VESTLUSI NAISSARIMORVARITEGA

Christopher Berry-Dee

Vestlusi naissarisarimõrvaritega KÕHEDUST TEKITAV RÄNNAK MAAILMA JÕHKRAIMATE NAISTE MÕTTEMAAILMA

Eessõna: Sablino naistevangla

K

una olen aastakümneid uurinud sarimõrvareid ja tegelikult igat tüüpi mõrtsukaid, olen töö käigus käinud ka paljudes naiste kinnipidamisasutustes. Teiste seast paistab silma üks: Sablino naistevangla. Mainin seda vangimaja juba raamatu alguses põhjustel, mis selguvad hiljem.

Peterburist nelikümmend viis kilomeetrit lõunas asuvas Sabli­ nos elab ligikaudu 1800 kurjategijat. Vangla kössitab keset silma­ piirini lamedat eikellegimaad.

Vangimaja juurde ja sealt ära viib üksainus tee.

Talvel on ümbritsev maastik valge ja kõva nagu kips.

Õhutemperatuur langeb 35 külmakraadini. Hingeõhk jäätub.

Mu habe oli härmas nagu jõuluvanal. Põllumaad tahenevad mitu kuud ja kauemgi kohtades, kuhu lumi on lühikestel külmadel päevadel kuhjunud. Öösiti valgustavad juhusliku mööduva auto tuled uttu mattu­ nud trööstituid objekte – unnesuikunud kõrrepõldu, kõvaks külmu­ nud koorikuga kattunud lumevälja, pruunikaskollast ojajääd – täp­ selt sama ebameeldivat värvi vett tuleb kohalike elanike kraanist –, ümberkukkunud elektriposti ja silla otstarvet täitvat lauajuppi.

9

VESTLUSI NAISSARIMÕRVARITEGA

Raudteejaama Sablinos pole. Rongidel ja rohelises univor­ mis karmiilmelistel vagunisaatjatel pole siia asja. Mõni buss võib Sablinosse sattuda, kui rõõmustada juhti sularahaga, mille eest ta saab osta lemmikjooki – viina. Rooli taha istudes on ta tõenäoliselt maani täis, kuid liikluspolitseinikud ei peata busse ega tegevusloaga taksosid peaaegu kunagi. Seda võidakse teha vaid siis, kui korra­ valvurid ise parajasti alkoholi osta soovivad ja seepärast juhile väi­ kese rahatrahvi väänavad.

Kui mina Sablino naistevanglas käisin, paukus 15-kraadine pakane ja õhutemperatuur langes veelgi. Lumetormis ja põlvini lumes tegid valveringkäiku naissoost vangivalvurid, kurjad koerad rihma otsas. Okastraataedu Sablinos pole. Külastaja silma ei rõõ­ musta lillepeenrad. Kujutle talvist Auschwitzi, natside koondus­ laagrit. Minu saabumise auks lõhkusid „tüdrukud“ teelt labidatega jääd ja pühkisid selle minema.

Kõik teadsid, et ma tulen. Peterburi politsei* oli selle eest hoolt kandnud, mõistagi väikese tasu eest. Nad teadsid mu tulekust juba siis, kui jõudsin Orenburgi oblastisse Buzuluki linna. Minu võõrus­ taja, nimetan teda Igoriks − juriidilistel põhjustel ei saa ma mehe pärisnime avaldada −, endine Vene eriteenistuse Spetsnazi kopteri­ piloot, oli mulle teed sillutanud. Rongiga Samarasse ja lennukiga Peterburi sõitsin esimeses klassis ja tasuta. Suur tänu!

Esimese klassi hotellisviidi sain samuti vähimagi vaevata – kõige eest kandsid hoolt politseinikud, mõistagi lisatasu eest. Takso? Ei! Võmmid sõidutasid mind ametiautoga. Sinised vilkurid välkumas, sõitsime täistuubitud restorani, kus meid tänu politseiniku ameti­ tunnistusele kohe lauda juhatati. Juba einestavad kliendid aeti

* V ene miilits nimetati politseiks 1. märtsil 2011. a. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

10

EESSÕNA: SABLINO NAISTEVANGLA

minema ja alkoholi voolas ojadena, kuni kõik tõotasid igaveseks ajaks sõpradeks jääda.

