Page 1

Vana Maja 1 Kevad 2014

Inspiratsiooni ja kasulikke teadmisi vanade majade korrastamiseks

1


Juhtkiri REESI SOODL A , M T Ü Säästva Renoveerimise Infokeskuse Tartu Ühendus „See on olnud seda vaeva väärt,” ütle­ vad seekordses Vana Maja loos kaks perekonda, kes on ette võtnud ühe väikese Supilinna puumaja renovee­ rimise kahepereelamuks. „Vaatamata kõigele teeksin ma seda jälle,” arvab hollandlane, kes vaid veidi aega tagasi lõpetas üllatusterohke kortermaja restaureerimise Kalamajas. Miks on nii, et olenemata lugematutest katsumustest ja ettearvamatutest olukordadest, millega vana maja elupaigaks valijatel tuleb silmitsi seista, ei kahetseta seda peaaegu kunagi? Sest see on teadlik valik. Suure aiaga eramaja kesklinna vahetus läheduses tundub võimatu unistusena, kuid seekordne lehelugu tõestab vastupidist. Kalamaja, Supilinn ja teised nendesarnased piirkonnad on end väärtusliku elamupiirkonnana tõestanud juba mõnda aega. Kesklinnalähedane hubaselt inimsõbralik elukeskkond leiab aina enam väärtustamist. Sealne taristu on ammu väljaehitatud ja kasutusvalmis, kõik eluks vajalik on jalutuskäigu kaugusel – seega igati keskkonnasäästlik valik. Isegi vastne peaminister on vali­ nud oma noore pere koduks väikese ja tagasihoidliku puumaja ajaloolises Kassisaba asumis! Arvestades viimastel aastatel paranenud ühistranspordi ja jalgrattateede olukorda, võib loota, et peagi on tulemas aeg,

mil linnasiseseks liikumiseks ei ole auto enam kaugeltki kõige mugavam variant. Mis võiks olla mõnusam, kui vurada pärast pikka tööpäeva kodu poole ratta seljas, põigates läbi parkide? Aga senikaua, kuni kergliiklusteed on sellised, nagu nad on (või kuni neid pole), tuleb eeskuju näidates olla pioneer – nii nagu on pioneerid need paljud noored, kes on valinud oma koduks Kopli liinide vahetu naabruse. Mitmelt poolt on olnud kuulda ütlust, et Kopli on uus Kalamaja. Selle kolmest küljest merega ümbritsetud kunagise suvituspaiga veidi tuhmunud sära ja soodsat tulevikuperspektiivi on mõistnud hulk aktiivseid inimesi, kes on loonud oma kodukandi edenda­ miseks seltsi. Teine kogukonna edendajate lugu räägib Paidest ja inimestest, kelle huvist vanalinna vastu kasvas välja nüüdseks vägagi aktiivne keskus. See on edulugu sellest, kuidas aktiivsete linnakodanike ja kohaliku võimu koostöös sünnib mõlemale poo­ lele kasulikke algatusi. Eeskuju tasub siit võtta kõigil, kes varem niisuguses koostöövõimaluses on kahelnud. Ka vanade majade väärtustamine on valdkond, mille selgitustöö tegemisel saab suureks abiks olla kolmas sektor. Üks Professorite Küla Seltsi asutajaid tõdeb nimelt, et seltsi liikmetel on oma kandi rahvale lihtsam muinsuskaitsenõuete täitmise vajadust selgitada, sest erinevalt ametnikest on nad ise samas olukorras. Seega, milleks kolida kaugele ääremaale, kui igati meeldiva kaasaegse elamise saab endale luua sajandivanuse maja seinte vahele otse linna keskel? Tuleb vaid leida õige kandidaat, mille kallal kõpitsema hakata. Kes ei taha ise järele proovida, saab sellest vähemalt lugeda!

Toetajad:

Sisukord Koolitused ja teated — 3 Paide SRIKist on saanud piirkonna vabatahtlike keskus — 4 Maja, mis seisab ujuvpalkidel — 6 Tegus selts Professorite külas — 10 Kalamaja taastatud kaunitar — 12 177 aastat töötanud savipotitehas hoiab traditsioone — 16 Jäädvustame ajaloolised interjöörimaalingud! — 20 Väärt materjal ei tohi raisku minna — 22

2

Tegijad Väljaandja: MTÜ Säästva Renoveerimise Infokeskuse Tartu Ühendus Peatoimetaja: Reesi Soodla (tartu@srik.ee) Kujundus: Marje Eelma (Tuumik Stuudio OÜ) Fotode värvihaldus ja trükiettevalmistus: Marje Eelma (Tuumik Stuudio OÜ) Fotod: Lauri Kulpsoo Keeletoimetajad: Helika Mäekivi, Kristel Ress (Päevakera OÜ) Esikaane fotol noore pere korter Professorite külas (loe ka lk 10–11).


Koolitused KOOLITUSED APRILLIS TRAFARETTMAALINGU TÖÖTUBA 10. aprill, kell 18 Dekoratiivne maaling looduslike värvidega. Väike-Patarei 5, Tallinn Info ja registreerimine www.renoveeri.net PUIDU BIOKAHJUSTUSED 10.–11. aprill Ringkäiguga territooriumil. Teabepäev Eesti Vabaõhumuuseumis. Baltoskandia palkehitushariduse hindamine ja arendamine (PROLOG). Lõpuseminar ja töötoad. Info ja registreerimine http://maaarhitektuur.blogspot.com KELDRITE KORRASTAMINE JA KASUTUSELEVÕTT VANADES MAJADES 15. aprill, kell 18 Loeng. Väike-Patarei 5, Tallinn Info ja registreerimine www.renoveeri.net MUNAÕLI TEMPERA MAALING PUIDULE 17. aprill, kell 18 Töötuba. Koolitaja: sisearhitekt Inara Tõugjas. Info ja registreerimine www.renoveeri.net LUBIKROHVI ALUSMATI VALMISTAMINE 17. aprill Okste lõhestamine. Praktikapäev EVMis. Info ja registreerimine maaarhitektuur.blogspot.com

KASEIINVÄRVI TÖÖTUBA 23. aprill, kell 18 Hea Maja Pood, Pepleri 32, Tartu Info ja registreerimine www.heamajapood.ee KIVIAED 26. aprill Erinevad aiad ja piirded talumaastikul. Praktikapäev Eesti Vabaõhumuuseumis. Info ja registreerimine http://maaarhitektuur.blogspot.com

KOOLITUSED MAIS MULDVÄRV, ÕLIVÄRV, KOHUPIIMAVÄRV 10.–11. mai Koolitus Kostiveres. Info ja registreerimine http://maaarhitektuur.blogspot.com MÖÖBLI VIIMISTLEMINE KASEIINVÄRVIGA 21. mai, kell 18 Hea Maja Pood, Pepleri 32, Tartu Info ja registreerimine www.heamajapood.ee MILJÖÖVÄÄRTUSLIKUD HOONED 31. mai Ringkäik. Teabepäev Põltsamaal. Info ja registreerimine http://maaarhitektuur.blogspot.com

Teated UUS E-TEENUS KULTUURIMÄLESTISTE RIIKLIKUS REGISTRIS Alates 1. oktoobrist käivitusid Muinsuskaitseameti kultuuri­ vaheline suhtlus muutub sujuvamaks – opera­tiivselt on võimalik mälestiste riikliku registri kaudu mitmed uued e-teenused, mis avastada ja parandada võimalikke puudu­seid taotluses, küsida muudavad erinevate taotluste esitamise kodanikele mugavamaks. vajadusel lisamaterjale jms. Mälestise omanike jaoks on ehk olulisim riigieelarvest mälestise või Hooldamis- ja restaureerimistoetuse taotlemiseks kultuuri­ muinsuskaitsealal paikneva ehitise hooldamis- ja restaureerimis­ mälestiste riikliku registri kaudu tuleb end tuvastada ID-kaardi toetuste taotluste elektroonilise esitamise võimalus. või mobiili-ID kaudu. Toetustaotluse täitmisel on võimalik paral­ leelselt lugeda abitekste, kui lahtrite täitmisel tekib küsimusi. Kiirelt, lihtsalt ja mugavalt 2015. aasta eelarvest eraldavate toetuste taotluste esitamise Teenuse sihtrühmaks on mälestise või muinsuskaitsealal paik­ tähtaeg on 30. september 2014! neva ehitise omanikud ja valdajad, kes soovivad taotleda toetust mälestise remondiks või hooldamiseks. Kultuurimälestiste riikliku Muinsuskaitseamet ootab tagasisidet ja ettepanekuid, et e-tee­ registri e-teenuste üheks eesmärgiks on toetustaotluste menetle­ nuste kasutamine oleks võimalikult mugav ja lihtne! mise kiirus ja läbipaistvus. Taotluse koos vajalike lisadega ning hil­ jem ka toetuse kasutamise aruande saab esitada veebis. Taotleja Muinsuskaitseamet e-posti aadressile saadetakse teavitus taotluse registreerimise www.muinas.ee ning hiljem otsuse kohta. Toetuse taotleja ja Muinsuskaitseameti info@muinas.ee

3


Vabatahtlikud Ave-Triin (vasakul) ja Kairi pakuvad Paide Wabalinna maja kohvikus tee ja kohvi k천rvale ka omak체psetatud kooke ja saiakesi.

