Esmaabi
Ükspäev tuli Nell vahetult enne õhtusöögiaega koju ja leidis eest lahtise välisukse. Auto oli läinud. Trepi peal jooksis vereplekkide rada, mida mööda ta pärast tuppa astumist piki esikuvaipa kööki läks. Lõikelaual oli nuga, üks Tigi lemmikutest, Jaapani teras, väga terav – ja selle kõrval üksik verine porgand, ots maha lõigatud. Nende tütart, kes oli sel ajal üheksa-aastane, ei paistnud kusagil.
Millised olid võimalikud stsenaariumid? Desperaadod olid sisse murdnud. Tig oli noaga end nende vastu kaitsta püüdnud (kuigi millega sel juhul selgitada porgandit?) ja haavata saanud. Desperaadod olid teinud vehkat koos tema, nende tütre ja autoga. Nell peaks politseisse helistama.
Või siis oli Tig süüa teinud, noaga sisse lõiganud, otsustanud, et vajab õmblusi, ning ise haiglasse sõitnud, võttes kaasa ka nende tütre, et teda mitte üksi koju jätta. See oli tõenäolisem. Arvatavasti oli tal olnud liiga kiire, et Nellile kirja jätta.
Nell võttis välja vaibapuhastusvedeliku ja pritsis seda vereplekkidele – ära kuivanult on neid palju raskem välja saada. Seejärel pühkis ta vere ära köögipõrandalt ja pärast hetkelist pausi ka porgandi pealt. Porgand oli igati korralik, polnud mingit põhjust seda raisku lasta.
Aeg möödus. Pinge kasvas. Ta oli juba valmis kõikidesse
ümbruskonna haiglatesse helistama, et uurida, kas Tig on seal, kui mees tagasi jõudis, käsi kinni seotud. Ta oli lõbusas meeleolus, nagu ka nende tütar. Milline seiklus neil oli olnud! Nad kirjeldasid, kuidas verd oli suisa lahmanud. Köögirätik, mida Tig oli haava kinnisidumiseks kasutanud, oli olnud läbi ligunenud! Jah, autojuhtimine oli olnud keerukas, ütles Tig – ta ei öelnud, et ohtlik –, aga kellel oli aega taksot oodata, ja ta oli kenasti hakkama saanud ka põhimõtteliselt ainult ühe käega, kuna teist oli tarvis üleval hoida ja veri nirises küünarnuki otsast alla ja nad olid ta kiiresti kinni õmmelnud, sest ta tilkus igale poole ja igatahes, siin nad siis nüüd on! Õnneks polnud tegu arteriga või see lugu oleks teistsugune olnud. (Lugu oligi teistsugune, kui Tig seda hiljem Nellile rääkis: kogu praalimine oli olnud näitemäng – ta ei olnud tahtnud tütart hirmutada – ja ta muretses, et minestab ära, kui verekaotus kontrolli alt väljub ja mis siis saab?)
„Mul on ühte jooki vaja,” ütles Tig.
„Mul ka,” nõustus Nell. „Me võime süüa munaputru.” Mida iganes Tig ka porgandiga teha kavatses, oli nüüdseks kavast maas.
Köögirätik toodi kilekoti sees tagasi. See oli erkpunane, aga hakkas juba servadest pruuniks tõmbuma. Nell pani selle külma vette likku, mis on vereplekiliste tekstiilide puhul parim teguviis.
Aga mida mina oleksin teinud, kui siin oleksin olnud? mõtiskles ta. Plaaster küll mitte – ebapiisav. Žgutt? Ta oli gaidide ringis nende kohta vormilise sissejuhatuse saanud. Ja väljaväänatud randmeid olid nad ka võtnud. Väiksemad hädad olid tema teema, aga suuremad mitte. Suuremad olid Tigi omad.
See oli juba mõnda aega tagasi. Nelli mäletamist mööda varasügisel, ühel 1980ndate lõpuaastal. Olemas olid juba personaalarvutid, sellist uimerdavat tüüpi. Ja printerid: nende sees käivad paberilehed olid ülalt ja alt üksteise küljes ja servadest auklikud, perforeeritud ribadega, mis tuli ära rebida. Aga mobiiltelefone polnud, seega ei olnud Nellil võimalik ka Tigile helistada ega sõnumit saata ja küsida, et kus ta on, ja veel, et kust see veri pärineb?