Enamikus Sablino katkiste akendega hoonetes elab rohkem kui sada naist; vangid on seal justkui silgud pütis. Enamikul on lemmik­loom − kass. Väikesesse ruumi vangistatud inimeste ning kasside väljaheidete ja uriini lehk ajas iiveldama. Ei mingit privaat­ sust. Raadiot pole. Tsenseeritud telesaated. Kütmata ruumid. Toitu, mida seal söövad vangid, ei antaks Suurbritannias koeralegi.

Seal nad olidki. Väikestesse rühmadesse kogunenud hallid ­kössis kogud. Värisevad naised – vanad ja noored – õhukestes riietes ja odavates plastjalanõudes õues külma käes.

Sablino vangid püüavad siiski kuidagiviisi hakkama saada. Ema Teresa moodi vanglaülema käe all õpetab Anna kirjaoskamatuid vange lugema ja kirjutama. Kuna riigi toetus on niru, valmistasid vangid tuulises ja lumises küünis helikassette, et saada pisutki raha toidu jaoks.

Auruses vanglaköögis tööd rühmav kokk oli surnuks hakkinud abikaasa, kes naist väärkohtles. Seejärel valmistas ta mehest toreda eine pahaaimamatutele sõpradele ja naabritele. Marinkast räägin hiljem lähemalt.

Olen temaga tänaseni kirjavahetuses.

Sablinos on ka naissoost sarimõrvareid – kõik nad on kuri­ tegelike jõukude ja maffiaga seotud. Mitte ükski kinnipeetav pole süüdi mõistetud seksuaalkuritegudes. (Selles karistusasutuses pol­ nud ainsatki seksuaalkurjategijat.) Mul lubati ringi vaadata ka vangla kõige turvatumas osas, kus roostes trellidega kongides hoi­ takse sarimõrtsukaid. Seal jagasin vangidele Marlboro sigarette ja vestlesin tapjatega, kes olid osa võtnud relvastatud röövidest, mille käigus oli maha lastud mitu inimest, või hukanud inimesi jõukude koosseisus. Vanglaülemat hindasid nad kõrgelt. Minusse suhtusid nad aupaklikult.

11

VESTLUSI NAISSARIMÕRVARITEGA

Ühtegi Rose Westi ega Myra Hindleyt Sablinost ei leia.

Midagi luksuslikku Sablinos samuti pole. Neil on üsna armas juuksurisalong; väike tuba, kaunistatud rahvusvaheliste meele­ lahutusstaaride piltidega, mis on hoolikalt välja lõigatud lääne aja­ kirjadest ja niisketele seintele kleebitud. Jah, nad tahtsid mindki juuksuri­toolile meelitada. Sellest pakkumisest keeldusin viisakalt.

Vanglas on hästi varustatud raamatukogu ja väike kabel, kuhu üks vang mind viis. Seal palus ta jumalat, et too viiks ta peagi taas kokku lastega. Nägin ka suurt saali, kus anti minu auks kontsert.

Vangide kasinat sissetulekut kärbiti veelgi, et mina saaksin ringi käia ja suhelda ning naised saaksid mind küllatuleku eest tänada.

Olin esimene läänlane Venemaa naistevanglas ja pealegi lubati mul kõike filmida.

Minu teada pole sinna pärast mind lubatud ühtki lääneriikide kodanikku.

Sablinos ei algatata maksumaksjate taskust võetud sadade tuhan­ dete eest rehabilitatsiooniprojekte ega anta glamuurseid etendusi, nagu tehti hiljuti Inglismaal Bronzefieldi naistevanglas, kus vere­ januline Briti sarimõrvar Joanna Dennehy elab paremini, kui peaks.

