Issuu on Google+

va l m i s t u n t ö ö i n t e r v j u u k s

Tähelepanu!

Miks meile tööintervjuud ei meeldi Ma räägin ühe tõestisündinud loo, mis juhtus minu endaga aastal 2001. Töötasin Regios, algul müügisekretärina ja hiljem Tallinna kaardipoe juhina. Töö oli igati huvitav ja sisukas, muidugi ka keeruline, sest valdkond oli mulle uus. Regiole oli eelnenud päris värviküllane tööalane eneseotsing. Pärast keskkooli proovisin sisse saada lavakasse, kuid edutult, kunstikoolist olin samuti napilt välja jäänud. Olin õppinud restorani teenindajaks, Soomes ka väliskaubandust ja töötanud pikalt Tallinna peenemates kohvikutes teenindusjuhina, lisaks veel proovinud kätt reisikonsultandina Viking Line’is ja teinud kiire karjääri reklaamidiktorina Tallinna Kaubamajas. Regio oli minu jaoks esimene nn tõsine kontoritöö, kus tuli kasutada arvutit, lao- ja müügiprogramme, teha hinnapakkumisi, tunda laia valikut tooteid ning teada kaartide tootmise üksikasju. Loomulikult tekkis algusajal tööl eksimusi rohkem kui õnnestumisi, ehkki kartograafia valdkond oli paeluv ja kolleegid sümpaatsed. Ühel nõrkusehetkel otsustasin, et vaatan, mis tööturul toimub, ja uurin, kas kuskil on rohi rohelisem. Leidsin personaliotsingu andmebaasist töökuulutuse, milles otsiti suhtekorraldajat suhtekorraldusbüroosse Kubits ja Hamburg. Suhtekorraldaja ametinimetus kõlas paeluvalt ja tuttavlikult ning tundus, et just seda olen ma terve elu oma tutvusringkonnas teinud. 11


TIINA SAAR

Tõsi, töö tegelikust sisust mul väga palju aimu polnud. Internetist lähemat teavet otsides leidsin vaid üldisi märksõnu, et suhtekorraldaja vastutab ettevõtte maine eest, suhtleb meediaga, kavandab PR-üritusi ja on oma kliendi kõneisik. Isikuomadused paistsid klappivat ning nii ma otsustasingi kandideerida: kui kõike ei oskagi, võib ju töö käigus end kurssi viia. Minu rõõmuks ja hämminguks kutsuti mind ka tööintervjuule. Mäletan hästi, et kontor oli peen ja tekitas ebamugavustunde ning küsimusi − kuhu tohib istuda ja kuhu astuda. Kohe sain aru, et olen liiga suviselt ja paljastavalt riides ja see teadmine kammitses mind veel enam. Juht, kes mind vastu võttis, oli meeldiv, kuid reserveeritud olemisega. Ja kui ta siis oma vaiksel ja tõsisel moel küsimusi esitama hakkas, pidin häbi pärast maa alla vajuma – nimelt eeldas see ametikoht suurte korporatsioonide suhtekorraldamist rahvusvahelisel tasandil. Küsimusele, milliseid Venemaa ajalehti ma tean ja loen, ei osanud ma midagi vastata, ka ei olnud ma kirjutanud tol ajal artikleid kohalikule meediale (mis tõi häbipuna näole) ega teadnud eriti palju Eesti ärimaastikust (pani toolil nihelema). Pärast kolmandat küsimust oleksin tahtnud sealt tuhatnelja minema joosta. Õnneks sai ka tööandja aru, et on tõlgendanud minu CVs kirjas olnud reklaamidiktori ametit liiga optimistlikult, ehk koguni välja lugenud reklaamidirektori töökogemuse. Nii tegime kiire kokkuvõtte, et “ilmselt” ma neile ikka oskuste ja teadmiste puudumise tõttu ei sobi. Higine käepigistus ja olin vaba! Pomisesin veel häbipunast õhetades tükk aega liftis endamisi repliike stiilis: mis sul arus oli; appi, kui piinlik, Venemaa lehed jne… Nüüd võin vastata küsimusele, miks meile tööintervjuud ei meeldi? Sest võime seal end väga kergesti lolliks teha. On võimatu ette ennustada, mis meid täpselt ees ootab, ja varustada end vaid õigete vastustega. Vastusega möödapanek tuletab aga meelde selle tunde koolipõlvest, kui mõni aine oli jäänud mis tahes põhjusel õppimata ja õpetaja meid just siis klassi ette kutsus. Väga tuttav ja eba12