Kui palju me vanasti ootasime, mõtleb Nell. Ootasime teadmatuses. Kui palju oli lünkasid, mida me ei osanud täita, kui palju müsteeriume. Kui vähe informatsiooni. Nüüd on kahekümne esimese sajandi esimene kümnend, aegruumi tihedus on suurenenud, see on rahvarohkem, liigutada on vaevu võimalik, sest õhk on nii tihkelt seda ja teist täis pakitud. Inimestest ei ole võimalik pääseda: nad on ühenduses, nad on üksteisega kontaktis, nad on vaid puudutuse kaugusel. Kas see on parem või halvem?
Ta lülitab oma tähelepanu ümber ruumi, milles nad mõlemad käesoleval hetkel viibivad. See asub mittemidagiütlevas kõrghoones Bloori tänava viadukti läheduses. Nad istuvad Tigiga toolidel, mis on veidi klassiruumitoolide moodi – ruumi esiosas on tegelikult ka valge tahvel – ja kõneleb üks härra Foote’inimeline mees. Inimesed teistel toolidel, kes ka härra Foote’i kuulavad, on vähemalt kolmkümmend aastat nooremad kui Tig ja Nell; mõned neist ehk isegi nelikümmend aastat nooremad. Alles lapsed.
„Kui see on nüüd mootorrattaõnnetus,” ütleb härra Foote, „ei taha sa kiivrit peast ära võtta, on ju. Sest sa ei tea, mis seal sees on, eks ole?” Ta liigutab kätt enda ees ringjalt, nagu peseks akent.
Täpselt, mõtleb Nell. Ta kujutab ette ligast kiivriklaasi. Nägu selle sees ei ole enam nägu. Näopuder.
Härra Foote’il on oskus selliseid kujundeid esile manada. Kuna ta on pärit Newfoundlandilt, on tal kujukas kõneviis. Tema juba tagasi ei hoia. Ta on kandilise ehitusega: lai torso, jämedad jalad, lühike distants kõrvast õlani. Tasakaalustatud, madala raskuskeskmega vorm. Härra Foote’i ei oleks lihtne ümber lükata. Nell usub, et seda on proovitud, näiteks baarides – ta näeb välja, nagu teaks ta, kuidas baarikaklustes toime tulla, aga samal ajal ka selline, nagu ta ei võtakski neist osa, kui tal pole võimalik võita. Kui ta liigselt närvi ajada, viskaks ta vastase rahulikult läbi akna – „Sul on taris rahulikuks jääda,” on ta juba kaks korda öelnud – ja kontrolliks siis, ega mõni luu ei murdunud. Kui murdus, paneks ta need lahasesse ning tohterdaks ohvri marrastusi ja lõikehaavu. Härra Foote on kõikühes pakett. Kusjuures ta on parameedik, aga see selgub alles pärastpoole.
Tal hoiab käes musti nahkkaasi ja seljas on tal pikkade varrukatega, eest lukuga dressipluus St. Johni Kiirabi logoga, nagu oleks tegu mõne meeskonna treeneriga, mida ta omal moel ongi: ta õpetab neile esmaabi. Õhtul toimub eksam ja igaüks neist saab sertifikaadi. Kõik nad viibivad selles ruumis, kuna neil on seda sertifikaati vaja: firmad on nad sinna saatnud. Nii ka Nelli ja Tigi. Tänu Tigi perekonnatuttavale hakkavad nad pidama loenguid loodusmatkade kruiisilaeval, Tig lindudest ja Nell liblikatest – oma hobidest. Nii et nad on põhimõtteliselt personal ja kõigil laevapere liikmeil peab sertifikaat olema. See on kohustuslik, ütles nende kontaktisik laeval.
Välja ütlemata on see, et suurem osa laeva reisijatest – külalised, klientuur – ei ole pehmelt öeldes noored. Mõni neist on Nellist ja Tigistki vanem. Tõeliselt iidne. Taolistest inimestest
võib oodata, et nad iga hetk ümber kukuvad, ja siis peavad sertifikaadid appi tõttama.