Paide SRIKist on saanud piirkonna vabatahtlike keskus Tekst A N U B O L LV E R K Fotod L A U R I K U L P S O O 4


Säästvat renoveerimist ei saa eraldada säästvast eluviisist, usub Paide Säästva Renoveerimise Infokeskuse ehk SRIKi eestvedaja Rainer Eidemiller. Nii on SRIKi majast saanud keskus, kust leiavad mõttekaaslasi kõik aktiivsed vabatahtlikud.

Kes teab, kas Paides Säästva Renoveerimise Infokeskust (SRIK) olekski, kui Rainer Eidemiller poleks viieaastasena koos vanema­ tega pealinnast Paide vanalinna kolinud. Aastatega kasvas noormehe huvi selle vastu, milline vanalinn varem välja oli näinud. Vaadates sadade kaupa vanu fotosid, mida sõber digitaliseeris, tekkis tal kindel soov need koos kom­ mentaaridega veebi panna. Sellest sai 11 aastat tagasi alguse ühendus Weissenstein. Sel ajal hakkas Paide koostama uut arengukava, kuhu lisati Eidemilleri kirjutatud vanalinna arenguvisioon – ligikaudu 40 lehekülge. Sellest sai teetähis. Edasi tuli hakata majaomanikele praktilist abi pakkuma. Kuidas seda teha, käis Eidemiller uuri­ mas toona ainsas, Tallinna SRIKis. „2005. aastal hakkasimegi Weissensteiniga korraldama Paides mitmepäevaseid säästva renoveerimise koolitusi,” meenutab ta. Weissenstein kutsus ellu kodanike klubi, mille liikmeks said vanalinna arendamisest huvitatud inimesed ja linnavalitsuse esin­ dajad. Otsus asutada Paide SRIK sündis 2006. aasta kevadel Weissen­steini korraldatud esimesel üle-eestilisel vanalinnakonve­ rentsil. Sama aasta lõpus kirjutas Eidemiller koos Paide abilinnapea ja muinsuskaitse seltsi esindajaga alla asutamislepingule. Vastne mittetulundusühing pidi avama teabetoa, hakkama nõustama vanade majade taastajaid, ladustama vanade majade lammuta­ misel üle jäävaid materjale ning looma Majatohtri kaupluse filiaali. SRIK sai oma nurgakese ainsas linnale kuuluvas vanalinna­ majas. Koolituste ja talgute käigus vahetati välja maja osa palke ja laudist, elektrijuhtmeid ja torusid, puhastati palke välja ja tehti muid töid. „Tegime savi-, lubi-, paber- ja saepurukrohvi, värvisime kaseiinvärvide ja muna-õlitemperaga. Mõte oli see, et kui müüme Majatohtri kaupa, oleks meil ka näidata, kuidas miski välja näeb. See on oma maja eelis!” kiidab Eidemiller. Suure osa tööst on teinud vabatahtlikud, kelle keskus asub samuti SRIKi majas. Remondiraha on tulnud koolituste korralda­ misest ja projektidest. Omafinantseeringuna on kasutatud Paide linna eraldatud tegevustoetust. Eelmisel aastal korraldas Paide SRIK kümme koolitust, neist neli olid kümnepäevased. Kolmandik osalenutest olid kohalikud, suurem osa aga mujalt Eestist. Ka vana materjali käiakse ostmas kõikjalt, sest ega seda eriti mujal Eestis müüdagi. Nõustamisi näiteks teemal, kuidas vana maja soojustada, põrandaid või aknaid restaureerida oli mullu 150, kusjuures 120 soovijat tuli väljast­poolt Paidet. „Kõik, kes on Paide vanalinnas maju kõpitse­ nud, on meiega koostööd teinud. Ka kortermajade elanikud käivad päris tihti nõu küsimas – nemadki saavad kasutada savikrohvi ja loodusvärve,” ütleb Eidemiller. Säästva renoveerimise kontseptsioon on Eidemilleri arvates paremini mõistetav siis, kui rääkida laiemalt säästvast eluviisist. SRIKi maja ongi praegu koduks veel mitmele kodanike alga­ tatud organisatsioonile. Seal tegutsevad peale MTÜ Ühendus Weissenstein ka MTÜ Käsitöö Katsikud, Järvamaa vabatahtlike keskus ja vanu jalgrattaid taastav Welopark. Hoones antakse välja ajalehte KoosOlek ja emiteeritakse kohalikku raha, PAI­ sid. Majas on kodanikualgatusena sündinud kunstigalerii, seal korraldatakse Kolmkõla festivali ja see on staabiks arvamus­ festivali meeskonnale.

„Meie maja sõnum on see, et siin saab ükskõik millises koda­ niku­­­algatuse valdkonnas midagi ette võtta ja ära teha. Sa ei pea olema selle valdkonna spetsialist: mitte keegi meist polnud enne säästva renoveerimise professionaal.” SRIKi algatusel saab sel õppeaastal säästvat renoveerimist valikkursusena õppida mitmes Järvamaa koolis. „Tänavu plaani­me Paide vanalinna arendamisse kaasata terve Eesti: teeme ette­ valmistusi linnaruumi töötoaks ehk mitmepäevaseks laagriks, kus head noored Eesti arhitektid pakuksid välja lahendusi meie vanalinna jaoks,” räägib Eidemiller. „Ka linnakodanikud saaksid oma visioone välja käia.”

Paide SRIK pakub kohalikele vanamaterjali huvilistele poole sood­samat hinda (loe ka lk 23).

Linna toetuseta Paide SRIK praegu veel hakkama ei saaks. Eidemiller usub, et kasu on mõlemapoolne. „Linnal on ülesanne abistada muinsuskaitset ja ta täidab seda ülesannet SRIKi kaudu. Maja kuulub linnale ja seda peaks niikuinii ülal pidama – praegu on see kasutuses ja tasapisi me ka remondime seda. Kui üks maja hakkab elama ja seal tekivad uued algatused, siis linn ainult võidab sellest,” kinnitab Eidemiller. Paide linnavolikogu esimees Kersti Sarapuu, kes SRIKi asu­ tamise ajal oli linnapea ametis, on seda meelt, et SRIKi majas sündinud algatused pole head teinud mitte ainult Paide linna mainekujundusele, vaid SRIK on andnud hindamatu panuse kogu Järvamaa pärandkultuuri säilimisse ja teadvustamisse. „Tänu nende tegevusele on paljud Paide linna vanad majad oskuslikult ja ajastutruult korrastatud. SRIKist on saanud oluline abimees kogu maakonna inimestele, kes taastavad vanu talumaju,” on ta rahul. 5


Renoveeritav kahepereelamu näeb välja nagu üks lahe segasummasuvila, kus elu näib idülliline.

Maja, mis seisab

ujuvpalkidel Tekst M A R I S S A N D E R Fotod L A U R I K U L P S O O 6


Kaks pere rajasid oma kodud ajaloolise Supilinna Lepiku tänava puumajja, mille vundament on ehitatud puitpalkidele. Esimesed kevadised päikesekiired laskuvad Supilinnas Lepiku tänava maja number 5 peale, linnuke laulab ja põlvepikkune laps plätserdab kättpidi mõnuga sulavee porilombis. Renoveeritav kahepereelamu näeb välja nagu üks lahe segasummasuvila, kus elu näib sellisel kaunil päeval lihtsalt idülliline. Lepiku 5 asub kesk kultuurimälestiste alleed, kus on säilinud peaaegu autentsel kujul suurem osa sinna 20. sajandi alul rajatud kahekorruselistest üürihoonetest. Need on võetud ehitismälestis­ tena kaitse alla. See madalam hoovimaja siin aga eristub teistest naaber­ majadest, sest tänavaäärsele krundile planeeritud suurt maja ei ehitatudki kunagi valmis. Kahele perele on säärane maja ideaalne, sest siin on laialt ruumi laste mängupaikade, maaküttetorustiku ja hubase aia jaoks. Kuigi maja asub miljööväärtuslikus piirkonnas, pole see muinsuskaitse all – seega on siin suurem vabadus asju enda äranägemise järgi teha. Muidugi kooskõlastasid maja­ omanikud oma tegevuse Tartu linnavalitsuse kultuuriväärtuste teenistusega ja linna arhitektiga.

hoone osades – maja seisab ju kuue meetri paksuse turbakihi peal. Seinad ja põrandad ongi jäetud eraldi kandma seepärast, et tulevased vajumid oleksid minimaalsed. Kogu hoone kaal on hajutatud võimalikult suurele pinnale, et põrandad ei kisuks ülejäänud hoonet kaasa ja maja jääks paigale,” räägib Preet. Kuna ka suur telliskividest tulemüür oli ära vajunud, oli maja üsna viltu kiskunud ja ka naabrite puukuurid upakile lükanud. See­ pärast võeti müür käsitsi lahti ja 8000 hinnalist Ilmatsalu tehase punast tellist müüdi maha Pauluse kirikutorni restaureerimiseks. „Otsustasime kividest loobuda, sest tulemüür avaldas vundamen­ dile 5000kilogrammist koormust. Nüüd on see 700 kilogrammi ehk kaheksa korda väiksem,” selgitab Preet.