va l m i s t u n t ö ö i n t e r v j u u k s

mugav süü- ja läbikukkuja tunne, mis kipub ka tööintervjuul uuesti käivituma. Sama ebameeldiv on tegelikult teadvustada, et pärast intervjuud hakatakse meid arvustama ja hinnanguid andma. Võime ju loota, et see on objektiivne ja professionaalne analüüs, aga sageli siiski pigem subjektiivne ja nii personalitöötaja kui ka juhi hoiakutest sõltuv. Kellele ikka meeldib, et teda mõõdetakse ja hinnatakse, eriti pärast seda, kui oled istunud tööintervjuu piinapingis ja vastanud küsimustele, mis nemad on ette valmistanud. Ja siis see ootamine ja ebamäärasus! Kui oled kordki käinud intervjuul, siis tead, milline kassi-hiire mäng see on. Kumbki osapool ei väljenda enamasti otseselt, et ta teist poolt tahab, ega ütle ka otseselt ära. Ja siis nimetavad nad seda diplomaatiaks! Naeratuste saatel öeldakse kandidaadile: “Väga meeldiv oli, võtame teiega ühendust.” Ukse sulgudes aga võib-olla matkitakse tööotsija kummalisi maneere, naerdakse tema kõnestiili ja riietuse üle. Ja mõnel juhul noogutatakse ka tunnustavalt pead. Aga millal, seda me ei tea. Vahel võime pärast intervjuul käimist vastust oodata tervelt kuu aega ja ainult selleks, et saada see ülimalt kantseliitlik ja poliitiliselt korrektne teade: “Konkurss oli pingeline ja kahjuks te ei osutunud valituks.” Jällegi väga ühepoolne, kas pole. Teade, millele ei oodata vastust ja keegi pole hoolimas, mida me tunneme ja asjast arvame. Võime ju panna end tööandja kingadesse ja mõista: konkurss venis seetõttu, et üks nende lemmikkandidaat vaagis otsust ja konsulteeris oma sõprade, pere ja karjäärinõustajaga ja lõpuks otsustas koha vastu võtta. Palju õnne neile, kuid kui sisulist tagasisidet, mis läks hästi, mis läks halvasti, ei jagata, siis teeb see meele mõruks. Kindlasti ei meeldi meile tööintervjuud ka sellepärast, et oleme tööandjaga ebavõrdses seisus – tema käes on vakants ja vahendid töötaja palkamiseks. See, kas me sobime seda kohta täitma, sõltub paljuski meie müügioskusest. Aga eestlane ju ei taha ega oska en13


TIINA SAAR

nast müüa, kes siis ikka koera saba niimoodi kergitab. Võlts tundub rääkida enda positiivsetest külgedest ja narr ning ohtlik on ennast laita. Ja kui see enesemüügioskus ka omandatud saab, ei tea ju kunagi, millal sellega üle pingutad. Kes näiteks ütleks, kas on mõistlik kogu intervjuu vältel naeratada või peaks tõsise jutu saateks tegema tõsist nägu? Ja kõige valusam teema – kui mul on seda töökohta väga-väga vaja ja sellest sõltub see, kas mul on järgmisel kuul pere ja enda jaoks vahendeid elamiseks, kuidas siis töövestlusel mõjuda asiselt ja neutraalselt. Et mitte küsimusele “Mis teid motiveerib?” kähedalt vastu karjuda: “Ellujäämine, kui selle töö saan.” Kuna see on alles raamatu esimene peatükk, ei hakka ma siinkohal jagama kõikidele eeltoodud argumentidele vastuargumente. Mõnest teemast tahan edaspidi rääkida pikemalt ja teise jaoks on olemas väga lühike ja konkreetne nõuanne. Üks on aga kindel: pärast selle raamatu lugemist peaksid tööintervjuud meeldima endisest rohkem ja saad neid võtta ühtaegu nii professionaalselt kui ka mänguliselt.

Tarkus tagataskus: tööintervjuul kohtuvad võrdsed osapooled! Tööintervjuu on läbi aegade olnud mäng, mille mängureeglid kehtestavad tööandjad. 21. sajandil on hakatud siiski rääkima partnerite vahelistest läbirääkimistest, just seetõttu, et ettevõtted on mõistnud: inimesed on tõesti nende kallim ressurss. Seega tuleb neid hoolega valida ja tagada neile töötingimused, kus nende anded ja võimed saaksid maksimaalselt avalduda. Töösuhte sõlmimist on võrreldud ka abieluga, kus otsime seda õiget partnerit, kellega klapp oleks kõige suurem ja ühiselu kõige nauditavam. Nii tasubki sul sellesse tööotsijana suhtuda. Sul on tugevused ja nõrkused, tööandjal on omad puu-