Ebatõenäoline, et Nell ja Tig reaalselt kedagi päästma peavad hakkama: nooremad hüppavad vahele, Nell loodab selle peale. Täbaras olukorras hakkab ta vabisema ja väidab, et on ära unustanud, mida teha tuleb, mis on ka tõsi. Mida teeb Tig? Tema ütleb, hoidke eemale, tehke ruumi. Midagi taolist.
On teada – räägitakse –, et neil laevadel on rohkem sügavkülmikuid, lihtsalt igaks juhuks. Nell kujutab ette, millisesse ähmi võib sattuda ettekandja, kes kogemata vale külmkapi avab ja satub silmitsi mõne õnnetu reisija vapustatud, tardunud pilguga, kelle puhul sertifikaadid ei ole piisavaks osutunud.
Härra Foote seisab klassiruumi ees ja laseb pilgul käia üle tänase õppuritesaagi. Võimalik, et tal on neutraalne või kergelt lõbustatud ilme. Kamp võhikutest pehmosid, mõtleb ta ilmselt. Linnainimesed. „On asju, mida teha, ja asju, mida mitte teha,” ütleb ta. „Mina räägin teile mõlemast. Esiteks ei pea sina mitte karjudes ringi jooksma nagu peata kana. Isegi kui vennal on miinus üks pea.”
Aga peata kanad ei saa karjuda, mõtleb Nell. Või ta vähemalt eeldab, et ei saa. Aga ta saab mõttest aru. Öeldakse, et ei tasu pead kaotada. Härra Foote ütleks lisaks: „Kui sa saad.” Tema tahaks kindlasti, et neil pead alles jääks.
„Sa võid väga palju asju ära parandada,” räägib härra Foote. „Aga mitte seda, kui pead ei ole. Seda ühte asja ma teile õpetada ei saa.” Nell arvab, et see on nali, aga härra Foote ei näita välja, kui ta nalja teeb. Ta nägu on täiesti ilmetu.
„Ütleme, et sa oled restoranis.” Härra Foote, olles mootorrattaõnnetustega lõpetanud, on liikunud edasi lämbumise juurde.
„Ja vend hakkab lämbuma. Küsimus, mida sa pead küsima, on: kas ta rääkida saab? Küsid talt, kas sa võid teda vastu selga lüüa. Kui ta ütleb selge sõnaga jah, pole asi liiga hull, sest ta saab veel hingata, eks ole? Aga mis võib juhtuda – paljudel inimestel hakkab piinlik, nad tõusevad püsti ja mida nad teevad? Nad lähevad tualetti, sest nad ei taha suurt numbrit teha. Endale tähelepanu tõmmata. Aga sina pead nendega koos sinna sisse minema, pead neile järele minema, sest nad võivad ära surra. Sinnasamasse põrandale, enne kui sa isegi aru saad, et nad kutud on.” Ta noogutab tähendusrikkalt. Noogutus, mis ütleb, ta teab selliseid juhtumeid. Ta on seda näinud. Aga liiga hilja kohale jõudnud.
Härra Foote teab, millest räägib, mõtleb Nell. Täpselt nii oli peaaegu ka temaga juhtunud. Lämbumine, tualetti minek, soov mitte suurt numbrit teha. Piinlikkustunne võib tappa, nagu ta nüüd näeb. Härra Foote tabas naelapea pihta.
„Siis tuleb sul ta ettepoole painutada,” jätkab härra Foote. „Viis laksu vastu selga – lihakäntsakas või pelmeen või kalaluu või mis iganes võib siis kohe välja lennata. Aga kui mitte, tuleb sul Heimlichi võte teha. Asi on selles, et kui nad ei saa rääkida, ei saa nad sulle ju ka tegelikult nõusolekut anda pluss nad võivad juba siniseks tõmbuda ja teadvuse kaotada. Sa lihtsalt pead seda tegema. Võib-olla murrad mõne ribi, aga vähemalt on nad elus, eks ole?” Ta naeratab natuke või Nell eeldab, et tegu on naeratusega. Selline omalaadi suutõmblus. „See on eesmärk, eks ole? Elus!”
