vastuvoolu

1.

Tõk-tõk … tõk-tõk … tõk-tõk … Rongirataste ühe­­ tasane roiutav rütm oli ainus, mis Ormi meeli välismaa­ ilmaga veel sidus. Need aeg-ajalt vaikust lõhestavad tuksatused, nagu vana väsinud raudruuna südamelöögid, tõid meeltesse veidigi erksust. Mitte et ta meeled lootusetult nüristunud oleksid – kaugel sellest –, kuid nendes tuksatustes kangastus midagi igikestvalt tuttavlikku. Olid ju rongirataste lõgin ja veduri huiked aastaid olnud Ormi poisipõlve lahutamatud kaaslased, mis laane tagant kajana ta koduõuele kandusid. Küll päeval, küll öösel. Aga siis oli neil hoopis teine kõla.

Ometi tundusid need tuttavad hääled nüüd ainukese päästerõngana, mis teda kõiksusega veel seob. Need olid kui mingi mälestus kodust, sama omased nagu ahjusoe leivaviil ema pehmest pihust. Need hääled ainukesena lasid tal veel uskuda, et kusagil, väljaspool seda räämas ja läppunud vagunit, kulgeb elu ikka oma endist rada, raugematu hooga. Et seda kulgu ei suuda peatada ükski häda ega kaos, isegi mitte sõda. Ja see teadmine sisendas lootust. Ainult et aeg ja olukord olid pea peale pööratud.

7

Oleks tal olnud õrna aimugi, kuhu see rong teda viib.

Aga kes teab, vahest oleks see teadmine Ormis hingitseva lootusesädeme viimseni summutanud. Teadmatus laskis tal vähemalt vabalt mõlgutada kõiksugu võimaluste üle, mis teda ees ootavad või ei oota, ning hellitada ennast kõige uskumatute vaimuvälgatustega. Keegi ei olnud neid temalt veel võtnud. Samas, igal poolearuliselgi oleks olnud selgemast selgem, et huvireisist on asi kaugel. Seda pidi mõistma kõik see meestevägi, keda punaste püssimeeste valvsa pilgu all oli Kohtla-Järve sõjavangilaagris vagunisse topitud. Üks võimalik sihtkoht, mis Ormile esimesena pähe torkas, oli loomulikult Siber. Juba teada-tuntud paik, kuhu „üleliigset“ rahvast ennegi jalust ära toimetatud.

Ainuke asi, et ise ei oleks ta ennast nende küüditatutega kuidagi osanud ühele pulgale seada. Oli ju temale süüks arvatud hoopis teist laadi, võiks isegi öelda, et palju üllamaid tegusid. Selles mõttes oleks ta võinud enda üle isegi tsipa uhkust tunda, ikkagi sõjavang – seisnud oma maa kaitsel. Või kus ta pääses, kui tuli käsk, pidi minema Saksa väe­­teenistusse. Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult ei olnud Ormil vähimatki põhjust rinda ette ajada, sest püssi alla panekust ja võõra sissetungija vastu minekust jäi tema sõjamehetee esialgu kaugele. Selle mõne kuu jooksul, mis ta õpperügemendi rühmas teenida jõudis, alates maist kuni septembrini, lihviti algaja sõjamehe oskusi rannakaitse abiteenistuses.Väljaõppe tasemele see kõik jäigi. Sõjaks ei läinudki. Isegi sõjaväemunder jäi selga tõmbamata.

8

Ometi, sellest hoolimata ikkagi sõjavang. Puhtalt iseenda apsaka tõttu. Aga ega see kogemata saanud juhtuda. Omamoodi apsakas küll, ent iseenesest oli see asi, mille üle Ormil oleks tasunud õigusega uhkust tunda.

Sest ta oli ausaks jäänud. Maailma ees ja Looja ees ja, mis kõige tähtsam, omaenda südames.

Olukord rindel oli neil päevil muutunud tundidega. Ikka ärevamaks ja ärevamaks. Mis siis imestada, et relva­grenaderidel oli targematki teha kui uute sõduritega jännata. Ühel ilusal päeval lasti mehed nelja tuule poole laiali ja öeldi, mingu igaüks, kuhu tee viib. Orm ei mõelnud pikalt, pööras saapaninad otsemaid kodu suunas.