Kooselukogemus olemas Kaks pere ei sattunud kokku juhuslikult. Preet, Laura, Elina ja Neeme elasid ühes 18 korteriga majas juba enne seda, kui nad kahe aasta eest Lepiku 5 müügikuulutuse leidsid. Lisaks katse­ tasid nad kooselu aasta vältel Hiinas Pekingis, kus selgus, et pered saavad väga hästi ühiselt hakkama. Nii tuli ka julgus teha ühine investeering kogu eluks – rajada kõrvuti kodud majja, kus varem eraldas eri omanikele kuulunud majapooli piiraed. Neil seda vaja ei ole. „Meil on nüüd märksa lihtsam ühistukoosolekuid pidada,” naerab inseneriharidusega Preet, kes on maja rekonstrueerimisel peamine projektijuht. Emajõe Veneetsia Kui maja ära osteti, avati paljud hoone konstruktsioonid ja uuriti, mis seisus need on. Esimesed mured algasid juba maa all: „Eel­ mine elanik hoidis keldris kartuleid, aga pärast Herne tänava rekonstrueerimist ei lase teetamm enam vett nii palju läbi ja Herne tänavast kõrgemal asuvate hoonete keldrid on nüüd niiske­ mad. Alguses lootsime keldri säilitada, aga see ei olnud võimalik. Kaevasime siit 50 kuupmeetrit muda välja ja pumpasime asemele 100 kuupmeetrit kergkruusa, sest hoone keldris oli 130 ruutmeetri suurune bassein,” meenutab Preet. Hüüdnime Emajõe Veneetsia sobivus tulebki selliste majade insener-tehniliste lahenduste puhul väga selgelt esile. Nimelt sei­ sab Lepiku 5 vundament kuusepalkidel. „Vanasti kaevati kraavid, nende põhja pandi piki vundamenti kuusepalgid, siis veeretati suured kivi peale ja kui jõuti veepiirini, hakati neid lubimördiga laduma,” kirjeldab Preet. Kuuseparv on väga hästi säilinud, sest hapnik pole ligi pääsenud ega palkidele liiga teinud. Põrandad on eraldi betoonplaadil Maja teeb eriliseks veel asjaolu, et põrandaplaadi ja vundamendi vahele on jäetud 10 sentimeetri kõrgune pehme materjaliga täide­tud vahe. Hoone palkseinad toetuvad maakividest vunda­ mendimüürile ja raudbetoonist põrand töötab plaatvundamen­ dina, mis asub eraldi kergkruusast padjal. „Vundamendikonstrukt­ siooni oligi selles majas kõige keerulisem lahendada. Avastasime, et ahjude ja korstende all olid vajumid palju suuremad kui teistes

Maja aknad otsustati restaureerida, eelmise omaniku paigaldatud plastik­aknad asendati vanade puitakende koopiatega.

Majja pandi maaküte Majas on üks ahi säilinud algupärasel kujul, üks on ehitatud 1990ndatel ja ülejäänud lasti teha uued. „Vanad ahjud olid valedes kohtades ja kui me küsisime pottsepa käest, kas on mõttekas need ümber laduda, ütles ta, et see on asjatu vaev,” meenutab Preedu naaber Elina. 7


üle värvima, aga see maksab 400 eurot ja peab veidi ootama,” kõneleb Preet. Maja renoveerimine on üsna kallis – hinnanguliselt kulub ruutmeetrile 1000 eurot, kuid uued elanikud leiavad, et see on seda väärt. „Vanal majal on rohkem iseloomu. Uus karp oleks küll odavam, aga mis asukoha selle eest saaks?” küsib Neeme. „Me tahtsime just aiaga maja, mis asub kesklinna lähedal.”

Väärikad tahveluksed avanevad valgusküllasesse kööki.

Ka kivikorstendest tuli nende raskuse tõttu loobuda: vana korsten oli 20 sentimeetrit maa alla vajunud ja uut ei riskitud ehitada, sest see oleks vundamenti kõvasti koormanud. „Koos­ töös Päästeameti ja linna kultuuriväärtuste teenistusega leiti lahendus: ehitasime kergkorstnad, mis on väljast lubikrohviga kaetud.” Ahi on selles majas lisakütteallikas ja oluline siis, kui talvel peaks elekter ära minema, kuid põhilise soojuse annab kõiki­ des ruumides olev põrandaküte maakütte baasil, mille torus­ tikke paigaldati krundile 900 meetri pikkuses. „Maaküte annab ühtlase põhitemperatuuri ja ahjude abil saab vajaduse korral tube soojemaks kütta,” märgib Neeme. Mõlemasse korterisse otsustati paigaldada sundventilatsioonisüsteem. Tänapäeval kasutatakse hoonetes rohkem vett kui varem ja niiskus on vaja välja juhtida. Seepärast ei tohi vana maja korrastades ventilatsiooni unustada. Kus võimalik, kasutati vana Maja renoveerimisel pidasid uued omanikud silmas seda, et nii palju kui võimalik, kasutatakse originaaldetaile. Seepärast hangiti vanu aknaid, uksi ja linke, vihmaveetorude klambrid korjati ühe lammutatud maja pealt ning Elina ja Neeme korteri aknalauad valmistas elutoa seinaplangust Elina isa. Ka viimistlusmaterjalid on valitud võimalikult originaalilähe­ dased. Nii on siseseintel lubikrohv ja fassaadilaudadel linaõlivärv. „See on Tartus üks väheseid maju, mis on värvitud traditsioonilise linaõlivärviga. Praegu on sellel üks kiht värvi, mille kandsid peale 20 inimest ühe päevaga talgute korras. Ühe korra peaks veel 8

Asjatundja omast käest Varem kolme korteriga Lepiku 5 maja projekteeris kahepere­ elamuks Preet: „Meil oli see eelis, et saime ise ehitustehnilise osa joonised teha. Kuus kuud joonistasime, siis ehitasime hoone karbi koos valmis ja nüüd tegeleb siseviimistlusega igaüks ise.” Neeme tunnistab, et Preedu töödejuhtimiseta poleks nad tõenäoliselt suutnud seda mahukat ehitustööd ette võtta. „Oleme Preetu ikka kiitnud, et me pole pidanud kedagi tööde­ juhiks palkama, vaid tema on kõigega kursis ja juhib asju.” Maja algne ehituskvaliteet oli arvatust halvem, näiteks sarikas ja penn olid omavahel vaid okastraadiga kokku tõmmatud, samuti tuli parandada muudki algupärast ehituspraaki. Seepärast tegeles Preet kaheksa kuud aktiivselt Lepiku 5 hoonega ning sellevõrra vähem oma põhitööga. „Peatöövõtja peab olema fanaatik, kes viitsib vana majaga tegeleda. Kui alguses arvad, et suudad seda töö kõrvalt teha, siis tegelikult on see väga raske. Märgatavalt lihtsam oleks poole kohaga tööl käia või üldse mitte töötada, sest aega kulub vana maja renoveerimiseks väga palju,” ütleb Preet. Neeme ja Elina ongi paljud tööd sisse ostnud, kuigi algul arvasid nad, et teevad neid ise – näiteks seinte krohvimine. „Kui saime teise lapse, polnud enam aega, et kõike ise ära teha. Mõnikord teed midagi, siis jälle puhkad. Nii see käib. Teha on veel küllaga, aga võtame rahulikult. Peaasi, et üldine meeleolu on hea. Peab lihtsalt olema kõvasti tahtmist,” kirjel­ davad nad.

Lepiku tänava kogukond Supilinna miljööväärtuslikul, erilise S-kurviga Lepiku tänaval on praegu auk augu küljes kinni. Tänav on kaetud puruasfaltiga, kuid selle all on osaliselt muna­ kivi. Lepiku tänava elanikud tegid hiljuti küsitluse, kus uurisid, millist teekatet ja valgustust asukad sinna tulevikus sooviksid. Võitis klombitud munakivi. Millal aga teekate korda saab, seda ei tea keegi, sest Tartu linnavalitsus ei pea vähese elanikkonnaga piirkonnas tee-ehitust prioriteetseks. Neeme ütleb, et nemad kohalike elanikega saavadki sääraste küsitlustega linnavalitsuse ametnikele ja polii­ tikutele ennast näidata, pildil olla ja veidigi survet aval­ dada. Aga mõnikord on tarvis ka linna tegevust pidurdada, näiteks siis, kui tee-ehitajad tahavad tänavaauke täita freesasfaltiga, mis tõstab tänavapinda ja mille pärast voolavad majade hoovid vett täis. Kohalikud elanikud on Santeri Junttila eestvedamisel loonud ka Lepiku tänavamuuseumi, mis on ideefaasis kodanikualgatuslik projekt. Sinna on kogutud tänavauu­ diseid ja -ajalugu.


Lepiku 5 ja tänava ajalugu Esimesed plaanid Lepiku 5 maja kohta on Rahvusarhiivis juba 1907. aastast. Maja kuulus 1900ndatel Henn Maidele, kes võttis 1911. aastal linnavalitsusest tõendi selle kohta, et tema krundile on ehitatud ühekordne maja koos kõrvalhoonetega. Järgmisel aastal kinkis Maide maja oma tütrele. Lepiku tänava arendas välja Tartu ärimees Hendrik Leppik, kes ostis pastor Gehewe pärijatelt suure krundi, et rajada sinna uus tänav. Selleks ajaks oli tänava algus juba välja ehitatud ja et Leppiku krunt asus selle suhtes veidi nihkes, tekkis tänava keskele S-kurv. Majade projektid tellis Leppik insener Fromhold Kangrolt, kes kujundas tänava uhke juugendliku ansamblina. 1907. aastal hakkas Leppik tänavaäärseid krunte müüma. Uued omanikud ehitasid ostetud kruntidele oma kuludega Kangro projekti järgi ristpalkhooned, millesse tulid üürikorterid. Allikas: Lepiku tänavamuuseum, lepiku.supilinn.ee.

Maja erinevad siseuksed on vanast viimistlusest puhastatud. Mõnel uksel on säilinud ka kaunid messingist ukselingid.

Tagasihoidlik kaunitar ootab iluravi – kevadel on plaanis fassaadile puuduvad liistud panna.