Nad käivad läbi nii Heimlichi võtte kui ka õige viisi, kuidas vastu selga lüüa. Härra Foote’i sõnul töötab nende kahe asja kombinatsioon peaaegu alati, aga vaja on piisavalt vara kohale jõuda: esmaabis on ajastus esmatähtis. „Sellepärast seda esmaseks kutsutaksegi, eks ole? See ei ole mingi, vabandage
väljendust, kuramuse maksuamet, kellel on aega maa ja ilm, aga sul on aega võib-olla neli minutit.”
Nüüd, ütleb ta, teevad nad kohvipausi ja pärast seda võetakse uppumist ja suust suhu hingamist, misjärel alajahtumist; ja pärast lõunat tulevad südameatakid ja defibrillaatorid. Seda on ühe päeva kohta palju.
Uppumine on üsna lihtne. „Kõigepealt tuleb sul vesi välja saada. See voolab välja, kui sa lased gravitatsioonil end aidata, eks ole? Keerad ta külje peale, valad tühjaks, aga kiiresti.” Härra Foote on mitme uppumisega tegelenud: ta on terve elu vee ääres elanud. „Keerad ta selili, et hingamisteed vabastada, kontrollid hingamist, kontrollid pulssi, vaatad, et keegi 911 helistab. Kui ei hinga, pead sa suust suhu hingamist tegema. Vaadake, see jublakas, mida ma teile näitan, see on elustamise suukaitse suust suhu hingamise jaoks, sest mõnikord nad oksendavad ja seda sul enda suhu tarvis ei ole. Ja pealegi on veel pisikud, eks ole? Ühte sellist tuleks kogu aeg kaasas kanda.” Härra Foote’il on neid mingi hulk kaasa võetud. Neid on pärast võimalik soetada. Nell teeb mõttes märkuse, et tahab ühe osta. Kuidas on tal õnnestunud senimaani ilma elustamise suukaitsmeta elada? Kui hooletu temast.
Selleks, et suust suhu hingamist harjutada, jagatakse kõik osalejad paaridesse. Igale paarile antakse valge kuklasse lükatava kiilaspeaga punane plasttorso ja joogamatt, mille peal põlvitada, kuni nad oma jagatud torsot ellu tagasi toovad. Pigista nina kinni, kata suu enda suuga, puhu viis korda õhku, lastes kannatanu rinnakul iga kord tõusta ja langeda, seejärel vajuta viis korda südame peale. Korda. Samal ajal helistab teine inimene 911 ja võtab seejärel südamemassaaži üle. See võib väga kurnavaks muutuda, see on randmetele raske. Härra Foote
patseerib mööda ruumi ja kontrollib kõigi tehnikat. „Hakkab juba minema,” ütleb ta.
Tig ütleb, et nüüd, kui tema matil maas on, peab Nell 911 helistama, et keegi tuleks ja ta uuesti püsti aitaks, võttes arvesse, mis seisus ta põlved on. Nell itsitab plastsuhu, saboteerides suust suhu hingamist. „Ma loodan lihtsalt, et keegi meie valve ajal uppuma ei hakka,” ütleb ta. „Sest tõenäoliselt ta siis ka uppunuks jääb.” Tig räägib, et tema teada on tegu võrdlemisi valutu viisiga lahkumiseks. Räägitakse, et hakkad kuulma kellalööke.
Kui kõik on oma plasttorsod elustanud, liigutakse edasi alajahtumise ja šoki juurde. Mõlema puhul on asjasse segatud tekid. Härra Foote räägib uskumatu loo ühest mehest suusapuhkusel, kes läks hütiuksest välja, et läbi sügava lume ilma taskulambita põiele minna ja kukkus puujuurte vahele tekkinud lumesulavee-auku, kust ta enam välja ei pääsenud ja kust teda ei leitud enne hommikut. Ta oli kivikõva ja külm nagu makrell, väidab härra Foote, polnud temas hingeõhkugi, ja mis südamesse puutub, siis see oli vaikne nagu haud. Aga keegi teine hütis oli elustamiskoolituse läbinud ja tegutses oletatavasti surnud inimese kallal kuus tundi järjest – kuus tundi! – ja tõi ta tagasi.
„Sina jätkad. Sa ei anna alla,” ütleb härra Foote. „Sest kunagi ei või teada.”