Koju! Kuhu siis mujale. Pikale teekonnale asudes pidi ta mõistagi olema valmis kõiksugu ootamatusteks, mida sel äreval ajal ette võis tulla. Polnud täit selgust ju sellestki, kes kus parajasti taganeb või kes peale tungib. Tulgu mis tuleb. Vähemalt terendas ees vabadus, see sisendas usku ja lootust. Tunne oli seda tugevam, et temaga koos alustas kand-ja-varvas-teekonda lõuna poole mitukümmend teenistuskaaslast. Ja lõpuks, mida ta kartma pidigi – tema südametunnistus oli puhas mis puhas. Ei olnud ta ju kellegi vastu kätt tõstnud ega isegi mitte mõttes vihavimma haudunud.

Nõnda lihtsameelselt ja heas usus koos semlakitega jalga jala ette tõstes oli Orm oma retkel pealinnast KeskEestisse kodukülla juba umbes poolele teele jõudnud, kui jooksis kogu kupatusega, nagu üks mees, sõna otseses mõttes sülle pealetungivatele Vene vägedele. Kui Orm 9

kolonni märkas, oli plehku pista juba hilja mis hilja. Ja kuhu sa ikka põgened. Ole sa nii väle kui tahes, kuul saab su kätte igal juhul, enne kui päästev metsatukk vastu tuleb. Patrull pidas rännumehed kinni, nagu arvata võiski, ja käsutas kõik otsemaid rivisse. Aega viitmata läks üle­kuula­miseks, et kust tulek, kuhu minek.

Ohvitser viskas karmi välkpilgu rivi ühest otsast teise ja käratas: „Kõik, kes olid sõjas, marss samm ette!“ Asja üle pikemalt aru pidamata astus Orm kindlal sammul rivist välja. Miks ta olekski pidanud kõhklema, sõjaväeteenistuses oli ta ju ometi olnud. Seda ei saanud olematuks teha. Mis sellest, et ta lahingusse polnud jõudnud – tema nimi seisis väeteenijate nimekirjas sellegi­ poolest must valgel üleval. Sealt võis igaüks, kel asjast vaja teada, jälile saada. Ja tema arust oli kõige tähtsam alati kõiges ausaks jääda. Orm uskus surmkindlalt, et tee, mis sa teed, või räägi, mida sa räägid, keegi kusagil näeb ja kuuleb seda kõike. Ja teda sa juba ei peta. Mitte ühegi nõksuga.

Kõik, kes olid sammu ette astunud, koguti ühte punti, lastiti veoauto kasti, ja läkski sõiduks. Esialgu viis nende meeste tee Kohtla-Järvele sõjavangilaagrisse. Olgu küll võõra väe ja võimu all, leidsid nad seal vähemasti veel kuigipalju tuge kodumaa pinnast. Seda õnnist aega jätkus aga kõigest paariks kuuks. Ühel pimedal ja trööstitul novembripäeval tuubiti mehed raudteevagunitesse. Ormi eelaimus ütles, et 10

seekord läheb pikemaks reisiks.Tuli saatusele alla vanduda ja vaadata silma troostitule tegelikkusele, et tema kodutee oligi sellega otsa saanud. Ülekohtuselt kiiresti. Ja kes teab, ehk koguni igaveseks. Niisugune siis oligi tasu aususe eest.

See pikk sõit rongiga. Tundmatusse.

Siin ta nüüd siis loksus. Külmas ja rõskes lõgisevas vagunis, komps oma maise varaga külje all, ümbritsetuna sama lohutu homsega saatusekaaslastest. Igaüks neist ainuomase käekäigu ja mälestuste ja lootustega, kuid siin kõik ühtviisi võrdsed. Kõik nad olid kusagilt pärit ja kõik nad olid kuhugi teel. Kuid keegi neist ei teadnud, kuhu see tee viib.