Teisele korrusele viiv trepp on lahendatud nutika panipaigana. 9


Professorite küla muinsuskaitse­ aluste puumajade endist ilu taastatakse järk-järgult.

Tegus selts

Professorite külas Tekst T U U L I S O O D L A -T I K K E R B Ä R Fotod L A U R I K U L P S O O 10


Kopli poolsaare lõunaservas asuv Professorite küla on säilinud ajalooliste puumajade arvu järgi mõõtes üpris tilluke – alles on 13 maja, mis on praeguseks kõik muinsuskaitse all. Niisiis on selle paiga nimetamine külaks täitsa asjakohane. Nii tundsid ka Professorite Küla Seltsi asutajad, kui nad 2011. aastal asutamiskoosoleku kokku kutsusid. Küla nimi pärineb 1936. aas­ tast, mil Koplisse Vene Balti laevatehase haldushoonesse asus Tallinna Tehnikaülikool. Selle professorid Tja teised õppejõud elasidki tollal peaasjalikult ümberkaudsetes uhketes puumajades. „Eks see Kopli piirkond on natuke teistmoodi kui Kadriorg, Kalamaja või teised kesklinnalähedased piirkonnad, mis on muutunud meeletult populaarseteks elupaikadeks,” sõnab seltsi asutajaliige Kais Matteus. „Kalamajja on viimase kümne aasta jooksul kolinud inimesed, kes seda elukeskkonda väärtustavad. Võib öelda, et sealne elanikkond on varasemaga võrreldes suures osas vahetunud. Koplisse on aga alles praegu uued teadlikumad elanikud tulema hakanud.” Kahtlemata väärtus­ tavad paljud ammused elanikud seda kanti samuti, kuid siin ka palju neid asukaid, kelle jaoks jääb piirkonna ajalooline väärtus tagaplaanile. Praegu ongi Kopli uued ja vanad elanikud segune­ mas. Kõik Professorite Küla Seltsi liikmed on uued tulijad, kes on kolinud siia just ainulaadse ajaloolise elukeskkonna tõttu. Seltsi eestvedamisel on hakanud kasvama ka teiste elanike teadlikkus ja viimastel aastatel tehakse oma väärtuslike kodude renoveerimisel juba targemaid valikuid. Muinsuskaitsega sinasõbrad Siinkandis ei saa muinsuskaitsenõuetest üle ega ümber ning sellekohast teavitustööd püüab selts kohalike elanike seas ka jõudumööda teha. Leidub inimesi, kellele nõuetest kinnipidamine on renoveerimise või remondi loomulik osa, aga on ka neid, kelle jaoks see näib pigem karistusena. „Jah, igasugused muinsuskaitsenõuded ajavad inimestel harja punaseks, aga see tuleb eelkõige sellest, et ei teata, mis juhtub siis, kui kasutada selliste majade renoveerimisel ja korrastamisel sobimatuid materjale. Kui see neile aga lihtsas keeles ära sele­ tada, mõistetakse asja väga hästi ja tullakse kaasa,” leiab seltsi üks asutajaliikmetest Carmen Brus. Seltsi aktiivne tegevus Professorite külas on pannud ka ümberkaudsed elanikud aru saama oma majade ja elukeskkonna väärtuslikkusest. „Kui mina siia 13–14 aastat tagasi kolisin, ei teadnud ma sedagi, et vanad aknad võiks säilitada,” ütleb samuti seltsi asutamise juures olnud Teet Parve. Seltsi tegevuses aktiiv­ selt kaasa lööv Aldo Mett lisab: „Esimesed neli-viis aastat, mil ma siin enne seltsi loomist elasin, ei tundnud ma ümberkaudsetest peaaegu kedagi. Koos seltsiga tekkisid ka tuttavad ning nende tegevus ja kogemused on mindki nüüdseks nakatanud oma maja renoveerima.” Ühine tegemine annab hea toetuspunkti „Puumaja on nagu su oma pereliige ja temasse peab ka nii suh­ tuma. See ei ole asi, vaid otsekui elusolend,” nendib Carmen ja teised noogutavalt nõusolevalt. Sedasorti majades remonti tegema hakates tasub meeles pidada, et puumajas ei saagi olla sirged seinad või perfektsed täisnurgad. Kõik on natuke kõver ja see käib asja juurde. Uustulnukatel soovitavad Professorite Küla Seltsi liikmed kui ühest suust rääkida oma naabritega – kõrvalkorteri elanikel võib olla nii mõnigi hea õpetussõna varuks. Kui naabrid tunnevad teineteist, saab probleemide tekkides neile ühiselt lahendusi

otsida. Seda peab selts ka enda olulisimaks ülesandeks. Linnaosa valitsusele on selts samuti suutnud märku anda, et siin elavad aktiivsed inimesed, kellele see kant väga korda läheb. Seltsi arvamusega on hakatud arvestama. „Enam ei kujuta ettegi, et seltsi ei oleks. Kuidagi kõhe tunne oleks,” on Carmen veendunud. Head meelt teeb, et piirkonda on lisaks uutele elanikele tulnud ka teistsuguse mõtteviisiga ettevõtjad. Veebruaris käis selts külas äsja end Kopli vanas haiglahoones sisse seadnud ettevõttel Signature House. Vanas hoones on tehtud remonti, korraldatakse üritusi ja tegutseb fotostuudio. Haiglahoone akendest avaneb vaade Kopli liinidele, mille asjatundlikku korras­t ajat ootab selts pikisilmi.

Siin leidub nii korrastatud hooneid kui ka neid, mis alles ootavad remonti.

Kõik seltsi liikmed on ühel nõul, et siinsetes rohelusse uppunud majades elamine on suur luksus. Enamik kortereid on l­igemale 100 m2 suurused ja kõrgete lagedega. Nii mõneski korteris on säilinud muljetavaldavaid ajaloolisi detaile. Rinda tuleb pista vanale majale iseloomulike ebamugavustega – talvel on kütte­ kulud suured ja remondi tegemist piiravad eelnimetatud muinsus­ kaitsenõuded. Teisalt on seltsi liikmed veendunud, et uuest majast või paneelelamust ei pruugi kunagi leida seda, mida pakub oma ajaloo ja hingega puumaja. See kõik teebki siin elamise ühtaegu nii ligitõmbavaks kui ka tavapärasest veidi keerulisemaks. 11


Hollandlasest omanik võttis eesmärgiks taastada maja rikutud välimus 1908. aasta projekti järgi.

Kalamaja taastatud

kaunitar Tekst T U U L I S O O D L A -T I K K E R B Ä R Fotod L A U R I K U L P S O O 12


Jahu tänaval seisavad kõrvuti kaks väga eriilmelist maja, mille välimus ei luba esmapilgul küll arvata, et tegemist on kunagiste identsete kaksikutega. Neist ühe, kaunilt renoveeritud Jahu 7b maja omanik on hollandlane Wouter Koelemeijer, kes ostis selle kehvas seisus 2010. aastal, seda ise oma ihusilmaga eelnevalt nägemata.

Kaks maja, mille välimus oli kunagi üks ühele samasugune, on nüüd sootuks erinevad. Üks maja on renoveeritud mõnevõrra varem ja seda iseloomustavad elemendid, mida nüüd enam Kala­ maja miljööväärtuslikul alal kasutada ei lubata – näiteks kõvasti kergitatud katusealune ja muudetud kujuga aknaavad. Kohe tema kõrval seisva sõsara välisilme on aga hoolikalt taastatud Voldemar Lenderi 1908. aastal tehtud projekti järgi. 2013. aastal pärjati see kõige paremini miljööalal renoveeritud maja tiitliga. Algus Kui alustada päris algusest, siis 2004. aastal kohtus Wouter Eestist pärit naise Margotiga ja tuli 2005. aastal seetõttu esimest korda Eestisse. Puumajade maailma sattumisel oli tema esimeseks mõjutajaks sõber, kelle juures ta Eestis olles alati koos naisega peatus. Sõber elas puumajas, mida ta oli juba kümmekond aastat jõudumööda renoveerinud, püüdes seejuures järgida maksimaal­ selt säästva renoveerimise põhimõtteid. Nii saigi Wouter lähemalt tuttavaks kõigi puumaja eeliste ja eripäradega ning see teema muutus talle üha südamelähedasemaks. Kui tekkis plaan kolida Eestisse, hakkas Wouter otsima võima­lusi investeerida siinsesse kinnisvarasse. Peamiselt Saksa­maal oli mees sarnaste investeeringutega juba tegele­ nud: ostnud mõne juba valmis maja ja hakanud seda siis välja

üürima. Seni oli tal aga tegemist olnud ehitistega, mis suurt remonti ei vajanud, rääkimata põhjalikust restaureerimisest. „Tallinnas sobivat objekti ei leidunud – kas oli müügis oleva maja ehitus pooleli jäänud või oli maja valmis, aga hind hullumeelne. Midagi piisavalt paeluvat esimese hooga leida ei õnnestunud,” kirjeldab Wouter. Lõpuks leiti Jahu tänava räämas maja, mille asukoht väga meeldis. Terve maja oli korraga müügis ja ka hind oli sobiv. Wouter otsustaski riskida ja võtta ette mahuka renoveerimise. Varem oli küll üks või teine korter saanud tema käe all uue kuue, kuid Jahu tänava maja võib siiski nimetada tema esimeseks suureks projektiks selles vallas. Sellel, miks otsustati taastada kogu maja ehitusaegne väli­ mus, on kaks põhjust. Esiteks meeldis Wouterile väga Kalamaja piirkond ja puumajad, mistõttu tahtis ta piirkonna arengule omalt poolt kaasa aidata. Teiseks leidis ta, et kui juba teha, siis korra­ likult. Arhiividest saadi maja algupärast välimust kirjeldavad joonised ja edasi ei olnud enam raske otsust teha – vanadel joonistel nägi maja välja lihtsalt palju parem kui see ehitis, mis ostutehingu ajal omanikku vahetas. Uus planeering arhitekti abiga 1908. aasta jooniste järgi oli majas 12 ühetoalist väikese köögi­ nurgaga 22 m2 suurust korterit, mis oli tolle aja kohta küllalt