Minnakse lõunapausile. Nell ja Tig leiavad ühte tuima kõrghoonesse peidetud pisikese Itaalia restorani, tellivad kumbki klaasi punast veini ja söövad päris head pitsat. Nell räägib, et laseb endale rahakotti panemiseks teha kaardi, millele on kirjutatud „Hädaolukorra puhul helistage härra Foote’ile”, ja Tig omakorda, et nad peaksid härra Foote’i peaministriks panema, ta võiks tervele riigile suust suhu hingamist teha. Ta arvab,
Nad mõlemad tunnevad end totakalt ja ka saamatuna. Nell on kindel, et kui ta peaks kunagi ühegagi neist hädaolukordadest silmitsi seisma – uppuv või šokiseisundis inimene, külmunu –, satuks ta paanikasse ja kõik, mida härra Foote neile on õpetanud, oleks kohe peast kadunud.
„Siiski, ma võiksin maohammustustega tegeleda,” ütleb ta. „Selle kohta õppisin ma natuke gaidides.”
„Ma ei usu. et härra Foote maohammustusi käsitleb,” kahtleb Tig.
„Veame kihla, et käsitleb. Aga ainult erasessioonidel. See on nišivärk.”
Pärastlõuna on erutav. Välja jagatakse päris defibrillaatorid, mille elektroodid paigaldatakse äärmise täpsusega punaste plasttorsode külge. Kõik saavad proovida. Härra Foote õpetab, kuidas kogemata enese defibrilleerimisest hoiduda – su süda võib segadusse sattuda ja otsustada peatuda. Nell sosistab Tigile, et surm autodefibrillatsiooni tagajärjel oleks väga ebaväärikas. Mitte nii ebaväärikas kui kahvli pistmine seinakontakti, sosistab Tig vastu. Tõsi, mõtleb Nell. Sellega peab väikeste laste puhul ettevaatlik olema.
Siis algab eksam. Härra Foote hoolitseb, et kõik läbi saaksid: ta vihjab laialt vastustele ja julgustab kätt tõstma, kui nad küsimusest aru ei saa. Oma sertifikaadid saavad nad kätte postiga, ütleb ta nahast kaasi kinni lüües, Nell eeldab, et kergendustundega. Jällegi üks lootusetu kamp tema kaelast ära ja jumal hoidku, et mitte keegi neist kunagi tõelisse hädaolukorda ei satuks.
19 et härra Foote on mereväes töötanud. Nell vastu, et ei, ta on spioon. Tig ütleb, et ehk on ta piraat olnud, ja Nell jällegi, et ei, ta on kindla peale tulnukas, kelle jaoks härra Foote’i-nimeline esmaabiinstruktor on ideaalne kattevari.
Nell ostab elustamise suukaitsme. Ta tahaks härra Foote’ile öelda, et nautis tema lugusid, aga see võiks kõlada frivoolselt, justkui oleks tegu olnud pelga meelelahutusega, justkui ei võtaks ta meest tõsiselt. Ta võib solvuda. Nii et Nell ütleb lihtsalt aitäh ja härra Foote noogutab.
Kui nad on Tigiga koju jõudnud – kui on järgmine või ehk juba ülejärgmine päev –, lööb Nell kokku kõik eluohtlikud olukorrad, milles nad kahekesi viibinud on, või olukorrad, mille puhul ta kartis, et need võivad eluohtlikuks muutuda. Kuivõrd ta nendeks ette valmistunud oli?
See kord, kui katusealune metallkorstnast tuld võttis ning Tig üles lae ja katuse vahelisse ruumi hingematva suitsupilve sisse ronis, et tule peale ämbrist vett valada. Mis siis, kui ta oleks suitsu sissehingamise tõttu seal teadvuse kaotanud?
Pärast seda intsidenti ostis Tig tuleteki ja kõigis majades, kus nad elasid, pidi igal korrusel olema tulekustuti. Ta muretses ka hotellide pärast ja kontrollis alati, et teaks, kus asuvad trepid, lihtsalt igaks juhuks. Ja aknad: kas need käivad lahti? Üha sagedamini ei ole hotelliaknaid enam võimalik avada, aga klaasi saab katki teha, võib-olla, kui käsi esmalt rätiku sisse mässida. Kui aken on liiga kõrgel, pole sellest muidugi mingit kasu.