14


va l m i s t u n t ö ö i n t e r v j u u k s

dused ja tugevused ning otsida tuleb seda sobivaimat, kellega tulevik oleks kõige helgem. Tööotsing on samamoodi sinu kui tööotsija mäng, mille reegleid pead küll mõistma, kuid mille sisu saad omanäoliseks kujundada. Otsusta, et sellest saab mäng, mis sind arendab, kogemustega rikastab ja mida naudid. Pea tööintervjuudel käimiste kohta logiraamatut, kas internetipõhist või vana head märkmikku. Talleta sinna kõik töökuulutused, kuhu oled avaldused saatnud, ja lisa ettevõtte kohta juurde info, mille nende kodulehelt või mujalt internetist leiad. Mõtle läbi küsimused, mida tahad intervjuul küsida. Vii läbi töökuulutuse põhine analüüs, mõeldes, millised on su tugevused ja mille osas pead end veel täiendama.

Mida tähendab õige hoovõtt Tänapäeva karjäärinõustamises räägitakse hoovõtu fenomenist. Kanada karjäärinõustaja Norman E. Amundson räägib oma raamatus “Aktiivne kaasamine” (Tallinn, 2010), et psühholoogiliste protsesside dünaamika mõistmiseks tuleb kasutada metafoore ja üks nendest on hoovõtt. Kui vibutada haamrit, luuda või golfikeppi, siis selle edasi liigutamiseks tuleb kõigepealt hoovõtuks tagasi liikuda. See tagurpidine liikumine aitab tekitada energiat ja hoogu ettepoole suunatud löögiks. Sarnase dünaamikaga on tegemist ka karjääri planeerimisel ning tööintervjuul. Selle asemel, et pea ees vette hüpata, on kasulik esmalt vaadata tagasi oma minevikku, analüüsida oma tugevaid ja nõrku külgi, uurida välja rõõmuallikad ja suurendada seeläbi enesekindlust. See kõik aitab hoogu võtta ja toob kaasa paremaid tulemusi. Mida keerulisem on olnud tööintervjuule eelnev periood, seda suurem peab olema hoovõtt, sest stressi tekitavad olukorrad mõjuvad inimeste enesekindlusele laastavalt. Kui tööintervjuule on eel15


TIINA SAAR

nenud koondamine, vallandamine või muul põhjusel töökaotus või kui inimene tunneb, et ta ei saa tööelus hakkama, siis on tal väga keeruline edukalt tööd otsida. Tööelu erinevaid aspekte uurinud psühholoogid kinnitavad, et töö kaotuse tõttu tõmbuvad inimesed elust tagasi ja kaotavad eneseaustuse juba siis, kui nad on olnud vaid paar kuud pideva pinge all, et tööd leida. Eneseusaldus kaob väga lühikese aja jooksul. Vähenenud enesekindluse tagajärjel ei suuda inimesed enam uskuda teiste poolt antud positiivseid hinnanguid, pidades end sisemiselt väärtusetuks. Negatiivsed kommentaarid seevastu jäävad nende sisse ja kinnistavad negatiivset minapilti. Ainus viis sellest pildist läbi murda on leida häid toimetuleku märke ja tugevusi reaalsetest elusituatsioonidest. Näiteks kui inimene arvab, et ta tööalaselt midagi ei oska ja kuhugi ei sobi, siis peaks ta keskenduma hobidele, mida ta naudib või igapäevastele toimingutele, mis tal tõrgeteta sujuvad. Minu lemmiknäide pärineb siinkohal väikelaste emadelt, kes kaotavad kodus oldud aastate jooksul sageli oma erialase identiteedi ja tunnevad, et neil pole tööturule enam midagi pakkuda peale titakeeles lalisemise ja mähkmete vahetamise oskuse. Samal ajal kui analüüsida, milliseid väärt oskusi on nad kodus lapsi kasvatades juurde omandanud − logistikuoskused, kuulamisvõime, pingetaluvus, probleemide lahendamise oskus, õppimis- ja kohanemisvõime, arenenud on vastutustunne ja leidlikkus, teadlikumaks on saadud ühiskonna toimimismehhanismidest −, teeks see nad iga tööandja jaoks ihaldusväärseks. Minu kogemus ütleb ka seda, et nii kaua, kui väikelapse ema seda endale ei teadvusta ja uskuma ei hakka, pole neist võimetest mingit kasu. Ainult põhjalik eneseanalüüs ja tugevuste kinnitamine lubab neid ka tugevustena lasta välja paista. Kuni selle hetkeni eelistab vähemalt osa neist lapsi CVsse mitte märkida, kartes, et tulevane tööandja nad kui väiksema konkurentsivõimega ja probleemsemad töötajad välja praagib. 16