Maja kehv seis oli algusest peale teada, kuid üllatusi tuli ehituse käigus ette sellegipoolest. Foto: Wouter Koelemeijer 13


Nõukogudeaegse kapitaalremondi käigus muudeti maja välimus ilmetuks. Foto: Wouter Koelemeijer

tavaline planeering. Maja keskelt jooksis läbi pikk koridor, kus asus muu hulgas kuivkäimla. Alguses üritas Wouter uue pla­ neeringu koostamiseks ise kõikvõimalikke jooniseid teha, sest väga paljud arhitektid ei soovinud teda jutule võtta. Nimelt on Kalamaja hoonetega tegelemine kehtivate nõuete tõttu keeru­ kas ja paljude jaoks tundus kõikide lubade saamine võimatu ülesandena. Kuid siis leidis Wouter sobiva arhitekti – appi tuli Janar Blehner. Tema käe all sai algsest 12 korterist 8. Renoveerimisel võeti kasutusele ka keldrikorrus – osaliselt laiendati sinna esimese korruse korterid, osas keldrist asub tehnoruum ja panipaik. Algse laia keskse koridori asemele tulid uue planeeringu järgi korterite vannitoad, mis püüti teha maksimaalselt ruumikad, et vastata tänapäevastele ootustele. Kõik korterid on oma planeeringult sarnased, jäädes enamjaolt 50 m2 piiresse. Arhitekti kohta jagub Wouteril vaid kiidusõnu – planeeringu muutmisel oli tema teadmistest palju abi, sest muinsuskaitse tegevusloaga Janar oli kenasti kursis sellega, mis on lubatud ja mis mitte. Näiteks teadis ta, et katusekorruse väljaehitamisel ei saa rajada vintskappe maja tänavapoolsesse külge, vaid need peavad jääma hoovi poole, et maja välisilme ei muutuks. Samuti andis ta nõu kõik sammud alati kooskõlastada. Ka ehitajat oli raske leida – hinnapakkumist küsiti seitsmelt ehitusettevõttelt, kellest neli ütlesid projekti keerukuse pärast kohe ära. Tõsisemad läbirääkimised peeti kahe-kolme ette­ võttega, kelle hulgast jäi sõelale küllalt pisike firma, kes oli äsja samasuguseid maju päris õnnestunult ehitanud. Ja kuigi ehitaja jõudis enne objekti lõpetamist erinevatel põhjustel pankrotti minna, on Wouter temaga laias laastus rahul. 14

Masendav seisukord Renoveerimise ajal tehtud fotod näitavad maja seisukorra vilet­ sust kogu selle hiilguses. Ühel hetkel olevat kogu protsess nii väsitavaks ja masendavaks muutunud, et Wouter loobus piltide tegemisest sootuks. Maja halva seisukorra tõttu tuli see palkideni lahti võtta. Välja vahetati enamik esimese korruse põrandatalasid, sest keldrist tulnud niiskus oli palgid täielikult rikkunud. Maja tuli ka kergitada, et saaks asendada kahjustada saanud palgid välisseinas. Nõu­ kogude ajal rikutud välisilmet tuli vanade jooniste järgi korrastada, mis tähendas nii suuremaks tehtud aknaavade algse kuju kui ka hoonet kaunistanud elementide taastamist. „Kõik oli päris hirmutav – iga kord ootas objektil ees mõni uus üllatus, hiiglaslik auk põrandas või sein, mis oli vahepeal kokku kukkunud,” muigab Wouter. Kuid sellegipoolest ei saa öelda, et miski oleks renoveerimise käigus tulnud täiesti ootamatult, sest maja kehv seisukord oli teada. Kogu protsess vältas kaks aastat: maja osteti oktoobris 2010, ehitustöödega alustamiseks saadi luba juunis 2011 ja ehitusega jõuti lõpule 2012. aasta septembris. Taastamispõhimõtted Renoveerimisel jäid vanast majast alles üksnes konstruktsioon ning kasutuskõlblikud vanad palgid ja talad, mujal võeti kasutusele uued materjalid. Eesmärk oli taasluua vana nii, et tekiks kvaliteetne ja tänapäevases mõistes mugav elukeskkond. Näiteks koosnevad vaheseinad uutes ehitistes sageli vaid õhukesest kipsplaadist ja veidikesest kivivillast, kuid nii on heliisolatsioon olematu ja ühest maja servast teiseni on kõik kuulda. Pärast pikki arutelusid


Jahu 7b ja selle naaber on ilmekas näide eri ajastute renoveerimispõhimõtetest. Kunagistest identsetest kaksikutest on saanud vägagi eriilmelised majad.

otsustati puitmaterjali kasuks – nii on ka korterite vahel nüüd toe­ kad puitseinad, mis on välisseintest vaid veidi õhemad. Põrandate heliisolatsiooniks kasutati samuti vanaaegset tehnikat – nimelt valati põrandataladele kiht liiva, et summutada korrustevahelist heli. See meetod on osutunud vägagi tõhusaks. Kuna tegu oli vana majaga, ei soovitud panna põrandale laminaatparketti, mistõttu on kõigis korterites tammepuust laudpõrandad. Püüti säilitada ka vanu põrandalaudu, kuid see oli küllalt keerukas. „Vanad lauad olid kinnitatud tohutute naeltega ja laudade tervelt kättesaamine oli paras peavalu,” kirjeldab Wouter. Kasutuskõlblikuna suudeti säilitada nii palju vanu laudu, et ühes korteritest on taastatud vana männipuidust laudpõrand. Ka uued uksed ehitati vanade eeskujul. Kipsplaati püüti vältida nii palju kui võimalik. See üllatas ehitajat, sest siinsed arendajad teevad kortereid korda valdavalt müügiks ja seetõttu kasutatakse võimalikult kiireid ja soodsaid lahendusi. Wouteri plaan oli aga teha kogu maja korda ja hakata seda välja üürima, mitte müüma. Üürnike leidmine osutus ülimalt lihtsaks. Wouter ja Margot istusid samal tänaval asuvas nurgapealses pagaritöökojas ning panid üürikuulutuse kinnisvaraportaali üles. Kohvikust välja astudes seisis esimene huviline juba nende maja ees ja kuue tunniga olid rentnikud leitud. Nii suur huvi tuli Wouterile üllatusena – inimeste reaktsioon meenutas tõelist tormijooksu. Ilmselt on põhjused Kalamaja kui elamiskoha populaarsuses, aga ka selles, et korralikult renoveeritud kortereid väga palju välja ei üürita – kortereid tehakse sellisel tasemel korda ena­ masti ikka selleks, et ise sinna elama asuda, ja üüriturule need sageli ei jõua.

Soojad soovitused Kui minna ajas tagasi ja mõelda, mida saaks uuesti ja paremini teha, siis tuleks veelgi täpsemalt töid planeerida. Kohe alguses võiks olemas olla üksikasjalik elektri- ja kanalisatsiooniplaan, sest siis jääb palju muret ehitaja ja alltöövõtjatega suhtlemisel ära. Nii on lihtsam hinnata ka tulevasi kulusid. Muidugi on tähtis ka ajafaktor – kui projekteerimine võtab liiga kaua aega ja ehitusega ei saa pihta hakata, tekivad juba uued kulud. „Sedasorti projektide juures on alati asju, mis töötavad üksteise kahjuks,” tõdeb Wouter. Mida võiks teistele sama plaaniga inimestele soovitada? „Kõige olulisem on hea meeskond: ehitaja, arhitekt, järelevalve. Kindlasti tuleks rääkida võimalikult paljude sarnase asjaga kokku puutunud inimestega, et saada lähemat aimu nende kogemus­ test. Probleemide vältimiseks tuleb kõike kooskõlastada ka ametkondadega,” loetleb Wouter veel kokkuvõtteks. „Ja veel üks tähtis asi – hoolitse hästi oma pereelu eest, sest sellise projekti puhul tekivad pea alati peresisesed vaidlused. Kui hästi ette ei vaata, saab renoveeritavast majast teie põhiline jututeema ja vaidlusobjekt. Võtke lihtsalt igal hommikul ja õhtul mõned minu­ tid selle teema jaoks ja ülejäänud ajal rääkige muust, muidu ei lõpe asi hästi,” naerab Wouter. „Kui maja viimaks valmis hakkas saama, oli mul mõnda aega päris raske siia tulla – olin siin nii palju kordi vihastama pidanud,” ütleb Wouter muigega, kui astume majast välja. Siis jääb tema pilk pidama kaugemal hoonete vahelt paistval puumajal, mis on veidi räämas ja ootab hea omaniku kätt. „See seal on väga uhke puumaja, muinsuskaitse all. Kui selle hea hinnaga kätte saaks, võiks küll kõike uuesti alustada ja ka selle korda teha,” löövad ta silmad särama. 15


177 aastat töötanud savipotitehas hoiab traditsioone

Tekst M A R I S S A N D E R Fotod L A U R I K U L P S O O

Tehases saab potte glasuurida paljudes toonides, kuid kõige enam annab sooja tumeda värviga glasuuritud ahjupott. 16