Rõskus puges kontidesse, külm kihutas hambad plagisema ja soolikad lõid pilli, aga see kõik kuulus asja juurde.Või kust seda sooja ja ninaesist jumalamuidu võtta on, et priileivasööjatele mõõtmatult ette kühveldada…

Võimatut polnud mõtet soovida. Orm oskas olla tänulik sellegi eest, et vähemalt õhk on veel vabalt saadaval – loomulik tuulutus pilude näol oli täiesti olemas. Need pilud vaguni seinas olid parajasti nii laiad, et andsid õige veidi aimu sellest, kas väljas on öö või päev, samas liiga kitsad selleks, et saada täit selgust ümbritsevast maastikust ja neist paikadest, kust rong aeg-ajalt vilet lastes läbi tuhises. Mõnes mõttes oli isegi hea, et ümbrus mõistatuseks jäi ja sünget tegelikkust pilgu ees alasti ei kistud. Sai oma maailma kapselduda ning kujutlusvõimel vabalt lennata lasta. Just nii kõrgele, kui kellegi mõttelend teda kandis.

See oli praegu parim, ühtlasi ka ainuke pääsetee.

11

2.

Kätte jõudis öö.Vagunisse vajus pilkane pimedus ja maad võttis vaikus. Kostis ainult poolsosinal poetatud lause­ katkeid, köhatusi ja südamepõhjast vallandunud ohkeid.

Neis summutatud häältes oli pinget ja ängi. Aga lõpuks võttis uni meeste üle võimust. Tema nõudis ikka oma osa, ole kus sa oled või kes sa oled. Kas siidiste päkkadega süütu lapsuke või rohmakaid käimasid kandev sõjavang.

Niipea kui Orm silmad sulges, vajus ta üleni sügavale piimvalgesse uttu ning rändas vaimusilmas tagasi üsna varasesse lapsepõlve. Oli jaanikuu varajane hommikutund. Ta lamas kodus unesoojas sängis. Muidu veel pisut hämara toa aknast voogas sisse silmipimestav valgusvihk, mis ühtlase laia joana langes üle ta sängi turvaspruunile palkseinale. Valgusvihus tantsiskles ülemeelikult must­ tuhat helenduvat tolmukübet. Üksteisest mööda hõljudes ja suures tuhinas vahetevahel põrkudes liuglesid nad sihitult üles-alla. Kaotasid vaid silmapilguks pea – kohkumusest, kui üleannetu unesegane kärbes hooletul lennul nende tantsukaared lootusetult segi lõi. Aga sedagi ainult korraks. Kärbse tiivalöögid valmistasid tolmu­kübemetele ise­­ äralikku lusti, panid nad veel hoogsamalt hilpsama.

Küll neil oli lõbus…

12

Seda imelist etendust tuhmistas terav valusööst Ormi parema jala suures varbas.Alles nüüd meenus talle, et õhtu eeli oli ta ülepeakaela läbi heina silgates varba vastu kivi löönud. Ema oli haavale rohtu määrinud ja varba kinni sidunud. Sängi heites oli varvas veel kõvasti pakitsenud.

Juba poolunes viibides oli ta tundnud, kuidas keegi ta haiget varvast silitab. Imepehme käega ja nii hellalt, et ta oli sedamaid vajunud sügavasse unne.

Nüüd oli ta ärkvel. Läbi avatud akna tungis kõrvu kanade kaagutamine ja Kuti haukumine. Ja pöörane seakisa. Ema vist andis sigadele sööki ette, ise neid vitsaga eemale nüpeldades. Juba kolistas ema vankriga, küllap vedas seda kuuri alt välja. Õige küll, nad pidid ju minema heinamaale, kuhu isa oli juba aovalgel sammud seadnud.

“Ormi, tõuse kähku üles! Tule aita hobust hoida,“ kaikus üle õue ema sihker korraldus.