va l m i s t u n t ö ö i n t e r v j u u k s

Sarnases olukorras on koolipingist tööturule tulijad, kellel puuduvad nõutavad töökogemused. Sageli jääbki noortele tööotsijatele mulje, nagu oleks töökogemus see ainus valuuta, mille eest töökohti saab. Rocca al Mare koolis karjääri planeerimist õpetades olen gümnasistidel soovitanud kõik vanaisa juures puude langetamised, malevad, koolisisesed aktivistiks olemised CVsse kirja panna. Ehkki esmapilgul naiivne, on see kõik lähemal uurimisel ikkagi sõnum sellest, et noor suudab võtta vastutust, omandada kiirelt uusi oskusi ja teadmisi, täita talle usaldatud ülesandeid, leida probleemidele lahendusi ning ta on töökas ja asjalik. Sellele kõigele keskendumata oleksid ka nemad peagi “väiksema konkurentsivõimega” töötajate purgis. Üle ega ümber ei saa sellest, kui ränga hoobi inimese eneseusule annab koondamine. Isegi kui protsess käib korrektselt ja töötajaid austavalt, tunneb töötaja ikkagi, et teda ei väärtustata ja tema teeneid ei vajata enam. Kui koondamised on massilised, tiksub iga töötaja teadvuses see, et kõigepealt koondatakse nõrgimad lülid ning see fakt lisab mõrudust juurde. Mida hoolimatum koondamine on, mida vähem juhid infot jagavad ja asjaolusid selgitavad, seda hullemaks töötaja jaoks asi muutub. Ega asjata pole töökaotust võrreldud tõsise kriisiga, mil inimene läbib lähedase kaotusega sarnaseid etappe. Siin peitub ka põhjus, miks paljud koondatud eelistavad pikka aega kodus olla ja “koondamishüvitist nautida” − alateadlikult pole nad uuteks tagasilöökideks ja äraütlemisteks valmis. Lihtsam on öelda, et ma praegu naudin elu ja kui raha hakkab otsa saama, vaatan jälle tööturul ringi, kuniks midagi sobivat leian. Kui inimene on kaotanud enesekindluse, siis ei ole mõtet panna paika tegevuskava, kuna sellel puuduks elujõud. Oma praktikas olen sageli näinud, et töö kaotanud inimesed on liialt kibestunud ja pettunud, et tööintervjuul uue tööandja jaoks huvipakkuva ja mõnusa koostööpartnerina paista. Ikka lipsab neil üle huulte: “nad on ju nii subjektiivsed seal tööintervjuul”, “see konkurss oli ju ainult formaalne, võeti ikka mingi tuttav”, “mu haridus ei maksa enam 17


TIINA SAAR

midagi”. Justkui oleks keegi teine vaja läbikukkumiste eest süüdi mõista, enne kui saaks oma eluga jälle edasi minna. Intervjueerija küsimusi tajuvad nad sageli ründavate või pinnapealsetena. Töö saamisele aitab kaasa ainult eneseusaldus ja enesekindlus. Kuniks neid pole, ei toimi ka ükski plaan ja lihtsalt aja sisustamiseks intervjuudel käia pole mõtet. Pealegi lisab iga äraütlev vastus sellisel juhul uue murekivi negatiivse enesehinnangu koormale juurde. Niisiis, hoovõtt on vajalik ja mida kehvem on meie stardi­ positsioon, seda kriitilisema tähtsusega hoovõtutegevused on. Need peaksid sisaldama lühikest vaadet oma elule, kogemuste analüüsi ja iseenda mõistmist ning eneseusalduse suurendamist.

Tarkus tagataskus: eneseanalüüs lisab tõsiselt võetavust! Enne tööotsingutesse sukeldumist pea aru nii tegevuskava osas kui ka analüüsi ennast. Huupi kandideerimine on üks peamisi põhjuseid, miks tööotsijad tööintervjuudel läbi kukuvad. Nad ei oska vastata küsimusele, miks nad just sellele ametikohale kandideerivad, ega tea, mille poolest nad võiksid olla parimad kandidaadid. Tööandja ei soovi enamasti tööle võtta seda töötajat, kellel on ükskõik, kuhu ta tööle satub.

Väärtuste analüüs koosnegu “parim enne” kraamist Kui paluksin sul vastata praegu küsimusele, mis asja siin maailmas ajamas oled, siis mida vastaksid? Kas suudaksid ühe lausega tuua välja iva? Lihtne see loomulikult pole, sest sellele ühele lausele peaks eelnema analüüs, millised on sinu olulisemad väärtused valikute te18


Valmistun_toointervjuuks