Ahjutarve OÜ hing Annes Andresson kannab savipotitehases edasi oma vanaisa pärandit. Ahjutarbe majja astudes on tunne, nagu rändaks ajas tagasi. Mõnes ruumis võib jõuda lausa aastasse 1933, millest saati on savipotitehas sealsamas järjepidevalt töötanud. Siin on säilinud põletusahjud ja masinad, millega potte toona valmistati. Põlvest põlve on edasi antud ka teadmised, kuidas savist vastupidavaid ja kauneid ahjupotte valmistada. Tehasele pani aluse saksa pottsepp Heinrich Sturm 1837. aastal. „Tol ajal oli pottsepp väga tähtis inimene, sest teistmoodi kütteseadmeid ei ehitatud. Pottseppa peeti kullassepa ja kellas­ sepa järel tähtsuselt kolmandaks käsitööliseks,” kõneleb Annes Andresson uhkusega ametist, mida tänapäeval oskavad vähesed. Andressoni vanaisa Jaan Künnapuu nime võib siiani maja fassaadil vaevu aimata. „Kui ta tuli Tartusse elama, hakkas ta Roosi tänava tehases pottsepana tööle. Sturmide suguvõsa müüs savipotitööstuse enne revolutsiooni tuntud ärimees Izhak Kaplanile, kellel olid ka nahaparkimis- ja lauavabrikuärid. Kui Kaplan suri, üüris tema naine tööstuse välja ja üheks üürijaks oligi 1922. aastal minu vanaisa, kes pidas seda edasi, kuni rajas 1933. aastal vabriku siia Puiestee tänavale.” 1940. aastal potitehas natsionaliseeriti, kuid juba järgmisel aastal andsid sakslased tehase Andressoni vanaisale tagasi. „1944. aastal loovutas vanaisa n-ö vabatahtlikult tehase töölis­ kollektiivile ja jäi ise siia tööliseks. Elasime kuni 1962. aasta maikuuni siinsamas tehase majas, aga siis aeti meid siit välja ja anti korter vastu. Vanaisa leidis, et tal on uuest elukohast liiga kaugel tööl käia ja ta loobus. Ta oli siis juba 74aastane. Üle 30 aasta jäi tal puudu ajast, mil tehas tagastati,” selgitab Andresson. Nõukogude ajal kandis tehas nime Artell Ahjutarve, kuigi sellele pakuti alul ka säärast põnevat nime nagu Punane Pott. Vahepeal liideti erinevad tööstusharud ja ühineti Tartu Ehitus­ materjalide Tehasega. 1993. aastal said Annes Andressoni ema ja tema kaks õde tehase tagasi. Kui talvel on potitehases tööl paar töötajat, siis suvel viiskuus. 1959. aastal olevat Eestis toodetud üle kahe miljoni ahjupoti, praegu võib pisikesed potitehased kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Potte toodetakse Eesti savist Tehase tagastamise järel võttis inseneriharidusega Andresson tööstuse juhtimise enda õlule. Toona töötas tehases kaheksa töölist, kes pärija välja õpetasid: „Mind aitas, et olin töötanud masinaehitustehases. Hakkasin kohe ka kirjandust uurima. Saime kätte masinad, mis olid siin olnud juba vanaisa ajal. Vana­ isa hoidis osa oma majandustegevuse raamatuid ja aruandeid alles. Nii võime sealt lugeda, kui palju töölised teenisid, mis ahjupotid maksid ja kes olid kliendid. Tollal olid ostjad põhiliselt pottsepad, kes ehitasid klientidele kütteseadmed. Alles on ka välisfirmade kaubakataloogid, näiteks sakslase dr Julius Bidteli glasuuride kohta.” Muide, ka see firma tegutseb siiani ja Künna­ puu lapselaps Andresson on nendega ühenduses olnud: „Kahjuks toodavad nad tänapäeval glasuuri, mille sulamistemperatuur on meie jaoks liiga kõrge.” Ajast, mil Puiestee tänava tehaseseinte vahel tegutses And­ ressoni vanaisa, pole ahjupottide tootmises palju muutunud. „Masinad ja glasuurimisel tarvitatavad kemikaalid on arenenud, aga savi töötlemise ja põletamise tehnoloogia on sama. Tooraine dikteerib tingimused. Eestis väga head savi ei ole, näiteks puudub

Puiestee tänava savipotitööstuse rajaja August Künnapuu (vasakul) oma kõige tublima töölise Gustav Konradiga. Lühike soeng aitas väl­ tida savitolmu kinnijäämist juustesse. Foto: Annes Andressoni erakogu

siin portselani tegemiseks vajalik valge savi. Parim materjal jäi piiri taha Irboskasse, kus esimese Eesti Vabariigi ajal tootis seda aktsiaselts Savi. Neil oli suvel kuni 150 töölist, valmistati šamotttelliseid, ahjutelliseid ja -potte.”

Savipotitööstuse kunagist nime võib Puiestee ja Kingu tänava nurgal oleva hoone seinal aimata veel praegugi.

Andresson kasutab tootmises Eestist Laeva karjäärist pärit savi. „Mina olen ainus potitootja, kes savi välismaalt sisse ei osta,” väidab tootmisjuht ja juhatab ekskursioonile maja tootmis­ruumidesse, millest esimeses kuivavad suurtes hun­ nikutes hallid savitükid: „Meil on kaks põletusahju, mille peal savi mitu nädalat kuivab, seejärel jahvatame selle tolmuks.” 17


Annes Andersson seisab põletusahjus, mis mahutab korraga kuni 3000 lihtahjupotti.

Originaalahjud ja masinad Korrus allpool asuvates keldriruumides on suur, mehekõrguse suuga ahi, kus kuivavad juba valmis pressitud ja põletamist ootavad ahjupotid, mis glasuuritakse või lähevad kohe müügiks. Põletusahi mahutab kuni 3000 lihtahjupotti, mille põletuseks kulub kuni 15 kuupmeetrit kuiva okaspuud, et viia ahju tempera­ tuur 900 kraadini. Selleks kulub 24 tundi. Andresson näitab sealsamas kõrval seisvat lihvimismasinat, mis oli kuulunud vanaisale: „Siia trumlisse pannakse vesi ja liiv, masin aetakse pöörlema ja pott lihvitakse niiviisi siledaks. Meie lisame jahvatatud savile ainult vett.” Glasuuritud ahjupottide põletamiseks kasutatakse nüüdis­ aegset elektriahju. Seal käivad oma töid põletamas ka skulptorid, kellele Andresson samuti savi hangib.

Ahjutarbe järjepidevus Ahjutarve on asutatud 1837. aastal, nii et see on vanim pidevalt tegutsenud potitööstus Eestis. Firma on aja jooksul kandnud erinevaid nimesid: Hermann Sturm Dorpat, Eugen Heche, Jaan Künnapuu, Konstantin Ammas, artell Ahjutarve, artell Areng, Tartu Ehitusmaterjalide Tehas, väikeettevõte Keraamika. Jaan Künnapuu Savitööstus oli aastatel 1922–1940 peamine valgete glasuurpottide tootja Eestis, mille eest ta teenis ka näitustel hõbeaurahasid. Aastast 1994 tegutseb firma Ahjutarve OÜ nime all ning jätkab 18 × 28 cm ahjupottide ja nendele vajalike nurkade ja karniiside valmistamist. Tehakse ka erimõõdulisi ahjupotte ja karniise vanadele ja uutele kütteseadmetele.

18

Glasuurimise peen kunst Tehases saab potte glasuurida hele- ja tumepruuniks, valgeks, mus­ taks, roheliseks, punakaks jne, olenevalt sellest, kuidas klient soovib. Kõige enam annab sooja tumeda värviga glasuuritud ahju­ pott, sest tume kiirgab paremini soojust ja glasuuritud ahjupotte põletatakse kõrgemal temperatuuril, mis parandab sooja ülekan­ net ahju pinnale. „Kõige viletsama soojusülekandega on sileda pinnaga, alumiiniumpulbriga värvitud plekk-kestaga ahi. Sellise ahju pind võib olla väga tuline, aga ruumi eraldub sooja vähe,” jutustab Andresson. Missugune on hea pottsepp? Andresson selgitab: „Head pottseppa iseloomustab see, et ta oskab ehitada ahju, mis kütaks ruumi ka –22kraadise külmaga soojaks. See näitaja on Eestis hoone küttevajaduse arvutamiseks oluline piir. Pottsepp on spetsialist, kes peab oskama planeerida õige suurusega ahju, mis töötaks olemasolevates tingimustes ja mille välispind soojeneks ühtlaselt, et ahi jahtuks kaua aega. Koldes peavad puud põlema nii, et ei jääks palju põlemisjääke. Kõik see eeldab pottsepalt teadmisi ja oskusi, mis tulevad aasta­ tega ja ennast pidevalt täiendades.” Euroopas olevat Andressoni sõnul tavaline, et pottsepp peab iga 3–4 aasta tagant läbima täienduskoolituse ja tegema eksami. Meil aga piisab tihtipeale teadmisest, et inimene on 20 aastat pottsepana töötanud – küllap siis ongi tasemel. Andresson selgitab, et ahjuehitus on tänu arvutitehnikale siiski läbi teinud murrangu, mis aitab pottseppa. Loodud on program­ mid, mis arvutavad üksikelementide kaupa välja optimaalseima ahju ehituse ja näitavad, mida muuta, et see oleks vastavuses Euroopa Liidu rangete normidega. „Sellise programmi kasutajaid on Eestis vaevalt viis-kuus. Kui klient teab, et pottsepal peab olema kutsetunnistus, siis on see juba samm edasi. Veel vähem


Potitehase põnevatest ruumidest leiab mitmeid Andressoni vanaisaaegseid masinaid, mis töötavad tänaseni.