Orm kalpsas sängist välja, tõmbas pihikpüksid kärmesti jalga ja haaras jooksult sahvrist pihku paar kuivanud leivaviilu. Hobune ootas temalt alati maiust, ja ta ei pidanud kunagi pettuma. Nii selgi korral. Juba oli väike raudjas mära Tessa aiste vahel, kuid Ormi nähes ajas hobune kaela õieli ning sõõrmeid väristades nuhutas õhku. Vehkis sabaga, põntsutas jalgu ja nookas peaga, justkui teretades. Aga seda ei teinud ta sugugi mitte suurest rõõmust ja äratundmisest, et saab jälle maiustada. Need olid hoopis verejanulised kärbsed ja parmud, kes panid Tessa aiste vahel rapsima ja perutama. Ormil õnnestus hobuse tähelepanu tüütute putukate rünnakult 13

leivakoorukestega pisut hajutada, nõnda et ema sai ta lõpuks õnnelikult looga alla. Aega viitmata sidus ema Tessa ohjepidi toa seina küljes olevasse rõngasse ja ise tõttas tulistvalu toa poole.Vähekese aja pärast astus ta taas rutakalt vankri juurde, kandes kätel teki sisse mähitud magavat väikevenda Villet. Unehõlmas pundar kaitstult vankrile sätitud, võiski sõit alata.

Tessa oli hirmus kärsitu ja parmud kehutasid teda veelgi takka. Ei olnud tal mahti teed jälgida ega kurve võtta, püüdis igalt poolt otse lõigata. Kartulipõllu kohal laskis tulist traavi risti üle vagude otste, lagedale jõudes kiskus aina võsa poole ja tuiskas karjamaa äärt pidi, nii et lepad lookas. Täie tambiga heinamaa poole. Emal oli Tessa taltsutamisega tükk tegemist, tiris ohjadest, nii mis jaksas, et hobust vähegi korrale kutsuda. Orm sirutas käed ette, et vastutormavaid oksi näost eemale tõrjuda, ja igaks juhuks pigistas silmadki kõvasti-kõvasti kinni.

Vanker hüples ja kolises nii mis hirmus. Väike Ville, kes algul oli vaikiva pambuna üsna kannatlikult Ormi ja ema vahel pikutanud, hakkas aina valjemalt ägisema ja vigisema. Ikka häälekamalt ja häälekamalt. Mis magamisest siin enam sai juttu olla, tuli vaadata, kuidas vankris püsida.

Varsti jõudis kogu see kupatus varjulisemale teele ja parmude rünnakud jäid harvemaks. Tessa oli endiselt erutatud ning ikka oma sõiduvees, kuid vähehaaval võttis tempot maha. Juba jooksiski isa eemalt neile vastu, haaras Tessal suu kõrvalt valjastest ning suksu oli sedamaid 14

taltsutatud. Isa rakendas hobuse vankri eest lahti ning viis ta suure pajupõõsa varju puhkama ja rahunema.

No oli see alles maailm! Igast kandist kuuldus heinaliste huikeid, laulu ja naeru. Kuskil luiskas keegi vikatit, ikka likat-lõkat, likat-lõkat… Siitsamast kiviviske kauguselt võis kuulda, kuidas vikat sahinal heina lööb – siuh ja siuh, siuh ja siuh… Õhk helises mesilaste ja kõiksugu muude tuntud ja tundmatute putukate-mutukate suminast. Igaüks neist püüdis teisi oma helikeelega üle trumbata. Kogu ümbrus rõkkas lindude vidinast, sädinast ja trillerist. Kusagil kaugemal kukkus kägu. Õige pea vastas talle kajana teine siinsamas ligiduses. Kaugel kukkuja jäi varsti vait, ja juba ta lendas otse üle Ormi pea siinse suguvenna suunas, ise vahetpidamata kähisedes ja kukkudes. Mööda heinakaart hüples linavästrik, vilkalt ja muretult hända tirgutades.

Kõiki neid linde, kes siin lendlesid ja lõõritasid, Orm ei tundnudki. Ei võinudki tunda, sest neid oli nii ütlemata palju. Kõrgel taevalael uhkeldas oma laialisirutatud tiibadega suur kull, aeg-ajalt hüüatades: viuu, viuu, viuu…

Lõpmata tore!

