the latter, so, the options - where to direct their scarce resources – should be made. The author thinks that joint export activities could in many cases help to improve the export of small companies.

The quantities would be bigger and joint marketing strategy would

contribute to more purposeful utilization of recourses. To meet a prolonged international competition the contribution should be made to export of value added dairy goods. The latter demands a close cooperation between the enterprises and scientific institutions. A necessary step could also be the increase of national assignments for strategic activities. As Estonian national economizing is not at its very best, it is necessary to lure long-term foreign capital to Estonia. Foreign investments will enable Estonia to acquire necessary for export technology, and concurrently to investments the knowledge of distribution and marketing. In addition to creating a favourable environment for foreign investments the Government has an important role for introducing Estonia and shaping its image. Summing up all before-mentioned, it can be said that for developing export marketing a close cooperation of all three forces – state, companies and supporting organisations - is essential.

141