Savitööstuses valmivad ahjupotid on erineva kuju, suuruse ja värvusega.

on kuuldud aga seda, et pottsepp peaks olema suuteline ehitama kütteseadme, mille kasutegur oleks soovitavalt 75–80%.” Kui Andresson alustas tehases tööd, koostas ta linnade ja maakondade kaupa pottseppadest nimekirjad, et huvilistele häid tegijaid soovitada. „Nüüd on neil aga terve aasta broneeritud ja ehitatakse isegi talvel, kuigi kõige tihedam tööaeg on kevad ja suvi, mil ka meil on tellimuste tipphooaeg.” Eestis algab ühe pottsepa töötasu 1200–1300 eurost, aga ahi võib maksta ka 3500 eurot.

tamm, kuid seda ei müü keegi. Paju ja pappel on rämps! Kõige olulisem on see, et puu oleks kuiv. Igasugune värvitud liimpuit ja papp lõhub ka ahju ja korstent. Ahi pole prügipõletamise masin!” hoiatab Andresson. Õige põlemise korral jääb ahju helehall tuhk, mille hulgas sütt ei ole. Korstnast ei tohiks tulla ka musta suitsu ja miinuskraadi­ dega peaks näha olema halli auru.

Kuidas ahju kütta? Ahju eelistavad enamasti need, kes on sellega noorest saati harjunud. Teine suurem sihtrühm on vanade mõisahoonete uued omanikud, kes ahjusid restaureerivad. „Korralikult ehitatud ahi, mida õigesti köetakse ja mida korstnapühkija korrapäraselt hooldab, kestab keskmiselt 50 aastat. Siin meie majaski on 80 aastat vana ahi, mis on täiesti töökorras.” Andresson kurdab: „Praegu on tendents, et inimesed lükka­ vad ahju ehitamist pikalt edasi, sest pottsepatööd on kallid ja korstnapühkija lohutab, et ettevaatlikult küttes peavad ahjud veel vastu. Siis aga tuleb külm talv ja ongi häda käes – ahi köetakse lõhki.” See juhtub seepärast, et tihtipeale napib teadmisi, mis­ moodi ahju üldse kütta. „Kütmine on omamoodi kunst. Koldesse tuleb panna puud, mis mahuvad sinna vabalt ära, nii et puude ja ahjuvõlvi vahele jääb umbes 25 cm põlemisruumi. Puude alla võib jääda ka tuhka, aga mitte palju. Et õhk puudele ligi pääseks, soovitatakse kõigepealt panna kaks puud risti ja siis ülejäänud pikku nende peale. Ahju täis toppida ei tohi.” Puud tuleb süüdata pealt ja tuli peab hooga põlema minema, et saavutada kõrge temperatuur, mis peaks ühtlaseks jääma kütmise lõpuni. Korralik ahi peaks läbi kütma kuni 15 kilogrammi puid tunnis. „Kui kütate kahes osas, jätke lõppu kolm võimalikult ühesugust puud. See aitab ahjul ühtlaselt ja hooga lõpuni põleda. Muidu jääb mõni oks vaikselt susisema ja ahi jahtub maha,” selgitab spetsialist. Ahi pannakse kinni siis, kui leeki enam näha pole. Ennekõike on see tuleohutuse pärast, mistõttu soovitatakse siibrile mõned augud sisse puurida või nurk maha lõigata, et vingugaasi tuppa ei pääseks. „Euroopas enam siibreid ei kasutatagi, aga see eeldab korralikku ust.” Potimeister ütleb, et Eestis on kõige parem küttepuu lepp: „Kasega ei tasu väga kütta, sest see sisaldab tõrva ja lõhub ahju. Suurima kütteväärtusega on pihlakas, see on isegi parem kui

Hea ahi salvestab Salvestavat ahju tuleb kütta umbes 1,5 tundi. Selle jooksul põletatakse ära kogu küttepuu või puidubriketi kogus. Saadud soojus salvestub ahjumassis ja ahi kiirgab soojuse läbi välispinna aeglaselt ruumi. Normaalseks peetakse, et maksimaalsest soojushulgast, mida ahi on võimeline salvestama, jätkuks külma ilmaga (välistemperatuuril –22 kraadi) 12–13 tunniks. Ahju salvestusvõime sõltub ahju ehituseks kasutatud šamott-tellise ja punase tellise erisoojusest ja nende kogumassist. Ahju võimsust näitab see, kui palju sooja on ahi võimeline tunnis ära andma. See sõltub ahju välispinna ja ruumi tempe­ ratuuri vahest. Ekslikult arvatakse, et ahju võimsus sõltub selle massist. Mida suurem on ahi, seda raskem ta on ja seda pakse­ mad on ahju välisseinad, seega tuleb ka ahjus salvestunud soojus seda aeglasemalt läbi välisseina. Ahju väliskülgpinnaks soovitatakse jätta kuni 15 ruutmeetrit, näiteks mõõtudega 1,2 × 1,6 × 2,6 meetrit. Et salvestusahju välis­ pinna lubatud maksimaalne temperatuur on Eestis 80 kraadi, siis on 20kraadise toatemperatuuri saamiseks sellise ahju pinna võimsu­ seks 650 W/m2 tunnis. Soovituslik temperatuur on aga 65 kraadi. Salvestavad on pottkivi-, plekk-, telliskivi-, tulikivi-, moodulah­ jud jt. Milline soojushulk ahjus salvestub, sõltub ahju kasute­ gurist, kütuse kogusest ja kütteväärtusest. Et arvutada, milline peaks olema ahju välispindala suurus, et kütta ära soovitud ruum, peab lähtuma sellest, et ühe ruutmeetri ahju külgpind ei küta arvutuslikult üle kuue ruutmeetri toapinda, kui ruumi sooju­ sisolatsioon on normaalne ja välistemperatuur on –22 kraadi. Allikas: ahjutarve.ee

19


Jäädvustame

ajaloolised interjöörimaalingud! KRISTIINA RIBELUS

19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse interjööris leidub tahveldisega jaotatud seinapindu. 20


2012. aastal korraldati Karlova linnaosas esimest korda projekt, mille eesmärk oli koguda metoodiliselt teavet ajalooliste interjöörimaalingute kohta ja see dokumenteerida. Huvi pakkusid kõik mustrid ja ka lihtsad joontega eraldatud seinajaotused, mis olid maalitud korterite, trepikodade ja muude dekoreeritud ruumide krohvitud või puitseintele ja -lagedele erinevate värvidega (liim-, lubi-, õlivärv).

Teist korda leidis projekt aset aasta hiljem Supilinnas. Infot on kogutud ka mujalt. Maalingute kogumisega on alustatud Tartu miljööaladel, mille elanikud puutuvad oma kodu korrastades mingil hetkel ajalooliste mustritega kokku. Miljöö hoidmine ja mõistmine hõlmab ka interjööri, mis annab koos oma detailidega kogu hoonele tervikliku üldmulje ja lisab sellele väärtust. Miljööaladel on tugev sotsiaalne võrgustik, kus seda väärtust mõistetakse ja hoitakse ning mille liikmed hoolivad elukeskkonnast, mille osa nad on. Iga säilinud interjööriosa on märk ajaloost. Neid märke peab oskama lugeda, sest kokku moodustavad need terviku. Ajalooliste detailide nägemine võib olla raske eeskätt erinevate värvikihtide puhul. Tihti ei osata ette kujutadagi, mitu viimistlus­ kihti võib seinal olla. Sageli võivad eri kihid varjata erinevaid maalinguid. Viimistluskihtide uuringud on restauraa­torite pärus­ maa, kuid remonti tehes võib igaüks kooruva värvikihi alt midagi põnevat avastada. Eriti hinnaline on teave selliste hoonete kohta, mis pole riikliku kaitse all ja kus interjööri viimistluskihi säilitamist ega kaitset ei ole seadusega nõutud. Sellised hooned hõlmavad seni avas­ tamata andmeid maalingute ja ka teiste interjööriosade ajaloo kohta, kuid kaitsenõude puudumise tõttu ei pruugi omanikud ja arendajad sellele piisavalt (kui üldse) tähelepanu pöörata. Seega võib ajalooliselt väärtuslik info kergesti kaduda. Projekti käigus saadud teave maalingute kohta süstematiseeri­ takse. Tulevikus on plaanis kanda kogu materjal digitaalsesse andmebaasi, et anda ülevaade Eestis leiduvatest interjööri­ maalingutest. Andmebaas avalikustatakse internetis, seda on lihtne kasutada ja see võimaldab mustreid omavahel võrrelda. Projektist osavõtmine on vabatahtlik ega sea osavõtnutele lisakohustusi. Mustrid korduvad Peaaegu igas 19. ja 20. sajandi vahetusel ehitatud hoones leidub (trafarett)maalinguid. Interjööri on dekoreeritud nii linnakodanike korterelamutes kui ka üürimajades, mitte ainult suurejoonelistes hoonetes. Samal ajastul ehitatud majades võib esineda ühe­ suguseid mustreid ja seinajaotuse skeeme. Jõukamad inimesed said tellida maalinguid kunstnikelt. Kuid veel eelmise sajandi alguses kuulus iga maalri teadmiste ja oskuste hulka ka lihtsamate dekoreerimisvõtete tundmine. Inter­ jööri kaunistamisel saadi tavaliselt ideid mustriraamatutest. Need tagasid ka mingil määral ajastutruu ja stiilse ornamendi­ valiku, sest loomingulise töö oli keegi juba ära teinud. Maalingute kogumise projekti käigus luuakse mustriraamat uuesti. Mida rohkem infot koguneb, seda parem ülevaade tekib ajastule omastest stiililemmikutest Eestis. Näiteks Tartus on tuvastatud 1920−1930ndatest pärinevate trafarettmustrite kordu­mine erinevates linnaosades. Kust saab projekti kohta teavet? Kui Sinu kodu kaunistavad ajaloolised maalingud ja Sa soovid sellest teada anda või küsida projekti kohta lisainfot, võta palun ühendust: Kristiina Ribelus, ribelus@gmail.com, tel 5344 8369.