Sablinos olid tagasihoidliku kontserdi keskmes rahvarõivad, rahvamuusika ja emake Venemaa. Bronzefieldi eravanglas keps­ lesid naised rehabilitatsiooni nimel ning 40-naelase pileti ostnute rõõmuks laval ringi võrksukkades ja aluspesus. Sablinos ega üheski teises vanglas, kus ma neljakümne aasta jooksul käinud olen, midagi sellist ei toimu.

Hüvastijätt Sablino vanglaülemaga – sündmus võeti ka video­ lindile – oli südantlõhestav. Laua taga istunud naine tahtis, et koh­ tuksin nelja tema tüdrukuga, kes ootasid kannatlikult koridoris tema kabineti ukse taga. Nad rääkisid minuga vigases inglise keeles.

Enne Sablinosse tulekut olid nad kirjaoskamatud. Naised – nüüd haritud, itsitavad ja rahulolevad – pidid peagi vanglast vabanema.

12

NAISTEVANGLA EESSÕNA: SABLINO

Üheksakümmend kuus protsenti Vene naiskurjategijaist ei pane iialgi toime uut kuritegu. Peagi mõistad, miks.

Minu reisi Sablinosse korraldasid Londonis tegutsev produkt­ sioonifirma September Films ja Peterburi miilits mõne hüve eest: Šoti viski, võiküpsised militsionääride naistele ja hunnik krabise­ vaid USA dollareid, mille nad said mustal turul rubladeks vahetada.

Vanglaülem ei nõudnud minult koostöö eest vastutasuks ainsatki dollarit: „Palun räägi Inglismaal kõigile, kui hästi töötajad siin minu tüd­ rukute eest hoolitsevad,“ anus naine ning puhkes nutma.

Lahkusin Sablinost, istusin miilitsa päevinäinud Škodasse, mille esiklaas oli mõranenud, ning mind sõidutati siniste vilkurite välku­ des Peterburi neljatärnihotelli. Minu saatjad − kaks kõrget miilitsa­ töötajat − olid mõistagi kenasti purjus.

Vanglaülem leidis hiljem tuhat dollarit, mille olin salaja tema laual lebanud raamatu alla libistanud. Naine helistas mulle kohe ja sõnas: „Spasibo, spasibo. Venemaal hakatakse sind nüüd Christops­ kiks kutsuma. Jumal õnnistagu sind!“ Kaks nädalat nautisin erilist külalislahkust, mis Venemaal saab osaks ainult inglastele. Valjuhäälsed kirevates särkides ameeriklased neile nii väga ei meeldi. Sablino vanglaülem on õigusega oma vangla üle uhke. Aastakümnete vältel olen saanud piiramatu ligipääsu kinni­pidamisasutustele üle kogu maailma – USA-st ja Euroopa rii­ kidest India ja Kaug-Idani –, ent ma pole kunagi kuulnud, et ükski vangla lavastaks 180 000 dollarit maksma läinud teatritüki, mil­ les vangidest näitlejad sebivad laval ringi aluspesus ja jaanalinnu­ sulgedes, nagu tehti eelmainitud Bronzefieldi vanglas. Ilmselt on mu silmad nüüd kõike näinud. Ennekuulmatu tegu! Ühel sealsel vangil jätkus veel jultumust kurta: „Elutingimused on siin [Bronze­ fieldis] sitad. Kuradi sigadus. Kogu aeg käsutavad. Tee seda, tee teist!“ ( Joanna Dennehy kirjas autorile 2014. aastal) 13

VESTLUSI NAISSARIMÕRVARITEGA

Ma ei unusta iialgi Sablinot ega Vene miilitsatöötajate ja tava­ kodanike siirast külalislahkust. Seetõttu ei kavatsegi ma kaasa tunda Joanna Dennehyle, kes kurdab kehvade elutingimuste üle Bronze­ fieldis. Naine kavatses koguni põgeneda, kuid üritus kukkus läbi, kui tema kongist leiti märkmelehed, millel kirjas põgenemisplaani üksikasjad. Vanglateenistus teatas: „2013. aasta septembris leid­ sid vanglatöötajad ülestähendused, mis viitasid põgenemisplaanile.