See kord, kui Tig kolmekümnekorruselises hotellis kõik tuletõrjealarmid tööle pani, kui koridoris anduri all sigarit suitsetas, ja nad pidid kahekesi kõigist treppidest alla ronima ja süütut nägu tehes läbi tuletõrjujaid täis vestibüüli väljuma. See ei olnud isegi väga piinlik, sest nad ei jäänud vahele.
See kord, kui kiirteel nende ees sõitnud puitu täis veoauto koormast ilma jäi: lauad koorusid koorma pealt lahti, lendasid laiali ja põrkasid üle terve asfalttee, vaid napilt ei saanud nad
pihta. Kõige tipuks toimus see keset lumetormi. Elustamisoskusest poleks kasu olnud.
See kord, kui nad sõitsid kanuuga ühel Suure Järvistu järvel ja mööduvalt ookeaniaurikult sinna eksinud ootamatu laine kanuu ümber ajas. See polnud eluohtlik: nad olid kalda lähedal, vesi oli soe. Nad said märjaks, muud midagi.
See kord, kui Tig saabus mürinal ATV seljas, vedades järelkärutäit puid, mis ta oli mootorsaega langetanud, veri mööda nägu voolamas peahaavast, millest ta ise teadlikki ei olnud. See ei olnud eluohtlik: ta ei olnud isegi tähele pannud.
„Tal voolab veri mööda nägu alla,” ütles Nell lastele, justkui nad ise ei näeks.
„Tal voolab kogu aeg veri mööda nägu alla,” vastas üks neist õlgu kehitades. Nende teadmist mööda oli isa purunematu.
„Mul peab siis ikka palju verd olema,” ütles Tig rõõmsalt irvitades. Millega ta peast naha maha oli saanud? Millegi ebaolulisega. Järgmisel hetkel laadis ta puitu maha, järgmisel hetkel lõhkus halge: see oli juba kuiv, sest ta oli võtnud maha surnud puid. Seejärel, põmm, täitis juba halukasti. Nendel aegadel olid nad kiirendusega elanud.
Matkad, kus nad vanasti käisid, enne mobiiltelefone: nad ei olnud neid riskantseteks pidanud. Kas nad olid üldse esmaabikomplekti kaasa pakkinud? Võib-olla leukoplaastrit villide peale, antibakteriaalset salvi, paar valuvaigistit. Mis oleks juhtunud, kui keegi neist oleks pahkluu välja väänanud, luu murdnud? Kas nad olid üldse kellelegi öelnud, kuhu nad lähevad?
Näiteks ühel sügisel, mingis rahvuspargis. Halb ilm: varane lumi ja jää.
Sai marsitud mööda kollast ja kuldset pöögimetsa, seljas hiigelsuured matkakotid, torgitud matkakeppidega jääkaanetanud veesilmi, uuritud rajakaarte ja nende asjus eriarvamusele
jäädud. Söödud jupphaaval šokolaaditahvleid ja siis lõunapause tehtud: istutud palkide peal, neelatud juustupalakesi, kõvakskeedetud mune, pähkleid ja küpsiseid. Rummi plaskust.
Tigi põlved hakkasid juba tunda andma, aga ta käis sellegipoolest matkadel. Ta sidus põlved kaelarättidega kinni, üks ülevalt- ja teine altpoolt põlve. „Miks sa ikka veel kõnnid?” küsis üks arst. „Sul ei ole põhimõtteliselt enam ühte põlve.”
Aga see oli palju hiljem.
Tol aastal liikus matkaohtude kohta ringi linnalegend, mille kohaselt tundsid isased põdrad innaajal – sügishooajal, sellelsamal, milles nad parasjagu viibisid – seksuaalset tõmmet Volkswageni põrnikate vastu. Põdrad olla hakanud kaljudelt nende peale hüppama, lömastades nii auto kui ka juhi. Nell ja Tig arvasid, et see on sulaselge jamps, aga olid targu lisanud „tõenäoliselt”, sest igasugu veidraid asju võib ette tulla.
Nad panid oma telgi üles toredasse paika, valmistasid ühe põletiga WhisperLite’i gaasipriimusel õhtusöögi, riputasid toidupakid natuke maad eemale puu otsa, karude pärast, ja roomasid oma jäistesse magamiskottidesse.