Lisalugemist trafarettmaalingute kohta leiab Muinsuskaitse­ ameti restaureerimise infovoldikutest aadressil http://www. muinas.ee/muinsuskaitsetegevus/trykised. Koostöös Säästva Renoveerimise Infokeskuse (SRIK) Tartu ühenduse, Hea Maja Poe ja Karlova seltsiga on korraldatud töötubasid, kus selgitatakse ja õpetatakse, kuidas ajalooliste maalingutega ümber käia ning mil viisil ise trafarettmaalinguid valmistada. Projekti koostööpartnerid on SRIKi Tartu ühendus, Hea Maja Pood, Karlova selts, Supilinna selts, Tartu linna­v alitsuse kultuuriväärtuste teenistus, Muinsuskaitseamet ja Eesti Kultuur­k apital.

Trafarettmuster on kantud seinale šablooni abil.

Alates 1940–1950ndatest hakati värvitud seinu dekoreerima kummist ­mustrirulli abil. 21


Väärt materjal ei tohi raisku minna K R I S T I N A K U R M (S R I K Tartu ühendus) foto L A U R I K U L P S O O

Tallinna SRIKi materjalilaos ootab taas­kasutamist suur hulk vanu aknaraame. 22


Vana maja tuleks remontida ajastutruu materjaliga – pehkinud palgid peaks asendama korraliku vana palgiga, laudise lappimiseks tuleks leida sama laia ja sarnase profiiliga voodrilaud. Kust aga sellist materjali saab? Vana ja väärtuslikku ehitusmaterjali kogub ja suunab süsteemselt taaskasutusse ainult paar organisatsiooni Eestis.

Tallinna SRIK tutvustas vanade materjalide taaskasutuse ideed juba oma maja (Väike-Patarei 5) taastamisel sajandi­ vahetusel, kui hoones allesjäänud vana materjali prooviti maksi­m aalselt ära kasutada, palju puuduolevat toodi lähi­ konna lammutatavatest majadest, akende sulused leiti vana­ linna hoonetest välja visatud akendelt jne. SRIKi juhatuse liige Tarmo Elvisto tõdeb: „On ebaloomulik ja lubamatu, et ilusad ja head materjalid ja detailid, millesse on investeeritud palju oskusi ja vaeva, põletatakse ära või viiakse prügimäele, kui samal ajal leidub meistreid ja inimesi, kes on valmis neid kasutama ja korrastama.” Säästvad Ehituslahendused OÜ hakkas Tallinnas vana mater­ jaliga tegelema viimistlus- ja renoveerimistööde kõrvalt aastal 2009, kui nähti, et paljudel objektidel läheb väärtuslik ehitus­ materjal otse prügi hulka. „See on täiesti (taas)kasutuskõlblik, seda saab kombineerida näiteks naturaalse krohvi ja värviga. Vanamaterjali on aeg muutnud ainulaadseks ja omapäraseks ning lisaks praktilisele kasutusele on sel ka esteetiline väärtus,” räägib firmajuht Kermo Jürmann. Paide SRIK vahendab vanamaterjali sooviga aidata kaasa vanade hoonete püsimisele ja nende ennistamisele viisil, et säiliks võimalikult palju algset. „Oleme ise kogenud selle head kvaliteeti ja lihtsalt ei raatsi sel raisku minna,” räägib Paide SRIKi juht Rainer Eidemiller. Teistes linnades nii süsteemset tegevust ja laopinda ei ole. Tartus on SRIKi entusiastid aeg-ajalt väikeses koguses ehitus­ materjali ladustanud, kuid selle müügiga pole tegeletud. Sama­ moodi on endale väikese tagavara kogunud ehitiste või nende detailide (nt akende ja uste) restaureerimise firmad, kuid müügile ei keskendu nemadki. Hitiks on osutunud uksed ja põrandalauad Vanamaterjali ladudes leidub eelkõige puitmaterjali (palgid, plan­ gud, põranda- ja laelauad), uksi, aknaid, treppe, ahjupotte, ahju­ uksi, telliseid, paekivi, ehisdetaile. Kõige nõutum kaup on uksed ja põrandalauad. Kuigi võib ju arvata, et sellise peaaegu äravisatud kraami omanikuks võib saada võileivahinna eest, ei vasta see tõele. Hind kujuneb ajakulu ja materjali kvaliteedi põhjal. Materjali kättesaamis-, demonteerimis-, veo-, puhastus-, sorteerimis-, ladustamis- ja kliendile pakkumise kulu on üllatavalt suur. Paide SRIK pakub Paide elanikele poole soodsamat hinda. „Meie esmane huvi ei ole äritegevus, vaid soov saata vanamaterjal väärikasse taaskasutusse. Vahel võime ka loobuda asja müügist või teha hea eesmärgi nimel teha väga suuri soodustusi,” selgitab Rainer Eidemiller. Pakkumine tekitab nõudluse Siiski ei saa öelda, et kolm suuremat ladu suudaksid Eestis kogu nõudluse täita. Spetsiifilist ja igaühele sobivat kraami on väga keeruline leida. „Arvan, et oleme nõudluse tekkele ka ise kaasa aidanud, soovitades vanu asju kasutada,” räägib Elvisto. Vanamaterjali otsingutel tulevad ladudesse sageli inime­ sed, kes väärtustavad ajalugu või keskkonnasäästu. Klientide

seas on palju noori, loova ellusuhtumisega inimesi, kes hindavad isiku­pärast lahendust. Tavaliselt on tegu koduomanikega, vahel ka arhitektide ja sisekujundajatega. Kuna üle Eesti süsteemne materjalivahendus ei toimi, sõidetakse kohale ka kaugematest paikadest. Näiteks Paide SRIKi lao klientide hulgas on paidelasi vaid viiendik. Riigi või omavalitsuse toetus on vajalik Eraldi ärina vanamaterjali vahendamine ära ei tasu. „Paljudes Euroopa riikides rahastab sellist tegevust omavalitsus või riik. Loodame, et kunagi jõuab ka Eesti selleni,” ütleb Säästvate Ehituslahenduste juht Jürmann. Sama kinnitab Elvisto: „Ladusam koostöö lammutusfirmade ja kohalike omavalitsuste lammutuslubasid andvate ametnikega aitaks palju. Samuti peaks suurendama inimeste teadlikkust, et nad väärtuslikku materjali ära ei viskaks.” Väikelinnades on küsimus peamiselt vähestes ressurssi­ des – SRIKidel pole enda transpordivahendit ja sageli ei jagu ka inimesi, sest enamik neist on vabatahtlikud. „Sel põhjusel vajame päris palju etteteatamisaega, et olla suutelised objektile tulema,” räägib Eidemiller. „Võib-olla oleks jumet mõttel luua SRIKide jaoks ühine vanamaterjali ladu ja materjali kogumise meeskond,” lisab ta.

KUS VANAMATERJALI PAKUTAKSE? Tallinna SRIKi ladu ja infobaas www.materjalid.net või www.majatohter.ee tel 523 5513 Väike-Patarei 5, Tallinn Säästvad Ehituslahendused OÜ www.ehituslahendused.ee e-post info@ehituslahendused.ee tel 666 0050 Lina 5, Tallinn Paide SRIK www.srik.ee e-post paide@srik.ee tel 5665 8752 Tallinna 11, Paide Ladudele võib pakkuda ka kodus üle jäävaid väärikaid vanu materjale. Sel juhul tasub enne telefoni või e-posti teel ühendust võtta.

23


varsti tulekul

maalermeister

eestis toodetud loodusvärvid www.maalermeister.ee

AKENDE JA USTE RESTAUREERIMINE Soojapidavuse tõstmine, ajalooliste värvikihtide uuringud UUED PUITAKNAD JA UKSED VANADE EESKUJUL PUIDUTÖÖD ERITELLIMUSEL Vanadele ustele uued lengid, laiad põrandaliistud, akende-uste piirdeliistud ja muud puitdetailid vanade eeskujul Ajataju OÜ Telliskivi 57, Tallinn | www.ajataju.ee | info@ajataju.ee | +372 5665 8017

Hea Maja Pood • Looduslikud ja traditsioonilised ehitus- ja viimistlusmaterjalid • Restaureerimistarvikud • Koolitused • Nõustamine www.heamajapood.ee/e-pood · Pepleri 32, Tartu

Vana Maja 2014  

2014. a kevade Vana Maja lehes on lood Kalamajas taastatud kortermajast, Supilinna ujuvpalkidele rajatud kahepereelamust, 177 aastat järjest...

Vana Maja 2014  

2014. a kevade Vana Maja lehes on lood Kalamajas taastatud kortermajast, Supilinna ujuvpalkidele rajatud kahepereelamust, 177 aastat järjest...

Advertisement