Tegutseti viivitamatult, turvariski ei tekkinud ja vang [Dennehy] paigutati üksikkongi.“ Kuna olen näinud elutingimusi Sablinos, julgen arvata, et nais­ soost kurjategijad peaksid luksuslikku Bronzefieldi – keskküte, kliimaseade, hea toit, ööpäevaringne arstiabi, nõustamisteenus ja puhke­alad – hoopis sisse murdma, mitte sealt põgenema!

Joanna Dennehyl ja teistel temalaadsetel jälestusväärsetel olen­ ditel on tõepoolest vedanud!

Venemaa? Armastan seda riiki. Olen Venemaad armastanud sellest päevast peale, mil nägin noorukieas 1965. aastal linastunud filmi „Doktor Živago“, mille peaosades mängivad Omar Sharif ja Julie Christie. Esimest korda sõitsin Venemaale kooliajal reisi­ laevaga Dunera ning olen seal nüüdseks palju kordi käinud.

Jah, maffia ja politsei on tihedalt seotud. Jah, korruptsioon lok­ kab. Kõik!

Asun nüüd asja kallale. Teoses „Vestlusi naissarimõrvaritega“ otsin vastust igivanale küsimusele: kas naised on meestest ohtlikumad?

CHRISTOPHER BERRY-DEE SOUTHSEA

Sissejuhatus „„Mina olen kuue naise kõri läbi lõiganud,“ sosistasin surevale ohvrile, kelle nimi oli Hanen.“

M

SARIMÕRVAR SAKINA ALI HAMMAN, KES HUKATI KOOS ÕE RAYAGA EGIPTUSES ALEKSANDRIAS ESMASPÄEVAL, 16. MAIL 1921. AASTAL

inu üks ja ainus palve: loe läbi ka sissejuhatus. Ära hakka kohe esimesest peatükist otsima laipu, verest nõretavaid nuge ja haam­reid ega öösel kiiruga kaevatud madalaid haudu. Palun seda kahel põhjusel.

Esiteks, kirjutasin sissejuhatuse sinu heaks.

Teiseks, sa oled raamatu eest raha maksnud ja peaksid kasu saama igast sõnast.

Kuna mul polnud midagi targemat teha – roosikasvatajat minust ei saa –, olen mitukümmend aastat usutlenud peamiselt mees­ soost sarimõrvareid, kuna neid lihtsalt on väga palju. Kui löök­ sid jalgpalli üle mis tahes USA kinnipidamisasutuse müüri vange täis hoovi, satuks pall suure tõenäosusega seksuaalpsühhopaadist sarimõrvari kätte. Üksi tegutsevaid naissoost sarimõrvareid samas on väga vähe – USA-s umbes viiskümmend varasemat ja praegust ning märksa 15

Kriminoloog ja raamatu „Vestlusi sarimõrvaritega“ autor CHRISTOPHER BERRY-DEE pöörab oma läbinägeliku pilgu naiste poole, kes ei ole pelgalt inimesi tapnud, vaid on teinud seda korduvalt. Võrreldes meestega tuleb naissoost mõrvareid ette haruharva. Üksnes USA Texase osariigi vanglates kannab karistust rohkem meessoost sarimõrvareid, kui on USAs ja Suurbritannias nüüdseks surnud ja elus olevaid naissoost tapjaid kokku. Seda šokeerivam on raamatus avanev pilt. Kooruvad välja eri tüüpi tapjate portreed: siin on nii naisi, kes tapsid lapsi või vanureid, kui neidki, kes mõrvasid mehi või oma pereliikmeid.

Christopher Berry-Dee on mitme tõsielul põhineva krimiteose autor, sealhulgas on ta kirjutanud raamatu „Monster: My True Story“ ühest USA kurikuulsamast naissarimõrvarist Aileen Wuornosest. Raamatu põhjal valmis 2003. aastal samanimeline film Charlize Theroniga peaosas.

kirjastus.postimees.ee

ISBN 978-9916-667-24-8