Siis veel ümberringi, nii kaugele kui silm ulatus, iga mesti ja masti kõrred ja lilled, kes end muretult kiigutades muudkui õitsesid ja lõhnasid. Siinsamas kullendas kullerkupu­ meri, õõtsusid longuspäised karukellad.

Pääsusilmad olid vist alles nüüdsama oma silmad lahti löönud, nõnda ehmunult uudistasid nad seda maailma, mis neile vastu vaatas.

15

Ja kõik need lõhnad, neil ei olnud otsa ega äärt!

Orm ahmis neid lõhnu endasse nii kuidas jaksas, aga ikka ei saanud küllalt. Ta oleks tahtnud neid endas hoida, aga need ei mahtunud tema sisse kuidagi ära. Ta tundis, et kui ta veel rohkem püüab neid sisse ahmida, võiks ta lõpuks kogunisti lõhki minna… Kahetsusega pidi ta need lõhnad lahti laskma, et tunda uusi ja uusi. Üks kõige hullutavama lõhnaga õitseja oli angervaks.

Teda ei saanud ühegi teisega segi ajada. Kreemjad vahused häitsmekobarad, nagu mõrsjarüüs neitsid, üksteise kõrval.

Alati, kui Orm oja veeres nende ligidusse oli trehvanud, sattus ta otsemaid uimastava lõhna lummusesse, millest oli peaaegu võimatu end lahti rebida.

Ja muidugi värske hein… Ema jutust teadis Orm juba, et heinale annab kordumatu lõhna üks õige märkamatu ja tagasihoidlik kõrreline, maarjahein. Ta tuuseldas heinavaalus oma väikse rehaga nii kuis jaksas, kuid maarjaheina silma ega näppu ei hakanud. Jäi vaid lõhn sõõrmeis.

Orm ei saanud sellest lõhnast veel õieti küllalt, kui ootamatult jõudis kätte lõuna. See tähendas, et ema ootasid lehmad lüpsile, ning tuli koduteele asuda. Isa rakendas Tessa jälle vankri ette ja seadis Ville oma aukohale Ormi kõrval. Lõpuks vinnas ka ema ennast vankrile, haaras ohjad ja sõit võis alata. Paistis, et Tessagi oli heinatööst roidunud, igatahes esiotsa astus ta üsna rahulikult tülpinud sammul.

16

Kartulipõllu kohal tuli emal kange tahtmine minna uurima, kas ehk mugulad kannatavad varsti juba hamba alla panna. Kartul õitses, ja kaugel see saagiaeg siis enam on. Ema hüppas vankrilt maha, ohjaotsad peos, ja ei jõudnud veel kartulipesa õieti üleski sikutada, kui parmudest ergunud Tessa võpatas ja rebis vankri paigalt.

Vedis ja vedis, kuni ema komistas ja prantsatas täies pikkuses vagude vahele siruli. Ohje hoidis ta aga endiselt ikka kindlalt peos, et hobune omapäi koos poistega lõhkuma ei pistaks. Sellest hoolimata pistis Tessa lõhkuma küll, ainult et koos emaga, kes nüüd vankri kõrval üle kartulivagude kaasa lohises. Ema ramm oli ohjadest siiski tugevam, ja tema jonnakus sai väänikust hobusest võitu.

Tessa jäi viimaks seisma, ema vinnas ennast maast üles ja ubis tagasi vankrile. Maha jäi pikk vagu, mille ema oma kehaga oli kartuli­maale „kündnud“. „Oh, sa sindrinahk! No küll nüüd alles äestas!“ hurjutas ema oma vermetes käsivartele pilku visates. „Sõge loom! Kas sa saad!?“ rehmas ta korra ohjadega. „Mul poisipabulad vankris, ja tema kukub perutama. Ma sulle veel näitan…“ See viimane oli küll öeldud rohkem suusoojaks kui ähvarduseks, justkui enda rahustamiseks.

Ema nägu oli sellest künnitööst verine, paljad käsivarred lõhki ja vere-mullasegused. Aga poisipabulad said hoitud.

17