Nell ei suutnud uinuda, sest ta mõtles, kuidas nende kuplikujuline telk meenutab kangesti Volkswageni põrnikat. Kas keset ööd võib saabuda mõni põdrapull ja neile otsa karata? Ja kui ta on oma veast aru saanud, kas ta satub raevu? Isased põdrad on innaajal raevu sattumise poolest kurikuulsad. Nad võivad olla tõsiselt ohtlikud.
Selges hommikuvalguses tundusid lömastavad põdrad äärmiselt ebatõenäolised. Nii et tegu ei olnud eluohtliku kogemusega, välja arvatud Nelli peas.
Täpselt sellelsamal rajal, millel nad olid käinud, tappis karu järgmisel aastal telgis ööbiva paari ja sõi ka osaliselt ära. Tigile meeldis sellest mõelda kui napist pääsemisest. Ta hakkas
Nellile õhtuti ette lugema raamatut pealkirjaga „Karurünnakud”. Seal väideti, et on olemas kaht sorti ründavaid karusid: näljased karud ja emakarud, kes oma järglasi kaitsevad. Kummagi puhul tuli reageerida eri viisil, kuid ei olnud ühtki meetodit, mille abil neil kahel kohe vahet teha. Millal mängida surnut, millal küljetsi minema hiilida, millal vastu hakata? Ja millise karuga oli tegemist: baribali või grisliga? Juhtnöörid olid keerukad.
„Ma ei ole kindel, et enne magama minekut tuleks sellist asja lugeda,” ütles Nell. Nad olid jõudnud looni naisest, kellel käsi küljest hammustati, olgugi et tal oli lõpuks õnnestunud karu minema peletada, lüües teda vastu nina.
„Tal pidid olema raudsed närvid,” kiitis Tig.
„Ta pidi olema šokis,” ütles Nell. „See võib anda üleinimlikud võimed.”
„Ta jäi igatahes ellu,” kostis Tig.
„See karu tegi talle küll karuteene,” ütles Nell. „Mitte et ma kalambuuritseda tahaks.”
Kas see kõik takistas neil järgmistele kehvasti varustatud matkadele minemast? Ei takistanud. Siiski, Tig ostis karude vastu mõeldud pipragaasi. Enamasti oli neil isegi meeles see kaasa pakkida.
Kõigele sellele tagasi mõeldes – sest teatud ajal, pärast pikka aega, hakatakse tagasi mõtlema – juurdleb Nell nüüd, kas härra Foote’i juhtnöörid oleksid nendes olukordades midagi muutnud, kui asi tõsiseks oleks läinud? Võib-olla korstnatulekahju puhul: kui Nell oleks suutnud teadvusetu Tigi katusealusest välja tarida, oleks ta võinud mehele suust suhu hingamist teha, samal ajal kui maja oleks maha põlenud. Aga karu saagiks langemine või põdraga lömastamine? Ei oleks seal midagi päästa olnud.
Härra Foote’il oli õigus: kunagi ei või teada. Mitte keegi ei tea lõplikke tagajärgi, aga miks neid siis tagajärgedeks kutsutakse?
Keegi ei kavatse lõpuks tagasi ega ka järgi minna. „Siit me eluga ei lahku,” oli Tigil vanasti kombeks naljatada, kuigi see ei olnud naljakas. Ja kui oleks võimalik tagajärgi ära arvata, kui oleks võimalik neid ette näha, kas see oleks parem? Ei: siis me elaksime pidevas mures, leinaksime asju, mis ei ole veel juhtunud.
Pigem säilitada turvalisuse illusioon. Pigem improviseerida. Pigem marssida mööda kuldseid sügisesi metsi mitte üleliia hästi ettevalmistunult, torkida jäätunud lompe matkakepiga, maiustada šokolaadiga, istuda külmunud palkide peal, koorida külmetavate sõrmedega kõvakskeedetud mune, samal ajal kui esimene lumi langeb ja päev pimeneb. Mitte keegi ei tea, kus sa oled.
Kas nad tõesti olid nii hooletud, nii sinisilmsed olnud? Olid jah. Sinisilmsus oli neid hästi teeninud.